Solu-medrol – Ravimi omaduste kokkuvõte (süstelahuse pulber ja lahusti 250 mg, 40 mg, 125 mg, 500 mg, 1000 mg, Pfizer Europe MA EEIG)

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Solu-Medrol, 40 mg süstelahuse pulber ja lahusti Solu-Medrol, 125 mg süstelahuse pulber ja lahusti Solu-Medrol, 250 mg süstelahuse pulber ja lahusti Solu-Medrol, 500 mg süstelahuse pulber ja lahusti Solu-Medrol, 1000 mg süstelahuse pulber ja lahusti

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Kahekambriline viaal (Act-O-Vial) 40 mg/1 ml sisaldab metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaati, mis vastab 40 mg metüülprednisoloonile; 125 mg/2 ml sisaldab metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaati, mis vastab 125 mg metüülprednisoloonile; 250 mg/4 ml sisaldab metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaati, mis vastab 250 mg metüülprednisoloonile.

Viaal ja lahusti 500 mg + 7,8 ml lahusti, viaal sisaldab metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaati, mis vastab 500 mg metüülprednisoloonile; 1000 mg + 15,6 ml lahusti, viaal sisaldab metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaati, mis vastab 1000 mg metüülprednisoloonile.

INN. Methylprednisolonum

Teadaolevat toimet omavad abiained Solu-Medrol, 500 mg süstelahuse pulber ja lahusti sisaldab 70,2 mg bensüülalkoholi 7,8 ml lahustis, mis vastab 9 mg/ml bensüülalkoholile.

Solu-Medrol, 1000 mg süstelahuse pulber ja lahusti sisadab 140,4 mg bensüülalkoholi 15,6 ml lahustis, mis vastab 9 mg/ml bensüülalkoholile.

Solu-Medrol, 250 mg süstelahuse pulber ja lahusti sisaldab 32,6 mg naatriumi ühes viaalis. Solu-Medrol, 500 mg süstelahuse pulber ja lahusti sisaldab 58,3 mg naatriumi ühes viaalis.

Solu-Medrol, 1000 mg süstelahuse pulber ja lahusti sisaldab 116,8 mg naatriumi ühes viaalis.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahuse pulber ja lahusti. Pulber: valge pulbrina. Lahusti: selge värvitu lahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Neerupealise koore puudulikkus ägedas faasis.

Põletikuvastast ja immunosupresseerivat ravi vajavate haiguste (nt reumaatilised jt autoimmuunsed haigused, nefrootiline sündroom, ajukasvajast tingitud ajuturse, allergilised reaktsioonid, sh astma) sümptomaatiline ravi. Äge lümfoidne leukeemia. Täiendava ravimina klassikalisele ravile allumatu šoki korral.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaati võib manustada intravenoosse (i.v.) süste või infusioonina või intramuskulaarse süstena. Sobivaimaks meetodiks ravi alustamisel esmaabi olukordades on i.v. süste. Imikutel ja lastel võib annust vähendada, siiski sõltub annus rohkem seisundi raskusest ja patsiendi reaktsioonist kui vanusest või kehakaalust. Lastel kasutatavad annused ei tohi olla väiksemad kui 0,5 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas.

Annustamisnõuded on erinevad ja annuseid tuleb kogu ravi kestuse vältel individualiseerida ravitava haiguse ning selle raskuse ja patsiendi ravivastuse järgi. Igal üksikul juhul tuleb pidevalt langetada otsus riski ja kasulikkuse suhte kohta.

Ravitava seisundi kontrolli all hoidmiseks tuleb kasutada kortikosteroidi väikseimat võimalikku annust ja nii lühikest aega kui võimalik. Õige säilitusannuse määramiseks tuleb ravimiannust sobivate ajavahemike järel vähehaaval vähendada, kuni jõutakse väikseima annuseni, millega säilitatakse piisav ravivastus. Kui ravimi manustamine on vaja pärast pikaajalist ravi lõpetada, peab seda tegema järk-järgult, mitte järsult (vt lõik 4.4).

Pärast algset esmaabi perioodi tuleb kaaluda pikema toimega süstitava ravimvormi või suukaudse ravimvormi kasutuselevõttu.

Ravimi kasutamisel täiendava ravina eluohtlike seisundite korral tuleb manustada 30 mg/kg i.v. vähemalt 30 minuti vältel. Annuse manustamist võib korrata 48 tunni jooksul iga 4...6 tunni järel. Haiguse ägenemise korral või haiguste korral, mis ei ole allunud standardravile, nt reumaatilised haigused, süsteemne lupus erythematosus, ödematoossed seisundid, nt glomerulonefriit või luupusnefriit, võib olla sobiv metüülprednisolooni i.v. pulssteraapia annusega 250 mg või rohkem ööpäevas mõne päeva jooksul (tavaliselt ≤ 5 päeva). Standardravile mittealluva hulgiskleroosi (või haiguse ägenemise) korral tuleb kasutada 3 või 5 päeva pulssteraapiat kestusega 30 minutit annuses 500 või 1000 mg ööpäevas. Täiendava ravi korral teiste seisundite puhul varieeruvad algannused 10…500 mg i.v. sõltuvalt patsiendi kliinilise seisundi raskusest. Lühiajaliselt kasutatavad suured annused võivad olla vajalikud raskete ja ägedate seisundite korral. Algannused kuni 250 mg manustatakse i.v. vähemalt 5 minuti vältel ja suuremaid annuseid kui 250 mg manustatakse vähemalt 30 minuti vältel. Järgnevaid annuseid võib manustada individuaalse sobivuse korral nii intravenoosselt kui intramuskulaarselt sobivate intervallidega vastavalt patsiendi ravivastusele ja kliinilisele seisundile.

Metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaadi lahuseid tuleb sobimatus- ja stabiilsusprobleemide vältimiseks manustada eraldi teistest preparaatidest, kas eraldi i.v. süstetena, i.v. harusüsteemi kaudu, i.v. teisese infusioonina või infusioonipumbaga (vt lõik 6.6 „Juhised kasutamiseks/käsitlemiseks“).

MÄRKUS. Solu-Medrol sisaldab bensüülalkoholi (vt lõik 4.4).

Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmise juhised vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaat on vastunäidustatud:

• Patsientidele, kellel on süsteemsed seeninfektsioonid.

• Patsientidele teadaoleva ülitundlikkusega metüülprednisolooni või ükskõik millise koostisosa suhtes.
• Intratekaalsel manustamisel.
• Epiduraalsel manustamisel.

