Arketis 20 mg - tablett (20mg)

ATC Kood: N06AB05
Toimeaine: paroksetiin
Tootja: Medochemie Ltd

Artikli sisukord

ARKETIS 20 MG
tablett (20mg)


Pakendi infoleht: teave patsiendile

Arketis 10 mg, 10 mg tabletid

Arketis 20 mg, 20 mg tabletid

Arketis 30 mg, 30 mg tabletid

Arketis 40 mg, 40 mg tabletid

Paroksetiin (veevaba vesinikkloriidina)

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

  • Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
  • Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
  • Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

  1. Mis ravim on Arketis ja milleks seda kasutatakse
  2. Mida on vaja teada enne Arketis’e võtmist
  3. Kuidas Arketis’t võtta
  4. Võimalikud kõrvaltoimed

Kuidas Arketis’t säilitada

  1. Pakendi sisu ja muu teave
  2. Mis ravim on Arketis ja milleks seda kasutatakse

Arketis on näidustatud täiskasvanute depressiooni ja/või ärevushäirete raviks. Ärevushäired, mille raviks Arketis’t kasutatakse on: obsessiiv-kompulsiivne häire (korduv,

sundmõtetest lähtuv kontrollimatu käitumine), paanikahäire (paanikahood, sh kaasuva agorafoobiaga ehk kartusega avatud ruumi ees), sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia (hirm sotsiaalsetes situatsioonides või nende vältimine), posttraumaatiline stressihäire (traumajärgne ärevushäire) ja generaliseerunud ärevushäire (üldine ärevus ja närvilisus).

Arketis kuulub ravimgruppi, mida nimetatakse selektiivseteks serotoniini tagasihaarde inhibiitoriteks (SSRI). Iga inimese ajus on serotoniiniks nimetatav aine. Inimestel, kes on depressioonis või kannatavad ärevuse all, on serotoniini hulk vähenenud. Ei ole täielikult teada, kuidas Arketis ja teised SSRI-d töötavad, kuid nende toimel tõuseb ajus serotoniini tase. Korrapärane depressiooni või ärevushäire ravi on teie seisundi paranemisel oluline.

Mida on vaja teada enne Arketis’e võtmist

Ärge võtke Arketis’t

  • kui te kasutate või olete viimase kahe nädala jooksul kasutanud ravimeid, mida nimetatakse monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoriteks (sh moklobemiid ja metüültioniinkloriid [metüleensinine]). Kui te lõpetate ravi MAO inhibiitoriga, annab teie arst teile juhised, kuidas alustada ravi Arketis’ega.
  • kui te kasutate antipsühhootikume tioridasiin või pimosiid.
  • kui olete toimeaine või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.

Kui midagi eelpool nimetatust kehtib teie kohta, ärge kasutage Arketis’t ja pidage nõu oma arstiga.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Enne Arketis'e võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

  • kui te kasutate teisi ravimeid (vt „Muud ravimid ja Arketis“),
  • kui teil on probleeme neerude, maksa või südamega,
  • kui teil on epilepsia või kui teil on esinenud tõmblusi või krampe,
  • kui teil on kunagi esinenud mania episoode (kontrollimatu üliaktiivsus või mõtted),
  • kui teile tehakse elekterkrampravi (EKR),
  • kui teil on esinenud verejookse või kui te tarvitate ravimeid, mis soodustavad veritsuste teket (siia kuuluvad ravimid, mis kasutatakse vere vedeldamiseks, näiteks varfariin, tritsüklilised antidepressandid, antipsühhootikumid, nagu perfenasiin või klosapiin, põletiku ja valuvastased mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID), nagu atsetüülsalitsüülhape, ibuprofeen, tselekoksiib, etodolak, diklofenak, meloksikaam),
  • kui te kasutate tamoksifeeni, et ravida rinnavähki. Arketis võib tamoksifeeni toimet vähendada. Teie arst võib soovitada teil võtta teist antidepressanti,
  • kui teil on diabeet,
  • kui te olete madala naatriumisisaldusega dieedil,
  • kui teil on glaukoom (kõrgenenud silmasisene rõhk),
  • kui te olete rase või planeerite rasedust (vt „Rasedus ja imetamine“),
  • kui te olete alla 18aastane (vt „Lapsed ja alla 18aastased noorukid“).

Kui midagi ülalnimetatust kehtib teie kohta ja te ei ole varem arstiga sel teemal vestelnud, konsulteerige arstiga enne Arketis’e kasutamist.

Lapsed ja alla 18-aastased noorukid

Arketis’t ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite raviks. Lisaks on alla 18-aastastel noorukitel Arketis’e kasutamisel suurem oht kõrvaltoimete tekkimiseks, nt enesetapukatse, enesetapumõtted ning vaenulikkus (eelkõige agressiivsus, vastanduv käitumine ning viha). Kui arst on määranud teile (või teie lapsele) Arketis’t ning te soovite saada lisainformatsiooni, kontakteeruge oma arstiga. Teavitage oma arsti, kui teil (või teie lapsel) tekivad või süvenevad Arketis’e kasutamise ajal eespool nimetatud sümptomid. Ka ei ole tõestatud Arketis’e ohutust selle pikaajalise kasutamise korral kasvule, küpsemisele ning kognitiiv-käitumuslikule arengule selles vanusegrupis.

Arketis’e kliinilistes uuringutes alla 18-aastastel lastel ja noorukitel olid sagedasteks kõrvaltoimeteks, mis esinesid vähem kui ühel patsiendist kümnest, suitsiidimõtete ja suitsiidikatsete sagenemine, tahtlik enesevigastus, vaenulik, agressiivne või ebasõbralik käitumine, söögiisu langus, värisemine, ebanormaalne higistamine, hüperaktiivsus (liigne energilisus), agitatsioon, emotsioonide vaheldumine (sh nutmine ja tujumuutused) ning ebatavalised sinikad või veritsused (nt ninaverejooks). Uuringutest selgus, et samad kõrvaltoimed esinesid ka platseebot (antud uuringus suhkrutabletid) saanud lastel ja noorukitel, kuigi oluliselt harvem.

Mõnel juhul esines alla 18-aastastel patsientidel Arketis’e kasutamise lõpetamisel ärajätunähud, mis olid sarnased täiskasvanutega (vt „Kuidas Arketis’t võtta“). Lisaks esines alla 18-aastastel patsientidel sageli (vähem kui ühel kümnest) kõhuvalu, närvilisust ja tujumuutust (sh nutmine, tujumuutused, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja suitsiidikatsed).

Enesevigastamise- ja enesetapumõtted ning depressiooni või ärevushäire süvenemine (või halvenemine)

Kui teil on depressioon ja/või ärevushäired, võivad teil mõnikord tekkida enesevigastamise- või enesetapumõtted. Need võivad tekkida sagedamini, kui te hakkate võtma esimest korda antidepressante, sest need ravimid nõuavad toimimiseks aega (tavaliselt umbes kaks nädalat, kuid vahel kauem).

Teil võivad sellised mõtted tõenäolisemalt tekkida:

  • kui olete varem mõelnud enesetapule või enesevigastamisele.
  • kui olete noor täiskasvanu. Informatsioon kliinilistest uuringutest on näidanud suurenenud suitsidaalse käitumise riski psühhiaatriliste häiretega noortel täiskasvanutel (alla 25aastased),

keda raviti antidepressandiga.

Kui Teil tekib enesevigastamise- või suitsiidimõtteid ükskõik mis ajal, võtke ühendust oma arstiga või minge otsekohe haiglasse.

Teil võib abi olla sõbrale või sugulasele rääkimisest, et olete depressioonis või kannatate ärevushäire all ning paluda neil seda infolehte lugeda. Te võite paluda neil öelda, kui nende arvates Teie depressioon või ärevushäire halveneb või kui nad on mures muutuste pärast Teie käitumises.

Oluline informatsioon Arketis´e mõningate kõrvaltoimete kohta

Mõnedel patsientidel, kes võtavad Arketis’t võib tekkida seisund, mida nimetatakse akatiisiaks, see tähendab rahutust ja võimetust rahulikult seista või istuda. Teistel võib kujuneda välja seisund, mida nimetatakse serotoniini sündroomiks või pahaloomuliseks neuroleptiliseks sündroomiks. Selle all mõeldakse järgmisi iseloomulikke sümptomeid: väga erutatud või ärritatud olek, segasusseisund, rahutus, kuumahood, higistamine, värisemine, hallutsinatsioonid (veidrad hääled või nägemused), lihasjäikus, lihaste äkilised tõmblused või südame löögisageduse kiirenemine. Nende raskusaste võib süvenda, tekitades teadvuse kadumise. Kui teil esineb mõni nimetatud sümptom, pöörduge koheselt oma arsti poole. Arketis’e rohkemate kõrvaltoimete kohta vt lõik 4, “Võimalikud kõrvaltoimed”.

Muud ravimid ja Arketis

Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.

Teatud ravimid võivad omada Arketis’ega koostoimeid ning põhjustada suurema tõenäosusega ravimi kõrvaltoimete avaldumist. Samuti võib Arketis muuta mõnede teiste ravimite toimet.

