Rixon - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Rixon 0,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Rixon 1 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Rixon 2 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Rixon 3 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Rixon 4 mg õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Rixon 0,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 0,5 mg risperidooni.
Abiaine: laktoosmonohüdraat 97,2 mg.

Rixon 1 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 1 mg risperidooni.
Abiaine: laktoosmonohüdraat 96,7 mg.

Rixon 2 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 2 mg risperidooni.
Abiaine: laktoosmonohüdraat 95,7 mg.

Rixon 3 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 3 mg risperidooni.
Abiaine: laktoosmonohüdraat 94,7 mg.

Rixon 4 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 4 mg risperidooni.
Abiaine: laktoosmonohüdraat 93,7 mg.

INN. Risperidonum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett

0,5 mg: helekollane ümmargune kaksikkumer längus nurkadega tablett, mille ühel poolel on
graveering ,,N03".
1 mg: kollane ümmargune kaksikkumer längus nurkadega tablett, mille ühel poolel on graveering
"N04".
2 mg: ookerkollane ümmargune kaksikkumer längus nurkadega tablett, mille ühel poolel on
graveering "N05".
3 mg: aprikoosivärvi ümmargune kaksikkumer längus nurkadega tablett, mille ühel poolel on
graveering "N06".
4 mg: helepruun ümmargune kaksikkumer längus nurkadega tablett, mille ühel poolel on graveering
"N07".


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Skisofreenia
· skisofreenia ägenemine
· krooniline skisofreenia
· teised psühhoosid, mille korral esinevad väljendunud positiivsed sümptomid (nt
hallutsinatsioonid, meelepetted, mõtlemise häired, vaenulikkus, kahtlustused) ja/või
negatiivsed sümptomid (nt emotsionaalne tuimenemine, emotsionaalne ja sotsiaalne
isoleeritus, sõnavara vaegus)
· skisofreeniaga seotud afektiivsed sümptomid (nt depressioon, süütunne, ärevus)
· pikaaegne ravi kroonilise skisofreeniaga patsientidel haigusnähtude preventsiooniks

Bipolaarse meeleoluhäirega seotud mania
ravi täiskasvanutel, kellel esinevad sümptomid nt kõrgenenud, ülevoolav või ärritunud meeleolu,
tõusnud enesehinnang, vähenenud unevajadus, rohke kõne, kiirenenud mõtlemine, hajevil olek või
häirunud otsustusvõime, sealhulgas disruptiivne või agressiivne käitumine. Ei soovitata kasutada
lastel ja alla 18-aastaste noorukitel kasutamise kogemuse puudumise tõttu.

Dementsusega kaasnevad käitumishäired
juhtudel, kui esinevad agressiivsus (füüsiline ja verbaalne agressiivsus), rahutusseisundid
(agitatsioon, ringihulkumine) või väljendunud psühhoosi sümptomid (soodsa riski/kasu suhte korral,
vt lõik 4.4).

Disruptiivsed käitumishäired
Soovitatav vaimse alaarenguga või muude vaimse arengu häiretega lastele, noorukitele ja
täiskasvanutele, kellel on juhtival kohal destruktiivne käitumine (agressiivsus, impulsiivsus ja
enesevigastamine). Lastel ja noorukitel on soovitatav ainult lühiajaline ravi.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Skisofreenia
Üleminek teistelt antipsühhootikumidelt
Kui see on ravi seisukohalt vajalik, on soovitatav risperidoonravi alustades eelmine ravi järk-järgult
lõpetada. Kui ravi seisukohalt on vajalik, tuleb depooantipsühhootikumidelt üle minnes
risperidoonravi alustada järgmise plaanilise süsti ajal. Parkinsonismivastase ravi jätkamise vajadust
tuleb perioodiliselt hinnata.

Täiskasvanud
Rixon"t võetakse üks või kaks korda ööpäevas. Kõik patsiendid (nii ägeda kui kroonilise
skisofreeniaga) peavad ravi alustama 2 mg Rixon"iga ööpäevas. Teisel ravipäeval võib annust
suurendada 4 mg-ni ööpäevas. Seejärel võib annust vastavalt kliinilisele vastusele individuaalselt
kohandada. Optimaalne terapeutiline annus on tavaliselt 4...6 mg ööpäevas. Mõned patsiendid
(näiteks esimese haigusepisoodi korral) võivad saada häid tulemusi aeglasema tiitrimisskeemiga ning
madalama alg- ja säilitusannusega. Edasi võib annus jääda muutmatuks või vajadusel seda
individuaalselt kohandada.

