Venlobax - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Venlobax 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid
Venlobax 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks Venlobax 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 84,85 mg
venlafaksiinvesinikkloriidi, mis vastab 75 mg venlafaksiinile.

Üks Venlobax 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 169,71 mg
venlafaksiinvesinikkloriidi, mis vastab 37,5 mg venlafaksiinile.

INN. Venlafaxinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel.

Venlobax 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid on suurusega ,,1" kapslid, millel
on roosa läbipaistmatu kaas ja keha ning mille kaanele on musta tindiga märgitud ,,RVn" ja kehale
,,75".

Venlobax 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid on suurusega ,,0" kapslid, millel
on karamellivärvi läbipaistmatu kaas ja keha ning mille kaanele on musta tindiga märgitud ,,RVn" ja
kehale ,,150".


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon.

Depressiooni retsidiivide profülaktika.

Generaliseerunud ärevushäire.

Sotsiaalfoobia.

Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Depressioon
Venlobax"i soovitatav algannus on 75 mg üks kord ööpäevas. Patsientide puhul, kellel algannusega
75 mg ööpäevas ravivastus puudub, võib olla kasu annuste suurendamisest kuni maksimaalse annuseni
375 mg ööpäevas. Annuseid võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallide järel. Kui
sümptomite raskuse tõttu on kliiniliselt põhjendatud, võib annuseid suurendada lühemate intervallide
järel, kuid mitte sagedamini kui 4 ööpäeva järel.

Annusest sõltuvate kõrvaltoimete riski tõttu tuleks annuseid suurendada üksnes pärast kliinilise
hinnangu andmist (vt lõik 4.4). Säilitada tuleks väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleks ravida piisava ajaperioodi jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravivajadus tuleb
regulaarselt igal üksikjuhul eraldi üle hinnata. Depressiooni kordumise ennetamiseks võib osutuda
sobivaks ka pikaajaline ravi. Enamikel juhtudel on depressiooni kordumise ennetamiseks soovitatav
annus võrdne olemasoleva episoodi korral kasutatava annusega.

Antidepressantide kasutamist peab jätkama vähemalt kuue kuu jooksul pärast remissiooni.

Generaliseerunud ärevushäire
Venlobax"i soovitatav algannus on 75 mg üks kord ööpäevas. Patsientide puhul, kellel algannusega
75 mg ööpäevas ravivastus puudub, võib olla kasu annuste suurendamisest kuni maksimaalse annuseni
225 mg ööpäevas. Annuseid võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallide järel.

Annusest sõltuvate kõrvaltoimete riski tõttu tuleks annuseid suurendada üksnes pärast kliinilise
hinnangu andmist (vt lõik 4.4). Säilitada tuleks väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleks ravida piisava ajaperioodi jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravivajadus tuleb
regulaarselt igal üksikjuhul eraldi üle hinnata.

Sotsiaalfoobia
Venlobax"i soovitatav annus on 75 mg üks kord ööpäevas. Ei ole tõestatud, et suuremad annused
annaksid täiendavat kasu.

Sellegipoolest võib üksikpatsientide puhul, kellel algannusega 75 mg ööpäevas ravivastus puudub,
kaaluda annuste suurendamist kuni maksimaalse annuseni 225 mg ööpäevas. Annuseid võib
suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallide järel.

Annusest sõltuvate kõrvaltoimete riski tõttu tuleks annuseid suurendada üksnes pärast kliinilise
hinnangu andmist (vt lõik 4.4). Säilitada tuleks väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleks ravida piisava ajaperioodi jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravivajadus tuleb
regulaarselt igal üksikjuhul eraldi üle hinnata.

Paanikahäire
Soovitatav on Venlobax"i kasutada annuses 37,5 mg ööpäevas 7 ööpäeva jooksul. Seejärel tuleks
annust suurendada 75 mg-ni ööpäevas. Patsientide puhul, kellel annusega 75 mg ööpäevas ravivastus
puudub, võib olla kasu annuste suurendamisest kuni maksimaalse annuseni 225 mg ööpäevas.
Annuseid võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallide järel.

Annusest sõltuvate kõrvaltoimete riski tõttu tuleks annuseid suurendada üksnes pärast kliinilise
hinnangu andmist (vt lõik 4.4). Säilitada tuleks väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleks ravida piisava ajaperioodi jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravivajadus tuleb
regulaarselt igal üksikjuhul eraldi üle hinnata.

Kasutamine eakatel patsientidel
Ainuüksi patsiendi vanuse põhjal ei peeta venlafaksiini annuste spetsiifilist kohandamist vajalikuks.
Sellegipoolest tuleb eakate ravimisel olla ettevaatlik (nt võimaliku neerukahjustuse ning vananemisega
kaasnevate võimalike muutuste tõttu neurotransmitteri tundlikkuses ja afiinsuses). Alati tuleks
kasutada väikseimat efektiivset annust ning kui annuse suurendamine osutub vajalikuks, tuleb
patsiente hoolikalt jälgida.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Venlafaksiini ei soovitata kasutada lastel ega noorukitel.

Kontrollitud kliinilistes uuringutes depressiooniga lastel ja noorukitel ei ole õnnestunud
demonstreerida efektiivsust ning need ei toeta venlafaksiini kasutamist nendel patsientidel (vt lõigud
4.4 ja 4.8).

Venlafaksiini efektiivsust ja ohutust kasutamisel teistel näidustustel lastel ja alla 18-aastastel
noorukitel ei ole kindlaks tehtud.

Kasutamine maksakahjustusega patsientidel
Kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleks üldiselt kaaluda annuse vähendamist 50%
võrra. Samas võib kliirensi indiviididevahelise varieeruvuse tõttu olla soovitatav individuaalne annuste
määramine.

Raske maksakahjustusega patsientide kohta on saadud piiratud hulgal andmeid. Soovitav on olla
ettevaatlik ning kaaluda tuleks annuse vähendamist rohkem kui 50% võrra. Raske maksakahjustusega
patsientide ravimisel tuleks kaaluda potentsiaalse kasu ja riski suhet.

