Esprital 30 - õhukese polümeerikattega tablett (30mg)

ATC Kood: N06AX11
Toimeaine: mirtasapiin
Tootja: Zentiva k.s.

Artikli sisukord

ESPRITAL 30
õhukese polümeerikattega tablett (30mg)


Pakendi infoleht: teave kasutajale

ESPRITAL 30, 30 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Mirtasapiin

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

  • Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
  • Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
  • Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
  • Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

  1. Mis ravim on Esprital ja milleks seda kasutatakse
  2. Mida on vaja teada enne Esprital’i võtmist
  3. Kuidas Esprital’i võtta
  4. Võimalikud kõrvaltoimed
  5. Kuidas Esprital’i säilitada
  6. Pakendi sisu ja muu teave
  7. Mis ravim on Esprital ja milleks seda kasutatakse

Esprital (mille toimeaine on mirtasapiin) kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse antidepressantideks.

Esprital’i kasutatakse depressiooni raviks täiskasvanutel.

Esprital’il võtab 1 kuni 2 nädalat aega, kui see mõjuma hakkab. Pärast 2 kuni 4 nädala möödumist võite te hakata end paremini tundma. Pidage nõu oma arstiga, kui pärast 2 kuni 4 nädala möödumist te ei tunne end paremini või tunnete end halvemini. Täiendavat teavet on lõigus 3 pealkirja all "Millal võite oodata enesetunde paranemist".

Mida on vaja teada enne Esprital’i võtmist

Ärge võtke Esprital’i:

  • kui olete mirtasapiini või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;
  • kui te võtate või olete hiljuti (viimase kahe nädala jooksul) võtnud ravimeid, mida nimetatakse monoaminooksüdaasi inhibiitoriteks (MAOId).

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Enne Esprital’i võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Lapsed ja noorukid

Esprital’i ei tohi tavaolukorras kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel, sest ravimi efektiivsust ei ole näidatud. Samuti peate te teadma, et alla 18-aastastel lastel esineb antud ravimgruppi kuuluvate preparaatide kasutamisel suurenenud risk kõrvaltoimete, nagu näiteks enesetapukatse, suitsiidimõtted ja vaenulik käitumine (peamiselt vägivaldsus, vastanduv käitumine ja viha) tekkeks. Sellele vaatamata võib arst Esprital’i määrata ka alla 18-aastastele patsientidele juhul, kui ta leiab, et see on patsiendi huvides. Kui teie arst on Esprital’i välja kirjutanud alla 18-aastasele isikule ja te soovite seetõttu konsultatsiooni, pöörduge uuesti oma arsti poole. Informeerige oma arsti, kui alla 18-aastasel Esprital’i kasutajal tekib või süveneb mõni ülalloetletud kõrvaltoimetest. Lisaks ei ole antud vanusegrupis veel tõestatud Esprital’i kasutamise pikaajalist mõju laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Lisaks on teatatud selles vanusekategoorias Esprital’i kasutamisega kaasuvast märkimisväärsest kehakaalu tõusust võrreldes täiskasvanutega.

Enesevigastamise- ja enesetapumõtted ning depressiooni süvenemine

Kui teil on depressioon, võivad teil mõnikord tekkida enesevigastamise- või enesetapumõtted. Need võivad tekkida sagedamini kui te hakkate võtma esimest korda antidepressante, sest need ravimid nõuavad toimimiseks aega (tavaliselt ligikaudu kaks nädalat, kuid vahel kauem)

Teil võivad sellised mõtted tõenäolisemalt tekkida:

  • kui olete varem mõelnud enesetapule või enesevigastamisele.
  • kui olete noor täiskasvanu. Informatsioon kliinilistest uuringutest on näidanud suurenenud suitsidaalse käitumise riski psühhiaatriliste häiretega noortel täiskasvanutel (alla 25aastased), keda raviti antidepressandiga.

Kui teil tekib enesevigastamise- või suitsiidimõtteid ükskõik mis ajal, võtke ühendust oma arstiga või minge otsekohe haiglasse.

Teil võib abi olla sõbrale või sugulasele rääkimisest, et olete depressioonis ning paluda neil seda infolehte lugeda. Te võite paluda neil öelda, kui nende arvates teie depressioon halveneb või kui nad on mures muutuste pärast teie käitumises.

Olge samuti ettevaatlik Esprital’i kasutamisel

  • kui teil on või on kunagi olnud mõni järgnevatest seisunditest.

→ Rääkige neist seisunditest oma arstile enne Esprital’i võtmist, kui te ei ole seda varem teinud;

- krambid (epilepsia). Kui teil tekivad krambid või need muutuvad sagedasemaks, lõpetage Esprital’i võtmine ja pöörduge kohe oma arsti poole;

  • maksahaigus, sealhulgas ikterus. Ikteruse tekkimisel lõpetage Esprital’i kasutamine ja võtke kohe ühendust oma arstiga;
  • neeruhaigus;
  • südamehaigus või madal vererõhk;
  • skisofreenia. Kui psühhootilised sümptomid, nt paranoilised mõtted, muutuvad sagedasemaks või süvenevad, võtke kohe ühendust oma arstiga;
  • bipolaarne häire (vahelduvad erksuse/üliaktiivsuse ja depressiooni episoodid). Kui hakkate tundma end erksalt või liiga erutatuna, lõpetage Esprital’i võtmine ja pöörduge kohe oma arsti poole;
  • suhkurtõbi (vajalik võib olla insuliini või muu diabeedivastase ravi kohandamine);
  • silmahaigus, nt silma siserõhu tõus (glaukoom);
  • urineerimisraskused, mille põhjuseks võib olla suurenenud eesnääre;
  • teatud südamehaigused, mis võivad muuta teie südame rütmi, hiljutine südameinfarkt, südamepuudulikkus või teatud ravimite võtmine, mis võivad mõjutada südame rütmi;
  • kui teil tekivad infektsiooninähud, nagu seletamatu kõrge palavik, kurguvalu ja suuhaavandid. → Lõpetage Esprital’i võtmine ja pöörduge kohe oma arsti poole vereanalüüsi tegemiseks. Harvadel juhtudel võivad need sümptomid olla märgiks vererakkude tootmise häiretest luuüdis. Kuigi harva, ilmnevad need nähud tavaliselt 4...6 ravinädala järel;
  • kui olete eakas inimene. Võite olla tundlikum antidepressantide kõrvaltoimete suhtes.

Muud ravimid ja Esprital

Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.

