Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1.
RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Torendo Q-Tab 0,5 mg, suus dispergeeruvad tabletid
Torendo Q-Tab 1 mg, suus dispergeeruvad tabletid
Torendo Q-Tab 2 mg, suus dispergeeruvad tabletid
2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks suus dispergeeruv tablett sisaldab 0,5 mg, 1 mg või 2 mg risperidooni.
INN. Risperidonum
Abiaine:
0,5 mg
1 mg
2 mg
Aspartaam
0,40 0,80 1,60
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3.
RAVIMVORM
Suus dispergeeruv tablett.
Torendo Q-Tab 0,5 mg: ümar, kergelt kumer, roosa marmorja välimusega tablett.
Torendo Q-Tab 1 mg: ümar, kergelt kumer, roosa marmorja välimusega tablett.
Torendo Q-Tab 2 mg: ümar, kergelt kumer, roosa marmorja välimusega tablett.
4.
KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Skisofreenia ravi.
Risperidoon on efektiivne säilitusravis neil patsientidel, kellel esialgse risperidoon-ravi tulemusel
kliiniline seisund paranes.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Üleminek teistelt antipsühhootikumidelt risperidoonile.
Kui ravi seisukohalt on võimalik, siis on risperidoonravi alustamisel soovitav lõpetada järk-järguliselt
eelmise ravimi kasutamine. Kui toimeainet prolongeeritult vabastavalt psühhoosiravimilt minnakse üle
risperidoonile, on soovitav risperidooni esimene annus manustada järgmise depoo-ravimi annuse
süstimiseks ettenähtud ajal. Regulaarselt tuleks kontrollida, kas on vajalik jätkata ekstrapüramidaalse
sümptomaatika korrigeerimisele suunatud ravi (parkinsonismivastaste ravimite kasutamine).
Täiskasvanud ja üle 15-aastased noorukid
Risperidooni võib võtta üks või kaks korda päevas. Kõigil patsientidel alustatakse annusega 2 mg
ööpäevas, nii akuutseks kui krooniliseks raviks. Annust võib järgmisel päeval suurendada kuni 4 mg-
ni ööpäevas. Mõnedel patsientidel, näiteks esmakordse haigusepisoodiga patsientidel, võib olla
otstarbekas kasutada aeglasemat tiitrimistempot. Seejärel võib ravimit kasutada ilma annuseid
muutmata või kohandada need individuaalsele säilitusannuse tasemele. Optimaalseim terapeutiline
annus on tavaliselt 4...6 mg ööpäevas. Mõnede patsientide puhul on optimaalse ravitulemuse
saavutamiseks vajalikud väiksemad annused.
1
Annused üle 10 mg ööpäevas ei ole andnud paremaid ravitulemusi kui väiksemad annused kuid nad
suurendavad ekstrapüramidaalnähtude tekkeriski. Annuseid üle 10 mg võiks kaalutleda ainult
individuaalsetel juhtudel, kui loodetav kasu ületab potentsiaalsed riskid. Annuseid üle 16 mg ei ole
kliinilistes uuringutes üksikasjalikult uuritud ning seega ei ole neid soovitatav kasutada.
Eakad patsiendid
Soovitatav algannus on 0,5 mg kaks korda ööpäevas. Sõltuvalt individuaalsest ravivastusest võib seda
annust suurendada 0,5 mg kaupa, kuni jõutakse annuseni 1...2 mg kaks korda ööpäevas. Patsiente
tuleks kestvalt jälgida ning ravivajadust regulaarselt ümber hinnata.
Lapsed ja alla 15-aastased noorukid
Risperidooni kasutamise kohta alla 15-aastastel lastel kliiniliste uuringute andmed puuduvad ja ravimi
kasutamise kliiniline kogemus on piiratud.
Kardiovaskulaarsed haigused
Ortostaatilise hüpotensiooni vältimiseks tuleks annuseid tiitrida aeglaselt (vt lõik 4.4).