Kasutamine neerukahjustusega patsientidel
Kuigi patsientidel, kelle glomerulaarfiltratsiooni kiirus (GFR) on 30...70 ml minutis, ei ole vajalik
annuse kohandamine, on soovitav olla ettevaatlik. Hemodialüüsi vajavate patsientide ja raske
neerukahjustusega patsientide (GFR < 30 ml/min) puhul tuleks annust vähendada 50% võrra. Kliirensi
indiviididevahelise varieeruvuse tõttu võib nende patsientide jaoks olla soovitav individuaalne annuste
määramine.

Ärajätusümptomid, mida on esinenud venlafaksiini kasutamise lõpetamisel
Vältida tuleb ravimi võtmise järsku lõpetamist. Venlafaksiinravi lõpetamisel tuleb annust järk-järgult
vähendada vähemalt kahenädalase perioodi vältel, et vähendada ärajätureaktsioonide tekkimise riski
(vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui annuse vähendamise või ravi lõpetamise järgselt tekivad talumatud
sümptomid, võib kaaluda ravi jätkamist viimati määratud annusega. Seejärel võib arst jätkata annuse
vähendamist, kuid väiksema kiirusega.

Suukaudne.

Venlobax"i soovitatakse võtta koos toiduga, iga päev umbes samal ajal. Kapslid tuleb koos vedelikuga
tervelt alla neelata, neid ei tohi poolitada, purustada, närida ega lahustada.

Venlafaksiini toimeainet otsekohe vabastavate tablettidega ravi saavate patsientide puhul võib üle
minna venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavatele tablettidele, kasutades lähimat
ekvivalentset ööpäevast annust. Näiteks võib venlafaksiini toimeainet otsekohe vabastavate tablettide
annuselt 37,5 mg kaks korda ööpäevas üle minna venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate
tablettide annusele 75 mg üks kord ööpäevas. Vajalikuks võib osutuda annuse individuaalne
kohandamine.

Venlobax sisaldab sferoide, mis vabastavad toimeainet aeglaselt seedetraktis. Nende sferoidide
lahustumatu osa kõrvaldatakse ning seda võib leida väljaheitest.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Samaaegne ravi koos pöördumatu toimega monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega on
vastunäidustatud serotoniini sündroomi tekkeriski tõttu, mille sümptomiteks on näiteks ärritus, treemor
ja hüpertermia. Venlafaksiini kasutamist ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast pöördumatu
toimega MAO inhibiitoritega ravi lõpetamist.

Venlafaksiini kasutamine tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne pöördumatu toimega MAO
inhibiitoritega ravi alustamist (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks venlafaksiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või ­katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelevalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Venlobax"i ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimiseks. Kliinilistes uuringutes on
antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel esinenud platseebogrupiga võrreldes rohkem
suitsidaalset käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust,
vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliinilise seisundi tõttu on siiski otsustatud ravi määrata, tuleb
patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite ilmnemise osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt
ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalisest mõjust laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele
ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Serotoniini sündroom
Nagu teistegi serotoninergiliste ainete puhul, võib venlafaksiiniga ravimisel tekkida serotoniini
sündroom, potentsiaalselt eluohtlik seisund, eriti kasutamisel koos teiste ainetega, mis võivad
mõjutada serotoninergilise neurotransmissiooni süsteeme, nagu MAO inhibiitorid (vt lõigud 4.3 ja
4.5).

Serotoniini sündroomi sümptomite hulka võivad kuuluda vaimse seisundi muutused (nt ärritus,
hallutsinatsioonid, kooma), autonoomne ebastabiilsus (nt tahhükardia, labiilne vererõhk, hüpertermia),
neuromuskulaarsed häired (nt hüperrefleksia, koordineerimatus) ja/või seedetrakti sümptomid (nt
iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus).

Suletud nurga glaukoom
Venlafaksiinraviga seoses võib tekkida müdriaas. Silma siserõhu tõusuga patsiente või ägeda suletud
nurga glaukoomi (kinnise nurga glaukoom) tekke riskiga patsiente soovitatakse hoolikalt jälgida.

Vererõhk
Venlafaksiinraviga seoses on sageli kirjeldatud annusest sõltuvat vererõhu tõusu. Mõningatel juhtudel
on turustamisjärgsete andmete põhjal kirjeldatud olulist vererõhu tõusu, mis on vajanud viivitamatut
ravi. Enne ravi alustamist tuleb kõiki patsiente hoolikalt kontrollida kõrgvererõhutõve suhtes ning
olemasolev hüpertensioon peab olema kontrolli alla saadud. Vererõhku tuleb kontrollida perioodiliselt,
pärast ravi alustamist ja annuse muutmise järel. Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kellel
vererõhu tõus võib halvendada olemasolevaid seisundeid, nt südame funktsiooni kahjustusega
patsiendid.

Südame löögisagedus
Südame löögisagedus võib tõusta, eriti suuremate annuste puhul. Ettevaatus on vajalik patsientide
puhul, kellel südame löögisageduse tõus võib halvendada olemasolevaid seisundeid.

Südamehaigus ja rütmihäire risk
Venlafaksiini ei ole uuritud hiljutise müokardiinfarkti või ebastabiilse südamehaigusega patsientidel.
Seetõttu tuleb ravimit nendel patsientidel kasutada ettevaatusega.

Turustamisjärgsete andmete põhjal on venlafaksiini kasutamisel kirjeldatud surmaga lõppevaid
südame rütmihäireid, eriti üleannustamise korral. Enne venlafaksiini väljakirjutamist patsientidele,
kellel on kõrge risk tõsise südame rütmihäire tekkeks, tuleb hinnata riski ja kasu vahelist tasakaalu.

Krambid
Venlafaksiiniga ravimisel võivad tekkida krambid. Nagu kõiki antidepressante, tuleb venlafaksiini
kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krampe ning vastavaid patsiente tuleb
hoolikalt jälgida. Kõikidel patsientidel, kellel tekivad krambid tuleb ravi katkestada.

