RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Escitalopram Grindeks, 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid Escitalopram Grindeks, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid Escitalopram Grindeks, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

5 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 5 mg estsitalopraami. 10 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg estsitalopraami. 20 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg estsitalopraami.

INN. Escitalopramum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett. Escitalopram Grindeks 5 mg: valge kuni valkjas ümmargune kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille läbimõõt on ligikaudu 6 mm. Escitalopram Grindeks 10 mg: valge kuni valkjas ovaalne kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille mõõtmed on ligikaudu 8 × 6 mm ja mille ühel küljel on kummalgi pool poolitusjoont „1“ ja „0“. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks. Escitalopram Grindeks 20 mg: valge kuni valkjas ovaalne kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille mõõtmed on ligikaudu 12 × 7 mm ja mille ühel küljel on poolitusjoon. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

• Depressioon.
• Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.
• Sotsiaalärevushäire (sotsiaalfoobia).
• Generaliseerunud ärevushäire.
• Obsessiiv-kompulsiivne häire.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

20 mg ületavate ööpäevaste annuste ohutus ei ole tõestatud.

Depressioon Tavaline annus on 10 mg üks kord ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi individuaalsest ravivastusest võib annust suurendada maksimaalselt 20 milligrammini ööpäevas.

Antidepressiivne toime avaldub tavaliselt 2...4 nädala jooksul. Pärast sümptomite taandumist on ravivastuse kindlustamiseks vajalik ravi jätkamine vähemalt 6 kuu vältel.

Paanikahäire agorafoobiaga või ilma Algannuseks soovitatakse esimese nädala jooksul 5 mg, mida seejärel suurendatakse 10 milligrammini ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi ravivastusest võib annust veelgi suurendada, maksimaalselt 20 milligrammini ööpäevas.

Maksimaalne toime saabub ligikaudu 3 kuu pärast. Ravi kestab mitu kuud.

Sotsiaalärevushäire Tavaline annus on 10 mg üks kord ööpäevas. Sümptomid taanduvad tavaliselt 2...4 nädala jooksul. Sõltuvalt patsiendi ravivastusest võib annust seejärel vähendada 5 milligrammini või suurendada maksimaalselt 20 milligrammini ööpäevas.

Sotsiaalärevushäire on kroonilise kuluga haigus ja ravivastuse kindlustamiseks on soovitatav ravi jätkamine 12 nädala jooksul. Ravivastusega patsientide pikaajalist ravi on uuritud 6 kuu jooksul ja seda võib kaaluda individuaalselt retsidiivi vältimiseks; ravi kasulikkust tuleb hinnata regulaarsete ajavahemike järel.

Sotsiaalärevushäire on spetsiifilise häire kindlalt defineeritud diagnostiline termin, mida ei tohi segi ajada ülemäärase ujedusega. Farmakoteraapia on näidustatud vaid juhul, kui häire segab märkimisväärselt ametialast ja ühiskondlikku tegevust.

Selle ravi eelist võrreldes kognitiiv-käitumusliku teraapiaga ei ole hinnatud. Farmakoteraapia on osa üldisest raviplaanist.

Generaliseerunud ärevushäire Algannus on 10 mg üks kord ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi individuaalsest ravivastusest võib annust suurendada maksimaalselt 20 milligrammini ööpäevas.

Ravivastusega patsientide pikaajalist ravi on uuritud vähemalt 6 kuu jooksul patsientidel, kes said 20 mg ravimit ööpäevas. Ravi kasulikkust ja kasutatavat annust tuleb hinnata regulaarsete ajavahemike järel (vt lõik 5.1).

Obsessiiv-kompulsiivne häire Algannus on 10 mg üks kord ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi individuaalsest ravivastusest võib annust suurendada maksimaalselt 20 milligrammini ööpäevas.

Obsessiiv-kompulsiivne häire on krooniline haigus ja sümptomitest vabanemiseks on vajalik ravi piisava aja jooksul. Ravi kasulikkust ja kasutatavat annust tuleb hinnata regulaarsete ajavahemike järel (vt lõik 5.1).

Eakad (> 65-aastased) Algannus on 5 mg üks kord ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi individuaalsest ravivastusest võib annust suurendada 10 milligrammini ööpäevas (vt lõik 5.2). Eakatel patsientidel ei ole uuritud estsitalopraami tõhusust sotsiaalärevushäire korral.

Lapsed Escitalopram Grindeksit ei tohi kasutada laste ega alla 18-aastaste noorukite ravimiseks (vt lõik 4.4).

Neerufunktsiooni häired Kerge või mõõduka neerukahjustuse korral ei ole annuse kohandamine vajalik. Raske neerufunktsiooni häirega (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) patsientide puhul tuleb olla ettevaatlik (vt lõik 5.2).

Maksafunktsiooni häired Kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidel soovitatakse esimesel kahel ravinädalal kasutada algannust 5 mg ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi individuaalsest ravivastusest võib annust suurendada

10 milligrammini ööpäevas. Raske maksafunktsiooni häirega patsientide puhul on vajalik ettevaatus ja annuse eriti ettevaatlik tiitrimine (vt lõik 5.2).

Aeglased CYP2C19 abil metaboliseerijad Patsientidele, kes on teadaolevalt CYP2C19 vähese aktiivsusega ehk nn aeglased metaboliseerijad, on soovitatav algannus esimesel kahel ravinädalal 5 mg ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi individuaalsest ravivastusest võib annust suurendada 10 milligrammini ööpäevas (vt lõik 5.2).

Ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätunähud Ravi järsku katkestamist tuleb vältida. Ravi lõpetamiseks estsitalopraamiga tuleb annust järk-järgult vähendada vähemalt ühe kuni kahe nädala jooksul, et vähendada ravi katkestamisega seotud ärajätunähtude tekke riski (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist tekivad talumatud ärajätunähud, võib kaaluda ravi jätkamist varem kasutatud annusega. Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid see peab toimuma aeglasemalt.

