Dexamethason krka - süstelahus (4mg 1ml)

ATC Kood: H02AB02
Toimeaine: deksametasoon
Tootja: KRKA d.d., Novo mesto

Artikli sisukord

DEXAMETHASON KRKA
süstelahus (4mg 1ml)


Pakendi infoleht: teave patsiendile

Dexamethason Krka, 4 mg/ml süstelahus

Deksametasoonfosfaat

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

  • Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
  • Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti, apteekri või meditsiiniõega.
  • Ravim on välja kirjutatud teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
  • Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti, apteekri või meditsiiniõega. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord:

  1. Mis ravim on Dexamethason Krka ja milleks seda kasutatakse
  2. Mida on vaja teada enne Dexamethason Krka kasutamist
  3. Kuidas Dexamethason Krka’t kasutada
  4. Võimalikud kõrvaltoimed
  5. Kuidas Dexamethason Krka’t säilitada
  6. Pakendi sisu ja muu teave
  7. Mis ravim on Dexamethason Krka ja milleks seda kasutatakse

Deksametasoon on sünteetiline glükokortikosteroid. Ta kuulub neerupealiste koore hormoonide (kortikosteroidide) hulka. Looduslikud kortikosteroidid tagavad organismis eluliselt olulisteks funktsioonideks ja üldiseks heaoluks vajalikud tingimused, hoides stabiilsena nii veresuhkru taseme, vererõhu kui lihasjõudluse ja võttes osa organismi naatriumi, kaaliumi ja vee tasakaalu säilitamisest ning samuti organismi kasvamisest. Neil on ka põletikuvastane toime, nad pärsivad immuunsüsteemi aktiivsust ning väldivad allergiliste reaktsioonide teket. Sünteetilistel kortikosteroididel, sealhulgas Dexamethason Krka süstelahusel on samasugune toime.

Dexamethason Krka’t manustatakse ainult kriitiliste seisundite korral või patsientidele, keda ei saa ravida tablettidega.

Dexamethason Krka parenteraalne manustamine: neerupealise koore puudulikkus, põletikuvastast ja immuunsupresseerivat ravi vajavate haiguste (reumaatilised jt autoimmuunsete protsessidega seotud haigused, nefrootiline sündroom, ajuturse, allergilised reaktsioonid, sh astma) sümptomaatiline ravi, äge lümfoidne leukeemia, šokk.

Dexamethason Krka intra- ja periartikulaarne manustamine: reumatoidartriit, osteoartroos, pehmete kudede põletikulised haigused (bursiit, sünoviit, periartriit, epikondüliit jt).

Dexamethason Krka intralesionaalne manustamine: armkude, lame lihhen, psoriaatilised naastud, rõngasgranuloom, krooniline lihtlihhen (neurodermatiit), diskoidne erütematoosne luupus, necrobiosis lipoidica diabeedi korral, areaatalopeetsia, lokaliseerunud hüpertroofilised, infiltreerunud, põletikulised kahjustused.

Mida on vaja teada enne Dexamethason Krka kasutamist

Ärge kasutage Dexamethason Krka’t:

  • kui te olete deksametasooni või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.
  • kui teil on äge viiruslik, bakteriaalne või süsteemne seeninfektsioon ning te ei saa sellevastast ravi.
  • kui teil on suurte annuste kortikosteroidide manustamise tagajärjel tekkinud rasked kõrvaltoimed (Cushingi sündroom hormonaalne häire, mis on põhjustatud glükokortikoidide kõrgest sisaldusest veres).
  • kui teil on plaanis vaktsineerimine elusvaktsiinidega või on hiljuti vaktsineeritud.
  • kui te toidate last rinnaga (välja arvatud erandjuhtumid).

Lihasesse manustamine on vastunäidustatud raskete hemostaasi (veritsuse peatumise) häiretega patsientidel.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Enne Dexamethason Krka kasutamist pidage nõu oma arsti, apteekri või meditsiiniõega. Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Dexamethason Krka:

  • kui teil on varem deksametasooni või teiste kortikosteroididega teostatava ravi ajal esinenud raskeid kõrvaltoimeid;
  • kui teil on krooniline neerupuudulikkus;
  • kui teil on maksatsirroos (kärbumine) või kahjustunud maksafunktsioon;
  • kui teil on kilpnäärme alatalitlus (hüpotüreoidism);
  • kui teil ravitakse kõrget vererõhku;
  • kui teil ravitakse südamepuudulikkust;
  • kui teil on hiljuti olnud müokardiinfarkt;
  • kui teil ravitakse epilepsiat (langetõbi);
  • kui teil ravitakse diabeeti;
  • kui teil ravitakse seedetrakti haiguseid;
  • kui teil ravitakse tuberkuloosi;
  • kui teil ravitakse südame veresoonte ummistus (trombembolism);
  • kui teil ravitakse lihaste kiiret väsimist (müasteenia);
  • kui teil ravitakse glaukoomi (silmahaigus, mida iseloomustab silmasisese rõhu tõus, mis põhjustab silma patoloogilisi muutuseid, tüüpiline nägemisvälja kitsenemine ja suur valu);
  • kui teil on psüühikahäired (psühhoos või psühhoneuroos);
  • kui teil on osteoporoos (luude haigus, mida iseloomustab luutiheduse vähenemine (luuhõrenemine));
  • kui te olete vanem kui 65 aastat.

Pidage oma arstiga nõu, kui pärast deksametasoonravi lõpetamist ilmnevad teil järgnevad kõrvaltoimed: palavik, voolus ninast, silma sidekesta punetus, peavalu, pearinglus, unisus, ärrituvus, lihas- ja liigesvalu, oksendamine, kaalukaotus, nõrkus või krambid. Võimalik, et need on glükokortikoidide ärajätunähud, seetõttu peab ravimi annust vähendama aeglaselt.

Kui te olete pärast deksametasoonravi lõpetamist kogenud rasket stressi, tuleb deksametasooni uuesti võtma hakata, sest neerupealiste aktiivsus (neerupealiste puudulikkus) võib kesta mõne kuu jooksul pärast ravi lõpetamist.

Pöörduge kindlasti oma arsti poole siis, kui te jääte deksametasoon-ravi ajal haigeks ning teil ilmnevad nakkushaiguse sümptomid (näiteks palavik, köha, peavalu, lihas- või liigesvalu, seedetrakti häired või urineerimisraskused).

Liigeseid, kuhu teil deksametasooni süstiti, tuleb liigse koormuse eest hoida niikaua, kuni aktiivne põletikuline protsess on taandunud.

Kui liiges muutub pärast süstet valulikuks, tursunuks või punetavaks, rääkige sellest oma arstile.

Deksametasoonravi ajal võib süveneda suhkurtõbi. Janutunde ebahariliku suurenemise korral pöörduge oma arsti poole.

Enne, kui teile manustatakse elusvaktsiini, öelge arstile, et te saate ravi deksametasooni süstelahusega. Enne, kui teile manustatakse inaktiveeritud viirusvaktsiini, öelge arstile, kui te lõpetasite ravi deksametasooni süstelahusega vähem kui 14 päeva enne vaktsineerimist.

Kui te ei ole varem tuulerõugeid või leetreid põdenud, peaksite te deksametasoonravi ajal vältima kontakti nimetatud haigustesse nakatunud inimestega. Kui te siiski puutute nimetatud haigustega kokku, pöörduge nii kiiresti kui võimalik arsti poole.

Kui teil tekib deksametasoonravi ajal või pärast ravi trauma, mõni raske haigus või teile planeeritakse teha operatsioon, rääkige arstile deksametasoonravist, kuna see võib pidurdada haavade ja luumurdude paranemist.