Hüponatreemia
Venlafaksiini kasutamisel võivad esineda hüponatreemia ja/või antidiureetilise hormooni liignõristuse
sündroomi (SIADH) juhtumid. Kõige sagedamini on neid kirjeldatud vedelikupuudusega või
dehüdreeritud patsientidel. Risk nende juhtumite esinemiseks võib olla suurem eakatel patsientidel,
diureetikume võtvatel patsientidel ning patsientidel, kes on mingil muul põhjusel kaotanud vedelikku.

Ebanormaalne veritsus
Serotoniini tagasihaaret inhibeerivad ravimid võivad põhjustada trombotsüütide funktsiooni
halvenemist. Venlafaksiini võtvatel patsientidel võib olla suurem risk naha ja limaskestade veritsuse,
sealhulgas seedetrakti verejooksu tekkeks. Sarnaselt teiste serotoniini tagasihaarde inhibiitoritega tuleb
venlafaksiini kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on eelsoodumus veritsuste tekkeks, sh
antikoagulante ja trombotsüütide inhibiitoreid saavad patsiendid.

Seerumi kolesteroolisisaldus
Platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes täheldati kliiniliselt olulist seerumi kolesteroolitaseme
tõusu 5,3%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 0,0%-l platseebot saanud patsientidest, kes said
ravi vähemalt 3 kuu jooksul. Pikaajalise ravi käigus tuleks kaaluda kolesteroolitaseme määramist.

Manustamine koos kehakaalu langetavate ainetega
Venlafaksiinravi ohutust ja efektiivsust kombinatsioonis kehakaalu langetavate ainetega (sh
fentermiiniga) ei ole kindlaks tehtud. Venlafaksiini ei ole soovitatav manustada koos kehakaalu
langetavate ainetega. Venlafaksiin ei ole näidustatud kehakaalu langetamiseks eraldi võetuna ega
kombinatsioonis teiste ravimitega.

Mania/hüpomania
Mania/hüpomania võib esineda väikesel osal meeleoluhäiretega patsientidest, kes saavad
antidepressante, sh venlafaksiini. Sarnaselt teiste antidepressantidega tuleb venlafaksiini kasutada
ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis või perekonnaanamneesis bipolaarne häire.

Agressiivsus
Agressiivsus võib tekkida väikesel arvul patsientidel, kes on saanud antidepressante, sh venlafaksiini.
Seda on kirjeldatud ravi alustamisel, annuste muutmisel ja ravi lõpetamisel.
Sarnaselt teiste antidepressantidega tuleb venlafaksiini kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on
anamneesis agressiivsus.

Ravi lõpetamine
Ravi lõpetamisel tekkivad ärajätusümptomid on tavalised, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8).
Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamisel (annuste vähendamisel ja pärast vähendamist)
kõrvaltoimed ligikaudu 31%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 17%-l platseebot võtvatest
patsientidest.

Ärajätusümptomite tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sh ravi kestus ja annus ning annuse
vähendamise kiirus. Kõige sagedamini kirjeldatud reaktsioonid on pearinglus, tundlikkuse häired (sh
paresteesia), unehäired (sh unetus ja ärevad unenäod), rahutus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine,
treemor ja peavalu. Üldiselt on need sümptomid kerged või mõõdukad, kuid mõnel patsiendil võivad
need olla tugevalt väljendunud. Tavaliselt tekivad need esimestel päevadel pärast ravi lõppu, kuid
väga üksikutel juhtudel on kirjeldatud nende esinemist patsientidel, kes on kogemata annuse vahele
jätnud. Üldiselt on need sümptomid iseenesest mööduvad ning tavaliselt taanduvad 2 nädala jooksul,
kuid mõnel isikul võivad need kesta kauem (2...3 kuud või enam). Seetõttu on soovitav venlafaksiini
annuseid ravi lõpetamisel järk-järgult vähendada mitme nädala või kuu jooksul, vastavalt patsiendi
vajadustele (vt lõik 4.2).

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Venlafaksiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab subjektiivselt ebameeldiv
või piinav rahutus ning vajadus kogu aeg liikuda, millega kaasneb võimetus rahulikult istuda või
seista. Kõige tõenäolisemalt võib seda esineda paari esimese ravinädala jooksul. Patsientidel, kellel
tekivad sellised sümptomid, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Suukuivus
10%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest kirjeldatakse suukuivuse esinemist. See võib suurendada
kaariese riski ning patsiente tuleks teavitada suuhügieeni olulisusest.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitorid

Pöördumatu toimega mitteselektiivsed MAO inhibiitorid
Venlafaksiini ei tohi kasutada kombinatsioonis pöördumatu toimega mitteselektiivsete MAO
inhibiitoritega. Venlafaksiini kasutamist ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast ravi
lõpetamist pöördumatu toimega mitteselektiivsete MAO inhibiitoritega. Venlafaksiinravi peab
lõpetama vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega mitteselektiivse MAO
inhibiitoriga (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Pöörduva toimega selektiivne MAO-A inhibiitor (moklobemiid)
Serotoniini sündroomi riski tõttu ei ole soovitatav venlafaksiini kombinatsioon pöörduva toimega ja
selektiivse MAO inhibiitoriga, nagu moklobemiid. Pöörduva toimega MAO inhibiitori ravi järgselt
võib enne venlafaksiinravi alustamist teha lühema üleminekuperioodi kui 14 ööpäeva. Soovitatav on
venlafaksiinravi lõpetamine vähemalt 7 päeva enne pöörduva toimega MAO inhibiitorravi alustamist
(vt lõik 4.4).

Pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor (linesoliid)
Antibiootikum linesoliid on nõrk pöörduva toimega ja mitteselektiivne MAO inhibiitor ning seda ei
tohi anda venlafaksiinravi saavatele patsientidele (vt lõik 4.4).

