Puudub Eestis kehtiv müügiluba või meil ei ole andmeid veel

Densidron - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Densidron, 70 mg õhukese polümeerikattega tabletid


2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Iga tablett sisaldab 91,37 mg alendronaatnaatriumtrihüdraati, mis on võrdne 70 mg alendroonhappega.
INN. Acidum alendronicum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Valged ümarad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on jäljend "mp" ning teisel "70".


4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Postmenopausaalne osteoporoos.
Alendronaat vähendab lülisamba ja reieluu proksimaalse osa murdude riski.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Suukaudseks manustamiseks.
Soovitatav annus on üks 70 mg tablett kord nädalas.

Alendronaadi piisava imendumise võimaldamiseks
Ravimit Densidron tuleb võtta tühja kõhuga pärast hommikust ärkamist, alati koos gaseerimata veega
ning vähemalt 30 minutit enne esimest söögikorda, jooki või muud päeva jooksul manustatavat
ravimit.
Muud joogid (sh gaseeritud mineraalvesi), toit ja mõned ravimid võivad vähendada alendronaadi
imendumist (vt lõik 4.5).

Võimaldamaks tablettide jõudmist makku ja vähendada lokaalse ning söögitoru ärrituse ja
kõrvaltoimete teket (vt lõik 4.4)
- Densidron tuleb alla neelata hommikul pärast ärkamist koos suure klaasitäie veega (vähemalt 200
ml).
- Densidron tabletid tuleb alla neelata tervetena. Tablette ei tohi närida, imeda ega suus lahustada,
kuna see võib põhjustada suu ja neelu limaskesta haavandeid.
- Patsient ei tohi enne päeva esimest söögikorda (vähemalt 30 minutit pärast tableti võtmist) pikali
heita.
- Patsient ei tohi pikali heita enne 30 minuti möödumist Densidron"i võtmisest.
- Densidron"i ei tohi võtta enne magamaminekut ega enne voodist tõusmist.
Kui patsient ei saa kaltsiumi ja D-vitamiini toidust, peab ta juurde võtma vastavaid toidulisandeid (vt
lõik 4.4).

Kasutamine eakatel
Kliinilistes uuringutes ei täheldatud vanusega seotud erinevusi efektiivsuse ja ohutuse profiilides.
Seega ei ole vajalik eakatel patsientidel annust kohandada.

Kasutamine neerukahjustuse korral
Kui patsiendi glomerulaarfiltratsioon ületab 35 ml/min, pole annust vaja kohandada. Alendronaat pole
soovitatav neerukahjustusega patsientidele, kelle glomerulaarfiltratsioon on väiksem kui 35 ml/min,
kuna puuduvad vastavad kliinilised kogemused.

Kasutamine maksakahjustuse korral
Annust pole vaja kohandada.

Kasutamine lastel
Alendronaati pole lastel uuritud ning lastel ei tohi seda kasutada.

Densidron"i pole uuritud glükokortikoidide poolt tekitatud osteoporoosi ravis.

4.3 Vastunäidustused

- Söögitoru kõrvalekalded ning muud söögitoru tühjenemist takistavad faktorid, nt sriktuur või
akalaasia.
- Võimetus seista või istuda sirge seljaga vähemalt 30 minutit.
- Ülitundlikkus alendronaadi, teiste bisfosfonaatide või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
- Hüpokaltseemia.

Vt ka lõik 4.4.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Alendronaat võib põhjustada seedetrakti ülaosa limaskesta lokaalset ärritust. Kroonilise haiguse
süvenemise tõttu tuleb alendronaati ettevaatusega manustada patsientidele, kellel on seedetrakti
ülaosas probleeme, nt düsfaagia, söögitoru haigus, gastriit, duodeniit, haavandid; samuti patsientidele,
kes hiljuti (viimase aasta jooksul) on põdenud rasket seedetrakti haigust, nt maohaavandid, seedetrakti
verejooks või operatsioon seedetrakti ülaosas (erandiks on püloroplastika, vt lõik 4.3).

