Glimasol - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Glimasol, 1 mg tabletid
Glimasol, 2 mg tabletid
Glimasol, 3 mg tabletid
Glimasol, 4 mg tabletid
Glimasol, 6 mg tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Glimasol 1 mg tabletid:
Üks tablett sisaldab 1 mg glimepiriidi.
Abiaine:
Üks tablett sisaldab laktoosmonohüdraati (138,96 mg).

Glimasol 2 mg tabletid:
Üks tablett sisaldab 2 mg glimepiriidi.
Abiaine:
Üks tablett sisaldab laktoosmonohüdraati (137,20 mg).

Glimasol 3 mg tabletid:
Üks tablett sisaldab 3 mg glimepiriidi.
Abiaine:
Üks tablett sisaldab laktoosmonohüdraati (136,95 mg).

Glimasol 4 mg tabletid:
Üks tablett sisaldab 4 mg glimepiriidi.
Abiaine:
Üks tablett sisaldab laktoosmonohüdraati (135,85 mg).

Glimasol 6 mg tabletid
Üks tablett sisaldab 6 mg glimepiriidi.
Abiained:
Üks tablett sisaldab laktoosmonohüdraati (138,95 mg) ja päikeseloojangu kollast FCF (E110).

INN: Glimepiridum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Tablett.

Glimasol 1 mg tabletid:
Tabletid on roosad, piklikud ja poolitusjoonega mõlemal poolel. Poolitusjoon on ainult poolitamise
kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti võrdseteks annusteks jagamiseks.

Glimasol 2 mg tabletid:
Tabletid on rohelised, piklikud ja poolitusjoonega mõlemal poolel. Tableti saab jagada võrdseteks
annusteks.

Glimasol 3 mg tabletid:
Tabletid on kahvatukollased, piklikud ja poolitusjoonega mõlemal poolel. Poolitusjoon on ainult
poolitamise kergendamiseks, et hõlbustada ravimi allaneelamist, mitte tableti võrdseteks annusteks
jagamiseks.

Glimasol 4 mg tabletid:
Tabletid on helesinised, piklikud ja poolitusjoonega mõlemal poolel. Tableti saab jagada võrdseteks
annusteks.

Glimasol 6 mg tabletid:
Tabletid on heleoranzid, piklikud ja poolitusjoonega mõlemal poolel. Tableti saab jagada võrdseteks
annusteks.


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

II tüüpi diabeedi ravi kui dieet, füüsiline koormus ja kehakaalu vähendamine ei taga vere
suhkrusisalduse piisavat vähenemist.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Suukaudne.

Diabeedi eduka ravi alusteks on sobiv dieet, regulaarne kehaline aktiivsus ja korrapärane vere ja uriini
suhkrusisalduse kontroll. Suukaudsed antidiabeetilised ravimid või insuliin ei suuda tasakaalu
säilitada, kui patsient ei pea kinni määratud dieedist.

Annus määratakse vastavalt vere ja uriini suhkrusisaldusele.

Algannus on 1 mg glimepiriidi ööpäevas. Kui saavutatakse hea metaboolne kontroll, peab sama annust
kasutama säilitusraviks.

Kui ravitoime on ebapiisav, tuleb annust vastavalt glükoosipeeglile 1...2 nädalaste intervallidega iga
suurendamise vahel astmeliselt suurendada 2 mg, 3 mg või 4 mg glimepiriidini ööpäevas.

Annus, mis on suurem kui 4 mg glimepiriidi ööpäevas, annab paremaid ravitulemusi ainult
erandjuhtudel.

Maksimaalne soovitatav annus on 6 mg glimepiriidi ööpäevas.

Patsientidel, kellel ei saavutata metformiini maksimaalse ööpäevase annusega adekvaatset vere
suhkrusisalduse kontrolli, võib alustada kaasnevat ravi glimepiriidiga.
Metformiini annus jääb samaks, kaasnevat ravi glimepiriidiga alustatakse väikeses annuses ja
tiitritakse seejärel kuni soovitava metaboolse kontrolli saavutamiseni või maksimaalse ööpäevase
annuseni. Kombinatsioonravi tuleb alustada meditsiinilise järelvalve all.

