Venlafaxine elvim – infoleht ja ravimi omaduste kokkuvõte

Näidustus: Depressioon. Depressiooni retsidiivide profülaktika. Sotsiaalärevushäire.

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Venlafaxine ELVIM, 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid Venlafaxine ELVIM, 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
• Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile

kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.

• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib

olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Venlafaxine ELVIM ja milleks seda kasutatakse

Venlafaxine ELVIM on antidepressant, mis kuulub serotoniini ja norepinefriini tagasihaarde inhibiitoriteks (SNRI’d) nimetatavate ravimite rühma. Selle rühma ravimeid kasutatakse depressiooni ja sotsiaalärevushäire raviks. Seda sellepärast, et inimestel, kes on depressioonis ja/või ärevuses, on ajus madalam serotoniini ja noradrenaliini tase. Pole täiesti selge, kuidas antidepressandid täpselt töötavad, aga nad võivad olla abiks, tõstes serotoniini ja noradrenaliini sisaldust ajus.

Venlafaxine ELVIM on täiskasvanute depressiooniravim. Venlafaxine ELVIM’t kasutatakse ka täiskasvanutel sotsiaalärevushäire ravis (hirm sotsiaalsete olukordade ees ja nende vältimise katsed). Depressiooni ja sotsiaalärevushäire õigel ravil on tähtis roll teie paranemisel. Mitteravimise korral ei pruugi teie seisund paraneda ja võib muutuda tõsisemaks ja raskemini ravitavaks.

2. Mida on vaja teada enne Venlafaxine ELVIM’i võtmist

Ärge võtke Venlafaxine ELVIM’t:

• kui olete venlafaksiini või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes

allergiline.

• kui te samal ajal võtate või olete viimase 14 päeva jooksul võtnud ravimeid, mida nimetatakse

monoaminooksüdaasi inhibiitoriteks (MAOI’d) ja mida kasutatakse depressiooni või Parkinsoni tõve ravis. Pöördumatu toimega MAOI’de võtmine koos teiste ravimitega, s.h Venlafaxine ELVIM, võib põhjustada tõsiseid või isegi eluohtlikke kõrvaltoimeid. Samuti peate te ootama vähemalt 7 päeva pärast Venlafaxine ELVIM’i võtmise lõpetamist, enne kui te võite võtta MAOI’sid (vt lõigud „Serotoniinisündroom” ja „Muud ravimid ja Venlafaxine ELVIM”). Hoiatused ja ettevaatusabinõud Kui midagi alltoodust kehtib teie kohta pidage nõu oma arstiga enne Venlafaxine ELVIM’i võtmist:

• kui te võtate teisi ravimeid, mis koos Venlafaxine ELVIM’ga võetuna võivad suurendada riski

serotoniinisündroomi tekkeks (vt lõik „Muud ravimid ja Venlafaxine ELVIM”).

• kui teil on silmaprobleeme, nt teatud liiki glaukoom (silmasisese rõhu suurenemine).

• kui teil on esinenud kõrget vererõhku.
• kui teil on esinenud südameprobleeme.
• kui teil on esinenud krampe.
• kui teil on esinenud vere naatriumitaseme langust (hüponatreemia).
• kui teil on kalduvus „sinikate“ või kergesti ilmnevate verejooksude tekkeks (on esinenud

veritsushäired) või kui te võtate ravimeid, mis võivad suurendada veritsusriski, nt varfariin (kasutatakse trombide tekke ennetamiseks) või kui olete rase (vt „Rasedus“).

• kui teil või kellelgi teie perest on olnud maniat või bipolaarset häiret (ülierutunud või eufooriline

olek).

• kui teil on esinenud agressiivset käitumist.

Venlafaxine ELVIM võib põhjustada rahutusseisundit või võimetust rahulikult paigal püsida. Kui see juhtub teiega, rääkige sellest oma arstile.

Ärge jooge ravi ajal Venlafaxine ELVIM’iga alkoholi, sest see võib põhjustada äärmuslikku väsimust ja viia teadvuse kaotuseni. Samaaegne kasutamine alkoholi ja/või teatud ravimitega võib depressiooni- ja muude haigusseisundite, nt ärevushäire sümptomeid süvendada.

Enesetapumõtted ja depressiooni või ärevushäire süvenemine Kui teil on depressioon ja/või ärevushäired, võivad teil mõnikord tekkida enesevigastamise- või enesetapumõtted. Need võivad tekkida sagedamini, kui te hakkate võtma esimest korda antidepressante, sest need ravimid nõuavad toimimiseks aega, tavaliselt umbes kaks nädalat, kuid vahel kauem.

Teil võivad sellised mõtted tõenäolisemalt tekkida:

• kui olete varem mõelnud enesetapule või enesevigastamisele.
• kui olete noor täiskasvanu. Informatsioon kliinilistest uuringutest on näidanud suurenenud

suitsidaalse käitumise riski psühhiaatriliste häiretega noortel täiskasvanutel (alla 25-aastased), keda raviti antidepressandiga.

Kui teil tekib enesevigastamise- või suitsiidimõtteid mistahes ajal, võtke ühendust oma arstiga või minge otsekohe haiglasse. Teil võib abi olla sõbrale või sugulasele rääkimisest, et olete depressioonis või kannatate ärevushäire all ning paluda neil seda infolehte lugeda. Te võite paluda neil öelda, kui nende arvates teie depressioon või ärevushäire halveneb või kui nad on mures muutuste pärast teie käitumises.

Suukuivus 10 % venlafaksiiniga ravitud patsientidest on teatatud suukuivusest. See võib suurendada riski kaariese tekkeks. Seega peate te hoolitsema oma hammaste hügieeni eest. Suhkurtõbi Venlafaxine ELVIM võib muuta teie vere suhkrusisaldust. Seetõttu tuleb teie suhkurtõvevastaste ravimite annuseid võib-olla kohandada.

Ravimid nagu Venlafaxine ELVIM (SSRI/SNRI) võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häirete sümptomeid (vt lõik 4). Mõnikord on need sümptomid püsinud pärast ravi lõpetamist.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel Venlafaxine ELVIM’t ei tohi üldjuhul kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimiseks. Lisaks tuleb arvestada, et alla 18-aastastel lastel esineb sellesse rühma kuuluvate ravimite kasutamisel suurenenud risk kõrvaltoimete, nagu näiteks enesetapukatse, suitsiidimõtted ja vaenulikkus (peamiselt vägivaldsus, vastanduv käitumine ja viha) tekkeks. Sellele vaatamata võib arst Venlafaxine ELVIM’i määrata ka alla 18-aastasele patsiendile, kui ta leiab, et see on patsiendi parimates huvides. Kui arst on Venlafaxine ELVIM’i välja kirjutanud alla 18-aastasele isikule ja te soovite seetõttu temaga nõu

pidada, pöörduge uuesti arsti poole. Peate informeerima oma arsti, kui alla 18-aastasel Venlafaxine ELVIM’t kasutaval patsiendil tekib või süveneb mõni ülalloetletud kõrvaltoimetest. Samuti ei ole sellel vanusegrupil veel tõestatud Venlafaxine ELVIM’i kasutamise pikaajalist ohutust kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Muud ravimid ja Venlafaxine ELVIM Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid. Teie arst otsustab, kas te tohite võtta Venlafaxine ELVIM’t koos teiste ravimitega.

Ärge alustage või lõpetage muude ravimite, s.h selliste, mis on ostetud ilma retseptita ja loodustoodete võtmist, ilma eelnevalt oma arstilt või apteekrilt nõu küsimata.

• Monoaminooksüdaasi inhibiitoreid, mida kasutatakse depressiooni või Parkinsoni tõve raviks, ei

tohi võtta koos Venlafaxine ELVIM‘ga. Rääkige oma arstiga, kui te olete võtnud neid ravimeid viimase 14 päeva jooksul (MAOI’d, vt lõik „Mida on vaja teada enne Venlafaxine ELVIM’i võtmist”)..