Venlafaksiinravi alustamisel kohe pärast MAO inhibiitorravi lõpetamist või MAO inhibiitorravi
alustamisel kohe pärast venlafaksiinravi lõpetamist on patsientidel kirjeldatud raskeid kõrvaltoimeid.
Nende kõrvaltoimete hulka kuulusid treemor, müokloonus, higistamine, iiveldus, oksendamine,
õhetus, pearinglus ja hüpertermia koos maliigset neuroleptilist sündroomi meenutavate nähtudega,
krambid ja surm.

Serotoniini sündroom
Nagu teistegi serotoninergiliste ainete puhul, võib venlafaksiinravi ajal tekkida serotoniini sündroom,
eriti kasutamisel koos teiste ainetega, mis võivad mõjutada serotoninergilise neurotransmissiooni
süsteeme (sh triptaanid, SSRI-d, SNRI-d, liitium, sibutramiin, tramadool või naistepuna [Hypericum
perforatum]), ravimitega, mis pärsivad serotoniini metabolismi (sh MAO inhibiitorid) või serotoniini
eelühenditega (nagu trüptofaani sisaldavad toidulisandid).

Kui venlafaksiinravi koos SSRI, SNRI või serotoniini retseptori agonistiga (triptaan) on kliiniliselt
õigustatud, on soovitav patsiendi hoolikas jälgimine, eriti ravi alguses ja annuste suurendamisel.
Venlafaksiini ja serotoniini eelühendite (nagu trüptofaani sisaldavad toidulisandid) samaaegne
kasutamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

Kesknärvisüsteemi mõjutavad ained
Venlafaksiini ja teiste KNS-i mõjutavate ainete samaaegse kasutamisega seonduvat riski ei ole
süstemaatiliselt uuritud. Seetõttu on soovitav ettevaatus, kui venlafaksiini võetakse kombinatsioonis
teiste KNS-i mõjutavate ainetega.

Etanool
On näidatud, et venlafaksiin ei tugevda alkoholist tingitud vaimsete ja motoorsete oskuste häirumist.
Sellegipoolest, nagu kõikide KNS-i mõjutavate ainete puhul, on patsientidel soovitav vältida alkoholi
tarbimist.

Teiste ravimite mõju venlafaksiinile
Ketokonasool (CYP3A4 inhibiitor)
Ketokonasooliga läbi viidud farmakokineetilises uuringus kiiretel (EM) ja aeglastel (PM) CYP2D6
metaboliseerijatel näidati ketokonasooli manustamise järgselt nii venlafaksiini (CYP2D6 PM ja EM
uuringualustel vastavalt 70% ja 21%) kui ka O-desmetüülvenlafaksiini (CYP2D6 PM ja EM
uuringualustel vastavalt 33% ja 23%) puhul kõrgemat plasmakontsentratsiooni (AUC). CYP3A4
inhibiitorite (nt atasanaviir, klaritromütsiin, indinaviir, itrakonasool, vorikonasool, posakonasool,
ketokonasool, nelfinaviir, ritonaviir, sakvinaviir, telitromütsiin) ja venlafaksiini samaaegne kasutamine
võib tõsta venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini kontsentratsioone. Seetõttu on soovitav rakendada
ettevaatust, kui patsiendi ravi hõlmab CYP3A4 inhibiitori ja venlafaksiini kooskasutamist.

Venlafaksiini mõju teistele ravimitele
Liitium
Venlafaksiini ja liitiumi samaaegsel kasutamisel võib tekkida serotoniini sündroom (vt Serotoniini
sündroom).

Diasepaam
Venlafaksiinil puudub toime diasepaami ja selle aktiivse metaboliidi, desmetüüldiasepaami
farmakokineetikale ja farmakodünaamikale. Diasepaamil ei näi olevat mõju venlafaksiini ega O-
desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikale. Ei ole teada, kas teiste bensodiasepiinide puhul esineb
farmakokineetilist ja/või farmakodünaamilist koostoimet.

Imipramiin
Venlafaksiin ei mõjutanud imipramiini ega 2-OH-imipramiini farmakokineetikat. Venlafaksiini
annuse 75...150 mg ööpäevas manustamisel tekkis annusest sõltuv 2-OH-desipramiini AUC
suurenemine 2,5...4,5 korda. Imipramiin ei mõjutanud venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini
farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus on teadmata. Venlafaksiini ja imipramiini
koosmanustamisel tuleb rakendada ettevaatust.

Haloperidool
Farmakokineetilises uuringus haloperidooliga näidati suukaudse haloperidooli kogukliirensi langust
42%, AUC suurenemist 70% ja Cmax suurenemist 88% võrra, kuid haloperidooli poolväärtusaja osas
muutusi ei esinenud. Seda tuleks arvestada patsientide puhul, keda ravitakse samaaegselt haloperidooli
ja venlafaksiiniga. Selle koostoime kliiniline tähtsus on teadmata.

Risperidoon
Venlafaksiin suurendas risperidooni AUC-d 50% võrra, kuid ei muutnud oluliselt aktiivse
kogufraktsiooni (risperidoon pluss 9-hüdroksürisperidoon) farmakokineetilist profiili. Selle koostoime
kliiniline tähtsus on teadmata.

Metoprolool
Venlafaksiini ja metoprolooli samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikele farmakokineetiliste
koostoimete uuringus suurenes metoprolooli plasmakontsentratsioon ligikaudu 30...40%, ilma et oleks
muutunud selle aktiivse metaboliidi, -hüdroksümetoprolooli plasmakontsentratsioon. Selle leiu
kliiniline tähtsus hüpertensiooniga patsientidel on teadmata. Metoprolool ei muutnud venlafaksiini ega
selle aktiivse metaboliidi, O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetilist profiili. Venlafaksiini ja
metoprolooli koosmanustamisel tuleb rakendada ettevaatust.

Indinaviir
Farmakokineetilises uuringus indinaviiriga näidati indinaviiri AUC vähenemist 28% võrra ning Cmax
vähenemist 36% võrra. Indinaviir ei mõjutanud venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini
farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus on teadmata.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
Venlafaksiini kasutamise kohta rasedatel naistel ei ole piisavalt andmeid.

