Fluxemed 20mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

Fluxemed 20 mg kõvakapslid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks kapsel sisaldab fluoksetiinvesinikkloriidi koguses, mis vastab 20 mg fluoksetiinile.
INN: Fluoxetinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Kõvakapsel.
Kapslid on rohelised ja valged, peale trükitud `FLX" ja `MIL"


4. KLIINILISED
ANDMED

4.1 Näidustused

Täiskasvanud:
Depressioon.
Obsessiiv-kompulsiivne häire.
Buliimia: Fluoksetiin on näidustatud täiendava ravina psühhoteraapiale söömishoogude ja kehakaalu
ülemäärase kontrolli vähendamiseks.

Lapsed ja noorukid alates 8 eluaastast:
Mõõdukas kuni raske depressioon juhul, kui depressioon ei allu 4....6 psühhoteraapia seansile.
Antidepressante tohib kasutada mõõduka kuni raske depressiooniga lastel ja noorukitel ainult
samaaegselt psühhoteraapiaga.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Suukaudne.

Depressioon
Täiskasvanud ja eakad:
Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Annust tuleb täpsustada ja vajadusel kohandada vastavalt
kliinilisele vajadusele 3...4 nädala möödumisel pärast ravi algust ning seejärel korrigeerida kui see on
kliiniliselt vajalik. Kuigi suuremate annuste kasutamisel on võimalik suurem kõrvaltoimete esinemine,
võib mõnedel patsientidel, kes ei reageeri ravile annusega 20 mg, seda suurendada kuni maksimaalse
annuseni 60 mg (vt lõik 5.1). Annuseid korrigeeritakse lähtuvalt patsiendi individuaalsetest
vajadustest, et säilitada patsiendile väikseim efektiivne annus.
Depressiooniga patsientide ravi peaks kestma vähemalt 6 kuud, et kindlustada sümptomite kadumine.

Obsessiiv-kompulsiivne häire (OKH)
Täiskasvanud ja eakad:
Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Kuigi suuremate annuste kasutamisel on võimalik suurem
kõrvaltoimete esinemine, võib mõnedel patsientidel, kes ei reageeri ravile annusega 20 mg, seda järk-
järgult suurendada kuni maksimaalse annuseni 60 mg. Kui 10 nädala jooksul paranemist ei täheldata,
tuleb fluoksetiinravi vajadus ümber hinnata. Kui saavutatakse hea ravivastus, võib ravi jätkata
individuaalselt kohaldatud annustega. Kuna süstemaatilisi uuringuid vastamaks küsimusele, kui kaua
peaks jätkama ravi fluoksetiiniga, ei ole läbi viidud, ja kuna OKH on krooniline haigus, on ravi
jätkamise vajadus ravile reageerivatel patsientidel üle 10 nädala põhjendatud. Annuseid tuleb
korrigeerida ettevaatusega, individuaalselt, et säilitada patsiendile väikseim efektiivne annus.
Ravivajadust tuleb perioodiliselt üle hinnata. Mõned klinitsistid soovitavad farmakoteraapiale hästi
reageerivatele patsientidele paralleelselt ka käitumuslikku psühhoteraapiat.

Pikaajalise ravi (üle 24 nädala) efektiivsust ei ole OKH puhul näidatud.

Bulimia nervosa
Täiskasvanud ja eakad:
Soovitatav annus on 60 mg/päevas. Pikaajalise ravi (üle 3 kuu) efektiivsust bulimia nervosa korral
näidatud ei ole.

Täiskasvanud ­ kõik näidustused:
Soovitatud annust võib nii suurendada kui vähendada. Annuseid üle 80 mg/päevas ei ole
süstemaatiliselt hinnatud. Fluoksetiini võib manustada üks kord päevas või jagatuna võrdseteks
annusteks, söögi ajal või söögikordade vahel.
Pärast ravi katkestamist püsib toimeaine organismis veel mitu nädalat. Seda peab ravi alustamisel ja
lõpetamisel arvestama. Kapslid ja vedelad ravimvormid on võrdse biosaadavusega.

Lapsed ja noorukid 8-aastased ja vanemad (mõõdukas kuni raske depressioon):
Ravi tuleb alustada kogenud spetsialisti jälgimisel. Algannus on 10 mg. Annuseid tuleb korrigeerida
ettevaatusega, individuaalselt, hoides patsienti väikseimal toimival annusel.

1...2 nädala pärast võib annust suurendada 20 mg/päevas. Kliiniliste uuringute kogemused 20 mg
päevas ületavate annustega on vähesed. Üle 9 nädala kestva ravi kohta on andmed piiratud.

Madala kehakaaluga lapsed:
Kuna madala kehakaaluga lastel tekib suurem plasmakontsentratsioon, saavutatakse ravitoime
väiksemaid annused kasutades (vt lõik 5.2).

Lastele, kes ravile reageerivad, tuleb üle 6 kuu kestva ravi vajadus üle vaadata. Kui 9 nädalaga
ravitoimet ei täheldata, tuleb ravi üle vaadata.

Eakad:
Eakatel tuleb annuse suurendamisel ettevaatlik olla ning ööpäevane annus ei tohiks ületada40 mg.
Maksimaalne soovitatav annus on 60 mg/päevas.

