RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

UNASYN, 1000 mg/500 mg, süste-/infusioonilahuse pulber UNASYN, 2000 mg/1000 mg, süste-/infusioonilahuse pulber

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

UNASYN, 1000 mg/500 mg Üks viaal sisaldab 1165,9 mg ampitsilliinnaatriumit, mis vastab 1000 mg ampitsilliinile, ja 587,4 mg sulbaktaamnaatriumit, mis vastab 500 mg sulbaktaamile.

UNASYN, 2000 mg/1000 mg Üks viaal sisaldab 2234,3 mg ampitsilliinnaatriumit, mis vastab 2000 mg ampitsilliinile, ja 1125,7 mg sulbaktaamnaatriumit, mis vastab 1000 mg sulbaktaamile.

INN. Ampicillinum, sulbactamum

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahuse pulber.

Valge kuni valkjas pulber.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Ampitsilliini ja sulbaktaami kombinatsioonile tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonid täiskasvanutel ja lastel:

• naha ja pehmete kudede infektsioon
• pneumoonia
• kuseteede infektsioon
• kõhuõõne infektsioon
• vaagnapiirkonna infektsioon naistel
• sepsis

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhiseid.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Kasutamine täiskasvanutel Sulbaktaami/ampitsilliini tavaline ööpäevane annus on vahemikus 1,5…12 g, jagatuna 4 üksikannuseks (iga 6 või 8 tunni järel). Sulbaktaami maksimaalne ööpäevane annus on 4 g. Kergemate infektsioonide korral võib sulbaktaami/ampitsilliini manustada ka kaks korda ööpäevas (iga 12 tunni järel).

INFEKTSIOONI RASKUSASTE ÖÖPÄEVANE ANNUS (g) Kerge 1,5…3 (0,5 + 1…1 + 2) Mõõdukas kuni 6 (2 + 4)

Tõsine kuni 12 (4 + 8)

Sõltuvalt infektsiooni raskusastmest ja patsiendi neerufunktsioonist võib osutuda vajalikuks sagedasem või harvem manustamine. Ravi peaks jätkama veel 48 tunni vältel pärast palaviku või muude haigusnähtude taandumist. Tavaliselt on raviperioodi pikkuseks 5…14 päeva, kuid tõsiste infektsioonide korral võib osutuda vajalikuks ravi kestuse pikendamine või täiendav ampitsilliini manustamine.

Patsientide puhul, kes vajavad ööpäevase naatriumikoguse piiramist, tuleb arvestada, et 1500 mg sulbaktaami/ampitsilliini sisaldab ligikaudu 115 mg (5 mmol) naatriumi.

Kasutamine lastel, imikutel ja vastsündinutel Enamiku infektsioonide korral lastel, imikutel ja vastsündinutel kasutatakse sulbaktaami/ampitsilliini annuses 150 mg/kg/ööpäev (sulbaktaami 50 mg/kg/ööpäev ja ampitsilliini 100 mg/kg/ööpäev).

Vastsündinutel elu esimesel nädalal on soovitatav annus 75 mg/kg/ööpäev (sulbaktaami 25 mg/kg/ööpäev ja ampitsilliini 50 mg/kg/ööpäev) jagatuna kaheks manustamiskorraks (iga 12 tunni järel).

Lastele, imikutele ja vastsündinutele manustatakse sulbaktaami/ampitsilliini tavaliselt iga 6 või 8 tunni järel nagu tavaliselt ampitsilliinigi.

Kasutamine neerukahjustuse korral Raske neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens ≤30 ml/min) on sulbaktaami ja ampitsilliini eliminatsioonikineetika ühtviisi aeglustunud ja seetõttu jääb sulbaktaami ja ampitsilliini vahekord plasmas konstantseks. Raske neerukahjustuse korral tuleb sulbaktaami/ampitsilliini manustada pikemate intervallide järel nagu ampitsilliini monopreparaate, vastavalt ampitsilliini kasutamise

soovitustele ja alljärgnevale tabelile:

