Ciral 40 mg - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

Ravimi omaduste kokkuvõte

1.
RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ciral 20 mg, kaetud tabletid
Ciral 40 mg, kaetud tabletid


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Ciral 20 mg:
Üks kaetud tablett sisaldab 24,99 mg tsitalopraamvesinikbromiidi, mis vastab 20 mg tsitalopraamile.

Ciral 40 mg:
Üks kaetud tablett sisaldab 48,98 mg tsitalopraamvesinikbromiidi, mis vastab 40 mg tsitalopraamile.
INN. Citalopramum.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3.
RAVIMVORM

Kaetud tablett.

Tablettide kirjeldus: valged oakujulised kaetud tabletid, ühelt küljelt sälgustatud.
Tablettidel märgistus vastavalt C20 või C40.


4.
KLIINILISED ANDMED

4.1
Näidustused

Depressioon. Paanikahäire agorafoobiaga ja ilma. Obsessiiv-kompulsiivne häire.

4.2
Annustamine ja manustamisviis

Tsitalopraami kaetud tablette võib manustada üks kord ööpäevas, kas hommikul või õhtul, koos
toiduga või ilma.

Nii nagu teiste antidepressantidega, saabub ka selle ravimi adekvaatsete annuste korral
antidepressiivne toime kõige varem pärast 2-nädalast ravi.

Ravi tuleb võimalusel jätkata niikaua, kuni patsient on olnud 4...6 kuu jooksul täielikult depressiooni
sümptomaatikata.

Täiskasvanud. Annus tuleb individuaalselt kohandada. Kõrvaltoimete võimaluse vähendamiseks ravi
alguses võib soovitada ravi alustamist madalama annusega (20 mg ööpäevas). Kliinilistes uuringutes
oli kõige toimivamaks annuseks 40 mg ööpäevas; üksikjuhtudel võib piisavaks olla 20 mg ööpäevas.
Maksimaalne annus on 60 mg ööpäevas.
Depressiooni profülaktikaks sagedaste episoodidega patsientidel võib ravimi manustamine olla vajalik
mitme aasta vältel.

Paanikahäired. Algannus on 10 mg, mida 1 nädala möödudes suurendatakse kuni annuseni 20 mg.
Tavaline annus on 20...30 mg ööpäevas. Sõltuvalt ravivastusest võib olla vajalik annuse edasine
suurendamine, maksimaalselt kuni 60 mg ööpäevas. Tsitalopraami maksimaalne toime paanikahäire
ravis saavutatakse u 3 kuud pärast ravi alustamist.

Obsessiiv-kompulsiivne häire. Algannuseks on 20 mg ööpäevas. Vajadusel võib annust suurendada 20
mg kaupa kuni 60 mg-ni ööpäevas. Toime avaldub 3...7 nädala pärast ning tugevneb ravi jätkudes.
Soovitatavaks ravikestuseks on kuni 12 nädalat. Ravi lõpetamisel tuleb annust paari nädala jooksul
järk-järgult vähendada.

Vanurid. Farmakokineetiliste andmete tõttu on soovituslikuks annuseks 20 mg ööpäevas. Iga
individuaalse patsiendi terapeutilisest vastusest olenevalt tohib annust tõsta maksimaalselt kuni 40 mg
ööpäevas. Vanuritega läbiviidud kliinilistes uuringutes ei täheldatud sellises annusevahemikus
mingeid spetsiifilisi probleeme ohutuse osas.

Lapsed. Kuna lastel ei ole tsitalopraami ohutust ja efektiivsust piisavalt uuritud, ei soovitata seda
ravimit lastel kasutada.

Neerupuudulikkus. Kerge või mõõduka neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel ei ole annust vaja
vähendada. Seni ei ole piisavalt andmeid neerufunktsiooni raske kahjustusega (glomerulaarfiltratsioon
alla 20 ml/min) patsientide ravist.

Maksapuudulikkus. Maksapuudulikkusega patsientidel ei tohi annus olla suurem kui 30 mg ööpäevas.

