RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ceftriaxone Venus Pharma 1 g, süste-/infusioonilahuse pulber Ceftriaxone Venus Pharma 2 g, süste-/infusioonilahuse pulber

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Ceftriaxone Venus Pharma 1 g, süste-/ifusioonilahuse pulber 1 viaal sisaldab naatriumtseftriaksooni koguses, mis vastab 1 g tseftriaksoonile.

Ceftriaxone Venus Pharma 2 g, süste-/infusioonilahuse pulber 1 viaal sisaldab naatriumtseftriaksooni koguses, mis vastab 2 g tseftriaksoonile.

INN. Ceftriaxonum

Naatriumi sisaldus: 82,8 mg (vastab 3,6 mmol).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahuse pulber. Peaaegu valge või kollakas kristalne pulber.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Tseftriaksoon on näidustatud järgmiste infektsioonide raviks täiskasvanutel ja lastel, sealhulgas ajalistel vastsündinutel (alates sünnist):

• bakteriaalne meningiit;
• olmetekkene pneumoonia;
• haiglatekkene pneumoonia;
• äge keskkõrvapõletik;
• kõhuõõne infektsioonid;
• kuseteede tüsistunud infektsioonid (sh püelonefriit);
• luude ja liigeste infektsioonid;
• naha ja pehmete kudede tüsistunud infektsioonid;
• gonorröa;
• süüfilis;
• bakteriaalne endokardiit.

Tseftriaksooni võib kasutada:

• kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse ägenemiste raviks täiskasvanutel;

• puukborrelioosi (varane [II staadium] ja hiline [III staadium]) raviks täiskasvanutel ja lastel, sealhulgas vastsündinutel alates 15 päeva vanusest;
• operatsioonikoha infektsioonide preoperatiivseks profülaktikaks;
• neutropeeniaga patsientide raviks, kelle palaviku põhjuseks peetakse bakteriaalset infektsiooni;
• patsientide raviks, kellel esineb või arvatakse, et esineb baktereemia seoses ükskõik millise eelpool nimetatud infektsiooniga.

Tseftriaksooni tuleb manustada koos teiste antibakteriaalsete ainetega juhul, kui osad võimalikud haigustekitajad võivad mitte kuuluda tseftriaksooni toimespektrisse (vt lõik 4.4). Antibakteriaalsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Annus sõltub infektsiooni raskusest, tundlikkusest, asukohast ja tüübist ning patsiendi vanusest ning maksa ning neerude funktsioonist.

Allpoololevates tabelites soovitatud annused on vastavate näidustuste puhul üldiselt soovitatavad annused. Eriti rasketel juhtudel tuleb kaaluda soovitusliku vahemiku suurimate annuste kasutamist.

Täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed (≥ 50 kg) Tseftriaksooni annus* Ravi sagedus** Näidustused

1...2 g Üks kord Olmetekkene pneumoonia

2 g Üks kord Haiglatekkene pneumoonia

2...4 g Üks kord Arvatavalt bakteriaalsest infektsioonist põhjustatud

* Dokumenteeritud baktereemia korral tuleb kaaluda soovitatava annusevahemiku suurimate annuste kasutamist. ** 2 g ületavate ööpäevaste annuste puhul võib kaaluda manustamist kaks korda ööpäevas (12-tunnise intervalliga.

Näidustused täiskasvanutel ja üle 12 aasta vanustel lastel (≥ 50 kg), mis vajavad erilisi annustamisskeeme: Äge keskkõrvapõletik

Võib manustada ühekordse annusena 1...2 g tseftriaksooni intramuskulaarselt. Piiratud andmete kohaselt võib tseftriaksoon olla raskelt haigel patsiendil või pärast eelneva ravi ebaõnnestumist efektiivne, kui seda manustada intramuskulaarselt annuses 1...2 g ööpäevas 3 päeva jooksul.

Operatsioonikoha infektsioonide preoperatiivne profülaktika 2 g ühekordse operatsioonieelse annusena.

Gonorröa 500 mg ühekordse intramuskulaarse annusena. 1 g/2 g pulber lahuse valmistamiseks/süstimiseks ei sobi gonorröa raviks. Teiste väiksemas koguses tseftriaksooni sisaldavate preparaatide saadavust tuleb kontrollida.

Süüfilis Üldiselt soovitatavad annused on 500 mg...1 g üks kord ööpäevas, mida suurendatakse neurosüüfilise korral 2 g-ni üks kord ööpäevas, ravi kestusega 10...14 päeva. Annustamissoovitused süüfilise (sh neurosüüfilise) korral põhinevad piiratud andmetel. Tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

Dissemineeritud puukborrelioos ehk Lyme tõbi (varane [II staadium] ja hiline [III staadium]) 2 g üks kord ööpäevas 14...21 päeva. Soovitused ravi kestuse suhtes varieeruvad ning tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

Lapsed Vastsündinud, imikud ja lapsed vanuses 15 päeva kuni 12 aastat (< 50 kg) Lastel kehakaaluga 50 kg või rohkem tuleb kasutada täiskasvanute tavalist annust. Tseftriaksooni annus* Ravi sagedus** Näidustused

50...80 mg/kg Üks kord Kõhuõõne infektsioonid

50...100 mg/kg Üks kord Naha ja pehmete kudede tüsistunud infektsioonid (maksimaalselt 4 g) ööpäevas

80...100 mg/kg Üks kord Bakteriaalne meningiit

(maksimaalselt 4 g) ööpäevas 100 mg/kg Üks kord Bakteriaalne endokardiit

(maksimaalselt 4 g) ööpäevas

* Dokumenteeritud baktereemia korral tuleb kaaluda soovitusliku annusevahemiku suurimate annuste kasutamist. ** 2 g ületavate ööpäevaste annuste puhul võib kaaluda kaks korda ööpäevas (12-tunnise intervalliga) manustamist.

Näidustused vastsündinutel, imikutel ja lastel vanuses 15 päeva kuni 12 aastat (< 50 kg), mis vajavad erilisi annustamisskeeme: Äge keskkõrvapõletik Ägeda keskkõrvapõletiku esmaseks raviks võib manustada tseftriaksooni ühekordse annuse 50 mg/kg intramuskulaarselt. Piiratud andmete kohaselt võib tseftriaksooni olla raskelt haigel lapsel või pärast esmase ravi ebaõnnestumist efektiivne, kui seda manustada intramuskulaarses annuses 50 mg/kg ööpäevas 3 päeva jooksul.

Operatsioonikoha infektsioonide preoperatiivne profülaktika 50...80 mg/kg ühekordse operatsioonieelse annusena.