Patsientidel, kellel ei saavutata Glimasol"i ööpäevase maksimaalse annusega adekvaatset veresuhkru
kontrolli, tuleb vajadusel alustada samaaegselt insuliinraviga. Jätkates glimepiriidi sama annustega,
alustatakse insuliini väikeste annustega, suurendades neid seni kuni saavutatakse vajalik metaboolne
kontroll. Kombinatsioonravi tuleb alustada meditsiinilise järelvalve all.

Tavaliselt piisab glimepiriidi ühekordsest ööpäevasest annusest. Soovitatav on ravim manustada kas
vahetult enne või koos piisava koguse hommikusöögiga, või juhul kui hommikul ei sööda, tuleb ravim
manustada enne esimest toidukorda või selle ajal.
Kui unustatakse ravimit võtta, ei tohi selle arvelt järgmist annust suurendada. Tabletid neelatakse
tervelt koos piisava koguse vedelikuga.

Kui glimepiriidi 1 mg ööpäevase annuse korral tekib patsiendil hüpoglükeemiline reaktsioon, võib
dieet olla piisav kontrolli saavutamiseks vere suhkrusisalduse üle.

Kuna ravi käigus suureneb organismi insuliintundlikkus ja sellega seonduvalt paraneb diabeetiline
kontroll, võib väheneda vajadus glimepiriidi manustamiseks. Hüpoglükeemia vältimiseks tuleb annust
õigeaegselt vähendada või ravikuur lõpetada. Annuse muutmine võib olla vajalik ka siis, kui
muutuvad patsiendi kehakaal või elustiil või mõni teine asjaolu, mis suurendab hüpo- või
hüperglükeemia ohtu.

-
Üleminek teistelt suu kaudu manustatavatelt diabeediravimitelt Glimasol"ile
Üleminek teistelt suu kaudu manustatavatelt antidiabeetilistelt ravimitelt Glimasol"ile on üldiselt
võimalik. Glimasol"ile üleminekul peab arvesse võtma eelmise ravimi toime tugevust ja
poolväärtusaega. Mõnel juhul, eriti pika poolväärtusajaga antidiabeetiliste ravimite puhul (nt
kloorpropamiid), on soovitatav mõnepäevane puhastumisperiood, et vältida kuhjumisefektist tulenevat
hüpoglükeemiliste reaktsioonide ohtu. Soovitatav algannus on 1 mg glimepiriidi ööpäevas. Vastavalt
ravitulemusele võib glimepiriidi annust järk-järgult suurendada nagu eespool kirjeldatud.

-
Üleminek insuliinilt Glimasol"ile
Erandjuhtudel, kui II tüüpi diabeeti ravitakse insuliiniga, võib olla näidustatud üleminek Glimasol"ile.
Ravimi vahetamine peab toimuma meditsiinilise järelevalve all.

Kasutamine neeru- või maksafunktsiooni kahjustuse korral
Vt lõik 4.3.

-
Lapsed ja noorukid
Glimepiriidi kasutamise kohta alla 8-aastastel lastel andmed puuduvad. Glimepiriidi monoteraapia
kohta 8...17 aastastel lastel ei ole piisavalt andmeid (vt lõik 5.1 ja 5.2). Andmed ohutuse ja
efektiivsuse kohta pediaatrilisel populatsioonil ei ole piisavad, seetõttu ei ole kasutamine soovitatav.

Erinevate annustamisskeemide tarvis on saadaval sobiva tugevusega tabletid.

4.3 Vastunäidustused

Glimasol"i ei tohi kasutada järgmistel juhtudel:
- insuliinsõltuv
diabeet,
-
diabeetiline kooma,
- ketoatsidoos,
-
raske neeru- või maksafunktsiooni häire.
-
ülitundlikkus glimepiriidi, teiste sulfonüüluureate või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Raske neeru- või maksafunktsiooni häire korral on vajalik üleminek insuliinravile.

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Glimasol"i tuleb võtta vahetult enne sööki või söögi ajal.