Neeru- ja maksahaigused
Neerfunktsiooni häiretega patsientidel on soovitatav kasutada poolt tavalisest algannusest ja poolt
tavalisest säilitusannusest, samuti aeglasemat annuse tiitrimist. Kerge maksakahjustuse korral ei ole
annuste kohandamine vajalik. Mõõduka kuni raske maksakahjustusega patsientide ravimisel on vajalik
ettevaatus, kuna selle patsiendirühma ravi suhtes on kliinilised kogemused piiratud (vt lõik 5.2).
Manustamisviis
Suukaudne.
Kuna suus dispergeeruvad tabletid on haprad, siis ei tohiks neid läbi pakendi fooliumi vajutada, kuna
see võib tabletti kahjustada. Blisterpakend avatakse fooliumiserva üles tõmmates, mis seejärel
eemaldatakse ja pärast seda kallutatakse tablett välja. Tablett tuleb manustada otsekohe pärast
pakendist eemaldamist. Tablett hakkab lagunema mõne sekundi jooksul pärast keelele asetamist ja vee
kasutamine ei ole tableti võtmisel vajalik. Tabletti ei tohi poolitada.
4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus risperidooni või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Patsiendid, kellel esineb hüperprolaktineemia, mis pole tingitud ravimitest.
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Eakad dementsusega patsiendid
Atüüpiliste antipsühhootiliste ravimitega, sh ka risperidooniga teostatud 17-t kontrollitud kliinilist
uuringut hinnati meta-analüüsis. Selle alusel täheldati eakatel, dementsetel patsientidel, kes said ravi
atüüpiliste antipsühhootikumidega, platseebo-rühmadega võrreldes suuremat suremust. Platseebo-
kontrollitud uuringutes oli risperidooni kasutamisel suremusnäitaja 4,0% ning platseebot saanud
patsientidel 3,1%. Surnud patsientide keskmine vanus (sulgudes vanuste vahemik) oli 86 (67...100)
eluaastat.
Nendes kliinilistes uuringutes täheldati, et furosemiidi ja risperidooni samaaegsel kasutamisel oli
suremus suurem kui ainult furosemiidi või ainult risperidooni kasutamisel, kuid selle koostoime
mehhanism ei ole selge. Kui risperidooni kasutati samaaegselt teiste diureetikumidega (peamiselt
väikeses annuses tiasiid-diureetikumidega), sarnaseid koostoimeid ei täheldatud.
Kindlaid seoseid surmapõhjuste osas leitud ei ole. Siiski tuleks ravimeid kasutada ettevaatusega ning
kaaluda enne risperidooni ja furosemiidi või teiste tugevatoimeliste diureetikumide kasutama
hakkamist kombinatsiooni rakendamisest tulenevat võimalikku kasu ja riske. Sõltumata ravist oli siiski
dehüdratatsioon suremuse üldine riskifaktor ja seetõttu eakate dementsete patsientide ravimisel tuleks
sellest hoolega hoiduda.
2
Tserebrovaskulaarsed kõrvaltoimed
Mõningate atüüpiliste antipsühhootikumide kasutamisega dementsetel isikutel on täheldatud
platseeborühmaga võrreldes tserebrovaskulaarsete kõrvaltoimete tekkeriski ligikaudu 3-kordset
suurenemist. Selle kõrvaltoime riski suurenemise mehhanism ei ole teada. Ka teiste
antipsühhootikumide või teiste patsiendirühmade ravis ei ole võimalik seda riski välistada.
Risperidooni tuleb kasutada ettevaatlikult patsientidel, kellel esineb insuldi riskifaktoreid.
Kardiovaskulaarne süsteem
Risperidooni blokeeriva toime tõttu alfaaktiivsusele võib eriti ravi alguses esineda ortostaatilist
hüpotensiooni. Ettevaatlikult tuleb risperidooni manustada teadaoleva kardiovaskulaarse haiguse
korral (näiteks südamepuudulikkus, müokardiinfarkt, ülejuhtehäired, dehüdratsioon, hüpovoleemia või
tserebrovaskulaarsed haigused) ning annust tuleks tiitrida järkjärgult vastavalt soovitusele..
Hüpotensiooni tekkimisel tuleks kaaluda ravimi annuste vähendamist.
Pearingluse, bradükardia ja vigastuste tekkesagedus, mis on tingitud kalduvusest maha kukkuda, näib
eakatel patsientidel olevat suurem kui noorematel patsientidel.