Manustamisviis Escitalopram Grindeksi õhukese polümeerikattega tablette manustatakse üks kord ööpäevas ja neid võib võtta koos toiduga või ilma.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Samaaegne ravi mitteselektiivsete pöördumatu toimega monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega on vastunäidustatud serotoniinisündroomi tekkeriski tõttu, millega kaasneb agiteeritus, treemor, hüpertermia jms (vt lõik 4.5).

Estsitalopraami kombineerimine pöörduva toimega MAO-A inhibiitoritega (nt moklobemiid) või pöörduva toimega mitteselektiivse MAO inhibiitori linesoliidiga on vastunäidustatud serotoniinisündroomi tekkeriski tõttu (vt lõik 4.5).

Estsitalopraam on vastunäidustatud patsientidele, kellel on teadaolevalt QT-intervalli pikenemine või kaasasündinud pika QT sündroom.

Vastunäidustatud on estsitalopraami kasutamine koos selliste ravimpreparaatidega, mis teadaolevalt pikendavad QT-intervalli (vt lõik 4.5).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Alljärgnevad hoiatused ja ettevaatusabinõud kehtivad selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite kohta (SSRI-d).

Lapsed Escitalopram Grindeksit ei tohi kasutada laste ravimiseks. Kliinilistes uuringutes esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseeborühmaga võrreldes rohkem suitsiidikäitumist (suitsiidikatseid ja suitsiidimõtteid) ning vaenulikkust (peamiselt agressiivsust, vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliinilise vajaduse tõttu on siiski otsustatud ravi kasuks, tuleb patsienti suitsiidisümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks puuduvad laste kasvamist, küpsemist ning kognitiivset ja käitumuslikku arengut puudutavad pikaajalised ohutusandmed.

Paradoksaalne ärevus Mõnel paanikahäirega patsiendil võivad ärevussümptomid antidepressantravi alguses süveneda. Selline paradoksaalne reaktsioon taandub tavaliselt esimese kahe ravinädala jooksul. Anksiogeense toime tõenäosuse vähendamiseks soovitatakse kasutada väikest algannust (vt lõik 4.2).

Krambihood

Kui patsiendil tekivad esmakordselt krambihood või kui varasema epilepsiadiagnoosiga patsiendil suureneb krambihoogude sagedus, siis tuleb estsitalopraami kasutamine lõpetada. SSRI-de kasutamist tuleb ravile halvasti alluva epilepsia korral vältida ja ravile alluva epilepsiaga patsiente tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida.

Maania SSRI-sid tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis maania või hüpomaania. Maniakaalse faasi tekkimisel tuleb SSRI-de kasutamine katkestada.

Diabeet Diabeediga patsientidel võib ravi SSRI-ga mõjutada glükeemilist kontrolli (hüpoglükeemia või hüperglükeemia). Võib tekkida vajadus kohandada insuliini ja/või suukaudsete vere glükoosisisaldust vähendavate ravimite annust.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliinilise seisundi halvenemine Depressiooniga kaasneb suurenenud risk enesetapumõteteks, enesevigastamiseks ja enesetapuks (suitsiidiga seotud nähud). Risk püsib kuni olulise remissiooni saavutamiseni. Kuna paranemist ei pruugi ravi esimeste nädalate jooksul või kauemgi toimuda, tuleb patsiente kuni paranemiseni tähelepanelikult jälgida. Üldiselt näitavad kliinilised kogemused, et paranemise varastes järkudes võib enesetapurisk suureneda.

Ka teiste psüühikahäiretega, mille korral määratakse Escitalopram Grindeksit, võib kaasneda suurenenud risk suitsiidiga seotud nähtudeks. Lisaks võivad need haigused kaasneda depressiooniga. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel võtta tarvitusele samad ettevaatusabinõud nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on anamneesis suitsiidiga seotud nähud või kellel on enne ravi alustamist tugevad enesetapumõtted, on teadaolevalt suurem risk enesetapumõteteks või -katseteks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Psüühikahäiretega täiskasvanutega läbi viidud antidepressantide platseebokontrolliga kliiniliste uuringute metaanalüüs näitas, et alla 25-aastastel patsientidel kaasneb antidepressantide võtmisega palju suurem risk suitsiidikäitumiseks kui platseebot saavatel patsientidel. Ravikuuriga peab kaasnema patsientide (eelkõige suure riskiga patsientide) põhjalik järelevalve, eriti ravi alguses ja annuse muutmiste järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida kliinilise seisundi mis tahes halvenemist, suitsiidikäitumist või enesetapumõtteid ja ebatavalisi muutusi käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel kohe arsti poole.

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus SSRI-de/SNRI-de kasutamist on seostatud akatiisia tekkimisega, mida iseloomustab subjektiivne ebameeldiv või häiriv rahutus ja liikumisvajadus, millega sageli kaasneb võimetus rahulikult paigal istuda või seista. See tekib suurema tõenäosusega esimestel ravinädalatel. Selliste sümptomitega patsientidel võib annuse suurendamine olla kahjulik. Hüponatreemia SSRI-de kasutamisel on harva kirjeldatud hüponatreemiat, mis on arvatavasti tingitud antidiureetilise hormooni liignõristus sündroomist (syndrome of inappropriate secretion of antidiuretic hormone, SIADH) ning taandub üldiselt pärast ravi lõpetamist. Ettevaatlik peab olema riskirühma patsientide puhul, nagu eakad või tsirroosiga patsiendid, või kui samal ajal kasutatakse teisi hüponatreemiat põhjustada võivaid ravimeid.