• Serotoniinisündroom:

Potentsiaalselt eluohtlik seisund serotoniinisündroom või maliigse neuroleptilise sündroomi (MNS) sarnane reaktsioon (vt lõik „Võimalikud kõrvaltoimed”) võivad ilmneda venlafaksiiniga ravi ajal, eriti kasutamisel koos teiste ravimitega. Sellised ravimid võivad nt olla:

• triptaanid (migreeni raviks)
• antidepressandid, nt moklobemiid, tranüültsüpromiin, tsitalopraam, estsitalopraam, fluoksetiin, fluvoksamiin, paroksetiin, sertraliin, duloksetiin, venlafaksiin, amitriptüliin, doksepiin või trimipramiin. Need ravimid võivad tekitada ravimiga Venlafaxine ELVIM koostoimeid ja teil võivad esineda sellised sümptomid nagu lihaste, sh silma liigutavate lihaste tahtmatud korrapärased kokkutõmbed, ärritus, hallutsinatsioonid, kooma, liighigistamine, värin, võimendunud refleksid, suurenenud lihasepinge, kehatemperatuur üle 38 °C. Kui teil esineb selliseid sümptomeid, pöörduge oma arsti poole
• antibiootikumi linesoliidi sisaldavad ravimid (kasutatakse infektsioonide korral)
• moklobemiidi, pöörduva toimega MAOI’d, sisaldavad ravimid (depressiooniravimid)
• sibutramiini sisaldavad ravimid (kasutatakse kehakaalu alandamiseks)
• tramadooli või buprenorfiini sisaldavad ravimid (valuvaigistid)
• metüleensinist sisaldavad ravimid (kasutatakse veres suurenenud methemoglobiini taseme raviks)
• liht-naistepuna sisaldavad tooted (ehk Hypericum perforatum, looduslik või taimne preparaat, mida kasutatakse kerge depressiooni korral)
• trüptofaani sisaldavad ravimid (kasutatakse unehäirete ja depressiooni korral)
• antipsühhootikumid (kasutatakse sellise haiguse raviks, mille sümptomiteks on asjade nägemine või tundmine, mida pole olemas, ekslik veendumus, ebatavaline kahtlustavus, ebaselge mõttekäik ja endasse sulgumine).

Serotoniinisündroomi ilmingud ja sümptomid võivad kujutada endast kombinatsiooni järgnevast: rahutus, hallutsinatsioonid, koordinatsioonivõime kadumine, kiire pulss, kehetemperatuuri tõus, kiired muutused vererõhus, üliaktiivsed refleksid, kõhulahtisus, kooma, iiveldus, oksendamine.

Serotoniinisündroom võib oma kõige raskemal kujul sarnaneda maliigsele neuroleptilisele sündroomile (MNS). MNS-i sümptomid võivad olla palavik, südame kiirenenud löögisagedus, higistamine, raskekujuline lihaskangus, segasusseisund, lihasensüümide suurenenud aktiivsus(määratakse veretestidega). Teavitage kohe oma arsti või pöörduge lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda, kui te kahtlustate endal serotoniinisündroomi.

Järgnevad ravimid võivad samuti toimida koos Venlafaxine ELVIM’ga ja neid tuleb kasutada ettevaatusega. On väga tähtis, et te mainiksite oma arstile või apteekrile, kui te võtate ravimeid, mis sisaldavad:

• ketokonasooli (seentevastane ravim)
• haloperidooli või risperidooni (psühhiaatriliste seisundite raviks)
• metoprolooli (beetablokaator kõrge vererõhu ja südameprobleemide korral).

Venlafaxine ELVIM koos toidu, joogi ja alkoholiga Venlafaxine ELVIM’t tuleb võtta koos toiduga (vt lõik 3„Kuidas Venlafaxine ELVIM’t võtta”). Ärge jooge ravi ajal Venlafaxine ELVIM’iga alkoholi. Samaaegne kasutamine alkoholiga võib põhjustada äärmuslikku väsimust ja viia teadvuse kaotuseni ning võib süvendada depressiooni- ja muude haigusseisundite, nt ärevushäire sümptomeid.

Rasedus, imetamine ja viljakus Öelge oma arstile, kui te olete rase või plaanite rasestuda. Te tohite Venlafaxine ELVIM’t kasutada ainult pärast arstipoolset võimalike riskide ja kasude hindamist sündimata lapsele.

Informeerige kindlasti oma ämmaemandat ja/või arsti, et kasutate Venlafaxine ELVIM’t. Kasutades raseduse ajal sarnaseid ravimeid (SSRI’d), võib suureneda imikute risk tõsise seisundi tekkeks, mida nimetatakse vastsündinu püsivaks pulmonaalseks hüpertensiooniks (PPHN), mis põhjustab lapse kiiremat hingamist ning naha muutumist sinakaks. Need sümptomid ilmnevad tavaliselt esimese 24 tunni jooksul pärast lapse sündi Kui teie lapsel on sellised sümptomid, peate koheselt võtma ühendust oma ämmaemanda ja/või arstiga.

Kui te võtate seda ravimit raseduse ajal, võib teie lapsel pärast sündimist lisaks hingamisraskusele esineda toitumisprobleeme. Kui teie lapsel on sünnijärgselt sellised sümptomid ja te olete mures, võtke oma arsti ja/või ämmaemandaga nõu saamiseks ühendust.

Kui võtate Venlafaxine ELVIM raseduse lõpus, võib suureneda risk tugevaks vaginaalseks veritsuseks vahetult pärast sünnitamist, eriti kui teil on varasemalt olnud veritsushäireid. Teie arst või ämmaemand peavad nõu andmiseks teadma, et olete võtnud Venlafaxine ELVIM.

Venlafaxine ELVIM eritub rinnapiima. On risk toimete avaldumiseks lapsel. Seega peate te arutama oma arstiga ja ta otsustab, kas te peate katkestama rinnaga toitmise või Venlafaxine ELVIM’i ravi.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Ärge juhtige autot ega kasutage tööriistu või masinaid, kuni te ei tea, kuidas Venlafaxine ELVIM teile mõjub.

3. Kuidas Venlafaxine ELVIM’t võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Tavaline soovituslik algannus depressiooni ja sotsiaalärevushäire raviks on 75 mg ööpäevas. Teie arst võib annust järk-järgult suurendada ja kui vajalik, siis isegi kuni maksimaalse annuseni 375 mg ööpäevas depressiooni raviks. Kui teil ravitakse paanikahäiret, alustab arst väiksemast annusest (37,5 mg) ja suurendab siis annust järk-järgult. Sotsiaalärevushäire puhul on suurim ööpäevane annus 225 mg.

Võtke Venlafaxine ELVIM’t iga päev ligikaudu samal ajal, kas hommikul või õhtul. Kapslid tuleb alla neelata tervena, koos piisava vedelikuga ja mitte avada, purustada, närida ega lahustada.

Venlafaxine ELVIM’t tuleb võtta koos toiduga.

Kui teil on maksa- või neeruprobleeme, rääkige sellest oma arstiga, kuna teie Venlafaxine ELVIM annus võib sel juhul olla erinev. Ärge lõpetage Venlafaxine ELVIM’i võtmist ilma eelnevalt arstiga konsulteerimata (vt lõik „Kui te lõpetate Venlafaxine ELVIM võtmise”).

Kui teil on tunne, et Venlafaxine ELVIM‘i toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga

Kui te võtate Venlafaxine ELVIM’t rohkem kui ette nähtud Kui te olete võtnud määratud annusest rohkem Venlafaxine ELVIM’t, pöörduge koheselt oma arsti või apteekri poole. Üleannustamine võib olla eluohtlik, eriti samaaegsel kasutamisel alkoholi ja/või teatud ravimitega (vt „Muud ravimid ja Venlafaxine ELVIM“). Võimaliku üleannustamise sümptomid võivad olla kiire pulss, teadvuse häired (unisusest kuni koomani), ähmane nägemine, krambid ja oksendamine.

Kui te unustate Venlafaxine ELVIM’t võtta Kui te unustate annust võtta, võtke see niipea, kui teile meenub. Kui on siiski juba lähedal järgmise annuse aeg, jätke unustatud annus vahele ja võtke tavapärane annus. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Venlafaxine ELVIM’i võtmise Ärge lõpetage ravimi võtmist või vähendage annust ilma oma arsti soovituseta, isegi juhul, kui te end paremini tunnete. Kui teie arst arvab, et te ei vaja enam Venlafaxine ELVIM’t, palub ta teil annust enne ravikuuri täielikku lõpetamist aeglaselt vähendada. Teadaolevalt ilmnevad Venlafaxine ELVIM’i võtmise lõpetanud inimestel kõrvaltoimed, eriti siis, kui Venlafaxine ELVIM võtmine lõpetatakse ootamatult või kui annust vähendatakse liiga kiiresti. Mõned patsiendid võivad kogeda sümptomeid, nagu väsimus, pearinglus, uimasus, peavalu, unetus, luupainajad, suukuivus, söögiisu kadumine, iiveldus, kõhulahtisus, närvilisus, erutuvus, segasus, helin kõrvus, torkiv või harvemini elektrišoki tunne, nõrkus, higistamine, krambid või gripilaadsed sümptomid.

Teie arst soovitab teile, kuidas te peaksite järk-järgult Venlafaxine ELVIM’i ravi lõpetama. Kui teil tekivad need või mõned muud sümptomid, mis on murettekitavad, küsige nõu oma arsti käest.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Kui juhtub mõni järgnevast, ärge võtke rohkem Venlafaxine ELVIM’t.. Pöörduge koheselt oma arsti poole või lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda.