Nendeks ravimiteks on:

  • monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitorid (sh moklobemiid ja metüültioniinkloriid [metüleensinine]) (vt „Ärge võtke Arketis’t“);
  • antipsühhootikumid tioridasiin või pimosiid (vt „Ärge võtke Arketis’t“);
  • põletiku ja valuvastased ravimid atsetüülsalitsüülhape, ibuprofeen või teised mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID), nagu tselekoksiib, etodolak, diklofenak ja meloksikaam;
  • valuvaigistid tramadool ja petidiin;
  • triptaanid, mida kasutatakse migreeni raviks (nt sumatriptaan);
  • teised antidepressandid, sh selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ja tritsüklilised antidepressandid, nagu klomipramiin, noritriptülliin ja desipramiin;
  • toidulisand trüptofaan;
  • mivakuurium ja suksametoonium (kasutatakse anesteesias);
  • teatud psühhiaatriliste häirete raviks kasutatavad preparaadid liitium, risperidoon, perfenasiin, klosapiin (antipsühhootikumid);
  • fentanüül, mida kasutatakse anesteesiaks või kroonilise valu raviks;
  • inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) ravimite fosamprenaviiri ja ritonaviiri kombinatsioon;
  • naistepuna (depressiooni raviks kasutatav taimne preparaat);
  • krampide või epilepsia ravimid fenobarbitaal, fenütoiin, naatriumvalproaat või karbamasepiin;
  • tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire raviks kasutatav atomoksetiin;
  • protsüklidiin, mida kasutatakse treemori korral, eriti Parkinsoni tõve puhul;
  • varfariin või teised antikoagulandid (vere vedeldamiseks kasutatavad ravimid);
  • teatud antiarütmikumid (nt propafenoon, flekainiid);

vererõhu ja südamehaiguste raviks kasutatav beetablokaator metoprolool;

pravastatiin, kasutatakse kõrge kolesteroolitaseme langetamiseks

  • tuberkuloosi ja leepra ravim rifampitsiin;
  • antibiootikum linesoliid;
  • rinnavähi raviks kasutatav tamoksifeen.

Kui te ei ole kindel, kas eeltoodu käib teie kohta, rääkige oma arsti või apteerkiga enne Arketis'e võtmist.

Arketis koos toidu, joogi ja alkoholiga

Arketis’e kasutamise ajal ärge tarvitage alkoholi. Alkohol võib halvendada Teie sümptomeid või kõrvaltoimeid.

Võttes Arketis’e tablette hommikul koos toiduga, saab vähendada esineda võivat halba enesetunnet (iiveldus).

Rasedus, imetamine ja viljakus

Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga. Laste puhul, kelle emad kasutavad Arketis’t esimeste raseduskuude jooksul, on olnud mõned teated, mis näitavad kõrgenenud väärarengute riski, eriti südamega seotud sünnidefekte. Keskmiselt sünnib elanikkonna kohta üks südamerikkega laps 100 lapse kohta. Emade puhul, kes kasutavad Arketis’t, suureneb see kaheni 100 lapse kohta.

Juhul kui te rasestute, otsustab arst, kas on vajalik valida teine ravim või Arketis’e kasutamine järk- järgult katkestada. Teatud situatsioonides võib arst otsustada, et peaksite ravimi tarvitamist jätkama.

Öelge kindlasti oma ämmaemandale ja/või arstile, et te kasutate Arketis’t. Kui kasutada ravimeid nagu Arketis raseduse ajal, eriti raseduse viimase kolme kuu jooksul, võib suureneda tõsise tervisehäire risk imikutel, mida nimetatakse vastsündinu püsivaks pulmonaalseks hüpertensiooniks (PPHN), mis muudab imiku hingamise kiireks ning naha sinakaks. Need sümptomid ilmnevad tavaliselt sünnijärgse 24 tunni jooksul. Kui teie beebil esineb selliseid sümptomeid, pöörduge viivitamatult oma ämmaemanda ja/või arsti poole.

Sümptomid on:

  • hingamisraskused,
  • sinakas nahk või kehatemperatuuri kõikumine,
  • sinised huuled,
  • oksendamine või toitumisraskused,
  • tugev väsimus, uinumisraskused või pidev nutmine,
  • kanged või lõtvunud lihased,
  • värisemine, ärevus või krambid,
  • liigselt elavnenud refleksid.

Kui teie vastsündinul tekib pärast sünnitust mõni nendest sümptomitest või teil on mure vastsündinu tervise pärast, võtke ühendust oma arsti või ämmaemandaga, kes saab teile nõu anda.

Paroksetiin võib erituda väga väikestes kogustes rinnapiima. Kui te võtate Arketis’t, rääkige sellest arstile, enne kui te imetama hakkate. Teie koos oma raviarstiga peate otsustama, kas te peaksite Arketis’e võtmise ajal imetama.

Loomkatsetes on näidatud, et paroksetiin vähendab sperma kvaliteeti. Teoreetiliselt võib see mõjutada viljakust, kuid seni ei ole inimese fertiilsusele toimet täheldatud.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Arketis võib põhjustada selliseid kõrvaltoimeid nagu pearinglus, segasusseisund, unisus või nägemise hägustumine. Kui teil tekivad need kõrvaltoimed, ärge juhtige autot ega kasutage masinaid.

Kuidas Arketis’t võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Paroksetiin 30 mg ja 40 mg ei sobi kõikide väljakirjutatud annuste manustamiseks. Nende annuste manustamiseks on müügil teised paroksetiini sisaldavad ravimid.

Tavalised annused erinevate haiguste jaoks on toodud allolevas tabelis:

 

Algannus

Soovituslik

Maksimaalne

 

 

ööpäevane annus

ööpäevane annus

Depressioon

20 mg

20 mg

50 mg

Obsessiiv-kompulsiivne häire

20 mg

40 mg

60 mg

Paanikahäire

10 mg

40 mg

60 mg

Sotsiaalärevushäire

20 mg

20 mg

50 mg

Posttraumaatiline stressihäire

20 mg

20 mg

50 mg

Generaliseerunud ärevushäire

20 mg

20 mg

50 mg

Kui Te alustate Arketis’e võtmist, määrab arst Teile vajaliku annuse. Enamik inimesi tunneb end tervemana mõne nädala pärast. Kui teie enesetunne selle aja jooksul ei parane, rääkige sellest oma arstile, kes annab teile nõu. Teie arst võib otsustada annust järk-järgult (10 mg võrra korraga) suurendada kuni maksimaalse ööpäevase annuseni.

Võtke tablette hommikuti koos hommikusöögiga.

Tabletid tuleb alla neelata tervelt koos veega. Ärge närige tablette.

Teie arst ütleb teile, kui kaua te peate Arketis’e tablette võtma. Ravi võib kesta mitu kuud või isegi kauem.

Eakad

Üle 65-aastastele patsientidele on maksimaalne annus 40 mg ööpäevas.

Neeru- või maksakahjustusega patsiendid.

Kui teil on probleeme maksaga või raske neeruhaigus, otsustab teie arst, et tuleb kasutada Arketis’e väiksemat annust kui tavaliselt.

Kui te võtate Arketis’t rohkem kui ette nähtud

Ärge kunagi võtke rohkem tablette kui arst on määranud.

Kui te olete korraga manustanud liiga palju tablette (või on seda teinud keegi teine), teatage sellest koheselt arstile või haiglasse. Näidake arstile ravimi pakendit. Üleannustamisel võivad esineda ükskõik millised ravimist põhjustatud kõrvaltoimed (vt „Võimalikud kõrvaltoimed“) või järgmised haigusnähud: palavik, lihaste kontrollimatu pingulolek.

Kui te unustate Arketis’t võtta

Võtke tablette iga päev samal ajal.

Kui teile meenub õhtul, et unustasite hommikul ravimi võtmata, võtke see koheselt. Võtke järgmine annus tavalisel ajal järgmisel hommikul.

Kui teile meenub öösel või järgmisel päeval, et ravim jäi eelmisel päeval võtmata, jätke see lihtsalt vahele ja ärge võtke kahekordset annust. Võtke järgmine annus selleks ettenähtud ajal. Te võite tunda ärajätunähtusid, kuid need mööduvad, kui te võtate järgmise annuse oma tavalisel ajal. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te ei tunne ennast paremini

Arketis ei põhjusta teie haiguse sümptomite kohest kadumist – kõik antidepressandid vajavad toimimiseks aega. Mõned inimesed tunnevad ennast paremini paari nädala pärast, kuid teistel võib see võtta kauem aega. Mõnedel inimestel võib antidepressante võttes enesetunne alguses halveneda. Kui teie enesetunne paari nädala jooksul ei parane, rääkige sellest oma arstile, kes annab teile nõu. Arst võib paluda teil uuesti tagasi tulla paari nädala pärast. Rääkige oma arstile, kui te ei tunne ennast paremini.

Kui te lõpetate Arketis’e võtmise

Ärge lõpetage Arketis’e võtmist enne kui arst on seda teile öelnud.

Kui te lõpetate ravi Arketis’ega, aitab teie arst teil annust aeglaselt nädalate või kuude jooksul vähendada – see peaks aitama teil ärajätunähtude tekke võimalust vähendada. Üks võimalus seda järk- järgult teha on vähendada Arketis’e annust 10 mg võrra nädalas. Arketis-ravi lõpetamise sümptomid on enamjaolt kergekujulised ning kaovad iseenesest kahe nädala jooksul. Mõnel inimesel võivad need olla raskemad või kesta kauem.

