Zenicamo – infoleht ja ravimi omaduste kokkuvõte

Näidustus: Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel, kellel amlodipiini ja kandesartaani samade annuste koosmanustamine on taganud piisava vererõhu languse.

tablett (16mg +10mg)

Pakendi infoleht: teave patsiendile

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
• Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Zenicamo ja milleks seda kasutatakse

Zenicamo sisaldab kahte toimeainet, mida nimetatakse amlodipiiniks ja kandesartaaniks. Mõlemad ained aitavad langetada vererõhku.

• Amlodipiin kuulub ravimite gruppi, mida nimetatakse “kaltsiumikanalite blokaatoriteks”. Amlodipiin takistab kaltsiumi liikumist veresoonte seintesse, mis peatab veresoonte ahenemise.
• Kandesartaan kuulub ravimite gruppi, mida nimetatakse “angiotensiin-II retseptorite antagonistideks”. Teie organism toodab angiotensiin II ja see põhjustab veresoonte ahenemist, mille tagajärjel vererõhk tõuseb. Kandesartaani toimemehhanismiks on angiotensiin II toime takistamine.

See tähendab, et mõlemad toimeained aitavad takistada veresoote ahenemist. Selle tulemusel veresooned lõõgastuvad ja vererõhk langeb.

Zenicamo on näidustatud kõrge vererõhuga täiskasvanud patsientidele, kelle vererõhku on juba ravitud amlodipiini ja kandesartaani kombinatsiooniga, võttes neid eraldi tablettidena, aga samades annustes nagu Zenicamos.

2. Mida on vaja teada enne Zenicamo võtmist

Zenicamot ei tohi võtta

• kui olete amlodipiini või mõne teise kaltsiumi antagonisti, kandesartaantsileksetiili või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.
• kui teil on tõsiselt madal vererõhk (hüpotensioon).
• kui teil on aordiklapi ahenemine (aordistenoos) või kardiogeenne šokk (see on seisund, kus teie süda ei ole võimeline varustama organismi piisava koguse verega).
• kui teil on südamelihaseinfarkti järgne südamepuudulikkus.
• kui te olete üle 3 kuu rase (vt raseduse lõiku).
• kui teil on raske maksahaigus või sapiteede ummistus (sapipõiest sapi ärajuhtimise häire).
• kui teil on suhkurtõbi (diabeet) või neerutalitluse häire ja te saate ravi vererõhku langetava ravimiga, mis sisaldab aliskireeni.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Zenicamo võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga, kui teil on või on kunagi olnud järgmisi terviseprobleeme:

• hiljutine südamelihase infarkt.
• südamepuudulikkus.
• raskekujuline vererõhu tõus (hüpertensiivne kriis).
• madal vererõhk (hüpotensioon).
• te olete eakas ja teie ravimi annust on vaja suurendada.
• maksa- või neeruhaigused või olete dialüüsi patsient.
• kui teile on hiljuti neer siirdatud.
• kui te oksendate, olete hiljuti väga tugevalt oksendanud või on teil kõht lahti.
• kui teil on neerupealiste haigus, mida nimetatakse Conn’i sündroomiks (või ka primaarseks hüperaldosteronismiks).

• kui teil on kunagi olnud insult.
• kui teile manustatakse anesteetikume. Seda võidakse teile manustada operatsiooni ajal või hambaarsti juures.
• kui te võtate mõnda alljärgnevat ravimit kõrge vererõhu raviks: AKE-inhibiitor (näiteks enalapriil, lisinopriil, ramipriil), eriti kui teil on suhkurtõvest tingitud neeruprobleemid. aliskireen.

Teie arst võib regulaarsete ajavahemike järel kontrollida teie neerutalitlust, vererõhku ja elektrolüütide (nt kaalium) sisaldust veres. Vt ka teavet lõigust „Zenicamot ei tohi võtta”.

Rääkige arstiga, kui teil tekib kõhuvalu, iiveldus, oksendamine või kõhulahtisus pärast Zenicamo võtmist. Teie arst otsustab edasise ravi üle. Ärge lõpetage Zenicamo võtmist ise.

Te peate rääkima oma arstile, kui te arvate, et olete rase (või võite rasestuda). Zenicamot ei soovitata võtta raseduse varajases staadiumis ning seda ei tohi kasutada, kui rasedus on kestnud üle 3 kuu, kuna selles staadiumis kasutamine võib põhjustada tõsist kahju teie lapsele (vt raseduse lõiku). Lapsed ja noorukid Zenicamo kasutamise kogemused lastel (alla 18-aastased) puuduvad. Seetõttu seda ravimit lastele ja noorukitele ei anta.

Muud ravimid ja Zenicamo Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.

Zenicamo võib mõjutada või ise saada mõjutatud teiste ravimite toimest Teie arst võib muuta teie ravimi annust ja/või rakendada teisi ettevaatusabinõusid, kui te võtate:

• ketokonasool, itrakonasool (seennakkuste vastased ravimid).
• ritonaviir, indinaviir, nelfinaviir (niinimetatud proteaasi inhibiitorid, mida kasutatakse HIV raviks).
• rifampitsiin, erütromütsiin, klaritromütsiin (antibiootikumid bakterite poolt põhjustatud infektsioonide raviks).
• naistepuna ürt (Hypericum perforatum).

• verapamiil, diltiaseem (südamehaiguste ravimid).
• dantroleen (infusioon, mida tehakse ebatavaliselt kõrge kehatemperatuuri korral).
• takroliimus, siroliimus, temsiroliimus ja everoliimus (kasutatakse organismi immuunreaktsioonide kontrollimiseks, võimaldamaks teie organismil „leppida“ siirdatud organiga).

• simvastatiin (kolesterooli taset langetav ravim).
• tsüklosporiin (immuunsupressant).
• teised vererõhku langetavad ravimid, sh beetaadrenoblokaatorid ja diasoksiid.
• AKE inhibiitor või aliskireen (vt ka teavet lõikudes „Zenicamot ei tohi võtta“ ja „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”).
• mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA-d), nt ibuprofeen, naprokseen, diklofenak, tselekoksiib või etorikoksiib (need on valu- ja põletikuvastased ravimid).
• atsetüülsalitsüülhape (valu- ja põletikuvastane ravim), kui te võtate seda üle 3 grammi päevas.
• kaaliumi sisaldavad toidulisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad (ravimid, mis suurendavad kaaliumisisaldust veres).
• hepariin (ravim, mis vedeldab verd).
• kotrimoksasool (antibiootikum), teatakse ka kui trimetoprim/sulfametoksasool.
• “veetabletid” (diureetikumid).

• liitium (vaimsete häirete puhul kasutatav ravim).

Zenicamo koos toidu ja joogiga Zenicamoga ravi ajal ei tohi greipfruudi mahla juua ega greipfruuti süüa. Selle põhjuseks on asjaolu, et greipfruudi mahl ja greipfruut võivad suurendada amlodipiini sisaldust veres, mis võib põhjustada Zenicamo ettearvamatut vererõhku langetavat toimet. Rasedus ja imetamine Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Rasedus Te peate rääkima oma arstile, kui te arvate, et olete rase (või võite rasestuda). Arst käsib tavaliselt ravi Zenicamoga lõpetada, enne kui rasestute või niipea kui olete teada saanud, et olete rase ning soovitab teil Zenicamo asemel võtta mõnda teist ravimit. Zenicamot ei soovitata kasutada varajase raseduse ajal ning seda ei tohi kasutada, kui rasedus on kestnud üle 3 kuu, kuna see võib põhjustada tõsist kahju teie lapsele, kui ravimit on kasutatud pärast raseduse 3. kuud.

