Valsartan krka – infoleht ja ravimi omaduste kokkuvõte

Artikli sisukord

Näidustus: Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel ja hüpertensiooni ravi lastel ja noorukitel vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat.

Pakendi infoleht: teave patsiendile

Valsartan Krka 40 mg õhukese polümeerikattega tabletid Valsartan Krka 80 mg õhukese polümeerikattega tabletid Valsartan Krka 160 mg õhukese polümeerikattega tabletid Valsartan Krka 320 mg õhukese polümeerikattega tabletid

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Valsartan Krka ja milleks seda kasutatakse

Valsartan Krka kuulub ravimite gruppi, mida nimetatakse angiotensiin II retseptori antagonistideks ja mis aitavad langetada kõrget vererõhku. Angiotensiin II on organismis toodetav aine, mis põhjustab veresoonte ahenemist, mille tagajärjel tõuseb vererõhk. See töötab läbi angiotensiin II blokeeriva toime. Selle tulemusena veresooned laienevad ja vererõhk langeb.

Valsartan Krka 40 mg tablette saab kasutada kolme erineva seisundi raviks

Kõrge vererõhu raviks lastel ja noorukitel vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat. Kõrge vererõhk suurendab südame ja arterite töökoormust. Ravimata jätmisel võib see kahjustada veresooni ajus, südames ja neerudes ning põhjustada insulti, südame- või neerupuudulikkust. Kõrge vererõhk suurendab südamelihase infarkti riski. Vererõhu langetamine normaalse tasemeni vähendab nende häirete tekkeriski.
Hiljutise südameinfarkti (müokardiinfarkt) raviks täiskasvanud patsientidel. „Hiljutine” tähendab 12 tundi kuni 10 päeva.
Sümptomaatilise südamepuudulikkuse raviks täiskasvanud patsientidel. Valsartan Krkat kasutatakse, kui ravimeid, mida nimetatakse angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitoriteks (südamepuudulikkuse ravimid), ei saa kasutada või lisaks AKE-inhibiitoritele, kui teisi südamepuudulikkuse ravimeid ei saa kasutada. Südamepuudulikkuse sümptomiteks on hingeldus ja jalgade turse vedelikupeetuse tõttu. See on põhjustatud sellest, kui südamelihas ei suuda pumbata verd piisavalt tugevalt, et keha verega varustada.

Valsartan Krka 80 mg ja 160 mg tablette saab kasutada kolme erineva seisundi raviks

Kõrge vererõhu raviks täiskasvanutel ning lastel ja noorukitel vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat. Kõrge vererõhk suurendab südame ja arterite töökoormust. Ravimata jätmisel võib see kahjustada veresooni ajus, südames ja neerudes ning põhjustada insulti, südame- või neerupuudulikkust. Kõrge vererõhk suurendab südamelihase infarktiriski. Vererõhu langetamine normaalse tasemeni vähendab nende häirete tekkeriski.
Hiljutise südameinfarkti (müokardiinfarkt) raviks täiskasvanud patsientidel. „Hiljutine” tähendab 12 tundi kuni 10 päeva.

Sümptomaatilise südamepuudulikkuse raviks täiskasvanud patsientidel. Valsartan Krkat kasutatakse, kui ravimeid, mida nimetatakse angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitoriteks (südamepuudulikkuse ravimid), ei saa kasutada või lisaks AKE-inhibiitoritele, kui teisi südamepuudulikkuse ravimeid ei saa kasutada. Südamepuudulikkuse sümptomiteks on hingeldus ja jalgade turse vedelikupeetuse tõttu. See on põhjustatud sellest, kui südamelihas ei suuda pumbata verd piisavalt tugevalt, et keha verega varustada.

Valsartan Krka 320 mg tablette saab kasutada

Kõrge vererõhu raviks täiskasvanutel ning lastel ja noorukitel vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat. Kõrge vererõhk suurendab südame ja arterite töökoormust. Ravimata jätmisel võib see kahjustada veresooni ajus, südames ja neerudes ning põhjustada insulti, südame- või neerupuudulikkust. Kõrge vererõhk suurendab südamelihase infarktiriski. Vererõhu langetamine normaalse tasemeni vähendab nende häirete tekkeriski.

2. Mida on vaja teada enne Valsartan Krka võtmist

Valsartan Krkat ei tohi võtta

kui olete valsartaani või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline,
kui teil on raske maksahaigus,
kui te olete rohkem kui 3 kuud rase (Valsartan Krka kasutamist on parem ka raseduse varasemas staadiumis vältida, vt lõiku raseduse kohta),
kui teil on suhkurtõbi (diabeet) või neerutalitluse häire ja te saate ravi vererõhku langetava ravimiga, mis sisaldab aliskireeni.

Kui mõni eelnimetatud punktidest kehtib teie kohta, ärge võtke Valsartan Krkat. Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Valsartan Krka võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga,

kui te põete mõnda maksahaigust,
kui te põete raskekujulist neeruhaigust või kui te saate dialüüsravi,
kui teil on neeruarteri ahenemine,
kui teil on olnud hiljuti neerusiirdamine (saite uue neeru),
kui te põete mõnda rasket südamehaigust peale südamepuudulikkuse või infarkti,
kui teil on kunagi esinenud teiste ravimite (sealhulgas AKE-inhibiitorid) võtmise ajal allergilist reaktsiooni, mida nimetatakse angioödeemiks ja mis põhjustab keele- ja näoturset, rääkige oma arstile. Kui teil tekivad sellised sümptomid Valsartan Krka võtmise ajal, lõpetage kohe Valsartan Krka võtmine ja ärge seda enam kunagi võtke. Vt ka lõik 4 “Võimalikud kõrvaltoimed“,
kui te võtate ravimeid, mis tõstavad kaaliumisisaldust teie veres. Nende hulka kuuluvad kaaliumi sisaldavad toidulisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad, kaaliumisäästvad ravimid ja hepariin. Vajalikuks võib osutuda teie vere kaaliumisisalduse regulaarne kontroll,
kui teil esineb aldosteronism. See on haigus, mille puhul teie neerupealised toodavad liiga palju aldosterooniks nimetatud hormooni. Kui see kehtib teie kohta, ei ole Valsartan Krka kasutamine soovitatav,
kui te olete kaotanud palju vedelikku (dehüdratatsioon) kõhulahtisuse, oksendamise või vett väljutavate tablettide (diureetikumid) suurte annuste kasutamise tõttu,
kui te võtate mõnda alljärgnevat ravimit kõrge vererõhu raviks: AKE-inhibiitor (näiteks enalapriil, lisinopriil, ramipriil), eriti kui teil on suhkurtõvest tingitud neeruprobleemid. aliskireen,
kui te saate südamepuudulikkuse raviks AKE-inhibiitorit koos teatud teise ravimiga, mis on tuntud kui mineralokortikoidide retseptorite antagonist (näiteks spironolaktoon, eplerenoon) või beetablokaator (näiteks metoprolool).

Teie arst võib regulaarsete ajavahemike järel kontrollida teie neerutalitlust, vererõhku ja elektrolüütide (nt kaaliumi) sisaldust veres.

Vt ka teavet lõigus „Valsartan Krkat ei tohi võtta“.

Rääkige arstiga, kui teil tekib kõhuvalu, iiveldus, oksendamine või kõhulahtisus pärast Valsartan Krka võtmist. Teie arst otsustab edasise ravi üle. Ärge lõpetage Valsartan Krka võtmist ise.

Te peate rääkima oma arstile, kui te arvate, et olete rase (või võite rasestuda). Valsartan Krka kasutamine ei ole soovitatav raseduse algetapil ning seda ei tohi võtta, kui te olete rohkem kui 3 kuud rase, sest sel etapil kasutamine võib imikut tõsiselt kahjustada (vt lõiku raseduse kohta).

Kui mõni nendest punktidest kehtib teie kohta, informeerige oma arsti sellest enne Valsartan Krka võtmist.

Muud ravimid ja Valsartan Krka Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid.

Ravi toimet võib mõjutada see, kui Valsartan Krkat võetakse koos teatud teiste ravimitega. Vajalikuks võib osutuda annuse muutmine, muude ettevaatusabinõude rakendamine või teatud juhtudel mõne ravimi võtmise lõpetamine. See kehtib nii retseptiga kui ilma retseptita ostetud ravimite kohta. Eriti kehtib see järgmiste ravimite kohta.

Teised ravimid, mis alandavad vererõhku, eriti vett väljutavad tabletid (diureetikumid), AKE inhibiitorid (nt enalapriil, lisinopriil jt) või aliskireen (vt ka teavet lõikudes „Valsartan Krkat ei tohi võtta” ja „Hoiatused ja ettevaatusabinõud“).
Ravimid, mis tõstavad kaaliumisisaldust teie veres. Need on kaaliumilisandid või kaaliumi sisaldavad soolaasendajad, kaaliumisäästvad ravimid ja hepariin.
Teatud tüüpi valuvaigistid, mida nimetatakse mittesteroidseteks põletikuvastasteks aineteks (MSPVA-d).
Mõned antibiootikumid (rifamütsiini rühm), ravimid, mida kasutatakse siirdamise järel äratõukereaktsiooni ennetamiseks (tsüklosporiin) või antiretroviirusravim (ritonaviir), mida kasutatakse HIV/AIDSi raviks. Need ravimid võivad Valsartan Krka toimet tugevdada.
Liitium, mida kasutatakse teatud psühhiaatriliste haiguste raviks.

Valsartan Krka 40 mg, 80 mg, 160 mg Lisaks:

kui teid ravitakse pärast müokardiinfarkti, siis kombinatsioon AKE-inhibiitoritega (ravimid, mida kasutatakse infarkti ravis) ei ole soovitatav.
kui teil ravitakse südamepuudulikkust, siis ei ole soovitatav ravimit kasutada kolmikkombinatsioonis koos AKE inhibiitorite ja teiste südamepuudulikkuse ravimitega, mis on tuntud kui mineralokortikoidide retseptorite antagonistid (näiteks spironolaktoon, eplerenoon) või beetablokaatorid (näiteks metoprolool).

Valsartan Krka koos toidu ja joogiga Te võite võtta Valsartan Krkat koos toiduga või ilma.

Rasedus ja imetamine Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Te peate informeerima oma arsti, kui te arvate, et olete rase (või võite rasestuda). Eeldatavalt teie arst soovitab teil Valsartan Krka võtmise lõpetada enne, kui te rasestute või niipea, kui te rasestute ja soovitab teile Valsartan Krka asemel võtta mõnda teist ravimit.

Valsartan Krkat ei soovitata kasutada raseduse alguses ning seda ei tohi kasutada juhul, kui te olete üle 3 kuu rase, sest pärast kolmandat raseduskuud kasutatuna võib ravim põhjustada tõsist lootekahjustust.

Informeerige oma arsti, kui te toidate last rinnaga või alustate rinnaga toitmist. Valsartan Krka ei ole soovitatav rinnaga toitvatele emadele. Teie arst võib valida teile mõne muu ravi, kui te soovite last rinnaga toita, eriti kui teie laps on vastsündinu või sündinud enneaegselt.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Enne autojuhtimist, mehhanismide või masinatega töötamist või muude keskendumist nõudvate tegevuste sooritamist peate teadma, kuidas Valsartan Krka teile mõjub. Sarnaselt paljude teiste kõrgvererõhutõve ravimitega võib Valsartan Krka põhjustada pearinglust ja mõjutada keskendumisvõimet.

Valsartan Krka sisaldab laktoosi ja naatriumi Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne selle ravimi kasutamist konsulteerima oma arstiga. Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt "naatriumivaba".

3. Kuidas Valsartan Krkat võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. See aitab saavutada parima tulemuse ja vähendada kõrvaltoimete riski. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrge vererõhuga inimesed ei märka sageli mingeid haigusnähte. Paljud võivad ennast küllaltki hästi tunda. Seda tähtsam on külastada oma arsti, isegi kui te ennast hästi tunnete.

Valsartan Krka 40 mg

Kõrge vererõhuga lapsed ja noorukid (vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat) Patsientidele kehakaaluga alla 35 kg on tavaline annus 40 mg valsartaani üks kord ööpäevas. 35 kg või rohkem kaaluvatele patsientidele on tavaline algannus 80 mg valsartaani üks kord ööpäevas. Teatud juhtudel võib arst määrata suuremad annused (annust võib suurendada 160 mg-ni ja maksimaalselt 320 mg-ni).