Hemorraagia Seoses SSRI-dega on kirjeldatud naha veritsushäireid, näiteks ekhümoosi ja purpurat. SSRI-d/SNRI-d võivad suurendada sünnitusjärgse verejooksu riski (vt lõigud 4.6 ja 4.8). SSRI-sid võtvate patsientide puhul on vajalik ettevaatus, eriti kui nad kasutavad samal ajal suukaudseid antikoagulante, teadaolevalt trombotsüütide funktsiooni mõjutavaid ravimeid (nt atüüpilised antipsühhootikumid ja fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape jt mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), tiklopidiin ja dipüridamool), aga ka patsientide puhul, kellel teadaolevalt on soodumus verejooksu tekkeks.

Elekterkrampravi (EKR) SSRI-de ja elekterkrampravi samaaegse kasutamise kliiniline kogemus on vähene, mistõttu tuleb olla ettevaatlik.

Serotoniinisündroom Ettevaatlik peab olema estsitalopraami samaaegsel kasutamisel serotonergilise toimega ravimitega, nagu triptaanid (sh sumatriptaan), opioidid (sh tramadool) ja trüptofaan. Patsientidel, kes kasutavad SSRI-sid samal ajal serotonergiliste ravimitega, on harvadel juhtudel teatatud serotoniinisündroomist. Selle sündroomi kujunemisele võib viidata järgmiste sümptomite kombinatsioon: agiteeritus, treemor, müokloonus ja hüpertermia. Serotoniinisündroomi tekkimisel tuleb SSRI ja serotonergilise ravimi kasutamine kohe lõpetada ning alustada sümptomaatilist ravi.

Liht-naistepuna SSRI-de ja liht-naistepuna (Hypericum perforatum) sisaldavate taimsete ravimpreparaatide kooskasutamisel võib kõrvaltoimete esinemissagedus suureneda (vt lõik 4.5).

Ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätunähud Sagedad on ravi lõpetamisega seotud ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetamine toimub järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamisel sümptomid ligikaudu 25%-l estsitalopraamiga ravitud patsientidest võrreldes 15% patsientidega platseeborühmas.

Ravi lõpetamisel ilmnevate ärajätunähtude tekke risk võib sõltuda mitmest tegurist, sealhulgas ravi kestusest, kasutatavast annusest ja annuse vähendamise kiirusest. Kõige sagedamini kirjeldatud reaktsioonid on pearinglus, tajuhäired (sh paresteesia ja elektrilöögitaoline tunne), unehäired (sh unetus ja elavad unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor, segasus, higistamine, peavalu, kõhulahtisus, südame pekslemine, emotsionaalne labiilsus, ärrituvus ja nägemishäired. Need sümptomid on üldiselt kerged kuni mõõdukad, ent mõnel patsiendil võivad need olla tugevalt väljendunud. Tavaliselt tekivad sümptomid esimese paari päeva jooksul pärast ravi lõpetamist, kuid neid on väga harva kirjeldatud patsientidel, kes on jätnud kogemata annuse võtmata. Need sümptomid leevenevad tavaliselt ise ja taanduvad enamasti 2 nädala jooksul, kuigi osal inimestel võivad need kesta kauem (2...3 kuud või rohkem). Seetõttu tuleb ravi lõpetamiseks estsitalopraamiga annust mitme nädala või kuu jooksul järk-järgult vähendada, lähtudes patsiendi vajadustest (vt lõik 4.2 „Ravi katkestamisel ilmnevad ärajätusümptomid“).

Seksuaalfunktsiooni häire Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d) / serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid (SNRI-d) võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häireid (vt lõik 4.8). Teatatud on pikaajalise seksuaalfunktsiooni häire juhtudest, mille korral sümptomid on vaatamata SSRI/SNRI kasutamise lõpetamisele püsinud. Südame isheemiatõbi Südame isheemiatõvega patsientide puhul on väheste kliiniliste kogemuste tõttu vajalik ettevaatus (vt lõik 5.3).

QT-intervalli pikenemine On leitud, et estsitalopraam põhjustab annusest sõltuvat QT-intervalli pikenemist. Turustamisjärgsel perioodil on teatatud QT-intervalli pikenemisest ja ventrikulaarsest arütmiast (sh torsade de pointes), enamasti naispatsientidel, hüpokaleemiaga patsientidel või olemasoleva pikenenud QT-intervalli või teiste südamehaiguste korral (vt lõigud 4.3, 4.5, 4.8, 4.9 ja 5.1).

Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kellel on tugev bradükardia, ja patsientide puhul, kellel on hiljutine äge müokardiinfarkt või kompenseerimata südamepuudulikkus.

Elektrolüütide tasakaalu häired, näiteks hüpokaleemia ja hüpomagneseemia, suurendavad riski maliigsete arütmiate tekkeks ja need tuleb kõrvaldada enne, kui alustatakse ravi estsitalopraamiga.

Stabiilse südamehaigusega patsientide puhul tuleb enne ravi alustamist kaaluda EKG-uuringu tegemist.

Kui ravi ajal estsitalopraamiga tekivad südamerütmihäirete tunnused, tuleb ravi katkestada ja teha EKG-uuring.

Suletudnurga glaukoom SSRI-d, sealhulgas estsitalopraam, võivad mõjutada pupilli suurust, põhjustades müdriaasi. Müdriaatilise toime tagajärjel võib silmakambri nurk kitseneda, põhjustades silmasisese rõhu tõusu ja kinnise nurga glaukoomi, eriti vastava soodumusega patsientidel. Seetõttu peab estsitalopraami kasutama ettevaatlikult suletudnurga glaukoomiga või glaukoomi anamneesiga patsientidel.