Annused üle 10 mg ööpäevas ei ole üldiselt osutunud efektiivsemaks madalamatest annustest ning
võivad suurendada ekstrapüramidaalsete sümptomite tekkeriski. Üle 16 mg ööpäevaste annuste
ohutust ei ole laialdaselt hinnatud, seega ei tohi selliseid annuseid kasutada. Täiendava sedatsiooni
vajadusel võib Rixon"i tablettidele lisada bensodiasepiine.

Eakad
Soovitatav algannus on 0,5 mg kaks korda ööpäevas. Seda annust võib individuaalselt kohandada 0,5
mg kaupa kaks korda ööpäevas kuni 1...2 mg-ni kaks korda ööpäevas. Eakad patsiendid taluvad
risperidooni hästi.

Lapsed
Rixon"i kasutamist skisofreenia raviks lastel ja alla 15-aastastel noorukitel ei ole ametlikult hinnatud.

Käitumishäired dementsuse korral
Soovitatav algannus on 0,25 mg kaks korda ööpäevas. Seda annust võib individuaalselt kohandada
ülepäeviti 0,25 mg kaupa kaks korda ööpäevas. Enamikul patsientidest on optimaalne annus 0,5 mg
kaks korda ööpäevas. Mõnedel patsientidel võib olla vajalik annus 1 mg kaks korda ööpäevas. Pärast
säilitusannuse saavutamist võib kaaluda üleminekut raviskeemile üks kord ööpäevas.
Nagu iga sümptomaatilise ravi puhul, tuleb Rixon"i jätkuvat kasutamist hinnata ja õigustada
jooksvalt.

Maania episoodid bipolaarse häire korral
Soovitatav algannus on 2 mg üks kord ööpäevas. Annust võib vajadusel kohandada mitte vähem kui
24-tunniste intervallidega 1 mg kaupa ööpäevas. Soovitatav annustamisvahemik on 1...6 mg
ööpäevas.
Nagu iga sümptomaatilise ravi puhul, tuleb Rixon"i jätkuvat kasutamist hinnata ja õigustada
jooksvalt.

Käitumishäired vaimse alaarengu korral
Patsiendid kehakaaluga 50 kg
Soovitatav algannus on 0,5 mg üks kord ööpäevas. Seda annust võib ülepäeviti 0,5 mg kaupa
individuaalselt kohandada. Enamikul patsientidest on optimaalne annus 1 mg üks kord ööpäevas.
Mõnedel patsientidel võib olla vajalik annus 1...1,5 mg üks kord ööpäevas.

Patsiendid kehakaaluga 50 kg
Soovitatav algannus on 0,25 mg üks kord ööpäevas. Annust võib ülepäeviti 0,25 mg kaupa
individuaalselt kohandada. Enamikul patsientidest on optimaalne annus 0,5 mg üks kord ööpäevas.
Mõnedel patsientidel võib olla vajalik annus 0,25...0,75 mg üks kord ööpäevas.
Nagu iga sümptomaatilise ravi puhul, tuleb Rixon"i pikaajalist kasutamist pidevalt jälgida ja hinnata.
Ravimi kasutamise kogemus alla 5-aastastel lastel puudub.

Neeru- ja maksahaigus
Neeruhaiguste korral on risperidooni eliminatsioon aeglasem. Maksahaiguste korral on risperidooni
vaba fraktsiooni kontsentratsioon plasmas kõrgem. Seetõttu sõltumata näidustusest nii neeru- kui ka
maksahaiguste korral peavad alg- ja säilitusannused olema poole väiksemad ning annuste
kohandamise aega tuleb pikendada.
Rixon"i tuleb neeru- ja maksahaiguste korral kasutada ettevaatlikult.
Kuna Rixon 0,5 mg õhukese polümeerikattega tablette ei saa poolitada, tuleb väiksemate annuste
manustamiseks valida mõni muu preparaat.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Eakad dementsed patsiendid
Atüüpilise antipsühhootikumiga, sh risperidooniga tehtud 17 kontrollitud uuringu metaanalüüsi
tulemuses leiti, et eakatel dementsusega patsientidel, keda raviti atüüpiliste antipsühhootikumidega,
oli suurem suremus võrreldes platseebogrupiga. Selles populatsioonis läbi viidud platseebokontrolliga
risperidooni uuringutes oli suremuse esinemissagedus risperidoonigrupis 4% võrreldes 3,1%-ga
platseebogrupis. Surnud patsientide keskmine vanus (vanuste vahemik) oli 86 (67...100) eluaastat.

