Vikolus 80 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Vikolus 20 mg, kõvakapslid
Vikolus 40 mg, kõvakapslid
Vikolus 60 mg, kõvakapslid
Vikolus 80 mg, kõvakapslid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks kõvakapsel sisaldab ziprasidoonvesinikkloriidi koguses, mis vastab 40 mg, 60 mg või 80 mg
ziprasidoonile.
INN: Ziprasidonum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Kõvakapsel.

20 mg kapslid: kõvad zelatiinkapslid, suurus 4, kapslikeha valge, kaas sinine.
40 mg kapslid: kõvad zelatiinkapslid, suurus 4, kapslikeha sinine, kaas sinine.
60 mg kapslid: kõvad zelatiinkapslid, suurus 3, kapslikeha valge, kaas valge.
80 mg kapslid: kõvad zelatiinkapslid, suurus 2, kapslikeha valge, kaas sinine.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Skisofreenia.

Bipolaarse häirega kaasuvad maniakaalsed või segatüüpi episoodid (kas psühhootiliste sümptomitega
või ilma - vt lõik 5.1).

Ziprasidooni määramisel peab arvestama QT-intervalli pikendava toimega (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Täiskasvanud
Skisofreenia ja bipolaarse häire akuutravis on soovitatavaks annuseks 40 mg ziprasidooni kaks korda
ööpäevas, võetuna koos toiduga. Ööpäevast annust on seejärel võimalik korrigeerida vastavalt
patsiendi individuaalsele kliinilisele seisundile kuni maksimaalse soovitatud annuseni 80 mg kaks
korda ööpäevas. Vajadusel võib maksimaalse soovitatava annuseni jõuda juba 3. ravipäeval.

Eriti oluline on mitte ületada maksimaalset annust, sest ohutusprofiil üle 160 mg ööpäevaste annustega
ei ole kindlaks tehtud ja ziprasidoon pikendab annusest sõltuvalt QT-intervalli (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Säilitusravil olevatele patsientidele tuleb manustada väikseim efektiivne annus; paljudel juhtudel võib
osutuda piisavaks 20 mg suurune annus, manustatuna kaks korda ööpäevas.

Lapsed ja noorukid
Vikolus ei ole lastele ja noorukitele soovitatav ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

Eakad
Üldiselt ei ole väiksem algannus näidustatud, kuid seda tuleks kaaluda 65-aastaste ja vanemate
patsientide puhul, kui see on kliiniliselt vajalik.

Kasutamine neerukahjustuse korral
Alanenud neerufunktsiooniga patsientidel ei ole annuse korrigeerimine vajalik (vt lõik 5.2).

Kasutamine maksakahjustuse korral
Maksapuudulikkusega patsientidel tuleb kasutada väiksemaid annuseid (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus ziprasidooni või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Teadaolev QT-intervalli pikenemine. Kaasasündinud pika QT-intervalli sündroom. Hiljutine äge
müokardiinfarkt. Kompenseerimata südamepuudulikkus. Rütmihäired, mille raviks kasutatakse IA ja
III klassi antiarütmikume.

Samaaegne ravi QT-intervalli pikendavate ravimitega, nagu IA ja III klassi antiarütmikumid,
arseentrioksiid, halofantriin, levometadüülatsetaat, mesoridasiin, tioridasiin, pimosiid, spaarfloksatsiin,
gatifloksatsiin, moksifloksatsiin, dolasetroonmesülaat, meflokviin, sertindool, tsisapriid (vt lõigud 4.4
ja 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Et välja selgitada patsiendid, kellel ziprasidoonravi ei ole soovitatav, tuleb uurida patsiendi ja tema
perekonna anamneesi ning viia läbi patsiendi füüsiline uurimine (vt lõik 4.3).