Tsitalopraami ärajätmisel tekkinud võõrutusnähud
Ravi ei ole soovitatav järsku katkestada. Tsitalopraamravi tuleb lõpetada annuseid vähemalt ühe kuni
kahe nädala jooksul järk-järgult vähendades, et võõrutusnähtude risk oleks võimalikult väike (vt lõik
4.4 ja 4.8). Kui annust vähendades või ravi katkestamisel tekivad talumatud sümptomid, võiks kaaluda
eelnevalt kasutatud annusele tagasiminekut. Edasi võib arst annust uuesti vähendada, kuid veelgi
aeglasemalt.

4.3
Vastunäidustused

Ciral kaetud tablette ei tohi manustada patsientidele, kellel esineb ülitundlikkust tsitalopraami ja/või
ravimi abiainete suhtes.

Vastunäidustatud on samaaegne kasutamine koos MAO inhibiitoritega - vt 4.4, 4.5.

4.4
Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Patsiendi üleviimisel MAO inhibiitorilt tsitalopraamile tohib ravi tsitalopraamiga alustada siis, kui
pöördumatu toimega MAO inhibiitori kasutamisest on möödunud vähemalt kaks nädalat või pärast
pöörduva toimega MAO inhibiitori kasutamise lõpetamist.

Pärast tsitalopraami kasutamise lõpetamist peab mööduma vähemalt 7 päeva, enne kui alustatakse ravi
MAO inhibiitoriga.

SSRI ravi saavatel patsientidel on harvadel juhtudel täheldatud serotoniinisündroomi. See sündroom
avaldub selliste sümptomite kombinatsioonina nagu agitatsioon, treemor, müokloonia ja hüpertermia.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSTId) võivad potentseerida sumatriptaani
serotoninergilist toimet. Niikaua kuni puudub täiendav informatsioon, ei ole tsitalopraami ja 5-HT
agonistide, näiteks sumatriptaani samaaegne kasutamine soovitatav.

In vivo uuringud on näidanud, et tsitalopraami ja tema metaboliitide tase plasmas oleneb
sparteiini/debrisokiini fenotüübist ja mefenütoiini fenotüübist. Sellegipoolest ei ole vaja annust neist
fenotüüpidest olenevalt individuaalselt kohandada.

Kasutamine lastel ja alla 18aastastel noorukitel
Ciral"i ei tohi kasutada laste ja alla 18aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes katsetes esines
antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsiidikäitumist
(enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja
viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise
sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi
kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning
käitumuslikule arengule.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine.
Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite)
suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda
esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise
ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille
raviks tsitalopraami kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt.
Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid
nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi
alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või ­katseks ning neid tuleb ravi ajal
hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud
platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste
patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.
Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda
eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest
jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite
teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda
sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus
Selektiivsete serotoniini/noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite kasutamist on seostatud akatiisia
tekkega, mida iseloomustab subjektiivselt ebameeldiv või ahastust tekitav rahutus ja vajadus ennast
pidevalt liigutada, millega võib kaasneda võimetus rahulikult istuda või seista paigal. See tekib kõige
suurema tõenäosusega ravi esimestel nädalatel. Selliste sümptomite ilmnedes võib annuse
suurendamine olla kahjulik.

Paradoksaalne ärevusreaktsioon
Osadel paanikahäirega patsientidel võivad antidepressant-ravi alguses ärevusnähud ägeneda. Selline
paradoksaalne reaktsioon taandub tavaliselt ravi jätkudes paari nädalaga. Anksiogeense toime
ennetamiseks on soovitatav kasutada väiksemat algannust.

SSRI ravi lõpetamisega seotud ärajätunähud
Võõrutusnähtusid tekib ravi katkestamisel sageli, eriti kui ravi katkestatakse järsult (vt lõik 4.8).

Võõrutusnähtude tekkevõimalus võib sõltuda paljudest teguritest, sealhulgas ravi kestusest ja annusest
ning annuse vähendamise kiirusest. Peapööritus, sensoorsed häired (aasaarvatud paresteesiad),
unehäired (k.a insomnia ja intensiivsed unenäod), agitatsioon või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine,
treemor ja peavalu on kõige sagedamini teatatud reaktsioonid. Üldiselt on nende sümptomite
raskusaste kerge kuni keskmine, kuid osadel patsientidel ka raske. Need tekivad tavaliselt esimestel
päevadel pärast ravi ärajätmist, kuid väga harva on teatatud ärajäämanähtude tekkest ka juhtudel, kui
patsient on tahtmatult ühe ravimiannuse vahele jätnud. Üldiselt taanduvad need nähud ise, tavaliselt
paari nädalaga, kuid osadel patsientidel võivad püsida ka pikemat aega (kaks kuni kolm kuud ja
enam). Seetõttu on soovitatav, et tsitalopraam tuleb ära jätta järk-järgult mõne nädala kuni kuu
jooksul, vastavalt patsiendi vajadusest (vt lõik 4.2).