Maksafunktsiooni häirega patsientide puhul on soovitatav kasutada väiksemat annust või pikema
intervalliga manustamist (nt 20 mg üle päeva) (vt lõik 5.2), sama kehtib juhul, kus samaaegselt
kasutatakse ravimeid, mis võivad anda koostoimeid fluoksetiiniga (vt lõik 4.5).

Fluoksetiini lõpetamisel täheldatud ärajätunähud:
Ravi ei ole soovitatav järsku katkestada. Fluoksetiinravi tuleb lõpetada annuseid vähemalt ühe kuni
kahe nädala jooksul järk-järgult vähendades, et ärajätunähtude risk oleks võimalikult väike (vt lõik 4.4
ja 4.8). Kui annust vähendades või ravi katkestamisel tekivad talumatuse sümptomid, võiks kaaluda
eelnevalt kasutatud annusele tagasiminekut. Edasi võib arst annust uuesti vähendada, kuid veelgi
aeglasemalt.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

Monoaminiooksüdaasi (MAO) inhibiitorid: Patsientidel, kes on samaaegselt kasutanud selektiivseid
serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRI) ja MAO inhibiitoreid, või kes on lühikese aja jooksul
pärast SSRI võtmist alustanud MAO inhibiitori võtmist, on esinenud tõsiseid ja mõnel juhul ka
fataalseid reaktsioone. Ravi fluoksetiiniga tohib alustada ainult 2 nädalat pärast pöörduva toimega
MAO inhibiitori-A ärajätmist.

Mõnedel juhtudel on täheldatud serotoniini sündroomile sarnaseid nähte (mis võivad olla sarnased, ja
diagnoositud kui ,,maliigne neuroleptiline sündroom"). Selliste reaktsioonidega patsientidel võib
määrata tsüproheptadiini või dantroleeni. MAO inhibiitoriga ravimitevaheliste koostoime sümptomite
hulka kuuluvad: hüpertermia, rigiidsus, müokloonus, autonoomne ebastabiilsus koos elutähtsate
funktsioonide võimalike kiirete kõikumistega, vaimse stabiilsuse muutused, mille hulka kuuluvad
segasus, ärritatavus ja äärmine erutus, mis läheb üle deliiriumiks ja koomaks.

Seetõttu on fluoksetiin kombinatsioonis mitte-selektiivsete MAO inhibiitoritega vastunäidustatud.
Samamoodi tuleb pidada vähemalt 5 nädalast ravipausi pärast fluoksetiini ärajätmist enne, kui
alustatakse ravi MAO inhibiitoritega. Kui fluoksetiini kasutatakse krooniliselt ja/või suurtes annustes,
on vajalik pikema intervalli pidamine.

Fluoksetiini kombinatsioon pöörduva toimega MAO inhibiitoritega (nt moklobemiid) ei ole
soovitatav. Ravi fluoksetiiniga tohib alustada järgmisel päeval pöörduva toimega MAO inhibiitorite
ärajätmist, v.a linesoliidi kasutamise puhul, kus ravi tohib alustada pärast vähemalt 2 nädala
möödumist linesoliidi ärajätmisest.

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel.
Kliinilistes katsetes esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes
rohkem suitsiidikäitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt
vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja viha). Fluoksetiini tohib 8...18-aastastel lastel ja noorukitel
kasutatad ainult mõõduka kuni raske depressioooni raviks ja mitte muudel näidustustel. Kui kliiniline
seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite tekke osas
hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta
laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule (vt lõik 5.3).

19-nädalases kliinilises uuringus täheldati fluoksetiiniga ravitud lastel ja noorukitel pikkuse- ja
kaaluiibe vähenemist (vt lõik 4.8). Ei ole teada, kas see puudutab ka normaalset täiskasvanu pikkuse
saavutamist. Välistada ei saa ka puberteedi hilinemist (vt lõik 5.3 ja 4.8).
Ravi ajal ja pärast ravi fluoksetiiniga tuleb jälgida kasvu ja puberteedi ealist arengut (pikkust,
kehakaalu, Tanner"i skaalat). Kui üks neist aeglustub, tuleb pediaatriga konsulteerida.

Lastega läbi viidud uuringutes teatati sageli mania ja hüpomania esinemisest (vt lõik 4.8). Seetõttu
tuleb lapsi regulaarselt mania/hüpomania sümptomite suhtes jälgida. Kui patsient läheb üle
maniakaalsesse faasi, tuleb fluoksetiini kasutamine lõpetada.

See on väga oluline, et ravimit välja kirjutav arst kaaluks hoolikalt raviga seonduvat kasu/riski suhet
nii lapse/nooruki kui ka ja/või tema vanematega.

Lööve ja allergilised reaktsioonid: on kirjeldatud löövet, anafülaktoidseid nähte ja progresseeruvate
süsteemsete toimete teket (mis haaravad nahka, neere, maksa ja kopse). Sellist tüüpi reaktsioonide
ilmnemisel, mida ei ole võimalik ühegi muu etioloogiaga seostada, tuleb fluoksetiini manustamine
lõpetada.

