Paroxetin nycomed - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Paroxetin Nycomed, 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid


2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 22,2 mg veevaba paroksetiinvesinikkloriidi, mis vastab 20 mg
paroksetiinile.

INN. Paroxetinum

Abiaine: 200 mg veevaba laktoosi
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Valged, ovaalsed, kaksikkumerad polümeerikattega tabletid. Tablettide ühel küljel on
poolitusjoon ja sissetrükk "20", tableti teine külg on sile.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.


4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon.
Obsessiiv-kompulsiivne häire.
Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.
Sotsiaalärevushood/Sotsiaalfoobia.
Generaliseerunud ärevushäire.
Posttraumaatiline stressihäire.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Suukaudseks manustamiseks. Soovitatavalt manustatakse paroksetiini üks kord ööpäevas
hommikuti koos toiduga. Tablett tuleb alla neelata tervelt, mitte närida.

DEPRESSIOON
Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Paranemine ilmneb tavaliselt pärast ühe nädala
möödumist, kuid võib ilmneda ka alates teisest ravinädalast. Nagu kõigi antidepressantide
kasutamisel, tuleb annus täpsustada ja vajadusel kohandada vastavalt kliinilisele vajadusele
3...4 nädala möödumisel pärast ravi algust. Patsientidel, kellel ei saavutata piisavat ravivastust
20 mg-ga, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni annuseni 50 mg ööpäevas,
vastavalt patsiendi ravivastusele.
Depressiooni ravi peab kestma piisavalt kaua (vähemalt 6 kuud), et kindlustada sümptomite
kadumine.

OBSESSIIV-KOMPULSIIVNE HÄIRE
Soovitatav ööpäevane annus on 40 mg. Ravi algul manustatakse 20 mg ööpäevas, seejärel võib
annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni soovitatava annuseni. Kui pärast
mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-
järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas.
Obsessiiv-kompulsiivse häire ravi peab kestma piisavalt kaua, et kindlustada sümptomite
kadumine. Ravi võib kesta mitmeid kuid või isegi kauem (vt lõik 5.1).

PAANIKAHÄIRE
Soovitatav ööpäevane annus on 40 mg. Alustada tuleb 10 mg annusega ja annust võib järk-
järgult suurendada 10 mg kaupa vastavalt patsiendi ravivastusele kuni soovitatava annuse
saavutamiseni. Ravi alustamisel on soovitatav kasutada võimalikult väikest annust, et
vähendada paanikahäire sümptomite ägenemise ohtu, mis üldjuhul ilmneb selle häire ravi
algetapis. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei ole piisavat ravivastust
ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg ööpäevas.
Paanikahäire ravi peab kestma piisavalt kaua, et kindlustada sümptomite kadumine. Ravi võib
kesta mitmeid kuid või isegi kauem (vt lõik 5.1).

SOTSIAALSED ÄREVUSHOOD/SOTSIAALFOOBIA
Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei
ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni
maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik
5.1).

GENERALISEERUNUD ÄREVUSHÄIRE
Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei
ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni
maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik
5.1).

POSTTRAUMAATILINE STRESSIHÄIRE
Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kui pärast mõnenädalast ravi soovitatava annusega ei
ole piisavat ravivastust ilmnenud, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg kaupa kuni
maksimaalse annuseni 50 mg ööpäevas. Pikaajaline ravi vajab regulaarset kontrolli (vt lõik
5.1).

ÜLDINFORMATSIOON
PAROKSETIINRAVI LÕPETAMISEL ILMNEVAD ÄRAJÄTUSÜMPTOMID.
Vältida tuleb ravi järsku lõpetamist (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kliinilistes uuringutes kasutatud
annuse järk-järgulise vähendamise skeem nägi ette ööpäevase annuse vähendamist 10 mg
kaupa nädalaste intervallide järel. Kui pärast annuse vähendamist või ravi lõpetamist tekivad
talumatuse sümptomid, võib kaaluda eelnevalt kasutatud annuse uuesti kasutuselevõtmist.
Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid väiksemate osade kaupa.

PATSIENTIDE ERIGRUPID:

Eakad patsiendid
Eakal patsiendil võib paroksetiini plasmakontsentratsioon suureneda, kuid
kontsentratsioonivahemik kattub osaliselt nooremate patsientide omaga. Annustamist tuleb
alustada täiskasvanu algannusega. Mõnedel patsientidel võib osutuda annuse suurendamine
kasulikuks, kuid ööpäevast annust 40 mg ei tohi ületada.