Ärge võtke Esprital’i koos järgmiste ravimitega:

  • monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAO inhibiitorid). Samuti ärge võtke Esprital’i kahe nädala jooksul pärast MAO inhibiitorite kasutamise lõpetamist. Kui lõpetate Esprital’i võtmise, ärge võtke MAO inhibiitoreid järgmise kahe nädala jooksul. MAO inhibiitorid on näiteks moklobemiid, tranüültsüpromiin (mõlemad on antidepressandid) ja selegiliin (kasutatakse Parkinsoni tõve puhul).

Olge ettevaatlik Esprital’i kasutamisel kombinatsioonis koos:

  • antidepressantidega, nagu SSRId, venlafaksiin ja Ltrüptofaan või triptaanidega

(kasutatakse migreeni raviks), tramadooliga (valuvaigisti), linesoliidiga (antibiootikum), liitiumiga (kasutatakse teatud psühhiaatriliste seisundite raviks), metüleensinisega (kasutatakse kõrge methemoglobiinitaseme raviks veres) ja liht-naistepuna –Hypericum perforatum – preparaatidega (taimne depressiooni ravim). Väga harvadel juhtudel võib Esprital üksi või Esprital’i kombinatsioon koos nende ravimitega põhjustada nn serotoniinisündroomi. Mõned selle sündroomi sümptomid on seletamatu palavik, higistamine, südame löögisageduse kiirenemine, kõhulahtisus, (kontrollimatud) lihaskontraktsioonid, värisemine, ülemäära aktiivsed refleksid, rahutus, meeleolu muutused ja teadvusetus. Kui teil esineb nende sümptomite kombinatsioon, rääkige sellest koheselt oma arstile.

  • antidepressant nefasodooniga. See võib suurendada mirtasapiini sisaldust teie veres. Teavitage oma arsti, kui te kasutate seda ravimit. Vajalik võib olla Esprital’i annuse vähendamine või nefasodooni kasutamise lõpetamisel Esprital’i annuse uuesti suurendamine.
  • ärevuse ja unetuse vastaste ravimitega, nagu bensodiasepiinid; skisofreeniaravimitega, nagu olansapiin;

allergiavastaste ravimitega, nagu tsetirisiin; tugevate valuvaigistitega, nagu morfiin.

Kombinatsioonis nende ravimitega võib Esprital suurendada nende poolt põhjustatud unisust.

  • infektsioonivastaste ravimitega; bakteriaalsete infektsioonide vastased ravimid (nagu erütromütsiin), seeninfektsioonide vastased ravimid (nagu ketokonasool) ja HIVi/AIDSiravimid (nagu HIV proteaasi inhibiitorid) ja maohaavandite ravimitega (nt tsimetidiin). Nende ravimite kombinatsioon Esprital’iga võib suurendada mirtasapiini sisaldust teie veres. Teavitage oma arsti, kui te kasutate neid ravimeid. Vajalik võib olla Esprital’i annuse vähendamine või nende ravimite kasutamise lõpetamisel Esprital’i annuse uuesti suurendamine.
  • epilepsiaravimitega, nagu karbamasepiin ja fenütoiin; tuberkuloosiravimitega, nagu rifampitsiin.

Nende ravimite kombinatsioon Esprital’iga võib vähendada mirtasapiini sisaldust teie veres. Teavitage oma arsti, kui te kasutate neid ravimeid. Vajalik võib olla Esprital’i annuse suurendamine või nende ravimite kasutamise lõpetamisel Esprital’i annuse uuesti vähendamine.

  • vere hüübimist vältivate ravimitega, nagu varfariin.

Esprital võib suurendada varfariini toimet verele. Teavitage oma arsti, kui te kasutate seda ravimit. Kombinatsiooni puhul on soovitatav arsti poolt teie vere tähelepanelik jälgimine.

  • ravimitega, mis võivad mõjutada südame rütmi, nagu teatud antibiootikumid ja mõned antipsühhootikumid.

Esprital koos toidu, joogi ja alkoholiga

Te võite muutuda uniseks, kui joote Esprital’i kasutamise ajal alkoholi.

Alkoholi tarvitamine ei ole soovitatav.

Esprital’i võib võtta koos toiduga või ilma.

Rasedus, imetamine ja viljakus

Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Piiratud kogemused mirtasapiini manustamisel rasedatele naistele ei viita suurenenud riskile. Siiski tuleb raseduse ajal kasutamisel olla ettevaatlik.

Kui te kasutate Esprital’i kuni sünnituseni või vahetult enne sünnitust, tuleb teie last jälgida võimalike kõrvaltoimete suhtes.

Kui te võtate raseduse ajal selliseid ravimeid (SSRI-d), võib suureneda imikul tõsise seisundi tekkimise risk, mida nimetatakse vastsündinu püsivaks pulmonaalseks hüpertensiooniks (PPHN), mis põhjustab lapse kiiremat hingamist ja naha muutumist sinakaks. Need sümptomid ilmuvad tavaliselt esimese 24 tunni jooksul pärast lapse sündi. Kui see juhtub teie lapsega, võtke otsekohe oma arsti ja/või ämmaemandaga ühendust.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Esprital võib mõjutada teie kontsentratsioonivõimet või erksust. Veenduge, et ravim ei mõjuta neid võimeid, enne kui hakkate autot juhtima või masinatega töötama. Kui teie arst on Esprital'i välja kirjutanud alla 18-aastasele patsiendile, veenduge enne tema liiklusesse laskmist (nt jalgrattal), et tema keskendumis- ja tähelepanuvõime ei ole nõrgenenud.

Esprital sisaldab laktoosi

Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne selle ravimi võtmist arstiga nõu pidama.

Kuidas Esprital’i võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Tabletid võetakse suukaudselt. Neelake ettenähtud kogus Esprital’i tablette alla ilma katki närimata koos piisava koguse vedeliku või mahlaga.

15 mg annuse manustamiseks võtke pool Esprital 30 mg tabletti. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Kui palju võtta

Soovitatav algannus on 15 mg või 30 mg ööpäevas. Teie arst võib teil soovitada suurendada annust mõne päeva pärast koguses, mis on teie jaoks parim (15 kuni 45 mg päevas). Annus on tavaliselt sama kõigi vanuserühmade jaoks. Siiski, kui olete eakas või kui teil on neeru- või maksahaigus, võib teie arst annus teie jaoks kohandada.

Millal Esprital’i võtta

→ Võtke Esprital’i iga päev samal ajal.

Kõige parem on Esprital’i võtta ühe annusena enne magamaminekut. Siiski võib teie arst soovitada teil Esprital’i annuse poolitada – üks kord hommikul ja üks kord õhtul enne magamaminekut. Suurem annus tuleks võtta enne magamaminekut.