• pigistustunne rinnus, kähisev hingamine, neelamis- või hingamisraskused
• näo, kõri, käte või jalgade turse
• närvilisus- või ärevustunne, pearinglus, tuikav tunne, äkiline nahapunetus ja/või kuumatunne
• raskekujuline nahalööve, sügelus või nõgestõbi (nahapinnast kõrgemad punased või kahvatud

laigud, mis tihti sügelevad)

• serotoniinisündroomi nähud ja sümptomid, milleks võivad olla rahutus, hallutsinatsioonid,

koordinatsiooni kadumine, südame kiire löögisagedus, palavik, kiired vererõhu muutused, üliaktiivsed refleksid, kõhulahtisus, kooma, iiveldus, oksendamine. Serotoniinisündroom võib oma kõige raskemal kujul sarnaneda maliigsele neuroleptilisele sündroomile (MNS). MNS-i sümptomid võivad olla palavik, südame kiirenenud löögisagedus,

higistamine, raskekujuline lihaskangus, segasusseisund, lihasensüümide suurenenud aktiivsus (määratav vereanalüüsis). Teised kõrvaltoimed, millest peate oma arstile rääkima, on:

• köha, vilistav hingamine, hingeldus ja palavik
• must (tõrvataoline) väljaheide või vere esinemine väljaheites
• kollane nahk või silmad, sügelus või uriini tume värvus, mis võib viidata maksapõletikule

(hepatiit)

• südameprobleemid, nagu kiire või ebakorrapärane pulss, vererõhu tõus
• silmaprobleemid, nagu ähmane nägemine ja laienenud pupillid
• närviprobleemid, nagu pearinglus, torkimistunne, liikumishäired, krambid
• psühhiaatrilised häired, nagu hüperaktiivsus ja eufooria,

ravimi ärajätunähud (vt lõik „Kuidas Venlafaxine ELVIM’t võtta”, „Kui te lõpetate Venlafaxine ELVIM’i võtmise“)

• veritsusaja pikenemine – kui te lõikate endale sisse või vigastate end, võib veritsemine kesta

pikemalt kui tavaliselt.

Täielik kõrvaltoimete loetelu

Väga sage (esineb rohkem kui ühel kasutajal 10-st)

• Pearinglus, peavalu.
• Iiveldus, suukuivus.
• Higistamine (sealhulgas öine higistamine).

Sage (esineb ühel kuni 10 kasutajal 100-st)

• Vähenenud söögiisu, kõhukinnisus, oksendamine, kõhulahtisus.
• Enesest ja reaalsusest võõrdumise (või eraldumise) tunne, närvilisus, segasus, häirivad unenäod, unetus.
• Unisus, treemor, „sipelgate jooksmise” tunne, suurenenud lihastoonus.
• Kohin kõrvus (tinnitus).
• Vererõhu tõus, nahaõhetus, südamepekslemine (palpitatsioonid).
• Urineerimise sagenemine, raskused uriini väljutamisel.
• Vähenenud libiido, ebanormaalne ejakulatsioon/orgasm (mehed), orgasmi puudumine, erektsioonihäire (impotensus).
• Menstruaaltsükli häired, näiteks suurenenud või ebaregulaarne veritsus.
• Nõrkus (asteenia), väsimus, külmavärinad.
• Nägemishäired, sealhulgas ähmane nägemine, pupillide laienemine, silmade suutmatus automaatselt muuta fookust kaugemal olevatest objektidest lähemal olevateni.
• Haigutamine.
• Kolesteroolisisalduse tõus.

Aeg-ajalt (esineb ühel kuni 10 kasutajal 1000-st)

• Hallutsinatsioonid, reaalsusest võõrdumise (või eraldumise) tunne, rahutus, orgasmihäired (naised), tunnete või emotsioonide puudumine, ülierutuse tunne, hammaste kiristamine.
• Rahutuse tunne või võimetus istuda või seista paigal, minestus, lihaste tahtmatud liigutused, koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired, maitsetundlikkuse muutus.
• Südame kiirenenud löögisagedus, pearinglustunne (eriti kiirel püstitõusmisel).
• Õhupuudus.
• Vere oksendamine, must tõrvataoline väljaheide või vere esinemine väljaheites, mis võib viidata sisemisele verejooksule.
• Üldine nahaturse, eriti näo-, suu-, keele-, kurgupiirkonnas või kätel ja jalgadel ja/või võib esineda sügelev lööve (nõgestõbi), ülitundlikkus päikesekiirguse suhtes, verevalumid,, juuste väljalangemine, nahalööve.
• Võimetus väljutada uriini.
• Kehakaalu suurenemine, kehakaalu langus.

Harv (esineb ühel kuni 10 kasutajal 10 000-st)

• Krambid või krambihood.
• Võimetus kontrollida urineerimist.
• Üliaktiivsus, mõttekäigu kiirus ja vähenenud unevajadus (mania).

Teadmata esinemissagedus

• Vereliistakute vähenenud arv veres, mis võib viia verevalumite või veritsuste tekke suurenemiseni, verehäired, mis võivad viia suurenenud infektsiooniriskini.
• Sügelus, kollane nahk või silmad, uriini tume värvus või gripilaadsed sümptomid, mis võivad viidata maksapõletikule (hepatiit), kerged muutused maksaensüümide aktiivsuses veres.
• Liigne veetarbimine (tuntud kui antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom).
• Vere naatriumisisalduse langus.
• Enesetapumõtted ja –käitumine; enesetapumõtete ja –käitumise juhtudest on teatatud venlafaksiinravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist (vt lõik 2 „Mida on vaja teada enne Venlafaxine ELVIM võtmist“).
• Ebanormaalne rinnapiima teke.
• Kehatemperatuuri tõus koos lihasjäikusega, segasus või erutatus ja higistamine või kontrollimatud lihastõmblused, mis võivad olla tõsise seisundi, mida nimetatakse maliigseks neuroleptiliseks sündroomiks, sümptomid, eufooriline meeleolu, uimasus, püsivalt kiired silmade liigutused, kohmakus, rahutus, purjusoleku tunne, higistamine või lihasjäikus, mis on serotoniinisündroomi sümptomid, lihasjäikus, -spasmid ja lihaste tahtmatud liigutused.
• Desorientatsioon ja segasus, millega sageli kaasnevad hallutsinatsioonid (deliirium).
• Tugev silmavalu ja vähenenud või hägustunud nägemine.
• Vererõhu langus, südame muutunud, kiire või ebaregulaarne löögisagedus, mis võib viia minestamiseni, ootamatu veritsus, nt veritsevad igemed, vere esinemine uriinis või vere oksendamine, või äkki tekkinud verevalumid või katkenud veresooned (katkenud veenid).
• Köha, vilistav hingamine, hingeldus ja kõrge palavik, mis on valgeliblede taseme tõusuga seotud kopsupõletiku (pulmonaalne eosinofiilia) sümptomid.
• Tugevad kõhu- või seljavalud (mis võivad viidata tõsisele soole-, maksa- või kõhunäärmehäirele).
• Nahalööve, mis võib põhjustada naha tugevat villidega kattumist ja koorumist, sügelus, kerge lööve.
• Seletamatu lihasvalu, hellus või nõrkus (rabdomüolüüs).
• Näo- või keeleturse, hingamisraskus või hingeldus, sageli koos nahalööbega (see võib olla tõsine allergiline reaktsioon).
• Peapööritus (vertiigo).
• Tugev vaginaalne veritsus vahetult pärast sünnitust (sünnitusjärgne hemorraagia), vt rohkem teavet lõik 2 „Rasedus“.

Venlafaxine ELVIM võib mõnikord põhjustada soovimatuid kõrvaltoimeid, milleks te valmis ei ole, nagu nt vererõhu tõus või ebaloomulik pulss, kerged muutused verepildis või maksaensüümide, naatriumi või kolesterooli tasemes. Veel võib Venlafaxine ELVIM harva vähendada vere trombotsüütide hulka, mis suurendab sinikate tekke ja veritsuse riski. Sellepärast võib teie arst soovida teile aeg-ajalt teha vereproove, eriti juhul, kui te võtate Venlafaxine ELVIM’t pikemat aega. Kõrvaltoimetest teavitamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Venlafaxine ELVIM’t säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale. Hoida temperatuuril kuni 30ºC .

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas visata ära ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Venlafaxine ELVIM sisaldab

• Toimeaine on venlafaksiin. Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab kas 75 mg või 150 mg venlafaksiini, venlafaksiinvesinikkloriidina.
• Abiained on:

75 mg toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel: Kapsli sisu: hüpromelloos, ammooniummetakrülaadi kopolümeer (tüüp B), naatriumlaurüülsulfaat, magneesiumstearaat. Kate: aluseline butüülmetakrülaatkopolümeer 12,5 %. Kapsli kest: želatiin, titaandioksiid (E 171), punane raudoksiid (E 172). Trükitint: šellak, must raudoksiid (E 172), propüleenglükool (E 1520).