Kui süüakse ebaregulaarselt või jäetakse söögikorrad vahele, võib ravi Glimasol"iga põhjustada
hüpoglükeemiat. Hüpoglükeemia võimalikud sümptomid on: peavalu, tugev näljatunne, iiveldus,
oksendamine, jõuetus, unisus, rahutu uni, rahutus, agressiivsus, kontsentratsioonihäired, erutatavuse ja
reaktsioonivõime langus, depressioon, segasus, kõne- ja nägemishäired, afaasia, treemor, paralüüs,
tundlikkuse häired, pearinglus, abitus, enesekontrolli kaotus, deliirium, tserebraalsed krambid,
somnolentsus ja teadvuse kaotus kuni koomani, pindmine hingamine ja bradükardia.

Lisaks võivad ilmneda adrenergilise vasturegulatsiooni tunnused, nagu näiteks higistamine, jahe nahk,
ärevus, tahhükardia, hüpertensioon, palpitatsioonid, stenokardia ja kardiaalsed arütmiad.

Raskekujulise hüpoglükeemiahoo kliiniline pilt võib sarnaneda ajuinsuldile. Enamikul juhtudel
seisund taandub, kui koheselt süüa süsivesikuid (suhkrut). Suhkruasendajad ei oma toimet.

Teiste sulfonüüluureate puhul on täheldatud, et hoolimata algselt mõjusatest vastuabinõudest võib
hüpoglükeemia taastekkida.

Raskekujuline hüpoglükeemia või kaua kestnud hüpoglükeemia, mida on võimalik ainult ajutiselt
tavaliste suhkruannustega kompenseerida, nõuavad kohest arstiabi ja vahel ka haiglaravi.

Hüpoglükeemia teket soodustavateks riskiteguriteks on:
- patsiendi soovimatus või (eriti eakate patsientide puhul) võimetus koostööks;
- alatoitumus, ebaregulaarsed söögiajad, vahelejäänud söögikorrad või nälgimine;
- süsivesikute manustamine ja füüsiline koormus ei ole tasakaalus;
- muutused dieedis;
- alkoholi tarbimine, eriti koos söögikordade vahelejätmisega;
- neerufunktsioonihäire;
- raskekujuline maksafunktsioonihäire;
- Glimasol"i üleannustamine;
- endokriinsüsteemi talitluse teatud kompenseerimata häired, mis mõjutavad süsivesikute metabolismi
või hüpoglükeemia vasturegulatsioonimehhanisme (nt teatud kilpnäärme funktsiooni häired ja
hüpofüüsi eessagara või neerupealiste koore puudulik talitlus);
- samaaegne teatud teiste ravimite manustamine (vt lõik 4.5).

Ravi Glimasol"iga nõuab regulaarset vere ja uriini glükoosisisalduse jälgimist. Lisaks sellele
soovitatakse määrata ka glükosüleeritud hemoglobiini sisaldus.

Ravi ajal Glimasol"iga ajal on vajalik regulaarne verepildi ja maksafunktsioonide jälgimine (erilist
tähelepanu pöörata leukotsüütidele ja trombotsüütidele).

Pingeseisundites (nt õnnetused, erakorralised operatsioonid, palavikuga kulgevad infektsioonid) võib
olla näidustatud ajutine üleminek insuliinile.

Kogemused glimepiriidi kasutamisest raskekujulise maksafunktsiooni kahjustusega või dialüüsi
saavatel patsientidel puuduvad. Nendel patsientidel on näidustatud üleminek insuliinravile.

G6PD defitsiidiga patsientide ravi sulfonüüluurea ühenditega võib viia hemolüütilise aneemiani. Kuna
glimepiriid kuulub sulfonüüluurea ühendite klassi, tuleb G6PD defitsiidiga patsientide osas olla
ettevaatlik ja kaaluda alternatiivina mitte-sulfonüüluurea preparaate.

Glimasol sisaldab laktoosmonohüdraati. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatuse,
laktaasipuudulikkuse või glükoos-galaktoosi imendumishäirega patsiendid ei tohi seda ravimit
kasutada.

Glimasol 6 mg tabletid sisaldavad värvainet päikeseloojangukollane FCF (E110), mis võib põhjustada
allergilisi reaktsioone.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Kui Glimasol"i manustada koos teiste teatud ravimitega võib glimepiriidi hüpoglükeemiline toime
soovimatult tugevneda või nõrgeneda. Seetõttu võib teisi ravimeid manustada ainult arsti teadmisel
(või ettekirjutusel).

