Valoran 1g – infoleht ja ravimi omaduste kokkuvõte

Näidustus: Tsefotaksiim on näidustatud raskete infektsioonide raviks, enne patogeeni identifitseerimist või kui infektsiooni põhjustava patogeeni tundlikkus on kindlaks tehtud, sh: - pneumoonia, - otiit, - sinusiit, - luu- ja liigeseinfektsioonid, - sepsis, - bakteriaalne meningiit, - komplitseeritud kuseteede infektsioonid, - naha ja pehmete kudede infektsioonid, - komplitseeritud intraabdominaalsed infektsioonid, nagu peritoniit (tsefotaksiimi tuleb kasutada koos teise antibiootikumiga, mis toimib anaeroobidesse), - gonorröa. Reeglina kasutatakse kolmanda põlvkonna tsefalosporiine juhul, kui on tõestatud või alust oletada haigustekitaja resistentsust penitsilliinide ning I ja II põlvkonna tsefalosporiinide suhtes. Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke juhiseid.

süste-/infusioonilahuse pulber (1000mg)

Pakendi infoleht: teave patsiendile

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
• Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Valoran ja milleks seda kasutatakse

Tsefotaksiim on antibiootikum, mida kasutatakse teatud kindlate bakterite poolt põhjustatavate infektsioonide raviks. Tsefotaksiim kuulub tsefalosporiinideks nimetatavate antibiootikumide hulka. Tsefalosporiinid toimivad baktereid tapvalt või nende kasvu pärssivalt. Ravimit kasutatakse kopsupõletiku (pneumoonia), meningiidi, kuseteede tüsistunud infektsioonide, sepsise, naha ja pehmete kudede infektsioonide, luude ja liigeste infektsioonide ning otiidi (kõrvapõletiku) ja sinusiidi (põskkoopapõletiku) raviks. Valoran toimib ka sugulisel teel leviva haiguse gonorröa vastu. Kui te pole kindel, mida teil ravitakse, küsige oma arsti käest täpsemalt. Teie arst seletab teile vajadusel, millist infektsiooni teil ravitakse ja annab lisainformatsiooni.

2. Mida on vaja teada enne Valoran’i kasutamist

Valoran’i ei tohi kasutada

• kui olete tsefalosporiin-antibiootikumide või teiste antibiootikumide, eriti penitsilliini või selle ravimi mis tahes koostisosa (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline
• teil on kunagi pärast tsefotaksiimi või muude tsefalosporiinide võtmist tekkinud raske nahalööve või naha koorumine, villid ja/või suuhaavandid.

Ärge kasutage Valoran’i või pidage nõu oma arstiga, kui mõni eelnimetatutest kehtib teie kohta. Süstelahus võib sisaldada teisi koostisosi, nagu nt lidokaiini. Kui te olete lidokaiinile allergiline, teie laps on noorem kui 30-kuune või kui teil esineb südamepuudulikkust või –blokaadi, peate te arutama olukorda enne ravimi manustamist õe või arstiga.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Valoran’i kasutamist pidage nõu oma arsti, apteekri või meditsiiniõega:

• kui teil on kunagi esinenud allergiline reaktsioon tsefalosporiinantibiootimumide või teiste

antibiootikumide, eriti penitsilliini suhtes

• kui te olete rase, püütate rasestuda või toidate rinnaga
• kui te olete piiratud naatriumisisaldusega dieedil
• kui teil on esinenud soolepõletikku (koliiti)
• kui teil on neeruhaigus

• kui teil on maksahaigus.

Süstelahus võib sisaldada ka teisi koostisosi, sõltuvalt tilgutis kasutatavast vedelikust. Küsige tilgutit panevalt meditsiinitöötajalt, mida see sisaldab, juhul, kui te võite mõne koostisosa vastu olla allergiline. Kui te olete Valoran’i saava lapse vanem ja kui te teate, et lapsel on kunagi esinenud äge reaktsioon sellele või mõnele teisele antibiootikumile, eriti penitsilliinile, peate te arutama olukorda enne ravimi manustamist õe või arstiga.

Seoses tsefotaksiimraviga on teatatud rasketest nahareaktsioonidest, sh Stevensi-Johnsoni sündroomist, toksilisest epidermaalsest nekrolüüsist, eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioonist ning ägedast generaliseerunud eksantematoossest pustuloosist. Lõpetage tsefotaksiimi kasutamine ja pöörduge viivitamatult arsti poole, kui märkate mis tahes sümptomit, mis sarnaneb lõigus 4 kirjeldatud raskete nahareaktsioonidega.

Muud ravimid ja Valoran Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada võtta mis tahes muid ravimeid,, kaasa arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid.

On väga tähtis, et te ütleksite oma arstile, kui te võtate:

• aminoglükosiide
• antibiootikume
• diureetikume
• podagraravimeid (nt probenetsiid)
• või kui teile on plaanis teha tüüfuse elusvaktsiini (tüüfuse elusvaktsiini tuleks manustada vähemalt

24 tundi pärast tsefotaksiimi viimase annuse manustamist).

Mõningatel juhtudel võib arst rakendada hilisemat jälgimist, aga see on rutiin ja te ei pea sellepärast muretsema.

On oluline, et te räägiksite oma arstile, õele või apteekrile kõigist ravimitest, mida võtate, s.h ka sellistest, mis on ostetud ilma retseptita.