QT-intervall
Ziprasidoon põhjustab kerget kuni mõõdukat annusest sõltuvat QT-intervalli pikenemist (vt lõik 4.8).
Seda ravimit ei tohi manustada koos ravimitega, mis pikendavad QT-intervalli (vt lõigud 4.3 ja 4.5).
Ettevaatus on vajalik tõsise bradükardia korral. Elektrolüütide tasakaaluhäired, nagu hüpokaleemia ja
hüpomagneseemia, suurendavad tõsiste rütmihäirete tekkeriski, mistõttu on vajalik selliste häirete
kõrvaldamine enne ziprasidoonravi alustamist. Stabiilse südamehaigusega patsientide ravimisel tuleb
enne ravi alustamist teha EKG.

Kui ilmnevad sellised kardiaalsed sümptomid nagu südamepekslemine, peapööritus, minestus või
krambid, tuleb arvestada tõsiste südame rütmihäirete võimalusega ning viia läbi kardiaalse seisundi
hindamine, sh EKG. Kui QTc intervall ületab 500 millisekundit, on soovitatav ravi lõpetada (vt lõik
4.3).

Ziprasidooni võtvatel patsientidel on ravimi turustamisjärgsete kogemuste põhjal harvadel juhtudel
teatatud torsade de pointes"i esinemisest juhul, kui neil on paljude riskifaktorite koosmõju.

Lapsed ja noorukid
Ziprasidooni ohutust ja efektiivsust alla 18-aastastel noorukitel ja lastel ei ole uuritud.

Maliigne neuroleptiline sündroom
Seoses antipsühhootikumide, sealhulgas ziprasidooni kasutamisega on harvadel juhtudel täheldatud
maliigse neuroleptilise sündroomi potentsiaalselt surmaga lõppeva tüsistuse tekkimist. Maliigse
neuroleptilise sündroomi tekkimisel tuleb viivitamatult katkestada ravi kõikide
antipsühhootikumidega.

Hilisdüskineesia
Ziprasidoon võib pikaaegse ravi korral põhjustada hilisdüskineesiat või mõne muu tardiivse
ekstrapüramidaalsündroomi teket. Bipolaarse häirega patsientidel tekivad sellist tüüpi sümptomid eriti
kergesti. Sagedamini esineb seda pikaajalise ravi korral ja vanuse suurenedes. Kui patsiendil ilmnevad
tardiivdüskineesia tunnused ja sümptomid, tuleb kaaluda ziprasidooni annuse vähendamist või ravi
katkestamist.

Krambid
Ettevaatlik tuleb olla patsientide ravimisel, kellel on varem esinenud krampe.

Maksapuudulikkus
Raske maksapuudulikkusega patsientidel tuleb ziprasidooni kasutada ettevaatusega, sest kliiniline
kogemus on selles patsientide grupis piiratud (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Dementsetel patsientidel on suurenenud tserebrovaskulaarsete häirete tekkerisk.
Randomiseeritud, platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes on mõnedel dementsetel patsientidel
atüüpiliste antipsühhootikumide kasutamisel täheldatud umbes kolmekordse tserebrovaskulaarsete
kõrvaltoimete tekkeriski suurenemist. Selle suurenenud riski tekkemehhanism ei ole teada.
Suurenenud riski ei saa välistada ka teiste antipsühhootikumide puhul või teistes patsientide
populatsioonides. Vikolus"t tuleb insuldi riskifaktoritega patsientidel kasutada ettevaatusega.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Ziprasidooni ja teiste QT-intervalli pikendavate ravimite vahelisi farmakokineetilisi ja
farmakodünaamilisi uuringuid ei ole läbi viidud. Kuna ei saa välistada ziprasidooni ja nende ravimite
aditiivset toimet, ei tohiks ziprasidooni manustada koos selliste QT-intervalli pikendavate ravimitega
nagu IA ja III klassi antiarütmikumid, arseentrioksiid, halofantriin, levometadüülatsetaat,
mesoridasiin, tioridasiin, pimosiid, sparfloksatsiin, gatifloksatsiin, moksifloksatsiin,
dolasetroonmesülaat, meflokviin, sertindool või tsisapriid (vt lõik 4.3).

Kesknärvisüsteemi toimivad ravimid/alkohol
Arvestades ziprasidooni peamist toimet kesknärvisüsteemile, tuleb olla ettevaatlik teiste tsentraalselt
toimivate ravimite ja alkoholiga koosmanustamisel.