Nii nagu teiste antidepressantide korral, võib ka tsitalopraami kasutamise ajal maniakaal-depressiivse
psühhoosi depressiivne faas üle minna maniakaalseks faasiks. Sellisel juhul tuleb ravi tsitalopraamiga
lõpetada ning alustada sobivat ravi.

Tsitalopraami kaetud tablette ei soovitata alla 18 aasta vanustele lastele/teismelistele (vt 4.2).
Ehkki loomkatsed ei ole näidanud tsitalopraami epileptogeenset toimet, tuleb ravimit sarnaselt teistele
antidepressantidele manustada ettevaatusega patsientidele, kellel on esinenud krampe.

Samaaegse elektrikrampravi korral tuleb olla eriti ettevaatlik.

Preparaat sisaldab väikeses koguses glütserooli, mis võib põhjustada peavalu, kõhuvalu ning
kõhulahtisust.

4.5
Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed
SSRIde ja monoamiini oksüdaasi inhibiitorite (sh selektiivset MAOId selegiliini ja pöörduva toimega
MAOId [RIMA] moklobemiidi) kombinatsiooni saanud patsientidel, kuid samuti hiljuti SSRI-ravi
katkestanud ja MAOI-ravi alustanud patsientidel on kirjeldatud tõsiseid ja mõnikord surmaga
lõppenud tüsistusjuhte
Osad juhud olid sarnased serotoniinisündroomile. Serotonergilise sündroomi sümptomid: hüpertermia,
diaforees, rigiidsus, müokloonia, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus (võib kaasneda eluliste
funktsioonide järsk kõikumine), segasus, ärrituvus ja agitatsioon. Arstliku sekkumiseta võib seisund
osutuda eluohtlikuks, kui tekivad rabdomüolüüs, tsentraalne hüpertermia, äge multiorganpuudulikkus,
deliirium või kooma (vt lõik 4.3).

SSRI-d võivad tugevdada sumatriptaani serotonergilist toimet. Kuni piisavate andmete kogunemiseni
ei ole soovitatav tsitalopraami ja 5-HT agoniste (nt sumatriptaani ja teisi triptaane) koos kasutada (vt
lõik 4.4 ,,Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel").

Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes saavad samaaegselt antikoagulantravi, trombotsüütide
funktsiooni mõjutavaid ravimeid (nt mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, atsetüülsalitsüülhape,
dipüramidool ja tiklopidiin) või teisi ravimeid (nt atüüpilised antipsühhootikumid, fenotiasiinid,
tritsüklilised depressandid), mis võivad suurendada verejooksu riski (vt lõik 4.4).

Tsitalopraami kasutamisel ei ole ilmnenud olulisi koostoimeid neuroleptikumidega, kuid sarnaselt
teistele SSRIdele ei saa välistada võimalust farmakodünaamiliste koostoimete tekkeks.

Kõrvaltoimeid võib tekkida sagedamini tsitalopraami ja naistepuna (hypericum perforatum)
sisaldavate taimsete preparaatide vahel (vt lõik 4.4).

Tsitalopraami ja alkoholi vahel pole farmakodünaamilisi ega farmakokineetilisi koostoimeid
kirjeldatud. Siiski ei soovitata tsitalopraami ja alkoholi samaaegselt võtta.

Farmakokineetilised koostoimed
Plasmavalkudele seondumisel põhinevaid farmakokineetilisi koostoimeid pole oodata. Tsitalopraam
on nõrk CYP2D6 inhibiitor. Kuigi kliiniliselt olulised koostoimed tsitalopraamiga pole tõenäolised, ei
saa neid välistada, kui tsitalopraami võetakse koos teise ravimiga, mille metabolisatsioon toimub üle
CYP2D6 süsteemi. Tsitalopraami ja metoprolooli (CYP2D6 substraat) koos võtmise tulemusel
suurenes metoprolooli sisaldus plasmas kaks korda. Sealjuures ei täheldatud aga kliiniliselt olulist
mõju vererõhule ega südame löögisagedusele.

