Onelar – infoleht ja ravimi omaduste kokkuvõte

Artikli sisukord

Näidustus: Depressioon. Diabeetiline perifeerne neuropaatiline valu. Generaliseerunud ärevushäire. Duloksetiin on näidustatud täiskasvanutele.

Pakendi infoleht: teave patsiendile

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Onelar ja milleks seda kasutatakse

Onelar sisaldab toimeainena duloksetiini. Onelar tõstab serotoniini ja noradrenaliini tasemeid närvissüsteemis.

Onelariga ravitakse täiskasvanutel:

depressiooni;
generaliseerunud ärevushäiret (krooniline ärevus või närvilisus);
diabeetilist neuropaatilist valu (kirjeldatakse tihti põletavana, torkavana, nõelavana, valulikuna või elektrilöögi sarnasena. Kahjustatud piirkonnas võib esineda tundlikkuse häireid. Puudutus, soojus, jahe või surve võivad põhjustada valu).

Onelari toime hakkab enamusel depressiooni ja ärevusega inimestel avalduma 2 nädala jooksul pärast ravi alustamist, kuid võib kuluda 2...4 nädalat, enne kui te hakkate end paremini tundma. Teavitage arsti, kui te selle aja möödudes ei tunne end paremini. Teie arst võib depressiooni või ärevuse kordumise vältimiseks jätkata teie ravi Onelariga, kui te ennast juba paremini tunnete. Diabeetilise neuropaatilise valugapatsientidel võib kuluda mitu nädalat, enne kui nad hakkavad end paremini tundma. Kui te pärast 2 kuud ei tunne end paremini, pidage nõu oma arstiga.

2. Mida on vaja teada enne Onelari võtmist

Onelari ei tohi võtta

kui olete duloksetiini või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.
kui te põete maksahaigust.
kui te põete rasket neeruhaigust.
kui te kasutate või olete viimase 14 päeva jooksul kasutanud teist depressioonivastast ravimit, mida nimetatakse monoamiini oksüdaasi inhibiitoriks (MAOI) (vt „Muud ravimid ja Onelar”).
kui te kasutate fluvoksamiini, mida tavaliselt kasutatakse depressiooni raviks, tsiprofloksatsiini või enoksatsiini, mida kasutatakse teatud põletike raviks.
kui te võtate teisi duloksetiini sisaldavad ravimeid (vt „Muud ravimid ja Onelar”).

Kui teil on kõrge vererõhk või südamehaigus, rääkige sellest oma arstiga. Teie arst ütleb teile, kas tohite Onelari võtta või mitte.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Järgnevalt on toodud põhjused, miks Onelar ei pruugi teile sobida. Rääkige enne Onelari võtmist oma arstiga:

kui te võtate teisi ravimeid depressiooni raviks (vt lõik „Muud ravimid ja Onelar“);
kui te võtate taimset ravimit naistepuna ürti (Hypericum perforatum);
kui teil on neeruhaigus;
kui teil on varem olnud krambihooge (tõmblusi);
kui teil on varem olnud maniat;
kui teil on bipolaarne häire;
kui teil on silmahaigus, näiteks teatud tüüpi glaukoom (silmasisese rõhu tõus);
kui teil on varem olnud veritsushäireid (soodumus verevalumite tekkeks) , eriti kui olete rase (vt „Rasedus ja imetamine“);
kui on oht, et teie vere naatriumisisaldus on madal (nt kui te võtate diureetikume, eriti, kui te olete eakas);
kui teid ravitakse hetkel mingi muu ravimiga, mis võib tekitada maksakahjustusi;
kui te võtate teisi duloksetiini sisaldavaid ravimeid (vt „Muud ravimid ja Onelar“).

Onelar võib põhjustada rahutust või suutmatust rahulikult istuda või paigal seista. Kui teiega nii juhtub, peate sellest arstile rääkima.

Samuti peate ühendust võtma oma arstiga Kui teil tekivad sellised nähud ja sümptomid, nagu rahutus, hallutsinatsioonid, koordinatsioonihäired, kiire südame löögisagedus, kehatemperatuuri tõus, kiired vererõhu muutused, üliaktiivsed refleksid, kõhulahtisus, kooma, iiveldus, oksendamine, sest teil võib olla tekkinud serotoniinisündroom. Kõige raskemal kujul avaldunud serotoniinisündroom võib sarnaneda maliigse neuroleptilise sündroomiga (MNS). MNS-i nähud ja sümptomid võivad olla kombinatsioon palavikust, kiirest südame löögisagedusest, higistamisest, raskekujulisest lihasjäikusest, segasusest, lihasensüümide aktiivsuse suurenemisest (määratav vereanalüüsis).

Ravimid, nagu Onelar (nn SSRI-d/SNRI-d), võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häirete sümptomeid (vt lõik 4). Mõnikord on need sümptomid püsinud pärast ravi lõpetamist.

Enesetapumõtted ja depressiooni või ärevushäire süvenemine Kui te olete depressioonis ja/või teil esineb ärevushäireid, võib teil mõnikord esineda enesekahjustamise- või enesetapumõtteid. See võib olla põhjustatud ravi alustamisest antidepressantidega, sest nende ravimite toime saabub aeglaselt, tavaliselt 2 nädalaga, mõnikord ka hiljem. Selliste mõtete teke on tõenäolisem järgmistel juhtudel.

Kui teil on varem olnud enesekahjustamise- või enesetapumõtteid.
Kui te olete noor täiskasvanu. Kliinilistest uuringutest on teada, et antidepressantidega ravitavatel alla 25-aastastel psühhiaatrilise seisundiga täiskasvanutel esineb suurenenud enesekahjustusliku käitumise oht.

Kui teil on mingil ajahetkel enesekahjustamise- või enesetapumõtteid, võtke ühendust oma arstiga või minge kohe haiglasse.

Te võite saada ka abi sellest, kui räägite oma depressioonist või ärevushäirest lähedasele sugulasele või sõbrale ning palute tal lugeda käesolevat infolehte. Paluge neil endale teada anda, kui nende arvates on teie depressioon või ärevushäire halvenenud või kui nad tunnevad muret teie käitumises toimunud muutuste üle.

Lapsed ja noorukid vanuses alla 18 aastat Onelari ei tohi üldjuhul kasutada laste ja alla 18 aasta vanuste noorkukite raviks. Samuti peate olema teadlik, et kui alla 18 aasta vanune patsient kasutab selle rühma ravimeid, siis on suurem risk kõrvaltoimete tekkeks, nt enesetapukatse, enesetapumõtted ja vaenulikkus (peamiselt agressiivsus, vastanduv käitumine ja viha). Sellele vaatamata võib arst määrata Onelari alla 18 aasta vanustele

patsientidele, kui ta arvab, et see on patsiendi huvides. Kui teie arst on määranud Onelari alla 18 aasta vanusele patsiendile ning te soovite selle üle arutleda, siis pöörduge uuesti oma arsti vastuvõtule. Te peate teavitama arsti koheselt, kui Onelari kasutaval alla 18 aasta vanusel patsiendil tekivad või süvenevad kõrvaltoimed, mida eespool on kirjeldatud. Samuti puudub ohutusteave pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvule, küpsemisele ning tunnetuslikule ja käitumuslikule arengule.

Muud ravimid ja Onelar Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid. Onelari toimeainet, duloksetiini, kasutatakse ka teistes ravimpreparaatides mitmete seisundite raviks:

diabeetiline neuropaatiline valu, depressioon, ärevus ja kusepidamatus.

Rohkem kui ühe sellise ravimi samaaegset kasutamist peab vältima. Küsige oma arstilt, kas te võtate juba teisi ravimeid, mis sisaldavad duloksetiini.

Teie arst otsustab, kas te tohite Onelari 60 mg kapsleid võtta koos teiste ravimitega. Ärge alustage ega lõpetage ühegi ravimi, ka ilma retseptita müüdavate ravimite ning taimsete preparaatide kasutamist ilma eelnevalt arstiga nõu pidamata.

Te peate samuti informeerima oma arsti, kui kasutate mõnda järgnevalt loetletud ravimit.

Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAOI-d). Te ei tohi võtta Onelari, kui te võtate või olete hiljuti võtnud (viimase 14 päeva vältel) teist depressioonivastast ravimit, mis on monoamiini oksüdaasi inhibiitor (MAOI). MAOI-d on näiteks moklobemiid (antidepressant) ja linesoliid (antibiootikum). MAOI kooskasutamine paljude teiste retseptiravimitega, kaasa arvatud Onelariga, võib põhjustada tõsiseid või isegi eluohtlikke kõrvaltoimeid. Pärast MAOI ärajätmist ja enne Onelari kasutamist peate te ootama vähemalt 14 päeva. Samuti peate pärast Onelari ärajätmist ootama vähemalt 5 päeva, enne kui võite võtta MAOI-d.

Unisust põhjustavad ravimid. Nende hulka kuuluvad sellised arsti poolt määratud retseptiravimid, nagu bensodiasepiinid, tugevad valuvaigistid, psühhoosivastased ravimid, fenobarbitaal ja antihistamiinsed ravimid.

Ravimid, mis tõstavad serotoniini taset. Triptaanid, buprenorfiin, tramadool ja petidiin, trüptofaan, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d) (näiteks paroksetiin ja fluoksetiin), serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid (SNRI-d) (nt venlafaksiin), tritsüklilised antidepressandid (nt klomipramiin, amitriptüliin), naistepuna ürt ja MAOI-d (nt moklobemiid ja linesoliid). Need ravimid suurendavad kõrvaltoimete ohtu; kui teil tekib nende ravimite kooskasutamisel Onelariga ebatavalisi sümptomeid, pöörduge oma arsti poole. Suukaudsed antikoagulandid või trombotsüütide kokkukleepumist takistavad ravimid. Ravimid, mis vedeldavad verd või hoiavad ära verehüüvete tekkimise. Need ravimid võivad suurendada veritsusohtu.

Onelar koos toidu, joogi ja alkoholiga Onelari võib võtta koos toiduga või ilma. Teil tuleb Onelari ravi ajal olla ettevaatlik alkoholi tarbimisega.

Rasedus ja imetamine Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Öelge oma arstile, kui te olete Onelari ravi ajal rasestunud või soovite rasestuda. Te tohite kasutada Onelari ainult pärast seda, kui olete oma arstiga arutanud võimalikku kasu ja võimalikke riske lootele.

Veenduge, et teie ämmaemand ja/või arst teavad, et kasutate Onelari. Raseduse ajal võttes võivad sellised ravimid (SSRI-d) suurendada tõsise seisundi tekke võimalust beebil, mida nimetatakse

vastsündinu püsivaks pulmonaarseks hüpertensiooniks, mistõttu teie beebi hingab kiiresti ja muutub sinakaks. Need sümptomid tekivad tavaliselt esimese 24 tunni jooksul pärast lapse sündi. Kui see peaks juhtuma teie lapsega, peate te otsekohe võtma oma ämmaemanda ja/või arstiga ühendust.

Kui te võtate Onelari üsna raseduse lõpus, võivad teie lapsel sündides olla mõned sümptomid. Need algavad tavaliselt sündides või mõne päeva jooksul pärast lapse sündi. Nende sümptomite hulka võivad kuuluda lõdvad lihased, värisemine, närvilisus, võimetus korralikult toitu imeda, hingamisraskused ja tõmblused. Kui teie lapsel on pärast sündimist mõni nendest sümptomitest või kui te olete lapse tervisliku seisundi pärast mures, pöörduge oma ämmaemanda ja/või arsti poole, kes oskavad teile nõu anda.

Kui te võtate Onelari raseduse lõpus, suureneb risk tugevaks tupekaudseks verejooksuks vahetult pärast sünnitust, eriti kui teil on esinenud varasemalt veritsushäireid. Teie arst või ämmaemand peab teadma, et te kasutate duloksetiini, siis ta saab teile nõu anda.

