RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Saxenda 6 mg/ml süstelahus pen-süstlis

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml lahust sisaldab 6 mg liraglutiidi*. Üks pen-süstel sisaldab 18 mg liraglutiidi 3 ml-s.

*Inimese glükagoonitaolise peptiid-1 (GLP-1) analoog, mis on toodetud rekombinantse DNA tehnoloogiaga Saccharomyces cerevisiae’s.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus.

Selge ja värvitu või peaaegu värvitu isotooniline lahus; pH = 8,15.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Täiskasvanud

Saxenda on näidustatud kehakaalu vähendamiseks täiskasvanud patsientidel lisaks väiksema kalorsusega dieedile ja füüsilise aktiivsuse tõstmisele, kui nende algne kehamassiindeks (KMI) on

• ≥ 30 kg/m² (rasvumine), või
• ≥ 27 kg/m² kuni < 30 kg/m² (ülekaal) ja kellel on vähemalt üks kehakaaluga seotud kaasuv haigusseisund, näiteks düsglükeemia (diabeedi eelne seisund või 2. tüüpi suhkurtõbi), hüpertensioon, düslipideemia või obstruktiivne uneapnoe.

Saxenda kasutamine tuleb lõpetada, kui patsient on 12 nädalat süstinud annuseid 3,0 mg/ööpäevas, kuid ei ole kaotanud vähemalt 5% oma algsest kehakaalust.

Noorukid (≥ 12 aastat)

Saxenda’t võib kasutada täiendava ravina kombinatsioonis dieedi ja füüsilise aktiivsuse suurendamisega noorukitel vanuses alates 12 aastast, kellel on:

• rasvumine (KMI, mis vastab täiskasvanute KMI piirväärtusele 30 kg/m² või üle selle)* ja
• kehakaal üle 60 kg.

Saxenda kasutamine tuleb lõpetada ja uuesti hinnata, kui patsient on 12 nädalat süstinud annuseid 3,0 mg/ööpäevas või maksimaalseid talutavaid annuseid, kuid ei ole kaotanud vähemalt 4% oma KMI- st või KMI standardhälbest.

*IOTF (International Obesity Task Force; rasvumisega tegelev rahvusvaheline töörühm) poolt välja töötatud KMI piirväärtused vastavalt soole ja vanusele 12...18 aastat (vt tabel 1), nagu kirjeldatud kliinilise uuringu 4180 uuringudisainis, vt lõik 5.1:

Tabel 1 IOTF KMI piirväärtused rasvumise määramisel vastavalt soole ja vanusele 12...18 aastat

Vanus KMI, mis vastab täiskasvanute KMI piirväärtusele (aastad) 30 kg/m² Poeglapsed Tütarlapsed 12 26,02 26,67 12,5 26,43 27,24 13 26,84 27,76 13,5 27,25 28,20 14 27,63 28,57 14,5 27,98 28,87 15 28,30 29,11 15,5 28,60 29,29 16 28,88 29,43 16,5 29,14 29,56 17 29,41 29,69 17,5 29,70 29,84 18 30,00 30,00

Lapsed (6 kuni <12 aastat)

Saxenda on näidustatud täiendava ravina kombinatsioonis tervisliku toitumise ja füüsilise aktiivsuse suurendamisega kehakaalu vähendamiseks lastel vanuses 6 kuni <12 aastat , kellel on:

• rasvumine (KMI ≥95. protsentiil)* ja
• kehakaal ≥45 kg.

Saxenda kasutamine tuleb lõpetada ja uuesti hinnata, kui patsient on 12 nädalat süstinud annuseid 3,0 mg/ööpäevas või maksimaalseid talutavaid annuseid, kuid ei ole kaotanud vähemalt 4% oma KMI- st või KMI standardhälbest.

*CDC KMI piirväärtused rasvumise korral (≥95. protsentiil) vastavalt soole vanuses 6 kuni <12 aastat (vt tabel 2), nagu kirjeldatud kliinilise uuringu 4392 uuringudisainis, vt lõik 5.1.

Tabel 2 KMI piirväärtused (kehakaal kg/pikkus m2) rasvumise korral (≥95. protsentiil) vastavalt soole vanuses 6 kuni <12 aastat

Vanus (aastad) KMI ≥ 95. protsentiil 6 18,41 18,84 6,5 18,76 19,23 7 19,15 19,68

7,5 19,59 20,17 8 20,07 20,70 8,5 20,57 21,25 9 21,09 21,82 9,5 21,62 22,40

10 22,15 22,98 10,5 22,69 23,57 11 23,21 24,14 11,5 23,73 24,71

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud Algannus on 0,6 mg üks kord ööpäevas. Igapäevast annust tuleb suurendada 0,6 mg sammudega tasemele 3,0 mg üks kord ööpäevas, jättes annuse suurendamiste vahele vähemalt ühe nädala, et parandada gastrointestinaalset taluvust (vt tabelit 3). Kui järgmisele annuseastmele üleminek ei ole kahel järgneval nädalal talutav, kaaluge ravi lõpetamist. Suuremaid päevaseid annuseid kui 3,0 mg ei

soovitata. Tabel 3 Annuste suurendamise kava Annuste suurendamine 4 nädalat Säilitusannus 3,0 mg Noorukid (≥ 12 aastat) Noorukitel vanuses 12…18 aastat tuleb kasutada sarnast annuse suurendamise kava nagu täiskasvanute puhul (vt tabel 3). Annust tuleb suurendada tasemele 3,0 mg (säilitusannus) või maksimaalse talutava annuseni. Üle 3,0 mg ööpäevaseid annuseid ei soovitata. Lapsed (6 kuni <12 aastat) Lastel vanuses 6…12 aastat tuleb kasutada sarnast annuse suurendamise kava nagu täiskasvanute puhul (vt tabel 3). Annust tuleb suurendada tasemele 3,0 mg (säilitusannus) või maksimaalse talutava annuseni. Üle 3,0 mg ööpäevaseid annuseid ei soovitata. Lastel peab liraglutiidiga ravi alustama laste rasvumise ravis kogenud arst. Vahelejäänud annused Kui annus on vahele jäänud ja tavapärasest manustamisajast on möödunud vähem kui 12 tundi, peab patsient annuse manustama niipea kui võimalik. Kui järgmise annuse manustamisajani on jäänud vähem kui 12 tundi, peab patsient hilinenud annuse vahele jätma ning jätkama annustamisrežiimi järgmise plaanilise annusega. Vahelejäänud annust ei tohi kompenseerida lisa- ega tavapärasest suurema annusega.

2. tüüpi suhkurtõvega patsiendid

Ravimpreparaati Saxenda ei tohi kasutada kombinatsioonis teiste GLP-1 retseptori agonistidega.

Ravi alustamisel Saxenda’ga tuleb kaaluda samal ajal manustatava insuliini või insuliini sekretagoogide (nt sulfonüüluureate) annuse vähendamist, et vähendada hüpoglükeemia riski. Patsiendipoolne vere glükoosisisalduse jälgimine on vajalik insuliini või insuliini sekretagoogide annuse kohandamiseks (vt lõik 4.4).

Erirühmad Eakad patsiendid (≥65-aastased) Annust ei ole vaja kohandada vanusest sõltuvalt. Kuna ≥ 75 aasta vanustel patsientidel kasutamise kohta on vähe andmeid, ei ole ravimpreparaadi kasutamine neil patsientidel soovitatav (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Neerukahjustus Kerge või mõõduka neerukahjustuse korral (kreatiniini kliirens ≥30 ml/min) ei ole annuse kohandamine vajalik. Saxenda’t ei soovitata raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens <30 ml/min), sealhulgas lõppstaadiumi neeruhaigusega patsientide raviks (vt lõigud 4.4; 4.8 ja 5.2).

Maksakahjustus Kerge või mõõduka maksakahjustuse korral ei ole annuse kohandamine vajalik. Saxenda kasutamine ei ole soovitatav raske maksakahjustusega patsientide raviks ja seda tuleb ettevaatusega kasutada kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidel (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Lapsed Noorukitel ja lastel vanuses üle 6 aasta ei ole annuse kohandamine vajalik. Saxenda ohutust ja efektiivsust lastel vanuses kuni 6 aastat ei ole tõestatud (vt lõik 5.1).

Manustamisviis

Saxenda on ainult subkutaanseks kasutamiseks. Seda ei tohi manustada veeni- ega lihasesiseselt.

Saxenda’t manustatakse üks kord ööpäevas mis tahes kellaajal, sõltumata söögikordadest. See tuleb süstida kõhtu, reide või õlavarde. Süstimiskohta ja -aega võib muuta ilma annust kohandamata. Siiski on soovitatav süstida Saxenda’t iga päev umbes samal, sobivaimaks peetaval kellaajal. Süstekohta tuleb alati vahetada, et vähendada süstekohas amüloidvalgu kuhjumise riski (vt lõik 4.8).

Lisajuhiseid manustamise kohta vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus liraglutiidi või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Üldanesteesia või sügava sedatsiooniga seotud aspiratsioon

GLP-1 retseptori agoniste saanud patsientidel on üldanesteesia või sügava sedatsiooni ajal teatatud aspiratsioonipneumoonia juhtudest. Seetõttu tuleb enne üldanesteesia või sügava sedatsiooniga protseduuride tegemist arvestada mao jääksisalduse suurenenud riskiga, mis on tingitud mao aeglustunud tühjenemisest (vt lõik 4.8).

