Almiral - süstelahus (25mg 1ml)

ATC Kood: M01AB05
Toimeaine: diklofenak
Tootja: Medochemie Ltd

Artikli sisukord

ALMIRAL
süstelahus (25mg 1ml)


Pakendi infoleht: teave kasutajale

Almiral, 25 mg/ml süstelahus

Diklofenaknaatrium

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.

  • Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
  • Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
  • Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord:

  1. Mis ravim on Almiral ja milleks seda kasutatakse
  2. Mida on vaja teada enne Almiral’i kasutamist
  3. Kuidas Almiral’i kasutada
  4. Võimalikud kõrvaltoimed

Kuidas Almiral’i säilitada

  1. Pakendi sisu ja muu teave
  2. Mis ravim on Almiral ja milleks seda kasutatakse

Diklofenak kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse mittesteroidseteks põletikuvastasteks ravimiteks.

Almiral leevendab põletiku sümptomeid, näiteks turset ja valu. Samas puudub tal toime põletikku põhjustavate faktorite suhtes.

Almiral´i kasutatakse:

Mida on vaja teada enne Almiral’i kasutamist

  • lihaste, liigeste, liigesekapslite, ja lülisamba põletikuliste ning degeneratiivsete reumaatiliste haiguste korral.
  • trauma ja operatsioonijärgsete põletikust ja paistetusest tingitud valulike seisundite puhul.
  • sapi ja neerukividest tingitud koolikute puhul.

Ärge kasutage Almiral’i:

kui te olete diklofenaki või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline

kui teil esineb või on esinenud mao- või kaksteistsõrmikuhaavand

kui teil on seoses selle rühma ravimite varasema kasutamisega esinenud seedetrakti verejooksu või mulgustust.

kui teil on varem korduvalt esinenud seedetrakti haavandeid ja/või verejookse (vähemalt kahel korral).

kui teil on kunagi tekkinud allergiline reaktsioon, nahalööve või hingamisraskus pärast atsetüülsalitsüülhappe või mõne teise valuvaigisti võtmist

kui te olete sulfitite suhtes ülitundlik või põete bronhiaalastmat patsientidel võivad teil tekkida allergilist tüüpi reaktsioonid (vt Abiained)

kui te kasutate teisi valuvaigisteid

kui teil esineb või on esinenud verejookse

kui teil on astma

kui te põete mõnda rasket neeruhaigust

kui teil on pärast valuvaigisti võtmist tekkinud maovalu/kõrvetised

kui teil esineb soolehaigus, näiteks Crohni tõbi või haavandiline koliit

kui te olete põdenud või põete mõnda südame-, neeru- või maksahaigust

kui te olete rase, planeerite rasestuda või toidate last rinnaga

kui teil esineb südamepuudulikkus

kui teil on neerupuudulikkus

kui teil on väljendunud südamehaigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus, nt kui teil on olnud südamelihaseinfarkt, insult, mini-insult (transitoorne isheemiline atakk, TIA) või südame- või aju veresoonte sulgus või operatsioon selle eemaldamiseks või šundilõikus sulguse kõrvaldamiseks

kui teil on või on olnud vereringehäireid (perifeersete arterite haigus)

Kasutamine lastel ja noorukitel

Ravimit ei tohi kasutada alla 18-aastastel lastel ja noorukitel.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Enne Almiral’i kasutamist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Pikaajalise ravi korral tuleb patsiendil regulaarselt teostada vere ja biokeemilisi uuringuid.

Kroonilise neerupuudulikkusega või maksatalituse häirega patsientidel, kes võtavad diureetikume (organismist vett välja viivad ravimid) ning süsteemse erütematoosse luupusega ja porfürinuuriaga patsientidel tuleb annuseid vähendada.

Patsientide puhul, kellel on mao-sooletrakti häired, kellel on esinenud mao või kaksteistsõrmiku haavandeid, haavandilist koliiti (jämesoolepõletik) ja Crohn’i tõbe, on vajalik diagnoosi ülim täpsus ja range arsti järelevalve.

Harvadel juhtudel, kui ilmneb seedeelundkonna haavand või mao-sooletrakti verejooks, tuleb ravimi manustamine katkestada.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni risk on kõrgem MSPVA-de annuse suurendamisel, juhul, kui teil on varem esinenud seedetrakti haavand, eriti kui haavand on komplitseerunud verejooksu või mulgustusega patsientidel ning vanuritel. Teil peab ravi alustatama võimalusel väikseima annusega.

Palun teatage mistahes ebatavalisest seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.

Sarnaselt teistele mittesteroidsetele põletikuvastastele ravimitele, võib täheldada muutusi maksafunktsiooni testides. Need muutused on ajutised või püsivad kuni ravi lõpetamiseni.

Sarnaselt teistele mittesteroidsetele põletikuvastastele ravimitele võivad esineda allergilised reaktsioonid isegi juhul, kui ravimit ei ole enne kasutatud.

Palavik üksi ei ole näidustuseks.

Ravimid nagu Almiral võivad olla seotud südamelihaseinfarkti või insuldi kõrgenenud riskiga. Igasugune risk on tõenäolisem suurte annuste võtmisel ja pika-ajalisel kasutamisel. Ärge ületage ravimi soovitatavat annust või ravi kestvust.