Olemasolevad andmed duloksetiini kasutamise kohta esimesel kolmel raseduskuul ei näita väärarengute riski üldist suurenemist lapsel. Kui duloksetiini võetakse raseduse teises pooles, võib suureneda enneaegse sünnituse oht (6 enneaegselt sündinud lapse lisandumine iga 100 naise kohta, kes võtavad duloksetiini raseduse teises pooles), enamasti 35. kuni 36. rasedusnädalal.

Öelge oma arstile, kui te toidate last rinnaga. Imetamise ajal ei ole Onelari kasutamine soovitatav. Te peate konsulteerima oma arsti või apteekriga.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Onelar võib tekitada unisust või pearinglust. Ärge juhtige autot ega käsitsege mingeid masinaid või mehhanisme enne, kui te ei tea, kuidas Onelar teile mõjub.

Onelar sisaldab sahharoosi Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, pidage enne selle ravimi võtmist nõu oma arstiga.

3. Kuidas Onelari võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Onelar on suu kaudu võetav ravim. Kapsel tuleb tervelt alla neelata ja juua peale vett.

Depressioon ja diabeetiline neuropaatiline valu Onelari tavaline annus on 60 mg üks kord ööpäevas, kuid teie arst määrab teile sobiva annuse. Generaliseerunud ärevushäire Onelari tavaline algannus on 30 mg üks kord ööpäevas, pärast mida enamikul patsientidel tõstetakse annus 60 mg-ni üks kord ööpäevas, kuid teie arst määrab teile sobiva annuse. Olenevalt teie ravivastusest Onelarile võidakse annust kohandada kuni 120 mg-ni ööpäevas.

Onelari võtmist on kergem meeles pidada siis, kui võtate seda iga päev samal ajal.

Arutage oma arstiga, kui kaua te peate Onelari kasutama. Ärge lõpetage Onelari kasutamist ega muutke oma ravimi annust ilma arsti loata. On oluline teie haiguse sihipärane ravi, et aidata teil paraneda. Kui seda mitte ravida, võite haigusest mitte paraneda ja teie seisund võib muutuda palju tõsisemaks ning raskemini ravitavaks.

Kui te võtate Onelari rohkem, kui ette nähtud Informeerige kohe oma arsti või apteekrit, kui olete Onelari võtnud rohkem, kui arsti poolt määratud. Üleannustamise sümptomid on unisus, kooma, serotoniinisündroom (harvaesinev seisund, mis võib

põhjustada suurt õnnetunnet, uimasust, kohmakust, rahutust, joobnud oleku tunnet, palavikku, higistamist või lihasjäikust), tõmblused, oksendamine ja kiire pulss.

Kui te unustate Onelari võtta Kui te unustate annuse võtmata, võtke see niipea, kui meenub. Siiski, kui on aeg võtta juba järgmine annus, siis jätke unustatud annus vahele ning võtke ainult üks annus nagu tavaliselt. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata. Ärge võtke Onelari korraga rohkem, kui on määratud.

Kui te lõpetate Onelari võtmise ÄRGE lõpetage kapslite võtmist ilma oma arsti soovituseta, isegi siis, kui tunnete ennast paremini. Kui teie arst arvab, et te ei vaja enam Onelari, siis palub ta teil annust vähendada 2 nädala vältel enne ravi lõpetamist.

Mõnedel patsientidel, kes on järsku lõpetanud Onelari võtmise, on esinenud järgmisi sümptomeid:

pearinglus, nõelatorgete taoline kihelus või elektrilöögi-taoline tunne (eriti peas), magamishäired (ärevad unenäod, õudusunenäod, võimetus uinuda), väsimus, unisus, rahutu või erutatud olek, ärevustunne, iiveldus või oksendamine, värinad (treemor), peavalud, lihasvalu, ärritunud olek, kõhulahtisus, liigne higistamine või peapööritus.

Need sümptomid ei ole tavaliselt tõsised ning kaovad mõne päevaga, kuid kui teil esinevad häirivad sümptomid, küsige nõu oma arstilt.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Need kõrvaltoimed on tavaliselt kerged kuni mõõdukad ning kaovad paari nädala pärast.

Väga sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda rohkem kui 1 inimesel 10-st)

peavalu, unine olek;
iiveldus, suukuivus.

Sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 10-st)

isutus;
uinumisraskused, ärritatud olek, vähene seksuaalsoov, ärevus, raskendatud või ebaõnnestunud orgasmi saavutamine, ebatavalised unenäod;
pearinglus, loidus, värinad, tuimus, sh naha tuimus, kipitus või torkimistunne;
ähmane nägemine;
tinnitus (helinad kõrvades, kui tegelikult mingit heli ei ole ümbruses);
südamepekslemise tunne;
vererõhu tõus, nahaõhetus;
sagenenud haigutamine;
kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõhuvalu, oksendamine, kõrvetised või seedehäired, kõhugaasid;
suurenenud higistamine, (sügelev) nahalööve;
lihasvalu, lihaskrambid;
valulik urineerimine, sage urineerimine;
raskused erektsiooni saamisega, ejakulatsiooni muutused;
kukkumised (peamiselt eakatel inimestel), väsimus;
kehakaalu langus.

Selle ravimiga ravitavatel depressiooniga lastel ja alla 18 aasta vanustel noorukitel on olnud mõningast kehakaalu langust, kui nad hakkavad seda ravimit võtma. Pärast 6-kuulist ravi jõuab kehakaalu tõus soo ja vanuse järgi taas vastavusse teiste eakaaslastega.

Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 100-st)

kõripõletik, mis põhjustab hääle kähedust;
enesetapumõtted, unehäired, hammaste kokkusurumine või krigistamine, desorientatsioon, tegutsemistahte puudus;
lihaste äkilised või tahtmatud tõmblused, rahutuse tunne või võimetus rahulikult paigal seista või istuda, närviline olek, keskendumisraskused, maitsetundlikkuse muutused, raskused kontrollida oma liigutusi, nt lihaste koordineerimatud või tahtmatud liigutused, rahutute jalgade sündroom, halb une kvaliteet;
suured pupillid (tume silma keskosa on laienenud), nägemishäired;
pearingluse või “keerlemise tunne” (vertiigo), kõrvavalu;
kiired ja/või ebaregulaarsed südamelöögid;
minestamine, pearinglus, tasakaalutuse tunne või minestamine püsti tõusmisel, külmad sõrmed ja/või varbad;
pingetunne kõris, ninaverejooks;
veriokse või must tõrvataoline väljaheide, gastroenteriit, röhitsemine, neelamisraskused;
maksapõletik, mis põhjustab kõhuvalu ja naha või silmavalgete kollasust;
öine higistamine, nõgestõbi, külm higi, ülitundlikkus päikesevalguse suhtes, suurenenud kalduvus verevalumite tekkeks;
lihasjäikus, lihaste tõmblused;
raskused urineerimisel või võimetus urineerida, raskused urineerimise alustamisel, vajadus öösel urineerida, vajadus urineerida sagedamini kui muidu, uriinijoa nõrkus;
ebatavalised tupekaudsed veritsused, ebakorrapärased menstruatsioonid, sh vererohked, valulikud, ebaregulaarsed või pikad menstruatsioonid, ebatavaliselt vähese vereeritusega või puuduvad menstruatsioonid, valu munandites või munandikotis;
valu rinnus, külmatunne, janu, värisemine, kuumatunne, ebatavaline kõnnak;
kehakaalu tõus;
Onelar võib tekitada ka selliseid toimed, millest te ise teadlik ei ole, nt maksaensüümide aktiivsuse tõus või kaaliumi, kreatiinfosfokinaasi, suhkru või kolesteroolitaseme tõus veres.

Harva esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 1000-st)

tõsised allergilised reaktsioonid, mis põhjustavad hingamisraskusi või pearinglust koos turses keele või huultega, allergilised reaktsioonid;
kilpnäärme funktsiooni langus, mis võib põhjustada väsimust või kehakaalu tõusu;
organismi vedeliku kaotus, madal naatriumitase veres (enamasti eakatel inimestel; selle sümptomid võivad olla pearinglus, nõrkus, segasus, unine või väga väsinud olek, või iiveldus või oksendamine, tõsisemad sümptomid on minestamine, tõmblused või kukkumine), antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH);
enesetapulik käitumine, mania (üliaktiivsus, mõtete kiire vaheldumine ja vähenenud unevajadus), hallutsinatsioonid, agressiivsus ja viha;
“serotoniinisündroom” (harvaesinev reaktsioon, mis võib põhjustada ülimat õnnetunnet, uimasust, kohmakust, rahutust, joobnud olekut, palavikku, higistamist või lihasjäikust), tõmblused;
silmasisese rõhu tõus (glaukoom);
suupõletik, helepunane veri väljaheites, halb hingeõhk, jämesoole põletik (põhjustab kõhulahtisust);
maksapuudulikkus, naha või silmavalgete kollasus (kollatõbi);
Stevensi-Johnsoni sündroom (raske haigus, mis kulgeb villidega nahal, suus, silmadel ja suguelunditel), tõsised allergilised reaktsioonid, mis põhjustavad näo- või kõriturset (angioödeem);
lõualihaste kokkutõmbed;
uriini ebaharilik lõhn;
menopausi sümptomid, ebaharilik piima produktsioon rindadest nii meestel kui naistel;
köha, vilistav hingamine ja õhupuudus, millega võib kaasneda kõrge palavik;
tugev tupekaudne verejooks vahetult pärast sünnitust (sünnitusjärgne hemorraagia).

Väga harva esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 10 000-st)

naha veresoonte põletik (kutaanne vaskuliit).

Esinemissagedus teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

„stress-kardiomüopaatiaks“ nimetatava seisundi nähud ja sümptomid, milleks võivad olla valu rinnus, hingeldus, pearinglus, minestamine, südame rütmihäired.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Onelari säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil.

Hoida temperatuuril kuni 30 °C, originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Onelar sisaldab

Toimeaine on duloksetiin. Üks kapsel sisaldab 60 mg duloksetiini (vesinikkloriidina).
Teised koostisosad

Pelleti sisu: suhkrusfäärid (sahharoos, maisitärklis). Pelleti kate: hüpromelloos 2910/5mPa s, krospovidoon tüüp A, sahharoos, hüpromelloosatsetaatsuksinaat, trietüültsistraat (E 1505), talk, makrogool 8000, titaandioksiid (E 171). Kapsli kest: titaandioksiid (E 171), želatiin, naatrumlaurüülsulfaat, erütrosiin (E 127), punane raudoksiid (E 172), must raudoksiid (E 172).

Kuidas Onelar välja näeb ja pakendi sisu Onelar 60 mg on roosad/hallid gastroresistentsed kõvakapslid. Iga Onelari kapsel sisaldab duloksetiinvesinikkloriidi pelleteid, mis on kaetud maohappe eest kaitsva kattega.

Onelar on saadaval tugevustes 30 mg ja 60 mg. PA/Al/PVC-alumiinium blistrid või läbipaistvad PVC/PE/PVDC-alumiinium blistrid. Pakendi suurused: 7, 28, 30, 56, 84, 98, 100, 140, 196 ja 500 gastroresistentse kõvakapsliga blistrid. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil. Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja: Medochemie Ltd. Konstantinoupoleos 1-10 3011 Limassol Küpros

Tootja: Medochemie Ltd. Central Factory Konstantinoupoleos 1-10 3011 Limassol Küpros

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

OÜ Pharmax Group Lelle 24 11318 Tallinn Tel: 56500840 See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Infoleht on viimati uuendatud septembris 2024.

Pakendi infoleht: teave patsiendile

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Onelar ja milleks seda kasutatakse

Onelar sisaldab toimeainena duloksetiini. Onelar tõstab serotoniini ja noradrenaliini tasemeid närvissüsteemis.

Onelariga ravitakse täiskasvanutel:

depressiooni;
generaliseerunud ärevushäiret (krooniline ärevus või närvilisus);
diabeetilist neuropaatilist valu (kirjeldatakse tihti põletavana, torkavana, nõelavana, valulikuna või elektrilöögi sarnasena. Kahjustatud piirkonnas võib esineda tundlikkuse häireid. Puudutus, soojus, jahe või surve võivad põhjustada valu).