Loomkatsetes on näidatud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Potentsiaalne risk
inimestele on teadmata. Venlafaksiini tohib manustada rasedatele naistele ainult juhul, kui oodatav
kasu kaalub üles kõik võimalikud riskid.

Nagu teiste serotoniini tagasihaarde inhibiitorite puhul (SSRI-d/SNRI-d), võivad vastsündinutel
tekkida ärajätunähud, kui venlafaksiini kasutatakse sünnituseni või vahetult enne sünnitust. Mõnedel
vastsündinutel, kes puutusid kolmandal trimestril venlafaksiiniga kokku, tekkisid tüsistused, mis
nõudsid sondi kaudu toitmist, hingamisfunktsiooni toetust või pikaajalist haiglaravi. Sellised tüsistused
võivad tekkida vahetult pärast sünnitust.

Kui ema on raseduse hilises staadiumis kasutanud SSRI/SNRI-sid, võib vastsündinutel täheldada
järgnevaid sümptomeid: ärrituvus, treemor, hüpotoonia, pidev nutmine ning imemis- või
magamisraskused. Need sümptomid võivad esineda kas serotoninergiliste toimete või ravimi mõju
tõttu. Enamikel juhtudel täheldatakse neid tüsistusi vahetult pärast sünnitust või 24 tunni jooksul
pärast sünnitust.

Imetamine
Venlafaksiin ja selle aktiivne metaboliit, O-desmetüülvenlafaksiin erituvad rinnapiima. Ei saa
välistada riski rinnapiima saavale lapsele. Seetõttu tuleb teha otsus, kas jätkata/lõpetada rinnaga
toitmine või jätkata/lõpetada ravi Venlobax"iga, võttes arvesse rinnaga toitmisest saadavat kasu lapsele
ning Venlobax-ravist saadavat kasu naisele.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Kõik psühhoaktiivsed ravimid võivad halvendada otsustusvõimet, mõtlemist ja motoorseid oskusi.
Seetõttu tuleb kõiki venlafaksiini saavaid patsiente hoiatada mõju eest autojuhtimise või ohtlike
masinate käsitsemise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (> 1/10) esinenud kõrvaltoimed olid iiveldus, suukuivus,
peavalu ja higistamine (sh öine higistamine).

Allpool loetletud kõrvaltoimed on jagatud esinemissageduse ja organsüsteemi järgi.

Esinemissagedused on defineeritud järgnevalt: väga sage ( 1/10), sage ( 1/100 kuni < 1/10), aeg-
ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100), harv ( 1/10000 kuni < 1/1000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate
andmete alusel).

Organsüsteem Väga
sage Sage Aeg-ajalt
Harv
Teadmata
Vere ja
Ekhümoos,

Limaskestade veritsus,
lümfisüsteemi
seedetrakti
pikenenud veritsusaeg,
häired
verejooks
trombotsütopeenia,
vere düskraasiad (sh
agranulotsütoos,
aplastiline aneemia,
neutropeenia ja
pantsütopeenia)
Ainevahetus- ja
Suurenenud
Kehakaalu tõus
Kõrvalekalded
toitumishäired
kolesterooli-
maksafunktsiooni testides,
sisaldus
hüponatreemia, hepatiit,
seerumis,
antidiureetilise hormooni
kehakaalu
liignõristuse sündroom
langus
(SIADH), prolaktiini
sisalduse suurenemine
Närvisüsteemi
Suukuivus
Eba-
Apaatia,
Akatiisia/
Maliigne neuroleptiline
häired
(10,0%),
normaalsed
hallutsinat-
psühho-
sündroom,
peavalu
unenäod,
sioonid,
motoorne
serotoninergiline
(30,3%)*
libiido langus,
müokloonus,
rahutus,
sündroom, deliirium,
pearinglus,
ärritus,
krambid,
ekstrapüramidaalsed
lihastoonuse
halvenenud
maniakaalne
reaktsioonid (sh düstoonia
tõus (hüper-
koordinatsioon reaktsioon
ja düskineesia), tardiivne
toonus), unetus, ja tasakaal
düskineesia, suitsidaalsed
närvilisus,
mõtted ja ­käitumine**
paresteesia,
sedatsioon,
treemor,
segasus,
depersonali-
satsioon
Meeleelundite
Akommodat-
Muutunud

Suletud nurga glaukoom
kahjustused
siooni häired,
maitse-
müdriaas,
tundlikkus,
nägemishäired
tinnitus
Kardio-
Hüpertensioon,
Ortostaatiline
Hüpotensioon,
QT-
vaskulaar-
vasodilatsioon
hüpotensioon,
intervalli pikenemine,
süsteemi häired
(peamiselt
minestus,
vatsakeste fibrillatsioon,
kuumalained/
tahhükardia
ventrikulaarne tahhükardia
kuumahood),
(sh torsade de pointes)
südame-
pekslemine
Respiratoorsed
Haigutamine
Pulmonaalne
eosinofiilia
häired
Seedetrakti
Iiveldus
Vähenenud
Bruksism,
Pankreatiit
häired
(20,0%)
söögiisu
kõhulahtisus
(anoreksia),
kõhukinnisus,
oksendamine
Naha
Higistamine
Lööve,
Multiformne
erüteem,

kahjustused
(sh öine
alopeetsia
toksiline epidermise
higistamine)
nekrolüüs, Stevensi-
[12,2%]
Johnsoni sündroom,
sügelus, urtikaaria
Lihas-skeleti
Rabdomüolüüs
kahjustused
Urogenitaaltrakti Ebanormaalne
Ebanormaalne


häired
ejakulatsioon/
orgasm
orgasm
(naised), uriini
(mehed),
retentsioon
anorgasmia,
erektsiooni-
häired
(impotentsus),
urineerimis-
häired
(peamiselt
raskendatud
urineerimine),
menstruaal-
häired, millega
kaasnevad
suurenenud
veritsus või
suurenenud
ebaregulaarne
veritsus (nt
menorraagia,
metrorraagia),
pollakisuuria
Üldised häired

Asteenia
Valgus-
Anafülaksia
(väsimus),
tundlikkus-
külmavärinad
reaktsioon

* Ühendatud kliinilistes uuringutes oli peavalu esinemissagedus 30% venlafaksiini puhul vs 31,3%
platseebo puhul.
** Venlafaksiinravi käigus ja vahetult pärast ravi lõpetamist on kirjeldatud suitsiidimõtete ja
suitsidaalse käitumise juhtumite esinemist (vt lõik 4.4).