Lapsed ja noorukid (7...17-aastased)
Paroksetiini ei tohi kasutada laste ja noorukite ravimiseks, kuna kontrollitud kliinilistest
uuringutest on ilmnenud, et paroksetiini kasutamisel on suurenenud suitsidaalse käitumise ja
vaenulikkuse tekke oht. Lisaks ei leidnud nendes uuringutes tõestust ravimi piisav efektiivsus
(vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Alla 7-aastased lapsed
Alla 7-aastastel lastel ei ole paroksetiini kasutamist uuritud. Kuna paroksetiini ohutus ja
efektiivsus ei ole kindlaks tehtud, ei tohi seda kasutada selle vanusegrupi patsientidel.

Neeru- või maksakahjustus
Raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) või maksakahjustusega
patsientidel suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas. Seetõttu tuleb kasutada võimalikult
väikest terapeutilist annust.

4.3 Vastunäidustused

Teadaolev ülitundlikkus paroksetiini või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Paroksetiini ei tohi kasutada kombinatsioonis monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoritega.
Paroksetiinravi võib alustada:
- kaks nädalat pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega MAO inhibiitoriga või
- vähemalt 24 tundi pärast ravi lõpetamist pöörduva toimega MAO inhibiitoriga (nt
moklobemiid).
MAO inhibiitorite kasutamist ei tohi alustada enne ühe nädala möödumist paroksetiinravi
lõpetamisest.
Paroksetiini ei tohi kasutada koos tioridasiiniga, kuna sarnaselt teiste maksa ensüüme CYP450
2D6 pärssivate ravimitega võib paroksetiin põhjustada tioridasiini plasmakontsentratsiooni
suurenemist (vt lõik 4.5). Tioridasiini monoteraapia võib viia QT-intervalli pikenemise ja
sellega seotud raskete ventrikulaarsete rütmihäirete (nt torsade de pointes) ja äkksurma tekkeni.

Paroksetiini ei tohi kasutada samaaegselt koos pimosiidiga (vt lõik 4.5).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Paroksetiinravi tuleb alustada ettevaatlikult kaks nädalat pärast pöördumatu toimega või 24
tundi pärast pöörduva toimega MAO inhibiitori kasutamise lõpetamist. Paroksetiini annust
tuleb suurendada järk-järgult kuni optimaalse ravivastuse saavutamiseni (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Kasutamine lastel ja alla 18aastastel noorukitel
Paroksetiini ei tohi kasutada laste ja alla 18aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes uuringutes
esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem
suitsidaalset käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt
vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist,
tuleb patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole
küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite
kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud
juhtumite) suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei
pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida
kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise
algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega,
mille raviks paroksetiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga
samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu
ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne
ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või ­katseks ning neid tuleb ravi
ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas
läbiviidud platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante
saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes
platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik
järelvalve, seda eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb
teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa
arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste
suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Akatiisia
Paroksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab sisemine rahutus ja
psühhomotoorne agitatsioon, näiteks suutmatus rahulikult istuda või seista. See tekib suurema
tõenäosusega esimestel ravinädalatel. Nende sümptomite korral võib annuse suurendamine olla
kahjulik.

Serotoniini sündroom/maliigne neuroleptiline sündroom
Harva võivad paroksetiinraviga seoses tekkida serotoniini sündroomi või maliigse
neuroleptilise sündroomi sarnased ilmingud, eriti kui seda kasutatakse koos teiste
serotoniinergiliste ja/või neuroleptiliste ravimitega. Kuna need sündroomid võivad viia
potentsiaalselt eluohtlike seisunditeni, tuleb selliste ilmingute korral (mida iseloomustavad
järgmiste sümptomite kogumid: hüpertermia, rigiidsus, müokloonus, autonoomne ebastabiilsus
koos eluliste näitajate võimaliku kiire muutumisega, vaimse seisundi muutused, sh segasus,
ärrituvus, äärmuslik agiteeritus, mis progresseerub deliiriumi ja koomani) paroksetiinravi
katkestada ja alustada sümptomaatilist toetavat ravi. Paroksetiini ei tohi kasutada koos
serotoniini lähteainetega (nt L-trüptofaan, oksitriptaan), kuna esineb oht serotonergilise
sündroomi tekkeks (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Mania
Sarnaselt teistele antidepressantidele tuleb paroksetiini manustada ettevaatlikult patsientidele,
kellel on anamneesis mania. Kui patsient läheb üle maniakaalsesse faasi, tuleb paroksetiini
kasutamine lõpetada.

Maksa- või neerukahjustus
Raske neerukahjustuse või maksakahjustusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega (vt lõik 4.2).

Suhkurtõbi
Diabeedihaigetel võib ravi selektiivse serotoniini tagasihaarde inhibiitoriga (SSRI) muuta
veresuhkru kontrolli. Vajalikuks võib osutuda insuliini ja/või suukaudsete hüpoglükeemiliste
ravimite annuse korrigeerimine.

Epilepsia
Nagu ka teiste antidepressantide puhul, tuleb olla ettevaatlik paroksetiini kasutamisel
epilepsiahaigetel.