Ziprasidooni toime teistele ravimitele
In vivo uuringutes dekstrometorfaaniga ei täheldatud märkimisväärset CYP2D6 inhibeerimist
plasmakontsentratsioonide juures, mis on 50% väiksemad kui need, mis saadi pärast 40 mg
ziprasidooni manustamist kaks korda ööpäevas. In vitro andmed näitasid, et ziprasidoon võib olla
mõõdukas CYP2D6 ja CYP3A4 inhibiitor. Kuid ei ole tõenäoline, et ziprasidoon mõjustab nende
tsütokroom P450 isovormide vahendusel metaboliseeritavate ravimite farmakokineetikat kliiniliselt
olulisel määral.

Suukaudsed kontratseptiivid - Ziprasidooni manustamine ei toonud endaga kaasa olulisi muutusi
östrogeeni (etinüülöstradiool, CYP3A4 substraat) või progesterooni farmakokineetikas.

Liitium - Ziprasidooni koosmanustamine liitiumiga ei mõjutanud liitiumi farmakokineetikat.

Kuna ziprasidooni ja liitiumi toimeid on seostatud muutustega südame erutusjuhtesüsteemis, võib
nende kombineerimisel esineda farmakodünaamiliste koostoimete, sealhulgas arütmiate tekkerisk.

Kooskasutamise kohta meeleolu stabiliseerivate ravimite karbamasepiini ja valproaadiga on vähe
andmeid.

Teiste ravimite toimed ziprasidoonile
CYP3A4 inhibiitor ketokonasool (400 mg/ööpäevas) suurendas ziprasidooni seerumikontsentratsiooni
<40%. S-metüüldihüdroziprasidooni ja ziprasidoonsulfoksiidi seerumikontsentratsioonid ziprasidooni
eeldatava Tmax-i juures suurenesid vastavalt 55% ja 8%. Täiendavat QTc aja pikenemist ei täheldatud.
Farmakokineetika muutused tugevate CYP3A4 inhibiitoritega koosmanustamisel ei oma tõenäoliselt
kliinilist tähtsust, seetõttu ei ole annuse korrigeerimine vajalik.

Karbamasepiinravi - 200 mg kaks korda ööpäevas, 21 päeva - vähendas ziprasidooni toimet umbes
35%.

Andmeid koosmanustamisest valproaadiga ei ole.

Antatsiidid - Alumiiniumi ja magneesiumi sisaldavate antatsiidide või tsimetidiini korduval
manustamisel ei olnud kliiniliselt olulist toimet ziprasidooni farmakokineetikale, kui ravimit võeti
söögi ajal.

Serotoniinergilised ravimid
Üksikjuhtudel on ziprasidooni kasutamisel koos teiste serotonergiliste ravimitega nagu SSRId,
täheldatud serotoniinisündroomi (vt lõik 4.8). Serotoniinisündroomi sümptomiteks on segasus,
agiteeritus, palavik, higistamine, ataksia, hüperrefleksia, müokloonus ja kõhulahtisus.

4.6
Rasedus ja imetamine

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes ilmnesid kõrvaltoimeid reproduktiivsele funktsioonile annustes,
mis on emasloomale toksilised ja/või tekitavad sedatsiooni. Teratogeensuse kohta tõendeid ei leitud
(vt lõik 5.3).

Kasutamine raseduse ajal
Rasedatel naistel ei ole vastavaid uuringuid läbi viidud. Rasestumisealistele naistele, kes saavad
ziprasidooni, tuleks seetõttu soovitada sobiva rasestumisvastase meetodi kasutamist. Et kogemused
inimeste ravis on piiratud, ei ole ziprasidooni manustamine raseduse ajal soovitatav, välja arvatud
juhul, kui ravist oodatav kasu emale kaalub üles võimaliku riski lootele.

Kasutamine imetamise ajal
Ei ole teada, kas ziprasidoon eritub rinnapiima. Patsiendid ei peaks ziprasidoonravi ajal last imetama.
Kui ravi on siiski vajalik, tuleb rinnaga toitmine lõpetada.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Vikolus omab kerget või mõõdukat toimet autojuhtimise ning masinate käsitsemise võimele.
Ziprasidoon võib põhjustada unisust ja seetõttu tuleb autot juhtivaid või muude masinatega töötavaid
patsiente hoiatada.

4.8 Kõrvaltoimed

Kliinilistes uuringutes manustati ziprasidooni suukaudselt (vt lõik 5.1) umbes 6500 isikule.
Skisofreenia kliinilistes uuringutes olid kõige tavalisemateks kõrvaltoimeteks sedatsioon ja akatiisia.
Bipolaarse häire maniakaalsete episoodide kliinilistes uuringutes olid kõige tavalisemateks
kõrvaltoimeteks sedatsioon, akatiisia, ekstrapüramidaalhäired ja pearinglus.

Järgmises tabelis on toodud kombineeritud lühiajalistes (4...6 nädalat) fikseeritud annusega
skisofreeniauuringutes ja lühiajalistes (3 nädalat) paindliku annusega bipolaarse häire maniakaalsete
episoodide uuringutes esinenud kõrvaltoimed, mille seos ziprasidooniga võib olla tõenäoline või
võimalik ja mille esinemissagedus on suurem kui ravimisel platseeboga.

Kõik kõrvaltoimed on toodud rühmade ja esinemissageduste kaupa: väga sage (>1/10), sage (>1/100
kuni <1/10), aeg-ajalt (>1/1000 kuni <1/100) ja harva ( 1/10000 kuni <1/1000).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Alltoodud kõrvaltoimed võivad olla seotud põhihaiguse ja/või kaasuvate ravidega/ravimitega.

Infektsioonid ja infestatsioonid
Harv: Riniit

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv:
Lümfopeenia

Ainevahetus- ja toitumishäired
Aeg-ajalt:
Isu suurenemine
Harv:
Hüpokaltseemia

Psühhiaatrilised häired
Sage: Rahutus
Aeg-ajalt:
Agiteeritus, ärevus, pigistustunne kõris, luupainajad
Harv: Paanikahood,
depressiooni
sümptomid, mõtlemise aeglustumine, apaatia,
anorgasmia

Närvisüsteemi häired
Sage:
Düstoonia, akatiisia, ekstrapüramidaalhäire, parkinsonism (kaasa arvatud
lihasrigiidsus, bradükineesia, hüpokineesia), treemor, pearinglus, sedatsioon, unisus,
peavalu
Aeg-ajalt:
Generaliseerunud toonilis-kloonilised krambid, tardiivdüskineesia, düskineesia,
suurenenud süljeeritus, ataksia, kõnehäired, okulogüüriline kriis,
tähelepanuhäire, liigunisus, hüpoesteesia, paresteesia, letargia
Harv:
Kõõrkaelsus, parees, akineesia, hüpertoonia, rahutute jalgade sündroom

Silma kahjustused
Sage:
Ähmane nägemine
Aeg-ajalt:
Fotofoobia
Harv:
Amblüoopia, nägemishäired, silmade sügelus, kuivad silmad

Kõrva ja labürindikahjustused
Aeg-ajalt: Vertiigo,
tinnitus
Harv:
Kõrvavalu

Südame häired
Aeg-ajalt:
Südamepekslemine, tahhükardia

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt:
Hüpertensiivne kriis, hüpertensioon, ortostaatiline hüpertensioon, hüpotensioon
Harv:
Süstoolne hüpertensioon, diastoolne hüpertensioon, vererõhu kõikumine

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt: Düspnoe,
kurguvalu
Harv:
Luksumine

Seedetrakti häired
Sage:
Iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, düspepsia, suukuivus, suurenenud süljeeritus
Aeg-ajalt:
Kõhulahtisus, neelamishäire, gastriit, seedetraktivaevused, keeleturse, keelekuivus,
kõhupuhitus
Harv:
Gastroösofageaalne refluks, vedel väljaheide

Naha- ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt:
Nõgestõbi, lööve, makulopapulaarne lööve, akne
Harv:
Psoriaas, allergiline dermatiit, alopeetsia, näoturse, erüteem, papulaarne lööve,
nahaärritus

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage:
Lihasjäikus
Aeg-ajalt:
Lihas-skeleti vaevused, lihaskrambid, valu jäsemetes, liigesjäikus
Harv:
Trism

Neerude- ja kuseteede häired
Harv:
Kusepidamatus, düsuuria

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Harv:
Erektsioonihäire, suurenenud erektsioon, galaktorröa, günekomastia

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage:
Asteenia, väsimus
Aeg-ajalt:
Rindkerevaevused, kõndimishäired, valu ja janu
Harv:
Püreksia, kuumatunne

Uuringud
Aeg-ajalt:
Maksaensüümide näitajate tõus
Harv:
Elektrokardiogrammil
QT
korrigeeritud intervall pikenenud, maksafunktsiooni
näitajate kõrvalekalle, suurenenud vere laktaatdehüdrogenaasi sisaldus, suurenenud
eosinofiilide arv

Ziprasidooniga läbi viidud lühi- ja pikaajalistes skisofreenia ja bipolaarse häire maniakaalsete
episoodide kliinilistes uuringutes oli toonilis-klooniliste krampide ja hüpotensiooni esinemissagedus
ziprasidooniga ravitud patsientidel alla 1%.

Ziprasidoon põhjustab kerget kuni mõõdukat annusest sõltuvat QT-intervalli pikenemist. Skisofreenia
kliinilistes uuringutes esines QT-intervalli pikenemist 30...60 msek võrra 12,3% (976/7941)
ziprasidooniga ravitud patsientide ja 7,5% (73/975) platseeboga ravitud patsientide
elektrokardiogrammidel. Intervalli pikenemist üle 60 msek täheldati vastavalt 1,6% (128/7941)
ziprasidooni ja 1,2% (12/975) platseeboga ravitud patsientide elektrokardiogrammidel. QT-intervalli
pikenemist üle 500 msek esines 3266st ziprasidooniga ravitud patsientidest 3 patsiendil (0,1%) ja
538st platseebot saanud patsientidest ühel (0,2%). Bipolaarse häire maniakaalsete episoodide
kliinilistes uuringutes saadi eelmistega võrreldavad tulemused.

Ziprasidooni pikaajalistes skisofreeniahaigete säilitusravi kliinilistes uuringutes täheldati mõnikord
prolaktiini taseme tõusu, ent enamikul patsientidest langes see normaalsele tasemele ilma vajaduseta
ravi katkestada. Lisaks oli potentsiaalne kliiniline avaldumine (nt günekomastia ja rindade
suurenemine) harvaesinev.

Turustamisjärgsed kogemused
Järgnev kõrvaltoimete tabel põhineb ziprasidooni turustamisjärgsetest kogemustest saadud andmetel:

Organsüsteem
Kõrvaltoime
Immuunsüsteemi häired
Anafülaktilised reaktsioonid
Psühhiaatrilised häired
Unetus; mania/hüpomania
Närvisüsteemi häired
Pahaloomuline neuroleptiline sündroom,
serotoniini sündroom (vt lõik 4.5);
Südame häired
Torsade de pointes (vt lõik 4.4)
Vaskulaarsed häired
Minestamine
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Ülitundlikkus, angioödeem
Reproduktiivse süsteemi
Priapism
ja rinnanäärme häired

4.9 Üleannustamine

Kogemused ziprasidooni üleannustamise kohta on piiratud. Suurim registreeritud ühekordne
manustatud ziprasidooni annus on 12 800 mg. Sellisel juhul esinesid ekstrapüramidaalsümptomid ja
QT-intervalli pikenemine 446 millisekundini (kardiaalseid sümptomeid ei esinenud). Üldiselt on kõige
sagedamini esinenud üleannustamise sümptomiteks ekstrapüramidaalsümptomid, unisus, treemor ja
ärevus.