Venlafaksiinravi lõpetamine (eriti kui seda tehakse järsku) viib sageli võõrutussümptomite tekkeni.
Kõige sagedamini kirjeldatud reaktsioonid on pearinglus, tundlikkushäired (sh paresteesia), unehäired
(sh unetus ja ärevad unenäod), ärritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor, peavalu ja
gripisündroom. Üldiselt on need juhtumid kerged või mõõdukad ning iseenesest mööduvad, kuid
mõnel patsiendil võivad need olla tugevalt väljendunud ja/või pikaajalised. Seetõttu on soovitav siis,
kui venlafaksiinravi ei ole enam vajalik, lõpetada ravi annuste järk-järgulise vähendamise teel (vt
lõigud 4.2 ja 4.4).

Pediaatrilised patsiendid
Üldiselt on venlafaksiini kõrvaltoimete profiil (platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes) nii
täiskasvanutel kui lastel ja noorukitel (vanuses 6 kuni 17) sarnane. Sarnaselt täiskasvanutega on
täheldatud söögiisu vähenemist, kehakaalu langust, vererõhu tõusu ning kolesteroolisisalduse
suurenemist seerumis (vt lõik 4.4).

Lastel läbi viidud kliinilistes uuringutes on täheldatud kõrvaltoimena suitsiidimõtete esinemist. Samuti
on täheldatud vaenulikkuse sagenemist ning enesevigastamist, viimast eriti depressiooni puhul.

Pediaatriliste patsientide puhul on iseäranis täheldatud järgnevaid kõrvaltoimeid: kõhuvalu, ärritus,
seedehäire, ekhümoos, ninaverejooks ja müalgia.

4.9 Üleannustamine

Turustamisjärgsete andmete põhjal on venlafaksiini üleannustamisest teatatud valdavalt
kombinatsioonis alkoholi ja/või teiste ravimitega. Üleannustamise korral on kõige sagedamini
kirjeldatud tahhükardiat, muutusi teadvuse tasemes (unisusest koomani), müdriaasi, krampe ja
oksendamist. Kirjeldatud on ka elektrokardiograafiliste muutuste (nt QT-intervalli pikenemine, Hisi
kimbu blokaad, QRS-i pikenemine), ventrikulaarse tahhükardia, bradükardia, hüpotensiooni,
pearingluse ja surma esinemist.

Avaldatud retrospektiivsete uuringute andmetel võib venlafaksiini üleannustamine
SSRI-antidepressantidega võrreldes olla seotud kõrgenenud letaalsuse riskiga, kuid tritsükliliste
antidepressantidega võrreldes väiksema riskiga. Epidemioloogilistes uuringutes on näidatud, et
venlafaksiiniga ravitud patsientidel esineb rohkem suitsiidi riskifaktoreid kui SSRI-dega ravitud
patsientidel. Ei ole selge, kui suurel määral on suurenenud risk letaalseks lõppeks seotud venlafaksiini
üleannustamisest tuleneva toksilisuse või venlafaksiiniga ravitavate patsientide mõningate
eripäradega. Üleannustamise riski vähendamiseks tuleks venlafaksiini välja kirjutada kõige väiksemas
koguses, mis on kooskõlas hea ravimisviisiga.

Soovitatav ravi
Soovitatavad on üldised toetavad ja sümptomaatilised ravivõtted; tuleb jälgida südamerütmi ning
elulisi näitajaid. Aspiratsiooniohu korral ei soovitata oksendamist esile kutsuda. Maoloputus võib olla
näidustatud, kui seda teostatakse vahetult pärast ravimi sissevõtmist või vastavate sümptomitega
patsientide puhul. Ravimi toimeaine imendumist võib samuti piirata aktiivsöe manustamisega.
Diureesi forsseerimine, dialüüs, hemoperfusioon ning verevahetus tõenäoliselt kasu ei anna.
Teadaolevalt puudub venlafaksiinil spetsiifiline antidoot.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised
omadused

Farmakoterapeutiline grupp: teised antidepressandid ­ ATC kood: N06AX16.

Arvatakse, et venlafaksiini antidepressiivne toime inimestel on seotud kesknärvisüsteemi
neurotransmitterite aktiivsuse potentseerimisega. Prekliinilistes uuringutes on näidatud, et venlafaksiin
ja selle peamine metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin (ODV) on serotoniini ja noradrenaliini
tagasihaarde inhibiitorid. Venlafaksiin inhibeerib nõrgalt ka dopamiini tagasihaaret. Venlafaksiin ja
selle aktiivne metaboliit vähendavad -adrenergiliste retseptorite tundlikkust nii lühiajalisel (üks
annus) kui pikaajalisel manustamisel. Venlafaksiin ja ODV on väga sarnased oma üldise toime poolest
neurotransmitterite tagasihaardele ja retseptorite sidumisele.

Venlafaksiinil praktiliselt puudub afiinsus in vitro roti aju muskariini, kolinergilistele,
H1-histaminergiliste või 1-adrenergilistele retseptoritele. Farmakoloogiline aktiivsus nende
retseptorite suhtes võib olla seotud teiste antidepressantide puhul erinevate antikolinergiliste,
sedatiivsete ja kardiovaskulaarsete kõrvaltoimetega.

Venlafaksiin ei oma monoaminooksüdaasi (MAO) inhibeerivat toimet.

In vitro uuringutes on näidatud, et venlafaksiinil praktiliselt puudub afiinsus opiaadi või
bensodiasepiinide suhtes tundlikele retseptoritele.

