Celiprolol Vitabalans
Celiprolol Vitabalans
Celiprolol Vitabalans 200 mg õhukese polümeerikattega tabletid Celiprolol Vitabalans 400 mg õhukese polümeerikattega tabletidCeliprolol Vitabalans
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Celiprolol Vitabalans 200 mg õhukese polümeerikattega tabletid Celiprolol Vitabalans 400 mg õhukese polümeerikattega tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks tablet sisaldab 200 mg või 400 mg tseliproloolvesinikkloriidi. INN. Celiprololum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett.
Celiprolol Vitabalans 200 mg: valged, ümmargused, kumerad ja õhukese polümeerikattega 10 mm läbimõõduga tabletid, mille ühel poolel on poolitusjoon.
Celiprolol Vitabalans 400 mg: valged, ümmargused, kumerad ja õhukese polümeerikattega 12 mm läbimõõduga tabletid, mille ühel poolel on poolitusjoon.
Tablette saab jagada võrdseteks annusteks.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
• Arteriaalne hüpertensioon.
• Stabiilne stenokardia.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Manustamisviis: Suukaudne.
Tseliprolool võetakse sisse koos klaasitäie veega vähemalt pool tundi enne või kaks tundi peale sööki. Tseliprolooli biosaadavus halveneb, kui ravimit võetakse koos toiduga.
Hüpertensioon
Algannus on 200 mg üks kord ööpäevas. Kui see annus ei avalda piisavat toimet, võib annust suurendada 2...4-nädalase intervalliga kuni annuseni 400 mg üks kord ööpäevas. Vererõhk võib järk¬järgult langeda ning eesmärgiks olnud vererõhu väärtused võib saavutada mõne nädala jooksul.
Stabiilne stenokardia
Soovitatav ööpäevane annus on 200 mg. Annust võib vajadusel suurendada 2...4-nädalase intervalliga kuni annuseni 400 mg üks kord ööpäevas. Kardiovaskulaarsete haigustega patsientidel on soovitatav ravikuur lõpetada järk-järgult 1...2 nädala jooksul. Ravikuuri järsk lõpetamine võib põhjustada kardiaalseid probleeme, eriti südame isheemiaga patsientidel (vaata lõik 4.4).
Eakad
Olemasolevad andmed on ebapiisavad. Tseliprolooli tuleks eakatel kasutada ettevaatusega (vt lõik 4.4).
Lapsed
Tseliprolooli kasutamine lastel pole soovitatav ebapiisavate ohutusandmete tõttu.
Neerufunktsiooni kahjustus
Kerge neerupuudulikkuse korral pole annuse vähendamine tavaliselt vajalik. Tseliprolooli tuleks kasutada ettevaatusega patsientidel kreatiniini kliirensiga 15...40 ml/min ning annus peaks olema 100 mg üks kord ööpäevas (vt lõik 4.4). Tseliprolool on vastunäidustatud kui kreatiniini kliirens on alla 15 ml/min (vt lõik 4.3).
Maksafunktsiooni kahjustus
Maksafunktsiooni kahjustusega patsientide kohta on ebapiisavalt andmeid. Seetõttu tuleks tseliprolooli kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on kerge kuni mõõdukas maksakahjustus, kaaluda tuleks ka annuse vähendamist (vt lõik 4.4).Tseliprolool on vastunäidustatud raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõik 4.3).
4.3 Vastunäidustused
• Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes
• Kardiogeenne šokk
• Raske bradükardia (südame löögisagedus alla 50 löögi minutis)
• Dekompenseeritud südamepuudulikkus
• Siinussõlme nõrkuse sündroom
• Teise või kolmanda astme atrioventrikulaarne blokaad
• Feokromotsütoom
• Metaboolne atsidoos
• Sinoatriaalne blokaad
• Prinzmetali stenokardia
• Hüpotensioon (süstoolne vererõhk alla 100 mmHg)
• Raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens alla 15 ml/minutis)
• Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus
• Ägedad astmahood
• Bronhospasm või bronhiaalastma
• Perifeerse arteriaalse oklusiivse haiguse ja Raynaud's sündroomi viimane staadium
• Raske maksakahjustus
• Samaaegne ravi MAO-inhibiitoritega (väljaarvatud MAO-B-inhibiitorid)
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Olemasolevad andmed eakate kohta on ebapiisavad, seetõttu tuleks tseliprolooli eakatel kasutada ettevaatusega. Neid patsiente tuleb hoolikalt jälgida ning vajadusel kohaldada ravi vastavalt langenud neeru- või maksafunktsioonile.