Elusvaktsiinide või nõrgestatud elusvaktsiinide manustamine on vastunäidustatud patsientidele, kes saavad kortikosteroidide immunosupressiivseid annuseid.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Immunosupresseerivad toimed/suurenenud tundlikkus infektsioonide suhtes Kortikosteroidid võivad suurendada vastuvõtlikkust nakkustele, maskeerida mõningaid nakkusnähte, põhjustada olemasolevate nakkuste ägenemist, suurendada latentsete nakkuste reaktiveerumise või ägenemise riski, ka võivad tarvitamise kestel tekkida uued nakkused. Kortikosteroidide kasutamisel võib esineda vähenenud resistentsust ja võimetust lokaliseerida infektsiooni. Mis tahes patogeeniga (kaasa arvatud viirused, bakterid, seened, algloomad või helmindid) infektsioone mis tahes piirkonnas võib seostada kortikosteroidide kasutamisega üksi või kombineeritult teiste immunosupressiivsete ainetega, mis mõjutavad rakulist või humoraalset immuunsust või neutrofiilide funktsiooni. Need infektsioonid võivad olla nii kerged kui ka tõsised ning vahel lõppeda ka surmaga. Kortikosteroidide annuste suurendamise korral suureneb nakkuslike tüsistuste esinemise määr.

Patsienti tuleb jälgida nakkuste tekke suhtes ja vajadusel tuleb kaaluda kortikosteroidide manustamise lõpetamist või annuse vähendamist.

Isikud, kes kasutavad immuunsüsteemi pärssivaid ravimeid, on infektsioonidele vastuvõtlikumad kui terved inimesed. Näiteks tuulerõuged ja leetrid võivad kortikosteroide saavatel mitteimmuunsetel lastel või täiskasvanutel kulgeda raskemini või lõppeda isegi surmaga.

Patsientidel, kes saavad kortikosteroide immunosupressiivsetes annustes, on vastunäidustatud elus või nõrgendatud vaktsiinide manustamine. Surmatud või inaktiveeritud vaktsiine võib manustada patsientidele, kes saavad kortikosteroide immunosupressiivsetes annustes. Siiski võib immuunvastus sellistele vaktsiinidele olla vähenenud. Selliselt võib immuniseerida patsiente, kes saavad kortikosteroide mitteimmunosupressiivsetes annustes.

Kortikosteroidide kasutamine aktiivse tuberkuloosi korral peaks piirduma ainult tuberkuloosi fulminantsete või dissemineerunud vormidega, kusjuures kortikosteroide kasutatakse haiguse ravimiseks koos sobiva tuberkuloosivastase raviskeemiga.

Patsiente, kellele kortikosteroidid on näidustatud latentse tuberkuloosiga, ning tuberkuliin-positiivseid patsiente on vaja hoolikalt jälgida, kuna haigus võib uuesti aktiveeruda. Pikaajalise kortikosteroidravi ajal peavad need patsiendid saama profülaktilist kemoteraapiat.

Kortikosteroidravi saavatel patsientidel on kirjeldatud Kaposi sarkoomi esinemist. Kortikosteroidide manustamise katkestamine võib kutsuda esile kliinilise paranemise. Kortikosteroidide osa üle septilise šoki puhul on vaieldud, varased uuringud näitasid nii kasulikku kui ka kahjulikku toimet. Hiljem on pakutud, et kortikosteroidide lisamanustamine on kasulik väljakujunenud septilise šokiga patsientidele, kellel on neerupealiste puudulikkus. Siiski ei soovitata septilise šoki korral nende rutiinset kasutamist. Suures annuses kortikosteroidide lühiajalise manustamise süstemaatiline ülevaade ei toetanud nende kasutamist. Kuid metaanalüüsid ja ülevaade näitavad, et pikemad ravikuurid (5…11 päeva) väikeste kortikosteroidide annustega võivad vähendada suremust, eelkõige vasopressor-sõltuva septilise šokiga patsientidel.

Immuunsüsteemi toimed Võivad tekkida allergilised reaktsioonid. Kuna kortikosteroidravi saavatel patsientidel on harva esinenud nahareaktsioone ja anafülaktilisi/anafülaktoidseid reaktsioone, tuleb enne manustamist järgida sobivaid ettevaatusabinõusid, eriti kui patsiendil on esinenud allergiat mistahes ravimi suhtes.

Endokriinsed toimed Kortikosteroidravi saavatele patsientidele, kellel esineb tavatult suur stress, on näidustatud kiire toimega kortikosteroidide annuse suurendamine enne stressirohket olukorda, selle ajal ja pärast seda.

Kortikosteroidide farmakoloogiliste annuste pikaajaline manustamine võib põhjustada hüpotalamuse- hüpofüüsi-neerupealise (Hypothalamic pituitary adrenal, HPA) inhibeerimise (sekundaarne adrenokortikaalne puudulikkus). Esile kutsutud adrenokortikaalse puudulikkuse raskusaste ja kestus on patsientidel erinev ning sõltub annusest, manustamissagedusest, ajast ja glükokortikoidravi kestusest. Seda toimet saab vähendada, kui kasutada ülepäeviti manustatavat ravi.

Glükokortikoidide manustamise järsul lõpetamisel võib esineda ka surmaga lõppevat ägedat neerupealiste puudulikkust.

Ravimitest tingitud sekundaarset adrenokortikaalset puudulikkust saab minimeerida annuse järkjärgulise vähendamisega. Seda tüüpi suhteline puudulikkus võib püsida mitu kuud pärast ravi lõpetamist; seetõttu tuleb hormoonravi uuesti alustada, kui sel perioodil esineb stressirohkeid olukordi. Samuti võib pärast glükokortikoidide järsku katkestamist ilmneda steroidide ärajätusündroom, mis pealtnäha ei ole seotud adrenokortikaalse puudulikkusega. Selle sündroomi sümptomid on anoreksia, iiveldus, oksendamine, letargia, peavalu, palavik, liigesevalu, deskvamatsioon, müalgia, kaalulangus ja/või hüpotensioon. Arvatakse, et nende sümptomite põhjuseks on glükokortikoidide kontsentratsiooni järsk muutus, mitte väike kortikosteroidide sisaldus.

Et glükokortikoidid võivad kutsuda esile või süvendada Cushingi sündroomi, tuleb Cushingi tõvega patsientidel glükokortikoide vältida.

Kortikosteroididel on hüpotüreoidismiga patsientidele tugevam toime.

Hüpertüreoosiga ja metüülprednisoloonist indutseeritud hüpokaleemiaga patsientidel võib tekkida türeotoksiline perioodiline paralüüs (TPP).

TPP-d tuleb kahtlustada metüülprednisolooniga ravitavatel patsientidel, eriti hüpertüreoosiga patsientidel, kellel tekivad lihasenõrkuse nähud või sümptomid. TPP kahtluse korral tuleb kohe hakata jälgima vere kaaliumisisaldust ja vere normaalse kaaliumisisalduse tagamiseks rakendada asjakohast ravi.

Ainevahetus ja toitumine Kortikosteroidid, sealhulgas metüülprednisoloon, võivad suurendada veresuhkrusisaldust, halvendada olemasolevat diabeeti ja soodustada suhkurtõve teket pikaajalist kortikosteroidravi saavatel isikutel.