Enne plaanilist naha allergiatesti rääkige oma arstile, kui teid ravitakse deksametasooni süstelahusega.

Rääkige oma arstile, kui teil on vereloome kasvaja raviga seoses tekkinud tuumori lüüsi sündroomi nähud, nt lihaskrambid, lihasnõrkus, segasusseisund, nägemiskadu või -häired ja hingeldus.

Kui teil esineb nägemise ähmastumist või muid nägemishäireid, pidage nõu arstiga.

Lapsed

Kui deksametasooni süstelahusega ravitakse last, tuleb ravi jooksul jälgida tema kasvu ja arengut ning arutada sellesse puutuvaid küsimusi arstiga.

Deksametasooni ei tohi kasutada rutiinselt enneaegsetel hingamisprobleemidega lastel.

Muud ravimid ja Dexamethason Krka

Teatage oma arstile, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid.

Mõni ravim võib suurendada Dexamethason Krka toimet ja teie arst võib soovida teid hoolikalt jälgida, kui te neid ravimeid võtate (sh HIV-ravimid: ritonaviir, kobitsistaat).

Teavitage oma arsti või apteekrit järgnevate ravimite kasutamisest:

  • valu vaigistavad või palavikku alandavad ravimid (mittesteroidsed põletikuvastased ained, ka atsetüülsalitsüülhape (aspiriin)),
  • tuberkuloosivastased ravimid (rifampitsiin),
  • epilepsiavastased ravimid (karbamasepiin, fenütoiin, fenobarbitaal, primidoon),
  • kasvajate ravis kasutatavad ravimid (aminoglutetimiid),
  • ravimid, mis vähendavad nina limaskesta turset (efedriin),
  • kõrget vererõhku langetavad ravimid,
  • suhkurtõvevastased ravimid,
  • uriinieritust suurendavad ravimid (diureetikumid),
  • seedetrakti parasiitide vastased ravimid (prasikvanteel),
  • südamepuudulikkuse puhul kasutatavad ravimid (sõrmkübara glükosiidid),
  • ravimid, mis vähendavad maomahla happesust (antratsiidid),
  • verehüüvete moodustumist ennetavad ravimid, ka hepariin,
  • suukaudsed rasestumisvastased ravimid (nn antibeebipillid).

Ritodriini ja deksametasooni samaaegne kasutamine sünnituse ajal on vastunäidustatud, kuna see võib põhjustada kopsuturset. Sellise seisundi korral on esinenud ema surma.

Nende ravimite ja deksametasooni kooskasutamisel võib tugevdada või vähendada nende toimet ja/või põrjustada kõrvaltoimete teket. Seetõttu ei tohi neid ravimeid samaaegselt kasutada.

Rasedus ja imetamine

Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arstiga.

Rasedus

Kuna deksametasooni rasedusaegse kasutamise ohutus ei ole tõestatud, otsustab ravimi võimaliku kasutamise üle arst.

Kui te jääte rasedaks deksametasooni süstelahusega teostatava ravi ajal, pöörduge edasise ravi küsimuses esimesel võimalusel oma arsti poole.

Enne sünnitust informeerige arsti, kui teid raviti raseduse ajal deksametasooni süstelahusega.

Imetamine

Deksametasoon eritub rinnapiima; seetõttu tuleb deksametasoonravi ajaks rinnaga toitmine katkestada.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Ei ole täheldatud, et deksametasooni süstelahus mõjutaks mingil moel autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

Dexamethason Krka sisaldab naatriumi

See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) 1 ml lahuse kohta, s.t. on põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

Kuidas Dexamethason Krka’t kasutada

Kasutage seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arstiga.

Dexamethason Krka’t võib manustada nii veeni, lihasesse, liigesesse, liigese ümbrusesse või mõnda teise ravitavasse koesse.

Keskmine soovitatav ööpäevane algannus veenisiseseks või lihasesiseseks manustamiseks on 0,5…9 mg või vajadusel veelgi rohkem.

Soovitatav deksametasooni annus liigesesiseseks manustamiseks on 0,4…4 mg. Annuse suurus sõltub haigusest haaratud liigese suurusest.

Nahahaiguste korral kasutatakse deksametasooni sama suurtes annustes, kui liigesesisese manustamise korral.

Deksametasooni manustamisel liigest ümbritsevasse koesse on soovitatavaks annuseks 2…6 mg. Arst kohandab annuseid vastavalt iga patsiendi haigusele, oodatavale ravikestusele, ravimi talutavusele ning ravivastusele. Seega määrab täpse annuse, süstete manustamise sageduse ja raviperioodi kestuse alati arst.

Kui teil on tunne, et Dexamethason Krka toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arstiga.

Kasutamine lastel

Täpse annuse ja ravikestuse määrab arst.

  1. Asendusravis on tavaline lihasesse süstitav annus 0,02 mg 1 kg kehakaalu kohta või 0,67 mg 1 m2 kehapinna kohta, kolmeks annuseks jagatuna, igal kolmandal päeval. Samuti võib ööpäevas manustada 0,008...0,01 mg 1 kg kehakaalu kohta või 0,2…0,3 mg 1 m2 kehapinna kohta.
  2. Teiste näidustuste korral on soovitatav annus 0,02…0,1 mg 1 kg kehakaalu kohta või 0,8…5 mg 1 m2 kehapinna kohta, iga 12…24 tunni järel manustatuna.

Kui te kasutate Dexamethason Krka’t rohkem kui ette nähtud

Üleannustamisel võivad tekkida suurem osa kõrvaltoimetest, eeskätt Cushingi sündroom, ent tavaliselt tekivad need alles pärast mitu nädalat väldanud ülemäärase suurusega annuste manustamist. Üleannustamisnähtude ilmnemisel ning juhul, kui teile tundub, et saate ravimit ettenähtust suuremates annustes, pöörduge oma arsti poole.

Kui te unustate Dexamethason Krka’t kasutada

Süstimise sageduse üle otsustab samuti arst. Kui te ei ole mingil põhjusel ettenähtud süstet saanud, teatage sellest niipea kui võimalik oma arstile.

Kui te lõpetate Dexamethason Krka kasutamise

Omal käel ravi lõpetamine võib olla väga ohtlik. Kui te lõpetate ravi liiga vara, võib haigus süveneda. Kui te vähendate oma ravimiannust liiga kiirelt või lõpetate ravi liiga vara, võivad tekkida

glükokortikoidide ärajäämanähud. Sümptomid nagu palavik, voolus ninast, silma sidekesta punetus, peavalu, pearinglus, unisus, ärrituvus, lihas- ja liigesvalu, oksendamine, kaalukaotus, nõrkus või krambid võivad olla selle sündroomi tunnused. Kui te lõpetate oma ravi liiga vara ja tekivad mõned nimetatud sümptomitest, peate te rääkima oma arstiga nii ruttu, kui võimalik.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti, apteekri või meditsiiniõegaga.

Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Kõrvaltoimed on sageduse alusel jaotatud järgmistesse gruppidesse:

  • Väga sage: võib mõjutada rohkem kui 1 inimest 10st
  • Sage: võib mõjutada kuni 1 inimest 10st
  • Aegajalt: võib mõjutada kuni 1 inimest 100st
  • Harv: võib mõjutada kuni 1 inimest 1000st
  • Väga harv: võib mõjutada kuni 1 inimest 10000st
  • Teadmata: sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel.