Täiskasvanud patsiendid pärast hiljutist südameinfarkti: enamasti alustatakse ravi juba 12 tunni möödumisel südameinfarktist. Tavaline algannus on 20 mg kaks korda ööpäevas. 20 mg annus saadakse 40 mg tableti poolitamise teel. Teie arst suurendab annust järk-järgult mitme nädala jooksul kuni maksimaalse annuseni 160 mg kaks korda päevas. Lõplik annus sõltub teie kui patsiendi individuaalsest ravimitaluvusest. Valsartan Krkat võib anda koos teiste ravimitega, mida kasutatakse südameinfarkti raviks ja teie arst otsustab, milline ravi teile sobib.

Südamepuudulikkusega täiskasvanud patsiendid: ravi alustatakse tavaliselt 40 mg kaks korda ööpäevas. Teie arst suurendab annust järk-järgult mitme nädala jooksul kuni maksimaalse annuseni 160 mg kaks korda päevas. Lõplik annus sõltub teie kui patsiendi individuaalsest ravimitaluvusest. Valsartan Krkat võib anda koos teiste ravimitega, mida kasutatakse südamepuudulikkuse raviks ja teie arst otsustab, milline ravi teile sobib.

Valsartan Krka 80 mg, 160 mg

Valsartan Krka 320 mg

Kõrge vererõhk täiskasvanud patsientidel: tavaline annus on 80 mg üks kord ööpäevas. Mõnele patsiendile võib arst määrata ka suurema annuse (nt 160 mg või 320 mg). Arst võib ka kombineerida Valsartan Krkat täiendava ravimiga (nt diureetikum). Kõrge vererõhuga lapsed ja noorukid (vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat) Patsientidele kehakaaluga alla 35 kg on tavaline annus 40 mg valsartaani üks kord ööpäevas. 35 kg või rohkem kaaluvatele patsientidele on tavaline algannus 80 mg valsartaani üks kord ööpäevas. Teatud juhtudel võib arst määrata suuremad annused (annust võib suurendada 160 mg-ni ja maksimaalselt 320 mg-ni)

Valsartan Krka 40 mg, 80 mg, 160 mg, 320 mg Valsartan Krkat võib võtta koos toiduga või ilma. Neelake Valsartan Krka alla klaasitäie veega. Võtke Valsartan Krkat iga päev ligikaudu samal ajal.

Kui te võtate Valsartan Krkat rohkem, kui ette nähtud Kui teil tekib tugev pearinglus ja/või minestate, võtke viivitamata ühendust oma arstiga ja heitke pikali. Kui te olete võtnud kogemata liiga palju tablette, võtke ühendust oma arsti, apteekri või haiglaga.

Kui te unustate Valsartan Krkat võtta Ärge võtke kahekordset annust, kui tablett jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te unustate ravimit võtta, võtke see niipea kui meelde tuleb. Ent kui on juba peaaegu käes järgmise annuse võtmise aeg, jätke unustatud annus võtmata.

Kui te lõpetate Valsartan Krka võtmise Valsartan Krka lõpetamine võib põhjustada teie haigusseisundi halvenemist. Ärge lõpetage ravimi võtmist enne, kui teie arst teile seda ütleb.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Mõned kõrvaltoimed võivad olla tõsised ja vajada kohest arstiabi. Teil võivad tekkida angioödeemi sümptomid (spetsiifiline allergiline reaktsioon), nagu:

näo, huulte, keele või kurgu turse;
hingamis- või neelamisraskus;
lööve, sügelus.

Kui teil ilmneb mõni nendest sümptomitest, lõpetage Valsartan Krka võtmine ja võtke viivitamatult ühendust oma arstiga (vt ka lõik 2 „Hoiatused ja ettevaatusabinõud“).

Muud kõrvaltoimed on järgmised.

Sage (võivad mõjutada kuni 1 inimest 10-st):

pearinglus;
madal vererõhk koos või ilma selliste sümptomiteta, nagu pearinglus ja minestamine pärast püsti tõusmist;
vähenenud neerufunktsioon (neerukahjustuse sümptomid).

Aeg-ajalt (võivad mõjutada kuni 1 inimest 100-st):

angioödeem (vt lõik „Mõned kõrvaltoimed võivad olla tõsised ja vajada kohest arstiabi“);
äkiline teadvusekadu (sünkoop);
pöörlemistunne (vertiigo);
tugevalt vähenenud neerufunktsioon (ägeda neerupuudulikkuse tunnused);
lihasspasmid, ebanormaalne südamerütm (hüperkaleemia tunnused);
õhupuudus, hingamisraskused lamades, jalgade või säärte turse (südamepuudulikkuse tunnused);
peavalu;
köha;
kõhuvalu;
iiveldus;
kõhulahtisus;
väsimus;
nõrkus.

Väga harv (võivad mõjutada kuni 1 inimest 10 000-st):

soole angioödeem: sooleturse, millega kaasnevad sellised sümptomid, nagu kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus.

Teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel):

villid nahal (bulloosse dermatiidi sümptom);
allergilised reaktsioonid koos nahalööbe, sügeluse ja nõgestõvega, palaviku sümptomid, liigeste turse ja liigesevalu, lihasevalu, lümfisõlmede suurenemine ja/või esineda võivad gripitaolised sümptomid (seerumtõve tunnused);
lillakaspunased täpid, palavik, sügelus (veresoonte põletiku e vaskuliidi sümptomid);
ebaharilik veritsus või verevalumite teke (trombotsütopeenia tunnused);
lihasevalu (müalgia);
infektsioonidest tingitud palavik, kurguvalu või suuhaavandid (vere valgeliblede vähesuse tunnused, nimetatakse ka neutropeeniaks);
vere hemoglobiini ja vere punaliblede arvu langus (mis võib rasketel juhtudel põhjustada aneemiat);
vere kaaliumisisalduse tõus (mis võib rasketel juhtudel põhjustada lihasspasme, ebanormaalset südamerütmi);
maksafunktsiooni näitajate tõus (mis võib osutada maksakahjustusele), kaasa arvatud vere bilirubiinisisalduse suurenemine (mis võib rasketel juhtudel põhjustada naha ja silmavalgete kollasust);

jääklämmastiku ja kreatiniinisisalduse suurenemine veres (mis võib viidata neerufunktsiooni häiretele);
vere naatriumisisalduse langus (mis võib rasketel juhtudel põhjustada väsimust, segasust, lihaste tõmblusi ja/või krampe).

Mõne kõrvaltoime sagedus võib erineda patsiendi seisundi tõttu. Näiteks kõrvaltoimeid, nagu pearinglus ja neerufunktsiooni halvenemine, esinesid harvem täiskasvanud patsientidel, kellel raviti kõrget vererõhku, kui täiskasvanud patsientidel, kellel raviti südamepuudulikkust või kasutati ravimit pärast hiljutist südameinfarkti.

Kõrvaltoimed lastel ja noorukitel on sarnased nendele, mida on täheldatud täiskasvanutel.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Valsartan Krkat säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale. Hoida temperatuuril kuni 30 °C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Valsartan Krka sisaldab

Toimeaine on valsartaan. Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 40 mg, 80 mg, 160 mg või 320 mg valsartaani.
Teised koostisosad on tableti sisus: laktoosmonohüdraat, mikrokristalliline tselluloos, povidoon, kroskarmelloosnaatrium, kolloidne veevaba ränidioksiid ja magneesiumstearaat.
40 mg õhukese polümeerikattega tableti kattes olevad teised koostisosad on hüpromelloos, titaandioksiid (E171), makrogool 4000 ja kollane raudoksiid (E172).
80 mg õhukese polümeerikattega tableti kattes olevad teised koostisosad on hüpromelloos, titaandioksiid (E171), makrogool 4000 ja punane raudoksiid (E172).
160 mg õhukese polümeerikattega tableti kattes olevad teised koostisosad on hüpromelloos, titaandioksiid (E171), makrogool 4000, kollane raudoksiid (E172) ja punane raudoksiid (E172).
320 mg õhukese polümeerikattega tableti kattes olevad teised koostisosad on hüpromelloos, titaandioksiid (E171), makrogool 4000, kollane raudoksiid (E172) ja punane raudoksiid (E172).
Vt lõik 2 „Valsartan Krka sisaldab laktoosi ja naatriumi“.

Kuidas Valsartan Krka välja näeb ja pakendi sisu 40 mg tabletid on kollakas-pruunid, ümmargused, kergelt kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon, tableti diameeter on 6 mm. 80 mg tabletid on roosad, ümmargused, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon, tableti diameeter on 8 mm. 160 mg tabletid on kollakas-pruunid, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon, tableti mõõtmed on 13,5 mm x 7 mm.

320 mg tabletid on helepruunid, kapslikujulised, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon, tableti mõõtmed on 16 mm x 8,5 mm. Kõiki nelja erineva tugevusega tablette saab jagada võrdseteks annusteks.

Tugevused 40 mg, 80 mg, 160 mg on pakendatud karpidesse, milles on 7, 10, 14, 28, 30, 50, 56, 60, 84, 90, 98, 120 ja 180 õhukese polümeerikattega tabletti blisterpakendites. Tugevus 320 mg on pakendatud karpidesse, milles on 7, 10, 14, 28, 30, 56, 60, 84, 90, 98 õhukese polümeerikattega tabletti blisterpakendites.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

KRKA, d.d., Novo mesto Eesti filiaal A. H. Tammsaare tee 47 11316 Tallinn Tel. 6671658

Infoleht on viimati uuendatud aprillis 2025.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

40 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 40 mg valsartaani. 80 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 80 mg valsartaani. 160 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 160 mg valsartaani. 320 mg: üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 320 mg valsartaani.

INN. Valsartanum

Teadaolevat toimet omav abiaine 40 mg õhukese 80 mg õhukese 160 mg õhukese 320 mg õhukese polümeerikattega polümeerikattega polümeerikattega polümeerikattega tabletid tabletid tabletid tabletid Laktoos 14,25 mg tabletis 28,5 mg tabletis 57 mg tabletis 114 mg tabletis

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

40 mg: kollakaspruunid, ümmargused, kergelt kaksikkumerad, õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon, tableti diameeter on 6 mm. 80 mg: roosad, ümmargused, kaksikkumerad, õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon, tableti diameeter on 8 mm. 160 mg: kollakaspruunid, ovaalsed, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon, tableti mõõtmed on 13,5 mm x 7 mm. 320 mg: helepruunid, kapslikujulised, kaksikkumerad õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon, tableti mõõtmed on 16 mm x 8,5 mm.

Kõiki nelja erineva tugevusega tablette saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Valsartan Krka, 40 mg Essentsiaalse hüpertensiooni ravi lastel ja noorukitel vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat.

Hiljutise müokardiinfarkti järgne (12 tundi...10 päeva) ravi kliiniliselt stabiilsetel täiskasvanud patsientidel, kellel on sümptomitega südamepuudulikkus või vasaku vatsakese sümptomiteta süstoolne düsfunktsioon (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Südamepuudulikkuse ravi täiskasvanud patsientidel, kui AKE-inhibiitorid ei ole talutavad või täiendava ravimina AKE-inhibiitorile patsientidel, kes ei talu ravi beetablokaatoriga ja kui mineralokortikoidide retseptorite antagoniste ei saa kasutada (vt lõigud 4.2, 4.4, 4.5 ja 5.1).

Valsartan Krka 80 mg, 160 mg Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel ja hüpertensiooni ravi lastel ja noorukitel vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat.

Valsartan Krka 320 mg Essentsiaalse hüpertensiooni ravi täiskasvanutel ja hüpertensiooni ravi lastel ja noorukitel vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Valsartan Krka 40 mg

Hiljutine müokardiinfarkt Kliiniliselt stabiilsetel patsientidel võib ravi alustada juba 12 tunni möödumisel müokardiinfarktist. Pärast algannust 20 mg kaks korda ööpäevas tuleb valsartaani annust suurendada järgmiste nädalate jooksul tasemeni 40 mg, 80 mg ja 160 mg kaks korda ööpäevas. Algannus manustatakse 40 mg tableti poolitamise teel.