Psühhiaatrilised toimed Kortikosteroidide kasutamisel võivad ilmneda psüühikahäireid, mis ulatuvad eufooriast, unetusest, meeleolukõikumistest, isiksusemuutustest ja raskest depressioonist kuni selgete psühhoosinähtudeni. Samuti võivad kortikosteroidid süvendada olemasolevat emotsionaalset ebastabiilsust või kalduvust psühhoosidele.

Süsteemsete kortikosteroidide kasutamisel võivad ilmneda võimalikud tõsised psühhiaatrilised kõrvaltoimed. Sümptomid ilmnevad tavaliselt mõne päeva või nädalate jooksul ravi alustamisest. Enamik reaktsioone möödub pärast annuse vähendamist või manustamise lõpetamist, kuid vajalikuks võib osutuda spetsiifiline ravi. Kortikosteroidide ärajätmisel on kirjeldatud toimeid psüühikale; nende esinemissagedus ei ole teada. Patsientidele/hooldajatele tuleb öelda, et nad otsiksid arstiabi, kui patsiendil tekivad psühholoogilised sümptomid, eriti kui kahtlustatakse meeleolulangust või

enesetapumõtteid. Patsiendid/hooldajad peavad olema valvsad võimalike psühhiaatriliste häirete suhtes, mis võivad ilmneda ravi ajal või kohe pärast süsteemsete steroidide annuse vähendamist/ärajätmist.

Närvisüsteemi toimed Kortikosteroide tuleb kasutada ettevaatlikult krambihäiretega patsientidel.

Kortikosteroide tuleb kasutada ettevaatlikult patsientidel, kellel on raskekujuline müasteenia. (Vaata lisa müopaatia kohta lõigus „Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused“).

Kuigi kontrolliga kliinilised uuringud on näidanud, et kortikosteroidid on tõhusad hulgiskleroosi ägenemise leevendamisel, ei tõesta need, et kortikosteroidid mõjutavad haiguse lõpptulemust või loomulikku kulgu. Samuti näitavad uuringud, et olulise toime avaldumiseks on vaja kasutada kortikosteroidide suhteliselt suuri annuseid.

Seoses intratekaalse/epiduraalse manustamisega on teatatud tõsistest kõrvaltoimetest (vt lõik 4.8).

Teatatud on epiduraalsest lipomatoosist patsientidel, kes tavaliselt võtavad pika aja jooksul suurtes annustes kortikosteroide.

Silma toimed Kortikosteroidide kasutamisel tuleb sarvkesta võimaliku perforatsiooni tõttu olla ettevaatlik silma Herpes simplex’i nakkuse korral.

Kortikosteroidide süsteemsel ja paiksel kasutamisel võib esineda nägemishäireid. Kui patsiendil tekib nägemise ähmastumine või muid nägemishäireid, tuleb kaaluda patsiendi suunamist silmaarsti juurde, et uurida võimalikke põhjusi, milleks võivad olla katarakt, glaukoom või harvikhaigused, näiteks tsentraalne seroosne korioretinopaatia, mida on täheldatud kortikosteroidide süsteemsel ja paiksel kasutamisel. Tsentraalne seroosne korioretinopaatia võib põhjustada reetina irdumist.

Kortikosteroidide pikaajaline kasutamine võib põhjustada tagumist subkapsulaarset katarakti ja nukleaarkatarakti (iseäranis lastel), eksoftalmi või silmasisese rõhu tõusu, mis võib anda tulemuseks glaukoomi ja nägemisnärvide võimaliku kahjustuse. Samuti võib glükokortikoide saavatel patsientidel olla soodumus silma sekundaarsete seen- ja viirusnakkuste tekkeks.

Südame toimed Glükokortikoidide kõrvaltoimed kardiovaskulaarsüsteemile, nagu düslipideemia ja hüpertensioon, võivad muuta ravi saavad olemasolevate kardiovaskulaarsete riskiteguritega patsiendid vastuvõtlikuks teistele kardiovaskulaarsetele toimetele, kui kasutatakse pikka aega suuri annuseid. Järelikult tuleb kortikosteroide kasutada sellistel patsientidel läbimõeldult ning tähelepanu tuleb pöörata riski modifitseerimisele ja vajadusel täiendavale kardiaalsele jälgimisele. Väikeste annustega ja ülepäeviti manustatav ravi võib vähendada kortikosteroidraviga seotud tüsistuste esinemissagedust. Metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaadi suurte intravenoossete annuste kiire manustamise (üle 0,5 g vähem kui 10 minuti jooksul) järgselt on teatatud südamearütmiatest ja/või vereringe kollapsist ja/või südameseiskumisest. Metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaadi suurte annuste manustamise ajal või järel on teatatud bradükardia esinemisest ning see ei sõltu infusiooni kiirusest ega kestusest.

Südame paispuudulikkuse korral tuleb süsteemseid kortikosteroide kasutada ettevaatusega ja ainult siis, kui need on selgelt vajalikud.

Vaskulaarsed toimed Kortikosteroidide kasutamisel on teatatud tromboosi esinemisest, sh venoossest trombembooliast. Seetõttu tuleb olla ettevaatlik kortikosteroidide kasutamisel patsientidel, kellel esinevad trombemboolsed häired või kellel võib olla soodumus nende tekkeks.

Steroide tuleb kasutada ettevaatusega hüpertensiooniga patsientidel.

Seedetrakti toimed Kortikosteroidide suured annused võivad põhjustada ägedat pankreatiiti.

Ravi glükokortikoididega võib varjata peptilise haavandi sümptomeid, nii et perforatsioon või hemorraagia võib tekkida ilma olulise valuta. Ei ole selge, kas kortikosteroidid iseenesest põhjustavad peptilise haavandi teket. Glükokortikoidravi võib maskeerida peritoniiti või teisi märke või sümptomeid, mida seostatakse seedetrakti häiretega nagu perforatsioon, obstruktsioon või pankreatiit. Kombineeritud ravil mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega suureneb seedetrakti haavandite tekkimise risk.

Kortikosteroide tuleb kasutada ettevaatusega mittespetsiifilise haavandilise koliidiga patsientidel, kui on perforeerumise, abstsesside või muu püogeense nakkuse oht, divertikuliidi, hiljuti tehtud sooleanastomooside või aktiivse või latentse peptilise haavandi puhul.

Maksa ja sapiteede toimed Metüülprednisolooni (tavaline algannus ≥ 1 g päevas) intravenoosse tsüklilise pulssteraapia manustamise tulemusena võib ilmneda ravimist põhjustatud maksakahjustus, sh äge hepatiit või maksaensüümide suurenenud aktiivsus. Teatatud on harvadest hepatotoksilisuse juhtudest. Kahjustuse avaldumiseni võib kuluda mitu nädalat või veelgi kauem. Enamikul teatatud juhtudest taandusid kõrvaltoimed pärast ravi katkestamist. Seetõttu on patsiendi asjakohane jälgimine vajalik.