Abiained Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed

Vastunäidustatud kombinatsioonid Pöördumatu toimega mitteselektiivsed MAO inhibiitorid Raskeid reaktsioone on kirjeldatud patsientidel, kes said SSRI-d kombinatsioonis mitteselektiivse, pöördumatu toimega monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoriga, samuti patsientidel, kes on hiljuti lõpetanud ravi SSRI-ga ja alustanud ravi sellise MAO inhibiitoriga (vt lõik 4.3). Mõnel juhul on patsiendil tekkinud serotoniinisündroom (vt lõik 4.8).

Estsitalopraami kasutamine koos mitteselektiivsete pöördumatu toimega MAO inhibiitoritega on vastunäidustatud. Ravi estsitalopraamiga võib alustada 14 päeva pärast pöördumatu toimega MAO inhibiitori ärajätmist. Ravi mitteselektiivse pöördumatu toimega MAO inhibiitoriga võib alustada, kui estsitalopraami ärajätmisest on möödunud vähemalt 7 päeva.

Pöörduva toimega selektiivne MAO-A inhibiitor (moklobemiid) Serotoniinisündroomi riski tõttu on estsitalopraami kombinatsioon MAO-A inhibiitoriga, näiteks moklobemiidiga, vastunäidustatud (vt lõik 4.3). Kui kombinatsioonravi osutub vajalikuks, tuleb ravi alustada väikseimate soovitatavate annustega ja patsienti kliiniliselt jälgida.

Pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor (linesoliid) Antibiootikum linesoliid on pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor ja seda ei tohi kasutada patsiendil, keda ravitakse estsitalopraamiga. Kui kombinatsioon osutub vajalikuks, peab ravimit manustama väikseimas annuses ja hoolika kliinilise jälgimise all (vt lõik 4.3). Pöördumatu toimega selektiivne MAO-B inhibiitor (selegiliin) Kombinatsioon selegiliiniga (pöördumatu toimega MAO-B inhibiitor) nõuab ettevaatust serotoniinisündroomi tekke riski tõttu. Koos ratseemilise tsitalopraamiga on selegiliini ohutult kasutatud annustes kuni 10 mg ööpäevas.

QT-intervalli pikenemine Farmakokineetilisi ja farmakodünaamilisi uuringuid estsitalopraami koostoimete kohta teiste QT- intervalli pikendavate ravimitega ei ole korraldatud. Ei saa välistada, et sellistel ravimitel ja estsitalopraamil on aditiivne toime. Seetõttu on vastunäidustatud estsitalopraami manustamine koos QT- intervalli pikendavate ravimitega, näiteks IA ja III klassi antiarütmikumid, antipsühhootikumid (nt fenotiasiini derivaadid, pimosiid, haloperidool), tritsüklilised antidepressandid, teatud mikroobivastased ravimid (nt sparfloksatsiin, moksifloksatsiin, intravenoosne erütromütsiin, pentamidiin, malaariavastased ravimid, eriti halofantriin) ning teatud antihistamiinikumid (astemisool, hüdroksüsiin, misolastiin).

Kombinatsioonid, mis nõuavad ettevaatust

Serotonergilised ravimid Manustamine koos serotonergiliste ravimitega, nagu opioidid (sh tramadool) ja triptaanid (sh sumatriptaan), võib põhjustada serotoniinisündroomi (vt lõik 4.4).

Krambiläve alandavad ravimid SSRI-d võivad alandada krambiläve. Ettevaatus on vajalik teiste krambiläve alandavate ravimite samaaegsel kasutamisel (nt antidepressandid (tritsüklilised, SSRI-d), neuroleptikumid (fenotiasiinid, tioksanteenid ja butürofenoonid), meflokviin, bupropioon ja tramadool).

Liitium, trüptofaan SSRI-de manustamisel koos liitiumi või trüptofaaniga on täheldatud toime tugevnemist; seetõttu peab nende ravimite ja SSRI-de samaaegsel kasutamisel olema ettevaatlik.

Liht-naistepuna SSRI-de ja liht-naistepuna (Hypericum perforatum) sisaldavate taimsete ravimpreparaatide kooskasutamisel võib kõrvaltoimete esinemissagedus suureneda (vt lõik 4.4).

Hemorraagia Estsitalopraami kasutamisel koos suukaudsete antikoagulantidega võib viimaste toime muutuda. Suukaudseid antikoagulante saavatel patsientidel tuleb estsitalopraamiga ravi alustamisel või lõpetamisel hoolikalt jälgida hüübimisnäitajaid (vt lõik 4.4). Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-de) samaaegne kasutamine võib suurendada kalduvust veritsusele (vt lõik 4.4).

Alkohol Estsitalopraami ja alkoholi kooskasutamisel ei ole oodata farmakodünaamilisi ega farmakokineetilisi koostoimeid. Ent nagu teistegi psühhotroopsete ravimite puhul, ei soovitata ravi ajal alkoholi tarvitada.

Hüpokaleemiat/hüpomagneseemiat põhjustavad ravimid Ettevaatlik peab olema hüpokaleemiat/hüpomagneseemiat põhjustavate ravimite samaaegsel kasutamisel, sest nende seisundite korral suureneb ohtlike arütmiate tekkerisk (vt lõik 4.4).

Farmakokineetilised koostoimed

Teiste ravimite mõju estsitalopraami farmakokineetikale Estsitalopraami metabolism toimub peamiselt CYP2C19 vahendusel. CYP3A4 ja CYP2D6 võivad samuti metabolismis osaleda, kuigi väiksemas ulatuses. Peamise metaboliidi S-DCT (demetüülitud estsitalopraam) metabolismi näib osaliselt katalüüsivat CYP2D6. Estsitalopraami manustamine koos 30 mg omeprasooliga üks kord ööpäevas (CYP2C19 inhibiitor) põhjustas estsitalopraami plasmakontsentratsiooni mõõdukat (ligikaudu 50%) suurenemist.