Jälgitavus

Bioloogiliste ravimite jälgitavuse parandamiseks peavad manustatud ravimi nimi ja partii number olema selgelt dokumenteeritud.

Südamepuudulikkusega patsiendid Kliinilise kasutamise kogemus puudub NYHA (New York Heart Association) IV klassi südame paispuudulikkusega patsientide osas ja seepärast ei soovitata liraglutiidi nendel patsientidel kasutada.

Patsientide erirühmad

Liraglutiidi ohutust ja kaalulangetamisalast efektiivsust ei ole veel tõestatud:

• 75-aastastel ja vanematel patsientidel;
• teisi kaalulangetavaid preparaate kasutavatel patsientidel;
• patsientidel, kelle ülekaalulisus on põhjustatud endokrinoloogilistest häiretest, söömishäiretest või ravist kehakaalu tõusu põhjustada võivate ravimpreparaatidega;
• raske neerukahjustusega patsientidel;
• raske maksakahjustusega patsientidel.

Kasutamine neil patsientidel ei ole seetõttu soovitatav (vt lõik 4.2). Kuna liraglutiidi toimet kehakaalule ei ole uuritud kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel, siis tuleb seda kasutada ettevaatusega (vt lõik 4.2 ja 5.2).

Kasutamiskogemus põletikulist soolehaigust ja diabeetilist gastropareesi põdevate patsientide osas on piiratud. Liraglutiidi kasutamist nendele patsientidele ei soovitata, kuna selle kasutamisega võivad kaasneda seedetraktiga seotud mööduvad kõrvalnähud, nagu iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Pankreatiit

GLP-1 retseptori agonistide kasutamisel on esinenud ägedat pankreatiiti. Patsiente tuleb teavitada ägeda pankreatiidi iseloomulikest sümptomitest. Kui kahtlustatakse pankreatiiti, tuleb liraglutiidi kasutamine katkestada. Kui ägeda pankreatiidi esinemine on tõendatud, siis ei tohi ravi liraglutiidiga jätkata.

Sapikivid ja sapipõiepõletik

Kaalulangetamise kliinilistes uuringutes ilmnes liraglutiidiga ravitud patsientidel sapikivisid ja sapipõiepõletikku sagedamini kui platseebot saanud patsientidel. Liraglutiidiga seostatavat suuremat sapikivide ja sapipõiepõletiku tekke riski võib ainult osaliselt põhjendada asjaoluga, et kehakaalu kiire vähenemine võib suurendada sapikivide ja seega ka sapipõiepõletiku tekke riski. Sapikivid ja sapipõiepõletik võivad nõuda haiglaravi ja sapipõie eemaldamist. Patsiente tuleb teavitada sapikivide ja sapipõiepõletiku iseloomulikest sümptomitest.

Kilpnäärmehaigused

2. tüüpi suhkurtõbe põdevatel patsientidel tehtud kliiniliste uuringute käigus esines kilpnäärme kõrvaltoimeid, näiteks struumat, eriti eelnevate kilpnäärmehaigustega patsientidel. Seetõttu tuleb kilpnäärmehaigustega patsientidel liraglutiidi kasutada ettevaatusega.

Südame löögisagedus

Kliinilistes uuringutes täheldati liraglutiidi saavatel patsientidel südame löögisageduse tõusu (vt lõiku 5.1). Südame löögisagedust tuleb korrapäraselt jälgida kooskõlas kehtivate kliiniliste tavadega. Patsiente tuleb teavitada südame löögisageduse tõusu sümptomitest (südamepekslemine või tuntavalt kiirenenud südame löögisagedus puhkeolekus). Kui patsiendil tekib püsiv südame puhkeoleku- löögisageduse kliiniliselt oluline tõus, tuleb ravi liraglutiidiga lõpetada.

Dehüdratsioon

On teatatud GLP-1 retseptori agonistidega ravitud patsientide dehüdratsiooni sümptomitest, sealhulgas neerukahjustusest ja ägedast neerupuudulikkusest. Liraglutiidiga ravitavaid patsiente tuleb teavitada seedetrakti kõrvaltoimetega kaasneda võivast dehüdratsiooni võimalikust ohust ja ettevaatusabinõudest, kuidas veekaotust vältida. Hüpoglükeemia 2. tüüpi suhkurtõvega patsientidel

2. tüüpi suhkurtõvega patsientidel, kellele manustatakse liraglutiidi koos insuliini ja/või sulfonüüluureaga, võib suureneda hüpoglükeemia risk. Hüpoglükeemia riski saab vähendada insuliini ja/või sulfonüüluurea annuse vähendamisega.

Lapsed

On teatatud kliiniliselt olulistest hüpoglükeemia juhtudest liraglutiidiga ravitud noorukitel (≥ 12 aastat). Patsiendid peavad olema teadlikud hüpoglükeemia iseloomulikest sümptomitest ja asjakohastest meetmetest.

Hüperglükeemia insuliinisõltuva diabeediga patsientidel

Insuliinsõltuva diabeediga patsientidel ei tohi Saxenda’t kasutada insuliini asendajana. Insuliinsõltuva diabeediga patsientidel on täheldatud peale insuliiniga ravi kiiret katkestamist või annuse vähendamist diabeetilist ketoatsidoosi (vt lõik 4.2). Abiained Saxenda sisaldab annuse kohta vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg), see tähendab on see ravimpreparaat põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

In vitro on liraglutiid näidanud väga väikest potentsiaali farmakokineetilisteks koostoimeteks teiste aktiivsete toimeainetega, mis on seotud tsütokroom P450 (CYP) ja plasmavalkude sidumisega.

Liraglutiidi põhjustatud mõningane mao tühjenemise aeglustumine võib mõjutada samaaegselt suu kaudu manustatavate ravimite imendumist. Koostoime uuringud ei näidanud kliiniliselt olulist imendumise aeglustumist ja seepärast ei ole vaja annust kohandada.

Koostoime uuringud on tehtud 1,8 mg liraglutiidiga. 1,8 mg ja 3,0 mg liraglutiidi mõju mao tühjenemise kiirusele oli samaväärne (paratsetamool AUC ). Üksikutel liraglutiidiga ravi saanud patsientidel esines vähemalt üks raske kõhulahtisuse juhtum. Kõhulahtisus võib mõjutada samal ajal suu kaudu manustatavate ravimite imendumist. Varfariin ja teised kumariini derivaadid

Koostoimet ei ole uuritud. Ei saa välistada kliiniliselt olulist koostoimet halva lahustuvuse või kitsa terapeutilise indeksiga toimeainetega, nagu varfariin. Ravi alustamisel liraglutiidiga on soovitatav varfariini või teisi kumariini derivaate kasutavate patsientide puhul sagedamini jälgida rahvusvahelist normaliseeritud suhet (INR, International Normalised Ratio).

Paratsetamool (atsetaminofeen)

Liraglutiid ei muutnud paratsetamooli üldist ekspositsiooni pärast 1000 mg üksikannust. Paratsetamooli C vähenes 31% ja mediaanne t pikenes kuni 15 min. Annuse kohandamine max max paratsetamooli samaaegseks kasutamiseks pole vajalik. Atorvastatiin

Liraglutiid ei muutnud atorvastatiini üldist ekspositsiooni kliiniliselt olulisel määral pärast atorvastatiini 40 mg üksikannuse manustamist. Seega ei ole atorvastatiini annust koos liraglutiidiga kasutamisel vaja kohandada. Koos liraglutiidiga kasutamisel vähenes atorvastatiini C 38% ja mediaanne t pikenes ühelt tunnilt kolmele. max Griseofulviin Liraglutiid ei muutnud griseofulviini üldist ekspositsiooni pärast griseofulviini 500 mg üksikannuse manustamist. Griseofulviini C suurenes 37%, samas kui mediaanne t ei muutunud. Griseofulviini ning teiste madala lahustuvuse ja kõrge läbitavusega ühendite annuste kohandamine pole vajalik. Digoksiin Digoksiini 1 mg üksikannuse manustamine koos liraglutiidiga näitas digoksiini AUC vähenemist 16%; C vähenes 31%. Digoksiini mediaanne t pikenes ühelt tunnilt 1,5 tunnile. Digoksiini annuse max max kohandamine pole nende tulemuste põhjal vajalik.

Lisinopriil

Lisinopriili 20 mg üksikannuse manustamine koos liraglutiidiga näitas lisinopriili AUC vähenemist 15%; C vähenes 27%. Koos liraglutiidiga kasutatud lisinopriili mediaanne t pikenes 6 tunnilt max max 8 tunnile. Lisinopriili annuse kohandamine pole nende tulemuste põhjal vajalik. Suukaudsed rasestumisvastased ravimid Rasestumisvastase ravimi üksikannuse manustamisele järgnenud liraglutiidi manustamine vähendas etünüülöstradiooli ja levonorgestreeli C vastavalt 12% ja 13%. Koos liraglutiidiga pikenes mõlema komponendi t 1,5 tundi. Kliiniliselt olulist mõju etünüülöstradiooli või levonorgestreeli üldisele max ekspositsioonile ei esinenud. Seetõttu eeldatakse, et manustamine koos liraglutiidiga ei kahjusta rasestumisvastaste ravimite toimet. Lapsed Koostoimeuuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Liraglutiidi kasutamise kohta rasedatel on piiratud hulgal andmeid. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele ei ole teada.