Nagu teistegi antipsühhootikumide korral, tuleb olla ettevaatlik, kui määratakse risperidooni koos
teadaolevalt QT-intervalli pikendavate ravimitega. Risperidooni tuleb kasutada ettevaatusega
patsientidel, kellel on perekonna anamneesis QT-intervalli pikenemine, teadaolevate
kardiovaskulaarsete haiguste (näiteks kaasasündinud pika-QT-sündroom, südame koronaarhaigus,
ülejuhtehäired, arütmia) korral või juhul, kui patsient saab samaaegselt ravi teiste medikamentidega,
mis samuti indutseerivad QT-intervalli pikenemist või hüpokaleemiat.
Samaaegset kasutamist teiste neuroleptikumidega tuleks vältida.
Tardiivsed düskineesiad/ekstrapüramidaalnähud
Dopamiini retseptori suhtes antagonistliku toimega ainete kasutamisel esineb oht tardiivsete
düskineesiate tekkeks, mida iseloomustavad rütmilised ja tahtmatud liigutused eriti keele või
näolihaste osas. On teada, et ekstrapüramidaalnähud kujutavad endast tardiivsete düskineesiate
riskitegurit. Risperidooni kasutamise puhul on ekstrapüramidaalsete sümptomite ja tardiivsete
düskineesiate tekkeoht klassikaliste neuroleptikumidega võrreldes väiksem. Kui ilmnevad tardiivse
düskineesia nähud peaks kaaluma kõikide antipsühhootiliste ravimite manustamise lõpetamist.
Pahaloomuline neuroleptiline sündroom
Sarnaselt teistele antipsühhootilistele ravimitele, tuleks ka risperidooni kasutamisel olla valmis nn
pahaloomulise neuroleptilise sündroomi tekkevõimaluseks. Sellele sündroomile on iseloomulikud
hüpertermia, äärmuslik lihasrigiidsus ja autonoomse närvisüsteemi labiilsus. Samuti on teatatud
seerumi kreatiniinfosfokinaasi kontsentratsiooni kõrgenemise, leukotsütoosi, tahhüpnoe,
teadvushäirete ja higistamise tekkimisest. Kui selle seisundi foonil tekib rabdomüolüüs esineb
potentsiaalselt letaalse lõppega neerupuudulikkuse tekkeoht. Ülalnimetatud nähtude tekkel tuleb
katkestada kõikide antipsühhootiliste ravimite manustamine.
Arst peab hindama riskide ja kasu suhet risperidooni ordineerimisel Parkinsoni tõvega või Lewy
kehadega dementsusega patsientidele, kuna neil patsientidel on kõige suurem oht pahaloomulise
neuroleptilise sündroomi tekkeks või parkinsonismi sümptomite süvenemiseks.
Hüperglükeemia
Väga harva on olemasoleva diabeediga haigetel täheldatud risperidoonravi ajal hüperglükeemiat või
olemasoleva diabeedi ägenemist. Diabeedihaigeid ja kaasuvate diabeedi riskifaktoritega patsiente tuleb
kliiniliselt jälgida (vt lõik 4.8).
Varia
Klassikalised neuroleptikumid langetavad teadaolevalt krambiläve. Seetõttu on kaasuva epilepsiaga
patsientide ravimisel vajalik ettevaatus.
3
Ettevaatus on vajalik ka siis, kui esineb kahtlus, et patsiendil võib esineda potentsiaalselt
prolaktiinsõltuv kasvaja (näiteks rinnavähk).
Kui on vajalik veel sügavam sedatsioon, tuleks risperidooni annuse suurendamisele eelistada täiendava
ravimi (nagu näiteks bensodiasepiini) lisamist raviskeemile.
Soovituslikud annustamisjuhised eakatele, neeru- ja maksahaigustega ning dementsetele patsientidele
on esitatud lõigus "Annustamine ja manustamisviis".
Nagu ka teiste antipsühhootiliste ravimite puhul, tuleb patsiente hoiatada liigsöömise eest, sest ravim
võib soodustada kehakaalu suurenemist.
