Oxcarbazepine teva 150 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Oxcarbazepine Teva 150 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Oxcarbazepine Teva 300 mg, õhukese polümeerikattega tabletid
Oxcarbazepine Teva 600 mg, õhukese polümeerikattega tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

150 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 150 mg okskarbasepiini.
300 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 300 mg okskarbasepiini.
600 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 600 mg okskarbasepiini.
INN. Oxcarbazepinum

Abiained
150 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 8,32 mg laktoosi ja 0,02 mg
päikeseloojangukollast (E110).
300 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 16,63 mg laktoosi ja 0,04 mg
päikeseloojangukollast (E110).
600 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 33,25 mg laktoosi ja 0,08 mg
päikeseloojangukollast (E110).
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

150 mg:
Kollane kuni tumekollane kapslikujuline õhukese polümeerikattega tablett. Tableti ühel küljel on
poolitusjoon ja ühele poole poolitusjoont on pressitud ,,9" ning teisele poole ,,3".Tableti teisel küljel
on poolitusjoon ja ühele poole poolitusjoont on pressitud ,,72" ning teisele poole ,,81".

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

300 mg:
Kollane kuni tumekollane kapslikujuline õhukese polümeerikattega tablett. Tableti ühel küljel on
poolitusjoon ja ühele poole poolitusjoont on pressitud ,,9" ning teisele poole ,,3".Tableti teisel küljel
on poolitusjoon ja ühele poole poolitusjoont on pressitud ,,72" ning teisele poole ,,82".

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

600 mg:
Kollane kuni tumekollane kapslikujuline õhukese polümeerikattega tablett. Tableti ühel küljel on
poolitusjoon ja ühele poole poolitusjoont on pressitud ,,9" ning teisele poole ,,3".Tableti teisel küljel
on poolitusjoon ja ühele poole poolitusjoont on pressitud ,,72" ning teisele poole ,,83".

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused


Monoteraapia või adjuvantravi täiskasvanutel ja üle 6­aastastel lastel, kellel on partsiaalne epilepsia
koos sekundaarselt generaliseerunud toonilis-kloonilise epilepsiaga või ilma.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Monoteraapia ja adjuvantravi korral alustatakse ravi okskarbasepiiniga kliiniliselt efektiivses annuses,
mis antakse jagatuna kaheks annuseks. Annust võib suurendada sõltuvalt patsiendi kliinilisest
vastusest.

Kui teised epilepsiavastased ravimid asendatakse okskarbasepiiniga, tuleb okskarbasepiinravi
alustamisel kaasuva(te) epilepsiavastas(t)e ravimi(te) annust järk-järgult vähendada.

Adjuvantravi puhul võib olla vajalik kaasuva(te) epilepsiavastas(t)e ravimi(te) annust vähendada ja/või
okskarbasepiini annust suurendada aeglasemalt (vt lõik 4.5), kuna patsiendile manustatavate
epilepsiavastaste ravimite koguhulk on kasvanud.

Okskarbasepiini võib võtta koos toiduga või ilma.

Järgnevad annustamissoovitused kehtivad kõigi patsientide puhul, kelle neerufunktsioon ei ole
langenud (vt lõik 5.2). Toimeaine plasmataseme jälgimine ei ole vajalik okskarbasepiinravi
optimeerimiseks. Tabletid on poolitusjoonega ning neid saab murda kaheks pooleks, et hõlbustada
patsiendil tableti neelamist. Lastele, kes ei saa tablette neelata või kui vajalikku annust ei saa
manustada tablette kasutades, on saadaval teised tugevused ja ravimvormid.

Täiskasvanud
Monoteraapia
Okskarbasepiinravi tuleb alustada annusega 600 mg ööpäevas (8...10 mg/kg ööpäevas), mis
manustatakse jagatuna kaheks annuseks. Saavutamaks soovitud kliinilist vastust võib annust
suurendada maksimaalselt 600 mg/kg ööpäevas kaupa alates algannusest ligikaudu nädalaste
intervallidega, kui on kliiniliselt näidustatud. Ravitoimed ilmnevad annustevahemikus 600...2400 mg
ööpäevas.

Monoteraapia kontrollitud uuringud antiepileptilist ravi mittesaavatel patsientidel näitasid, et
efektiivseks annuseks on 1200 mg ööpäevas; samas üleminekul teistelt epilepsiavastastelt ravimitelt
okskarbasepiini monoteraapiale ravile raskesti alluvate patsientide puhul oli efektiivseks annuseks
2400 mg ööpäevas. Kontrollitud haiglatingimustes on annust suurendatud kuni 2400 mg-ni ööpäevas
48 tunni jooksul.

Adjuvantravi
Okskarbasepiini manustamist tuleb alustada annusega 600 mg ööpäevas (8...10 mg/kg ööpäevas), mis
manustatakse jagatuna kaheks annuseks. Saavutamaks soovitud kliinilist vastust võib annust
suurendada maksimaalselt 600 mg/kg ööpäevas kaupa alates algannusest ligikaudu nädalaste
intervallidega, kui on kliiniliselt näidustatud. Ravitoimed ilmnevad annustevahemikus 600...2400 mg
ööpäevas.