Krambid
Vähem kui 0,1% paroksetiiniga ravitud patsientidest tekivad krambid. Krampide tekkimisel
tuleb ravimi kasutamine lõpetada.

Elekterkrampravi (EKR)
EKR ja paroksetiini kooskasutamise kohta on vähe kliinilisi andmeid.
Glaukoom
Sarnaselt teistele SSRI`dele põhjustab paroksetiin harva müdriaasi ning seda tuleb
ettevaatusega manustada kinnise nurga glaukoomi või glaukoomi anamneesiga patsientidele.

Südamehaigused
Südamehaigustega patsientide ravimisel tuleb rakendada tavalisi ettevaatusabinõusid.

Hüponatreemia
Harva, põhiliselt eakatel patsientidel, on tekkinud hüponatreemia. Ettevaatusega tuleb ravida ka
neid patsiente, kellel on oht hüponatreemia tekkeks, näiteks samaaegselt kasutatavate ravimite
või tsirroosi tõttu. Üldiselt on hüponatreemia paroksetiinravi katkestamisel pöörduv.

Verejooks
SSRI"de kasutamisel on kirjeldatud naha veritsust, näiteks verevalumite ja purpuri teket.
Kirjeldatud on ka muid, näiteks seedetrakti verejookse. Eakatel patsientidel võib see oht
suureneda.
Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kes kasutavad SSRI"sid koos suukaudsete
antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimite või muude verejooksuohtu
suurendavate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid nagu klosapiin, fenotiasiinid,
enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, mittesteroidsed põletikuvastased
ravimid, COX-2 inhibiitorid) ning samuti patsientidel, kellel on anamneesis verejookse või
seisundeid, millega kaasneb eelsoodumus verejooksu tekkeks.

Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid
Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8).
Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt kõrvalnähud 30% patsientidest
paroksetiinravi grupis ja 20% patsientidest, kes said platseebot. Ärajätunähtude teke ei ole sama
sõltuvuse tekkega.
Ärajätunähtude tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas ravi kestus, ravimi
annus ja annuse vähendamise kiirus.
Kirjeldatud on pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia ja elektrilöögi tunne), unehäireid
(sh hirmuunenäod), agitatsiooni või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu,
kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid.
Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka
raskekujulised. Need tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi lõpetamist, kuid neid
sümptomeid on väga harva kirjeldatud patsientidel, kellel on kogemata jäänud annus
manustamata.
Need sümptomid taanduvad tavaliselt iseeneslikult 2 nädala jooksul, kuigi võivad mõnel
inimesel püsida kauem (2...3 kuud või enam). Seetõttu soovitatakse ravi lõpetada annust järk-
järgult vähendades mitme nädala või kuu jooksul, vastavalt patsiendi vajadusele (vt lõik 4.2,
,,Paroksetiinravi lõpetamisel ilmnevad ärajätusümptomid").

Patsiendid, kellel on tegemist selliste harvaesinevate pärilike haigustega nagu näiteks
galaktoosi talumatus, laktaasi defitsiit või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon, ei tohiks antud
ravimit kasutada, kuna see sisaldab abiainena laktoosi.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Serotoniinergilised ravimid.
Nagu ka teiste SSRI"de puhul, võib samaaegsel serotoniinergiliste ravimite (sh MAO
inhibiitorid, L-trüptofaan, triptaanid, tramadool, linesoliid, SSRI"d, liitium ja naistepunaürti
(Hypericum perforatum) sisaldavad preparaadid) kasutamisel suureneda 5-HT-ga seotud
toimete esinemissagedus (serotoniini sündroom: vt lõigud 4.3 ja 4.5).
Kui neid ravimeid manustatakse koos paroksetiiniga, on vajalik ettevaatus ja patsiendi
hoolikam kliiniline jälgimine.

Ravimit metaboliseerivad ensüümid.
Paroksetiini metabolism ja farmakokineetika võivad muutuda teda metaboliseerivate ensüümide
indutseerimise või inhibeerimise tulemusena. Kui samaaegselt paroksetiiniga manustatakse
ravimit, millel on ensüüme inhibeerivad omadused, tuleb kasutada paroksetiini võimalikult
väikest toimivat annust. Paroksetiinravi alustamisel ei ole annuse muutmine vajalik, kui seda
manustatakse koos ravimit metaboliseerivate ensüümide indutseerijatega (nt karbamasepiin,
rifampitsiin, fenobarbitaal, fenütoiin). Annust tuleb vajadusel korrigeerida ravi käigus,
olenevalt kliinilisest toimest (taluvusest ja efektiivsusest).

Protsüklidiin.
Paroksetiini igapäevasel manustamisel suureneb märkimisväärselt protsüklidiini sisaldus
plasmas. Kolinoblokeeriva toime ilmnemisel tuleb protsüklidiini annust vähendada.