Risperidooni tuleb ettevaatusega manustada patsientidele, kellel esineb kokkupuuteid ekstreemsete
väliskeskkonna temperatuuridega, kuna seoses risperidoonraviga on esinenud nii hüpotermiat kui
hüpertermiat.
Paradoksaalselt võivad antipsühhootilised ravimid tugevdada selliseid sümptomeid nagu erutus,
rahutus ja agressiivsus. Nende sümptomite tekkimisel võib sarnaselt teistele antipsühhootilistele
ravimitele olla vajalik risperidooni annuse vähendamine või ravimi kasutamise lõpetamine.
Kui suures annuses antipsühhootikumi kasutamine katkestatakse järsku, on harvadel juhtudel esinenud
ägedaid ärajätusümptomeid, nagu iiveldust, oksendamist, higistamist ja unetust. On teatatud
psühhootiliste sümptomite kordumisest ja liikumishäirete (nagu näiteks akatiisia, düstoonia ja
düskineesia) esinemisest. Seetõttu on soovitav ravimi kasutamine katkestada järk-järgult.
Torendo Q-Tab sisaldab fenüülalaniini allikat (aspartaami). See aine võib olla kahjulik
fenüülketonuuriat põdevatele inimestele.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Farmakodünaamilised koostoimed
Risperidooni koostoimeid kasutamisel koos teiste ravimitega, ei ole süstemaatiliselt hinnatud.
Arvestades risperidooni toimeid kesknärvisüsteemile, on vajalik ettevaatus risperidooni kasutamisel
koos kesknärvisüsteemi toimivate ravimitega.
Risperidoon võib antagoniseerida levodopa ja teiste dopamiini agonistide toimeid.
Samaaegne ravi teiste antipsühhootikumidega, liitiumiga, antidepressantidega, parkinsonismivastaste
ravimitega ja tsentraalsete kolinoblokaatoritega suurendab tardiivse düskineesia tekkeriski.
Alfaantiadrenergiline toime võib tugevdada fenoksübensamiinide, labetalooli ja teiste alfa-
blokeerivate sümpatomimeetiliste ainete vererõhku langetavat toimet, aga samuti ka metüüldopa,
reserpiini ja teiste tsentraalse toimega antihüpertensiivsete ravimite toimet. Guanetidiini vererõhku
langetav toime samas on blokeeritud.
Samaaegset risperidooni kasutamist QT-intervalli pikendavate ravimitega (näiteks neuroleptikumid,
klassi IA või III antiarütmikumid, makroliidantibiootikumid, malaariavastased ravimid,
antihistamiinikumide, antidepressantidega), hüpokaleemiat tekitavate ravimitega (nt teatud
diureetikumid) või maksa metabolismi pärssivate ainetega tuleb vältida.
Informatsiooni suurenenud suremusnäitajate kohta eakatel dementsusega patsientidel, kes saavad
samaaegselt ravi furosemiidiga vt lõik 4.4.
Kuna risperidooni farmakoloogilised omadused on sarnased prasosiini tüüpi hüpotensiivse toimega
ravimitele, võib tekkida aditiivne hüpertensioonivastane toime.
Farmakokineetilised koostoimed
4
Ensüümide indutseerijad:
On näidatud, et karbamasepiin vähendab kiiresti risperidooni ja tema aktiivse metaboliidi
plasmasisaldust. Sarnast toimet täheldati ka teiste maksaensüüme indutseerivate toimeainete puhul
nagu näiteks rifampitsiin, fenütoiin, fenobarbitaal ja lihtnaistepuna (Hypericum perforatum). Ensüüme
indutseerivate ravimite kasutamise alustamisel ja lõpetamisel tuleks risperidooni annused üle vaadata.
Ravimite toimeained, mis inhibeerivad ensüümi CYP2D6: kinidiin, fluoksetiin, paroksetiin, terbinafiin
ja teised tugevad CYP2D6 inhibiitorid võivad suurendada risperidooni aktiivse metaboliidi
kontsentratsiooni vereplasmas. Seetõttu tuleks selliste ravimite saamaegsel kasutama hakkamisel või
kasutamise lõpetamisel üle vaadata ka risperidooni annused.