Juhul kui teil tekivad ravi lõpetamisel ärajätunähud, võib teie arst otsustada, et te peaksite annuseid vähendama veel aeglasemalt. Kui teil tekivad ravi lõpetamisel rasked ärajätunähud, kontakteeruge

koheselt oma arstiga. Teie arst võib teile soovitada uuesti ravimit kasutama hakata ning proovida annust aeglasemalt vähendades ravi lõpetada. Isegi kui teil tekivad ärajätunähud, ei tähenda see seda, et ravi lõpetamine oleks võimatu.

Võimalikud ärajätunähud Arketis-ravi lõpetamisel

Uuringutest on ilmnenud, et 3-l patsiendil 10-st tekivad ravi lõpetamisel paroksetiiniga ärajätunähud. Mõned ärajätunähud esinevad tihedamini kui teised.

Sage (võivad esineda kuni 1 inimesel 10st):

  • pearinglus, ebakindel tunne või tasakaaluhäire;
  • torkiv tunne jäsemetes, põletustunne ja (harva) elektrilöögi taolised tunnetused (ka pea piirkonnas),
  • sumin, sisin, vilin, kumin või muud püsivad helid kõrvas (tinnitus);
  • unehäired (väga elavad unenäod, luupainajad, võimetus magada);
  • ärevustunne;
  • peavalu.

Aeg-ajalt (võivad esineda kuni 1 inimesel 100st):

  • iiveldus (halb enesetunne);
  • higistamine (kaasa arvatud öine higistamine);
  • rahutus või ärevus (agiteeritus);
  • värisemine (treemor);
  • segasusseisund või desorientatsioon;
  • kõhulahtisus (diarröa);
  • emotsionaalne või ärritunud olek;
  • nägemishäired;
  • südamepekslemine (palpitatsioonid).

Kui täheldate ravi lõpetamisel nimetatud ärajätunähte, kontakteeruge oma arstiga.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage palun nõu oma arsti või apteekriga.

Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Need toimed võivad esineda rohkem ravi esimestel nädalatel.

Kui te märkate ravi ajal mõnda allpool loetletud kõrvaltoimetest, võtke otsekohe ühendust arstiga. Võib olla on teil vaja kohe haiglasse minna.

Aeg-ajalt (võivad esineda kuni 1 inimesel 100st):

  • kui teil on ebatavaline sinikate teke või verejooks, sh veriokse või veri väljaheites, võtke otsekohe arstiga ühendust või minge kohe haiglasse;
  • kui teil tekib urineerimisraskus, võtke otsekohe arstiga ühendust või minge kohe haiglasse.

Harv (võivad esineda kuni 1 inimesel 1000st):

  • kui teil tekivad krambid, võtke arstiga ühendust või minge kohe haiglasse;
  • kui te tunnete end rahutuna ja tunnete, et te ei saa rahulikult paigal istuda või seista, võib teil olla tekkinud seisund, mida arstid nimetavad akatiisiaks. Teie tablettide annuse suurendamine võib neid sümptomeid veelgi süvendada. Selliste sümptomite tekkimisel võtke ühendust oma arstiga.
  • kui te tunnete end väsinuna, nõrgana või segaduses olevat ja teil on lihasvalu, lihaste jäikus või lihaste koordineerimatus, võib see olla seotud teie vere vähese naatriumisisaldusega. Selliste sümptomite tekkimisel võtke ühendust oma arstiga.

Väga harv (võivad esineda kuni 1 inimesel 10000st):

  • allergilised reaktsioonid Arketise’ele, mis võivad olla tõsised. Kui teil tekib punetav ja kublaline nahalööve, silmalaugude, näo, huulte, suu või keele turse, sügelus või teil on raske hingata (hingeldus) või neelata, tunnete nõrkust või pearinglust, mis võib lõppeda minestamise või teadvuse kaotusega; võtke oma arstiga ühendust või minge kohe haiglasse.
  • kui teil on üks või kõik järgmistest sümptomitest, võib teil olla nn “serotoniini sündroom” või pahaloomuline neuroleptiline sündroom: segasuse või rahutuse tunne, higistamine, rappumine, värisemine, hallutsinatsioonid (imelikud nägemused või hääled), järsud lihastõmblused või kiirenenud südamerütm. Võtke oma arstiga ühendust, kui selline seisund tekib.
  • äge glaukoom. Kui teie silmad muutuvad äkki valusaks ning teie nägemine muutub ähmaseks, võtke oma arstiga ühendust.

Teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

Arketis-ravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud enesetapumõtetest, enesevigastamise mõtetest ja suitsidaalsest käitumisest (vaata lõik 2 „Hoiatused ja ettevaatusabinõud “).

Teised ravi ajal tekkida võivad kõrvaltoimed

Väga sage (võivad esineda rohkem kui 1 inimesel 10st):

  • halb enesetunne (iiveldus). Ravimi võtmine hommikul koos söögiga võib iiveldust vähendada.
  • muutused seksuaaltungis või –funktsioonis. Näiteks orgasmi puudumine ning meestel ebanormaalne erektsioon või ejakulatsioon.

Sage (võivad esineda kuni 1 inimesel 10st):

  • vere kolesteroolitaseme tõus;
  • söögiisu kadumine;
  • unehäired (unetus) või unisus;
  • ebanormaalsed unenäod (kaasa arvatud luupainajad);
  • pearinglus või värisemine (treemor);
  • peavalu;
  • keskendumisraskused;
  • ärevus;
  • ebatavaline nõrkus;
  • ähmane nägemine;
  • haigutamine, suukuivus;
  • kõhulahtisus või kõhukinnisus;
  • oksendamine;
  • kehakaalu tõus;
  • higistamine.

Aeg-ajalt (võivad esineda kuni 1 inimesel 100st):

  • vererõhu ajutine tõus või ajutine langus, mis võib põhjustada pearinglust või minestamist, kui te äkiliselt püsti tõusete;
  • normaalsest kiirem südametöö;
  • liikumise häired, suu või keele jäikus, värisemine või ebanormaalsed liigutused;
  • laienenud pupillid;
  • nahalööve;
  • segasusseisund;
  • hallutsinatsioonid (veidrad nägemused või helid);

võimetus urineerida (kusepeetus) või kontrollimatu, iseeneslik urineerimine (kusepidamatus);

kui te põete suhkurtõbe, võite märgata Arketis'e võtmise ajal, et teie veresuhkru tase ei ole kontrolli all. Palun rääkige oma arstiga teie insuliini või diabeediravimite annuse kohandamisest.

Harv (võivad esineda kuni 1 inimesel 1000st):

  • rinnapiima ebanormaalne eritumine meestel ja naistel;
  • aeglane südametöö;
  • toime maksale, mis väljendub veretesti maksafunktsiooni näitajates;
  • paanikahood;
  • ülienergiline käitumine või mõtted (mania);
  • tunne, et olete endast eraldunud (depersonalisatsioon);
  • ärevus;
  • vastupandamatu soov liigutada jalgu (rahutute jalgade sündroom);
  • valu liigestes ja lihastes
  • prolaktiiniks nimetatava hormooni sisalduse tõus veres;
  • menstruatsiooni häired (sh rohke vereeritusega või ebaregulaarsed tsüklid, veritsus tsüklite vahelisel ajal ja menstruatsioonide hilinemine või puudumine).

Väga harv (võivad esineda kuni 1 inimesel 10000st):

  • nahalööve, mis võib olla villiline ja sarnaneda väikesele märklauale (keskel tume vistrik, mille ümber on heledam ala, mida ümbritseb tumedam ring) ja mida nimetatakse erythema multiforme;
  • laiaulatuslik lööve villide ja naha koorumisega, eriti suu, nina, silmade ja genitaalide ümbruses (StevensiJohnsoni sündroom);
  • laiaulatuslik lööve, millega kaasnevad villid ja naha koorumine suurematel kehapindadel (toksiline epidermaalne nekrolüüs);
  • probleemid maksaga, mille väljendusena nahk või silmavalged muutuvad kollaseks;
  • antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH), see on seisund, kus organismi tekib valede keemiliste signaalide tõttu vedeliku liig ja väheneb naatriumi (sool) kontsentratsioon. SIADHga patsiendid võivad tõsiselt haigestuda või ei pruugi neil üldse sümptomeid olla;
  • vedelikupeetus organismis, mis põhjustab käte või jalgade turset;
  • tundlikkus päikesevalguse suhtes;
  • püsiv ja valulik erektsioon;
  • trombotsüütide arvu langus veres.

Teadmata (esinemissagedust ei ole võimalik hinnata olemasolevate andmete alusel):

  • Agressiivsus
  • Mõnedel patsientidel on Arketis’e kasutamise ajal esinenud kõrvades suminat, sisinat, vilinat, kuminat või muude püsivate helide kuulmist (tinnitus).

Seda tüüpi ravimeid võtvatel patsientidel on täheldatud suuremat luumurdude tekke riski.

Pöörduge nõu saamiseks oma arsti või apteekri poole kui te olete mures Arketis’e kasutamise ajal.

Kõrvaltoimetest teavitamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

Kuidas Arketis’t säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbile ja blistrile pärast „EXP”. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi. Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

Pakendi sisu ja muu teave

Mida Arketis sisaldab

  • Toimeaine on paroksetiin.