Manustamisviis

Sulbaktaami/ampitsilliini võib manustada kas intravenoosselt või intramuskulaarselt. Ravimpreparaadi lahjendamise juhised vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus sulbaktaami/ampitsilliini, teiste penitsilliinide või beeta-laktamaasi inhibiitorite suhtes.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Penitsilliinide, sealhulgas sulbaktaami/ampitsilliini kasutamisel on täheldatud tõsiseid ja üksikjuhtudel ka surmaga lõppenud ülitundlikkusreaktsioone (anafülaktilisi reaktsioone). Need reaktsioonid võivad suurema tõenäosusega tekkida inimestel, kellel on anamneesis ülitundlikkus penitsilliinide ja/või

mitme allergeeni suhtes. On andmeid, et penitsilliinide suhtes ülitundlikel inimestel on tõsine ülitundlikkusreaktsioon tekkinud ka tsefalosporiinide manustamisel. Enne ravi alustamist penitsilliiniga tuleb inimest hoolikalt küsitleda varasemate ülitundlikkusreaktsioonide kohta penitsilliinide, tsefalosporiinide ja teiste allergeenide manustamise järel. Allergilise reaktsiooni tekkimisel tuleb ravimi manustamine lõpetada ja alustada vastavat ravi.

Tõsiste anafülaktiliste reaktsioonide korral tuleb otsekohe manustada adrenaliini. Vajaduse korral tuleb kasutada ka hapnikravi, manustada intravenoosselt glükokortikosteroide ja tagada hingamisteede avatus (vajaduse korral ka intubeerimise teel).

Ampitsilliini/sulbaktaami parenteraalset ravi saavatel patsientidel on teatatud rasketest nahareaktsioonidest, nagu toksiline epidermaalne nekrolüüs, Stevensi-Johnsoni sündroom, eksfoliatiivne dermatiit, multiformne erüteem ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos. Raske nahareaktsiooni tekkimisel tuleb ampitsilliin/sulbaktaami kasutamine lõpetada ja alustada vajaliku raviga (vt lõik 4.8).

Nagu kõigi antibiootikumide kasutamisel, tuleb hoolikalt jälgida, et organismis ei hakkaks vohama teised, antud antibiootikumi suhtes mittetundlikud mikroorganismid, sealhulgas seened. Superinfektsiooni tekkimisel tuleb ravi lõpetada ja/või rakendada vastavat ravi.

Clostridium difficile’ga seotud kõhulahtisusest (Clostridium difficile associated diarrhea, CDAD) on teatatud peaaegu kõigi antibiootikumide, sealhulgas sulbaktaami/ampitsilliini kasutamisel, ja selle raskusaste võib ulatuda kergest kõhulahtisusest kuni surmaga lõppeva koliidini. Ravi antibakteriaalsete ravimitega mõjutab käärsoole normaalset mikrofloorat, viies C. difficile ülemäärase kasvuni. C. difficile toodab A- ja B-toksiine, mis aitavad kaasa CDAD-i tekkimisele. Hüpertoksiini tootvate C. difficile tüvede korral on haigestumus ja suremus suurenenud, sest C. difficile tüved on sageli

resistentsed antimikroobsele ravile, mistõttu nende infektsioonide raviks võib vajalikuks osutuda kolektoomia. CDAD-ile tuleb mõelda kõigi patsientide puhul, kellel esineb pärast antibiootikumide kasutamist kõhulahtisus. Vajalik on tähelepanelik anamneesi võtmine, sest CDAD-i esinemisest on teatatud enam kui kaks kuud pärast antibakteriaalsete ravimite kasutamist.

Kuna infektsioosne mononukleoos on etioloogiliselt viiruslik haigus, ei ole sulbaktaami/ampitsilliini kasutamine selle raviks otstarbekas. Suurel hulgal infektsioosse mononukleoosiga haigetest, kellele manustatakse ampitsilliini, on täheldatud nahalöövet.

Pikaaegse ravi korral tuleb perioodiliselt kontrollida elutähtsate organsüsteemide talitlust, eelkõige neerude, maksa ja vereloomesüsteemi funktsiooni.

Sulbaktaam ja ampitsilliin erituvad eelkõige uriiniga. Et neerufunktsioon ei ole vastsündinutel veel täielikult välja kujunenud, siis tuleb sulbaktaami/ampitsilliini manustamisel vastsündinutele selle asjaoluga arvestada.

