Valdren 45mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Valdren 15 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Valdren 30 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Valdren 45 mg õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Valdren 15 mg õhukese polümeerikattega tabletid
1 tablett sisaldab 15 mg mirtasapiini.

Valdren 30 mg õhukese polümeerikattega tabletid
1 tablett sisaldab 30 mg mirtasapiini.

Valdren 45 mg õhukese polümeerikattega tabletid
1 tablett sisaldab 45 mg mirtasapiini.

INN. Mirtazapinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett

Valdren 15 mg õhukese polümeerikattega tablett.
Kollane, ümar, kaksikkumer ja poolitusjoonega õhukese polümeerikattega tablett.

Valdren 30 mg õhukese polümeerikattega tablett.
Beez, ümar, kaksikkumer ja poolitusjoonega õhukese polümeerikattega tablett.

Valdren 45 mg õhukese polümeerikattega tablett.
Valge, ümar, kaksikkumer , õhukese polümeerikattega tablett.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Tabletid tuleb alla neelata ilma närimata ja koos piisava koguse vedelikuga.

Täiskasvanud: efektiivne ööpäevane annus on tavaliselt 15...45 mg. Algannus on 15 mg või 30 mg
(suurem osa ööpäevasest annusest tuleb sisse võtta õhtul).

Eakad patsiendid: soovitatav annus on sama täiskasvanutele ettenähtud annusega. Piisava toime
saavutamiseks ja ravi ohutuse tagamiseks peab annuse suurendamisel eakaid patsiente hoolega
jälgima.

1
Lapsed ja alla 18.aastased noorukid: lastel ja alla 18-aastastel noorukitel kasutamise kogemus puudub
(vt.lõik 4.4)

Neeru- või maksapuudulikkus:Valdren"i määramisel neeru- või maksapuudulikkusega haigetele tuleb
arvestada mirtasapiini vähenenud eritumisega nendel patsientidel.

Kuna mirtasapiini poolväärtusaeg on 20...40 tundi, sobib ravim üks kord päevas manustamiseks.
Soovitavalt tuleb Valdren"i võtta ühekordse õhtuse annusena enne magamaminekut. Valdren"i
ööpäevase annuse võib jagada ka kaheks üksikannuseks, mida võetakse hommikul ja hilisõhtul.
Ravi tuleb jätkata sümptomite täieliku kadumiseni 4...6 kuu jooksul. Seejärel võib ravi järk-järgult
lõpetada. Üldiselt avaldub mirtasapiini toime 1...2 ravinädala pärast. Ravi sobivate annustega peaks
positiivse vastuse andma 2...4 nädala jooksul. Ebapiisava vastuse korral võib annust suurendada
maksimaalse ööpäevase annuseni. Kui ravivastus ei ilmne 2...4 nädala jooksul tuleb ravi
katkestada.Piisavate annuste kasutamisel ilmneb ravitoime tavaliselt 2...4 nädala jooksul. Piisava
ravitoime puudumisel võib annust suurendada maksimaalse soovitatava annuseni. Kui soovitud toimet
ei saabu järgneva 2...4 nädala jooksul, tuleb ravi lõpetada. Ravi mirtasapiiniga tuleks lõpetada järk-
järgult (vt lõik 4.4).


4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus mirtasapiini või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Valdren"i ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes katsetes esines
antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsiidikäitumist
(enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja
viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise
sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise
pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning
käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted
Depressiooniga kaasneb suitsiidimõtete, enesekahjustuse ja suitsiidide (suitsidaalse käitumise)
suurenenud risk. See risk püsib kuni märgatava remissiooni saabumiseni. Kuna seisundi paranemine ei
pruugi saabuda enne kui paari või enama esimese ravinädala jooksul, tuleb patsiente selle aja vältel
tähelepanelikult jälgida. Üldine kliiniline kogemus on näidanud, et paranemise varajases staadiumis
võib suitsiidioht tõusta.