Pöörduge otsekohe oma arsti poole, kui teil tekivad raske allergilise (ülitundlikkus) reaktsiooni sümptomid: nahalööve, nõgeslööve, kudede turse, hingamisteede spasm ja hingamisraskus. Seda juhtub väga harva, kuid te võite vajada kiiret meditsiinilist abi.

Kõrvaltoimed, mis on seotud deksametasooni lühiajalise raviga:

  • Sage: mööduv neerupealiste funktsiooni vähenemine, glükoositaluvuse vähenemine, söögiisu tõus ja kaalutõus, vaimsed häired.
  • Aegajalt: ülitundlikkus (allergilised) reaktsioonid, plasma triglütseriidide sisalduse tõus, peptilised haavandid, pankrease äge põletik.

Kõrvaltoimed, mis on seotud deksametasooni pikaajalise raviga:

  • Sage: pikaajaline neerupealiste funktsiooni vähenemine, laste ja noorukite kasvu aeglustumine, ülekaalulisus, õhuke ja habras nahk, lihasmassi vähenemine (lihasatroofia), osteoporoos.
  • Aegajalt: vähenenud immuunsus, suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele, hägune nägemine (katarakt), glaukoom, kõrge vererõhk (hüpertensioon), luuhaigus (aseptiline luunekroos).

Võivad esineda järgnevad kõrvaltoimed, mida on seostatud deksametasoonraviga (esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras):

Sage:

Neerupealiste funktsiooni vähenemine ja atroofia (vähenenud vastus stressile),

 

hormoonhäire, mis on põhjustatud glükokortikoidide sisalduse tõusust veres (Cushing’i

 

sündroom), menstruatsioonihäired, liigne karvakasv (hirsutism), varjatud suhkurtõve

 

muutumine kliiniliselt väljendunud suhkurtõveks, suhkurtõvega patsientidel insuliini või

 

suukaudsete diabeedivastaste ravimite vajaduse suurenemine, naatriumi ja vee

 

retentsioon, kaaliumikaotuse suurenemine, lihasnõrkus, lihaste lagunemisest tingitud

 

lihasnõrkus (steroidmüopaatia), haavade paranemise aeglustumine, venitusarmid

 

(striiad), verejooks nahas kas väiksemal või suuremal piirkonnal, higistamine, akne,

 

reaktsiooni nõrgenemine naha allergiatestidele.

Aeg-ajalt:

Ajuturse, mis tekib väga kõrgest vererõhust (hüpertensiivne entsefalopaatia),

 

papilliödeem (põhjustab nägemishäiret), koljusisese rõhu tõus, uimasus, peavalu,

 

isiksuse ja käitumuslikud häired, mis kõige sagedamini avalduvad eufooriana, unetus,

 

ärrituvus, lihasaktiivsuse ebanormaalne kasv (hüperkineesia), depressioon, iiveldus,

 

luksumine, mao- ja kaksteistsõrmiku peptiline haavand, silmasisese rõhu tõus.

 

 

Harv:

Veresoonte ummistumine trombide tõttu, muutused verepildis, lööve, lihaste spasm

 

bronhides (bronhospasm), psühhoosid, impotentsus, raske allergiline reaktsioon kõri ja

 

näo tursega (angioödeem) ja raske allergiline reaktsioon uimasuse ja hingamisraskusega

 

(anafülaktiline reaktsioon), hägune nägemine.

Väga

Südame rütmihäired, südamepuudulikkus, hiljuti müokardiinfarkti läbi teinud

harv:

patsientidel on võimalik südamelihase rebendi teke, krambid, hüpokaleemiline alkaloos,

 

valkude lagunemisest tingitud negatiivne lämmastikubilanss, söögitoru põletik

 

(ösofagiit), seedetrakti haavandite perforeerumine ning verejooksud seedetraktist

 

(veriokse, veriroe), sapipõie perforatsioon, soole perforatsioon kroonilise

 

sooltepõletikuga patsientidel, näo, huulte, kõri ja/või keele turse, mis viib

 

hingamisraskustele või neelamisraskustele (angioödeem), nahaallergiad, nõgestõbi,

 

punnsilmsus (eksoftalmoos), naha paistetus ja punetus, selgroolülide

 

kompressioonmurrud, liigeskõhre kahjustused ja luukoe surm (seotud hiljutise

 

liigesesisese süstiga, kõõluserebendid (osaliselt osaliselt koos teatud kinoloonidega

 

kasutades), turse.

Teadmata:

Nägemishäired, nägemiskaotus.

Mõnedel patsientidel võib esineda ka teisi kõrvaltoimeid, mida ei ole ülalpool toodud.

Kõrvaltoimetest teavitamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

Kuidas Dexamethason Krka’t säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil pärast "Kõlblik kuni". Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

Pakendi sisu ja muu teave

Mida Dexamethason Krka sisaldab

  • Toimeaine on deksametasoonfosfaat. 1 ml süstelahust (1 ampull) sisaldab 4 mg deksametasoonfosfaati (naatriumsoolana).
  • Teised koostisosad on glütserool, dinaatriumedetaat, dinaatriumvesinikfosfaatdihüdraat, süstevesi.

Kuidas Dexamethason Krka süstelahus välja näeb ja pakendi sisu

Dexamethason Krka süstelahus on värvitu kuni kahvatukollane selge lahus.

Kartongkarp 25 ampulliga, millest igaüks sisaldab 1 ml süstelahust (4 mg/ml).

Seda ravimit võib kasutada ainult tervishoiuasutustes või selleks volitatud meditsiinilise personali poolt.

Müügiloa hoidja ja tootja

KRKA, d. d., Novo mesto Šmarješka cesta 6

8501 Novo mesto

Sloveenia

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

KRKA, d.d., Novo mesto Eesti filiaal Pärnu mnt 141

11314 Tallinn Tel. +372 6671658

Infoleht on viimati uuendatud detsembris 2017

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Järgmine teave on ainult tervishoiutöötajale:

Sobimatus

Deksametasooni segamisel kloorpromasiini, difenhüdramiini, doksapraami, doksorubitsiini, daunorubitsiini, idarubitsiini, hüdromorfooni, ondansetrooni, prokloorperasiini, galliumnitraadi ning vankomütsiiniga moodustub sade.

2,5% glükoosi ja 0,9% naatriumkloriidi lahuses lagunes amikatsiini juuresolekul deksametasoon ligikaudu 16% ulatuses.

Mõningaid ravimeid, näiteks lorasepaami, tohib deksametasooniga segada ainult klaaspudelites, mitte aga plastikkottides (polüvinüülkloriidist kottides toatemperatuuril säilitamisel langeb lorasepaami kontsentratsioon 3...4 tunni jooksul alla 90%).

Mõnedel ravimitel, näiteks metaraminoolil, esineb segus deksametasooniga nn aeglaselt kujunev sobimatus, st sobimatus kujuneb 24 tunni jooksul.

Deksametasooni ja glükopürrolaadi segamisel kujuneb lahuse lõplikuks pH väärtuseks 6,4, mis on aga väljaspool stabiilsuspiire.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Dexamethason Krka, 4 mg/ml süstelahus

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml süstelahust (1 ampull) sisaldab 4 mg deksametasoonfosfaati (naatriumsoolana). INN. Dexamethasonum

Teadaolevat toimet omav abiaine:

- naatrium (1 ml lahust sisaldab 0,026 mmol naatriumi)

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Süstelahus

Värvitu kuni kahvatukollane selge lahus.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Parenteraalne: neerupealise koore puudulikkus. Põletikuvastast ja immuunsupresseerivat ravi vajavate haiguste (reumaatilised jt autoimmuunsete protsessidega seotud haigused, nefrootiline sündroom, ajuturse, allergilised reaktsioonid, sh astma) sümptomaatiline ravi. Äge lümfoidne leukeemia. Šokk.