Krambid: krambid on antidepressantide kasutamisega kaasuv potentsiaalne risk. Seetõttu tuleb
sarnaselt teiste antidepressantidega fluoksetiini määrata krambianamneesiga patsientidele
ettevaatusega. Fluoksetiin-ravi tuleb krampide esinemisel või krambihoogude sagenemisel kohe
katkestada. Ebastabiilse krambistaatuse/epilepsiaga patsientidele fluoksetiin-ravi ei määrata.
Kontrollitud krampidega patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

Mania: anamneesis mania/hüpomaniaga patsientide ravimisel antidepressantidega on vajalik
rakendada ettevaatust. Sarnaselt teistele antidepressantidele tuleb ka ravi fluoksetiiniga katkestada kui
patsient läheb üle maniakaalsesse faasi.

Maksa-/neerufunktsioon: fluoksetiin metaboliseerub ulatuslikult maksas ja eritub neerude kaudu.
Märkimisväärse maksapuudulikkusega patsientidel on soovitatav kasutada väiksemat annust või
pikemat annustamisintervalli. Fluoksetiini manustamisel annuses 20 mg/päevas 2 kuu jooksul raske,
dialüüsi vajava neerupuudulikkusega (GFR < 10 ml/min) patsientidele, ei täheldatud normaalse
neerufunktsiooniga kontrolligrupiga võrreldes fluoksetiini ega norfluoksetiini
plasmakontsentratsioonides muutusi.

Südamehaigused: südameblokaadiga lõppevaid ülejuhtehäireid 312 fluoksetiini topelt-pimedas
kliinilises uuringus saava patsiendi EKG-s ei avastatud. Kuid kliinilised kogemused ägedate
südamehaigustega patsientide ravimisel on piiratud, seetõttu on vaja ettevaatust.

Kehakaalu langus: fluoksetiini kasutavatel patsientidel võib langeda kehakaal, kuid tavaliselt on see
algse kehakaaluga võrreldes proportsionaalne langus.

Diabeetikud: diabeedihaigetel võib ravi fluoksetiiniga muuta veresuhkru kontrolli. Ravi ajal
fluoksetiiniga võib tekkida hüpoglükeemia ja pärast ravi hüperglükeemia. Insuliini ja/või suukaudsete
diabeediravimite annuseid tuleb vajadusel korrigeerida.

Suitsiid/suitsiidimõtted: depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidi-
sarnase tegevuse) suurenenud ohuga. Risk püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei
pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni
paranemiseni. Võimalik suitsidaalne käitumine on depressiooni haigele omane ning võib püsida kuni
märgatava paranemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib kõikide antidepressantide kasutamisel
paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Ka teised psühhiaatrilised haigused, mille korral võib fluoksetiini välja kirjutada, võivad olla seotud
suitsidaalse käitumise suurenenud riskiga. Lisaks võivad need seisundid kaasneda depressiooniga.
Seetõttu tuleb teisi psühhiaatrilisi haigusi põdevate patsientide ravimisel olla sama tähelepanelik kui
depressiooni haigete ravimisel.

Anamneesis suitsidaalse käitumisega patsientidel, kellel on enne ravi algust olnud suurel hulgal
suitsiidi katseid, on teadaolevalt suurema riskiga suitsiidimõtetele ja suitsiidi katsete tegemiseks ning
neid peab ravi ajal tähelepanelikumalt jälgitama. Lisaks on võimalus, et suitsidaalse käitumise risk on
suurenenud noortel patsientidel.

Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku
kliinilise halvenemise suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus: Fluoksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida
iseloomustab sisemine rahutus ja psühhomotoorne agitatsioon, näiteks suutmatus rahulikult istuda või
seista. See tekib suurema tõenäosusega esimestel ravinädalatel. Nende sümptomite korral võib annuse
suurendamine olla kahjulik.

SSRI-ravi lõpetamisel ilmnevad sümptomid: Ravi lõpetamisel tekivad sageli ärajätunähud, eriti kui
ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamise järgselt
kõrvalnähud ligikaudu 60% patsientidest nii fluoksetiinravi grupis kui ka platseebogrupis. Oma
olemuselt olid need kõrvatoimed 17% fluoksetiinigrupi ja 12% platseebogrupi patsientidest rasked.

Ärajätunähtude tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sealhulgas ravi kestusest, ravimi annusest
ja annuse vähendamise kiirusest. Kõige sagedamini on kirjeldatud pearinglust, tundlikkushäireid (sh
paresteesia), unehäireid (sh unetus ja hirmuunenäod), jõuetust, agiteeritust või ärevust, iiveldust ja/või
oksendamist, treemorit ja peavalu. Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad, kuid mõnel
patsiendil võivad need olla ka raskekujulised. Need tekivad tavaliselt esimestel päevadel pärast ravi
lõpetamist. Need sümptomid kaovad tavaliselt ise, ilma ravi vajamata, 2 nädala jooksul, kuid mõnedel
patsientidel võivad kesta ka kauem (2...3 kuud ja enam). Seetõttu on soovitatav ravi fluoksetiiniga
lõpetada järk-järgult, vastavalt patsiendi vajadustest lähtuvalt vähemalt 1...2 nädala jooksul (vt lõik
4.2 ,,Ravi lõpetamisel täheldatud ärajätunähud").

