RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Dexketoprofen Sopharma, 50 mg/2 ml süste-/infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ml süste-/infusioonilahust sisaldab 25 mg deksketoprofeeni (deksketoprofeentrometamoolina). Üks 2 ml ampull sisaldab 50 mg deksketoprofeeni (deksketoprofeentrometamoolina).

INN: Dexketoprofenum

Teadaolevat toimet omavad abiained: etanool (96 mahuprotsenti) ja naatriumkloriid. Üks 2 ml ampull sisaldab 200 mg etanooli (96 mahuprotsenti) ja 3,61 mg ehk 0,157 mmol naatriumi. Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus. Selge ja värvitu, praktiliselt osakestevaba lahus. pH (7,0...8,0) Osmolaarsus (270...330 mOsmol/l)

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Mõõduka kuni tugeva valu (nt postoperatiivne valu, neerukoolik ja nimmevalu) sümptomaatiline ravi, kui suukaudne manustamine ei sobi.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Täiskasvanud Soovitatav annus on 50 mg iga 8...12 tunni järel. Vajadusel võib annustamist korrata 6-tunniste intervallidega. Kogu ööpäevane annus ei tohi ületada 150 mg. Dexketoprofen Sopharma süste-/infusioonilahus on ette nähtud lühiajaliseks kasutamiseks ja ravi peab piirduma ägeda sümptomaatilise perioodiga (mitte rohkem kui kaks päeva). Patsiendid tuleb üle viia suukaudsele valuvaigistavale ravile niipea kui võimalik. Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades sümptomite kontrollimiseks vajalikku minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul (vt lõik 4.4).

Kui on näidustatud, võib Dexketoprofen Sopharmat samades soovitatavates annustes kasutada täiskasvanutel mõõduka kuni raske postoperatiivse valu korral kombinatsioonis opioidanalgeetikumidega (vt lõik 5.1).

Lapsed Dexketoprofen Sopharmat ei ole lastel ja noorukitel uuritud. Seetõttu ei ole selle ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel tõestatud ning seda ravimit ei tohi lastel ja noorukitel kasutada.

Eakad

Tavaliselt ei ole eakatel patsientidel annuse korrigeerimine vajalik. Siiski soovitatakse neerufunktsiooni füsioloogilise halvenemise tõttu eakatel patsientidel kerge neerufunktsiooni häire korral väiksemat annust: ööpäevane koguannus 50 mg (vt lõik 4.4).

Maksakahjustus Kerge kuni mõõduka (Child-Pugh skoor 5...9) maksakahjustuse korral tuleb annust vähendada kuni ööpäevase koguannuseni 50 mg ning maksafunktsiooni tuleb tähelepanelikult jälgida (vt lõik 4.4). Dexketoprofen Sopharmat ei tohi kasutada raske maksafunktsiooni häirega patsientidel (Child-Pugh skoor 10...15) (vt lõik 4.3).

Neerukahjustus Kerge neerufunktsiooni kahjustusega (kreatiniini kliirens 60...89 ml/min) patsientidel tuleb annust vähendada ööpäevase koguannuseni 50 mg (vt lõik 4.4). Dexketoprofen Sopharmat ei tohi kasutada mõõduka kuni raske neerufunktsiooni häirega (kreatiniini kliirens ≤ 59 ml/min) patsientidel (vt lõik 4.3).

Manustamisviis Dexketoprofen Sopharmat võib manustada kas intramuskulaarselt või intravenoosselt.

• Intramuskulaarne kasutamine: Dexketoprofen Sopharma ühe ampulli (2 ml) sisu manustatakse aeglase süstina sügavale lihasesse.
• Intravenoosne kasutamine Intravenoosne infusioon: vastavalt lõigus 6.6 kirjeldatule valmistatud lahjendatud lahus tuleb manustada aeglase 10 kuni 30 min kestva intravenoosse infusioonina. Lahust tuleb alati kaitsta loomuliku päevavalguse eest. Intravenoosne boolus: vajadusel võib Dexketoprofen Sopharma ühe ampulli (2 ml) sisu manustada aeglase intravenoosse boolusena mitte vähem kui 15 sekundi jooksul.

Ravimi käsitlemise juhised Kui Dexketoprofen Sopharmat manustatakse intramuskulaarselt või intravenoosse boolusena, tuleb lahus süstida kohe pärast selle värvilisest ampullist eemaldamist (vt ka lõigud 6.2 ja 6.6). Intravenoosse infusioonina manustamiseks tuleb lahus aseptiliselt lahjendada ja kaitsta seda loomuliku päevavalguse eest (vt ka lõigud 6.3 ja 6.6).