Süüfilis Üldiselt soovitatavad annused on 75...100 mg/kg (maksimaalselt 4 g) üks kord ööpäevas 10...14 päeva. Annustamissoovitused süüfilise (sh neurosüüfilise) korral põhinevad väga piiratud andmetel. Tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

Dissemineeritud puukborrelioos ehk Lyme’i tõbi (varane [II staadium] ja hiline [III staadium]) 50...80 mg/kg üks kord ööpäevas 14...21 päeva. Soovitused ravi kestuse suhtes varieeruvad ning tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

Vastsündinud vanuses 0...14 päeva Tseftriaksoon on vastunäidustatud enneaegsetele vastsündinutele kuni korrigeeritud (postmenstruaalse) vanuseni vähem kui 41 nädalat (gestatsioonivanus + kalendaarne vanus). Tseftriaksooni Ravi Näidustused

annus* sagedus 20...50 mg/kg Üks kord Kõhuõõne infektsioonid

50 mg/kg Üks kord Bakteriaalne meningiit * Dokumenteeritud baktereemia korral tuleb kaaluda soovitusliku annusevahemiku suurimate annuste kasutamist. Mitte ületada maksimaalset ööpäevast annust 50 mg/kg.

Näidustused vastsündinutel vanuses 0...14 päeva, mis vajavad erilisi annustamisskeeme: Äge keskkõrvapõletik Ägeda keskkõrvapõletiku esmaseks raviks võib manustada 50 mg/kg tseftriaksooni intramuskulaarselt

ühekordselt.

Operatsioonikoha infektsioonide preoperatiivne profülaktika 20...50 mg/kg ühekordse operatsioonieelse annusena.

Süüfilis Üldiselt soovitatav annus on 50 mg/kg üks kord ööpäevas 10...14 päeva. Annustamissoovitused süüfilise (sh neurosüüfilise) korral põhinevad väga piiratud andmetel. Tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

Ravi kestus Ravi kestus oleneb haiguse kulust. Nagu antibiootikumravi korral tavaliselt, tuleb tseftriaksooni manustamist jätkata 48...72 tundi pärast palaviku kadumist või bakterite tõestatud eradikatsiooni.

Eakad Täiskasvanutele soovitatud annuseid ei ole vaja eakatel kohandada, kui nende neerude ja maksa funktsioon on rahuldav.

Maksafunktsiooni häirega patsiendid Olemasolevate andmete põhjal ei ole kerge või mõõduka maksafunktsiooni kahjustuse korral annuseid vaja muuta, kui neerufunktsioon on normaalne. Raske maksakahjustusega patsientide kohta uuringute andmed puuduvad (vt lõik 5.2).

Neerufunktsiooni häirega patsiendid Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel ei ole vaja tseftriaksooni annuseid vähendada, kui maksafunktsioon on normaalne. Ainult preterminaalse neerupuudulikkuse juhtudel (kreatiniini kliirens < 10 ml/min), ei tohi ületada tseftriaksooni annust 2 g ööpäevas. Dialüüsi saavatele patsientidele ei ole dialüüsijärgsete lisaannuste manustamine vajalik. Tseftriaksooni ei saa eemaldada peritoneaal- ega hemodialüüsiga. Ohutust ja ravitoimet on soovitav hoolikalt kliiniliselt jälgida.

Raske maksa- ja neerukahjustusega patsiendid Kui patsiendil on raske neerufunktsiooni kahjustus, kui ka maksafunktsiooni kahjustus, on soovitav ravi ohutust ja mõju hoolikalt kliiniliselt jälgida.

Manustamisviis Intramuskulaarne manustamine 2 g tseftriaksooni tuleb lahustada 7,0 ml 1% lidokaiini süstelahuses. Lahus tuleb manustada sügava intramuskulaarse süstena. Intramuskulaarsed süsted tuleb teha suhteliselt suurde lihasesse ja ühte süstekohta ei tohi süstida rohkem kui 1 g. Kui annus on suurem kui 1 g, tuleb see jagada ja süstida mitmesse süstekohta. Kuna lahustina kasutatakse lidokaiini, ei tohi saadud lahust kunagi manustada intravenoosselt (vt lõik 4.3). Tutvuge lidokaiini ravimi omaduste kokkuvõttega. Intravenoosne manustamine Ceftriaxone võib manustada intravenoosse infusioonina vähemalt 30 minuti jooksul (eelistatud manustamistee) või aeglase intravenoosse süstena 5 minuti. Intravenoosne vahelduv süste tuleb manustada 5 minuti jooksul eelistatavalt suurematesse veenidesse. Imikutele ja lastele vanuses kuni 12 aastat tuleb 50 mg/kg või suuremaid intravenoosseid annuseid manustada infusioonina. Vastsündinutele tuleb intravenoosseid annuseid manustada 60 minuti jooksul, et vähendada bilirubiinentsefalopaatia riski (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Intramuskulaarset manustamist tuleb kaaluda juhul, kui intravenoosne manustamine ei ole võimalik või ei sobi patsiendile. Suuremad kui 2 g annused tuleb manustada intravenoosselt.

Tseftriaksoon on vastunäidustatud vastsündinutele (≤ 28 päeva), kes vajavad (või eeldatavalt vajavad) ravi kaltsiumi sisaldavate intravenoossete lahustega (sh kaltsiumi sisaldavad püsiinfusioonid, nt parenteraalne toitmine), sest kaltsiumtseftriaksoon võib sadestuda (vt lõik 4.3). Kaltsiumit sisaldavaid lahjendeid (nt Ringeri või Hartmanni lahus) ei tohi kasutada tseftriaksooni viaali manustamiskõlblikuks muutmiseks ega intravenoosse valmislahuse edasiseks lahjendamiseks, sest võib tekkida sade. Kaltsiumtseftriaksooni väljasadenemine võib esineda ka juhul, kui tseftriaksooni manustatakse kaltsiumit sisaldavate lahustega sama intravenoosse manustamistee kaudu. Seetõttu ei tohi tseftriaksooni segada kaltsiumit sisaldavate lahustega ega manustada nendega samaaegselt (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 6.2). Operatsioonikoha infektsioonide preoperatiivseks ennetamiseks tuleb tseftriaksooni manustada 30...90 minutit enne operatsiooni. Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmise juhised vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus tseftriaksooni, mõne teise tsefalosporiini või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes. Varasem raske ülitundlikkus (nt anafülaktiline reaktsioon) ükskõik millist muud tüüpi beetalaktaamide rühma kuuluva antibakteriaalse aine suhtes (penitsilliinid, monobaktaamid ja karbapeneemid).