Adjuvantravi kontrollitud uuringus olid efektiivsed ööpäevased annused vahemikus 600 kuni 2400 mg
ööpäevas, kuigi enamik patsiente ei talunud annust 2400 mg ööpäevas ilma kaasuvate
epilepsiavastaste ravimite annuse vähendamiseta, peamiselt kesknärvisüsteemiga seotud kõrvaltoimete
tõttu. Suuremaid ööpäevaseid annuseid kui 2400 mg ööpäevas ei ole süstemaatiliselt kliinilistes
uuringutes uuritud.

Eakad
Neerufunktsiooni kahjustusega eakatel on soovitatav annust kohandada (vt ,,Neerukahjustusega
patsiendid"). Hüponatreemia riskiga patsientide kohta vt lõik 4.4.


Lapsed
Monoteraapia ja adjuvantravi korral tuleb okskarbasepiinravi alustada annusega 8...10 mg/kg
ööpäevas, mis manustatakse jagatuna kaheks annuseks. Adjuvantravi korral ilmnesid ravitoimed
keskmise säilitusannuse ­ ligikaudu 30 mg/kg ööpäevas ­ juures. Saavutamaks soovitud kliinilist
vastust võib annust suurendada maksimaalselt 10 mg/kg ööpäevas kaupa alates algannusest ligikaudu
nädalaste intervallidega kuni maksimaalse annuseni 46 mg/kg ööpäevas, kui on kliiniliselt näidustatud
(vt lõik 5.2).Okskarbasepiini on soovitatav kasutada 6-aastastel ja vanematel lastel. Ohutust ja
efektiivsust on hinnatud kontrollitud kliinilistes uuringutes, mis hõlmasid ligikaudu 230 last, kes olid
nooremad kui 6 aastat (kuni 1-kuusteni). Okskarbasepiini ei ole soovitatav kasutada noorematel kui
6-aastastel lastel, sest ohutust ja efektiivsust ei ole piisavalt tõestatud.

Kõik ülaltoodud annustamissoovitused (täiskasvanud, eakad ja lapsed) põhinevad annustel, mida uuriti
kliinilistes uuringutes kõigis vanusegruppides. Siiski võib vajadusel kaaluda väiksemaid algannuseid.

Maksakahjustusega patsiendid
Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik.

Okskarbasepiini ei ole uuritud raske maksakahjustusega patsientidel, seetõttu tuleks manustamisel
raske maksakahjustusega patsientidele rakendada ettevaatust (vt lõik 5.2).

Neerukahjustusega patsiendid
Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) tuleb
okskarbasepiinravi alustada poolega tavalisest algannusest (300 mg ööpäevas) ja annust suurendada
vähemalt nädalaste intervallidega, saavutamaks soovitud kliinilist vastust (vt lõik 5.2).

Annuse suurendamine neerukahjustusega patsientidel võib vajada hoolikamat jälgimist.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ülitundlikkus
Turustamisjärgselt on saadud teateid I tüüpi (vahetutest) ülitundlikkusreaktsioonidest, sh lööve,
kihelus, urtikaaria, angioödeem ja anafülaksia. Anafülaksia ja angioödeemi juhtudest, mis hõlmavad
kõri, häälepilu, huuli ja silmalauge on teatatud patsientidel pärast okskarbasepiini esimese või
järgnevate annuste võtmist. Kui patsiendil tekivad need reaktsioonid pärast ravi okskarbasepiiniga,
tuleb ravimi võtmine katkestada ning alustada alternatiivse raviga.

Patsiente, kellel on esinenud ülitundlikkusreaktsioone karbamasepiini suhtes, tuleb informeerida, et
ligikaudu 25...30% sellistest patsientidest võivad kogeda ülitundlikkusreaktsioone (nt rasked
nahareaktsioonid) okskarbasepiiniga (vt lõik 4.8).

Ülitundlikkusreaktsioonid, sh hulgiorganite ülitundlikkusreaktsioonid võivad ilmneda ka patsientidel,
kellel puudub anamneesis ülitundlikkus karbamasepiini suhtes. Sellised reaktsioonid võivad mõjutada
nahka, maksa, vere- ja lümfisüsteemi või teisi organeid, kas üksikult või süsteemse reaktsiooni puhul,
koos (vt lõik 4.8). Üldiselt, kui ilmnevad ülitundlikkusreaktsioonidele viitavad nähud ja sümptomid,
(vt lõik 4.8), tuleb okskarbasepiini manustamine otsekohe lõpetada.

Dermatoloogilised toimed
Tõsistest dermatoloogilistest reaktsioonidest, sh Stevensi-Johnsoni sündroomist, toksilisest
epidermaalsest nekrolüüsist (Lyelli sündroom) ja multiformsest erüteemist, on seoses okskarbasepiini
kasutamisega teatatud väga harva. Tõsiste dermatoloogiliste reaktsioonidega patsiendid võivad vajada
hospitaliseerimist, sest need seisundid võivad olla eluohtlikud ja väga harva letaalse lõppega.
Okskarbasepiiniga seostatud juhte on ilmnenud nii lastel kui täiskasvanutel. Keskmine aeg nende

avaldumiseni oli 19 päeva. Mõnedel üksikjuhtudel teatati tõsise nahareaktsiooni taasilmnemisest, kui
ravi okskarbasepiiniga alustati uuesti. Patsiente, kellel tekib nahareaktsioon, tuleb koheselt üle vaadata
ning okskarbasepiini manustamine otsekohe lõpetada, v.a juhul kui lööve on selgelt ravimiga mitte
seostatav. Juhul kui ravi lõpetatakse tuleb kaaluda okskarbasepiini asendamist mõne teise
epilepsiavastase ravimiga, vältimaks ärajätu krambihoogusid. Okskarbasepiinravi ei tohi taasalustada
patsientidel, kellel katkestati ravi ülitundlikkusreaktsiooni tõttu (vt lõik 4.3).