Ampitsilliini/sulbaktaami kasutamisega on seostatud ravimist põhjustatud maksakahjustusi, sh kolestaatilist hepatiiti koos ikterusega. Patsiente tuleb nõustada, et nad võtaksid maksahaiguse sümptomite tekkimisel ühendust oma arstiga (vt lõik 4.8).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Allopurinool: allopurinooli ja ampitsilliini samaaegselt kasutavatel patsientidel suureneb oluliselt nahalöövete tekke tõenäosus võrreldes ainult ampitsilliini kasutavate patsientidega.

Aminoglükosiidid: ampitsilliini ja aminoglükosiidide segamisel in vitro täheldati mõlema preparaadi olulist inaktiveerumist. Juhul, kui nimetatud kahte antibiootikumide gruppi kuuluvaid ravimeid on

vaja samaaegselt manustada, tuleb seda teha erinevate manustamiskohtade kaudu ja vähemalt ühetunnise vaheajaga (vt lõik 6.2).

Antikoagulandid: penitsilliinid võivad esile kutsuda muutusi trombotsüütide agregatsioonis ja vere hüübivuse näitajates. Need toimed võivad olla aditiivsed antikoagulantide toimele.

Bakteriostaatilised ravimid (klooramfenikool, erütromütsiin, sulfoonamiidid ja tetratsükliinid): bakteriostaatilised ravimid võivad vähendada penitsilliinide bakteritsiidset toimet, penitsilliinide kombineerimisest bakteriostaatilise toimega ravimitega tuleks vältida.

Östrogeene sisaldavad suukaudsed rasestumisvastased preparaadid: ampitsilliini kasutanud naistel on täheldatud suukaudsete rasestumisvastaste preparaatide toime vähenemist, mille tagajärjel on tekkinud soovimatu rasedus. Ehkki see seos ei ole päris kindel, on ampitsilliinravi ajal soovitatav kasutada mõnda teist või täiendavat rasestumisvastast meetodit.

Metotreksaat: samaaegsel kasutamisel koos penitsilliinidega on täheldatud metotreksaadi kliirensi vähenemist ja metotreksaadi toksilisuse vastavat suurenemist. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida. Võib osutuda vajalikuks leukovoriini annuse suurendamine ja pikem manustamisperiood.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (atsetüülsalitsüülhape, indometatsiin ja fenüülbutasoon): atsetüülsalitsüülhape, indometatsiin ja fenüülbutasoon võivad pikendada penitsilliinide eritumist, mida näitab penitsilliinide poolväärtusaja pikenemine.

Probenetsiid: probenetsiid vähendab samaaegsel kasutamisel ampitsilliini ja sulbaktaami renaalset tubulaarset sekretsiooni, mistõttu suureneb ja pikeneb ampitsilliini ja sulbaktaami plasmakontsentratsioon, pikeneb eliminatsiooni poolväärtusaeg ja suureneb toksilisuse oht.

Muutused laboratoorsetes analüüsides: Benedicti ja Fehlingi reagendi või ClinitestTM-i kasutamisel võib uriinianalüüsis esineda valepositiivset glükosuuriat. Ampitsilliini manustamisel rasedatele on täheldatud konjugeeritud östriooli, östrioolglükuroniidi, konjugeeritud estrooni ja konjugeeritud östradiooli plasmasisalduse mööduvat langust. Nimetatud toime võib ilmneda ka sulbaktaamnaatriumi/ampitsilliinnaatriumi IM/IV manustamisel.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus Katseloomade reproduktsiooniuuringutes ei ole sulbaktaami ja ampitsilliini manustamisel täheldatud kahjulikke toimeid viljakusele ega lootele.

Rasedus Sulbaktaam ja ampitsilliin läbivad platsentaarbarjääri. Sulbaktaami/ampitsilliini ohutus inimesele ei ole tõestatud kasutamisel raseduse ajal. Seetõttu tohib sulbaktaami/ampitsilliini raseduse ajal kasutada üksnes juhul, kui sellest oodatav kasu kaalub üles võimalikud ohud.

Imetamine Sulbaktaam ja ampitsilliin erituvad rinnapiima väikeses kontsentratsioonis (sulbaktaam (~ 0,13…2,8 mg/l) ja ampitsilliin (~ 0,11….3 mg/l). Sulbaktaami/ampitsilliini kasutamine imetaval emal võib põhjustada lapsel kõrvaltoimena kõhulahtisust. Sulbaktaami/ampitsilliini tohib imetamise ajal kasutada üksnes juhul, kui sellest oodatav kasu kaalub üles võimalikud ohud.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Tuleb arvestada, et üksikjuhtudel võib ravimi kasutamisel tekkida pearinglus.