Tseftriaksoon on vastunäidustatud:

• Enneaegsetele vastsündinutele, kelle korrigeeritud postmenstruaalne (gestatsioonivanus + kalendaarne vanus)* vanus on alla 41 nädala

• Ajalistele vastsündinutele (kuni 28 päeva vanused): hüperbilirubineemia, kollatõve, hüpoalbumineemia või atsidoosi korral, sest neil juhtudel võib bilirubiini seondumine olla häirunud* kui nad vajavad (või eeldatavalt vajavad) intravenoosset kaltsiumiravi või kaltsiumi sisaldavaid infusioone – kaasneb tseftriaksoon-kaltsiumisoola sadestumise risk (vt lõigud 4.4, 4.8 ja 6.2).

* In vitro uuringute kohaselt võib tseftriaksoon tõrjuda bilirubiini välja selle seerumi-albumiiniga seondumiskohtadelt, mis võib tekitada neil patsientidel bilirubiinentsefalopaatia riski. Lidokaiini kasutamisel lahustina tuleb enne tseftriaksooni intramuskulaarset süstimist välistada lidokaiini vastunäidustused (vt lõik 4.4). Vt lidokaiini ravimi omaduste kokkuvõttes esitatud teavet, eelkõige vastunäidustusi. Lidokaiini sisaldavaid tseftriaksooni lahuseid ei tohi mitte kunagi manustada intravenoosselt.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ülitundlikkusreaktsioonid Sarnaselt kõikidele beetalaktaamide rühma kuuluvatele antibakteriaalsetele ainetele, on tekkinud tõsiseid ja vahel ka surmaga lõppevaid ülitundlikkusreaktsioone (vt lõik 4.8). Ülitundlikkusreaktsioonid võivad areneda ka Kounise sündroomiks – tõsiseks allergiliseks reaktsiooniks, mis võib põhjustada müokardiinfarkti (vt lõik 4.8). Raskete ülitundlikkusreaktsioonide korral tuleb ravi tseftriaksooniga kohe katkestada ja alustada erakorralist ravi. Enne ravi alustamist tuleb teha kindlaks, kas patsiendil on varem olnud ülitundlikkusreaktsioone tseftriaksooni, teiste tsefalosporiinide või muud tüüpi beetalaktaamide suhtes. Kui patsiendil on varem tekkinud kergemaid ülitundlikkusreaktsioone teiste beetalaktaamide suhtes, tuleb tseftriaksooni manustamisel olla ettevaatlik. Tseftriaksooni kasutamisega seoses on teatatud rasketest kutaansetest kõrvaltoimetest (Stevensi-Johnsoni sündroom või Lyelli sündroom/toksiline epidermaalnekrolüüs) ning eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioonist (DRESS), mis võib olla eluohtlik või lõppeda surmaga; nende nähtude sagedus ei ole teada (vt lõik 4.8).

Koostoimed kaltsiumit sisaldavate preparaatidega Enneaegsetel ja ajalistel kuni 1 kuu vanustel vastsündinutel on teatatud surmaga lõppenud reaktsioonidest, mille põhjuseks oli kaltsiumtseftriaksooni sadestumine kopsudes ja neerudes. Vähemalt üks neist lastest oli saanud tseftriaksooni ja kaltsiumit erinevatel aegadel ja erinevate infusioonisüsteemide kaudu. Olemasolevatel teadusandmetel ei ole teateid, mis kinnitaks ravimi intravaskulaarset sadestumist patsientidel, kes ei ole vastsündinud ning on saanud raviks tseftriaksooni ja kaltsiumit sisaldavaid lahuseid või teisi kaltsiumit sisaldavaid preparaate. In vitro uuringutes on näidatud, et vastsündinutel on suurem risk kaltsiumtseftriaksooni sadestumiseks võrreldes teiste vanuserühmadega.

Sõltumata vanusegrupist ei ole lubatud segada ega manustada tseftriaksooni samaaegselt ühegi kaltsiumit sisaldava intravenoosse lahusega, isegi mitte erinevate infusioonisüsteemide kaudu ega erinevatesse infusioonikohtadesse. Siiski võib vanematele kui 28-päevastele patsientidele tseftriaksooni ja kaltsiumit sisaldavaid lahuseid manustada ajaliselt üksteise järel, tingimusel et kasutatakse erinevate manustamiskohtadega erinevaid infusioonisüsteeme või kui infusioonisüsteemid asendatakse uutega või infusioonide vaheajal loputatakse süsteemi hoolikalt füsioloogilise soolalahusega, et ära hoida sademe teket. Patsientidel, kes vajavad püsiinfusiooni kaltsiumit sisaldavate parenteraalsete täistoitelahustega (total parenteral nutrition, TPN), võib arst kaaluda mõne muu antibakteriaalse ravimi kasutamist, millega ei kaasne sellist sadestumise riski. Kui tseftriaksooni kasutamine pideva parenteraalse toitmisega patsientidele on hädavajalik, võib TPN lahust ja tseftriaksooni manustada üheaegselt, kuid erinevate infusioonisüsteemide kaudu erinevatesse manustamiskohtadesse. Alternatiivselt võib parenteraalse toitelahuse infusiooni tseftriaksooni manustamise ajaks peatada ja infusioonitee loputada enne lahuse vahetamist (vt lõigud 4.3, 4.8, 5.2 ja 6.2).

Lapsed Ceftriaxone ohutus ja efektiivsus vastsündinutel, imikutel ja lastel lõigus “Annustamine ja manustamisviis” kirjeldatud annuste kasutamisel on tõestatud (vt lõik 4.2). Uuringute kohaselt võib tseftriaksoon sarnaselt osade teiste tsefalosporiinidega tõrjuda bilirubiini selle seondumiskohtadelt seerumialbumiinile välja. Ceftriaxone on vastunäidustatud enneaegsetel ja ajalistel vastsündinutel, sest kaasneb bilirubiinentsefalopaatia tekkerisk (vt lõik 4.3).

Immuunvahendatud hemolüütiline aneemia Tsefalosporiini rühma kuuluvaid antibakteriaalseid aineid (sealhulgas tsefriaksoon) kasutavatel patsientidel on täheldatud immuunvahendatud hemolüütilist aneemiat (vt lõik 4.8). Ravi ajal tsefriaksooniga on nii täiskasvanutel kui ka lastel tekkinud raskeid, sealhulgas surmaga lõppenud hemolüütilise aneemia juhtumeid. Kui patsiendil tekib tseftriaksooni kasutamise ajal aneemia, tuleb kaaluda tsefalosporiiniga seotud aneemia diagnoosimist ja katkestada tseftriaksooni kasutamine, kuni põhjus on teada.

Pikaajaline ravi Pikaajalise ravi ajal tuleb regulaarsete intervallide järel teha täisvereanalüüs.