Antikonvulsandid:
Karbamasepiin, fenütoiin, naatriumvalproaat. Koosmanustamine ei põhjustanud epilepsiaga
patsientidel muudatusi farmakokineetikas ega ­dünaamikas.

Paroksetiini CYP2D6 inhibeeriv toime.
Sarnaselt teistele antidepressantidele (kaasa arvatud teistele SSRI"dele) inhibeerib paroksetiin
maksa tsütokroom P450 ensüümi CYP2D6. CYP2D6 pärssimine võib põhjustada antud
ensüümi poolt metaboliseeritavate samaaegselt manustatavate ravimite kontsentratsiooni
suurenemist. Need ravimid on järgmised: teatud tritsüklilised antidepressandid (nt
klomipramiin, nortriptüliin ja desipramiin), fenotiasiinirühma neuroleptikumid (nt perfenasiin
ja tioridasiin, vt lõik 4.3), risperidoon, atomoksetiin, teatud Ic klassi antiarütmikumid (nt
propafenoon ja flekainiid) ning metoprolool.
Paroksetiini ei soovitata manustada koos südamepuudulikkuse raviks kasutatava
metoprolooliga viimase kitsa terapeutilise indeksi tõttu antud näidustuse puhul.

Alkohol.
Sarnaselt teiste psühhotroopsete ravimitega on soovitatav paroksetiinravi ajal hoiduda alkoholi
tarvitamisest.

Suukaudsed antikoagulandid.
Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide vahel võivad tekkida farmakodünaamilised
koostoimed. Paroksetiini ja suukaudsete antikoagulantide samaaegsel kasutamisel võib
suureneda verehüübimist takistav toime ja verejooksuoht. Seetõttu peab paroksetiini
ettevaatusega kasutama patsientidel, kes saavad ravi suukaudsete antikoagulantidega (vt lõik
4.4).

Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA) ja atsetüülsalitsüülhape ning teised
trombotsüütide funktsiooni pärssivad ravimid.
Paroksetiini ja MSPVA/atsetüülsalitsüülhappe vahel võivad tekkida farmakodünaamilised
koostoimed. Paroksetiini ja MSPVA/atsetüülsalitsüülhappe samaaegsel kasutamisel võib
suureneda verejooksuoht (vt lõik 4.4). Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kes kasutavad
SSRI"sid koos suukaudsete antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate või
verejooksuohtu suurendavate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid nagu klosapiin,
fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape, MSPVA`d, COX-2
inhibiitorid) ning samuti patsientidel, kellel on anamneesis verejookse või seisundeid, millega
võib kaasneda eelsoodumus verejooksu tekkeks.

Pimosiid
Uuringus, milles väikeses annuses pimosiidi (2 mg) manustati koos paroksetiiniga, täheldati
pimosiidi plasmasisalduse suurenemist. Ehkki selle koostoime mehhanism ei ole käesoleval ajal
veel selge, on pimosiidi kasutamine samaaegselt koos paroksetiiniga vastunäidustatud pimosiidi
kitsa terapeutilise indeksi ja teadaoleva QT intervalli pikendava toime tõttu (vt lõik 4.3).

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
Mõned epidemioloogilised uuringud on näidanud südame-veresoonkonna arenguhäirete
(näiteks vatsakeste (enamusel juhtudest) ja kodade vaheseina defektide) esinemissageduse
vähest suurenemist, kui paroksetiini on kasutatud raseduse esimesel trimestril. Võimalik
tekkemehhanism ei ole teada. Olemasolevatele andmetele tuginedes on rasedusaegse
paroksetiinravi korral risk südame-veresoonkonna arenguhäirega lapse sündimiseks väiksem
kui 2:100, samas kui üldpopulatsioonis on nimetatud arenguhäirete oodatav risk 1:100. Ei ole
leitud, et paroksetiinravi suurendaks kaasasündinud arenguhäirete üldist esinemissagedust
Paroksetiini tohib raseduse ajal kasutada vaid äärmisel vajadusel.
Rasedatel naistel või naistel, kes plaanivad rasestuda, tuleb enne ravimi määramist kaaluda
muid ravivõimalusi.
Raseduse ajal tuleb vältida ravi järsku katkestamist (vt lõik 4.2. ,,Paroksetiinravi lõpetamisel
ilmnevad ärajätusümptomid").

Vastsündinuid tuleb jälgida, kui ema kasutab paroksetiini raseduse lõpuosas, eriti kolmandal
trimestril.

Kui ema kasutab paroksetiini raseduse lõpuosas, võivad vastsündinul ilmneda järgmised
sümptomid: respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambid, temperatuuri kõikumine,
imemisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia, hüperrefleksia,
treemor, närvilisus, ärrituvus, letargia, püsiv nutt, unisus ja unehäired. Nende sümptomite näol
võib tegemist olla nii serotoniinergiliste toimete kui ärajätunähtudega. Enamikel juhtudest
ilmnevad tüsistused vahetult või varsti (vähem kui 24 tundi) pärast sünnitust.