Ravimpreparaadi manustamiseelse lahjendamise juhised vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Dexketoprofen Sopharmat ei tohi manustada järgmistel juhtudel:

• patsiendid, kellel on ülitundlikkus toimeaine, mõne muu MSPVA või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
• patsiendid, kellel sarnase toimega ained (nt atsetüülsalitsüülhape või teised MSPVA-d) vallandavad astmahooge, bronhospasmi, ägedat riniiti või põhjustavad ninapolüüpide teket, urtikaariat või angioödeemi;
• patsiendid, kellel on varem esinenud fotoallergiline või fototoksiline reaktsioon ravile ketoprofeeni või fibraatidega;
• patsiendid, kellel on varasemal ravil MSPVA-dega esinenud seedetrakti veritsus või perforatsioon;
• patsiendid, kellel on aktiivne peptiline haavand/seedetrakti verejooks või anamneesis seedetrakti veritsus, haavandumine või perforatsioon;
• kroonilise düspepsiaga patsiendid;
• patsiendid, kellel esinevad muud aktiivsed veritsused või veritsushäired;
• Crohni tõve või haavandilise koliidiga patsiendid;
• raske südamepuudulikkusega patsiendid;
• mõõduka kuni raske neerufunktsiooni häirega patsiendid (kreatiniini kliirens ≤ 59 ml/min);
• raske maksafunktsiooni kahjustusega patsiendid (Child-Pugh skoor 10...15);
• hemorraagilise diateesi ja muude koagulatsioonihäiretega patsiendid;

• raskelt dehüdreeritud patsiendid (põhjustatud oksendamisest, kõhulahtisusest või ebapiisavast vedelikutarbimisest);
• raseduse kolmandal trimestril ja imetamise ajal (vt lõik 4.6).

Dexketoprofen Sopharma on vastunäidustatud neuraksiaalseks (intratekaalne või epiduraalne) manustamiseks oma etanoolisisalduse tõttu.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Manustada ettevaatlikult allergiliste seisundite anamneesiga patsientidele.

Tuleb vältida deksketoprofeeni samaaegset kasutamist koos teiste MSPVA-dega, kaasa arvatud tsüklooksügenaas-2 selektiivsete inhibiitoritega.

Kõrvaltoimete esinemist saab vähendada, kasutades vähimat toimivat annust lühima sümptomite taandumiseks vajaliku perioodi vältel (vt lõik 4.2 ning allpool „Seedetrakti riskid“ ja „Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid“).

Seedetrakti riskid MSPVA-dega ravi mis tahes ajal on teatatud gastrointestinaalsest veritsusest, haavandite tekkest või perforatsioonist (hoiatavate sümptomitega või ilma, ka juhul kui eelnevalt ei ole anamneesis tõsiseid gastrointestinaalseid juhte esinenud), mis võib olla fataalne. Kui Dexketoprofen Sopharma kasutamisel tekib gastrointestinaalne verejooks või haavand, tuleb ravi katkestada.

Gastrointestinaalse veritsuse, haavandi või perforatsiooni tekkerisk on suurem suuremate MSPVA annuste juures, eelneva haavandiga (eriti hemorraagiaga või perforatsiooniga tüsistunud) patsientidel (vt lõik 4.3) ja eakatel.

Eakad: eakatel esineb MSPVA-de kõrvaltoimeid sagedamini, eriti gastrointestinaalset veritsust ja perforatsiooni, mis võivad lõppeda surmaga (vt lõik 4.2). Nendel patsientidel tuleb ravi alustada väikseima võimaliku annusega.

Nagu kõigi MSPVA-de puhul, tuleb enne deksketoprofeeniga ravi alustamist välja selgitada, kas patsiendil on varem esinenud ösofagiiti, gastriiti ja/või peptilist haavandit ja veenduda, et need on täielikult paranenud. Gastrointestinaalsete sümptomitega või gastrointestinaalse haiguse anamneesiga patsiente tuleb jälgida seedehäirete, eriti gastrointestinaalse veritsuse sümptomite suhtes. Patsientidel, kellel on olnud gastrointestinaalseid haigusi (haavandiline koliit, Crohni tõbi) tuleb MSPVA-sid kasutada ettevaatusega, kuna nende seisund võib halveneda (vt lõik 4.8). Nendel patsientidel, samuti patsientidel, kes vajavad samaaegselt näiteks väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi ravimeid, mis võivad suurendada gastrointestinaalset riski (vt alltoodut ja lõik 4.5), tuleb kaaluda kombinatsioonravi kaitsvate ainetega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Patsiendid, kellel on esinenud gastrointestinaalset toksilisust, eriti eakad, peavad teavitama kõigist ebatavalistest kõhuvaevustest (eriti gastrointestinaalne veritsus), eriti ravi alguses.