Glimepiriid metaboliseeritakse tsütokroom P450 2C9 (CYP2C9) kaudu. Tema metabolism on
mõjutatud samaaegsest CYP2C9 indutseerijate (nt rifampitsiin) või inhibiitorite (nt flukonasool)
manustamisest.

Kirjanduse avaldatud in vivo koostoimete uuringutes suurendab flukonasool, mis on üks tugevamaid
CYPC9 inhibiitoreid, glimepiriidi AUC-d ligikaudu 2 korda.

Glimepiriidi ja teiste sulfonüüluurea rühma ravimite kasutamisel on täheldatud allpoolnimetatud
koostoimeid:

Glimepiriidi ja teiste sulfonüüluurea rühma ravimite kasutamisel on täheldatud allpoolnimetatud
koostoimeid:

Vere glükoosisisaldust langetav toime võimendub ja võib esineda hüpoglükeemia oht, kui koos
glimepiriidiga kasutatakse järgmisi ravimeid:
-
fenüülbutasoon, asapropasoon ja oksüfeenbutasoon,
-
insuliin ja teised suukaudsed antidiabeetilised ravimid,
-
metformiin,
-
salitsülaadid ja paraaminosalitsüülhape,
-
anaboolsed steroidid ja meessuguhormoonid,
-
klooramfenikool,
-
kumariinirühma antikoagulandid,
-
fenfluramiin,
-
fibraadid,
-
AKE inhibiitorid,
-
fluoksetiin,
-
allopurinool,
-
sümpatolüütilised ained,
-
tsüklofosfamiid, trofosfamiid ja ifosfamiidid,
-
sulfiinpürasoon,
-
teatud pikatoimega sulfoonamiidid,
-
klaritromütsiin;
-
tetratsükliinid,
-
MAO-inhibiitorid,
-
kinoloonantibiootikumid,
-
probenetsiid,
-
mikonasool,
-
pentoksifülliin (suur parenteraalne annus),
-
tritokvaliin,
-
flukonasool.

Glimepiriidi hüpoglükeemiline toime nõrgeneb ja seega võib suureneda vere glükoosisisaldus kui
glimepiriidi kasutatakse koos järgmiste ravimitega, näiteks:
-
österogeenid ja progestageenid,
-
salureetikumid, tiasiiddiureetikumid,
-
kilpnääret stimuleerivad ravimid, glükokortikoidid,
-
fenotiasiini derivaadid, kloorpromasiin,
-
adrenaliin ja sümpatomimeetikumid,
-
nikotiinhape (suures annuses) ja nikotiinhappe derivaadid,
-
lahtistid (pikaajalise kasutamise korral),
-
fenütoiin, diasoksiid,
-
glükagoon, barbituraadid ja rifampitsiin,
-
atsetasolamiid

H2-retseptorite antagonistid, beeta-adrenoblokaatorid, klonidiin ja reserpiin võivad põhjustada kas
hüpoglükeemilise toime tugevnemist või nõrgenemist.

Sümpatolüütilised ravimid, nagu -adrenoblokaatorid, klonidiin, guanetidiin ja reserpiin, võivad
maskeerida hüpoglükeemiale eelneva adrenergilise vasturegulatsiooni tunnuseid.

Alkoholi äge või krooniline tarbimine, võib glimepiriidi hüpoglükeemilist toimet ettearvamatult
tugevdada või nõrgendada.

Glimepiriid võib kumariini derivaatide toimet kas tugevdada või nõrgendada.

4.6
Rasedus ja imetamine

Rasedus

Diabeediga seotud oht
Rasedusaegsed vere suhkrusisalduse kõrvalekalded normist suurendavad kaasasündinud väärarengute
esinemissagedust ja perinataalset suremust. Vere suhkrusisaldust tuleb raseduse ajal hoolikalt jälgida
vältimaks teratogeensusohtu. Sellises olukorras on insuliini kasutamine vajalik. Patsiendid, kes
soovivad rasestuda, peavad sellest oma arsti informeerima.