Kui teil on probleeme südamega, kui teil on olnud hiljuti insult või kui te arvate, et teil esineb risk selliste seisundite tekkimiseks (näiteks kui teil on kõrge vererõhk, suhkurtõbi, kõrge

kolesteroolisisaldus veres või kui te suitsetate), siis peate enne diklofenaki võtmist arutama seda oma raviarsti või apteekriga.

Eakad patsiendid

Eakatel patsientidel võib ravimi toime olla tugevamini väljendunud. Seetõttu peaksid nad saama ravimit väikseimas annuses, mis ravitava seisundi puhul toimib. Samuti on eakate patsientide puhul väga oluline, et nad teavitaksid kõigist tekkivatest kõrvaltoimetest viivitamatult oma arsti.

Nahareaktsioonid

Kui teil tekib ravi ajal diklofenakiga nahalööve, limaskesta kahjustus või mõni muu ülitundlikkusreaktsioon, pöörduge arsti poole.

Muud ravimid ja Almiral

Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate või olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.

Teavitage oma arsti ka sellest, kui te kasutate mõnda järgnevalt nimetatud ravimit:

  • verd vedeldavad ravimid (antikoagulandid, nt varfariin)
  • liitium või digoksiin
  • metotreksaat
  • hormoonravimid
  • vett väljaviivad ravimid (diureetikumid).
  • selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRId)(depressiooniravimid)
  • suhkurdiabeedi raviks kasutatavad ravimid, v.a insuliin
  • metotreksaat ja tsüklosporiin (vähivastase ja reumaatiliste haiguste ravimid)
  • teised MSPVAd, näiteks atsetüülsalitsüülhape (aspiriin) või ibuprofeen
  • mõned infektsioonide raviks kasutatavad preparaadid (kinolooni tüüpi antibakteriaalsed preparaadid)
  • kortikosteroidid (põletikuvastased ravimid)
  • kõrge vererõhu ravimid
  • mifepristoon. (günekoloogias kasutatav ravim)
  • kui te suitsetate
  • kui teil on suhkrutõbi (diabeet)
  • kui teil on valu rinnus (stenokardia), verehüübimishäired, kõrge vererõhk, tõusnud kolesterooli või triglütseriidide tase

Rasedus ja imetamine

Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite kasutamine viimasel trimestril võib põhjustada arterioosjuha enneaegset sulgumist või emakalõtvust ja sünnitegevuse aeglustumist. Almiral’i tohib ka raseduse I ja II trimestril kasutada vaid äärmisel vajadusel, kasutades madalaimat efektiivset annust.

Diklofenak eritub rinnapiimaga, mistõttu suurtes annustes või pikaajaliselt ravimit kasutavatel emadel on soovitatav imetamisest loobuda.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Almiral võib põhjustada pearinglust ja teisi kesknärvisüsteemihäireid, seetõttu peab olema ettevaatlik autojuhtimisel ja liikuvate mehhanismidega töötamisel.

Almiral sisaldab bensüülakoholi ja naatriummetabisulfit.

Mitte manustada enneaegsetele vastsündinutele ja imikutele.

Bensüülalkoholiga seotud surmaga lõppevate toksiliste reaktsioonide suurenenud tekkeriski tõttu, annuses 90 mg/kg/päevas, ei tohi seda ravimit kasutada vastsündinutel ja kuni 3- aastastel lastel.

Sulfitite suhtes ülitundlikel ja bronhiaalastmaga patsientidel võivad tekkida allergilist tüüpi reaktsioonid.

Kuidas Almiral’i kasutada

Kasutage seda ravimit alati täpselt nii nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Arst otsustab, millal ja kuidas teid ravida. Tavaline annus on 75…150 mg diklofenakki (so 1...2 ampulli) päevas kuni 2 päeva jooksul.

Ampullis olev lahus tõmmatakse süstlasse ja süstitakse sügavale tuharalihasesse (ülemisse välimisse neljandikku), et vähendada närvi- või koekahjustuse riski. Kui ööpäevas on vajalik kahe annuse manustamine, tuleb kumbki annus süstida erinevasse tuharalihasesse. Kui te olete haiglas, võidakse ampulli sisu lahjendada ja aeglaselt veeni manustada (veenisisene infusioon).

Diklofenaki süstelahus on vastunäidustatud alla 18-aastatel noorukitel ja lastel.

Kui teil on tunne, et Almiral’i toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Kui te unustate Almiral´i kasutada

Kui te unustasite kasutada ravimit ettenähtud ajal, tehke see niipea, kui see teile meenub. Ärge süstige kahekordset annust, kui ravim jäi eelmisel korral süstimata.

Kui te kasutate Almiral’i rohkem kui ette nähtud

Üleannustamise kahtlusel võtke ühendust arstiga.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Mõned kõrvaltoimed võivad olla tõsised.

