RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Dexamethasone Medochemie 4 mg/ml süste-/infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks 1 ml ampull sisaldab 4 mg deksametasoonfosfaati (deksametasoonnaatriumfosfaadina). Üks 2 ml ampull sisaldab 8 mg deksametasoonfosfaati (deksametasoonnaatriumfosfaadina).

Dexamethasoni natrii phosphas (Phar.Eur.)

Teadaolevat toimet omav abiaine: naatrium. Üks 1 ml ampull sisaldab 3,12 mg naatriumi. Üks 2 ml ampull sisaldab 6,24 mg naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus. Selge, värvusetu kuni kergelt kollakas lahus, pH on vahemikus 7,0...8,5. Osmolaalsus: 160...230 mOsm/kg.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Süsteemne kasutamine

• Ajuturse, mis on seotud ajukasvaja, neurokirurgiliste protseduuride, aju abstsessi, bakteriaalse

meningiidiga.

• Hulgitraumaga seotud šokk/posttraumaatilise šokk-kopsu sündroomi profülaktika
• Raske äge astmahoog
• Esialgne parenteraalne ravi ulatuslike, ägedate, raskete nahahaiguste korral, nagu erütrodermia,

pemphigus vulgaris, äge ekseem.

• Esialgne parenteraalne ravi autoimmuunhaiguste puhul, nt süsteemne erütematoosne luupus (eriti

vistseraalsed vormid).

• Raske, progresseeruva kuluga aktiivne reumatoidartriit, nt kiiresti kulgevad destruktiivsed vormid

ja/või ekstraartikulaarsed ilmingud.

• Rasked nakkushaigused koos toksiliste seisunditega (nt tuberkuloos, tüüfus, brutselloos) ainult

koos samaaegse infektsioonivastase raviga.

• Pahaloomuliste kasvajate palliatiivne ravi.
• Operatsioonijärgse või tsütostaatikumidest põhjustatud oksendamise profülaktika ja ravi osana

antiemeetilisest ravist.

• Dexamethasone Medochemie on näidustatud koroonaviirushaiguse 2019 (COVID-19) raviks

täiskasvanutel ja noorukitel (vanuses 12 aastat ja vanemad, kehakaaluga vähemalt 40 kg), kes vajavad täiendavat hapnikravi. Lokaalne manustamine

• Intraartikulaarne süstimine: ühe või mitme liigese püsiv põletik pärast krooniliste põletikuliste

liigesehaiguste üldist ravi, aktiveerunud osteoartriit, periarthropathia humeroscapularise ägedad vormid.

• Infiltratsioonravi (kui see on rangelt näidustatud): mittebakteriaalne tenosünoviit ja bursiit,

periartropaatia, insertsioonitendinopaatia.

• Oftalmoloogia: subkonjunktivaalne manustamine mitteinfektsioosse keratokonjunktiviidi, skleriidi

(välja arvatud nekrotiseeriv skleriit), eesmise ja intermediaalse uveiidi korral.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Annustamine sõltub haiguse olemusest ja raskusastmest ning patsiendi individuaalsest ravivastusest. Üldiselt manustatakse suhteliselt suuri algannuseid ja need peavad olema ägedate raskete vormide korral oluliselt suuremad kui krooniliste haiguste korral.

Juhul kui ühe ravi käigus on vajalikud suuremad annused, tuleb kaaluda deksametasooni suurema tugevusega/kogusega ravimpreparaatide kasutamist.

Kui ei ole ette nähtud teisiti, kehtivad järgmised annustamissoovitused:

Süsteemne manustamine Ajuturse Põhjusest ja raskusastmest sõltuvalt on algannus 8...10 mg (kuni 80 mg) i.v., seejärel 16...24 mg (kuni 48 mg) ööpäevas jagatuna 3...4 (6) intravenoosseks üksikannuseks 4...8 päeva jooksul. Kiiritusravi ajal ja opereerimatute peaajukasvajate konservatiivses ravis võib olla vajalik Dexamethasone Medochemie pikaajaline kasutamine väiksemas annuses.

Bakteriaalsest meningiidist tingitud ajuturse

• 0,15 mg/kg kehakaalu kohta iga 6 tunni järel 4 päeva jooksul, lastele 0,4 mg/kg kehakaalu kohta

iga 12 tunni järel 2 päeva jooksul; alustades enne antibiootikumi esimest manustamist.

Hulgitraumaga seotud šokk/posttraumaatilise šokk-kopsu sündroomi profülaktika

• Täiskasvanud: Algannus 40...100 mg i.v., annust korratakse 12 tunni pärast või 16...40 mg iga

6 tunni järel 2...3 päeva jooksul.

• Lapsed: Algannus 40 mg i.v., annust korratakse 12 tunni pärast või 16...40 mg iga 6 tunni järel

2...3 päeva jooksul.

Raske äge astmahoog

• Täiskasvanud: esimesel võimalusel 8...40 mg i.v., vajaduse korral süstida 8 mg korduvalt, iga

4 tunni järel.

• Lapsed: 0,15...0,3 mg/kg kehakaalu kohta i.v. boolusena, seejärel 0,3 mg/kg iga 4...6 tunni järel.

Täiendavalt võib manustada aminofülliini ja sekretolüütikume. Ägedad nahahaigused

• Olenevalt haiguse iseloomust ja ulatusest, ööpäevased annused 8...40 mg i.v., raskematel juhtudel

kuni 100 mg. Järgneb ravi vähenevate annustega.

Reumaatiliste süsteemsete haiguste aktiivsed faasid

• Süsteemne erütematoosne luupus: 6...16 mg ööpäevas.