Patsiendid, kel on anamneesis suitsidaalne käitumine ja kes on enne ravi alustamist avaldanud olulise
raskusastme suitsidaalset mõttekäiku, on teada olevalt enim ohustatud suitsiidimõtetest ja ­katsetest,
mistõttu neid tuleb ravi ajal tähelepanelikult jälgida. Lisaks võib noortel täiskasvanutel esineda
suitsidaalse käitumise suurenenud risk.

Patsiente (ja patsientide hooldajaid) tuleb hoiatada vajadusest selliste nähtude ilmnemist hoolikalt
jälgida ning et nende sümptomite esinemisel tuleb kiiresti konsulteerida arstiga.

Seoses suitsiidivõimalusega ­ eriti ravi algul ­ tohib patsiendi kätte anda ainult vähesel arvul
Valdren"i tablette.

Valdren"i kasutamise puhul on täheldatud luuüdi supressiooni teket, mis enamasti väljendub
granulotsütopeenia või agranulotsütoosina. Sümptomid on tavaliselt tekkinud pärast 4...6 ravinädalat
ning on üldjuhul pöörduvad pärast ravi lõpetamist.. Siiski võib agranulotsütoos väga harvadel juhtudel
lõppeda surmaga. Pöörduvat agranulotsütoosi täheldati harva ka Valdren"i kliiniliste uuringute käigus.

Valdren"i turustamisjärgsel ajal on väga harva teatatud agranulotsütoosi juhtudest, enamus neist on
olnud pöörduvad, kuid mõned juhud on lõppenud surmaga. Kõik surmaga lõppenud juhud on esinenud
üle 65-aastastel patsientidel. Raviarst peaks olema tähelepanelik selliste sümptomite tekkimise suhtes
nagu palavik, kurguvalu, stomatiit või muud võimalikud infektsiooninähud. Nimetatud sümptomite
ilmnemisel tuleb ravi otsekohe. katkestada ja teha vereanalüüs.

Ettevaatlik annustamine ja patsiendi jälgimine on vajalikud patsientide puhul, kelledel on:
- epilepsia ja orgaaniline ajusündroom. Kuigi kliiniline kogemus näitab, et ravi ajal nii Valdren"iga
kui ka teiste antidepressantidega esinevad epileptilised krambid harva, tuleks ravi Valdren"iga
alustada ettevaatlikult patsientidel, kellel on esinenud krampe. Kõikidel patsientidel, kellel tekivad
krambid või kellel krampide esinemissagedus suureneb, tuleks ravi lõpetada.
- maksa- või neerupuudulikkus;
- südamehaigused, näiteks ülejuhtehäired, stenokardia või hiljutine müokardiinfarkt, nende
patsientide puhul tuleb rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid ja samaaegselt kasutatavaid
ravimeid annustada ettevaatusega;
- madal vererõhk.

Ikteruse tekkimisel tuleb ravi lõpetada.

- Nagu ka teiste antidepressantide puhul, tuleb ettevaatlik olla patsientidega, kelledel on:
urineerimishäired, näiteks eesnäärme suurenemise tõttu (kuigi probleeme oodata ei ole, kuna
Valdren"il on vaid nõrk antikoliinergiline aktiivsus);
- äge kitsa nurgaga glaukoom ja silmasisese rõhu tõus (ka sel juhul on Valdren"i manustamisega
kaasnevate probleemide tõenäosus vähese antikoliinergilise toime tõttu väga väike);
- suhkurtõbi. Suhkurtõbe põdevatel patsientidel võivad antidepressandid muuta veresuhkru
regulatsiooni. Insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste ravimite annus võib vajada
korrigeerimist ning veresuhkru taset soovitatakse hoolikalt jälgida