Onelari toime hakkab enamusel depressiooni ja ärevusega inimestel avalduma 2 nädala jooksul pärast ravi alustamist, kuid võib kuluda 2...4 nädalat, enne kui te hakkate end paremini tundma. Teavitage arsti, kui te selle aja möödudes ei tunne end paremini. Teie arst võib depressiooni või ärevuse kordumise vältimiseks jätkata teie ravi Onelariga, kui te ennast juba paremini tunnete. Diabeetilise neuropaatilise valuga patsientidel võib kuluda mitu nädalat, enne kui nad hakkavad end paremini tundma. Kui te pärast 2 kuud ei tunne end paremini, pidage nõu oma arstiga.

2. Mida on vaja teada enne Onelari võtmist

Onelari ei tohi võtta

kui olete duloksetiini või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.
kui te põete maksahaigust.
kui te põete rasket neeruhaigust.
kui te kasutate või olete viimase 14 päeva jooksul kasutanud teist depressioonivastast ravimit, mida nimetatakse monoamiini oksüdaasi inhibiitoriks (MAOI) (vt „Muud ravimid ja Onelar”).
kui te kasutate fluvoksamiini, mida tavaliselt kasutatakse depressiooni raviks, tsiprofloksatsiini või enoksatsiini, mida kasutatakse teatud põletike raviks.
kui te võtate teisi duloksetiini sisaldavad ravimeid (vt „Muud ravimid ja Onelar”).

Kui teil on kõrge vererõhk või südamehaigus, rääkige sellest oma arstiga. Teie arst ütleb teile, kas tohite Onelari võtta või mitte.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Järgnevalt on toodud põhjused, miks Onelar ei pruugi teile sobida. Rääkige enne Onelari võtmist oma arstiga:

kui te võtate teisi ravimeid depressiooni raviks (vt lõik „Muud ravimid ja Onelar“);
kui te võtate taimset ravimit naistepuna ürti (Hypericum perforatum);
kui teil on neeruhaigus;
kui teil on varem olnud krambihooge (tõmblusi);
kui teil on varem olnud maniat;
kui teil on bipolaarne häire;
kui teil on silmahaigusi, näiteks teatud tüüpi glaukoom (silmasisese rõhu tõus);
kui teil on varem olnud veritsushäireid (soodumus verevalumite tekkeks), eriti kui olete rase (vt „Rasedus ja imetamine“);
kui on oht, et teie vere naatriumisisaldus on madal (nt kui te võtate diureetikume, eriti, kui te olete eakas);
kui teid ravitakse hetkel mingi muu ravimiga, mis võib tekitada maksakahjustusi;
kui te võtate teisi duloksetiini sisaldavaid ravimeid (vt „Muud ravimid ja Onelar“).

Onelar võib põhjustada rahutust või suutmatust rahulikult istuda või paigal seista. Kui teiega nii juhtub, peate sellest arstile rääkima.

Ravimid, nagu Onelar (nn SSRI-d/SNRI-d) võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häirete sümptomeid (vt lõik 4). Mõnikord on need sümptomid püsinud pärast ravi lõpetamist.

Kui teil on varem olnud enesekahjustamise- või enesetapumõtteid.
Kui te olete noor täiskasvanu. Kliinilistest uuringutest on teada, et antidepressantidega ravitavatel alla 25-aastastel psühhiaatrilise seisundiga täiskasvanutel esineb suurenenud enesekahjustusliku käitumise oht.

Kui teil on mingil ajahetkel enesekahjustamise- või enesetapumõtteid, võtke ühendust oma arstiga või minge kohe haiglasse. Te võite saada ka abi sellest, kui räägite oma depressioonist või ärevushäirest lähedasele sugulasele või sõbrale ning palute tal lugeda käesolevat infolehte. Paluge neil endale teada anda, kui nende arvates on teie depressioon või ärevushäire halvenenud või kui nad tunnevad muret teie käitumises toimunud muutuste üle.

Lapsed ja noorukid vanuses alla 18 aasta Onelari ei tohi üldjuhul kasutada laste ja alla 18 aasta vanuste noorukite raviks. Samuti peate olema teadlik, et kui alla 18 aasta vanune patsient kasutab selle rühma ravimeid, siis on suurem risk kõrvaltoimete tekkeks, nt enesetapukatse, enesetapumõtted ja vaenulikkus (peamiselt agressiivsus, vastanduv käitumine ja viha). Sellele vaatamata võib arst määrata Onelari alla 18 aasta vanustele patsientidele, kui ta arvab, et see on patsiendi huvides. Kui teie arst on määranud Onelari alla 18 aasta

vanusele patsiendile ning te soovite selle üle arutleda, siis pöörduge uuesti oma arsti vastuvõtule. Te peate teavitama arsti koheselt, kui Onelari kasutaval alla 18 aasta vanusel patsiendil tekivad või süvenevad kõrvaltoimed, mida eespool on kirjeldatud. Samuti puudub ohutusteave pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvule, küpsemisele ning tunnetuslikule ja käitumuslikule arengule.

Muud ravimid ja Onelar Teatage oma arstile või apteekrile, kui te võtate, olete hiljuti võtnud või kavatsete võtta mis tahes muid ravimeid.

Onelari toimeainet, duloksetiini, kasutatakse ka teistes ravimpreparaatides mitmete seisundite raviks:

diabeetiline neuropaatiline valu, depressioon, ärevus ja kusepidamatus.

Rohkem kui ühe sellise ravimi samaaegset kasutamist peab vältima. Küsige oma arstilt, kas te võtate juba teisi ravimeid, mis sisaldavad duloksetiini.

Teie arst otsustab, kas te tohite Onelari 30 mg kapsleid võtta koos teiste ravimitega. Ärge alustage ega lõpetage ühegi ravimi, ka ilma retseptita müüdavate ravimite ning taimsete preparaatide kasutamist ilma eelnevalt arstiga nõu pidamata.

Te peate samuti informeerima oma arsti, kui kasutate mõnda järgnevalt loetletud ravimit.

Onelar koos toidu, joogi ja alkoholiga Onelari võib võtta koos toiduga või ilma. Teil tuleb Onelari ravi ajal olla ettevaatlik alkoholi tarbimisega.

Rasedus ja imetamine Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Öelge oma arstile, kui te olete Onelari ravi ajal rasestunud või soovite rasestuda. Te tohite kasutada Onelari ainult pärast seda, kui olete oma arstiga arutanud võimalikku kasu ja võimalikke riske lootele.

Veenduge, et teie ämmaemand ja/või arst teavad, et kasutate Onelari. Raseduse ajal võttes võivad sellised ravimid (SSRI-d) suurendada tõsise seisundi tekke võimalust beebil, mida nimetatakse vastsündinu püsivaks pulmonaarseks hüpertensiooniks, mistõttu teie beebi hingab kiiresti ja muutub

sinakaks. Need sümptomid tekivad tavaliselt esimese 24 tunni jooksul pärast lapse sündi. Kui see peaks juhtuma teie lapsega, peate te otsekohe võtma oma ämmaemanda ja/või arstiga ühendust.

Öelge oma arstile, kui te toidate last rinnaga. Imetamise ajal ei ole Onelari kasutamine soovitatav. Te peate konsulteerima oma arsti või apteekriga.

Onelar sisaldab sahharoosi ja karmoisiini Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, pidage enne selle ravimi võtmist nõu oma arstiga. Karmoisiin võib põhjustada allergilisi reaktsioone.

3. Kuidas Onelari võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Onelar on suu kaudu võetav ravim. Kapsel tuleb tervelt alla neelata ja juua peale vett.

Depressioon ja diabeetiline neuropaatiline valu Onelari tavaline annus on 60 mg üks kord ööpäevas, kuid teie arst määrab teile sobiva annuse. Generaliseerunud ärevushäire Onelari tavaline algannus on 30 mg üks kord ööpäevas, pärast mida enamikul patsientidel suurendatakse annust 60 mg-ni üks kord ööpäevas, kuid teie arst määrab teile sobiva annuse. Olenevalt teie ravivastusest Onelarile võidakse annust kohandada kuni 120 mg-ni ööpäevas.

Onelari võtmist on kergem meeles pidada siis, kui võtate seda iga päev samal ajal.

põhjustada suurt õnnetunnet, uimasust, kohmakust, rahutust, joobnud oleku tunnet, palavikku, higistamist või lihasjäikust), tõmblused, oksendamine ja kiire pulss.

Mõnedel patsientidel, kes on järsku lõpetanud Onelari võtmise, on esinenud järgmisi sümptomeid:

pearinglus, nõelatorgete taoline kihelus või elektrilöögi-taoline tunne (eriti peas), magamishäired (ärevad unenäod, õudusunenäod, võimetus uinuda), väsimus, unisus, rahutu või erutatud olek, ärevustunne, iiveldus või oksendamine, värinad (treemor), peavalud, lihasvalu, ärritunud olek, kõhulahtisus, liigne higistamine või peapööritus.

Need sümptomid ei ole tavaliselt tõsised ning kaovad mõne päevaga, kuid kui teil esinevad häirivad sümptomid, küsige nõu oma arstilt.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Need kõrvaltoimed on tavaliselt kerged kuni mõõdukad ning kaovad paari nädala pärast.

Väga sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda rohkem kui 1 inimesel 10-st)

peavalu, unine olek;
iiveldus, suukuivus.

Sageli esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 10-st)

isutus;
uinumisraskused, ärritatud olek, vähene seksuaalsoov, ärevus, raskendatud või ebaõnnestunud orgasmi saavutamine, ebatavalised unenäod;
pearinglus, loidus, värinad, tuimus, sh naha tuimus, kipitus või torkimistunne;
ähmane nägemine;
tinnitus (helinad kõrvades, kui tegelikult mingit heli ei ole ümbruses);
südamepekslemise tunne;
vererõhu tõus, nahaõhetus;
sagenenud haigutamine;
kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõhuvalu, oksendamine, kõrvetised või seedehäired, kõhugaasid;
suurenenud higistamine, (sügelev) nahalööve;
lihasvalu, lihaskrambid;
valulik urineerimine, sage urineerimine;
raskused erektsiooni saamisega, ejakulatsiooni muutused;
kukkumised (peamiselt eakatel inimestel), väsimus;
kehakaalu langus.

Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 100-st)

kõripõletik, mis põhjustab hääle kähedust;
enesetapumõtted, unehäired, hammaste kokkusurumine või krigistamine, desorientatsioon, tegutsemistahte puudus;
lihaste äkilised või tahtmatud tõmblused, rahutuse tunne või võimetus rahulikult paigal seista või istuda, närviline olek, keskendumisraskused, maitsetundlikkuse muutused, raskused kontrollida oma liigutusi, nt lihaste koordineerimatud või tahtmatud liigutused, rahutute jalgade sündroom, halb une kvaliteet;
suured pupillid (tume silma keskosa on laienenud), nägemishäired;
pearingluse või “keerlemise tunne” (vertiigo), kõrvavalu;
kiired ja/või ebaregulaarsed südamelöögid;
minestamine, pearinglus, tasakaalutuse tunne või minestamine püsti tõusmisel, külmad sõrmed ja/või varbad;
pingetunne kõris, ninaverejooks;
veriokse või must tõrvataoline väljaheide, gastroenteriit, röhitsemine, neelamisraskused;
maksapõletik, mis põhjustab kõhuvalu ja naha või silmavalgete kollasust;
öine higistamine, nõgestõbi, külm higi, ülitundlikkus päikesevalguse suhtes, suurenenud kalduvus verevalumite tekkeks;
lihasjäikus, lihaste tõmblused;
raskused urineerimisel või võimetus urineerida, raskused urineerimise alustamisel, vajadus öösel urineerida, vajadus urineerida sagedamini kui muidu, uriinijoa nõrkus;
ebatavalised tupekaudsed veritsused, ebakorrapärased menstruatsioonid, sh vererohked, valulikud, ebaregulaarsed või pikad menstruatsioonid, ebatavaliselt vähese vereeritusega või puuduvad menstruatsioonid, valu munandites või munandikotis;
valu rinnus, külmatunne, janu, värisemine, kuumatunne, ebatavaline kõnnak;
kehakaalu tõus;
Onelar võib tekitada ka selliseid toimed, millest te ise teadlik ei ole, nt maksaensüümide aktiivsuse tõus või kaaliumi, kreatiinfosfokinaasi, suhkru või kolesteroolitaseme tõus veres.