Raske progresseeruva kuluga aktiivne reumatoidartriit

• Kiiresti kulgevate vormide korral 12...16 mg ööpäevas, liigeseväliste ilmingute korral 6...12 mg

ööpäevas.

Rasked nakkushaigused, toksilised seisundid (nt tuberkuloos, kõhutüüfus; ainult koos samaaegse infektsioonivastase raviga)

• 4...20 mg ööpäevas i.v., üksikjuhtudel (nt kõhutüüfus) esialgu kuni 200 mg.

Pahaloomuliste kasvajate palliatiivne ravi

• algannus 8...16 mg ööpäevas, pikaajaline ravi 4...12 mg ööpäevas.

Tsütostaatikumidest põhjustatud oksendamise profülaktika ja ravi antiemeetilistes raviskeemides

• 10...20 mg i.v. enne keemiaravi alustamist, seejärel vajadusel 4...8 mg 2...3 korda ööpäevas

1...3 päeva (mõõdukalt emetogeenne keemiaravi) või kuni 6 päeva (väga emetogeenne keemiaravi).

Operatsioonijärgse oksendamise profülaktika ja ravi

• Täiskasvanud: ühekordne annus 8...20 mg i.v. enne operatsiooni algust;
• Lapsed (üle 2-aastastel lastel): 0,15...0,5 mg/kg kehakaalu kohta (maksimaalselt kuni 16 mg).

Covid-19 ravi

• Täiskasvanud patsiendid: 7,2 mg i.v. deksametasoonfosfaati (vastab 6 mg deksametasoonile i.v.)

üks kord ööpäevas kuni 10 päeva jooksul.

• Lastel (12-aastased ja vanemad noorukid) soovitatakse kasutada 7,2 mg deksametasoonfosfaati

annuse kohta i.v. (vastab 6 mg deksametasoonile) üks kord ööpäevas kuni 10 päeva jooksul. Ravi kestus peab sõltuma kliinilisest vastusest ja patsiendi individuaalsetest vajadustest.

• Eakad, neeru-, maksakahjustus: annust ei ole vaja kohandada.

Lokaalne manustamine Paikne infiltratsioon ja süsteravi viiakse tavaliselt läbi 4...8 mg annusega; 2 mg deksametasoonnaatriumfosfaati on piisav, kui seda süstida väikestesse liigestesse või manustada subkonjunktivaalse süstina.

Manustamisviis Dexamethasone Medochemie’d tuleb manustada aeglase (üle 2...3 minuti) intravenoosse süstena või infusioonina, kuid seda võib manustada ka intramuskulaarselt, kui esineb probleeme veenidele juurdepääsuga ja vereringe on piisav. Dexamethasone Medochemie’d võib manustada ka infiltratsiooni ja intraartikulaarse või subkonjunktivaalse süstina. Ravi kestus sõltub näidustustest.

Hüpotüreoidismi või maksatsirroosi korral võib piisata väikestest annustest või võib osutuda vajalikuks annuse vähendamine.

Intraartikulaarse süstimise teel manustamist tuleks käsitleda avatud liigeseprotseduurina ja see tuleb läbi viia rangetes aseptilistes tingimustes. Tavaliselt piisab tõhusaks sümptomite leevendamiseks ühest intraartikulaarsest süstist. Korduva süstimise vajaduse korral ei tohi seda manustada varem kui 3...4 nädala pärast. Ühele liigesele ei tohi teha rohkem kui 3...4 süsti. Vajalik on liigese arstlik kontroll, eriti pärast korduvaid süstimisi. Infiltratsioon: Kõige tugevama valu või kõõluste kinnituspiirkonda infiltreeritakse Dexamethasone Medochemie’d. Ettevaatust, ärge süstige kõõlusse! Vältida tuleb sagedast süstimist ja järgida rangeid aseptilisi ettevaatusabinõusid.

Sobivus kasutamiseks Kasutada tohib ainult selgeid lahuseid. Ampulli sisu on ette nähtud ühekordseks kasutamiseks. Allesjäänud süstelahus tuleb hävitada.

Juhised ravimi sobivuse ja lahjendamise kohta vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Intraartikulaarne süstimine on vastunäidustatud järgmistel juhtudel:

• infektsioonid ravitavas liigeses või selle vahetus läheduses
• bakteriaalne artriit
• ravitava liigese ebastabiilsus

• kalduvus veritsusele (spontaanne või antikoagulantide tõttu)
• periartikulaarne kaltsifikatsioon
• avaskulaarne osteonekroos
• kõõluserebend
• Charcot' liiges

Infiltratsioon ilma põhjusliku lisaravita on vastunäidustatud, kui manustamispiirkonnas esineb infektsioon, nagu ka subkonjunktivaalne manustamine viiruslike, bakteriaalsete ja mükootiliste silmahaiguste või sarvkesta vigastuste ja haavandite korral.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Dexamethasone Medochemie kasutamisel on täheldatud üksikuid raskeid anafülaktilisi reaktsioone koos vereringe kollapsi, südame seiskumise, arütmia, bronhospasmi ja/või hüpotensiooni või hüpertensiooniga.

Immunosupressiooni tõttu võib ravi Dexamethasone Medochemie’ga suurendada bakteriaalsete, viiruslike, parasiit-, oportunistlike ja seeninfektsioonide riski. See võib varjata olemasoleva või areneva infektsiooni sümptomeid, muutes diagnoosimise keerulisemaks. Latentsed infektsioonid, nagu tuberkuloos või B-hepatiit, võivad uuesti aktiveeruda.