Nagu ka teiste antidepressantide puhul, peab arvestama järgmisi asjaolusid:
- Kasutades selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRI) koos teiste serotoniinergiliste
ravimitega, võib tekkida serotoniinisündroom (vt lõik 4.5). Turustamisjärgsest kogemusest on
ilmnenud, et serotoniinisündroom tekib väga harva patsienidel, keda on ravitud ainult Valdren"iga
või Valdren"i ja SSRI-de kombinatsiooniga(vt lõik 4.8).
- Ravi ajal antidepressantidega võivad skisofreenia või teiste psühhootiliste häiretega patsientidel
süveneda psühhootilised sümptomid ja paranoilised mõtted.
- Kui mirtasapiini kasutatakse maniakaal-depressiivse häire depressiivses faasis, võib see üle minna
maniakaalseks faasiks. Hoolikalt tuleb jälgida patsiente, kelle anamneesis on mania või
hüpomania. Kõigil patsientidel, kellel tekib mania faas, tuleb mirtasapiinravi katkestada

kuigi Valdren ei tekita sõltuvust, näitab turustamisjärgne kogemus, et ravi järsk katkestamine
pärast ravimi pikaajalist kasutamist võib vahel põhjustada ärajätunähtude tekkimist. Enamus
ärajätunähte on kerged ja mööduvad. Ärajätunähtudest on kõige sagedamini teatatud pearingluse,
ärevuse, rahutuse, peavalu ja iivelduse esinemisest. Hoolimata sellest, et neist on teatatud kui
ärajätunähtudest, tuleks mõista, et need sümptomid võivad olla tingitud taustahaigusest. Nagu on
soovit atud lõigus 4.2, tuleks ravi mirtasapiiniga lõpetada järk-järgult.
- Eakatel patsientidel võivad mõnikord ilmneda enam väljendunud reaktsioonid, eriti
antidepressantide võimalike kõrvaltoimete osas. Valdren"i kliinilistes uuringutes ei olnud eakatel
patsientidel kõrvaltoimete esinemissagedus teiste vanusegruppidega võrreldes suurenenud.

Patsiendid harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse, Lappi laktaasipuudulikkuse või glükoosi-
galaktoosi malabsorptsiooniga ei tohiks seda ravimit võtta.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine.
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.


Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks mirtasapiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või ­katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed
- Mirtasapiini ei tohi kasutada samaaegselt MAO inhibiitoritega või kuni kahe nädala jooksul pärast
MAO inhibiitorravi lõppu.
- Mirtasapiin võib suurendada bensodiasepiinide ja teiste rahustite sedatiivset toimet. Nende
ravimite määramisel koos mirtasapiiniga peab olema ettevaatlik.
- Mirtasapiin võib suurendada alkoholi kesknärvisüsteemi pärssivat toimet. Seetõttu peab
patsientidele soovitama hoiduda alkohoolsete jookide tarbimisest.
· Kui samaaegselt mirtasapiiniga kasutatakse teisi serotoniinergilisi ravimeid (nt SSRI ja
venlafaksiin), on oht koostoimeteks, mis võivad viia serotoniinisündroomi tekkeni.
Turustamisjärgsetest andmetest nähtub, et väga harva tekib serotoniinisündroomi patsientidel,
keda on ravitud mirtasapiiniga kombinatsioonis SSRI-de või venlafaksiiniga. Kui kombinatsiooni
peetakse vajalikuks, tuleb annuseid muuta ettevaatlikult ning patsienti serotoniinergilise
ülestimulatsiooni nähtude suhtes piisava põhjalikkusega jälgida.
- Varfariini saavatel patsientidel põhjustas mirtasapiin annuses 30 mg üks kord ööpäevas väikese,
kuid statistiliselt olulise tõusu INR väärtustes. Kuna ei saa välistada, et mirtasapiini suuremate
annuste korral on see toime rohkem väljendunud, on varfariini ja mirtasapiini samaaegse ravi
korral soovitatav kontrollida patsiendi INR taset.