Estsitalopraami manustamine koos 400 mg tsimetidiiniga (mõõduka tugevusega üldine ensüümide inhibiitor) kaks korda ööpäevas põhjustas estsitalopraami plasmakontsentratsiooni mõõdukat (ligikaudu 70%) suurenemist. Estsitalopraami manustamisel kombinatsioonis tsimetidiiniga on vajalik ettevaatus. Võib tekkida vajadus annust kohandada.

Seetõttu tuleb olla ettevaatlik ravimi kasutamisel koos CYP2C19 inhibiitorite (nt omeprasool, esomeprasool, flukonasool, fluvoksamiin, lansoprasool, tiklopidiin) või tsimetidiiniga. Samaaegsel ravil esinevaid kõrvaltoimeid tuleb jälgida ja vajaduse korral vähendada estsitalopraami annust (vt lõik 4.4).

Estsitalopraami toime teiste ravimite farmakokineetikale Estsitalopraam on ensüümi CYP2D6 inhibiitor. Ettevaatlik peab olema estsitalopraami manustamisel koos ravimitega, mis metaboliseeruvad põhiliselt nimetatud ensüümi vahendusel ja millel on kitsas terapeutiline indeks, nt flekainiid, propafenoon ja metoprolool (südamepuudulikkuse korral kasutamisel) või mõned kesknärvisüsteemi toimivad ravimid, mis metaboliseeruvad peamiselt CYP2D6 kaudu, nt

antidepressandid, nagu desipramiin, klomipramiin ja nortriptüliin, või antipsühhootikumid, nagu risperidoon, tioridasiin ja haloperidool. Vajalik võib olla annuste kohandamine.

Samaaegne manustamine koos desipramiini või metoprolooliga põhjustas mõlemal juhul nimetatud kahe CYP2D6 substraadi plasmakontsentratsiooni kahekordse suurenemise.

In vitro uuringud on näidanud, et estsitalopraam võib põhjustada ka CYP2C19 nõrka inhibeerimist. CYP2C19 vahendusel metaboliseeruvate ravimite samaaegsel kasutamisel on soovitatav olla ettevaatlik.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Estsitalopraami kasutamise kohta raseduse ajal on vähe kliinilisi andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Escitalopram Grindeksit tohib raseduse ajal kasutada vaid äärmise vajaduse korral ja ainult pärast riski/kasu suhte hoolikat hindamist.

Kui ema kasutas Escitalopram Grindeksit raseduse hilisemates järkudes, eriti kolmandal trimestril, tuleb vastsündinuid jälgida. Raseduse ajal tuleb vältida ravi järsku katkestamist.

Pärast SSRI/SNRI kasutamist raseduse lõppjärgus võivad vastsündinul tekkida järgmised sümptomid: respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambihood, ebastabiilne kehatemperatuur, imemisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia, hüperrefleksia, treemor, närvilisus, ärrituvus, letargia, pidev nutt, somnolentsus ja unehäired. Need sümptomid võivad olla tingitud serotonergilistest toimetest või ärajätunähtudest. Suuremal osal juhtudest ilmnevad tüsistused vahetult või varsti (< 24 tundi) pärast sünnitust.

Epidemioloogiliste uuringute andmetel võib SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti lõppjärgus, suurendada vastsündinul püsiva pulmonaalhüpertensiooni tekke riski. Täheldatud risk oli ligikaudu 5 juhtu 1000 raseduse kohta. Üldpopulatsioonis esineb pulmonaalhüpertensiooni 1…2 juhtu 1000 raseduse kohta.

Vaatlusandmed viitavad sünnitusjärgse verejooksu riski suurenemisele (vähem kui 2 korda) seoses SSRI/SNRI kasutamisega sünnitusele eelneval kuul (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Imetamine Eeldatavasti eritub estsitalopraam rinnapiima. Seetõttu ei ole imetamine ravi ajal soovitatav. Fertiilsus Loomuuringute andmed näitavad, et estsitalopraam võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3). Mõningate SSRI-de juhtumikirjeldused inimeste kohta on näidanud, et mõju sperma kvaliteedile on pöörduv. Inimese viljakust mõjutavat toimet pole siiani täheldatud.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kuigi estsitalopraamil ei ole leitud ebasoodsat mõju intellektuaalsele ega psühhomotoorsele funktsioonile, võib iga psühhoaktiivne ravim mõjutada otsustusvõimet või oskusi. Patsiente tuleb hoiatada, et ravim võib mõjutada nende autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimeid esineb sagedamini esimesel või teisel ravinädalal, edasise ravi käigus nende intensiivsus ja esinemissagedus tavaliselt väheneb.

Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelina SSRI-de teadaolevad, samuti estsitalopraami kas platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes või turustamisjärgsete spontaansete teatiste põhjal registreeritud kõrvaltoimed on loetletud allpool

organsüsteemi klasside ja esinemissageduste kaupa. Esinemissagedused on saadud kliinilistest uuringutest; need ei ole platseebo suhtes kohandatud. Esinemissagedused on määratletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi klass Esinemissaged Kõrvaltoime Vere ja lümfisüsteemi häired Teadmata Trombotsütopeenia Immuunsüsteemi häired Harv Anafülaktiline reaktsioon Endokriinsüsteemi häired Teadmata ADH väärsekretsiooni sündroom Ainevahetus- ja Sage Söögiisu vähenemine, söögiisu suurenemine, toitumishäired kehakaalu suurenemine Psühhiaatrilised häired Sage Ärevus, rahutus, ebatavalised unenäod, Närvisüsteemi häired Väga sage Peavalu