Hemorraagia: SSRI"de kasutamisel on kirjeldatud naha ja limaskestade veritsust, näiteks
ekhümooside ja purpuri teket. Ekhümoose on seoses fluoksetiinraviga kirjeldatud haruharva. Harva on
kirjeldatud ka muid verejookse (nt günekoloogilised, seedetrakti ja teised naha ja limaskestade
verejooksud). Ettevaatlik peab olema patsientide puhul, kes kasutavad SSRI"sid koos suukaudsete
antikoagulantide, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimite või muude verejooksuohtu
suurendavate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid nagu klosapiin, fenotiasiinid, enamik
tritsüklilisi antidepressante, atsetüülsalitsüülhape) ning samuti patsientidel, kellel on anamneesis
verejookse või seisundeid, millega kaasneb eelsoodumus verejooksu tekkeks.

Elekterkrampravi (EKR): Fluoksetiinravil olevatel patsientidel on EKR foonil täheldatud kestvaid
krambihooge, seetõttu on vajalik ettevaatus.

Naistepuna: Kui SSRI-d ja naistepuna ürti (Hypericum perforatum) sisaldavaid taimseid preparaate
koos kasutada, esineb risk serotonergiliste toimete, nt serotoniini sündroom, esinemise sagenemiseks.

Üksikjuhtudel on seoses fluoksetiinraviga teatatud serotoniini sündroomi või maliigse neuroleptilise
sündroomi tekkest, eriti siis, kui neid on kasutatud kombinatsioonis teiste serotonergiliste (sh L-
trüptofaan) ja neuroleptiliste ravimitega. Kuna need sündroomid võivad lõppeda potentsiaalselt
eluohtlike seisunditega, tuleb ravi selliste nähtude (mida iseloomustavad paljud sümptomid, nt
hüpertermia, rigiidsus, müokloonus, autonoomne ebastabiilsus võimalike kiirete muutustega elulistes
näitajates, psüühika muutused, k.a segasus, ärrituvus, ülierutuvus, progresseeruv deliirium ja kooma)
tekkimisel katkestada, ning alustada toetava sümptomaatilise raviga.

4.5 Koostoimed
teiste
ravimitega ja muud koostoimed

Koostoime uuringuid on tehtud ainult täiskasvanutel.

Poolväärtusaeg: Farmakodünaamilisi ja farmakokineetilisi ravimitevahelisi koostoimeid arvestades,
tuleb meeles pidada, et nii fluoksetiinil kui norfluoksetiinil on pikk poolväärtusaeg (vt lõik 5.2) (nt kui
minnakse üle fluoksetiinilt mõnele teisele antidepressandile.

Monoamiinooksüdaasi inhibiitorid: Vt lõik 4.3.
Mitte-soovitatavad kombinatsioonid: MAO inhibiitor-A (vt lõik 4.3).
Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid: MAO inhibiitor-B (selegiliin): risk serotoniini sündroomi
tekkeks. Vajalik on kliiniline jälgimine.

Fenütoiin: Fluoksetiiniga kombineerimisel on täheldatud fenütoiini veretaseme muutusi. Mõnedel
juhtudel on avaldunud toksilisuse ilmingud. Seda tuleb arvestada tavapärast tiitrimisskeemi kasutades
ja patsiendi kliinilist seisundit tuleb kogu aeg jälgida.

Serotonergilised ained: Serotonergiliste ravimitega (nt tramadool, triptaanid) koosmanustamisel võib
suureneda serotoniini sündroomi tekke oht. Triptaanide kasutamisega kaasub veel koronaarse
vasokonstriktsiooni ja hüpertensiooni tekke lisarisk.

Liitium ja trüptofaan: SSRI-de manustamisel koos liitiumi või trüptofaaniga on teatud serotoniini
sündroomi tekkest ja seetõttu tuleb fluoksetiini manustamist koos nende ravimitega hoolikalt kaaluda.
Kui fluoksetiini tuleb koos liitiumiga kasutada, on vajalik patsienti kliiniliselt sagedamini ja
hoolikamalt jälgida.

CYP2D6 isoensüüm: Kuna fluoksetiini metabolism (nagu tritsüklilistel antidepressantidel ja teistel
serotoniini tagasihaarde inhibiitoritel) toimub maksa tsütokroomsüsteemi P450 2D6 isoensüümi
vahendusel, võib samaaegne ravi teiste selle ensüümsüsteemi poolt metaboliseeritavate ravimitega viia
ebasoovitavate koostoimete tekkeni. Samaaegset ravi valdavalt selle isoensüümi poolt
metaboliseeritavate ja kitsa terapeutilise vahemikuga ravimitega (flekainiid, enkainiid, vinblastiin,
karbamasepiin ja tritsüklilised antidepressandid) tuleb alustada madalaimate terapeutiliste annustega
või kohandada nendeni. See kehtib ka juhul, kui fluoksetiini on kasutatud eelneva 5 nädala jooksul.

Suukaudsed antikoagulandid: Fluoksetiini manustamisel koos suukaudsete antikoagulantidega on aeg-
ajalt teatatud hüübimisomaduste muutusest (laboratoorsed väärtused ja/või kliinilised nähud ja
sümptomid), küll ilma oluliste tagajärgedeta, kuid on täheldatud suurenenud veritsust. Kui alustatakse
või lõpetatakse ravi fluoksetiiniga tuleb varfariinravi saavaid patsiente hüübivuse osas väga hoolikalt
jälgida (vt lõik 4.4).

Elekterkrampravi (EKR): Fluoksetiin-ravil ravil olevatel patsientidel on EKR foonil täheldatud
kestvaid krambihooge, seetõttu on vajalik ettevaatus.