Hüponatreemia
Ligikaudu 2,7% okskarbasepiiniga ravitud patsientidest on teatatud seerumi naatriumitasemest alla
125 mmol/l, mis on tavaliselt asümptomaatiline ega vaja ravi kohandamist. Kliiniliste uuringute
kogemus näitab, et seerumi naatriumitase normaliseerus okskarbasepiini annuse vähendamisel,
manustamise katkestamisel või patsiendi konservatiivse ravi korral (nt piiratud vedeliku tarbimine).
Olemasoleva neeruhaigusega patsientidel, kellel on samaaegselt veres madal naatriumisisaldus või
patsientidel, keda samaaegselt ravitakse naatriumisisaldust langetavate ravimitega (nt diureetikumid,
desmopressiin) kui ka MSPVA-tega (nt indometatsiin), tuleb seerumi naatriumisisaldust mõõta enne
ravi alustamist. Seejärel tuleb seerumi naatriumisisaldust mõõta ligikaudu kahe nädala möödudes ja
edasi ühekuuliste intervallidega esimese kolme ravikuu jooksul või vastavalt kliinilisele vajadusele.
Need riskifaktorid võivad kehtida eriti eakate puhul. Naatriumisisalduse kontrollimisel tuleb jälgida
sama lähenemist okskarbasepiinravil olevate patsientide puhul, kui nad hakkavad võtma
naatriumisisaldust vähendavaid ravimeid. Üldiselt, kui hüponatreemiale viitavad kliinilised sümptomid
ilmnevad okskarbasepiinravi ajal (vt lõik 4.8), tuleb kaaluda seerumi naatriumisisalduse mõõtmist.
Teistel patsientidel võib seerumi naatriumisisaldust määrata osana rutiinsetest laboratoorsetest
uuringutest.

Kõik südamepuudulikkusega ja sekundaarse südamepuudulikkusega patsiendid peaksid regulaarselt
mõõtma oma kehakaalu, määramaks vedelikupeetuse esinemist. Vedelikupeetuse või südamehaiguse
halvenemise korral tuleb kontrollida seerumi naatriumisisaldust. Kui täheldatakse hüponatreemiat, on
vedeliku manustamise piiramine oluline vastuabinõu. Kuna okskarbasepiini kasutamine võib väga
harva viia erutusjuhtivuse halvenemiseni südames, tuleks olemasolevate erutusjuhtivuse häiretega (nt
atrioventrikulaarne blokaad, arütmia) patsiente hoolikalt jälgida.

Maksafunktsioon
Väga harva on teatatud hepatiidi juhtudest, mis enamikel juhtudel on lahenenud soodsalt. Hepatiidi
kahtlusel tuleb hinnata maksafunktsiooni ning kaaluda okskarbasepiini manustamise lõpetamist.

Hematoloogilised toimed
Väga harva on turustamisjärgselt teatatud agranulotsütoosist, aplastilisest aneemiast ja
pantsütopeeniast patsientidel, keda raviti okskarbasepiiniga (vt lõik 4.8).

Ravimi manustamise lõpetamist tuleb kaaluda, kui ilmnevad olulised luuüdi depressiooni tunnused.

Hormonaalsed kontratseptiivid
Viljastumisvõimelises eas naisi tuleb hoiatada, et okskarbasepiini samaaegne kasutamine koos
hormonaalsete kontratseptiividega võib muuta sellist tüüpi kontratseptsiooni ebaefektiivseks (vt lõik
4.5). Okskarbasepiini kasutamisel on soovitatav kasutada täiendavaid mittehormonaalseid
kontratseptsiooni vorme.

Alkohol
Võimaliku aditiivse sedatiivse toime tõttu tuleb rakendada ettevaatust, kui alkoholi tarvitatakse
okskarbasepiinravi ajal.

Ravi lõpetamine
Okskarbasepiinravi tuleb lõpetada järk-järgult, et vähendada krampide esinemissageduse suurenemise
võimalust.

Enesetapumõtted

Epilepsiavastaseid ravimeid erinevate näidustuste puhul kasutanud patsientidel on teatatud
enesetapumõtetest ja suitsidaalsest käitumisest. Epilepsiavastaste ainete randomiseeritud
platseebokontrolliga uuringute metaanalüüs näitas enesetapumõtete ja suitsidaalse käitumise riski
väikest suurenemist. Selle riski tekkemehhanism ei ole teada ning olemasolevate andmete põhjal ei saa
okskarbasepiiniga seotud suurenenud riski välistada.
Seetõttu tuleb patsiente jälgida enesetapumõtete ja suitsidaalse käitumise nähtude osas ning vajadusel
tuleb kaaluda sobivat ravi. Patsiente (ja patsientide hooldajaid) tuleb teavitada, et enesetapumõtete või
suitsidaalse käitumise tekkimise korral peavad nad pöörduma arsti poole.