Glimepiriidiga seotud oht
Glimepiriidi kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavaid andmeid. Loomkatsed on näidanud
reproduktiivsustoksilisust, mis oli tõenäoliselt seotud glimepiriidi farmakoloogilise toimega
(hüpoglükeemia) (vt lõik 5.3).

Seega ei tohi kogu raseduse vältel glimepiriidi kasutada.
Kui patsienti ravitakse glimepiriidiga ja patsient planeerib rasedust või on rasestunud, tuleb niipea kui
võimalik üle minna insuliinravile.

Imetamine

Eritumine inimese rinnapiimaga ei ole teada. Glimepiriid eritus rottidel piimaga. Kuna teised
sulfonüüluuread erituvad rinnapiimaga ja seetõttu on oht, et imikutel tekib hüpoglükeemia, on
glimepiriidiga ravimisel imetamine vastunäidustatud.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Patsientide kontsentreerumisvõime ja reaktsioonikiirus võivad olla kahjustatud hüpoglükeemia või
hüperglükeemia või näiteks nägemishäirete tõttu. See võib osutuda ohtlikuks olukordades, kus
nimetatud omadused on eriti tähtsad (nt autojuhtimine ja masinatega töötamine).

Patsiente tuleb teavitada ettevaatusabinõudest, millega vältida hüpoglükeemiat autojuhtimise ajal. Eriti
tähtis on see patsientide puhul, kelle teadlikkus hüpoglükeemia hoiatussümptomitest on madal või
puudub või kellel tekib sageli hüpoglükeemia episoode. Tuleb kaaluda, kas selliste asjaolude korral on
soovitav juhtida autot või töötada masinatega.

4.8 Kõrvaltoimed

Glimepiriidi ja teiste sulfonüüluurea ravimite kasutamisel on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid:

Esinemissagedused:
väga sage:
>1/10
sage:
>1/100 kuni <1/10
aeg-ajalt:
>1/1000 kuni <1/100
harv:
>1/10 000 kuni <1/1000
väga harv:
<1/10 000, teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Vere ja lümfisüsteemi häired
Harv: muutused verepildis (trombotsütopeenia, leukopeenia, erütrotsütopeenia, granulotsütopeenia,
agranulotsütoos, hemolüütiline aneemia, pantsütopeenia) on tavaliselt pärast ravimi ärajätmist
pöörduvad.

Immuunsüsteemi häired
Väga harvadel juhtudel võivad kerged ülitundlikkusreaktsioonid areneda raskekujulisteks
reaktsioonideks koos düspnoe, vererõhu languse ja mõnikord sokiga.
Väga harv: allergiline vaskuliit.
Ristuva allergia esinemine sulfonüüluureate, sulfonamiidide ja teiste samalaadsete ainete vahel.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Harv: hüpoglükeemia.

Need reaktsioonid tekivad enamasti otsekohe, võivad olla tõsised ja neid ei ole alati lihtne
korrigeerida. Nende reaktsioonide esinemine sõltub, nii nagu ka teiste hüpoglükeemiliste ravikuuride
korral, individuaalsetest teguritest - näiteks toitumisharjumustest ja annusest (vt lõik 4.4)

Silma kahjustus
Vere glükoosisisalduse muutuste tõttu tekkivad mööduvad nägemishäired, eriti ravi alguses.

Seedetrakti häired
Väga harv: iiveldus, oksendamine, diarröa, täistunne kõhus ja kõhuvalu.
Nende kõrvaltoimete tõttu katkestatakse ravi harva.

Maksa ja sapiteede häired
Maksaensüümide aktiivsuse tõus.
Väga harv: maksafunktsiooni halvenemine, (nt kolestaas, ikterus), hepatiit, maksapuudulikkus.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Allergilised nahareaktsioonid nagu näiteks sügelemine, lööve ja nõgesetõbi,
Väga harv: ülitundlikkus valguse suhtes.

Uuringud
Väga harv: seerumi naatriumisisalduse langus.