Kui Dexamethasone Medochemie ravi ajal tekib suurem füüsilise stressi olukord (nt õnnetus, operatsioon, sünnitus), võib osutuda vajalikuks annuse ajutine suurendamine.

Patsientidel, keda juba ravitakse süsteemsete (suukaudsete) kortikosteroididega muudel põhjustel (nt kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega patsiendid), aga ei vaja täiendavat hapnikravi, ei ole vaja ravi süsteemsete kortikosteroididega lõpetada.

Dexamethasone Medochemie’ga ravi tohib kasutada ainult kindlal näidustusel ja vajadusel koos täiendava suunatud infektsioonivastase raviga järgmiste haiguste korral:

• ägedad viirusinfektsioonid (B-hepatiit, Herpes zoster, Herpes simplex, Varicella, herpeetiline

keratiit)

• HBsAG-positiivne krooniline aktiivne hepatiit
• ligikaudu 8 nädalat enne ja kuni 2 nädalat pärast elusvaktsiinidega vaktsineerimist
• süsteemsed mükoosid ja parasitoosid (nt nematoodid)
• teadaoleva või kahtlustatava strongüloidiaasiga patsientidel võib ravi glükokortikoididega

põhjustada parasiitide aktiveerumist ja massilist levikut

• poliomüeliit
• lümfadeniit pärast BCG-ga vaktsineerimist
• ägedad ja kroonilised bakteriaalsed infektsioonid
• tuberkuloosi anamneesi korral kasutada ainult tuberkulostaatilise kaitse all.

Lisaks tohib Dexamethasone Medochemie’ga ravi kasutada ainult kindlal näidustusel ja vajadusel koos täiendava spetsiifilise raviga järgmiste seisundite puhul:

• seedetrakti haavandid
• osteoporoos
• raske südamepuudulikkus
• halvasti ravile alluv kõrge vererõhk
• halvasti ravile alluv suhkurtõbi
• psühhiaatrilised häired (sealhulgas anamneesis), sh suitsidaalsus: soovitatav on neuroloogiline või

psühhiaatriline jälgimine

• suletudnurga glaukoom ja avatudnurga glaukoom: soovitatav on oftalomoogiline jälgimine ja

täiendav ravi

• sarvkesta haavandid ja sarvkesta vigastused: soovitatav on oftalomoogiline jälgimine ja täiendav

ravi.

Soole perforatsiooni riski tõttu tohib Dexamethasone Medochemie’d kasutada ainult tungival näidustusel ja sobiva jälgimise tingimustes järgmiste seisundite korral:

• raske haavandiline koliit ähvardava perforatsiooniga, võimalik, et ilma peritoneaalse ärrituseta
• divertikuliit
• enteroanastomoos (kohe pärast operatsiooni).

Patsientidel, kes saavad suuri glükokortikoidide annuseid, võivad peritoneaalärritusnähud puududa pärast seedetrakti perforatsiooni.

Insuliini või suukaudsete diabeediravimite suuremat vajadust tuleb arvestada Dexamethasone Medochemie manustamisel diabeetikutele.

Dexamethasone Medochemie’ga ravi ajal on vajalik regulaarne vererõhu jälgimine, eriti suurte annuste manustamisel ja patsientidel, kelle kõrge vererõhk allub ravile halvasti.

Seisundi süvenemise riski tõttu tuleb raske südamepuudulikkusega patsiente hoolikalt jälgida.

Deksametasooni suurte annustega ravitud patsientidel võib esineda bradükardia.

Võivad ilmneda rasked anafülaktilised reaktsioonid.

Kõõlusekahjustuse, tendiniidi ja kõõluserebendi risk on suurenenud patsientidel, keda ravitakse samal ajal glükokortikoidide ja fluorokinoloonidega.

Olemasolev myasthenia gravis võib deksametasooniga ravi alguses süveneda.

Vaktsineerimine inaktiveeritud vaktsiiniga on üldiselt võimalik. Siiski tuleb märkida, et immuunvastus ja seega ka vaktsiin toime võivad kortikosteroidide suuremate annuste korral olla kahjustatud.

Suurte annuste korral tuleb jälgida kaaliumi piisavat tarbimist, piirata naatriumi kasutamise ning jälgida kaaliumisisaldust seerumis.

Ravi järsk katkestamine ligikaudu 10 päeva möödudes võib põhjustada põhihaiguse ägenemise või retsidiivi ja ägedat neerupealiste koore puudulikkuse/kortisooni ärajätusündroomi; seetõttu tuleb ravi katkestamisel annust aeglaselt vähendada.

Teatud viirushaigused (tuulerõuged, leetrid) võivad glükokortikoididega ravitavatel patsientidel olla väga rasked. Eriti ohustatud on immuunpuudulikkusega patsiendid, kellel pole varem olnud tuulerõugete või leetritega nakatumist. Kui need patsiendid puutuvad Dexamethasone Medochemiega ravi ajal kokku leetrite või tuulerõugetega nakatunud inimestega, tuleb vajadusel rakendada ennetavat ravi. Turuletulekujärgselt on vereloome kasvajatega patsientidel pärast deksametasooni kasutamist üksi või koos teiste kemoterapeutikumidega teatatud tuumori lüüsi sündroomist (TLS). TLS-i kõrge riskiga patsiente (nt kõrge proliferatsiooni kiirus, suur kasvaja ja kõrge tundlikkus tsütotoksiliste ainete suhtes) tuleb hoolikalt jälgida ja vajadusel rakendada ettevaatusabinõusid.

Feokromotsütoomist tingitud kriis Pärast süsteemsete kortikosteroidide manustamist on teatatud feokromotsütoomist tingitud kriisist, mis võib lõppeda surmaga.