Koliit/mittetundlike mikroorganismide ülekasv Antibakteriaalsete ainetega seotud koliiti ja pseudomembranoosset koliiti on tekkinud peaaegu kõikide antibakteriaalsete ainete, sealhulgas tseftriaksooni kasutamisel. Selle raskusaste võib ulatuda kergest eluohtlikuni. Seetõttu on tähtis kaaluda nimetatud diagnoosi patsientidel, kellel tekib tseftriaksooni manustamise ajal või järel kõhulahtisus (vt lõik 4.8). Kaaluda tuleb ravi katkestamist tseftriaksooniga ja Clostridium difficile spetsiifilise ravi manustamist. Peristaltikat pärssivaid ravimeid ei tohi anda. Sarnaselt teistele antibiootikumidele võib tekkida superinfektsioone mittetundlike mikroorganismidega. Raske neeru- ja maksapuudulikkus Raske neeru- ja maksapuudulikkuse korral on soovitav hoolikas kliiniline jälgimine, et tagada ohutus ja

ravimi toime (vt lõik 4.2).

Seroloogiliste analüüside kõrvalekalded Võib esineda muutusi Coombsi testis, sest Ceftriaxone võib põhjustada valepositiivsete testitulemuste saamist. Tsefriaksoon võib anda ka galaktoseemia kohta valepositiivseid testitulemusi (vt lõik 4.8). Uriini glükoosisisalduse määramisel mitteensümaatiliste meetoditega võidakse saada valepositiivseid tulemusi. Ravi ajal tsefriaksooniga tuleb määrata uriini glükoosisisaldus ensümaatiliselt (vt lõik 4.8). Tseftriaksooni juuresolek võib ekslikult vähendada mõnede vere glükoosi monitoorimissüsteemidega mõõdetud vere glükoosisisaldust. Palun vaadake iga süsteemi kasutusjuhendeid. Vajadusel tuleb kasutada alternatiivseid testmeetodeid. Naatrium Ravim sisaldab 82,8 mg naatriumi ühes viaalis, mis on võrdne 4,14%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

Antibakteriaalne spekter Tseftriaksooni antibakteriaalse aktiivsuse spekter on piiratud ning see ravim ei pruugi sobida teatud tüüpi infektsioonide korral ainsa ravimina, v.a kui haigustekitaja on juba kinnitust leidnud (vt lõik 4.2). Polümikroobsete infektsioonide korral, kui oletatavate patogeenide hulgas on tseftriaksooni suhtes resistentseid organisme, tuleb kaaluda täiendava antibiootikumi kasutamist.

Lidokaiini kasutamine Kui lahustina kasutatakse lidokaiinilahust, võib tseftriaksooni lahuseid manustada ainult lihasesiseselt. Enne kasutamist tuleb tutvuda lidokaiini ravimi omaduste kokkuvõttes esitatud vastunäidustuste, hoiatuste ja muu asjakohase teabega (vt lõik 4.3). Lidokaiini lahust ei tohi kunagi manustada intravenoosselt.

Sapiteede litiaas Kui ultraheliuuringul on näha varje, tuleb kaaluda kaltsiumtseftriaksooni sadestumise võimalust. Sapipõie ultraheliuuringul on leitud ekslikult sapikivideks peetud varje sagedamini tseftriaksooni annuste puhul 1 g päevas ja rohkem. Eriti ettevaatlik tuleb olla laste puhul. Pärast ravi lõpetamist tseftriaksooniga sadestused kaovad. Sümptomaatilisi kaltsiumtseftriaksooni sadestusi on olnud harva. Neil juhtudel on arstil soovitatav kasutada mittekirurgilist konservatiivset ravi ja kaaluda ravi katkestamist tseftriaksooniga, lähtudes konkreetsest riski/kasu suhtest (vt lõik 4.8).

Sapistaas Tseftriaksooniga ravitavatel patsientidel on ilmnenud pankreatiidi juhte, mis võivad olla sapiteede obstruktsiooniga (vt lõik 4.8). Enamikul patsientidel oli ka teisi riskifaktoreid sapistaasi ja -ummistuste tekkeks, nt eelnev tugev ravi, raske haigus ja täielik parenteraalne toitmine. Pole välistatud, et sapisademe vallandav või soodustav mõju on seotud tsefriaksooniga.

Neerukivid Teatatud on neerukivide juhtudest, mis kadusid pärast ravi lõpetamist tseftriaksooniga (vt lõik 4.8). Sümptomaatilistel juhtudel tuleb teha ultraheli-uuring. Kui patsiendil on olnud neerukivid või hüperkaltsiuuria, peab arst kaaluma raviga seotud kasu/riski suhet konkreetsel juhul.

Jarisch-Herxheimeri reaktsioon (JHR) Mõnedel spiroheetide poolt põhjustatud infektsioonidega patsientidel võib varsti pärast ravi alustamist tseftriaksooniga tekkida Jarisch-Herxheimeri reaktsioon (JHR). JHR on tavaliselt iseparanev või sümptomaatilisele ravile alluv haigusseisund. Selle reaktsiooni tekkimisel ei tohi ravi antibiootikumiga lõpetada.

Entsefalopaatia Seoses tseftriaksooni kasutamisega on teatatud entsefalopaatiast (vt lõik 4.8), eelkõige raske neerukahjustusega (vt lõik 4.2) või kesknärvisüsteemi häiretega eakatel patsientidel. Tseftriaksooniga seotud entsefalopaatia kahtluse korral (nt teadvushäireid, vaimse seisundi muutused, müokloonus, krambid) tuleb kaaluda tseftriaksooni kasutamise peatamist.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kaltsiumi sisaldavate lahustitega (nt Ringeri lahus või Hartmanni lahus) ei tohi viaalis olevat tseftraksooni pulbrit manustamiskõlblikuks muuta ega intravenoosset valmislahust edasi lahjendada, sest võib tekkida sade. Kaltsiumtseftriaksooni sade võib tekkida ka tseftriaksooni manustamisel koos kaltsiumi sisaldavate lahustega sama veenitee kaudu. Tseftriaksooni ei tohi manustada samaaegselt kaltsiumi sisaldavate intravenoossete lahustega, sealhulgas kaltsiumi sisaldavate püsiinfusioonidega, nagu parenteraalne toitmine Y-veenitee kaudu. Teistele patsientidele (v.a vastsündinud) võib siiski manustada tseftriaksooni ja kaltsiumi sisaldavaid lahuseid järjestikku, kui infusioonide vahel loputatakse infusioonivoolikuid hoolikalt sobiva vedelikuga. Täiskasvanute ja vastsündinute nabaväädi vereplasma in vitro uuringud näitasid, et vastsündinutel on kaltsiumtseftriaksooni sadestumise oht suurem (vt lõigud 4.2, 4.3, 4.4, 4.8 ja 6.2).

Suukaudsete antikoagulantide samaaegsel kasutamisel võib suureneda K-vitamiini vastane toime ja verejooksuoht. Soovitatav on rahvusvahelise normaliseeritud suhte (INR) sage jälgimine ja K-vitamiini antagonisti annuse vastav kohandamine nii tseftriaksooniga ravi ajal kui pärast ravi (vt lõik 4.8).