4.8 Kõrvaltoimed

Alljärgnevas tabelis on kõrvaltoimed ära toodud MedDRA organsüsteemi klasside ja esinemissageduse järgi. Igas sageduse kategoorias on kõrvaltoimed esitatud raskuse järjekorras. Kõrvaltoime raskus defineeriti kliinilise olulisuse alusel.

Organsüsteemi Sage (≥ 1/100 kuni Aeg-ajalt Harv Teadmata klass < 1/10) (≥ 1/1000 (≥ 1/10 000 esinemissagedus (ei

Vere ja Aneemia Neutropeenia Agranulotsütoos lümfisüsteemi Trombotsütopeenia Leukopeenia Hemolüütiline aneemia häired Eosinofiilia Trombotsütopeeniline Immuunsüsteemi Anafülaktiline šokk häired Anafülaktiline reaktsioon Närvisüsteemi Peavalu Krambid häired Pearinglus

Vaskulaarsed Flebiit häired Respiratoorsed, Düspnoe rindkere ja mediastiinumi häired Seedetrakti Kõhulahtisus Oksendamine Kõhuvalu Pseudomembranoosne häired Iiveldus koliit Maksa ja Hüperbilirubineemia Kolestaatiline hepatiit sapiteede häired Kolestaas

Naha ja Nahalööve Epidermise toksiline nahaaluskoe Pruritus nekrolüüs kahjustused Stevensi-Johnsoni Neerude ja Tubulointerstitsiaalne kuseteede häired nefriit Üldised häired ja Valu süstekohas Väsimus Süstekoha reaktsioonid manustamiskoha Halb reaktsioonid enesetunne

Uuringud Alaniini aminotransferaasi sisalduse suurenemine Aspartaadi aminotransferaasi sisalduse suurenemine

Sulbaktaami/ampitsilliini kasutamisel võib esineda ka kõrvaltoimeid, mis on iseloomulikud ainult ampitsilliinile.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Ampitsilliinnaatriumi ja sulbaktaamnaatriumi akuutse toksilisuse kohta inimesele on vähe andmeid. Ravi üleannustamise korral võib oodata nähte või sümptomeid, mis põhimõtteliselt kujutavad endast suuremal määral väljendunud kõrvaltoimeid. Tuleb arvestada, et beeta-laktaamantibiootikumide kõrge kontsentratsioon tserebrospinaalvedelikus võib esile kutsuda neuroloogilisi häireid, sealhulgas krampe. Krampide korral on soovitatav kasutada diasepaami. Hemodialüüs võib sulbaktaami/ampitsilliini eritumist kiirendada.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: Penitsilliinide kombinatsioonid, ATC-kood: J01CR01.

Rakuvabade bakterisüsteemidega läbi viidud biokeemilised uuringud on näidanud, et sulbaktaam inhibeerib pöördumatult enamikku olulistest beeta-laktamaasidest, mida leidub penitsilliinresistentsetes mikroobitüvedes. Ehkki sulbaktaami antibakteriaalne toime on peamiselt

suunatud Neisseria perekonda kuuluvate bakterite vastu, on kliinilistes uuringutes leitud, et sulbaktaamnaatrium omab sünergistlikku toimet penitsilliinide ja tsefalosporiinidega, hoides ära penitsilliinide ja tsefalosporiinide lammutamise resistentsete bakteritüvede poolt. Kuna sulbaktaam seondub mõnede penitsilliine siduvate proteiinidega, võivad ka mõned tundlikud tüved olla sulbaktaami/ampitsilliini kombinatsioonpreparaadi suhtes tundlikumad kui ainult beetalaktaamantibiootikumi suhtes.

Sulbaktaami/ampitsilliini kombinatsioonpreparaadi bakteritsiidse toimega komponendiks on ampitsilliin, mis sarnaselt bensüülpenitsilliiniga toimib tundlikesse mikroorganismidesse nende aktiivse paljunemise faasis, inhibeerides rakuseina mukopeptiidi biosünteesi.