Tseliprolooli võib kasutada kerge või mõõduka neerukahjustuse korral, sest tseliprolool eritub nii neerude kaudu kui ka mitterenaalsel teel. Patsientidel, kelle kreatiniini kliirens on 15.40 ml/min on vajalik annuse vähendamine kuni 100mg üks kord ööpäevas. Tseliprolool on vastunäidustatud kui kreatiniini kliirens on alla 15 ml/min.
Maksakahjustusega patsientide kohta on ebapiisavalt andmeid. Seetõttu tuleks kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsiente hoolikalt jälgida, kaaluda tuleks ka annuse vähendamist.Tseliprolool on vastunäidustatud raske maksakahjustusega patsientidel.
Beetaadrenoretseptoreid blokeerivate ravimite järsk lõpetamine südame isheemiatõbe põdevatel patsientidel võib põhjustada stenokardiahoogude sagenemist ja kardiaalse seisundi halvenemist. Kuigi kliinilistes uuringutes ei ole täheldatud kõrvaltoimete teket tseliprolooliravi järsul katkestamisel, peaks
ravikuuri lõpetama järk-järgult 1.2 nädala jooksul. Samaaegselt tuleks vajadusel alustada asendusravi ennetamaks stenokardia ägenemist.
Enne üldanesteesia teostamist tuleb anestesioloogi informeerida, et patsient kasutab tseliprolooli. Kui ravi lõpetada enne anesteesiat, tuleb seda teha järk-järgult ning vahe viimase annuse ja anesteesia vahel peab olema 48 tundi. Beetablokaadi jätkamine vähendab südame löögisageduse häirete teket induktsiooni ja intubatsiooni ajal.
Patsientidel, kellel on perifeerse vereringe häired (vahelduv lonkamine) ja stenokardia, tuleks beetablokaatoreid kasutada suure ettevaatusega, kuna need häired võivad süveneda.
Kuigi tseliprolool ei halvenda oluliselt südamefunktsiooni rahuolekus, tuleks seda kasutada kongestiivse südamepuudulikkusega patsientidel vaid juhul, kui südamepuudulikkus on piisavalt kompenseeritud. Kui südamepuudulikkuse ägenemine toimub tseliprolooli ravi ajal, tuleb ravi katkestada, kuni seisund on piisavalt kompenseeritud.
Kui pulsisagedus langeb alla 50.55 löögi minutis rahuolekus ning patsiendil tekivad bradükardia sümptomid, tuleb annust vähendada.
Tänu tseliprolooli negatiivsele inotroopsele toimele, tuleb seda ettevaatusega manustada esimese astme südameblokaadiga patsientidele.
Tseliprolool võib maskeerida türeotoksikoosi ja hüpoglükeemia sümptomeid. Uuringutes ei ilmnenud diabeetikutel tseliprolooli kasutamisel negatiivset toimet glükogenolüüsile ega insuliini sekretsioonile. Sellest hoolimata peaks diabeetikud kõikuvate veresuhkru väärtustega kasutama tseliprolooli ettevaatusega.
Tseliprolooli tuleks manustada ettevaatusega patsientidel, kellel on pöörduv obstruktiivne kopsuhaigus. Tõenäoliselt ei inhibeeri tseliprolool adrenergilisest stimulatsioonist tingitud bronhodilatatsiooni ja seetõttu võib bronhodilataatoreid nagu salbutamool kasutada ilma tseliprolooli ravi katkestamata. Tseliprolooli ei tohi manustada astmahoo ajal.