Kui teil osutub vajalikuks anda vere või uriiniproove või teha mingit diagnostikat selle ravimi võtmise ajal, palun veenduge, et arst või õde teavad, et te saate Valoran’i.

Rasedus, imetamine ja viljakus Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga. Rasedus Valoran’i kasutamisest raseduse ajal on parem hoiduda, eriti raseduse esimese trimestri ajal. Kui te olete rase või püüate rasestuda, küsige oma arstilt või apteekrilt nõu enne, kui võtate ükskõik millist ravimit, s.h ka Valoran’i.

Imetamine Kui te olete seda ravimit kasutav täiskasvanu ja te toidate last rinnaga, peate te olukorda arstiga arutama. Tsefotaksiim eritub vähesel määral rinnapiima. Valoran’i kasutamine imetamise ajal võib mõjutada imiku füsioloogilist soolte mikrofloorat, põhjustada kõhulahtisust, pärmseene kolonisatsiooni ja viia tundlikuks muutumiseni. Teie arst võib otsustada katkestada kas imetamine või ravi, arvestades ravimi vajalikkust imetavale emale.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Tsefotaksiimi on seostatud pearingluse tekkega, mis võib mõjutada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

3. Kuidas Valoran’i kasutada

Seda ravimit manustatakse teile alati arsti või õe poolt kas süsti või tilk-infusioonina. Teie arst kirjutab välja teile sobiliku ravimiannuse, sõltuvalt infektsiooni liigist ja teistest haigustest, mis teil olla võivad.

Kui te küsite ravimit manustavalt isikult informatsiooni, ütlevad nad teile kui palju ja kui tihti arst teile seda ravimit on manustamiseks määranud.

Täiskasvanud: kergete kuni keskmiste infektsioonide puhul manustatakse 1g tsefotaksiimi iga 8 kuni 12 tunni järel. Arvestades infektsiooni raskust ja haigustekitaja tundlikkust võib vajadusel annuseid suurendada. Raskete infektsioonide puhul võib ööpäevast annust suurendada 12 g-ni, mida manustatakse 3…4 üksikannuseks jaotatuna. Maksimaalset ööpäevast annust ei tohi ületada.

Lapsed: kergete kuni keskmiste infektsioonide puhul on tavaliseks annuseks 100…150 mg/kg päevas, mida manustatakse 2…4 üksikannuseks jaotatuna. Väga raskete infektsioonide puhul võib olla vajalik annuste kuni 200 mg/kg päevas manustamine. Meningiidi korral 300 mg/kg ööpäevas jaotatuna 4 annuseks. Maksimaalset ööpäevast annust ei tohi ületada.

Vastsündinud: ööpäevane annus on 50 mg/kg päevas, mida manustatakse soovitatavalt 2…4 üksikannuseks jaotatuna.

Eakad patsiendid: annuste vähendamine pole vajalik, v.a neerufunktsiooni languse korral.

Annused gonorröa raviks: manustada ühekordse annusena 1 g veeni või lihasesse.

Kui teil on tunne, et Valoran’i toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Kui te kasutate Valoran’i rohkem, kui ette nähtud On äärmiselt ebatõenäoline, et arst või õde manustab teile liiga palju ravimit. Teie arst ja õde jälgivad manustamisprotsessi ja kontrollivad teile manustatavat ravimit. Küsige alati, kui te pole kindel, milleks teile ravimit manustatakse.

Kui te unustate Valoran’i kasutada Arst ja õde järgivad teile ravimit manustades juhiseid. On äärmiselt ebatõenäoline, et te ei saa ravimit ettekirjutatud määral. Kui teile tundub, et teil on annus vahele jäänud, rääkige sellest arstile või õele. Kui te lõpetate Valoran’i kasutamise On tähtis, et arsti poolt väljakirjutatud ravikuur tervikuna läbi viidaks. Te võite hakata end paremini tundma, aga oluline on mitte lõpetada ravi enne arsti soovitust, muidu võib teie seisund uuesti halvenema hakata.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti, apteekriga või meditsiiniõega.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Teil võib esineda nahalöövet või nahasügelust, palavikku, janu, „karvast” keelt, neeruprobleeme, mis võivad põhjustada valu neerupiirkonnas, kõhupuhitust, kergelt haiglast enesetunnet või kõhulahtisust.

Kui kõhulahtisus muutub väga tõsiseks, tuleb Valoran’i ravi katkestada ja anda teisi ravimeid kõhulahtisuse lõpetamiseks. Lõpetage tsefotaksiimi võtmine ja teatage viivitamata oma arstile, kui märkate mõnda järgmistest sümptomitest:

• kehatüvel naha tasapinnal olevad punakad märklauataolised või ringikujulised laigud, mille keskel on sageli villid, naha koorumine, suu, kurgu, nina, suguelundite ja silmade haavandid. Neile raskekujulistele nahalöövetele võivad eelneda palavik ja gripilaadsed sümptomid (Stevensi- Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs).
• Ulatuslik lööve, kõrge kehatemperatuur ning suurenenud lümfisõlmed (DRESS-sündroom ehk ravimi ülitundlikkusreaktsiooni sündroom).
• Ulatuslik punane ketendav lööve nahaaluste muhkude ja villidega, millega kaasneb palavik. Sümptomid tekivad tavaliselt ravi alguses (äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos).