Aminoglükosiidide ja tsefalosporiinide koos kasutamisega seotud toksilisuse riski kohta on vastuolulisi tõendeid. Sel juhul tuleb kliinilises praktikas hoolikalt järgida soovitusi aminoglükosiidide seerumitasemete (ja neerufunktsiooni) jälgimise suhtes. In vitro uuringutes on klooramfenikooli ja tseftriaksooni koos kasutamisel täheldatud antagonistlikke toimeid. Selle leiu kliiniline tähendus ei ole teada. Tseftriaksooni ja suukaudsete kaltsiumi sisaldavate preparaatide ega ka intramuskulaarse tseftriaksooni ja kaltsiumi sisaldavate (intravenoossete või suukaudsete) preparaatide vahel ei ole koostoimeid tekkinud).

Tseftriaksooniga ravitavatel patsientidel võib Coombsi test anda valepositiivseid tulemusi.

Sarnaselt teistele antibiootikumidele võib tseftriaksoon anda galaktoseemia kohta valepositiivse tulemuse. Ka uriini glükoosisisalduse määramisel mitteensümaatiliste meetoditega võidakse saada valepositiivseid tulemusi. Seetõttu tuleb tseftriaksoonravi ajal määrata uriini glükoosisisaldust ensümaatilisel meetodil. Tseftriaksooni suurte annuste manustamisel samaaegselt tugevatoimeliste diureetikumidega (nt furosemiid) ei ole neerufunktsiooni halvenemist täheldatud).

Probenetsiidi samaaegne manustamine tseftriaksooni eritumist ei vähenda.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Tseftriaksoon läbib platsentaarbarjääri. Tseftriaksooni kasutamise kohta rasedatel on vähe andmeid. Loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet embrüo/loote arengule või peri- ja postnataalsele arengule (vt lõik 5.3). Tseftriaksooni võib manustada raseduse ajal ja eriti raseduse esimesel trimestril ainult juhul, kui selle kasulikkus ületab kaasnevaid riske.

Imetamine

Tseftriaksoon eritub väikeses koguses rinnapiima, kuid tseftriaksooni raviannuste korral toimeid imetatavale imikule ei eeldata. Samas ei saa välistada kõhulahtisuse ja limaskestade seeninfektsioonide tekkimise riski. Arvestada tuleb sensibilisatsiooni võimalusega. Rinnaga toitmise katkestamine või tseftriaksoonravi katkestamine/jätkamine tuleb otsustada, arvestades imetamise kasu lapsele ja ravi kasu naisele.

Fertiilsus Reproduktsiooniuuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet meeste ega naiste fertiilsusele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravi ajal tseftriaksooniga võib tekkida kõrvaltoimeid (nt pearinglus), mis võivad mõjutada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet (vt lõik 4.8). Patsiendid peavad olema autojuhtimisel või masinate käsitsemisel ettevaatlikud.

4.8 Kõrvaltoimed

Tseftriaksooni kõige sagedamad kõrvaltoimed on eosinofiilia, leukopeenia, trombotsütopeenia, kõhulahtisus, nahalööve ja maksaensüümide aktiivsuse tõus. Tseftriaksooni kõrvaltoimete esinemissagedus on määratud kindlaks kliiniliste uuringute andmete põhjal.

Esinemissagedused on liigitatud järgmiselt: Väga sage (≥ 1/10) Sage (≥ 1/100 kuni < 1/10) Aeg-ajalt (≥ 1/1 000 kuni < 1/100) Harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000) Väga harv (<1/10 000), Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Organsüsteemi klass Sage Aeg-ajalt Harv a Infektsioonid ja Suguelundite Pseudomembra- b infestatsioonid seeninfektsioon b Vere ja lümfisüsteemi Eosinofiilia Granulotsütopeenia b häired Leukopeenia Aneemia Trombotsütopeenia Koagulopaatia Immuunsüsteemi Anafülaktiline šokk häired Anafülaktiline reaktsioon Närvisüsteemi häired Peavalu Entsefalopaatia Krambid Kõrva ja labürindi Vertiigo kahjustused Respiratoorsed, Bronhospasm rindkere ja mediastiinumi häired

Südame häired Kounise sündroom Seedetrakti häired b Iiveldus b Kõhulahtisus Pankreatiit Vedel väljaheide Stomatiit Maksa ja sapiteede Maksaensüümide b häired aktiivsuse tõus Naha ja nahaaluskoe Lööve Kihelus Urtikaaria Stevensi-Johnsoni kahjustused b Neerude ja kuseteede Hematuuria Oliguuria häired Glükosuuria Sadestised neerudes Üldised häired ja Flebiit Tursed manustamiskoha Valu süstekohal Külmavärinad reaktsioonid Püreksia Uuringud Kreatiniini sisalduse Valepositiivne a Turuletulekujärgsete teatiste põhjal. Kuna neist kõrvaltoimetest teatatakse vabatahtlikult ning teadmata suurusega populatsiooni kohta, ei ole nende esinemissagedust võimalik usaldusväärselt kindlaks määrata ja seetõttu on märgitud kui „teadmata“. b Vt lõik 4.4 Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Infektsioonid ja infestatsioonid Pärast tseftriaksooni kasutamist tekkinud kõhulahtisus võib olla põhjustatud Clostridium difficile’st. Tuleb alustada sobivat ravi vedelike ja elektrolüütide taseme taastamiseks (vt lõik 4.4). Tseftriaksoon kaltsiumisoola sadestumine Intravenoosse tseftriaksooni ja kaltsiumiga ravitud enneaegsetel ja ajalistel vastsündinutel (vanuses < 28 päeva) tekkis harva raskeid ja mõnel juhul surmaga lõppenud kõrvaltoimeid. Kopsudest ja neerudest leiti lahkamisel tseftriaksooni kaltsiumisoola sadestusi. Suur sadestuste tekkerisk vastsündinutel tuleneb nende väikesest veremahust ja tseftriaksooni pikemast poolväärtusajast võrreldes täiskasvanutega (vt lõigud 4.3,