Kui märkate allpool nimetatud kõrvaltoimeid, siis lõpetage Almirali kasutamine ja rääkige sellest kohe oma arstile:

Väga sageli esinevad (enam kui 1 inimesel 10st):

Seedetrakti nähud –Tekkida võivad peptilised haavandid, mulgustus või seedetrakti verejooks, mis mõnikord võivad lõppeda surmaga, eriti vanemas eas patsientidel. Esineda võivad ka iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhupuhitus, kõhukinnisus, düspepsia, kõhuvalu, veriroe, veriokse, haavandiline stomatiit, Crohni tõve ja haavandilise koliidi ägenemine.

Aeg-ajalt võivad esineda (kuni 1 inimesel 100st):

  • Valu ülakõhus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhupuhitus, kõhukrambid, isutus
  • Peavalu, pearinglus ja vertiigo.
  • Punetus või nahalööve
  • Süstekoha reaktsioonid nagu paikne valu ja turse

Harva võivad esineda (kuni 1 inimesel 1000st):

  • Gastriit
  • Uimasus ja väsimus.
  • Nõgeslööve
  • Maksafunktsioonihäired, k.a hepatiit, nahakollasusega või ilma, mis üksikjuhtudel võib lõppeda surmaga.
  • Tursed, ülitundlikkusreaktsioonid nagu bronhospasm, anafülaktilised süsteemsed reaktsioonid, k.a. vererõhulangus

Väga harva võivad esineda (kuni 1 inimesel 10000st):

  • Tundlikkuse ja maitsetundlikkuse muutused, mäluhäired, desorientatsioon, ähmane nägemine, kaheli nägemine, kuulmishäired, kohin kõrvus, unetus, hirmuunenäod, ärrituvus, krambid, depressioon, psühhootilised reaktsioonid ja ärevus.
  • Nahalööbed
  • Paikne valu ja abstsessi moodustumine.
  • Äge neerupuudulikkus, verikusesus, ja teised neerukahjustused
  • Trombotsütopeenia, leukopeenia, agranulotsütoos, hemolüütiline ja aplastiline aneemia.
  • Südamekloppimine, valu rinnus, hüpertensioon.
  • Impotentsus.
  • Villilised (bulloossed) reaktsioonid, sh StevensiJohnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs.

Esinemissagedus teadmata, ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel:

  • Kerged spasmid või valulikkus kõhus, mis algavad varsti pärast ravi alustamist Almiral’iga ja millele järgneb veritsus pärasoolest või verine kõhulahtisus tavaliselt 24 tunni jooksul pärast kõhuvalu algust.
  • Koekahjustus süstekohas.

Ravimid nagu Almiral võivad olla seotud südamelihaseinfarkti või insuldi kõrgenenud riskiga.

Kõrvaltoimetest teavitamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades väikseimat efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul.

Kuidas Almiral’i säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Hoida temperatuuril kuni 25 OC.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbile pärast „Kõlblik kuni“. Kõlblikkusaeg on märgitud pakendile ja igale ampullile.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

Pakendi sisu ja muu teave

Mida Almiral sisaldab:

  • Toimeaine on diklofenaknaatrium. Süstelahuse 1 ml sisaldab 25 mg diklofenakki (diklofenaknaatriumina). 1 ampull (3 ml) süstelahust sisaldab 75 mg diklofenakki.
  • Abiained on bensüülalkohol, naatriumformaldehüüdsulfoksülaat, propüleenglükool, naatriummetabisulfit, naatriumhüdroksiid, süstevesi.

Kuidas Almiral välja näeb ja pakendi sisu

3 ml ampullid, 5, 10 või 100 tk pakendis.

Müügiloa hoidja ja tootja

Medochemie Ltd, p.o. box 51409, Limassol,

Küpros

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

Netdoktor OÜ Seebi 3 11316 Tallinn

tel. +372 564 80207

Infoleht on viimati uuendatud oktoobris 2016.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Almiral, 25 mg/ml süstelahus

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks milliliiter süstelahust sisaldab 25 mg diklofenaknaatriumi. 1 ampull (3 ml) süstelahust sisaldab 75 mg diklofenaknaatriumi.

INN. Diclofenacum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1

RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus.

Selge värvitu või peaaegu värvitu lahus lihasesiseseks süstimiseks või intravenoosse infusioonilahuse valmistamiseks.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Valu ja põletiku sümptomaatiline ravi:

Annustamine ja manustamisviis

  • artriidid: reumatoidartriit, osteoartroos, anküloseeriv spondüliit, krooniline polüartriit
  • ägedad lihasskeleti haigused nagu periartriit, tendiniit, tenosünoviit, bursiit
  • valulikud traumajärgsed tursed või põletikud.
  • ägedad sapi ja neerukoolikud.

Annustamine

Täiskasvanud

Almiral’i soovitatavaks annuseks on 75…150 mg ööpäevas. Säilitusannus on 50...100 mg ööpäevas, mis manustatakse samuti väiksemateks annusteks jagatuna. Säilitusravi kestuse määrab arst vastavalt konkreetsel patsiendil saadud ravivastusele. Ägedate, ainult lühiajalist ravi vajavate seisundite korral tuleb eelistada toimeainet kiiresti vabastavate ravimvormide kasutamist

Diklofenaknaatrium tuleb lihasesse manustamisel süstida sügavale tuharalihasesse (ülemisse välimisse neljandikku), et vähendada närvi- või koekahjustuse riski. Kui ööpäevas on vajalik kahe annuse manustamine, tuleb teine annus süstida teise tuharasse.