Harva esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 1000-st)

tõsised allergilised reaktsioonid, mis põhjustavad hingamisraskusi või pearinglust koos turses keele või huultega, allergilised reaktsioonid;
kilpnäärme funktsiooni langus, mis võib põhjustada väsimust või kehakaalu tõusu;
organismi vedeliku kaotus, madal naatriumitase veres (enamasti eakatel inimestel; selle sümptomid võivad olla pearinglus, nõrkus, segasus, unine või väga väsinud olek, või iiveldus või oksendamine, tõsisemad sümptomid on minestamine, tõmblused või kukkumine), antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (SIADH);
enesetapulik käitumine, mania (üliaktiivsus, mõtete kiire vaheldumine ja vähenenud unevajadus), hallutsinatsioonid, agressiivsus ja viha;
“serotoniinisündroom” (harvaesinev reaktsioon, mis võib põhjustada ülimat õnnetunnet, uimasust, kohmakust, rahutust, joobnud olekut, palavikku, higistamist või lihasjäikust), tõmblused;
silmasisese rõhu tõus (glaukoom);
suupõletik, helepunane veri väljaheites, halb hingeõhk, jämesoole põletik (põhjustab kõhulahtisust);
maksapuudulikkus, naha või silmavalgete kollasus (kollatõbi);
Stevensi-Johnsoni sündroom (raske haigus, mis kulgeb villidega nahal, suus, silmadel ja suguelunditel), tõsised allergilised reaktsioonid, mis põhjustavad näo- või kõriturset (angioödeem);
lõualihaste kokkutõmbed;
uriini ebaharilik lõhn;
menopausi sümptomid, ebaharilik piima produktsioon rindadest nii meestel kui naistel;
köha, vilistav hingamine ja õhupuudus, millega võib kaasneda kõrge palavik;
tugev tupekaudne verejooks vahetult pärast sünnitust (sünnitusjärgne hemorraagia).

Väga harva esinevad kõrvaltoimed (võivad esineda kuni 1 inimesel 10 000-st)

naha veresoonte põletik (kutaanne vaskuliit).

Esinemissagedus teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

„stress-kardiomüopaatiaks“ nimetatava seisundi nähud ja sümptomid, milleks võivad olla valu rinnus, hingeldus, pearinglus, minestamine, südame rütmihäired.

5. Kuidas Onelari säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil.

Hoida temperatuuril kuni 30 °C, originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Onelar sisaldab

Toimeaine on duloksetiin. Üks kapsel sisaldab 30 mg duloksetiini (vesinikkloriidina).
Teised koostisosad

Pelleti sisu: suhkrusfäärid (sahharoos, maisitärklis). Pelleti kate: hüpromelloos 2910/5mPa s, krospovidoon tüüp A, sahharoos, hüpromelloosatsetaatsuksinaat, trietüültsistraat (E 1505), talk, makrogool 8000, titaandioksiid (E 171). Kapsli kest: titaandioksiid (E 171), želatiin, patentsinine V (E 131), naatrumlaurüülsulfaat, karmoisiin (E 122).

Kuidas Onelar välja näeb ja pakendi sisu Onelar 30 mg on sinivalged gastroresistentsed kõvakapslid. Iga Onelari kapsel sisaldab duloksetiinvesinikkloriidi pelleteid, mis on kaetud maohappe eest kaitsva kattega.

Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja: Medochemie Ltd. Konstantinoupoleos 1-10 3011 Limassol, Küpros Tootja: Medochemie Ltd. Central Factory Konstantinoupoleos 1-10 3011 Limassol Küpros

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.

OÜ Pharmax Group Lelle 24 11318 Tallinn Tel: 56500840 See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Infoleht on viimati uuendatud septembris 2024.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

ONELAR 60 mg gastroresistentsed kõvakapslid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks kapsel sisaldab 60 mg duloksetiini (vesinikkloriidina).

INN: Duloxetinum

Teadaolevat toimet omavad abiained: üks kapsel sisaldab 153 mg sahharoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Gastroresistentne kõvakapsel.

Želatiinist kõvakapsel suurusega “0”, pikkusega ligikaudu 21,7 mm, halli kapslikeha ja roosa kaanega, sisaldab valkjaid pelleteid.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon. Diabeetiline perifeerne neuropaatiline valu. Generaliseerunud ärevushäire.

Duloksetiin on näidustatud täiskasvanutele. Lisainformatsiooni saamiseks vt lõik 5.1.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Depressioon Algannus ja soovitatav säilitusannus on 60 mg üks kord ööpäevas, koos toiduga või ilma. Kliinilistes uuringutes on hinnatud annuseid, mis on suuremad kui 60 mg üks kord ööpäevas kuni maksimaalse annuseni 120 mg ööpäevas ohutuse seisukohast. Kliinilisi tõendeid, mis viitaksid annuse suurendamise kasulikkusele patsientidel, kes ei saavuta ravivastust esialgsele soovitatavale annusele, siiski ei ole.

Ravivastus ilmneb tavaliselt pärast 2...4 ravinädalat.

Pärast antidepressiivse toime saavutamist on soovitatav ravi jätkata mitu kuud, et vältida taasägenemist. Patsientidel, kellel on ravivastus duloksetiiniga ja kellel on anamneesis korduvaid depressiooni episoode, võib kaaluda edasist pikaajalist ravi annusega 60...120 mg ööpäevas.

Generaliseerunud ärevushäire

Soovitatav algannus generaliseerunud ärevushäirega patsientidele on 30 mg üks kord ööpäevas, olenemata söögiaegadest. Ebapiisava ravivastusega patsientidel tuleb annust suurendada kuni 60 mg- ni ööpäevas, mis on tavapärane säilitusannus enamikule patsientidest.

Kaasuva depressiooniga patsientidel tuleb kasutada algannusena ja säilitusannusena 60 mg üks kord ööpäevas (vt samuti eelnevaid annustamissoovitusi).

Kliinilistes uuringutes on annused kuni 120 mg ööpäevas osutunud efektiivseteks ning neid on hinnatud ohutuse seisukohalt. Patsientidel, kelle ravivastus annusele 60 mg on ebapiisav, tuleb kaaluda annuse suurendamist kuni 90 mg või 120 mg-ni. Annuse suurendamine peab põhinema kliinilisel ravivastusel ja taluvusel.

Pärast ravivastuse saavutamist on soovitatav ravi jätkata mitu kuud, et vältida taasägenemist.

Diabeetiline perifeerne neuropaatiline valu Algannus ja soovitatav säilitusannus on 60 mg üks kord ööpäevas, koos toiduga või ilma. Kliinilistes uuringutes on ohutuse seisukohalt hinnatud annuseid, mis on suuremad kui 60 mg üks kord ööpäevas. Maksimaalsed uuritud annused olid 120 mg ööpäevas, mida manustati kaheks võrdseks annuseks jagatuna. Duloksetiini kontsentratsioon vereplasmas varieerub indiviiditi suurel määral (vt lõik 5.2). Seega võib mõnel patsiendil, kelle ravivastus annusele 60 mg oli ebapiisav, olla kasu annuse suurendamisest.

Ravivastust tuleb hinnata 2 kuu pärast. Kui esialgne ravivastus on ebapiisav, on ravivastuse paranemine seejärel ebatõenäoline.

Ravist saadavat kasu peab regulaarselt hindama (vähemalt iga kolme kuu järel; vt lõik 5.1).

Eripopulatsioonid Eakad Ainult vanuse põhjal ei ole annuse kohandamine eakatel patsientidel vajalik. Sarnaselt kõikide ravimitega, peab eakaid ravima ettevaatlikult, eriti duloksetiini annusega 120 mg ööpäevas depressiooni või generaliseerunud ärevushäire näidustusel, mille kohta on vähe kliinilisi andmeid (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Maksakahjustus Onelariga ei tohi ravida patsiente, kes põevad maksakahjustust põhjustavat maksahaigust (vt lõigud 4.3 ja 5.2). Neerukahjustus Kerge või mõõduka neerufunktsiooni häire korral (kreatiniini kliirens 30...80 ml/min) ei ole vaja annust kohandada. Raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) Onelari kasutada ei tohi (vt lõik 4.3).

Lapsed Duloksetiini ei tohi kasutada depressiooni raviks lastel ja noorukitel vanuses alla 18 aastat, seoses ohutuse ja efektiivsusega (vt lõigud 4.4, 4.8 ja 5.1).

Duloksetiini efektiivsust ja ohutust generaliseerunud ärevushäire ravis lastel vanuses 7...17 aastat ei ole uuritud. Hetkel teadaolevaid andmeid on kirjeldatud lõikudes 4.8, 5.1 ja 5.2.

Duloksetiini efektiivsust ja ohutust diabeetilise perifeerse neuropaatilise valu ravis ei ole uuritud. Andmed puuduvad.

Ravi lõpetamine Ravi järsku lõpetamist peab vältima. Ravi lõpetamisel Onelariga tuleb annust järk-järgult vähendada ühe- kuni kahenädalase perioodi jooksul, et vähendada ärajätunähtude riski (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui annuse vähendamise ajal või pärast ravi lõppu ilmnevad talumatud sümptomid, võib kaaluda ravi

taasalustamist eelnevalt määratud annuses. Hiljem võib arst jätkata annuse vähendamist, kuid see peab toimuma veelgi aeglasemalt.

Manustamisviis Suukaudne.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Onelari samaaegne kasutamine mitteselektiivsete, pöördumatu toimega monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega (MAOI-d) on vastunäidustatud (vt lõik 4.5).

Maksakahjustust põhjustav maksahaigus (vt lõik 5.2).

Onelari ei tohi kasutada kombinatsioonis fluvoksamiini, tsiprofloksatsiini või enoksatsiiniga (st tugevate CYP1A2 inhibiitoritega), sest see kombinatsioon põhjustab duloksetiini kõrgemat kontsentratsiooni vereplasmas (vt lõik 4.5).

Raske neerukahjustus (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) (vt lõik 4.4).

Ravile allumatu hüpertensiooniga patsientidel on ravi alustamine Onelariga vastunäidustatud, sest sellega kaasneb võimaliku hüpertensiivse kriisi oht (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Mania ja krambihood Onelari tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis mania või diagnoositud bipolaarset meeleoluhäiret ja/või krambihooge.

Müdriaas Seoses duloksetiiniga on täheldatud müdriaasi, mistõttu tuleb olla ettevaatlik Onelari määramisel kõrgenenud silmasisese rõhu või ägeda suletudnurga glaukoomi ohuga patsientidele.

Vererõhk ja südame löögisagedus Duloksetiini on seostatud vererõhu tõusu ja kliiniliselt olulise hüpertensiooniga mõnedel patsientidel. Selle põhjuseks võib olla duloksetiini noradrenergiline toime. Duloksetiini puhul on teatatud hüpertensiivse kriisi juhtudest, eriti eelneva hüpertensiooniga patsientidel. Teadaoleva hüpertensiooniga ja/või südamehaigusega patsientidel on seetõttu soovitatav jälgida vererõhku, eriti esimesel ravikuul. Duloksetiini tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kelle seisund võib halveneda südame löögisageduse kiirenemise või vererõhu tõusu tõttu. Ettevaatlik peab olema ka juhul, kui duloksetiini kasutatakse koos ravimitega, mis võivad mõjutada selle metabolismi (vt lõik 4.5). Patsientidel, kelle vererõhk ravi ajal duloksetiiniga püsivalt tõuseb, peab kaaluma annuse vähendamist või ravi järk-järgulist lõpetamist (vt lõik 4.8). Ravile allumata hüpertensiooniga patsientidel ei tohi alustada ravi duloksetiiniga (vt lõik 4.3). Neerukahjustus Raske neerukahjustusega hemodialüüsravi saavatel patsientidel (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) võib duloksetiini kontsentratsioon vereplasmas olla tõusnud. Raske neerukahjustusega patsientide kohta vt lõik 4.3. Kerge või mõõduka neerukahjustusega patsientide kohta vt lõik 4.2.