IM/IV sulbaktaamnaatrium/ampitsilliinnaatrium on efektiivne paljude grampositiivsete ja gramnegatiivsete bakterite vastu, sealhulgas Staphylococcus aureus ja epidermidis (sealhulgas penitsiilliinresistentsed ja mõned metitsilliinresistentsed tüved); Streptococcus pneumoniae, Streptococcus faecalis ja muud Streptococcus’e liigid; Haemophilus influenzae ja parainfluenzae (nii beetalaktamaaspositiivsed kui ka -negatiivsed tüved); Branhamella catarrhalis; anaeroobid, sealhulgas Bacteroides fragilis ja sellega seotud liigid; Escherichia coli, Klebsiella liigid, Proteus’e liik (nii indoolpositiivne kui ka indoolnegatiivne), Morganella morganii, Citrobacter’i liik, Enterobacter’i liik, Neisseria meningitidis ja Neisseria gonorrhoeae.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Sulbaktaam/ampitsilliin tungib hõlpsasti enamikku inimese kudedesse ja kehavedelikesse. Ajju ja tserebrospinaalvedelikku tungivad sulbaktaam ja ampitsilliin vähesel määral, välja arvatud meningiidi korral. Nii intravenoossel kui ka intramuskulaarsel manustamisel saavutatakse veres kõrge ampitsilliini ja sulbaktaami kontsentratsioon, mõlema ravimi poolväärtusaeg on ligikaudu üks tund. Enamik sulbaktaamnaatriumist ja ampitsilliinnaatriumist eritub muutumatul kujul uriiniga.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Sulbaktaami ja sulbaktaami/ampitsilliini alaägeda toksilisuse uuringud viidi läbi rottidel ja koertel, kellele manustati sulbaktaami või sulbaktaami/ampitsilliini intravenoosselt, subkutaanselt või suu kaudu 17 päeva kuni 10 nädala jooksul. Sulbaktaami ja sulbaktaami/ampitsilliini kroonilise toksilisuse uuringud viidi samuti läbi rottidel ja koertel. Sulbaktaami ja sulbaktaami/ampitsilliini manustati subkutaanselt 6 kuu jooksul. Sulbaktaami manustamisel täheldati mõju maksale. Lisaks maksaensüümide (GOT, GPT ja LDH) taseme tõusule täheldati annusest ja ajast sõltuvat glükogeeni ladestumist maksas, mis ravimi manustamise katkestamisel oli pöörduv. Seda glükogeeni ladestumist ei seostatud ühegi teadaoleva glükogeeni ladestushaigusega. Kuigi laboriloomadel täheldati pöörduvat glükogenoosi, mis oli annusest ja ajast sõltuv, siis ampitsilliini/sulbaktaami suhteliselt lühikest aega kestva kombinatsioonravi puhul inimestel kasutatavate raviannuste ja vastavate plasmakontsentratsioonide korral seda ilmingut eeldatavasti ei teki. Neis uuringuis ei põhjustanud sulbaktaam olulisi muutusi glükoosi ainevahetuses. Suhkurtõvega patsientidel, kes said sulbaktaami/ampitsilliini üle 2 nädala, ei täheldatud kliiniliselt olulist mõju glükoosi kättesaadavusele. Loomkatsete andmetel ei tohi UNASYNi maksimaalne ööpäevane annus inimestel ületada 12 g, st 4 g sulbaktaami.

Pikaajalisi loomkatseid kartsinogeensuse hindamiseks ei ole tehtud. Arvukates testides ei näidanud sulbaktaam ja ampitsilliin mingit olulist mutageenset aktiivsust.

Hiirtel ja rottidel on tehtud reproduktsiooniuuringuid sultamitsilliiniga (suukaudne eelravim, mis hüdrolüüsub in vivo, vabastades ampitsilliini ja sulbaktaami) inimestel kasutatavatest annustest suuremate annustega ja neis ei ole ilmnenud mingeid tõendeid fertiilsuse kahjustumise ega lootele põhjustatud kahju kohta.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Puudub.

6.2 Sobimatus

Sulbaktaami/ampitsilliini ja aminoglükosiide tuleb lahustada ja manustada eraldi, sest in vitro inaktiveerivad kõik aminopenitsilliinid aminoglükosiide.

Sulbaktaami võib kasutada koos enamike infusioonilahustega, kuid ampitsilliin ja sellest tulenevalt ka sulbaktaami/ampitsilliini kombinatsioonpreparaat on vähem püsiv dekstroosi ja teisi süsivesikuid sisaldavates lahustes ning seda ei tohi segada ka verepreparaatide või valguhüdrolüsaatidega. Ampitsilliin ja sellest tulenevalt ka sulbaktaami/ampitsilliini kombinatsioonpreparaat on sobimatu aminoglükosiididega ja neid kahte ei tohi seetõttu lahustada ja manustada ühes taaras.