Millal võite oodata enesetunde paranemist

Tavaliselt hakkab Esprital toimima 1 kuni 2 nädala pärast ja 2 kuni 4 nädala möödudes võite end hakata tundma paremini.

On tähtis, et esimeste ravinädalate jooksul räägite arstiga Esprital’i toimest:

→ 2 kuni 4 nädala möödumisel Esprital’i kasutamise alustamisest rääkige oma arstile, kuidas see ravim teile mõjub.

Kui te ei tunne end ikka paremini, võib teie arst määrata suurema annuse. Sel juhul rääkige oma arstiga uuesti veel 2 kuni 4 nädala pärast. Tavaliselt peate võtma Esprital’i depressioonisümptomite kadumiseni 4 kuni 6 kuu jooksul.

Kui te võtate Esprital’i rohkem kui ette nähtud

→ Kui teie või keegi teine on võtnud liiga palju Esprital’i, teavitage sellest kohe arsti. Kõige tõenäolisemad Esprital’i üleannustamise nähud (ilma muude ravimite või alkoholita) on uimasus, desorienteeritus ja südame löögisageduse kiirenemine. Võimaliku üleannustamise sümptomid võivad olla muutused teie südame rütmis (kiired, ebaregulaarsed südamelöögid) ja/või minestamine, mis võivad olla eluohtliku seisundi, mida teatakse Torsade de pointes’ina, sümptomiteks.

Kui te unustate Esprital’i võtta

Kui peate annuse võtma üks kord päevas.

  • Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata. Võtke oma järgmine annus tavalisel ajal.

Kui peate annuse võtma kaks korda päevas.

  • Kui unustasite võtta oma hommikuse annuse, võtke see sisse koos õhtuse annusega.
  • Kui unustasite võtta oma õhtuse annuse, ärge võtke seda koos järgmise hommikuse annusega, vaid jätke see vahele ja jätkake oma tavapäraste hommikuste ja õhtuste annustega.
  • Kui unustasite võtta mõlemad annused, ärge proovige vahelejäänud annuseid tasa teha. Jätke vahele mõlemad annused ja jätkake järgmisel päeval oma tavapäraste hommikuste ja õhtuste annustega.

Kui te lõpetate Esprital’i kasutamise

→ Lõpetage Esprital’i kasutamine ainult pärast arstiga nõu pidamist.

Kui lõpetate kasutamise liiga vara, võib teie depressioon taastuda. Kui tunnete end paremini, rääkige sellest oma arstiga. Teie arst otsustab, millal ravi võib lõpetada.

Ärge lõpetage Esprital’i võtmist äkki, isegi kui teie depressioon on kadunud. Kui te lõpetate Esprital’i kasutamise äkki, võib teil tekkida halb enesetunne, võite tunda pearinglust, erutust või ärevust ja peavalusid. Neid sümptomeid saab vältida ravimi kasutamise järk-järgulise lõpetamisega. Teie arst ütleb teile, kuidas ravimi annust järk-järgult vähendada.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Kui teil tekib ükskõik milline järgnevatest tõsistest kõrvaltoimetest, lõpetage mirtasapiini võtmine ja rääkige otsekohe oma arstiga.

Aeg-ajalt (võib tekkida kuni ühel inimesel 100-st):

  • eleviloleku või emotsionaalselt „kõrgendatud“ tunne (mania).

Harv (võib tekkida kuni ühel inimesel 1000-st):

  • silmade või naha kollane värvus, mis võib viidata maksatalitluse häirele (kollatõbi).

Teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

  • põletikunähud, nagu nt äkki tekkiv seletamatu palavik, kurguvalu ja suu haavandid (agranulotsütoos). Harvadel juhtudel võib mirtasapiin põhjustada vererakkude tootmise häireid (luuüdi supressioon). Mõne inimese puhul langeb nende vastupanuvõime nakkustele, sest mirtasapiin võib põhjustada ajutist valgete vererakkude vähesust (granulotsütopeenia). Harvadel juhtudel võib mirtasapiin samuti põhjustada punaste ja valgete vererakkude ning vereliistakute vähesust (aplastiline aneemia), vereliistakute vähesust (trombotsütopeenia) või valgete vererakkude arvu tõusu (eosinofiilia)
  • epileptiline hoog (krambid)
  • selliste sümptomite kombinatsioon, nagu seletamatu palavik, higistamine, südame löögisageduse kiirenemine, kõhulahtisus, (kontrollimatud) lihaskontraktsioonid, värisemine, ülemäära aktiivsed refleksid, rahutus, meeleolu muutused ja teadvusetus. Väga harvadel juhtudel võivad need olla serotoniinisündroomi nähud
  • enese kahjustamise või enesetapumõtted
  • tõsised nahareaktsioonid (StevensiJohnsoni sündroom, toksiline epidermise nekrolüüs).

Mirtasapiini teised võimalikud kõrvaltoimed on:

Väga sage (võib esineda enam kui ühel kasutajal 10-st):

  • söögiisu tõus ja kehakaalu suurenemine,
  • uimasus või unisus,
  • peavalu,
  • suukuivus.

Sage (võib esineda kuni 1 kasutajal 10-st):

  • letargia,
  • pearinglus,
  • värisemine või treemor,
  • iiveldus,
  • kõhulahtisus,
  • oksendamine,
  • kõhukinnisus
  • lööve või nahanähud (eksanteem),
  • valu liigestes (artralgia) või lihastes (müalgia),
  • seljavalu,
  • peapöörituse või minestamise tunne äkki püstitõusmisel (ortostaatiline hüpotensioon),
  • tursed (tüüpiliselt pahkluudel või labajalgadel), mille põhjuseks on vedelikupeetus (ödeem),
  • väsimus,
  • väljendusrikkad unenäod,
  • segasus,
  • ärevustunne,
  • uneprobleemid.

Aeg-ajalt (võib esineda kuni 1 kasutajal 100-st):

  • ebanormaalsed aistingud nahal, nt põletus, torkimis, kihelemis või kipitustunne (paresteesia),
  • “rahutute” jalgade sündroom,
  • minestamine (sünkoop),
  • tuimustunne suus (oraalne hüpoesteesia),
  • madal vererõhk,
  • luupainajad,
  • erutuse tunne,
  • hallutsinatsioonid,
  • liikumistung.

Harv (võib esineda kuni 1 kasutajal 1000-st):

  • lihastõmblused või kontraktsioonid (müokloonus),
  • agressiivsus.
  • kõhuvalu ja iiveldus, see võib viidata kõhunäärmepõletikule (pankreatiit).

Teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

  • ebanormaalsed aistingud suus (oraalne paresteesia),
  • turse suus (suu ödeem),
  • tursed üle kogu keha (generaliseerunud tursed),
  • paiksed tursed,
  • hüponatreemia,
  • antidiureetilise hormooni liignõristus,
  • tõsised nahareaktsioonid (bulloosne dermatiit, multiformne erüteem),
  • uneskõndimine (somnambulism),
  • kõnelemisraskused (probleemid sõnade väljaütlemisega),
  • suurenenud süljeeritus,
  • kreatiinkinaasi taseme tõus veres,
  • raskused urineerimisel,
  • lihasvalu, jäikus ja/või nõrkus ning uriini värvuse tumenemine või värvuse muutus.

Täiendavad kõrvaltoimed lastel ja noorukitel

Alla 18-aastastel lastel täheldati kliinilistes uuringutes sageli järgnevaid kõrvaltoimeid: kehakaalu oluline suurenemine, nõgestõbi ja vere triglütseriidide sisalduse suurenemine.

Kõrvaltoimetest teavitamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

Kuidas Esprital´i säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil pärast “Kõlblik kuni”. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

Pakendi sisu ja muu teave

Mida Esprital sisaldab

  • Toimeaine on mirtasapiin. Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 30 mg mirtasapiini.
  • Abiained on: laktoosmonohüdraat, madalasendatud hüproloos, maisitärklis, mikrokristalne tselluloos, preželatiniseeritud tärklis, veevaba kolloidne ränidioksiid, magneesiumstearaat, talk, hüpromelloos, makrogool 6000, titaandioksiid, kollane raudoksiid, punane raudoksiid.

Kuidas Esprital välja näeb ja pakendi sisu

Punakas-pruunid ovaalsed õhukese polümeerikattega tabletid, poolitusjoonega ühel poolel.

Pakend: 30 õhukese polümeerikattega tabletti.

Müügiloa hoidja ja tootja

Zentiva, k.s.

U kabelovny 130 102 37 Praha 10 Tšehhi Vabariik

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

Zentiva Group, a.s. Eesti Filiaal See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Infoleht on viimati uuendatud oktoobris 2018.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Esprital 30, 30 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 30 mg mirtasapiini.

INN. Mirtazapinum

Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 88,8 mg laktoosi (laktoosmonohüdraadina).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Punakaspruun ovaalne õhukese polümeerikattega tablett, poolitusjoonega ühel pool. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Depressiooni ravi täiskasvanutel.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud

Efektiivne ööpäevane annus on tavaliselt 15 ja 45 mg vahel; algannus on 15 või 30 mg. Mirtasapiin hakkab tavaliselt toimet avaldama pärast 1...2-nädalast ravi. Piisava annusega ravi peab andma positiivse vastuse 2...4 nädala jooksul. Ebapiisava vastuse korral võib annust suurendada maksimaalse annuseni. Kui vastus puudub järgneva 2...4 nädala jooksul, tuleb ravi lõpetada.

Depressiooniga patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja – vähemalt 6 kuu jooksul, tagamaks, et neil ei ole enam sümptomeid.

Ravi mirtasapiiniga soovitatakse ärajätusümptomite vältimiseks lõpetada järk-järgult (vt lõik 4.4).

Eakad

Soovitatav annus on sama mis täiskasvanutel. Rahuldava ja ohutu ravivastuse tagamiseks tuleb vanuritel annust suurendada tähelepaneliku jälgimise all.

Neerukahjustusega patsiendid

Mõõduka kuni raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 40 ml/min) patsientidel võib mirtasapiini kliirens olla vähenenud. Seda tuleb selle kategooria patsientidele mirtasapiini määramisel arvestada (vt lõik 4.4).

Maksakahjustusega patsiendid

Maksakahjustusega patsientide mirtasapiini kliirens võib olla vähenenud. Seda tuleb arvestada, kui määrata mirtasapiini selle kategooria patsientidele, eriti raske maksakahjustuse korral, sest raske maksakahjustusega patsiente ei ole uuritud (vt lõik 4.4).

Lapsed

Mirtasapiini ei tohi kasutada alla 18-aastastel lastel ja noorukitel, sest efektiivsust ei näidatud kahes lühiajalises kliinilises uuringus (vt lõik 5.1) ning ohutuskaalutlustel (vt lõigud 4.4, 4.8 ja 5.1).

Manustamisviis

Mirtasapiini eliminatsiooni poolväärtusaeg on 20...40 tundi ja seetõttu sobib mirtasapiin manustamiseks üks kord ööpäevas. Soovitatavalt tuleb ravimit manustada ühekordse õhtuse annusena enne magamaminekut. Mirtasapiini võib manustada ka kahes jagatud annuses (üks kord hommikul ja üks kord õhtul, suurem annus tuleks manustada õhtul).

Tabletid tuleb sisse võtta suu kaudu, koos vedelikuga ja neelata alla ilma katki närimata.

Esprital on saadaval 30 mg poolitusjoonega tablettidena. mis võimaldab täpset annustamist.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise lõigus 6.1 loetletud abiaine suhtes. Mirtasapiini samaaegne kasutamine koos monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega (vt lõik 4.5).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Lapsed

Mirtasapiini ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks. Kliinilistes uuringutes esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsidaalset käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastandlikku käitumist ja viha).

Kui kliinilise vajaduse alusel alustatakse siiski ravi, tuleb patsienti suitsidaalsete sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida.

Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ning kognitiivsele ja käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine

  1. Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda. Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või –katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Seoses suitsiidivõimalusega, eriti ravi alguses, tuleb patsiendi kätte anda ainult vähim arv Esprital’i tablette, mis on kooskõlas patsiendi heade ravitavadega, et, vähendada üleannustamise ohtu.

Luuüdi supressioon

Ravi korral mirtasapiiniga on täheldatud luuüdi supressiooni, mis väljendub tavaliselt granulotsütopeenia või agranulotsütoosina. Pöörduvat agranulotsütoosi täheldati mirtasapiiniga tehtud kliiniliste uuringute käigus harva. Turuletulekujärgselt on mirtasapiini puhul teatatud väga harvadest agranulotsütoosi juhtudest, enamus neist on olnud pöörduvad, kuid mõned juhud on lõppenud

fataalselt. Fataalsed juhud esinesid peamiselt patsientidel vanuses üle 65 aasta. Arst peab olema tähelepanelik, kui tekivad sellised sümptomid, nagu palavik, kurguvalu, stomatiit või muud nakkusele viitavad nähud; selliste nähtude ilmnemise korral tuleb ravi katkestada ja teha vereanalüüs.