On kirjeldatud psoriaasi ägenemist beetablokaatorite kasutamisel, seetõttu peaks patsiendid, kelle anamneesis on psoriaas, võtma tseliprolooli ainult hoolikal kaalumisel.
Patsientidel, kellel on anamneesis anafülaktilised reaktsioonid, võivad beetablokaatorid suurendada tundlikkust allergeenide suhtes ning reaktsioonide raskusastet.
Kui patsiendil tekib silmade kuivus ja sügelus ilma muu kindla põhjuseta, tuleb tseliprolooli ravi järk¬järgult lõpetada.
Tseliprolooli toimet teiste ravimite farmakokineetikale pole uuritud. Seetõttu ei tohiks tseliprolooli kasutada koos ravimitega, millel on kitsas terapeutiline vahemik (vt lõik 4.5).
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Farmakodünaamilised koostoimed: Kaltsiumikanali blokaatorid
Samaaegne kasutamine koos kaltsiumikanali blokaatoritega (nt verapamiil ja diltiaseem) pole soovitatav, kuna mõlemad alandavad südame kontraktiilsust ja inhibeerivad atrioventrikulaarse ülejuhte kiirust. Südameprobleemidega patsientidel on sellise kombinatsiooni kasutamine vastunäidustatud. Samaaegne kasutamine dihüdropüridiini derivaatidega (nt nifedipiin) võib suurendada hüpotensiooni tekke riski.
I klassi antiarütmikumid
Ettevaatusega tuleb kasutada I klassi antiarütmikume (nt disopüramiid ja kinidiin) ning amiodarooni, kuna atrioventrikulaarse ülejuhte aeg võib pikeneda ning see võib põhjustada negatiivset inotroopset toimet.
Klonidiin
Beetablokaatorid võivad vallandada klonidiini lõpetamisel tekkida võiva tagasilöögi hüpertensiooni. Kui neid kahte ravimit võetakse korraga, tuleb beetablokaatori kasutamine lõpetada mõned päevad enne klonidiini lõpetamist.
Südameglükosiidid
Samaaegne südameglükosiidide (nt digoksiin) kasutamine võib pikendada atrioventrikulaarse ülejuhte aega.
Anesteetikumid
Enne üldanesteesia teostamist tuleb anestesioloogi informeerida, et patsient kasutab tseliprolooli (vt lõik 4.4). Koostoime tõttu anesteetikumidega võib südamelihase jõudlus väheneda. Samaaegne kasutamine pole vastunäidustatud, kuna beetablokaatorid võivad ennetada suuri vererõhu kõikumisi intubatsiooni ajal ja nende toimet on võimalik kiiresti lõpetada beeta-sümpatomimeetikumide abil.
Insuliin või suukaudsed antidiabeetilised ravimid
Tseliprolool võib suurendada insuliini või suukaudsete antidiabeetiliste ravimite veresuhkrut alandavat toimet, seetõttu võib vajalikuks osutuda antidiabeetikumide annuste kohaldamine (vt lõik 4.8).
Mittesteroidsed põletikuvastased ained
Mittesteroidsed põletikuvastased ained nagu ibuprofeen või indometatsiin, võivad vähendada beetaadrenoretseptoreid blokeerivate ainete hüpotensiivset toimet.
Adrenaliin
Sümpatomimeetilised ained nagu adrenaliin võivad takistada beetablokaatorite toimet. Tritsüklilised antidepressandid, barbituraadid või fenotiasiinid
Samaaegne tritsükliliste antidepressantide, barbituraatide või fenotiasiinide kasutamine võib tugevdada beetablokaatorite hüpotensiivset toimet.
Monoaminooksüdaasi (MAO) inhiibitorid
MAO inhibiitorid (nt fenelsiin) põhjustavad sageli hüpotensiooni ja võivad suurendada antihüpertensiivsete ravimite vererõhku alandavat toimet.