150 mg toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel: Kapsli sisu: hüpromelloos, ammooniummetakrülaadi kopolümeer (tüüp B), naatriumlaurüülsulfaat, magneesiumstearaat. Kate: aluseline butüülmetakrülaadi kopolümeer 12,5 %. Kapsli kest: želatiin, titaandioksiid (E 171), erütrosiin (E 127), indigokarmiin (E 132). Trükitint: šellak, must raudoksiid (E 172), propüleenglükool (E 1520).

Kuidas Venlafaxine ELVIM välja näeb ja pakendi sisu 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel: ihuvärvi läbipaistmatud kõvad želatiinkapslid (suurus 0), mis sisaldavad kahte ümmargust kaksikkumerat õhukese polümeerikattega tabletti. 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel: sarlakpunased läbipaistmatud kõvad želatiinkapslid (suurus 00), mis sisaldavad kolme ümmargust kaksikkumerat õhukese polümeerikattega tabletti.

75 mg: 28, 30 või 100 kapslit 150 mg: 28, 30 või 100 kapslit

Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja: SIA ELVIM Kurzemes pr.3G Riga, LV-1067 Läti Tootja: Pharmathen S.A., Dervenakion 6, 15351, Pallini, Attiki , Kreeka

See ravimpreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides järgmiste nimetustega: Eesti Venlafaxine ELVIM

Kreeka Melocin (75 mg, 150 mg) Island Venlafaxine Alvogen

Infoleht on viimati uuendatud juunis 2023

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Venlafaxine ELVIM, 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid Venlafaxine ELVIM, 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab venlafaksiinvesinikkloriidi koguses, mis vastab 75 mg või 150 mg venlafaksiinile. INN: Venlafaxinum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel.

Venlafaxine ELVIM , 75 mg: ihuvärvi läbipaistmatud kõvad želatiinkapslid (suurus 0), mis sisaldavad kahte ümmargust kaksikkumerat õhukese polümeerikattega tabletti. Venlafaxine ELVIM, 150 mg: sarlakpunased läbipaistmatud kõvad želatiinkapslid (suurus 00), mis sisaldavad kolme ümmargust kaksikkumerat õhukese polümeerikattega tabletti.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon.

Depressiooni retsidiivide profülaktika.

Sotsiaalärevushäire.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Depressioon Soovitatav algannus venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi kasutamisel on 75 mg manustatuna üks kord ööpäevas. Patsientidel, kelle ravivastus algse 75 mg annusega jääb ebapiisavaks, võib kasulikuks osutuda annuse suurendamine maksimaalselt kuni 375 mg/päevas. Annuseid võib suurendada ligikaudu 2-nädalaste või pikemate intervallidega. Kui see on sümptomite raskuse tõttu kliiniliselt põhjendatud, võib annust suurenda ka lühemate ajavahemike järel, kuid mitte alla 4-päevaste intervallidega.

Annusest sõltuvate kõrvaltoimete tekkeohu tõttu tohib annuseid suurendada ainult pärast patsiendi seisundi hoolikat kliinilist hindamist (vt lõik 4.4). Tuleb säilitada väikseim efektiivne annus.

Patsientide ravi peab kestma piisava aja, tavaliselt mitu kuud või kauem. Iga patsiendi puhul tuleb ravi regulaarselt üle vaadata. Depressiooni kordumise ärahoidmiseks võib osutuda vajalikuks ka pikemaajaline ravi. Enamusel juhtudel on profülaktikaks kasutav annus sama, mida kasutatakse ägeda depressiooni ravis.

Antidepressantide kasutamist peab jätkama vähemalt kuue kuu jooksul pärast remissiooni. Sotsiaalärevushäire Soovitatav algannus venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi kasutamisel on 75 mg manustatuna üks kord ööpäevas. Puuduvad andmed, et annuste suurendamisel ravitoime paraneks.

Patsientidel, kellel adekvaatset ravivastust algannusega 75 mg/päevas ei saavutata, võib kaaluda annuse suurendamist maksimaalselt 225 mg/päevas. Annuseid tohib suurendada 2-nädalaste või suuremate intervallidega.

Annusest sõltuvate kõrvaltoimete tekke ohu tõttu tohib annuseid suurendada ainult pärast patsiendi seisundi hoolikat kliinilist hindamist (vt lõik 4.4). Tuleb säilitada väikseim efektiivne annus.

Ravi peab kestma piisava aja, tavaliselt mitmeid kuid või isegi kauem. Iga üksikpatsiendi ravi tuleb regulaarselt üle vaadata.

Kasutamine eakatel patsientidel Venlafaksiini annuse spetsiaalset kohandamist ainuüksi patsiendi vanusest lähtudes ei peeta vajalikuks. Siiski on eakate ravimisel vajalik ettevaatus (nt neerufunktsiooni võimaliku häirumise tõttu, eaga kaasuvate muutuste tõttu mediaatorite tundlikkuses ja afiinsuses). Alati tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust ning patsiente annuse suurendamise vajadusel hoolikalt jälgida.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel Venlafaksiini ei soovitata kasutada lastel ega noorukitel.

Kontrollitud kliinilistes uuringutes depressiooniga lastel ja noorukitel ei ole õnnestunud efektiivsust näidata ning need ei toeta venlafaksiini kasutamist nendel patsientidel (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Venlafaksiini efektiivsust ja ohutust kasutamisel teistel näidustustel lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole kindlaks tehtud.

Kasutamine maksakahjustusega patsientidel Kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleks üldiselt kaaluda annuse vähendamist 50% võrra. Samas võib kliirensi indiviididevahelise varieeruvuse tõttu olla soovitatav annuste individuaalne määramine.

Raske maksakahjustusega patsientide kohta on piiratud hulgal andmeid. Soovitav on olla ettevaatlik ning tuleks kaaluda annuse vähendamist rohkem kui 50% võrra. Raske maksakahjustusega patsientide ravimisel tuleks kaaluda potentsiaalse kasu ja riski suhet. Kasutamine neerukahjustusega patsientidel Kuigi patsientidel, kelle glomerulaarfiltratsiooni kiirus (GFR) on 30...70 ml/min, ei ole vajalik annuse kohandamine, on soovitav ettevaatus. Hemodialüüsi vajavate patsientide ja raske neerukahjustusega patsientide (GFR < 30 ml/min) puhul tuleks annust vähendada 50% võrra. Kliirensi indiviididevahelise varieeruvuse tõttu võib nende patsientide jaoks olla soovitav annuste individuaalne määramine.

Ärajätusümptomid venlafaksiini kasutamise lõpetamisel Tuleb vältida ravikuuri järsku lõpetamist. Venlafaksiinravi lõpetamisel tuleb annust järk-järgult vähendada vähemalt ühe- kuni kahenädalase perioodi vältel, et vähendada ärajätureaktsioonide tekke riski (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui annuse vähendamise või ravi lõpetamise järgselt tekivad talumatuse sümptomid, võib kaaluda ravi jätkamist viimati määratud annusega. Seejärel võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid aeglasemalt.

Suukaudne.

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavaid kapsleid soovitatakse võtta koos toiduga, iga päev ligikaudu samal ajal. Kapslid tuleb koos vedelikuga tervelt alla neelata, neid ei tohi poolitada, purustada, närida ega lahustada. Venlafaksiini toimeainet vahetult vabastavate tablettidega ravi saavate patsientide puhul võib üle minna venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavatele kapslitele, kasutades lähimat ekvivalentset ööpäevast annust. Näiteks võib venlafaksiini toimeainet vahetult vabastavate tablettide annuselt 37,5 mg kaks korda ööpäevas üle minna venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavatele kapslitele annusega 75 mg üks kord ööpäevas. Vajalikuks võib osutuda annuse individuaalne kohandamine.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Samaaegne ravi koos pöördumatu toimega monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitoritega on vastunäidustatud serotoniini sündroomi tekke riski tõttu, mille sümptomiteks on näiteks agiteeritus, treemor ja hüpertermia. Venlafaksiini kasutamist ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega MAO inhibiitoritega.