Farmakokineetilised koostoimed
- Mirtasapiini metabolism toimub põhiliselt CYP2D6 ja CYP3A4 ning vaid vähesel määral
CYP1A2 abil. Tervete vabatahtlikega läbiviidud koostoimeuuringust ilmnes, et CYP2D6 inhibiitor
paroksetiin ei mõjutanud tasakaalukontsentratsioonide korral mirtasapiini farmakokineetikat.
- Samaaegne CYP3A4 tugeva inhibiitori, ketokonasooli, manustamine suurendas mirtasapiini
maksimaalset plasmakontsentratsiooni ligikaudu 40% võrra ja AUC-d ligikaudu 50% võrra.
Samaaegne CYP3A4 tugeva inhibiitori, ketokonasooli, manustamine suurendas mirtasapiini
maksimaalset plasmakontsentratsiooni ligikaudu 40% võrra ja AUC-d ligikaudu 50% võrra.
- CYP3A4 indutseerijadkarbamasepiin ja fenütoiin suurendasid mirtasapiini kliirensit peaaegu
kahekordselt, põhjustades mirtasapiini plasmakontsentratsiooni vähenemise 45 ... 60%. Kui
karbamasepiin või mõni teine maksa metabolismi indutseerija (nt rifampitsiin) lisatakse
mirtasapiinravile, võib osutuda vajalikuks mirtasapiini annuse suurendamine. Kui ravi nimetatud
ravimitega katkestatakse, võib osutuda vajalikuks mirtasapiini annuse vähendamine.Tsimetidiini
samaaegsel manustamisel võib mirtasapiini biosaadavus rohkem kui 50% võrra suureneda.
Mirtasapiini annust võib olla vaja vähendada, kui alustatakse samaaegset ravi tsimetidiiniga või
suurendada, kui tsimetidiinravi lõpetatakse.

In vivo kootoimeuuringutest ei ole ilmnenud mirtasapiini mõju risperidooni ega paroksetiini
(CYP2D6 substraadid), karbamasepiini (CYP3A4 substraat), amitriptülliini , tsimetidiini ega
fenütoiini farmakokineetikale.


Mirtasapiini ja liitiumi koosmanustamisel ei ole inimesel olulisi kliinilisi toimeid ega
farmakokineetika muutusi täheldatud.

4.6 Rasedus ja imetamine

Mirtasapiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed ei näita otsest või
kaudset kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule
(vt.lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada. Mirtasapiini ei tohiks raseduse ajal kasutada, kui see
pole just selgelt näidustatud pärast hoolikat kliinilise kasu ja riski suhte kaalumist.

Ei ole teada, kas mirtasapiin eritub inimese rinnapiima. Uuringud loomadel on näidanud, et
mirtasapiin eritub rinnapiima ainult väga väikestes kogustes. Otsus, kas jätkata või mitte jätkata
imetamist või kas jätkata või katkestada ravi Valdren"iga, tuleb vastu võtta arvestades imetamise kasu
lapsele ja Valdren-ravi kasu naisele.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Valdren omab kerget või mõõdukat toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.
Valdren võib halvendada kontsentratsiooni- ja tähelepanuvõimet. Patsiendid, keda ravitakse
antidepressantidega, peaksid vältima potentsiaalselt ohtlike, tähelepanu- ja head
kontsentratsioonivõimet nõudvate ülesannete täitmist nagu mootorsõiduki juhtimine ja masinatega
töötamine.

4.8 Kõrvaltoimed

Depressiooniga patsientidel esineb tavaliselt mitmeid haigusega seotud sümptomeid. Seetõttu on
mõnikord raske kindlaks teha, kas tegemist on haigusega seotud sümptomite või Valdren-raviga
seotud kõrvaltoimetega.
Valdren-ravi ajal sagedamini kirjeldatud kõrvaltoimed on järgmised

Organsüsteem
Sage
Aeg-ajalt
Harv
Väga harv
klass
(1/100 kuni <1/10)
(>1/1000 kuni
(>1/10000 kuni
(1/10000)
1/100)
1/1000)
Vere ja

Luuüdi
depressioon

lümfisüsteemi
(granulotsütopeenia,
häired
agranulotsütoos,
aplastiline aneemia ja
trombotsütopeenia) (vt
lõik 4.4)
Eosinofiilia
Ainevahetus- ja
Söögiisu suurenemine


toitumishäired
Psühhiaatrilised

Hirmuunenäod/elavad

häired
unenäod
Mania
Agitatsioon
Segasus
Hallutsinatsioonid
Ärevus *)
Unetus *)
Psühhomotoorne
rahutus **)


Närvisüsteemi
Unisus (mis võib viia Krambid
(insuldid),
Serotoniini-
häired
kontsentratsioonivõi
treemor, müokloonus
sündroom
me languseni), ilmneb
Paresteesia
Suu limaskesta
üldiselt esimeste
,,Rahutute jalgade"
paresteesia
ravinädalate jooksul.
sündroom
(NB! Annuse
Minestus
vähendamine
tavaliselt unisust ei
vähenda, kuid võib
vähendada
antidepressiivset
toimet).
Pearinglus
Peavalu
Vaskulaarsed

(Ortostaatiline)

häired
hüpotensioon
Seedetrakti
Iiveldus
Suukuivus
Suu limaskesta
häired
Diarröa
hüpesteesia
Oksendamine
Suu limaskesta
turse
Maksa ja

Seerumi

sapiteede häired
transaminaaside
aktiivsuse
suurenemine
Naha ja naha

Eksanteem

aluskoe
kahjustused
Lihas-skeleti,

Artralgia/müalgia

sidekoe ja luude
kahjustused.
Üldised häired ja Üldine või paikne
Uimasus

manustamiskoha
turse
reaktsioonid
Uuringud Kehakaalu



suurenemine


*) Ärevus ja unetus, mis võivad olla depressiooni sümptomid, võivad tekkida või süveneda ravi ajal
antidepressantidega. Ravi ajal Valdren"iga on ärevuse ja unetuse tekkest ja süvenemisest teatatud väga
harva.
**) Kaasa arvatud akatiisia ja hüperkineesia

Mirtasapiin-ravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse
käitumise juhtudest (vt lõik 4.4)

4.9 Üleannustamine

Senised kogemused mirtasapiini üleannustamisesest näitavad, et sümptomid olnud üldjuhul kerged.
Kirjeldatud on kesknärvisüsteemi pärssimisti koos desorientatsiooni ja pikaajalise sedatsiooniga,
millega kaasneb tahhükardiat ning vererõhu vähest tõusu või langust. . Siiski on terapeutilistest
annustest palju suuremate annuste manustamisel võimalus ka tõsisemateks juhtudeks (sealhulgas
surmajuhud), eriti kui üle annustatakse mitmeid ravimeid.
Üleannustamist tuleb ravida sobiva sümptomaatilise ja elutähtsaid funktsioone toetava ravi abil.
Kaaluma peaks ka aktiivsöe manustamist ning maoloputust.



5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: antidepressandid
ATC-kood: N06AX11

Valdren on ravimpreparaat, mida kasutatakse depressiooni raviks. Ravi mirtasapiiniga on eriti
paljulubav juhul, kui esinevad järgmised sümptomid: anhedoonia, psühhomotoorsed häired, unehäired
(varajane ärkamine) ja kaalulangus. Muudeks depressiooninähtudeks on huvipuudus, suitsiidimõtted,
meeleolu muutused (meeleolu on üldjuhul parem õhtul kui hommikul). Toime saabub tavaliselt pärast
1...2 nädalat kestnud ravi mirtasapiiniga.

Mirtasapiin on tsentraalse toimega presünaptiline 2-antagonist, mis suurendab tsentraalset
noradrenergilist ja serotoniinergilist neurotransmissiooni. Serotoniinergiline neurotransmissioon
toimub spetsiifiliselt 5-HT1-retseptorite kaudu, kuna mirtasapiin blokeerib 5-HT2 ja 5-HT3
retseptorid. Mõlemal mirtasapiini enantiomeeril on antidepressiivne toime, S(+)enantiomeer blokeerib
2 ja 5-HT2 retseptorid ning R(-)enantiomeer blokeerib 5-HT3 retseptorid. Mirtasapiini sedatiivne
toime põhineb tema histamiin-H1 antagonistlikul toimel.
Mirtasapiinil antikoliinergiline toime praktiliselt puudub ning terapeutilistes annustes ei avalda ta
toimet kardiovaskulaarsüsteemile.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Pärast Valdren"i suukaudset manustamist imendub mirtasapiin kiiresti ja täielikult (biosaadavus on
umbes 50%); maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saabub umbes 2 tundi pärast manustamist.
Mirtasapiini seonduvus plasmavalkudega on umbes 85%. Eliminatsiooni keskmine poolväärtusaeg on
20...40 tundi, harva on kirjeldatud ka pikemat (kuni 65 tundi) ja noortel meestel lühemat
poolväärtusaega. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on piisavalt pikk, et piirduda ravimi manustamisega
üks kord ööpäevas. Püsiv kontsentratsioon vereplasmas saabub 3...4 päeva möödudes, misjärel
kumulatsiooni enam ei toimu. Soovitatud annuste kasutamisel on mirtasapiini farmakokineetika
lineaarne. Toit ei mõjuta ravimi farmakokineetikat.

Mirtasapiin metaboliseerub ulatuslikult ning eritub uriini ja väljaheitega mõne päeva jooksul.
Biotransformatsioon toimub peamiselt demetüülimise ja oksüdatsiooni teel, millele järgneb
konjugatsioon. In vitro uuringud inimese maksa mikrosoomidega on näidanud, et tsütokroom P450
isoensüümid CYP2D6 ja CYP1A2 osalevad mirtasapiini 8-hüdroksü-metaboliidi moodustumises,
samal ajal kui CYP3A4 on seotud N-demetüül- ja N-oksiid-metaboliidi moodustumisega.
Demetüülmetaboliit on farmakoloogiliselt aktiivne ning tal on mirtasapiiniga sarnane
farmakokineetiline profiil.
Maksa- või neerupuudulikkuse korral võib mirtasapiini kliirens väheneda.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Tavapärastel farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, kartsinogeensuse, genotoksilisuse ja
reproduktiivtoksilisuse uuringutel põhinevad prekliinilised andmed ei näita erilist ohtu
inimestele.Korduvates ohutuse uuringutes rottide ja koertega ei avaldanud mirtasapiin mingeid
kliinilise tähtsusega toimeid.
Rottide ja küülikutega läbi viidud reproduktiivtoksilisuse uuringutes ei täheldatud teratogeenset
toimet. Suurte annuste korral esines implantatsioonijärgse kao suurenemist, vähenes poegade
sünnikaal ja vähenes poegade ellujäämisprotsent esimese kolme imetamispäeva jooksul rottidel.
Mitmest geenmutatsiooni ning kromosoomi- ja DNA kahjustuse testist ilmnes, et mirtasapiin ei ole
genotoksiline. Rottidega läbiviidud kantserogeensusuuringutes avastatud kilpnäärmekasvajaid ja hiirte
kantserogeensusuuringutes avastatud hepatotsellulaarseid kasvajaid peetakse liigispetsiifiliseks
mittegenotoksiliseks vastuseks, mis on seotud pikaajalise raviga suurte annuste maksaensüümide
indutseerijatega.



6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu:
laktoosmonohüdraat
maisitärklis
hüdroksüpropüültselluloos
kolloidne ränidioksiid
magneesiumstearaat.

Valdren 15 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Tableti kate:
makrogool 3350
polüvinüülalkohol
letsitiin (E322)
titaandioksiid (E171)
kollane raudoksiid (E172)
kinoliinkollane (E104)
päikeseloojangukollane FCF (E110).
talk

Valdren 30 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Tableti kate:
makrogool 3350
polüvinüülalkohol
letsitiin (E322)
titaandioksiid (E171)
punane raudoksiid (E172)
kollane raudoksiid (E172)
must raudoksiid (E172).
talk

Valdren 45 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Tableti kate:
makrogool 3350
polüvinüülalkohol
letsitiin (E322)
titaandioksiid (E171)
talk.

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida originaalpakendis niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu


PVC-PVDC/alumiinium blister
Pakendi suurused: 10 või 30 tabletti
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

G.L. Pharma GmbH
Schlossplatz 1,
8502 Lannach,
Austria


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

15 mg: 573308
30 mg: 573408
45 mg: 573508


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

08.02.2008


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud jaanuaris 2010