Ikterus

Ikteruse tekkimisel tuleb ravi lõpetada.

Jälgimist vajavad seisundid

Ettevaatlik annustamine ja tähelepanelik jälgimine on vajalikud patsientide puhul, kellel esineb:

epilepsia ja orgaaniline ajusündroom. Kuigi kliiniline kogemus näitab, et nii ravi ajal mirtasapiiniga kui ka teiste antidepressantidega esinevad epileptilised krambid harva, tuleb nende patsientide ravi mirtasapiiniga alustada ettevaatlikult, kellel on anamneesis krambid. Kõikidel patsientidel, kellel tekivad krambid või kellel krampide esinemissagedus suureneb, tuleb ravi lõpetada.

maksakahjustusega patsiendid: pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli mirtasapiini kliirens ligikaudu 35 % vähenenud kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel võrreldes normaalse maksafunktsiooniga patsientidega. Mirtasapiini keskmine plasmakontsentratsioon oli suurenenud ligikaudu 55 % võrra.

neerukahjustusega patsiendid: pärast ühekordset 15 mg suukaudset mirtasapiini annust oli mõõduka (kreatiniini kliirens < 40 ml/min) ja raske (kreatiniini kliirens < 10 ml/min) neerukahjustusega patsientidel mirtasapiini kliirens vähenenud vastavalt ligikaudu 30 % ja 50 % võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega. Keskmine mirtasapiini plasmakontsentratsioon oli suurenenud vastavalt ligikaudu 55 % ja 115 % võrra. Olulist erinevust ei leitud kerge neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 80 ml/min) patsientidel võrreldes kontrollrühmaga.

südamehaigused, nagu juhtehäired, stenokardia ja hiljutine müokardiinfarkt, millega seoses tuleb rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid ja kaasuvaid ravimeid manustada ettevaatlikult.

madal vererõhk.

suhkurtõbi: suhkurtõvega patsientidel võivad antidepressandid muuta kontrolli veresuhkru sisalduse üle. Insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annus võib vajada kohandamist, soovitatav on tähelepanelik jälgimine.

Nagu teistegi antidepressantide puhul, tuleb arvesse võtta järgmist

Patsientidel, kes põevad skisofreeniat või teisi psüühikahäireid, võivad psühhootilised sümptomid antidepressantide manustamisel süveneda; süveneda võivad paranoilised mõtted.

Kui ravitakse bipolaarse häire depressiivset faasi, võib see üle minna maaniliseks faasiks. Mania/hüpomania anamneesiga patsiente tuleb tähelepanelikult jälgida. Kõigil patsientidel, kellel algab mania faas, tuleb mirtasapiinravi katkestada.

Kuigi mirtasapiin ei tekita sõltuvust, näitab turuletulekujärgne kogemus, et ravi järsk katkestamine pärast ravimi pikaajalist kasutamist võib vahel põhjustada ärajätunähtude tekkimist. Enamus ärajätureaktsioone on kerged ja iseenesest mööduvad. Erinevatest ärajätusümptomitest on kõige sagedamini teatatud pearinglusest, erutusest, ärevusest, peavalust ja iiveldusest. Hoolimata sellest, et neist on teatatud kui ärajätusümptomitest, tuleb mõista, et need sümptomid võivad olla seotud foonhaigusega. Nagu soovitatud lõigus 4.2, tuleb ravi mirtasapiiniga lõpetada järk-järgult.

Tähelepanelik tuleb olla urineerimishäiretega patsientidega, kes põevad eesnäärme hüpertroofiat, ning ägeda suletudnurga glaukoomi ja silma suurenenud siserõhuga patsientide puhul (kuigi mirtasapiiniga seotud probleemide võimalus on väike tema nõrga antikolinergilise aktiivsuse tõttu).

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus: antidepressantide kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab subjektiivne ebameeldiv või häiriv rahutus ja liikumisvajadus, millega kaasneb võimetus paigal istuda või seista. See ilmneb kõige tõenäolisemalt esimese paari ravinädala jooksul. Patsientidel, kellel need sümptomid tekivad, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Turuletulekujärgselt on mirtasapiini kasutamisel teatatud QT-intervalli pikenemise, Torsade de pointes’i, ventrikulaarse tahhükardia ja äkksurma juhtudest. Enamik juhtudest esinesid seoses üleannustamisega või patsientidel, kellel olid teised QT-intervalli pikenemise

riskitegurid, sealhulgas samaaegne QTc-intervalli pikendavate ravimite kasutamine (vt lõigud 4.5 ja 4.9). Ettevaatus on vajalik mirtasapiini väljakirjutamisel patsientidele, kellel on teadaolev südame-veresoonkonna haigus või perekonna anamneesis QT-intervalli pikenemine ning samaaegsel kasutamisel teiste ravimpreparaatidega, mis arvatavalt pikendavad QTc- intervalli.

Hüponatreemia

Mirtasapiini kasutamisel on väga harva teatatud hüponatreemiast, mis on tõenäoliselt tingitud antidiureetilise hormooni liignõristusest (SIADH). Suurenenud riskiga patsientidel, nagu eakatel patsientidel või patsientidel, keda ravitakse samaaegselt ravimitega, mis teadaolevalt põhjustavad hüponatreemiat, tuleb rakendada ettevaatust.

Serotoniinisündroom

Koostoime serotonergiliste toimeainetega: serotoniinisündroom võib esineda siis, kui selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRId) kasutatakse samaaegselt teiste serotonergiliste toimeainetega (vt lõik 4.5). Serotoniinisündroomi sümptomiteks võivad olla hüpertermia, rigiidsus, müokloonus, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus koos võimaliku eluliste näitajate kiire kõikumisega, vaimse seisundi muutused, sealhulgas segasus, ärritatavus, äärmuslik agiteeritus, mis võivad progresseeruda deliiriumi ja koomani. Kui neid toimeaineid kombineeritakse mirtasapiiniga, on soovitatav ettevaatus ja hoolikas kliiniline jälgimine. Mirtasapiin-ravi tuleb selliste juhtude esinemisel katkestada ja alustada toetava raviga. Turuletulekujärgse kogemuse kohaselt esineb serotoniinisündroom väga harva ainult mirtasapiiniga ravitud patsientidel (vt lõik 4.8).

Eakad patsiendid

Eakad patsiendid on sageli tundlikumad, eriti antidepressantide kõrvaltoimete suhtes. Mirtasapiiniga tehtud kliiniliste uuringute käigus ei teatatud kõrvaltoimetest eakate patsientide hulgas sagedamini kui teistes vanuserühmades.