Maksimaalne annus on 160 mg kaks korda ööpäevas. Üldiselt soovitatakse saavutada patsientidel kahe nädala möödumisel ravi alustamisest annusetase 80 mg kaks korda ööpäevas ning maksimaalne annus 160 mg kaks korda ööpäevas kolme kuu pärast, olenevalt patsiendi taluvusvõimest. Sümptomaatilise hüpotensiooni või neerufunktsiooni kahjustuse korral tuleb kaaluda annuse vähendamist.

Valsartaani võib kasutada patsientidel, keda ravitakse teiste müokardiinfarkti järgsete ravimitega, nt trombolüütikumide, atsetüülsalitsüülhappe, beetablokaatorite, statiinide ja diureetikumidega. Seda ravimit ei ole soovitatav kasutada samaaegselt AKE-inhibiitoritega (vt lõigud 4.4 ja 5.1). Patsientide müokardiinfarkti järgse hindamise käigus tuleb alati hinnata ka neerufunktsiooni.

Südamepuudulikkus Valsartaani soovitatav algannus on 40 mg kaks korda ööpäevas. Annuseid tuleks vähemalt kahenädalaste intervallidega järk-järgult suurendada 80 mg ja 160 mg-ni kaks korda ööpäevas, suurima annuseni, mida patsient talub. Kaaluda tuleb samaaegselt kasutatavate diureetikumide annuse vähendamist. Kliinilistes uuringutes manustatud maksimaalne ööpäevaannus on 320 mg, jagatuna mitmeks annuseks. Valsartaani võib manustada koos teiste südamepuudulikkuse ravimitega. Kolmikkombinatsioon AKE- inhibiitori, valsartaani ja beetablokaatori või kaaliumi säästva diureetikumiga ei ole siiski soovitatav (vt lõigud 4.4 ja 5.1). Südamepuudulikkusega patsientide hindamise käigus tuleb alati hinnata ka neerufunktsiooni.

Valsartan Krka 80 mg, 160 mg

Essentsiaalne hüpertensioon

Valsartaani soovitatav algannus on 80 mg üks kord ööpäevas. Antihüpertensiivne toime avaldub põhiliselt 2 nädala jooksul, maksimaalne toime 4 nädala jooksul. Patsientidel, kelle vererõhk ei ole piisavalt kontrolli all, võib annust suurendada 160 mg-ni, maksimaalselt 320 mg-ni. Valsartaani võib kasutada koos teiste antihüpertensiivsete ravimitega (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5 ja 5.1). Diureetikumide, näiteks hüdroklorotiasiidi, lisamine langetab neil patsientidel vererõhku veelgi.

Essentsiaalne hüpertensioon Valsartan Krka soovitatav algannus on 80 mg üks kord ööpäevas. Antihüpertensiivne toime avaldub põhiliselt 2 nädala jooksul, maksimaalne toime 4 nädala jooksul. Patsientidel, kelle vererõhk ei ole piisavalt kontrolli all, võib annust suurendada 160 mg-ni, maksimaalselt 320 mg-ni.

Valsartan Krkat võib kasutada koos teiste antihüpertensiivsete ravimitega (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5 ja 5.1). Diureetikumide, näiteks hüdroklorotiasiidi, lisamine langetab neil patsientidel vererõhku veelgi.

Valsartan Krka 40 mg, 80 mg, 160 mg, 320 mg

Lisateave erirühmade kohta

Eakad Annuse kohandamine eakatel patsientidel ei ole vajalik.

Neerukahjustus Täiskasvanud patsientidel, kellel kreatiniini kliirens on > 10 ml/min, ei ole annuse kohandamine vajalik (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus Raske maksakahjustusega patsientidele, biliaarse tsirroosiga ja kolestaasiga patsientidele on valsartaan

vastunäidustatud (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2). Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega ilma kolestaasita patsientidel ei tohi valsartaani annus ületada 80 mg.

Lapsed

Laste hüpertensioon Lapsed ja noorukid vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat Alla 35 kg kaaluvatele lastele on algannus 40 mg üks kord ööpäevas ning 35 kg ja enam kaaluvatele lastele 80 mg üks kord ööpäevas. Annust tuleb kohandada vererõhu vastuse ja taluvuse alusel. Maksimaalsed kliinilistes uuringutes kasutatud annused on toodud järgnevas tabelis. Suuremaid annuseid kui loetletud ei ole uuritud, mistõttu nende kasutamist ei soovitata.

Kehakaal Maksimaalne kliinilistes uuringutes kasutatud annus ≥ 18 kg…< 35 kg 80 mg ≥ 35 kg…< 80 kg 160 mg ≥ 80 kg…≤ 160 kg 320 mg

Alla 6 aasta vanused lapsed Olemasolevaid andmeid on kirjeldatud lõikudes 4.8, 5.1 ja 5.2. Valsartaani ohutus ja efektiivsus alla 1- aastatel lastel ei ole kindlaks tehtud.

Kasutamine neerukahjustusega lastel vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat Ravimi kasutamist lastel kreatiniini kliirensiga < 30 ml/min ja dialüüsi saavatel lastel ei ole uuritud, seetõttu ei ole valsartaani kasutamine nendel patsientidel soovitatav. Lastel kreatiniini kliirensiga > 30 ml/min ei ole vaja annust muuta. Tähelepanelikult peab jälgima neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Kasutamine maksakahjustusega lastel vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat Sarnaselt täiskasvanutega on valsartaan vastunäidustatud lastel, kellel esineb raske maksakahjustus, biliaarne tsirroos ja kolestaasiga patsientidel (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2). Valsartaani kasutamise kliiniline kogemus kerge kuni mõõduka maksakahjustusega lastel on vähene. Nendel patsientidel ei tohi valsartaani annus ületada 80 mg. Südamepuudulikkus ja hiljuti põetud müokardiinfarkt lastel Valsartaani ei soovitata kasutada südamepuudulikkuse või hiljuti põetud müokardiinfarkti raviks lastel ja noorukitel vanuses alla 18 aasta ohutuse ja efektiivsuse andmete puudumise tõttu.

Manustamisviis Valsartaani võib võtta söögiaegadest sõltumatult ning seda tuleb manustada koos veega.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes. Raske maksakahjustus, biliaarne tsirroos ja kolestaas. Raseduse teine ja kolmas trimester (vt lõigud 4.4 ja 4.6). Valsartan Krka samaaegne kasutamine aliskireeni sisaldavate ravimitega on vastunäidustatud suhkurtõve või neerukahjustusega (GFR < 60 ml/min/1,73 m2) patsientidel (vt lõigud 4.5 ja 5.1).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hüperkaleemia Kasutamine samaaegselt kaaliumi sisaldavate toidulisandite, kaaliumisäästvate diureetikumide, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või muude kaaliumi sisaldust suurendada võivate ravimitega (hepariin jt) ei ole soovitatav. Vajaduse korral tuleb jälgida kaaliumisisaldust.

Neerufunktsiooni häired

Praegu puudub ravimi ohutu kasutamise kogemus patsientidel kreatiniini kliirensiga < 10 ml/min ja dialüüsi saavatel patsientidel, mistõttu peab nendel patsientidel valsartaani kasutama ettevaatusega. Täiskasvanud patsientidel kreatiniini kliirensiga > 10 ml/min ei ole vaja annust muuta (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Maksakahjustus Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega ja ilma kolestaasita patsientidel tuleb valsartaani kasutada ettevaatlikult (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

Naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega patsiendid Raske naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega patsientidel, nt kes saavad diureetikume suurtes annustes, võib valsartaaniga ravi alustamisel harvadel juhtudel tekkida sümptomaatiline hüpotensioon. Organismi naatriumi- ja/või vedelikuvaegus tuleb korrigeerida enne ravi alustamist valsartaaniga, nt vähendada diureetikumi annust.

Neeruarteri stenoos Valsartaani kasutamise ohutust bilateraalse neeruarteri stenoosiga või ainsa neeru stenoosiga patsientidel ei ole kindlaks määratud. Valsartaani lühiajaline manustamine ühepoolsest neeruarteri stenoosist tingitud sekundaarse renovaskulaarse hüpertensiooniga 12-le patsiendile ei põhjustanud märkimisväärseid muutusi renaalses hemodünaamikas, seerumi kreatiniinisisalduses ega vere jääklämmastikusisalduses. Teiste ravimite toimel, mis mõjutavad reniini-angiotensiini süsteemi, võib vere uurea ja seerumi kreatiniinisisaldus kahe- või ühepoolse neeruarteri stenoosiga patsientidel siiski suureneda, mistõttu on soovitatav valsartaaniga ravimisel jälgida nende patsientide neerufunktsiooni. Neeru siirdamine Valsartaani kasutamise ohutuse kohta hiljuti siirdatud neeruga patsientidele kogemused puuduvad.

Primaarne hüperaldosteronism Primaarse hüperaldosteronismiga patsiente ei tohi valsartaaniga ravida, sest nende reniini-angiotensiini süsteem ei ole aktiveeritud.

Soole angioödeem Angiotensiin II retseptori antagonistidega, sealhulgas valsartaaniga, ravitud patsientidel on teatatud soole angioödeemist (vt lõik 4.8). Nendel patsientidel esines kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Sümptomid kadusid pärast angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamise lõpetamist. Kui diagnoositakse soole angioödeem, tuleb valsartaani kasutamine lõpetada ja alustada asjakohast jälgimist, kuni sümptomid on täielikult taandunud.

Aordi- ja mitraalklapi stenoos, obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia Nagu kõigi teistegi vasodilataatorite puhul, peab eriti ettevaatlik olema aordi- või mitraalklapi stenoosi või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientidega.

Rasedus Ravi angiotensiin II retseptorite antagonistidega ei tohi alustada raseduse ajal. Rasedust planeerivad patsiendid tuleb viia üle alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil kasutamiseks raseduse ajal on kindlaks määratud, välja arvatud, kui ravi jätkamist angiotensiin II retseptorite antagonistidega peetakse oluliseks. Raseduse diagnoosimisel tuleb ravi angiotensiin II retseptorite antagonistidega kohe katkestada ja vajaduse korral alustada alternatiivset ravi (vt lõigud 4.3 ja 4.6).

Valsartan Krka 40 mg, 80 mg, 160 mg

Hiljutine müokardiinfarkt Kaptopriili kasutamine koos valsartaaniga ei ole täiendavat kliinilist kasu andnud, vaid suurenes kõrvaltoimete risk, võrreldes vastavate ravimite eraldi kasutamisega (vt lõigud 4.2 ja 5.1). Seega ei ole valsartaani kasutamine koos AKE-inhibiitoriga soovitatav.

Ravi alustamisel müokardiinfarkti järgsetel patsientidel peab olema ettevaatlik. Patsientide müokardijärgse hindamise käigus tuleb alati hinnata ka neerufunktsiooni (vt lõik 4.2). Valsartaani kasutamisel müokardiinfarkti järgsetel patsientidel langeb sageli veidi nende vererõhk, kuid tavaliselt ei ole ravi katkestamine sümptomaatilise hüpotensiooni jätkudes vajalik, tingimusel et jälgitakse annustamisjuhiseid (vt lõik 4.2).