Silma kahjustused Aeg-ajalt Müdriaas, nägemishäired Kõrva ja labürindi Aeg-ajalt Tinnitus kahjustused Südame häired Aeg-ajalt Tahhükardia Vaskulaarsed häired Teadmata Ortostaatiline hüpotensioon Respiratoorsed, rindkere ja Sage Sinusiit, haigutamine mediastiinumi häired Aeg-ajalt Ninaverejooks Seedetrakti häired Väga sage Iiveldus Maksa ja sapiteede häired Teadmata Hepatiit, kõrvalekalded maksafunktsiooni Naha ja nahaaluskoe Sage Suurenenud higistamine kahjustused Aeg-ajalt Urtikaaria, alopeetsia, lööve, sügelus Lihaste, luustiku ja sidekoe Sage Artralgia, müalgia kahjustused Neerude ja kuseteede häired Teadmata Uriinipeetus Reproduktiivse süsteemi ja Sage Meestel: ejakulatsioonihäired, impotentsus rinnanäärme häired Aeg-ajalt Naistel: metrorraagia, menorraagia

Organsüsteemi klass Esinemissaged Kõrvaltoime Üldised häired ja Sage Väsimus, palavik manustamiskoha reaktsioonid Aeg-ajalt Turse 1 Nendest kõrvaltoimetest on teatatud SSRI-de rühma ravimite puhul. 2 On teatatud juhtudest, kus ravi ajal estsitalopraamiga või varsti pärast ravi lõppu on esinenud enesetapumõtteid ja suitsiidikäitumist (vt lõik 4.4). 3 Sellest kõrvaltoimest on teatatud SSRI-de/SNRI-de rühma ravimite puhul (vt lõigud 4.4 ja 4.6). QT-intervalli pikenemine Turustamisjärgsel perioodil on teatatud QT-intervalli pikenemisest ja ventrikulaarsest arütmiast (sh torsade de pointes), enamasti naispatsientidel, hüpokaleemiaga patsientidel või olemasoleva pikenenud QT-intervalli või teiste südamehaiguste korral (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5, 4.9 ja 5.1).

Ravimirühmaga seotud kõrvaltoimed Epidemioloogilised uuringud, mis on peamiselt viidud läbi 50-aastastel ja vanematel patsientidel, näitavad, et SSRI-sid ning tritsüklilisi antidepressante saavatel patsientidel on suurenenud risk luumurdude tekkeks. Riski põhjustav mehhanism on teadmata.

Ravi lõpetamisel ilmnevad ärajätunähud SSRI-de/SNRI-de kasutamise (eelkõige järsu) lõpetamise korral tekivad sageli ärajätunähud. Kõige sagedamini kirjeldatud reaktsioonid on pearinglus, tajuhäired (sh paresteesia ja elektrilöögitaoline tunne), unehäired (sh unetus ja elavad unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor, segasus, higistamine, peavalu, kõhulahtisus, südame pekslemine, emotsionaalne labiilsus, ärrituvus ja nägemishäired. Üldiselt on need nähud kerged kuni mõõdukad ja taanduvad iseenesest, ent mõnel patsiendil võivad need olla tugevalt väljendunud ja/või pikaajalised. Seetõttu soovitatakse siis, kui ravi estsitalopraamiga enam ei vajata, annust järk-järgult vähendada (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Toksilisus Estsitalopraami üleannustamise kohta on vähe kliinilisi andmeid ja paljudel juhtudel on tegemist samaaegse teiste ravimite üleannustamisega. Enamikul juhtudel on kirjeldatud kergeid sümptomeid või on sümptomid üldse puudunud. Harva on kirjeldatud ainult estsitalopraami üleannustamise tõttu surmaga lõppenud juhtusid; enamasti on olnud tegemist teiste ravimite samaaegse üleannustamisega. Ainult estsitalopraami annused vahemikus 400...800 mg ei ole põhjustanud raskeid sümptomeid.

Sümptomid Estsitalopraami üleannustamise korral kirjeldatud sümptomid on põhiliselt seotud kesknärvisüsteemi (ulatudes pearinglusest, treemorist ja agiteeritusest harvade serotoniinisündroomi, krampide ja koomajuhtudeni), seedetrakti (iiveldus/oksendamine) ja kardiovaskulaarsüsteemi (hüpotensioon, tahhükardia, QT-intervalli pikenemine ja südame rütmihäired) ning elektrolüütide/vedeliku tasakaaluhäiretega (hüpokaleemia, hüponatreemia). Üleannustamise ravi Spetsiifilist antidooti ei ole. Hingamisteed tuleb hoida vabad ning tagada piisav hapnikuvarustus ja hingamisfunktsioon. Kaaluda tuleb maoloputust ja aktiivsöe kasutamist. Maoloputus tuleb teha võimalikult kiiresti pärast ravimi sissevõtmist. Soovitatav on südametöö ja elutähtsate näitajate jälgimine koos üldise toetava sümptomaatilise raviga.

Südame paispuudulikkuse või bradüarütmiatega patsientidel, samal ajal QT-intervalli pikendavaid ravimeid kasutavatel patsientidel ja patsientidel, kelle metabolism on muutunud (nt maksakahjustuse tõttu), on üleannustamise korral soovitatav EKG-monitooring.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antidepressandid, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ATC-kood: N06AB10

Toimemehhanism Estsitalopraam on selektiivne serotoniini (5-HT) tagasihaarde inhibiitor, millel on suur afiinsus esmase seondumiskoha suhtes. Ravim seondub ka allosteerilise retseptoriga serotoniini kandjal, mille suhtes tal on 1000 korda väiksem afiinsus.