Ravimi üleannustamise järgselt on võimalik pea ja kaela piirkonna kangestumine, krampide või
düstoonilise reaktsiooni teke, mistõttu võib tekkida aspiratsioonioht oksendamise korral.
Üleannustamisel tuleb viivitamatult alustada südame-veresoonkonna monitoorimisega, sh pidev
elektrokardiograafiline jälgimine võimalike rütmihäirete avastamiseks. Ziprasidoonile spetsiifilist
antidooti ei ole.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised
omadused

Farmakoterapeutiline grupp: antipsühhootilised ained, indooli derivaadid, ATC-kood: N05AE04

Ziprasidoonil on kõrge afiinsus dopamiiniretseptorite 2. alatüübi (D2-retseptorid) ja veelgi kõrgem
afiinsus serotoniiniretseptorite 2A alatüübi (5HT2A -retseptorid) suhtes. 12 tundi pärast ziprasidooni
ühekordse annuse 40 mg manustamist oli retseptori blokaad positronemissioontomograafiaga (PET)
saadud andmetel vastavalt 5-HT2A-retseptorite puhul üle 80% ja D2­retseptorite puhul üle 50%.
Ziprasidoon seostub ka 5-HT2C-, 5-HT1D- ja 5-HT1A-retseptoritega, kus selle afiinsus nimetatud
kohtade suhtes on võrdne või suurem ravimi afiinsusest D2-retseptori suhtes. Ziprasidoonil on
mõõdukas afiinsus neuronaalse serotoniini ja norepinefriini transporterite suhtes ja H(1)-
histamiiniretseptorite ning (1)-adrenoretseptorite suhtes. Ziprasidooni afiinsus M(1)-
muskariiniretseptorite suhtes on ebaoluline.

On näidatud, et ziprasidoon on nii 5-HT2A-retseptorite kui ka D2-retseptorite antagonist. Arvatakse, et
selle ravimi antipsühhootiline toime on osaliselt vahendatud antagonistlike toimete kombinatsioonist.
Ziprasidoon on ka 5HT2C- ja 5HT1D-retseptorite tugev antagonist, 5HT1A-retseptorite tugev agonist ja
pärsib norepinefriini (noradrenaliin) ja serotoniini neuronaalset tagasihaaret.

Täiendav informatsioon kliiniliste uuringute kohta

Skisofreenia

52-nädalases uuringus oli ziprasidoon efektiivne kliinilise paranemise säilimises järelravi ajal
patsientidel, kellel saadi vastus juba ravi alguses: ziprasidoonigrupis ei olnud silmnähtavat tõendit
annuse-vastuse seose kohta. Selles uuringus, mis hõlmas nii positiivsete kui ka negatiivsete
sümptomitega patsiente, oli ziprasidoon efektiivne nii positiivsete kui ka negatiivsete sümptomite
ravis.

Kehakaalu suurenemise juhtude esinemissagedus, mida täheldati lühiajalistes (4...6 nädalat)
skisofreeniauuringutes kõrvaltoimena oli väike ja ühesugune nii ziprasidooni kui ka platseeboga
ravitud patsientidel (mõlematel 0,4%). Üheaastases platseebokontrolliga uuringus täheldati
ziprasidooniga ravitud patsientidel kehakaalu langust keskmiselt 1...3 kg võrreldes platseeboga
ravitud patsientidega, kellel kehakaalu langus oli keskmiselt 3 kg.

Topeltpimedas võrdlevas skisofreeniauuringus määrati metaboolseid parameetreid, sealhulgas
kehakaalu ja tühja kõhu tingimustes insuliini sisaldust, üldkolesterooli ning triglütseriidide taset tühja
kõhuga ja insuliiniresistentsuse (IR) indeksit. Ziprasidooniga ravitavatel patsientidel ei esinenud
üheski määratud metaboolses parameetris olulisi muutusi võrreldes algtasemega.