Arketis 10 mg: Üks tablett sisaldab 10 mg paroksetiini (veevaba vesinkkloriidina) Arketis 20 mg: Üks tablett sisaldab 20 mg paroksetiini (veevaba vesinkkloriidina)

Arketis 30 mg: Üks tablett sisaldab 30 mg paroksetiini (veevaba vesinkkloriidina) Arketis 40 mg: Üks tablett sisaldab 40 mg paroksetiini (veevaba vesinkkloriidina)

- Abiained on mikrokristalliline tselluloos (E460), kaltsiumvesinikfosfaat dihüdraat (E341), kroskarmelloosnaatrium (E468), kolloidne veevaba ränidioksiid (E551), magneesiumstearaat (E470b).

Kuidas Arketis välja näeb ja pakendi sisu

Tablett.

Arketis 10 mg: kaksikkumerad valkjad ümmargused tabletid kirjega 10 ühel poolel.

Arketis 20 mg: lamedad, kaldservadega valkjad tabletid, sisse pressitud kirjega 20 ühel poolel ja poolitusjoonega teisel poolel. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Arketis 30 mg: lamedad, kaldservadega valkjad poolitusjoonega tabletid. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Arketis 40 mg: kapslikujulised valkjad poolitusjoonega tabletid. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Blisterpakendis: 10, 14, 28, 30, 56, 60, 90, 98, 120, 180 või 500 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja

Medochemie Ltd.

p.o. box 51409, Limassol Küpros

Tootjad

FAL Duiven B.V.

Dijkgraaf 30, 6921 RL Duiven

Holland

Medochemie Ltd – Factory AZ

2 Michael Erakleous str., Agios Athanasios Industrial Area,

Agios Athanasios 4101 Limassol Küpros

Sanico NV

Veedijk 59

Turnhout 2300

Belgia

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

Netdoktor OÜ, Seebi 3

11316 Tallinn,

tel. +372 564 80207

See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste nimetustega:

 

Belgia

Paroxetine EG 10, 20, 30,

 

 

 

40 mg tabletten

 

 

Küpros

Arketis 10, 20, 30, 40 mg

Syntopar 10, 20, 30, 40

 

 

tablets

mg

 

Tšehhi Vabariik

Arketis 20 mg tablets

 

 

Eesti

Arketis 10, 20, 30, 40 mg

 

 

 

tabletid

 

 

Saksamaa

 

 

Paroxedura 40 mg

 

 

 

tabletten

Kreeka

Paroxia 20, 30, 40 mg

 

Solben 10, 20, 30, 40 mg

Itaalia

 

Paroxetina Docpharma

 

 

 

10, 20, 30, 40 mg

 

Leedu

Arketis 10, 20, 30, 40 mg

 

 

 

tablets

 

 

Luksemburg

Paroxetine EG 10, 20, 30,

 

 

 

40 mg tabletten

 

 

Läti

Arketis 10, 20 mg tablets

 

 

Malta

Arketis 10, 20, 30, 40 mg

 

 

 

tablets

 

 

Holland

Paroxetine 10, 20, 30, 40

Paroxetine 10, 20, 30, 40

Paroxetine 10, 20, 30, 40

 

mg tabletten

mg tabletten

mg tabletten

Poola

Arketis 20 mg tablets

 

 

Hispaania

 

Paroxetina Mabo 10, 20,

 

 

 

30, 40 mg comprimidos

 

Slovakkia

Arketis 10, 20, 30, 40 mg

 

 

Vabariik

tablets

 

 

Infoleht on viimati uuendatud juulis 2018.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Arketis 10 mg, 10 mg tabletid

Arketis 20 mg, 20 mg tabletid

Arketis 30 mg, 30 mg tabletid

Arketis 40 mg, 40 mg tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Arketis 10 mg: Üks tablett sisaldab 10 mg paroksetiini (veevaba paroksetiinvesinkkloriidina) Arketis 20 mg: Üks tablett sisaldab 20 mg paroksetiini (veevaba paroksetiinvesinkkloriidina) Arketis 30 mg: Üks tablett sisaldab 30 mg paroksetiini (veevaba paroksetiinvesinkkloriidina) Arketis 40 mg: Üks tablett sisaldab 40 mg paroksetiini (veevaba paroksetiinvesinkkloriidina) INN. Paroxetinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Tablett.

Arketis 10 mg: kaksikkumerad valkjad ümmargused tabletid kirjega 10 ühel poolel.

Arketis 20 mg: lamedad, kaldservadega valkjad tabletid, sisse pressitud kirjega 20 ühel poolel ja poolitusjoonega teisel poolel. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Arketis 30 mg: lamedad, kaldservadega valkjad poolitusjoonega tabletid. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Arketis 40 mg: kapslikujulised valkjad poolitusjoonega tabletid. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Depressioon.

Obsessiiv-kompulsiivne häire.

Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.

Sotsiaalärevushäire/Sotsiaalfoobia.

Generaliseerunud ärevushäire.

Posttraumaatiline stressihäire.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Depressioon

Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Üldiselt ilmneb paranemine pärast ühe nädala möödumist, kuid võib ilmneda ka alates teisest ravinädalast.

Nagu kõigi antidepressantide kasutamisel, tuleb annus täpsustada ja vajadusel kohandada vastavalt kliinilisele vajadusele 3...4 nädala möödumisel pärast ravi algust. Patsientidel, kellel ei saavutata

piisavat ravivastust 20 mg-ga, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni annuseni 50 mg ööpäevas, vastavalt patsiendi ravivastusele.

Depressiooni ravi peab kestma piisavalt kaua (vähemalt 6 kuud), et kindlustada sümptomite kadumine.

Obsessiiv-kompulsiivne häire

Soovitatav ööpäevane annus on 40 mg. Ravi algul manustatakse 20 mg ööpäevas, seejärel võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni soovitatava annuseni. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas.

Obsessiiv-kompulsiivse häire ravi peab kestma piisavalt kaua, et kindlustada sümptomite kadumine. Ravi võib kesta mitmeid kuid või isegi kauem (vt lõik 5.1).

Paanikahäire

Soovitatav ööpäevane annus on 40 mg. Alustada tuleb 10 mg annusega ja annust võib järk-järgult suurendada 10 mg kaupa vastavalt patsiendi ravivastusele kuni soovitatava annuse saavutamiseni. Ravi alustamisel on soovitatav kasutada võimalikult väikest annust, et vähendada paanikahäire sümptomite võimaliku ägenemise ohtu, mis üldjuhul ilmneb selle häire ravi algetapis. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas.

Paanikahäire ravi peab kestma piisavalt kaua, et kindlustada sümptomite kadumine. Ravi võib kesta mitmeid kuid või isegi kauem (vt lõik 5.1).

Sotsiaalärevushäire/sotsiaalfooobia

Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Generaliseerunud ärevushäire

Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Posttraumaatiline stressihäire

Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik 5.1).

Üldinformatsioon

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid

Vältida tuleb ravi järsku lõpetamist (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kliinilistes uuringutes kasutatud annuse vähendamise skeem nägi ette ööpäevase annuse vähendamist 10 mg kaupa nädalaste intervallide järel. Kui pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist tekivad talumatud sümptomid, võib kaaluda eelnevalt kasutatud annuse uuesti kasutusele võtmist. Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid väiksemate osade kaupa.

Patsientide erigrupid

Lapsed

Lapsed ja noorukid (7...17-aastased)

Paroksetiin ei ole näidustatud laste ja noorukite raviks, sest kliinilistes uuringutes paroksetiiniga esines rohkem suitsiidikäitumist ja vaenulikkust. Lisaks ei ole nendes kliinilistes uuringutes küllaldaselt efektiivust näidatud (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Alla 7-aastased lapsed

Paroksetiini kasutamist alla 7-aastaste laste ravis ei ole uuritud. Paroksetiini ei tohi neil kasutada, kuna ravimi kasutamise ohutust ja efektiivsust ei ole selles patsientide grupis tõestatud.

Eakad

Eakatel patsientidel võib paroksetiini plasmakontsentratsioon suureneda, kuid kontsentratsioonivahemik kattub nooremate patsientide omaga. Annustamist tuleb alustada täiskasvanu algannusega. Annuse suurendamine võib mõne patsiendi puhul olla näidustatud, kuid maksimaalne annus ei tohi ületada 40 mg ööpäevas.

Neeru-/maksakahjustus

Raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) või maksakahjustusega patsientidel suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas. Seetõttu tuleb kasutada võimalikult väikest terapeutilist annust

Manustamisviis

Paroksetiini soovitatakse manustada üks kord ööpäevas hommikuti koos toiduga. Tablett tuleb alla neelata tervelt, mitte närida.

Suukaudseks manustamiseks.

Vastunäidustused

Ülitundlikkus paroksetiini või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Paroksetiini ei tohi kasutada kombinatsioonis monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoritega. Erandlikel asjaoludel võib kombineerida paroksetiini linesoliidiga (antibiootikum, mis on pöörduva toimega mitteselektiivne MAO), kui on tagatud abivahendid serotoniini sündroomi sümptomite põhjalikuks jälgimiseks ja vererõhu jälgimiseks (vt lõik 4.5).