4.9 Üleannustamine

Pärast liiga suure annuse manustamist võib tekkida hüpoglükeemia kestusega 12-st kuni 72 tunnini
ning see võib pärast esialgset paranemist uuesti avalduda. Sümptomid võivad ilmneda alles 24 tundi
pärast ravimi sissevõtmist. Üldiselt on soovitatav järelvalve haiglas. Võivad esineda iiveldus,
oksendamine ja valu ülakõhus. Hüpoglükeemiaga võivad kaasneda neuroloogilised sümptomid nagu
rahutus, treemor, nägemishäired, koordinatsioonihäired, unetus, kooma ja krambid.

Raviks manustatakse ravimi imendumise vältimiseks aktiveeritud sütt (adsorbent) ja naatriumsulfaati
(lahtisti). Suure üleannuse korral on näidustatud maoloputus, millele järgneb aktiivsöe ja
naatriumsulfaadi manustamine. Eriti suure (ohtliku) üleannustamise korral on näidustatud haiglaravi
intensiivravi osakonnas. Võimalikult kiiresti tuleb manustada glükoosi, vajaduse korral süstida veeni
50 ml 50%-list lahust. Sellele järgneb 10%-lise glükoosilahuse infusioon. Rangelt tuleb jälgida vere
glükoosisisaldust. Edasine ravi on sümptomaatiline.

Hüpoglükeemia ravi korral pärast Glimasol"i juhuslikku üleannustamist imikutel ja väikelastel tuleb
manustatava glükoosi annust hoolikalt jälgida, et vältida ohtliku hüperglükeemia teket. Vere
glükoosisisaldust tuleb hoolikalt jälgida.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: suukaudsed vere glükoosisisaldust vähendavad ained: sulfoonamiidid,
kusihappe derivaadid. ATC-kood: A10BB12.

Glimepiriid on suukaudselt aktiivne hüpoglükeemilise toimega aine, mis kuulub sulfonüüluurea
gruppi. Seda kasutatakse insuliinsõltumatu suhkurtõve raviks.

Glimepiriid stimuleerib vahetult insuliini vabanemist pankrease beeta-rakkudest. Nagu ka teiste
sulfonüüluurea grupi ravimite puhul põhineb ravitoime pankrease beeta-rakkudest endogeense
insuliini sekretsiooni suurenemisel vastusena füsioloogilisele glükoosi stimulatsioonile. Lisaks sellele
on glimepiriidil hästi väljendunud pankreaseväline toime, mis on omane ka teistele sulfonüüluurea
grupi ravimitele.

-
Insuliini vabanemine
Sulfonüüluurea rühma ravimid reguleerivad insuliini eritumist ATP-tundliku kaaliumkanali
sulgemisega -raku membraanis. Kaaliumkanali sulgemine kutsub esile -raku depolarisatsiooni; selle
tulemusena avanevad kaltsiumkanalid ja rakku tungib suuremas koguses kaltsiumi.
Selle tulemusena vabaneb eksotsütoosi käigus insuliin.

Glimepiriid seondub -raku membraanproteiiniga, mis on seotud ATP-tundliku kaaliumkanaliga.
Glimepiriidi seondumiskoht erineb tavalisest sulfonüüluurea preparaatide seondumiskohast.

-
Pankreaseväline toime
Pankreasevälised toimed on näiteks perifeersete kudede insuliinitundlikkuse suurendamine ja maksa
väiksem insuliini omastamine.

Glükoosi üleminek verest perifeersetesse lihastesse ja rasvkoesse toimub spetsiaalsete
transpordivalkude abil, mis asuvad rakumembraanis. Glükoosi kandumine nendesse kudedesse piirab
glükoosi kasutuse kiirust. Glimepiriid suurendab kiiresti aktiivsete glükoosi transpordimolekulide arvu
lihaste ja rasvkoe rakkude plasmamembraanides, mille tulemuseks on glükoosi parem omastamine.

Glimepiriid suurendab glükosüül-fosfatidüülinositool-spetsiifilise fosfolipaas C aktiivsust, mis võib
korreleeruda ravimi poolt esile kutsutud lipogeneesi ja glükogeneesiga isoleeritud rasva- ja
lihasrakkudes.

Glimepiriid pärsib glükoosi teket maksas, suurendades rakusisest fruktoos-2,6-bifosfaadi
kontsentratsiooni, mis omakorda pärsib glükoneogeneesi.