Abiained

See ravim sisaldab laktoosi. Patsiendid, kes põevad harvaesinevat pärilikku galaktoosi talumatust, laktaasipuudulikkust või glükoosi-galaktoosi malabsorptsiooni, ei tohiks seda ravimit võtta.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed

  • Mirtasapiini ei tohi kasutada samaaegselt MAO inhibiitoritega või kuni kahe nädala jooksul pärast ravi lõppu MAO inhibiitoritega. Vastupidisel juhul peab ligikaudu kaks nädalat mööduma, enne kui mirtasapiinravi saanud patsiente võib ravida MAO inhibiitoritega (vt lõik 4.3).

Lisaks, nagu SSRI-dega, võib manustamine koos teiste serotonergiliste toimeainetega (L- trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, metüleensinine, SSRI-d, venlafaksiin, liitium ja liht-naistepuna – Hypericum perforatum - preparaadid) viia serotoniiniga seotud mõjude (serotoniinisündroom: vt lõik 4.4) ilmnemiseni. Neid toimeaineid tuleb mirtasapiiniga kombineerida ettevaatusega ja vajalik on põhjalikum kliiniline jälgimine.

  • Mirtasapiin võib suurendada bensodiasepiinide ja teiste rahustite (antipsühhootikumid,

antihistamiinsed -antagonistid,H opiaadid) sedatiivset toimet. Nende ravimite määramisel koos mirtasapiiniga tuleb olla ettevaatlik.

  • Mirtasapiin võib suurendada alkoholi kesknärvisüsteemi pidurdavat toimet. Seetõttu tuleb patsientidele soovitada alkohoolsete jookide vältimist mirtasapiinravi ajal.
  • Mirtasapiin annuses 30 mg üks kord ööpäevas põhjustas väikese, kuid statistiliselt olulise rahvusvahelise normaliseeritud suhte (INR) suurenemise varfariiniga ravitud patsientidel. Ei saa välistada, et mirtasapiini suuremate annuste korral on see toime rohkem väljendunud, seega on varfariini ja mirtasapiini samaaegse ravi korral soovitatav kontrollida patsiendi INRi taset.
  • QTintervalli pikenemise ja/või ventrikulaarsete arütmiate (näiteks Torsade de pointes) risk võib suureneda samaaegsel kasutamisel ravimitega, mis pikendavad QTcintervalli (näiteks mõned antipsühhootikumid ja antibiootikumid).

Farmakokineetilised koostoimed

  • CYP3A4 indutseerijad karbamasepiin ja fenütoiin, suurendavad mirtasapiini kliirensit ligikaudu kaks korda, mille tulemuseks on plasma mirtasapiinikontsentratsiooni vähenemine vastavalt 60 % ja 45 % võrra. Kui karbamasepiin või mõni teine maksa metabolismi indutseerija (nt rifampitsiin) lisatakse mirtasapiinravile, võib osutuda vajalikuks mirtasapiini annuse suurendamine. Kui ravi selliste ravimitega katkestatakse, võib osutuda vajalikuks mirtasapiini annuse vähendamine.
  • Tugeva CYP3A4 inhibiitori ketokonasooli samaaegne manustamine suurendas mirtasapiini maksimaalset plasmakontsentratsiooni ja AUCd ligikaudu 40 % ja 50 % võrra.
  • Kui tsimetidiini (nõrk CYP1A2, CYP2D6 ja CYP3A4 inhibiitor) manustatakse koos mirtasapiiniga võib mirtasapiini keskmine plasmakontsentratsioon suureneda enam kui 50%. Mirtasapiini samaaegsel manustamisel koos tugevate CYP3A4 inhibiitoritega, HIV proteaasi inhibiitorite, asoolsete seentevastaste ravimite, erütromütsiini, tsimetidiini või nefasodooniga tuleb rakendada ettevaatust ja vajalikuks võib osutuda annuse vähendamine.
  • Koostoimeuuringud ei viidanud olulisele farmakokineetilisele toimele mirtasapiini manustamisel koos paroksetiini, amitriptülliini, risperidooni või liitiumiga.

Lapsed

Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Piiratud andmed mirtasapiini kasutamise kohta rasedatel naistel ei näita kaasasündinud väärarengute suurenenud riski. Loomkatsed ei ole näidanud mingeid kliiniliselt olulisi teratogeenseid toimeid, kuid siiski on täheldatud arengutoksilisust (vt lõik 5.3). Epidemioloogilised andmed näitavad, et SSRI-de kasutamine, eriti raseduse hilises järgus, võib suurendada vastsündinu pulmonaalse hüpertensiooni tekke riski (PPHN). Kuigi uuringuid PPHN seosest SSRI raviga ei ole läbi viidud, ei saa seda võimalikku riski ka mirtasapiini puhul välistada, võttes arvesse sarnast toimemehhanismi (serotoniini sisalduse suurenemine).

Rasedatele naistele tuleb määrata ettevaatusega. Kui mirtasapiini kasutatakse kuni sünnituseni või vahetult enne sünnitust, on vajalik vastsündinu sünnijärgne jälgimine, arvestades võimalikke ärajätunähte.

Imetamine

Loomkatsed ja piiratud andmed inimeste kohta on näidanud mirtasapiini eritumist rinnapiima ainult väga väikestes kogustes. Otsus, kas jätkata/katkestada imetamine või kas jätkata/katkestada ravi mirtasapiiniga, tuleb vastu võtta, arvestades imetamise kasu lapsele ja mirtasapiin-ravi kasu naisele.

Fertiilsus

Mittekliinilised reproduktiivtoksilisuse loomkatsed ei näidanud mingit mõju viljakusele.

Toime reaktsioonikiirusele

Mirtasapiinil on vähene kuni mõõdukas toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Mirtasapiin võib vähendada kontsentratsioonivõimet ja erksust (eriti ravi alguses). Patsiendid, keda ravitakse antidepressantidega, peavad vältima potentsiaalselt ohtlike, tähelepanu- ja head kontsentratsioonivõimet nõudvate ülesannete täitmist, nagu mootorsõiduki juhtimine ja masinatega töötamine.

Kõrvaltoimed

Depressiivsetel patsientidel esineb seoses haiguse endaga palju sümptomeid. Seetõttu võib mõnikord olla raske kindlaks teha, millised sümptomid on põhjustatud haigusest ja millised on Esprital-ravi tulemus.