Abiained
See ravim sisaldab laktoosmonohüdraati. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse,
laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit
kasutada.

See ravim sisaldab päikeseloojangukollast (E110) ja võib tekitada allergilisi reaktsioone.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Ensüümide indutseerimine
In vitro ja in vivo indutseerivad okskarbasepiin ja selle farmakoloogiliselt aktiivne metaboliit
(monohüdroksüderivaat, MHD) vähesel määral tsütokroom P450 ensüüme CYP3A4 ja CYP3A5, mis
vastutavad väga paljude ainete, nt immunosupressantide (nt tsüklosporiin, takroliimus), suukaudsete
kontratseptiivide (vt allpool) ja mõnede teiste epilepsiavastaste ravimite (nt karbamasepiin)
metabolismi eest, mille tulemusena langeb nende ravimite kontsentratsioon plasmas (vt allpoololevat
kokkuvõtvat tabelit teiste epilepsiavastaste ravimite kohta).

In vitro on okskarbasepiin ja MHD UDP-glükuronüültransferaaside (toimeid selle klassi spetsiifilistele
ensüümidele pole teada) nõrgad indutseerijad. Seetõttu on okskarbasepiinil ja MHD-il in vivo vähene
indutseeriv toime nende ravimite metabolismile, mis elimineeruvad enamasti konjugatsiooni teel
UDP-glükuronüültransferaasidega. Alustades okskarbasepiinravi või annuse muutmisel võib uue
indutseerimise taseme saavutamiseks kuluda 2 kuni 3 nädalat.

Okskarbasepiinravi lõpetamisel võib osutuda vajalikuks samaaegselt kasutatavate ravimite annuste
vähendamine ning seda tuleb otsustada vastavalt kliinilisele jälgimisele ja/või plasmatasemete
jälgimisele. Indutseeriv toime väheneb tõenäoliselt järk-järgult 2 kuni 3 nädala jooksul pärast ravi
katkestamist.

Hormonaalsed kontratseptiivid: Okskarbasepiin mõjutab teadaolevalt kahte suukaudsete
kontratseptiivide komponenti ­ etünüülöstradiooli (EO) ja levonorgestreeli (LNG). EO ja LNG
keskmised AUC väärtused langesid vastavalt 48...52% ja 32...52% võrra. Seetõttu võib
okskarbasepiini samaaegne kasutamine koos hormonaalsete kontratseptiividega muuta need
kontratseptiivid ebaefektiivseteks (vt lõik 4.4). Tuleb kasutada teist usaldusväärset kontratseptsiooni
meetodit.

Ensüümide inhibeerimine
Okskarbasepiin ja MHD inhibeerivad CYP2C19-t. Seetõttu võivad koostoimed esineda
okskarbasepiini suurte annuste manustamisel koos peamiselt CYP2C19 vahendusel metaboliseeruvate
ravimitega (nt fenütoiin). Suurema kui 1200 mg okskarbasepiini annuse manustamisel suurenes
fenütoiini plasmakontsentratsioon kuni 40% võrra (vt allpoololevat kokkuvõtvat tabelit teiste
epilepsiavastaste ravimite kohta). Sellisel juhul võib olla vajalik samaaegselt manustatava fenütoiini
annuse vähendamine (vt lõik 4.2).

Epilepsiavastased ravimid
Kliinilistes uuringutes on hinnatud okskarbasepiini ja teiste epilepsiavastaste ravimite võimalikke
koostoimeid. Alljärgnevas tabelis on toodud nende koostoimete mõju keskmistele AUC-dele ja
Cmin-le.


Kokkuvõte okskarbasepiini ja teiste epilepsiavastaste ravimite koostoimetest
Samaaegselt manustatav
Okskarbasepiini mõju
Epilepsiavastase ravimi mõju
epilepsiavastane ravim
epilepsiavastase ravimi
MHD kontsentratsioonile
kontsentratsioonile
Karbamasepiin
0...22% langus (30%
40% langus
karbamasepiinepoksiidi tõus)
Klobasaam
Ei ole uuritud
Ei mõjuta
Felbamaat
Ei ole uuritud
Ei mõjuta
Lamotrigiin
Vähene langus*
Ei mõjuta
Fenobarbitaal
14...15% tõus
30...31% langus
Fenütoiin
0...40% tõus
29...35% langus
Valproehape
Ei mõjuta
0...18% langus

* Esialgsed tulemused viitavad sellele, et okskarbasepiin võib põhjustada lamotrigiini väiksemaid
kontsentratsioone, mis võib olla tähtis laste puhul, kuid okskarbasepiini koostoimete potentsiaal näib
olevat väiksem kui samaaegselt manustatavate ensüüme indutseerivate ainete puhul (karbamasepiin,
fenobarbitaal ja fenütoiin).

Tugevad tsütokroom P450 ensüümide indutseerijad (st karbamasepiin, fenütoiin ja fenobarbitaal)
langetavad MHD kontsentratsiooni plasmas (29...40%) täiskasvanutel; lastel vanuses 4 kuni 12 aastat
suurenes MHD kliirens ligikaudu 35% võrra, kui manustati ühte kolmest ensüüme indutseerivast
epilepsiavastasest ravimist, võrreldes monoteraapiaga. Okskarbasepiini samaaegne ravi koos
lamotrigiiniga on seotud kõrvaltoimete suurenenud riskiga (iiveldus, somnolentsus, pearinglus ja
peavalu). Kui ühte või mitut epilepsiavastast ravimit manustatakse samaaegselt koos
okskarbasepiiniga, võib vajalikuks osutuda individuaalne hoolikas annuse kohandamine ja/või
plasmakontsentratsiooni jälgimine, eriti lastel, keda ravitakse samaaegselt lamotrigiiniga.

Okskarbasepiini puhul ei ole täheldatud autoinduktsiooni.

Koostoimed teiste ravimitega
Tsimetidiin, erütromütsiin, viloksasiin, varfariin ja dekstropropoksüfeen ei mõjutanud MHD
farmakokineetikat.

Koostoime okskarbasepiini ja monoamiini oksüdaasi inhibiitorite vahel on teoreetiliselt võimalik,
tuginedes okskarbasepiini struktuursele sarnasusele tritsükliliste antidepressantidega.

Kliiniliselt olulisi koostoimeid ei täheldatud uuringutesse kaasatud tritsüklilisi antidepressante
kasutanud patsientidel.

Liitiumi kombinatsioon okskarbasepiiniga võib suurendada neurotoksilisust.

4.6 Rasedus ja imetamine

Rasedus
Üldised riskid, mis on seotud epilepsia ning epilepsiavastaste ravimitega:
Epilepsiaga naiste lastel on väärarengute esinemissagedus kaks kuni kolm korda suurem kui on
üldpopulatsiooni keskmine (ligikaudu 3%). Ravi saanud populatsioonis on täheldatud väärarengute
sagenemist polüteraapia puhul; siiski ei ole kindlaks tehtud, kui suurel määral vastutab selle eest ravi
ja/või haigus.

Enamgi veel, efektiivset epilepsiavastast ravi ei tohi katkestada, kuna haiguse süvenemine on kahjulik
nii emale kui ka lootele.

Okskarbasepiiniga seotud riskid:
Olemasolevad kliinilised andmed kokkupuute kohta raseduse ajal on siiski ebapiisavad selleks, et
hinnata okskarbasepiini teratogeenset potentsiaali. Loomkatsetes täheldati emasloomale toksiliste

annuste kasutamisel loote suremuse suurenemist, hilinenud kasvu ja väärarengute esinemist (vt lõik
5.3).

Arvestades neid andmeid:
·
Kui okskarbasepiini saavad naised rasestuvad või plaanivad rasestuda, tuleb selle ravimi
kasutamist hoolikalt üle hinnata. Kasutada tuleb minimaalseid toimivaid annuseid ning
võimalusel tuleb eelistada monoteraapiat, vähemalt raseduse esimesel trimestril.

·
Patsiente tuleb informeerida väärarengute suurenenud riski võimalusest ning võimaldada neile
antenataalseid uuringuid.

·
Raseduse ajal ei tohi efektiivset epilepsiavastast okskarbasepiinravi katkestada, kuna haiguse
süvenemine on kahjulik nii emale kui lootele.

Jälgimine ja profülaktika:
Epilepsiavastased ravimid võivad põhjustada foolhappe puudust, mis omakorda võib põhjustada loote
väärarenguid. Enne rasestumist ja raseduse ajal on soovitatav manustada täiendavalt foolhapet. Kuna
selle lisamanustamise efektiivsus ei ole tõestatud, võib spetsiifilist antenataalset diagnostikat pakkuda
isegi foolhapet täiendavalt manustatavatele naistele.

Vastsündinu:
On teatatud epilepsiavastastest ravimitest tingitud veritsushäiretest vastsündinul. Ettevaatusabinõuna
tuleb profülaktiliselt manustada vitamiini K1 raseduse viimastel nädalatel ning vastsündinule.

Imetamine
Okskarbasepiin ja selle aktiivne metaboliit (MHD) erituvad inimese rinnapiima. Mõlema rinnapiima-
plasma kontsentratsioonide suhe on 0,5. Okskarbasepiini toimed imikule manustamisel sellel
manustamisteel ei ole teada. Seetõttu ei tohi seda kasutada rinnaga toitmise ajal.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Okskarbasepiini kasutamine on seotud selliste kõrvaltoimetega nagu pearinglus või somnolentsus (vt
lõik 4.8). Seetõttu tuleb patsiente informeerida, et nende füüsiline ja/või vaimne võimekus, mis on
vajalik masinatega töötamiseks või auto juhtimiseks võib olla häiritud.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimeteks on somnolentsus, peavalu, pearinglus, diploopia, iiveldus,
oksendamine ja väsimus, mis ilmnevad rohkem kui 10%-l patsientidest.

Kõrvaltoimete esinemise profiil organsüsteemi järgi põhineb hinnanguliselt okskarbasepiiniga seotud
kõrvaltoimete andmetel kliinilistest uuringutest. Lisaks on arvesse võetud ka kliiniliselt olulisi teateid
patsiendiprogrammidest ja turustamisjärgsest kogemusest.

Esinemissagedus: väga sage ( 1/10); sage ( 1/100, < 1/10); aeg-ajalt ( 1/1000, < 1/100); harv
( 1/10000, < 1/1000); väga harv (< 1/10000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Vere ja lümfisüsteemi häired
Aeg-ajalt
Leukopeenia
Väga harv
Trombotsütopeenia
Teadmata
Luuüdi depressioon, aplastiline aneemia, agranulotsütoos,
pantsütopeenia, neutropeenia
Immuunsüsteemi häired
Väga harv
Ülitundlikkus (sh hulgiorganite ülitundlikkus), mille iseloomulikeks
tunnusteks on nt lööve, palavik. Haaratud võivad olla ka teised organid
või süsteemid, nagu vere- ja lümfisüsteem (nt eosinofiilia,

trombotsütopeenia, leukopeenia, lümfadenopaatia, splenomegaalia), maks
(nt muutused maksafunktsiooni testides, hepatiit), lihased ja liigesed (nt
liigeste turse, müalgia, artralgia), närvisüsteem (nt hepaatiline
entsefalopaatia), neerud (nt proteinuuria, interstitsiaalne nefriit,
neerupuudulikkus), kopsud (nt düspnoe, kopsuturse, astma, bronhospasm,
interstitsiaalne kopsuhaigus), angioödeem.
Teadmata
Anafülaktilised reaktsioonid.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage
Hüponatreemia
Väga harv
Hüponatreemia, mis on seotud selliste nähtude ja sümptomitega nagu
krambid, segasus, allasurutud teadvuse aste, entsefalopaatia (täiendavaid
kõrvaltoimeid vt ka ,,Närvisüsteemi häired"), nägemishäired (nt hägune
nägemine), oksendamine, iiveldus
Psühhiaatrilised häired
Sage
Segasusseisund, depressioon, apaatia, ärritus (nt närvilisus),
emotsionaalne labiilsus
Närvisüsteemi häired
Väga sage
Somnolentsus, peavalu, pearinglus
Sage
Ataksia, treemor, nüstagm, tähelepanu häired, amneesia
Silma kahjustused
Väga sage
Diploopia
Sage
Hägune nägemine, nägemishäired
Kõrva ja labürindi kahjustused
Sage
Vertiigo
Südame häired
Väga harv
Arütmia, atrioventrikulaarne blokaad
Vaskulaarsed häired
Teadmata
Hüpertensioon
Seedetrakti häired
Väga sage
Iiveldus, oksendamine
Sage
Kõhulahtisus, kõhukinnisus, kõhuvalu
Väga harv
Pankreatiit ja/või lipaasi ja/või amülaasi taseme tõus
Maksa ja sapiteede häired
Väga harv
Hepatiit
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Sage
Lööve, alopeetsia, akne
Aeg-ajalt
Urtikaaria
Väga harv
Angioödeem, Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne
nekrolüüs (Lyelli sündroom), multiformne erüteem (vt lõik 4.4)
Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused
Väga harv
Süsteemne erütematoosne luupus
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Väga sage
Väsimus
Sage
Asteenia
Uuringud
Aeg-ajalt
Maksaensüümide taseme tõus, alkaalse fosfataasi aktiivsuse tõus
Väga harva võib okskarbasepiini kasutamise ajal areneda kliiniliselt oluline hüponatreemia
(naatriumisisaldus <125 mmol/l). Üldiselt tekkis see 3 esimese ravikuu jooksul, kuigi mõnedel
patsientidel langes seerumi naatriumisisaldus esmakordselt alla <125 mmol/l rohkem kui üks aasta
pärast ravi alustamist (vt lõik 4.4).

4.9 Üleannustamine


On teatatud üksikutest üleannustamise juhtumitest. Maksimaalne võetud annus oli ligikaudu
24000 mg. Kõik patsiendid paranesid pärast sümptomaatilist ravi. Üleannustamise sümptomid on
somnolentsus, pearinglus, iiveldus, oksendamine, hüperkineesia, hüponatreemia, ataksia ja nüstagm.
Spetsiifilist antidooti ei ole. Vajadusel tuleb rakendada sümptomaatilist ja toetavat ravi. Kaaluda tuleb
ravimi eemaldamist maoloputuse abil ja/või inaktiveerimist aktiivsöe manustamise abil.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Karboksamiidi derivaadid, ATC-kood: N03AF02

Farmakodünaamilised toimed
Okskarbasepiini farmakoloogiline aktiivsus avaldub peamiselt metaboliidi (MHD) kaudu (vt lõik 5.2).
Okskarbasepiini ja MHD toimemehhanism arvatakse põhinevat peamiselt voltaaz-tundlike
naatriumikanalite blokaadil, mis viib üleerutatud närvirakkude membraanide stabilisatsioonini,
korduvate neuronaalsete signaalide inhibitsioonini ja sünaptiliste impulsside levimise vähenemiseni.
Lisaks sellele võivad suurenenud naatriumi juhtivus ja aktiveeritud kõrgsageduslike kaltsiumikanalite
modulatsioon samuti kaasa aidata krambivastasele toimele. Olulisi koostoimeid aju
neurotransmitteriga või retseptori modulatoorsete kohtadega ei ole leitud.

Okskarbasepiin ja selle aktiivne metaboliit (MHD) on tugevad ja efektiivsed krambivastased ained
loomadel. Need hoidsid närilistel ära generaliseerunud toonilis-kloonilised krambid ja vähemal määral
kloonilised krambid ning hoidsid nad ära või vähendasid alumiinium-implantaadiga Reesus-ahvidel
krooniliselt korduvate partsiaalsete krampide esinemissagedust. Tolerantsust (st krampidevastase
toime nõrgenemist) toonilis-klooniliste krampide suhtes ei täheldatud okskarbasepiini või MHD
manustamisel hiirtele ja rottidele vastavalt 5 päeva või 4 nädala jooksul.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Imendumine
Pärast suukaudset manustamist imendub okskarbasepiin täielikult ja metaboliseerub ulatuslikult
farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks (MHD).

Pärast 600 mg okskarbasepiini ühekordset manustamist enne sööki tervetele meessoost vabatahtlikele
oli MHD keskmine Cmax väärtus 34 µmol/l ja vastav keskmine tmax 4,5 tundi.

Massitasakaalu-uuring meestel näitas, et ainult 2% kogu plasma radioaktiivsusest moodustas
muutumatu okskarbasepiin, ligikaudu 70% moodustas MDH ning ülejäänud osa moodustasid kiiresti
erituvad vähemtähtsad sekundaarsed metaboliidid.

Toit ei mõjuta okskarbasepiini imendumise kiirust ega määra, mistõttu seda võib manustada koos
toiduga või ilma.

Jaotumine
MHD näiv jaotusruumala on 49 liitrit.

Ligikaudu 40% MHD-st seondub plasmavalkudega, peamiselt albumiiniga. Terapeutiliselt olulises
vahemikus ei sõltunud seondumine valkudega kontsentratsioonist seerumis. Okskarbasepiin ja MHD
ei seondu alfa-1-happe glükoproteiiniga.

Okskarbasepiin ja MHD läbivad platsentaarbarjääri. Ühel juhul olid MHD kontsentratsioonid loote ja
ema plasmas võrdsed.

Metabolism

Okskarbasepiin redutseeritakse tsütosoolsete maksaensüümide poolt kiiresti MHD-ks, mis vastutab
selle farmakoloogilise toime eest. MHD metaboliseerub edasi konjugatsiooni teel glükuroonhappega.
Väike osa (4% annusest) oksüdeeritakse farmakoloogiliselt inaktiivseks metaboliidiks
(10,11-dihüdroksüderivaadiks, DHD).

Eritumine
Okskarbasepiin eritub organismist peamiselt metaboliitidena, mis erituvad peamiselt neerude kaudu.
Enam kui 95% annusest jõuab uriini, millest vähem kui 1% on muutumatu okskarbasepiin. Alla 4%
manustatud annusest eritub roojaga. Ligikaudu 80% annusest eritub uriiniga kas MHD
glükuroniididena (49%) või muutumatu MHD-na (27%), ligikaudu 3% inaktiivse DHD-na ja 13%
annusest okskarbasepiini konjugaatidena.

Okskarbasepiin elimineerub plasmast kiiresti, selle näiv poolväärtusaeg on 1,3...2,3 tundi. Võrdluseks
on MHD näiv poolväärtusaeg plasmas keskmiselt 9,3 ± 1,8 tundi.

Annuse proportsionaalsus
Okskarbasepiini kaks korda ööpäevas saavatel patsientidel saabus MHD püsikontsentratsioon plasmas
2...3 päeva jooksul. Püsikontsentratsiooni korral annusevahemikus 300...2400 mg ööpäevas on MHD
farmakokineetilised näitajad lineaarses sõltuvuses annusest.

Patsientide erigrupid
Maksakahjustusega patsiendid
Okskarbasepiini ja MHD farmakokineetikat ja metabolismi on hinnatud pärast 900 mg ühekordset
suukaudset manustamist tervetele vabatahtlikele ja maksakahjustusega isikutele. Kerge kuni mõõdukas
maksakahjustus ei mõjutanud okskarbasepiini ja MHD farmakokineetikat. Uuringuid
okskarbasepiiniga raske maksakahjustusega patsientidel ei ole tehtud.

Neerukahjustusega patsiendid
Kreatiniini kliirensi ja MHD renaalse kliirensi vahel on lineaarne sõltuvus. 300 mg okskarbasepiini
ühekordsel manustamisel neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) pikeneb
MHD eliminatsiooni poolväärtusaeg 60...90% võrra (16 kuni 19 tundi) ning AUC suureneb kaks
korda võrreldes normaalse neerufunktsiooniga täiskasvanutega (10 tundi).