Alkohol: Tavatestides ei suurendanud fluoksetiin alkoholi sisaldust veres ega potentseerinud alkoholi
toimet. Sellegipoolest ei ole SSRI ravi ajal alkoholi tarbimine soovitatav.

Naistepunaürt: Sarnaselt teiste SSRI-ga võivad ka fluoksetiini ja naistepunaürti (Hypericum
perforatum) sisaldavate preparaatide vahel esineda farmakodünaamilised koostoimed, mis tekitavad
rohkem kõrvaltoimeid.

MSPVA-d/atsetüülsalitsüülhape ja teised trombotsüütide agregatsiooni inhibeerivad ained: MSPVA-
te/atsetüülsalitsüülhappe ja fluoksetiini vahel võib esineda farmakodünaamilisi koostoimeid. MSPVA-
te/atsetüülsalitsüülhappe ja fluoksetiini koosmanustamisel võib suureneda verejooksu risk (vt lõik 4.4,
Hemorraagia).

Suurem verejooksu esinemise risk võib olla ka SSRi-de kombineerimisel teiste suukaudsete
antikoagulantide, salitsüülhappe derivaatide gruppi kuuluvate MSPVA-tega, atüüpiliste
antipsühhootikumide, fenotiasiinide ja enamuse tritsükliliste antidepressantidega (vt lõik 4.4).

4.6
Rasedus ja imetamine

Rasedus
Piiratud arvu rasedate kohta saadud andmed ei näita fluoksetiini teratogeenset toimet. Fluoksetiini
tohib raseduse ajal kasutada, kuid sellegipoolest on vajalik ettevaatus, eriti raseduse hilisstaadiumis
või vahetult enne sünnitust, sest vastsündinul on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest: ärrituvus,
treemor, hüpotoonia, püsiv nutt ja imemis- või uinumisraskused. Need sümtpomid võivad viidata kas
serotonergilisele sündroomile või ärajätunähtudele. Nende sümptomite avaldumisaeg ja kestvus
sõltuvad pikkadest poolväärtusaegadest ­ fluoksetiinil 4...6 päeva ja peamisel metaboliidil
norfluoksetiinil 4...16 päeva.

Imetamine
Fluoksetiin ja tema metaboliit, norfluoksetiin, erituvad rinnapiima. Rinnaga toidetaval imikul on
teatatud kõrvaltoimetest. Kui fluoksetiinravi peetakse vajalikuks, tuleb kaaluda rinnaga toitmise
katkestamist, kui aga imetamine jätkub, tuleb patsiendile määrata fluoksetiini väikseim efektiivne
annus.

4.7 Toime
reaktsioonikiirusele

Kuigi fluoksetiin teadaolevalt ei avalda tervetel vabatahtlikel psühhomotoorsele võimekusele mõju,
võib iga psühhotroopne ravim sellegi poolest mõjutada otsustusvõimet või oskusi. Seetõttu peab
patsiente hoiatama, et nende võime sooritada potentsiaalselt ohtlikke tegevusi (nt autojuhtimine või
masinate käsitsemine) võib olla häiritud.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed võivad ravi jätkudes nõrgeneda või nende esinemissagedus väheneda ning üldreeglina ei
ole need ravi katkestamise põhjuseks.
Sarnaselt teistele SSRI-dele on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid:

Organism tervikuna: ülitundlikkusreaktsioonid (nt pruuritus, lööve, urtikaaria, anafülaktoidsed
reaktsioonid, vaskuliit, seerumtõve sarnane reaktsioon, angioödeem (vt lõik 4.3, ja 4.4), külmavärinad
serotoniini sündroom, fotosensitiivsed reaktsioonid ja väga harva epidermise toksiline nekrolüüs
(Lyelli sündroom)

Seedetrakti häired: seedetrakti häired, (nt diarröa, iiveldus, oksendamine, düspepsia, düsfaagia,
maitsetundlikkuse kaotus), suukuivus. Harva on teatatud maksaanalüüside muutustest. Väga harva
idiosünkraatsest hepatiidist.

Närvisüsteemi häired: peavalu, unehäired (nt ebatavalised unenäod, unetus), pearinglus, anoreksia,
väsimus (nt unisus, uimasus), eufooria, mööduvad ebatavalised liigutused (nt tõmblused, ataksia,
treemor, müokloonus), krambid ja psühhomotoorne rahutus/akatiisia (vt lõik 4.4). Hallutsinatsioonid,
maniakaalsed reaktsioonid, segasus, agiteeritus, ärevus ja sellega sarnased sümptomid (nt närvilisus),
kontsentreerumise ja mõtlemise protsessi häired (nt depersonalisatsioon), paanikahood,
enesetapumõtted ja käitumine (need sümptomid võivad olla seotud kaasuva haigusega), väga harva -
serotoniini sündroom.

Neerude ja kuseteede häired: kusepeetus, sage urineerimine

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired: seksulaafunktsiooni häired (ejakulatsiooni hilinemine
või puudumine, anorgasmia), priapism, galaktorröa.

Muud: Alopeetsia, haigutamine, nägemishäired (vt ähmane nägemine, müdriaas), higistamine,
vasodilatatsioon, artralgia, müalgia, posturaalne hüpotensioon, ekhümoos. Muid verejookse (nt
günekoloogilised verejooksud, mao-soole verejooksud, ja muud naha või limaskestade verejooksud)
on täheldatud harva (vt lõik 4.4).