Ägeda valu korral manustatakse lihasesse 75 mg (1 ampull), vajadusel võib 30 minuti pärast sama annust korrata.

Intravenoosse infusioonilahuse valmistamiseks lahjendatakse 1 ampull 100…150 ml füsioloogilise (0,9% NaCl) või 5% glükoosilahusega. Mõlemad lahused tuleb kõigepealt puhverdada 0,5 ml 8,4% või 1 ml 4,2% naatriumvesinikkarbonaadi lahusega. Kasutada tohib ainult läbipaistvaid infusioonilahuseid. Infusioonilahus tuleb valmistada aseptilistes tingimustes, vahetult enne manustamist. Mitte manustada intravenoosse boolusinjektsioonina!

Võimalikke annustamisskeeme on kaks:

25…50 mg infusioonina 15 minuti kuni 1 tunni jooksul või 75 mg infusioonina 30 minuti kuni 2 tunni jooksul (vajadusel võib annuseid korrata 4…6 tunni möödudes);

pidevinfusioon kiirusega 5 mg/h kuni maksimaalse ööpäevase annuseni.

Infusioonina ei tohi ravimit manustada üle 2 päeva.

Maksimaalne ööpäevane annus erinevate manustamisviiside puhul on 150 mg.

Sapi ja neeru koolikuliste valude korral on diklofenaki soovitatav süstitav annus kuni 150 mg ööpäevas. Ravi süstelahusega ei tohiks kesta kauem kui 2 ööpäeva.

Eakatel patsientidel ning neerupuudulikkuse, südamepuudulikkuse ja maksahaiguste korral tuleks ravi alustada vähima võimaliku annusega ning ravi jätkata madalaima efektiivse annusega.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks vajalik.(vt lõik 4.4).

Eakad patsiendid

Eakatel patsientidel ei ole ravimi farmakokineetika muutunud, kuid nagu kõikide mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite puhul, peab nende kasutamisel olema ettevaatlik ning tarvitama madalaimat efektiivset annust, eriti nõrgestatud või väikese kehakaaluga patsientidel.

Neeru- või maksapuudulikkus

Ravi madalaima efektiivse annusega tuleb läbi viia hoolika järelevalve tingimustes, kuna tekkida võib neerufunktsiooni häire süvenemine. Mõõduka ja raskekujulise neerupuudulikkuse korral on soovitatav võimalusel ravimit vältida. Ka raskekujulise maksapuudulikkuse korral tuleks ravimi kasutamist vältida, kuna suureneb veepeetuse ja seedetrakti verejooksu risk.

Lapsed ja noorukid

Almiral´i ei kasutata lastel ja noorukitel.

Kõrvaltoimeid saab vähendada kasutades väikseimat efektiivset annust kõige lühema aja jooksul, mis sümptomite kontrollimiseks on vajalik (vt lõik 4.4).

Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes

Anamneesis varasema MSPVA-de kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon.

Äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat haavandumise või verejooksu juhtu)

Patsiendid, kellel aspiriin või teised mittesteroidsed põletikuvastased ravimid on esile kutsunud astmahoo, urtikaaria või ägeda riniidi.

Raske südamepuudulikkus.

Raske maksa- või neerupuudulikkus

Hepaatiline porfüüria

Rasedus ja imetamine (vt lõik 4.6)

Väljakujunenud südame paispuudulikkus (NYHA II-IV klass), südame isheemiatõbi, perifeersete arterite haigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus

Intravenoosse manustamise korral lisaks:

samaaegne mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite või antikoagulantide (sh väikeses annuses hepariini) kasutamine

anamneesis hemorraagiline diatees

tserebrovaskulaarne verejooks või selle kahtlus

suure verejooksuohuga operatsioonid

bronhiaalastma anamneesis

mõõdukas või raske neerupuudulikkus (kreatiniini kliirens >160 µmol/l)

hüpovoleemia või dehüdratsioon

Diklofenaki süstelahus on vastunäidustatud alla 18-aastatel noorukitel ja lastel.

Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Üldised riskid

Almiral’i kasutamise ajal peab vältima teiste MSPVA-de sh selektiivsete tsüklooksügenaas-2 inhibiitorite kasutamist.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul (vt lõik 4.2, ja allpool Seedetrakti riskid ja Kardiovaskulaarsed riskid).

Lihasnõrkust, lihashalvatust, hüpesteesiat ja süstekoha nekroosi põhjustavate kõrvaltoimete tekkimise vältimiseks süstekohas tuleb rangelt järgida intramuskulaarse süstimise juhiseid.

Eakad: Vanuritel on MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete (eriti seedetrakti verejooks ja perforatsioon, mis võib lõppeda letaalselt) esinemissagedus kõrgem.