Neis uuringuis oli ravi furosemiidi pluss risperidooniga seotud suremuse kõrgema
esinemissagedusega võrreldes ainult risperidoon- või furosemiidraviga, siiski selle koostoime
mehhanism ei ole selge. Risperidooni kasutamist koos teiste diureetikumidega (peamiselt väikestes
annustes tiasiiddiureetikumidega) ei seostatud sarnaste leidudega.
Surmapõhjuse järjepidevat mustrit ei leitud. Sellest hoolimata tuleb olla ettevaatlik ja enne
kasutamisotsust kaaluda risperidooni ja furosemiidi või teiste tugevate diureetikumide
kombinatsiooni riske ja kasusid. Sõltumata ravist oli dehüdratsioon üldine suremuse riskifaktor ja
seetõttu tuleb seda hoolikalt eakatel dementsusega patsientidel vältida.

Aju-veresoonkonna kõrvalnähud
Aju-veresoonkonna kõrvatoimete (sealhulgas ajuinsult ja transitoorne ajuisheemia) tekkeriski tõttu
tuleb Rixon"it dementsete patsientide käitumishäirete raviks kasutada ettevaatusega. Patsientidel, kel
on esinenud dementsust, võib akuutsete psühhooside raviks kasutada risperidooni vaid lühiajaliselt
ning arsti järelvalve all.
Eakate (>65-aaastastel) dementsete patsientidega läbi viidud randomiseeritud kliiniliste uuringute
andmed näitavad, et risperidooni kasutamisel suureneb aju-veresoonkonna kõrvalnähtude (sealhulgas
ajuinsult ja transitoorne ajuisheemia) tekkerisk platseeboga võrreldes umbkaudu kolm korda. Aju-
veresoonkonna kõrvalnähud ilmnesid 3,3% (33/989) risperidooniga ravitud patsientidest ja
platseeborühmas 1,2% (8/693) patsientidest.

Eelneva insuldi (CVA) või transitoorse isheemia ataki (TIA) anamneesiga patsientide puhul, peab
arst enne risperidoonravi hoolikalt kaaluma aju-veresoonkonna kõrvalnähtude võimalikku tekkeriski
(ülevaade dementsusega eakatest patsientidest on antud eespool). Kaalutlemine on vajalik ka teiste
ajuverevarustuse häireid soodustavate riskifaktorite olemasolul nagu hüpertensioon, diabeet,
suitsetamine, kodade fibrillatsioon jne.

Alfa-adrenoblokeeriv toime
Risperidooni -adrenoblokeeriva toime tõttu võib ilmneda ortostaatilist hüpotensiooni, seda eriti
esialgsel annuse tiitrimise perioodil. Hüpotensiooni esinemisel tuleb kaaluda annuse vähendamist.

Rixon"it tuleb kasutada ettevaatusega teadaoleva südameveresoonkonna haigusega (sealhulgas QT-
intervalli pikenemisega seostatud haigustega) patsientidel ja annust tuleb järk-järgult tiitrida.
Kliinilistes uuringutes ei seostatud risperidooni QT-intervallide pikenemisega. Nagu ka teiste
antipsühhootikumide puhul, soovitatakse olla ettevaatlik, kui risperidooni ordineeritakse koos
teadaolevalt QT-intervalli pikendavate ravimitega.

Tugevama sedatsiooni vajadusel, tuleb risperidooni annuse suurendamise asemel manustada
lisaravimit (näiteks bensodiasepiini).