Loomkatsetes ilmnes reproduktsioonitoksilisus, kuid puudusid otsesed kahjulikud toimed
rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule (vt lõik 5.3).

Imetamine
Paroksetiin eritub väikestes kogustes rinnapiima. Avaldatud uuringutes oli ravimi
kontsentratsioon rinnapiimatoidul imikute seerumis mittemääratav (<2 ng/ml) või väga väike
(<4 ng/ml). Neil lastel ei täheldatud ravimi toime ilminguid. Sellele vaatamata tohib
paroksetiini rinnaga toitmise ajal kasutada vaid juhul, kui oodatav kasu emale ületab
võimalikud ohud lapsele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kliiniline kogemus on näidanud, et paroksetiin ei vähenda kognitiivset või psühhomotoorset
funktsiooni. Nagu kõigi psühhoaktiivsete ravimite korral, tuleb patsienti hoiatada ravimi
võimalikust toimest autojuhtimise või masinate käsitsemise võimele.
Kuigi paroksetiin ei tugevda alkoholi vaimseid ja motoorseid oskusi pärssivat toimet, ei ole
paroksetiini ja alkoholi kooskasutamine soovitatav.

4.8 Kõrvaltoimed

Mõnede järgnevalt loetletud kõrvaltoimete intensiivsus ja esinemissagedus võivad väheneda
ravi jätkumisel ega vaja üldjuhul ravi lõpetamist. Kõrvaltoimed on toodud organsüsteemide ja
esinemissageduse järgi. Esinemissagedus on esitatud järgmiselt: väga sage (1/10), sage
(1/100, <1/10), aeg-ajalt (1/1000, <1/100), harv (1/10000, <1/1000) ja väga harv
(<1/10000), sealhulgas üksikjuhud.

Vere ja lümfisüsteemi häired.
Aeg-ajalt: naha ja limaskestade veritsus (enamasti verevalum).
Väga harv: trombotsütopeenia.

Immuunsüsteemi häired.
Väga harv: allergilised reaktsioonid (sh urtikaaria ja angioödeem).

Endokriinsüsteemi häired.
Väga harv: antidiureetilise hormooni mittekohase sekretsiooni sündroom (SIADH).

Ainevahetus- ja toitumishäired.
Sage: söögiisu langus.
Harv: hüponatreemia.
Hüponatreemiat on kirjeldatud peamiselt eakatel patsientidel ning mõnikord on see tingitud
antidiureetilise hormooni mittekohase sekretsiooni sündroomist (SIADH).

Psühhiaatrilised häired.
Sage: unisus, unetus, agiteeritus.
Aeg-ajalt: segasus, hallutsinatsioonid.
Harv: maniakaalsed reaktsioonid, ärevus, depersonalisatsioon, paanikahood, akatiisia (vt lõik
4.4). Need sümptomid võivad olla ka põhihaigusest tingitud.
Paroksetiinravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud sutsiidimõtete ja suitsidaalse
käitumise juhtudest (vt lõik 4.4).

Närvisüsteemi häired.
Sage: pearinglus, treemor.
Aeg-ajalt: ekstrapüramidaalhäired.
Harv: krambid.
Väga harv: serotoniini sündroom (sümptomiteks võivad olla agitatsioon, segasus, higistamine,
hallutsinatsioonid, hüperrefleksia, müokloonus, tahhükardia ja treemor).
Olemasolevate liikumisaparaadi haigustega või neuroleptikume kasutatavatel patsientidel on
mõnikord täheldatud ekstrapüramidaalhäirete, sh orofatsiaalse düstoonia teket.

Silma kahjustused.
Sage: ähmane nägemine.
Väga harv: äge glaukoom.

Südame häired.
Aeg-ajalt: siinustahhükardia.
Harv: bradükardia.

Vaskulaarsed häired.
Aeg-ajalt: vererõhu mööduv tõus või langus.
Paroksetiinravi järgselt on kirjeldatud vererõhu mööduvat tõusu või langust, tavaliselt
olemasoleva hüpertensiooni või ärevusega patsientidel.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired.
Sage: haigutamine.

Seedetrakti häired.
Väga sage: iiveldus.
Sage: kõhukinnisus, kõhulahtisus, suukuivus.
Väga harv: seedetrakti verejooks.
Maksa ja sapiteede häired.
Harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine.
Väga harv: maksahaigused (nt hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või maksapuudulikkus).
Kirjeldatud on maksaensüümide aktiivsuse suurenemist. Turustamisjärgselt on samuti väga
harva kirjeldatud maksahaiguste esinemist (hepatiit, mõnikord koos ikterusega ja/või
maksapuudulikkus).
Paroksetiinravi katkestamist tuleb kaaluda maksaensüümide aktiivsuse pikaajalise suurenemise
korral.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused.
Sage: higistamine.
Aeg-ajalt: nahalööbed, sügelus.
Väga harv: valgustundlikkusreaktsioonid.