Liraglutiidi ei tohi kasutada raseduse ajal. Kui patsient soovib rasestuda või rasestub, tuleb ravi liraglutiidiga katkestada.

Imetamine

Ei ole teada, kas liraglutiid eritub inimese rinnapiima. Loomkatsed on näidanud, et liraglutiidi ja sarnase struktuuriga metaboliitide eritumine piima on vähene. Mittekliinilised uuringud on näidanud piima imevate vastsündinud rotipoegade kasvu aeglustumist seoses raviga (vt lõiku 5.3). Ravikogemuste puudumise tõttu ei tohi Saxenda’t kasutada rinnaga toitmise ajal.

Fertiilsus

Peale elujõuliste implantatsioonide arvu vähese vähenemise ei täheldatud loomkatsetes fertiilsuse suhtes kahjulikke toimeid (vt lõiku 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Saxenda ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Siiski võib esineda pearinglust peamiselt Saxenda’ga ravi esimese 3 kuu jooksul. Pearingluse esinemisel tuleb autojuhtimisel või masinate käsitsemisel olla ettevaatlik.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Saxenda ohutust hinnati 5 topeltpimedas, platseebokontrolliga uuringus, milles osales 5813 täiskasvanud ülekaalulist või rasvunud patsienti, kellel oli vähemalt üks kehakaaluga seotud kaasuv haigus. Üldiselt olid Saxenda’ga ravimise ajal kõige sagedamini esinenud kõrvaltoimeteks seedetraktiga seotud kõrvaltoimed (67,9%) (vt lõiku „Valitud kõrvaltoimete kirjeldus”).

Kõrvaltoimete tabel

Tabelis 4 on loetletud teatatud kõrvaltoimed täiskasvanutel. Kõrvaltoimed on loetletud organsüsteemi klasside ja esinemissageduste kaupa. Esinemissagedused on väljendatud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. Tabel 4 Teatatud kõrvaltoimed täiskasvanutel MedDRA Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Teadmata organsüsteemi klassid Immuunsüsteemi Anafülaktiline häired reaktsioon Ainevahetus- ja Hüpoglükeemia* Dehüdratsioon toitumishäired Psühhiaatrilised Unetus** häired Närvisüsteemi Peavalu Pearinglus häired Maitsetundlikkuse Südame häired Tahhükardia Seedetrakti Iiveldus Suukuivus Pankreatiit*** Soole- häired Oksendamine Seedehäire Aeglustunud mao sulgus† Kõhulahtisus Gastriit tühjenemine**** Kõhukinnisus Gastro- Maksa ja Sapikivid*** Sapipõiepõletik*** sapiteede häired Naha ja Lööve Nõgestõbi Naha nahaaluskoe amüloidoos kahjustused Neerude ja Äge kuseteede häired neeru- Üldised häired ja Süstekoha Halb enesetunne manustamiskoha reaktsioonid reaktsioonid Asteenia Uuringud Lipaasi aktiivsuse *(Patsientide tähelepanekutel põhinev, vereglükoosi mõõtmistega kontrollimata) hüpoglükeemia 2. tüüpi suhkurtõveta patsientide hulgas, keda raviti Saxenda’ga ja kes muutsid toitumisharjumusi ja suurendasid füüsilist aktiivsust. Lisateavet leiate lõigust „Valitud kõrvaltoimete kirjeldus”. **Unetus avaldus peamiselt esimese kolme ravikuu jooksul. ***Vt lõik 4.4. ****Kontrolliga II, IIIa ja IIIb faasi kliinilistes uuringutes. † kõrvaltoime turuletulekujärgsetest teatistest

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Hüpoglükeemia 2. tüüpi suhkurtõveta patsientidel 2. tüüpi suhkurtõveta ülekaalulisi või rasvunud patsiente hõlmavates kliinilistes uuringutes, kus patsiente raviti Saxenda’ga ning patsiendid muutsid toitumisharjumusi ning suurendasid füüsilist aktiivsust, ei täheldatud ühtegi tõsise hüpoglükeemia juhtumit (mille puhul patsient oleks vajanud kõrvalist abi). Hüpoglükeemia episoodidest teatasid 1,6% Saxenda’ga ravitud patsientidest ja 1,1% platseebot saanud patsientidest; veresuhkru sisalduse mõõtmised neid episoode siiski ei kinnitanud. Suurem osa episoodidest olid kergekujulised. Hüpoglükeemia 2. tüüpi suhkurtõvega patsientidel 2. tüüpi suhkurtõvega ülekaalulisi või rasvunud patsiente hõlmavates kliinilistes uuringutes, kus patsiente raviti Saxenda’ga ning patsiendid muutsid toitumisharjumusi ja suurendasid füüsilist aktiivsust, teatas tõsise hüpoglükeemia juhtumitest (mille puhul patsient vajas kõrvalist abi) 0,7% Saxenda’ga ravitud patsientidest, kusjuures ainult need patsiendid, kes said samaaegselt ravi sulfonüüluureaga. Dokumenteeritud sümptomaatilisest hüpoglükeemiast teatas 43,6% Saxenda’t saanud patsientidest ja 27,3% platseebot saanud patsientidest. Nendest patsientidest, kes ei saanud samal ajal ravi sulfonüüluureaga, teatas dokumenteeritud sümptomaatilistest hüpoglükeemia episoodidest (tingimusteks on plasma glükoosisisaldus ≤ 3,9 mmol/l koos sümptomitega) 15,7% Saxenda’ga ravitud patsientidest ja 7,6% platseebot saanud patsientidest.

Hüpoglükeemia insuliiniga ravitud 2. tüüpi suhkurtõvega patsientidel 2. tüüpi suhkurtõvega ülekaalulisi või rasvunud patsiente hõlmavas kliinilises uuringus, kus patsiente raviti insuliini ja liraglutiidiga 3,0 mg/ööpäevas ning patsiendid muutsid toitumisharjumusi, suurendasid füüsilist aktiivsust ja said kuni 2 suukaudset diabeedivastast ravimit, teatas tõsise hüpoglükeemia juhtumitest (mille puhul patsient vajas kõrvalist abi) 1,5% liraglutiidiga 3,0 mg/ööpäevas ravitud patsientidest. Selles uuringus teatas dokumenteeritud sümptomaatilisest hüpoglükeemiast (tingimusteks on plasma glükoosisisaldus ≤ 3,9 mmol/l koos sümptomitega) 47,2% liraglutiidi 3,0 mg/ööpäevas saanud patsientidest ja 51,8% platseebot saanud patsientidest. Nendest patsientidest, kes samal ajal said ravi sulfonüüluureaga, teatas dokumenteeritud sümptomaatilistest hüpoglükeemia episoodidest 60,9% liraglutiidiga 3,0 mg/ööpäevas ravitud patsientidest ja 60,0% platseebot saanud patsientidest.

Seedetraktiga seotud kõrvaltoimed Suurem osa seedetraktiga seotud kõrvaltoimetest olid kerged kuni mõõdukad ja lühiajalised; suurem osa neist ei tinginud ravi katkestamist. Tavaliselt tekkisid need kõrvaltoimed esimestel ravinädalatel ning kadusid ravi jätkudes mõne päeva või nädala jooksul.

Seedetrakti häired võivad sageneda ≥ 65 aasta vanustel patsientidel, keda ravitakse Saxenda’ga. Kerge või mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens ≥30 ml/min) patsientidel võib olla Saxenda’ga ravimise ajal rohkem seedetraktiga seotud kõrvaltoimeid.

Äge neerupuudulikkus GLP-1 retseptori agonistidega ravitud patsientide hulgas on teatatud ägeda neerupuudulikkuse tekke juhtumitest. Suurem osa neist juhtumitest oli patsientidel, kellel tekkis iivelduse, oksendamise või kõhulahtisuse tõttu hüpovoleemia (vt lõiku 4.4).

Allergilised reaktsioonid Liraglutiidi turuloleku ajal on teatatud mõnest anafülaktilisest reaktsioonist, mille sümptomiteks olid hüpotensioon, südamepekslemine, düspnoe ja turse. Anafülaktilised reaktsioonid võivad olla potentsiaalselt eluohtlikud. Anafülaktilise reaktsiooni kahtluse korral tuleb ravi liraglutiidiga lõpetada ja seda ei tohi taasalustada (vt lõik 4.3).

Süstekoha reaktsioonid Saxenda’ga ravitud patsientide hulgas on teatatud süstekoha reaktsioonidest. Need reaktsioonid olid harilikult kerged ja mööduva iseloomuga ning suurem osa neist kadus ravi jätkamisel.

Tahhükardia Kliinilistes uuringutes ilmnes tahhükardiat 0,6% Saxenda’ga ravitud patsientidest ja 0,1% platseebot saanud patsientidest. Suurem osa episoodidest olid kergekujulised kuni mõõdukad. Need episoodid ei olnud korduva iseloomuga ning suurem osa neist kadus Saxenda’ga ravi jätkamisel. Naha amüloidoos Süstekohas võib tekkida naha amüloidoos (vt lõik 4.2).

Lapsed

Rasvunud noorukitel vanuses 12…17 aastat Saxenda’ga läbi viidud 56 nädalat kestnud kliiniline uuring hõlmas 125 patsienti. Üldiselt olid ülekaaluliste noorukite kõrvaltoimete sagedus, tüüp ja tõsidus võrreldavad täiskasvanute populatsiooniga. Oksendamist esines noorukitel 2 korda sagedamini kui täiskasvanutel. Patsientide protsent, kes teatasid vähemalt ühest kliiniliselt olulise hüpoglükeemia juhust, oli liraglutiidiga kõrgem (1,6%) kui platseeboga (0,8%). Uuringu ajal ei ilmnenud ühtegi tõsist hüpoglükeemia juhtu.