Harva võib tekkida peavalu või tunne, et teie pea valutab. Te peaksite sellest teavitama oma õde või arsti, et nad saaksid anda teile selle vastu ravi. Inimestel esineb vahest raskeid allergilisi reaktsioone, nagu hingamisraskused, mis vajavad viivitamatut abi või kaela-, näo- või kõriturset. Kui teil tekib mõni neist, teavitage viivitamatult õde või arsti.

Kui teil esineb tõsist löövet, kas suuümbruse haavanditega või ilma, pöörduge viivitamatult arsti poole.

Valoran võib vahel kahjustada teie verd, kuigi see on väga ebatavaline. Sellisel juhul võite te tunda end väsinuna või üldiselt halvasti. Kui te kasutate ravimit rohkem kui 10 päeva, võib arst paluda teil anda vereproov, aga see on tavaline ja teil pole põhjust muretseda.

Kui Valoran’i manustatakse süstina, tunnevad mõned inimesed süstekohas valu. Valoran võib veenisisese manustamise järel põhjustada ka veresoonte turset. Valoran võib kahjustada ka maksa ja sellisel juhul võite te tunda end väsinuna või üldiselt halvasti.

Kui te tunnete südame puperdamist, pöörduge viivitamatult arsti poole.

Kui te hakkate liikuma ebanormaalselt, tundma ootamatuid, tahtmatuid lihaste kokkutõmbeid või hakkate kaotama teadvust, peate te koheselt arsti kutsuma. Need sümptomid viitavad entsefalopaatiale.

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti, või apteekri või meditsiiniõega. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või meditsiiniõega. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teavitada www.ravimiamet.ee kaudu. Teavitades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Valoran’i säilitada

Hoidke seda ravimit temperatuuril kuni 25ºC, originaalpakendis, valguse eest kaitstult. Valmislahus säilitab oma toime ööpäeva (24 tunni) jooksul, kui seda hoida külmkapis temperatuuril 2...8ºC. Pärast 20 tundi tueb kasutamata jäänud lahus ära visata. Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil. Kõlblikkusaeg viitab kuu viimasele päevale.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Valoran sisaldab Toimeaine on tsefotaksiim. Üks Valoran 1 g viaal sisaldab 1 g tsefotaksiimi (tsefotaksiimnaatriumina).

Kuidas Valoran välja näeb ja pakendi sisu Valge või kreemika varjundiga pulber läbipaistvast klaasist viaalides, mis on suletud halli kummikorgiga ja alumiiniumist ümbrisega, eemaldatava plastkattega või ilma. Viaalid on pakitud pappkarpidesse, mis sisaldavad 10, 50 või 100 viaali.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja Medochemie Ltd. 1-10 Constantinoupoleos street 3011Limassol Küpros

Tootja Medochemie Ltd. – Factory C 2 Michael Erakleous Street Agios Athanassios Industrial Area 4101, Agios Athanassios, Limassol Küpros

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole. OÜ Pharmax Group Lelle 24 11318 Tallinn Tel: 56500840 See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Infoleht on viimati uuendatud septembris 2025.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Valoran 1 g, süste-/infusioonilahuse pulber

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Valoran 1 g sisaldab 1 g tsefotaksiimi (tsefotaksiimnaatriumina). INN. Cefotaximum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahuse pulber Pulber on valge või kergelt kollaka varjundiga.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Tsefotaksiim on näidustatud raskete infektsioonide raviks, enne patogeeni identifitseerimist või kui infektsiooni põhjustava patogeeni tundlikkus on kindlaks tehtud, sh:

• pneumoonia,
• otiit,
• sinusiit,
• luu- ja liigeseinfektsioonid,
• sepsis,
• bakteriaalne meningiit,
• komplitseeritud kuseteede infektsioonid,
• naha ja pehmete kudede infektsioonid,
• komplitseeritud intraabdominaalsed infektsioonid, nagu peritoniit (tsefotaksiimi tuleb kasutada koos

teise antibiootikumiga, mis toimib anaeroobidesse),

• gonorröa.

Reeglina kasutatakse kolmanda põlvkonna tsefalosporiine juhul, kui on tõestatud või alust oletada haigustekitaja resistentsust penitsilliinide ning I ja II põlvkonna tsefalosporiinide suhtes. Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke juhiseid.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Üldised juhised: Manustamisviis, annused ja manustamise sagedus sõltuvad infektsiooni raskusest, haigustekitaja tundlikkusest ja patsiendi seisundist. Ravimit võib manustada veenisisese boolussüstena, veenisisese infusioonina või lihasesisese süstena. Ravi võib alustada enne tundlikkustestide tulemuste teadasaamist.