Farmakokineetilised koostoimed:
Hüdroklorotiasiid või teofülliin
Samaaegne hüdroklorotiasiidi või teofülliini manustamine võib vähendada tseliprolooli biosaadavust. Vajadusel tuleb annust kohandada.
Kitsa terapeutilise vahemikuga ravimid
Pole piisavalt hinnatud tseliprolooli võimet inhibeerida või indutseerida CYP450 isoensüüme, teisi metaboliseerivaid ensüüme või transportvalke. Sel põhjusel ei saa võimalikku koostoimet ette ennustada. Seetõttu ei tohi tseliprolooli koos manustada selliste ravimitega (nt tsüklosporiin, kinidiin, alfentanüül, astemisool, tsisapriid, diergotamiin, pimotsiid, siroliimus, takroliimus, terfenadiin, digoksiin, liitium, HMG-CoA-reduktaasi inhibiitorid, flekainiid, epilepsiavastased ravimid ja varfariin), mille kuhjumisel organismis võivad olla tõsised tagajärjed.
Koostoimed P-glükoproteiini inhibiitorite/indutseerijatega Tseliprolool on P-glükoproteiini (P-gp) transportvalgu substraat.
Samaaegne P-gp inhibeerivate ravimite (nt verapamiil, erütromütsiin, klaritromütsiin, tsüklosporiin, kinidiin, ketokonasool ja itrakonasool) kasutamine põhjustab tõenäoliselt tseliprolooli plasmakontsentratsiooni tõusu. 100 mg tseliprolooli ja 200 mg P-gp inhibiitori itrakonasooli koosmanustamisel suurenes tseliprolooli AUC 80%. P-gp inhibiitorite ja tseliprolooli koosmanustamisel tuleks kaaluda tseliprolooli annuse vähendamist.
Samaaegne P-gp indutseerijate (nt rifampitsiin ja naistepuna) kasutamine võib põhjustada tseliprolooli plasmakontsentratsiooni langust. 200 mg tseliprolooli ja 600 mg rifampitsiini üks kord päevas koosmanustamisel viiel järjestikusel päeval vähenes tseliprolooli AUC 40%. Rifampitsiini pikaajalisel manustamisel ei saa välistada tõsisema koostoime tekke võimalust. P-gp indutseerijatega ravi alustamisel või lõpetamisel tuleb vajadusel tseliprolooli annust muuta.
4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
Kliinilised andmed tseliprolooli kasutamisest raseduse ajal puuduvad. Loomuuringutes pole kinnitust leidnud otsene või kaudne kahju rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitegevusele või sünnitusjärgsele arengule. Rasedatele tuleks ravimit määrata ettevaatusega.
Toime platsenta verevarustusele pole teada. Teised beetablokaatorid vähendavad platsenta verevarustust, mis võib põhjustada loote surma ja enneaegset sünnitust. Samuti on lootel ja vastsündinul täheldatud kõrvaltoimete esinemist (eriti hüpoglükeemiat ja bradükardiat). See suurendab kardiaalsete ja pulmonaalsete tüsistuste riski vastsündinutel sünnitusjärgsel perioodil.
Imetamine
Enamik beetablokaatoreid eritub rinnapiima, kuigi erinevates hulkades. Kuna teavea tseliprolooli eritumise kohta rinnapiima on ebapiisav, pole selle kasutamine imetamise ajal soovitatav.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Tseliproloolil on vähene või mõõdukas toime autojuhtimisele ja masinate käsitsemisele. Seetõttu tuleb arvestada, et ravimi kasutamisel ajal võib esineda peapööritust ja väsimust.
4.8 Kõrvaltoimed
Kõrvaltoimeid jaotatakse esinemissageduse järgi:
• Väga sage (>1/10),
• Sage (>1/100 kuni <1/10),
• Aeg-ajalt (>1/1 000 kuni <1/100),
• Harv (>1/10 000 kuni <1/1 000),
• Väga harv (<1/10 000),
• Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel) Tseliprolooli kohta on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest: Vere ja lümfisüsteemi häired
aeg-ajalt: trombotsütopeenia või purpur
Ainevahetus- ja toitumishäired
väga harva: seni diagnoosimata diabeet (diabetes mellitus) avaldumine või diabetes
mellitus'e halvenemine teadmata: hüpoglükeemia, hüperglükeemia
Hüpertüreoosi diagnoosiga patsientidel võivad maskeeruda türotoksikoosi kliinilised nähud (tahhükardia ja treemor).