Bipolaarne mania
Ziprasidooni efektiivsust mania ravis hinnati kahes platseebokontrolliga topeltpimedas 3-nädalases
uuringus, kus võrreldi ziprasidooni platseeboga, ja ühes topeltpimedas 12-nädalases uuringus, kus
võrreldi ziprasidooni haloperidooli ja platseeboga. Nendes uuringutes osales umbes 850 patsienti, kes
vastasid I tüüpi bipolaarse häire ägeda või segatüüpi episoodiga (psühhootiliste sümptomitega või
ilma) DSM-IV kriteeriumitele. Efektiivsust hinnati mania hindamise skaala (Mania Rating Scale,
MRS) alusel. Clinical Global Impression Severity (CGI-S) skaalat kasutati nendes uuringutes kas
primaarse või sekundaarse efektiivsuse hindamiseks. Ziprasidoonravi (40...80 mg kaks korda päevas,
keskmine ööpäevane annus 120 mg) andis statistiliselt oluliselt suurema paranemise nii MRS-i kui ka
CGI-S skoorides viimasel visiidil (3. nädalal) võrreldes platseeboga. 12-nädalases uuringus püsis
3...12 nädalani ziprasidooni efektiivsus episoodi ajal, ziprasidooni ja haloperidooli toimed olid
võrreldavad.

Puuduvad pikaajalised uuringud, mis tõestaksid ziprasidooni efektiivsust maniakaal-depressiivsete
sümptomite kordumise ennetamisel.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Imendumine
Ziprasidooni korduval suukaudsel manustamisel koos toiduga saabub maksimaalne
seerumikontsentratsioon tavaliselt 6...8 tunni jooksul pärast ravimi sissevõtmist. Toiduga manustamise
korral on 20 mg suuruse annuse absoluutseks biosaadavuseks 60%. Farmakokineetilised uuringud on
näidanud, et ziprasidooni biosaadavus suureneb kuni 100%, kui seda manustada koos toiduga. Seetõttu
soovitatakse ziprasidooni manustada koos toiduga.

Jaotumine
Jaotusruumala on ligikaudu 1,1 l/kg. Ziprasidoon seondub seerumivalkudega enam kui 99% ulatuses.

Biotransformatsioon ja eritumine
Suu kaudu manustatud ziprasidooni keskmine lõplik poolväärtusaeg on 6,6 tundi.
Tasakaalukontsentratsioon saabub 1...3 ööpäevaga. Intravenoosselt manustatud ziprasidooni keskmine
kliirens on 5 ml/min/kg ja ligikaudu 20% annusest eritub uriiniga ning ligikaudu 66% väljaheitega.

Ziprasidoonil on terapeutiliste annuste 40...80 mg kaks korda päevas koos toiduga manustamise
järgselt lineaarne farmakokineetika.

Suu kaudu manustatuna metaboliseerub ziprasidoon ulatuslikult, vaid väike kogus eritub muutumatul
kujul uriini (<1%) või väljaheitega (<4%). Ziprasidoon elimineeritakse arvatavasti kolme metaboolse
raja kaudu, kusjuures tekib neli peamist veres ringlevat metaboliiti ­ bensisotiasoolpiperasiin-(BITP)-
sulfoksiid, BITP-sulfoon, ziprasidoonsulfoksiid ja S-metüüldihüdroziprasidoon. Umbes 44% seerumis
olevast kogu ravimist on muutumatu ziprasidoon.

In vivo uuringud näitavad, et muutumine S-metüüldihüdroziprasidooniks on ziprasidooni peamiseks
metaboliseerimise viisiks. In vitro uuringud näitavad, et see metaboliit tekib aldehüüdi oksüdaasi
katalüüsitud redutseerimisega, millele järgneb S-metüülimine. Oksüdatiivne metabolism toimub
põhiliselt CYP3A4 ja arvatavasti osaliselt ka CYP1A2 vahendusel.

Ziprasidoonil, S-metüüldihüdroziprasidoonil ja ziprasidoonsulfoksiidil ilmnesid in vitro testimisel
omadused, mis võivad olla seotud QTc aja pikenemisega. S-metüüldihüdroziprasidoon eritub
peamiselt väljaheitega sapi kaudu ja vähesel määral CYP3A4 katalüüsitud metabolismi käigus.
Ziprasidoonsulfoksiid elimineerub neerude kaudu ja CYP3A4 poolt katalüüsitud sekundaarse
metabolismi käigus.