Täiskasvanud: kergete kuni keskmiste infektsioonide puhul manustatakse 1g tsefotaksiimi iga 8...12 tunni järel. Arvestades infektsiooni raskust ja haigustekitaja tundlikkust võib vajadusel annuseid suurendada. Raskete infektsioonide puhul võib ööpäevast annust suurendada 12 g-ni, mida

manustatakse 3 või 4 üksikannuseks jaotatuna. Maksimaalset ööpäevast annust ei tohi ületada. Ravimile tundliku Pseudomnas sp. raviks on tavaliselt vajalik rohkem kui 6 g manustamine. Lapsed: kergete kuni keskmiste infektsioonide puhul on tavaliseks annuseks 100…150 mg/kg päevas, mida manustatakse 2…4 üksikannuseks jaotatuna. Väga raskete infektsioonide puhul võib olla vajalik kuni 200 mg/kg ööpäevaste annuste manustamine. Meningiidi korral 300 mg/kg ööpäevas jaotatuna 4 annuseks. Maksimaalset ööpäevast annust ei tohi ületada.

Vastsündinud: ööpäevane annus on 50 mg/kg päevas, mida manustatakse 2…4 üksikannuseks jaotatuna. Raskete infektsioonide raviks on kasutatud annuseid 150…200 mg/kg päevas üksikannusteks jaotatuna.

Eakad patsiendid: annuste vähendamine pole vajalik, v.a neerufunktsiooni languse korral.

Neerupuudulikkus: annuste vähendamine on vajalik ainult raske neerufunktsiooni languse korral (glomerulaarfiltratsioon <5 ml/min ning seerumi kreatiniini sisaldus vastavalt u 750 μmol/l). Algannusena tuleb manustada 1g tsefotaksiimi ning seejärel vähendada ööpäevast annust 50%-ni tavalisest täiskasvanute annusest, manustamise sagedus peab jääma samaks. Seega manustatakse näiteks 500 mg iga 12 tunni järel. Olenevalt infektsiooni progresseerumisest ja patsiendi üldseisundist võib olla vajalik annuste muutmine.

Maksapuudulikkus: annuste muutmine pole vajalik, v.a neerupuudulikkuse esinemise korral.

Annused gonorröa raviks: manustada ühekordse annusena 1 g veeni või lihasesse.

Manustamine: Lihase- ja veenisisene süstimine: süstelahuse valmistamiseks kasutatakse vastavat kogust süstevett (vt ka lõik 6.6): 1 g: lisada 4 ml, lahuse lõplik kogus on 4,5 ml. Pärast süstevee lisamist tuleb viaali loksutada kuni pulber on täielikult lahustunud ning seejärel tõmmata kogu valmislahus süstlasse ja manustada koheselt.

Intravenoosne infusioon: lahustada 1…2 g pulbrit 40…100 ml-s soovitud infusioonilahuses. Süstelahus manustada infusiooni teel 20…60 minuti jooksul. Lahustamiseks sobivad järgmised infusioonilahused: süstevesi, naatriumkloriidilahus, 5 % dekstroosilahus, glükoosi- ja naatriumkloriidilahus, naatriumlaktaadi lahus.

4.3 Vastunäidustused

Vastunäidustatud patsientidele, kellel esineb teadaolev või kahlustatav ülitundlikkus tsefalosporiinide suhtes. Varasem kohene ja/või raske ülitundlikkusreaktsioon penitsilliinile või teistele beeta-laktaamidele. Pärast Valoran’i lahustamist lidokaiiniga ei tohi Valoran’i mingil juhul manustada:

• intravenoosselt,
• noorematele kui 30 kuu vanustele imikutele,
• patsientidele, kellel on anamneesis ülitundlikkus lidokaiinile,
• südameblokaadiga patsientidele, kellel ei ole kardiostimulaatorit,
• raske südamepuudulikkusega patsientidele.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Enne tsefalosporiinide määramist on vajalik patsenti küsitleda varasemate allergiate suhtes nii penitsilliinidele kui teistele beeta-laktaam antibiootikumidele, sest 5...10% juhtudest esineb ristuvat allergiat. Valoran on mis tahes tsefalosporiinidele ülitundlikkusega patsientidele vastunäidustatud. Samuti on ravim vastunäidustatud patsientidele, kelle anamneesis on varasem kohene ja/või raske

ülitundlikkusreaktsioon mis tahes penitsilliinile või teistele beeta-laktaamidele (vt lõik4.3). Valoran’i tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel on varem esinenud mis tahes tüüpi allergilisi reaktsiooni penitsilliinidele või teistele beeta-laktaam tüüpi ravimitele. Nende kahe tüübi antibiootikumidega tekkivad ülitundlikkusreaktsioonid (anafülaksia) võivad olla tõsised ja üksikjuhtudel letaalsed. Ülitundlikkusreaktsiooni ilmnemisel tuleb ravi katkestada.. Ükskõik milliste allergianähtude tekkimisel tuleb tsefotaksiimi manustamine katkestada ning vajadusel manustada adrenaliini, antihistamiinikume või kortikosteroide.

Neerupuudulikkusega patsiendid Annust tuleb muuta vastavalt välja arvutatud kreatiniini kliirensile vt lõik 4.2). Tuleb olla ettevaatlik, kui tsefotaksiimi manustatakse koos aminoglükosiidide või muude nefrotoksiliste ravimitega (vt lõik 4.5). Neerufunktsiooni tuleb jälgida neerupuudulikkusega patsientidel, eakatel ja varasema neerukahjustusega patsientidel.

Tsefotaksiim võib suurendada teiste antibiootikumide (nt aminoglükosiidide) neerutoksilist toimet.