Intra- ja periartikulaarne: reumatoidartriit, osteoartroos, pehmete kudede põletikulised haigused (bursiit, sünoviit, periartriit, epikondüliit jt).

Intralesionaalne: armkude, lamelihhen, psoriaatilised naastud. Rõngasgranuloom. Krooniline lihtlihhen (neurodermatiit). Diskoidne erütematoosne luupus. Necrobiosis lipoidica diabeedi korral. Areaatalopeetsia, lokaliseerunud hüpertroofilised, infiltreerunud, põletikulised kahjustused.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Annused tuleb määrata individuaalselt, vastavalt patsiendi haigusele, oletatavale ravi kestusele, patsiendi taluvusele kortikoidide suhtes ja ravivastusele.

Süstelahust võib manustada intravenoosselt (kas süstena või infusioonina, lahustatuna glükoosi- või füsioloogilises naatriumkloriidilahuses), intramuskulaarselt või paikselt (intraartikulaarse süstena, süstena nahalesiooni või pehmete kudede infiltratsioonina).

Parenteraalne manustamine

Deksametasooni manustatakse parenteraalselt esmaabiolukordades, kui suukaudne ravi ei ole võimalik ning lõigus 4.1 eraldi ära märgitud situatsioonides.

Parenteraalselt võib deksametasooni manustada intravenoosse või intramuskulaarse süstena ja infusioonina (glükoosi- või füsioloogilises naatriumkloriidi lahuses).

Keskmine soovitatav ööpäevane algannus intravenoosseks või intramuskulaarseks manustamiseks on 0,5…9 mg või vajadusel veelgi rohkem. Deksametasooni algannuseid tuleb manustada seni, kuni saavutatakse kliiniline vastus; seejärel tuleb annuseid järk-järgult kuni vähima kliinilist toimet andva annuseni vähendada. Kui suuri annuseid manustatakse kauem kui paar päeva, tuleb annuseid

vähendada järk-järgult, mitme järgneva päeva või ka pikema aja jooksul.

Paikne manustamine

Intraartikulaarsel manustamisel on soovitatav ühekordne deksametasooni annus 0,4…4 mg. Annuse suurus sõltub haigusest haaratud liigese suurusest: suurte liigeste puhul on deksametasooni tavaliseks annuseks 2…4 mg, väikeste liigeste puhul 0,8…1 mg. Intraartikulaarset süstimist võib korrata 3…4 kuu pärast. Ühte liigesesse võib kogu elu jooksul manustada deksametasooni ainult 3…4 korda, seejuures võib seda manustada mitte rohkem kui 2 liigesesse. Sagedasema manustamise tagajärjel võib tekkida liigeskõhre kahjustus ja luunekroos.

Tavaliseks limapauna süstitavaks deksametasooni annuseks on 2…3 mg, kõõlustuppedesse süstitavaks annuseks 0,4…1 mg ning kõõlustesse süstitavaks annuseks 1…2 mg.

Intralesionaalseks süstimiseks kasutatakse deksametasooni sama suurtes annustes kui intraartikulaarsel manustamisel. Samaaegselt võib deksametasooni infiltreerida maksimaalselt kuni kahte lesiooni. Deksametasooni soovitatav annus infiltratsiooniks pehmetesse kudedesse (periartikulaarsel manustamisel) on 2…6 mg.

Eakad

Üldiselt tuleks eakatel ravimi määramisel olla ettevaatlik. Soovitatav on alustatada väikseimast raviannusest, kuna eakatel on suurem võimalus maksa-, neeru- või südamefunktsiooni languseks, kaasuva haiguse esinemiseks või teiste ravimite kasutamiseks.

Lapsed

  1. Soovitatav intramuskulaarne annus on asendusravi korral 0,02 mg/kg kehakaalu kohta või 0,67 mg/m2 kehapinna kohta, 3 annuseks jagatuna, igal kolmandal päeval. Alternatiivselt võib igapäevaselt manustada 0,008...0,01 mg/kg kehakaalu kohta või 0,2...0,3 mg/m2 kehapinna kohta.
  2. Teiste näidustuste korral on soovitatav annus 0,02...0,1 mg/kg kehakaalu kohta või 0,8...5 mg/m2 kehapinna kohta, manustatuna iga 12…24 tunni järel.

0,75 mg deksametasooni on ekvivalentne 4 mg metüülprednisolooni ja triamtsinolooni, 5 mg prednisooni ja prednisolooni, 20 mg hüdrokortisooni või 25 mg kortisooni annusega.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus deksametasooni või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

Ägedad viiruslikud, bakteriaalsed ja süsteemsed seeninfektsioonid (juhul kui ei ole rakendatud sobivat ravi),

Cushingi sündroom Vaktsineerimine elusvaktsiinidega

Rinnaga toitmine (väljaarvatud erakorralised olukorrad).

Intramuskulaarne manustamine on vastunäidustatud raskete hemostaasi häiretega patsientidel.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Võõrutussündroom (ka ilma ilmsete neerupealiste puudulikkuse nähtudeta) võib ravi lõpetamisel ilmneda patsientidel, keda on ravitud deksametasooniga pika aja jooksul (palavik, voolus ninast, konjunktiivi punetus, ninakinnisus, peavalu, pearinglus, unisus, ärrituvus, lihas- ja liigesvalu, oksendamine, kaalukaotus, nõrkus ning sageli ka krambid). Seetõttu tuleb deksametasooni annuseid vähendada järk-järgult. Ravi järsk lõpetamine võib olla eluohtlike tagajärgedega.

Patsientidel, kes satuvad ravimi kasutamise ajal või ravi lõpetamisel ebaharilikku stressogeensesse situatsiooni (trauma, operatsioonide või raskete haiguste tõttu), tuleb deksametasooni annuseid suurendada või kasutada hüdrokortisooni või kortisooni.

Patsientidel, kes on deksametasooni kasutanud pika aja vältel ning kes pärast ravi lõpetamist satuvad tugevasse stressi, tuleb deksametasooni manustamist uuesti alustada, kuna selle kasutamisest indutseeritud neerupealiste puudulikkus võib püsida veel mitmeid kuid pärast ravi katkestamist.

Ravi deksametasooni või looduslike glükokortikosteroididega võib maskeerida olemasoleva või uue infektsiooni sümptomeid ning interstitsiaalse perforatsiooni märke haavandilise koliidiga patsientidel.

Deksametasoon võib indutseerida süsteemsete seeninfektsioonide, latentse amöbiaasi ning kopsutuberkuloosi ägenemist.

Aktiivse kopsutuberkuloosiga patsientidele tohib deksametasooni manustada (koos tuberkuloosivastaste preparaatidega) ainult fulminantsete või raskete dissemineerunud kopsutuberkuloosi vormide korral. Inaktiivse kopsutuberkuloosiga või tuberkuliinpositiivsetele patsientidele, keda ravitakse deksametasooniga, tuleb teha ka kemoprofülaktikat.

Ettevaatus ja range meditsiiniline järelevalve on vajalik osteoporoosi, hüpertensiooni, südamepuudulikkuse, tuberkuloosi, glaukoomi, maksa- või neerupuudulikusega patsientidel, diabeedi, akuutse peptilise haavandi, värske intestinaalse anastomoosi, haavandilise koliidi ja epilepsia korral. Erilist ettevaatust tuleks rakendada patsientidel esimeste nädalate jooksul peale müokardiinfarkti, trombembolismi, myasthenia gravis’e, glaukoomi, hüpotüreoidismi, psühhoosi või psühhoneuroosiga patsientidel ning eakatel, üle 65-aastaste patsientidel.

Deksametasoonravi ajal võib diabeet süveneda või haigus kanduda latentsest faasist kliiniliste nähtudeni.

Pikaajalise ravi korral tuleb jälgida kaaliumi taset vereseerumis.

Ravi ajal deksametasooniga on vastunäidustatud vaktsineerimine elus viirusvaktsiinidega. Immuniseerimisel surmatud viirusvaktsiinide või bakteriaalsete vaktsiinidega ei kujune oodatavat antikehade hulga suurenemist ning ei saavutata vajalikku protektiivset tulemust. Deksametasooni ei manustata tavaliselt 8 nädala jooksul enne ning 2 nädala jooksul pärast vaktsineerimist.

Patsiendid, keda ravitakse pikaajaliselt deksametasooni suurte annustega ning kes ei ole varem leetreid põdenud, peaksid vältima kontakti nakatunud isikutega - juhusliku kontakti korral soovitatakse profülaktilist ravi immuunoglobuliinidega.

Ettevaatus on vajalik ka patsientide puhul, kes taastuvad luumurdudest või operatsioonidest, kuna deksametasoon aeglustab haavade ja luumurdude paranemisprotsessi.

Maksatsirroosi või hüpotüreoidismiga patsientidel on glükokortikosteroidide toime tugevnenud.

Kortikoidid võivad mõjutada nahatestide tulemusi.

Turuletulekujärgselt on vereloome kasvajatega patsientidel pärast deksametasooni kasutamist üksi või koos teiste kemoterapeutikumidega teatatud tuumori lüüsi sündroomist (TLS). TLSi kõrge riskiga patsiente (nt kõrge proliferatsiooni kiirus, suur tuumor ja kõrge tundlikkus tsütotoksiliste ainete suhtes) tuleb hoolikalt jälgida ja vajadusel rakendada ettevaatusabinõusid.

Nägemishäired

Kortikosteroidide süsteemsel ja paiksel kasutamisel võib esineda nägemishäireid. Kui patsiendil tekib nägemise ähmastumine või muid nägemishäireid, tuleb kaalutleda patsiendi suunamist silmaarsti juurde, et uurida võimalikke põhjusi, mis võivad olla näiteks katarakt, glaukoom või harvikhaigused, näiteks tsentraalne seroosne korioretinopaatia (CSCR), mida on täheldatud kortikosteroidide süsteemsel ja paiksel kasutamisel.

Lapsed

Lapsi ja noorukeid võib deksametasooniga ravida ainult selgete näidustuste olemaolul. Deksametasoonravi ajal tuleb hoolikalt jälgida lapse või nooruki kasvu ja arengut.

Enneaegsed vastsündinud: olemasolevate andmete põhjal võivad enneaegsetel kroonilise kopsuhaigusega lastel pärast varast manustamist (< 96 tundi) algannusega 0,25 mg/kg kaks korda ööpäevas pikaajalisel manustamisel tekkida neuroloogilised kõrvaltoimed.

See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) 1 ml süstelahuse kohta, s.t. on põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Deksametasooni samaaegsel kasutamisel mittesteroidsete põletikuvastaste preparaatidega suureneb seedetrakti verejooksude tekke ning haavandumise oht.

Samaaegsel kasutamisel fenütoiini, fenobarbitaali, karbamasepiini, primidooni, rifampitsiini, efedriini või aminoglutetimiidiga väheneb deksametasooni toime; seega tuleks deksametasooni annuseid nimetatud ravimite kasutamisel suurendada.

Koostoimed eespool nimetatud ravimitega võivad mõjutada deksametasooni supressioonitesti tulemusi. Kui nimetatud test viiakse läbi nende ravimite manustamise ajal, tuleb testi tulemuste hindamisel sellega arvestada.

Deksametasoon vähendab antidiabeetiliste ja hüpertensioonivastaste ravimite, prasikvanteeli ja natriureetiliste ravimite toimet (nende ravimite annuseid tuleks suurendada), samas tugevdab ta hepariini, albendasooli ning kaliureetiliste ravimite toimet (vajadusel tuleb nende ravimite annuseid vähendada).

Deksametasoon võib mõjutada kumariinsete antikoagulantide toimet, seega tuleb nende ravimite samaaegsel manustamisel protrombiiniaega sagedamini mõõta.

Glükokortikosteroidide suurte annuste ning beeta-2-retseptori agonistide samaaegsel manustamisel suureneb hüpokaleemia tekkerisk. Hüpokaleemiaga patsientidel on suurenenud südameglükosiidide toksilisus ja rütmihäireid põhjustav toime.

Antatsiidid vähendavad deksametasooni imendumist seedetraktist. Deksametasooni manustamist koos toidu ja alkoholiga ei ole uuritud, kuigi samaaegne ravimite ja suure naatriumisisaldusega toidu manustamine ei ole soovitatav. Suitsetamisel ei ole mõju deksametasooni farmakokineetikale.

Glükokortikosteroidid suurendavad salitsülaatide neerukliirensit ning seetõttu võib olla raske saavutada salitsülaatide terapeutilist kontsentratsiooni vereseerumis. Ettevaatus on vajalik nende patsientide puhul, kellel vähendatakse järk-järgult kortikosteroidide annuseid, kuna neil võib salitsülaatide kontsentratsiooni suurenemise tagajärjel vereseerumis avalduda toksiline toime.

Kui samaaegselt manustatakse suukaudseid rasestumisvastaseid preparaate, võib pikeneda glükokortikosteroidide poolväärtusaeg, tugevneda nende bioloogiline toime ning suureneda kõrvaltoimete esinemissagedus.

Ritodriini ja deksametasooni samaaegne kasutamine sünnituse ajal on vastunäidustatud, kuna see võib põhjustada kopsuturset. Sellise seisundi korral on esinenud ema surma.

Samaaegne ravi koos CYP3A inhibiitoritega, sealhulgas kobitsistaati sisaldavate ravimitega, eeldatavalt suurendab süsteemsete kõrvaltoimete riski. Nende ravimite kombinatsiooni tuleb vältida, välja arvatud juhul, kui ravi kasulikkus ületab kortikosteroidide süsteemsete kõrvaltoimete suurenenud riski. Nende ravimite kooskasutamise korral peab patsiente jälgima kortikosteroidide süsteemsete toimete suhtes.

Kasulikud koostoimed: Deksametasooni ja metoklopramiidi, difenhüdramiini, prokloorperasiini või -retseptorite5-HT antagonistide (serotoniini või 5-hüdroksütrüptamiini 3. tüüpi retseptorite

antagonistide, näiteks ondansetrooni või granisetrooni) samaaegne manustamine on efektiivne kemoteraapiast (tsisplatiin, tsüklofosfamiid, metotreksaat, fluorouratsiil) tingitud iivelduse ja oksendamise profülaktikaks.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Deksametasooni kahjulikku toimet lootele ja vastsündinule ei saa välistada. Ravim pidurdab loote emakasisest kasvu. Kortikosteroide tohib raseduse ajal kasutada ainult üksikutel erakorralistel juhtudel, kui sellest saadav võimalik kasu emale kaalub üles võimalikud ohud lootele. Preeklampsia korral tuleb rakendada erilist ettevaatust. Vastavalt üldistele soovitustele tuleb raseduse ajal kasutada väikseimat annust, millega on võimalik saavutada kontroll ravitava haiguse üle. Lapsi, kes on sündinud raseduse ajal glükokortikosteroide kasutanud emadel, tuleb hoolikalt jälgida neerupealiste puudulikkuse tunnuste suhtes.

Glükokortikosteroidid läbivad platsentaarbarjääri ning saavutavad looteveres kõrged kontsentratsioonid. Võrreldes näiteks prednisooniga metaboliseerub deksametasoon platsentas väiksemas ulatuses. Seetõttu võivad looteveres tekkida ravimi kõrged kontsentratsioonid. Mõningatel andmetel võivad isegi glükokortikosteroidide farmakoloogilised annused suurendada platsenta puudulikkuse, oligohüdramnioni, loote kasvu pidurdumise ning intrauteriinse surma esinemissagedust, samuti põhjustada leukotsüütide (neutrofiilide) arvu suurenemist lootel ning loote leukotsüütide (neutrofiilide) arvu suurenemist ja neerupealiste puudulikkust.

Kortikosteroidide manustamine tiinetele loomadele võib põhjustada loote arenguhäireid, sealhulgas suulaelõhet, emakasisese kasvu pidurdumist ja aju kasvu ning arengut. Puuduvad tõendid, et kortikosteroidid põhjustavad inimestel suurema sagedusega kaasasündinud väärarenguid nagu suulaelõhe/huulelõhe. Vt ka lõik 5.3.

Naistele, kellele manustati glükokortikosteroide raseduse ajal, on soovitatav sünnituse ajal manustada täiendavaid kortikosteroidide annuseid. Kui sünnitus on pikaleveninud või kui planeeritakse keisrilõiget, soovitatakse manustada intravenoosselt hüdrokortisooni annuses 100 mg iga 8 tunni järel.

Imetamine

Väikestes kogustes erituvad glükokortikosteroidid ka rinnapiima. Seetõttu ei ole deksametasoonravi ajal soovitatav last rinnaga toita (eriti juhtudel, kui kasutatakse füsioloogilistest suuremaid annuseid (ligikaudu 1 mg)). Võimalikeks toimeteks on kasvupeetus ning endogeensete glükokortikosteroidide sekretsiooni vähenemine rinnaga toidetaval imikul.

Toime reaktsioonikiirusele

Puuduvad andmed ravimi toime kohta autojuhtimise või masinate käsitsemise võimele.

Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed, mis võivad ravi ajal deksametasooniga esineda, on esinemissageduse alusel määratletud järgmiselt:

  • Väga sage (≥1/10)
  • Sage (≥1/100 kuni < 1/10)
  • Aegajalt (1/1000 kuni < 1/100)
  • Harv (≥1/10 000 kuni < 1/1000)
  • Väga harv (< 1/10 000)
  • Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Kõrvaltoimete esinemissagedus sõltub annuse suurusest ja ravi pikkusest.

Kõrvaltoimed deksametasooni lühiaegsel ravil organsüsteemide kaupa:

 

 

Sage

Aeg-ajalt

Immuunsüsteemi häired

 

 

ülitundlikkusreaktsioonid

Endokriinsüsteemi häired

 

Mööduv neerupealiste

 

 

 

puudulikkus, glükoositalumatus

 

Ainevahetus- ja toitumishäired

 

Suurenenud söögiisu ja

hüpertriglütserideemia

 

 

kaalutõus

 

Psühhiaatrilised häired

 

Vaimsed häired

 

Seedetrakti häired

 

 

Maohaavand, äge pankreatiit

Kõrvaltoimed deksametasooni pikaaegsel ravil organsüsteemide kaupa:

 

 

 

 

 

 

Sage

Aeg-ajalt

Immuunsüsteemi häired

 

 

Vähenenud immuunsus,

 

 

 

suurenenud vastuvõtlikkus

 

 

 

infektsioonidele

Endokriinsüsteemi häired

 

Pikaajaline neerupealiste

 

 

 

puudulikkus, laste ja noorukite

 

 

 

kasvu aeglustumine

 

Ainevahetus- ja toitumishäired

 

üldine ülekaalulisus

 

Silma kahjustused

 

 

katarakt, glaukoom

Vaskulaarsed häired

 

 

hüpertensioon

Naha ja nahaaluskoe

 

Õhuke ja habras nahk, erüteem

 

kahjustused

 

 

 

Lihas-skeleti ja sidekoe

 

Lihaste atroofia, ostoporoos

aseptiline luunekroos

kahjustused

 

 

 

Järgnevad deksametasooni kõrvaltoimed võivad ilmneda erinevates organsüsteemides (kõrvaltoimed on toodud tõsiduse vähenemise järjekorras).

Vere ja lümfisüsteemi häired

  • harv: trombembolia juhud, monotsüütide ja/või lümfotsüütide arvu langus, leukotsütoos, eosinofiilia (nagu ka teiste glükokortikosteroidide korral), ning harva trombotsütopeenia või mittetrombotsütopeeniline purpur.

Immuunsüsteemi häired

  • Harv: nahalööve, nõgestõbe, angioödeem, bronhospasm ja anafülaktiline reaktsioon.

Südame häired

  • Väga harv: multifokaalsed ventrikulaarsed ekstrasüstolid, intermiteeruv bradükardia, hüpertensioon ja hüpertensioonist tingitud entsefalopaatia, hiljuti müokardiinfarkti läbi teinud patsientidel on võimalik südamerebendi tekke.

Vaskulaarsed häired

  • Aegajalt: hüpertensiivne entsefalopaatia

Närvisüsteemi häired

  • Aegajalt: papilliödeem ja intrakraniaalse rõhu tõus (pseudotumor cerebri) pärast ravi lõpetamist, vertiigo, peavalu.
  • Väga harv: krambid.

Psühhiaatrilised häired

  • Aegajalt: isiksuse ja käitumuslikud häired, mis kõige sagedamini avalduvad eufooriana. Samuti on teatatud unetusest, ärrituvusest, hüperkineesiast, depressioonist.
  • Harv psühhoosid.

Endokriinsüsteemi häired

  • Sage: neerupealiste supressioon ja atroofia (vähenenud vastus stressile), Cushingi sündroom, menstruaaltsükli häired, hirsutism.

Ainevahetus- ja toitumishäired

  • Sage: latentse diabeedi muutumine kliiniliselt väljendunud diabeediks, diabeediga patsientidel insuliini või suukaudsete diabeedivastaste ravimite vajaduse suurenemine, naatriumi ja vee retentsioon, kaaliumikaotuse suurenemine.
  • Väga harv: tursed ja hüpokaleemiline alkaloos, valkude katabolismist tingitud negatiivne lämmastikubilanss.

Seedetrakti häired

  • Aegajalt::iiveldus, luksumine, mao ja kaksteistsõrmiku peptiline haavand.
  • Väga harv: ösofagiit, haavandite perforeerumine ning verejooksud seedetraktist (veriokse, veriroe), pankreatiit ning sapipõie ja soole perforatsioon (eriti kroonilise sooltepõletikuga patsientidel).

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

  • Sage: lihasnõrkus, steroidmüopaatia (lihaste katabolismist tingitud lihasnõrkus).
  • Väga harv:,selgroolülide kompressioonfraktuurid, kõõluserebendid (osaliselt koos teatud kinoloonidega kasutades), liigeskõhre lesioonid ja luunekroos (sagedase intraartikulaarse manustamise korral).

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

  • Sage: haavade paranemise aeglustumine, striiad, petehhiad, ekhümoosid, higierituse suurenemine, akne, reaktsiooni nõrgenemine nahatestidele.
  • Väga harv: angioödeem, allergiline dermatiit, nõgestõbi.

Silma kahjustused

  • Aegajalt: silmasisese rõhu tõus.
  • Harv: nägemise ähmastumine (vt ka lõik 4.4).
  • Väga harv: eksoftalmia.
  • Teadmata: korioretinopaatia.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

  • Harv: impotentsus.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

  • Väga harv: tursed.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid

Harva on teatatud ägedast üleannustamisest või ägedale üleannustamisele järgnenud surmajuhtudest. Üleannustamisel võivad tekkida suurem osa kõrvaltoimetest (vt lõik 4.8), eeskätt Cushingi sündroom, ent tavaliselt ei teki need mitte varem kui mitu nädalat väldanud ülemäärase suurusega annuste manustamist.

Tavaliselt ei põhjusta ravimi ühekordne suure annuse manustamine kliiniliselt märkimisväärset intoksikatsiooni.

Ravi

Spetsiifilist antidooti ei ole. Üleannustamise ravi on toetav ning sümptomaatiline. Hemodialüüs ei ole sobiv meetod deksametasooni organismist eemaldamise kiirendamiseks.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Kortikosteroidid süsteemseks kasutamiseks, glükokortikosteroidid, ATC-kood: H02AB02

Toimemehhanism

Deksametasoon on glükokortikoidse toimega sünteetiline neerupealiste koore hormoon (kortikosteroid). Tal on põletikuvastane ja immuunsupressiivne toime, lisaks sellele mõjustab ta energeetilist ainevahetust, glükoosi homeostaasi ning hüpotalaamilise aktiveeriva faktori ja adenohüpofüüsist pärineva troofilise hormooni sekretsiooni (negatiivse tagasisidemehhanismi kaudu).

Farmakodünaamilised toimed

Glükokortikosteroidide toimed ei ole praeguseks ajaks lõplikult selged. Tänapäevaks on aga saadud piisavalt informatsiooni glükokortikosteroidide toimimisest rakutasandil. Rakkude tsütoplasmas on leitud kaks selgelt piiritletud retseptoorset süsteemi. Seondudes glükokortikosteroidide retseptoritega avaldavad kortikoidid põletikuvastast ja immuunsupressiivset toimet ning reguleerivad glükoosi homeostaasi. Seondudes mineralokortikosteroidide retseptoritega reguleerivad nad naatriumi ja kaaliumi ainevahetust ning elektrolüütide ja vee tasakaalu.

Glükokortikosteroidid on rasvlahustuvad ained ning tungivad kergesti rakumembraane läbides sihtmärkrakkudesse. Hormooni seondumisel retseptoriga toimuvad muutused retseptori konformatsioonis, mille tulemusena suureneb selle afiinsus DNA suhtes. Hormoon/retseptor-kompleks siseneb rakutuuma ning seondub DNA-molekulil regulatoorse regiooniga, mis on tuntud glükokortikosteroidse vastuse elemendi (GRE) nime all. GRE-ga seondunud aktiveeritud retseptor või spetsiifilised geenid reguleerivad mRNA transkriptsiooni, mis võib kas suureneda või väheneda. Valmis mRNA transporditakse ribosoomidele ning sellele järgneb uute proteiinide süntees. Sõltuvalt sihtmärkrakkudest ning raku sees toimuvatest protsessidest võib uute proteiinide formeerumine suureneda (näiteks türosiini transaminaas maksarakkudes) või väheneda (näiteks IL-2 lümfotsüütides). Kuna glükokortikosteroidide retseptoreid on leitud kõigis kudedes, võib eeldada, et need ained toimivad kõigis organismi rakkudes.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Toime energeetilisele metabolismile ning glükoosi homeostaasile: Koos insuliini, glükagooni ja katehhoolamiinidega reguleerib deksametasoon energeetiliste ressursside säilitamist ning kasutamist. Maksas suurendab ta glükoosi teket püruvaadist ja aminohapetest ning glükogeeni formeerumist. Perifeersetes kudedes, peamiselt lihaskudedes, vähendab ta glükoosi kasutamist ning mobiliseerib aminohappeid (proteiinidest), mida kasutatakse maksas glükoneogeneesi substraadina. Deksametasooni otsene toime rasvade ainevahetusele seisneb tsentripetaalses rasvkudede ümberjaotumises ning lipolüütilise vastuse tugevnemises katehhoolamiinide toimele.

Deksametasoon seondub retseptoritega proksimaalsetes neerutuubulites ning suurendab neerude verevarustust ning glomerulaarfiltratsiooni, vähendab vasopressiini moodustumist ja sekretsiooni ning suurendab neerude võimet eritada happeid.

Suurendades katehoolamiinide positiivset inotroopset toimet vahendavate β-retseptorite arvu ja nende afiinsust, suurendab deksametasoon otseselt südamelihase kontraktiilsust ning perifeersete veresoonte toonust.

Suurtes annustes kasutatuna inhibeerib deksametasoon I ja III tüüpi kollageeni produktsiooni fibroblastides ning glükoosaminoglükaanide moodustumist. Inhibeeriva toime tõttu ekstratsellulaarse kollageeni ning kollageense maatriksi moodustumisele aeglustab deksametasoon haavade paranemist. Pikaajaline suurtes annustes ravi deksametasooniga indutseerib otseselt progresseeruvat luude resorptsiooni ning vähendab kaudselt (paratüreoidhormooni sekretsiooni suurendamise ning kaltsitoniini sekretsiooni vähendamise kaudu) luukoe moodustumist. Lisaks sellele soodustab ta negatiivset kaltsiumi tasakaalu – vähendab kaltsiumi imendumist soolestikust ning suurendab tema väljaviimist uriiniga. Selle tulemusena kujunevad tavaliselt sekundaarne hüperparatüreoidism ning fosfatuuria.

Toime hüpotalamusele ja hüpofüüsile: Deksametasoonil on 30 korda tugevam glükokortikosteroidne toime kui kortisoolil. Seetõttu on tema kortikotropiini vallandava faktori (CRF) ja AKTH sekretsiooni pärssiv toime endogeense kortisooli toimega võrreldes tugevam. Seega vähendab ta kortisooli sekretsiooni ning põhjustab pikaajalise ravi korral CRF’i ja AKTH inhibeerimise tagajärjel neerupealiste atroofiat. Neerupealiste koore puudulikkus võib kujuneda juba varakult, pärast 5…7 päeva kestnud deksametasooni manustamist annustes, mis vastavad 20…30 mg prednisoonile või 30- päevase ravi järel deksametasooni väikeste annustega. Lühiajalise, kuni 5 ööpäeva kestnud ravi järel deksametasooniga suurtes annustes, võib neerupealiste koore funktsioon saavutada normaalse taseme ühe nädalaga; pikaajalise ravi järel normaliseerub neerupealiste koore funktsioon aeglasemalt, tavaliselt kuni ühe aasta jooksul. Mõnedel patsientidel võib ravi põhjustada pöördumatut neerupealiste koore atroofiat.