Saxenda’ga läbi viidud 56 nädalat kestnud kliiniline uuring rasvunud lastel vanuses 6…12 aastat (uuring 4392) hõlmas 56 patsienti.

Üldiselt olid rasvunud lastel kõrvaltoimete sagedus, tüüp ja tõsidus võrreldavad noorukite ja täiskasvanutega.

Lastel teatati enam seedetrakti kõrvaltoimeid nii liraglutiidi kui platseebo rühmas võrreldes noorukite ja täiskasvanutega, sealhulgas täheldati, et võrreldes täiskasvanutega esines lastel 2 korda enam oksendamist.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada riikliku teavitamissüsteemi (vt V lisa) kaudu.

4.9 Üleannustamine

Liraglutiidi kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgsel ajal on teatatud üleannustamisest annustega kuni 72 mg (24-kordne kaalulangetamiseks soovitatav annus). Teatatud kõrvaltoimeteks olid raske iiveldus, rohke oksendamine ja raske hüpoglükeemia. Üleannustamise korral tuleb alustada patsiendi kliiniliste nähtude ja sümptomite kohast toetavat ravi. Patsiente tuleb jälgida dehüdratsiooni kliiniliste sümptomite suhtes; samuti tuleb jälgida veresuhkru sisaldust.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: diabeedi raviks kasutatavad ained, glükagoonilaadse peptiid 1 (GLP-1) analoogid. ATC-kood: A10BJ02.

Toimemehhanism

Liraglutiid on inimese glükagoonilaadse peptiid 1 (GLP-1) atsüleeritud analoog, mille aminohappejärjestus on 97% homoloogiline inimese endogeense GLP-1-ga. Liraglutiid seondub GLP- 1 retseptoriga (GLP-1R) ja aktiveerib selle.

GLP-1 on söögiisu ja söödava toidu koguse füsioloogiline regulaator, mille täpne toimemehhanism ei ole teada. Loomuuringutes kaasnes liraglutiidi perifeerse manustamisega selle mõju söögiisu reguleerimises osalevatele ajupiirkondadele. Retseptorit GLP-1R aktiveerides suurendas liraglutiid peamisi täiskõhutundesignaale ja vähendas näljatundesignaale, põhjustades seega kehakaalu vähenemist. GLP-1 retseptoritel on samuti spetsiifilised asukohad südames, veresoontes, immuunsüsteemis ja neerudes. Hiire ateroskleroosi mudelites hoidis liraglutiid ära aterosklerootiliste naastude progresseerumise aordis ja vähendas põletikku naastude piirkonnas ning sellel oli kasulik toime plasma lipiididele. Liraglutiid ei vähendanud naastude suurust juba moodustunud naastudes.

Farmakodünaamilised toimed

Inimestel vähendab liraglutiid kehakaalu peamiselt rasvamassi vähendamise teel, kusjuures vistseraalse rasvamassi suhteline vähenemine on suurem kui subkutaanse rasvamassi vähenemine. Liraglutiid reguleerib söögiisu, suurendades täiskõhu- ja küllastustunnet, vähendades näljatunnet ja söögiisu ning seega vähendades söödavaid toidukoguseid. Liraglutiid ei suurenda platseeboga võrreldes energiakulu.

Liraglutiid stimuleerib insuliini vabastamist ja vähendab glükagooni sekretsiooni glükoosist sõltuval moel, mille tulemuseks on madalam paastuveresuhkru sisaldus ja veresuhkru sisaldus vahetult pärast söömist. Veresuhkru sisaldust vähendav mõju on diabeedi eelse seisundiga ja diabeediga patsientidel tugevam kui normoglükeemilistel patsientidel. Kliinilistest uuringutest nähtub, et liraglutiid võib parandada ja säilitada beetarakkude funktsiooni, mida näitab homöostaasi mudeli hindamine (HOMA- B) ning proinsuliini ja insuliini suhe.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Liraglutiidi efektiivsust ja ohutust kehakaalu langetamisel kombinatsioonis toidu energiasisalduse vähendamisega ja füüsilise aktiivsuse suurendamisega uuriti neljas III faasi randomiseeritud topeltpimedas platseebokontrolliga uuringus, milles osales kokku 5358 täiskasvanud patsienti.

• 1. uuring (SCALE Obesity & Pre-Diabetes - 1839): Kokku 3731 rasvunud (KMI ≥30 kg/m²) või ülekaalulist (KMI 27 kg/m²) kaasneva düslipideemiaga ja/või hüpertensiooniga patsienti rühmitati vastavalt diabeedi eelsele seisundile skriinimisfaasis ja KMI algväärtusele (≥30 kg/m² või <30 kg/m²). Kõik 3731 patsienti randomiseeriti 56-nädalaseks raviks ja 2254 skriinimisfaasis diabeedi eelse seisundiga patsienti randomiseeriti 160 nädalaseks raviks. Mõlemale raviperioodile järgnes 12-nädalane ilma ravimita/platseebo vaatlus-järelkontrolli periood. Elustiili muutmine vähendatud energiasisaldusega dieedi ja liikumisnõustamise abil oli taustaraviks kõigile patsientidele. 1. uuringu 56-nädalases rühmas uuriti kehakaalu vähenemist 3731 randomiseeritud patsiendil (2590 patsienti osales uuringus lõpuni). 1. uuringu 160-nädalases rühmas uuriti 2. tüüpi diabeedi algust 2254 randomiseerimisel diabeedi eelses seisundis olnud patsiendil (1128 patsienti osales uuringus lõpuni).
• 2. uuring (SCALE Diabetes - 1922): 56-nädalane kehakaalu vähenemise uuring, milles osales 846 randomiseeritud ülekaalulist ja rasvunud patsienti (628 patsienti osales uuringus lõpuni). Patsientidel oli ebapiisavalt ravitud 2. tüüpi suhkurtõbi (HbA vahemik 7…10%). Uuringueelseks raviks oli kas ainult kontrollitud toitumine ja füüsilise aktiivsuse suurendamine, metformiin, mõni sulfonüüluurea, glitasoon või mõni nende kombinatsioon.
• 3. uuring (SCALE Sleep Apnoea - 3970): 32-nädalane uneapnoe tõsiduse ja kehakaalu vähenemise uuring, milles osales 359 randomiseeritud rasvunud patsiendi. (276 patsienti osales uuringus lõpuni). Patsientidel oli mõõdukas kuni raske obstruktiivne uneapnoe.
• 4. uuring (SCALE Maintenance - 1923): 56-nädalane kehakaalu säilitamise ja vähendamise uuring, milles osales 422 randomiseeritud rasvunud ja ülekaalulist patsienti. (305 patsienti osales uuringus lõpuni). Patsientidel oli hüpertensioon või düslipideemia ja nad olid eelnevalt tänu madala kalorsusega dieedile kaotanud ≥ 5% kehakaalust.

Kehakaal Liraglutiidi saanud rasvunud/ülekaaluliste patsientide kehakaal vähenes kõigis uuritud rühmades rohkem kui platseebot saanud patsientidel. Uuringupopulatsioonides oli ≥ 5% ja > 10% kehakaalu vähenemise saavutanud patsientide osakaal liraglutiidi saanud patsientide hulgas suurem kui platseebot saanud patsientide hulgas (tabelid 5…7). 1. uuringu 160-nädalases rühmas ilmnes kehakaalu vähenemine peamiselt esimesel aastal ja püsis kogu 160 nädala jooksul. 4. uuringus oli ravi alustamise eelselt saavutatud madalama kehakaalu säilitanud patsientide osakaal liraglutiidi saanud patsientide hulgas suurem kui platseebot saanud patsientide hulgas (vastavalt 81,4% ja 48,9%). Täpsemad andmed kehakaalu vähenemise, ravile alluvuse, ajast sõltuvuse ja kehakaalu muutuse kumulatiivse jaotuse (%) kohta uuringutes 1…4 on esitatud tabelites 5…9 ja joonistel 1, 2 ja 3. Kehakaalu vähenemine pärast 12 nädalat kestnud ravi liraglutiidiga (3,0 mg) Varajasteks reageerijateks nimetati patsiente, kelle kehakaal vähenes ≥ 5% pärast 12 nädalat liraglutiidi raviannuste kasutamist (4 nädalat annuse suurendamist ja 12 nädalat raviannuseid). 1. uuringus 56-nädalases rühmas vähenes 67,5% patsientide kehakaal 12 nädalaga ≥ 5%. 2. uuringus vähenes 50,4% patsientide kehakaal 12 nädalaga ≥ 5%. Prognoositakse, et ravi jätkamisel liraglutiidiga väheneb 86,2% varajaste reageerijate kehakaal ≥ 5% ja 51% varajaste reageerijate kehakaal ≥ 10% pärast 1 aasta kestvat ravi. 1 aasta jooksul ravi jätkavate varajaste reageerijate prognoositav keskmine kehakaalu vähenemine on 11,2% uuringu alguses mõõdetud kehakaalust (9,7% meeste puhul ja 11,6% naiste puhul). Nende patsientide hulgas, kelle kehakaal väheneb pärast 12 nädala liraglutiidi raviannuste kasutamisel < 5%, ei saavuta 93,4% 1. aasta lõpuks kehakaalu vähenemist ≥ 10%.