Serotoniinisündroom/maliigne neuroleptiline sündroom Sarnaselt teiste serotoninergiliste ainetega võib ravi ajal duloksetiiniga tekkida potentsiaalselt eluohtlik seisund, serotoniinisündroom või maliigne neuroleptiline sündroom (MNS), eriti kaasuva ravi korral teiste serotoninergiliste ainetega (sh SSRI-d, SNRI-d, tritsüklilised antidepressandid või triptaanid), serotoniini metabolismi mõjutavate ainetega, nt MAOI-d või antipsühhootikumide või teiste dopamiini

antagonistidega, mis võivad mõjutada serotoninergilist neurotransmitterite süsteemi (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Serotoniinisündroomi sümptomiteks võivad olla vaimse seisundi muutused (nt agiteeritus, hallutsinatsioonid, kooma), autonoomne ebastabiilsus (nt tahhükardia, labiilne vererõhk, hüpertermia), neuromuskulaarsed kõrvalekalded (nt hüperrefleksia, koordinatsioonihäired) ja/või seedetrakti nähud (nt iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus).Serotoniinisündroom kõige raskemal kujul võib sarnaneda MNS-iga, hõlmates hüpertermiat, lihasjäikust, kreatiinkinaasi aktiivsuse suurenemist seerumis, autonoomset ebastabiilsust koos elutähtsate näitajate võimaliku kiire kõikumisega ja vaimse seisundi muutusi.

Kui samaaegne ravi duloksetiini ja teiste serotoninergiliste/neuroleptiliste ainetega, mis võivad mõjutada serotoninergilist ja/või dopaminergilist närviimpulsside ülekannet, on kliiniliselt põhjendatud, on soovitatav patsienti hoolikalt jälgida, eriti ravi algul ja annuse suurendamisel.

Naistepunaürt Onelari ja naistepunaürti (Hypericum perforatum) sisaldavate taimsete preparaatide samaaegsel kasutamisel võivad kõrvaltoimed esineda sagedamini.

Suitsiid Depressioon ja generaliseerunud ärevushäire. Depressioon on seotud suitsidaalsete mõtete, enesekahjustamise ja suitsiidi (suitsidaalse käitumise) suurenenud riskiga. See risk püsib kuni olulise remissiooni tekkeni. Esimestel ravinädalatel või hiljemgi ei pruugi paranemist ilmneda, mistõttu tuleb patsienti hoolikalt jälgida kuni sellise paranemise tekkeni. Varases paranemise staadiumis antidepressantidega võib suitsiidi risk suureneda.

Ka teised psühhiaatrilised seisundid, mida ravitakse Onelariga, võivad olla seotud suitsidaalsete juhtude suurenenud riskiga. Lisaks võivad need seisundid kaasneda raske depressiooniga. Seetõttu tuleb muude psühhiaatriliste seisunditega patsientide ravi puhul järgida samasuguseid ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsiente ravides.

Patsientidel, kelle anamneesis on suitsidaalseid juhtumeid või kes avaldavad enne ravi algust märkimisväärselt suitsiidimõtteid, on suitsiidimõtete või suitsidaalse käitumise risk teadaolevalt surrem, mistõttu peab neid ravi ajal hoolikalt jälgima. Platseebokontrolliga kliiniliste uurigute meta- analüüs psühhiaatriliste häirete ravist antidepressantidega näitas suitsidaalse käitumise riski tõusu antidepressantidega, võrreldes platseebot saanud patsientidega vanuses kuni 25 aastat. Ravi ajal duloksetiiniga või vahetult pärast ravi lõppu on teatatud suitsidimõtete ja suitsidaalse käitumise juhtudest (vt lõik 4.8).

Farmakoteraapiaga peab kaasnema patsientide hoolikas jälgimine, eriti kõrge riskiga patsientide puhul ning eriti ravi alguses ja pärast annuse muutusi. Patsiendid (ning patsientide hooldajad) peavad olema teadlikud sellest, et on vajalik jälgida igasugust kliinilist halvenemist, suitsidaalse käitumise või mõtete tekkimist ja ebaharilikke muutusi käitumises ning selliste sümptomite tekkel otsima viivitamatult meditsiinilist abi.

Diabeetiline perifeerne neuropaatiline valu. Nagu ka teiste samalaadse farmakoloogilise toimega ravimite (antidepressandid) puhul, on ravi ajal duloksetiiniga või vahetult pärast ravi lõppu teatatud suitsidaalse mõtlemise ja suitsidaalse käitumise juhtudest. Depressiooni korral esineva suitsidaalsuse riskifaktorite kohta vt eespoolt. Patsientidele tuleb öelda, et nad teataksid koheselt arstile oma mis tahes murettekitavatest mõtetest või tunnetest.

Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel Onelariga ei tohi ravida lapsi ja noorukeid vanuses alla 18 aastat. Kliinilistes uuringutes täheldati antidepressantidega ravitud laste ja noorukite seas rohkem suitsidaalset käitumist (enesetapukatsed ja suitsidaalsed mõtted) ja vaenulikkust (domineerivalt agressiivsus, vastandav käitumine ja viha) kui platseeborühmas. Kui kliinilise vajaduse põhjal otsustatakse siiski ravida, peab patsienti hoolikalt

jälgima suitsidaalsete sümptomite suhtes (vt lõik 5.1). Lisaks puudub pikaajaline ohutusteave mõjust laste ja noorukite kasvule, sugulisele küpsemisele ning kognitiivsele ja käitumuslikule arengule (vt lõik 4.8).

Veritsus Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI-d) ja serotoniini/noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite (SNRI-d), sh duloksetiini puhul, on teatatud veritsushäiretest, nt ekhümoosid, purpur ja gastrointestinaalne veritsus. Duloksetiin võib suurendada sünnitusjärgse verejooksu riski (vt lõik 4.6). Antikoagulante ja/või trombotsüütide funktsiooni mõjutavaid ravimeid (nt MSPVA-d või atsetüülsalitsüülhape (ASA)) kasutavate ja veritsustele kalduvate patsientide puhul soovitatakse olla eriti tähelepanelik.

Hüponatreemia Duloksetiini manustamisel on teatatud hüponatreemiast, sh juhud, kus seerumi naatriumisisaldus on langenud alla 110 mmol/l. Hüponatreemia võib olla põhjustatud antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomist (syndrome of inappropriate anti-diuretic hormone secretion, SIADH). Enamik juhtumitest on esinenud eakatel patsientidel, eriti kui hiljutises anamneesis on olnud või kaasuvad predisponeerivad faktorid vedelike tasakaaluhäireteks. Eriti ettevaatlik peab olema suurenenud hüponatreemia riskiga patsientide puhul, näiteks eakad, tsirroosiga või dehüdreeritud patsiendid või diureetikumidega ravitavad patsiendid.

Ravi lõpetamine Ärajätunähud on pärast ravi lõpetamist tavapärased, eriti ravi järsul lõpetamisel (vt lõik 4.8). Ravi järsul lõpetamisel täheldati kliinilistes uuringutes kõrvaltoimeid ligikaudu 45% Onelariga ravitud ja 23% platseebot saanud patsientidest. SSRI-de ja SNRI-dega täheldatud ärajätunähtude tekkerisk võib sõltuda mitmetest faktoritest, sealhulgas ravi kestusest ja annuse suurusest ning annuse vähendamise tempost. Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed on toodud lõigus 4.8. Üldiselt on need kõrvaltoimed kerged kuni mõõdukad, kuid võivad siiski mõnedel patsientidel kujuneda raskeks. Need kõrvaltoimed ilmnevad tavaliselt mõne päeva jooksul pärast ravi lõpetamist, kuid väga harva on teatatud sellistest sümptomitest, kui patsient on tahtmatult annuse vahele jätnud. Üldiselt on need sümptomid ise mööduvad ning tavaliselt taanduvad kahe nädala jooksul, kuigi mõnedel inimestel võivad kesta kauem (2...3 kuud või rohkem). Seetõttu soovitatakse ravi lõpetamisel duloksetiini annust järk-järgult vähendada mitte vähem kui kahe nädala jooksul, vastavalt patsiendi vajadustele (vt lõik 4.2).

Eakad Andmed depressiooni ja generaliseerunud ärevushäire ravist eakatel patsientidel 120 mg Onelariga on piiratud. Seetõttu peab eakate ravimisel maksimaalse annusega olema ettevaatlik (vt lõigud 4.2 ja 5.2). Akatiisia/psühhomotoorne rahutus Duloksetiini kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab subjektiivselt ebameeldiv või piinav rahutuse tunne ning pidev liikumisvajadus, millega sageli kaasneb võimetus istuda või paigal seista. Seda võib kõige tõenäolisemalt esineda paari esimese ravinädala jooksul. Patsientidele, kellel esineb selliseid sümptomeid, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Seksuaalfunktsiooni häired Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI)/serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid (SNRI) võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häirete sümptomeid (vt lõik 4.8). Teatatud on pikaajalise seksuaalfunktsiooni häire juhtudest, mille korral sümptomid on vaatamata SSRI/SNRI kasutamise lõpetamisele püsinud.

Ravimid, mis sisaldavad duloksetiini Duloksetiini turustatakse erinevate ravimi nimetuste ja näidustustega (nii diabeetilise neuropaatilise valu, depressiooni, generaliseerunud ärevushäire raviks ja stress-kusepidamatuse puhul). Nende ravimite samaaegset kasutamist tuleb vältida.

Hepatiit/suurenenud maksaensüümide aktiivsus Duloksetiiniga on teatatud maksakahjustuste juhtudest, sh tõsine maksaensüümide aktiivsuse tõus (> 10 korda üle normi), hepatiit ja ikterus (vt lõik 4.8). Enamik neist ilmnes esimeste ravikuude jooksul. Maksakahjustuse vorm oli domineerivalt hepatotsellulaarne. Duloksetiini tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, keda ravitakse teiste maksakahjustust põhjustavate ravimitega.

Sahharoos ONELAR gastroresistentsed kõvakapslid sisaldavad sahharoosi. Harvaesineva päriliku fruktoositalumatuse, glükoos-galaktoos malabsorptsiooni või sahharoos-isomaltaas puudulikkusega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (MAOI-d). Serotoniinisündroomi ohu tõttu ei tohi duloksetiini kasutada kombinatsioonis mitteselektiivsete pöördumatu toimega monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega (MAOI-d) ning vähemalt 14 päeva pärast ravi lõppu MAOI-dega. Vastavalt duloksetiini poolväärtusajale ei tohi alustada ravi MAOI-dega varem kui vähemalt 5 päeva pärast ravi lõpetamist Onelariga (vt lõik 4.3).

Onelari ei soovitata kasutada koos selektiivsete pöörduva toimega MAOI-dega, nt moklobemiidiga (vt lõik 4.4). Antibiootikum linesoliid on pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI ning seda ei tohi kasutada patsientidel, keda ravitakse duloksetiiniga (vt lõik 4.4).

Serotoninergilised ained. Harvadel juhtudel on samaaegselt SSRI-sid/SNRI-sid ja serotoninergilisi aineid kasutavatel patsientidel täheldatud serotoniinisündroomi. Ettevaatus on soovitav Onelari manustamisel koos serotoninergiliste ainete, nt SSRI-dega, SNRI-dega, tritsükliliste antidepressantide, nt klomipramiini või amitriptülliiniga, MAOI-dega, nt moklobemiid või linesoliid, naistepuna ürdiga (Hypericum perforatum) või triptaanidega, buprenorfiini, tramadooli või petidiini ja trüptofaaniga (vt lõik 4.4). Duloksetiini mõju teistele ravimitele CYP1A2 abil metaboliseeruvad ravimid. Duloksetiini samaaegne manustamine (60 mg kaks korda ööpäevas) ei mõjutanud oluliselt CYP1A2 substraadi teofülliini farmakokineetikat.