Pikaajaline tõsine nälgimine ja raskekujuline stress võivad põhjustada hüpoglükeemiat. Hüpoglükeemia hoiatavad nähud (eelkõige tahhükardia ja treemor) võivad olla nõrgenenud.
Lipiidide ainevahetus võib olla häiritud. Plasmas on täheldatud normaalse totaalse kolesterooli väärtuste puhul HDL-kolesterooli langust ja triglütseriidide tõusu.
eriti ravi algul, väsimus, peapööritus, uimasus, peavalu, segasusseisund, närvilisus, higistamine, unetus, depression, õududunenäod, psühoos või hallutsinatsioonid. Jäsemete paresteesia ja külmatunne.
aeg-ajalt:
väga harv: teadmata:
Silma kahjustused: aeg-ajalt: väga harv: teadmata:
myasthenia gravis'e laadne haigus, millega kaasneb lihasnõrkus. Lihasspasmid (krambid). olemasoleva myasthenia gravis'e süvenemine tremor, kuumahood
silmade kuivus (oluline, kui kantakse kontaktläätsi), konjuktiviit
nägemishäired ja keratokonjuktiviit
Närvisüsteemi häired: sage:
kseroftalmia
Kõrva ja labürindi kahjustused:
väga harv: kuulmise kadu, tinnitus
Südame häired:
sage: suurenenud hüpotensioon, bradükardia, sünkoop, palpitatsioonid,
atrioventrikulaarse ülejuhte häired või südamepuudulikkuse süvenemine väga harv: stenokardiaga patsientidel ei saa välistada hoogude süvenemist. Perifeerse
vereringe häiretega (kaasaarvatud vahelduv lonkamine, Raynaud's sündroom) patsientidel kaebuste suurenemine. teadmata: südamepuudulikkus, kardiaalsed arütmiad
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
Bronhide hüperreaktiivsusega patsientidel (eriti obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel) hingamisteede ahenemine võib põhjustada õhupuudust
harv: bronhospasm, düspnoea, astma, interstitsiaalne pneumoniit
Seedetrakti häired:
sage: seedetrakti kaebused võivad esineda ajutiselt (iiveldus, oksendamine,
kõhukinnisus, kõhulahtisus) aeg-ajalt: suukuivus
teadmata: gastralgia
Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
sage: allergilised nahareaktsioonid (punetus, sügelemine, lööve) ja juuste kadu
väga harv: beetablokaatorid võivad halvendada psoriaasi sümptomeid või põhjustada
psoriaasitaolist löövet
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
väga harv: pikaajaline krooniline artropaatia (mono- ja polüartriit)
teadmata: luupuse sündroom (pöörduv)
Neerude ja kuseteede häired:
väga harv: raske neerukahjustuse korral on teatatud neerufunktsiooni halvenemisest.
Seetõttu peab tseliprolooli ravi ajal neerufunktsiooni korralikult jälgimal.
transaminaaside (ALT, AST) tõus seerumis antinukleaarsed antikehad
4.9 Üleannustamine
Üleannustamise juhtudest pole teatatud.
Üleannustamise sümptomid on bradükardia, hüpotensioon, bronhospasmid ja äge südamepuudulikkus. Üleannustamise ja ülitundlikkusreaktsioonide korral tuleb patsienti jälgida intensiivravi osakonnas. Aktiivsöe manustamine võib ära hoida imendumist. Vajalik võib olla juhitav hingamine. Kui vajalik, tuleb manustada glükagooni, atropiini ja dobutamiini.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: Selektiivsed beetablokaatorid. ATC kood: C07AB08.