Paroksetiinravi võib alustada:

  • kaks nädalat pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega MAO inhibiitoriga või
  • vähemalt 24 tundi pärast ravi lõpetamist pöörduva toimega MAO inhibiitoriga (nt moklobemiid, linesoliid, metüültioniinkloriid [metüleensinine; operatsioonieelne värvaine, mis on pöörduva toimega MAO inhibiitor]).

MAO inhibiitorite kasutamist ei tohi alustada enne ühe nädala möödumist paroksetiinravi lõpetamisest.

Paroksetiini ei tohi kasutada koos tioridasiiniga, kuna sarnaselt teiste CYP450 2D6 pärssivate ravimitega võib paroksetiin põhjustada tioridasiini plasmakontsentratsiooni suurenemist (vt lõik 4.5). Tioridasiini monoteraapia võib viia QT-intervalli pikenemise ja sellega seotud raskete ventrikulaarsete rütmihäirete (nt torsade de pointes) ja äkksurma tekkeni.

Paroksetiini ei tohi kasutada kombinatsioonis ravimiga pimosiid (vt lõik 4.5).

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Paroksetiinravi tuleb alustada ettevaatlikult kaks nädalat pärast pöördumatu toimega või 24 tundi pärast pöörduva toimega MAO inhibiitori kasutamise lõpetamist. Paroksetiini annust tuleb suurendada järk-järgult kuni optimaalse ravivastuse saavutamiseni (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Lapsed

Paroksetiin ei ole näidustatud alla 18-aastaste laste ja noorukite raviks. Kliinilistes uuringutes täheldati antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel sagedamini suitsidaalset käitumist (suitsiidikatsed ja – mõtted) ning vaenulikkust (valdavalt agressiivsus, vastandlik käitumine ja viha) kui platseebot saanud patsientidel. Kui siiski, lähtuvalt kliinilistest vajadustest, on võetud vastu otsus ravida, tuleb patsienti

hoolikalt suitsidaalse käitumise ilmingute suhtes jälgida. Lisaks puuduvad lastelt ja noorukitelt saadud pikaajalised ohutusandmed, mis puudutavad kasvu, küpsemist ning kognitiiv-käitumuslikku arengut.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine

Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga. See risk püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemisilmingute tekkimiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiidiga seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks paroksetiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on suurem risk suitsiidimõteteks või –katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo- kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga (vt ka lõik 5.1).

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda eriti ravi alguses ja annuste muutuste järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida terviseseisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Akatiisia/psühhomoorne rahutus

Paroksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab sisemine rahutus ja psühhomotoorne agitatsioon, näiteks suutmatus rahulikult istuda või seista, mis tavaliselt seondub subjektiivse distressiga. See tekib suurema tõenäosusega esimestel ravinädalatel. Nende sümptomite korral võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Serotoniini sündroom/maliigne neuroleptiline sündroom

Harva võivad paroksetiinraviga seoses tekkida serotoniini sündroomi või maliigse neuroleptilise sündroomi sarnased ilmingud, eriti kui seda kasutatakse koos teiste serotoniinergiliste ja/või neuroleptiliste ravimitega. Kuna need sündroomid võivad viia potentsiaalselt eluohtlike seisunditeni, tuleb selliste ilmingute korral (mida iseloomustavad järgmiste sümptomite kogumid: hüpertermia, rigiidsus, müokloonus, autonoomne ebastabiilsus koos eluliste näitajate võimaliku kiire muutumisega, vaimse seisundi muutused, sh segasus, ärrituvus, äärmuslik agiteeritus, mis progresseerub deliiriumi ja koomani) paroksetiinravi katkestada ja alustada sümptomaatilist toetavat ravi. Paroksetiini ei tohi kasutada koos serotoniini lähteainetega (nt L-trüptofaan, oksitriptaan), kuna esineb oht serotonergilise sündroomi tekkeks (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Mania

Sarnaselt teistele antidepressantidele tuleb paroksetiini manustada ettevaatlikult patsientidele, kellel on anamneesis mania. Kui patsiendil algab maniakaalne faas, tuleb paroksetiini kasutamine lõpetada.

Maksa-/neerukahjustus

Raske neerukahjustuse või maksakahjustusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega (vt lõik 4.2).

Suhkurtõbi

Diabeedihaigetel võib ravi SSRI-dega muuta vere glükeemilist kontrolli. Vajalikuks võib osutuda insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annuse korrigeerimine. Lisaks on läbi viidud uuringud, mis näitavad, et paroksetiini ja pravastatiini koosmanustamisel võib vere glükoosisisaldus suureneda (vt lõik 4.5).

Epilepsia

Nagu ka teiste antidepressantide puhul, tuleb olla ettevaatlik paroksetiini kasutamisel epilepsiahaigetel.

Krambid

Vähem kui 0,1% paroksetiiniga ravitud patsientidest tekivad krambid. Krampide tekkimisel tuleb ravimi kasutamine lõpetada.

Elekter-krampravi (EKR)

EKR ja paroksetiini kooskasutamise kohta on vähe kliinilisi andmeid.

Glaukoom

Sarnaselt teistele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele võib paroksetiin põhjustada müdriaasi ning seda tuleb ettevaatusega manustada suletudnurga glaukoomi või glaukoomi anamneesiga patsientidele.

Südamehaigused

Südamehaigustega patsientide ravimisel tuleb rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid.

Hüponatreemia

Harva, põhiliselt eakatel patsientidel, on tekkinud hüponatreemia. Ettevaatusega tuleb ravida ka neid patsiente, kellel on oht hüponatreemia tekkeks, näiteks samaaegselt kasutatavate ravimite või tsirroosi tõttu. Üldiselt on hüponatreemia paroksetiinravi katkestamisel pöörduv.

Verejooks

SSRI-de kasutamisel on kirjeldatud naha veritsust, näiteks verevalumite ja purpuri teket. Kirjeldatud on ka muid, näiteks seedetrakti ja günekoloogilisi verejookse. Eakatel patsientidel võib olla suurenenud oht menstruatsiooniga mitte seotud verejooksu juhtudeks.

Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kes kasutavad SSRI-sid koos suukaudsete antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimite või muude verejooksuohtu suurendavate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid, nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidel, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega kaasneb eelsoodumus verejooksu tekkeks (vt lõik 4.8).

Koostoime tamoksifeeniga

Paroksetiin, tugev CYP2D6 inhibiitor, võib vähendada endoksifeeni, tamoksifeeni ühe kõige olulisema aktiivse metaboliidi, kontsentratsiooni. Seetõttu tuleks mil iganes võimalik, tamoksifeeni ravi ajal paroksetiini manustamist vältida (vt lõik 4.5).

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid

Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt kõrvalnähud 30% patsientidest paroksetiinravi grupis ja 20% patsientidest, kes said platseebot. Ärajätunähtude teke ei ole sama sõltuvuse tekkega. Ärajätunähtude tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas ravi kestus, ravimi annus ja annuse vähendamise kiirus.

Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja tinnitus), unehäireid (sh hirmuunenäod), agiteeritust või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid. Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised. Need tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi lõpetamist, kuid neid sümptomeid on väga harva kirjeldatud patsientidel, kellel on kogemata jäänud annus manustamata. Need sümptomid taanduvad tavaliselt iseeneslikult 2 nädala jooksul, kuigi võivad mõnel inimesel püsida kauem (2...3 kuud või enam). Seetõttu soovitatakse ravi lõpetada annust järk-järgult

vähendades mitme nädala või kuu jooksul, vastavalt patsiendi vajadusele (vt lõik 4.2 - Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad sümptomid).

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Serotoniinergilised ravimid

Nagu ka teiste SSRI-de puhul, võib samaaegsel serotoniinergiliste ravimite kasutamisel suureneda 5- HT-ga seotud toimete esinemissagedus (serotoniini sündroom: vt lõik 4.4 ). Kui serotoniinergilisi ravimeid (nagu näiteks L-trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, metüültioniinkloriid (metüleensinine), SSRI-d, liitium, petidiin ja naistepunaürti (Hypericum perforatum) sisaldavad preparaadid) kombineeritakse paroksetiiniga, on vajalik ettevaatus ja patsiendi hoolikam kliiniline jälgimine. Ettevaatus on samuti vajalik koos fentanüüliga, mida kasutatakse üldanesteesiaks või kroonilise valu raviks. Paroksetiini ja MAO-de samaaegne kasutamine on vastunäidustatud serotoniini sündroomi riski tõttu (vt lõik 4.3).

Pimosiid

Pimosiidi väikese üksikannuse (2 mg) ja 60 mg paroksetiini koosmanustamisel on täheldatud pimosiidi kontsentratsiooni tõusu keskmiselt 2,5 korda. Seda võib seletada paroksetiini teadaolevate CYP2D6 inhibeerivate omadustega. Pimosiidi kitsa terapeutilise vahemiku ja QT intervalli aeglustava toime tõttu on pimosiidi ja paroksetiini koosmanustamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Ravimit metaboliseerivad ensüümid

Paroksetiini metabolism ja farmakokineetika võivad muutuda teda metaboliseerivate ensüümide indutseerimise või inhibeerimise tulemusena.

Kui samaaegselt paroksetiiniga manustatakse ravimit, millel on ensüüme inhibeerivad omadused, tuleb kasutada paroksetiini võimalikult väikest toimivat annust.