Venlafaksiini kasutamine tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega MAO inhibiitoritega (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga. Risk püsib kuni märgatava remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks venlafaksiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või –katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebo-kontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga. Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, eriti kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelevalve, seda eriti ravi alguses ja pärast annuse muutmist. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel Venlafaxine ELVIM’t ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimiseks. Kliinilistes uuringutes on antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel esinenud platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsidaalset käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliinilise seisundi tõttu on siiski otsustatud ravi

määrata, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite ilmnemise osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalisest mõjust laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule. Serotoniinisündroom Venlafaksiini ja muude serotonergiliste ainete, nt MAO inhibiitorite, selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite, serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite või tritsükliliste antidepressantide samaaegne manustamine võib põhjustada serotoniinisündroomi, mis on potentsiaalselt eluohtlik seisund (vt lõik 4.5). Kui ravi muude serotonergiliste ainetega on kliiniliselt põhjendatud, on soovitatav patsienti hoolikalt jälgida, eelkõige ravi alguses ja annuse suurendamisel. Serotoniinisündroomi sümptomid võivad olla vaimse seisundi muutused, autonoomne ebastabiilsus, neuromuskulaarsed häired ja/või seedetrakti sümptomid. Serotoniinisündroomi kahtluse korral tuleb olenevalt sümptomite raskusest kaalutleda annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Venlafaksiini kooskasutamine serotoniini prekursoritega (nt trüptofaani asendajad) ei ole soovitatav.

Suletudnurga glaukoom Venlafaksiinraviga seoses võib tekkida müdriaas. Silma siserõhu tõusuga patsiente või ägeda suletudnurga glaukoomi (kinnise nurga glaukoom) tekke riskiga patsiente soovitatakse hoolikalt jälgida.

Vererõhk Venlafaksiinraviga seoses on sageli kirjeldatud annusest sõltuvat vererõhu tõusu. Mõningatel juhtudel on turuletulekujärgsete andmete põhjal kirjeldatud olulist vererõhu tõusu, mis on vajanud viivitamatut ravi. Enne ravi alustamist tuleb kõiki patsiente hoolikalt kontrollida kõrgvererõhutõve suhtes ning olemasolev hüpertensioon peab olema kontrolli alla saadud. Vererõhku tuleb kontrollida perioodiliselt, pärast ravi alustamist ja annuse muutmise järel. Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kellel vererõhu tõus võib halvendada olemasolevaid seisundeid, nt kardiaalse funktsiooni kahjustusega patsiendid.

Südame löögisagedus Südame löögisagedus võib tõusta, eriti suuremate annuste puhul. Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kellel südame löögisageduse tõus võib halvendada olemasolevaid seisundeid.

Südamehaigus ja rütmihäire risk Venlafaksiini ei ole uuritud hiljutise müokardiinfarkti või ebastabiilse südamehaigusega patsientidel. Seetõttu tuleb ravimit nendel patsientidel kasutada ettevaatusega.

Turuletulekujärgsete andmete põhjal on venlafaksiini kasutamisel kirjeldatud surmaga lõppevaid südame rütmihäireid, eriti üleannustamise korral. Enne venlafaksiini väljakirjutamist patsientidele, kellel on kõrge risk tõsise südame rütmihäire tekkeks, tuleb hinnata riski ja kasu vahelist tasakaalu. Krambid Venlafaksiiniga ravimisel võivad tekkida krambid. Nagu kõiki antidepressante, tuleb venlafaksiini kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krampe ning vastavaid patsiente tuleb hoolikalt jälgida. Kõikidel patsientidel, kellel tekivad krambid, tuleb ravi katkestada.

Hüponatreemia Venlafaksiini kasutamisel võivad esineda hüponatreemia ja/või antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomi (SIADH) juhtumid. Kõige sagedamini on neid kirjeldatud vedelikupuudusega või dehüdreeritud patsientidel. Nende juhtumite esinemise risk võib olla suurem eakatel patsientidel, diureetikume võtvatel patsientidel ning patsientidel, kes on mingil muul põhjusel kaotanud vedelikku.

Ebanormaalne veritsus

Serotoniini tagasihaaret inhibeerivad ravimid võivad põhjustada trombotsüütide funktsiooni halvenemist. Venlafaksiini võtvatel patsientidel võib olla suurem risk naha ja limaskestade veritsuse, sealhulgas seedetrakti verejooksu tekkeks. Sarnaselt teiste serotoniini tagasihaarde inhibiitoritega tuleb venlafaksiini kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on eelsoodumus veritsuste tekkeks, sh antikoagulante ja trombotsüütide inhibiitoreid saavad patsiendid. SSRId/SNRId võivad tõsta sünnitusjärgse hemorraagia riski (vt lõigud 4.6, 4.8). Seerumi kolesteroolisisaldus Platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes täheldati kliiniliselt olulist seerumi kolesteroolitaseme tõusu 5,3%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 0,0%-l platseebot saanud patsientidest, kes said ravi vähemalt 3 kuu jooksul. Pikaajalise ravi käigus tuleks kaaluda seerumi kolesteroolitaseme määramist.

Manustamine koos kehakaalu langetavate ainetega Venlafaksiinravi ohutust ja efektiivsust kombinatsioonis kehakaalu langetavate ainetega, sh fentermiiniga, ei ole kindlaks tehtud. Venlafaksiini ei ole soovitatav manustada koos kehakaalu langetavate ainetega. Venlafaksiin ei ole näidustatud kehakaalu langetamiseks eraldi võetuna ega kombinatsioonis teiste ravimitega.

Mania/hüpomania Mania/hüpomania võib esineda väikesel osal meeleoluhäiretega patsientidest, kes saavad antidepressante, sh venlafaksiini. Sarnaselt teiste antidepressantidega tuleb venlafaksiini kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis või perekonnaanamneesis bipolaarne häire.

Agressiivsus Väikesel arvul antidepressante, sh venlafaksiini saanud patsientidel, võib tekkida agressiivsus. Seda on kirjeldatud ravi alustamisel, annuste muutmisel ja ravi lõpetamisel.

Sarnaselt teiste antidepressantidega tuleb venlafaksiini kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis agressiivsus.

Ravi lõpetamine Ravi lõpetamisel tekkivad ärajätusümptomid on tavalised, eriti kui ravi lõpetatakse järsku (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes tekkisid ravi lõpetamisel (annuste vähendamisel ja pärast vähendamist) kõrvaltoimed ligikaudu 31%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 17%-l platseebot võtvatest patsientidest.

Ärajätusümptomite tekke risk võib sõltuda mitmetest teguritest, sh ravi kestus ja annus ning annuse vähendamise kiirus. Kõige sagedamini kirjeldatud reaktsioonid on pearinglus, tundlikkuse häired (sh paresteesia), unehäired (sh unetus ja intensiivsed unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor ja peavalu. Üldiselt on need sümptomid kerged või mõõdukad, kuid mõnel patsiendil võivad need olla tugevalt väljendunud. Tavaliselt tekivad need esimestel päevadel pärast ravi lõppu, kuid väga üksikutel juhtudel on kirjeldatud nende esinemist patsientidel, kes on kogemata annuse vahele jätnud. Üldiselt on need sümptomid iseenesest mööduvad ning tavaliselt taanduvad 2 nädala jooksul, kuid mõnel isikul võivad need kesta kauem (2...3 kuud või enam). Seetõttu on soovitav venlafaksiini annuseid vastavalt patsiendi vajadustele ravi lõpetamisel järk-järgult mitme nädala või kuu jooksul vähendada (vt lõik 4.2). Akatiisia/psühhomotoorne rahutus Venlafaksiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab subjektiivselt ebameeldiv või piinav rahutus ning vajadus kogu aeg liikuda, millega kaasneb võimetus rahulikult istuda või seista. Kõige tõenäolisemalt võib seda esineda paari esimese ravinädala jooksul. Patsientidel, kellel tekivad sellised sümptomid, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Suukuivus

10%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest kirjeldatakse suukuivuse esinemist. See võib suurendada kaariese riski ning patsiente tuleks nõustada suuhügieeni olulisusest. Diabeet Diabeediga patsientidel võib ravi SSRI või venlafaksiiniga mõjutada glükeemilist kontrolli. Võib tekkida vajadus kohandada insuliini ja/või suukaudsete antidiabeetiliste ravimite annust.

Seksuaalfunktsiooni häired Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI) / serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid (SNRI) võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häirete sümptomeid (vt lõik 4.8). Teatatud on pikaajalise seksuaalfunktsiooni häire juhtudest, mille korral sümptomid on vaatamata SSRI/SNRI kasutamise lõpetamisele püsinud.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Monoaminooksüdaasi (MAO) inhibiitorid

Pöördumatu toimega mitteselektiivsed MAO inhibiitorid Venlafaksiini ei tohi kasutada kombinatsioonis pöördumatu toimega mitteselektiivsete MAO inhibiitoritega. Venlafaksiini kasutamist ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega mitteselektiivsete MAO inhibiitoritega. Venlafaksiinravi peab lõpetama vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega mitteselektiivse MAO inhibiitoriga (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Pöörduva toimega selektiivne MAO-A inhibiitor (moklobemiid) Serotoniini sündroomi riski tõttu ei ole soovitatav venlafaksiini kombinatsioon pöörduva toimega ja selektiivse MAO inhibiitoriga, nagu moklobemiid. Pöörduva toimega MAO inhibiitori ravi järgselt võib enne venlafaksiinravi alustamist teha lühema üleminekuperioodi kui 14 ööpäeva. Soovitatav on venlafaksiinravi lõpetamine vähemalt 7 päeva enne pöörduva toimega MAO inhibiitorravi alustamist (vt lõik 4.4).