CYP2D6 abil metaboliseeruvad ravimid. Duloksetiin on CYP2D6 mõõdukas inhibiitor. Kui duloksetiini manustati 60 mg kaks korda ööpäevas koos CYP2D6 substraadi desipramiini ühekordse annusega, siis desipramiini kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC) suurenes kolmekordselt. Duloksetiini manustamine (40 mg kaks korda ööpäevas) samaaegselt tolterodiiniga (2 mg kaks korda ööpäevas) suurendab tolterodiini tasakaalukontsentratsiooni AUC-d 71% võrra, kuid ei mõjuta tema aktiivse 5-hüdroksüül-metaboliidi farmakokineetikat, mistõttu annuse kohandamine ei ole vajalik. Kõrgendatud tähelepanu on eriti vajalik siis, kui duloksetiini kasutatakse samaaegselt peamiselt CYP2D6 abil metaboliseeruvate ravimitega (risperidoon, tritsüklilised antidepressandid [TTA-d], nagu nortriptüliin, amitriptüliin ja imipramiin), eriti kui neil on kitsas terapeutiline indeks (nt flekainiid, propafenoon ja metoprolool).

Suukaudsed kontratseptiivid ja teised steroidid. In vitro uuringud on näidanud, et duloksetiin ei indutseeri CYP3A katalüütilist aktiivsust. Spetsiifilisi in vivo ravimkoostoime uuringuid ei ole läbi viidud.

Antikoagulandid ja antitrombootilised ained. Farmakodünaamilisele koostoimele põhineva võimaliku verejooksuohu tõttu tuleb olla ettevaatlik duloksetiini kombineerimisel suukaudsete antikoagulantide või antitrombootiliste ainetega. Peale selle on duloksetiini koosmanustamisel varfariiniga ravitud patsientidel teatatud INR-i (rahvusvaheline normaliseeritud suhtarv) tõusust. Siiski ei tekitanud duloksetiini ja varfariini koosmanustamine tasakaalukontsentratsiooni tingimustes (ühe osana farmakoloogilisest uuringust, mis viidi läbi tervete vabatahtlikega), algväärtusega võrreldes INR kliiniliselt olulist muutust, ega ka muutusi R- või S-varfariini farmakokineetikas.

Teiste ravimite mõju duloksetiinile Antatsiidid ja H -antagonistid. Pärast duloksetiini 40 mg suukaudse annuse manustamist koos alumiiniumit ja magneesiumit sisaldavate antatsiidide või famotidiiniga ei ole täheldatud olulist duloksetiini imendumise kiiruse või ulatuse muutust. CYP1A2 indutseerijad. Populatsiooni farmakokineetilised analüüsid on näidanud, et suitsetajatel on peaaegu 50% võrra madalam duloksetiini plasmakontsentratsioon kui mittesuitsetajatel.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Fertiilsus Duloksetiin ei mõjutanud loomkatsetes isaste loomade fertiilsust ning toimeid emastele loomadele täheldati ainult emastele loomadele toksilistes annustes.

Rasedus Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele duloksetiini süsteemse saadavuse (AUC) puhul, mis on väiksem kui maksimaalne kliiniline süsteemne saadavus (vt lõik 5.3).

Euroopa Liidus läbi viidud uuringus oli duloksetiini kasutamine raseduse hilisemas järgus (mis tahes ajal alates 20. rasedusnädalast kuni sünnituseni) seotud enneaegse sünnituse riski suurenemisega (vähem kui 2 korda, vastavalt ligikaudu 6 enneaegse sünnituse lisandumine 100 naiste kohta, kes said raseduse hilisemas järgus ravi duloksetiiniga). Enamik juhtudest ilmnes 35. ja 36. rasedusnädalal. Seda seost ei täheldatud Ameerika Ühendriikides läbi viidud uuringus. Ameerika Ühendriikides saadud vaatlusandmed on näidanud sünnitusjärgse verejooksu riski suurenemist (vähem kui 2 korda) pärast duloksetiini kasutamist sünnitusele eelnenud kuu jooksul.

Epidemioloogilised andmed on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilisstaadiumis, võib suurendada vastsündinu püsiva pulmonaarse hüpertensiooni (persistent pulmonary hypertension in the newborn, PPHN) tekkeriski. Kuigi ühtki kliinilist uuringut SNRI ravi seosest PPHN-ile ei ole läbi viidud, ei saa duloksetiini puhul seda riski välistada, võttes arvesse sarnast toimemehhanismi (serotoniini tagasihaarde inhibeerimine).

Nii nagu teiste serotonergiliste ravimite puhul, võib ka duloksetiin põhjustada vastsündinul ärajätunähte, kui ema on ravimit kasutanud vähe aega enne sünnitust. Duloksetiiniga täheldatud ärajätunähtude hulka võivad kuuluda hüpotoonia, treemor, närvilisus, toitumisraskused, respiratoorne distress ja krambihood. Enamik juhtudest on ilmnenud sündimisel või mõne päeva jooksul pärast sündi.

Onelari tohib raseduse ajal kasutada ainult juhul, kui loodetav kasu emale ületab võimaliku ohu lootele. Naistele tuleb öelda, et nad teavitaksid arsti, kui nad on rasestunud või kavatsevad rasestuda ravi ajal.

Imetamine Uuringu põhjal, kus osales 6 lakteerivat naist, kes oma lapsi ei imetanud, leiti, et duloksetiin eritub väga väheses koguses rinnapiima. Arvatav ööpäevane imiku annus mg/kg kohta on 0,14% ema annusest (vt lõik 5.2). Kuna duloksetiini ohutus imikutele ei ole teada, siis ei soovitata Onelari imetamise ajal kasutada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Onelari kasutamisega võivad kaasneda sedatsioon ja pearinglus. Patsiente tuleb hoiatada, et kui nad tunnevad sedatsiooni või pearinglust, peavad nad vältima potentsiaalselt ohtlikke tegevusi, nagu autojuhtimine või masinate käsitsemine.

4.8 Kõrvaltoimed

a. Ohutusprofiili kokkuvõte Onelariga ravitud patsientidel olid kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimeteks iiveldus, peavalu, suukuivus, unisus ja pearinglus. Enamik sagedastest kõrvaltoimetest olid siiski kerged kuni mõõdukad, algasid tavapäraselt ravi algfaasis ning ravi jätkumisel enamasti taandusid.

b. Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelina Tabelis 1 on esitatud kõrvaltoimed, mida vaadeldi spontaansetest raporteerimistest ja platseebokontrolliga depressiooni, generaliseerunud ärevushäire ja diabeetilise neuropaatilise valu kliinilistest uuringutest (kokku 9454 patsienti, duloksetiini said 5703 ja platseebot 3751).

Tabel 1. Kõrvaltoimed Esinemissagedus: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata Infektsioonid ja infestatsioonid Immuunsüsteemi häired Endokriinsüsteemi häired Ainevahetus- ja toitumishäired Vähenenud Hüperglükeemia Veetustumine söögiisu (peamiselt Hüponatreemia Psühhiaatrilised häired Unetus Suitsidaalsed Suitsidaalne Agiteeritus mõtted5,7 käitumine5,7 Libiido langus Unehäired Mania Ärevus Bruksism Hallutsinatsioonid Orgasmi häired Desorienteeritus Agressiivsus ja

Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata Ebatavalised unenäod Närvisüsteemi häired Peavalu Pearinglus Müokloonus Serotoniini- Unisus Letargia Akatiisia7 sündroom6 Treemor Närvilisus Krambid1 Paresteesia Tähelepanuhäired Psühhomotoorne Silma kahjustused Hägune Müdriaas Glaukoom nägemine Nägemishäired Kõrva ja labürindi kahjustused Tinnitus1 Peapööritus Südame häired Südame Tahhükardia Stress-kardio- pekslemine Supra- müopaatia Vaskulaarsed häired Vererõhu tõus3 Minestus2 Hüpertensiivne Nahaõhetus Hüpertensioon3,7 kriis3,6 Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Haigutamine Pigistustunne Interstitsiaalne Seedetrakti häired Iiveldus Kõhukinnisus Gastrointestinaal- Stomatiit Suukuivus Kõhulahtisus ne verejooks7 Veri väljaheites Kõhuvalu Gastroenteriit Halb hingeõhk Oksendamine Röhitised Mikroskoopiline Düspepsia Gastriit koliit9 Kõhupuhitus Düsfaagia Maksa ja sapiteede häired

Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata Naha ja nahaaluskoe kahjustused Suurenenud Öine higistamine Stevensi-Johnsoni Kutaanne higistamine Urtikaaria sündroom6 vaskuliit Lööve Kontaktdermatiit Angioneurootiline Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Lihaste ja Lihasjäikus Mälumislihaste luustiku valu Lihastõmblused spasm Lihaste kramp Neerude ja kuseteede häired Düsuuria Kusepeetus Ebanormaalne Sage Pakitsustunne uriini lõhn urineerimine urineerimisel Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired Erektsiooni- Günekoloogiline Menopausi häire verejooks sümptomid Ejakulatsiooni- Menstruaaltsükli Galaktorröa häire häire Hüper- Hilinenud Seksuaal- prolaktineemia ejakulatsioon funktsiooni häire Sünnitusjärgne Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Kukkumised8 Valu rinnus7 Väsimus Ebanormaalne Uuringud Kehakaalu Kehakaalu tõus Vere langus Vere kretiin- kolesteroolitaseme 1 Pärast ravi lõpetamist on teatatud ka krampide ja tinnituse juhtudest. 2 Ortostaatilise hüpotensiooni ja minestuse juhtudest on põhiliselt teatatud ravi alguses. 3 Vt lõik 4.4. 4 Vaenulikkuse ja viha esinemise juhtudest on teatatud peamiselt kohe ravi alguses või pärast ravi lõpetamist. 5 Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise juhtudest on teatatud duloksetiiniga ravi ajal või kohe pärast ravi lõpetamist (vt lõik 4.4). 6 Eeldatav esinemissagedus on saadud turuletulekujärgsetest ohutusjärelvalve raportitest; platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes ei ole täheldatud. 7 Platseebost statistiliselt oluliselt mitte erinev.

8 Kukkumised olid sagedasemad eakatel (≥ 65-aastased). 9 Hinnaguline esinemissagedus põhineb kõikide kliiniliste uuringute andmetel. 10 Hinnaguline esinemissagedus põhineb platseebokontrolliga kliiniliste uuringute andmetel.

c. Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Duloksetiiniga ravi lõpetamine (eriti järsk) põhjustab tavaliselt ärajätunähtusid. Pearinglus, tundlikkushäired (sh paresteesia või elektrilöögi-taoline tunne, eriti peas), unehäired (sh unetus ja ärevad unenäod), väsimus, unisus, agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor, peavalu, lihasvalu, ärrituvus, kõhulahtisus, liighigistamine ja pööritustunne on kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed.

Üldiselt SSRI-de ja SNRI-de puhul on need kõrvaltoimed kerged kuni mõõdukad ja ise mööduvad, kuid siiski mõnedel patsientidel võivad need olla rasked ja/või kesta kauem. Seetõttu soovitatakse ravi lõpetamisel järk-järgult duloksetiini annust vähendada (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Duloksetiini kolme kliinilise uuringu 12 nädalat kestnud akuutses faasis ilmnesid duloksetiiniga ravi saavatel diabeetilise neuropaatilise valuga patsientidel väikesed, kuid statistiliselt olulised tühja kõhu puhused vereglükoosi kõrgenemised. HbA1c näitajad olid nii duloksetiini kui ka platseebot saanud patsientidel stabiilsed. Nende uuringute jätkufaasis, mis kestis kuni 52 nädalat, esines HbA1c taseme tõusu nii duloksetiini kui ka rutiinse raviga gruppides, kuid keskmine tõus oli 0,3% suurem duloksetiiniga ravitud patsientide grupis. Duloksetiiniga ravitud patsientidel esines ka vähest tühja kõhu puhust vereglükoosi kõrgenemist ja üldkolesterooli tõusu, samal ajal kui laboratoorsed testid näitasid vähest langust rutiinset ravi saanud patsientide grupis.