Hüponatreemia: Hüponatreemiast (k.a seerumi naatriumisisaldus alla 110mmol/l) on küll teatatud,
kuid esinemissagedus ei ole teada ning tegemist on pärast fluoksetiin-ravi lõppu pöörduva
reaktsiooniga. Mõnedel juhtudel on seda seostatud antidiureetilise hormooni puuduliku sekretsiooni
sündroomiga. Enamust neist on teatatud eakate patsientide kohta ja suuri diureetikumide annuseid
saavatel või vähenenud veremahuga patsientidel.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: farüngiit, düspnoe. Pulmonaarseid nähte (k.a
erineva histopatoloogiaga põletikulised protsessid ja/või fibroos) on teatatud harva. Düspnoe võib olla
ainult eelnäht.

Fluoksetiinravi ärajätmisel esinevad sümptomid:
Fluoksetiinravi ärajätmine toob harikult kaasa ärajätunähud. Pearinglus, tundlikkusehäired (k.a
paresteesia), unehäired (k.a unetus ja elavad unenäod), asteenia, agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või
oksendamine, treemor ja peavalu on kõige sagedamini esinevad reaktsioonid. Üldiselt on need nähud
kerged kuni mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka
raskekujulised ja/või kauapüsivad (vt lõik 4.4). Seetõttu on soovitatav, et kui fluoksetiinravi ei ole
enam vajalik, tuleb see lõpetada annust järk-järgult vähendades (vt lõik 4.2 ning lõik 4.4).

Lapsed ja noorukid (vt lõik 4.4):
Laste ja noorukite kliinilistes uuringutes oli suitsidaalse käitumise (sh suitsiidikatsed ja ­mõtted), ja
suurenenud vaenulikkuse esinemissagedus fluoksetiin-ravi saavatel patsientidel suurem kui platseebo
puhul.

Fluoksetiini ohutust ei ole süstemaatiliselt uuritud kroonilise kasutamise korral pikema kui 19 nädalat
väldanud ravi ajal.

Kliinilistes uuringutes lastega on teatatud maniakaalsetest reaktsioonidest k.a mania ja hüpomania
(2,6% fluoksetiinravi saavatel vs 0% platseebo-kontrolliga patsientidel), mis on olnud enamikul
juhtudest ravi katkestamise põhjuseks. Nendel patsientidel ei olnud eelnevalt mania/hüpomania
episoode esinenud.

Pärast 19-nädalast ravi oli fluoksetiiravi saanud laste kasvu iive 1,1 cm (p=0,004) ja kaaluiive 1,1 kg
(p=0,008) vähem võrreldes platseebot saanud lastega. Ka kliinilise kasutuse käigus on üksikjuhtudel
teatatud kasvupeetusest.

Kliinilise kasutuse ajal on lastel üksikjuhtudel kõrvaltoimena teatatud ka hilinenud seksuaalsest
küpsemisest või seksuaalhäiretest (vt lõik 5.3).

Pediaatrilistes kliinilistes uuringutes on fluoksetiinraviga seostatud ka alkaalse fosfataasi sisalduse
langusega.

4.9 Üleannustamine

Ainult fluoksetiinist põhjustatud üleannustamise juhud on oma kulult kerged.
Üleannustamise sümptomid võivad olla iiveldus, oksendamine, krambid, kardiovaskulaarsed
funktsioonihäired alates asümptomaatilisest arütmiast kuni südame seiskuse, kopsufunktsiooni häirete
ja teiste KNS nähtudeni - erutusest koomani
Ainult fluoksetiini üledoosist põhjustatud surmajuhtumeid on olnud äärmiselt harva. Soovitatav on
jälgida südame ja teisi elulisi funktsioone, koos üldise sümptomaatilise ja toetava raviga. Spetsiifilist
antidooti ei ole teada.

Diureesi forsseerimisest, dialüüsist, hemoperfusioonist ja verevahetusest tõenäoliselt kasu ei ole.
Aktiveeritud söe manustamine koos sorbitooliga võib osutuda oksendamise esilekutsumisest või
maoloputusest efektiivsemaks. Üleannustamise korral tuleb arvestada ka võimalusega, et tegemist on
mitme ravimi koosmanustamisega.
Pikemaajalist meditsiinilist jälgimist võivad vajada patsiendid, kes on manustanud liigses koguses
tritsüklilist antidepressanti ning on samaaegselt või hiljuti kasutanud fluoksetiini.


5. FARMAKOLOOGILISED
OMADUSED

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI), ATC kood:
N06AB03

Fluoksetiin on selektiivne serotoniini tagasihaarde inhibiitor ja see on tõenäoliselt ka tema
toimemehhanismi aluseks. Fluoksetiinil puudub või on minimaalne afiinsus teiste retseptorite suhtes,
nagu alfa1-, alfa2-, ja beetaadrenoretseptorid, serotoniini, dopamiini ja histamiin-1-retseptorid,
muskariini ja GABA-retseptorid.

Depressioon: Platseebogruppi aktiivse kontrollgrupiga võrreldes on depressioonihaigetega läbi viidud
kliinilised uuringud. Fluoksetiin on osutunud Hamiltoni depressiooniskaala (HAM-D). järgi
platseebost märkimisväärselt toimivamaks. Nendes uuringutes tekitas fluoksetiin võrreldes
platseeboga oluliselt kõrgema vastuse- (defineerituna HAM-D skaalal 50% langusega) ja remissiooni
määra.