-
Üldine
Tervetel inimestel on minimaalne toimiv annus ligikaudu 0,6 mg. Glimepiriidi toime on annusest-
sõltuv ning on korduvalt esile kutsutav. Glimepiriidi kasutamisel säilib füsioloogiline reaktsioon
raskele füüsilisele koormusele, nt insuliini sekretsiooni vähenemine.

Suuri erinevusi ravimi toimes sõltuvalt sellest, kas ravimit manustati 30 minutit enne või vahetult
pärast sööki, ei esinenud. Diabeetikutel on võimalik hea metaboolne kontroll saavutada ühekordse
ööpäevase annusega, mis kestab rohkem kui 24 tundi.
Kuigi glimepiriidi hüdroksümetaboliit põhjustas väikese, kuid siiski olulise seerumi glükoosisisalduse
vähenemise tervetel inimestel, hõlmab see vaid väga väikese osa ravimi toimest.

-
Kombinatsioon metformiiniga
Ühes uuringus saavutati glimepiriidi ja metformiini kombinatsioonraviga parem metaboolne kontroll,
kui metformiini maksimaalse ööpäevase annusega eraldi.

-
Kombinatsioon insuliiniga
Andmed kombineeritud ravist insuliiniga on piiratud. Patsientidel, kellel ei saavutata adekvaatset
veresuhkru kontrolli maksimaalse glimepiriidi ööpäevase annusega, võib manustada kaasuvalt ka
insuliini. Kahes kliinilises uuringus saavutati kombinatsiooniga sama hea metaboolne kontroll, kui
insuliiniga üksi, kuid insuliini annus oli väiksem.

Patsientide erigrupid

Lapsed ja noorukid
285 2. tüüpi diabeediga 8...17 aastastel lastel viidi läbi aktiivse kontrollgrupiga kliiniline uuring
(glimepiriidi kuni 8 mg päevas või metformiini kuni 2000 mg päevas) kestusega 24 nädalat. Nii
glimepiriidi kui metformiini puhul langes HbA1c märgatavalt võrreldes ravi algusega (glimepiriid -
0,95 (se 0,41); metformiin -1,39 (se 0,40)).
Kuid, keskmine HbA1c muutus algväärtusest glimepiriidiga ei saavutanud ekvivalentsuskriteeriumi
metformiiniga. Erinevus ravigruppide vahel oli 0,44% metformiini kasuks. Erinevuse 95%-lise
usaldusintervalli ülemine piir (1,05) ei olnud allapoole 0,3% ekvivalentsuse lubatud piiri.
Glimepiriidravi järel ei esinenud uusi ohutusalaseid leide lastel võrreldes 2. tüüpi diabeeti põdevate
täiskasvanud patsientidega. Pediaatrilistel patsientidel pikaajalised efektiivsus- ja ohutusandmed
puuduvad.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Imendumine
Glimepiriidi biosaadavus pärast suukaudset manustamist on täielik. Söök ei oma olulist mõju
imendumisele, ainult imendumise kiirus väheneb veidi. Maksimaalne kontsentratsioon seerumis (Cmax)
saavutatakse umbes 2,5 tundi pärast suukaudset manustamist (keskmiselt 0,3 mg/ml korduva
annustamise puhul 4 mg ööpäevas) ning annuse ja seerumi maksimaalse kontsentratsiooni (Cmax) kui
ka kontsentratsioonikõvera aluse pindala (AUC) vahel on lineaarne seos.

Jaotumine
Glimepiriidil on väike jaotusruumala (ligikaudu 8,8 l), mis on enam-vähem võrdne albumiini
jaotusruumalaga, kõrge valguseonduvus (>99%) ja madal kliirens (ligikaudu 48 ml/min).
Katseloomadel eritub glimepiriid rinnapiima. Glimepiriid läbib platsentaarbarjääri. Ravim läbib
hematoentsefaalbarjääri vähesel määral.

Metabolism ja eritumine
Keskmine poolväärtusaeg seerumis (mis sõltub seerumi kontsentratsioonist mitme annuse
manustamisel ööpäevas) on 5...8 tundi. Pärast suurte annuste manustamist on poolväärtusaeg veidi
pikenenud.