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Kortikosteroidide suurte annuste kasutamisel on teatatud ägedast müopaatiast, mida kõige sagedamini esineb patsientidel, kellel on neuromuskulaarse närviimpulsi ülekande häired (nt raskekujuline müasteenia), või patsientidel, kes saavad samal ajal ravi antikolinergikumidega, nagu perifeersete müorelaksantidega (nt pankuroonium). See äge müopaatia on generaliseerunud, võib hõlmata silma- ja hingamislihaseid ning võib viia tetrapareesini. Esineda võib kreatiinkinaasi kõrgenemist. Kliiniliseks paranemiseks või taastumiseks pärast kortikosteroidravi peatamist võib kuluda aega nädalatest aastateni.

Osteoporoos on sageli esinev, kuid harva äratuntav glükokortikoidide suurte annuste pikaajalise kasutamisega seotud kõrvaltoime.

Neerude ja kuseteede häired Kortikosteroide tuleb kasutada ettevaatusega neerupuudulikkusega patsientidel. Ettevaatlik tuleb olla süsteemse skleroosiga patsientidel, kuna kortikosteroididega, sh metüülprednisoloon, on täheldatud sklerodermilise neerukriisi esinemissageduse suurenemist. Uuringud Hüdrokortisooni või kortisooni keskmised ja suured annused võivad põhjustada vererõhu tõusu, soola- ja veepeetust ning kaaliumi eritumise suurenemist. Neid toimeid esineb sünteetiliste derivaatide puhul väiksema tõenäosusega, välja arvatud kasutamise korral suurtes annustes. Vajalikuks võib osutuda toidust saadava soolakoguse piiramine ja kaaliumi lisamanustamine. Kõik kortikosteroidid suurendavad kaltsiumi eritumist.

Vigastus, mürgistus ja protseduuri tüsistused Süsteemsed kortikosteroidid ei ole näidustatud traumaatilise ajukahjustuse raviks ja seepärast ei tohi neid kasutada. Mitmekeskuseline uuring näitas suurenenud suremust teisel nädalal ja kuuendal kuul pärast vigastusi nendel patsientidel, kes said metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaadi võrreldes nendega, kes said platseebot. Põhjuslikku seost metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaatraviga ei ole kindlaks tehtud.

Muud toimed Kuna glükokortikoidravi tüsistused sõltuvad annuse suurusest ja ravi kestusest, tuleb igal üksikul juhul langetada otsus riski ja kasulikkuse suhte kohta, mis puudutab annust ja ravi kestust ning seda, kas kasutada igapäevast või vahelduvat ravi.

Ravitava seisundi kontrolli all hoidmiseks tuleb kasutada kortikosteroidi väikseimat võimalikku annust ja kui on võimalik annust vähendada, peab vähendamine toimuma järk-järgult.

Samaaegne ravi koos CYP3A inhibiitoritega, sealhulgas kobitsistaati sisaldavate ravimitega, eeldatavalt suurendab süsteemsete kõrvaltoimete riski. Nende ravimite kombinatsiooni tuleb vältida, välja arvatud juhul, kui ravi kasulikkus ületab kortikosteroidide süsteemsete kõrvaltoimete suurenenud riski. Nende ravimite kooskasutamisel peab patsiente jälgima kortikosteroidide süsteemsete toimete suhtes (vt lõik 4.5).

Atsetüülsalitsüülhapet ja mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid tuleb koos kortikosteroididega kasutada ettevaatusega.

Suukaudsete antikoagulantide ja metüülprednisolooni kooskasutamine võib suurendada veritsuse riski. On teateid ka suukaudsete antikoagulantide toime vähenemisest. Vitamiin K antagonistidega ravitavatel patsientidel on soovitatav protrombiiniaja sagedasem jälgimine, eriti metüülprednisolooniga ravi alustamisel või annuse kohandamisel (vt lõik 4.5).

Süsteemsete kortikosteroidide kasutamisel on teatatud feokromotsütoomi kriisist, mis võib lõppeda surmaga. Kortikosteroide võib kasutada ainult pärast vastava riski/kasu hindamist patsientidel, kellel kahtlustatakse või on kindlaks tehtud feokromotsütoom.

Bensüülalkoholi suuri koguseid tuleb kasutada ettevaatusega ja ainult vajadusel, eriti maksa- ja neerukahjustuse korral kumuleerumise ja toksilisuse (metaboolne atsidoos) riski tõttu.

Turuletulekujärgselt on teatatud tuumorilüüsi sündroomist (TLS) pahaloomuliste kasvajatega (sh hematoloogilised pahaloomulised kasvajad ja soliidtuumorid) patsientidel pärast süsteemsete kortikosteroidide kasutamist ainuravimina või koos teiste keemiaravis kasutatavate ainetega. Patsiente, kellel on kõrge TLS-i risk, nagu kasvajatega patsiendid, kellel on suurenenud proliferatsioon, suur kasvajamass ja kõrge tundlikkus tsütotoksiliste ainete suhtes, tuleb hoolikalt jälgida ja võtta kasutusele asjakohased ettevaatusabinõud.

Kasutamine lastel Kumuleerumise tõttu on risk väikelastel suurem. Toksilisus tekib suurema tõenäosusega enneaegsetel ja väikese sünnikaaluga imikutel. Bensüülalkoholi sisaldavaid tooteid tohib enne- ja õigeaegsetele vastsündinutele manustada ainult äärmise vajaduse korral. Kauakestvat kortikosteroidravi saavate imikute ja laste kasvu ning arengut tuleb hoolikalt jälgida. Pikaajalist igapäevast jagatud annustega glükokortikoidravi saavate laste kasv võib pidurduda ja sellise raviskeemi kasutamist tuleb piirata kõige pakilisemate näidustustega. Ülepäeviti manustatav glükokortikoidravi tavaliselt väldib või vähendab seda kõrvaltoimet. Pikaajalist kortikosteroidravi saavatel imikutel ja lastel on suurenenud koljusisese rõhu oht eriti suur.

Kortikosteroidide suured annused võivad põhjustada lastel pankreatiiti.

Pärast metüülprednisolooni manustamist enneaegselt sündinud imikutele võib neil tekkida hüpertroofiline kardiomüopaatia, seetõttu tuleb neile teha südame funktsiooni ja struktuuri asjakohane diagnostiline hindamine ning neid jälgida.

Teave abiaine kohta Bensüülalkohol Solu-Medrol 500 mg ja 1000 mg sisaldavad bensüülalkoholi (vt lõik 2). Säilitusaine bensüülalkohol võib põhjustada ülitundlikkusreaktsioone. Bensüülalkoholi intravenoosset manustamist on seostatud lastel, sh vastsündinutel tõsise kõrvaltoime ja surmaga („õhupuudussündroom“). Kuigi selle ravimi tavapäraste raviannustega saadakse õhupuudussündroomiga seoses teatatutest olulised väiksemad bensüülalkoholi kogused, ei ole

väikseim toksilisust põhjustada võiv bensüülalkoholi annus teada. Bensüülalkoholi sisaldavaid ravimvorme tohib kasutada vastsündinutel ainult siis, kui see on tingimata vajalik ja kui teised alternatiivid puuduvad. Toksilisus võib suurema tõenäosusega tekkida enneaegsetel ja väikese sünnikaaluga vastsündinutel. Alla 3 aasta vanustel lastel ei tohi bensüülalkoholi sisaldavaid ravimvorme kasutada üle ühe nädala, v.a juhul, kui see on tingimata vajalik. Oluline on arvesse võtta kõigist allikatest saadava bensüülalkoholi üldkogus ning suuri koguseid tuleb kasutada ettevaatusega ja ainult vajadusel, eriti maksa- või neerukahjustusega patsientidel, aga ka rasedatel või rinnaga toitvatel naistel kumuleerumise ja toksilisuse (metaboolne atsidoos) riski tõttu.