Pöörduva toimega mitteselektiivne MAO inhibiitor (linesoliid) Antibiootikum linesoliid on nõrk pöörduva toimega ja mitteselektiivne MAO inhibiitor ning seda ei tohi anda venlafaksiinravi saavatele patsientidele (vt lõik 4.4).

Venlafaksiinravi alustamisel kohe pärast MAO inhibiitorravi lõpetamist või MAO inhibiitorravi alustamisel kohe pärast venlafaksiinravi lõpetamist on patsientidel kirjeldatud raskeid kõrvaltoimeid. Nende kõrvaltoimete hulka kuulusid treemor, müokloonus, liighigistamine, iiveldus, oksendamine, nahaõhetus, pearinglus ja hüpertermia koos pahaloomulist neuroleptilist sündroomi meenutavate nähtudega, krambid ja surm. Venlafaksiini tuleb kasutada ettevaatlikult, kui seda manustatakse koos Serotonergiliste ravimitega, nt MAO inhibiitorite, selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite, serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite või tritsükliliste antidepressantidega, sest see suurendab serotoniinisündroomi riski, mis on potentsiaalselt eluohtlik seisund (vt lõik 4.4). Venlafaksiini ja serotoniini eelühendite (nagu trüptofaani sisaldavad toidulisandid) samaaegne kasutamine ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).

Kesknärvisüsteemi mõjutavad ained Venlafaksiini ja teiste KNS-i mõjutavate ainete samaaegse kasutamisega kaasuvat riski ei ole süstemaatiliselt uuritud. Seetõttu on soovitav ettevaatus, kui venlafaksiini võetakse kombinatsioonis teiste KNS-i mõjutavate ainetega.

Etanool

On näidatud, et venlafaksiin ei tugevda alkoholist tingitud vaimsete ja motoorsete oskuste häirumist. Sellegipoolest, nagu kõikide KNS-i mõjutavate ainete puhul, on patsientidel soovitav vältida alkoholi tarbimist. Teiste ravimite mõju venlafaksiinile

Ketokonasool (CYP3A4 inhibiitor) Ketokonasooliga läbi viidud farmakokineetilises uuringus kiirete (EM) ja aeglaste (PM) CYP2D6 metaboliseerijatega, näidati ketokonasooli manustamise järgselt nii venlafaksiini (CYP2D6 PM ja EM isikutel vastavalt 70% ja 21%) kui ka O-desmetüülvenlafaksiini (CYP2D6 PM ja EM isikutel vastavalt 33% ja 23%) puhul kõrgemat kõveraalust pindala (AUC). CYP3A4 inhibiitorite (nt atasanaviir, klaritromütsiin, indinaviir, itrakonasool, vorikonasool, posakonasool, ketokonasool, nelfinaviir, ritonaviir, sakvinaviir, telitromütsiin) ja venlafaksiini samaaegne kasutamine võib suurendada venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini kontsentratsioone. Seetõttu on soovitav rakendada ettevaatust, kui patsiendi raviskeemi kuulub CYP3A4 inhibiitori ja venlafaksiini kooskasutamine.

Venlafaksiini toime teistele ravimitele

Liitium Venlafaksiini ja liitiumi samaaegsel kasutamisel võib tekkida serotoniini sündroom (vt „Serotoniini sündroom“).

Diasepaam Venlafaksiinil puudub toime diasepaami ja selle aktiivse metaboliidi, desmetüüldiasepaami, farmakokineetikale ja farmakodünaamikale. Diasepaamil ei näi olevat toimet venlafaksiini ega desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikale. Ei ole teada, kas teiste bensodiasepiinide puhul esineb farmakokineetilist ja/või farmakodünaamilist koostoimet.

Imipramiin Venlafaksiin ei mõjutanud imipramiini ega 2-OH-imipramiini farmakokineetikat. Venlafaksiini annuse 75...150 mg ööpäevas manustamisel tekkis annusest sõltuv 2-OH-desipramiini AUC suurenemine 2,5...4,5 korda. Imipramiin ei mõjutanud venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus on teadmata. Venlafaksiini ja imipramiini koosmanustamisel tuleb rakendada ettevaatust.

Haloperidool Farmakokineetilises uuringus haloperidooliga näidati suukaudse haloperidooli kogukliirensi langust 42%, AUC suurenemist 70% ja Cmax suurenemist 88% võrra, kuid haloperidooli poolväärtusaja osas muutusi ei esinenud. Seda tuleks arvestada patsientide puhul, keda ravitakse samaaegselt haloperidooli ja venlafaksiiniga. Selle koostoime kliiniline tähtsus on teadmata. Risperidoon Venlafaksiin suurendas risperidooni AUC-d 50% võrra, kuid ei muutnud oluliselt aktiivse kogufraktsiooni (risperidoon pluss 9-hüdroksürisperidoon) farmakokineetilist profiili. Selle koostoime kliiniline tähtsus on teadmata.

Metoprolool Farmakokineetiliste koostoimete uuringus suurenes venlafaksiini ja metoprolooli samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikele metoprolooli plasmakontsentratsioon ligikaudu 30...40%, ilma et oleks muutunud selle aktiivse metaboliidi, α-hüdroksümetoprolooli plasmakontsentratsioon. Selle leiu kliiniline tähtsus hüpertensiooniga patsientidel on teadmata. Metoprolool ei muutnud venlafaksiini ega selle aktiivse metaboliidi, O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetilist profiili. Venlafaksiini ja metoprolooli koosmanustamisel tuleb rakendada ettevaatust.

Indinaviir

Farmakokineetilises uuringus indinaviiriga näidati indinaviiri AUC vähenemist 28% võrra ning Cmax vähenemist 36% võrra. Indinaviir ei mõjutanud venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus on teadmata.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Vaatlusandmed näitavad sünnitusjärgse hemorraagia kõrgenenud riski (vähem kui 2-kordne) pärast kokkupuudet SSRIde/SNRIdega kuu aja jooksul enne sünnitust (vt lõik 4.4, 4.8).

Loomkatsetes on näidatud reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3). Potentsiaalne risk inimestele on teadmata. Venlafaksiini tohib manustada rasedatele naistele ainult juhul, kui oodatav kasu kaalub üles kõik võimalikud riskid.

Nagu teiste serotoniini tagasihaarde inhibiitorite puhul (SSRI-d/SNRI-d), võivad vastsündinutel tekkida ärajätunähud, kui venlafaksiini kasutatakse sünnituseni või vahetult enne sünnitust. Mõnedel vastsündinutel, kes puutusid raseduse kolmandal trimestril venlafaksiiniga kokku, tekkisid tüsistused, mistõttu nad vajasid sondi kaudu toitmist, hingamisfunktsiooni toetust või pikaajalist haiglaravi. Sellised tüsistused võivad tekkida vahetult pärast sünnitust.

Epidemioloogilised andmed on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilises staadiumis, võib tõsta riski vastsündinu püsiva pulmonaalse hüpertensiooni (PPHN) suhtes. Siiski pole uuringud selgitanud seost PPHN ja SNRI ravi vahel, kuigi potentsiaalset riski ei saa välistada Venlafaxine ELVIM’i sarnase toimemehhanismi tõttu (serotoniini tagasihaarde inhibeerimine).

Kui ema on raseduse hilises staadiumis kasutanud SSRI/SNRI-sid, võib vastsündinutel täheldada järgnevaid sümptomeid: ärrituvus, treemor, hüpotoonia, pidev nutmine ning imemis- või magamisraskused. Need sümptomid võivad esineda kas serotoninergiliste toimete või ravimi mõju tõttu. Enamikel juhtudel täheldatakse neid tüsistusi vahetult pärast sünnitust või 24 tunni jooksul pärast sünnitust.

Imetamine Venlafaksiin ja selle aktiivne metaboliit, O-desmetüülvenlafaksiin, erituvad rinnapiima. Riski rinnapiima saavale lapsele ei saa välistada. Seetõttu tuleb teha otsus, kas jätkata/lõpetada rinnaga toitmine või jätkata/lõpetada ravi Venlafaxine ELVIM’ga, võttes arvesse rinnaga toitmisest saadavat kasu lapsele ning Venlafaxine ELVIM‘i ravist saadavat kasu naisele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kõik psühhoaktiivsed ravimid võivad halvendada otsustusvõimet, mõtlemist ja motoorseid oskusi. Seetõttu tuleb kõiki venlafaksiini saavaid patsiente hoiatada mõju eest autojuhtimise või ohtlike masinate käsitsemise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (> 1/10) esinenud kõrvaltoimed olid iiveldus, suukuivus, peavalu ja higistamine (sh öine higistamine).