Paroksetiinravi alustamisel ei ole annuse muutmine vajalik, kui seda manustatakse koos ravimit metaboliseerivate ensüümide indutseerijatega (nt karbamasepiin, rifampitsiin, fenobarbitaal, fenütoiin) või koos fosamprenaviir/ritonaviiriga. Kui alustatakse või lõpetatakse ravi ensüüme indutseeriva ravimiga, tuleb vajadusel paroksetiini annust korrigeerida sõltuvalt kliinilisest toimest (talutavusest ja efektiivsusest).

Neuromuskularsed blokaatorid

SSRI’d võivad vähendada plasma koliinesteraasi aktiivs ust, mille tulemusel pikeneb mivakuuriumi ja suksametooniumi neuromuskulaarset blokaadi tekitav toime.

Fosamprenaviir/ritonaviir

700/100 mg fosamprenaviiri/ritonaviiri manustamine kaks korda ööpäevas koos 20 mg paroksetiiniga tervetel vabatahtlikel 10 päeva jooksul vähendas paroksetiini plasmakontsentratsiooni ligikaudu 55%. Fosamprenaviiri/ritonaviiri ja paroksetiini koosmanustamisel püsis fosamprenaviiri/ritonaviiri plasmakontsentratsioon samal tasemel võrreldes teiste uuringute referentsväärtustega, st paroksetiin ei avaldanud märkimisväärset mõju fosamprenaviiri/ritonaviiri metabolismile. Puuduvad andmed fosamprenaviiri/ritonaviiri ja paroksetiini pikaajalise (rohkem kui 10 päeva) koosmanustamise kohta.

Protsüklidiin

Paroksetiini igapäevasel manustamisel suureneb märkimisväärselt protsüklidiini sisaldus plasmas. Antikoliinergilise toime ilmnemisel tuleb protsüklidiini annust vähendada.

Antikonvulsandid

Karbamasepiin, fenütoiin, naatriumvalproaat: koosmanustamine ei põhjustanud epilepsiaga patsientidel muudatusi farmakokineetikas ega –dünaamikas.

Paroksetiini CYP2D6 inhibeeriv toime

Sarnaselt teistele antidepressantidele, kaasa arvatud teistele SSRI-dele, inhibeerib paroksetiin maksa tsütokroom P450 ensüümi CYP2D6. CYP2D6 pärssimine võib põhjustada antud ensüümi poolt

metaboliseeritavate samaaegselt manustatavate ravimite kontsentratsiooni suurenemist. Need ravimid on järgmised: teatud tritsüklilised antidepressandid (nt klomipramiin, nortriptüliin ja desipramiin), fenotiasiinirühma neuroleptikumid (nt perfenasiin ja tioridasiin, vt lõik 4.3), risperidoon, atomoksetiin, teatud Ic klassi antiarütmikumid (nt propafenoon ja flekainiid) ning metoprolool. Paroksetiini ei soovitata manustada koos südamepuudulikkuse raviks kasutatava metoprolooliga viimase kitsa terapeutilise indeksi tõttu antud näidustuse puhul.

Kirjanduse andmed näitavad, et CYP2D6 inhibiitorite ja tamoksifeeni vaheliste farmakokineetiliste koostoimete tulemusel väheneb tamoksifeeni ühe aktiivsema metaboliidi, endoksifeeni, plasmasisaldus 65…75%. Mõnedes uuringutes on näidatud tamoksifeeni toime vähenemist koosmanustamisel mõnede SSRI-rühma antidepressantidega. Kuna tamoksifeeni toime vähenemist välistada ei ole võimalik, tuleks igal võimalusel tugevatoimeliste CYP2D6 inhibiitoritega (sh paroksetiin) kooskasutamisest hoiduda (vt lõik 4.4).

Alkohol

Sarnaselt teiste psühhotroopsete ravimitega on soovitatav paroksetiinravi ajal hoiduda alkoholi tarvitamisest.

Suukaudsed antikoagulandid

Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide vahel võivad tekkida farmakodünaamilised koostoimed. Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide samaaegsel kasutamisel võib suureneda verehüübimist takistav toime ja verejooksu oht. Seetõttu peab paroksetiini ettevaatusega kasutama patsientidel, kes saavad ravi suukaudsete antikoagulantidega (vt lõik 4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d) ja atsetüülsalitsüülhape ning teised trombotsüütide funktsiooni pärssivad ravimid

Paroksetiini ja MSPVA/atsetüülsalitsüülhappe vahel võivad tekkida farmakodünaamilised koostoimed. Paroksetiini ja MSPVA/atsetüülsalitsüülhappe samaaegsel kasutamisel võib suureneda verejooksu oht (vt lõik 4.4).

Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kes kasutavad SSRI-sid koos suukaudsete antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate või verejooksuohtu suurendavate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid, nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, mittesteroidsed põletikuvastased ained, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidel, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega võib kaasneda eelsoodumus verejooksu tekkeks.

Pravastatiin

Uuringutes on täheldatud paroksetiini ja pravastatiini vahelisi koostoimeid, mis viitavad asjaolule, et paroksetiini ja pravastatiini koosmanustamine võib suurendada vere glükoosisisaldust. Diabeediga patsientidel, kes saavad nii paroksetiini kui pravastatiini, võib olla vajadus kohandada suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite ja/või insuliini annust (vt lõik 4.4).

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Mõned epidemioloogilised uuringud on näidanud kaasasündinud väärarengute, peamiselt kardiovaskulaarsete (nt vatsakeste ja ka kodade vaheseina defektid) riski suurenemist seoses paroksetiini kasutamisega raseduse esimese trimestri ajal. Toimemehhanism ei ole teada. Andmetele tuginedes võib oletada, et risk saada südameveresoonkonna kahjustusega vastsündinu pärast seda, kui ema on raseduse ajal paroksetiin kasutanud, on väiksem kui 2/100-le, võrreldes nende defektide tekkega üldise populatsiooni hulgas, kus see on 1/100-le.

Paroksetiini tohib raseduse ajal kasutada vaid äärmisel vajadusel. Paroksetiini väljakirjutav arst peab kaaluma rasedatel ja rasedust planeerivatel naistel alternatiivseid ravivõimalusi. Raseduse ajal tuleb vältida ravi järsku katkestamist (vt lõik 4.2).

Vastsündinut tuleb jälgida, kui ema on kasutanud paroksetiini raseduse lõpuosas, eriti kolmandal trimestril.

Kui ema kasutab paroksetiini raseduse lõpuosas, võivad vastsündinul ilmneda järgmised sümptomid: respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambid, temperatuuri kõikumine, imemisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, lihastoonuse tõus, lihastoonuse langus, hüperrefleksia, treemor, närvilisus, ärrituvus, letargia, püsiv nutt, unisus ja unehäired. Nende sümptomite näol võib tegemist olla nii serotoniinergiliste toimete kui ärajätunähtudega. Enamikel juhtudest ilmnevad tüsistused vahetult või varsti (vähem kui 24 tundi) pärast sünnitust.

Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse lõpus, võib suurendada püsiva pulmonaalse hüpertensiooni riski vastsündinutel (persistent pulmonary hypertension in the newborn, PPHN). Täheldatud risk oli ligikaudu 5 juhtumit 1000 raseduse kohta. Tavapopulatsioonis esineb 1 kuni 2 pulmonaalse hüpertensiooni juhtumit 1000 raseduse kohta.

Loomkatsetes ilmnes reproduktsioonitoksilisus, kuid puudusid otsesed kahjulikud toimed rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule (vt lõik 5.3).

Imetamine

Paroksetiin eritub väikestes kogustes rinnapiima. Avaldatud uuringutes oli ravimi kontsentratsioon rinnapiimatoidul imikute seerumis mittemääratav (<2 ng/ml) või väga väike (<4 ng/ml) ja nendel lastel ei täheldatud ravimi toime ilminguid. Kuna ravim kahjulikku toimet imikule eeldatavasti ei avalda, võib kaaluda ravi ajal rinnaga toitmist.

Fertiilsus

Loomkatsete andmed on näidanud, et paroksetiin võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3). Inimmaterjaliga teostatud in vitro andmed näitavad mõningast toimet sperma kvaliteedile, kuigi inimeste juhupõhised raportid mõnede SSRI-dega (sh paroksetiin) on näidanud, et toime sperma kvaliteedile on tõenäoliselt pöörduv.

Mõju inimese fertiilsusele ei ole seni täheldatud.

Toime reaktsioonikiirusele

Kliiniline kogemus on näidanud, et paroksetiin ei vähenda kognitiivset või psühhomotoorset funktsiooni. Nagu kõigi psühhoaktiivsete ravimite korral, tuleb patsienti hoiatada ravimi võimalikust toimest autojuhtimise või masinate käsitsemise võimele.

Kuigi paroksetiin ei tugevda alkoholi vaimseid ja motoorseid oskusi pärssivat toimet, ei ole paroksetiini ja alkoholi kooskasutamine soovitatav.

Kõrvaltoimed

Mõnede järgnevalt loetletud kõrvaltoimete intensiivsus ja esinemissagedus võivad väheneda ravi jätkumisel ega vaja üldjuhul ravi lõpetamist. Kõrvaltoimed on toodud organsüsteemide ja esinemissageduse järgi. Esinemissagedus on esitatud järgmiselt:

väga sage (≥1/10),

sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10000),

teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired

Aeg-ajalt: veritsus, peamiselt naha ja limaskestade veritsus (sh verevalum ja günekoloogilised verejooksud).