Seoses vereloome võimaliku kahjustumisega tuleb ravi kestuse korral üle kui 10 päeva kontrollida verepilti. Neutropeenia tekkimisel (<1400 neutrofiili/mm3), tuleb ravi katkestada.

Ravimi määramisel soolavaesel dieedil olevatele patsientidele tuleb arvestada, et 1 g tsefotaksiimi sisaldab 2,09 mmol naatriumi.

Tsefalosporiinid võivad seostuda erütrotsüütide membraanile, mistõttu tekivad ravimivastased antikehad. Selle tulemusena võib Coombsi test muutuda positiivseks ning väga harva võib tekkida hemolüütiline aneemia. Sama reaktsioon võib põhjustada ka antikehade teket penitsilliinide vastu. Patsiendil tekkinud kõhulahtisus võib viidata pseudomembranoossele koliidile, mida on kirjeldatud kõikide laia toimespektriga antibiootikumide puhul. Koliidi raskusaste võib olla kergekujulisest kuni eluohtlikuni. Kergemad juhud paranevad, kui lõpetada haiguse põhjustanud ravimi manustamine.

Clostridium difficile tuleks kindlaks määrata diagnostiliste meetoditega ja rakendada vastavat antibakteriaalset ravi (suu kaudu vankomütsiini või metronidasooli manustamine). Mitte manustada sooletegevust aeglustavaid ravimeid.

Kui patsiendil on esinenud mao-sooletrakti haigusi ning eelkõige koliiti, tuleb laia toimespektriga antibiootikume manustada ettevaatusega.

Tsefotaksiimi pikaajaline manustamine võib põhjustada ravimile mittetundlike mikroorganismide vohamist. Superinfektsiooni tekkimisel tuleb tarvitusele võtta vastavad ravimeetmed. Pikaajalise ravi korral tuleb patsiente superinfektsiooni nähtude osas jälgida. Rasked nahareaktsioonid Tsefotaksiimraviga seoses on turustamise ajal teatatud rasketest nahaga seotud kõrvaltoimetest, sh ägedast generaliseerunud eksantematoossest pustuloosist (AGEP), Stevensi-Johnsoni sündroomist (SJS), toksilisest epidermaalsest nekrolüüsist (TEN), eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioonist (DRESS), mis võivad olla eluohtlikud või lõppeda surmaga. Ravimi määramise ajal tuleb patsiente teavitada nahareaktsioonide nähtudest ja sümptomitest. Kui tekivad sellistele reaktsioonidele viitavad nähud ja sümptomid, tuleb tsefotaksiimravi kohe lõpetada. Kui patsiendil on tsefotaksiimi kasutamisel tekkinud äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos, Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs või eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioon, ei tohi ravi tsefotaksiimiga uuesti alustada ja see tuleb püsivalt lõpetada.

Lastel võidakse löövet ekslikult pidada põhinakkuseks või alternatiivseks nakkusprotsessiks, mistõttu arstid peavad kaaluma tsefotaksiimist tingitud reaktsiooni võimalust lastel, kellel tekivad tsefotaksiimravi ajal lööbe ja palaviku sümptomid.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Aminoglükosiidid ja diureetikumid: Sarnaselt teiste tsefalosporiinidega võib tsefotaksiim potentseerida nefrotoksiliste ravimite nefrotoksilist toimet, näiteks aminoglükosiididel või tugevatel diureerikumidel (nt furosemiid). Jälgida tuleb neerufunktsiooni (vt lõik 4.4).

Tüüfuse elusvaktsiin: tsefotaksiimravi ajal manustamisel võib tekkida immuunvastuse nõrgenemine vaktsiini suhtes. Tüüfuse elusvaktsiini tuleks manustada vähemalt 24 tundi pärast tsefotaksiimi viimase annuse manustamist.

Urikosuurilised ained: Probenetsiid häirib tsefalosporiinide tubulaarset transporti neerudes, suurendades seetõttu terapeutilistes annustes tsefotaksiimi toimet umbes 2 korda ning vähendades renaalset puhastumust umbes poole võrra. Tsefotaksiimi laia terapeutilise indeksi tõttu ei ole annuse muutmine normaalse neerufunktsiooniga patsientidel vajalik. Annuse korrigeerimine võib olla vajalik neerupuudulikkusaega patsientidel (vt lõik 4.4 ja 4.2). Laboratoorsed testid: Glükoosi määramisel uriinist Benedicti ja Fehlingi lahuste abil või vasksulfaati sisaldavate testitablettidega (taandav meetod) võib anda valepositiivseid tulemusi. Selle vältimiseks tuleks kasutada ensümaatilist meetodit (glükoosi oksüdaasi meetodit).

Coombsi test: harva võib anda vale-positiivse tulemuse, seda ka vastsündinutel, kui emale on enne sünnitust manustatud tsefalosporiine.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Tsefotaksiimi ohutus raseduse ajal ei ole kinnitatud. Loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet reproduktiivsusele. Asjakohaseid ja hästikontrollitud uuringuid rasedatel ei ole siiski tehtud. Tsefotaksiim läbib platsentaarbarääri. Seetõttu ei tohi tsefotaksiimi raseduse ajal kasutada, kui just ravist saadav kasu ei ületa mistahes võimalikke riske.