Nägemishäired Kortikosteroidide süsteemsel ja paiksel kasutamisel võivad tekkida nägemishäired. Kui patsiendil tekivad sellised sümptomid, nagu ähmane nägemine või muud nägemishäired, tuleb kaaluda patsiendi suunamist silmaarsti konsultatsioonile võimalike põhjuste hindamiseks, need võivad olla katarakt, glaukoom või harvaesinevad haigused, nt tsentraalne seroosne korioretinopaatia, mida on kirjeldatud pärast süsteemsete või paiksete kortikosteroidide kasutamist.

Intravenoosne manustamine peab toimuma aeglase (2...3 minuti vältel) süstimisena, kuna liiga kiirel süstimisel võivad tekkida kõrvaltoimed, nagu ebameeldiv kirvendus või paresteesia.

Dexamethasone Medochemie on mõeldud lühiajaliseks kasutamiseks. Kui ravimit kasutatakse ebakorrektselt pikema ajaperioodi jooksul, tuleb kaaluda täiendavaid hoiatus- ja ettevaatusabinõusid, nagu on kirjeldatud glükokortikoide sisaldavate ravimite pikaajalisel manustamisel.

Paikse kasutamise korral tuleb olla tähelepanelik võimalike süsteemsete kõrvaltoimete ja koostoimete suhtes.

Glükokortikoidide intraartikulaarne manustamine suurendab liigeseinfektsioonide riski. Glükokortikoidide pikaajaline ja korduv kasutamine kandvates liigestes võib põhjustada liigesesiseste degeneratiivsete muutuste süvenemist. Üks võimalik põhjus on haaratud liigese ülekoormamine pärast valu või muude sümptomite taandumist.

Lokaalne oftalmiline kasutamine Silma manustatava deksametasooni süsteemse imendumisega seotud Cushingi sündroom ja/või neerupealiste pärssimine võib pärast intensiivset või pikaajalist ravi tekkida eelsoodumusega patsientidel, sh lapsed, ja CYP3A4 inhibiitoritega (sealhulgas ritonaviir ja kobitsistaat) ravitud patsientidel. Sellistel juhtudel tuleb ravi järk-järgult lõpetada.

Lapsed Enneaegsed vastsündinud Olemasolevate andmete põhjal võivad enneaegsetel kroonilise kopsuhaigusega lastel pärast varajast ravi (< 96 tundi) algannusega 0,25 mg/kg kaks korda ööpäevas pikaajalisel manustamisel tekkida neuroloogilised kõrvaltoimed.

Laste kasvufaasis tuleb ravi kasu/riski suhet hoolikalt kaaluda.

Hüpertroofiline kardiomüopaatia Enneaegsetel imikutel teatati hüpertroofilise kardiomüopaatia tekkest pärast kortikosteroidide, sh deksametasooni süsteemset manustamist. Enamikul teatatud juhtudest oli see ravi lõpetamisel pöörduv. Enneaegsetel imikutel, kes saavad süsteemset ravi deksametasooniga, tuleb teha diagnostiline hindamine ning jälgida südame funktsiooni ja struktuuri (lõik 4.8).

Eakad Kuna eakatel patsientidel on suurem risk osteoporoosi tekkeks, tuleb Dexamethasone Medochemie’ga ravi kasu/riski suhet hoolikalt kaaluda. Dexamethasone Medochemie kasutamine võib anda positiivseid tulemusi dopingukontrollis.

Dexamethasone Medochemie sisaldab naatriumi Ravim sisaldab 3,12 mg naatriumi ühes 1 ml ampullis, mis on võrdne 0,15%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

Ravim sisaldab 6,24 mg naatriumi ühes 2 ml ampullis, mis on võrdne 0,3%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Östrogeenid (nt suukaudsed kontratseptiivid) Glükokortikoidide poolväärtusaeg võib pikeneda. Seetõttu võib kortikosteroidide toime tugevneda.

Rifampitsiin, fenütoiin, karbamasepiin, barbituraadid, primidoon ja muud ravimpreparaadid, mis indutseerivad CYP3A4 Kortikosteroidide toime või nõrgeneda.

CYP3A4 inhibiitorid (sealhulgas ketokonasool, itrakonasool, ritonaviir ja kobitsistaat) võivad vähendada deksametasooni kliirensit, mis põhjustab tugevamat toimet ja neerupealiste pärssimist/ Cushingi sündroomi. Nende ravimite kombinatsiooni tuleb vältida, välja arvatud juhul, kui ravi kasulikkus ületab kortikosteroidide süsteemsete kõrvaltoimete suurenenud riski ning sel juhul peab patsiente jälgima kortikosteroidide süsteemsete toimete suhtes.

Efedriin Glükokortikoidide ainevahetus võib kiireneda ja seega nende efektiivsus väheneda.

AKE-inhibiitorid Suurenenud risk verepildi muutuste tekkeks.

Südameglükosiidid Kaaliumivaeguse tõttu võib glükosiidide toime tugevneda.

Salureetikumid/lahtistid Kaaliumieritus võib suureneda.

Diabeedivastased ravimid Hüpoglükeemiline toime võib väheneda.

Kumariini derivaadid Antikoaguleeriv toime võib nõrgeneda või tugevneda. Samaaegsel manustamisel on vajalik annuse kohandamine.

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA-d), salitsülaadid ja indometatsiin Seedetrakti haavandite ja veritsuse risk on suurenenud.

Mittedepolariseerivad lihasrelaksandid Lihaslõõgastuse aeg võib pikeneda.