Estsitalopraamil puudub või on väike afiinsus mitmesuguste retseptorite suhtes, sealhulgas 5-HT , 5-HT , dopamiini- (D - ja D -) retseptorid, alfa -, alfa -, beetaadrenoretseptorid, histamiini- (H -), 2 1 2 1 2 1 muskariini kolinergilised, bensodiasepiini- ja opioidiretseptorid. 5-HT tagasihaarde inhibeerimine on ainus tõenäoline toimemehhanism, mis seletab estsitalopraami farmakoloogilisi ja kliinilisi toimeid. Farmakodünaamilised toimed Tervetel inimestel läbi viidud topeltpimedas platseebokontrolliga EKG uuringus muutus QTc algtasemega võrreldes (Fridericia korrektsioon) 4,3 ms (90% usaldusvahemik: 2,2; 6,4), kui annus oli 10 mg ööpäevas, ja 10,7 ms (90% usaldusvahemik: 8,6; 12,8), kui kasutati supraterapeutilist annust 30 mg ööpäevas (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5, 4.8 ja 4.9).

Kliiniline efektiivsus Depressiooniepisoodid Kolmes lühiajalises (8-nädalases) topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus neljast osutus estsitalopraam depressiooniepisoodide akuutses ravis tõhusaks. Pikaajalises retsidiivi vältimise uuringus randomiseeriti 274 patsienti, kes olid esialgse 8-nädalase avatud ravifaasi jooksul estsitalopraamiga annuses 10 mg või 20 mg ööpäevas saavutanud ravivastuse, jätkama kuni 36 nädala vältel estsitalopraami kasutamist samas annuses või saama platseebot. Selles uuringus oli estsitalopraamiga ravi jätkanud patsientidel märkimisväärselt pikem aeg retsidiivi tekkeni järgneva 36 nädala jooksul võrreldes platseebot saanud patsientidega.

Sotsiaalärevushäire Estsitalopraami tõhusus sotsiaalärevushäire korral leidis tõestust nii kolmes lühiajalises (12-nädalases) uuringus kui ka ravivastusega patsientidel läbi viidud 6-kuulises retsidiivi vältimise uuringus. 24-nädalases annuse kindlaksmääramise uuringus tõestati estsitalopraami 5 mg, 10 mg ja 20 mg annuse tõhusus. Generaliseerunud ärevushäire Estsitalopraam annustes 10 mg ja 20 mg ööpäevas oli tõhus kõigis neljas platseebokontrolliga uuringus.

Kolme sarnase ülesehitusega uuringu koondandmete põhjal, mis hõlmasid 421 estsitalopraamiga ravitud ja 419 platseeborühma patsienti, oli ravivastusega patsiente vastavalt 47,5% ja 28,9% ning ravivastuseta patsiente oli 37,1% ja 20,8%. Püsivat toimet täheldati alates 1. nädalast.

Estsitalopraami 20 mg ööpäevase annuse püsivat tõhusust näidati 24- kuni 76-nädalases tõhususe säilimise randomiseeritud uuringus 373 patsiendil, kellel oli esialgse 12-nädalase avatud raviperioodi jooksul saavutatud ravivastus.

Obsessiiv-kompulsiivne häire Randomiseeritud topeltpimedas kliinilises uuringus oli estsitalopraam annuses 20 mg ööpäevas Yale'i- Browni obsessiiv-kompulsiivsuse skaala (Yale-Brown Obsessive Compulsive Scale, Y-BOCS) üldskoori osas 12 nädala pärast platseebost erinev. 24 nädala möödudes näitasid platseeboga võrreldes paremust estsitalopraami nii 10 mg kui ka 20 mg ööpäevane annus.

Retsidiivi vältimine leidis tõestust estsitalopraami 10 mg ja 20 mg ööpäevaste annuste kasutamisel patsientidel, kellel saavutati estsitalopraamiga 16-nädalase avatud perioodi jooksul ravivastus ning kes jätkasid uuringut 24-nädalases randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrolliga perioodis.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Toimeaine imendumine on peaaegu täielik ega sõltu söögiaegadest. (Pärast korduvat manustamist on keskmine maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamiseks kuluv aeg (keskmine T ) 4 tundi.) Nagu ratseemilisel tsitalopraamil on ka estsitalopraami eeldatav absoluutne biosaadavus ligikaudu 80%. Jaotumine Näiline jaotusruumala (V /F) pärast suukaudset manustamist on ligikaudu 12…26 l/kg. Estsitalopraami ja tema põhimetaboliitide seonduvus plasmavalkudega on alla 80%. Biotransformatsioon Estsitalopraam metaboliseerub maksas demetüülitud ja didemetüülitud metaboliitideks. Mõlemad on farmakoloogiliselt aktiivsed. Alternatiivselt võib lämmastik oksüdeeruda, moodustades lämmastikoksiidmetaboliidi. Nii toimeaine kui ka metaboliidid erituvad osaliselt glükuroniididena. Pärast ravimi korduvat manustamist on demetüül- ja didemetüülmetaboliitide keskmine kontsentratsioon tavaliselt vastavalt 28...31% ja < 5% estsitalopraami kontsentratsioonist. Estsitalopraami biotransformatsiooni demetüülmetaboliidiks vahendab peamiselt CYP2C19. On võimalik, et teatud määral osalevad selles ka ensüümid CYP3A4 ja CYP2D6.