Alendronaati saavatel patsientidel on teatatud söögitoru reaktsioonidest (mõnikord rasked ja
hospitaliseerimist nõudvad), nt ösofagiit, söögitoru haavandid või erosioonid, millele harva järgneb
söögitoru striktuur. Seetõttu peavad arstid olema tähelepanelikud söögitoru võimaliku reaktsiooni
sümptomite suhtes. Patsiente tuleb hoiatada, et nad katkestaksid ravi alendronaadiga ning pöörduksid
arsti poole, kui neil tekivad söögitoru ärrituse sümptomid, nt düsfaagia, valu neelamisel,
rinnakutagune valu või kõrvetised või kui kõrvetised ägenevad.

Arvatakse, et söögitoruga seotud kõrvaltoimete risk on suurem patsientidel, kes ei võta alendronaati
vastavalt juhistele ja/või jätkavad alendronaadi võtmist pärast söögitoru ärritusele viitavate
sümptomite teket. On väga oluline, et patsientidele antakse täielikud manustamise juhised ning et
patsiendid nendest õigesti aru saaks (vt lõik 4.2). Patsientidele tuleb öelda, et nende juhiste mitte
järgimine võib suurendada söögitoruga seotud kõrvaltoimete tekkeriski.

Kuigi laialdastes kliinilistes uuringutes riski tõusu ei täheldatud, on ravimi turustamisjärgsed uuringud
näidanud, et harva võivad tekkida mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandid, millest mõned olid rasked ning
komplitseerunud.

Vähipatsientidel, kellele manustatakse bisfosfonaati peamiselt intravenoosselt, on täheldatud lõualuu
osteonekroosi, mis üldiselt on seotud hamba väljatõmbamise ja/või lokaalse infektsiooniga (sh
osteomüeliidiga). Enamik neist patsientidest said samal ajal kemoteraapiat ja kortikosteroide. Lõualuu
osteonekroosi esinemisest on teatatud ka suukaudsete bisfosfonaatidega ravitud osteoporoosiga
patsientidel.
Riskipatsientidel (nt vähihaigetel, kemoteraapiat või kortikosteroide saavatel, halva suuhügieeniga,
periodontiiti põdevatel patsientidel) tuleb enne bisfosfonaatravi kaaluda hammaste ülevaatust koos
vajaliku ennetava hooldusega.

Ravi ajal peavad need patsiendid võimalusel vältima invasiivseid stomatoloogilisi protseduure.
Stomatoloogiline operatsioon võib bisfosfonaatravi ajal tekkinud lõualuu osteonekroosi ägedamaks
muuta. Kui vajalik on hambaravi, ei vähenda bisfosfonaatravi katkestamine olemasolevate andmete
kohaselt lõualuu osteonekroosi riski. Iga patsiendi raviplaan tuleb läbi viia arsti poolse kliinilise
hinnangu põhjal ning vastavalt individuaalsele riski-kasu suhte hindamisele.

Bisfosfonaate võtvatel patsientidel on teatatud luu-, liiges- ja/või lihasvalu esinemisest.
Turustamisjärgsetes kogemusuuringutes on need sümptomid harva olnud rasked ja/või
liikumisvõimetust põhjustavad (vt lõik 4.8). Sümptomite tekkeaeg oli erinev ­ alates ühest päevast
kuni mitme kuuni alates ravi algusest. Enamikul patsientidest sümptomid pärast ravi lõpetamist
leevenesid. Osadel patsientidel tekkisid sümptomid uuesti, kui neile anti veelkord sama ravimit või
muud bisfosfonaati.