Tsimetidiin, mille ensüüme inhibeeriv toime on teada, suurendas tsitalopraami keskmist
püsikontsentratsiooni 40%. Seetõttu on vajalik ettevaatus, kui suuri tsitalopraami annuseid võetakse
samaaegselt suures annuses tsimetidiiniga.

Liitiumi ja tsitalopraami vahel farmakokineetilisi koostoimeid ei teki. Siiski on teatatud
serotonergiliste toimete tugevnemist, kui SSRIsid manustati koos liitiumi või trüptofaaniga.
Samaaegsel tsitalopraami võtmisel mainitud toimeainetega on soovitatav ettevaatus. Jätkata tuleb
tavapärast liitumi seerumisisalduse rutiinset jälgimist.

Farmakokineetika uuringutes pole täheldatud mõju ei tsitalopraami ega imipramiini
kontsentratsioonile, kuigi imipramiini põhimetaboliidi desipramiini sisaldus seerumis suurenes. Kui
desipramiini kombineeritakse tsitalopraamiga, on täheldatud desipramiini plasmakontsentratsiooni
suurenemist. Vajalik võib olla desipramiini annuse vähendamine.

Tsitalopraami ja levomepromasiini, digoksiini ning karbamasepiini või selle metaboliidi
karbamasepiin-epoksiidi vahel ei ole farmakokineetilisi koostoimeid täheldatud.

Pole teatatud, et toit mõjutaks tsitalopraami imendumist või teisi farmakokineetilisi omadusi.

4.6
Rasedus ja imetamine

Tsitalopraami kasutamise kohta rasedatel on ebapiisavalt andmeid, hindamaks võimalikke kahjulikke
toimeid. Loomuuringutest ei ole tänaseni saadud mingeid tõendeid kahjulike toimete kohta.
Tsitalopraami ei tohi kasutada raseduse ajal kui see ei ole hädavajalik.
SSRI kasutamisel raseduse lõpus on vastsündinutel kirjeldatud võõrutusnähtude juhte. Kui ema on
tsitalopraamravi jätkanud raseduse hilises staadiumis, eriti kolmandas trimestris, tuleb vastsündinut
jälgida. Ravi järsku katkestamist tuleks raseduse ajal vältida.

Kui ema on raseduse lõpustaadiumis kasutanud SSRI/SNRI, võivad vastsündinul tekkida järgmised
sümptomid: Respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambid, kehatemperatuuri kõikumine,
söömisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia, hüperrefleksia, treemor,
värisemine, erutuvus, letargia, pidev nutt, somnolentsus ja unehäired. Need võivad olla nii
serotonergilise toime avalduseks kui ka võõrutusnähud. Enamikel juhtudel algavad tüsistused kohe või
vähese aja möödudes (<24 h) sünnist.

Tsitalopraam ja tema metaboliidid imenduvad väikestes kogustes rinnapiima, mistõttu tsitalopraami ei
tohi kasutada imetamise ajal.

4.7
Toime reaktsioonikiirusele

Iga psühhoaktiivne ravim võib vähendada otsustusvõimet ja reaktsioonikiirust. Seega tuleb hoiatada
inimesi, kelle töö on seotud pideva valvsusega ja kes töötavad liikuvate mehhanismidega, et ravim
võib kahjustada nende vastavaid võimeid.

4.8
Kõrvaltoimed

Tsitalopraamiga seostatud kõrvaltoimed on üldiselt kerged ja mööduvad. Need on kõige
väljendunumad esimestel ravinädalatel ja üldjuhul nõrgenevad depressiivse seisundi paranedes.

Kliinilistes uuringutes teatatud raviga seotud kõrvaltoimed:

Psühhiaatrilised häired
Väga sage (>1/10): somnolentsus, unetus, agitatsioon, närvilisus.
Sage (>1/100, <1/10): unehäired, keskendumishäired, ebatavalised unenäod, amneesia, ärevus, liibido
langus, isu tõus, anoreksia, apaatia, segasus.
Aeg-ajalt (>1/1000, <1/100): eufooria, liibido tõus.
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel): enesetapumõtted/-käitumine:
tsitalopraamravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse
käitumise juhtudest (vt lõik 4.4)
Teised kõrvaltoimed, millest on teatatud pärast ravimi registreerimist: hallutsinatsioonid, mania,
depersonalisatsioon, paanikahood

Närvisüsteemi häired
Väga sage (>1/10): peavalu, treemor, pearinglus.
Sage (>1/100, <1/10): migreen, paresteesia.
Aeg-ajalt (>1/1000, <1/100): ekstrapüramidaalhäired, krambid.
Harv (>1/10 000, <1/1000): psühhomotoorne rahutus/akatiisia (vt lõik 4.4).

Südame häired
Väga sage (>1/10): südamepekslemine.
Sage (>1/100, <1/10): tahhükardia.
Aeg-ajalt (>1/1000, <1/100): bradükardia
Teised kõrvaltoimed, millest on teatatud pärast ravimi registreerimist: supraventrikulaarsed ja
ventrikulaarsed rütmihäired.

Vaskulaarsed häired
Sage (>1/100, <1/10): hüpotensioon, posturaalne hüpotensioon, hüpertensioon.

Seedetrakti häired
Väga sage (>1/10): iiveldus, suukuivus, kõhukinnisus, kõhulahtisus.
Sage (>1/100, <1/10): düspepsia, oksendamine, kõhuvalu, kõhupuhitus, süljeerituse suurenemine.

Neerude ja kuseteede häired
Sage (>1/100, <1/10): urineerimishäired, polüuuria.

Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage (>1/100, <1/10): kehakaalu langus või tõus.

Maksa- ja sapiteede häired
Aeg-ajalt (>1/1000, <1/100): maksaensüümide aktiivsuse tõus.

Hingamisteede häired
Sage (>1/100, <1/10): riniit, sinuiit.
Aeg-ajalt (>1/1000, <1/100): köha.

Reproduktiivse süsteemi häired
Sage (>1/100, <1/10): ejakulatsioonihäire, naistel anorgasmia, düsmenorröa, impotentsus.
Teised kõrvaltoimed, millest on teatatud pärast ravimi registreerimist: galaktorröa.

Naha häired
Väga sage (>1/10): suurenenud higistamine.
Sage (>1/100, <1/10): lööve, sügelemine.
Aeg-ajalt (>1/1000, <1/100): fotosensitiivsus.
Teised kõrvaltoimed, millest on teatatud pärast ravimi registreerimist: angioödeem.

Silma kahjustused
Väga sage (>1/10): akommodatsioonihäired.
Sage (>1/100, <1/10): nägemishäired.

Meeleelundite häired
Sage (>1/100, <1/10): maitsetundlikkuse muutused.

Kõrva ja labürindi kahjustused
Aeg-ajalt (>1/1000, <1/100): tinnitus.

Lihas-skeleti kahjustused
Aeg-ajalt (>1/1000, <1/100): lihasevalu.
Teised kõrvaltoimed, millest on teatatud pärast ravimi registreerimist: liigesevalu.

Üldised häired
Väga sage (>1/10): asteenia.
Sage (>1/100, <1/10): nõrkus, haigutamine.
Aeg-ajalt (>1/1000, <1/100): allergilised reaktsioonid, minestamine, halb enesetunne.
Teised kõrvaltoimed, millest on teatatud pärast ravimi registreerimist: anafülaktoidsed reaktsioonid.
Harv (>1/10 000, <1/1000)
Harva võivad tekkida verejooksud (nt günekoloogilised verejooksud, seedetrakti verejooksud,
ekhümoosid ja muud tüüpi naha või limaskesta verejooksud).

SSRI preparaate võtvatel patsientidel on harvadel juhtudel teatatud serotoniini sündroomi tekkest.
Harva, eelkõige eakatel on teatatud hüponatreemia ja antidiureetilise hormooni liigsekretsiooni
sündroomi (SIADH) tekkest (vt lõik 4.4).