Imetamine Tsefotaksiim eritub rinnapiima. Ei saa välistada mõju imetatava lapse soole mikrofloorale, mis põhjustab diarröa tekke, pärmseente sarnaste seente kolonisatsiooni ning lapse sensibiliseerumise. Seetõttu tuleb otsustada, kas katkestada imetamine või ravi, arvestades imetamise kasu lapsele ning ravi vajalikkust naisele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Tsefotaksiimi manustamise järgselt on esinenud pearinglust, mis võib mõjutada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed

Tsefotaksiim on üldiselt hästi talutav ravim ning harvatekkivad kõrvaltoimed on tavaliselt kergekujulised ja mööduvad. Kirjeldatud kõrvaltoimed on jaotatud organsüsteemide järgi:

Kõrvaltoimed on liigitatud nende esinemissageduse järgi kliinilistes uuringutes järgnevalt: väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni ≤1/100); harv (≥1/10 000 kuni ≤1/1000);

väga harv või erandjuhud (≤1/10 000). Kui sagedust ei saa täpsemalt hinnata, liigitatakse nad kui „teadmata“. Vere ja lümfisüsteemi häired: Aeg-ajalt: granulotsütopeenia, eosinofiilia, neutropeenia, trombotsütopeenia, positiivne Coombs’i test. Harv: agranulotsütoos, hemolüütiline aneemia.

Närvisüsteemi häired: Aeg-ajalt: peavalu, teadvusekaotuseks arenev entsefalopaatia, ebanormaalsed liigutused ja krambid (vt lõik 4.9).

Südame häired: Aeg-ajalt: arütmiad, pärast kiiret boolusinfektsiooni läbi tsentraalveeni kateetri.

Seedetrakti häired: Sage: kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine, kõhuvalu. Harv: pseudomembraanne koliit (vt lõik 4.4).

Maksa ja sapiteede häired: Aeg-ajalt: maksa transaminaaside, alkaalse fosfataasi ja sapphappe taseme tõus, hepatiit ja kolestaatiline ikterus.

Nahk- ja nahaaluskoe kahjustused: Sage: ülitundlikkusreaktsioonid, nagu lööve, pruuritus, eosinofiilia, ravimpalavik. Aeg-ajalt: urtikaaria, anafülaktiline šokk (angioödeem, bronhospasm, šokk). Väga harv: multiformne erüteem, Stevens-Johnson’i-sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs. Teadmata: ravimireaktsioon eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega (DRESS) (vt lõik 4.4).

Neerude ja kuseteede häired: Harv: mööduv kreatiniinisisalduse suurenemine, nefriit.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Sage: lihasesisesele manustamisele järgnevad valu, induratsioon, hellus ja veenisisesele manustamisele järgnev flebiit.

Uurignud Spetsiifiliste taandavate ainete kasutamisel võib saada uriini glükoosi määramisel vale-positiivse vastuse.

Muu Tsefotaksiimi pikaajalisel kasutamisel võib tekkida superinfektsioon, k.a kandidoos. Borrelioosi ravi korral (Lyme’i tõbi) võib ravi esimesel päeval tekkida Jarisch-Herxheimer’i reaktsioon. Mõnenädalase ravi järel on kirjeldatud nahalööbe ja –sügeluse, maksaensüümide aktiivsuse tõusu, leukopeenia, hingamisraskuse ja liigesvalu teket. Need haigusnähud on seotud põhihaigusega. Tsefalosporiinide klassi reaktsioonid Lisaks ülalpool mainitud reaktsioonidele, on tsefotaksiimiga ravitud patsientidel teatatud järgmistest tsefalosporiinide klassile omastest kõrvaltoimetest: kolestaas, aplastiline aneemia, krambid. Krambid ilmnevad eriti kas suurte annustega ravitavatel patsientidel või neerupuudulikkusega patsientidel, kelle annust ei ole vastavaks kohandatud.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest

kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Üleannustamine võib eelkõige neerupuudulikkuse kaasnemisel põhjustada mööduvat entsefalopaatiat, mida iseloomustavad ebanormaalsed tahtmatud liigutused, teadvushäired ja krambihood.

Ravi Spetsiifiline antidoot puudub. Ravi on sümptomaatiline ja toetav. Peritoneaal- või hemodialüüsi abil saab tsefotaksiimi sisaldust seerumis langetada.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Tsefalosporiinid ja nende sarnased ained, ATC-kood: J01DD01

Tsefotaksiim on laia toimespektriga kolmanda põlvkonna tsefalosporiin, millel on bakteritsiidne toime. Tsefotaksiim toimib gramnegatiivsetesse mikroorganismidesse (mh esimese ja teise põlvkonna tsefalosporiinide suhtes resistentsetesse) ja grampositiivsetesse mikroorganismidesse. Tsefotaksiimile annab bakteritsiidse toime rakuseina sünteesi pärssimine. Tsefotaksiim seondub penitsilliini siduvatele membraanivalkudele ja tõenäoliselt osaleb ensümaatilise katalüsaatorina rakuseina sünteesi lõppstaadiumites. Tulemuseks on defektne rakumembraan, mis muudab raku osmoosi suhtes ebastabiilseks. Arvatakse ka, et tsefalosporiinid vähendavad raku jagunemises osalevate mureiini hüdrolaasi inhibiitorite hulka. Mitteinhibeerimise korral kahjustab ensüüm rakuseina.