Südamepuudulikkus Kõrvaltoimete, eriti hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) risk võib suureneda, kui Valsartan Krkat kasutatakse kombinatsioonis AKE- inhibiitoriga. Mingit kliinilist kasu kolmikravist AKE-inhibiitori, beetablokaatori ja Valsartan Krkaga ei ole südamepuudulikkusega patsientidel tõestatud (vt lõik 5.1). See kombinatsioon suurendab ilmselt kõrvaltoimete riski ja ei ole seega soovitatav. AKE-inhibiitori, mineralokortikoidide retseptorite antagonisti ja valsartaani kolmikkombinatsioon ei ole samuti soovitatav. Nimetatud kombinatsioonravi peab toimuma spetsialisti järelevalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku. Ravi alustamisel südamepuudulikkusega patsientidel peab olema ettevaatlik. Südamepuudulikkusega patsientide hindamise käigus tuleb alati hinnata ka neerufunktsiooni (vt lõik 4.2). Valsartan Krka kasutamisel südamepuudulikkusega patsientidel langeb sageli veidi nende vererõhk, kuid tavaliselt ei ole ravi katkestamine sümptomaatilise hüpotensiooni püsides vajalik, tingimusel et jälgitakse annustamisjuhiseid (vt lõik 4.2). Patsientidel, kelle neerufunktsioon võib sõltuda reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi aktiivsusest (nt raske südame paispuudulikkusega patsiendid), on ravi AKE-inhibiitoritega seostatud oliguuria ja/või progresseeruva asoteemiaga ning harvadel juhtudel ägeda neerupuudulikkuse ja/või surmaga. Kuna valsartaan on angiotensiin II antagonist, ei saa välistada neerufunktsiooni halvenemist Valsartan Krka kasutamisel. AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel. Valsartan Krka 40 mg, 80 mg, 160 mg, 320 mg

Anamneesis angioödeem Angioödeemist, mis hõlmab kõri ja häälepaelte piirkonna turset, põhjustades hingamisteede obstruktsiooni ja/või näo, huulte, neelu ja/või keele turset, on teatatud patsientidel, keda raviti valsartaaniga, mõned nendest patsientidest on kogenud angioödeemi ka varem mõningate teiste ravimitega, nagu AKE-inhibiitorid. Patsientidel, kellel areneb angioödeem, tuleb Valsartan Krka manustamine kohe lõpetada ja Valsrtan Krkat ei tohi uuesti manustada.

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad On tõendeid, et AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegne kasutamine suurendab hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) riski. Seetõttu ei soovitata RAAS-i kahekordset blokaadi AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeni samaaegse kasutamisega (vt lõigud 4.5 ja 5.1). Kui kahekordset blokeerivat ravi peetakse vältimatult vajalikuks, tuleb seda teha ainult spetsialisti järelevalve all, jälgides hoolikalt neerutalitlust, elektrolüüte ja vererõhku. AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel.

Valsartan Krka 320 mg

Muud seisundid stimuleeritud reniin-angiotensiini süsteemiga Patsientidel, kelle neerufunktsioon võib sõltuda reniin-angiotensiini süsteemi aktiivsusest (nt raske südame paispuudulikkusega patsiendid), on ravi AKE-inhibiitoritega seostatud oliguuria ja/või progresseeruva asoteemiaga ning harvadel juhtudel ägeda neerupuudulikkuse ja/või surmaga. Kuna valsartaan on angiotensiin II antagonist, ei saa välistada neerufunktsiooni halvenemist valsartaani kasutamisel.

Valsartan Krka 40 mg, 80 mg, 160 mg, 320 mg

Lapsed

Neerufunktsiooni häired Ravimi kasutamist lastel kreatiniini kliirensiga < 30 ml/min ja dialüüsi saavatel lastel ei ole uuritud, seetõttu ei ole valsartaani kasutamine nendel patsientidel soovitatav. Lastel kreatiniini kliirensiga > 30 ml/min ei ole vaja annust muuta (vt lõigud 4.2 ja 5.2). Ravi ajal valsartaaniga peab tähelepanelikult jälgima neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust. See kehtib eriti, kui valsartaani kasutatakse võimalikult neerufunktsiooni kahjustavate seisundite esinemisel (palavik, dehüdratsioon).

Maksafunktsiooni häired Sarnaselt täiskasvanutega on valsartaan vastunäidustatud lastel, kellel esineb raske maksakahjustus, biliaarne tsirroos ja kolestaasiga patsientidel (vt lõigud 4.3 ja 5.2). Valsartaani kasutamise kliiniline kogemus kerge kuni mõõduka maksakahjustusega lastel on vähene. Nendel patsientidel ei tohi valsartaani annus ületada 80 mg.

Valsartan Krka sisaldab laktoosi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada. Valsartan Krka sisaldab naatriumi. Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes tabletis, see tähendab põhimõtteliselt "naatriumivaba".

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Reniin-angiotensiini-süsteemi (RAS) kahekordne blokaad ARB’ide, AKE-inhibiitorite või aliskireeniga Kliiniliste uuringute andmed on näidanud, et reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad kombinatsioonravil AKE-inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või aliskireeniga on seotud kõrvalnähtude, nt hüpotensiooni, hüperkaleemia ja neerutalitluse languse (k.a ägeda neerupuudulikkuse) sagenemisega, võrreldes monoteraapiaga (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.1).

Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav

Liitium Liitiumi samaaegsel kasutamisel koos angiotensiini konventeeriva ensüümi inhibiitorite või angiotensiin II retseptorite antagonistide, kaasa arvatud valsartaaniga, on esinenud seerumi liitiumikontsentratsioonide pöörduvat tõusu ja toksilisust. Kui osutub vajalikuks seda kombinatsiooni kasutada, on soovitatav hoolikalt jälgida seerumi liitiumisisaldust. Kui kasutatakse ka diureetikumi, võib liitiumi toksilisuse risk eeldatavalt veelgi tõusta.

Kaaliumi säästvad diureetikumid, kaaliumilisandid, kaaliumi sisaldavad soolaasendajad ja muud ained, mis võivad suurendada kaaliumisisaldust Kui osutub vajalikuks kasutada koos valsartaaniga kaaliumisisaldust mõjutavat ravimit, on soovitatav jälgida vereplasma kaaliumisisaldust.

Samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d), kaasa arvatud selektiivsed COX-2 inhibiitorid, atsetüülsalitsüülhape > 3 g ööpäevas ja mitteselektiivsed MSPVA-d Angiotensiin II antagonistide manustamisel samaaegselt MSPVA-dega võib nende antihüpertensiivne toime väheneda. Peale selle võib angiotensiin II antagonistide samaaegne kasutamine MSPVA-dega suurendada neerufunktsiooni halvenemise riski ja tõsta seerumi kaaliumisisaldust. Seepärast on soovitatav jälgida neerufunktsiooni ravi algul, samuti tagada patsiendi piisav hüdratsioon.

Transporterid In vitro uuringute tulemused näitavad, et valsartaan on maksa tagasihaarde transporteri OATP1B1/OATP1B3 ja maksast väljavoolu vahendava transporteri MRP2 substraat. Selle leiu

kliiniline tähendus ei ole selge. Samaaegne manustamine koos tagasihaaret vahendavate transporterite inhibiitoritega (nt rifampitsiin, tsüklosporiin) või väljavoolu vahendavate transporterite inhibiitoritega (nt ritonaviir) võib suurendada valsartaani süsteemset ekspositsiooni. Tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust kui alustatakse või lõpetatakse nende ravimite koosmanustamist.

Muud Valsartaani koostoime uuringutes ei ole valsartaanil leitud kliiniliselt olulisi koostoimeid järgmiste ainetega: tsimetidiin, varfariin, furosemiid, digoksiin, atenolool, indometatsiin, hüdroklorotiasiid, amlodipiin, glibenklamiid.

Lapsed Hüpertensiooniga lastel ja noorukitel, kellel esineb sageli neerufunktsiooni häireid, peab olema ettevaatlik valsartaani ja teiste reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi inhibeerivate ravimite samaaegsel manustamisel, mille tagajärjel võib suureneda seerumi kaaliumisisaldus. Tähelepanelikult peab jälgima neerufunktsiooni ja seerumi kaaliumisisaldust.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Angiotensiin II retseptorite antagoniste (AIIRA) ei ole soovitatav kasutada raseduse esimesel trimestril (vt lõik 4.4). AIIRA-de kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Epidemioloogilised andmed teratogeensuse tekkimise ohu kohta pärast AKE-inhibiitorite kasutamist raseduse esimesel trimestril ei ole võimaldanud järeldusi teha; riski vähest suurenemist ei saa siiski välistada. Kuigi AIIRA-de kasutamisega seotud ohu kohta puuduvad kontrollitud epidemioloogilised andmed, võib samasuguseid ohte esineda ka selle ravimirühma puhul. Rasestuda kavatsevad patsiendid tuleb viia üle alternatiivsele antihüpertensiivsele ravile, mille ohutusprofiil kasutamiseks raseduse ajal on kindlaks määratud, välja arvatud, kui ravi jätkamist AIIRA-dega peetakse oluliseks. Kui rasedus diagnoositakse, tuleb ravi AIIRA-dega kohe katkestada ja vajaduse korral alustada alternatiivset ravi. AIIRA-de kasutamine teisel ja kolmandal trimestril tekitab teadaolevalt toksilisust inimese lootel (neerufunktsiooni halvenemine, oligohüdramnioos, kolju aeglasem luustumine) ja vastsündinul (neerupuudulikkus, hüpotensioon, hüperkaleemia), vt ka lõik 5.3. Kui AIIRA-sid on kasutatud alates raseduse teisest trimestrist, on soovitatav kontrollida ultraheliga neerufunktsiooni ja koljut.

Imikuid, kelle emad on kasutanud AIIRA-sid, tuleb hoolikalt jälgida hüpotensiooni suhtes (vt ka lõigud 4.3 ja 4.4).

Imetamine Valsartaani kasutamise kohta imetamise ajal andmed puuduvad, seetõttu ei ole soovitatav valsartaani kasutada ning tuleb eelistada alternatiivseid ravimeid, mille ohutusprofiil imetamise ajal on paremini välja selgitatud, eriti vastsündinu või enneaegse imiku imetamisel.

Fertiilsus Valsartaanil puudus ebasoodne mõju reproduktsioonile isastel või emastel rottidel, kes said suukaudseid annuseid kuni 200 mg/kg ööpäevas. See annus on 6 korda suurem maksimaalsest inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil (arvutused eeldavad suukaudset annust 320 mg ööpäevas ja 60 kg patsienti).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Auto

juhtimisel või masinate käsitsemisel tuleb võtta arvesse, et võib tekkida pearinglus või kurnatus.

4.8 Kõrvaltoimed

Kontrollitud kliinilistes uuringutes hüpertensiooniga täiskasvanud patsientidega oli kõrvaltoimete üldine esinemissagedus võrreldav platseeboga ning on kooskõlas valsartaani farmakoloogiliste omadustega. Kõrvaltoimete esinemissagedus ei näinud olevat seotud annusega ega ravi kestusega ning ei olnud seotud ka soo, vanuse ega rassiga.

Kliinilistes uuringutes, turuletulekujärgsel perioodil ja laboratoorsetes analüüsides esinenud kõrvaltoimed on loetletud allpool organsüsteemide järgi.

Kõrvaltoimed on järjestatud esinemissageduse järgi, esitades kõigepealt kõige sagedasemad, järgmise süsteemi kohaselt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000), teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Kõikide turuletulekujärgsel perioodil esinenud ja laboratoorsetest analüüsidest leitud kõrvaltoimete sagedust ei ole võimalik kindlaks määrata, seetõttu on need esitatud "teadmata" sagedusega.

Hüpertensioon Vere ja lümfisüsteemi häired Teadmata hemoglobiini vähenemine, hematokriti vähenemine, neutropeenia, Immuunsüsteemi häired Teadmata ülitundlikkus, sh seerumtõbi Ainevahetus- ja toitumishäired Teadmata seerumi kaaliumisisalduse suurenemine, hüponatreemia Kõrva ja labürindi kahjustused Aeg-ajalt vertiigo Vaskulaarsed häired Teadmata vaskuliit Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Aeg-ajalt köha Seedetrakti häired Aeg-ajalt kõhuvalu Väga harv soole angioödeem Maksa ja sapiteede häired Teadmata maksafunktsiooni näitajate tõus, kaasa arvatud seerumi bilirubiinisisalduse Naha ja nahaaluskoe kahjustused Teadmata angioödeem, bulloosne dermatiit, lööve, pruuritus Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Teadmata müalgia Neerude ja kuseteede häired Teadmata neerupuudulikkus ja –kahjustus, seerumi kreatiniinisisalduse suurenemine Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Aeg-ajalt väsimus

Lapsed

Hüpertensioon Valsartaani antihüpertensiivset toimet on hinnatud kahes randomiseeritud, topeltpimedas kliinilises uuringus (mõlemale järgnes jätkuperiood või -uuring) ja ühes avatud uuringus. Nendes uuringutes

osales 711 last, vanuses 6 kuni alla 18 aastat, kroonilise neeruhaigusega või ilma, kellest 560 said valsartaani. 6 kuni alla 18-aastastel lastel täheldatud ja eelnevalt täiskasvanud patsientidel kirjeldatud ohutusprofiili vahel ei leitud olulisi erinevusi kõrvaltoimete tüübi, esinemissageduse ja raskuse osas, välja arvatud üksikud seedetrakti häired (nt kõhuvalu, iiveldus, oksendamine) ja pearinglus.