Naatrium Solu-Medrol 40 mg ja 125 mg süstelahuse pulber ja lahusti sisaldavad vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi viaalis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

Solu-Medrol 250 mg süstelahuse pulber ja lahusti sisaldab 32,6 mg naatriumi ühes viaalis, mis on võrdne 1,63%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

Solu-Medrol 500 mg süstelahuse pulber ja lahusti sisaldab 58,3 mg naatriumi ühes viaalis, mis on võrdne 2,92%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

Solu-Medrol 1000 mg süstelahuse pulber ja lahusti sisaldab 116,8 mg naatriumi ühes viaalis, mis on võrdne 5,84%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Metüülprednisoloon on tsütokroom P450 ensüümi (CYP) substraat ja metaboliseeritakse peamiselt ensüümi CYP3A4 vahendusel. CYP3A4 on kõige rikkalikuma CYP alamperekonna domineeriv ensüüm täiskasvanud inimeste maksas. See katalüüsib steroidide 6β-hüdroksülatsiooni, mis on vajalik I faasi metaboolne samm nii endogeensete kui ka sünteetiliste kortikosteroidide puhul. Mitmed teised ühendid on samuti CYP3A4 substraadid. On näidatud, et mõned nendest (nagu ka muud ravimid) mõjutavad glükokortikoidide metabolismi CYP3A4 ensüümi indutseerimise (ülesregulatsioon) või inhibeerimise teel.

CYP3A4 INHIBIITORID - CYP3A4 aktiivsust pärssivad ravimid üldiselt vähendavad CYP3A4 substraadiks olevate ravimite (nagu metüülprednisoloon) maksakliirensit ja suurendavad nende plasmakontsentratsiooni. CYP3A4 inhibiitori juuresolekul võib olla vaja metüülprednisolooni annust tiitrida, et vältida steroidide toksilisust. CYP3A4 INDUTSEERIJAD - CYP3A4 aktiivsust indutseerivad ravimid üldiselt suurendavad CYP3A4 substraadiks olevate ravimite maksakliirensit, mis põhjustab plasmakontsentratsiooni vähenemist. Koosmanustamisel võib soovitud tulemuse saavutamiseks olla vaja metüülprednisolooni annust suurendada.

CYP3A4 SUBSTRAADID - Teise CYP3A4 substraadi juuresolek võib metüülprednisolooni maksakliirensit mõjutada ning annust on vaja selle järgi kohandada. On võimalik, et kummagi ravimi eraldi kasutamisega seotud kõrvaltoimed võivad suurema tõenäosusega tekkida koosmanustamisel.

MITTE CYP3A4 POOLT VAHENDATUD TOIMED - Muid metüülprednisolooni puhul esinevaid koosmõjusid ja -toimeid on kirjeldatud allpool tabelis 1.

Tabelis 1 on toodud metüülprednisolooni kõige sagedasemate ja/või kliiniliselt oluliste ravimite koosmõjude või -toimete loetelu ning kirjeldused.

Tabel 1. Oluliste ravimite või ainete koosmõjud/-toimed metüülprednisolooniga Ravimite rühm või tüüp Koosmõju/-toime

• RAVIM või AINE

Antibiootikum CYP3A4 INHIBIITOR. Lisaks võib metüülprednisoloon

• ISONIASIID suurendada isoniasiidi atsetüülimise määra ja kliirensit.

Antibiootikum, tuberkuloosivastane

• RIFAMPITSIIN CYP3A4 INDUTSEERIJA

Suukaudsed antikoagulandid Metüülprednisolooni toime kooskasutamisel suukaudsete

• VITAMIIN K antikoagulantidega võib varieeruda. Nende kooskasutamisel ANTAGONISTID JA kortikosteroididega on teatatud nii nende antikoagulantide toime MITTE VITAMIIN K tugevnemisest kui ka nõrgenemisest. Seetõttu tuleb soovitud ANTAGONISTID hüübimisvastase toime säilimiseks jälgida koagulatsiooninäitajaid.

Krambivastased ained

• KARBAMASEPIIN CYP3A4 INDUTSEERIJA (ja SUBSTRAAT)

Krambivastased ained

• FENOBARBITAAL CYP3A4 INDUTSEERIJAD FENÜTOIIN

Antikolinergilised ravimid Kortikosteroidid võivad mõjutada antikolinergiliste ravimite

• NEUROMUSKULAAR- toimet. SED BLOKAATORID 1) Kortikosteroidide suurte annuste ja antikolinergiliste ravimite

Antikolinesteraasid Steroidid võivad vähendada antikoliinesteraaside toimeid Diabeedivastased ravimid Kuna kortikosteroidid võivad suurendada veresuhkrusisaldust, Oksendamisvastased ravimid

• APREPITANT CYP3A4 INHIBIITORID (ja SUBSTRAADID) FOSAPREPITANT

Seenevastased ravimid

• ITRAKONASOOL CYP3A4 INHIBIITORID (ja SUBSTRAADID) KETOKONASOOL

Viirusevastased ravimid CYP3A4 INHIBIITORID (ja SUBSTRAADID)

• HIV-PROTEAASI 1) Proteaasi inhibiitorid, nagu indinaviir ja ritonaviir, võivad INHIBIITORID suurendada kortikosteroidide plasmakontsentratsiooni.