Annusest sõltuvus: Fikseeritud annusega uuringus depressioonipatsientidega saadi ühtlane annusele
reageerimise kõver, mis annab alust arvata, et soovitatust suuremaid annuseid ole mõtet kasutada, sest
see ei anna ravieeliseid. Kuigi kliilised kogemused näitavad, et mõnel patsiendil on annuse suuremaks
tiitrimisest kasu.

Obsessiiv-kompulsiivne häire: Lühiajalistes uuringutes (alla 24 nädala), osutus fluoksetiin platseebost
märkimisväärselt toimivamaks. Terapeutiline toime saabus annusega 20 mg/päevas, kuid suurematel
annustel (40 või 60mg/päevas) oli ka vastusreaktsioon parem. Pika-ajalises uuringus (kolme lühiajalise
uuringu ekstensiooni faas ja relapside ärahoidmise uuring) ei ole efektiivsust tõestatud.

Bulimia nervosa: Lühiajalises uuringus (alla 16 nädala) said bulimia nervosa patsiendid, kes vastavad
DSM-III-R-kriteeriumitele, ööpäevas 60 mg fluoksetiini, mis osutus liigsöömise ja kõhulahtistamise
soovist platseebost märgatavalt efektiivsemaks. Sellegipoolest ei saa pikaajalise efektiivsuse kohta
teha mingeid järeldusi.

Premenstruaalse sündroomiga naistega (Pre-Menstrual Dysphoric Disorder (PMDD)), kes vastasid
DSM-IV kriteeriumitele, viidi läbi kaks platseebokontrollitud kliinilist uuringut.
Patsiendid kaasati juhul, kui neil olid piisavalt rasked sümptomid, mis häirisid sotsiaalset ja tööalast
funktsiooni ning suhteid teistega. Suukaudseid kontratseptiive kasutavad naised arvati uuringust välja.
Esimeses uuringus, kus ravimit manustati pidevalt 20 mg päevas 6 tsükli jooksul, täheldati esmaste
efektiivsuse parameetrite (ärrituvus, ärevus ja düsfooria) paranemist. Teises uuringus, kus ravimit
manustati vahelduvalt luteaalfaasis (20 mg päevas 14 päeva jooksul) 3 tsükli jooksul, täheldati esmase
efektiivsuse parameetri (Daily Record of Severity of Problems skoor) paranemist. Siiski ei saa nende
uuringute põhjal teha kindlaid kokkuvõtteid ravi efektiivsuse ja kestuse kohta.

Depressiooni episood (lapsed ja noorukid): 8-aastaste ja vanemate laste ja noorukitega on läbi viidud
platseebokontrolliga kliinilised uuringud. Kahes lühiajalises keskses uuringus oli fluoksetiin annuses
20 mg oluliselt efektiivsem platseebost. Uuringutes hinnati Childhood Depression Rating Scale-
Revised (CDRS-R) ning Clinical Global Impression of Improvement (CGI-I) koguskoori vähenemist.
Mõlemas uuringus vastasid patsiendid mõõduka kuni raske MDD kriteeriumidele (DSM-III või DSM-
IV) kolmel erineval seisundi hindamisel, mille viis läbi praktiseeriv lastepsühhiaater.
Fluoksetiini uuringutes võib efektiivsus sõltuda valikulisest patsiendi populatsiooni kaasamisest (need,
kes ei paranenud spontaanselt 3..5 nädalaga ning kelle depressioon püsis ka osutatud suure tähelepanu
tingimustes). Kauem kui 9 nädalat kestva ravi kohta on ohutuse ja efektiivsuse andmeid vähe. Üldiselt
oli fluoksetiini efektiivsus tagasihoidlik. Ühes kahest kesksest uuringust oli ravivastuse määr
(esmasekse tulemusnäitajaks oli CDRS-R skoori langus 30%) statistiliselt märkimisväärselt erinev
(58% fluoksetiini versus 32% platseebo puhul, P=0,013 ja 65% fluoksetiini versus 54% platseebo
puhul, P=0.,93). Nendes kahes uuringus olid CDRS-R keskmised absoluutsed muutused algväärtuselt
lõppväärtuseni 20 fluoksetiini versus 11 platseebo puhul, P=0,002 ning 22 fluoksetiini versus 15
platseebo puhul, P<0,001.

5.2 Farmakokineetilised
omadused

Imendumine
Fluoksetiin imendub suukaudsel manustamisel seedetraktist hästi. Toit biosaadavust ei mõjuta.

Jaotumine
Fluoksetiin seondub ulatuslikult plasmavalkudega (umbes 95%) ja jaotub laialdaselt kudede vahel
(jaotusruumala on 20...40 l/kg). Tasakaalukontsentratsioonid plasmas saabuvad pärast mitmenädalast
ravi. Pärast kroonilist manustamist saavutatav tasakaalukontsentratsioon on sarnane 4...5ndal
ravinädalal täheldatava kontsentratsiooniga.