Väga harv: trombotsütopeenia.

Immuunsüsteemi häired

Väga harv: rasked ja potentsiaalselt letaalse lõppega allergilised reaktsioonid (kaasa arvatud anafülaktoidsed reaktsioonid ja angioödeem).

Endokriinsüsteemi häired

Väga harv: antidiureetilise hormooni puuduliku sekretsiooni sündroom (SIADH).

Ainevahetus- ja toitumishäired

Sage: kolesteroolitaseme tõus, söögiisu langus.

Aeg-ajalt: diabeetikutel on teatatud vere glükoosisisalduse muutusest (vt lõik 4.4) Harv: hüponatreemia.

Hüponatreemiast on teatatud peamiselt eakatel patsientidel ja selle põhjuseks on mõnikord antidiureetilise hormooni puuduliku sekretsiooni sündroom (SIADH).

Psühhiaatrilised häired

Sage: unisus, unetus, agiteeritus, ebatavalised unenäod (sh õudusunenäod). Aeg-ajalt: segasus, hallutsinatsioonid

Harv: maniakaalsed reaktsioonid, ärevus, depersonalisatsioon, paanikahood, akatiisia (vt lõik 4.4). Teadmata: suitsiidimõtted ja suitsidaalne käitumine*, agressiivsus**.

*Paroksetiinravi ajal või vahetult pärast selle lõpetamist on täheldatud suitsiidimõtteid ja suitsidaalset käitumist (vt lõik 4.4).

**Turuletulekujärgselt on täheldatud agressiivsusjuhtumeid.

Need sümptomid võivad olla ka põhihaigusest tingitud.

Närvisüsteemi häired

Sage: pearinglus, treemor, peavalu, kontsentreerumishäired. Aeg-ajalt: ekstrapüramidaalhäired.

Harv: krambid, rahutute jalgade sündroom (RJS).

Väga harv: serotoniini sündroom (sümptomite hulka võivad kuuluda agiteeritus, segasus, higistamine, hallutsinatsioonid, hüperrefleksia, müokloonus, külmavärinad, tahhükardia ja treemor).

Teateid ekstrapüramidaalsümptomite kohta, kaasa arvatud orofastsiaalne düstoonia, on saadud mõnikord patsientidelt, kellel esinesid liikumishäired või kes kasutasid neuroleptikume.

Silma kahjustused

Sage: nägemise hägustumine.

Aeg-ajalt: müdriaas (vt lõik 4.4).

Väga harv: äge glaukoom.

Kõrva ja labürindi kahjustused

Teadmata: tinnitus.

Südame häired

Aeg-ajalt: siinustahhükardia.

Harv: bradükardia.

Vaskulaarsed häired

Aeg-ajalt: vererõhu mööduv tõus või langus, posturaalne hüpotensioon.

Paroksetiinravi järgselt on kirjeldatud vererõhu mööduvat tõusu või langust, tavaliselt olemasoleva hüpertensiooni või ärevusega patsientidel.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Sage: haigutamine.

Seedetrakti häired

Väga sage: iiveldus.

Sage: kõhukinnisus, kõhulahtisus, oksendamine, suukuivus.

Aeg-ajalt: seedetrakti verejooks.

Maksa ja sapiteede häired

Harv: maksaensüümide aktiivsuse tõus.

Väga harv: maksahäired (nt hepatiit, mis on mõnikord seotud ikteruse ja/või maksapuudulikkus). Kirjeldatud on maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Turuletulekujärgselt on samuti väga harva kirjeldatud maksahaiguste esinemist (hepatiit, mõnikord koos ikterusega, ja/või maksapuudulikkus). Paroksetiinravi katkestamist tuleb kaaluda maksaensüümide aktiivsuse pikaajalise suurenemise korral.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused

Sage: higistamine.

Aeg-ajalt: nahalööbed, sügelus.

Väga harv: rasked nahareaktsioonid (sh erythema multiforme, Stevensi-Johnsoni sündroom ja epidermise toksiline nekrolüüs), urtikaaria, valgustundlikkusreaktsioonid.

Neerude ja kuseteede häired

Aeg-ajalt: kusepeetus, kusepidamatus.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired

Väga sage: seksuaalfunktsiooni häired.

Harv: hüperprolaktineemia/galaktorröa, menstruatsioonihäired (sh menorraagia, metrorraagia, amenorröa, menstruatsiooni hilinemine ja ebaregulaarne tsükkel).

Väga harv: priapism.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused

Harv: artralgia, müalgia.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Sage: asteenia, kehakaalu suurenemine. Väga harv: perifeersed tursed.

Klassiefekt

Epidemioloogilised uuringud, mis on läbi viidud peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel, on näidanud SSRI-sid ja TCA-sid kasutavatel patsientidel luumurdude riski suurenemist. Selle riski tekkemehhanism ei ole teada.

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid

Sage: pearinglus, tundlikkushäired, unehäired, ärevus, peavalu.

Aeg-ajalt: agiteeritus, iiveldus, treemor, segasus, higistamine, emotsionaalne ebastabiilsus, nägemishäired, südamepekslemine, kõhulahtisus, ärrituvus.

Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku. Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia, elektrilöögi tunne ja tinnitus), unehäireid (sh hirmuunenäod), agitatsiooni või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu, kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid.

Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või kauapüsivad. Seetõttu on soovitatav, et kui paroksetiinravi ei ole enam vajalik, tuleb see lõpetada annust järk-järgult vähendades (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Pediaatrilistes kliinilistes uuringutes esinenud kõrvaltoimed

Täheldatud on järgmisi kõrvaltoimeid:

Suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennast vigastav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiiv-kompulsiivse häirega lastel ning eriti alla 12-aastastel lastel.

Muud kõrvaltoimed, mida täheldati: söögiisu langus, treemor, higistamine, hüperkineesia, agiteeritus, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine), veritsustega seotud kõrvaltoimed, peamiselt naha ja limaskestade veritsused.

Kõrvaltoimed, mida täheldati pärast paroksetiini ärajätmist/annuse järk-järgulist vähendamist: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4).

Laste kliiniliste uuringute kohta vt lisainfot lõik 5.1.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid

Olemasolevad andmed paroksetiini üleannustamise kohta näitavad laiu ohutuspiire.

Paroksetiini üleannustamisel on lisaks kõrvaltoimete lõigus (lõik 4.8) kirjeldatud toimetele tekkinud palavik ja tahtmatud lihaskokkutõmbed. Patsiendid on üldjuhul paranenud ilma tõsiste tagajärgedeta, isegi kuni 2000 mg annuste manustamise järgselt. Mõnikord on tekkinud kooma või muutused EKG-s ja väga harva on täheldatud surmajuhtumeid, kuid sellisel juhul on paroksetiini tavaliselt võetud koos teiste psühhotroopsete ravimitega, koos alkoholiga või ilma.

Ravi

Spetsiifiline antidoot puudub.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

  1. Raviks rakendatakse samu üldiseid meetmeid nagu iga teise antidepressandi üleannuse korral. Mõned tunnid pärast üleannustamist võib kaaluda 20...30 g aktiivsöe manustamist paroksetiini imendumise vähendamiseks. Tuleb jälgida patsiendi elutähtsaid funktsioone ja rakendada toetavat ravi. Patsienti tuleb ravida vastavalt kliinilisele seisundile.

Farmakoterapeutiline rühm: antidepressandid – selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, ATC-kood: N06AB05

Toimemehhanism

Paroksetiin on tugev valikuline 5-hüdroksütrüptamiin (5-HT, serotoniin) tagasihaarde inhibiitor, mille antidepressiivne mehhanism ja efektiivsus obsessiiv-kompulsiivse häire, sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia, generaliseerunud ärevushäire, posttraumaatilise stressihäire ja paanikahäire ravis on arvatavalt seotud tema spetsiifilise 5-HT tagasihaarde inhibitsiooniga aju neuronites.

Paroksetiin ei sarnane keemiliselt tritsüklilistele, tetratsüklilistele ja teistele antidepressantidele. Paroksetiin on m-koliinergiliste retseptorite suhtes nõrga afiinsusega. Loomuuringud annavad tunnistust paroksetiini nõrgast antikoliinergilisest toimest.

In vitro uuringute põhjal on selgunud, et erinevalt tritsüklilistest antidepressantidest on paroksetiin nõrgalt afiinne alfa1-, alfa2- ja beetaadrenoretseptorite, dopamiini (D2), 5-HT1 taoliste, 5-HT2 ja histamiini (H1) retseptorite suhtes. Toime puudumine postsünaptilistesse retseptoritesse in vitro kinnitab in vivo uuringutes täheldatud KNS pärssivate ja hüpotensiivsete omaduste puudumist.

Farmakodünaamilised toimed

Paroksetiin ei halvenda patsiendi psühhomotoorikat ning ei potentseeri alkoholi pärssivat toimet. Sarnaselt teistele selektiivsetele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele põhjustab paroksetiin loomadel, kellele on eelnevalt manustatud MAO inhibiitoreid või trüptofaani, serotoniini retseptorite tugevat stimulatsiooni.