Farmakokineetilise toime tugevdaja

• KOBITSISTAAT CYP3A4 INHIBIITOR (vt lõik 4.4)

Aromataasi inhibiitorid Aminogluteetimiidi poolt indutseeritav neerupealise supressioon

• AMINOGLUTEETIMIID võib süvendada pikaajalisest glükokortikoidravist põhjustatud

Kaltsiumikanali blokaator

• DILTIASEEM CYP3A4 INHIBIITOR (ja SUBSTRAAT)

Kontratseptiivid (suukaudsed)

• ETÜNÜÜLÖSTRADIOOL CYP3A4 INHIBIITOR (ja SUBSTRAAT) /NORETINDROON GREIBIMAHL CYP3A4 INHIBIITOR

Ravimite rühm või tüüp Koosmõju/-toime

• RAVIM või AINE

Immunosupressant

• TSÜKLOSPORIIN CYP3A4 INHIBIITOR (ja SUBSTRAAT)

Immunosupressant

• TSÜKLOFOSFAMIID CYP3A4 SUBSTRAADID TAKROLIIMUS

Makroliidantibiootikum

• KLARITROMÜTSIIN CYP3A4 INHIBIITORID (ja SUBSTRAADID) ERÜTROMÜTSIIN

Makroliidantibiootikum

• TROLEANDOMÜTSIIN CYP3A4 INHIBIITOR

MSPVA-d (mittesteroidsed 1) Kui kortikosteroide antakse koos MSPVA-dega, võib põletikuvastased ravimid) seedetrakti verejooksude ja haavandite esinemissagedus

• suures annuses suureneda. ATSETÜÜLSALITSÜÜL- 2) Metüülprednisoloon võib suurendada suures annuses aspiriini HAPE kliirensit, mis võib põhjustada salitsülaadi seerumisisalduse

Kaaliumit välja viivad ravimid Kui kortikosteroide manustatakse koos kaaliumit välja viivate Sobimatus Sobivuse ja stabiilsuse probleemide vältimiseks soovitatakse metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaati manustada eraldi teistest ühenditest, mida manustatakse intravenoossel teel. Ravimid, mis on füüsiliselt sobimatud lahuses koos metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaadiga, on järgmised (kuid mitte ainult): allopurinoolnaatrium, doksapraamhüdrokloriid, tigetsükliin, diltiaseemhüdrokloriid, kaltsiumglükonaat, vekurooniumbromiid, rokurooniumbromiid, tsisatrakuuriumbesülaat, glükopürrolaat, propofool (vt lõik 6.2).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus Loomkatsetes on kortikosteroidid näidanud kahjulikku toimet fertiilsusele (vt lõik 5.3).

Rasedus Loomkatsed on näidanud, et kortikosteroidide manustamine emasloomale suurtes annustes võib põhjustada loote väärarenguid. Siiski ei ole täheldatud, et kortikosteroidide manustamine rasedatele põhjustaks lootele kaasasündinud anomaaliaid. Adekvaatseid reproduktsiooniuuringuid inimesel metüülprednisolooniga läbi viidud ei ole, seda ravimit tohib kasutada raseduse ajal pärast hoolikat kasu/riski hindamist emale ja lootele. Mõned kortikosteroidid läbivad kergesti platsentaarbarjääri. Ühes retrospektiivses uuringus leiti, et kortikosteroide saanud naiste puhul on väikese sünnikaaluga vastsündinute esinemissagedus suurem.

Madala sünnikaalu risk on annusest sõltuv ja seda riski saab vähendada väiksemate kortikosteroidide annuste manustamisega. Imikuid, kelle emad on raseduse ajal saanud olulisi kortikosteroidide annuseid, peab hoolikalt jälgima ja hindama neerupealise puudulikkuse suhtes, kuigi vastsündinute neerupealise puudulikkus tundub olevat haruldane nendel vastsündinutel, kes puutusid kortikosteroididega kokku emakas.

Ei ole teada, et kortikosteroidid avaldaksid mõju sünnitustegevusele ja sünnitusele.

Raseduse ajal pikka aega kortikosteroididega ravitud emadel sündinud imikutel on täheldatud katarakti.

Solu-Medrol 500 mg ja 1000 mg sisaldavad säilitusainet bensüülalkoholi (vt lõik 4.4).

Imetamine Kortikosteroidid erituvad rinnapiima.

Rinnapiima jaotunud kortikosteroidid võivad pidurdada rinnapiima saavate imikute kasvu ja häirida nende endogeensete glükokortikoidide tootmist. Solu-Medroli tohib imetamise ajal kasutada pärast hoolikat kasu/riski hindamist emale ja lapsele.

Solu-Medrol 500 mg ja 1000 mg sisaldavad säilitusainet bensüülalkoholi (vt lõik 4.4).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kortikosteroidide toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Pärast ravi kortikosteroididega on võimalikud kõrvaltoimed, nagu pearinglus, peapööritus, nägemishäired ja väsimus. Nende esinemisel ei tohi patsiendid autot juhtida ega masinaid käsitseda.

4.8 Kõrvaltoimed

MedDRA v18.0 Sagedus Kõrvaltoimed Organsüsteem Infektsioonid ja Teadmata Oportunistlik infektsioon, infektsioon, peritoniit# infestatsioonid Vere ja lümfisüsteemi häired Teadmata Leukotsütoos Immuunsüsteemi häired Teadmata Ülitundlikkus ravimi suhtes (anafülaktoidne, anafülaktiline Endokriinsüsteemi häired Teadmata Cushingi sündroom, hüpotaalamuse-hüpofüüsi-adrenaalse Ainevahetus- ja Teadmata Metaboolne atsidoos, epiduraalne lipomatoos, toitumishäired naatriumipeetus, vedelikupeetus, hüpokaleemiline alkaloos, Psühhiaatrilised häired Teadmata Afektiivne häire (sealhulgas langenud meeleolu või Närvisüsteemi häired Teadmata Koljusisese rõhu suurenemine [koos papilli tursega

MedDRA v18.0 Sagedus Kõrvaltoimed Organsüsteem Silma kahjustused Teadmata Korioretinopaatia, katarakt, glaukoom, eksoftalm, nägemise Kõrva ja labürindi Teadmata Vertiigo kahjustused Südame häired Teadmata Südame paispuudulikkus (eelsoodumusega patsientidel), Vaskulaarsed häired Teadmata Hüpertensioon, hüpotensioon, trombootilised nähud; Respiratoorsed, rindkere ja Teadmata Kopsuemboolia, luksumine mediastiinumi häired Seedetrakti häired Teadmata Peptiline haavand (koos võimaliku peptilise haavandi Maksa ja sapiteede häired Teadmata Hepatiit†, suurenenud maksaensüümide aktiivsus (nt ASATi Naha ja nahaaluskoe Teadmata Angioödeem, hirsutism, petehhiad, ekhümoosid, naha kahjustused atroofia, erüteem, hüperhidroos, naha striiad, lööve, sügelus, Lihaste, luustiku ja sidekoe Teadmata Lihasenõrkus, müalgia, müopaatia, lihasatroofia, kahjustused osteoporoos, osteonekroos, patoloogiline luumurd, Reproduktiivse süsteemi ja Teadmata Ebaregulaarne menstruatsioon rinnanäärme häired Üldised häired ja Teadmata Haavade paranemise häire, perifeerne ödeem, väsimus, halb manustamiskoha reaktsioonid enesetunne, süstekoha reaktsioon Uuringud Teadmata Silmasisese rõhu tõus, süsivesikute taluvuse vähenemine, Vigastus, mürgistus ja Teadmata Lülisamba kompressioonfraktuurid, kõõlusrebend protseduuri tüsistused * Ei ole MedDRA termin. † Hepatiidist on teatatud intravenoossel manustamisel (vt lõik 4.4) # Peritoniit võib olla esmane märk või sümptom seedetrakti häirest nagu perforatsioon, obstruktioon või pankreatiit (vt lõik 4.4). Intratekaalsel/epiduraalsel manustamisel (vastunäidustatud) on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest: arahnoidiit, seedetrakti/põie talitlushäired, peavalu, meningiit, paraparees/parapleegia, krambid, tundlikkushäired. Nende kõrvaltoimete sagedus on teadmata.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Kortikosteroidide äge üleannustamine kliinilist sündroomi ei anna. Harva on pärast kortikosteroidide üleannustamist saadud teateid ägedast toksilisusest ja/või surmast. Üleannustamise korral ei ole spetsiifilist antidooti; ravi on toetav ja sümptomaatiline. Metüülprednisoloon allub dialüüsravile.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: glükokortikosteroidid, ATC-kood: H02AB04.