6…16-aastaste laste neurokognitiivsel ja arengu hindamisel ei ilmnenud kuni aasta kestnud valsartaani ravi järgselt üldist kliiniliselt olulist ebasoodsat mõju.

Viidi läbi liitanalüüs 560 hüpertensiooniga lapse (vanuses 6...17 aastat) kohta, kes said kas valsartaani monoteraapiat (n = 483) või valsartaani sisaldavat antihüpertensiivset kombinatsioonravi (n = 77). 560 patsiendist 85-l (15,2%) oli krooniline neeruhaigus (algtaseme GFR < 90 ml/min/1,73m2). 45 (8,0%) patsienti katkestas uuringu kõrvaltoimete tõttu. Kokku tekkis kõrvaltoimeid 111-l (19,8%) patsiendil, millest kõige sagedasemad olid peavalu (5,4%), pearinglus (2,3%) ja hüperkaleemia (2,3%). Kroonilise neeruhaigusega patsientide seas olid kõige sagedasemad kõrvaltoimed hüperkaleemia (12,9%), peavalu (7,1%), vere kreatiniinisisalduse suurenemine (5,9%) ja hüpotensioon (4,7%). Ilma kroonilise neeruhaiguseta patsientide seas olid kõige sagedasemad kõrvaltoimed peavalu (5,1%) ja pearinglus (2,7%). Kõrvaltoimeid täheldati sagedamini valsartaani kombinatsioonis teiste antihüpertensiivsete ravimitega saavatel kui ainult valsartaani saavatel patsientidel.

Valsartaani antihüpertensiivset toimet lastel lastel vanuses 1 kuni vähem kui 6 aastat hinnati kolmes randomiseeritud, topeltpimedas kliinilises uuringus (igaühele järgnes jätku-uuring). Esimeses uuringus, kus osales 90 last vanuses 1 kuni vähem kui 6 aastat, täheldati kahte surmajuhtu ja üksikjuhtudel väljendunud maksa transaminaaside aktiivsuse suurenemist. Need juhud ilmnesid märkimisväärsete kaasuvate haigustega patsientidel. Põhjuslikku seost valsartaaniga ei ole kindlaks tehtud. Kahes järgnevas uuringus, kus osales 202 last vanuses 1 kuni vähem kui 6 aastat, ei ilmnenud valsartaani ravi puhul olulist maksa transaminaaside aktiivsuse suurenemist ega surmajuhtumeid. Analüüsiti 202 hüpertensiivse lapse (vanuses 1 kuni vähem kui 6 aastat), kes said valsartaani monoteraapiat topeltpimedas uuringus (välja arvates platseebo võtmise aeg) kahe järgneva uuringu summeeritud andmeid. Neist 186 patsienti jätkas kas jätku-uuringus või avatud rühmadega perioodil. 202 patsiendist oli 33-l (16,3%) krooniline neeruhaigus (algväärtus eGRF < 90 ml/min). Topeltpimendatud perioodi ajal katkestasid kaks patsienti (1%) ravi kõrvalnähtude tõttu ja avatud rühmadega perioodil või jätku-uuringus katkestasid neli patsienti (2,1%) ravi kõrvalnähtude tõttu. Topeltpimendatud perioodi ajal tekkis 13-l (7,0%) patsiendil vähemalt üks kõrvaltoime. Kõige sagedasemad kõrvaltoimed olid oksendamine, n = 3 (1,6%) ja kõhulahtisus, n = 2 (1,1%). Kroonilise neeruhaigusega patsientide rühmas esines üks kõrvaltoime (kõhulahtisus). Avatud rühmaga perioodil tekkis 5,4%-l patsientidest (10/186) vähemalt üks kõrvaltoime. Kõige sagedasem kõrvaltoime oli söögiisu vähenemine, millest teatati kahel patsiendil (1,1%). Nii topeltpimedas kui avatud rühmaga perioodil teatati hüperkaleemiast ühel patsiendil kummaski ajavahemikus. Hüpotensiooni ega pearinglust ei esinenud topeltpimeda uuringu ega avatud rühmaga perioodi ajal.

Hüperkaleemiat täheldati sagedamini lastel ja noorukitel vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat, kellel esines kaasuv krooniline neeruhaigus. Hüperkaleemia risk võib olla kõrgem lastel vanuses 1...5 aastat, võrreldes lastega vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat.

Kontrollitud kliinilistes uuringutes müokardiinfarkti järgsetel ja/või südamepuudulikkusega täiskasvanud patsientidel esinenud ohutusprofiil erineb hüpertensiooniga patsientidel üldiselt esinenud ohutusprofiilist. See võib olla seotud patsiendi põhihaigusega. Müokardiinfarkti järgsetel ja/või südamepuudulikkusega täiskasvanud patsientidel esinenud kõrvaltoimed on loetletud allpool.

Müokardiinfarkti järgselt ja/või südamepuudulikkus (uuritud ainult täiskasvanud patsientidel)

Vere ja lümfisüsteemi häired

Teadmata trombotsütopeenia Immuunsüsteemi häired Teadmata ülitundlikkus, sh seerumtõbi Ainevahetus- ja toitumishäired Aeg-ajalt hüperkaleemia Teadmata seerumi kaaliumisisalduse suurenemine, hüponatreemia Närvisüsteemi häired Sage pearinglus, posturaalne pearinglus Aeg-ajalt sünkoop, peavalu Kõrva ja labürindi kahjustused Aeg-ajalt vertiigo Südame häired Aeg-ajalt südamepuudulikkus Vaskulaarsed häired Sage hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon Teadmata vaskuliit Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Aeg-ajalt köha Seedetrakti häired Aeg-ajalt iiveldus, kõhulahtisus Väga harv soole angioödeem Maksa ja sapiteede häired Teadmata maksafunktsiooni näitajate tõus Naha ja nahaaluskoe kahjustused Aeg-ajalt angioödeem Teadmata bulloosne dermatiit, lööve, pruuritus Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Teadmata müalgia Neerude ja kuseteede häired Sage neerupuudulikkus ja –kahjustus Aeg-ajalt äge neerupuudulikkus, seerumi kreatiniinisisalduse suurenemine Teadmata vere jääklämmastikusisalduse suurenemine Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Aeg-ajalt asteenia, väsimus Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Valsartaani üleannustamine võib põhjustada märgatavat hüpotensiooni, mis võib viia teadvuse nõrgenemise, vereringe kollapsi ja/või šokiseisundini.

Ravi Ravimeetmed sõltuvad manustamisajast ning sümptomite liigist ja raskusastmest; esmatähtis on stabiliseerida vereringe seisund. Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient panna lamavasse asendisse ja korrigeerida vere hulka. Valsartaani ei ole tõenäoliselt võimalik hemodialüüsiga eemaldada.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: reniin-angiotensiinsüsteemi toimivad ained, angiotensiin II antagonistid, ATC-kood: C09CA03

Valsartaan on suukaudselt manustatav aktiivne, tugevatoimeline ja spetsiifiline angiotensiin II retseptori antagonist. Ta toimib selektiivselt AT -retseptori alatüüpi, mis vastutab angiotensiin II tuntud toimete eest. Valsartaani poolt põhjustatud AT -retseptori blokaadile järgnev angiotensiin II sisalduse tõus vereplasmas võib stimuleerida blokeerimata AT -retseptorit, mis ilmselt tasakaalustab AT -retseptori toime. Valsartaanil puudub osaline agonistlik toime AT -retseptorile ja on tunduvalt 1 1 (ligikaudu 20 000 korda) suurem afiinsus AT -retseptori suhtes kui AT -retseptori suhtes. Teadaolevalt ei seondu ega blokeeri valsartaan teisi hormoonretseptoreid või ioonkanaleid, millel on oluline roll kardiovaskulaarses regulatsioonis. Valsartaan ei inhibeeri angiotensiini konverteerivat ensüümi (tuntud kui kininaas II), mis konverteerib angiotensiin I angiotensiin II-ks ja degradeerib bradükiniini. Kuna puudub toime AKE-le ja bradükiniini või substants P toime tugevnemisele, ei ole tõenäoline, et angiotensiin II antagonistid põhjustaksid köha. Kliinilistes uuringutes, kus valsartaani võrreldi AKE-inhibiitoriga, oli kuiva köha esinemissagedus märkimisväärselt väiksem (P < 0,05) kui AKE-inhibiitoriga ravitud patsientidel (vastavalt 2,6% ja 7,9%). Kliinilises uuringus patsientidega, kellel AKE-inhibiitorravi ajal oli esinenud kuiv köha, tekkis köha 19,5%-l valsartaani saanud patsientidest ja 19%-l tiasiiddiureetikumi saanud patsientidest, võrreldes 68,5% AKE-inhibiitorit saanud patsientidega (P < 0,05). Valsartan Krka 40 mg Hiljutine müokardiinfarkt VALIANT uuring (VALsartan In Acute myocardial iNfarcTion trial) oli randomiseeritud, kontrollrühmaga, mitmes riigis läbiviidud topeltpimeuuring, milles osales 14 703 patsienti ägeda müokardiinfarktiga ja südame paispuudulikkuse tunnuste, objektiivse leiu või radioloogilise tõestusega ja/või vasaku vatsakese süstoolse düsfunktsiooniga (mida arvestati kui väljutusfraktsiooni ≤ 40% radionukliidventrikulograafial või ≤ 35% ehhokardiograafial või vatsakeste kontrasteerimisel angiograafial). Patsiendid randomiseeriti 12 tunni kuni 10 päeva jooksul pärast infarktisümptomite ilmnemist ühte kolmest ravirühmast, keskmise ravikestusega kaks aastat: valsartaan, kaptopriil või valsartaani ja kaptopriili kombinatsioon. Uuringu esmane tulemusnäitaja oli aeg kõigist põhjustest tingitud suremuseni. Valsartaan oli müokardiinfarkti järgse kõigist põhjustest tingitud suremuse vähendamisel sama efektiivne kui kaptopriil. Kõigist põhjustest tingitud suremus oli sarnane valsartaani (19,9%), kaptopriili (19,5%) ja valsartaani + kaptopriili (19,3%) rühmas. Valsartaani kombineerimine kaptopriiliga ei andnud täiendavat kasu võrreldes ainult kaptopriili kasutamisega. Kõigist põhjustest tingitud suremuse osas ei esinenud vanusest, soost, rassist, baasravist või põhihaigusest tingitud erinevusi. Valsartaan vähendas kardiovaskulaarset suremust, pikendas aega esimese kardiovaskulaarse surmani viiva sündmuseni, vähendas hospitaliseerimist südamepuudulikkuse tõttu ja müokardiinfarkti kordumist, taaselustas südameseiskust ning mitteletaalset insulti (teisene lõpptulemuse näitaja). Valsartaani ohutusprofiil oli kooskõlas kliinilise kuluga patsientidel, keda raviti müokardiinfarkti järgselt. Neerufunktsiooni seisukohalt leiti seerumi kreatiniinisisalduse kahekordistumine 4,2%-l valsartaaniga ravi saanud patsientidel, 4,8%-l valsartaan + kaptopriiliga ravi saanud patsientidel ja 3,4%-l kaptopriiliga ravi saanud patsientidel. Ravi katkestati neerufunktsiooni häirete tõttu 1,1%-l valsartaaniga ravi saanud patsientidel, 1,3%-l valsartaan + kaptopriiliga ravi saanud patsientidel ja 0,8%-l kaptopriiliga ravi saanud patsientidel. Müokardiinfarkti järgse patsiendi seisundi hindamine peaks alati hõlmama ka neerufunktsiooni hindamist. Beetablokaatorite manustamisel koos valsartaan + kaptopriiliga, ainult valsartaaniga või ainult kaptopriiliga ei ilmnenud erinevust kõigist põhjustest tingitud suremuse või kardiovaskulaarse suremuse või haigestumuse osas. Kasutatud uuringuravimist olenemata oli suremus väiksem patsientide grupis, kelle ravis kasutati ka beetablokaatorit, kinnitades veelkord, et beetablokaatorite kasutamine neil patsientidel on tulemuslik.