Kõige sagedasemad kõrvaltoimed, mis esinesid enam kui 5 % mirtasapiiniga ravitud patsientidest randomiseeritud platseebokontrollitud uuringutes (vt allpool), olid unisus, sedatsioon, suukuivus, kehakaalu tõus, söögiisu suurenemine, pearinglus ja kurnatus.

Kõigis platseebokontrollitud uuringutes (sealhulgas muudel näidustustel peale depressiooni) on hinnatud mirtasapiini kõrvaltoimeid. Metaanalüüs vaatles 20 uuringut planeeritud kestusega kuni 12 nädalat 1501 patsiendiga (134 patsiendiaastat), kes said mirtasapiini annuseid kuni 60 mg, ja 850 patsiendiga (79 patsiendiaastat), kes said platseebot. Nende uuringute laiendusfaasid on välja arvatud, et säilitada võrreldavust platseeboga.

Tabel 1 näitab kategooriatesse jagatud kõrvaltoimete esinemissagedust, mis esinesid kliinilistes uuringutes statistiliselt oluliselt sagedamini ravi ajal mirtasapiiniga kui platseeboga. Tabelisse on samuti lisatud spontaansetest teadetest pärinevad kõrvaltoimed. Spontaansetest teadetest pärinevate kõrvaltoimete sagedused põhinevad kliinilistes uuringutes nendest kõrvaltoimetest teatamise sagedusel. Spontaansetest teadetest pärit kõrvaltoimete sagedus, mille puhul mirtasapiini randomiseeritud platseebokontrollitud uuringutes juhtusid ei esinenud, on klassifitseeritud kui "teadmata".

Tabel 1. Mirtasapiini kõrvaltoimed

Organsüsteemi

Väga sage

Sage

Aeg-ajalt

Harv

Teadmata ( ei saa

klass

(≥ 1/10)

(≥ 1/100

(≥ 1/1000

(≥ 1/10 000

hinnata

 

 

kuni < 1/10)

kuni < 1/100)

kuni< 1/1000)

olemasolevate

 

 

 

 

 

andmete alusel)

Vere ja

 

 

 

 

Luuüdi supressioon

lümfisüsteemi

 

 

 

 

(granulotsütopeenia,

häired

 

 

 

 

agranulotsütoos,

 

 

 

 

 

aplastiline aneemia,

 

 

 

 

 

trombotsütopeenia)

 

 

 

 

 

Eosinofiilia

Endokriin-

 

 

 

 

Antidiureetilise

süsteemi häired

 

 

 

 

hormooni liignõristus

Ainevahetus- ja

Kehakaalu

 

 

 

Hüponatreemia

toitumishäired

suurenemine

 

 

 

 

 

Söögiisu

 

 

 

 

 

suurenemine

 

 

 

 

Psühhiaatrilised

 

Ebanormaalsed

Luupainajad

Agressiivsus

Suitsiidimõtted

häired

 

unenäod

Mania

 

Suitsidaalne

 

 

Segasus

Agiteeritus

 

käitumine

 

 

Ärevus 2, 5

Hallutsinat-

 

 

 

 

Unetus 3, 5

sioonid

 

 

 

 

 

Psühho-

 

 

 

 

 

motoorne

 

 

 

 

 

rahutus (sh

 

 

 

 

 

akatiisia,

 

 

 

 

 

hüperkineesia)

 

 

Närvisüsteemi

Unisus 1, 4

Letargia

Paresteesia

Müokloonus

Konvulsioonid

häired

Sedatsioon 1, 4

Pearinglus

“Rahutute”

 

Serotoniinisündroom

 

Peavalu

Treemor

jalgade

 

Oraalne paresteesia

 

 

 

sündroom

 

Düsartria

 

 

 

Sünkoop

 

 

Vaskulaarsed

 

Ortostaatiline

Hüpotensioon

 

 

häired

 

hüpotensioon

 

 

 

Seedetrakti

Suukuivus

Iiveldus

Oraalne

Pankreatiit

Suu turse

häired

 

Kõhulahtisus

hüpoesteesia

 

Suurenenud

 

 

Oksendamine

 

 

süljeeritus

 

 

Kõhukinnisus

 

 

 

Maksa ja

 

 

 

Seerumi trans-

 

sapiteede häired

 

 

 

aminaaside

 

 

 

 

 

aktiivsuse tõus

 

Naha ja

 

Eksanteem

 

 

Stevensi-Johnsoni

nahaaluskoe

 

 

 

 

sündroom

kahjustused

 

 

 

 

Bulloosne dermatiit

 

 

 

 

 

Multiformne erüteem

 

 

 

 

 

Epidermise toksiline

 

 

 

 

 

nekrolüüs

Lihas-skeleti ja

 

Artralgia

 

 

Rabdobüolüüs

sidekoe

 

Müalgia

 

 

 

kahjustused

 

Seljavalu

 

 

 

Neerude ja

 

 

 

 

Kusepeetus

kuseteede häired

 

 

 

 

 

Üldised häired ja

 

Perifeersed

 

 

Somnambulism

manustamiskoha

 

tursed

 

 

Generaliseerunud

reaktsioonid

 

Väsimus

 

 

tursed

 

 

 

 

 

Lokaalsed tursed

Uuringud

 

 

 

 

Kreatiinkinaasi tõus

  1. Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused statistiliselt oluliselt sagedamini ravi ajal mirtasapiiniga võrreldes platseeboga.
  2. Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused sagedamini ravi ajal platseeboga võrreldes mirtasapiiniga, kuid statistiliselt oluliselt mitte sagedamini.
  3. Kliinilistes uuringutes esinesid need sündmused statistiliselt oluliselt sagedamini platseebo puhul võrreldes mirtasapiiniga.
  4. NB! Annuse vähendamine ei põhjusta tavaliselt väiksemat unisust/sedatsiooni, kuid võib ohustada antidepressantide tõhusust.
  5. Ravi korral antidepressantidega üldiselt võivad ärevus ja unetus (mis võivad olla depressiooni sümptomid) tekkida või süveneda. Mirtasapiinravi korral on teatatud ärevuse ja unetuse tekkimisest või süvenemisest.
  6. Mirtasapiinravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise juhtudest (vt lõik 4.4).

Kliiniliste uuringute laboratoorsetes hinnangutes on täheldatud transaminaaside ja gammaglutamüültransferaasi tõusu (siiski ei ole sellega seotud kõrvaltoimetest teatatud sagedamini mirtasapiini korral võrreldes platseeboga).