Tardiivdüskineesia / ekstrapürimidaalsed sümptomid
Dopamiini retseptori suhtes antagonistlike omadustega ravimeid on seostatud tardiivdüskineesia
induktsiooniga, mida iseloomustavad valdavalt keele ja/või näo rütmilised tahtmatud liigutused. On
täheldatud, et ekstrapüramidaalsümptomite ilmnemine on riskifaktoriks tardiivdüskineesia tekkele.
Tardiivdüskineesia nähtude ja sümptomite ilmnemisel tuleb kaaluda kõigi antipsühhootiliste ravimite
kasutamise lõpetamist
.
Maliigne neuroleptiline sündroom
On täheldatud, et neuroleptikumide kasutamisel võib ilmneda maliigne neuroleptiline sündroom,
mida iseloomustab hüpertermia, lihasrigiidsus, autonoomne ebastabiilsus, teadvuse hägustumine ja
suurenenud kreatiinfosfokinaasi tase. Edasi võivad tekkida ka müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge
neerupuudulikkus. Sellisel juhul tuleb ravi kõigi antipsühhootikumidega, sealhulgas risperidooniga,
lõpetada ja soovitatav on rakendada sobivat toetavat ravi (näiteks Dantroleni intravenoosse infusiooni
kasutamisega).

Arst peab hindama riski/kasu suhet antipsühhootiliste ravimite, sealhulgas risperidooni,
ordineerimisel Parkinsoni tõvega või Lewy kehadega dementsusega patsientidele, sest mõlemal juhul
on risk maliigse neuroleptilise sündroomi tekkeks tõusnud. Neil patsientidel esineb suurenenud
tundlikkus antipsühhootiliste ravimite suhtes, mis võib väljenduda peale ekstrapüramidaalsümptomite
ka vaimse segasuse/tuimusena ja posturaalse ebastabiilsusena.

Hüperglükeemia
Väga harvadel juhtudel on risperidoonravi ajal täheldatud hüperglükeemiat või olemasoleva diabeedi
ägenemist. Diabeeti põdevate ja diabetes mellitus"e riskifaktoritega patsientide puhul on soovitav
sobiv kliiniline jälgimine (vt ka lõiku 4.8).

Muu
Rixon"i kasutamise kohta eakatel ning neeru- ja maksahaiguste korral vt lõiku 4.2.

Klassikalised neuroleptikumid langetavad teadaolevalt krambiläve. Ettevaatus on soovitatav, kui
ravitakse epilepsiaga patsiente..

Nagu teiste antipsühhootikumide puhul, tuleb patsiente teavitada võimalikust kehakaalu
suurenemisest.

Antipsühhootiliste ravimite suurte annuste järsul ärajätmisel on väga harva kirjeldatud ägedaid
ärajätu sümptomeid nagu iiveldus, oksendamine, higistamine ja unetus. Samuti võib ilmneda
psühhootiliste sümptomite kordumine ja on kirjeldatud tahtmatute liigutushäirete (nagu akatiisia,
düstoonia ja düskineesia) esilekerkimist. Seetõttu on soovitatav ravimi järk-järguline ärajätmine.

Sarnaselt teiste D2-retseptori antagonistidega võib risperidoon suurendada seerumi
prolaktiinisisaldust (vt lõik 4.8). Selle toimega tuleb arvestada patsientidel, kellel on varem esinenud
rinnanäärmevähk või prolaktiinsõltuv kasvaja.

Risperidooni kasutamist skisofreenia raviks alla 15-aastastel lastel ei ole ametlikult hinnatud.

Kuna Rixon sisaldab laktoosmonohüdraati, ei tohi seda ravimit kasutada patsiendid, kellel on
harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, laktaasi defitsiit või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Risperidooni võimalikke koostoimeid teiste ravimitega ei ole süstemaatiliselt uuritud. Teades
risperidooni vahetut toimet kesknärvisüsteemile, peab risperidooni kasutama ettevaatusega
kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimitega, sealhulgas alkoholiga.

Risperidoon võib antagoniseerida levodopa ja teiste dopamiini agonistide toimet.