Eritumine Eritumise poolväärtusaeg (t ) pärast ravimi korduvat suukaudset manustamist on ligikaudu 30 tundi ja oraalne plasmakliirens ligikaudu 0,6 l/min. Peamistel metaboliitidel on tunduvalt pikem poolväärtusaeg. Estsitalopraami ja tema põhimetaboliitide eritumine toimub eeldatavasti nii maksa (metaboliseerumine) kui ka neerude kaudu, kusjuures suurem osa manustatud annusest eritub metaboliitidena uriiniga. Lineaarsus Ravimi farmakokineetika on lineaarne. Tasakaalukontsentratsioon plasmas saabub ligikaudu 1 nädala jooksul. 10 mg ööpäevase annuse korral on keskmine kontsentratsioon 50 nmol/l (vahemikus 20…125 nmol/l). Eakad (> 65-aastased) Eakatel patsientidel on estsitalopraami eritumine aeglasem kui noorematel patsientidel. Süsteemne ekspositsioon (AUC) on eakatel ligikaudu 50% suurem kui noortel tervetel vabatahtlikel (vt lõik 4.2).

Maksafunktsiooni häired Kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidel (Child-Pugh’ klassid A ja B) oli estsitalopraami poolväärtusaeg ligikaudu kaks korda pikem ning ekspositsioon ligikaudu 60% suurem kui normaalse maksafunktsiooniga patsientidel (vt lõik 4.2).

Neerufunktsiooni häired Neerufunktsiooni häirega (kreatiniini kliirens 10...53 ml/min) patsientidel on ratseemilise tsitalopraami puhul täheldatud pikemat poolväärtusaega ja plasmakontsentratsiooni vähest suurenemist. Metaboliitide plasmakontsentratsioone ei ole uuritud, kuid need võivad olla suurenenud (vt lõik 4.2).

Polümorfism

On täheldatud, et CYP2C19 vähese aktiivsusega isikutel ehk nn aeglastel metaboliseerijatel on estsitalopraami plasmakontsentratsioon kaks korda suurem kui nn kiiretel metaboliseerijatel. CYP2D6 aktiivsus ei mõjutanud aeglastel metaboliseerijatel oluliselt plasmakontsentratsiooni (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Estsitalopraamiga ei ole läbi viidud kõiki tavapäraseid prekliinilisi uuringuid, sest rottide ühendatud toksikokineetilistes ja toksikoloogilistes uuringutes estsitalopraami ning tsitalopraamiga saadi sarnased tulemused. Seetõttu võib kõik tsitalopraami kohta saadud andmed üle kanda estsitalopraamile.

Rottide võrdlevates toksikoloogilistes uuringutes põhjustasid estsitalopraam ja tsitalopraam pärast mõnenädalast ravi üldtoksiliste annustega kardiotoksilisust, sealhulgas südame paispuudulikkust. Kardiotoksilisus korreleerus pigem maksimaalse plasmakontsentratsiooni kui süsteemse ekspositsiooni (AUC) väärtustega. Maksimaalse plasmakontsentratsiooni väärtused täheldatava toimeta annusega olid palju (8 korda) suuremad kui kliinilisel kasutamisel, samal ajal kui estsitalopraami AUC oli vaid 3…4 korda suurem kui kliinilisel kasutamisel. Tsitalopraami puhul olid S-enantiomeeri AUC väärtused 6…7 korda suuremad kui kliinilisel kasutamisel. Need leiud on arvatavasti seotud ravimi toimega biogeensetele amiinidele, st sekundaarsed primaarsetele farmakoloogilistele toimetele, mille tagajärjel ilmnevad hemodünaamilised toimed (koronaarse verevarustuse vähenemine) ja isheemia. Rottidel täheldatud kardiotoksilisuse täpne mehhanism ei ole siiski teada. Tsitalopraami kliinilise kasutamise kogemus ja kliiniliste uuringute andmed estsitalopraami kohta ei näita, et nimetatud leidudel oleks kliinilist tähtsust.

Pärast rottide pikaajalist ravi estsitalopraami ja tsitalopraamiga on täheldatud fosfolipiidide sisalduse suurenemist teatud kudedes, nt kopsudes, munandimanustes ning maksas. Munandimanuste ja maksa leide täheldati ekspositsiooni väärtuste puhul, mis olid sarnased inimesel saavutatuga. See toime on pärast ravi lõpetamist pöörduv. Fosfolipiidide kogunemist (fosfolipidoosi) loomadel on täheldatud seoses paljude katioonsete amfifiilsete ravimitega. Fenomeni kliiniline tähtsus inimesele ei ole teada.

Arengutoksilisuse uuringus rottidel täheldati kliinilisel kasutamisel saavutatavatest palju suuremate AUC väärtuste puhul embrüotoksilisi toimeid (loote väiksem mass ja pöörduv hilinenud luustumine). Väärarendite esinemissageduse suurenemist ei leitud. Üks pre- ja postnataalne uuring näitas kliinilisel kasutamisel saavutatavatest palju suuremate AUC väärtuste puhul elumuse vähenemist imetamisperioodil.

Loomkatsete andmed on näidanud, et tsitalopraam põhjustab ekspositsiooni juures, mis on palju suurem kui ekspositsioon inimesel, viljakus- ja tiinusindeksi vähenemist, implanteerumise vähenemist ja sperma anomaaliaid. Sarnaste loomkatsete andmed estsitalopraami kohta puuduvad.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu Mikrokristalliline tselluloos (E 460) Naatriumkroskarmelloos (E 468) Hüpromelloos (E 464) Talk (E 553b) Kolloidne veevaba ränidioksiid (E 551) Magneesiumstearaat (E 470b)

Õhuke polümeerikate Hüpromelloos (E 464) Makrogool Titaandioksiid (E 171)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 ℃.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PE/PVdC//Alu-blistrid või OPA/Alu/PVC//Alu-blistrid, mis sisaldavad 14, 28, 30, 56, 98 või 100 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

AS GRINDEKS Krustpils iela 53 Rīga, LV-1057 Läti

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

5 mg: 1128123 10 mg: 1126223 20 mg: 1126323

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 11.09.2023

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

september 2023