4.4 ja 5.2). Teatatud on tseftriaksooni kuseteedesse sadestumise juhtumitest, peamiselt lastel, keda raviti suurte annustega (nt ≥ 80 mg/kg ööpäevas või koguannused, mis ületasid 10 grammi) ning kellel oli muid

riskifaktoreid (nt dehüdratsioon või voodihaiged). See näht võib olla sümptomaatiline või asümptomaatiline ning põhjustada kusejuhade obstruktsiooni ja postrenaalset ägedat neerupuudulikkust aga on pärast tseftriaksoonravi lõpetamist tavaliselt pöörduv (vt lõik 4.4). Tseftriaksoon kaltsiumisoola sadestumist sapipõide on täheldatud eelkõige tavapärasest soovitatud annusest suuremate annustega ravitud patsientidel. Lastel on prospektiivsed uuringud näidanud sadestumise esinemissageduse varieerumist intravenoosse kasutamise korral – mõnes uuringus üle 30%. Aeglase infusiooni korral (20…30 minutit) näib see esinemissagedus vähenevat. Tavaliselt on sadestused asümptomaatilised, kuid harvadel juhtudel on kaasnenud ka kliinilisi sümptomeid, nagu valu, iiveldus ja oksendamine. Neil juhtudel on soovitatav rakendada sümptomaatilist ravi. Sadestused on tavaliselt pöörduvad tseftriaksoonravi katkestamisel (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise korral võivad sümptomitena tekkida iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Tseftriaksooni kontsentratsioone ei ole võimalik vähendada hemodialüüsi ega peritoneaaldialüüsiga. Puudub spetsiifiline antidoot. Üleannustamise ravi on sümptomaatiline.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks, kolmanda põlvkonna tsefalosporiinid. ATC code: J01DD04.

Toimemehhanism Tseftriaksoon pärsib bakterite rakuseina sünteesi pärast ühendumist penitsilliiniga seonduvate valkudega. Selle tagajärjel katkeb rakuseinte (peptidoglükaani) biosüntees, mis põhjustab bakterirakkude lüüsumist ja hävimist.

Resistentsus Bakterite resistentsust tseftriaksooni suhtes võivad põhjustada üks või mitu järgmistest mehhanismidest:

• hüdrolüüs beetalaktamaaside, sealhulgas laiema spektriga beetalaktamaaside (extendedspectrum beta-lactamases, ESBL), karbapenemaaside ja AmpC ensüümide toimel, mis võivad olla teatavates aeroobsetes gramnegatiivsetes bakteriliikides indutseeritud või stabiilselt derepresseeritud. penitsilliiniga seonduvate valkude vähenenud afiinsus tseftriaksooni suhtes. väliskesta läbitungimatus gramnegatiivsetele organismidele. bakterite väljavoolu pumbad.

Tundlikkuse läved Antimikroobse Tundlikkuse Testimise Euroopa Komitee (European Committee on Antimicrobial

Susceptibility Testing, EUCAST) poolt kindlaks määratud minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIK) läved on järgmised:

Patogeen Tundlik Resistentne Enterobacteriaceae (muud näidustused peale meningiidi) ≤ 1 > 2

Enterobacteriaceae (meningiit) ≤ 1 > 1

Staphylococcus spp. a,b a. a.

Streptococcus spp. (rühmad A, B, C ja G) c. c. Streptococcus pneumoniae (muud näidustused peale meningiidi) Streptococcus pneumoniae (meningiit) ≤ 0,5 > 0,5

Viridans-rühma Streptococci ≤ 0,5 > 0,5

Haemophilus influenzaed ≤ 0,125 > 0,125

Moraxella catarrhalis ≤ 1 > 2 Neisseria gonorrhoeae ≤ 0,125 > 0,125

Neisseria meningitidis ≤ 0,125 e > 0,125

Liikidega mitteseotud piirväärtused ≤ 1 > 2 a. Tundlikkusest tsefoksitiini suhtes tulenev tundlikkus. b. Metitsilliini suhtes tundlike stafülokokkide tundlikkus tuleb märkida kui „tundlik, suurenenud kokkupuude (I)“. c. Tundlikkusest bensüülpenitsilliini suhtes tulenev tundlikkus. d. Piirmäärad kehtivad ka meningiidi puhul. e. Isolaadid, mille tseftriaksooni MIK on suurem kui tundlikkuse piirmäär, on haruldased ja kui need leitakse, tuleb neid uuesti analüüsida ning kui tulemus on kinnitatud, saata referentlaborisse. f. Enterobakterite tsefalosporiini piirmäärad tuvastavad kõik kliiniliselt olulised resistentsusmehhanismid (sh ESBL-i ja plasmiidi vahendatud AmpC). Mõned isolaadid, mis toodavad beetalaktamaase, on tundlikud 3. või 4. põlvkonna tsefalosporiinide suhtes nende piirmäärade järgi ja need tuleb esitada testituna, st ESBL- i olemasolu või puudumine iseenesest ei mõjuta tundlikkuse kategoriseerimist. ESBL-i avastamist ja iseloomustamist soovitatakse rahvatervise ja nakkustõrje eesmärgil.

Teatud patogeenide vastane kliiniline efektiivsus Omandatud resistentsuse levimus võib varieeruda sõltuvalt geograafilisest asukohast ja ajast, seetõttu on vajalik kohalik teave resistentsuse kohta, eeskätt raskete infektsioonide ravimisel. Kui kohalik resistentsus muudab tseftriaksooni kasulikkuse vähemalt teatavat liiki infektsioonide suhtes küsitavaks, võib vajaduse korral küsida abi ekspertidelt.

Üldjuhul tundlikud liigid Grampositiivsed aeroobid

Staphylococcus aureus (tundlik metitsilliini suhtes) Staphylococcus, koagulaasnegatiivsed (tundlik metitsilliini suhtes) Streptococcus pyogenes (A-rühm) Streptococcus agalactiae (B-rühm) Streptococcus pneumoniae

Viridans-rühma Streptococci Gramnegatiivsed aeroobid

Borrelia burgdorferi Haemophilus influenzae

Haemophilus parainfluenzae Moraxella catarrhalis Neisseria gonorrhoea

Neisseria meningitidis Proteus mirabilis

Providencia spp. Treponema pallidum

Liigid, mille puhul võib tekkida omandatud resistentsus

Grampositiivsed aeroobid Staphylococcus epidermidis Staphylococcus haemolyticus Staphylococcus hominis Gramnegatiivsed aeroobid Citrobacter freundii Enterobacter aerogenes

Enterobacter cloacae Escherichia coli Klebsiella pneumoniae Klebsiella oxytoca Morganella morganii Proteus vulgaris

Serratia marcescens Anaeroobid

Bacteroides spp. Fusobacterium spp. Peptostreptococcus spp.

Clostridium perfringens

Algselt resistentsed organismid Grampositiivsed aeroobid

Enterococcus spp. Listeria monocytogenes

Gramnegatiivsed aeroobid Acinetobacter baumannii

Pseudomonas aeruginosa Stenotrophomonas maltophilia

Anaeroobid Clostridium difficile

Teised: Chlamydia spp. Chlamydophila spp.

Mycoplasma spp. Legionella spp.