Südame löögisageduse järgi korrigeeritud QT-intervallil ei olnud erinevust duloksetiini ja platseebot saanud patsientide võrdluses. QT, PR, QRS või QTcB intervallide osas ei täheldatud mingit kliiniliselt olulist erinevust platseebot ja duloksetiini saanud patsientide vahel.

d. Lapsed Kliinilises uuringus raviti duloksetiiniga kokku 509 depressiooni diagnoosiga ja 241 generaliseerunud ärevushäire diagnoosiga last vanuses 7...17 aastat. Üldiselt oli duloksetiini kõrvaltoimete profiil lastel ja noorukitel sarnane täiskasvanutel nähtuga.

Kokku 467 lapsel, kes randomiseeriti algselt kliinilises uuringus saama duloksetiini, esines 10-ndaks nädalaks keskmine kehakaalu langus 0,1 kg võrreldes keskmise suurenemisega 0,9 kg platseebot saanud 353 lapse grupis. Hiljem, neli kuni kuus kuud kestnud ravi jooksul, saavutasid patsiendid üldiselt oma ravieelse kehakaalu protsentiilile vastava kehakaalu, mis põhines vanuse ja sooga sobitatud eakaaslaste populatsiooni andmetel. Kuni 9 kuud kestnud uuringus täheldati duloksetiiniga ravitud lastel üldise pikkuse protsentiili vähenemist 1% (2% vähenemine lastel (7...11-aastased) ja 0,3% suurenemine noorukitel (12...17-aastased)) (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

On teatatud üleannustamise juhtudest, kasutamisel kas üksikravimina või kombinatsioonis teiste ravimitega, kus duloksetiini annus oli 5400 mg. Teatatud on mõnest letaalsest juhust; peamiselt on tegemist olnud teiste ravimitega segatud üleannustega, kuid ka ainult duloksetiiniga ligikaudu 1000 mg annuse puhul. Üleannustamise tunnused ja sümptomid (kas ainult duloksetiini või kombinatsioonis teiste ravimitega) on unisus, kooma, serotoniinisündroom, krambihood, oksendamine ja tahhükardia.

Spetsiifilist antidooti duloksetiinile ei ole teada, kuid kui järgneb serotoniinisündroom, tuleb alustada vastavat ravi (nt tsüproheptadiini abil ja/või temperatuuri kontrolliga). Tuleb tagada vabad hingamisteed. Soovitatakse jälgida südame ja teisi elulisi funktsioone ning rakendada sobivaid sümptomaatilisi ja toetavaid meetmeid. Vahetult pärast ravimi sissevõtmist või sümptomitega patsientidel võib näidustatud olla maoloputus. Imendumise vähendamiseks võib kasu olla aktiivsöe manustamisest. Kuna duloksetiinil on suur jaotusruumala, siis diureesi forsseerimisest, hemoperfusioonist ja verevahetusest tõenäoliselt abi ei ole.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: teised antidepressandid, ATC-kood: NO6AX21.

Toimemehhanism Duloksetiin on kombineeritud serotoniini (5-HT) ja noradrenaliini (NA) tagasihaarde inhibiitor. Ta inhibeerib vähesel määral dopamiini tagasihaaret ning omab mitteolulist afiinsust histaminergiliste, dopaminergiliste, kolinergiliste ja adrenergiliste retseptorite suhtes. Duloksetiin suurendab loomadel annusest sõltuvalt serotoniini ja noradrenaliini ekstratsellulaarset taset erinevates aju piirkondades.

Farmakodünaamilised toimed Duloksetiin normaliseeris valuläve mitmetes neuropaatilise ja põletikulise valu prekliinilistes mudelites ning vähendas reaktsiooni valule püsiva valu mudelis. Duloksetiini valu pärssiv toime tuleneb usutavasti valu pärssivate alanevate juhteteede stimuleerimisest kesknärvisüsteemis.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Depressioon. Duloksetiini uuriti kliinilises programmis, mis hõlmas 3158 patsienti (1285 patsiendiaastat), kes vastasid depressiooni DSM-IV kriteeriumidele. Duloksetiini soovitusliku annuse (60 mg üks kord ööpäevas) efektiivsus leidis tõestust kõigis kolmes depressiooniga täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega läbi viidud randomiseeritud, topeltpimedas, platseebokontrolliga, fikseeritud annuse akuutses uuringus. Üldiselt on duloksetiini ööpäevaste annuste 60...120 mg efektiivsus tõestatud depressiooniga täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega läbi viidud seitsmest randomiseeritud, topeltpimedast, platseebokontrolliga, fikseeritud annuse akuutsest uuringust kokku viies uuringus.

Võttes aluseks 17 näitajaga Hamiltoni depressiooniskaala (Hamilton Depression Rating Scale, HAM- D) punktisumma paranemise, tõestati duloksetiini statistilist paremust platseeboga võrreldes (sh nii depressiooni emotsionaalsete kui somaatiliste sümptomite osas). Duloksetiinil olid platseeboga võrreldes ka statistiliselt oluliselt suuremad ravivastuse ja remissiooni määrad. Ainult väikesel osal kesksetesse kliinilistesse uuringutesse lülitatud patsientidest esines raske depressioon (uuringu alguses HAM-D > 25). Retsidiivi preventsiooni uuringus patsiendid, kes olid saavutanud ravivastuse avatud uuringus 12-nädalasele akuutsele ravile 60 mg duloksetiiniga üks kord ööpäevas, randomiseeriti rühmadesse, milles manustati järgneva 6 kuu jooksul kas 60 mg duloksetiini üks kord ööpäevas või platseebot. Retsidiivini kulunud aja põhjal ilmnes, et 60 mg duloksetiini üks kord ööpäevas omas statistiliselt oluliselt paremat tulemust esmase tulemusnäitaja – depressiooni retsidiivi profülaktika – osas kui platseebo (p = 0,004). Retsidiivide esinemissagedus 6-kuulise topeltpimeda jälgimisperioodi jooksul oli duloksetiini ja platseebo rühmas vastavalt 17% ja 29%.

52 nädalat kestnud platseebokontrolliga topeltpimeravi jooksul oli duloksetiiniga ravitud korduva depressiooniga patsientidel oluliselt pikem sümptomitevaba periood (p < 0,001) võrreldes platseebot saanud patsientidega. Kõik patsiendid olid eelnevalt saavutanud ravivastuse avatud faasis duloksetiinile (28...34 nädala jooksul) annustega 60...120 mg ööpäevas. 52-nädalase platseebokontrolliga topeltpimeravi faasi jooksul taastekkisid depressiooni sümptomid 14,4% duloksetiiniga ravitud ja 33,1% platseebot saanud patsientidest (p < 0,001).

Manustades 60 mg duloksetiini üks kord ööpäevas eakatele depressiivsetele patsientidele (≥ 65- aastased), vaadeldi selle efektiivsust uuringus, mis näitas duloksetiiniga ravitud patsientide puhul võrreldes platseeboga statistiliselt olulist erinevust HAM-D 17 skoori vähenemisel. 60 mg duloksetiini üks kord ööpäevas taluvus eakate patsientide puhul oli võrreldav noorematel täiskasvanutel täheldatuga. Siiski, kliinilised andmed eakate patsientide ravivastuse kohta maksimaalsele annusele (120 mg ööpäevas) on piiratud ning seetõttu on soovitav selle populatsiooni ravimisel olla ettevaatlik.

Generaliseerunud ärevushäire. Kõigis viies uuringus, mille hulka kuulusid neli randomiseeritud, topeltpimedat, platseeboga kontrollitud akuutset uuringut ja retsidiivide profülaktika uuring täiskasvanud generaliseerunud ärevushäirega patsientidel, leidis tõestust duloksetiini statistiliselt oluline paremus platseeboga võrreldes.

Duloksetiinil ilmnes statistiliselt oluline paremus platseeboga võrreldes, mõõdetuna Hamiltoni ärevusskaala (Hamilton Anxiety Scale, HAM-A) üldskoori paranemise ja Sheehani võimetusskaala (Sheehan Disability Scale, SDS) üldise funktsionaalse kahjustuse skoori alusel. Platseeboga võrreldes olid duloksetiinil ka suuremad ravivastuse ja remissiooni määrad. Duloksetiinil esinesid HAM-A üldskoori paranemise osas venlafaksiiniga võrreldavad efektiivsusnäitajad.

Retsidiivide profülaktika avatud uuringus randomiseeriti patsiendid, kellel esines ravivastus 6-kuulisele akuutsele duloksetiini ravile, saama järgmise 6 kuu jooksul kas duloksetiini või platseebot. Retsidiivide profülaktikas, mõõdetuna retsidiivini kulunud aja järgi, ilmnes 60...120 mg duloksetiini manustamisel üks kord ööpäevas statistiliselt oluline paremus (p < 0,001) platseeboga võrreldes. Retsidiivi esinemissagedus 6-kuulise topeltpimeda jälgimisperioodi jooksul oli duloksetiini puhul 14% ja platseebo puhul 42%.

Üks kord ööpäevas manustatavate duloksetiini 30...120 mg annuste (kohandatud annus) efektiivsust hinnati eakatel (> 65-aastased) generaliseerunud ärevushäirega patsientidel uuringus, kus näidati duloksetiiniga ravitud patsientide HAM-A koguskoori statistiliselt olulist paranemist võrreldes platseeboga. Üks kord ööpäevas manustatavate duloksetiini 30...120 mg annuste efektiivsus eakatel generaliseerunud ärevushäirega patsientidel oli sarnane nooremate patsientidega läbi viidud uuringutes nähtuga. Kuid eakatel patsientidel on andmed maksimaalse annuse (120 mg ööpäevas) kasutamise kohta piiratud, seetõttu on selle annuse kasutamisel eakate populatsioonis vajalik ettevaatus.

Diabeetiline perifeerne neuropaatiline valu. Duloksetiini efektiivsust diabeetilise neuropaatilise valu ravis uuriti kahes randomiseeritud, 12-nädalases, topeltpimemeetodil platseebokontrolliga, fikseeritud annusega kliinilises uuringus, milles osalesid täiskasvanud (vanuses 22...88 aastat), kes olid kannatanud diabeetilise neuropaatilise valu all vähemalt 6 kuud. Patsiendid, kes vastasid depressiooni diagnostilistele kriteeriumidele, arvati nendest uuringutest välja. Esmane tulemusnäitaja oli 24-tunnine keskmine valu nädalas, mille jaoks koguti andmeid patsientide poolt igapäevaselt täidetud päeviku alusel 11-punktilisel Likert’i skaalal. Mõlemas uuringus, kus manustati duloksetiini 60 mg üks kord ööpäevas ja 60 mg kaks korda ööpäevas, vähendas ravim platseeboga võrreldes oluliselt valu. Mõnede patsientide puhul oli toime märgatav esimesel ravinädalal. Kahe aktiivse ravigrupi vahel ei täheldatud olulist keskmise paranemise erinevust. Valu vähenemine vähemalt 30% registreeriti ligikaudu 65% duloksetiiniga ravitud patsientidest, võrreldes 40% platseebot saanud patsientidest. Vastavad arvud vähemalt 50% valu vähenemise puhul olid vastavalt 50% ja 26%. Kliinilise ravivastuse määra (valu leevendamine vähemalt 50%) analüüsiti selle järgi, kas patsient koges ravi jooksul unisust. Nende patsientide seas, kellel ei ilmnenud unisust, täheldati kliinilist ravivastust 47% duloksetiiniga ravitud patsientidest ja 27% platseebot saanud patsientidest. Kliinilise ravivastuse määrad duloksetiini saanud patsientidel, kellel ilmnes unisus, oli 60% ja platseebot saanud patsientidel oli see 30%. Patsiendid, kes 60 ravipäeva järel ei täheldanud valu vähenemist 30%, ei oleks tõenäoliselt seda ka edasise ravi jätkumise järel saavutanud.

Avatud pikaajalises kontrollrühmata uuringus püsis valu vähenemine patsientidel, kes reageerisid esialgsele 8-nädalasele ravile duloksetiiniga annuses 60 mg üks kord ööpäevas, järgneva 6 kuu

jooksul, mida mõõdeti muutuse järgi valuküsimustiku (Brief Pain Inventory, BPI) 24 tunni keskmise valu skaalal.