Atropiin, muud antikolinergilised ained Samaaegsel kasutamisel on võimalik on täiendav silmasisese rõhu tõus.

Prasikvanteel Kortikosteroidid võivad põhjustada prasikvanteeli kontsentratsiooni vähenemist veres. Klorokviin, hüdroksüklorokviin, meflokviin Suurenenud risk müopaatia, kardiomüopaatia tekkeks.

Protireliin Protireliini manustamise ajal võib täheldada TSH vähest suurenemist.

Immunosuperssandid Suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele ja latentsete infektsioonide avaldumine või süvenemine. Lisaks tsüklosporiini puhul: tsüklosporiini sisaldus veres on suurenenud: suureneb krambihoogude oht.

Fluorokinoloonid Võib suureneda risk kõõluskahjustuste tekkeks.

Toime uuringu meetoditele Allergiatestide korral võivad nahareaktsioonid olla pärsitud.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Deksametasoon läbib platsentaarbarjääri. Raseduse ajal, eriti kolmel esimesel kuul, tohib ravimit kasutada ainult pärast hoolikat kasu/riski hindamist.

Rasedusaegse pikaajalise glükokortikoidravi korral ei saa välistada loote kasvuhäirete teket.

Kortikosteroidide manustamine tiinetele loomadele võib põhjustada loote arenguhäireid ja väärarendeid, sealhulgas suulaelõhet ja üsasisest kasvupeetust, ning mõjutada kasvu ja aju arengut. Ei ole leitud, et kortikosteroidid põhjustaksid kaasasündinud anomaaliate, nagu suulaelõhe/huulelõhe, tekkesageduse suurenemist inimesel (vt lõik 5.3).

Kui glükokortikoide manustatakse raseduse lõpu poole, on risk loote neerupealiste atroofia tekkeks, mille tõttu vastsündinu võib vajada väheneva annusega asendusravi.

Uuringud on näidanud neonataalse hüpoglükeemia riski suurenemist pärast kortikosteroidide, sh deksametasooni lühiaegset sünnituseelset manustamist naistele, kellel on hilise enneaegse sünnituse risk.

Imetamine Deksametasoon eritub rinnapiima. Seni ei ole teatatud kahjulikust toimest imikule. Sellest hoolimata tuleb neid ravimeid imetamise ajal kasutada ainult rangel näidustusel. Kui haiguse tõttu on vaja kasutada suuremaid annuseid, tuleb imetamine katkestada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Puuduvad viited selle kohta, et Dexamethasone Medochemie mõjutab võimet aktiivselt liikluses osaleda või masinaid käsitseda; sama kehtib ka ilma kindla hoideta töötamise kohta.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete risk on lühiajalise deksametasooni ravi ajal väike, välja arvatud parenteraalne suurte annustega ravi, mille puhul võivad tekkida elektrolüütide taseme muutused, tursed, võimalik vererõhu tõus, südameseiskus, südamerütmi häired või krambid; infektsioonide kliinilisi ilminguid võib täheldada ka lühiajalise ravi ajal. Tähelepanu tuleb pöörata võimalikele mao- ja soolehaavanditele (sageli stressist tingitud), sest kortikosteroidravi võib vähendada nende sümptomeid ja vähendada glükoositaluvust.

Esineda võivad järgmised kõrvaltoimed; need sõltuvad suuresti annusest ja ravi kestusest, mistõttu nende esinemissagedust ei saa täpsustada: Infektsioonid ja infestatsioonid Infektsioonide maskeerimine, infektsioonide avaldumine, proliferatsioon või reaktivatsioon (bakter-, viirus-, seen-, parasiit- ja oportunistlikud infektsioonid), strongüloidiaasi aktiveerumine (vt lõik 4.4).

Vere ja lümfisüsteemi häired Mõõdukas leukotsütoos, lümfotsütopeenia, eosinopeenia, polütsüteemia.

Immuunsüsteemi häired Ülitundlikkusreaktsioonid (nt ravimist põhjustatud eksanteem), rasked anafülaktilised reaktsioonid, nt arütmiad, bronhospasm, hüpo- või hüpertensioon, vereringe kollaps, südameseiskus, immuunsüsteemi nõrgenemine.

Endokriinsüsteemi häired Cushingi sündroom (tüüpilised sümptomid: kuunägu, kehatüve rasvumus ja vee kogunemine), neerupealiste koore supressioon (vt lõik 4.4).

Ainevahetus- ja toitumishäired

Naatriumipeetus koos tursete moodustumisega, kaaliumi erituse suurenemine (oht arütmia tekkeks), kehakaalu suurenemine, glükoositaluvuse vähenemine, diabetes mellitus, hüperkolesteroleemia ja hüpertriglütserideemia, söögiisu suurenemine.

Psühhiaatrilised häired Depressioon, ärrituvus, eufooria, psühhoos, mania, hallutsinatsioonid, emotsionaalne labiilsus, ärevus, unehäired, suitsiidimõtted.

Närvisüsteemi häired Peaaju pseudotuumor, latentse epilepsia avaldumine ja avaldunud epilepsia korral suurenenud krambihoogude valmidus.

Silma kahjustused Katarakt, eriti koos posterioorse subkapsulaarse kataraktiga, glaukoom, sarvkesta haavandiga seotud sümptomite halvenemine, silma viirus-, seen- ja bakteriaalsete infektsioonide esinemissageduse sagenemine, sarvkesta bakteriaalsete infektsioonide ägenemine, ptoos, müdriaas, kemoos, iatrogeenne kõvakesta perforatsioon, korioretinopaatia. Harvadel juhtudel esineb pöörduvat eksoftalmi ja pärast subkonjunktivaalset manustamist ka herpes simplex keratiiti, sarvkesta perforatsioon olemasoleva keratiidi korral, nägemise hägustumine (vt ka lõik 4.4).