Ureaplasma urealyticum £ Kõik metitsilliini suhtes resistentsed stafülokokid on resistentsed tseftriaksooni suhtes. + Vähemalt ühes regioonis resistentsuse määr > 50%. % ESBL-e produtseerivad tüved on alati resistentsed.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Intramuskulaarne manustamine Pärast intramuskulaarset süstet on tseftriaksooni keskmised maksimaalsed sisaldused plasmas ligikaudu poole väiksemad kui pärast samaväärse annuse intravenoosset manustamist. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas pärast ühekordset intramuskulaarset annust 1 g on ligikaudu 81 mg/l ja saavutatakse 2...3 tundi pärast manustamist. Plasmakontsentratsiooni-aja kõvera alune pindala pärast intramuskulaarset manustamist on sama mis pärast samaväärse annuse intravenoosset manustamist.

Intravenoosne manustamine

Pärast tseftriaksooni 500 mg ja 1 g intravenoosse booluse manustamist on tseftriaksooni maksimaalsed sisaldused plasmas vastavalt ligikaudu 120 mg/l ja 200 mg/l. Pärast tseftriaksooni 500 mg, 1 g ja 2 g intravenoosset infusiooni on tseftriaksooni sisaldused plasmas vastavalt ligikaudu 80 mg/l, 150 mg/l ja 250 mg/l.

Jaotumine Tseftriaksooni jaotusruumala on 7...12 l. Kudedes, sealhulgas kopsudes, südames, sapiteedes/maksas, mandlites, keskkõrvas ja nina limaskestas, luudes ja seljaajuvedelikus, pleura-, eesnäärme- ja sünoviaalvedelikus on kontsentratsioonid tunduvalt kõrgemad enamiku asjakohaste patogeenide suhtes minimaalsetest inhibeerivatest kontsentratsioonidest. Korduval manustamisel täheldatakse keskmise maksimaalse plasmakontsentratsiooni (C ) 8…15% suurenemist; püsikontsentratsioon saavutatakse enamikul juhtudel 48...72 tunni jooksul, olenevalt manustamisviisist. Konkreetsetesse kudedesse tungimine Tseftriaksoon läbib ajukelmed. Läbitungimine on kõige suurem, kui ajukelme on põletikuline. Bakteriaalse meningiidiga patsientidel moodustavad tseftriaksooni keskmised maksimaalsed kontsentratsioonid seljaajuvedelikus kuni 25% plasmasisaldusest võrreldes 2%-ga põletikuta ajukelmega patsientidel. Tseftriaksooni maksimaalsed kontsentratsioonid seljaajuvedelikus saavutatakse ligikaudu 4...6 tundi pärast intravenoosset süstet. Tseftriaksoon läbib platsentaarbarjääri ja eritub vähestes kontsentratsioonides rinnapiima (vt lõik 4.6).

Seondumine valkudega Tseftriaksoon seondub pöörduvalt albumiiniga. Plasmakontsentratsioonidel alla 100 mg/l seondub plasmavalkudega ligikaudu 95%. Seondumine on küllastuv ja seonduv osa väheneb kontsentratsiooni suurenedes (kuni 85% plasmakontsentratsioonil 300 mg/l).

Biotransformatsioon Tseftriaksoon ei metaboliseeru süsteemselt, kuid soolestiku floora muudab selle inaktiivseteks metaboliitideks.

Eritumine Kogu tseftriaksooni (seondunud ja seondumata) plasmakliirens on 10...22 ml/min. Renaalne kliirens on 5...12 ml/min. 50...60% tseftriaksoonist eritub uriiniga muutumatul kujul, eelkõige glomeerulite filtratsiooni teel, ning 40...50% eritub muutumatul kujul sapiga. Kogu tseftriaksooni eliminatsiooni poolväärtusaeg täiskasvanutel on ligikaudu 8 tundi.

Neeru- või maksakahjustusega patsiendid Neeru- või maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel muutub tseftriaksooni farmakokineetika minimaalselt. Isegi raske neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel pikeneb poolväärtusaeg vaid veidi (vähem kui kahekordselt). Poolväärtusaja suhteliselt tagasihoidlik pikenemine neerukahjustuse korral on seletatav valkude seonduvuse vähenemisega, millest tulenevalt suureneb kompensatoorselt mitterenaalne kliirens ja vastavalt suureneb kogu tseftriaksooni mitterenaalne kliirens. Maksakahjustusega patsientidel tseftriaksooni eliminatsiooni poolväärtusaeg ei suurene, sest kompensatoorselt suureneb renaalne kliirens. Selle põhjus on ka tseftriaksooni vaba fraktsiooni suurenemine plasmas, mis soodustab ravimi üldise kliirensi paradoksaalset tõusu, nii et jaotusruumala suureneb selle üldkliirensiga paralleelselt.

Eakad Eakatel vanuses üle 75 aasta on keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg tavaliselt kaks kuni kolm korda

pikem kui noortel täiskasvanutel.

Lapsed Vastsündinutel on tseftriaksooni poolväärtusaeg pikem. Alates sünnist kuni 14 päeva vanuseni võib vaba tseftriaksooni sisaldus veelgi suureneda, mis on seletatav glomerulaarse filtratsiooni vähenemise ja valkudele seondumise muutustega. Lapseeas on poolväärtusaeg lühem kui vastsündinutel või täiskasvanutel. Kogu tseftriaksooni plasmakliirens ja jaotusruumala on vastsündinutel, imikutel ja lastel suurem kui täiskasvanutel. Lineaarsus/mittelineaarsus Tseftriaksooni farmakokineetika on mittelineaarne ja kõik põhilised farmakokineetilised näitajad (välja arvatud eliminatsiooni poolväärtusaeg) on annusest sõltuvad, kui need põhinevad üldistel ravimi kontsentratsioonidel, suurenedes aeglasemalt kui annusega proportsionaalselt. Mittelineaarsus tuleneb plasmavalkudega seondumise küllastumisest ja seda täheldatakse seetõttu kogu plasma tseftriaksooni, kuid mitte vaba (seondumata) tseftriaksooni puhul.