Tseliprolool on beeta1-selektiivne aine, mis avaldab toimet blokeerides adrenergilised retseptorid valikulise alfai-retseptorite blokaadi kaudu. Beetablokaadi kardioselektiivne toime (beetai-retseptorid võrreldes beeta2-retseptoritega) on võrreldav metoprolooli ja atenolooliga.
Tseliproloolil on ka vasodilatiivne toime.
Beeta2-agonistlik toime on oluline vasodilatasioonil. Bronhokonstriktsioni puudumine (kui kasutada terapeutilistes annustes) võib olla kasulik patsientidele, kes põevad asümptomaatilisi kopsuhaigusi.
Tseliprolool langetab vererõhku hüpertensiivsetel patsientidel puhkeolekus ja füüsilise pingutuse korral. Südame löögisagedus ja väljutusmaht sõltuvad eelnevast sümpaatikuse toonusest. Tseliprolool vähendab füüsilise pingutuse ajal tekkinud sümpaatilise stimulatsiooni kronotroopset ja inotroopset toimet. Puhkeolekus on märgatud minimaalset südamelöögi sageduse ja kontraktiilsuse langust.
Ravi tseliprolooliga ei mõjuta plasma lipiidide sisaldust.
5.2 Farmakokineetilised omadused Imendumine
Maksimaalne tseliprolooli plasmakontsentratsioon saavutatakse 2.4 tundi peale suukaudset manustamist. Tseliprolool metaboliseerub vähesel määral esmasel maksapassaažil.
Absoluutne biosaadavus sõltub kasutatavast annusest. 100 mg tseliprolooli suukaudsel manustamisel on biosaadavus ligikaudu 30%. 400 mg tseliprolooli suukaudsel manustamisel on biosaadavus kuni 74%. Tseliprolool on P-glükoproteiini (P-gp) transportvalgu substraat, mistõttu on tseliprolooli biosaadavus madalates annustes limiteeritud. On näidatud, et tseliprolooli biosaadavus halveneb, kui ravimit manustada koos toiduga.
Jaotumine
Uuringud: väga harv: teadmata:
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:
väga harv: teadmata:
liibido ja potentsi häired impotentsus
20...30% tseliproloolist seondub plasmavalkudega.
Eritumine
Tseliprolooli eritumist pole täielikult uuritud. Tseliprolooli eritumisse on kaasatud nii neerud kui ka sapiteed. Andmed näitavad, et P-gp on vastutav tseliprolooli imendumise eest. Peale suukaudset manustamist eritub suurem osa tseliproloolist väljaheitega tänu vähesele imendumisele. Peale 100 mg suukaudse annuse manustamist eritub ligikaudu 10% tseliproloolist muutumatult uriiniga ja ligikaudu 84% väljaheitega. Täelik eritumine saavutatakse 48 tunni jooksul, mis näitab, et ei toimu süsteemset kuhjumist.
Plasma poolväärtusaeg on ligikaudu 5-6 tundi ja farmakodünaamiline toime kestab ligikaudu 24 tundi peale ühekordse annuse manustamist.
Neerukahjustus
Tseliprolooli AUC-väärtused olid ligikaudu 50% kõrgemad neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens 15...40 ml/min) kui tervetel vabatahtlikel peale 400 mg ühekordse ja mitme suukaudse annuse manustamist (vt lõik 4.2).
Maksapuudulikkus
Pole piisavalt farmakokineetilisi andmeid maksapuudulikkusega patsientide kohta. Ei saa välistada, et maksapuudulikkusega patsientidel on sapi kaudu eritumine vähenenud (vt lõik 4.2).