Ampitsilliini sisalduse tõttu on UNASYNi lahus kokkusobimatu (füüsikalis-keemiliselt, sademete ja hägu tekkimise tõttu) järgmiste ravimitega: gentamütsiin, kanamütsiin, kloorpromasiin, hüdralasiin. Sobimatuse tõttu tuleb UNASYNi manustada eraldi veel süstitava metronidasooli, süstitavate tetratsükliinide, tiopentaalnaatriumi, prednisolooni, 2% prokaiini, suksametooniumkloriidi ja noradrenaliiniga.

6.3 Kõlblikkusaeg

Avamata viaalid: 2 aastat.

Intramuskulaarseks manustamiseks mõeldud kontsentreeritud lahus tuleb kohe ära kasutada. Ajavahemik lahustamise/lahjendamise alguse ning manustamise lõppemise vahel ei tohi olla pikem kui üks tund.

Intravenoosseks manustamiseks mõeldud sulbaktaami/ampitsilliini lahuste keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud järgnevas tabelis toodud aja ja temperatuuri juures:

Lahusti Kontsentratsioon temperatuuril (tundides)

Steriilne süstevesi kuni 45 mg/ml 8 Isotooniline NaCl lahus kuni 45 mg/ml 8 M/6 naatriumlaktaadi lahus kuni 45 mg/ml 8 5% dekstroosi vesilahus 15…30 mg/ml 2 5% dekstroos 0,45%-lises NaCl lahuses kuni 3 mg/ml 4

10% invertsuhkru vesilahus kuni 3 mg/ml 4 Lakteeritud Ringeri lahus kuni 45 mg/ml 8

Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja –tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2 oC kuni 8 oC, välja arvatud juhul, kui lahjendamine/manustamiskõlblikuks muutmine on toimunud kontrollitud ja valideeritud aseptilistes tingimustes.

6.4 Säilitamise eritingimused

Avamata viaalid: hoida temperatuuril kuni 25 °C. Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist vt lõigud 6.3 ja 6.6.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

III tüüpi värvitust klaasist 20 ml läbipaistev viaal, mis on suletud halli bromobutüülkummikorgi, alumiiniumist kapsli ja värvitud äratõmmatava väliskattega. Pakendis 1 viaal.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Sulbaktaami/ampitsilliini võib manustada kas intravenoosselt või intramuskulaarselt. Vastavalt vajadusele võib kasutada järgmisi lahjendusi:

Koguannus (g) Sulbaktaami Pakend Lahusti kogus Maksimaalne

1,5 0,5...1,0 20 ml viaal 3,2 125...250 3,0 1,0...2,0 20 ml viaal 6,4 125...250

Intravenoossel manustamisel tuleb sulbaktaam/ampitsilliin lahustada kas steriilses süstevees või mõnes muus sobivas lahuses (vt lõik 6.3). Veendumaks pulbri täielikus lahustumises, tuleb enne süste- või infusioonilahuse kasutamist lasta lahustamisel tekkinud vahul kaduda, et lahust oleks võimalik enne manustamist tahkete osakeste ja värvusemuutuse suhtes visuaalselt kontrollida. Kasutada võib ainult selget ja osakesteta lahust. Ravimit võib manustada nii boolussüstena (vähemalt kolme minuti vältel) kui ka suuremas lahjenduses intravenoosse infusioonina 15…30 minuti vältel.

Sulbaktaami/ampitsilliini süstelahust võib manustada ka sügava intramuskulaarse süstena. Juhul, kui süstimine põhjustab valu, võib pulbri lahustamiseks kasutada 0,5% steriilset veevaba lidokaiinvesinikkloriidi lahust.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. TEISESE MÜÜGILOA HOIDJA

UAB Ideal Trade Links Kerupės g. 17, Zapyškis LT-53431 Kauno r.

Leedu

8. TEISESE MÜÜGILOA NUMBRID

UNASYN, 1000 mg/500 mg: 1021221 UNASYN, 2000 mg/1000 mg: 1021121

9. TEISESE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

03.02.2021

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

veebruar 2021