Fenotiasiinid, tritsüklilised antidepressandid ja teatud beetaadrenoblokaatorid võivad põhjustada
risperidooni kontsentratsiooni kõrgenemise vereplasmas. Aeglustunud metabolismi tõttu aga väheneb
aktiivse metaboliidi fraktsioon. Seetõttu see koostoime kliiniliselt olulisel määral ravimi üldist toimet
(antipsühhootilise aktiivsusega fraktsioone) ei mõjuta.
Ranitidiin ja tsimetidiin võivad suurendada risperidooni kontsentratsiooni vereplasmas, kuid ravimi
antipsühhootiline toime ei pruugi tugevneda, kuna aktiivse metaboliidi fraktsioon väheneb.
Topiramaat vähendab mõõdukalt risperidooni biosaadavust, kuid ei mõjuta antipsühhootilise toimega
fraktsiooni. Seetõttu ei ole ka see koostoime tõenäoliselt kliinilise tähtsusega.
Erütromütsiin, CYP3A4 inhibiitor, ei mõjuta risperidooni farmakokineetikat ega antipsühhootilist
toimet. Koliinesteraasi inhibiitorid galantamiin ja donepesiil ei oma kliiniliselt olulist mõju
risperidooni farmakokineetikale ega antipsühhootilisele toimele.
Risperidoon ei avalda kliiniliselt märkimisväärset toimet liitiumi, valproaadi ega digoksiini
farmakokineetikale.
Kui lastel ja noorukitel kasutati kesknärvisüsteemi stimuleerivaid aineid (näiteks metüülfenidaati)
samaaegselt risperidooniga, ei mõjutanud need risperidooni farmakokineetikat ega efektiivsust. Kui
samaaegselt kasutati kesknärvisüsteemi stimuleerivaid aineid, vähenes somnolentsus.
Risperidooni ja alkoholi samaaegset kasutamist tuleks vältida, kuna risperidoon tugevdab alkoholi
toimet.
4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
Risperidooni kasutamise kohta raseduse ajal adekvaatsed andmed puuduvad.
Loomkatsetes teratogeenseid toimeid ei ilmnenud, kuid täheldati mõningat teist tüüpi reproduktiivset
toksilisust (vt lõik 5.3.). Neuroleptikumide kasutamine raseduse viimasel trimestril on põhjustanud
vastsündinutel pikaajalisi kuid pöörduvaid ekstrapüramidaalseid neuroloogilisi häireid. Seetõttu tohib
risperidooni kasutada raseduse ajal ainult siis, kui loodetav kasu emale kaalub üles võimalikud ohud
lootele/vastsündinule.
Kui risperidooni määratakse fertiilses eas naisele, tuleb naist informeerida, et ta võtaks arstiga
ühendust kohe kui ta soovib rasestuda või arvab, et on rasestunud.
Imetamine
Risperidoon ja tema aktiivne metaboliit, 9-hüdroksürisperidoon, erituvad rinnapiima koguses, mis
emale manustatavate terapeutiliste annuste puhul põhjustab tõenäoliselt toimeid ka rinnaga toidetavale
imikule. Tuleks kaaluda rinnaga toitmise kasu ja potentsiaalse ohu tasakaalu.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toimet patsiendi võimekusele autot juhtida või masinatega töötada ei ole uuritud.
Antipsühhootilised ravimid, nagu risperidoon võivad mõjustada reaktsioonivõimet. Seetõttu tuleb
5
patsientidele soovitada mitte juhtida autot või käsitseda masinaid, kuni nende individuaalne tundlikkus
risperidooni suhtes ei ole kindlaks tehtud.
4.8 Kõrvaltoimed
Esinemissagedused:
Sage:
>1/100, <1/10
Aeg-ajalt: >1/1000,
<1/100
Harv:
>1/10000, <1/1000
Väga harv:
<1/10000, sealhulgas üksikjuhud
Vere ja lümfisüsteemi häired
Väga harv: neutropeenia ja trombotsütopeenia.