Karbamasepiin langetab risperidooni antipsühhootilise fraktsiooni taset plasmas. Sarnast toimet võib
oodata teiste maksaensüüme indutseerivate ravimitega. Ravi alustamisel karbamasepiini või teiste
maksaensüüme indutseerivate ravimitega tuleb Rixon"i annust uuesti hinnata ja vajadusel tõsta.
Vastupidisel juhul, selliste ravimite kasutamise lõpetamisel, tuleb Rixon"i annust uuesti hinnata ja
vajadusel vähendada.

Fenotiasiinid, tritsüklilised antidepressandid ja mõned beetablokaatorid võivad suurendada
risperidooni plasmakontsentratsiooni, kuid mitte aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust.

Fluoksetiin ja paroksetiin, CYP2D6 inhibiitorid, võivad suurendada risperidooni
plasmakontsentratsiooni, kuid vähem aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust. Kui alustatakse
või lõpetatakse fluoksetiini või paroksetiini kasutamine peab raviarst Rixon"i annustamist uuesti
hindama.

In vitro uuringute põhjal võib sama koostoime ilmneda haloperidooliga.

Amitriptülliin ei mõjuta risperidooni farmakokineetikat ega aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni
sisaldust.

Tsimetidiin ja ranitidiin suurendavad risperidooni biosaadavust, kuid aktiivse antipsühhootilise
fraktsiooni sisaldust vaid väga vähesel määral.

Erütromütsiin, CYP3A4 inhibiitor, ei muuda risperidooni farmakokineetikat ega aktiivse
antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust.

Koliinesteraasi inhibiitoril galantamiinil ei ole kliiniliselt olulist mõju risperidooni
farmakokineetikale ega aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni sisaldusele. Donepesiili uuring
mitteeakatel tervetel vabatahtlikel ei näidanud kliiniliselt olulist toimet risperidooni
farmakokineetikale ega antipsühhootilise fraktsiooni sisaldusele.

Kui risperidooni võetakse koos teiste verevalkudega tugevasti seonduvate ravimitega, ei esine
kliiniliselt olulist kummagi ravimi väljatõrjumist seosest plasmavalkudega.

Vt lõik 4.4, mis puudutab suurenenud suremust eakatel dementsusega patsientidel, kes saavad
samaaegselt furosemiidi.

Risperidoonil puudub kliiniliselt oluline toime valproaadi või topiramaadi farmakokineetikale.
Risperidooni ja topiramaadi koosmanustamisel tuleb arvestada kombinatsioonravi taluvuse võimaliku
vähenemisega.

Pärast samaaegselt kasutatava neuroleptikumi asendamist risperidooniga ei täheldatud olulisi muutusi
liitiumi farmakokineetikas.

Toit ei mõjuta risperidooni imendumist maost.

4.6
Rasedus ja imetamine

Kuigi katseloomadel ei näidanud risperidoon otsest reproduktiivset toksilisust, täheldati mõningaid
kaudseid prolaktiini ja kesknärvisüsteemi poolt vahendatud toimeid. Risperidooni ohutus raseduse ajal
ei ole kindlaks tehtud. Turustamisjärgselt saadud informatsiooni kohaselt on esinenud vastsündinutel
pöörduvaid ekstrapüramidaalseid sümptomeid, kui ema oli raseduse viimasel trimestril kasutanud
risperidooni. Seepärast tohib Rixon"it kasutada raseduse ajal ainult siis, kui loodetav kasu ületab
võimaliku ohu lootele.

Loomkatsetes eritusid risperidoon ja 9-hüdroksürisperidoon rinnapiima. On näidatud, et risperidoon
ja 9-hüdroksürisperidoon erituvad ka inimese rinnapiima. Seetõttu ei tohi Rixon"it saavad naised last
rinnaga toita.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Rixon võib häirida tegevusi, mis nõuavad vaimset erksust. Seetõttu tuleb patsientidele soovitada mitte
juhtida autot või töötada liikuvate masinatega, kuni nende individuaalne tundlikkus ravimi suhtes on
kindlaks tehtud.

4.8 Kõrvaltoimed

Paljudel juhtudel on olnud raske eristada kõrvaltoimeid ravitava haiguse sümptomitest.

Ekstrapüramidaalsümptomite esinemissagedus ja raskusaste on risperidooni kasutamisel
haloperidooliga võrreldes märkimisväärselt väiksem. Ägedalt tekkinud ekstrapüramidaalsümptomid
on oma raskusastmelt tavaliselt kerged ja mööduvad annuse vähendamisel ja/või vajadusel
parkinsonismivastaste ravimite kasutamisel.

Risperidoon võib indutseerida annusest sõltuvat prolaktiini sisalduse tõusu plasmas, millega võivad
kaasneda mõningad reproduktiivsüsteemi häired.

Sarnaselt klassikalistele neuroleptikumidele on skisofreeniahaigetel patsientidel risperidooni
kasutamisel harvadel juhtudel tekkinud veeintoksikatsioon koos hüponatreemiaga (kas polüdipsia või
antidiureetilise hormooni puuduliku sekretsiooni sündroomi tõttu) ja epileptilised krambid.

Turustamisjärgselt on kirjeldatud väga harvadel juhtudel healoomulise hüpofüüsiadenoomi esinemist
risperidooni kasutajatel. Samas põhjuslikku seost risperidooni kasutamisega ei ole kindlaks tehtud.

Turustamisjärgselt on väga harva teatatud angioödeemi juhtumitest.

Alljärgnevalt on risperidooni kasutamisel täheldatud kõrvaltoimed esitatud organsüsteemide ja
esinemissageduse kaupa. Esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage (1/10); sage
(1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (1/1000 kuni <1/100); harv (1/10000 kuni 1/1000) ja väga harv
(<1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv: neutropeenia, trombotsütopeenia

Immuunsüsteemi häired
Harv: allergilised reaktsioonid (ülitundlikkus)
Väga harv: angioödeem

Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga harv: hüperglükeemia, olemasoleva diabeedi ägenemine

Psühhiaatrilised häired
Väga sage: unetus, agitatsioon, ärevushäire
Sage: unisus
Aeg-ajalt: tähelepanu puuduse häire

Närvisüsteemi häired
Väga sage: peavalu, ekstrapüramidaalsümptomid (rigiidsus, bradükineesia, akatiisia, äge düstoonia,
sealhulgas okulogüüriline kriis, treemor)
Sage: pearinglus
Väga harv: tardiivne düskineesia

Silma kahjustused
Sage: ähmane nägemine

Südame häired
Sage: tahhükardia, sealhulgas reflektiivne tahhükardia
Harv: ventrikulaarne arütmia

Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: hüpotensioon, sealhulgas ortostaatiline hüpotensioon, hüpertensioon
Väga harv: ajuinsult / transitoorse isheemia (vt lõik 4.4)

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Väga sage: riniit

Seedetrakti häired
Sage: kõhukinnisus, seedehäire, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, suurenenud süljeeritus

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage: lööve

Neerude ja kuseteede häired
Sage: polüuuria/polüdipsia
Aeg-ajalt: kusepidamatus

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Sage: erektsioonihäire (priapism)
Aeg-ajalt: ejakulatsioonihäire, ebanormaalne orgasm, ebaregulaarne menstruaaltsükkel, amenorröa,
galaktorröa
Harv: günekomastia

Endokriinsüsteemi häired
Aeg-ajalt: vereplasma kõrge prolaktiini sisaldus
Väga harv: antidiureetilise hormooni ebaadekvaatse sekretsiooni sündroom, healoomuline
hüpofüüsiadenoom

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Sage: väsimus, temperatuuri regulatsioonihäire
Aeg-ajalt: turse

Uuringud
Aeg-ajalt: hüponatreemia, kehakaalu suurenemine, maksaensüümide (SGOT, SGPT) aktiivsuse tõus

Sedatsiooni on lastel ja noorukitel täheldatud sagedamini kui täiskasvanutel. Tavaliselt on sedatsioon
kerge ja mööduv.

Seoses antipsühhootiliste ravimitega on teatatud ärajätureaktsioonide esinemisest (vt lõik 4.4).