Südamepuudulikkus Val-HeFT oli randomiseeritud, kontrollitud, mitmes riigis läbiviidud kliiniline uuring, mis hindas valsartaani toimet haigestumusele ja suremusele võrreldes platseeboga NYHA II (62%), III (36%) ja IV (2%) funktsionaalse klassi südamepuudulikkusega patsientidel, kes said tavapärast ravi ja kelle LVEF oli < 40% ja vasaku vatsakese diameeter diastolis (left ventricular internal diastolic diameter, LVIDD) > 2,9 cm/m2. Baasravi sisaldas AKE-inhibiitoreid (93%), diureetikume (86%), digoksiini (67%) ja beetablokaatoreid (36%). Keskmine jälgimisaeg oli peaaegu kaks aastat. Valsartaani keskmine ööpäevane annus Val-HeFT uuringus oli 254 mg. Uuringu kaks esmast tulemusnäitajat olid: kõigist põhjustest tingitud suremus (aeg surmani) ja haigestumus südamepuudulikkusesse (aeg esimese haigestumisele viitava sündmuseni), mida defineeriti kui surma, äkksurma elustamisega, hospitaliseerimisega südamepuudulikkuse tõttu või intravenoosselt inotroopikumi või vasodilataatori manustamisega 4 tunni jooksul või kauem ilma hospitaliseerimiseta. Kõikidest põhjustest tingitud suremus (p = NS) oli valsartaani (19,7%) ja platseebogruppides (19,4%) sarnane. Peamine kasu oli 27,5% (95% CI: 17 kuni 37%) riski vähenemine esimese südamepuudulikkusest tingitud hospitaliseerimiseni kulunud aja osas (13,9% vs 18,5%-ga). Kasu oli suurim patsientidel, kes said platseebot (kogusuremus ja suremus oli 21,9% platseebogrupis vs 25,4% valsartaani grupis) võrreldes patsientidega, kes said kolmikravi AKE-inhibiitori, beetablokaatori ja valsartaaniga. Kasu suremuse osas oli kõige tulemuslikum patsientidel, kes ei saanud AKE-inhibiitorit (n = 366). Nendel patsientidel oli kogusuremus valsartaaniga märkimisväärselt vähenenud võrreldes platseeboga 33% (95% CI: –6% kuni 58%) (17,3% valsartaan vs 27,1% platseebo) ja kogusuremus ning haiguse risk oli märkimisväärselt vähenenud 44% (24,9% valsartaan vs 42,5% platseebo). Patsientidel, kes said AKE-inhibiitorit ilma beetablokaatorita, oli üldine suremus sarnane (p = NS) valsartaani (21,8%) ja platseebo (22,5%) grupis. Kogusuremus ning haiguse risk oli märkimisväärselt vähenenud 18,3% (95% CI: 8% kuni 28%) valsartaaniga kui võrreldes platseeboga (31,0% vs 36,3%). Val-HeFT uuringus ilmnes valsartaaniga ravitud patsientidel platseeboga võrreldes oluline paranemine NYHA funktsionaalse klassi ning südamepuudulikkuse tunnuste (sh hingeldus, väsimus, tursed ja krepitatsioonid) osas. Valsartaani saavate patsientide elukvaliteet oli algtasemega võrreldes parem kui platseebot saanud patsientidel, kui võeti aluseks südamepuudulikkuse elukvaliteedi skaala (Minnesota Living with Heart Failure Quality of Life score). Väljutusfraktsioon oli valsartaaniga ravitud patsientidel algtasemega võrreldes oluliselt suurenenud ja LVIDD oluliselt vähenenud platseebot saanud patsientidega võrreldes.

Valsartan Krka 80 mg, 160 mg

Hüpertensioon Valsartaani manustamisel hüpertensiooniga patsientidele langeb vererõhk, kuid pulsisagedus ei muutu. Pärast üksikannuse suukaudset manustamist saabus enamusel patsientidest antihüpertensiivne toime 2 tunni jooksul, suurim vererõhu langus saavutati 4...6 tunniga. Pärast manustamist püsis antihüpertensiivne toime enam kui 24 tundi. Korduval manustamisel saabus märkimisväärne vererõhu langus üldiselt 2 nädalaga ja maksimaalne efekt 4 nädalaga ning püsis pikaajalise ravi ajal. Hüdroklorotiasiidiga kombineerimisel saavutati märkimisväärne täiendav vererõhu langus. Valsartaani ravi järsk katkestamine ei põhjusta tagasilöögina hüpertensiooni ega kõrvaltoimeid. 2. tüüpi diabeedi ja mikroalbuminuuriaga hüpertensiivsetel patsientidel vähendas valsartaan albumiini eritumist uriiniga. Uuringus MARVAL (Micro Albuminuria Reduction with Valsartan, mikroalbuminuuria vähendamine valsartaaniga) hinnati albumiini uriiniga eritumise vähenemist valsartaani kasutamisel (80...160 mg üks kord ööpäevas) võrreldes amlodipiiniga (5...10 mg üks kord ööpäevas) 332-l 2. tüüpi diabeediga patsiendil (keskmine vanus: 58 aastat; 265 meest), kellel oli mikroalbuminuuria (valsartaan: 58 mikrogrammi/min; amlodipiin: 55,4 mikrogrammi/min), normaalne või kõrge vererõhk ning neerufunktsioon säilinud (vere kreatiniinisisaldus < 120 mikromooli/l). Pärast 24-nädalast ravi oli albumiini uriiniga eritumine vähenenud (p < 0,001) valsartaani kasutamisel 42% (-24,2 mikrogrammi/min; 95% CI: –40,4...–19,1) võrra ja amlopidiini kasutamisel ligikaudu 3% (-1,7 mikrogrammi/min; 95% CI: –5,6...14,9) võrra, kuigi vererõhu langus oli mõlemas rühmas sarnane.

Uuringus DROP (The Diovan Reduction of Proteinuria, proteinuuria vähendamine Diovaniga) uuriti täiendavalt valsartaani efektiivsust albumiini uriiniga eritumise vähendamisel 391 hüpertensiivsel patsiendil (vererõhk = 150/88 mmHg), kellel oli 2. tüüpi diabeet ja albuminuuria (keskmine = 102 mikrogrammi/min; 20...700 mikrogrammi/min) ning neerufunktsioon säilinud (keskmine seerumi kreatiniinisisaldus = 80 mikromooli/l). Patsiendid randomiseeriti saama ühte valsartaani annust kolmest annusest (160, 320 või 640 mg üks kord ööpäevas) ja ravi kestis 30 nädalat. Uuringu eesmärk oli määrata kindlaks valsartaani optimaalne annus albumiini uriiniga eritumise vähendamiseks 2. tüüpi diabeediga hüpertensiivsetel patsientidel. 30 nädala möödudes oli albumiini uriiniga eritumise protsentuaalne muutus oluliselt vähenenud: valsartaan 160 mg kasutamisel 36% algväärtusest (95% CI: 22...47%) ja valsartaan 320 mg kasutamisel 44% (95% CI: 31...54%). Järeldati, et valsartaan annuses 160...320 mg vähendas 2. tüüpi diabeediga hüpertensiivsetel patsientidel albumiini eritumist uriiniga kliiniliselt olulisel määral.

Hiljutine müokardiinfarkt. VALIANT uuring (VALsartan In Acute myocardial iNfarcTion trial) oli randomiseeritud, kontrollrühmaga, mitmes riigis läbiviidud topeltpimeuuring, milles osales 14 703 patsienti ägeda müokardiinfarktiga ja südame paispuudulikkuse tunnuste, objektiivse leiu või radioloogilise tõestusega ja/või vasaku vatsakese süstoolse düsfunktsiooniga (mida arvestati kui väljutusfraktsiooni ≤ 40% radionukliidventrikulograafial või ≤ 35% ehhokardiograafial või vatsakeste kontrasteerimisel angiograafial). Patsiendid randomiseeriti 12 tunni kuni 10 päeva jooksul pärast infarktisümptomite ilmnemist ühte kolmest ravirühmast, keskmise ravikestusega kaks aastat: valsartaan, kaptopriil või valsartaani ja kaptopriili kombinatsioon. Uuringu esmane tulemusnäitaja oli aeg kõigist põhjustest tingitud suremuseni. Valsartaan oli müokardiinfarkti järgse kõigist põhjustest tingitud suremuse vähendamisel sama efektiivne kui kaptopriil. Kõigist põhjustest tingitud suremus oli sarnane valsartaani (19,9%), kaptopriili (19,5%) ja valsartaani + kaptopriili (19,3%) rühmas. Valsartaani kombineerimine kaptopriiliga ei andnud täiendavat kasu võrreldes ainult kaptopriili kasutamisega. Kõigist põhjustest tingitud suremuse osas ei esinenud vanusest, soost, rassist, baasravist või põhihaigusest tingitud erinevusi. Valsartaan vähendas kardiovaskulaarset suremust, pikendas aega esimese kardiovaskulaarse surmani viiva sündmuseni, vähendas hospitaliseerimist südamepuudulikkuse tõttu ja müokardiinfarkti kordumist, taaselustas südameseiskust ning mitteletaalset insulti (teisene lõpptulemuse näitaja). Valsartaani ohutusprofiil oli kooskõlas kliinilise kuluga patsientidel, keda raviti müokardiinfarkti järgselt. Neerufunktsiooni seisukohalt leiti seerumi kreatiniinisisalduse kahekordistumine 4,2%-l valsartaaniga ravi saanud patsientidel, 4,8%-l valsartaan + kaptopriiliga ravi saanud patsientidel ja 3,4%-l kaptopriiliga ravi saanud patsientidel. Ravi katkestati neerufunktsiooni häirete tõttu 1,1%-l valsartaaniga ravi saanud patsientidel, 1,3%-l valsartaan + kaptopriiliga ravi saanud patsientidel ja 0,8%-l kaptopriiliga ravi saanud patsientidel. Müokardiinfarkti järgse patsiendi seisundi hindamine peaks alati hõlmama ka neerufunktsiooni hindamist. Beetablokaatorite manustamisel koos valsartaan + kaptopriiliga, ainult valsartaaniga või ainult kaptopriiliga ei ilmnenud erinevust kõigist põhjustest tingitud suremuse või kardiovaskulaarse suremuse või haigestumuse osas. Kasutatud uuringuravimist olenemata oli suremus väiksem patsientide grupis, kelle ravis kasutati ka beetablokaatorit, kinnitades veelkord, et beetablokaatorite kasutamine neil patsientidel on tulemuslik. Südamepuudulikkus Val-HeFT oli randomiseeritud, kontrollitud, mitmes riigis läbiviidud kliiniline uuring, mis hindas valsartaani toimet haigestumusele ja suremusele võrreldes platseeboga NYHA II (62%), III (36%) ja IV (2%) funktsionaalse klassi südamepuudulikkusega patsientidel, kes said tavapärast ravi ja kelle LVEF oli < 40% ja vasaku vatsakese diameeter diastolis (LVIDD) > 2,9 cm/m2. Baasravi sisaldas AKE-inhibiitoreid (93%), diureetikume (86%), digoksiini (67%) ja beetablokaatoreid (36%). Keskmine jälgimisaeg oli peaaegu kaks aastat. Valsartaani keskmine ööpäevane annus Val-HeFT uuringus oli 254 mg. Uuringu kaks esmast tulemusnäitajat olid: kõigist põhjustest tingitud suremus (aeg surmani) ja haigestumus südamepuudulikkusesse (aeg esimese haigestumisele viitava sündmuseni), mida defineeriti kui surma, äkksurma elustamisega, hospitaliseerimisega südamepuudulikkuse tõttu või intravenoosselt inotroopikumi või vasodilataatori manustamisega 4 tunni jooksul või kauem ilma hospitaliseerimiseta.