Seedetrakti riskid

Seedetrakti verejooks, haavand ja perforatsioon: Potentsiaalselt letaalset seedetrakti verejooksu, haavandumist või perforatsiooni on teatatud kõikide MSPVA-de kasutamisega ravi mistahes ajahetkel kas hoiatavate sümptomitega või ilma ning tõsiste seedetrakti sümptomite anamneesiga või ilma.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni risk on kõrgem MSPVA-de annuse suurendamisega, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on komplitseerunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3) ning vanuritel. Nendel patsientidel peab ravi alustama võimalusel väikseima annusega. Sellistel patsientidel, samuti neil, kes kasutavad väikses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi seedetrakti kahjustuste riski suurendavaid ravimeid (vt allpool ja lõik 4.5) tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ainetega (sh misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mistahes ebatavalisest seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust), eriti kui need ilmnevad ravi algul.

Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja verejooksu riski suurendavaid ravimeid, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nt varfariin), selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Kui ibuprofeen-ravi ajal tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi kohe katkestada.

MSPVA-sid tuleb ettevaatusega kasutada seedetrakti haiguse anamneesiga (haavandiline koliit, Crohni tõbi) patsientidel, kuna MSPVA -d võivad põhjustada nende haiguste ägenemist (vt lõik 4.8).

Ülitundlikkus

Allergilised reaktsioonid, sh anafülaktilised reaktsioonid võivad tekkida ka juhul, kui diklofenakki ei ole varem kasutatud.

Diklofenakravi võib tundlikel patsientidel vallandada porfüüriahoo.

Neeru- ja maksapuudulikkus

Neeru-, maksa- või patsiente tuleb hoolikalt jälgida, kuna diklofenak-ravi ajal võib häiruda neerufunktsioon. Ravi ajal on soovitatav regulaarselt kontrollida neerufunktsiooni ja kasutada madalaimat efektiivset annust. Toime neerufunktsioonile on tavaliselt mööduv ravi lõpetamise järgselt.

Kui kõrvalekalded maksafunktsiooni testides püsivad või süvenevad või tekivad hepatiidi sümptomid või eosinofiilia ja/või nahalööve, tuleb ravi katkestada. Patsiendi regulaarne arstlik jälgimine on vajalik raske maksafunktsiooni häire korral.

Pikaajalise ravi korral (eriti eakatel patsientidel) tuleb ettevaatusabinõuna regulaarselt kontrollida neeru- ja maksafunktsiooni ning verepilti.

Astmaga patsiendid

Patsientidel, kellel on astma, sesoonne allergiline nohu, ninalimaskesta turse (nt ninapolüübid), krooniline obstruktiivne kopsuhaigus või hingamisteede kroonilised infektsioonid (eriti allergilise nohu sarnaste sümptomitega), esineb sagedamini MSPVA-de vastu reaktsioone nagu astma ägenemine (nn analgeetikumide talumatus/analgeetikum-astma), Quincke’i ödeemi või urtikaariat. Seepärast on nende patsientide puhul vajalikud erilised ettevaatusabinõud (valmisolek hädaolukorraks). Sama kehtib ka patsientide kohta, kes on allergilised teistele toimeainetele, nt on varem tekkinud nahareaktsioonid, pruuritus või urtikaaria.

Nahareaktsioonid

MSPVA-de kasutamisel on väga harva tekkinud tõsised nahakahjustused, milledest mõned võivad lõppeda surmaga, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs (vt lõik 4.8). Suurim risk nahareaktsioonide tekkeks on varases ravijärgus: enamusel juhtudest tekib reaktsioon ravi esimesel kuul. Almiral’i manustamine tuleb katkestada kohe, kui ilmneb nahalööve, limaskesta kahjustused või mõni muu ülitundlikkuse sümptom.

Suurtes annustes pärsib diklofenak trombotsüütide agregatsiooni.

Sulfitite suhtes ülitundlikel ja bronhiaalastmaga patsientidel võivad tekkida allergilist tüüpi reaktsioonid (vt lõik 6.1).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid

Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis MSPVA-de kasutamisega seotud hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus vedeliku retentsiooni ja tursetega.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et diklofenaki kasutamine, eriti suurtes annustes (150 mg päevas) ja pika-ajaliselt võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt ja insult) vähese kõrgenenud riskiga.

Mitteravitud hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel tohib diklofenakki kasutada ainult pärast põhjalikku kaalutlust. Kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktoritega ( sh hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel tohib pika-ajalist ravi alustada pärast põhjalikku kaalutlust.

Diklofenak võib maskeerida infektsiooni sümptomaatikat. Eriline ettevaatus on vajalik eakate patsientide ning südamepuudulikkusega, arteriaalse hüpertensiooniga ja maksa või neerude funktsioonihäiretega patsientide puhul.

Kardiovaskulaarsete haiguste märkimisväärsete riskifaktoritega (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, diabeet, suitsetamine) patsiente tuleb ravida diklofenakiga üksnes pärast hoolikalt kaalutlust. Kuna diklofenakist põhjustatud kardiovaskulaarne risk võib suureneda koos annuse ja toime kestusega, tuleb diklofenakki kasutada võimalikult lühikest aega ja väikseimas efektiivses päevaannuses. Perioodiliselt tuleb uuesti hinnata patsientide valu sümptomaatilise leevendamise vajadust ja ravivastust.