Metabolism
Fluoksetiini farmakokineetiline profiil on koos esmase maksapassaazi efektiga mittelineaarne.
Maksimaalsed plasmakontsentratsioonid saabuvad keskmiselt 6...8 tundi pärast manustamist.
Fluoksetiin metaboliseerub ulatuslikult polümorfse ensüümi CYP2D6 vahendusel. Fluoksetiin
metaboliseerub peamiselt maksas demetüleerimise teel aktiivseks metaboliidiks norfluoksetiiniks
(desmetüülfluoksetiin).

Eliminatsioon
Fluoksetiini eliminatsiooni poolväärtusaeg on 4...6 päeva ja norfluoksetiinil 4...16 päeva. Pika
poolväärtusaja tõttu võivad ravim ja tema aktiivne metaboliit organismis püsida isegi 5...6 nädalat
pärast ravi lõppu.
Peamine eritumistee on neerud (ligikaudu 60%). Fluoksetiin eritub rinnapiima.

Riskigrupid
Eakad: Eakatel patsientidel ei ole fluoksetiini farmakokineetilised omadused võrreldes nooremate
patsientidega muutunud.

Lapsed ja noorukid: Lastel on fluoksetiini keskmine kontsentratsioon ligikaudu 2 korda kõrgem, kui
noorukitel ja norfluoksetiini keskmine kontsentratsioon 1,5-korda kõrgem. Tasakaalukontsentratsioon
sõltub kehakaalust ja on väikese kehakaaluga lastel kõrgem (vt lõik 4.2). Täiskasvanutel kuhjuvad nii
fluoksetiin kui norfluoksetiin ulatuslikult pärast mitmekordset suukaudset annustamist;
tasakaalukontsentratsioon saabub 3...4 nädalat pärast ravi algust.

Maksapuudulikkus: Maksapuudulikkuse korral (alkohoolne tsirroos) on fluoksetiini ja norfluoksetiini
poolväärtusajad pikenenud vastavalt kuni 7 ja 12 päevani. Tuleks kaaluda väiksema annuse
manustamist või manustamisintervalli pikendamist.

Neerupuudulikkus: Pärast fluoksetiini ühekordse annuse manustamist kerge kuni mõõduka
neerupuudulikkuse või raske (anuuriaga) neerupuudulikkusega patsiendile farmakokineetilised
parameetrid võrreldes tervete vabatahtlikega ei muutu. Kuid korduva manustamise järel suureneb
tasakaalukontsentratsiooni nivoo plasmas.

5.3 Prekliinilised
ohutusandmed

Kartsinogeenset, mutageenset toimet ega mõju fertiilsusele in vitro või loomkatsetes täheldatud ei ole.

Juveniilse toksikoloogia uuringus, kus CD-rottidele manustati 21...90 postanaalsel päeval
fluoksetiinvesinikkloriidi 30 mg/kg/päevas, tekkis testiste pöördumatu degeneratsioon ja nekroos,
munandimanuse epiteeli vakuolatsioon, emassuguorganite ebaküpsus ja inaktiivsus ning fertiilsuse
langus. Isasloomadel esines suguküpsuse edasilükkumine annuste 10 ja 30 mg/kg/päevas kasutamisel
ja emastel 30 mg/kg/päevas kasutamisel. Nende leidude tähtsus inimesele on teadmata. Rottidel, kes
said 30 mg/kg, täheldati võrreldes kontrolliga ka reieluu lühenemist ja skeletilihaste degeneratsiooni,
nekroosi ja regeneratsiooni. Annusega 10 mg/kg/päevas saavutati loomadel plasmasisaldus ligikaudu
0,8...8,8 korda (fluoksetiinil) ja 3,6...23,2 korda (norfluoksetiinil) kõrgem võrreldes sisaldusega, mis
saavutatakse pediaatrilistel patsientidel. Annusega 3 mg/kg/päevas, saavutati loomadel plasmasisaldus
ligikaudu 0,04...0,5 korda (fluoksetiinil) ja 0,3...2,1 korda (norfluoksetiinil) kõrgem võrreldes
sisaldusega, mis saavutatakse pediaatrilistel patsientidel.

Uuring juveniilsete hiirtega näitas, et serotoniini transportija inhibeerimine hoiab ära luu formeerumise
kuhjumise. Seda leidu peavad toetama kliinilised leiud. Selle protsessi pöörduvust ei ole uuritud.

Teises juveniilsete hiirtega läbi viidud katses (keda raviti 4...21 postnataalse päevani) näidati, et
serotoniini transportija inhibeerimine mõjutas pika aegselt hiirte käitumist. Puudub informatsioon, kas
see toime on pöörduv. Antud leiu kliiniline tähtsus on teadmata.


6. FARMATSEUTILISED
ANDMED

6.1 Abiainete
loetelu

Prezelatiniseeritud maisitärklis

Kapsli kest
Zelatiin
Briljantsinine (E133)
Titaandioksiid (E171)
Kollane raudoksiid (E172

Trükitint
Aktiivsüsi
sellak (E904).

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise
eritingimused


Hoida temperatuuril kuni 25ºC.
Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

10, 14, 20, 30, 50, 70 või 100 kapslit pakendatud PVC/alumiinium foolium blistritesse.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks <käsitlemiseks>

Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA
HOIDJA

PRO.MED.CS Praha a.s.,
Telcská 1, 140 00 Praha 4,
Tsehhi Vabariik


8.
MÜÜGILOA NUMBER

632409


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

22.05.2009


10.
TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud mais 2009