Endokriinsüsteemi häired
Aeg-ajalt: annusest sõltuv prolaktiinitaseme kõrgenemine, mis võib viia menstruatsioonihäirete
tekkeni, amenorröa, galaktorröa
Harv: günekomastia
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga harv: hüperglükeemia, diabeedi süvenemine
Psühhiaatrilised häired
Sage: rahutus, ärevus
Närvisüsteemi häired
Sage: unetus, peavalu, sedatsioon (sedatsiooni on täheldatud sagedamini lastel ja noorukitel kui
täiskasvanutel. Tavaliselt on sedatsioon kergekujuline ning ajutine.)
Aeg-ajalt: unisus, väsimus, pearinglus, kontsentreerumisraskused, ekstrapüramidaalsed sümptomid:
treemor, rigiidsus, süljeerituse suurenemine, bradükineesia, akatiisia, äge düstoonia (need sümptomid
on tavaliselt kergekujulised ja taanduvad annuste vähendamisel ja/või vajadusel parkinsonismivastaste
ravimite manustamisel).
Väga harv: tardiivne düskineesia, pahaloomuline neuroleptiline sündroom, krambihood,
paanikareaktsioonid
Silma kahjustused
Aeg-ajalt: nägemise hägustumine
Südame häired
Aeg-ajalt: tahhükardia (sh reflektoorne tahhükardia)
Harv: ventrikulaarsed arütmiad (ventrikulaarne fibrillatsioon, ventrikulaarne tahhükardia)
Väga harv: QT-intervalli pikenemine, ebaselge põhjusega äkksurm, südameseiskus, torsade de pointes
tüüpi rütmihäire (selle tekkimisel tuleks ravi katkestada (vt lõik 4.4)),
Vaskulaarsed häired
Aeg-ajalt: hüpotensioon (sh ortostaatiline hüpotensioon) või hüpertensioon
Harv: tserebrovaskulaarsed juhtumid, sh CVA ja TIA
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Aeg-ajalt: riniit
Seedetrakti häired
Aeg-ajalt: kõhukinnisus, düspepsia, iiveldus/oksendamine, kõhuvalu, kehakaalu suurenemine
Maksa ja sapiteede häired
6
Väga harv: maksaensüümide aktiivsuse suurenemine
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: lööbed ja teised allergilised reaktsioonid
Väga harv: turse, sügelus, eksanteem, valgustundlikkus.
Neerude ja kuseteede häired
Aeg-ajalt: uriinipidamatus
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Aeg-ajalt: erektsioonihäired, ejakulatsioonihäired ja orgasmihäired
Harv: priapism
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Harv: lihasnõrkus
Varia
Väga harv: kehatemperatuuri düsregulatsioon (hüpotermia ja hüpertermia)
Risperidoonravi ajal on esinenud veeintoksikatsiooni, mille põhjusteks võivad olla nii polüdipsia kui
ka antidiureetilise hormooni ebaadekvaatse sekretsiooni sündroom, tardiivsed düskineesiad,
pahaloomuline neuroleptiline sündroom, kehatemperatuuri regulatsioonihäired ja krambihood.
Tserebrovaskulaarsed kõrvaltoimed
Risperidoonravi ajal on esinenud tserebrovaskulaarseid kõrvaltoimeid näiteks insuldijuhtumeid ja
transitoorset ajuisheemiat (TIA), seda just eeskätt eakatel dementsusega patsientidel. (vt lõik 4.4)
Seoses antipsühhootiliste ravimite kasutamisega on teatatud ärajätunähtude esinemist (vt lõik 4.4).
4.9 Üleannustamine
Suurim kirjeldatud risperidooni üleannustamine on 360 mg. Üldiselt on kirjeldatud nähud ja
sümptomid olnud iseloomulikud toimeaine ülemääraselt väljendunud farmakoloogilisele toimele.
Nendeks sümptomiteks on olnud unisus ja sedatsioon, tahhükardia ja hüpotensioon ning
ekstrapüramidaalsed häired. Harvadel üleannustamise juhtudel on täheldatud QT-intervalli pikenemist.
Ägeda üleannustamise korral tuleks arvestada mitme toimeaine kombineeritud kasutamise
võimalusega.