Kõikidest põhjustest tingitud suremus (p = NS) oli valsartaani (19,7%) ja platseebogruppides (19,4%) sarnane. Peamine kasu oli 27,5% (95% CI: 17 kuni 37%) riski vähenemine esimese südamepuudulikkusest tingitud hospitaliseerimiseni kulunud aja osas (13,9% vs 18,5%-ga). Kasu oli suurim patsientidel, kes said platseebot (kogusuremus ja suremus oli 21,9% platseebogrupis vs 25,4% valsartaani grupis) võrreldes patsientidega, kes said kolmikravi AKE-inhibiitori, beetablokaatori ja valsartaaniga. Kasu suremuse osas oli kõige tulemuslikum patsientidel, kes ei saanud AKE-inhibiitorit (n = 366). Nendel patsientidel oli kogusuremus valsartaaniga märkimisväärselt vähenenud võrreldes platseeboga 33% (95% CI: –6% kuni 58%) (17,3% valsartaan vs 27,1% platseebo) ja kogusuremus ning haiguse risk oli märkimisväärselt vähenenud 44% (24,9% valsartaan vs 42,5% platseebo). Patsientidel, kes said AKE-inhibiitorit ilma beetablokaatorita, oli üldine suremus sarnane (p = NS) valsartaani (21,8%) ja platseebo (22,5%) grupis. Kogusuremus ning haiguse risk oli märkimisväärselt vähenenud 18,3% (95% CI: 8% kuni 28%) valsartaaniga kui võrreldes platseeboga (31,0% vs 36,3%). Val-HeFT uuringus ilmnes valsartaaniga ravitud patsientidel platseeboga võrreldes oluline paranemine NYHA funktsionaalse klassi ning südamepuudulikkuse tunnuste (sh hingeldus, väsimus, tursed ja krepitatsioonid) osas. Valsartaani saavate patsientide elukvaliteet oli algtasemega võrreldes parem kui platseebot saanud patsientidel, kui võeti aluseks südamepuudulikkuse elukvaliteedi skaala (Minnesota Living with Heart Failure Quality of Life score). Väljutusfraktsioon oli valsartaaniga ravitud patsientidel algtasemega võrreldes oluliselt suurenenud ja LVIDD oluliselt vähenenud platseebot saanud patsientidega võrreldes.

Valsartan Krka 320 mg Hüpertensioon Valsartaani manustamisel hüpertensiooniga patsientidele langeb vererõhk, kuid pulsisagedus ei muutu. Pärast üksikannuse suukaudset manustamist saabus enamusel patsientidest antihüpertensiivne toime 2 tunni jooksul, suurim vererõhu langus saavutati 4...6 tunniga. Pärast manustamist püsis antihüpertensiivne toime enam kui 24 tundi. Korduval manustamisel saabus märkimisväärne vererõhu langus üldiselt 2 nädalaga ja maksimaalne efekt 4 nädalaga ning püsis pikaajalise ravi ajal. Hüdroklorotiasiidiga kombineerimisel saavutati märkimisväärne täiendav vererõhu langus. Valsartaani ravi järsk katkestamine ei põhjusta tagasilöögina hüpertensiooni ega kõrvaltoimeid. 2. tüüpi diabeedi ja mikroalbuminuuriaga hüpertensiivsetel patsientidel vähendas valsartaan albumiini eritumist uriiniga. Uuringus MARVAL (Micro Albuminuria Reduction with Valsartan, mikroalbuminuuria vähendamine valsartaaniga) hinnati albumiini uriiniga eritumise vähenemist valsartaani kasutamisel (80...160 mg üks kord ööpäevas) võrreldes amlodipiiniga (5...10 mg üks kord ööpäevas) 332-l 2. tüüpi diabeediga patsiendil (keskmine vanus: 58 aastat; 265 meest), kellel oli mikroalbuminuuria (valsartaan: 58 mikrogrammi/min; amlodipiin: 55,4 mikrogrammi/min), normaalne või kõrge vererõhk ning neerufunktsioon säilinud (vere kreatiniinisisaldus < 120 mikromooli/l). Pärast 24-nädalast ravi oli albumiini uriiniga eritumine vähenenud (p < 0,001) valsartaani kasutamisel 42% (-24,2 mikrogrammi/min; 95% CI: –40,4...–19,1) võrra ja amlopidiini kasutamisel ligikaudu 3% (-1,7 mikrogrammi/min; 95% CI: –5,6...14,9) võrra, kuigi vererõhu langus oli mõlemas rühmas sarnane. Uuringus DROP (The Diovan Reduction of Proteinuria, proteinuuria vähendamine Diovaniga) uuriti täiendavalt valsartaani efektiivsust albumiini uriiniga eritumise vähendamisel 391 hüpertensiivsel patsiendil (vererõhk = 150/88 mmHg), kellel oli 2. tüüpi diabeet ja albuminuuria (keskmine = 102 mikrogrammi/min; 20...700 mikrogrammi/min) ning neerufunktsioon säilinud (keskmine seerumi kreatiniinisisaldus = 80 mikromooli/l). Patsiendid randomiseeriti saama ühte valsartaani annust kolmest annusest (160, 320 või 640 mg üks kord ööpäevas) ja ravi kestis 30 nädalat. Uuringu eesmärk oli määrata kindlaks valsartaani optimaalne annus albumiini uriiniga eritumise vähendamiseks 2. tüüpi diabeediga hüpertensiivsetel patsientidel. 30 nädala möödudes oli albumiini uriiniga eritumise protsentuaalne muutus oluliselt vähenenud: valsartaan 160 mg kasutamisel 36% algväärtusest (95% CI: 22...47%) ja valsartaan 320 mg kasutamisel 44% (95% CI: 31...54%). Järeldati, et valsartaan annuses 160...320 mg vähendas 2. tüüpi diabeediga hüpertensiivsetel patsientidel albumiini eritumist uriiniga kliiniliselt olulisel määral.

Valsartan Krka 40 mg, 80 mg, 160 mg, 320 mg

Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi (RAAS) kahekordne blokaad Kahes suures randomiseeritud, kontrollitud uuringus (ONTARGET (ONgoing Telmisartan Alone and in combination with Ramipril Global Endpoint Trial) ja VA NEPHRON-D (The Veterans Affairs Nephropathy in Diabetes)) uuriti kombinatsioonravi AKE-inhibiitori ja angiotensiin II retseptori antagonistiga. ONTARGET uuring hõlmas eelneva südameveresoonkonna või ajuveresoonkonna haigusega või 2. tüüpi diabeedi ja tõendatud kaasuva elundkahjustusega patsiente. VA NEPHRON-D hõlmas 2. tüüpi diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsiente. Uuringud näitasid olulise kasu puudumist neerude ja/või südameveresoonkonna tulemusnäitajatele ja suremusele, samas täheldati hüperkaleemia, ägeda neerukahjustuse ja/või hüpotensiooni riski suurenemist monoteraapiaga võrreldes. Tulemused on asjakohased ka teiste AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II retseptori antagonistide jaoks, arvestades nende sarnaseid farmakodünaamilisi omadusi. AKE-inhibiitoreid ja angiotensiin II retseptori antagoniste ei tohi seetõttu kasutada samaaegselt diabeetilise nefropaatiaga patsientidel. ALTITUDE (Aliskiren Trial in Type 2 Diabetes Using Cardiovascular and Renal Disease Endpoints) oli uuring, mis oli kavandatud hindama kasu aliskireeni lisamisest standardravile AKE-inhibiitori või angiotensiin II retseptori antagonistiga 2. tüüpi diabeediga patsientidel, kellel oli krooniline neeruhaigus, südameveresoonkonna haigus või mõlemad. Uuring lõpetati varakult ohutusnäitajate riski tõusu tõttu. Südameveresoonkonnaga seotud surma ja insuldi juhtumeid oli aliskireeni rühmas arvuliselt rohkem kui platseeborühmas ning kõrvalnähtudest ja huvi pakkuvatest tõsistest kõrvalnähtudest (hüperkaleemia, hüpotensioon ja neerutalitluse häire) teatati aliskireeni rühmas sagedamini kui platseeborühmas. Lapsed

Hüpertensioon Valsartaani antihüpertensiivset toimet on hinnatud neljas randomiseeritud, topeltpimedas kliinilises uuringus, kus osales 561 last vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat ja 165 last vanuses 1...6 aastat. Kõige sagedasemad kaasuvad haigused olid neerude ja kuseteede häired ning ülekaalulisus, mis võisid soodustada hüpertensiooni teket nendes uuringutes osalenud lastel.

Kliiniline kogemus 6-aastastel või vanematel lastel Kliinilises uuringus, kus osales 261 hüpertensiivset last vanuses 6…16 aastat, said alla 35 kg kaaluvad patsiendid 10, 40 või 80 mg valsartaani tablette ööpäevas (väike, keskmine ja suur annus) ning ≥ 35 kg kaaluvad patsiendid said 20, 80 ja 160 mg valsartaani tablette ööpäevas (väike, keskmine ja suur annus). 2 nädala möödudes oli valsartaani toimel annusest sõltuvalt langenud nii süstoolne kui diastoolne vererõhk. Üldiselt langes valsartaani kolme annuse (väike, keskmine ja suur) toimel oluliselt süstoolne vererõhk vastavalt 8, 10 ja 12 mmHg algväärtusest. Patsiendid randomiseeriti uuesti kas jätkama ravi valsartaani sama annusega või kasutama platseebot. Patsientidel, kes jätkasid valsartaani keskmiste ja suurte annuste manustamist, oli süstoolne vererõhk minimaalse plasmakontsentratsiooni puhul -4 ja –7 mmHg madalam kui platseebot saanud patsientidel. Patsientidel, kes said valsartaani väikeses annuses, oli süstoolne vererõhk minimaalse plasmakontsentratsiooni puhul sarnane platseebot saanud patsientidel täheldatuga. Üldiselt oli valsartaani annusest sõltuv antihüpertensiivne toime ühesugune kõikides demograafilistes alagruppides.

Teises kliinilises uuringus, kus osales 300 hüpertensiivset last vanuses 6 kuni vähem kui 18 aastat, randomiseeriti sobilikud patsiendid saama 12 nädala jooksul valsartaani või enalapriili tablette. Lapsed, kes kaalusid ≥ 18…< 35 kg, said 80 mg valsartaani või 10 mg enalapriili; ≥ 35...< 80 kg kaaluvad lapsed said 160 mg valsartaani või 20 mg enalapriili; ≥ 80 kg kaaluvad patsiendid said 320 mg valsartaani või 40 mg enalapriili. Süstoolse vererõhu langus oli võrreldav valsartaani (15 mmHg) ja enalapriili (14 mmHg) saanud patsientidel (samaväärsuse p-väärtus < 0,0001). Ühesuguseid tulemusi täheldati ka diastoolse vererõhu puhul, mis langes 9,1 mmHg ja 8,5 mmHg vastavalt valsartaani ja enalapriili puhul.

Kolmandas, avatud kliinilises uuringus, kus osales 150 hüpertensiooniga last vanuses 6...17 aastat, said sobivad patsiendid (süstoolne vererõhk ≥ 95 protsentiili vanuse, soo ja pikkuse põhjal) valsartaani 18 kuu jooksul, et hinnata ohutust ja taluvust. 150-st uuringus osalenud patsiendist 41 said samaaegselt teist antihüpertensiivset ravimit. Alg- ja säilitusannused määrati kaalukategooriate alusel. Patsiendid kehakaaluga > 18...< 35 kg, ≥ 35...< 80 kg ja ≥ 80...< 160 kg said 40 mg, 80 mg ja 160 mg ning ühe nädala möödudes suurendati annuseid vastavalt 80 mg, 160 mg ja 320 mg-ni. Pooltel (50,0%, n = 75) uuringusse kaasatud patsientidel oli krooniline neeruhaigus, nendest 29,3%-l (44) oli 2. staadiumi (GFR 60...89 ml/min/1,73 m2) või 3. staadiumi (GFR 30...59 ml/min/1,73 m2) krooniline neeruhaigus. Keskmine süstoolse vererõhu langus oli 14,9 mmHg kõikide patsientide (algväärtus 133,5 mmHg), 18,4 mmHg kroonilise neeruhaigusega patsientide (algväärtus 131,9 mmHg) ja 11,5 mmHg ilma kroonilise neeruhaiguseta patsientide (algväärtus 135,1 mmHg) seas. Patsientide protsent, kes saavutas üldise vererõhu kontrolli (nii süstoolne kui diastoolne vererõhk < 95 protsentiili), oli veidi suurem kroonilise neeruhaigusega patsientide rühmas (79,5%) võrreldes kroonilise neeruhaiguseta patsientide rühmaga (72,2%).

Kliiniline kogemus alla 6-aastastel lastel 291 patsiendil vanuses 1...5 aastat on läbi viidud kolm kliinilist uuringut. Nendes uuringutes ei osalenud alla 1-aastaseid lapsi.