Allpool loetletud kõrvaltoimed on jagatud organsüsteemi ja esinemissageduse järgi.

Esinemissagedused on defineeritud järgnevalt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg- ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10000 kuni < 1/1000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteem Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata

Vere ja Trombotsütopeenia, lümfisüsteemi vere düskraasiad sh häired agranulotsütoos, Immuun- Anafülaktiline süsteemi häired reaktsioon Endokriin- Antidiureetilise süsteemi häired hormooni Ainevahetus- ja Söögiisu langus Hüponatreemia toitumishäired Psühhiaatrilised Segasusseisund, Hallutsinatsioonid, Mania Suitsidaalsed mõtted häired depersonalisat- derealisatsioon, ja suitsidaalne Närvisüsteemi Pearinglus, Unisus, treemor, Akatiisia, Krambid Maliigne häired peavalu*** paresteesia, psühhomotoorne neuroleptiline Silma Nägemishäired, Suletudnurga kahjustused sh ähmane glaukoom Kõrva ja Tinnitus Vertiigo labürindi kahjustused Südame häired Palpitatsioonid Tahhükardia Ventrikulaarne Vaskulaarsed Hüpertensioon, Ortostaatiline Hüpotensioon, häired vasodilatatsioon hüpotensioon veritsemine Respiratoorsed, Haigutamine Düspnoe Pulmonaalne rindkere ja eosinofiilia mediastiiniumi häired Seedetrakti Iiveldus, Kõhulahtisus Seedetrakti Pankreatiit

häired suukuivus kõhukinnisus, verejooks Maksa ja Hepatiit, sapiteede häired kõrvalekalded Naha ja Liighigista- Angioödeem, Multiformne erüteem, nahaaluskoe mine (sh valgustundlikkus- toksiline epidermise kahjustused öine higista- reaktsioon, nekrolüüs, Stevensi- mine) ekhümoos, lööve, Johnsoni sündroom, Lihas-skeleti ja Rabdomüolüüs sidekoe kahjustused Neerude ja Urineerimis- Kusepeetus Kuse- kuseteede häired häired pidamatus Reproduktiivse Menstruatsiooni Sünnitusjärgne süsteemi ja häired hemorraagia**** rinnanäärme veritsemise häired suurenemise või Üldised häired Asteenia, ja manustamis- väsimus, koha külmavärinad reaktsioonid Uuringud Vere Kehakaalu tõus, EKG-s QT-intervalli * Venlafaksiinravi käigus ja vahetult pärast ravi lõpetamist on kirjeldatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise juhtumite esinemist (vt lõik 4.4). ** Vt lõik 4.4. *** Kliiniliste uuringute koondandmete kohaselt esines peavalu sarnaselt nii venlafaksiini kui platseebo kasutajatel. **** Sellest kõrvaltoimest on teatatud SSRI/SNRI rühma ravimite puhul (vt lõik 4.4, 4.6). Venlafaksiinravi lõpetamine (eriti kui seda tehakse järsku) viib sageli ärajätusümptomite tekkeni. Kõige sagedamini kirjeldatud reaktsioonid on pearinglus, tundlikkushäired (sh paresteesia), unehäired (sh unetus ja ärevad unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor, peavalu ja gripisündroom. Üldiselt on need juhtumid kerged või mõõdukad ning iseenesest mööduvad, kuid mõnel patsiendil võivad need olla tugevalt väljendunud ja/või pikaajalised. Seetõttu on soovitav siis, kui venlafaksiinravi ei ole enam vajalik, lõpetada ravi annuseid järk-järguliselt vähendades (vt lõigud 4.2 ja 4.4). Lapsed

Üldiselt on venlafaksiini kõrvaltoimete profiil (platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes) lastel ja noorukitel (vanuses 6…17 aastat) täiskasvanute omaga sarnane. Sarnaselt täiskasvanutega on täheldatud söögiisu vähenemist, kehakaalu langust, vererõhu tõusu ning kolesteroolisisalduse suurenemist seerumis (vt lõik 4.4). Lastel läbi viidud kliinilistes uuringutes on täheldatud kõrvaltoimena suitsiidimõtete esinemist. Samuti on täheldatud vaenulikkuse sagenemist ning enesevigastamist, viimast eriti depressiooni puhul.

Pediaatriliste patsientide puhul on iseäranis täheldatud järgnevaid kõrvaltoimeid: kõhuvalu, agiteeritus, seedehäire, ekhümoos, ninaverejooks ja müalgia.

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet kaudu.

4.9 Üleannustamine

Turuletulekujärgsete andmete põhjal on venlafaksiini üleannustamisest teatatud valdavalt kombinatsioonis alkoholi ja/või teiste ravimitega. Üleannustamise korral on kõige sagedamini kirjeldatud tahhükardiat, muutusi teadvuse tasemes (unisusest koomani), müdriaasi, krampe ja oksendamist. Kirjeldatud on ka elektrokardiograafiliste muutuste (nt QT-intervalli pikenemine, Hisi kimbu blokaad, QRS-i pikenemine), ventrikulaarse tahhükardia, bradükardia, hüpotensiooni, hüpoglükeemia, peapöörituse ja surma esinemist.

Avaldatud retrospektiivsete uuringute andmetel võib venlafaksiini üleannustamine SSRIantidepressantidega võrreldes olla seotud kõrgenenud letaalsuse riskiga, kuid tritsükliliste antidepressantidega võrreldes väiksema riskiga. Epidemioloogilistes uuringutes on näidatud, et venlafaksiiniga ravitud patsientidel esineb rohkem suitsiidi riskifaktoreid kui SSRI-dega ravitud patsientidel. Ei ole selge, kui suurel määral on suurenenud risk letaalseks lõppeks seotud venlafaksiini üleannustamisest tuleneva toksilisuse või venlafaksiiniga ravitavate patsientide mõningate eripäradega. Üleannustamise riski vähendamiseks tuleks venlafaksiini välja kirjutada kõige väiksemas koguses, mis on kooskõlas heade ravitavadega.

Soovitatav ravi Soovitatavad on üldised toetavad ja sümptomaatilised ravivõtted; tuleb jälgida südamerütmi ning elulisi näitajaid. Aspiratsiooniohu korral ei soovitata oksendamist esile kutsuda. Maoloputus võib olla näidustatud, kui seda teostatakse vahetult pärast ravimi sissevõtmist või vastavate sümptomitega patsientide puhul. Ravimi toimeaine imendumist võib samuti piirata aktiivsöe manustamisega. Diureesi forsseerimine, dialüüs, hemoperfusioon ning verevahetus tõenäoliselt kasu ei anna. Teadaolevalt puudub venlafaksiinil spetsiifiline antidoot.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: teised antidepressandid, ATC kood: N06AX16

Venlafaksiini antidepressiivse toime mehhanism inimestel arvatakse olevat seotud kesknärvisüsteemi neurotransmitterite aktiivsuse potentseerimisega. Prekliinilistes uuringutes on näidatud, et venlafaksiin ja selle peamine metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin (ODV) on serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid. Venlafaksiin inhibeerib nõrgalt ka dopamiini tagasihaaret. Venlafaksiin ja selle aktiivne metaboliit vähendavad β-adrenergiliste retseptorite tundlikkust nii lühiajalisel (üks

annus) kui pikaajalisel manustamisel. Venlafaksiin ja ODV on väga sarnased oma üldise toime poolest neurotransmitterite tagasihaardele ja retseptorite sidumisele. Venlafaksiinil praktiliselt puudub afiinsus in vitro roti aju muskariini, kolinergilistele, H1- histaminergiliste või α1-adrenergilistele retseptoritele. Farmakoloogiline aktiivsus nende retseptorite suhtes võib olla seotud teiste antidepressantide puhul erinevate antikolinergiliste, sedatiivsete ja kardiovaskulaarsete kõrvaltoimetega.

Venlafaksiin ei oma monoaminooksüdaasi (MAO) inhibeerivat toimet.

In vitro uuringutes on näidatud, et venlafaksiinil praktiliselt puudub afiinsus opiaat- või bensodiasepiintundlike retseptorite suhtes.

Depressioon Toimeainet vahetult vabastava venlafaksiini efektiivsust depressiooni ravis näidati viies randomiseeritud, topeltpimedas, platseebokontrolliga, lühiajalises uuringus, mille kestus jäi vahemikku 4...6 nädalat, kasutades annuseid kuni 375 mg ööpäevas. Toimeainet prolongeeritult vabastava venlafaksiini efektiivsus depressiivsete episoodide ravis tehti kindlaks kahes platseebokontrolliga lühiajalises uuringus, kestusega 8 ja 12 nädalat, milles kasutatud annused jäid vahemikku 75...225 mg ööpäevas.