Reieluu proksimaalse diafüüsi pingemurdudest (nimetatakse ka väsimusmurdudeks) on teatatud
pikaajaliselt aledroonhappega ravitud patsientidel (enamikul juhtudest on aeg murru tekkeni
vahemikus 18 kuud kuni 10 aastat). Luumurrud toimusid pärast minimaalset traumat või trauma
puudumisel ja mõned patsiendid tundsid valu reiepiirkonnas, millega kaasnesid sageli pingemurrule
iseloomulikud tunnused röntgenülesvõttel, nädalaid kuni kuid enne täieliku reieluumurru tekkimist.
Luumurrud olid tihti bilateraalsed, seetõttu tuleb bisfosfonaadiravil olevatel patsientidel, kellel on
reieluu diafüüsi murd, uurida ka kontralateraalset reieluud. Samuti teatati nende luumurdude aeglasest
paranemisest. Pingemurdudega patsientidel on soovitatav bisfosfonaatravi katkestamine, olenevalt
individuaalsest kasu-riski hinnangust.

Kui patsient unustab Densidron"i võtta, tuleb neil soovitada võtta tablett meeldetulemise järgsel
hommikul.
Patsient ei tohi võtta samal päeval kahte tabletti, vaid jätkama ühe tableti võtmist kord nädalas nende
endi poolt valitud päeval, nagu eelnevalt planeeritud.

Alendronaati ei soovitata neerukahjustusega patsientidele, kelle glomerulaarfiltratsioon on vähem kui
35 ml/min (vt lõik 4.2).

Östrogeenipuuduse ja vananemise kõrval tuleb kaaluda osteoporoosi muid põhjusi.

Enne ravi alustamist alendronaadiga tuleb korrigeerida hüpokaltseemia (vt lõik 4.3). Korralikult tuleb
ravida ka muid mineraalainete ainevahetust mõjutavaid seisundeid (nt D-vitamiini puudus ja
hüpoparatüroidism). Sellises olukorras tuleb alendronaatravi ajal jälgida patsiendi seerumi
kaltsiumitaset ja hüpokaltseemia sümptomeid.

Kuna alendronaat soodustab luude mineraliseerumist, võib see vähendada seerumi kaltsiumi ja
fosfaatide sisaldust. Üldiselt on see kerge ja asümptomaatiline. Harvadel juhtudel on siiski teatatud
sümptomaatilisest hüpokaltseemiast, mis vahel võib olla raske ja tekib üldjuhul eelsoodumusega
patsientidel (nt hüpoparatüreoidism, D-vitamiini puudulikkus ning kaltsiumi imendumishäired).

Seega on glükokortikoide saavate patsientide puhul väga oluline tagada kaltsiumi ja D-vitamiini piisav
manustamine.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Samaaegselt manustatuna on tõenäoline, et toit ja joogid (sh mineraalvesi), kaltsiumit sisaldavad
toidulisandid, antatsiidid ja mõned suukaudsed ravimid mõjutavad alendronaadi imendumist. Seetõttu
peavad patsiendid pärast alendronaadi võtmist ootama vähemalt 30 minutit, enne kui võtavad muud
suukaudset ravimit (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Muid kliiniliselt olulisi koostoimeid ravimitega ei ole oodata. Mõned kliinilistes uuringutes osalenud
patsiendid manustasid koos alendronaadiga östrogeeni (intravaginaalselt, transdermaalselt või
suukaudselt). Nende ravimite koostoimest tingitud kõrvaltoimeid ei täheldatud.

Kuigi spetsiifilisi koostoimeuuringuid ei teostatud, kasutati alendronaati kliinilistes uuringutes
samaaegselt mõnede sagedamini väljakirjutatud ravimitega ning kliinilisi koostoimeid ei tekkinud.

4.6 Rasedus ja imetamine

Kasutamine raseduse ajal
Alendronaadi kasutamise kohta raseduse ajal ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsed näitasid, et suurtes
doosides mõjutab alendronaat loote luude arengut. Rottidele tiinuse ajal manustatud alendronaat
põhjustas hüpokaltseemiaga seotud düstookiat (vt lõik 5.3). Antud näidustuse korral ei tohi
alendronaati raseduse ajal kasutada.

Kasutamine imetamise ajal
Pole teada, kas alendronaat eritub inimese rinnapiima. Antud näidustuse korral ei tohi rinnaga toitvad
naised alendronaati kasutada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Densidron ei mõjuta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Osteoporoosi põdevatel menopausijärgses eas olevatel naistel läbi viidud üheaastases uuringus olid
kord nädalas manustatud alendronaadi tablettide (n=519) ja 10 mg/päevas manustatud (n=370)
alendronaadi üldised ohutusprofiilid sarnased.

Kahes kolmeaastases peaaegu identse ülesehitusega menopausijärgses eas naistel läbi viidud uuringus
(alendronaat 10 mg: n=196; platseebo: n=397) olid 10 mg päevas manustatud alendronaadi ja
platseebo üldised ohutusprofiilid sarnased.

Kõik kõrvaltoimed, mida uurijad hindasid kui võimalikud, tõenäolised või kindlasti ravimiga seotud
kõrvaltoimeteks, on toodud allpool, kui neid esines mõlemas ravigrupis 1% üheaastases uuringus või
1% 10 mg alendronaati päevas saanud patsientidel ja kui neid esines kolmeaastastes uuringutes
rohkem kui platseebogrupis olevatel patsientidel.


Üheaastane uuring
Kolmeaastased uuringud

Alendronaat
Alendronaat
Alendronaat
Platseebo
1 tablett nädalas
10 mg päevas
10 mg päevas
(n=397)
(n=519)
(n=370)
(n=196)
%
%
%
%
Seedetrakti häired




Kõhuvalu 3,7
3,0
6,6
4,8
Düspepsia 2,7
2,2
3,6
3,5
Maohappe regurgitatsioon
1,9
2,4
2,0
4,3
Iiveldus 1,9
2,4
3,6
4,0
Kõhupuhitus 1,0 1,4
1,0 0,8
Kõhukinnisus 0,8 1,6 3,1 1,8
Kõhulahtisus 0,6 0,5 3,1 1,8
Düsfaagia 0,4
0,5
1,0
0.0
Meteorism 0,4
1,6
2,6
0,5
Gastriit 0,2
1,1
0,5
1,3
Maohaavand 0,0 1,1
0.0 0.0
Söögitoruhaavand 0,0
0,0
1,5
0.0

Üheaastane uuring
Kolmeaastased uuringud

Alendronaat
Alendronaat
Alendronaat
Platseebo
1 tablett nädalas
10 mg päevas
10 mg päevas
(n=397)
(n=519)
(n=370)
(n=196)
%
%
%
%
Lihas-skeleti ja sidekoe




kahjustused
Lihas-skeleti valu
2,9 3,2
4,1 2,5
(luud, lihased või liigesed)
Lihaskrambid 0,2 1,1 0,0 1,0
Neuroloogilised




Peavalud 0,4
0,3
2,6
1,5

Kõrvaltoimete sageduse hindamisel kasutatakse järgmisi põhimõtteid
Väga sage (1/10)
Sage (1/100 kuni <1/10)
Aeg-ajalt (1/1 000 kuni <1/100)
Harv (1/10 000 kuni <1/1 000)
Väga harv (<1/10 000)
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Kliinilistes uuringutes ja/või turustamisjärgselt on täheldatud järgmisi kõrvaltoimeid:

Närvisüsteemi häired
Sage (1/100 kuni <1/10): peavalud.

Silma kahjustused
Harv (1/10 000 kuni <1/1000): uveiit, skleriit, episkleriit.

Seedetrakti häired
Sage (1/100 kuni <1/10): kõhuvalu, düspepsia, kõhukinnisus, kõhulahtisus, flatulents,
söögitoruhaavand*, düsfaagia*, kõhupuhitus, happerefluks.
Aeg-ajalt (1/1000 kuni <1/100): iiveldus, oksendamine, gastriit, ösofagiit*, söögitoru erosioonid*,
meleena.
Harv (1/10 000 kuni <1/1000): söögitorustriktuur*, orofarüngeaalsed haavandid*, seedetrakti ülaosa
perforatsioon, haavandid ja verejooksud, põhjuslikku seost ei saa välistada.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: lööve, sügelus, erüteem.
Harv: lööve koos fotosensitiivsusega.
Väga harv (
< 1/10,000): raskete nahareaktsioonide isoleeritud juhud, sh Stevens-Johnsoni sündroom
ja toksiline epidermaalne nekrolüüs.

Lihas- skeleti ja sidekoe kahjustused
Sage (1/100 kuni <1/10): muskuloskeletaalsed valud (luud, lihased või liigesed).
Harv: bisfosfonaatidega ravitud patsientidel on teatatud lõualuu osteonekroosi esinemisest. Enamik
juhtumeid on esinenud vähihaigetel, kuid neid on esinenud ka osteoporoosi ravi saavatel patsientidel.
Lõualuu osteonekroosi seostatakse üldiselt hamba väljatõmbamise ja/või lokaalse infektsiooniga (sh
osteomüeliit). Riskifaktoriteks peetakse ka vähidiagnoosi, kemo- ja radioteraapiat, kortikosteroide ja
halba suuhügieeni, samuti rasket muskuloskeletaalset (luude, lihaste või liigeste) valu (vt lõik 4.4).

Ainevahetus- ja toitumishäired
Harv: sümptomaatiline hüpokaltseemia, mis üldiselt tekib eelsoodumusega patsientidel (vt lõik 4.4).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid

Harv (1/10 000 kuni <1/1000): mööduvad sümptomid, mis sarnanevad ägeda faasi reaktsiooniga
(müalgia, väsimus ja harva palavik), üldiselt ravi alguses.

Immuunsüsteemi häired
Harv: ülitundlikkusreaktsioonid, sh urtikaaria ja angioödeem.

*Vt lõigud 4.4 ja 4.2.

Turustamisjärgselt on teatatud järgmistest reaktsioonidest (sagedus teadmata):

Närvisüsteemi häired
Pearinglus

Kõrva ja labürindi kahjustused
Vertiigo

Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Liigeste turse; reieluu proksimaalse diafüüsi pingemurrud (vt lõik 4.4).

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Asteenia, perifeerne ödeem.

Laboriuuringute tulemused

Kliinilistes uuringutes täheldati alendronaati 10 mg päevas saavatel patsientidel seerumi kaltsiumi- ja
fosfaadisisalduse kerget, mööduvat ja asümptoomset vähenemist vastavalt 18% ja 10%; platseebot
saavatel patsientidel olid need näitajad vastavalt 12% ja 3%. Siiski oli seerumi kaltsiumisisalduse
vähenemine väärtustele < 2,0 mmol/l ja seerumi fosfaadisisalduse vähenemine väärtusele 0,65
mmol/l mõlemas grupis sarnane.

4.9 Üleannustamine

Suukaudsel üleannustamisel võivad tekkida hüpokaltseemia, hüpofosfateemia ja seedetrakti ülaosaga
seotud kõrvaltoimed, nt maoärritus, kõrvetised, ösofagiit, gastriit või haavandid. Alendronaadi
üleannustamise ravi kohta täpsed andmed puuduvad. Alendronaadi sidumiseks tuleb manustada piima
või antatsiide. Söögitoruärrituse riski tõttu ei tohi oksendamist esile kutsuda ning patsient peab jääma
püstiasendisse.


5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: bisfosfonaadid,
ATC-kood: M05BA04

Ravimi Densidron toimeaine alendronaatnaatriumtrihüdraat on bisfosfonaat, mis inhibeerib luude
osteoklastilist resorptsiooni ilma luude moodustumist otseselt mõjutamata. Prekliinilistes uuringutes
täheldati alendronaadi kogunemist kohtadesse, kus toimub aktiivne resorptsioon. Osteoklastide
aktiivsust pärsitakse, kuid osteoklastide moodustumine ja kinnitumine ei muutu. Alendronaatravi ajal
moodustunud luu on tavapärase kvaliteediga.

Postmenopausaalse osteoporoosi ravi
Osteoporoosiks loetakse olukord, kus lülisambas või puusas on luu mineraalne tihedus (LMT) 2,5 SD
madalam kui noortel inimestel või kui on tekkinud luumurd, sõltumata luu mineraalsest tihedusest.
Ühe-aastases mitmekeskuselises uuringus, mis viidi läbi menopausijärgses eas osteoporoosi põdevatel
naistel, täheldati terapeutilist ekvivalentsi kord nädalas manustatud (n=519) ja 10 mg päevas
manustatud (n=370) alendronaadi puhul. Lülisamba lumbaalosa LMT keskmine suurenemine 1 aasta
pärast võrreldes nulljoonega oli 5,1% (usaldusintervall 95%: 4,8; 5,4%) 70 mg kord nädalas
manustanud patsientidel ja 5,4% (usaldusintervall 95%: 5,0; 5,8%) 10 mg päevas manustanud
patsientidel. LMT keskmine suurenemine 70 mg kord nädalas ja 10 mg päevas manustanud
patsientidel oli reieluukaelas vastavalt 2,3% ja 2,9% ning puusaliigeses vastavalt 2,9% ja 3,1%. Kaks
ravigruppi olid sarnased ka luu mineraalse tiheduse suurenemise poolest muudes piirkondades.
Alendronaadi mõju LMT-le ja luumurdude esinemusele menopausijärgsetel naistel uuriti kahes
sarnase ülesehitusega esmase efektiivsuse uuringus (n=994) ja uuringus Fracture Intervention Trial
(Sekkumisuuring luumurdude korral, FIT: n=6 459).
Esmastes efektiivsuse uuringutes suurenes LMT 3 aasta jooksul (kasutati 10 mg alendronaati võrreldes
platseeboga) 8,8 %, 5,9 % ja 7,8 % vastavalt lülisambas, reieluukaelas ja suures pöörlas. Kogukeha
LMT suurenes samuti märkimisväärselt. Alendronaadiga ravitud patsientidel vähenes
lülisambamurdude risk 48% (alendronaadi grupis 3,2 %, platseebogrupis 6,2 %). Nende uuringute
kaheaastastes pikendusuuringutes jätkus lülisamba ja trohhanteri LMT suurenemine. Veelgi enam,
üldine luu mineraalne tihedus reieluu kaelas ja kehas üldiselt jäi samaks.
FIT hõlmas kahte platseebokontrollitud uuringut, milles alendronaati manustati kord päevas (kahe
aasta jooksul 5 mg päevas ning veel ühe või kahe aasta jooksul 10 mg päevas).
- FIT 1: Kolmeaastane uuring 2027 patsiendiga, kellel oli esinenud vähemalt üks lülisamba
(kompressioon)fraktuur. Selles uuringus vähendas alendronaadi igapäevane kasutamine 1 uue
lülisambamurru teket 47% (alendronaat 7,9% võrreldes platseeboga 15,0%). Lisaks sellele täheldati
reieluukaela murdude statistiliselt olulist vähenemist (1,1% võrreldes 2,2%, vähenemine 51%).
- FIT 2: Nelja-aastane uuring 4432 madala luumassiga patsiendil, kellel lülisambamurdusid enne
uuringu algust esinenud ei olnud. Selles uuringus täheldati märkimisväärset erinevust osteoporoosi
põdevate naiste (37% kogupopulatsioonist, mis vastas ülalmainitud osteoporoosi kriteeriumitele)
alamgrupi analüüsis puusapiirkonna murdude hulgas (alendronaat 1,0% võrreldes platseeboga 2,2%,
vähenemine 56%) ja 1 lülisamba murru esinemissageduses (2,9% võrreldes platseeboga 5,8%,
vähenemine 50%).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine
Võrreldes veenisisese referentsannusega on 5...70 mg alendronaadi suukaudsel manustamisel
keskmine biosaadavus naistel 0,64%, kui ravimit manustati pärast öist paastumist ning kaks tundi enne
standardiseeritud hommikusööki. Biosaadavus vähenes väärtustele 0,46% ja 0,39%, kui alendronaati
manustati üks tund või 30 minutit enne standardiseeritud hommikusööki.
Osteoporoosi uuringutes oli alendronaat efektiivne, kui seda manustati vähemalt 30 minutit enne
päeva esimest sööki või jooki. Biosaadavus oli tühine, kui alendronaati manustati koos
standardiseeritud hommikusöögiga või kuni kaks tundi pärast seda. Alendronaadi samaaegne
manustamine kohvi või apelsinimahlaga vähendas biosaadavust ligikaudu 60%.
Tervetel uuritavatel ei põhjustanud suukaudse prednisolooni manustamine (20 mg kolm korda päevas
viie päeva jooksul) alendronaadi biosaadavuse olulist muutumist (keskmine suurenemine vahemikus
20...44%).