Metüülprednisoloon on tugevatoimeline põletikuvastane steroid. Sellel on tugevam põletikuvastane toime kui prednisoloonil ning prednisoloonist väiksem kalduvus indutseerida naatriumi ja vee retentsiooni.

Metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaadil on sama metaboolne ja põletikuvastane toime kui metüülprednisoloonil. Manustamisel parenteraalselt ja ekvimolaarsetes kogustes on need kaks ühendit bioloogilise toime poolest võrdsed. Metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaadi ja hüdrokortisoonnaatriumsuktsinaadi suhteline toimetugevus, näidatuna eosinofiilide arvu vähenemisega, on intravenoosse manustamise järel vähemalt 4:1. See on heas vastavuses metüülprednisolooni ja hüdrokortisooni suhtelise toimetugevusega suukaudsel manustamisel.

Metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaati on uuritud ägeda seljaajuvigastuse korral kahes randomeeritud topeltpimedas võrdlevas riiklikus ägeda seljaajuvigastuse uuringus (National Acute Spinal Cord Injury Studies, NASCIS 2 ja 3). Metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaadi esialgse suure boolusannuse 30 mg/kg i.v. manustamine 15 minuti vältel, millele järgnes 45 minutit hiljem püsiinfusioon 5,4 mg/kg tunnis 24 tunni vältel, aitas oluliselt kaasa neuroloogilisele paranemisele, kui ravimit manustati patsientidele 8 tunni jooksul pärast vigastust (NASCIS 2), ja motoorne paranemine oli parem neil patsientidel, kellel alustati ravi 3…8 tunni jooksul pärast vigastust ja keda raviti sama raviskeemiga 48 tunni vältel (NASCIS 3).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Metüülprednisolooni farmakokineetika on lineaarne ega sõltu manustamisteest.

Imendumine Pärast metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaadi 40 mg intramuskulaarse annuse manustamist neljateistkümnele tervele meessoost täiskasvanud vabatahtlikule saavutati keskmine maksimaalne kontsentratsiooni 454 ng/ml 1 tunni jooksul. 12 tunni pärast oli metüülprednisolooni plasmakontsentratsioon langenud väärtusele 31,9 ng/ml. 18 tundi pärast manustamist metüülprednisolooni enam ei tuvastatud. Põhinedes kontsentratsiooni-aja kõvera alusel pindalal, mis näitab kogu imendunud ravimit, leiti, et intramuskulaarselt manustatud metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaat imendub võrdselt sama annuse intravenoosse manustamisega.

Uuringu tulemused näitasid, et metüülprednisolooni naatriumsuktsinaatester muudetakse kõikide manustamisviiside järel kiiresti ja ulatuslikult aktiivseks metüülprednisolooniks. Leiti, et vaba metüülprednisolooni imendumise määr pärast i.v. ja i.m. manustamist on võrdne ja oluliselt suurem kui pärast suukaudse lahuse ja suukaudsete metüülprednisolooni tablettide manustamist. Kuna pärast i.v. ja i.m. ravi imendunud metüülprednisolooni määr oli võrdne, hoolimata suuremast poolsuktsinaatestri kogusest, mis jõudis üldisesse ringlusse pärast i.v. manustamist, tundub, et ester muundub koes pärast i.m. süstimist koos järgneva imendumisega nagu vaba metüülprednisoloongi. Jaotumine Metüülprednisoloon jaotub ulatuslikult kudedesse, läbib hematoentsefaalset barjääri ja eritub rinnapiima. Selle näiline jaotusruumala on ligikaudu 1,4 l/kg. Metüülprednisolooni seondumine plasmavalkudega on inimestel umbes 77%.

Biotransformatsioon Inimestel metaboliseeritakse metüülprednisoloon maksas inaktiivseteks metaboliitideks; peamised nendest on 20α-hüdroksümetüülprednisoloon ja 20β-hüdroksümetüülprednisoloon. Maksametabolism toimub peamiselt CYP3A4 kaudu. (CYP3A4 vahendatud metabolismil põhinevate ravimite koostoimete loetelu vt lõik 4.5).

Metüülprednisoloon, nagu paljud CYP3A4 substraadid, võib olla substraadiks valgu p-glükoproteiini ATP siduva kasseti (ABC) transpordil, mõjutades jaotumist kudedes ning koostoimeid teiste ravimitega.

Eritumine Kogu metüülprednisolooni keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on vahemikus 1,8…5,2 tundi. Kogukliirens on ligikaudu 5...6 ml/min/kg.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse ning korduvtoksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud ootamatuid ohte. Korduvannuse uuringutes täheldatud toksilisusenähud on need, mille esinemist oodatakse eksogeensete adrenokortikaalsete steroidide pideva ekspositsiooni korral.

Kartsinogenne potentsiaal Metüülprednisolooni ei ole närilistega läbi viidud kartsinogeensuse uuringutes hinnatud. Hiirtel ja rottidel läbi viidud kartsinogeensuse uuringutes teiste glükokortikoididega on saadud erinevaid tulemusi. Avaldatud andmetest selgub, et isastel rottidel võivad mitmed teised suukaudselt joogiveega manustatud glükokortikoidid, sealhulgas budesoniid, prednisoloon ja triamtsinoloonatsetoniid, suurendada hepatotsellulaarsete adenoomide ning kartsinoomide esinemissagedust. Kasvajaid soodustav toime ilmnes annustes, mis olid väiksemad kui tüüpilised kliinilises praktikas kasutatavad annused mg/m2 kohta.