Farmakokineetilised omadused

  1. Glükokortikosteroidide põletikuvastane ning immuunosupresseeriv toime väljendub nende molekulaarses ja biokeemilises toimes. Põletikuvastane molekulaarne toime kujuneb glükokortikosteroidide seondumisel glükokortikosteroidide retseptoritega ning mitmesuguste põletikureaktsiooniga seotud informatsiooni vahendavate molekulide, proteiinide ning ensüümide moodustumist reguleerivate geenide ekspressiooni mõjutamisel. Glükokortikosteroidide biokeemiline põletikuvastane toime kujuneb humoraalsete põletikumediaatorite (prostaglandiinide, tromboksaanide, tsütokiinide ja leukotrieenide) funktsiooni ja moodustumise blokeerimise tagajärjel. Deksametasoon pärsib fosfolipaas A2 aktiivsust, vähendab arahidoonhappe vabanemist raku fosfolipiididest ning selle kaudu leukotrieenide moodustumist. Deksametasooni toime fosfolipaasile ei ole otsene, vaid tingitud lipokortiini (makrokortiini) kontsentratsiooni suurenemisest, viimane on aga fosfolipaas A2 inhibiitor. Deksametasooni pärssiv toime prostaglandiinide ning tromboksaanide moodustumisele kujuneb tema pärssiva toime tõttu spetsiifilise mDNA tekkimisele ning seetõttu ka sünteesitavale tsüklooksügenaasi kogusele. Lisaks sellele pärsib deksametasoon lipokortiini kontsentratsiooni suurendamise kaudu PAF-i sünteesi. Lisaks sellele vähendab deksametasoon TNF-i ja IL-1 sünteesi.

Imendumineja jaotumine

Intravenoossel manustamisel kujuneb maksimaalne deksametasoonfosfaadi kontsentratsioon vereseerumis välja 5 minuti ning intramuskulaarsel manustamisel 1 tunni jooksul. Ravimi paiksel manustamisel, süstides seda liigesesse või pehmetesse kudedesse (lesioonidesse), on toimeaine imendumine aeglasem kui intramuskulaarsel manustamisel. Intravenoossel manustamisel algab ravimi toime kiiresti. Intramuskulaarsel manustamisel kujuneb kliiniline toime 8 tundi pärast manustamist. Toime kestab pikema aja jooksul, intramuskulaarse süste korral 17…28 päeva ning paikse manustamise korral 3 päeva kuni 3 nädalat. Deksametasooni bioloogiline poolväärtusaeg on 24…72 tundi. Vereplasmas ja sünoviaalvedelikus konverteerub deksametasoonfosfaat kiiresti deksametasooniks.

Vereplasmas seondub deksametasoon ligikaudu 77% ulatuses vereplasma valkudega, peamiselt albumiiniga. Ainult väga väike osa deksametasoonist seondub mittealbumiinsete proteiinidega. Deksametasoon on rasvlahustuv ning tungib seetõttu kergesti inter- ja intratsellulaarruumi. Kesknärvisüsteemis (hüpotaalamuses, hüpofüüsis) avaldab deksametasoon toimet läbi seondumise membraansete retseptoritega. Perifeersetes kudedes seondub ja toimib deksametasoon tsütoplasmaatiliste retseptorite kaudu.

Biotransformatsioon

Deksametasooni lagundamine toimub tema toimekohal, see tähendab rakus. Ennekõike metaboliseerub ta maksas. Väike osa deksametasoonist metaboliseerub neerudes ning teistes kudedes.

Eritumine

Eritumine toimub peamiselt uriiniga.

Prekliinilised ohutusandmed

  1. Suukaudsel manustamisel on deksametasooni DL50 väärtus emastel hiirtel 6,5 g/kg ning rottidel üle 3 g/kg. Ühekordse 3630 mg/m2 (1210 mg/kg) annuse suukaudse manustamise ning ühekordse 2382 mg/m2 (794 mg/kg) annuse intravenoosse manustamise järel täheldati emaste hiirte hulgas märkimisväärset suremust.

Sarnaselt teistele kortikosteroididele suurendab deksametasoon erinevatel loomaliikidel kaasasündinud väärarendite arvu. Hiirtel kõige sagedamini esinenud väärarenditeks (annuste juures, mis 4…10- kordselt ületasid maksimaalsed inimestele soovitatavad annused) olid suulaelõhed; raviannustele sarnaste annuste manustamisel on täheldatud loote kasvu pidurdumist ja immuunpuudulikkust. Suulaelõhe kujunemine võib olla seletatav ravimi pärssiva toimega prostaglandiinide sünteesile.

Loomkatsetes esines suulaelõhet rottidel, hiirtel, hamstritel, küülikutel, koertel ja primaatidel, kuid hobustel ja lammastel mitte. Mõningatel juhtudel olid need hälbed kombineeritud defektidega kesknärvisüsteemis ja südames. Primaatidel esines ka toimeid ajule. Lisaks võib pidurduda loote kasv. Kõik need toimed esinesid suurte annuste kasutamisel.

Rottidel esines (nii raviannustele sarnaste kui neid mitmekordselt ületavate annuste kasutamisel) suurema sagedusega kaasasündinud pehmesuulae-anomaaliaid ning südame ja kõhuseina väärarendeid, loote ning vastsündinute kasvupeetust, aga ka muutusi immunoloogilises seisundis ning loomade käitumises. Rottidel teostatud uuringutes leiti, et deksametasooni manustamisel sünnituseelsel perioodil vähenes südame löögisagedus ning nõrgenes postsünaptiline β-adrenergiline vastus. Nende leidude kliinilist tähtsust pole kindlaks tehtud.

Küülikutel täheldati raviannusele sarnases annuses deksametasooni sisaldava rasvase salvi nahale manustamisel loote kasvu pidurdumise esinemissageduse suurenemist.

Merisigadel, kellele manustati gestatsiooniperioodil deksametasooni raviannustele võrdväärsetes annustes, täheldati järglaskonnal kaasasündinud müopaatiat ning loote kasvu pidurdumist.

Reesusahvidel, kellele manustati varajasel gestatsiooniperioodil deksametasooni raviannustele võrdväärsetes või suuremates annustes, täheldati järglaskonnas skalbi aplaasiat ning ühel juhul cranium biffidum’i. Cranium biffidum ja kaasasündinud naha aplaasia kujunesid nende reesusahvide järglastel, kellele manustati deksametasooni annuses 10 mg/kg alates gestatsiooni 22. päevast kuni 50. päevani. Reesusahvidel, kellele manustati deksametasooni gestatsiooni hilises staadiumis, esines toksilisuse nähtudena koljumõõtmete vähenemist, loote väikest kehakaalu ning aju struktuurseid ja histoloogilisi muutuseid.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Glütserool

Dinaatriumedetaat

Dinaatriumvesinikfosfaatdihüdraat

Süstevesi.

Sobimatus

Kõlblikkusaeg

  • Kloorpromasiini, difenhüdramiini, doksapraami, doksürubitsiini, daunorubitsiini, idarubitsiini, hüdromorfooni, ondansetrooni, prokloorperasiini, galliumnitraadi ning vankomütsiiniga moodustus sade.
  • 2,5 % dekstroosi ja 0,9% naatriumkloriidi lahuses lagunes amikatsiini juuresolekul deksametasoon 16% ulatuses.
  • Mõningaid ravimeid, näiteks lorasepaami, tohib deksametasooniga segada ainult klaaspudelites, mitte aga plastikkottides (polüvinüülkloriidist kottides toatemperatuuril säilitamisel langeb lorasepaami kontsentratsioon 3...4 tunni jooksul alla 90%).
  • Mõnedel ravimitel, näiteks metaraminoolil, esineb segus deksametasooniga nn aeglaselt kujunev sobimatus, st sobimatus kujuneb 24 tunni jooksul.
  • Deksametasoon glükopürrolaadiga annab lahuse lõplikuks pH väärtuseks 6,4, mis on aga väljaspool stabiilsuspiire.

5 aastat.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Klaasist ampullid, karbis 25 ampulli 1 ml süstelahusega (4 mg/ml).

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitsemiseks

Erinõuded puuduvad.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÜÜGILOA HOIDJA

KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6

8501 Novo mesto Sloveenia

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 26.04.2000

Müügiloa viimase väljastamise kuupäev: 28.02.2011

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Detsember 2017