Patsientide erigrupid
Patsientide farmakokineetilise skriinimise käigus ei tuvastatud olulisi farmakokineetilisi erinevusi
suitsetajate ja mittesuitsetajate vahel.

Ka ei ole ziprasidooni puhul leitud ühtegi kliiniliselt olulist vanuse või sooga seotud farmakokineetilist
erinevust.

Võttes arvesse, et neerukliirensil on väga väike osa ravimi üldises kliirensis, ei ole täheldatud
ziprasidooni toime olulist suurenemist, kui seda manustati erineva raskusastmega
neerupuudulikkusega patsientidele. Pärast 20 mg ziprasidooni suukaudset manustamist kaks korda
ööpäevas moodustas kerge (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min), mõõduka (kreatiniini kliirens 10...29
ml/min) ja raske neerupuudulikkusega (vajavad dialüüsi) patsientidel ziprasidooni
seerumikontsentratsioon vastavalt 146%, 87% ja 75% tervetel isikutel (kreatiniini kliirens >70 ml/min)
esinenust. Ei ole teada, kas metaboliitide kontsentratsioonid seerumis on nendel patsientidel
suurenenud.

Tsirroosist põhjustatud kerge kuni mõõduka maksapuudulikkuse (Child-Pugh" A või B) korral oli
ziprasidooni seerumikontsentratsioon suukaudse manustamise järgselt 30% suurem ja lõplik
poolväärtusaeg umbes 2 tundi pikem kui normaalse maksafunktsiooniga patsientidel.
Maksapuudulikkuse toime metaboliitide seerumikontsentratsioonidele on teadmata.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Prekliinilised ohutusandmed, mis saadi traditsiooniliste ohutuse farmakoloogia, genotoksilisuse ja
kartsinogeensuse uuringute põhjal ei andnud alust oletada konkreetset ohtu inimesele. Rottidel ja
küülikutel läbi viidud reproduktiivsusuuringute käigus ei täheldatud ziprasidoonil mingit
teratogeensust. Emasloomadel mürgistust (nagu kehamassi aeglasem suurenemine) põhjustanud
annuste manustamisel täheldati kõrvaltoimeid fertiilsusele ja järglaste kehamassi vähenemist. Järglaste
perinataalset suremust ja funktsionaalse arengu peetust esines siis, kui ziprasidooni ekstrapoleeritud
plasmakontsentratsioonid emasloomal olid sarnased inimesele manustatud terapeutiliste annustega
saadud maksimaalsete kontsentratsioonidega.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Kapsli sisu
Magneesiumstearaat
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Kroskarmelloosnaatrium
Eelzelatiniseeritud tärklis

20 mg kapslid
Kapsli keha:
Titaandioksiid (E171)
Zelatiin
Kapsli kaas:
Indigokarmiin (E132)
Titaandioksiid (E171)
Zelatiin

40 mg kapslid
Kapsli keha ja kaas:
Indigokarmiin (E132)
Titaandioksiid (E171)
Zelatiin

60 mg kapslid
Kapsli keha ja kaas:
Titaandioksiid (E171)
Zelatiin

80 mg kapslid
Kapsli keha:
Titaandioksiid (E171)
Zelatiin
Kapsli kaas:
Indigokarmiin (E132)
Titaandioksiid (E171)
Zelatiin

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida temperatuuril kuni 30°C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

OPA-Al-PVC/Al blister ja tabletipurk (HDPE) turvarõngaga snap-on korgiga (LDPE) ning niiskust
imava aine kotikesega (ränigeel).

Pakendi suurused:

Blistrid: 14, 20, 28, 30, 50, 56, 60, 90, 98 või 100 kõvakapslit.

Tabletipurk: 100 kõvakapslit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks <käsitlemiseks>

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Sigillata Limited
Suite 23, Park Royal House, 23 Park Royal Road
London NW10 7JH
Ühendkuningriik


8. MÜÜGILOA
NUMBRID

20 mg: 665709
40 mg: 665809
60 mg: 665909
80 mg: 666009


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

22.12.2009


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2009.