Südame häired Hüpertroofiline kardiomüopaatia enneaegsetel imikutel (vt lõik 4.4).

Vaskulaarsed häired Hüpertensioon, ateroskleroosi ja tromboosi tekkeriski suurenemine, veresoonepõletik (vaskuliit, ka ärajätusümptomina pärast pikaajalist ravi), kapillaaride haprus.

Seedetrakti häired Seedetrakti haavandid, seedetrakti verejooks, pankreatiit, ebamugavustunne maos, luksumine.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Venitusarmid (striae rubra), atroofia, teleangiektaasia, petehhiad, ekhümoos, hüpertrihhoos, steroidakne, rosacea-sarnane (perioraalne) dermatiit, naha pigmentatsiooni muutused, pannikuliit (esinemissagedus teadmata)*.

*Üksikuid pannikuliidi juhte on teatatud pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist, eriti pärast pikaajalist ravi suurte annustega. Pannikuliiti esineb lastel sagedamini kui täiskasvanutel ning enamik juhte taandub iseenesest. Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Müopaatia, lihasnõrkus ja lihaste kõhetumine (atroofia), osteoporoos (annusest sõltuv, võimalik ka lühiajalisel manustamisel), aseptiline osteonekroos, kõõlusehäired, tendiniit, kõõluserebend, epiduraalne lipomatoos, kasvupeetus lastel.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Suguhormoonide sekretsiooni häired (menstruaaltsükli häired kuni amenorröani, hirsutism, impotentsus).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Haava paranemise aeglustumine.

Lokaalne manustamine Võimalik on paiksete ärritus- ja talumatusnähtude teke (kuumatunne, kestev valu), eriti oftalmoloogilisel kasutamisel. Kui kortikosteroidi ei ole süstitud hoolikalt liigeseõõnde, ei saa välistada süstekoha naha atroofia ja subkutaanse koe atroofia teket.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Ägedaid deksametasoonimürgistuse juhtumeid ei ole teada. Kroonilise üleannustamise korral võib eeldada rohkem kõrvaltoimeid (vt lõik 4.8), eelkõige endokriinsüsteemis, ainevahetuses ja elektrolüütide tasakaalus.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kortikosteroidid süsteemseks kasutamiseks, glükokortikoidid, ATC-kood: H02AB02

Deksametasoon on monofluoritud glükokortikoid, millel on märkimisväärsed allergia- ja põletikuvastased ning membraane stabiliseerivad omadused, samuti toimed süsivesikute, valkude ja rasvade ainevahetusele.

Deksametasoonil on ligikaudu 7,5 korda tugevam glükokortikoidne toime kui prednisoloonil ja prednisoonil, hüdrokortisooniga võrreldes on see 30 korda tugevama toimega, mineralokortikoidne toime puudub.

Glükokortikoidid, nagu deksametasoon, avaldavad oma bioloogilist toimet, aktiveerides kortikosteroidide suhtes tundlike geenide transkriptsiooni. Põletikuvastase, immunosupressiivse ja antiproliferatiivse toime kutsuvad esile sellised tegurid, nagu põletikumediaatorite moodustumist, vabanemist ja aktiivsust vähendav ning põletikuliste rakkude spetsiifilisi funktsioone ja migratsiooni pärssiv toime. Peale selle on võimalik, et kortikosteroidid takistavad sensibiliseerunud T- lümfotsüütide ja makrofaagide toimet sihtrakkudele.

Pikaajalise kortikosteroidravi vajadusel tuleb arvestada mööduva neerupealiste puudulikkuse esilekutsumise võimalusega. Hüpotaalamuse-hüpofüüsi-neerupealise telje supressioon sõltub ka individuaalsetest teguritest. Kliiniline efektiivsus ja ohutus koroonaviirushaiguse 2019 (COVID-19) ravis Uuring RECOVERY (Randomised Evaluation of COVid-19 thERapY) on uurija algatatud, individuaalselt randomiseeritud, kontrolliga, avatud, adaptiivse platvormiga uuring COVID-19 tõttu hospitaliseeritud patsientide võimalike ravimeetodite hindamiseks.

Uuring toimus Ühendkuningriigis 176 haiglaorganisatsiooni osavõtul.

Osales 6425 patsienti, kes randomiseeriti saama kas deksametasooni (2104 patsienti) või ainult tavaravi (4321 patsienti). Laboratoorselt kinnitatud SARS-CoV-2 infektsiooniga oli 89% patsientidest. Randomiseerimise ajal olid 16% patsientidest invasiivsel mehaanilisel ventilatsioonil või kehavälisel membraanoksügenisatsioonil, 60% said ainult hapnikku (koos mitteinvasiivse ventilatsiooniga või ilma) ning 24% ei saanud kumbagi.

Patsientide keskmine vanus oli 66,1 ± 15,7 aastat. 36% patsientidest olid naised. 24%-l patsientidest oli anamneesis diabeet, 27%-l südamehaigus ja 21%-l krooniline kopsuhaigus.

Esmane tulemusnäitaja Suremus 28 päeva pärast oli deksametasooni rühmas oluliselt madalam kui tavalises ravirühmas, kus teavitatud surmajuhtumeid esines vastavalt 482 patsiendil 2104-st (22,9%) ja 1110 patsiendil 4321-st (25,7%) (kordajate suhe 0,83; 95% usaldusintervall [CI], 0,75 kuni 0,93; p < 0,001).