Tagada tuleks vabad hingamisteed ja adekvaatne oksügenisatsioon. Arvesse võivad tulla veel
maoloputuse tegemine (pärast intubatsiooni, kui patsient on teadvuseta) ja aktiivsöe manustamine koos
lahtistitega. Koheselt tuleks alustada kardiovaskulaarse monitooringuga, ning elektrokardiograafiline
jälgimine peaks olema püsiv, et avastada võimalikud südame rütmihäired.
Risperidoonile ei ole spetsiifilist antidooti. Seetõttu tuleb rakendada vastavaid toetavaid meetmeid.
Hüpotensiooni ja võimalikku tsirkulatoorset kollapsit peab ravima vastavalt intravenoosse infusiooni
ja/või sümpatomimeetiliste ravimite manustamisega. Kui tekivad väljendunud ekstrapüramidaalhäired,
tuleb manustada antikoliinergilisi ravimeid. Hoolikas patsiendi meditsiiniline jälgimine peab jätkuma
kuni patsiendi seisundi normaliseerumiseni.
5.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: teised antipsühhootilised ained
ATC kood: N05AX08
7
Toimemehhanism:
Risperidoon on antipsühhootiline ravim, mis kuulub bensisoksasooli derivaatide antipsühhootiliste
ainete klassi
Risperidoon on selektiivne, monoaniinergiline antagonist, millel on suur afiinsus nii serotoniini 5-HT2-
kui ka D2-dopamiiniretseptorite suhtes. Risperidoon seondub ka alfa-1-adrenergiliste retseptoritega
ning väiksema afiinsusega H1-histamiinergiliste ja alfa-2-adrenergiliste retseptoritega. Risperidoon ei
seondu kolinoretseptoritega. Kuigi risperidoon on tugev D2-dopamiiniretseptorite antagonist, mis
arvatakse kõrvaldavat nn positiivseid skisofreenia sümptomeid, põhjustab ta vähem motoorika
pärssimist ja katalepsiat kui klassikalised neuroleptikumid. Valdavad tsentraalsed
serotoniinoblokeerivad ja dopaminoblokeerivad toimed võivad vähendada risperidooni kalduvust
ekstrapüramidaalsete kõrvaltoimete tekkele ning laiendada terapeutilist kasutusala ka skisofreenia
negatiivsete ja afektiivsete sümptomite suhtes.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Risperidoon imendub pärast suukaudset manustamist täielikult ning maksimaalne
plasmakontsentratsioon kujuneb 1...2 tunniga. Toit ei mõjusta imendumist ja nii võib risperidooni
manustada toidukordadest sõltumatult. Risperidoon metaboliseerub CYP2D6 ensüümi abil 9-
hüdroksürisperidooniks, millel on risperidooniga sarnane farmakoloogiline aktiivsus. Risperidoon
koos 9-hüdroksürisperidooniga põhjustavad ravimi antipsühhootilise toime. Teine metaboolne rada
risperidoonile on N-dealküülimine.
Psühhootilistel patsientidel on ravimi suukaudsel manustamisel eliminatsiooni poolväärtusaeg
ligikaudu 3 tundi. 9-hüdroksürisperiodooni ja kogu aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni
poolväärtusaeg on 24 tundi.
Risperidoon jaotub organismis kiiresti. Jaotusruumala on 1...2 l/kg. Vereplasmas on risperidoon
seondunud albumiiniga ja alfa-1-happelise glükoproteiiniga. Risperidoon on plasmavalkudega
seondunud 88% ulatuses ja 9-hüdroksürisperidoon 77% ulatuses. Ühe nädala jooksul pärast
risperidooni annuse suukaudset manustamist eritub 70% manustatud annusest uriiniga ja 14%
väljaheitega. Uriiniga eritub 35...45% annusest risperidooni ja 9-hüdroksürisperidooni ning ülejäänud
osa inaktiivsete metaboliitidena.
Enamikul patsientidest kujuneb risperidooni tasakaalukontsentratsioon 1 päevaga. 9-
hüdroksürisperidooni tasakaalukontsentratsioon kujuneb 4...5 päevase manustamise järel.
Terapeutiliste annuste kasutamisel on risperidooni plasmakontsentratsioon proportsionaalne
manustatud annustega.