Viljakus

Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenaki kasutamine mõjutada naise viljakust ja ei ole soovitatav naisele, kes soovib rasestuda. Naised, kellel on probleeme rasestumisega või kellele tehakse viljakusuuringuid, peaksid kaaluma diklofenaki kasutamise lõpetamist.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Liitium ja digoksiin

Diklofenaki toimel võib suureneda liitiumi ja digoksiini plasmakontsentratsioon. Soovitatav on plasma liitiumitaseme sage kontrollimine ja vajadusel annuse vähendamine.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid

Võivad suurendada riski seedetrakti verejooksuks (vt lõik 4.4).

Antikoagulandid

MSPVA-d võivad suurendada antikoagulantide (näiteks varfariin) toimet (vt lõik 4.4). Antikoagulandid ja antiagregandid: soovitatav on ettevaatlik kasutamine, sest samaaegne manustamine võib suurendada veritsusriski. Kuigi kliinilised uuringud ei näi osutavat diklofenaki mõjule antikoagulantide toimele, on samaaegselt diklofenakki ja antikoagulante saavatel patsientidel teatatud verejooksuriski suurenemisest. Seega on neid patsiente soovitatav hoolikalt jälgida.

Trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid

Diklofenaki ja klopidegreeli või tiklopidiini samaaegsel manustamisel suureneb verejooksu risk.

Diabeediravimid

Üksikutel juhtudel on diklofenak avaldanud hüper- või hüpoglükeemilist toimet, vajalikuks võib osutuda diabeediravimi annuse korrigeerimine.

Tsüklosporiin

Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (sh diklofenaki) ja tsüklosporiini koosmanustamisel on täheldatud nefrotoksilisust, mis võib olla tingitud kahe ravimi kombineeritud prostaglandiinide sünteesi pärssivast toimest.

Metotreksaat

Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite ja metotreksaadi samaaegne manustamine (24 tunni vältel) on põhjustanud metotreksaadi kuhjumisest tingitud mürgistust; viimane on tingitud neerude eritusfunktsiooni vähenemisest mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite toimel.

Kinoloon-antibiootikumid

Ettevaatlik peab olema kinolooni manustamisel mittesteroidset põletikuvastast ravimit tarvitavatele patsientidele, kuna see võib põhjustada krampe. Viimast võib esineda nii patsientidel, kellel on anamneesis krambid või epilepsia kui ka patsientidel, kellel vastav anamnees puudub.

Kortikosteroidid

Võivad suurendada riski seedetrakti verejooksu või haavandi tekkeks (vt lõik 4.4).

Atsetüülsalitsüülhape

Atsetüülsalitsüülhape tõrjub diklofenaki välja tema seondumiskohtadelt ning seetõttu on nende samaaegne kasutamine vastunäidustatud. Samuti on kõrvaltoimete suurenemise ohu tõttu vastunäidustatud teiste MSPVP-de kasutamine.

Misoprostool

Arvatavasti põhjustab misoprostooli manustamine suures annuses diklofenaki AUC vähenemise ja seedetrakti kõrvaltoimete esinemissageduse ja raskuse suurenemise.

Mifepristoon

MSPVA-d (sh diklofenakki) ei tohi kasutada 8-12 päeva pärast mifepristooni manustamist, kuna MSPVA-d võivad vähendada mifeprostooni toimet.

Diureetikumid

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid võivad vähendada diureetikumide toimet. Samaaegne ravi kaaliumisäästvate diureetikumidega võib viia kaaliumitaseme suurenemiseni plasmas. Seetõttu on soovitatav plasma kaaliumisisalduse regulaarne kontrollimine.

AKE inhibiitorite ja ß-blokaatorite

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid vähendavad AKE inhibiitorite ja ß-blokaatorite hüpotensiivset toimet.

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Loomkatsetes ei ole ilmnenud ravimi teratogeenset toimet; kuid on täheldatud loote düstoonia ja hilinenud poegimise sagedasemat esinemist, kui ravimi manustamine jätkub tiinuse lõpuni. Prostaglandiinide sünteesi inhibiitorite kasutamine viimasel trimestril võib põhjustada arterioosjuha enneaegset sulgumist või emakalõtvust ja sünnitegevuse aeglustumist.

Diklofenakki tohib ka raseduse I ja II trimestril kasutada vaid äärmisel vajadusel, kasutades madalaimat efektiivset annust.

Imetamine

Diklofenak eritub rinnapiimaga, mistõttu suurtes annustes või pikaajaliselt ravimit kasutavatel emadel on soovitatav imetamisest loobuda.

Toime reaktsioonikiirusele

Diklofenak võib põhjustada pearinglust ja teisi kesknärvisüsteemihäireid, seetõttu peab olema ettevaatlik autojuhtimisel ja liikuvate mehhanismidega töötamisel.

Kõrvaltoimed

Tõsiste kõrvaltoimete ilmnemisel tuleb ravi diklofenakiga otsekohe lõpetada. Kõrvaltoimete esinemissagedused on esitatud järgmiselt:

sage: (≥1/100 kuni <1/10)

aeg-ajalt: (≥1/1000 kuni <1/100)

harv: (≥1/10000 kuni <1/1000)

väga harv: (<1/10000).