Käitumis- ja EEG uuringutest on ilmnenud, et paroksetiini nõrk aktiveeriv toime avaldub annuste puhul, mis on üldjuhul suuremad serotoniini ülekande inhibeerimiseks vajalikest annustest. Toime olemuselt erineb paroksetiin amfetamiinist.

Loomuuringud on näidanud, et paroksetiin ei mõjuta kardiovaskulaarset süsteemi. Paroksetiini toime terve inimese vererõhule, südame löögisagedusele ja EKG-le on kliiniliselt ebaoluline.

Uuringutest on ilmnenud, et erinevalt noradrenaliini ülekandele toimivatest antidepressantidest inhibeerib paroksetiin guanetidiini antihüpertensiivset toimet vähem.

Depressiooni ravis on paroksetiini efektiivsus võrreldav standardsete antidepressantidega. Samuti on tõendeid selle kohta, et paroksetiin võib olla toimiv patsientidel, kellel standardravi on osutunud ebaefektiivseks.

Kui paroksetiini manustada hommikuti, ei mõjuta see une kvaliteeti ega kestust. Lisaks on paroksetiinravil tõenäoliselt und soodustav toime.

Täiskasvanute suitsidaalsuse analüüs

Psühhiaatriliste häiretega täiskasvanutel läbiviidud paroksetiin-spetsiifiline platseebo-kontrolliga uuringute analüüs näitas paroksetiiniga ravitud noortel täiskasvanutel (vanuses 18...24 aastat) suitsidaalse käitumise kõrgemat esinemissagedust võrreldes platseeboga (2,19% vs 0,92%). Kõrgema vanusega gruppides sellist esinemissageduse tõusu ei täheldatud. Depressiooniga täiskasvanutel (igas vanuses) oli suitsidaalse käitumise esinemissagedus suurem paroksetiiniga ravitud patsientidel võrreldes platseeboga (0,32% vs 0,05%); kõik juhud olid enesetapukatsed. Siiski toimus enamik nendest paroksetiinravil olnud patsientide enesetapukatsetest (kaheksa 11-st) noortel täiskasvanutel (vt ka lõik 4.4).

Ravivastuse sõltuvus annusest

Fikseeritud annuse uuringutes on täheldatud lauget annuse-ravivastuse kõverat, mis näitab, et soovitatust suuremate annuste kasutamisel ravi toimivus ei suurene. Samas näitavad mõned kliinilised andmed, et annuse suurendamisel võib mõnede patsientide puhul saavutada parema toime.

Pikaajaline efektiivsus

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust depressiooni ravimisel on demonstreeritud 52-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 12% paroksetiiniga ravitud (20...40 mg ööpäevas) ja 28% platseebot saanud patsientidest.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust obsessiiv-kompulsiivse häire ravimisel on uuritud kolmes 24- nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus. Üks kolmest uuringust saavutas olulise erinevuse haiguse ägenemise sageduse osas paroksetiini (38%) ja platseebo (59%) vahel.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust paanikahäire ravimisel on näidatud 24-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 5% paroksetiiniga ravitud (10...40 mg ööpäevas) ja 30% platseebot saanud patsientidest. Seda toetas 36-nädalane säilitusravi uuring.

Paroksetiini pikaajalist efektiivsust sotsiaalärevushäire ja generaliseerunud ärevushäire ning posttraumaatilise stressihäire ravimisel ei ole piisavalt demonstreeritud.

Laste kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed

Laste ja noorukite lühiajalistes (kuni 10...12 nädalat kestvates) kliinilistes uuringutes oli järgmiste kõrvaltoimete esinemissagedus paroksetiinravi saavatel patsientidel vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul: suurenenud suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja -mõtted), ennastkahjustav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja -katseid täheldati peamiselt

depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust esines eeskätt obsessiiv- kompulsiivse häirega lastel ning eriti alla 12-aastastel lastel. Muud kõrvaltoimed, mida täheldati sagedamini paroksetiini kui platseebo puhul olid: söögiisu langus, treemor, higistamine, hüperkineesia, agiteeritus, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu kõikumine).

Uuringutes, kus kasutati annuse järk-järgulise vähendamise skeemi, olid annuse vähendamise perioodil või pärast paroksetiinravi lõpetamist täheldatud sümptomid, mille esinemissagedus oli vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul, järgmised: emotsionaalne labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja -katse), närvilisus, pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4).

Viie paralleelgrupiga läbi viidud uuringus ravi kestvusega 8 nädalat kuni 8 kuud, täheldati veritsustega seotud kõrvaltoimeid, peamiselt naha ja limaskestade veritsusi, paroksetiini grupis 1,74%, võrreldes 0,74% platseebogrupis.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Paroksetiin imendub suu kaudu manustamisel hästi ja metaboliseerub esmasel maksapassaažil. Esmase maksapassaaži tõttu on paroksetiini kogus süsteemses tsirkulatsioonis väiksem kui seedetraktist imendunud paroksetiini kogus. Suuremate üksikannuste ja korduva annustamise korral suureneb organismile langev koormus, mis põhjustab esmase maksapassaaži toime osalist küllastumist ja plasma kliirensi vähenemist. Sellest tulenevalt esineb plasmas paroksetiini kontsentratsiooni mitteproportsionaalne suurenemine ja mittelineaarsest kineetikast tulenevalt ei ole farmakokineetilised parameetrid konstantsed. Mittelineaarsus on üldiselt väike ja piirneb isikutega, kellel esineb väikeste annuste tõttu madal ravimi kontsentratsioon plasmas.

Püsikontsentratsioon saabub toimeaine kiire või kontrollitud vabanemisega ravimvormide kasutamisel 7...14 ööpäeva jooksul, tõenäoliselt ei muutu ravimi farmakokineetika pikaajalisel kasutamisel.

Jaotumine

Paroksetiin jaotub ulatuslikult kudedes ja farmakokineetilised arvutused näitavad, et plasmas leidub ainult 1% paroksetiinist.

Terapeutiliste kontsentratsioonide korral on ligikaudu 95% paroksetiinist seotud plasmavalkudega. Puudub seos paroksetiini plasmakontsentratsioonide ja kliinilise toime (kõrvaltoimed ja toime efektiivsus) vahel.

Biotransformatsioon

Paroksetiini metabolismi (oksüdatsioon, metüleerumine) käigus tekivad polaarsed ja konjugeeritud metaboliidid, mis kergesti erituvad. Arvestades, et neil puudub farmakoloogiline toime, ei mõjuta nad ka tõenäoliselt paroksetiini ravitoimet.

Metabolism ei mõjuta paroksetiini selektiivsust serotoniini neuronaalsele ülekandele.

Eritumine

Alla 2% manustatud annusest eritub uriiniga muutumatul kujul, ligikaudu 64% metaboliitidena. 36% manustatud annusest eritub roojaga, tõenäoliselt sapi kaudu. Muutumatult on roojas alla 1% manustatud ravimi hulgast. Enamus paroksetiinist metaboliseerub organismis.

Metaboliitide eritumine on kahefaasiline: esmane maksapassaaž ja seejärel süsteemne eliminatsioon. Poolväärtusaeg võib erineda, kuid on üldjuhul kuni üks ööpäev.

Patsientide erigrupid

Eakad ja neeru/maksakahjustusega patsiendid.

Eakal patsiendil ning raske neerukahjustuse või maksakahjustuse korral suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas, kuid kontsentratsioonivahemik kattub osaliselt tervete täiskasvanud patsientide omaga.

Prekliinilised ohutusandmed

Toksikoloogilised uuringud on läbi viidud reesusahvide ja albiinorottidega; mõlemal juhul sarnaneb metabolism inimese metabolismiga. Lipofiilsete amiinide (sh tritsüklilised antidepressandid) manustamisel tekkis rottidel fosfolipidoos. Uuringutes primaatidega fosfolipidoosi ei esinenud, kuigi ühe aasta kestel kasutatud annus oli 6 korda suurem terapeutilisest annusest.

Kartsinogenees: hiirte ja rottidega kahe aasta kestel läbiviidud uuringutes ei täheldatud paroksetiini kasutamisega seoses kartsinogeenset toimet.

Genotoksilisus: genotoksilisust ei ole esinenud in vitro ja in vivo testide korral. Reproduktsioonitoksilisuse uuringutest rottidega on ilmnenud paroksetiini mõju isas- ja emasloomade viljakusele, mis väljendus vähenenud fertiilsusindeksis ja tiinestumiste arvus. Rottidel täheldati poegade suurenenud suremust ja hilinenud luustumist. Viimased toimed on tõenäoliselt seotud ema mürgistusega ning neid ei loeta otseseks toimeks lootele/vastsündinule.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiained

Mikrokristalliline tselluloos (E460)

Kaltsiumvesinikfosfaat dihüdraat (E341)

Kroskarmelloosnaatrium (E468)

Kolloidne veevaba ränidioksiid (E551)

Magneesiumstearaat (E470b)

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Pakendi iseloomustus ja sisu

Polüvinüülkloriid foolium-alumiinium foolium blisterpakendid, milles 10, 14, 28, 30, 56, 60, 90, 98, 120, 180, või 500 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd.

p.o box 51409, Limassol Küpros

MÜÜGILOA NUMBRID

Arketis 10 mg: 530706

Arketis 20 mg: 530606

Arketis 30 mg: 530806

Arketis 40 mg: 530506

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 15.12.2006

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 01.03.2012

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Mai 2016