Risperidooni manustamisel eakatele patsientidele või neerufunktsiooni häirega patsientidele oli
täheldatav toimiva fraktsiooni kontsentratsiooni suurenemist vereplasmas ja toimiva fraktsiooni
kliirensi vähenemist kreatiniini kliirensi vähenemisega proportsionaalses ulatuses. Kerge
maksakahjustusega patsientidel ei täheldatud ravimi plasmakontsentratsioonide muutuseid. Mõõduka
maksakahjustusega patsientide kohta on andmeid liiga vähe.
CYP2D6 aeglased ja ülikiired metaboliseerijad
Teatud osal üldpopulatsioonist (nn CYP2D6 aeglastel metaboliseerijatel) on geneetilise defitsiitsuse
tõttu vähe ensüümi CYP2D6. Teisel osal populatsioonist on CYP2D6 geenist mitmeid koopiaid (nn.
ülikiired metaboliseerijad). Aeglastel metaboliseerijatel on metaboliidi ja risperidooni suhe madalam,
kuid kliinilise tähtsusega erinevused nende ainete ekvipotentsuse tõttu puuduvad.
Lastel on risperidooni, 9-hüdroksürisperidooni ja kogu toimiva fraktsiooni farmakokineetika sarnane
täiskasvanutele.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
8
Konventsionaalsed loomkatsed ravimi farmakodünaamika, korduva annustamise toksilisuse,
genotoksilisuse ja kartsinogeensuse suhtes ei ole näidanud toimeainel muid riske inimesele kui need
mis tulenevad tema farmakoloogilisest toimemehhanismist. In vitro ja in vivo loommudelitel on
näidatud, et risperidooni suured annused võivad põhjustada QT-intervalli pikenemise, millega on
seotud teoreetiliselt suurem risk torsade de pointes tüüpi rütmihäire tekkeks patsientidel.
Katseloomadel teostatud reproduktsioonitoksilisuse uuringutes, milles kasutati farmakoloogiliselt
toimivaid annuseid, täheldati ravimi farmakodünaamilisest toimest tulenevaid toksilisi toimeid
emasloomale, sünnitustegevuse pikenemist ja postnataalse suremuse suurenemist. Postnataalse arengu
häired näidati olevat tingitud eeskätt toimeaine farmakodünaamilisest toimest emasloomale (nagu
sedatsioon ja vähenenud hool järglaste eest). Sellised toimed ei ole adekvaatsed hindamaks
potentsiaalseid riske inimestele.
Antidopamiinergilise toime tulemusel põhjustab risperidoon katseloomadel hüperprolaktineemiat ja
prolaktiin-indutseeritud funktsionaalseid muutuseid. Suukaudselt manustatud toimeainega teostatud
uuringutes rottidel ja hiirtel täheldati hüpofüüsi adenoomide (hiirtel), pankrease endokriinosa
adenoomide (rottidel) ja rinnanäärme adenokartsinoomide (mõlemal uuritud liigil) sageduse
suurenemist. Nende kasvajate sagenemist on võimalik seletada prolaktiinitaseme kõrgenemisega.
Prolaktiinist tingitud kartsinogeense toime tähendus inimestel ei ole selge.
6.
FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Mannitool (E421),
Aluseline butüleeritud metakrülaadi kopolümeer,
Povidoon K-25,
Mikrokristalliline tselluloos,
Madala asendusastmega hüdroksüpropüültselluloos,
Aspartaam (E951),
Krospovidoon,
Punane raudoksiid (E172),
Rohelise mündi maitse- ja aroomiaine,
Piparmündi maitse- ja aroomiaine,
Kaltsiumsilikaat,
Magneesiumstearaat.
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.
6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
OPA/Al/PVC/Al blisterpakend.
Pakendi suurused: 20, 28, 30, 50, 56, 60, 98 või 100 tabletti
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6
Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks
9
Erinõuded puuduvad.
7.
MÜÜGILOA HOIDJA
Krka, d.d.
Smarjeska cesta 6
8501 Novo mesto
Sloveenia
8.
MÜÜGILOA NUMBRID
Torendo Q-Tab 0,5 mg: 528906
Torendo Q-Tab 1 mg: 528806
Torendo Q-Tab 2 mg: 529006
9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV
15.12.2006
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Ravimiametis kinnitatud detsembris 2008
10