4.9 Üleannustamine

Üldiselt on täheldatud nähud ja sümptomid seotud ravimi teadaoleva farmakoloogilise toime
tugevnemisega. Need on väsimus ja sedatsioon, tahhükardia ja hüpotensioon ning
ekstrapüramidaalsümptomid. Suurim kirjeldatud risperidooni üleannustamine on 360 mg. Praeguste
olemasolevate tõendite kohaselt paistavad risperidoonil olevat laiad ohutuspiirid. Üleannustamise
korral on harvadel juhtudel teatatud QT-intervalli pikenemisest. Ägeda üleannustamise korral tuleb
arvestada mitme ravimi samaaegse üleannustamise võimalusega.
Luua ja säilitada hingamisteede avatus ning kindlustada adekvaatne oksügenisatsioon ja
ventilatsioon. Kaaluda tuleb maoloputust (pärast intubatsiooni, kui patsient on teadvuseta) ja
aktiivsöe manustamist koos lahtistitega. Kohe tuleb alustada kardiovaskulaarse monitooringuga, mis
peab sisaldama pidevat elektrokardiograafilist jälgimist, et avastada võimalikke arütmiaid.
Risperidoonil ei ole spetsiifilist antidooti. Seetõttu tuleb rakendada sobivaid toetavaid meetmeid.
Hüpotensiooni ja tsirkulatoorset kollapsit tuleb ravida sobivate meetmetega nagu intravenoossete
vedelike ja/või sümpatomimeetikumidega. Tõsiste ekstrapüramidaalhäirete korral tuleb manustada
antikoliinergilisi ravimeid. Hoolikas meditsiiniline järelvalve ja jälgimine peavad jätkuma kuni
patsiendi seisundi taastumiseni.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised
omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Teised antipsühhotilised ained; ATC-kood: N05AX08

Risperidoon on uudne antipsühhootikum, mis kuulub uude antipsühhootiliste ainete bensisoksasooli
derivaatide klassi.
Risperidoon on selektiivne monoaminergiline antagonist, millel on kõrge afiinsus nii
serotoninergiliste 5-HT2 kui ka dopaminergiliste D2 retseptorite suhtes. Risperidoon seondub ka 1-
adrenergiliste retseptoritega ja väiksema afiinsusega H1-histaminergiliste ning 2-adrenergiliste
retseptoritega. Risperidoon ei oma afiinsust kolinergiliste retseptorite suhtes. Kuigi risperidoon on
tugev D2-antagonist, mis arvatakse parandavat skisofreenia positiivseid sümptomeid, põhjustab see
vähem motoorse aktiivsuse depressiooni ja katalepsia induktsiooni kui klassikalised neuroleptikumid.
Tasakaalustatud tsentraalne serotoniini ja dopamiini antagonism võib vähendada kalduvust
põhjustada ekstrapüramidaalseid kõrvaltoimeid ning laiendada terapeutilist aktiivsust skisofreenia
negatiivsete ja afektiivsete sümptomite suhtes.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Risperidoon imendub hästi. Risperidooni ja tema peamise metaboliidi, 9-hüdroksürisperidooni ning
risperidooni pluss 9-hüdroksürisperidooni plasmakontsentratsioonid on annuste vahemikus 1...16 mg
ööpäevas (0,5...8 mg kaks korda ööpäevas) proportsionaalsed manustatud annusega. Tableti
manustamise järgselt ilmnes risperidooni maksimaalne plasmakontsentratsioon umbes 1 tunniga. 9-
hüdroksürisperidooni maksimaalne plasmakontsentratsioon ilmnes kiiretel metaboliseerijatel umbes 3
tunniga ja aeglastel metaboliseerijatel umbes 17 tunniga. Kiiretel metaboliseerijatel saavutatakse
risperidooni tasakaalukontsentratsioon ühe päevaga ja aeglastel metaboliseerijatel eeldatavalt umbes
viie päevaga. 9-hüdroksürisperidooni tasakaalukontsentratsioon saavutatakse viie-kuue päevaga
(mõõdetud kiiretel metaboliseerijatel). Risperidoon jaotub organismis kiiresti. Jaotusruumala on 1...2
l/kg. Vereplasmas on risperidoon seotud albumiini ja 1-glükoproteiiniga. Seondumine
plasmavalkudega on risperidoonil 90% ja tema peamisel metaboliidil 9-hüdroksürisperidoonil 77%.
Risperidoon ja 9-hüdroksürisperidoon ei tõrju üksteist valkudega seondumise kohtadest välja.
Sulfametasiini (100 µg/ml), varfariini (10 µg/ml) ja karbamasepiini (10 µg/ml) suured terapeutilised
kontsentratsioonid põhjustasid üksnes vähest rispreridooni (10 ng/ml) ja 9-hüdroksürisperidooni (50
ng/ml) vaba fraktsiooni suurenemist. Selle leiu kliiniline tähendus ei ole selge. Risperidooni kõige
olulisem metabolismitee on hüdroksüülimine CYP2D6 vahendusel 9-hüdroksürisperidooniks, millel
on risperidooniga sarnane farmakoloogiline aktiivsus. Nimetatud hüdroksüülimisele on iseloomulik
debrisokiniini-tüüpi geneetiline polümorfism, aga see ei mõjuta aktiivset antipsühhootilist fraktsiooni,
sest see koosneb risperidoonist ja selle aktiivsest metaboliidist 9-hüdroksürisperidoonist. Peale
suukaudset manustamist on aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni eliminatsiooni poolväärtusaeg 24
tundi. Risperidooni ühekordse manustamise uuring näitas, et vanemaealistel ja neerupuudulikkusega
patsientidel on aktiivne plasmakontsentratsioon suurenenud ja risperidooni eliminatsioon
aeglustunud. Risperidoon ja tema metaboliidid erituvad peamiselt uriiniga ning vähemal määral ka
väljaheitega. Pärast 1 mg 14C-risperidooni ühekordset manustamist suukaudse lahusena tervetele
meessoost vabatahtlikele eritus ühe nädala jooksul pärast sissevõtmist 84% radioaktiivsusest,
kusjuures 70% radioaktiivsusest oli kindlaks tehtav uriinis ja 14% väljaheites. Risperidooni
poolväärtusaeg oli kiiretel metaboliseerijatel 3 tundi ja aeglastel metaboliseerijatel umbes 20 tundi. 9-
hüdroksürisperidooni poolväärtusaeg oli kiiretel metaboliseerijatel umbes 21 tundi ja aeglastel
metaboliseerijatel umbes 30 tundi. Aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni farmakokineetika oli nii
kiiretel kui ka aeglastel metaboliseerijatel sarnane nii pärast ühekordset kui ka korduvat manustamist,
kusjuures üldine keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg oli umbes 20 tundi.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