Neerude ja kuseteede häired.
Aeg-ajalt: uriinipeetus.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired.
Väga sage: seksuaalfunktsiooni häired.
Harv: hüperprolaktineemia/galaktorröa.
Väga harv: priapism.

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused.
Harv: liigesvalu, lihasvalu.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid.
Sage: asteenia, kehakaalu suurenemine.
Väga harv: perifeersed tursed.

PAROKSETIINRAVI LÕPETAMISEL ILMNEVAD SÜMPTOMID.
Sage: pearinglus, tundlikkushäired, unehäired, ärevus, peavalu.
Aeg-ajalt: agitatsioon, iiveldus, treemor, segasus, higistamine, emotsionaalne ebastabiilsus,
nägemishäired, südamepekslemine, kõhulahtisus, ärrituvus.
Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui ravi lõpetatakse järsku. Kirjeldatud on
pearinglust, tundlikkushäireid (sh paresteesia ja elektrilöögi tunne), unehäireid (sh
hirmuunenäod), agitatsiooni või ärevust, iiveldust, treemorit, segasust, higistamist, peavalu,
kõhulahtisust, südamepekslemist, emotsionaalset ebastabiilsust, ärrituvust ja nägemishäireid.
Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel
patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või kauapüsivad. Seetõttu on soovitatav, et kui
paroksetiinravi ei ole enam vajalik, tuleb see lõpetada annust järk-järgult vähendades (vt lõigud
4.2 ning 4.4).

LASTE KLIINILISTES UURINGUTES TÄHELDATUD KÕRVALTOIMED.
Laste ja noorukite lühiajalistes (kuni 10...12 nädalat kestvates) kliinilistes uuringutes oli
järgmiste kõrvaltoimete esinemissagedus paroksetiinravi saavatel patsientidel vähemalt 2% ja
vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul: suitsidaalne käitumine (sh suitsiidikatsed ja ­
mõtted), ennastkahjustav käitumine ja suurenenud vaenulikkus. Suitsiidimõtteid ja ­katseid
täheldati peamiselt depressiooniga noorukite kliinilistes uuringutes. Suurenenud vaenulikkust
esines eeskätt obsessiiv-kompulsiivse häirega lastel ja alla 12-aastastel lastel. Muud
kõrvaltoimed, mida täheldati sagedamini paroksetiini kui platseebo puhul, olid söögiisu langus,
treemor, higistamine, hüperkineesia, agitatsioon, emotsionaalne labiilsus (sh nutt ja meeleolu
kõikumine).
Uuringutes, kus kasutati annuse järk-järgulise vähendamise skeemi, olid annuse vähendamise
perioodil või pärast paroksetiinravi lõpetamist täheldatud sümptomid, mille esinemissagedus oli
vähemalt 2% ja vähemalt kaks korda suurem kui platseebo puhul, järgmised: emotsionaalne
labiilsus (sh nutt, meeleolu kõikumine, enesevigastamine, suitsiidimõtted ja ­katse), närvilisus,
pearinglus, iiveldus ja kõhuvalu (vt lõik 4.4).

4.9 Üleannustamine

Sümptomid ja nähud.
Olemasolevad andmed paroksetiini üleannustamise kohta näitavad laiu ohutuspiire. Paroksetiini
üleannustamisel on lisaks kõrvaltoimete lõigus (lõik 4.8) kirjeldatud toimetele tekkinud
oksendamine, pupillide laienemine, palavik, vererõhu muutused, peavalu, tahtmatud
lihaskokkutõmbed, agitatsioon, ärevus ja tahhükardia. Patsiendid on üldjuhul paranenud ilma
tõsiste tagajärgedeta, isegi kuni 2000 mg annuste manustamise järgselt. Mõnikord on tekkinud
kooma või muutused EKG-s ja väga harva on täheldatud surmajuhtumeid, kuid sellisel juhul on
paroksetiini tavaliselt võetud koos teiste psühhotroopsete ravimitega, koos alkoholiga või ilma.

Ravi.
Spetsiifiline antidoot puudub.
Ravi on sümptomaatiline ja toetav nagu iga teise antidepressandi üleannuse korral. Vajadusel
tühjendada maosisu, maoloputuse või oksendamise esilekutsumise teel või kasutada mõlemat
moodust. Kuni 24 tundi pärast üleannustamist võib manustada 20...30 g aktiivsütt iga 4...6
tunni järel. Tuleb jälgida sageli patsiendi elutähtsaid funktsioone ja rakendada toetavat ravi.