Lapsed

Kliinilises uuringus täheldati lastel sageli järgmisi kõrvaltoimeid: kehakaalu suurenemine, urtikaaria ja hüpertriglütserideemia (vt ka lõik 5.1).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Senised kogemused mirtasapiiniga üleannustamisega näitavad, et sümptomid on tavaliselt kerged. On täheldatud kesknärvisüsteemi pärssimist koos desorientatsiooni ja pikaajalise sedatsiooniga, millega kaasneb tahhükardia ja kerge hüper- või hüpotensioon. Siiski on terapeutilistest annustest palju suuremate annuste manustamisel võimalus ka tõsisemateks juhtudeks (sealhulgas surmajuhud), eriti kui üleannustatakse mitmeid ravimeid. Sellistel juhtudel on teatatud ka QT-intervalli pikenemise ja

Torsade de pointes’i juhtudest.

Üleannustamise korral tuleb rakendada sobivat sümptomaatilist ja toetavat ravi elutähtsate funktsioonide jaoks. Tuleb teostada EKG. Tuleb kaaluda ka aktiivsöe või maoloputuse võimalust.

Lapsed

Üleannustamise puhul lapsel tuleb tegutseda vastavalt nii, nagu on kirjeldatud täiskasvanute osas.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: teised antidepressandid, ATC-kood: N06AX11

Toimemehhanism/farmakodünaamilised toimed

Mirtasapiin on tsentraalselt toimiv presünaptiline α2-antagonist, mis suurendab tsentraalset noradrenergilist ja serotonergilist neurotransmissiooni. Serotonergilise neurotransmissiooni suurenemist vahendatakse spetsiifiliselt -retseptorite5-HT kaudu, sest -5-HT ja -5-HT retseptorid blokeerib mirtasapiin. Mõlemal mirtasapiini enantiomeeril on eeldatavasti antidepressiivne toime, nii et S(+) enantiomeer blokeerib α2 ja 5-HT2 retseptorid ning R(-) enantiomeer blokeerib 5-HT3 retseptorid.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Mirtasapiini histamiini H1-antagonistlik toime on seotud tema sedatiivsete omadustega. Tal puudub praktiliselt antikoliinergiline toime ja terapeutilistes annustes on sellel ainult piiratud mõju (nt ortostaatiline hüpotensioon) kardiovaskulaarsüsteemi.

Lapsed

Kaks randomiseeritud topeltpimedat, platseeboga kontrollitud depressiooniga lastel (n=259) (vanuses 7…18 aastat) läbi viidud uuringut, kus esimesel 4 nädalal kasutati paindlikku annustamist (15…45 mg mirtasapiini), millele järgnes fikseeritud annuse manustamine (15, 30 või 45 mg mirtasapiini) järgmise 4 nädala jooksul, ei näidanud esmases ja kõikides teisestes tulemusnäitajates statistiliselt olulist erinevust mirtasapiini ja platseebogrupi vahel. Olulist kehakaalu tõusu (≥ 7%) täheldati 48,8 % mirtasapiiniga ravitud isikutest võrreldes 5,7% platseebogrupis. Sageli täheldati ka urtikaaria (11,8% vs 6,8%) ja hüpertriglütseerideemia (2,9% vs 0%) esinemist.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Pärast mirtasapiini suukaudset manustamist imendub toimeaine mirtasapiin kiiresti ja täielikult (biosaadavus ligikaudu 50 %) ning maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saabub ligikaudu 2 tunni pärast. Söömine ei mõjuta mirtasapiini farmakokineetikat.

Jaotumine

Mirtasapiin seondub vereplasma valkudega peaaegu 85 % ulatuses.

Biotransformatsioon

Biotransformatsiooni peamised teed on demetüleerimine ja oksüdatsioon, millele järgneb konjugatsioon. In vitro uuringud inimese maksa mikrosoomidega on näidanud, et tsütokroom P450 ensüümid CYP2D6 ja CYP1A2 osalevad mirtasapiini 8-hüdroksü-metaboliidi moodustumises, samas kui CYP3A4 peetakse vastutavaks N-demetüül- ja N-oksiid-metaboliitide tekkimise eest. Demetüleeritud metaboliit on farmakoloogiliselt aktiivne ja tal on ilmselt samasugune farmakokineetiline profiil nagu lähteainel.

Eritumine

Mirtasapiin metaboliseerub ulatuslikult ning elimineerub uriini ja väljaheitega mõne päeva jooksul. Keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on 20...40 tundi; pikemaid poolväärtusaegu kuni 65 tunnini on juhuslikult täheldatud ja lühemad poolväärtusajad on esinenud noortel meestel. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on piisavalt pikk, et õigustada manustamist üks kord ööpäevas. Tasakaalustaadium saabub 3...4 päeva jooksul, mille järel kumulatsiooni enam ei toimu.

Lineaarsus/mittelineaarsus

Mirtasapiinil on soovitatavas annuste vahemikus lineaarne farmakokineetika.

Patsientide erigrupid

Neeru- või maksakahjustuse puhul võib mirtasapiini kliirens olla vähenenud.

Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse, reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Rottide ja küülikutega tehtud reproduktsioonitoksilisuse uuringutes ei täheldatud mingeid teratogeenseid toimeid. Inimese maksimaalse terapeutilise ekspositsiooniga võrreldes kaks korda suurema süsteemse ekspositsiooni juures esines rottide puhul implantatsioonijärgse kao suurenemist, vähenes poegade sünnikaal ja vähenes poegade ellujäämisprotsent esimese kolme imetamispäeva jooksul.

Mitmest geenmutatsiooni ning kromosoomi- ja DNA-kahjustuse testist ilmnes, et mirtasapiin ei ole genotoksiline. Rottidega tehtud kantserogeensuskatsetes avastatud kilpnäärmekasvajaid ja hiirte kantserogeensuskatsetes avastatud hepatotsellulaarseid kasvajaid peetakse liigispetsiifiliseks mittegenotoksiliseks vastuseks, mis on seotud pikaajalise raviga suurte annuste maksaensüümide indutseerijatega.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tableti sisu

Laktoosmonohüdraat

Hüdroksüpropüültselluloos LH 21

Maisitärklis

Mikrokristalne tselluloos

Preželatiniseeritud tärklis

Veevaba kolloidne ränidioksiid

Magneesiumstearaat

Talk

Polümeerikate

Hüpromelloos

Makrogool 6000

Titaandioksiid (E171)

Kollane raudoksiid (E172)

Punane raudoksiid (E172)

Talk

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVDC/Al blister, pakendi infoleht, pappkarp

Pakendi suurus: 30 tabletti (3 blistrit)

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

Zentiva k.s., Praha, Tšehhi Vabariik

MÜÜGILOA NUMBRID

Esprital 30: 472705

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 12.05.2005

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 19.06.2009

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

juuli 2015