Farmakokineetilised/farmakodünaamilised toimed Nagu teistegi beetalaktaamide puhul, näitab parimat korrelatsiooni in vivo efektiivsusega farmakokineetiline-farmakodünaamiline indeks. Tegemist on annustamisintervalli protsendiga, mille puhul püsib seondumata kontsentratsioon üksikute sihtliikide suhtes tseftriaksooni minimaalsest inhibeerivast kontsentratsioonist (MIK) kõrgem (st %T > MIK).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Loomkatsed on näidanud, et kaltsiumtseftriaksooni suurte annuste korral moodustusid koerte ja ahvide sapipõies konkremendid ja sadestused, mis osutusid pöörduvateks. Loomkatsed ei näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele ega genotoksilisust. Tseftriaksooni kantserogeensust ei ole uuritud.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Puuduvad

6.2 Sobimatus

Kirjanduse andmete põhjal ei sobi tseftriaksoon kokku amsakriini, vankomütsiini, flukonasooli, aminoglükosiidide ja labetalooliga. Tseftriaksooni sisaldavaid lahuseid ei tohi teiste ainetega segada ega neile lisada, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6. Eriti tuleb hoiduda kaltsiumit sisaldavate lahjendite (nt Ringeri lahus, Hartmanni lahus) kasutamisest tseftriaksooni viaali sisu manustamiskõlblikuks muutmiseks või manustamiskõlblikuks muudetud viaali sisu edasilahjendamisel intravenoosseks manustamiseks, sest on oht sademe tekkeks. Tseftriaksooni ei tohi segada kaltsiumit sisaldavate lahustega (sealhulgas täieliku parenteraalse toitmise lahustega) ega nendega samaaegselt manustada (vt lõigud 4.2, 4.3, 4.4 ja 4.8). Kui ette on nähtud ravi mõne teise antibiootikumi ja tseftriaksooni kombinatsiooniga, ei tohi ravimit manustada samas süstlas või samas infusioonilahuses. Ravimit ei tohi segada teiste ravimitega, v.a lõigus 6.6 nimetatud.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat Kõlblikkusaeg pärast lahustamist ja lahjendamist. Manustamiskõlblikuks muudetud preparaadi keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 6 tunni jooksul temperatuuril 25 °C või 24 tunni jooksul temperatuuril 2…8 °C. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja ning see ei tohi olla pikem kui eespool märgitud kasutusaegne keemiline ja füüsikaline stabiilsus.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi. Manustamiskõlblikuks muudetud ravimpreparaadi säilitamistingimusi vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Ceftriaxone Venus Pharma 1 g süste-/infusioonilahuse pulber 20 ml vormitud (II tüüp) läbipaistvast klaasist viaal; suletud 20 mm halli broombutüülkummist korgiga ja 20 mm alumiiniumist äratõmmatava (sinise) kattega, mis sisaldab naatriumtseftriaksooni koguses, mis vastab 1 g tseftriaksoonile.

Ceftriaxone Venus Pharma 2 g süste-/infusioonilahuse pulber 50 ml vormitud (II tüüp) läbipaistvast klaasist viaal, suletud 20 mm halli broombutüülkummist korgiga ja 20 mm alumiiniumist äratõmmatava kattega (valge), mis sisaldab naatriumtseftriaksooni koguses, mis vastab 2 g tseftriaksoonile.

Ravimpreparaat on saadaval pakendites, milles on 1 viaal, 5 viaali ja 10 viaali. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Jäätmed tuleb ohutult kõrvaldada. Antibiootikumijääkide lahus ja kõik manustamiseks kasutatud materjalid tuleb hävitada kohalike nõuete kohaselt.

Süste- ja infusioonilahuse valmistamine Soovitatav on kasutada valmistatud lahuseid kohe. Lahustatud ravimi säilitamistingimusi vt lõik 6.3. Tseftriaksooni ei tohi segada samas süstlas ühegi teise ravimiga peale 1% lidokaiinvesinikkloriidi lahuse (ainult intramuskulaarseks süstimiseks). Infusioonivoolikut tuleb pärast iga manustamist loputada. Intramuskulaarne süste: Ceftriaxone Venus Pharma 1 g pulber tuleb lahustada 3,5 ml 1% lidokaiinvesinikkloriidi lahuses. Ceftriaxone Venus Pharma 2 g pulber tuleb lahustada 7,0 ml 1% lidokaiinvesinikkloriidi lahuses. Lahus tuleb manustada sügava intramuskulaarse süstena. Kui annus on suurem kui 1 g, tuleb see jagada ja süstida erinevatesse süstekohtadesse.

Lidokaiini lahust ei tohi manustada intravenoosselt.

Intravenoosne süste: Ceftriaxone Venus Pharma 1 g pulber tuleb lahustada 10 ml süstevees. Süst tuleb teha 5 minuti jooksul otse veeni või sisestada intravenoosse infusiooni vooliku kaudu.

1 g tseftriaksooni maht 0,71 ml süstevees ja 1% lidokaiinvesinikkloriidi lahuses. 10 ml süstevee lisamisel on manustamiskõlblikuks muudetud lahuse lõplik kontsentratsioon 93,37 mg/ml. 3,5 ml 1% lidokaiinvesinikkloriidi lahuse lisamisel on manustamiskõlblikuks muudetud lahuse lõplik kontsentratsioon 237,53 mg/ml.

2 g tseftriaksooni maht 1% lidokaiinvesinikkloriidi lahuses on 1,4 ml. 7,0 ml 1% lidokaiinvesinikkloriidi lahuse lisamisel on manustamiskõlblikuks muudetud lahuse lõplik kontsentratsioon 238,09 mg/ml.

Intravenoosne infusioon: Ceftriaxone Venus Pharma 1 g pulber ja Ceftriaxone Venus Pharma 2 g pulber tuleb lahustada 20…40 ml- s järgmises kaltsiumivabas infusioonilahuses: 0,9%naatriumkloriid, 0,45% naatriumkloriid + 2,5% dekstroos, 5% dekstroos, 10% dekstroos, 6% dekstraan 5% dekstroosis, 6...10% hüdroksüetüültärklis, süstevesi. Infusioon tuleb manustada vähemalt 30 minuti jooksul. Vt ka teavet lõigus 6.2.

2 g tseftriaksooni maht süstevees on 1,37 ml. 40 ml süstevee lisamisel on manustamiskõlblikuks muudetud lahuse lõplik kontsentratsioon 48,34 mg/ml. Vastsündinutel tuleb intravenoosseid annuseid manustada 60 minuti jooksul, et vähendada bilirubiini entsefalopaatia võimalikku riski.

Pärast manustamist on soovitatav loputada veenitee naatriumkloriidi 9 mg/ml (0,9%) süstelahusega, et tagada kogu annuse manustamine.

See on vajalik, kuna lühikese infusiooni kogumaht (40...50 ml) on vaid veidi suurem kui mahupumba või gravitatsiooniinfusioonikomplekti tühimik, mis on tavaliselt vahemikus 20...30 ml (lisateabe saamiseks vt https://nivas.org.uk/contentimages/main/NIVAS-Infusion-flushing-guidelines-2021-Version-3-2- FINAL.pdf). Järelikult jääb suur osa lühikesest infusioonist pärast manustamist endiselt infusioonikomplekti või voolikusse. See jääkmaht võib ohustada patsiendi ravi, kui vajalik on täielik määratud tseftriaksooni kogus.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Venus Pharma GmbH Am-Bahnhof 1-3, 59368, Werne, Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBRID

1 g: 1129323 2 g: 1129423

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 09.10.2023

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Aprill 2024