Glükeemiliste parameetrite kontroll Liraglutiidiga ravi parandas oluliselt glükeemilisi parameetreid normoglükeemilistes, diabeedi eelse seisundiga ja 2. tüüpi suhkurtõvega alampopulatsioonides. 1. uuringus 56-nädalases rühmas tekkis liraglutiidiga ravi saanud rühmas 2. tüüpi suhkurtõbi väiksemal osal patsientidest kui platseeborühmas (vastavalt 0,2% ja 1,1%). Diabeedi eelne seisund taandus suuremal osal patsientidest kui platseeborühmas (vastavalt 69,2% ja 32,7%). 1. uuringu 160-nädalase rühma esmane efektiivsuse tulemusnäitaja oli 2. tüüpi diabeediga patsientide suhtarv 2. tüüpi diabeedi alguse ajal. 160-ndaks nädalaks oli 3%-l Saxenda’ga ravitud ja 11%-l platseeboga ravitud patsientidest diagnoositud 2. tüüpi diabeet. Hinnanguline 2. tüüpi diabeedi alguse aeg oli 3,0 mg liraglutiidiga ravitud patsientide puhul 2,7 korda pikem (95% usaldusvahemik [1,9; 3,9]), ja riskitiheduste suhe 2. tüüpi diabeedi tekkeks oli 0,2 liraglutiidil võrreldes platseeboga.

Kardiometaboolsed riskitegurid Liraglutiidiga ravi parandas võrreldes platseeboga oluliselt süstoolset vererõhku ja vööümbermõõtu (tabelid 5, 6 ja 7). Apnoe/hüpnoe indeks (AHI) Liraglutiidiga ravi vähendas võrreldes platseeboga oluliselt obstruktiivse uneapnoe raskusastet, mis väljendus AHI muutuses uuringu alguses määratud AHI-ga võrreldes (tabel 8).

Tabel 5 1. uuring: Kehakaalu, glükeemia ja kardiometaboolsete parameetrite muutused

56. nädalaks

Kehakaal Algväärtus, kg (SD) 106,3 (21,2) 106,3 (21,7) -

Keskmine muutus 56. nädalaks, % -8,0 -2,6 -5,4** (–5,8; –5,0) (95% CI) Keskmine muutus 56. nädalaks, kg -8,4 -2,8 -5,6** (–6,0; –5,1) (95% CI) ≥ 5% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarv 56. nädalal, % 63,5 26,6 4,8** (4,1; 5,6) (95% CI) > 10% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarv 56. nädalal, % 32,8 10,1 4,3** (3,5; 5,3) (95% CI) Glükeemia ja kardiometaboolsed Algväärtus Muutus Algväärtus Muutus tegurid

HbA 1c, % 5,6 -0,3 5,6 -0,1 -0,23** (-0,25; -0,21) FPG, mmol/l 5,3 -0,4 5,3 -0,01 -0,38** (-0,42; -0,35) Süstoolne vererõhk, mmHg 123,0 -4,3 123,3 -1,5 -2,8** (-3,6; -2,1) Diastoolne vererõhk, mmHg 78,7 -2,7 78,9 -1,8 -0,9* (-1,4; -0,4) Vööümbermõõt, cm 115,0 -8,2 114,5 -4,0 -4,2** (-4,7; -3,7) Täielik analüüside kogum. Kehakaalu, HbA1c, FPG, vererõhu ja vööümbermõõdu algväärtused on keskväärtused, muutused algväärtuse suhtes 56. nädalaks on hinnangulised keskväärtused (vähimruutude meetodil arvutatud) ja ravierinevused 56. nädalaks on hinnangulised ravierinevused. ≥ 5 / > 10% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarvud on hinnangulised šansside suhted. Puuduvad uuringu alguse järgsed väärtused arvutati kaudselt viimase olemasoleva andmepunkti järgi. * p < 0,05. ** p < 0,0001. CI = usaldusintervallid. FPG = paastu plasmaglükoos. SD = standardhälve. Tabel 6 1. uuring: Kehakaalu, glükeemia ja kardiometaboolsete parameetrite muutused 160. nädalaks Kehakaal Algväärtus, kg (SD) 107,6 (21,6) 108,0 (21,8) Keskmine muutus 160. nädalaks, % -6,2 -1,8 -4,3** (-4,9; -3,7) (95% CI) Keskmine muutus 160. nädalaks, kg -6,5 -2,0 -4,6** (-5,3; -3,9) (95% CI) ≥ 5% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarv 160. nädalal, % (95% CI) > 10% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarv 56. nädalal, % (95% CI) 24,4 9,5 3,1** (2,3; 4,1)

Glükeemia ja kardiometaboolsed Algväärt Muutus Algvää Muutus tegurid us rtus HbA , % 5,8 -0,4 5,7 -0,1 -0,21** (-0,24; -0,18) 1c FPG, mmol/L 5,5 -0,4 5,5 0,04 -0,4** (-0,5; -0,4) Süstoolne vererõhk, mmHg 124,8 -3,2 125,0 -0,4 -2,8** (-3,8; -1,8) Diastoolne vererõhk, mmHg 79,4 -2,4 79,8 -1,7 -0,6 (-1,3; 0,1) Vööümbermõõt, cm 116,6 -6,9 116,7 -3,4 -3,5** (-4,2; -2,8) Täielik analüüside kogum. Kehakaalu, HbA1c, FPG, vererõhu ja vööümbermõõdu algväärtused on keskmised väärtused, muutused algväärtuse suhtes 56. nädalaks on hinnangulised keskmised väärtused (vähimruutude meetodil arvutatud) ja ravierinevused 160. nädalaks on hinnangulised ravierinevused. ≥ 5 / > 10% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarvud on hinnangulised šansside suhted. Puuduvad uuringu alguse järgsed väärtused arvutati kaudselt viimase olemasoleva andmepunkti järgi. ** p < 0,0001. CI = usaldusvahemik. FPG = paastu plasmaglükoos. SD = standardhälve.

)%( sutuum ulaakaheK Saxenda Platseebo Viimase olemasoleva väärtuse Kõigil plaanilistel visiitidel käinud patsientide registreeritud väärtused Joonis 1. Kehakaalu muutus algväärtuse suhtes (%) aja jooksul 1. uuringus (0…56. nädal) )%( sudegas enviitalumuK Joonis 2. Kehakaalu muutuse (%) kumulatiivne jaotus 56 nädalat pärast ravi algust 1. uuringus

Tabel 7 2. uuring: Kehakaalu, glükeemia ja kardiometaboolsete parameetrite muutused

56. nädalaks

Kehakaal Algväärtus, kg (SD) 105,6 (21,9) 106,7 (21,2) -

Keskmine muutus 56. nädalaks, % (95% CI) -5,9 -2,0 -4,0** (-4,8; -3,1) Keskmine muutus 56. nädalaks, kg (95% -6,2 -2,2 -4,1** (-5,0; -3,1) CI) ≥ 5% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarv 56. nädalal, % (95% CI) > 10% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarv 56. nädalal, % (95% CI) Glükeemia ja kardiometaboolsed tegurid Algväär- Muutus Algväärtus Muutus HbA % 7,9 -1,3 7,9 -0,4 -0,9** (-1,1; -0,8) 1c, FPG, mmol/l 8,8 -1,9 8,6 -0,1 -1,8** (-2,1; -1,4) Süstoolne vererõhk, mmHg 128,9 -3,0 129,2 -0,4 -2,6* (-4,6; -0,6) Diastoolne vererõhk, mmHg 79,0 -1,0 79,3 -0,6 -0,4 (-1,7; 1,0) Vööümbermõõt, cm 118,1 -6,0 117,3 -2,8 -3,2** (-4,2; 2,2) Täielik analüüside kogum. Kehakaalu, HbA1c, FPG, vererõhu ja vööümbermõõdu algväärtused on keskväärtused, muutused algväärtuse suhtes 56. nädalaks on hinnangulised keskväärtused (vähimruutude meetodil arvutatud) ja ravierinevused 56. nädalaks on hinnangulised ravierinevused. ≥ 5 / > 10% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarvud on hinnangulised šansside suhted. Puuduvad uuringu alguse järgsed väärtused arvutati kaudselt viimase olemasoleva andmepunkti järgi. * p < 0,05. ** p < 0,0001. CI = usaldusintervallid. FPG = paastu plasmaglükoos. SD = standardhälve. Tabel 8 3. uuring: Kehakaalu ja apnoe/hüpnoe indeksi muutused 32. nädalaks Kehakaal Algväärtus, kg (SD) 116,5 (23,0) 118,7 (25,4) - Keskmine muutus 32. nädalaks, % (95% CI) -5,7 -1,6 -4,2** (-5,2; -3,1)

Keskmine muutus 32. nädalaks, kg (95% -6,8 -1,8 -4,9** (-6,2; -3,7) CI) ≥ 5% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarv 32. nädalal, % (95% CI) > 10% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarv 32. nädalal, % (95% CI) Apnoe/hüpnoe indeks, episoode tunnis 49,0 -12,2 49,3 -6,1 -6,1* (-11,0; -1,2) Täielik analüüside kogum. Algväärtused on keskväärtused, muutused algväärtuse suhtes 32. nädalaks on hinnangulised keskväärtused (vähimruutude meetodil arvutatud) ja ravierinevused 32. nädalaks on hinnangulised ravierinevused (95% CI). ≥ 5 / > 10% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarvud on hinnangulised šansside suhted. Puuduvad uuringu alguse järgsed väärtused arvutati kaudselt viimase olemasoleva andmepunkti järgi. * p < 0,05. ** p < 0,0001. CI = usaldusintervallid. SD = standardhälve.

Tabel 9 4. uuring: Kehakaalu muutused 56. nädalaks Algväärtus, kg (SD) 100,7 (20,8) 98,9 (21,2) - Keskmine muutus 56. nädalaks, % (95% CI) -6,3 -0,2 -6,1** (-7,5; -4,6)

Keskmine muutus 56. nädalaks, kg (95% CI) -6,0 -0,2 -5,9** (-7,3; -4,4) ≥ 5% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarv 56. nädalal, % (95% CI) > 10% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarv 56. nädalal, % (95% CI) Täielik analüüside kogum. Algväärtused on keskväärtused, muutused algväärtuse suhtes 56. nädalaks on hinnangulised keskväärtused (vähimruutude meetodil arvutatud) ja ravierinevused 56. nädalaks on hinnangulised ravierinevused. ≥ 5 / > 10% kehakaalust kaotanud patsientide suhtarvud on hinnangulised šansside suhted. Puuduvad uuringu alguse järgsed väärtused arvutati kaudselt viimase olemasoleva andmepunkti järgi. ** p < 0,0001. CI = usaldusintervallid. SD = standardhälve.

)%( sutuum ulaakaheK Saxenda Platseebo Viimase olemasoleva väärtuse Kõigil plaanilistel visiitidel käinud patsientide registreeritud väärtused Joonis 3. Kehakaalu muutus (%) randomiseerimisväärtuse (nädal 0) suhtes aja jooksul

4. uuringus

Enne nädalat 0 kasutati patsientide raviks ainult madala kalorsusega dieeti ja füüsilise aktiivsuse suurendamist. Nädalal 0 randomiseeriti patsiendid Saxenda või platseebo ravirühmadesse. Immunogeensus Kuna ravim sisaldab potentsiaalselt immunogeensete omadustega proteiine või peptiide võivad patsiendil liraglutiidiga ravi järgselt tekkida liraglutiidivastased antikehad. Kliinilistes uuringutes tekkisid liraglutiidi vastu antikehad 2,5%-l liraglutiidiga ravitud patsientidest. Antikehade teket ei ole seostatud liraglutiidi efektiivsuse langusega. Kardiovaskulaarne hinnang Olulisi kardiovaskulaarsete sündmuste episoode (MACE, Major Adverse Cardiovascular Event), millena defineeriti surmaga mittelõppenud südamelihaseinfarkte, surmaga mittelõppenud insulte ja südamesurmi, uuris väline sõltumatute ekspertide rühm. Kõigis Saxenda’ga tehtud pikaajalistes kliinilistes uuringutes esines liraglutiidiga ravitud patsientide hulgas 6 MACE juhtumit ja platseebot saanud patsientide hulgas 10 MACE juhtumit. Liraglutiidi ja platseebo ohusuhe ja 95% CI on 0,33 [0,12; 0,90]. III faasi kliinilistes uuringutes täheldati liraglutiidi saanud patsientide hulgas südame löögisageduse suurenemist algväärtuse suhtes keskmiselt 2,5 löögi võrra minutis (erinevate uuringute lõikes vahemikus 1,6 kuni 3,6 löögi võrra minutis). Südame löögisagedus saavutas maksimumväärtuse ligikaudu 6. nädala järel. Selle keskmiselt suurenenud südame löögisageduse pikaajalist kliinilist mõju ei ole tuvastatud. Liraglutiidiga ravi lõpetamisel taastus ravieelne südame löögisagedus (vt lõiku 4.4).

Liraglutiidi mõju ja toime hindamise uuringus diabeedi kardiovaskulaarsetele tagajärgedele (LEADER, Liraglutide Effect and Action in Diabetes Evaluation of Cardiovascular Outcomes Results) osales 9340 ebapiisavalt kontrollitud 2. tüüpi suhkurtõvega patsienti. Nendest suurel enamusel esines kardiovaskulaarne haigus. Patsiendid jaotati juhuslikult kas liraglutiidi rühma ööpäevase annusega kuni 1,8 mg (4668) või platseeborühma (4672), mõlemad rühmad jätkasid samal ajal tavaraviga. Ravi kestis vahemikus 3,5…5 aastat. Keskmine vanus oli 64 aastat ning keskmine KMI oli 32,5 kg/m2. Keskmine HbA algväärtus oli 8,7 ning see paranes pärast 3 aastat 1,2% võrra liraglutiidi rühma patsientidel ning 0,8% võrra platseeborühma patsientidel. Esmaseks tulemusnäitajaks oli aeg randomiseerimisest kuni ükskõik millise olulise kardiovaskulaarse sündmuse episoodini (MACE, Major Adverse Cardiovascular Event): kardiovaskulaarne surm, surmaga mittelõppenud südamelihaseinfarkt, surmaga mittelõppenud insult. Liraglutiid vähendas märkimisväärselt oluliste kardiovaskulaarsete sündmuste episoodide esinemiste määra (esmase tulemusnäitaja episoodid, MACE) võrreldes platseeboga (3,41 võrreldes 3,90 vaadelduna 100 patsiendiaasta kohta vastavalt liraglutiidi ja platseebo rühmas) koos riski vähenemisega 13% võrra, HR 0,87, [0,78, 0,97] [95% CI]) (p=0,005) (vt joonis 4).

)%( didneistap agidoosipE Riskiga patsiendid Täielik analüüside kogum (Full analysis set, FAS). Joonis 4. Kaplan-Meieri ajadiagramm esimese olulise kardiovaskulaarse sündmuse episoodini (MACE) – FAS populatsioon Lapsed Topeltpimedas uuringus, milles võrreldi Saxenda efektiivsust ja ohutust platseeboga kehakaalu langetamisel 12-aastastel ja vanematel rasvunud noorukitel, oli pärast 56-nädalast ravi Saxenda kehakaalu langetamisel (hinnatud BMI standardhälbe skoorina) platseebost parem (tabel 10). Liraglutiidiga saavutas suurem osa patsientidest kehamassiindeksi vähenemise ≥ 5% ja ≥ 10% kui platseebo puhul, samuti ka keskmise kehamassiindeksi ja kehakaalu suurema languse (tabel 10). Pärast 26-nädalast uuringuvälise ravimi jälgimisperioodi täheldati kehakaalu taastumist liraglutiidi ja platseebo korral (tabel 10). Tabel 10 Uuring 4180: Kehakaalu ja KMI algväärtuse muutused 56. nädalaks ja KMI standardhälbe skoori (SDS) muutused 56. nädalast 82. nädalani KMI SDS Algväärtus, KMI SDS (SD) 3,14 (0,65) 3,20 (0,77) Keskmine muutus 56. nädalaks (95% CI)

56. nädal, KMI SDS (SD) 2,88 (0,94) 3,14 (0,98)

Keskmine muutus 56. nädalast 82. nädalani, KMI SDS (95% CI) Kehakaal Algväärtus, kg (SD) 99,3 (19,7) 102,2 (21,6) - Keskmine muutus 56. nädalaks, % -2,65 2,37 -5,01** (-7,63; -2,39) (95% CI) Keskmine muutus 56. nädalaks, kg -2,26 2,25 -4,50** (-7,17; -1,84) (95% CI) KMI Algväärtus, kg/m2 (SD) 35,3 (5,1) 35,8 (5,7) -

Keskmine muutus 56. nädalaks, kg/m2 -1,39 0,19 -1,58** (-2,47; -0,69) (95% CI) ≥ 5% KMI’st kaotanud patsientide suhtarv 56. nädalal, % (95% CI) ≥ 10% KMI’st kaotanud patsientide suhtarv 56. nädalal, % (95% CI) Täielik analüüside kogum. KMI SDS’i, kehakaalu ja KMI algväärtused on keskväärtused, muutused algväärtuse suhtes 56. nädalaks on hinnangulised keskväärtused (vähimruutude meetodil arvutatud) ja ravierinevused 56. nädalaks on hinnangulised ravierinevused. KMI SDS’i 56. nädala algväärtused on keskväärtused, muutused 56. nädalast 82. nädalani on hinnangulised keskväärtused (vähimruutude meetodil arvutatud) ja ravierinevused 82. nädalaks on hinnangulised ravierinevused. Kehamassiindeksi langusega ≥ 5% / ≥ 10% patsientide osakaal esitati hinnanguliste koefitsientide suhtarvudena. Puuduvad tähelepanekud arvutati platseeborühmast, mis tuginesid mitme (x100) võrdluse teisaldamisel statistilise asendamise meetodiga. *p < 0,01, **p < 0,001. CI = usaldusintervallid. SD = standardhälve. Vastavalt taluvusele suurendati annust ja säilitati see tasemel 3,0 mg 103 patsiendil (82,4%), suurendati annust ja säilitati see tasemel 2,4 mg 11 patsiendil (8,8%), suurendati annust ja säilitati see tasemel 1,8 mg 4 patsiendil (3,2%), suurendati annust ja säilitati see tasemel 1,2 mg 4 patsiendil (3,2%) ning annust 0,6 mg säilitati 3 patsiendil (2,4%). Pärast 56-nädalast ravi ei ilmnenud mõju noorukite kasvule ega puberteedi arengule. Saxenda efektiivsuse ja ohutuse hindamiseks Prader-Willi sündroomi ja rasvumusega lastel viidi läbi 16-nädalane topeltpime ja 36-nädalane avatud uuring. Uuringusse kaasati 32 patsienti vanuses 12 kuni < 18 aastat (A-osa) ja 24 patsienti vanuses 6 kuni < 12 aastat (B-osa). Patsiendid randomiseeriti suhtega 2:1 saama Sandexa’t või platseebot. Patsiendid kehakaaluga alla 45 kg alustasid annuse suurendamist väiksemast annusest ehk 0,3 mg 0,6 mg asemel ja nende annus suurendati maksimumannuseni 2,4 mg. Keskmise standardiseeritud KMI erinevus vastavalt ravile 16. nädalal (A-osa: -0,20 versus -0,13, B- osa: -0,50 versus -0,44) ja 52. nädalal (A-osa: -0,31 versus -0,17, B-osa: -0,73 versus -0,67) olid Saxenda ja platseebo puhul sarnased. Uuringus täiendavaid ohutusprobleeme ei täheldatud. 56 nädalat kestnud topeltpimedasse uuringusse kaasati 82 rasvunud last vanuses 6 kuni <12 aastat ning patsiendid randomiseeriti 2:1 liraglutiid 3,0 mg või platseebo rühma. Uuringu kestel said patsiendid tervisliku toitumise ja füüsilise aktiivsuse alast nõustamist. Ravi lõppedes (nädal 56) oli platseeboga võrreldes liraglutiidi rühmas KMI langus suurem ja ka kliiniliselt oluline (vt tabel 11). Lisaks saavutas proportsionaalselt suurem osa liraglutiidi saanud patsientidest ≥5% KMI vähenemise võrreldes platseeboga (vt tabel 11).

Tabel 11 Uuring SCALE KIDS 4392: nädal 56 tulemused KMI Keskmine KMI algväärtusena, kg/m2 30,9 (4,7) 31,3 (7,0) (SD) Keskmine muutus algväärtusest, % (95% CI) ≥ 5% KMI’st kaotanud patsientide suhtarv 56. nädalal (95% CI) Kehakaal Keskmine kehakaal algväärtusena, kg (SD) Keskmine muutus algväärtusest, % (95% CI) KMI: kehamassiindeks, SD: standardhälve, CI: usaldusintervall. KMI ja kehakaalu algväärtused on keskväärtusena, muutused algväärtuse suhtes 56. nädalaks on hinnangulised keskväärtused (vähimruutude meetodil arvutatud) ja ravierinevused 56. nädalaks on hinnangulised ravierinevused. Patsientide osakaal, kes kaotasid ≥5% KMI, esitati hinnanguliste koefitsientide suhtarvudena. ANCOVA: nädal 56 analüüsiti kasutades kovariatsioonistruktuuri, stratifitseerimist rühmade alusel (sugu ja Tanneri staadium algväärtusena) ning faktoritena stratifikatsiooni rühmade omavahelist mõju ja kovariandina vastava tulemusnäitaja algväärtust. RD-MI: Puuduvate vaatluste jaoks rakendati mitmekordset (x1000) imputeerimist sõltumata randomiseerimisest.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Liraglutiid imendus pärast subkutaanset manustamist aeglaselt, saavutades maksimaalse kontsentratsiooni ligikaudu 11 tundi pärast annustamist. Rasvunud patsientidele (KMI 30…40 kg/m2) 3 mg liraglutiidi manustamise järgselt oli liraglutiidi keskmiseks stabiilseks kontsentratsiooniks (AUC ) ligikaudu 31 nmol/l. Liraglutiidi plasmakontsentratsioon kasvas proportsionaalselt τ/24 annusega. Liraglutiidi absoluutne biosaadavus pärast subkutaanset manustamist on umbes 55%. Jaotumine Keskmine näiline jaotusruumala pärast subkutaanset manustamist on 20…25 l (ligikaudu 100 kg kaaluva patsiendi puhul). Liraglutiid seondub ulatuslikult plasmavalkudega (> 98%). Biotransformatsioon 24 tunni jooksul pärast radioloogilise märgistusega [3H]-liraglutiidi üksikannuse manustamist tervetele katsealustele oli plasma põhikomponendiks muutumatul kujul liraglutiid. Tuvastati kaks väiksemat plasma metaboliiti (≤ 9% ja ≤ 5% plasma radioaktiivsest koguekspositsioonist). Eritumine

Liraglutiid metaboliseeritakse suurte valkudega sarnasel viisil ja peamise elimineerimisteena ei ole kindlaks tehtud ühtegi konkreetset organit. Uriinist ega roojast ei leitud [3H]-liraglutiidi annuse järel muutumatul kujul liraglutiidi. Ainult väike osa manustatud radioaktiivsusest eritati liraglutiidi metaboliitidena uriini või rooja kaudu (vastavalt 6% ja 5%). Radioaktiivsus eritati uriini ja rooja kaudu peamiselt esimese 6…8 päeva jooksul vastavalt kolme metaboliidina.

Liraglutiidi keskmine kliirens pärast subkutaanset manustamist on umbes 0,9…1,4 l/h eliminatsiooni poolväärtusajaga ligikaudu 13 tundi.

Erirühmad

Eakad Ülekaaluliste ja rasvunud patsientide (18…82-aastased) populatsiooni andmete farmakokineetilise analüüsi tulemuste põhjal ei omanud vanus kliiniliselt olulist mõju liraglutiidi farmakokineetikale. Annuseid ei ole vaja kohandada vanusest sõltuvalt. Sugu Populatsiooni farmakokineetilise analüüsi tulemuste põhjal on kehakaalu järgi kohandatud liraglutiidi kliirens naistel 24% madalam kui meestel. Plasmakontsentratsiooni andmete põhjal ei ole annuste kohandamine soost olenevalt vajalik.

Etniline päritolu Valge- ja mustanahaliste patsientide, asiaatide ja hispaaniakeelsetest kogukondadest pärit ülekaaluliste ja rasvunud patsientide populatsiooni farmakokineetilise analüüsi tulemuste põhjal ei omanud etniline päritolu kliiniliselt olulist mõju liraglutiidi farmakokineetikale.

Kehakaal Liraglutiidi plasmakontsentratsioon on seda väiksem, mida suurem on kehakaal ravi alguses. Liraglutiidi päevane annus 3,0 mg tagas piisava plasmakontsentratsioon kehakaalude vahemikus 60…234 kg, mida kliinilistes uuringutes plasmakontsentratsiooni sõltuvuse suhtes hinnati. Liraglutiidi plasmakontsentratsiooni ei hinnatud patsientidel kehakaaluga > 234 kg.

Maksakahjustus Üksikannuse uuringus (0,75 mg) hinnati liraglutiidi farmakokineetikat erineva maksakahjustuse astmega patsientidel. Liraglutiidi ekspositsioon vähenes kerge kuni mõõduka maksapuudulikkusega patsientidel 13…23% võrrelduna tervete patsientidega. Plasmakontsentratsioon oli oluliselt väiksem (44%) raske maksakahjustusega patsientidel (Child Pugh skoor > 9).

Neerukahjustus Üksikannuse uuringus (0,75 mg) oli liraglutiidi plasmakontsentratsioon neerukahjustusega patsientidel vähenenud, võrreldes normaalse neerufunktsiooniga patsientidega. Liraglutiidi plasmakontsentratsioon oli kerge (kreatiniini kliirens CrCl 50…80 ml/min), mõõduka (CrCl 30…50 ml/min) ja raske neerukahjustusega (CrCl < 30 ml/min) ning lõppstaadiumis dialüüsi vajava neeruhaigusega patsientidel vastavalt 33%, 14%, 27% ja 26% väiksem.

Lapsed Kliinilistes uuringutes hinnati liraglutiidi, 3 mg annuses, farmakokineetilisi omadusi rasvunud noorukitel vanuses 12…17 aastat (134 patsienti, kehakaaluga 62…178 kg). Noorukitel (vanuses 12…17 aastat) oli liraglutiidi plasmakontsentratsioon sarnane rasvunud täiskasvanute omaga. Kliinilistes uuringutes hinnati liragutiid 3,0 mg farmakokineetilisi omadusi ka 6…12-aastastel rasvunud lastel (59 patsienti, kehakaal 35…114 kg). Liraglutiidi plasmakontsentratsioon oli lastel (vanuses 6 kuni 12 aastat) suurem võrreldes täiskasvanute ja noorukitega. Pärast kehakaalu erinevuste kohandamist oli plasmakontsentratsioon täiskasvanute ja noorukitega sarnane.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse ja genotoksilisuse konventsionaalsed mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Kaks aastat väldanud kantserogeensusuuringutes täheldati rottidel ja hiirtel kilpnäärme C-rakulisi kasvajaid, mis ei olnud eluohtlikud. Mittetäheldatavat kahjuliku toime taset (NOAEL, no observable adverse effect level) ei ole rottidel täheldatud. Nimetatud kasvajaid ei leitud ahvidel, kes said ravi 20 kuu jooksul. Närilistega tehtud uuringutes põhjustab neid leide mittegenotoksiline spetsiifiline glükagoonitaolise peptiid-1 (GLP-1) retseptorvahendatud mehhanism, mille suhtes närilised on eriti tundlikud. Tõenäosus, et sama kehtib inimeste kohta, on väike, aga seda ei saa täielikult välistada.

Ühtegi teist raviga seotud kasvajat ei ole leitud.

Loomuuringud ei näidanud otseselt kahjulikke toimeid viljastumisvõimele, kuid kõige suurema annuse korral veidi kõrgemat varast embrüonaalset suremust. Liraglutiidi manustamine tiinuse keskel põhjustas ema kaalu ja loote kasvu vähenemist koos kaasuvate ebaselgete mõjudega rottide roietele ja muutustega küülikute luustikus. Liraglutiidiga ravi saanud rottide vastsündinute kasv aeglustus ja püsis kõrge annusega katsegrupis aeglasena ka võõrutusjärgsel perioodil. Ei ole teada, kas rotipoegade kasvu aeglustumist põhjustas GLP-1 otsese mõju tõttu vähenenud rotipoegade piimatarbimine või vähenenud kalorsusega toitumise tõttu vähenenud emapiima teke. Noorloomadel (rotid) põhjustas liraglutiid kliiniliselt olulise ekspositsiooni korral hilisemat sugulist küpsemist nii isas- kui ka emasloomadel. Need viivitused ei mõjutanud kummagi soo viljakust ja paljunemisvõimet ega emasloomadel tiinuse lõpunikandmist.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Dinaatriumvesinikfosfaatdihüdraat Propüleenglükool Fenool Vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks) Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Saxenda’le lisatud ained võivad põhjustada liraglutiidi lagunemist. Sobivusuuringute puudumise tõttu ei tohi seda ravimpreparaati teiste ravimitega segada.

6.3 Kõlblikkusaeg

30 kuud.

Pärast esmast avamist: 1 kuu.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida külmkapis (2 °C…8 °C). Mitte lasta külmuda. Hoida eemal külmutusseadmest.

Pärast esmast avamist: hoida temperatuuril kuni 30 °C või hoida külmkapis (2 °C…8 °C). Hoida otsik pen-süstlil, et kaitsta seda valguse eest.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Kolvi (bromobutüül) ja lamineeritud kummist sulguriga (bromobutüül/polüisopreen) kolbampull (I tüüpi klaas), mis asub eeltäidetud mitmeannuselises polüpropüleenist, polüatsetaalist, polükarbonaadist ja akrülonitriilbutadieen-stüreenist pen-süstlis.

Üks pen-süstel sisaldab 3 ml lahust ja on mõeldud 0,6 mg, 1,2 mg, 1,8 mg, 2,4 mg ja 3,0 mg annuste süstimiseks.

Pakendi suurused: 1, 3 või 5 pen-süstlit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Lahust ei tohi kasutada, kui lahus ei ole selge ja värvitu või peaaegu värvitu.

Saxenda’t ei tohi kasutada, kui see on olnud külmunud.

Pen-süstel on ette nähtud kasutamiseks ühekordsete nõeltega NovoTwist või NovoFine, mille pikkus on kuni 8 mm ja paksus kuni 32G.

Pakend ei sisalda nõelu. Patsiendile tuleb soovitada süstla nõel pärast igat süsti ära visata ja hoida pen-süstlit ilma nõelata. See hoiab ära saastumise, nakatumise ja lekke. Lisaks tagab see täpse annustamise.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Novo Nordisk A/S Novo Alle 1 DK-2880 Bagsværd Taani

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/15/992/001-003

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 23. märts 2015 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 09. detsember 2019

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on Euroopa Ravimiameti kodulehel http://www.ema.europa.eu.

A. BIOLOOGILISE TOIMEAINE TOOTJAD JA RAVIMIPARTII KASUTAMISEKS VABASTAMISE EEST VASTUTAV TOOTJA

B. HANKE- JA KASUTUSTINGIMUSED VÕI PIIRANGUD

C. MÜÜGILOA MUUD TINGIMUSED JA NÕUDED

D. RAVIMPREPARAADI OHUTU JA EFEKTIIVSE KASUTAMISE TINGIMUSED JA PIIRANGUD

A. BIOLOOGILISE TOIMEAINE TOOTJAD JA RAVIMIPARTII KASUTAMISEKS VABASTAMISE EEST VASTUTAV TOOTJA Bioloogilise toimeaine tootjate nimi ja aadress Novo Nordisk A/S Hallas Alle 1 4400 Kalundborg Taani

Novo Nordisk A/S Novo Alle 1 2880 Bagsværd Taani

Ravimipartii kasutamiseks vabastamise eest vastutava tootja nimi ja aadress Novo Nordisk A/S Novo Alle 1 2880 Bagsværd Taani

Novo Nordisk Production SAS 45 Avenue D Orleans 28000 Chartres Prantsusmaa

B. HANKE- JA KASUTUSTINGIMUSED VÕI PIIRANGUD

Retseptiravim.

C. MÜÜGILOA MUUD TINGIMUSED JA NÕUDED

• Perioodilised ohutusaruanded

Nõuded asjaomase ravimi perioodiliste ohutusaruannete esitamiseks on sätestatud direktiivi 2001/83/EÜ artikli 107c punkti 7 kohaselt liidu kontrollpäevade loetelus (EURD loetelu) ja iga hilisem uuendus avaldatakse Euroopa ravimite veebiportaalis.

D. RAVIMPREPARAADI OHUTU JA EFEKTIIVSE KASUTAMISE TINGIMUSED JA PIIRANGUD

• Riskijuhtimiskava

Müügiloa hoidja peab nõutavad ravimiohutuse toimingud ja sekkumismeetmed läbi viima vastavalt müügiloa taotluse moodulis 1.8.2 kokkulepitud riskijuhtimiskavale ja mis tahes järgmistele ajakohastatud riskijuhtimiskavadele.

Ajakohastatud riskijuhtimiskava tuleb esitada:

• Euroopa Ravimiameti nõudel;
• kui muudetakse riskijuhtimissüsteemi, eriti, kui saadakse uut teavet, mis võib oluliselt mõjutada riski/kasu suhet, või kui saavutatakse oluline (ravimohutuse või riski minimeerimise eesmärk.

VÄLISPAKENDIL PEAVAD OLEMA JÄRGMISED ANDMED

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Saxenda 6 mg/ml süstelahus pen-süstlis liraglutidum

2. TOIMEAINE(TE) SISALDUS

1 ml sisaldab 6 mg liraglutiidi. Üks pen-süstel sisaldab 18 mg liraglutiidi

3. ABIAINED

Abiained: dinaatriumvesinikfosfaatdihüdraat, propüleenglükool, fenool, vesinikkloriidhape/naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) ning süstevesi

4. RAVIMVORM JA PAKENDI SUURUS

Süstelahus

1 pen-süstel 3 pen-süstlit 5 pen-süstlit

Üks pen-süstel sisaldab 3 ml lahust ja on mõeldud 0,6 mg, 1,2 mg, 1,8 mg, 2,4 mg ja 3,0 mg annuste süstimiseks

5. MANUSTAMISVIIS JA -TEE(D)

Pen-süstel on ette nähtud kasutamiseks ühekordsete nõeltega NovoFine või NovoTwist Pakend ei sisalda nõelu Enne ravimi kasutamist lugege pakendi infolehte Subkutaanne

6. ERIHOIATUS, ET RAVIMIT TULEB HOIDA LASTE EEST VARJATUD JA

KÄTTESAAMATUS KOHAS

Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas

7. TEISED ERIHOIATUSED (VAJADUSEL)

Hoidke pen-süstel ilma nõelata Ainult individuaalseks kasutamiseks

8. KÕLBLIKKUSAEG

Hävitage pen-süstel 1 kuu pärast esmakordset kasutamist

9. SÄILITAMISE ERITINGIMUSED

Hoida külmkapis Mitte lasta külmuda Pärast esmakordset kasutamist hoida pen-süstlit temperatuuril kuni 30 °C või külmkapis Hoida otsik pen-süstil, et kaitsta seda valguse eest

10. ERINÕUDED KASUTAMATA JÄÄNUD RAVIMIPREPARAADI VÕI SELLEST

TEKKINUD JÄÄTMEMATERJALI HÄVITAMISEKS, VASTAVALT VAJADUSELE

11. MÜÜGILOA HOIDJA NIMI JA AADRESS

Novo Nordisk A/S Novo Alle 1 DK-2880 Bagsværd Taani

12. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/15/992/001 1x3 ml EU/1/15/992/002 3x3 ml EU/1/15/992/003 5x3 ml

13. PARTII NUMBER

14. RAVIMI VÄLJASTAMISTINGIMUSED

15. KASUTUSJUHEND

16. TEAVE BRAILLE’ KIRJAS (PUNKTKIRJAS)

Saxenda

17. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – 2D-vöötkood

Lisatud on 2D-vöötkood, mis sisaldab ainulaadset identifikaatorit.

18. AINULAADNE IDENTIFIKAATOR – INIMLOETAVAD ANDMED

PC SN NN

MINIMAALSED ANDMED, MIS PEAVAD OLEMA VÄIKESEL VAHETUL SISEPAKENDIL

PEN-SÜSTLI ETIKETT

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS JA MANUSTAMISTEE(D)

Saxenda 6 mg/ml süstevedelik liraglutidum s.c.

2. MANUSTAMISVIIS

3. KÕLBLIKKUSAEG

4. PARTII NUMBER

5. PAKENDI SISU KAALU, MAHU VÕI ÜHIKUTE JÄRGI

6. MUU

Novo Nordisk A/S