(Sub)kroonilistes toksilisusuuringutes rottidel ja koertel ilmnesid annusest sõltuvad toimed
suguorganitele ja rinnanäärmetele. Neid toimeid seostatakse kõrgenenud prolaktiini tasemega
plasmas, mis tuleneb risperidooni D2-retseptoreid antagoniseerivast toimest.

Ei ole tõendeid mutageense potentsiaali kohta.
Kartsinogeensuse uuringutes rottidel ja hiirtel on leitud endokriinsete (rinnanäärme, hüpofüüsi ja
pankrease endokriinosa) kasvajate esinemissageduse tõusu ja arvatakse, et see võib olla prolaktiini
poolt vahendatud toime. Nende leidude tähtsus inimestele ei ole teada.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes täheldati mõningaid kaudseid prolaktiini ja kesknärvisüsteemi
poolt vahendatud toimeid, näiteks edasilükkunud östraaltsükkel ning muutused paaritumiskäitumises
ja järglaste eest hoolitsemisel rottidel. Risperidooni teratogeenseid toimeid ei ole täheldatud mitte
üheski uuringus.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu:
prezelatiniseeritud tärklis (kartuli)
laktoosmonohüdraat
mikrokristalne tselluloos
naatriumlaurüülsulfaat
magneesiumstearaat
kolloidne ränidioksiid, veevaba
hüpromelloos 2910

Tableti kate:
polüvinüülalkohol
titaandioksiid (E171)
makrogool 3350
talk
kollane raudoksiid (E172)
punane raudoksiid (E172)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.
Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

20 või 60 õhukese polümeerikattega tabletti PVC/PVDC/Al-blistris ja pappkarbis.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6
Erinõuded ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Gedeon Richter Plc.
Gyömri út 19-21.
1103 Budapest
Ungari


8. MÜÜGILOA
NUMBRID

0,5 mg: 593208
1 mg: 593108
2 mg: 593408
3 mg: 593308
4 mg: 593508


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

22.08.2008


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud augustis 2008.