5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Antidepressandid ­ selektiivsed serotoniini tagasihaarde
inhibiitorid
ATC-kood: N06AB05

Toimemehhanism.
Paroksetiin on tugev selektiivne serotoniini (5-hüdroksütrüptamiin e 5-HT) tagasihaarde
inhibiitor. Paroksetiin on antidepressant, mida kasutatakse obsessiiv-kompulsiivse häire,
sotsiaalärevushäire/sotsiaalfoobia, generaliseerunud ärevushäire, posttraumaatilise stressihäire
ja paanikahäire korral, sest tema toime on seotud serotoniini spetsiifilise tagasihaardega aju
neuronites.
Paroksetiin ei sarnane keemiliselt tritsüklilistele, tetratsüklilistele ja teistele antidepressantidele.
Paroksetiin on m-kolinergiliste retseptorite suhtes nõrga afiinsusega. Loomuuringud annavad
tunnistust paroksetiini nõrgast antikolinergilisest toimest.
In vitro uuringute põhjal on selgunud, et erinevalt tritsüklilistest antidepressantidest on
paroksetiin nõrgalt afiinne 1-, 2- ja -adrenoretseptorite, dopamiini (D2), 5-HT1 taoliste, 5-
HT2 ja histamiini (H1) retseptorite suhtes. Toime puudumine postsünaptilistesse retseptoritesse
in vitro kinnitab in vivo uuringutes täheldatud KNS pärssivate ja hüpotensiivsete omaduste
puudumist.

Farmakodünaamilised toimed.
Paroksetiin ei halvenda patsiendi psühhomotoorikat ning ei potentseeri alkoholi pärssivat
toimet. Sarnaselt teistele selektiivsetele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele põhjustab
paroksetiin loomadel, kellele on eelnevalt manustatud MAO inhibiitoreid või trüptofaani,
serotoniini retseptorite tugevat stimulatsiooni.
Käitumis- ja EEG uuringutest on ilmnenud, et paroksetiini nõrk aktiveeriv toime avaldub
annuste puhul, mis on üldjuhul suuremad serotoniini ülekande inhibeerimiseks vajalikest
annustest. Toime olemuselt erineb paroksetiin amfetamiinist.
Loomuuringud on näidanud, et paroksetiin ei mõjuta kardiovaskulaarset süsteemi. Paroksetiini
toime terve inimese vererõhule, südame löögisagedusele ja EKG-le on kliiniliselt ebaoluline.
Uuringutest on ilmnenud, et erinevalt noradrenaliini ülekandele toimivatest antidepressantidest
inhibeerib paroksetiin guanetidiini antihüpertensiivset toimet vähem.
Depressiooni ravis on paroksetiini efektiivsus võrreldav standardsete antidepressantidega.
Samuti on tõendeid selle kohta, et paroksetiin võib olla toimiv patsientidel, kellel standardravi
on osutunud ebaefektiivseks.
Kui paroksetiini manustada hommikuti, ei mõjuta see une kvaliteeti ega kestust. Lisaks on
paroksetiinravil tõenäoliselt und soodustav toime.

Ravivastuse sõltuvus annusest.
Fikseeritud annuse uuringutes on täheldatud lauget annuse-ravivastuse kõverat, mis näitab, et
soovitatust suuremate annuste kasutamisel ravi toimivus ei suurene. Samas näitavad mõned
kliinilised andmed, et annuse suurendamisel võib mõnede patsientide puhul saavutada parema
toime.

Pikaajaline efektiivsus.
Paroksetiini pikaajalist efektiivsust depressiooni ravimisel on demonstreeritud 52-nädalases
haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 12% paroksetiiniga ravitud
(20...40 mg ööpäevas) ja 28% platseebot saanud patsientidest.
Paroksetiini pikaajalist efektiivsust obsessiiv-kompulsiivse häire ravimisel on uuritud kolmes
24-nädalases haiguse ägenemise vältimise uuringus. Üks kolmest uuringust saavutas olulise
erinevuse haiguse ägenemise sageduse osas paroksetiini (38%) ja platseebo (59%) vahel.
Paroksetiini pikaajalist efektiivsust paanikahäire ravimisel on demonstreeritud 24-nädalases
haiguse ägenemise vältimise uuringus: haiguse ägenemine tekkis 5% paroksetiiniga ravitud
(10...40 mg ööpäevas) ja 30% platseebot saanud patsientidest. Seda toetas 36-nädalane
säilitusravi uuring.
Paroksetiini pikaajalist efektiivsust sotsiaalärevushäire, generaliseerunud ärevushäire ja
posttraumaatilise stressihäire ravimisel ei ole piisavalt demonstreeritud.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine.
Paroksetiin imendub suu kaudu manustamisel hästi ja metaboliseerub esmasel maksapassaazil.
Esmase maksapassaazi tõttu on paroksetiini kogus süsteemses tsirkulatsioonis väiksem kui
seedetraktist imendunud paroksetiini kogus. Suuremate üksikannuste ja korduva annustamise
korral suureneb organismile langev koormus, mis põhjustab esmase maksapassaazi toime
osalist küllastumist ja plasma kliirensi vähenemist. Sellest tulenevalt esineb plasmas
paroksetiini kontsentratsiooni mitteproportsionaalne suurenemine ja mittelineaarsest kineetikast
tulenevalt ei ole farmakokineetilised parameetrid konstantsed. Mittelineaarsus on üldiselt väike
ja piirneb isikutega, kellel esineb väikeste annuste tõttu madal ravimi kontsentratsioon plasmas.
Püsikontsentratsioon saabub 7...14 ööpäeva jooksul, tõenäoliselt ei muutu ravimi
farmakokineetika pikaajalisel kasutamisel.