Patsientidel, kes saavad samaaegselt ravimeid, mis suurendavad haavandi või veritsuse ohtu, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid, nagu varfariin, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombivastased ained, nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5), tuleb olla ettevaatlik.

Neerude riskid Neerufunktsiooni kahjustusega patsientide ravimisel tuleb olla ettevaatlik. Nendel patsientidel võib MSPVA-de kasutamine põhjustada neerufunktsiooni halvenemist, vedelikupeetust ja turseid. Ettevaatlik tuleb olla ka diureetilist ravi saavate või hüpovoleemia tekkimise ohuga patsientide osas, sest nefrotoksilisuse risk on suurenenud.

Ravi ajal tuleb tagada piisav vedeliku tarbimine, et ennetada dehüdratsiooni ja võimalikku neerutoksilisuse suurenemist.

Nagu kõik MSPVA-d, võib ravim tõsta vereplasmas jääklämmastiku ja kreatiniini sisaldust. Nagu kõigi teiste prostaglandiini sünteesi inhibiitoritega, saab seda seostada renaalse süsteemi kõrvaltoimetega, mis võivad viia glomerulonefriidi, interstitsiaalse nefriidi, neerude papillaarse nekroosi, nefrootilise sündroomi ja ägeda neerupuudulikkuseni.

Eakatel patsientidel esineb suurema tõenäosusega neerufunktsiooni kahjustust (vt lõik 4.2).

Maksa riskid Maksafunktsiooni kahjustusega patsientide ravimisel tuleb olla ettevaatlik. Nagu teised MSPVA-d, võib ravim põhjustada mööduvat vähest teatud maksafunktsiooni näitajate suurenemist ja samuti olulist S-GOT ja S-GPT aktiivsuse suurenemist. Nende näitajate olulise suurenemise puhul tuleb ravi katkestada.

Eakatel patsientidel esineb suurema tõenäosusega maksafunktsiooni häireid (vt lõik 4.2).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid Hüpertensiooni ja/või kerge kuni mõõduka südame paispuudulikkusega patsientidel on vajalik hoolikas jälgimine ja nõustamine. Eriline ettevaatus on vajalik südamehaiguse anamneesiga patsientide osas, eriti nendel, kellel on varem esinenud südamepuudulikkuse episoode, kuna esineb suurem risk südamepuudulikkuse vallandumiseks, sest MSPVA-raviga seoses on teatatud vedelikupeetusest ja tursetest.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad, et mõnede MSPVA-de kasutamine (eriti suurtes annustes ja pikaajaliselt) võib olla seotud arteriaalsete tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega. Puuduvad piisavad andmed, et sellist riski deksketoprofeeni puhul välistada. Ravile allumatu hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve diagnoosiga, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsiente tohib seega deksketoprofeeniga ravida ainult pärast hoolikat kaalumist. Sarnane kaalutlemine on vajalik kardiovaskulaarsete haiguste riskiteguritega (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientide korral enne pikaajalise ravi alustamist.

Kõik MSPVA-d võivad inhibeerida trombotsüütide agregatsiooni ja pikendada veritsusaega prostaglandiinide sünteesi inhibeerimise kaudu. Kontrolliga kliinilistes uuringutes on postoperatiivsel perioodil hinnatud deksketoprofeeni ja profülaktilises annuses madalmolekulaarse hepariini samaaegset kasutamist ning mõju koagulatsiooniparameetritele ei täheldatud. Siiski tuleb hemostaasi mõjutavat ravi, näiteks varfariini või teisi kumariine või hepariine saavaid patsiente deksketoprofeeni manustamisel tähelepanelikult jälgida (vt lõik 4.5). Eakatel patsientidel esineb suurema tõenäosusega kardiovaskulaarse funktsiooni häireid (vt lõik 4.2).

Nahareaktsioonid Seoses MSPVA-de kasutamisega on väga harvadel juhtudel teatatud tõsistest (mõnikord surmaga lõppenud) nahareaktsioonidest, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs. Tõenäoliselt on patsientidel suurim risk nende reaktsioonide tekkeks ravi alguses, reaktsioon algab enamikul juhtudel esimese ravikuu jooksul. Nahalööbe, limaskesta kahjustuste või teiste ülitundlikkuse nähtude esmasel ilmnemisel tuleb Dexketoprofen Sopharma kasutamine katkestada.

Muu teave Eriline ettevaatus on vajalik patsientidel, kellel esineb:

• kaasasündinud porfüriini metabolismi häire (nt äge vahelduv porfüüria);
• dehüdratsioon;
• kohe pärast ulatuslikku operatsiooni.

Kui arst peab vajalikuks pikaajalist ravi deksketoprofeeniga, tuleb regulaarselt kontrollida maksa- ja neerufunktsiooni näitajaid ning verepilti.