Patsientidel, kellel kasutati deksametasooni rühmas invasiivset mehhaanilist hingamist (29,3% vs. 41,4%; kordajate suhe, 0,64; 95% CI, 0,51…0,81), oli surmajuhtude sagedus väiksem, kui patsientidel tavalises ravirühmas ja nendel, kes said täiendavat hapnikku ilma invasiivse mehhaanilise hingamiseta (23,3% vs. 26,2%; kordajate suhe, 0,82; 95% CI, 0,72…0,94). Deksametasooni selge toime puudus patsientidel, kes randomiseerimisel (17,8% vs. 14,0%; kordajate suhe, 1,19; 95% CI, 0,91…1,55) ei vajanud hingamisel mingisugust abi.

Teisesed tulemusnäitajad Deksametasooni rühma patsientide haiglas viibimise kestus oli lühem kui tavalises ravirühmas (mediaan, 12 päeva vs. 13 päeva) ja suurem haiglast 28 päeva jooksul (kordajate suhe, 1,10; 95% CI, 1,03…1,17) väljasaamise tõenäosus.

Esmase tulemusnäitajaga vastavuses täheldati, et patsientide 28 päeva jooksul haiglast väljasaamise tõenäosusele avaldas kõige suuremat mõju randomiseerimisel invasiivne mehhaaniline hingamine (kordajate suhe 1,48; 95% CI 1,16, 1,90), millel järgnes ainult hapniku kasutamine (kordajate suhe, 1,15;95% CI 1,06…1,24). Kasulik mõju puudus patsientidele, kes ei saanud hapnikku (kordajate suhe, 0,96; 95% CI 0.85…1,08).

Tulemus riskide suhe Esmane tulemusnäitaja Suremus 28. päevaks 482/2104 (22,9) 1110/4321 0,83 Teisesed tulemusnäitajad 28 päeva jooksul haiglaravilt lahkunud Invasiivne mehaaniline ventilatsioon või surm†

• Invasiivne mehaaniline

ventilatsioon

• Surm 387/1780 (21,7) 827/3638 (22,7) 0,93

* Kordajate suhted on vanuse järgi kohandatud vastavalt 28-päeva suremusest ja haiglast vabanemisest saadud tulemusnäitajatega. Riskide suhted on vanuse järgi kohandatud vastavalt invasiivsest mehhaanilisest hingamisest või surmast ning selle alamkomponentidest saadud tulemusnäitajatega. † Selles kategoorias ei arvestatud patsientidega, kes olid randomiseerimisel invasiivsel mehaanilisel hingamiselt. Ohutus Uuringus kasutatud ravimiga oli seotud neli tõsist kõrvaltoimet (serious adverse events, SAEs): kaks hüperglükeemiaga seotud tõsist kõrvaltoimet, üks steroididest tingitud psühhoosi tõsine kõrvaltoime ja üks seedetrakti ülaosa veritsusega seotud tõsine kõrvaltoime. Kõik kõrvaltoimed taandusid. Alarühmade analüüsid DEKSAMETASOONI mõju 28-päevasele suremusele randomiseerimisel saadud vanuse ja hingamistegevuse toetuse järgi Ilma hapnikuta (ꭓ2 = 0,70; p=0,40) < 70 10/197 (5,1%) 16/462 (3,9%) 1,31 (0,60...2,83) ≥ 70 <80 25/114 (21,9%) 35/224 (15,6%) 1,46 (0,88...2,45) ≥ 80 54/190 (28,4%) 92/348 (26,4%) 1,06 (0,76...1,49) Alarühm kokku 89/501 (17,8%) 145/1034 (14,0%) 1,19 (0,91...1,55)

Ainult hapnikravi (ꭓ2 = 2,54; p=0,11) < 70 53/675 (7,9%) 193/1473 (13,1%) 0,58 (0,43...0,78) ≥ 70 <80 104/306 (34,0%) 178/531 (33,5%) 0,98 (0,77...1,25) ≥ 80 141/298 (47,3%) 311/600 (51,8%) 0,85 (0,70...1,04) Alarühm kokku 298/1279 (23,3%) 682/2604 (26,2%) 0,82 (0,72...0,94) Mehaaniline ventilatsioon (ꭓ2 = 0,28; p=0,60) < 70 66/269 (24,5%) 217/569 (38,1%) 0,61 (0,46...0,81) ≥ 70 <80 26/49 (53,1%) 58/104 (55,8%) 0,85 (0,53...1,34) ≥ 80 3/6 (50,0%) 8/10 (80,0%) 0,39 (0,10...1,47) Alarühm kokku 95/324 (29,3%) 283/683 (41,4%) 0,64 (0,51...0,81) Kõik osalenud 482/2104 (22,9%) 11140/4321 (25,7%) 0,83 (0,75...0,93)