Esimeses uuringus 90 patsiendiga ei õnnestunud annuse-ravivastuse suhet demonstreerida, kuid teises uuringus 75 patsiendiga olid valsartaani suuremad annused seotud vererõhu suurema langusega. Kolmas uuring oli 6-nädalane randomiseeritud topeltpime uuring, mis hindas valsartaani annuse- ravivastuse suhet 126-l hüpertensiooniga lapsel vanuses 1...5 aastat, kellel oli või ei olnud kroonilist neeruhaigust ning kes randomiseeriti saama kas 0,25 mg/kg või 4 mg/kg ravimit kehakaalu kohta. Lõpptulemusena oli keskmise süstoolse vererõhu/keskmise diastoolse vererõhu langus 4,0 mg/kg valsartaaniga võrreldes 0,25 mg/kg valsartaaniga vastavalt 8,5/6,8 mmHg vs 4,1/0,3 mmHg (p = 0,0157/ p < 0,0001). Sarnaselt esines keskmise süstoolse vererõhu/keskmise diastoolse vererõhu langus kroonilise neeruhaigusega patsientide alarühmades, kes said 4,0 mg/kg valsartaani võrreldes 0,25 mg/kg valsartaaniga (9,2/6,5 mmHg vs 1,2/+1,3 mmHg). Euroopa Ravimiamet on loobunud nõudest esitada valsartaani uuringute tulemused laste kõigi alagruppide kohta südamepuudulikkuse ja hiljuti põetud müokardiinfarkti järgse südamepuudulikkuse korral. Informatsiooni saamiseks ravimi kasutamise kohta lastel vt lõik 4.2.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Pärast ainult valsartaani suukaudset manustamist saabub ravimi maksimaalne kontsentratsioon plasmas tablettide puhul 2...4 tunniga ja lahuse puhul 1…2 tunniga. Keskmine absoluutne biosaadavus on 23% ja 39%, vastavalt tablettide ja lahuse puhul. Valsartaani süsteemne ekspositsioon ja maksimaalne plasmakontsentratsioon on ligikaudu 1,7-korda ja 2,2-korda suuremad lahuse kasutamisel, võrreldes tablettide kasutamisega. Koos toiduga manustamisel väheneb valsartaani ekspositsioon (hinnatuna AUC järgi) ligikaudu 40% ja maksimaalne plasmakontsentratsioon (C ) ligikaudu 50%, kuigi alates ligikaudu 8. manustamisjärgsest tunnist on valsartaani plasmakontsentratsioon sarnane nii ravimit täis kui tühja kõhuga manustanud isikutel. AUC vähenemisega ei kaasne aga terapeutilise toime kliiniliselt olulist vähenemist, mistõttu võib valsartaani manustada nii koos toiduga kui ilma. Jaotumine Veenisisese manustamise järgselt on valsartaani püsiseisundi jaotusruumala ligikaudu 17 liitrit, mis näitab, et valsartaan ei jaotu ulatuslikult kudedesse. Valsartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega (94...97%), peamiselt albumiiniga.

Biotransformatsioon Valsartaan ei metaboliseeru suurel määral, kuna ainult ligikaudu 20% annusest eritub metaboliitidena. Plasmas on väikestes kontsentratsioonides (alla 10% valsartaani AUC-st) kindlaks tehtud ravimi

hüdroksümetaboliit. See metaboliit on farmakoloogiliselt inaktiivne.

Eritumine Valsartaanil on multieksponentsiaalne kineetika (t < 1 t ja t ligikaudu 9 t). Valsartaan elimineerub eelkõige biliaarselt, eritudes roojaga (ligikaudu 83% annusest) ja renaalselt uriiniga (ligikaudu 13% annusest), põhiliselt muutumatul kujul. Pärast veenisisest manustamist on valsartaani plasmakliirens ligikaudu 2 l/t ja renaalne kliirens 0,62 l/t (ligikaudu 30% kogukliirensist). Valsartaani poolväärtusaeg on 6 tundi. Valsartan Krka 40 mg, 80 mg, 160 mg

Südamepuudulikkusega patsiendid Südamepuudulikkusega patsientidel ja tervetel vabatahtlikel olid keskmine aeg, mis kulus valsartaani maksimumkontsentratsiooni saavutamiseni ja eliminatsiooni poolväärtusaeg sarnased. Valsartaani AUC ja C väärtused suurenesid koos annuse suurendamisega lineaarselt kogu terapeutilise max annusevahemiku ulatuses (40...160 mg kaks korda ööpäevas). Keskmine kumulatsioonifaktor oli ligikaudu 1,7. Valsartaani näiv kliirens oli suukaudsel manustamisel ligikaudu 4,5 l tunnis. Vanus ei mõjutanud ravimi näivat kliirensit südamepuudulikkusega patsientidel. Valsartan Krka 40 mg, 80 mg, 160 mg, 320 mg

Patsientide erirühmad Eakad Valsartaani süsteemne ekspositsioon oli mõnedel eakatel patsientidel mõnevõrra suurem kui noortel. Siiski ei ole sellisel erinevusel näidatud kliinilise tähtsuse olemasolu.

Neerufunktsiooni häired Renaalne kliirens moodustab plasma kogukliirensist ainult 30%, mistõttu valsartaani süsteemne biosaadavus ja neerufunktsioon ei ole omavahel seotud. Annust ei ole vaja seega kohandada neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens > 10 ml/min). Puuduvad kogemused ohutu kasutamise kohta patsientidel kreatiniini kliirensiga < 10 ml/min ja dialüüsipatsientidel, seetõttu tuleb valsartaani nendel patsientidel kasutada ettevaatusega (vt lõigud 4.2 ja 4.4). Valsartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega ega ole tõenäoliselt eemaldatav dialüüsi teel.

Maksakahjustus Ligikaudu 70% imendunud annusest eritub sapiga ning peamiselt muutumatul kujul. Valsartaan ei läbi ulatuslikku biotransformatsiooni. Täheldati, et kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel suurenes valsartaani ekspositsioon (AUC) ligikaudu 2 korda tervete vabatahtlikega võrreldes. Valsartaani plasmakontsentratsiooni ja maksa düsfunktsiooni raskusastme vahel puudub siiski seos. Valsartaani kasutamist raske maksafunktsiooni häirega patsientidel ei ole uuritud (vt lõigud 4.2, 4.3 ja 4.4).

Lapsed Uuringus, kus osales 26 hüpertensiivset last (vanuses 1...16 aastat), kes said valsartaani suspensiooni ühekordse annuse (keskmine: 0,9...2 mg/kg, maksimaalne annus 80 mg), oli valsartaani kliirens (liitrit/t/kg) võrreldav vanusevahemikus 1...16 aastat ja sarnane sama ravimvormi saanud täiskasvanutel täheldatuga (vt teavet imendumise kohta lõigust 5.2).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Emastel rottidel, kes said toksilistes annustes valsartaani (600 mg/kg ööpäevas) gestatsiooni viimastel päevadel ja laktatsiooni ajal, ilmnes järglaste elulemuse vähenemine, kehakaalu suurenemise aeglustumine ja arengu hilinemine (kõrvalesta ja kõrvakanali avanemine) (vt lõik 4.6). Need rottidel kasutatud annused (600 mg/kg ööpäevas) on ligikaudu 18 korda suuremad valsartaani maksimaalsest inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil (arvutused eeldavad valsartaani suukaudset annust 320 mg ööpäevas 60 kg kaaluval patsiendil). Mittekliinilistes ohutusuuringutes vähendas valsartaani kasutamine suurtes annustes (200...600 mg kehamassi kg kohta) rottidel punaliblede parameetreid (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit) ja tekitas muutusi neerude hemodünaamikas (vähene plasma uureasisalduse suurenemine ja neerutuubulite hüperplaasia ning basofiilia isasloomadel). Need rottidel kasutatud annused (200 ja 600 mg/kg ööpäevas) on ligikaudu 6 ja 18 korda suuremad valsartaani maksimaalsest inimesele soovitatavast annusest mg/m2 baasil (arvutused eeldavad valsartaani suukaudset annust 320 mg ööpäevas 60 kg kaaluval patsiendil). Küünisahvidel tekkisid sarnastel annustel sarnased muutused, kuigi raskemad, eelkõige neerudes. Neerukahjustused kulgesid koos uurea ja kreatiniini kontsentratsiooni tõusuga kuni nefropaatiani. Mõlemal liigil tekkis ka neerude jukstaglomerulaarrakkude hüpertroofia. Kõik muutused leiti olevat seotud valsartaani farmakoloogilise toimega, mis kutsub eelkõige küünisahvidel esile pikaajalise hüpotensiooni. Inimestel kasutatavate valsartaani annuste puhul ei ole neerude jukstaglomerulaarrakkude hüpertroofia asjakohane. Lapsed Valsartaani igapäevane suukaudne manustamine vastsündinud/noortele rottidele (alates 7. sünnijärgsest päevast kuni 70. päevani) annustes 1 mg/kg ööpäevas (see on ligikaudu 10...35% maksimaalsest lastele soovitatavast annusest 4 mg/kg ööpäevas süsteemse ekspositsiooni alusel) põhjustas püsivat, pöördumatut neerukahjustust. Ülalnimetatud toimed on angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite ja angiotensiin II 1. tüüpi retseptori blokaatorite farmakoloogilise toime tugevnemise oodatav tulemus; need toimed ilmnevad juhul, kui rotte ravitakse esimese 13 elupäeva jooksul. See periood langeb kokku 36. rasedusnädalaga inimestel, mis võib mõnikord pikeneda kuni 44. nädalani pärast viljastumist. Valsartaani uuringus osalenud noored rotid said ravi kuni 70. päevani ning ei saa välistada toimet neerude arengule (4...6 sünnijärgset nädalat). Neerude funktsionaalne küpsemine kestab inimestel esimese eluaasta jooksul. Seega ei saa välistada selle leiu kliinilist tähtsust alla 1-aastastele lastele, samas ei näita prekliinilised uuringud ohutusega seotud probleeme üle 1- aastastel lastel.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu Laktoosmonohüdraat Mikrokristalliline tselluloos Povidoon Kroskarmelloosnaatrium Kolloidne veevaba ränidioksiid Magneesiumstearaat

Tableti kate Hüpromelloos Titaandioksiid (E171) Makrogool 4000 Kollane raudoksiid (E172) - 40 mg, 160 mg ja 320 mg õhukese polümeerikattega tablettides

Punane raudoksiid (E172) - 80 mg, 160 mg ja 320 mg õhukese polümeerikattega tablettides

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 °C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

40 mg, 80 mg, 160 mg õhukese polümeerikattega tabletid Blister (PVC/PE/PVDC-alu): 7, 10, 14, 28, 30, 50, 56, 60, 84, 90, 98, 120 või 180 õhukese polümeerikattega tabletti karbis. 320 mg õhukese polümeerikattega tabletid Blister (PVC/PE/PVDC-alu): 7, 10, 14, 20, 28, 30, 56, 60, 84, 90 või 98 õhukese polümeerikattega tabletti karbis. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

8. MÜÜGILOA NUMBRID

Valsartan Krka 40 mg: 789812 Valsartan Krka 80 mg: 790012 Valsartan Krka 160 mg: 790112 Valsartan Krka 320 mg: 789912

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 25.06.2012 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 13.09.2017

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Aprill 2025

Valsartan krka – infoleht ja ravimi omaduste kokkuvõte

Vali ravim

Artikli sisukord

Pakendi infoleht: teave patsiendile

1. Mis ravim on Valsartan Krka ja milleks seda kasutatakse

2. Mida on vaja teada enne Valsartan Krka võtmist

3. Kuidas Valsartan Krkat võtta

4. Võimalikud kõrvaltoimed

5. Kuidas Valsartan Krkat säilitada

6. Pakendi sisu ja muu teave

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

3. RAVIMVORM

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

4.2 Annustamine ja manustamisviis

4.3 Vastunäidustused

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

4.8 Kõrvaltoimed

4.9 Üleannustamine

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

5.2 Farmakokineetilised omadused

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

6.2 Sobimatus

6.3 Kõlblikkusaeg

6.4 Säilitamise eritingimused

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

7. MÜÜGILOA HOIDJA

8. MÜÜGILOA NUMBRID

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV