Ropivacaine kabi – Ravimi omaduste kokkuvõte (infusioonilahus 2 mg/1 ml)

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Ropivacaine Kabi, 2 mg/ml infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks ml infusioonilahust sisaldab 2 mg ropivakaiinvesinikkloriidi. Üks 100 ml kott sisaldab 200 mg ropivakaiinvesinikkloriidi. Üks 200 ml kott sisaldab 400 mg ropivakaiinvesinikkloriidi.

INN: Ropivacainum

Teadaolevat toimet omav abiaine Üks 100 ml kott sisaldab 14,8 mmol (ehk 340 mg) naatriumi. Üks 200 ml kott sisaldab 29,6 mmol (ehk 680 mg) naatriumi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Infusioonilahus.

Läbipaistev, värvitu lahus, mille pH on 4,0…6,0 ja osmolaalsus 255…305 mOsmol/kg.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Ägeda valu ravi

• Täiskasvanud ja üle 12-aastased noorukid: pidev epiduraalinfusioon või vahelduvad boolussüsted postoperatiivse valu korral või sünnituse ajal. regionaalanesteesia. perifeerse närvi blokaad püsiinfusioonina või vahelduvate boolussüstetena, nt postoperatiivse valu raviks.
• Väikelapsed alates 1 aasta vanusest ning 12-aastased ja nooremad lapsed (peri- ja postoperatiivne): perifeerse närvi ühekordne ja pidev blokaad.
• Vastsündinud, väikelapsed ning 12-aastased ja nooremad lapsed (peri- ja postoperatiivne): kaudaalne epiduraalblokaad. pidev epiduraalne infusioon.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Ropivacaine Kabit tohib kasutada vaid regionaalanesteesia kogemusega arst või tema pideva järelevalve all.

Annustamine

Täiskasvanud ja noorukid (üle 12-aastased) Alljärgnevas tabelis 1 on toodud annustamissoovitused sagedamini kasutatavate blokaadide jaoks. Efektiivse blokaadi saavutamiseks tuleb kasutada väikseimat toimivat annust. Annuse määramisel on oluline roll arsti kliinilisel kogemusel ning sellel, kui palju on arstil informatsiooni patsiendi füüsilise seisundi kohta.

Tabel 1 Täiskasvanud ja noorukid (üle 12-aastased) ÄGEDA VALU RAVI Lumbaalne epiduraalne manustamine Boolussüste 2,0 10…20 20…40 10…15 0,5…1,5 Vahelduvad süsted 2,0 10…15 20…30 (lisaannused) (nt (minimaalselt sünnitusvalu 30 min leevendamine) intervallidega) Püsiinfusioon (nt 2,0 6…10 ml/h 12…20 mg/h n/a n/a sünnitusvalu leevendamine) Postoperatiivse valu 2,0 6…14 ml/h 12…28 mg/h n/a n/a leevendamine Torakaalne epiduraalne manustamine Püsiinfusioon 2,0 6…14 ml/h 12…28 mg/h n/a n/a (postoperatiivse valu leevendamine) Regionaalanesteesia (nt väiksemate 2,0 1…100 2,0…200 1…5 2…6 närvide blokaad ja infiltratsioon) Perifeerse närvi blokaad (femoraalne või interskaleeniline blokaad) Püsiinfusioon või 2,0 5…10 ml/h 10…20 mg/h n/a n/a vahelduvad süsted (nt postoperatiivse valu ravi) Tabelis on esitatud annused, mida peetakse blokaadi õnnestumiseks vajalikeks. Need on mõeldud suunisena täiskasvanutel kasutamiseks. Toime alguses ja kestuses esinevad individuaalsed erinevused. „Annuse“ veerus on eeldatav keskmine vajalik annusevahemik. Lisateabe saamiseks spetsiifiliste blokaaditehnikaid mõjutavate tegurite kohta tuleb vaadata käsiraamatuid ja lähtuda patsiendi individuaalsetest vajadustest. n/a = ei ole määratud. Manustamisviis Et vältida intravaskulaarset süstimist, on enne süstimist ja selle ajal vajalik hoolikas aspireerimine. Suure annuse manustamisel on soovitatav eelnevalt teha 3…5 ml lidokaiini (lignokaiini) proovisüst koos adrenaliiniga (epinefriin). Tahtmatu intravaskulaarse süste võib ära tunda lühiajalise südame löögisageduse kiirenemise järgi ning eksliku intratekaalse süste spinaalblokaadi nähtude põhjal.

Enne põhiannuse manustamist ja manustamise ajal tuleb aspireerida. Annus manustatakse aeglaselt või astmeliste annustena, kiirusega 25…50 mg/min, samal ajal hoolikalt patsiendi elulisi funktsioone ja verbaalse kontakti säilimist jälgides. Toksiliste sümptomite ilmnemisel tuleb infusioon kohe peatada.

Kui kasutatakse pikaaegseid blokaade, kas püsiinfusioonina või korduvate boolussüstete manustamisena, peab kaaluma toksiliste plasmakontsentratsioonide või paiksete närvikahjustuste tekke võimalusi. Täiskasvanud on 24 tunni jooksul hästi talunud ropivakaiini kumulatiivseid annuseid kuni 675 mg manustatuna operatsiooniaegseks ja postoperatiivseks analgeesiaks, ning

postoperatiivseid pidevaid epiduraalinfusioone kuni 28 mg tunnis 72 tunni jooksul. Piiratud arvule patsientidele on manustatud ka nii suuri annuseid kui 800 mg ööpäevas suhteliselt väheste kõrvaltoimetega.

Postoperatiivse valu raviks saab soovitada järgnevat tehnikat: kui seda ei ole juba tehtud enne operatsiooni, indutseeritakse epiduraalblokaad 7,5 mg/ml Ropivacaine Kabiga epiduraalkateetri kaudu. Analgeesiat säilitatakse 2 mg/ml Ropivacaine Kabi infusiooniga. Infusioonikiirus vahemikus 6…14 ml (12…28 mg) tunni kohta tagab piisava analgeesia koos vaid kerge ja mitteprogresseeruva motoorse blokaadiga enamikul mõõduka kuni tugeva postoperatiivse valu juhtudel. Epiduraalblokaadi maksimaalne kestus on 3 päeva, kuid vajalik on analgeetilise toime hoolikas jälgimine, et eemaldada kateeter niipea, kui valuseisund seda võimaldab. Tänu sellele tehnikale on täheldatud opioidivajaduse olulist vähenemist.

Kliinilistes uuringutes on tehtud epiduraalinfusiooni kas ainult 2 mg/ml ropivakaiiniga või segus 1…4 μg/ml fentanüüliga ning seda on manustatud postoperatiivse valu raviks kuni 72 tundi. Ropivakaiini ja fentanüüli kombinatsioon parandas valuvaigistavat toimet, kuid põhjustas opioidide kõrvaltoimeid. Ropivakaiini ja fentanüüli kombinatsiooni on uuritud ainult 2 mg/ml ropivakaiiniga.

Kui kasutatakse pikaaegseid perifeerse närvi blokaade, kas püsiinfusioonina või korduvate süstetena, peab kaaluma toksiliste plasmakontsentratsioonide või paiksete närvikahjustuste tekke riski. Kliinilistes uuringutes saabus reienärvi blokaad enne operatsiooni manustatud 7,5 mg/ml ropivakaiini annusega 300 mg ja interskaleeniline blokaad 7,5 mg/ml ropivakaiini annusega 225 mg. Seejärel säilitati analgeesiat 2 mg/ml ropivakaiiniga. Infusioonikiirused või vahelduv süstimine 10…20 mg tunnis 48 tunni jooksul tagas piisava anesteesia ja oli hästi talutav.

Neerukahjustus Neerukahjustusega patsientidel ei ole tavaliselt vaja annust muuta, kui ravimit kasutatakse üksikannusena või lühiajaliseks raviks (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus Ropivakaiin metaboliseerub maksas ning raske maksahaigusega patsientidel peab seda seetõttu kasutama ettevaatusega. Võimalik, et korduvaid annuseid tuleb vähendada aeglustunud eritumise tõttu (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Lapsed

Tabel 2 Epiduraalblokaad: lapsed alates sünnist (ajalised vastsündinud) kuni 12 aasta vanuseni (kaasa arvatud) ÄGEDA VALU RAVI (peri- ja postoperatiivne) Ühekordne kaudaalne epiduraalblokaad Blokaad allpool T12 2,0 1 2 Lapsed kehakaaluga kuni 25 kg Pidev epiduraalne infusioon Lapsed kehakaaluga kuni 25 kg 0…6 kuud Boolusannusa 2,0 0,5…1 1…2 Infusiooni kestus kuni 72 tundi 2,0 0,1 ml/kg/h 0,2 mg/kg/h 6…12 kuud Boolusannusa 2,0 0,5…1 1…2 Infusiooni kestus kuni 72 tundi 2,0 0,2 ml/kg/h 0,4 mg/kg/h 1…12 aastat Boolusannusb 2,0 1 2 Infusiooni kestus kuni 72 tundi 2,0 0,2 ml/kg/h 0,4 mg/kg/h

Tabelis toodud annust tuleb võtta kui suunist lastel kasutamisel. Esineb individuaalseid erinevusi. Suure kehakaaluga lastel on sageli vaja annust astmeliselt vähendada ning tuleb lähtuda ideaalsest kehakaalust. Ühekordse kaudaalse epiduraalse blokaadi maht ja epiduraalsete boolusannuste maht ei tohi ületada 25 ml ühegi patsiendi puhul. Lisateabe saamiseks spetsiifiliste blokaaditehnikaid mõjutavate tegurite kohta tuleb vaadata käsiraamatuid ja lähtuda patsiendi individuaalsetest vajadustest. a Torakaalseks epiduraalseks blokaadiks soovitatakse kasutada annustamisvahemiku alampiiri lähedasi annuseid, aga lumbaalseks või kaudaalseks epiduraalblokaadiks on soovitatav kasutada ülempiiri lähedasi annuseid. b Soovitatav lumbaalseks epiduraalblokaadiks. Torakaalseks epiduraalanalgeesiaks on hea tava boolusannust vähendada Ropivakaiini kasutamist enneaegsetel lastel ei ole dokumenteeritud.

Tabel 3 Perifeerse närvi blokaad: väikelapsed ja lapsed vanuses 1…12 aastat ÄGEDA VALU RAVI (peri- ja postoperatiivne) Perifeerse närviblokaadi üksiksüsted Nt ilioingvinaalse närvi blokaad, 2,0 0,5…0,75 1,0…1,5 brahiaalpõimiku blokaad, fascia iliaca kompartmendi blokaad Mitu blokaadi 2,0 0,5…1,5 1,0…3,0 Perifeerse närviblokaadi püsiinfusioon 1…12-aastastel lastel Infusioon kuni 72 tundi 2,0 0,1…0,3 ml/kg/h 0,2…0,6 mg/kg/h Tabelis toodud annust tuleb võtta kui suunist lastel kasutamisel. Esineb individuaalseid erinevusi. Suure kehakaaluga lastel on sageli vaja annust astmeliselt vähendada ning tuleb lähtuda ideaalsest kehakaalust. Lisateabe saamiseks spetsiifiliste blokaaditehnikaid mõjutavate tegurite kohta tuleb vaadata käsiraamatuid ja lähtuda patsiendi individuaalsetest vajadustest.

Perifeerse närvi blokaadi (nt ilioingvinaalse närvi blokaad, brahiaalpõimiku blokaad, fascia iliaca kompartmendi blokaad) üksiksüsted ei tohi ületada 2,5…3,0 mg/kg kohta.

Vastsündinute ja laste soovituslikud ropivakaiini perifeerse blokaadi annused on juhendumiseks ilma ühegi raskema haiguseta laste puhul. Raskelt haigete laste puhul on soovitatav kasutada väiksemaid annuseid ja neid hoolikalt jälgida. Manustamisviis Intravaskulaarse süstimise vältimiseks on soovitatav hoolikas aspireerimine enne süsti ja selle ajal. Süste ajal tuleb hoolikalt jälgida patsiendi elulisi funktsioone. Toksiliste sümptomite ilmnemisel tuleb infusioon kohe peatada.

Ropivakaiini 2 mg/ml ühekordne kaudaalne epiduraalne süste tekitab enamikul patsientidest allpool T12 piisava postoperatiivse analgeesia, kui kasutatakse annust 2 mg/kg lahuse 1 ml/kg kohta. Kaudaalse epiduraalse süste mahtu võib erinevate vajalike tundenärvilõpmete blokaadi saavutamiseks kohandada vastavalt käsiraamatutes antule. Üle 4-aastastel lastel on uuritud ropivakaiini annuseid kuni 3 mg/kg kontsentratsioonis 3 mg/ml. Samas, seda kontsentratsiooni on seostatud motoorse blokaadi suurenenud esinemissagedusega.

Sõltumata manustamisteest on soovitatav on välja arvutatud anesteetikumi annuse fraktsioneerimine.

Kui soovitatav on kasutada ropivakaiini süstet, siis selleks saab kasutada Ropivacaine Kabi süstelahust.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus ropivakaiini, teiste amiidi tüüpi lokaalanesteetikumide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

• Arvesse tuleb võtta epiduraalanesteesiaga seotud üldisi vastunäidustustusi sõltumata kasutatavast lokaalsest anesteesiast.
• Intravenoosne regionaalanesteesia.
• Paratservikaalne anesteesia sünnitusabis.
• Hüpovoleemia.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Regionaalanesteesia protseduurid peavad olema alati läbi viidud hästi varustatud seadmetega ruumis ja komplekteeritud personaliga. Käepärast peavad olema patsiendi jälgimiseks ja elustamiseks vajalikud seadmed ja ravimid. Patsiendid, kellele tehakse suurte närvitüvede blokaadi, peavad olema optimaalses seisundis ning enne blokaadi peab olema loodud veenitee.

Vastutav arst peab kasutama kõiki ettevaatusabinõusid, et vältida intravaskulaarset manustamist (vt lõik 4.2) ning olema saanud vastava koolituse ja teadma kõrvaltoimete, süsteemsete mürgistusnähtude ja teiste tüsistuste diagnoosimist ning ravi põhimõtteid (vt lõigud 4.8 ja 4.9), näiteks võib ekslik subarahnoidne süste tekitada tugeva spinaalblokaadi, mille tagajärjel tekib apnoe ja hüpotensioon. Krambid on kõige sagedamini esinenud pärast brahiaalpõimiku blokaadi ja epiduraalblokaadi. See tekib tõenäoliselt kas pärast ekslikku intravaskulaarset süstet või kiire imendumise tõttu süstekohast.

Ettevaatus on vajalik vältimaks süsteid põletikulistesse piirkondadesse.

Kardiovaskulaarsed toimed Epiduraal- ja intratekaalne anesteesia võivad põhjustada hüpotensiooni ja bradükardiat. Hüpotensioon tuleb korrigeerida kohe, manustades intravenoosselt vasopressorit ja tagades piisava vaskulaarse täitmise. Patsiendid, kes saavad ravi III klassi antiarütmikumidega (nt amiodaroon), peavad olema hoolika järelevalve all ning tuleb kaaluda EKG monitooringut, kuna toimed südamele võivad olla aditiivsed (vt lõik 4.5). Harva on ropivakaiini kasutamisel epiduraalanesteesias või perifeerse närvisüsteemi blokaadil esinenud südameseiskust, eriti eksliku intravaskulaarse manustamise järgselt eakatele ning kaasuva südamehaigusega patsientidele. Mõningatel juhtudel on elustamine olnud raske. Südameseiskuse tekkimisel on võimalikult edukama tulemuse saavutamiseks vajalik pikaajaline elustamine.

Pea ja kaela piirkonna blokaad Teatud lokaalanesteetilised protseduurid, nagu süsted pea ja kaela piirkonda, võivad olla seotud tõsiste kõrvaltoimete sagedama esinemisega, sõltumata sellest, millist lokaalanesteetikumi kasutati.

Suure perifeerse närvi blokaadid Suure perifeerse närvi blokaadid võivad tähendada lokaalanesteetikumi suure annuse manustamist suure verevarustusega piirkondadesse, tihti suurte veresoonte lähedale, kus on suurenenud risk intravaskulaarseks süsteks ja/või kiireks süsteemseks imendumiseks, mis võib põhjustada plasmakontsentratsiooni tõusu.

Ülitundlikkus Arvestada tuleb võimaliku ristuva ülitundlikkusega teiste amiidi tüüpi lokaalanesteetikumide suhtes (vt lõik 4.3).

Hüpovoleemia Mis tahes põhjusel tekkinud hüpovoleemiaga patsientidel võib tekkida äkiline ja raske hüpotensioon epiduraalanesteesia ajal, sõltumata sellest, millist lokaalanesteetikumi kasutati (vt lõik 4.3). Halvas üldseisundis patsiendid Halva üldseisundiga patsiendid, kas siis vanuse tõttu või teiste komplitseerivate tegurite esinemisel, nagu osaline või täielik südameblokaad, kaugelearenenud maksahaigus või rasked neerufunktsiooni

häired, vajavad erilist tähelepanu, kuid regionaalanesteesia kasutamine on nendel patsientidel sageli näidustatud.

Maksa- ja neerukahjustusega patsiendid Ropivakaiin metaboliseerub maksas ja seda peab seetõttu kasutama raske maksahaigusega patsientidel ettevaatusega; vähenenud eliminatsiooni tõttu võib olla vajalik korduvannuste vähendamine.

Üksikannuse manustamisel või lühiajalise ravi korral ei ole halvenenud neerufunktsiooniga patsientidel annuse kohandamine tavaliselt vajalik. Kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel on sageli täheldatud atsidoosi ja plasmavalkude kontsentratsiooni vähenemist, mis võib suurendada süsteemse toksilisuse riski.

Äge porfüüria Ropivacaine Kabi infusioonilahus võib olla porfürinogeenne ja seda tohib määrata ägeda porfüüriaga patsientidele ainult siis, kui ohutumat alternatiivi ei ole saadaval. Ohustatud patsientide puhul on vajalik rakendada vastavaid ettevaatusabinõusid, mis on käsiraamatute ja/või vastava eriala spetsialistide nõuannetega kooskõlas.

Kondrolüüs Postoperatiivselt liigesesisest lokaalanesteetikumi, sh ropivakaiini püsiinfusiooni saavatel patsientidel on turuletulekujärgselt teatatud kondrolüüsist. Enamikul teatatud juhtudest tekkis kondrolüüs õlaliigeses. Liigesesisene püsiinfusioon ei ole ropivakaiini heaks kiidetud näidustus. Liigesesisest püsiinfusiooni Ropivacaine Kabiga tuleb vältida, kuna efektiivsus ja ohutus ei ole tõestatud.

Teadaoleva toimega abiained Ravim sisaldab 3,4 mg naatriumi ühes milliliitris, mis on võrdne 0,17%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest soovitatud ööpäevasest kogusest täiskasvanul, s.o 2 g.

Pikaajaline manustamine Ropivakaiini pikaajalist kasutamist tuleb vältida patsientidel, kes saavad ravi tugevate CYP1A2 inhibiitoritega, nagu fluvoksamiin ja enoksatsiin (vt lõik 4.5).

Lapsed Vastsündinud võivad ainevahetusradade ebaküpsuse tõttu vajada erilist tähelepanu. Vastsündinute kliinilistes uuringutes täheldatud ropivakaiini plasmakontsentratsiooni suured erinevused näitavad, et selles vanusegrupis võib süsteemse toksilisuse risk olla suurem, eriti pideva epiduraalse infusiooni ajal. Vastsündinutele soovitatavad annused tulenevad piiratud kliiniliste kogemuste andmetest. Kui ropivakaiini kasutatakse selles patsientide vanusegrupis, on vajalik pidev võimaliku süsteemse toksilisuse (nt KNS toksilisuse ilmingud, EKG, SpO ) ja paikse neurotoksilisuse (nt pikaajaline taastumine) tekke jälgimine, mida peab aeglase eliminatsiooni tõttu vastsündinutel jätkama ka pärast infusiooni lõppu.

• Ropivakaiini 2 mg/ml ohutus ja efektiivsus kasutamisel regionaalanesteesiaks 12-aastastel ja noorematel lastel ei ole tõestatud.
• Ropivakaiini 2 mg/ml ohutus ja efektiivsus kasutamisel perifeerse närvi blokaadiks alla 1- aastastel lastel ei ole tõestatud.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Ropivacaine Kabit tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes saavad samaaegselt teisi lokaalanesteetikume või ravimeid, mis on struktuurilt sarnased amiidi-tüüpi lokaalanesteetikumidega, nt teatud antiarütmikumid, nagu lidokaiin ja meksiletiin, kuna nende ravimite süsteemsed toksilised toimed on aditiivsed. Ropivacaine Kabi samaaegsel kasutamisel koos üldanesteetikumidega või opioididega võivad need vastastikku (kõrval)toimeid võimendada. Kuigi spetsiifilisi koostoimeuuringuid ropivakaiini ja III klassi antiarütmikumidega (nt amiodaroon) ei ole läbi viidud, peab siiski olema ettevaatlik (vt ka lõik 4.4).

Peamise metaboliidi, 3-hüdroksüropivakaiini tekkes osaleb tsütokroom P450 (CYP) 1A2.

Ropivakaiini manustamisel koos selektiivse ja tugevatoimelise CYP1A2 inhibiitori fluvoksamiiniga vähenes ropivakaiini plasmakliirens in vivo 77%. Patsientidel, kes saavad samaaegselt Ropivacaine Kabi pikaajalise raviga ka tugevaid CYP1A2 inhibiitoriteid (nagu fluvoksamiin ja enoksatsiin), võib seega esineda koostoimeid Ropivacaine Kabiga. Ropivakaiini pikaajalist kasutamist tuleb vältida patsientidel, kes saavad samaaegselt ravi tugevate CYP1A2 inhibiitoritega (vt ka lõik 4.4).

Ropivakaiini plasmakliirens vähenes in vivo 15%, kui seda manustati samaaegselt ketokonasooliga, mis on selektiivne ja tugev CYP3A4 inhibiitor. Siiski ei ole selle isoensüümi inhibeerimisel tõenäoliselt kliinilist tähtsust.

In vitro on ropivakaiin konkureeriv CYP2D6 inhibiitor, kuid ilmselt ei inhibeeri seda isoensüümi kliiniliselt saavutatud plasmakontsentratsioonidel.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Puuduvad adekvaatsed andmed ropivakaiini kasutamise kohta raseduse ajal, välja arvatud epiduraalne kasutamine sünnitusabis. Kuid ropivakaiin läbib platsentaarbarjääri (vt lõik 5.2) ja võib vähendada loote südame löögisagedust, põhjustades loote bradükardiat. Seetõttu on soovitatav loote südame löögisagedust hoolikalt jälgida. Loomkatsed ei näita otsest ega kaudset kahjulikku toimet tiinusele, embrüo/loote arengule, poegimisele ega postnataalsele arengule (vt lõik 5.3).

Imetamine Puuduvad andmed ropivakaiini eritumise kohta rinnapiima.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Uuringuid toime kohta autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole läbi viidud. Sõltuvalt annusest võivad lokaalanesteetikumid mõjutada kergelt vaimset seisundit ja koordinatsiooni, isegi kui puudub väljendunud toksiline toime kesknärvisüsteemile, ning võivad põhjustada ajutisi liikumis- ja reaktsioonihäireid.

4.8 Kõrvaltoimed

Üldine teave Ropivacaine Kabi kõrvaltoimete profiil on sarnane teiste pikatoimeliste amiidi tüüpi lokaalanesteetikumide kõrvaltoimetega. Kõrvaltoimeid tuleb eristada närviblokaadi tagajärjel tekkivatest füsioloogilistest toimetest, nagu vererõhu langus ja bradükardia spinaal/epiduraalblokaadi ajal, ning nõelatorke tagajärgedest (nt spinaalhematoom, postduraalne punktsioonipeavalu, meningiit ja epiduraalabstsess). Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed, iiveldus ja hüpotensioon, esinevad anesteesia- ja operatsiooniaegselt üldjuhul väga sageli ning seetõttu on raske eristada, millal on need põhjustatud kliinilisest olukorrast, toimeainest või blokaadist.

Patsientide protsent, kellel võib oodata kõrvaltoimeid, on sõltuvalt Ropivacaine Kabi manustamisteest erinev. Ropivakaiini süsteemsed ja paiksed kõrvaltoimed ilmnevad tavaliselt üleannustamise, kiire imendumise või kogemata intravaskulaarsel teel süstimise tõttu.

Tabel 4 Kõrvaltoimete tabel Tabelis 4 esitatud esinemissagedused on järgmised: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi klass Esinemissagedus Kõrvaltoime

Immuunsüsteemi häired Harv Allergiline reaktsioon (anafülaktilised Psühhiaatrilised häired Aeg-ajalt Ärevus Närvisüsteemi häired Sage Paresteesia, pearinglus, peavalu Südame häired Sage Bradükardia, tahhükardia Vaskulaarsed häired Väga sage Hüpotensioona Respiratoorsed, rindkere ja Aeg-ajalt Düspnoe mediastiinumi häired Seedetrakti häired Väga sage Iiveldus Lihaste, luustiku ja sidekoe Sage Seljavalu kahjustused Neerude ja kuseteede häired Sage Uriinipeetus Üldised häired ja Sage Kehatemperatuuri tõus, jäikus, külmavärinad manustamiskoha reaktsioonid Aeg-ajalt Hüpotermia a Lastel esineb hüpotensiooni harvem (> 1/100 kuni < 1/10). b Lastel esineb oksendamist sagedamini (> 1/10). * Need sümptomid ilmnevad tavaliselt kogemata intravaskulaarselt süstimisel, üleannustamisel või kiire imendumise tõttu (vt lõik 4.9). Valitud kõrvaltoimete kirjeldus

Neuroloogilised komplikatsioonid Regionaalanesteesiaga, sõltumata kasutatavast lokaalanesteetikumist, on seostatud neuropaatia ja spinaalkanali düsfunktsioone (nt eesmise spinaalarteri sündroom, arahnoidiit, cauda equina), mis harvadel juhtudel võivad jätta püsivaid tagajärgi.

Pärast epiduraalset manustamist võib lokaalanesteetikumide kraniaalne levik, eeskätt rasedatel naistel, mõnikord põhjustada Horneri sündroomi, millele on iseloomulikud mioos, ptoos ja anhidroos. Seisund laheneb spontaanselt ravi lõpetamisel.

Täielik spinaalblokaad Kui epiduraalannus manustatakse ekslikult intratekaalselt, võib tekkida täielik spinaalblokaad.

Äge süsteemne toksilisus Süsteemsed toksilised reaktsioonid avalduvad peamiselt kesknärvisüsteemis (KNS) ja südame- veresoonkonnas. Need reaktsioonid on põhjustatud lokaalanesteetikumi kõrgest kontsentratsioonist veres, mis võib tekkida kas (kogemata) süstimisest veresoonde, üleannustamisest või erandlikult kiirest imendumisest veresoontega hästi varustatud piirkonnas (vt ka lõik 4.4). KNS reaktsioonid on sarnased kõikidel amiiditüüpi lokaalanesteetikumidel, samal ajal kui südame reaktsioonid sõltuvad rohkem nii kasutatava ravimi kogusest kui omadustest. Kesknärvisüsteemi toksilisus Kesknärvisüsteemi toksilisus on järk-järgult tugevnevate nähtudega astmeline reaktsioon. Esimesed nähud on tavaliselt nägemis- või kuulmishäired, suuümbruse tundehäired, pearinglus, joobnud tunne,

surin ja paresteesia. Düsartria, lihasjäikus ja lihastõmblused on tõsisemad häired ja võivad eelneda generaliseerunud krampidele. Neid sümptomeid ei tohi ekslikult pidada neurootiliseks käitumiseks. Sellisele seisundile võivad järgneda teadvusekadu ja grand mal krambid, mis võivad kesta mõnest sekundist mitme minutini. Lihasaktiivsuse suurenemise tõttu järgneb krampidele kiiresti hüpoksia ja hüperkapnia koos hingamisfunktsiooni häiretega. Rasketel juhtudel võib tekkida isegi apnoe. Respiratoorne ja metaboolne atsidoos süvendavad ja pikendavad lokaalanesteetikumide toksilist toimet.

Patsient taastub pärast lokaalanesteetikumi ümberjaotumist kesknärvisüsteemis ning sellele järgnevat metabolismi ja eritumist. Patsiendi seisundi paranemine võib olla kiire ka vaatamata suurte annuste süstimisele.

Kardiovaskulaarsüsteemi toksilisus Kardiovaskulaarne toksilisus viitab raskemale seisundile. Lokaalanesteetikumide süsteemse kontsentratsiooni suur tõus võib põhjustada hüpotensiooni, bradükardiat, arütmiat ja isegi südameseiskust. Vabatahtlikel pärssis ropivakaiini intravenoosne infusioon südame juhte- ja kontraktiilsusfunktsioone.

Kardiovaskulaarsele toksilisusele eelnevad tavaliselt kesknärvisüsteemi toksilised nähud, välja arvatud juhul, kui patsient saab samaaegselt üldanesteetikumi või on sügavas sedatsioonis, nt bensodiasepiinide või barbituraatidega.

Lapsed Kõrvaltoimete esinemissagedus, tüüp ja raskus on lastel eeldatavasti sama mis täiskasvanutel, erandiks on hüpotensioon, mida esineb lastel vähem (> 1/100 kuni < 1/10), ja oksendamine, mida esineb lastel rohkem (> 1/10). Lastel võib lokaalanesteetikumi toksilisuse varaseid nähte olla raske märgata, kuna nad ei suuda neid verbaalselt väljendada (vt ka lõik 4.4).

Ägeda süsteemse toksilisuse ravi Vt lõik 4.9.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Lokaalanesteetikumide kogemata veresoonde süstimisel võivad tekkida kiired (sekundite või mõne minutiga) süsteemsed toksilised reaktsioonid. Üleannustamise puhul ei pruugi maksimaalne plasmakontsentratsioon, sõltuvalt süstekohast, saabuda 1…2 tunni jooksul ning süsteemne toksilisus võib seetõttu avalduda hiljem (vt lõik 4.8).

Ravi Ägeda süsteemse toksilisuse tunnuste ilmnemisel tuleb lokaalanesteetikumi infusioon viivitamatult lõpetada. Kesknärvisüsteemi sümptomite (krambid, KNS depressioon) ilmnemisel tuleb kohe kasutada sobivaid meetmeid hingamisteede avatuse säilitamiseks/respiratoorse süsteemi toetamiseks ja manustada krambivastast ravi.

Vereringeseiskuse korral tuleb kohe alustada kardiopulmonaarset elustamist. Elulise tähtsusega on optimaalne oksügenisatsioon ja ventilatsioon ning vereringe toetus koos atsidoosi korrigeerimisega.

Kardiovaskulaarse funktsiooni languse (hüpotensioon, bradükardia) ilmnemisel tuleb kaaluda intravenoossete vedelike, vasopressorite ja/või inotroopsete ravimite manustamist. Lastele manustatavad annused peavad vastama vanusele ja kehakaalule.

Südameseiskuse puhul võib eduka tulemuse saamiseks olla vajalik pikaajaline elustamine.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: lokaalanesteetikumid, amiidid, ATC-kood: N01BB09

Ropivakaiin on pika toimeajaga amiidi tüüpi lokaalanesteetikum, millel on nii anesteetiline kui ka analgeetiline toime. Suurtes annustes tekitab ropivakaiin kirurgilist anesteesiat, väiksemates annustes aga tundenärvide blokaadi koos piirdunud ja mitteprogresseeruva motoorse blokaadiga.

Mehhanismiks on närvikiudude membraanide naatriumioonidele läbilaskvuse pöörduv vähendamine. Selle tulemusena väheneb depolarisatsiooni kiirus ning suureneb erutuslävi, mille tagajärjel tekib närviimpulsside lokaalne blokaad.

Ropivakaiini kõige iseloomulikum omadus on pikk toime kestus. Lokaalanesteetikumi toime avaldumise kiirus ning kestus sõltuvad manustamiskohast ning annusest, kuid seda ei mõjuta vasokonstriktori juuresolek (nt adrenaliin (epinefriin)). Üksikasjalikku teavet Ropivacaine Kabi toime avaldumise ja kestuse kohta vt lõik 4.2 (tabel 1).

Terved vabatahtlikud talusid väikestes annustes ropivakaiini intravenoosse infusioonina hästi ja maksimaalse talutava annuse manustamisel ilmnesid oodatavad KNS häired. Kliinilised kogemused antud toimeainega viitavad heale ohutusprofiilile, juhul kui ravimit manustatakse soovitatavates annustes.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja jaotumine Ropivakaiinil on kiraalne tuum ning see esineb puhta S-(-)-enantiomeerina. See on hea lipiidlahustuvusega. Kõik metaboliidid omavad lokaalanesteetilist toimet, kuid on märkimisväärselt väiksema toimetugevusega ning lühema toimeajaga kui ropivakaiin.

Puuduvad tõendid ropivakaiini in vivo ratsemiseerumise kohta. Ropivakaiini plasmakontsentratsioon sõltub annusest, manustamisteest ning süstekoha vaskularisatsioonist. Ropivakaiinil on lineaarne farmakokineetika ning C on annusega proportsionaalne. Ropivakaiini imendumine epiduraalruumist on täielik ja kahefaasiline, poolväärtusaegadega täiskasvanutel vastavalt 14 minutit ja 4 tundi. Ropivakaiini eritumise kiirust määravaks teguriks on aeglane imendumine, mis selgitab pikemat poolväärtusaega ravimi manustamisel epiduraalruumi võrreldes veenisisese manustamisega. Ropivakaiini imendumine kaudaalsest epiduraalruumist on kahefaasiline ka lastel.

Pärast intravenoosset manustamist on ropivakaiini keskmine plasma kogukliirens 440 ml/min, renaalne kliirens 1 ml/min, jaotusruumala tasakaaluseisundis 47 liitrit ja terminaalne poolväärtusaeg 1,8 h. Ropivakaiini maksaekstraktsiooni suhe on keskmine, ligikaudu 0,4. See seondub plasmas peamiselt alfa1-happe glükoproteiiniga ning seondumata fraktsiooni hulk on ligikaudu 6%.

Pideva epiduraal- ja interskaleenilise infusiooni käigus on täheldatud kogu plasmakontsentratsiooni suurenemist, mis on seotud postoperatiivse alfa1-happe glükoproteiini taseme tõusuga.

Muutused seondumata, st farmakoloogiliselt aktiivses kontsentratsioonis on olnud väiksemad kui kogu plasmakontsentratsioonis.

Ropivakaiini maksaekstraktsiooni suhe on keskmine või väike, seetõttu sõltub eritumiskiirus seondumata plasmakontsentratsioonist. Postoperatiivne AAG sisalduse suurenemine vähendab seondumata fraktsiooni suurenenud valguga seonduvuse tulemusel, mis vähendab üldkliirensit ja põhjustab plasma üldkontsentratsioonide suurenemist, nagu on näidatud laste ja täiskasvanute uuringutes. Ropivakaiini seondumata fraktsiooni kliirens püsib muutumatuna, mida näitab seondumata kontsentratsioonide stabiilsus postoperatiivse infusiooni kestel. Just seondumata plasmakontsentratsioon on seotud süsteemsete farmakodünaamiliste toimete ja toksilisusega.

Ropivakaiin läbib kergesti platsentaarbarjääri, mistõttu tekib kiiresti seondumata ravimi kontsentratsioonide tasakaal. Plasma proteiinide seondumise tase on lootel väiksem kui emal, mistõttu on lootel plasma kogukontsentratsioon madalam.

Biotransformatsioon ja eritumine Ropivakaiin metaboliseeritakse suurel määral, peamiselt aromaatse hüdroksüülimise teel. Pärast intravenoosset manustamist eritub 86% koguannusest uriiniga ning vaid ligikaudu 1% eritub muutumatul kujul. Peamine metaboliit on 3-hüdroksüropivakaiin, millest ligikaudu 37% eritub uriiniga, peamiselt konjugaatidena. Uriiniga erituvast moodustavad 1…3% 4-hüdroksüropivakaiin, N- dealküülitud metaboliit (PPX) ja 4-hüdroksüdealküülitud metaboliit. Konjugeeritud ja mittekonjugeeritud 3-hüdroksüropivakaiini on plasmas vaid kergelt määratavas kontsentratsioonis.

Sarnast metaboliitide mustrit on täheldatud üle ühe aasta vanustel lastel võrreldes täiskasvanutega.

Neerufunktsiooni kahjustus ei mõjuta või mõjutab ebaoluliselt ropivakaiini farmakokineetikat. PPX renaalne kliirens on oluliselt korrelatsioonis kreatiniini kliirensiga. Täieliku ekspositsiooni (AUC) korrelatsiooni puudumine kreatiniini kliirensiga viitab, et PPX kogukliirens hõlmab lisaks renaalsele eritumisele ka mitterenaalset kliirensit. Mõnedel neerufunktsiooni häirega patsientidel võib PPX ekspositsioon olla suurem väikese mitterenaalse kliirensi tõttu. Lühiajalises ravis on kliinilised tagajärjed ebaolulised, sest võrreldes ropivakaiiniga on PPX kesknärvisüsteemi toksilisus väiksem. Lõppstaadiumi neeruhaigusega patsiente, kes saavad dialüüsravi, ei ole uuritud.

Lapsed Ropivakaiini farmakokineetikat kirjeldati ühendpopulatsiooni FK analüüsi andmete põhjal 192 lapsel vanuses 0…12 aastat. Seondumata ropivakaiini ja PPX kliirens ning seondumata ropivakaiini jaotusruumala olenevad nii kehakaalust kui ka vanusest kuni maksafunktsiooni küpsuseni, sõltudes edaspidi peamiselt kehakaalust. Seondumata ropivakaiini kliirens saavutab küpsusastme 3-aastaselt, sellest PPX 1-aastaselt ja seondumata ropivakaiini jaotusruumala 2-aastaselt. Seondumata PPX jaotusruumala sõltub ainult kehakaalust. Kuna PPX poolväärtusaeg on pikem ja kliirens aeglasem, võib see epiduraalinfusiooni ajal kumuleeruda.

Seondumata ropivakaiini kliirens (Cl ) on alates 6. elukuust samas vahemikus kui täiskasvanutel. Tabelis 5 on toodud sellised ropivakaiini kogukliirensi (CL) näitajad, mis ei ole mõjutatud AAG postoperatiivsest suurenemisest.

Tabel 5 Arvestuslikud farmakokineetilised parameetrid laste FK koondanalüüsis Vanuserühm Kehakaala Club Vuc Cld t e t f kg (l/h/kg) (l/kg) (l/h/kg) (h) (h) Vastsündinu 3,27 2,40 21,86 0,096 6,3 43,3 1 kuu 4,29 3,60 25,94 0,143 5,0 25,7 6 kuud 7,85 8,03 41,71 0,320 3,6 14,5 1 aasta 10,15 11,32 52,60 0,451 3,2 13,6 4 aastat 16,69 15,91 65,24 0,633 2,8 15,1 10 aastat 32,19 13,94 65,57 0,555 3,3 17,8 a Kehakaalu mediaan vastavale vanusele WHO andmebaasist. b Seondumata ropivakaiini kliirens. c Seondumata ropivakaiini jaotusruumala. d Ropivakaiini kogukliirens. e Ropivakaiini terminaalne poolväärtusaeg. f PPX terminaalne poolväärtusaeg. Pärast ühekordset kaudaalset blokaadi kaldub seondumata ropivakaiini simuleeritud keskmine maksimaalne plasmakontsentratsioon (Cu ) olema suurem vastsündinutel ning aeg Cu (t ) tekkeni vähenes vanuse suurenedes (tabel 6). Seondumata ropivakaiini simuleeritud keskmine plasmakontsentratsioon oli soovitatud annusevahemikes pideva epiduraalse infusiooni 72 tunni lõpuks samuti suurem vastsündinutel kui imikutel ja lastel. Vt ka lõik 4.4. Tabel 6 Seondumata Cu simuleeritud keskmine ja täheldatud vahemik pärast ühekordset kaudaalset blokaadi Vanuserühm Annus Cu a t b Cu c (mg/kg) (mg/l) (h) (mg/l) 0…1 kuud 2,00 0,0582 2,00 0,05…0,08 (n = 5) 1…6 kuud 2,00 0,0375 1,50 0,02…0,09 (n = 18) 6…12 kuud 2,00 0,0283 1,00 0,01…0,05 (n = 9) 1…10 aastat 2,00 0,0221 0,50 0,01…0,05 (n = 60) a Seondumata maksimaalne plasmakontsentratsioon. b Aeg seondumata maksimaalse plasmakontsentratsiooni tekkimiseni. c Täheldatud ja annusele kohandatud seondumata maksimaalne plasmakontsentratsioon. 6. elukuul on murdepunkt pideva epiduraalse infusiooni soovitatud annuse määra muutmiseks, kui seondumata ropivakaiini kliirens saavutab 34% ja seondumata PPX 71% täielikust küpsusastmest. Maksafunktsiooni ebaküpsuse tõttu on süsteemne ekspositsioon vanemate lastega võrreldes suurem vastsündinutel ja teatud määral suurem 1…6 kuu vanustel imikutel. Siiski saab seda alla 6 kuu vanustel imikutel osaliselt kompenseerida, manustades püsiinfusiooniga soovitatud annusest 50% väiksema annuse. Seondumata ropivakaiini ja PPX plasmakontsentratsioonide summa simulatsioonid, mis põhinevad FK parameetritel ja nende variaablusel analüüsipopulatsioonis, viitavad sellele, et süsteemse toksilisuse läve prognoositava 90% usaldusintervalli ülemise piiri saavutamiseks tuleb ühekordse kaudaalse blokaadi soovitatud annust suurendada 2,7 korda kõige nooremas vanusegrupis ja 7,4 korda 1…10- aastaste grupis. Pideva epiduraalse infusiooni vastavad kordajad on 1,8 ja 3,8. Seondumata ropivakaiini ja PPX plasmakontsentratsioonide summa simulatsioonid, mis põhinevad FK parameetritel ja nende variaablusel analüüsipopulatsioonis, viitavad sellele, et 1…12-aastastel väikelastel ja lastel, kellele manustati ühekordne annus 3 mg/kg perifeerse (ilioingvinaalse) närviblokaadi tegemiseks, on 0,8 h pärast saabuva seondumata maksimaalse kontsentratsiooni mediaan 0,0347 mg/l, mis moodustab ühe kümnendiku toksilisuse läviväärtusest (0,34 mg/l). Maksimaalse seondumata plasmakontsentratsiooni ülemine 90% usalduspiir on 0,074 mg/l, mis moodustab ühe viiendiku toksilisuse läviväärtusest. Samamoodi, 3 mg/kg ühekordse perifeerse närviblokaadi järgse pideva perifeerse blokaadi (0,6 mg ropivakaiini/kg 72 h jooksul) korral on seondumata maksimaalse kontsentratsiooni mediaan 0,053 mg/l. Maksimaalse seondumata

plasmakontsentratsiooni ülemine 90% usalduspiir on 0,088 mg/l, mis moodustab toksilisuse läviväärtusest ühe neljandiku.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, üksikannuse- ja korduvtoksilisuse, reproduktsioonitoksilisuse, mutageense potentsiaali ja paikse toksilisuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele peale nende, mis on oodatavad vastavalt ropivakaiini suurte annuste farmakodünaamilisele toimele (nt KNS nähud, sh krambid, ja kardiotoksilisus).

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkloriid Vesinikkloriidhape (pH reguleerimiseks) Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Kokkusobivust ei ole uuritud teiste lahustega kui need, mis on loetletud lõigus 6.6. Aluselistes lahustes võib tekkida sade, sest ropivakaiin on halvasti lahustuv pH väärtustel > 6,0.

6.3 Kõlblikkusaeg

Kõlblikkusaeg enne avamist: 2 aastat.

Kõlblikkusaeg pärast avamist: kasutada otsekohe.

Segatud lahuse kõlblikkusaeg: vt lõik 6.6.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 ºC. Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi segamist vt lõik 6.6.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

100 ml läbipaistev polüolefiinist kott. 200 ml läbipaistev polüolefiinist kott.

Pakendi suurused: 1 kott fooliumist kattekotis. 5 kotti fooliumist kattekotis. 10 kotti fooliumist kattekotis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Käsitsemine Ropivacaine Kabi ravimpreparaadid on ette nähtud ainult ühekordseks kasutamiseks. Kogu kasutamata lahus tuleb hävitada.

Ravimpreparaati tuleb enne kasutamist visuaalselt kontrollida. Lahust tohib kasutada ainult siis, kui see on selge, praktiliselt ei sisalda osakesi ja mahuti on rikkumata.

Kasutamata mahutit ei tohi korduvalt autoklaavida. Fooliumist ümbriskotti mähitud kott tuleb valida siis, kui vajalik on steriilne välispind.

Ropivakaiini infusioonilahus plastkotis on keemiliselt ja füüsikaliselt kokkusobiv järgmiste ravimitega.

Lisatav lahus Kontsentratsioon* Fentanüültsitraat 1,0…10,0 µg/ml Sufentanüültsitraat 0,4…4,0 µg/ml Morfiinsulfaat 20,0…100,0 µg/ml Klonidiinvesinikkloriid 5,0…50 µg/ml * Tabelis esitatud kontsentratsioonivahemikud on kliinilises praktikas kasutatavatest laiemad. Ropivacaine Kabi /sufentanüültsitraadi, Ropivacaine Kabi/morfiinsulfaadi ja Ropivacaine Kabi/klonidiinvesinikkloriidi epiduraalinfusioone ei ole kliinilistes uuringutes hinnatud.

Segatud lahuste keemiline ja füüsikaline stabiilsus püsib 30 päeva temperatuuril 20…30 ºC. Mikrobioloogilise saastatuse vältimiseks tuleb segud kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja -tingimuste eest kasutaja. Ravimit võib säilitada kuni 24 tundi temperatuuril 2 °C kuni 8 °C.

Hävitamine Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Fresenius Kabi Polska Sp. z o.o. Al. Jerozolimskie 134 02-305 Warszawa Poola

8. MÜÜGILOA NUMBER

1050221

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 05.01.2022 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 15.09.2026

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

September 2026