Väga harvadel juhtudel on täheldatud raskeid ägedaid ülitundlikkusreaktsioone (nt anafülaktiline šokk). Ravi tuleb katkestada kohe, kui deksketoprofeeni manustamise järgselt ilmnevad esimesed raske ülitundlikkusreaktsiooni sümptomid. Sõltuvalt sümptomitest tuleb spetsialisti juhtimisel kasutusele võtta vajalikud meetmed.

Patsientidel, kellel on astma koos kroonilise riniidi, kroonilise sinusiidi ja/või ninapolüüpidega, on võrreldes ülejäänud populatsiooniga suurem risk atsetüülsalitsüülhappest ja/või MSPVA-dest põhjustatud allergiateks. Selle ravimi manustamine võib põhjustada astmahooge või bronhospasmi, eriti nendel, kellel esineb allergia atsetüülsalitsüülhappe või MSPVA-de suhtes (vt lõik 4.3).

Erandjuhul võivad tuulerõuged olla tõsiste naha ja pehmete kudede nakkuslike tüsistuste allikaks. Senini ei saa välistada MSPVA-de soodustavat mõju nende infektsioonide halvenemises. Seetõttu on tuulerõugete korral soovitatav deksketoprofeeni kasutamist vältida.

Dexketoprofen Sopharma süste/infusioonilahust tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel esinevad hematopoeesi häired, süsteemne erütematoosne luupus või segatüüpi sidekoehaigus.

Nagu teised MSPVA-d, võib deksketoprofeen maskeerida infektsioonhaiguste sümptomeid. Üksikjuhtudel on MSPVA-de kasutamisega ajalises seoses kirjeldatud pehmete kudede infektsioonide ägenemist. Seepärast soovitatakse patsiendil kohe konsulteerida arstiga, kui ravi ajal tekivad või süvenevad bakteriaalse infektsiooni nähud.

Abiained Üks deksketoprofeeni süste-/infusioonilahuse ampull sisaldab 12,35 mahuprotsenti etanooli (alkohol), s.o kuni 200 mg ühes annuses, mis vastab 5 ml õllele või 2,08 ml veinile ühes annuses. Kahjulik alkoholismiprobleemidega isikutele. Seda tuleb arvesse võtta rasedate ja imetavate naiste, laste ja kõrge riskigrupiga isikute puhul, nagu patsiendid, kellel on maksahaigus või epilepsia.

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes ampullis, see tähendab põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

Lapsed Ohutus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Järgmised koostoimed kehtivad mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) puhul üldiselt.

Mittesoovitatavad kombinatsioonid − Teised MSPVA-d, (kaasa arvatud tsüklooksügenaas-2 selektiivsed inhibiitorid) ja salitsülaatide suured annused (≥ 3 g ööpäevas): mitmete MSPVA-de koosmanustamine võib suurendada gastrointestinaalsete haavandite ja verejooksu riski sünergilise toime tõttu. − Antikoagulandid: MSPVA-d võivad võimendada antikoagulantide (nt varfariin) toimet (vt lõik 4.4) deksketoprofeeni suure plasmavalkudega seondumise ja trombotsüütide funktsiooni inhibeerimise ning gastroduodenaalse limaskesta kahjustamise tõttu. Kui kombinatsiooni ei saa vältida, tuleb kasutada hoolikat kliinilist jälgimist ja laboratoorsete väärtuste monitooringut. − Hepariinid: suurenenud verejooksu risk (trombotsüütide funktsiooni inhibeerimise ja gastroduodenaalse limaskesta kahjustamise tõttu). Kui kombinatsiooni ei saa vältida, tuleb kasutada hoolikat kliinilist jälgimist ja laboratoorsete väärtuste monitooringut. − Kortikosteroidid: suureneb risk gastrointestinaalsete haavandite või verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).

− Liitium (kirjeldatud mitme MSPVA-ga): MSPVA-d tõstavad vere liitiumisisaldust, mis võib jõuda toksiliste väärtusteni (vähenenud liitiumi eritumine neerude kaudu). Seetõttu vajab see parameeter jälgimist deksketoprofeeniga ravi alustamisel, kohandamisel ja lõpetamisel. − Metotreksaat suurtes annustes (15 mg nädalas või rohkem): suurenenud metotreksaadi hematoloogiline toksilisus tema renaalse kliirensi vähenemise tõttu kõigi põletikuvastaste ainete toimel. − Hüdantoiinid ja sulfoonamiidid: nende ainete toksilised toimed võivad tugevneda.

Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid − Diureetikumid, AKE inhibiitorid, antibakteriaalsed aminoglükosiidid ja angiotensiin II retseptori antagonistid: deksketoprofeen võib vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnedel vähenenud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud patsiendid või eakad häiritud neerufunktsiooniga patsiendid) võib samaaegne tsüklooksügenaasi inhibeerivate ainete ja AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või antibakteriaalsete aminoglükosiidide kasutamine põhjustada neerufunktsiooni edasist halvenemist, mis on tavaliselt pöörduv. Deksketoprofeeni ja diureetikumi kombineeritud ordineerimise puhul on oluline tagada, et patsient oleks adekvaatselt hüdreeritud ning ravi alguses tuleb jälgida neerufunktsiooni (vt lõik 4.4). − Metotreksaat väikestes annustes (vähem kui 15 mg nädalas): metotreksaadi suurenenud hematoloogiline toksilisus tema renaalse kliirensi vähenemise tõttu kõigi põletikuvastaste ainete toimel. Iganädalane verepildi jälgimine kombinatsiooni kasutamise esimestel nädalatel. Tõhustatud jälgimine isegi kerge neerufunktsiooni häire olemasolul, samuti eakatel patsientidel. − Pentoksüfülliin: suurenenud verejooksu risk. Tõhustatud kliiniline jälgimine ja sage veritsusaja kontroll. − Zidovudiin: suurenenud toksilisuse risk erütrotsüütide reale toime kaudu retikulotsüütidele, kusjuures võib tekkida raske aneemia nädal aega pärast MSPVA-ravi alustamist. Kontrollida täisverepilti ja retikulotsüütide arvu üks kuni kaks nädalat pärast ravi alustamist MSPVA-ga. − Sulfonüüluuread: MSPVA-d võivad suurendada sulfonüüluureate hüpoglükeemilist toimet nende kõrvaldamisega plasmavalkude seondumiskohtadest.

Kombinatsioonid, millega tuleb arvestada − Beetablokaatorid: ravi MSPVA-dega võib vähendada nende antihüpertensiivset toimet, inhibeerides prostaglandiini sünteesi. − Tsüklosporiin ja takroliimus: MSPVA-d võivad suurendada nefrotoksilisust neeru prostaglandiinide poolt vahendatud toime kaudu. Kombinatsioonravi vältel tuleb mõõta neerufunktsiooni. − Trombolüütikumid: suurenenud verejooksu risk. − Trombivastased ained ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d): suurenenud gastrointestinaalse verejooksu risk (vt lõik 4.4). − Probenetsiid: deksketoprofeeni plasmakontsentratsioon võib suureneda; selle koostoime põhjuseks võib olla renaalse tubulaarse sekretsiooni kohas ja glükuronokonjugatsiooni inhibeeriv mehhanism ja see nõuab deksketoprofeeni annuse reguleerimist. − Südameglükosiidid: MSPVA-d võivad suurendada glükosiidide kontsentratsiooni plasmas. − Mifepristoon: esineb teoreetiline risk, et prostaglandiini sünteesi inhibiitorid võivad mõjutada mifepristooni efektiivsust. Piiratud andmed näitavad, et MSPVA manustamine samal päeval prostaglandiiniga ei mõjuta mifepristooni ega prostaglandiini toimet emakakaela küpsemisele ega emaka kontraktiilsusele ja ei vähenda meditsiinilise abordi tõhusust. − Kinoloonantibiootikumid: loomkatsete andmed viitavad sellele, et kinoloonide suured annused kombinatsioonis MSPVA-dega võivad suurendada krampide tekkimise riski. − Tenofoviir: samaaegne kasutamine koos MSPVA-ga võib suurendada plasma jääklämmastiku ja kreatiniini sisaldust; tuleb jälgida neerutalitlust, et kontrollida võimalikku sünergilist toimet neerutalitlusele. − Deferasiroks: samaaegne kasutamine koos MSPVA-dega võib suurendada seedetrakti toksilisuse riski. Deferasiroksi kooskasutamisel nende ravimitega on vajalik hoolikas kliiniline jälgimine. − Pemetrekseed: samaaegne kasutamine koos MSPVA-dega võib vähendada pemetrekseedi eritumist, seetõttu tuleb MSPVA-de suuremate annuste manustamisel olla ettevaatlik. Kerge

kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens 45...79 ml/min) tuleb vältida pemetrekseedi ja MSPVA-de annuste samaaegset manustamist kaks päeva enne ja kaks päeva pärast pemetrekseedi manustamist.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Deksketoprofeeni süste-/infusioonilahus on vastunäidustatud raseduse kolmandal trimestril ja imetamise ajal (vt lõik 4.3).

Rasedus Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib rasedust ja/või embrüo/loote arengut ebasoodsalt mõjutada. Epidemioloogilistest uuringutest saadud teave prostaglandiini sünteesi inhibiitori kasutamisest raseduse alguses viitab võimalikule suurenenud raseduse katkemisohule, kardiaalse väärarengu ja gastroskiisi tekkele. Kardiovaskulaarse väärarengu kujunemise absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt kuni ligikaudu 1,5%-ni. Risk suureneb tõenäoliselt sõltuvalt annuse suurusest ja ravi kestusest. Loomadel on prostaglandiini sünteesi inhibiitori manustamine põhjustanud suurenenud pre- ja postimplantatsiooni kaotust ning embrüo-loote letaalsust. Lisaks on loomkatsetes, kus on kasutatud prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid organogeneesi perioodis, näidatud erinevate väärarengute (sh kardiovaskulaarsed) suurenenud esinemissagedust. Sellegipoolest ei ole deksketoprofeeniga läbi viidud loomkatsed näidanud reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3). Alates 20. rasedusnädalast võib deksketoprofeeni kasutamine põhjustada loote neerufunktsiooni häirest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel enamasti pöörduv. Raseduse esimesel ja teisel trimestril ei tohi deksketoprofeeni kasutada, kui see ei ole selgelt vajalik. Kui deksketoprofeeni kasutab naine, kes proovib rasestuda või raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab kasutatav annus olema minimaalne ja kasutamise kestus nii lühike kui võimalik. Pärast mitmepäevast kokkupuudet deksketoprofeeniga alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni suhtes. Oligohüdramnioni ilmnemisel tuleb deksketoprofeeni kasutamine lõpetada.

Raseduse kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada lootel: − kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon); − neerufunktsiooni häireid (vt eespool); raseduse lõpus emal ja vastsündinul: − võimalikku veritsusaja pikenemist, agregatsioonivastast toimet, mis võib tekkida juba väga väikeste annuste juures; − emaka kontraktsioonide inhibeerimist, mille tulemusena sünnitegevus hilineb või kestus pikeneb. Sellest tulenevalt on deksketoprofeen raseduse kolmanda trimestri ajal vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.3). Imetamine Ei ole teada, kas deksketoprofeen eritub inimese rinnapiimaga. Deksketoprofeen on imetamise ajal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Fertiilsus Nagu teiste MSPVA-de puhul, võib ka deksketoprofeeni kasutamine põhjustada naistel fertiilsushäireid ja seda ei soovitata rasestuda soovivatel naistel kasutada. Naistel, kellel on raskusi rasestumisega või keda uuritakse viljatuse tõttu, tuleb kaaluda deksketoprofeeniga ravi katkestamist.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Dexketoprofen Sopharma süste-/infusioonilahus võib põhjustada kõrvaltoimeid, nagu pearinglus, nägemishäired või uimasus. Sellisel juhul võib häiruda võime adekvaatselt reageerida, osaleda aktiivselt liikluses ja käsitseda masinaid.

4.8 Kõrvaltoimed

Allpool olevas tabelis on organsüsteemi klasside ja esinemissageduse alusel klassifitseeritud kõrvaltoimed, mis olid kliinilistes uuringutes vähemalt võimalikus põhjuslikus seoses deksketoprofeeniga ja samuti turuletulekujärgselt teatatud kõrvaltoimed.

ORGANSÜSTEEMI Väga harv KLASS (< 1/10 000) Vere ja lümfisüsteemi Aneemia häired Immuunsüsteemi reaktsioon, sh häired anafülaktiline Ainevahetus- ja hüpoglükeemia, toitumishäired hüpertriglütserideemia, Psühhiaatrilised häired Närvisüsteemi häired Silma kahjustused Kõrva ja labürindi kahjustused Südame häired Vaskulaarsed häired Respiratoorsed, rindkere ja Bronhospasm, mediastiinumi düspnoe häired Seedetrakti häired verejooks või peptilise Pankreatiit Maksa ja sapiteede Hepatotsellulaarne häired kahjustus Naha ja sügelus, nahaaluskoe lööve, Urtikaaria, akne kahjustused suurenenud

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Neerude ja kuseteede häired Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Uuringud maksafunktsiooni Kõige sagedamini täheldatavad kõrvaltoimed on seedetrakti kõrvaltoimed. Tekkida võivad peptiline haavand, perforatsioon või seedetrakti verejooks, mis on vahel surmav , eriti eakatel (vt lõik 4.4). Kasutamise järgselt on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest: iiveldus, oksendamine, diarröa, kõhupuhitus, kõhukinnisus, düspepsia, kõhuvalu, veriroe, hematemees, haavandiline stomatiit, koliidi ja Crohn’i tõve ägenemine (vt lõik 4.4). Gastriidi esinemist on täheldatud harvem. MSPVA-de kasutamisega seoses on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest. Nagu ka teiste MSPVA-de puhul, võivad esineda järgmised kõrvaltoimed: aseptiline meningiit, mis võib esineda peamiselt süsteemse erütematoosse luupusega või segatüüpi sidekoehaigusega patsientidel, ja hematoloogilised reaktsioonid (purpura, aplastiline ja hemolüütiline aneemia, harva agranulotsütoos ja medullaarne hüpoplaasia). Väga harva on täheldatud bulloosset reaktsiooni, sh Stevensi-Johnsoni sündroomi ja toksilist epidermaalset nekrolüüsi. Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõned MSPVA-d (eriti suurtes annustes ja pikaajaliselt kasutatuna) võivad olla seotud arteriaalsete trombootiliste juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega (vt lõik 4.4). Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise sümptomaatika ei ole teada. Sarnased ravimpreparaadid on põhjustanud gastrointestinaalseid (oksendamine, anoreksia, kõhuvalu) ja neuroloogilisi (somnolentsus, vertigo, desorientatsioon, peavalu) häireid. Kogemata või liigsel manustamisel alustada kohe sümptomaatilist ravi. Deksketoprofeentrometamooli saab eemaldada dialüüsiga.

5 FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, propioonhappe derivaadid, ATC-kood: M01AE17

Deksketoprofeentrometamool on S-(+)-2-(3-bensoüülfenüül) propioonhappe trometamiinsool, valuvastane, põletikuvastane ja antipüreetiline ravim, mis kuulub mittesteroidsete põletikuvastaste ainete rühma (M01AE).

Toimemehhanism Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete toimemehhanism on seotud prostaglandiini sünteesi vähenemisega tsüklooksügenaasi raja inhibeerimise tõttu. Spetsiifiliselt inhibeeritakse arahhidoonhappe transformeerumine tsüklilisteks endoperoksiidideks PGG2 ja PGH2, mis produtseerivad prostaglandiine PGE1, PGE2, PGF2α ja PGD2 ning samuti prostatsükliini PGI2 ja tromboksaane (TxA2 ja TxB2). Lisaks võib prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine mõjutada teisi põletikumediaatoreid, nagu kiniinid, põhjustades kaudset toimet, mis lisandub otsesele toimele.

Farmakodünaamilised toimed On näidatud, et deksketoprofeen on katseloomadel ja inimestel COX-1 ja COX-2 inhibiitor.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Mitmel valumudelil läbi viidud kliinilised uuringud näitasid deksketoprofeeni efektiivset analgeetilist aktiivsust. Intramuskulaarse ja intravenoosse deksketoprofeeni analgeetilist efektiivsust mõõduka kuni tugeva valu ravis uuriti mitmes kirurgilises valumudelis (ortopeediline ja günekoloogiline/abdominaalne kirurgia) ning ka lihaste-luustiku valu (selja alaosa ägeda valu mudel) ja neerukoolikute korral. Läbiviidud uuringutes oli analgeetilise toime algus kiire ja maksimaalne analgeetiline toime esines esimese 45 minuti jooksul. Pärast 50 mg deksketoprofeeni manustamist on analgeetilise toime kestus tavaliselt 8 tundi. Postoperatiivse valu ravi kliinilised uuringud on näidanud, et deksketoprofeeni süste-/infusioonilahus, kasutades kombinatsioonis opioididega, vähendas oluliselt opioidide vajadust. Postoperatiivse valu uuringutes, kus patsiendid said morfiini patsiendi poolt juhitava analgeesiaseadme abil, vajasid deksketoprofeeniga ravitud patsiendid oluliselt vähem morfiini (30...45% vähem) kui platseeborühma patsiendid.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Pärast deksketoprofeentrometamooli intramuskulaarset manustamist inimestele saavutatakse maksimaalne kontsentratsioon 20 minuti pärast (ulatus 10 kuni 45 minutit). Ühekordse 25 mg ja 50 mg annuse puhul on näidatud, et kõveraalune pindala on annusega proportsionaalne nii pärast intramuskulaarset kui ka intravenoosset manustamist.

Jaotumine Nagu teistel tugevalt (99%) plasmavalkudega seonduvatel ravimitel, on selle ravimi jaotusruumala keskmine väärtus alla 0,25 l/kg. Jaotumise poolväärtusaeg oli ligikaudu 0,35 tundi ja eliminatsiooni poolväärtusaeg ulatus 1 tunnist 2,7 tunnini. Mitme annusega farmakokineetika uuringutes leiti, et pärast viimast intramuskulaarset või intravenoosset manustamist ja pärast ühekordse annuse saamist C ja AUC väärtused ei erinenud, mis viitab sellele, et ravimi akumuleerumist ei toimu. Biotransformatsioon Pärast deksketoprofeentrometamooli manustamist on uriinist leitav ainult S-(+) enantiomeer, mis näitab, et inimestel konversiooni R-(-) enantiomeeriks ei toimu.

Eritumine Deksketoprofeeni peamine eliminatsioonitee on glükuroniidne konjugatsioon, millele järgneb renaalne ekskretsioon.

Eakad Tervetel eakatel (65-aastased ja vanemad) oli ekspositsioon oluliselt suurem kui noortel vabatahtlikel pärast ühekordseid ja korduvaid suukaudseid annuseid (kuni 55%), samas kui puudus statistiliselt oluline erinevus maksimaalsetes kontsentratsioonides ja maksimaalse kontsentratsiooni saavutamise ajas. Keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg oli pärast ühekordseid ja korduvaid annuseid pikenenud (kuni 48%) ja näiv kogukliirens oli vähenenud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse ja immunofarmakoloogia mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Hiirtel ja ahvidel läbi viidud kroonilise toksilisuse uuringutel põhinev täheldatavat kahjulikku toimet mitteavaldav doos (No Observed Adverse Effect Level, NOAEL) oli kaks korda suurem kui inimestele soovitatav maksimaalne annus. Peamised kõrvaltoimed ahvidel suurte annuste kasutamisel olid veri väljaheites, kehakaalu juurdekasvu vähenemine ja kõige suuremate annuste korral erosiivsed gastrointestinaalsed kahjustused. Need toimed ilmnesid, kui ravimi ekspositsioon oli 14...18 korda suurem kui inimestele soovitatav maksimaalne annus.

Loomkatsed kartsinogeense potentsiaali kohta puuduvad.

Nagu on teada kogu MSPVA farmakoloogilise klassi puhul, võib deksketoprofeen põhjustada muutusi embrüo-loote elulemuses loommudelites, nii kaudselt gastrointestinaalse toksilisuse kaudu rasedatele kui ka otseselt loote arengule.

6 FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Etanool (96 mahuprotsenti) Naatriumkloriid Naatriumhüdroksiidi lahus Süstevesi

6.2 Sobimatus

Dexketoprofen Sopharma süste/infusioonilahust ei tohi segada väikeses ruumalas (nt süstlas) dopamiini, prometasiini, pentasotsiini, petidiini või hüdroksüsiini lahustega, kuna see põhjustab lahuse pretsipitatsiooni.

Vastavalt lõigule 6.6 valmistatud lahjendatud infusioonilahuseid ei tohi segada prometasiini või pentasotsiiniga.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

4 aastat.

Pärast lahjendamist vastavalt lõigus 6.6 toodud juhistele, on lahuse kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril 25 °C ja 24 tunni jooksul temperatuuril 2...8 °C.

Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2 °C kuni 8 °C, välja arvatud juhul, kui lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes. Lahust tuleb alati valguse eest kaitsta.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi. Hoida ampullid välispakendis, valguse eest kaitstult. Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Ravim on pakendatud pruunidesse klaasampullidesse (I tüüp) mahuga 2 ml, millel on märgistus ampulli avamiseks. Igale ampullile on kinnitatud isekleepuv silt.

1 (üks), 2 (kaks), 5 (viis) või 10 (kümme) ampulli on pakendatud PVC-kilega blisterpakendisse. Pakendid sisaldavad: 1, 5, 6, 10, 20, 25, 50 ja 100 ampulli. Karbis on vastav arv blisterpakendeid ja infoleht kasutusjuhendiga. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Dexketoprofen Sopharma süste-/infusioonilahus on sobiv segamiseks väikeses ruumalas (nt süstlas) hepariini, lidokaiini, morfiini ja teofülliini süstelahustega.

Dexketoprofen Sopharma süste-/infusioonilahus sobib kokku järgmiste materjalidega: polüpropüleen, suure tihedusega polüetüleen (HDPE) ja väikese tihedusega polüetüleen (LDPE).

Intravenoosse infusioonina manustamiseks tuleb ühe Dexketoprofen Sopharma ampulli (2 ml) sisu lahjendada kuni 30 ml või 100 ml 0,9% naatriumkloriidi lahuse, 5% glükoosi lahuse või Ringeri laktaadi lahusega. Lahus tuleb lahjendada aseptiliselt ja kaitsta seda loomuliku päevavalguse eest (vt ka lõik 6.3). Lahjendatud lahus on selge.

Dexketoprofen Sopharma süste-/infusioonilahus on ette nähtud ainult ühekordseks kasutamiseks ja kasutamata lahus tuleb minema visata. Enne kasutamist tuleb lahust visuaalselt kontrollida ja veenduda, et see on selge ning värvitu: osakeste ilmnemisel lahuses ei tohi seda kasutada. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7 MÜÜGILOA HOIDJA

SOPHARMA AD 16 Iliensko Shosse Str. Sofia 1220 Bulgaaria

8 MÜÜGILOA NUMBER

1014720

9 ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 02.12.2020

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 14.05.2025

10 TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Mai 2025