Depressioon

Toimeainet otsekohe vabastava venlafaksiini efektiivsust depressiooni ravis demonstreeriti viies
randomiseeritud, topeltpimedas, platseebokontrolliga, lühiajalises uuringus, mille kestus jäi
vahemikku 4...6 nädalat, kasutades annuseid kuni 375 mg ööpäevas. Toimeainet prolongeeritult
vabastava venlafaksiini efektiivsus depressiivsete episoodide ravis tehti kindlaks kahes
platseebokontrolliga lühiajalistes uuringus kestusega 8 ja 12 nädalat, milles kasutatud annused jäid
vahemikku 75...225 mg ööpäevas.

Ühes pikaajalises uuringus randomiseeriti ambulatoorsed täiskasvanud patsiendid, kes olid allunud
ravile 8-nädalases avatud uuringus toimeainet prolongeeritult vabastava venlafaksiiniga (75, 150 või
225 mg), tagasilanguste jälgimiseks jätkama ravi toimeainet prolongeeritult vabastava venlafaksiiniga
eelnevalt kasutatud annuses või platseeboga kuni 26 nädala jooksul.

Teises pikaajalises uuringus tehti venlafaksiini efektiivsus korduvate depressiivsete episoodide
ennetamises kindlaks 12-kuulise perioodi jooksul platseebokontrolliga topeltpimedas kliinilises
uuringus korduva depressiooniga täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel, kes olid viimase
depressiooni episoodi ajal allunud ravile venlafaksiiniga (100...200 mg ööpäevas, manustatuna kaks
korda ööpäevas).

Generaliseerunud ärevushäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsus generaliseerunud ärevushäire
ravis täiskasvanutel ambulatoorsetel patsientidel tehti kindlaks kahes 8-nädalases,
platseebokontrolliga, fikseeritud annustega (75 ja 225 mg ööpäevas) uuringus, ühes 6-kuulises,
platseebokontrolliga, fikseeritud annustega (75 ja 225 mg ööpäevas) uuringus ja ühes 6-kuulises,
platseebokontrolliga, paindlike annustega uuringus (37,5; 75 ja 150 mg ööpäevas).

Kuigi tõestust leidis 37,5 mg ööpäevase annuse paremus platseebo suhtes, ei olnud see annus
järjekindlalt nii efektiivne kui suuremad annused.

Sotsiaalfoobia
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsus sotsiaalfoobia ravis
täiskasvanutel ambulatoorsetel patsientidel tehti kindlaks neljas topeltpimedas, paralleelgruppidega,
12-nädalases, mitmekeskuselises, platseebokontrolliga, paindlike annustega uuringus ning ühes
topeltpimedas, paralleelgruppidega, 6-kuulises, platseebokontrolliga, fikseeritud/paindlike annustega
uuringus. Patsiendid said annuseid vahemikus 75...225 mg ööpäevas. 150...225 mg ööpäevas grupi
suurem efektiivsus võrreldes 75 mg ööpäevas grupiga ei leidnud tõestust 6 kuud kestnud uuringus.

Paanikahäire
Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsus paanikahäire ravis
paanikahäirega (koos agorafoobiaga või ilma) täiskasvanutel ambulatoorsetel patsientidel tehti
kindlaks kahes topeltpimedas, 12-nädalases, mitmekeskuselises, platseebokontrolliga uuringus.
Paanikahäire uuringutes oli algannuseks 37,5 mg ööpäevas 7 päeva jooksul. Seejärel said patsiendid
ühes uuringus fikseeritud annuseid kas 75 või 150 mg ööpäevas ning teises uuringus 75 või 225 mg
ööpäevas.

Efektiivsus tehti samuti kindlaks ühes pikaajalises, topeltpimedas, platseebokontrolliga,
paralleelgruppidega uuringus, milles uuriti pikaajalist ohutust, efektiivsust ning kordumiste ennetamist
täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel, kes allusid avatud tüüpi ravile. Patsientidele jätkati
toimeainet prolongeeritult vabastava venlafaksiini manustamist samas annuses, mida nad olid võtnud
avatud uuringufaasi lõpus (75, 150 või 225 mg).

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Venlafaksiin läbib ulatusliku metabolismi, mille käigus moodustub peamiselt aktiivne metaboliit O-
desmetüülvenlafaksiin (ODV). Venlafaksiini ja ODV keskmine ± SD poolväärtusaeg plasmas on
vastavalt 5±2 tundi ja 11±2 tundi. Venlafaksiini ja ODV püsikontsentratsioonid korduvate suukaudsete
annustega ravi puhul saabuvad 3 ööpäeva jooksul. Annusevahemikus 75...450 mg ööpäevas on
venlafaksiini ja ODV farmakokineetika lineaarne.

Imendumine
Suukaudselt manustatud toimeainet otsekohe vabastava venlafaksiini üksikannustest imendub
vähemalt 92%. Presüsteemsest metabolismist tingituna on absoluutne biosaadavus 40...45%. Pärast
toimeainet otsekohe vabastava venlafaksiini manustamist saavutatakse venlafaksiini ja ODV
maksimaalne kontsentratsioon plasmas vastavalt 2 ja 3 tunni pärast. Venlafaksiini toimeainet
prolongeeritult vabastavate kapslite manustamise järgselt saavutatakse venlafaksiini ja ODV
maksimaalne kontsentratsioon plasmas vastavalt 5,5 ja 9 tunni pärast. Venlafaksiini võrdsete annuste
manustamisel kas toimeainet otsekohe vabastava tabletina või toimeainet prolongeeritult vabastava
kapslina tagab toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel aeglasema imendumiskiiruse, kuid sama
imendumisulatuse võrreldes toimeainet otsekohe vabastava tabletiga. Toit ei avalda mõju venlafaksiini
ja ODV biosaadavusele.

Jaotumine
Venlafaksiin ja ODV seonduvad terapeutiliste kontsentratsioonide korral minimaalselt inimese
plasmavalkudega (vastavalt 27% ja 30%). Pärast intravenoosset manustamist oli püsikontsentratsiooni
tingimustes venlafaksiini jaotusruumala 4,4±1,6 l/kg.

Metabolism
Venlafaksiin läbib ulatusliku metabolismi maksas. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et
venlafaksiini biotransformatsioon selle põhiliseks aktiivseks metaboliidiks ODV-ks toimub CYP2D6
vahendusel. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin metaboliseerub vähemoluliseks ja
vähemaktiivseks metaboliidiks, N-desmetüülvenlafaksiiniks, CYP3A4 vahendusel. In vitro ja in vivo
uuringud näitavad, et venlafaksiin on CYP2D6 nõrk inhibiitor. Venlafaksiin ei inhibeerinud CYP1A2,
CYP2C9 ega CYP3A4.

Eritumine
Venlafaksiin ja selle metaboliidid erituvad peamiselt neerude kaudu. Umbes 87% venlafaksiini
annusest on 48 tunni jooksul sedastatav uriinis kas muutumatul kujul venlafaksiini (5%),
konjugeerimata ODV (29%), konjugeeritud ODV (26%) või teiste vähemtähtsate inaktiivsete
metaboliitidena (27%). Venlafaksiini ja ODV keskmine ± SD kliirens plasmast püsikontsentratsiooni
tingimustes on vastavalt 1,3±0,6 l/h/kg ja 0,4±0,2 l/h/kg.

Patsientide erigrupid
Vanus ja sugu
Patsiendi vanus ja sugu ei mõjuta oluliselt venlafaksiini ja ODV farmakokineetikat.

CYP2D6 kiired/aeglased metaboliseerijad
Venlafaksiini plasmakontsentratsioon on CYP2D6 aeglastel metaboliseerijatel kõrgem kui kiiretel
metaboliseerijatel. Kuna venlafaksiini ja ODV koguhulk (AUC) on aeglastel ja kiiretel
metaboliseerijatel sarnane, ei ole nendes kahes grupis vajalikud venlafaksiini erinevad
annustamisskeemid.

Maksakahjustusega patsiendid
Child-Pugh A (kerge maksakahjustusega) ja Child-Pugh B (mõõduka maksakahjustusega) klassi
patsientidel olid tervete isikutega võrreldes venlafaksiini ja ODV poolväärtusajad pikenenud. Nii
venlafaksiini kui ODV suukaudne kliirens oli vähenenud. Täheldati märkimisväärset
indiviididevahelist varieeruvust. Raske maksakahjustusega patsientide kohta on saadud piiratud hulgal
andmeid (vt lõik 4.2).

Neerukahjustusega patsiendid
Tervete isikutega võrreldes oli dialüüsipatsientidel venlafaksiini eliminatsiooni poolväärtusaeg
pikenenud ligikaudu 180% ning kliirens vähenenud ligikaudu 57% võrra, samas oli ODV
eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud ligikaudu 142% ning kliirens vähenenud ligikaudu 56%
võrra. Raske neerukahjustusega ja hemodialüüsi vajavate patsientide puhul on vajalik annuste
kohandamine (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Uuringud venlafaksiiniga rottidel ja hiirtel ei andnud tõendust kartsinogeensest toimest. Venlafaksiin
ei olnud mutageenne arvukates in vitro ja in vivo katsetes.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes loomadel on leitud rottide puhul poegade kaalulangust,
surnultsündinud poegade arvu suurenemist ning poegade surma sageduse tõusu esimese 5
laktatsioonipäeva jooksul. Nende surmade põhjus on teadmata. Need juhtumid leidsid aset annuse
30 mg/kg/ööpäevas juures, mis on 4 korda suurem (mg/kg arvestuses) venlafaksiini annusest 375 mg
ööpäevas inimesel. Annus, mille juures neid leide ei ilmnenud, oli 1,3 korda suurem inimese annusest.
Potentsiaalne risk inimestele on teadmata.

Vähenenud fertiilsust täheldati ühes uuringus, kus nii isastele kui emastele rottidele manustati ODV-d.
Ekspositsioonid olid ligikaudu 1...2 korda suuremad inimese venlafaksiini annuse 375 mg ööpäevas
juures täheldatust. Selle leiu tähtsus inimese jaoks on teadmata.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Sferoidi sisu
Mikrokristalne tselluloos
Hüpromelloos

Toimeainet modifitseeritult vabastav kate
Etüültselluloos
Povidoon (K 30)
Triatsetiin
Talk

Venlobax 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid
Kapsel: Roosa läbipaistmatu
Kapsli keha
Punane raudoksiid (E172)
Titaandioksiid (E171)
Zelatiin
Naatriumlaurüülsulfaat

Kapsli kaas
Punane raudoksiid (E172)
Titaandioksiid (E171)
Zelatiin
Naatriumlaurüülsulfaat

Venlobax 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid
Kapsli kest: Karamellivärvi läbipaistmatu
Kapsli keha
Punane raudoksiid (E172)
Kollane raudoksiid (E172)
Titaandioksiid (E171)
Zelatiin
Naatriumlaurüülsulfaat

Kapsli kaas
Punane raudoksiid (E172)
Kollane raudoksiid (E172)
Titaandioksiid (E171)
Zelatiin
Vesi
Naatriumlaurüülsulfaat

Must trükitint:
Sellak
Propüleenglükool
Kange ammoniaagilahus
Must raudoksiid (E172)
Kaaliumhüdroksiid

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat

6.4 Säilitamise
eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC blisterpakend
Valge läbipaistmatu PVC kate, mille tagakülg on kõvaks töödeldud, kuumuse abil suletav trükiks
sobiva kvaliteediga alumiiniumkile, mille sisekülg on kaetud kuumuse abil kinnitatud lakiga.

7, 10, 14, 20, 28, 30, 50, 56, 60, 100

Haiglapakendina HDPE pudel, milles 100 kapslit.
Valge läbipaistmatu kõrge tihedusega polüetüleenist pudel (HDPE), millel on induktsioonikattega
tiheda keermega kork.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Ranbaxy (UK) Limited
20 Balderton Street, London, W1K 6TL
Ühendkuningriik


8. MÜÜGILOA
NUMBRID

Venlobax, 75 mg: 602008
Venlobax, 150 mg: 602108


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMINE KUUPÄEV

26.09.2008


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud septembris 2008.