Resistentsuse tekkemehhanismid Resistentsust tsefotaksiimile võivad põhjustada laia toimespektriga beetalaktamaasid, mis hüdrolüseerivad ravimi efektiivselt, ensüümide induktsioon ja/või AmpC pidev ekspressioon, impermeaablus või rakust väljavoolu vahendavad pumbamehhanismid. Ühes bakterirakus võib samaaegselt toimida mitu erinevat mehhanismi.

EUCAST’i (European Committee on Antimicrobial Susceptibility Testing) kliinilised MIK murdepunktid (Versioon 2.0, kehtib alates 2012-01-01)

Enterobacteriaceae 1 2 Staphylococcus spp. Märkus1 Märkus1 1. Stafülokokkide tundlikkus tsefalosporiinidele tuleneb Streptococcus groups Märkus1 Märkus1 1/A. Beeta-laktaamide tundlikkus beeta-hemolüütilisest A, B, C and G steptokokkide A, B, C ja G grupist tuleneb tundlikkusest

Streptococcus 0.51 2 1. Tüved, mille MIK väärtus on ülalpool tundlikkuse pneumoniae murdepunkti on väga harvaesinevad või pole neist veel Viridans group 0.5 0.5 streptococci Haemophilus 0.122 0.12 2. Tüved, mille MIK väärtus on ülalpool tundlikkuse influenzae murdepunkti on väga harvaesinevad või pole neist veel Moraxella 11 2 catarrhalis Neisseria 0.12 0.12 gonorrhoeae Neisseria 0.121 0.125 1. Tüved, mille MIK väärtus on ülalpool tundlikkuse meningitidis murdepunkti on väga harvaesinevad või pole neist veel Liigiga mitte-seotud 1 2 Murdepunktid käivad päevaste intravenoossete annuste murdepunktid kohta: 1 g x 3 ja kõrgem annus vähemalt 2 g x 3. Tundlikkus Resistentsus võib teatud liikide lõikes piirkonniti ja ajaliselt erineda. Järgida tuleb kohalikke andmeid resistentsuse kohta, eriti raskeid infektsioone ravides. Ekspertarvamust tuleks küsida juhtudel, kui piirkondlik resistentsus on selline, mis seab kahtluse alla tsefotaksiimi kasutamise vajalikkuse mõningate infektsioonide ravis.

Liigid Resistentsuse esinemus EL-s (kui on > 10%) Tundlikud

Gram-positiivsed aeroobid Staphylococcus aureus

(Metitsilliin-tundlikud) *

Grupp A streptokokid (sh treptococcus pyogenes ) Grupp B streptokokid

β-hemolüütiline streptokokk (Grupp C, F, G) Streptococcus pneumoniae * 12,7%

Viridans-grupi streptokokid

Gram-negatiivsed aeroobid Citrobacter spp. *

Escherichia coli*

Haemophilus influenzae* Haemophilus parainfluenzae *

Klebsiella spp. * Moraxella catarrhalis*

Neisseria gonorrhoeae *

Neisseria meningitides * Proteus spp. *

Providencia spp. * Yersinia enterocolitica

Anaeroobid Clostridium spp. (mitte Clostridium difficile)

Peptostreptococcus spp. Propionibacterium spp.

Teised Borrelia spp.

Resistentsed

Gram-positiivsed aeroobid Enterococcus spp.

Enterococcus faecalis Enterococcus faecium

Listeria spp. Staphylococcus aureus (MRSA)

Staphylococcus epidermidis (MRSE) Gram-negatiivsed aeroobid

Acinetobacter spp.

Citrobacter spp. Enterobacter spp.

Morganella morganii Pseudomonas spp.

Serratia spp.

Xanthomonas maltophilia Anaeroobid

Bacteroides spp. Clostridium difficile

Teised

Clamydiae Mycoplasma spp. Legionella pneumophilia *kliiniline efektiivsus on tõestatud tundlikele isolaatidele kinnitatud kliiniliste näidustuste puhul. Metitsilliin-(oksatsilliin) resistentsed stafülokokid (MRSA) on resistentsed praegu saadaolevatele beeta-laktaamantibiootikumidele, sh tsefotaksiimile. Penitsiliin-resistentne Streptococcus pneumoniae on näidanud erineva varieeruvusega ristuvat resistentsust tsefalosporiinidele, nt tsefotaksiimile.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Intravenoosse boolussüste järgselt saavutati 5 minuti pärast keskmine maksimaalne kontsentratsioon ligikaudu vastavalt 38 μg/ml (500 mg), 80…100 μg/ml (1 g) ja 200 μg/ml (2 g). Lihasesisese manustamise järgselt saavutati vähem kui 30 minutiga kontsentratsioonid 11 μg/ml (500 mg) ja 20 μg/ml.

Pärast 1000 mg intravenoosse või 500 mg intramuskulaarse manustamise järgselt (10 või 14 päeva) ravimi kuhjumist ei esinenud. Tsefotaksiimi jaotusruumala on tasakaalukontsentratsiooni korral 21,6 liitrit/1,73m2 pärast 1 g intravenoosset manustamist 30-minutilise infusioonina.