SSRI ravi lõpetamisega seotud ärajätunähud
Tsitalopraamravi katkestamisel (eelkõige järsku) võivad sageli tekkida võõrutusnähud. Peapööritus,
sensoorsed häired (kaasaarvatud paresteesiad), unehäired (k.a insomnia ja intensiivsed unenäod),
agitatsioon või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor ja peavalu on kõige sagedamini teatatud
reaktsioonid. Üldiselt on need nähud kerge kuni keskmise raskusega ning mööduvad iseenesest, kuid
siiski võivad mõnedel patsientidel avalduda raskemal kujul ja/või kesta kauem. Seetõttu on soovitatav
juhtudel, kui tsitalopraamravi ei ole enam vajalik, annust järk-järgult vähendades ravi lõpetada (vt
lõigud 4.2 ja 4.4).

4.9
Üleannustamine

Fataalse annuse suurus ei ole teada. Tsitalopraami annus 2 g ei ole olnud eluohtlik. Ravimi toimeid
võimendab samaaegne alkoholi tarbimine. Tritsükliliste antidepressantide ja MAOIdega võib tekkida
koostoimeid.

Sümptoomid
Teatatud on iiveldusest, oksendamisest, higistamisest, tahhükardiast, unisusest, koomast düstooniast,
krampidest, hüperventilatsioonist ja hüperpüreksiast. Kardiaalsed sümptomid on olnud nodaalne rütm,
QT intervalli pikenemine ja laiad QRS kompleksid. Teatatud on ka pikaajalisest bradükardiast koos
raske hüpotensiooni ning sünkoobiga.
Harva võib raske mürgistusega seoses tekkida serotoniinisündroom. Siia alla kuuluvad muuhulgas
vaimse seisundi muutused, neuromuskulaarne hüperaktiivsus ja autonoomse närvisüsteemi
ebastabiilsus. Tekkida võib hüperpüreksia ja seerumi kreatiinikinaasi tõus. Rabdomüolüüsi tekib
harva.

Ravi
Vajalik on EKG uuring. Nii täiskasvanul kui lastel võib kaaluda aktiivse söe vajadust, kui viimase
tunni jooksul on ravimit võetud enam kui 5 mg/kg.
Kui krambihood on sagedased ja pikaaegsed, manustatakse raviks veenisiseselt diasepaami. Ravi peab
olema sümptomaatiline ja toetav ning sisaldama hingamisteede avatuna hoidmist ning südame ja
eluliste näitajate jälgimist, kuni haige seisund on stabiilne.


5.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

ATC kood: N06AB04.

5.1
Farmakodünaamilised omadused

Tsitalopraam on antidepressant, mis avaldab tugevat ja valikuliselt 5-hüdroksütrüptamiini (5-HT,
serotoniini) tagasihaaret pärssivat toimet. Tsitalopraami pikaajalisel kasutamisel ei teki tolerantsust 5-
HT tagasihaaret pärssiva toime suhtes. Antidepressiivne toime seletub arvatavasti serotoniini
ajuneuronitesse sisenemise spetsiifilise pärssimisega. Tsitalopraam ei avalda praktiliselt mingit toimet
noradrenaliini, dopamiini ega gamma-aminovõihappe sisenemisele neuronisse. Tsitalopraam ei oma
või omab ainult vähest afiinsust koliinergiliste ja histamiinergiliste retseptorite ning mitmete
adrenergiliste, serotoniinergiliste ja dopamiinergiliste retseptorite suhtes. Tsitalopraam on bitsükliline
isobensofuraani derivaat ning ei oma keemilist sugulust tritsükliliste, tetratsükliliste ega teiste
olemasolevate antidepressantidega. Tsitalopraami peamised metaboliidid, sarnaselt esialgsele
tsitalopraamile, on samuti selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, kuid vähemal määral.
Metaboliidid ravitoimet ei mõjusta.

5.2
Farmakokineetilised omadused

Imendumine
Tsitalopraam imendub pärast suukaudset manustamist kiiresti. Maksimaalne kontsentratsioon plasmas
saabub keskmiselt umbes 3 tunni pärast. Imendumine ei olene söögist.
Biosaadavus on ligikaudu 80%.

Jaotumine
Näiline jaotusruumala on 12...17 l/kg.

Valguseonduvus
Tsitalopraam ja tema metaboliidid seonduvad plasmavalkudega vähem kui 80% ulatuses.

Biotransformatsioon
Tsitalopraam metaboliseerub demetüültsitalopraamiks, didemetüültsitalopraamiks, tsitalopraam-N-
oksiidiks ja deamiinitud propioonhappe derivaadiks. Propioonhappe derivaat on farmakoloogiliselt
inaktiivne. Demetüültsitalopraam, didemetüültsitalopraam ja tsitalopraam-N-oksiid on ­ sarnaselt
tsitalopraamile endale ­ selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, ehkki vähemal määral.