Kliiniline uuring ja epidemiloogilised andmed näitavad järjekindlalt diklofenaki kasutamisega seotud arteriaalsete trombootiliste tüsistuste (nt südamelihaseinfarkt või insult) suurenenud riski, eriti suure annuse (150 mg ööpäevas) ja pikaajalisel ravi korral. (Vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Vere ja lümfisüsteemi häired:

Väga harv: trombotsütopeenia, leukopeenia, agranulotsütoos, hemolüütiline ja aplastiline aneemia.

Infektsioonid ja infestatsioonid:

Teadmata: süstekoha nekroos.

Närvisüsteemi häired:

Aeg-ajalt: peavalu, pearinglus ja vertiigo. Harv: uimasus ja väsimus.

Väga harv: tundlikkuse ja maitsetundlikkuse muutused, paresteesia, mäluhäired, desorientatsioon, ähmane nägemine, diploopia, kuulmishäired, tinnitus, unetus, hirmuunenäod, ärrituvus, krambid, depressioon, psühhootilised reaktsioonid ja ärevus.

Silma kahjustused

Väga harv: Nägemishäired (hägune nägemine, nägemisnärvi neuriit, kahelinägemine).

Kõrva ja labürindi kahjustused

Väga harv: kuulmiskahjustus, tinnitus.

Südame häired:

Väga harv: südamekloppimine, valu rinnus.

MSPVA raviga seoses on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et diklofenaki kasutamine, eriti suurtes annustes (150 mg päevas), võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) kõrgenenud riskiga (vt lõik 4.4).

Vaskulaarsed häired

Väga harv: vaskuliit.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired

Väga harv: pneumoniit.

Seedetrakti häired:

Aeg-ajalt: epigastraalne valu, teised gastrointestinaalsed häired (näiteks iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhukrambid, düspepsia, kõhupuhitus, anoreksia).

Harv: Gastriit, gastrointestinaalse veritsus (hematemees, veriroe, verine kõhulahtisus), peptilised haavandid koos või ilma veritsusega (perforatsiooniga või ilma, mis mõnikord võivad lõppeda surmaga, eriti vanemas eas patsientidel). (vt lõik 4.4).

Väga harv: aftoosne stomatiit, glossiit, söögitoru kahjustused, soolekahjustused (näiteks mittespetsiifiline hemorraagiline koliit ja haavandilise koliidi või Crohni tõve ägenemine, käärsoole kahjustus ja struktuurid), pankreatiit, kõhukinnisus.

Teadmata: isheemiline koliit.

Maksa ja sapiteede häired:

Aeg-ajalt: seerumi transaminaaside aktiivsuse suurenemine (ALT, AST),

Harv: maksafunktsioonihäired, k.a hepatiit, üksikjuhtudel letaalse lõppega, nahakollasusega või ilma

Naha ja nahaaluskoe kahjustused:

Aeg-ajalt: punetus või nahalööve Harv: urtikaaria

Väga harv: bulloosne lööve, ekseem, erythema multiforme, Stevens-Johnson’i sündroom, äge toksiline epidermolüüs, erütroderma, juuste väljalangemine, valgustundlikkuse reaktsioonid, purpur ja allergiline purpur.

Neerude ja kuseteede häired:

Harv: Tursed.

Väga harv: äge neerupuudulikkus, hematuuria, proteinuuria ja teised kuseteede häired, interstitsiaalne nefriit, nefrootiline sündroom, papilli nekroos.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired:

Väga harv: impotentsus

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:

Aeg-ajalt: süstekoha reaktsioonid nagu paikne valu ja induratsioon. Väga harv: paikne valu ja abstsessi moodustumine.

Immuunsüsteemi häired

Harv: tursed, ülitundlikkusreaktsioonid nagu bronhospasm, anafülaktilised/anafülalaktoidsed süsteemsed reaktsioonid, k.a. hüpotensioon.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Spetsiifiline antidoot puudub. Ravimi imendumise takistamiseks tuleb esimesel võimalusel teha maoloputus või manustada aktiivsütt. Üleannustamise ravi on sümptomaatiline.

Mürgistussümptomiteks võivad olla hüpotensioon, neerupuudulikkus, krambid, seedetrakti ärritusnähud, hingamise pärssumine. Diklofenaki ulatusliku metabolismi ja suure seonduvuse tõttu plasmavalkudega ei ole forsseeritud diurees, hemodialüüs ja hemoperfusioon diklofenaki elimineerimisel efektiivsed.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained.

ATC kood: M01AB05

Toimemehhanism

Diklofenak on mittesteroidne põletiku- ja valuvastane ravim, mis pärsib prostaglandiinide sünteesi. Diklofenakki võib intramuskulaarselt kasutada ägeda valu korral, näiteks koolikvalude, osteoartroosi ja reumatoidartriidi ägenemise, traumajärgse ja postoperatiivne valu jm korral. Intravenoosne ravimi kasutamine võib osutuda vajalikuks postoperatiivse valu raviks või profülaktikaks haiglatingimustes.

Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Pärast 75 mg diklofenaki manustamist intramuskulaarse süste teel leiab imendumine aset otsekohe ning keskmine kontsentratsioon plasmas, mis on ligikaudu 2,558 ± 0,968 µg/ml (2,5 µg/ml 8 µmol/l) saavutatakse ligikaudu 20 minutiga. Imendunud kogus on lineaarses proportsioonis manustatud annusega.

Intravenoosne infusioon: kui 75 mg diklofenakki manustatakse 2 tunni jooksul intravenoosse infusioonina, saavutatakse keskmine kontsentratsioon plasmas ligikaudu 1,875 ± 0,436 µg/ml (1,9 µg/mL 5,9µmol/L). Lühemal infusioonil saavutatakse kõrgem plasma tippkontsentratsioon, pikemal infusioonil saavutatakse kontsentratsioon, mis on proportsionaalne 3 kuni 4 tundi kestva infusiooniajaga. Suukaudsel, rektaalsel manustamisel või lihasesse süstimisel langeb plasmakontsentratsioon kontrastina kiiresti pärast tippkontsentratsiooni saabumist.

Biosaadavus

Kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC) on intramuskulaarse või intravenoosse manustamise järel ligikaudu kaks korda suurem kui suu kaudu või rektaalsel manustamisel saavutatu, sest selle manustamisviisi korral välditakse esmase maksapassaaži efekti.

Jaotumine

Toimeaine on 99,7% ulatuses seotud valkudega, peamiselt albumiinidega (99,4%).

Diklofenak tungib sünoviaalvedelikku, kus maksimaalne kontsentratsioon on mõõdetud 2 kuni 4 tundi pärast maksimaalse kontsentratsiooni saabumist plasmas. Sünoviaalvedelikus on näiv eliminatsiooni poolväärtusaeg 3 kuni 6 tundi. Kaks tundi pärast maksimaalse kontsentratsiooni saabumist plasmas on toimeaine kontsentratsioon sünoviaalvedelikus juba suurem kui plasmas ja see jääb suuremaks kuni 12-ks tunniks.

Biotransformatsioon

Diklofenaki biotransformatsioon toimub osaliselt intaktse molekuli glükuronidatsiooni teel, kuid peamiselt üksik- ja multihüdroksüleerumise ning metoksüleerumise teel, mille tulemuseks on mitmed

fenoolmetaboliidid, millest enamik konjugeeritakse glükuroniidkonjugaatideks. Kaks nendest fenoolmetaboliitidest on bioloogiliselt aktiivsed, kuid palju vähemal määral kui diklofenak.

Eritumine

Diklofenaki kogu süsteemne kliirens plasmast on 263 ± 56 ml/min (keskmine väärtus ± SD). Lõplik poolväärtusaeg plasmas on 1 kuni 2 tundi. Neljal metaboliidil, sh kahel aktiivsel, on samuti lühike poolväärtusaeg - 1 kuni 3 tundi.

Ligikaudu 60% manustatud annusest eritub uriiniga intaktse molekuli glükuroniidkonjugaadi ja metaboliitidena, millest enamus on samuti konverteeritud glükuroniidkonjugaatideks. Muutumatu toimeainena eritub vähem kui 1%. Ülejäänud annus elimineeritakse metaboliitidena sapi ja roojaga.

Teised patsientide eripopulatsioonid

Eakad

Vanusest tingitud olulisi erinevusi ravimi imendumise, ainevahetuse või eritumise osas pole täheldatud, välja arvatud juhud, kus 5 eakal patsiendil määrati 15 minutilise intravenoosse infusiooni järel 50% kõrgem plasmakontsentratsioon võrreldes noorte tervete isikutega.

Neerufunktsioonihäirega patsiendid

Neerukahjustusega patsientidel ei saa üksikannuse kineetika põhjal järeldada muutumatu toimeaine kuhjumist, kui rakendatakse tavapärast annustamisskeemi. Kui kreatiniini kliirens on alla 10 ml/min, on hüdroksümetaboliitide arvestuslik püsikontsentratsioon plasmas ligikaudu 4 korda suurem kui normaalsetel isikutel. Sellele vaatamata erituvad metaboliidid lõpuks sapi kaudu.

Maksahaigusega patsiendid

Kroonilise hepatiidi või mitte-dekompenseeritud maksatsirroosiga patsientidel on diklofenaki farmakokineetika ja metabolism samasugused kui ilma maksahaiguseta patsientidel.

Prekliinilised ohutusandmed

Täiendavat informatsiooni ei ole.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Bensüülalkohol, naatriumformaldehüüdsulfoksülaat, propüleenglükool, naatriummetabisulfit, naatriumhüdroksiid, süstevesi.

Sobimatus

Ei kohaldata.

Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 OC.

Pakendi iseloomustus ja sisu

3 ml ampullid, 5, 10 või 100 tk pakendis Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Almiral süstelahuse ampullid on mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Avada aseptilistes tingimustes. Mitte segada teiste süstelahustega.

Valmislahus tuleb manustada kohe. Infusioonilahust ei tohi pärast manustamiskõlblikuks muutmist säilitada.

MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd, p.o. box 51409, Limassol,

Küpros

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 30.032001

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.02.2011

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Oktoober 2016