Ühes pikaajalises uuringus randomiseeriti ambulatoorsed täiskasvanud patsiendid, kes olid allunud ravile 8-nädalases avatud uuringus toimeainet prolongeeritult vabastava venlafaksiiniga (75, 150 või 225 mg), tagasilanguste jälgimiseks jätkama ravi toimeainet prolongeeritult vabastava venlafaksiiniga eelnevalt kasutatud annuses või platseeboga kuni 26 nädala jooksul.

Teises pikaajalises uuringus tehti venlafaksiini efektiivsus korduvate depressiivsete episoodide ennetamises kindlaks 12-kuulise perioodi jooksul platseebokontrolliga topeltpimedas kliinilises uuringus korduva depressiooniga täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel, kes olid viimase depressiooni episoodi ajal allunud ravile venlafaksiiniga (100...200 mg ööpäevas, manustatuna kaks korda ööpäevas).

Sotsiaalärevushäire Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsus sotsiaalärevushäire ravis täiskasvanutel ambulatoorsetel patsientidel tehti kindlaks neljas topeltpimedas, paralleelgruppidega, 12-nädalases, mitmekeskuselises, platseebokontrolliga, paindlike annustega uuringus ning ühes topeltpimedas, paralleelgruppidega, 6-kuulises, platseebokontrolliga, fikseeritud/paindlike annustega uuringus. Patsiendid said annuseid vahemikus 75...225 mg ööpäevas. 150...225 mg ööpäevas grupi suurem efektiivsus võrreldes 75 mg ööpäevas grupiga ei leidnud tõestust 6 kuud kestnud uuringus.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Venlafaksiin metaboliseerub ulatuslikult, mille käigus moodustub peamiselt aktiivne metaboliit Odesmetüülvenlafaksiin (ODV). Venlafaksiini ja ODV keskmine ± SD poolväärtusaeg plasmas on vastavalt 5±2 tundi ja 11±2 tundi. Venlafaksiini ja ODV püsikontsentratsioonid korduvate suukaudsete annustega ravi puhul saabuvad 3 ööpäeva jooksul. Annusevahemikus 75...450 mg ööpäevas on venlafaksiini ja ODV farmakokineetika lineaarne.

Imendumine Suukaudselt manustatud toimeainet otsekohe vabastava venlafaksiini üksikannustest imendub vähemalt 92%. Presüsteemsest metabolismist tingituna on absoluutne biosaadavus 40...45%. Pärast toimeainet vahetult vabastava venlafaksiini manustamist saavutatakse venlafaksiini ja ODV maksimaalne kontsentratsioon plasmas vastavalt 2 ja 3 tunni pärast. Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite manustamise järgselt saavutatakse venlafaksiini ja ODV maksimaalne kontsentratsioon plasmas vastavalt 5,5 ja 9 tunni pärast. Venlafaksiini võrdsete annuste

manustamisel kas toimeainet vahetult vabastava tabletina või toimeainet prolongeeritult vabastava kapslina tagab toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel aeglasema imendumiskiiruse, kuid sama imendumisulatuse võrreldes toimeainet vahetult vabastava tabletiga. Toit ei avalda mõju venlafaksiini ja ODV biosaadavusele. Jaotumine Venlafaksiin ja ODV seonduvad terapeutiliste kontsentratsioonide korral minimaalselt inimese plasmavalkudega (vastavalt 27% ja 30%). Pärast intravenoosset manustamist oli püsikontsentratsiooni tingimustes venlafaksiini jaotusruumala 4,4±1,6 l/kg.

Biotransformatsioon Venlafaksiin läbib ulatusliku metabolismi maksas. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiini biotransformatsioon selle põhiliseks aktiivseks metaboliidiks ODV-ks toimub CYP2D6 vahendusel. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin metaboliseerub vähemoluliseks ja vähemaktiivseks metaboliidiks, N-desmetüülvenlafaksiiniks, CYP3A4 vahendusel. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin on CYP2D6 nõrk inhibiitor. Venlafaksiin ei inhibeerinud CYP1A2, CYP2C9 ega CYP3A4.

Eritumine Venlafaksiin ja selle metaboliidid erituvad peamiselt neerude kaudu. Ligikaudu 87% venlafaksiini annusest on 48 tunni jooksul sedastatav uriinis kas muutumatul kujul venlafaksiini (5%), konjugeerimata ODV (29%), konjugeeritud ODV (26%) või teiste vähemtähtsate inaktiivsete metaboliitidena (27%). Venlafaksiini ja ODV keskmine ± SD kliirens plasmas tasakaalukontsentratsiooni tingimustes on vastavalt 1,3±0,6 l/h/kg ja 0,4±0,2 l/h/kg.

Patsientide erigrupid

Vanus ja sugu Patsiendi vanus ja sugu ei mõjuta oluliselt venlafaksiini ja ODV farmakokineetikat.

CYP2D6 kiired/aeglased metaboliseerijad Venlafaksiini plasmakontsentratsioon on CYP2D6 aeglastel metaboliseerijatel kõrgem kui kiiretel metaboliseerijatel. Kuna venlafaksiini ja ODV koguhulk (AUC) on aeglastel ja kiiretel metaboliseerijatel sarnane, ei ole nendes kahes grupis venlafaksiini erinevad annustamisskeemid vajalikud.

Maksakahjustusega patsiendid Child-Pugh A (kerge maksakahjustus) ja Child-Pugh B (mõõdukas maksakahjustus) klassi patsientidel olid tervete isikutega võrreldes venlafaksiini ja ODV poolväärtusajad pikenenud. Nii venlafaksiini kui ODV suukaudne kliirens oli vähenenud. Täheldati märkimisväärset indiviididevahelist varieeruvust. Raske maksakahjustusega patsientide kohta on piiratud hulgal andmeid (vt lõik 4.2). Neerukahjustusega patsiendid Tervete isikutega võrreldes oli dialüüsipatsientidel venlafaksiini eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud ligikaudu 180% ning kliirens vähenenud ligikaudu 57% võrra, samas oli ODV eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud ligikaudu 142% ning kliirens vähenenud ligikaudu 56% võrra. Raske neerukahjustusega ja hemodialüüsi vajavate patsientide puhul on vajalik annuste kohandamine (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Uuringud venlafaksiiniga rottidel ja hiirtel ei tõestanud kartsinogeenset toimet. Venlafaksiin ei olnud mutageenne arvukates in vitro ja in vivo testides.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes loomadel on leitud rottide puhul poegade kaalulangust, surnultsündinud poegade arvu suurenemist ning poegade surma sageduse tõusu esimese 5 laktatsioonipäeva jooksul. Nende surmade põhjus on teadmata. Need juhtumid esinesid annuse puhul 30 mg/kg/ööpäevas, mis on 4 korda suurem (mg/kg arvestuses) inimesel kasutatavast venlafaksiini annusest 375 mg ööpäevas. Annus, mille juures neid leide ei ilmnenud, oli 1,3 korda suurem inimesel kasutatavast annusest. Potentsiaalne risk inimestele on teadmata. Vähenenud fertiilsust täheldati ühes uuringus, kus nii isastele kui emastele rottidele manustati ODV-d. Ekspositsioonid olid ligikaudu 1...2 korda suuremad inimesel kasutatava venlafaksiini annuse 375 mg ööpäevas korral täheldatust. Selle leiu tähtsus inimese jaoks on teadmata.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid: Kapsli sisu Hüpromelloos Ammooniummetakrülaadi kopolümeer (tüüp B) Naatriumlaurüülsulfaat Magneesiumstearaat

Kate: Aluseline butüleeritud metakrülaadi kopolümeer 12,5%

Kapsli kest: Želatiin Titaandioksiid (E 171) Punane raudoksiid (E 172)

Trükitint Šellak Must raudoksiid (E172) Propüleenglükool (E1520)

150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid: Kapsli sisu Hüpromelloos Ammooniummetakrülaadi kopolümeer (tüüp B) Naatriumlaurüülsulfaat Magneesiumstearaat Kate: Aluseline butüleeritud metakrülaadi kopolümeer 12,5%

Kapsli kest: Želatiin Titaandioksiid (E 171) Erütrosiin (E127) Indigokarmiin I (E 132)

Trükitint Šellak Must raudoksiid (E172)

Propüleenglükool (E1520)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30ºC.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PE/PVDC/Al blister 75 mg: 28, 30 või 100 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit. 150 mg: 28, 30 või 100 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

SIA ELVIM Kurzemes pr.3G Riga, LV-1067 Läti

8. MÜÜGILOA NUMBRID

Venlafaxine ELVIM 75 mg: 632309 Venlafaxine ELVIM 150 mg: 632109

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 22.05.2009 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 07.06.2013

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Märts 2024