Imetamine Amlodipiin eritub teadaolevalt väikestes kogustes rinnapiima. Kui te toidate last rinnaga või kavatsete alustada rinnaga toitmist, rääkige sellest kindlasti arstile, enne kui hakkate võtma Zenicamot. Zenicamot ei soovitata kasutada imetavatel emadel ning kui te soovite last imetada, võib arst määrata teile teise ravi – eriti, kui laps on vastsündinu või enneaegselt sündinu.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Zenicamo võib mõõdukalt mõjutada teie autojuhtimise või masinate käsitsemise võimet. Kui need tabletid tekitavad teil iiveldust, pearinglust või väsimust või tekitavad peavalu, siis ärge istuge autorooli ega töötage masinatega, vaid võtke koheselt ühendust arstiga.

Zenicamo sisaldab laktoosmonohüdraati ja naatriumi Kui arst on teile öelnud et te ei talu teatud suhkruid, pidage oma arstiga nõu enne selle ravimi võtmist. Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

3. Kuidas Zenicamot võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Soovitatav annus on üks Zenicamo 16 mg/10 mg tablett ööpäevas. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks. Te võite võtta Zenicamot koos toiduga või ilma. Kui te võtate Zenicamot rohkem, kui ette nähtud Kui te olete võtnud liigse koguse tablette, võib teie vererõhk langeda madalale või isegi eluohtlikult madalale. Teil võib esineda uimasust, pearinglust, minestamist või nõrkust. Vererõhu liigne langus võib põhjustada isegi šokki. Teie nahk tundub jahe ja niiske ning te võite kaotada teadvuse. Teie kopsudesse võib koguneda ülemäärane vedelik (kopsuturse), põhjustades hingeldust, mis võib tekkida 24…48 tundi pärast võtmist. Kui olete võtnud liigse koguse tablette, kutsuge kohe kiirabi.

Kui te unustate Zenicamot võtta Kui te unustate tableti võtta, jätkegi see annus täiesti vahele. Võtke järgmine annus õigel ajal. Ärge võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Zenicamo võtmise Teie arst ütleb, kui kaua tuleb seda ravimit võtta. Kui te katkestate ravimi võtmise enne, kui see on arsti poolt lubatud, võib teie haigusseisund taastuda. Seetõttu ärge lõpetageZenicamo võtmist ilma kõigepealt arstiga nõu pidamata.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Pöörduge koheselt arsti poole, kui teil tekib pärast selle ravimi võtmist ükskõik milline järgmine, väga harva (võib esineda kuni 1 inimesel 10 000-st) esinev raskekujuline kõrvaltoime:

• järsku tekkiv vilistav hingamine, valu rindkeres, hingeldus või hingamisraskused;
• silmalaugude, näo või huulte turse;
• keele ja kõri turse, mis tekitab suuri hingamisraskusi;
• rasked nahareaktsioonid, sh intensiivne nahalööve, kublad, nahapunetus üle kogu keha, tugev sügelus, villid, naha koorumine ja turse, limaskestade põletik (Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs) või muud allergilised reaktsioonid;
• südame atakk, ebanormaalne südamerütm
• kõhunäärmepõletik, mis võib põhjustada tugevat valu ülakõhus ja seljas, millega kaasneb väga halb enesetunne.

Kandesartaan võib põhjustada valgevereliblede arvu langust. Sellega võib väheneda teie vastupanuvõime haigustele ja te võite märgata, et olete väsinud, infektsiooni haigestunud või palavikus. Kui see teiega juhtub, võtke oma arstiga ühendust. Teie arst võib otsustada teha mõned vereproovid, et kontrollida, kas Zenicamo on mõjutanud teie verd (agranulotsütoos).

Teised võimalikud kõrvaltoimed

Kuna Zenicamo koosneb kahest toimeainest, on kõrvaltoimetest teatatud nii amlodipiini kui kandesartaaniga seoses.

Amlodipiini kasutamisega seotud kõrvaltoimed

Väga sage (võib esineda rohkem kui 1 inimesel 10-st):

• tursed (vedeliku peetus).

Sage (võib esineda kuni 1 inimesel 10-st):

• peavalu, pearinglus, unisus, (eriti ravi alguses);
• palpitatsioonid (oma südamelöökide tunnetamine), nahaõhetus;
• kõhuvalu, iiveldus;
• sooletegevuse muutused, kõhulahtisus, kõhukinnisus, seedehäired;
• väsimus, nõrkus;
• nägemishäired, topeltnägemine;
• lihaskrambid;
• pahkluude ümbruse turse.

Aeg-ajalt (võib esineda kuni 1 inimesel 100-st):

• meeleolu muutused, ärevus, depressioon, unetus;

• värisemine, maitsetundlikkuse häired, minestamine;
• tuimus või kipitus kätes või jalgades, valutundlikkuse kadumine;
• helinad kõrvades;
• madal vererõhk;
• aevastamine/vesine nina, mida põhjustab ninalimaskesta põletik (riniit);
• köha;
• suukuivus, oksendamine;
• juuste väljalangemine, suurenenud higistamine, nahasügelus, punased laigud nahal, nahavärvuse muutus;

• urineerimise häire, suurenenud urineerimistung öösiti, sagenenud urineerimiskordade arv;
• võimetus saavutada erektsiooni, meestel rinnanäärmete suurenemine või ebamugavustunne;
• valu, halb enesetunne;
• liiges- või lihasvalu, seljavalu;
• kehakaalu suurenemine või vähenemine.

Harv (võib esineda kuni 1 inimesel 1000-st):

• segasus.

Väga harv (võib esineda kuni 1 inimesel 10 000-st):

• valgevererakkude arvu vähenemine, vereliistakute arvu vähenemine, mis võib põhjustada ebatavalisi „sinikaid“ või kergelt tekkivaid veritsusi (punavererakkude kahjustus);
• veresuhkru sisalduse tõus (hüperglükeemia);
• närvide kahjustus, mis võib põhjustada lihasnõrkust, kipitust või tuimust;
• igemete turse;

• kõhupuhitus (gastriit);
• maksanäitajate muutused, maksapõletik (hepatiit), naha kollasus (kollatõbi), maksaensüümide aktiivsuse tõus, mis võib mõjutada mõningaid analüüse;
• suurenenud lihaspinge;
• veresoonte põletik, sageli koos nahalööbega;
• valgustundlikkus.

Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

• tõmblused, jäikus, maski-taoline nägu, aeglased liigutused ja lohisev, tasakaalutu kõnnak.

Kandesartaani kasutamisega seotud kõrvaltoimed

Sage (võib esineda kuni 1 inimesel 10-st):

• pearingluse/pöörlemise tunne;
• peavalu;
• hingamisteede infektsioon;
• madal vererõhk. See võib tekitada minestust või pearinglust;
• muutused vereanalüüsi tulemustes: kaaliumisisalduse tõus veres, eriti kui teil juba on probleeme neerudega või südamepuudulikkus. Kui see on tõsine, võite tunda väsimust, nõrkust, ebaregulaarset südame löögisagedust või esineb „nõeltega torkimise“ tunne;
• mõju neerude tööle, eriti, kui teil on juba eelnevalt probleeme neerudega või südamepuudulikkus. Väga harvadel juhtudel võib tekkida neerupuudulikkus.

Väga harv (võib esineda kuni 1 inimesel 10 000-st):

• näo, huulte, keele ja/või kõriturse;
• soole angioödeem: sooleturse, millega kaasnevad sellised sümptomid, nagu kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus;
• valge- või punavererakkude arvu vähenemine. Te võite tunda väsimust, põdeda infektsioone või tekkida palavik;
• nahalööve, muhuline lööve;

• sügelus;
• seljavalu, liiges- ja lihasvalu;
• maksafunktsioonide muutused, sh maksapõletik (hepatiit). Te võite täheldada väsimust, naha ja silmavalgete kollasust ja gripi-laadseid sümptomeid;
• köha;
• iiveldus;
• muutused vereanalüüsi tulemustes: naatriumisisalduse vähenemine veres. Kui see on tõsine, võite tunda väsimust, nõrkust, energia puudust või lihaskrampe.

Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

• kõhulahtisus.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Zenicamot säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil/blistril pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Hoida temperatuuril kuni 30 °C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Zenicamo sisaldab

• Toimeained on kandesartaantsileksetiil ja amlodipiin. Üks tablett sisaldab 16 mg kandesartaantsileksetiili ja 10 mg amlodipiini (amlodipiinbesilaadina).
• Teised koostisosad on hüdroksüpropüültselluloos, laktoosmonohüdraat, kroskarmelloosnaatrium, maisitärklis, trietüültsitraat, magneesiumstearaat.

Kuidas Zenicamo välja näeb ja pakendi sisu Valged kuni valkjad, ümmargused, kaksikkumerad tabletid poolitusjoonega mõlemal küljel, peale pressitud märgistus „16 16“ ühel küljel ja 10 10“ teisel küljel. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

Pakendi suurus: 14, 28, 30, 56, 84, 90, 91 või 98 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja Zentiva, k.s. U kabelovny 130 102 37 Praha 10 Dolni Mecholupy Tšehhi

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole: Zentiva Group, a.s. Eesti Filiaal See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Infoleht on viimati uuendatud mais 2025.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Zenicamo, 16 mg/10 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 16 mg kandesartaantsileksetiili ja 10 mg amlodipiini (besilaadina)

INN. Candesartanum, amlodipinum

Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoosmonohüdraat Üks tablett sisaldab 121,9 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Valged kuni valkjad, ümmargused, kaksikkumerad, diameetriga ligikaudu 8 mm tabletid, poolitusjoonega mõlemal küljel, peale pressitud märgistus „16 16“ ühel küljel ja 10 10“ teisel küljel. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel, kellel amlodipiini ja kandesartaani samade annuste koosmanustamine on taganud piisava vererõhu languse.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Patsiendid peavad kasutama eelmisele ravile vastavaid tugevusi. Tavaannuste jaoks on saadaval selle ravimi erinevad tugevused. 8 mg kandesartaantsileksetiili ja 5 mg amlodipiini ööpäevase annuse saamiseks manustatakse 1 tablett Zenicamo 8 mg/5 mg. 16 mg kandesartaantsileksetiili ja 10 mg amlodipiini ööpäevase annuse saamiseks manustatakse 2 tabletti Zenicamo 8 mg/5 mg või 1 tablett Zenicamo 16 mg/10 mg. Ööpäevane maksimaalne annus on kandesartaantsileksetiilil 32 mg ja amlodipiinil 10 mg. Eakad (65-aastased ja vanemad) Annuse suurendamisel on vajalik ettevaatus (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus Annustamise soovitusi maksafunktsiooni häirega patsientidel ei ole kindlaks määratud. Zenicamo on vastunäidustatud raske maksakahjustuse ja kolestaasiga patsientidele (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).

Neerukahjustus

Kerge või mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens > 15 ml/min, vt lõigud 4.4 ja 5.2) patsientidel ei ole vaja annust kohandada. Mõõduka neerukahjustuse korral on soovitatav kaaliumi- ja kreatiniinisisalduse jälgimine.

Lapsed Zenicamo ohutust ja efektiivsust alla 18-aastastel lastel ei ole veel tõestatud. Andmed puuduvad.

Manustamisviis Tablette võib võtta sõltumata söögiaegadest.

4.3 Vastunäidustused

− Ülitundlikkus toimeainete, dihüdropüridiini derivaatide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. − Raske hüpotensioon. − Šokk, sh kardiogeene šokk. − Vasaku vatsakese väljavoolu takistus (nt raske aordi stenoos). − Ägeda müokardiinfarkti järgne hemodünaamiliselt ebastabiilne südamepuudulikkus. − Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6). − Raske maksakahjustus ja/või kolestaas. − Samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidele (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Amlodipiin Amlodipiini ohutust ja efektiivsust hüpertensiivse kriisi korral ei ole kindlaks tehtud.

Südamepuudulikkus Südamepuudulikkusega patsiente tuleb ravida ettevaatusega. Pikaajalises platseebokontrolliga uuringus, mis käsitles NYHA III ja IV astme südamepuudulikkusega patsientide ravi, registreeriti amlodipiiniga ravi saavas rühmas märksa rohkem kopsuturse tekkimist kui platseeborühmas (vt lõik 5.1). Kaltsiumikanali blokaatoreid, sealhulgas amlodipiini, tuleb kasutada ettevaatlikult südame paispuudulikkusega patsientidel, kuna need võivad suurendada hilisemat kardiovaskulaarsete sündmuste ja suremuse riski.

Maksakahjustus Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on amlodipiini poolväärtusaeg pikenenud ja AUC väärtused suurenenud; annustamissoovitusi ei ole kindlaks määratud. Amlodipiini manustamist tuleb seetõttu alustada annustamisvahemiku vähimate annustega ja ettevaatlik tuleb olla nii ravi alustamisel kui ka annuse suurendamisel. Raske maksakahjustuse korral võib olla vajalik annust aeglaselt suurendada ja patsiente hoolikalt jälgida.

Eakad Eakatel patsientidel tuleb annuseid suurendada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Neerupuudulikkus Neerupuudulikkusega patsientidele võib amlodipiini manustada tavalises annuses. Amlodipiini kontsentratsiooni muutus plasmas ei ole seotud neerukahjustuse raskusastmega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Kandesartaan

Neerukahjustus

Sarnaselt teistele reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi pärssivatele ravimitele võib ka kandesartaan tundlikel patsientidel mõjutada neerufunktsiooni. Kui kandesartaani kasutatakse neerukahjustusega hüpertensiivsetel patsientidel, on soovitatav regulaarselt jälgida kaaliumi- ja kreatiniinisisaldust seerumis. Väga raske või lõppstaadiumis neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 15 ml/min) on kogemus piiratud. Nendel patsientidel tuleb kandesartaani annust ettevaatlikult tiitrida, põhjalikult jälgides vererõhku. Südamepuudulikkusega patsientide puhul tuleb perioodiliselt hinnata neerufunktsiooni, eriti 75-aastastel ja vanematel ning kahjustunud neerufunktsiooniga patsientidel. Kandesartaani annuse tiitrimisel on soovitatav jälgida kreatiniini- ja kaaliumisisaldust seerumis. Kliinilised uuringud südamepuudulikkusega patsientidel ei hõlmanud patsiente, kellel seerumi kreatiniinisisaldus oli > 265 mikromooli/l (> 3 mg/dl).

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1). Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelvalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku. AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

Hemodialüüs Dialüüsi käigus võib vererõhk olla eriti tundlik AT -retseptorblokaadile, tingituna plasmamahu vähenemisest ja reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi aktiveerumisest. Seetõttu on hemodialüüsi patsientidel vaja kandesartaani annust tiitrida ettevaatlikult ning põhjalikult jälgida vererõhku. Neeruarteri stenoos Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi mõjutavad ravimid, sealhulgas angiotensiin II retseptori antagonistid (AIIRA), võivad bilateraalse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeru arteri stenoosiga patsientidel suurendada kusihappe- ja kreatiniinisisaldust veres.

Neeru siirdamine Kliiniline kogemus on piiratud kandesartaani kasutamise kohta neerusiirdamise läbinud patsientidel.

Hüpotensioon Südamepuudulikkusega patsientidel võib ravi ajal kandesartaaniga tekkida hüpotensioon. See võib samuti tekkida hüpertensiivsetel intravaskulaarse vedelikumahu vähenemisega patsientidel, nt diureetikumide suurte annuste kasutamisel. Ravi tuleb alustada ettevaatlikult ning püüda korrigeerida hüpovoleemia. Anesteesia ja kirurgia Patsientidel, keda ravitakse angiotensiin II antagonistidega, võib anesteesia ja kirurgiliste manipulatsioonide ajal tekkida reniin-angiotensiin süsteemi blokaadi tõttu hüpotensioon. Väga harva võib hüpotensioon olla nii raske, et on õigustatud intravenoossete vedelike ja/või vasopressorite kasutamine.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos (obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia) Sarnaselt teiste vasodilataatoritega tuleb hemodünaamiliselt olulise aordi- või mitraalklapi stenoosi või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientide puhul olla eriti ettevaatlik.

Primaarne hüperaldosteronism Primaarse hüperaldosteronismiga patsientidel ei teki tavaliselt ravivastust vererõhku langetavatele ravimitele, mis toimivad reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibeerimise kaudu. Seetõttu ei ole kandesartaani kasutamine neil soovitatav.

Hüperkaleemia Kandesartaani kasutamine koos kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide ja kaaliumit sisaldavate soolaasendajatega või teiste kaaliumisisaldust suurendada võivate ravimitega (nt hepariin, kotrimoksasool, tuntud ka kui trimetoprim/sulfametoksasool) võib põhjustada hüpertensiivsetel patsientidel kaaliumi kontsentratsiooni suurenemist vereseerumis. Vajadusel tuleb jälgida kaaliumisisaldust. Südamepuudulikkusega patsientidel võib ravi ajal kandesartaaniga tekkida hüperkaleemia. Seetõttu on soovitatav sellistel patsientidel perioodiliselt jälgida seerumi kaaliumisisaldust. AKE inhibiitori, kaaliumisäästva diureetikumi (nt spironolaktoon) ja kandesartaani kombinatsiooni ei ole soovitatav kasutada ning seda võib kaalutleda ainult pärast võimaliku riski-kasu suhte hoolikat hindamist.

Soole angioödeem Angiotensiin II retseptori antagonistidega, sh kandesartaaniga ravitud patsientidel on teatatud soole angioödeemist (vt lõik 4.8). Nendel patsientidel esines kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Sümptomid kadusid pärast angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamise lõpetamist. Kui diagnoositakse soole angioödeem, tuleb kandesartaani kasutamine lõpetada ja alustada asjakohast jälgimist, kuni sümptomid on täielikult taandunud.

Üldised hoiatused Patsientidel, kellel vaskulaarne toonus ja neerufunktsioon sõltuvad valdavalt reniin-angiotensiin- aldosterooni süsteemi aktiivsusest (nt südame raske paispuudulikkusega või kaasneva neeruhaigusega, sh neeruarteri stenoosiga patsiendid), on seda süsteemi mõjutavate teiste ravimite kasutamist seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või, harvemini, ägeda neerupuudulikkusega. Võimalikku samasugust toimet ei saa välistada ka AIIRA-de kasutamisega. Sarnaselt kõikide antihüpertensiivsete ravimitega võib vererõhu ülemäärane langus südame isheemiatõvega või aterosklerootilise tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel põhjustada südamelihaseinfarkti või ajuinsulti. Teiste antihüpertensiivsete ravimite samaaegne kasutamine kas vererõhu langetamise või muul näidustusel võib tugevdada kandesartaani vererõhku langetavat toimet.

Rasedus Raseduse ajal ei tohi alustada ravi angiotensiin II retseptori antagonistidega (AIIRA-d). Juhul, kui ravi jätkamist AIIRA-ga peetakse hädavajalikuks, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil kasutamiseks raseduse ajal on kindlaks määratud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AIIRA-dega kohe lõpetada ja vajadusel alustada alternatiivse raviga (vt lõigud 4.3 ja 4.6). Abiained Ravim sisaldab laktoosmonohüdraati. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasi puudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada. Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Amlodipiiniga seotud koostoimed

Teiste ravimite toimed amlodipiinile

CYP3A4 inhibiitorid Amlodipiini samaaegne kasutamine koos tugevate või mõõdukate CYP3A4 inhibiitoritega (proteaasi inhibiitorid, seenevastased asoolid, makroliidid, nagu erütromütsiin või klaritromütsiin, verapamiil või

diltiaseem) võib põhjustada amlodipiini ekspositsiooni olulist suurenemist, mille tulemusel suureneb hüpotensiooni tekkerisk. Nende farmakokineetiliste muutuste kliiniline tähendus võib olla eakatel enam väljendunud. Seetõttu soovitatakse neid patsiente hoolikalt kliiniliselt jälgida ja vajadusel annust kohandada.

CYP3A4 indutseerijad Samaaegsel manustamisel teadaolevate CYP3A4 indutseerijatega võib amlodipiini plasmakontsentratsioon varieeruda. Seetõttu tuleb nii samaaegse manustamise ajal kui selle järgselt jälgida vererõhku ning kaaluda annuse kohandamist, seda eeskätt tugevate CYP3A4 indutseerijate (nt rifampitsiin, naistepuna) puhul.

Amlodipiini koosmanustamine greipfruudi või greipfruudimahlaga ei ole soovitatav, kuna greipfruut ja greipfruudimahl võivad samaaegsel manustamisel amlodipiini biosaadavust suurendada, põhjustades vererõhku langetava toime tugevnemist.

Dantroleen (infusioon) Loomadel on verapamiili ja intravenoosse dantroleeni manustamise järel täheldatud hüperkaleemiaga seotud surmaga lõppevat vatsakeste virvendusarütmiat ja kardiovaskulaarset kollapsit. Hüperkaleemia ohu tõttu soovitatakse pahaloomulise hüpertermia soodumusega patsientidel ja pahaloomulise hüpertermia ravis vältida kaltsiumikanali blokaatoreid, nt amlodipiini.

Amlodipiini toimed teistele ravimitele

Amlodipiini vererõhku langetav toime lisandub teiste vererõhku langetavate ravimite toimele.

Kliinilistes koostoimeuuringutes ei mõjutanud amlodipiin atorvastatiini, digoksiini või varfariini farmakokineetikat.

Takroliimus Amlodipiiniga koosmanustamisel esineb risk takroliimuse sisalduse suurenemisele veres. Takroliimuse toksilisuse vältimiseks tuleb amlodipiinipatsientidel, keda ravitakse takroliimusega, jälgida takroliimuse sisaldust veres ja vajaduse korral takroliimuse annust kohandada.

Imetajate rapamütsiini märklaua (mTOR) inhibiitorid mTOR inhibiitorid, nt siroliimus, temsiroliimus ja everoliimus, on CYP3A substraadid. Amlodipiin on CYP3A nõrk inhibiitor. mTOR inhibiitoritega koosmanustamisel võib amlodipiin suurendada mTOR inhibiitorite ekspositsiooni. Tsüklosporiin Tsüklosporiini ja amlodipiini koostoimete uuringuid ei ole tervetel vabatahtlikel või teistes populatsioonides tehtud, välja arvatud neerusiirdamisega patsientidel, kellel täheldati tsüklosporiini varieeruvat minimaalse kontsentratsiooni suurenemist (keskmiselt 0…40%). Neerusiirdamisega patsientidel, kes saavad amlodipiini, tuleb kaaluda tsüklosporiini sisalduse jälgimist ja vajaduse korral tuleb tsüklosporiini annust vähendada.

Simvastatiin 10 mg amlodipiini korduval koosmanustamisel 80 mg simvastatiiniga oli tulemuseks simvastatiini ekspositsiooni suurenemine 77%, võrreldes ainult simvastatiini manustamisega. Amolodipiini saavatel patsientidel tuleb simvastatiini annust piirata 20 mg-ni ööpäevas.

Kandesartaaniga seotud koostoimed

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad

Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Liitium Liitiumi koosmanustamisel AKE inhibiitoritega on tuvastatud seerumi liitiumikontsentratsiooni pöörduvat suurenemist ja toksilisust. Sarnane koostoime võib tekkida ka AIIRA-de kasutamisel. Kandesartaani ja liitiumi koosmanustamine ei ole soovitatav. Kui see kombinatsioon osutub vajalikuks, on soovitatav hoolikalt jälgida seerumi liitiumisisaldust.

MSPVA-d AIIRA-de ja mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) (nt selektiivsed COX-2 inhibiitorid, atsetüülsalitsüülhape (> 3 g ööpäevas) ja mitteselektiivsed MSPVA-d) samaaegsel manustamisel võib vererõhku langetav toime väheneda. Sarnaselt AKE inhibiitoritele võib AIIRA-de ja MSPVA-de samaaegne kasutamine põhjustada neerufunktsiooni halvenemise riski suurenemist, sealhulgas võimalik äge neerupuudulikkus, ning tõsta kaaliumisisaldust seerumis, eriti eelnevalt langenud neerufunktsiooniga patsientidel. Nende ravimite omavahelisel kombineerimisel tuleb olla ettevaatlik, eriti eakate patsientide korral. Patsiendid peavad tarbima piisavalt vedelikku ning kombineeritud ravi alustamisel ja perioodiliselt ravi jooksul on vajalik jälgida neerufunktsiooni.

Kaaliumisäästvad diureetikumid, kaaliumipreparaadid, kaaliumi sisaldavad soolaasendajad ja teised ravimid, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust seerumis Kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumipreparaatide, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste ravimite, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust seerumis (nt hepariin), samaaegne kasutamine võib põhjustada kaaliumisisalduse suurenemise vereseerumis. Vajadusel tuleb jälgida kaaliumisisaldust seerumis (vt lõik 4.4).

Kliinilised farmakokineetilised uuringud on läbi viidud kandesartaani kasutamisel samaaegselt hüdroklorotiasiidi, varfariini, digoksiini, suukaudselt manustatavate rasestumisvastaste vahendite (nt etünüülöstradiool/levonorgestreel), glibenklamiidi, nifedipiini ja enalapriiliga. Kliiniliselt olulisi farmakokineetilisi koostoimeid nende ravimitega ei ole leitud.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Zenicamot ei soovitata raseduse esimese trimestri ajal kasutada, sest andmeid ei ole saadaval ja nii amlodipiini kui kandesartaani ohutuse ja efektiivsuse profiil ei ole tõestatud. Kasutamine raseduse varases staadiumis on näidustatud üksnes ohutuma alternatiivi puudumise korral ning juhul, kui haigus ise kujutab endast suuremat riski emale ja lootele. Zenicamo on kandesartaani sisalduse tõttu raseduse teisel ja kolmandal trimestril vastunäidustatud. Amlodipiin Amlodipiini ohutust raseduse ajal ei ole tõestatud. Loomkatsetes täheldati suurte annuste kasutamisel reproduktiivtoksilisust (vt lõik 5.3).

Kandesartaan Raseduse esimesel trimestril ei ole AIIRA-de kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4). Raseduse teisel ja kolmandal trimestril on AIIRA-de kasutamine vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Epidemioloogilised tõendid teratogeensuse riski kohta pärast AKE inhibiitorite kasutamist raseduse esimesel trimestril ei ole lõplikud, kuid väikest riski tõusu ei saa välistada. Nii kaua kui puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed AIIRA-dega seotud riski osas, võivad sellesse ravimiklassi

kuuluvatel toimeainetel olla sarnased riskid. Kui jätkuv AIIRA-ravi ei ole hädavajalik, tuleb rasedust planeerivad patsiendid üle viia alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil kasutamiseks raseduse ajal on kindlaks tehtud. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi AIIRA-dega koheselt lõpetada ning vajadusel alustada alternatiivset ravi. Teadaolevalt põhjustab AIIRA-de kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril inimestel lootetoksilisust (neerufunktsiooni langus, oligohüdramnion, kolju luustumise pidurdumine) ja vastsündinu toksilisust (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia) (vt lõik 5.3). Kui AIIRA-sid on kasutatud raseduse teisest trimestrist alates, on soovitatav neerufunktsiooni ja koljut kontrollida ultraheliuuringuga. Imikuid, kelle emad on kasutanud AIIRA-sid, tuleb hüpotensiooni suhtes hoolikalt jälgida (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine Amlodipiin eritub rinnapiima. Hinnanguliselt jääb imiku saadav annus ema annusega võrreldes kvartiilide vahemikku 3...7%, maksimaalselt 15%. Amlodipiini toime imikutele ei ole teada. Kandesartaani kasutamise kohta imetamise ajal andmed puuduvad. Seetõttu ei soovitata Zenicamot kasutada ja tuleb eelistada alternatiivseid ravivõimalusi, mille ohutusprofiil imetamise ajal on paremini välja selgitatud, eriti kui rinnaga toidetakse vastsündinut või enneaegset imikut.

Fertiilsus Amlodipiin Mõnedel kaltsiumikanali blokaatoritega ravitud patsientidel on kirjeldatud pöörduvaid biokeemilisi muutusi spermatotsüütide peas. Kliinilised andmed amlodipiini võimaliku toime kohta viljakusele on ebapiisavad. Ühes rottidega läbiviidud uuringus täheldati toimet isaslooma viljakusele (vt lõik 5.3).

Kandesartaan Loomkatsed rottidega on näidanud, et kandesartaantsileksetiilil ei ole kahjulikke toimeid fertiilsusele (vt lõik 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Zenicamo mõjutab mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Kui Zenicamot võttev patsient tunneb pearinglust, peavalu, väsimust või iiveldust, võib tema reaktsioonivõime olla häiritud. Eriline ettevaatus on vajalik just ravi alguses.

4.8 Kõrvaltoimed

Üksikkomponentide (amlodipiin või kandesartaan) kasutamisel eelnevalt teatatud kõrvaltoimed võivad potentsiaalselt olla ka Zenicamo kasutamisel esinevateks kõrvaltoimeteks. Amlodipiiniga seotud kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte Kõige sagedamini kirjeldatud kõrvaltoimed ravi ajal on unisus, pearinglus, peavalu, südamepekslemine, nahaõhetus, kõhuvalu, iiveldus, pahkluu turse, tursed ja väsimus.

Amlodipiini kasutamisel esinenud ja teatatud kõrvaltoimete esinemissagedused on määratud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse rühmas on kõrvaltoimed toodud raskuse vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi klass Esinemissagedus Kõrvaltoimed

Vere ja lümfisüsteemi häired Väga harv Leukotsütopeenia, trombotsütopeenia Immuunsüsteemi häired Väga harv Allergilised reaktsioonid Ainevahetus- ja toitumishäired Väga harv Hüperglükeemia Psühhiaatrilised häired Aeg-ajalt Depressioon, meeleolu muutused (sh ärevus), Närvisüsteemi häired Sage Unisus, pearinglus, peavalu (eriti ravi Silma kahjustused Sage Nägemishäired (sh diploopia) Kõrva ja labürindi kahjustused Aeg-ajalt Tinnitus Südame häired Sage Palpitatsioonid Vaskulaarsed häired Sage Nahaõhetus Respiratoorsed, rindkere ja Sage Düspnoe mediastiinumi häired Aeg-ajalt Köha, riniit

Seedetrakti häired Sage Kõhuvalu, iiveldus, düspepsia, sooletegevuse Maksa ja sapiteede häired Väga harv Hepatiit, ikterus, maksaensüümide aktiivsuse Naha ja nahaaluskoe Aeg-ajalt Alopeetsia, purpur, nahavärvuse muutumine, kahjustused liighigistamine, sügelus, lööve, eksanteem, Lihaste, luustiku ja sidekoe Sage Pahkluude turse, lihaskrambid kahjustused Neerude ja kuseteede häired Aeg-ajalt Urineerimishäire, noktuuria, sage Reproduktiivse süsteemi ja Aeg-ajalt Impotentsus, günekomastia rinnanäärme häired Üldised häired ja Väga sage Tursed manustamiskoha reaktsioonid Sage Väsimus, jõuetus Uuringud Aeg-ajalt Kehakaalu tõus, kehakaalu langus *enamasti koos kolestaasiga.

Kandesartaaniga seotud kõrvaltoimed

Hüpertensiooni ravi Kontrollitud kliinilistes uuringutes olid kõrvaltoimed kerged ja mööduvad. Kõrvaltoimete esinemissagedus ei olnud seotud annuse ega vanusega. Kõrvaltoimed olid ravi katkestamise põhjuseks sarnase sagedusega kandesartaantsileksetiili (3,1%) ja platseebo (3,2%) rühmas.

Hüpertensiivsetel patsientidel läbiviidud kliiniliste uuringute andmete summeerimisel määratleti kandesartaantsileksetiili kõrvaltoimetena need kõrvaltoimed, mida esines vähemalt 1% rohkem võrreldes platseeborühmaga. Selle määratluse järgi olid kõige sagedasemateks registreeritud kõrvaltoimeteks pearinglus/vertiigo, peavalu ja hingamisteede infektsioon.

Allolevas tabelis on toodud kliinilistest uuringutest ja turuletulekujärgse kogemuse käigus registreeritud kõrvaltoimed. Lõigus 4.8 toodud kõrvaltoimete esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi klass Esinemissagedus Kõrvaltoime Infektsioonid ja infestatsioonid Sage Hingamisteede infektsioon Vere ja lümfisüsteemi häired Väga harv Leukopeenia, neutropeenia ja agranulotsütoos Ainevahetus- ja toitumishäired Väga harv Hüperkaleemia, hüponatreemia Närvisüsteemi häired Sage Pearinglus/vertiigo, peavalu Seedetrakti häired Väga harv Iiveldus, soole angioödeem Respiratoorsed, rindkere ja Väga harv Köha mediastiinumi häired Maksa ja sapiteede häired Väga harv Maksaensüümide aktiivsuse tõus, Naha ja nahaaluskoe kahjustused Väga harv Angioödeem, nahalööve, urtikaaria, sügelus Lihaste, luustiku ja sidekoe Väga harv Seljavalu, artralgia, müalgia kahjustused Neerude ja kuseteede häired Väga harv Neerukahjustus, k.a neerupuudulikkus

Muutused laboratoorsetes näitajates Üldjuhul kandesartaan ei mõjuta kliiniliselt olulisi rutiinseid laboratoorseid näitajaid. Sarnaselt teiste reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibiitoritega on esinenud hemoglobiinisisalduse vähest langust. Kandesartaantsileksetiili kasutavatel patsientidel ei ole laboratoorsete näitude rutiinne monitooring üldjuhul vajalik. Neerukahjustusega patsientidel on siiski soovitatav perioodiliselt kontrollida kaaliumi- ja kreatiniinisisaldust seerumis.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Zenicamo üleannustamisega puuduvad kogemused. Kandesartaani peamised üleannustamise sümptomid on tõenäoliselt väljendunud hüpotensioon koos pearinglusega. Üleannustamisel amlodipiiniga võib

esineda ülemäärast perifeersete veresoonte laienemist ja reflektoorset tahhükardiat. On registreeritud märkimisväärset ja tõenäoliselt pikaajalist süsteemset hüpotensiooni, sealhulgas surmaga lõppevat šokki.

Amlodipiini üleannustamise tulemusena on harva teatatud mittekardiogeensest kopsutursest, mis võib ilmneda hilinenud algusega (24…48 tundi pärast manustamist) ja vajada ventilatsiooni toetamist. Varased elustavad meetmed (sealhulgas vedeliku ülekoormus) perfusiooni ja südame väljutusmahu säilitamiseks võivad olla seisundit süvendavad tegurid.

Üksikute üleannustamise (kuni 672 mg kandesartaantsileksetiili) juhtude puhul kulges patsiendi taastumine tüsistusteta.

Ravi Kui suure annuse sissevõtmine on toimunud hiljuti, võib kaaluda oksendamise esilekutsumist või maoloputust. Aktiveeritud söe manustamine tervetele vabatahtlikele kohe või kuni kaks tundi pärast 10 mg amlodipiini manustamist vähendas tunduvalt amlodipiini imendumist. Zenicamo üleannustamisest tekkiv oluline hüpotensioon vajab aktiivset kardiovaskulaarset toetusravi, sh sagedast südame ja hingamisfunktsiooni jälgimist, jalgade asetamist kõrgemale ja veremahu ning uriini koguse jälgimist. Veresoonte toonuse ja vererõhu taastamiseks võib abi olla vasokonstriktorist, eeldusel, et nende kasutamiseks puuduvad vastunäidustused. Kaltsiumikanalit blokeeriva toime leevendamiseks võib kasu olla kaltsiumglükonaadi veenisisesest manustamisest.

Nii amlodipiini kui kandesartaani ei ole võimalik eemaldada organismist hemodialüüsi teel.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: reniin-angiotensiinsüsteemi toimivad ained, angiotensiin II retseptori blokaatorid (ARB) ja kaltsiumikanali blokaatorid, ATC-kood: C09DB07

Zenicamo on kahe hüpertensiivse aine kombineeritud preparaat, kus toimeainete toimemehhanismid täiendavad üksteist essentsiaalse hüpertensiooniga patsientide vererõhu kontrollimisel: amlodipiin kuulub kaltsiumi antagonistide hulka ja kandesartaan on angiotensiin II antagonistide rühma ravim. Nende ainete kombineerimisel tekib aditiivne hüpertensiivne toime, mille tagajärjel vererõhk langeb suuremal määral kui eraldi kummagi toimeainega. Amlodipiin Amlodipiin on dihüdropüridiini rühma kaltsiumiioonide sissevoolu inhibiitor (aeglane kaltsiumikanalite blokaator või kaltsiumiioonide antagonist) ja pärsib kaltsiumiioonide transmembraanset sissevoolu südame ja veresoonte silelihasrakkudesse.

Amlodipiini antihüpertensiivne toime tuleneb selle otsesest lõõgastavast toimest veresoone seina silelihastele. Täpset mehhanismi, mille abil amlodipiin leevendab stenokardiat, veel ei teata; siiski on teada, et amlodipiin alandab üldist isheemilist koormust kahel järgneval viisil.

Amlodipiin laiendab perifeerseid arterioole, vähendades seega üleüldist perifeerset resistentsust (järelkoormus), mille vastu süda pidevalt töötab. Kuna südame löögisagedus jääb stabiilseks, väheneb alanenud koormusega südames müokardi energiatarbimine ning hapnikuvajadus.

Amlodipiini toimemehhanism hõlmab tõenäoliselt ka peamiste koronaararterite ja –arterioolide laiendamist, seda nii normaalsetes kui ka isheemilistes piirkondades. Veresoonte dilatatsiooni tõttu

paraneb hapniku transport südamelihasesse nendel patsientidel, kellel esineb koronaararteri spasme (Prinzmetali ehk variant stenokardia).

Hüpertensiooniga patsientidel alandab amlodipiini üks kord ööpäevas manustamine vererõhku kliiniliselt olulisel määral nii lamavas kui seisvas asendis 24 tunni vältel. Kuna amlodipiini toime algab aeglaselt, ei esine amlodipiini manustamisel kõrvaltoimena ägedat hüpotensiooni.

Pärast amlodipiini kasutamist ei leitud mingeid metaboolseid kõrvaltoimeid ega muutusi plasmalipiidide osas ning amlodipiini kasutamine on sobiv ka astmaga, diabeediga ning podagraga patsientidel.

Kandesartaan Toimemehhanism Angiotensiin II on reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi primaarne vasoaktiivne hormoon ning osaleb hüpertensiooni, südamepuudulikkuse ja teiste kardiovaskulaarsete häirete patofüsioloogias. Ta osaleb ka sihtorganite hüpertroofia ja kahjustuste patogeneesis. Angiotensiin II peamised füsioloogilised toimed (vasokonstriktsioon, aldosterooni stimulatsioon, soola ja vee homöostaasi regulatsioon ning rakkude kasvu stimulatsioon) toimuvad 1 tüüpi (AT ) retseptorite vahendusel. Farmakodünaamilised toimed Kandesartaantsileksetiil on eelravim suu kaudu manustamiseks. Seedetraktist imendumisel muudetakse see estri hüdrolüüsi teel kiiresti aktiivseks ühendiks kandesartaaniks. Kandesartaan on AT -retseptorite suhtes selektiivne AIIRA, mis seondub retseptoriga tugevasti ning dissotsieerub aeglaselt. Agonistlik toime puudub. Kandesartaan ei inhibeeri AKE-t, mis muudab angiotensiin I angiotensiin II-ks ja lammutab bradükiniini. Puudub toime AKE-le, bradükiniinile või substants P-le. Kontrollitud kliinilistes uuringutes, kus võrreldi kandesartaani ja AKE inhibiitoreid, oli köha esinemissagedus madalam kandesartaantsileksetiili saanud patsientide seas. Kandesartaan ei seondu ega blokeeri teisi kardiovaskulaarsüsteemi regulatsioonis olulisi hormoonretseptoreid ega ioonkanaleid. Antagonism angiotensiin II (AT ) retseptorile väljendub annusest sõltuva plasma reniini-, angiotensiin I ja angiotensiin II sisalduse tõusu ning plasma aldosterooni kontsentratsiooni langusena. Kliiniline efektiivsus ja ohutus Hüpertensioon Hüpertensiooni korral põhjustab kandesartaan annusest sõltuva kestva arteriaalse vererõhu languse. Antihüpertensiivne toime on tingitud süsteemse perifeerse vastupanu vähenemisest, kusjuures südame löögisageduse reflektoorset suurenemist ei täheldata. Esmase annuse manustamisjärgse vererõhu liiga suure languse ja ravi katkestamise järgse tagasilöögiefekti kohta andmed puuduvad. Pärast kandesartaantsileksetiili ühekordse annuse manustamist kujuneb hüpertensioonivastane toime välja tavaliselt 2 tunni jooksul. Kasutatud annusest olenemata saadakse maksimaalne vererõhu langus tavaliselt nelja nädala jooksul ja see püsib pikaajalise ravi jooksul. Vastavalt metaanalüüsi andmetele on keskmine lisanduv vererõhu langus väike annuse suurendamisel 16 mg-lt 32 mg-ni üks kord ööpäevas. Keskmisest suuremat toimet võiks oodata mõnedel patsientidel, arvestades nende individuaalset eripära. Kandesartaantsileksetiili manustamine üks kord ööpäevas kindlustab efektiivse ja sujuva vererõhu languse rohkem kui 24 tunniks, kusjuures annustamiskordade vahel on toime maksimumi ja miinimumi erinevused väikesed. Kandesartaani ja losartaani antihüpertensiivset tõhusust ja taluvust võrreldi kahes randomiseeritud topeltpimedas uuringus, milles osales 1268 kerge kuni mõõduka hüpertensiooniga patsienti. Vererõhu languse madalaim tase (süstoolne/diastoolne) oli 13,1/10,5 mmHg kui manustati kandesartaantsileksetiili 32 mg üks kord ööpäevas ning 10,0/8,7 mmHg kui manustati losartaankaaliumi 100 mg üks kord ööpäevas (vererõhu languse erinevus 3,1/1,8 mmHg, p < 0,0001/p < 0,0001).

Kui kandesartaantsileksetiili kasutatakse koos hüdroklorotiasiidiga, esineb aditiivne toime vererõhu langusele. Kui kandesartaantsileksetiili kombineeritakse amlodipiini või felodipiiniga, täheldatakse samuti suurenenud antihüpertensiivset toimet.

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi blokeerivate ravimite toime mustanahalistel on vähem väljendunud (kuna nende reniinisisaldus on madal) kui mittemustanahalistel patsientidel. Kandesartaani puhul on olukord samasugune. Avatud kliinilises uuringus 5156 diastoolse hüpertensiooniga patsiendil täheldati mustanahalistel patsientidel kandesartaani raviga oluliselt väiksemat vererõhu langust kui mittemustanahalistel patsientidel (vastavalt 14,4/10,3 mmHg vs 19,0/12,7 mmHg, p < 0,0001/p < 0,0001).

Kandesartaan suurendab renaalset verevoolu ja glomerulaarfiltratsiooni kiirust ravim kas ei mõjuta või suurendab seda, kuigi neeru vaskulaarne resistentsus ja filtratsioonifraktsioon vähenevad. Kolmekuulises kliinilises uuringus hüpertensiivsetel ja mikroalbuminuuriaga 2. tüüpi diabeetikutel vähendas kandesartaantsileksetiil valgu eritumist uriiniga (albumiini/kreatiniini suhe, keskmiselt 30% võrra, 95% CI 15...42%). Praegu ei ole andmeid kandesartaani toime kohta diabeetilise nefropaatia progresseerumisel.

Randomiseeritud kliinilises uuringus kerge kuni mõõduka hüpertensiooniga 4937 eaka patsiendiga (vanus 70...89 aastat, neist 80 aastased ja vanemad 21%) manustati kandesartaantsileksetiili annuses 8...16 mg (keskmine annus 12 mg) üks kord ööpäevas keskmiselt 3,7 aasta vältel ja hinnati kardiovaskulaarset haigestumust ning suremust (Study on COgnition and Prognosis in the Elderly). Kandesartaantsileksetiil või platseebo lisati tavapärasele antihüpertensiivsele ravimile. Vererõhu väärtused langesid algtasemelt 166/90 mmHg tasemele 145/80 mmHg kandesartaani grupis ja algtasemelt 167/90 mmHg tasemeni 149/82 mmHg kontrollgrupis. Rühmade vahel puudus statistiline erinevus esmase lõpptulemuse, raskete kardiovaskulaarsete tüsistuste (kardiovaskulaarne suremus, mittefataalsed insuldid ja mittefataalsed müokardiinfarktid) osas. 1000 patsiendi kohta oli kandesartaani grupis 26,7 juhtu ning kontrollgrupis 30,0 juhtu (suhteline risk 0,89, 95% CI 0,75 kuni 1,06; p = 0,19).

Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes)) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga. ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente. Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi. AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel. ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine

Amlodipiin

Amlodipiin imendub terapeutilistes annustes pärast suukaudset manustamist hästi; maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse 6...12 tundi pärast manustamist. Absoluutne biosaadavus on hinnanguliselt vahemikus 64...80%. Jaotusruumala on ligikaudu 21 l/kg. In vitro uuringud näitavad, et ligikaudu 97,5% ringlevast amlodipiinist on seotud plasmavalkudega. Toidu tarvitamine ei mõjuta amlodipiini biosaadavust.

Kandesartaan Suu kaudu manustamise järgselt muutub kandesartaantsileksetiil aktiivseks ravimiks kandesartaaniks. Pärast kandesartaantsileksetiili lahuse suukaudset manustamist on kandesartaani absoluutne biosaadavus ligikaudu 40 %. Tabletina manustatud ravimi suhteline biosaadavus võrreldes suukaudse lahuse sama annusega on ligikaudu 34% ning see muutub väga vähe. Seega on manustatud tableti absoluutne biosaadavus ligikaudu 14%. C (keskmine maksimaalne seerumikontsentratsioon) saabub 3…4 tundi pärast tableti manustamist. Kandesartaani plasmakontsentratsioon suureneb lineaarselt koos annuse suurendamisega raviannustes. Ei ole täheldatud soost tingitud erinevusi kandesartaani farmakokineetikas. Toit ei mõjuta oluliselt kandesartaani seerumi kontsentratsioonikõvera (AUC) alust piirkonda. Kandesartaan seondub tugevalt plasmavalkudega (üle 99%). Kandesartaani jaotusruumala on 0,1 l/kg. Toit ei mõjuta kandesartaani biosaadavust. Biotransformatsioon/eritumine

Amlodipiin Lõplik plasma eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 35...50 tundi ning sobib üks kord ööpäevas annustamisega. Amlodipiin metaboliseerub ulatuslikult maksas inaktiivseteks metaboliitideks, millest 10% eritub uriiniga muutumatul kujul ja 60% metaboliitidena.

Kandesartaan Kandesartaan eritub põhiliselt muutumatul kujul uriini ja sapiga ning ainult vähesel määral metaboliseerub maksas (CYP2C9). Olemasolevad koostoimeuuringud ei näita ravimi toimet CYP2C9’le ja CYP3A4’le. In vitro andmetele põhinedes ei ole in vivo oodata koosmõju ravimitega, mille metabolism sõltub tsütokroom P450 isoensüümidest CYP1A2, CYP2A6, CYP2C9, CYP2C19, CYP2D6, CYP2E1 või CYP3A4. Kandesartaani lõplik poolväärtusaeg on ligikaudu 9 tundi. Kandesartaan ei kumuleeru korduvannustamise tagajärjel. Kandesartaani üldine plasmakliirens on ligikaudu 0,37 ml/min/kg ning renaalne kliirens on ligikaudu 0,19 ml/min/kg. Kandesartaani eritumine neerudes toimub nii glomerulaarfiltratsiooni kui aktiivse tubulaarsekretsiooni kaudu. Pärast 14C-märgistatud kandesartaantsileksetiili suukaudset manustamist eritub uriiniga ligikaudu 26% annusest kandesartaanina ja 7% inaktiivse metaboliidina ning ligikaudu 56% annusest on tuvastatav väljaheites kandesartaanina ja 10% inaktiivse metaboliidina. Farmakokineetika patsientide erigruppides

Maksakahjustus Amlodipiin Amlodipiini kasutamise kohta maksakahjustusega patsientidel on väga vähe kliinilisi andmeid. Maksapuudulikkusega patsientidel on amlodipiini kliirens vähenenud, mistõttu poolväärtusaeg pikeneb ja AUC suureneb ligikaudu 40...60%.

Kandesartaan Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidega läbiviidud kahes uuringus suurenes kandesartaani keskmine AUC ühes uuringus ligikaudu 20% ja teises uuringus 80% (vt lõik 4.2). Raske maksakahjustusega patsientidega kogemus puudub.

Eakad Amlodipiin

Amlodipiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni saavutamise aeg on nii eakatel kui noorematel patsientidel sarnane. Eakatel patsientidel võib hakata kliirens vähenema, mistõttu võib suureneda AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaeg. Südame paispuudulikkusega patsientidel erinevates vanusegruppides olid AUC ja eliminatsiooni poolväärtusaja tõusu tulemused vastavuses oodatuga.

Kandesartaan Eakatel patsientidel (üle 65-aastased) on noorematega võrreldes kandesartaani C ja AUC suurenenud vastavalt ligikaudu 50% ja 80%. Vererõhu muutus ja kõrvaltoimete esinemissagedus sama annuse kandesartaani manustamise järgselt on eakatel ja noortel patsientidel siiski sarnane (vt lõik 4.2). Neerukahjustus Amlodipiin Muutused amlodipiini plasmakontsentratsioonides ei ole seotud neerufunktsiooni kahjustuse raskusastmega. Amlodipiin ei ole dialüüsitav.

Kandesartaan Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel suurenesid kandesartaani C ja AUC korduvate annuste manustamisel vastavalt ligikaudu 50% ja 70% võrra, kuid lõplik t½ jäi samaks, võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega. Raske neerukahjustusega patsientidel olid analoogsed muutused vastavalt ligikaudu 50% ja 110%. Raske neerukahjustusega patsientidel oli kandesartaani lõplik t½ ligikaudu kahekordistunud. Hemodialüüsi saavate patsientide kandesartaani AUC oli sarnane raske neerukahjustusega patsientide omale.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Amlodipiin Reproduktsioonitoksilisus Rottide ja hiirtega läbiviidud reproduktiivsusuuringutes ilmnes inimestele soovitatavast maksimumannusest ligikaudu 50 korda suuremate annuste juures (mg/kg alusel) poegimise aja edasilükkumine, sünnitegevuse pikenemine ja järglaste elulemuse vähenemine.

Fertiilsuse häired Amlodipiiniga ravitud rottide (isased 64 päeva ja emased 14 päeva enne paaritamist) viljakuses annuste puhul kuni 10 mg/kg ööpäevas (8-kordne* maksimaalne inimesele soovitatav annus 10 mg, arvestades mg/m2 kohta) muutusi ei täheldatud. Teises rottidega tehtud uuringus, mille käigus raviti isaseid rotte 30 päeva amlodipiinbesilaadiga annuses, mis on mg/kg alusel võrreldav inimestel kasutatava annusega, vähenes plasma folliikuleid stimuleeriva hormooni ja testosterooni sisaldus, samuti sperma tihedus, küpsete spermatiidide ning Sertoli rakkude arv. Kartsinogeensus, mutageensus Rottidel ja hiirtel, kes said kahe aasta vältel toiduga amlodipiini (kalkuleeritud kontsentratsioonid vastavad päevaannustele 0,5; 1,25 ja 2,5 mg/kg ööpäevas), ei ilmnenud mingisuguseid kartsinogeensuse tunnuseid. Suurim annus (mg/m2 alusel hiirtel sarnane maksimaalsele, rottidel kahekordsele*maksimaalsele soovitatavale kliinilisele annusele 10 mg) oli sarnane hiirte, kuid mitte rottide poolt talutud suurima annusega. Mutageensuse uuringud ei viidanud mingisugustele ravimist tingitud toimetele ei geeni ega kromosoomi tasemel. * Lähtub patsiendi kaalust 50 kg.

Kandesartaan Raseduse hilises järgus on täheldatud lootetoksilisust (vt lõik 4.6). Terapeutiliste annuste kasutamisel ei ole täheldatud süsteemset või sihtorganite toksilist kahjustust. Prekliinilistes ohutusuuringutes avaldasid kandesartaani suured annused toimet hiirte, rottide, koerte ja

ahvide neerudele ning erütrotsüütidega seotud parameetritele. Kandesartaan põhjustas punaverenäitajate (erütrotsüüdid, hemoglobiinisisaldus ja hematokrit) langust. Kandesartaani poolt põhjustatud toime neerudele (nt interstitsiaalne nefriit, neerutorukeste distensioon ja basofiilsus; plasma kusiaine- ja kreatiniinisisalduse tõus) võib olla teisene ning põhjustatud kandesartaani vererõhku langetavast toimest, mis põhjustas neerude perfusioonihäire. Lisaks sellele põhjustas kandesartaan ka jukstaglomerulaarrakkude hüperplaasiat/hüpertroofiat. Need muutused leiti olevat põhjustatud kandesartaani farmakoloogilisest toimest. Inimesel kasutatavate kandesartaani raviannuste puhul ei ole neerude jukstaglomerulaarrakkude hüperplaasia/hüpertroofia oluline. Puuduvad tõendid kandesartaani kartsinogeensuse kohta. Andmed in vivo ja in vitro mutageensuse uuringutest näitavad, et kliinilisel kasutamisel ei ole kandesartaanil mutageenset ega klastogeenset toimet.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Hüdroksüpropüültselluloos Laktoosmonohüdraat Kroskarmelloosnaatrium Maisitärklis Trietüültsitraat Magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PE/PVDC//Al blistrid Pakendi suurus: 14, 28, 30, 56, 84, 90, 91 või 98 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Zentiva k.s. U kabelovny 130

102 37 Praha 10

Dolni Mecholupy Tšehhi

8. MÜÜGILOA NUMBER

847914

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 27.06.2014 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 26.06.2019

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Mai 2025