Tsefotaksiim tungib ulatuslikult ja suures koguses kudedesse ja kehavedelikesse. Mittepõletikuliste ajukelmete korral on tserebrospinaalses vedelikus saavutatud kontsentratsioonid madalad. Ajukelmete põletiku korral lastel saavutatakse enamike haigustekitajate puhul MIC-st kõrgemad kontsentratsioonid (ligikaudu 3…30 μg/ml). Rögas, bronhisekreedis ja pleuravedelikus saadakse ravimi 1 g või 2 g manustamise järel kontsentratsioonid vahemikus 0,2 ja 54 μg/ml, mis toimib inhibeerivalt enamikesse gram-negatiivsetesse mikroorganismidesse. Sapipõie seinas, naiste suguelundites, interstitsiaalvedelikus, keskkõrvapõletiku eritises, peritoneaalvedelikus, prostata koes ja neerukoes saavutatakse enamike haigustekitajate suhtes efektiivsed kontsentratsioonid. Eriti kõrged kontsentratsioonid saavutatakse sapis.

Tsefotaksiim metaboliseerub osaliselt, põhiliseks metaboliidiks on mikrobioloogiliselt aktiivne desatsetüültsefotaksiim.

Ravim eritub peamiselt uriiniga, ligikaudu 60% annusest väljutatakse muutumatul kujul ning 24 % põhimetaboliidina. Renaalne kliirens on 145 ml/min ja 217 ml/min ja plasma kliirens 260 ml/min ja 390 ml/min. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on tsefotaksiimi puhul ligikaudu 0,9 kuni1,4 tundi ja desatsetüültsefotaksiimil 1,3 tundi. Raske neerupuudulikkuse korral pikeneb tsefotaksiimi poolväärtusaeg ligikaudu 2,5 tunnini ja desatsetüültsefotaksiimi puhul 10 tunnini ning uriinist määratava ravimi kogus väheneb. Vastsündinute puhul mõjutab nii gestatsiooni iga kui ka

kronoloogiline vanus farmakokineetilisi omadusi, mille tulemusena enneaegsetel ja madala sünnikaaluga lastel ravimi poolväärtusaeg pikeneb.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Puuduvad ravimi määramiseks olulised andmed, mida pole käesoleva ravimi omaduste kokkuvõtte teistes lõikudes käsitletud.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Valoran ei sisalda abiaineid.

6.2 Sobimatus

Tsefotaksiimnaatriumi ei tohi segada aluseliste lahustega, nt naatriumbikarbonaadi süstelahus või aminofülliini sisaldavad lahused. Tsefotaksiimi ei tohi segada aminoglükosiididega. Kui neid peab korraga manustatama, tuleb seda teha erinevatesse kohtadesse. Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

Süste-/infusioonilahuse pulber: 2 aastat. Kasutusele võetud ravimi keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 20 tunni jooksul temperatuuril kuni 8ºC.

Mikrobioloogilisest seisukohast lähtudes tuleb lahus kohe ära kasutada. Kui seda ei manustata koheselt, vastutab selle säilitamisaja ja –tingimuste eest kasutaja, mis tavaliselt ei tohiks ületada 24 tundi temperatuuril 2…8ºC, välja arvatud juhul, kui lahustamine/lahjendamine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25C, originaalpakendis, valguse eest kaitstult. Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistvast klaasist viaalid (tüüp I), mis on suletud halli bromobutüülist kummikorgiga ja alumiiniumist ümbrisega, eemaldatava plastkattega või ilma. Viaalid on pakitud pappkarpidesse, mis sisaldavad 10, 50 või 100 viaali ja pakendi infolehte. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Süstelahuse valmistamisel tuleb järgida aseptika nõudeid. Lihase- ja veenisiseselt manustatav valmislahus tuleb manustada koheselt. Nagu lõigus 6.4 kirjeldatud, ei tohi infusioonilahuseid säilitada kauem kui 20 tundi. Kasutamata lahuse jäägid tuleb ära visata. Enne manustamist tuleb lahust kontrollida nähtavate võõrosakeste suhtes, mille olemasolu korral ei tohi lahust süstida.

Kui lahustada süsteveega, moodustub tsefotaksiimi õlgkollane lahus, mis sobib nii intravenoosseks kui intramuskulaarseks manustamiseks. Värskelt valmistatud lahuse värvuse intensiivsuse muutused ei mõjuta ravimi toimet ega ohutust. Lahustamistabel (intramuskulaarseks ja intravenoosseks manustamiseks):

Viaali suurus Lisatav lahusti kogus 1g 4ml

Tsefotaksiim on sobiv mitmete sagedamini kasutatavate intravenoossete infusioonilahustega: ▪ süstevesi ▪ naatriumkloriidi intravenoosse infusioonilahus ▪ 5% dekstroosilahus infusiooniks ▪ naatriumkloriidi ja dekstroosilahus intravenoosseks infusiooniks ▪ naatriumlaktaat intravenoosseks infusiooniks (Ringer-laktaadi süstelahus) Intravenoosne infusioon: 1...2 g tsefotaksiimi lahustatakse 40...100 ml infusioonilahuses. 20 tunni pärast visatakse kasutamata jäänud lahus ära.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd., 1-10 Constantinoupoleos street, 3011 Limassol, Küpros.

8. MÜÜGILOA NUMBRID

Valoran 1 g: 543807

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

20.04.2007/30.03.2012

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

September 2025