Lapsed
Okskarbasepiini farmakokineetikat on hinnatud kliinilistes uuringutes lastel, kellele manustati
annuseid vahemikus 10...60 mg/kg ööpäevas. Kehakaalule kohandatud MHD kliirens väheneb, kui
vanus ja kehakaal suurenevad, lähenedes vastavatele näitajatele täiskasvanutel. Keskmine kehakaalule
kohandatud kliirens 4- kuni 12-aastastel lastel on ligikaudu 40% võrra suurem kui täiskasvanutel.
Seetõttu on MHD ekspositsioon sellistel lastel eeldatavasti kahe-kolmekordne võrreldes
täiskasvanutega, keda ravitakse samasuguse kehakaalule kohandatud annusega. Kui kehakaal
suureneb, saavutab 13-aastastel ja vanematel patsientidel kehakaalule kohandatud MHD kliirens
eeldatavasti samasuguse väärtuse nagu täiskasvanutel.

Eakad
Pärast ühekordset (300 mg) ja korduvat (600 mg ööpäevas) okskarbasepiini manustamist eakatele
(60...82-aastased) vabatahtlikele olid MHD maksimaalne kontsentratsioon plasmas ja AUC väärtused
30...60% suuremad kui noorematel (18...32-aastased) vabatahtlikel. Kreatiniini kliirensi võrdlused
noortel ja eakatel vabatahtlikel näitavad, et selline erinevus on tingitud vanusega seotud kreatiniini
kliirensi vähenemisest. Spetsiaalsed annustamissoovitused ei ole vajalikud, kuna raviannused on
individuaalselt kohandatud.

Sugu
Lastel, täiskasvanutel ega eakatel ei ole täheldatud soost tingitud farmakokineetilisi erinevusi.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed


Farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse ja genotoksilisuse mittekliinilised uuringud
okskarbasepiini ja selle farmakoloogiliselt aktiivse metaboliidi ­ monohüdroksüderivaadiga (MHD) ­
ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Kroonilise toksilisuse uuringutes rottidel täheldati nefrotoksilisuse ilminguid, kuid seda ei täheldatud
uuringutes koertel ega hiirtel. Kuna puuduvad andmed selliste muutuste kohta patsientidel, jääb
rottidel täheldatud leiu kliiniline tähtsus ebaselgeks.

Immunostimulatsiooni testid hiirtel näitasid, et MHD (ja vähemal määral okskarbasepiin) võib esile
kutsuda hilist tüüpi ülitundlikkust.

Loomkatsetes ilmnesid emasloomale toksilistes annustes loote surma esinemissageduse tõus ning
mõningane antenataalse ja/või postnataalse kasvu aeglustumine. Ühes kaheksast okskarbasepiini või
farmakoloogiliselt aktiivse metaboliidiga (MHD) läbi viidud embrüotoksilisuse uuringust ilmnes
emasloomale toksilistes annustes loote väärarengute esinemissageduse tõus rottidel (vt lõik 4.6).

Kartsinogeensuse uuringutes indutseeriti ravitud loomadel maksa- (rotid ja hiired), testiste ja
emasloomade genitaaltrakti granulaarrakkude (rotid) kasvajaid. Maksakasvajate esinemine oli kõige
tõenäolisemalt maksa mikrosomaalsete ensüümide induktsiooni tulemus; selline indutseeriv toime on
okskarbasepiiniga ravitud patsientidel vähene või puudub, kuigi seda ei saa täielikult välistada.
Testiste kasvajaid võib esile kutsuda luteiniseeriva hormooni kontsentratsiooni suurenemine. Kuna
sellist suurenemist inimestel ei esine, ei ole nende kasvajate tekkimine ilmselt kliiniliselt oluline.
Kartsinogeensuse uuringus rottidel MHD-ga täheldati emasloomadel annusest sõltuvat genitaaltrakti
granulaarsete rakkude (emakakaela ja tupe) kasvajate esinemissageduse tõusu. Need toimed ilmnesid
eeldatava kliinilise ekspositsiooniga võrreldavates annustes. Selliste kasvajate tekkemehhanismi pole
kindlaks tehtud. Seega on ka antud kasvajate kliiniline tähendus ebaselge.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Tableti sisu
Laktoosmonohüdraat
Maisitärklis
Krospovidoon
Povidoon (K-30)
Mikrokristalne tselluloos
Naatriumtärklisglükolaat (Tüüp A)
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Magneesiumstearaat

Tableti kate
Hüpromelloos
Makrogool 6000
Makrogool 400
Titaandioksiid (E171)
Kollane raudoksiid (E172)
Päikeseloojangukollane (E110)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg


3 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistvad PVC/PVdC-alumiinium blistrid:

150 mg: Blistrid 1, 30, 50, 56, 100, 200 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti sisaldavates
pakendites. Haiglapakend: 500 õhukese polümeerikattega tabletti.

300 mg: Blistrid 1, 30, 50, 56, 100, 200 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti sisaldavates
pakendites. Haiglapakend: 50 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti.

600 mg: Blistrid 1, 30, 50, 56, 100, 200 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti sisaldavates
pakendites. Haiglapakend: 50 ja 500 õhukese polümeerikattega tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

Teva Pharma B.V.
Computerweg 10
3542 DR Utrecht
Holland


8. MÜÜGILOA
NUMBRID

Oxcarbazepine Teva 150 mg: 639809
Oxcarbazepine Teva 300 mg: 639909
Oxcarbazepine Teva 600 mg: 640009


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

19.06.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud juunis 2009.