Eliminatsioon
Plasma poolväärtusaeg on umbes 1,5 päeva. Plasma kliirens pärast süsteemset manustamist on
ligikaudu 0,3...0,4 l/min ning pärast suukaudset manustamist ligikaudu 0,4 l/min. Tsitalopraam eritub
peamiselt maksa kaudu (85%), kuid osaliselt (15%) ka neerude kaudu. 12...23% tsitalopraami
manustatud annusest eritub muutumatult uriiniga.
Hepaatiline kliirens on ligikaudu 0,3 l/min ning renaalne kliirens ­ 0,05...0,08 l/min.

Plasma tasakaalukontsentratsioon saabub 1...2 nädala pärast.
Plasma tasakaalutase ja manustatud annus on omavahel lineaarses seoses. Annusega 40 mg ööpäevas
saavutatakse ligikaudu 300 nmol/l keskmine kontsentratsioon. Tsitalopraami plasmataseme ja
ravitoime või võimalike kõrvaltoimete vahel ei ole selget seost.

Eakatel patsientidel on avastatud vähenenud metabolismist tulenev kliirensi vähenemine ja pikenenud
plasma poolväärtusaeg.
Tsitalopraam elimineerub maksapuudulikkusega patsientidel aeglasemalt. Võrreldes normaalse
maksafunktsiooniga patsientidega on maksapuudulikkuse korral tsitalopraami plasma poolväärtusaeg
ligikaudu kaks korda pikem ja plasma tasakaalukontsentratsioon ligikaudu kaks korda kõrgem.
Tsitalopraam elimineerub kerge või mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel aeglasemalt, kuid see
ei mõjusta oluliselt tsitalopraami farmakokineetikat. Raske neerupuudulikkusega patsientide
(glomerulaarfiltratsioon alla 20 ml/min) ravi kohta on informatsiooni ebapiisavalt.

5.3
Prekliinilised ohutusandmed

Akuutne toksilisus
Tsitalopraamil on madal akuutse toksilisuse potentsiaal.

Krooniline toksilisus
Kroonilise toksilisuse uuringutest ei ole saadud tulemusi, mis takistaksid tsitalopraami kliinilist
kasutamist.

Kantserogeenne potentsiaal
Tsitalopraamil ei ole kantserogeenset potentsiaali.

Mutageenne potentsiaal
Tsitalopraamil ei ole mutageenset potentsiaali.

Reproduktsioonitoksilisus
Reproduktsioonitoksikoloogia uuringute tulemuste põhjal ei ole tsitalopraami kasutamine fertiilses eas
naistel seotud mingite spetsiifiliste ohtudega.


6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1
Abiainete loetelu

Sisu: mikrokristalne tselluloos, glütserool 85%, magneesiumstearaat, maisitärklis, laktoos, polüvidoon,
naatriumtärklisglükolaat.

Kate: makrogool 6000, metüülhüdroksüpropüültselluloos, talk, titaandioksiid (värvaine E 171).

6.2
Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3
Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4
Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5
Pakendi iseloomustus ja sisu

Kaetud tabletid on pakendatud polüvinüülkloriidist või PVDC-PVC/alumiiniumist blisterlehtedele,
mis paiknevad pappkarbis.

Väljastatakse järgmiste suurustega pakendeid:
Ciral 40 mg: 20, 28, 50 või 100 kaetud tabletti blisterpakendis.
Haiglapakend: 100 kaetud tabletti purgis.
Ciral 20 mg: 14, 20, 28, 50 või 100 kaetud tabletti blisterpakendites.
Haiglapakendid: 100 ja 250 kaetud tabletti purgis.

6.6
Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Erinõuded puuduvad.


7.
MÜÜGILOA HOIDJA

Sandoz d.d.
Verovskova 57
1000 Ljubljana
Sloveenia


8.
MÜÜGILOA NUMBRID

Ciral 20: 417503
Ciral 40: 417703


9.
ESMASE MÜÜGILOAVÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

8.08.2003/22.08.2008


10.
TEKSTI KAASAJASTAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud septmebris 2008