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Pole tõestatud, et tseliprolool oleks mutageenne, kartsinogeenne või teratogeenne. Suurimad suukaudsed annused loomkatsetes olid 200 mg/kg/päevas hiirtel ja 400 mg/kg/päevas rottidel. Rottidel ei mõjutanud annused 320 mg/kg/päevas fertiilsust ega raseduse kulgu. Kolmekuulisel manustamisel rottidel ei põhjustanud annus 20 mg/kg/päevas mingeid muutusi rottide käitumises ega vere- või uriininäitajates. Verepildi muutused jäid kliiniliselt ebaolulisteks kuni annuseni 150 mg/kg/päevas. Annus 400 mg/kg/päevas suurendas rottidel isu, diureesi ja vee tarbimist ning põhjustas jalaturseid ja sedatsiooni. Vere kaalium ja anorgaaniline fosfor tõusid. Muutused kadusid kuu jooksul peale ravimi lõpetamist. 200 mg/kg/päevas annuse 12-kuuline manustamine põhjustas rottidel ülalmainitud pöörduvaid muutusi käitumises ja verepildis, samuti kaalulangust, kuid ei suurendanud suremust. Ühekordse suukaudse annuse LD50 on ligikaudu 2000 mg/kg hiirtel, 3800 mg/kg rottidel ja 1500 mg/kg koertel. 200 mg/kg/päevas tseliprolooli annus põhjustas 12-kuulise manustamise järgselt koertel südame löögisageduse alanemist, liikuvuse vähenemist, suurenenud süljeeritust ja pakrease kongestiooni ning plasma kaaliumisisalduse tõusu. Organpatoloogilisi ega hematoloogilisi muutusi ei esinenud. Muutused kadusid kiiresti peale ravimi lõpetamist. Totaalne mittetoksiline pikaajaline (eluaegne) koguannus on 20 mg/kg/ päevas rottidel ja 10 mg/kg/ päevas koertel. Kui Celiprolol Vitabalans'i annus on 400 mg, siis on keskmise suurusega täiskasvanu tseliprolooli koguannus 5,5 mg/kg/ päevas.
Kasutatuna farmakoloogilistes annustes laiendab tseliprolool keskmise suurusega ja väikeseid artereid ja bronhioole. Koertega läbiviidud uuringutes on näidatud, et ta suurendab ka koronaarset ja renaalset perfusiooni ja lõõgastab suuri veene stimuleerides beeta2-adrenoretseptoreid. Ta inhibeerib beeta- adrenoretseptori agonistide kronotroopset ja inotroopset toimet nii arteriaalses kui ka ventrikulaarses lihases. Farmakoloogilistes annustes pole tseliproloolil membraane stabiliseerivat toimet. Mitmetes eksperimentaalsetes rottide ja hamsteritega läbiviidud mudelites on leitud, et ravim ennetab tahhükardiat, kodade virvendust ja äkilist asüstooliat. Andmed koerte kohta on vasturääkivad.
Keemilistes arütmia mudelites täheldati tseliproloolil antiarütmogeenset ja virvendusvastast toimet. Elektrilisel stimulatsioonil ületas annus 1 mg/kg i.v. kodade virvenduse läve, kuid teises eksperimendis ei ennetanud annuse 3 mg/kg i.v. kasutamine kodade tahhükardiat ega kardiaalset surma. Koronaarstenoosi eksperimendis koertel normaliseeris tseliprolool tõusnud pH väärtuse ja vähendas isheemiat, samas taastas ta ka isheemilise müokardi kontraktsioonivõimet.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu:
Mikrokristalne tselluloos Mannitool (E421) Kroskarmelloosnaatrium Kolloidne ränidioksiid, veevaba Magneesiumstearaat
Tableti kate: Polüdekstroos Hüpromelloos Titaandioksiid (E171) Makrogool 4000
6.2 Sobimatused
Pole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.
6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
30, 60, 100 õhukese polümeerikattega tabletti karbis asuvas tabletipurgis (purk HDPE plastik ja kaas LDPE plastik).
Kõik pakendisuurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erinõuded hävitamiseks ja käsitsemiseks
Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Vitabalans Oy Varastokatu 8 13500 Hämeenlinna Soome
8. MÜÜGILOA NUMBRID
Celiprolol Vitabalans 200 mg: 685110 Celiprolol Vitabalans 400 mg: 685010
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV
21.04.2010
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Ravimiametis kinnitatud septembris 2010.