DEKSAMETASOONI ravile lisamise mõju 28 päeva suremusele, vastavalt respiratoorsele toetusele ja mis tahes kroonilistele haigustele anamneesis randomiseerimise hetkel Ei saa hapnikravi (ꭓ2 = 0,08; p = 0,78) Haigus anamneesis 65/313 (20,8%) 100/598 (16,7%) 1,22 (0,89...1,66) Haiguseta anamneesis 24/188 (12,8%) 45/436 (10,3%) 1,12 (0,68...1,83) Alarühm kokku 89/501 (17,8%) 145/1034 (14,0%) 1,19 (0,91...1,55) Ainult hapnikravi (ꭓ2 = 2,05; p=0,15) Haigus anamneesis 221/702 (31,5%) 481/1473 (32,7%) 0,88 (0,75...1,03) Haiguseta anamneesis 77/577 (13,3%) 201/1131 (17,8%) 0,70 (0,54...0,91) Alarühm kokku 298/1279 (23,3%) 682/2604 (26,2%) 0,82 (0,72...0,94) Mehaaniline ventilatsioon (ꭓ2 =1,52; p=0,22) Haigus anamneesis 51/159 (32,1%) 150/346 (43,4%) 0,75 (0,54...1,02) Haiguseta anamneesis 44/165 (26,7%) 133/337 (39,5%) 0,56 (0,40...0,78) Alarühm kokku 95/324 (29,3%) 283/683 (41,4%) 0,64 (0,51...0,81) Kõik osalenud 482/2104 (22,9%) 1140/4321 (25,7%) 0,83 (0,75...0,93)

5.2 Farmakokineetilised omadused

Deksametasoon seondub annusest sõltuvalt peamiselt plasma albumiinidega. Väga suurte kontsentratsioonide korral on peamine fraktsioon veres vabal kujul. Hüpoalbumineemia korral suureneb kortikosteroidi seondumata (aktiivse) fraktsiooni sisaldus. Inimesel on deksametasooni suurim sisaldus liikvoris mõõdetud neli tundi pärast radioaktiivse märgistusega deksametasooni intravenoosset manustamist ja see on ligikaudu 1/6 samaaegsest plasmakontsentratsioonist.

Rohkem kui 36 tunni pikkuse bioloogilise pooleväärtusajaga kuulub deksametasoon väga pika toimega glükokortikoidide hulka. Pika toimeaja tõttu võib deksametasooni igapäevasel pideval manustamisel kujuneda kumuleerumine ja üleannustamine.

Deksametasooni keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg seerumis on täiskasvanutel ligikaudu 250 minutit (+80 minutit). See eritub peamiselt neerude kaudu vaba deksametasoonalkoholina. Ravim metaboliseerub osaliselt. Metaboliidid erituvad glükoronaatide või sulfaatidena, samuti valdavalt neerude kaudu. Neerufunktsiooni häired ei mõjuta oluliselt deksametasooni eritumist.

Raske maksahaiguse korral pikeneb eliminatsiooni poolväärtusaeg.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Äge toksilisus Pärast ühekordset suukaudset annust oli deksametasooni LD50 hiirtel ja rottidel esimese 7 päeva jooksul vastavalt 16 g/kg ja üle 3 g/kg. Pärast ühekordset subkutaanset annust oli LD50 hiirtel esimese 7 päeva jooksul rohkem kui 700 mg/kg ja rottidel ligikaudu 120 mg/kg. 21-päevase perioodi jooksul need väärtused vähenesid, mida tõlgendatakse hormooniga esilekutsutud immunosupressioonist tingitud raskete infektsioossete haiguste tagajärjena.

Krooniline toksilisus Andmed kroonilise toksilisuse kohta inimestel ja loomadel puuduvad. Kortikoidimürgistustest ei ole teatatud. Pikaajalise ravi korral annustega 1,5 mg ööpäevas võib oodata väljendunud kõrvaltoimeid (vt lõik 4.8).

Mutageenne ja kartsinogeenne potentsiaal Olemasolevate uuringute tulemused ei tõesta, et glükokortikoididel oleks kliiniliselt olulisi genotoksilisi omadusi.

Reproduktsioonitoksilisus Loomkatsetes täheldati suulaelõhet rottidel, hiirtel, hamstritel, küülikutel, koertel ja primaatidel, aga mitte hobustel ega lammastel. Mõnel juhul olid need kõrvalekalded kombinatsioonis kesknärvisüsteemi ja südame defektidega. Primaatidel täheldati pärast ravimi manustamist toimet peaajule. Lisaks võib aeglustuda üsasisene areng. Kõiki neid toimeid täheldati suurte annuste korral.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumtsitraat (E331) Dinaatriumedetaat (E386) Kreatiniin Süstevesi Naatriumhüdroksiid (E524) (pH reguleerimiseks) Kontsentreeritud vesinikkloriidhape (E507) (pH reguleerimiseks)

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

4 mg/ml: 18 kuud. 8 mg/2 ml: 2 aastat. Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuridel 25 °C (valguse eest kaitstult) ja 2 °C…8 °C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, on kõlblikkusaeg ja säilitamistingimused kasutaja vastutusel ega tohiks tavaliselt ületada 24 tundi temperatuuril 2 °C…8 °C, välja arvatud juhul, kui lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C. Hoida ampullid välispakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

2 ml, I tüüpi (Ph.Eur) värvitu klaasampull. Saadaval on karbid, mis sisaldavad 5, 10 või 100 ampulli.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Dexamethasone Medochemie 4 mg/ml süste-/infusioonilahus manustatakse eelistatavalt otse intravenoosse süstina või süstitakse infusioonisüsteemi. Süste-/infusioonilahus sobib järgmiste infusioonilahustega ja on ette nähtud kasutamiseks 24 tunni jooksul:

• Isotooniline soolalahus
• Ringeri lahus
• 5% glükoosilahus
• 10% glükoosilahus
• 5% dekstroosilahus

Kui ravimit kombineeritakse infusioonilahustega, tuleb arvestada konkreetse infusioonilahuse tootja antud teavet, sealhulgas andmeid kokkusobivuse, vastunäidustuste, kõrvaltoimete ja koostoimete kohta.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd. Konstantinoupoleos 1-10 3011 Limassol Küpros

8. MÜÜGILOA NUMBER

1104623

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 03.04.2023

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

September 2026