Jaotumine
Rottidel läbi viidud uuringud näitasid, et alendronaat jaotub pärast 1 mg/kg manustamist esmalt
pehmetes kudedes ning seejärel jaotub see kiiresti ümber luudesse või eritatakse uriiniga. Keskmine
jaotusruumala on inimestel vähemalt 28 liitrit (v.a luud). Ravimi plasmakontsentratsioonid on pärast
terapeutiliste suukaudsete annuste manustamist analüütiliseks tuvastamiseks liiga madalad (< 5
ng/ml). Seonduvus plasmavalkudega on inimestel ligikaudu 78%.

Metabolism
Pole tõendeid selle kohta, et alendronaat inimestel või loomadel metaboliseeruks.

Eritumine
Pärast ühekordset intravenoosset (14C) alendronaadi manustamist eritus uriingia 72 tunni jooksul
ligikaudu 50% radioaktiivselt märgitud ravimist ning väljaheites tuvastati vähesel määral või üldse
mitte radioaktiivsust. Pärast ühekordset 10 mg intravenoosset annust oli alendronaadi renaalne kliirens
71 ml/min ning süsteemne kliirens ei ületanud 200 ml/min. Plasmakontsentratsioonid vähenesid
intravenoosse manustamise järgselt 6 tunni jooksul rohkem kui 95% võrra. Hinnanguliselt ületab
lõplik poolväärtusaeg inimestel 10 aastat, mis peegeldub alendronaadi vabanemist luudest. Kuna
alendronaati ei eritata rottidel neerudest happeliste ega aluseliste transportsüsteemide kaudu, pole
oodata, et inimorganismis tekiks alendronaadil koostoimeid teiste sama süsteemi kaudu erituvate
ravimitega.

Erigrupid
Prekliinilised uuringud näitasid, et luudesse mittedeponeerunud ravim eritatakse uriiniga kiiresti.
Pärast intravenoosse annuse 35 mg/kg pikaajalist kumulatiivset manustamist ei täheldatud loomadel
ravimi küllastumist luudes. Kuigi vastav kliiniline info puudub, on tõenäoline, et nagu loomadel, võib
ka inimestel olla neerukahjustuse korral alendronaadi eritumine neerude kaudu vähenenud. Seetõttu
võib neerukahjustusega patsientidel oodata alendronaadi suuremat kumuleerumist luudesse (vt lõik
4.2).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Tavapärased üldise toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse uuringutes ei ole inimestel riske
tuvastatud. Emastel rottidel läbi viidud uuringutes näidati, et alendronaatravi tiinuse ajal oli seotud
poegimisaegse düstookiaga, mida seostati hüpokaltseemiaga. Uuringutes, kus rottidele anti suuri
annuseid, esines loote mittetäielikku luustumist. Selle fakti olulisus inimeste puhul pole teada.


6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu:

Mikrokristalne tselluloos
Kolloidne ränidioksiid, veevaba
Kroskarmelloosnaatrium
Magneesiumstearaat

Tableti kate:
Hüpromelloos
Makrogool 6000
Titaandioksiid (E171)
Talk

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 ºC.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PE/PVDC/Alu blisterpakendid, milles on 2, 4, 8, 12 või 40 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks


Erinõuded puuduvad.


7. MÜÜGILOA HOIDJA

Mepha Lda.,
Lagoas Park, 2740-298 Porto Salvo,
Portugal


8. MÜÜGILOA NUMBER

630209


9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

17.04.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud jaanuaris 2010