Mutageenne potentsiaal Metüülprednisolooni ei ole genotoksilisuse suhtes hinnatud. On teada, et metüülprednisoloonsulfonaat, mis on struktuurilt sarnane metüülprednisolooniga, ei olnud mutageenne Salmonella typhimurium’i suhtes koos metaboolse aktiveerimisega või ilma selleta annuses 250…2000 mikrogrammi aluse kohta ega imetaja rakkude geenimutatsiooni uuringutes, kus kasutati Hiina hamstri munasarja rakke annuse 2000…10 000 mikrogrammi/ml korral. Metüülprednisoloonsuleptanaat ei põhjustanud annuses 5…1 000 mikrogrammi/ml primaarsetes roti hepatotsüütides DNA sünteesi häireid. Enamgi veel, avaldatud andmete analüüs näitab, et prednisoloonfarnesülaat (PNF), mille struktuur on metüülprednisolooni struktuuriga sarnane, ei olnud annuses 312…5000 mikrogrammi aluse kohta koos metaboolse aktivatsiooniga või ilma mutageenne Salmonella typhimurium’i ega Escherichia coli tüvede suhtes. Hiina hamstri fibroblastide rakuliinides suurendas PNF vähesel määral strukturaalset kromosoomaberratsioonide esinemist koos metaboolse aktiveerumisega kõige suurema uuritud annuse 1500 mikrogrammi/ml korral. Reproduktsioonitoksilisus Kortikosteroidide manustamisel rottidele on ilmnenud viljakuse vähenemist. Isastele rottidele manustati 6 nädala vältel kortikosterooni 0, 10 ja 25 mg/kg ööpäevas nahaaluse süstena üks kord ööpäevas ja paaritati ravi mittesaanud emastega. Pärast 15. ravipäeva vähendati suurimat annust 20 mg-ni kilogrammi kohta ööpäevas. Täheldati paaritumiskordade vähenemist, mis võib olla vähenenud organkaalu tulemus. Implanteerumiste arv ja elusloodete arv vähenes.

Paljudel liikidel on kortikosteroidid osutunud teratogeenseks, kui seda on antud inimesele mõeldud annusega samaväärsetes annustes. Reproduktiivsed uuringud loomadel on näidanud, et glükokortikoidid, nagu metüülprednisoloon, suurendavad väärarengute esinemissagedust (suulaelõhe, luustiku väärarengud), embrüo-loote suremust (st suurenenud resorptsiooni) ja emakasisest kasvupeetust.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Solu-Medrol süstelahuse pulber: Naatriumdivesinikfosfaatmonohüdraat Dinaatriumvesinikfosfaat

Solu-Medrol 40 mg sisaldab lisaks sahharoosi.

Solu-Medrol süstelahuse lahusti 40 mg, 125 mg ja 250 mg: Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) Süstevesi

Solu-Medrol süstelahuse lahusti 500 mg ja 1000 mg: Bensüülalkohol (E1519) Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Sobimatus- ja stabiilsusprobleemide vältimiseks tuleb metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaadi lahuseid manustada eraldi teistest preparaatidest, kas eraldi i.v. süstetena, i.v. harusüsteemi kaudu või i.v. teisese infusioonina.

6.3 Kõlblikkusaeg

Avamata viaalid Solu-Medrol, süstelahuse pulber ja lahusti 40 mg/1 ml (sisaldab sahharoosi) ja 125 mg/2 ml: 2 aastat; Solu-Medrol, süstelahuse pulber ja lahusti 250 mg/4 ml; Solu-Medrol, süstelahuse pulber ja lahusti 500 mg + 7,8 ml lahusti; Solu-Medrol, süstelahuse pulber ja lahusti 1000 mg + 15,6 ml lahusti: 5 aastat.

Solu-Medrol süstelahuse pulber ja lahusti 40 mg

Manustamiskõlblikuks muudetud lahus: Manustamiskõlblikuks muudetud lahuse kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 48 tunni jooksul temperatuuril 2 °C…8 °C. See ravim tuleb kohe ära kasutada, kui säilitatakse temperatuuril kuni 25 °C.

Manustamiskõlblikuks muudetud lahuse edasine lahjendamine infusiooniks: Manustamiskõlblikuks muudetud ja seejärel lahjendatud lahuse kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril 2 °C…8 °C. See ravim tuleb 3 tunni jooksul ära kasutada, kui säilitatakse temperatuuril kuni 25 °C. Kui preparaadi manustamiskõlblikuks muutmise ja lahjendamise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

Solu-Medrol süstelahuse pulber ja lahusti 125 mg ja 250 mg Manustamiskõlblikuks muudetud lahus: Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 12 tunni jooksul temperatuuril kuni 25 °C.

Solu-Medrol süstelahuse pulber ja lahusti 500 mg ja 1000 mg Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 12 tunni jooksul temperatuuril kuni 25 °C või 48 tunni jooksul temperatuuril 2 °C…8 °C.

Manustamiskõlblikuks muudetud lahuse edasine lahjendamine infusiooniks: Solu-Medrol süstelahuse pulber ja lahusti 125 mg, 250 mg, 500 mg ja 1000 mg Ravimi kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus on tõestatud 3 tunni jooksul temperatuuril kuni 25 °C või 24 tunni jooksul temperatuuril 2 °C…8 °C.

Kui preparaadi manustamiskõlblikuks muutmise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja.

6.4 Säilitamise eritingimused

Solu-Medrol süstelahuse pulber ja lahusti 40 mg See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Solu-Medrol süstelahuse pulber ja lahusti 125 mg, 250 mg, 500 mg ja 1000 mg Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Läbipaistev I tüüpi klaasist viaal, suletud butüülkummikorgiga.

Pakend sisaldab pulbrit ja lahustit: 40 mg, 125 mg ja 250 mg kahekambrilistes viaalides (Act-O-Vial); 500 mg ja 1000 mg eraldi viaalides.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Lahuse valmistamine kahekambriliste viaalide korral: 1. Vajutage lahusti alumisse kambrisse viimiseks plastmassist aktivaator alla. 2. Loksutage õrnalt kuni ainete lahustumiseni. 3. Eemaldage punnkorgi keskosa plastmassist kate. 4. Steriliseerige punnkorgi pealispind sobiliku bakteritsiidse ainega. Märkus. Etapid 1…4 tuleb läbi viia enne jätkamist. 5. Torgake nõel otse läbi punnkorgi keskosa, kuni nõela ots ilmub nähtavale. 6. Pöörake viaal ümber ja tõmmake annus süstlasse. Lahustiga viaalid: lisage aseptilistes tingimustes lahusti steriilse pulbriga viaali sisule.

Perfuusorilahuste valmistamine. Esmalt valmistada lahus vastavalt antud juhistele. Vajadusel võib esialgset lahust lahjendada 5% glükoosi-, 0,9% naatriumkloriidilahuses või 5% glükoosi + 0,45% naatriumkloriidilahuses. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Pfizer Europe MA EEIG Boulevard de la Plaine 17 1050 Brüssel Belgia

8. MÜÜGILOA NUMBRID

Solu-Medrol 40 mg: 056494 Solu-Medrol 125 mg: 056594 Solu-Medrol 250 mg: 056694 Solu-Medrol 500 mg: 056794 Solu-Medrol 1000 mg: 056894

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Solu-Medrol 40 mg: Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 17.12.1999 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03.02.2010 Solu-Medrol 125 mg: Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 17.12.1999 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03.02.2010 Solu-Medrol 500 mg: Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 17.12.1999 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03.02.2010 Solu-Medrol 250 mg: Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 26.04.2000 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03.02.2010 Solu-Medrol 1000 mg: Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 26.04.2000 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 03.02.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Detsember 2025