Pärast radioaktiivselt märgistatud glimepiriidi ühekordse annuse manustamist oli 58% radioaktiivsest
ainest täheldatav uriinis ja 35% roojas. Uriinis ei sedastatud metaboliseerumata glimepiriidi. Nii
uriinis kui ka roojas leiti kaks metaboliiti - mis kõige tõenäolisemalt pärinesid metabolismist maksas
(peamine ensüüm CYP2C9) ­ hüdroksü-derivaat ja karboksü-derivaat. Pärast glimepiriidi suukaudset
manustamist olid nende metaboliitide lõplikud poolväärtusajad vastavalt 3...6 ja 5...6 tundi.

-
Võrreldes ühekordse annuse manustamist üks kord ööpäevas korduvate manustamistega üks
kord ööpäevas, näidati, et olulisi erinevusi farmakokineetikas ei esinenud ja individuaalsed erinevused
olid väga väikesed. Olulist ravimi kuhjumist ei esinenud.

Patsientide erigrupid
Farmakokineetika oli naiste ja meeste ning noorte ja vanade (üle 65-aastaste) patsientide puhul
sarnane. Madala kreatiniini kliirensiga patsientidel esines kalduvus glimepiriidi kliirensi
suurenemisele ja keskmiste seerumikontsentratsioonide langusele, mis tõenäoliselt tulenes väiksemast
valgusiduvusest tingitud kiiremast eliminatsioonist. Kahe metaboliidi eliminatsioon neerude kaudu oli
häiritud.
Üldiselt puudus neil patsientidel lisarisk ravimi kumulatsiooniks.
Farmakokineetika viiel mitte-diabeetikust patsiendil pärast sapijuha operatsiooni oli sarnane tervete
inimeste farmakokineetikale.

Lapsed ja noorukid
Farmakokineetikat, ohutust ja taluvust selgitav uuring 1 mg glimepiriidi üksikannusega 30 2. tüüpi
diabeediga pediaatrilisel patsiendil (4-l 10...12 aastasel lapsel ja 26-l 10...17 aastasel lapsel) näitas
samasugust AUC(0-last), Cmax ja t1/2 nagu varem täheldatud täiskasvanutel.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Prekliinilised toimed, mida uuriti kestvusega, mis ületasid piisavalt inimestel kasutatava maksimaalse
toimekestvuse, kajastuvad ka vastavates kliinilistes andmetes, või olid põhjustatud ühendi
farmakodünaamilisest toimest (hüperglükeemia). See tulemus põhineb traditsioonilisel ohutuse
farmakoloogial, korduval toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse ja reproduktsiooni
toksikoloogilistel uuringutel.
Hilisemad reproduktiivsustoksilisuse uuringutes (hõlmasid embrüotoksilisust, teratogeensust ja
arengutoksilisust) emasloomadel ja järglastel täheldatud kõrvaltoimed olid sekundaarselt tingitud
ravimi hüpoglükeemilisest toimest.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Laktoosmonohüdraat
Naatriumtärklisglükolaat, tüüp A
Mikrokristalne tselluloos
Povidoon K30
Magneesiumstearaat

Glimasol 1 mg tabletid: punane raudoksiid (E172)
Glimasol 2 mg tabletid: kollane raudoksiid (E172), indigokarmiin (E132)
Glimasol 3 mg tabletid: kollane raudoksiid (E172)
Glimasol 4 mg tabletid: indigokarmiin (E132)
Glimasol 6 mg tabletid: päikeseloojangukollane FCF (E110)

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistev PVC/alumiiniumblisterpakend.
10, 20, 30, 50, 60, 90 ja 120 tabletti (igas blistris 10 tabletti).

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

JSC "Olainfarm"
5 Rupnicu Str., Olaine
LV ­ 2114,
Läti


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

Glimasol 1 mg tabletid: 605408
Glimasol 2 mg tabletid: 605508
Glimasol 3 mg tabletid: 605608
Glimasol 4 mg tabletid: 605708
Glimasol 6 mg tabletid: 605808


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

31.10.2008


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud novembris 2008.