Jaotumine.
Paroksetiin jaotub ulatuslikult kudedes. Farmakokineetilised arvutused näitavad, et plasmas
leidub ainult 1% paroksetiinist.
Terapeutiliste kontsentratsioonide korral on umbes 95% paroksetiinist seotud plasmavalkudega.
Puudub seos paroksetiini plasmakontsentratsioonide ja kliinilise toime (kõrvaltoimed ja toime
efektiivsus) vahel.
Paroksetiin eritub inimese rinnapiima väikeses koguses. Loomkatsetes läbib paroksetiin
platsentaarbarjääri vähesel määral.

Metabolism.
Paroksetiini metabolismi (oksüdatsioon, metüleerumine) käigus tekivad polaarsed ja
konjugeeritud metaboliidid, mis kergesti erituvad. Arvestades, et neil puudub farmakoloogiline
toime, ei mõjuta nad ka tõenäoliselt paroksetiini ravitoimet.
Metabolism ei mõjuta paroksetiini selektiivsust serotoniini neuronaalsele ülekandele.

Eliminatsioon.
Alla 2% manustatud annusest eritub uriiniga muutumatul kujul, umbes 64% metaboliitidena.
36% manustatud annusest eritub roojaga, tõenäoliselt sapi kaudu. Muutumatult on roojas alla
1% manustatud ravimi hulgast. Enamus paroksetiinist metaboliseerub organismis.
Metaboliitide eritumine on kahefaasiline. Kõigepealt läbitakse esmasainevahetus maksas,
millele järgneb paroksetiini süsteemne eliminatsioon.
Poolväärtusaeg võib erineda, kuid on üldjuhul kuni üks ööpäev.

Patsientide erigrupid.
Eakad ja neeru- või maksakahjustusega patsiendid.
Eakal patsiendil ning raske neerukahjustuse või maksakahjustuse korral suureneb paroksetiini
kontsentratsioon plasmas, kuid kontsentratsioonivahemik kattub osaliselt tervete täiskasvanud
patsientide omaga.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Toksikoloogilised uuringud on läbi viidud reesusahvide ja albiinorottidega; mõlemal juhul
sarnaneb metabolism inimese metabolismiga. Lipofiilsete amiinide (sh tritsüklilised
antidepressandid) manustamisel tekkis rottidel fosfolipidoos. Uuringutes primaatidega
fosfolipidoosi ei esinenud, kuigi ühe aasta kestel kasutatud annus oli 6 korda suurem
terapeutilisest annusest.
Kartsinogenees: hiirte ja rottidega kahe aasta kestel läbiviidud uuringutes ei täheldatud
paroksetiini kasutamisega seoses kartsinogeenset toimet.
Genotoksilisus: genotoksilisust ei ole esinenud in vitro ja in vivo testide korral.
Reproduktsioonitoksilisuse uuringutest rottidega on ilmnenud paroksetiini mõju isas- ja
emasloomade viljakusele. Rottidel täheldati poegade suurenenud suremust ja hilinenud
luustumist. Viimased toimed on tõenäoliselt seotud ema mürgistusega ning neid ei loeta
otseseks toimeks lootele/vastsündinule.


6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu:
Magneesiumstearaat
Naatriumtärklisglükolaat tüüp A
Veevaba laktoos

Tableti kate:
Hüproloos tüüp LF
Hüpromelloos 2910
Makrogool 8000
Titaandioksiid (E171)

6.2 Sobimatus

Käesolevat ravimit ei tohi segada teiste ravimitega välja arvatud need, mis on nimetatud lõigus
6.6.

6.3. Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC-PVAC kattega PVC-PVDC/alumiinium blisterpakend.

Pakendi suurused: 4, 12, 14, 20, 28, 30, 50, 56, 60, 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitsemiseks

Erinõudeid ei ole.


7. MÜÜGILOA HOIDJA

Nycomed Danmark ApS
Langebjerg 1
DK-4000 Roskilde
Taani


8. MÜÜGILOA NUMBER

477305


9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

17.06.2005/08.02.2008


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud juulis 2008