Lapsed Duloksetiini ei ole uuritud alla 7 aasta vanustel patsientidel.

800 depressiooni põdeva lapsega vanuses 7...17 aastat (vt lõik 4.2) viidi läbi kaks randomiseeritud topeltpimedat paralleelset kliinilist uuringut. Need kaks uuringut hõlmasid platseeborühma ja võrdlusravimi (fluoksetiin) kontrollrühmaga 10-nädalast akuutravi, millele järgnes 6 kuud kestnud võrdlusravimi kontrolliga jätkuravi. Võrreldes muutust algväärtusest kuni lõpptulemuseni laste depressiooniskaala (Children´s Depression Rating Scale-Revised, CDRS-R) koguskoorides, ei leitud platseeboga võrreldes statistilist erinevust duloksetiini (30...120 mg) ega võrdlusravimi (fluoksetiin 20...40 mg) rühmas. Võrreldes fluoksetiini saavate patsientidega, oli ravi lõpetamine kõrvaltoimete tõttu suurem duloksetiini võtvatel patsientidel ning seda peamiselt iivelduse tõttu. 10-nädalase akuutravi perioodil teatati suitsidaalsest käitumistest (duloksetiiniga 0/333 [0%], fluoksetiiniga 2/225 [0,9%], platseeboga 1/220 [0,5%]). Kogu 36 uuringunädala jooksul, 333-st algselt duloksetiinile randomiseeritud patsiendist 6-l ja 225-st algselt fluoksetiinile randomiseeritud patsiendist 3-l esines suitsidaalset käitumist (avaldumise kohandatud juhud olid duloksetiini puhul 0,039 juhtu patsiendi kohta aastas ja fluoksetiini puhul 0,026 juhtu). Lisaks esines ühel patsiendil, kes oli platseebolt duloksetiinile üle viidud, duloksetiini võtmise ajal suitsidaalset käitumist.

272 generaliseerunud ärevushäirega patsiendil vanuses 7...17 aastat viidi läbi randomiseeritud topeltpime platseebokontrolliga uuring. Uuring hõlmas 10-nädalast platseebokontrolliga akuutravifaasi, millele järgnes 18-kuud kestnud pikendatud ravi periood. Selles uuringus kasutati paindlikku annustamisskeemi, mis võimaldas annuse aeglasemat suurendamist 30 mg-lt üks kord ööpäevas kuni suuremate annusteni (maksimaalselt 120 mg üks kord ööpäevas). 10-nädalase ravi järel näitas duloksetiini ravi statistiliselt oluliselt suuremat generaliseerunud ärevushäire sümptomite paranemist, mõõdetuna generaliseerunud ärevushäirete PARS tõsiduse skaalal (keskmine erinevus duloksetiini ja platseebo vahel oli 2,7 punkti [95% usaldusvahemik 1,3...4,0]). Toime püsimist ei ole hinnatud. 10-nädalase akuutravifaasi ajal kõrvaltoimete tõttu ravi katkestamises kahe grupi – duloksetiini ja platseebo – vahel statistiliselt olulisi erinevusi ei olnud. Kahel platseebogrupist pärast akuutravifaasi duloksetiini gruppi üle viidud patsiendil esines pikendatud ravi faasi ajal duloksetiini võtmisega seoses suitsidaalset käitumist. Üldise kasu/riski suhte kokkuvõte on selles vanusegrupis veel tegemata (vt ka lõigud 4.2 ja 4.8).

Juveniilse primaarse fibromüalgia sündroomiga (JPFS) lastel on läbi viidud üks uuring, kus duloksetiiniga ravitud rühm ei erinenud platseebo rühmast esmase efektiivsuse tulemusnäitaja osas. Seetõttu ei ole selles laste populatsioonis ravimi efektiivsus tõestatud. Viidi läbi duloksetiini randomiseeritud topeltpime platseeboga kontrollitud paralleelsete rühmadega uuring, kus osales 184 JPFS-iga noorukit vanuses 13...18 aastat (keskmine vanus 15,53 aastat). Uuring sisaldas 13- nädalast topeltpimedat perioodi, kus patsiendid randomiseeriti saama duloksetiini 30 mg/60 mg ööpäevas või platseebot. Duloksetiin ei olnud efektiivne valu leevendamisel, mida mõõdeti esmase tulemusnäitaja (valu mõõteskaala lühiküsimustiku [Brief Pain Inventory, BPI] keskmise valuskoori) põhjal: BPI keskmise valuskoori vähimruutude (least squares, LS) keskmine muutus võrreldes algväärtusega oli 13. nädalal platseeborühmas −0,97 ja duloksetiini 30/60 mg rühmas −1,62 (p = 0,052). Sellest uuringust saadud ohutustulemused olid kooskõlas duloksetiini teadaoleva ohutusprofiiliga. Euroopa Ravimiamet ei kohusta esitama duloksetiiniga läbi viidud uuringute tulemusi laste kõikide alarühmade kohta depressiooni, diabeetilise neuropaatilise valu ja generaliseerunud ärevushäire näidustuse korral. Teave lastel kasutamise kohta: vt lõik 4.2.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Duloksetiini manustatakse üksiku enantiomeerina. Duloksetiin metaboliseeritakse suurel määral oksüdatiivsete ensüümide (CYP1A2 ja polümorfse CYP2D6) poolt, millele järgneb konjugatsioon. Duloksetiini farmakokineetikale on omane suur individuaalne varieeruvus (tavaliselt 50...60%), mis

oleneb osaliselt soost, vanusest, suitsetamisest/mittesuitsetamisest ja CYP2D6 metaboliseerimisvõimest.

Imendumine. Duloksetiin imendub pärast suukaudset manustamist hästi ning C saabub 6 tundi pärast manustamist. Absoluutne suukaudne biosaadavus on vahemikus 32...80% (keskmiselt 50%). Toit pikendab maksimaalse kontsentratsiooni saabumise aega 6 tunnilt 10 tunnini ning vähendab vähesel määral imendumise ulatust (ligikaudu 11%). Need muutused ei oma kliinilist tähendust. Jaotumine. Duloksetiin seondub ligikaudu 96% ulatuses inimese plasmavalkudega. Duloksetiin seondub nii albumiini kui alfa-1 happelise glükoproteiiniga. Neeru- või maksakahjustus ei mõjuta valkudega seonduvust.

Biotransformatsioon. Duloksetiin metaboliseerub suurel määral ning metaboliidid erituvad peamiselt uriiniga. Nii tsütokroom P450-2D6 kui 1A2 katalüüsivad kahe peamise metaboliidi 4- hüdroksüduloksetiini glükuroniidkonjugaadi ja 5-hüdroksü, 6-metoksüduloksetiini sulfaatkonjugaadi moodustumist. Vastavalt in vitro uuringutele peetakse duloksetiini tsirkuleerivaid metaboliite farmakoloogiliselt inaktiivseteks. Duloksetiini farmakokineetikat halvasti CYP2D6 abil metaboliseerivatel patsientidel ei ole spetsiifiliselt uuritud. Piiratud andmed viitavad sellele, et duloksetiini tase plasmas on neil patsientidel kõrgem.

Eritumine. Duloksetiini eliminatsiooni poolväärtusaeg jääb vahemikku 8...17 tundi (keskmiselt 12 tundi). Pärast veenisisest manustamist on duloksetiini plasmakliirens vahemikus 22 l/h...46 l/h (keskmiselt 36 l/h). Pärast suukaudset annust on duloksetiini plasmakliirens 33...261 l/h (keskmiselt 101 l/h).

Eripopulatsioonid Sugu. Meeste ja naiste vahel on tuvastatud farmakokineetilised erinevused (naistel on plasmakliirens ligikaudu 50% väikesem). Kuna kliirensi määr meestel ja naistel osaliselt kattub, siis soopõhised farmakokineetilised erinevused ei õigusta annuse vähendamist naistel.

Vanus. Nooremate ja eakate (≥ 65-aastased) naiste võrdlemisel on täheldatud farmakokineetilisi erinevusi (eakatel AUC ligikaudu 25% võrra suurem ja poolväärtusaeg ligikaudu 25% võrra pikem), kuid need erinevused ei ole sedavõrd suured, et õigustada annuse kohandamist. Üldine soovitus on ravida eakaid ettevaatlikult (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Neerukahjustus. Neeruhaiguse lõppjärgus (end stage renal disease, ESRD), dialüüsravi saavatel patsientidel olid duloksetiini C ja AUC väärtused 2 korda suuremad kui tervetel. Kerge või mõõduka neerukahjustusega patsientidelt on saadud vähe andmeid duloksetiini farmakokineetika kohta. Maksakahjustus. Mõõdukas maksahaigus (Child Pugh B klass) mõjutas duloksetiini farmakokineetikat. Mõõduka maksahaigusega patsientidel oli duloksetiini plasmakliirens 79% väiksem, lõppfaasi poolväärtusaeg 2,3 korda pikem ja AUC 3,7 korda suurem kui tervetel. Kerge või raske maksapuudulikkusega patsientidel ei ole duloksetiini ja tema metaboliitide farmakokineetikat uuritud. Rinnaga toitvad emad. Duloksetiini olemust uuriti 6 lakteerival naisel, kes olid vähemalt 12 nädalat tagasi sünnitanud. Duloksetiin on rinnapiimas avastatav ja püsikontsentratsioon rinnapiimas on ligikaudu üks neljandik võrreldes plasmatasemega. Duloksetiini kogus rinnapiimas on ligikaudu 7 mikrogrammi ööpäevas 40 mg kaks korda ööpäevas manustamise puhul. Imetamine ei mõjutanud duloksetiini farmakokineetikat.

Lapsed. Duloksetiini farmakokineetikat 7...17-aastastel depressiooniga lastel pärast ühekordset suukaudset manustamist 20...120 mg ööpäevas iseloomustati populatsiooni mudelanalüüsi abil, mis põhines 3 uuringu andmetel. Mudeli järgi ennustatud duloksetiini plasma tasakaalukontsentratsioonid olid lastel enamasti samas kontsentratsioonivahemikus kui täiskasvanutel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Duloksetiin ei olnud standardkatsetes genotoksiline ning see ei olnud rottidele kartsinogeenne. Kartsinogeensusuuringus leiti roti maksas mitme tuumaga rakke, kusjuures muid histopatoloogilisi muutusi ei avastatud. Selle tekkemehhanism ja kliiniline tähendus ei ole teada. Emastel hiirtel, kellele manustati duloksetiini 2 aasta jooksul, tõusis hepatotsellulaarsete adenoomide ja kartsinoomide esinemissagedus, mida täheldati ainult suurte annuste (144 mg/kg ööpäevas) korral, kuid see tulenes arvatavasti maksa mikrosomaalse ensüümi induktsioonist. Hiirtelt saadud andmete tähendus inimesele ei ole teada. Emastel rottidel, kellele manustati duloksetiini (45 mg/kg ööpäevas) enne paaritumisperioodi ja selle ajal ning tiinuse varajasel perioodil, täheldati toidutarbimise ja kehakaalu vähenemist, östrogeentsükli katkemist, elussündide indeksi ja järglaste elulemuse langust ning järglaste kasvupeetust, kusjuures süsteemselt ringleva aine tase ei olnud hinnanguliselt suurem kui maksimaalne kliiniline AUC/maksimaalse terapeutilise annuse korral. Küülikutega läbi viidud embrüotoksilisuse uuringus täheldati maksimaalsest kliinilisest tasemest madalama süsteemselt ringleva aine taseme korral kardiovaskulaarsete ja skeleti väärarendite suurenenud esinemissagedust. Ühes teises uuringus, milles testiti duloksetiini suuremat annust ühe teise soola näol, ei tuvastatud mingeid väärarendeid. Rottidega teostatud prenataalse/postnataalse toksilisuse uuringutes põhjustas duloksetiin järglastel ebasoodsaid toimeid käitumisele, kusjuures tsirkuleeriva aine tase jäi allapoole maksimaalset kliinilist ekspositsiooni (AUC-d).

Loomkatsed noorte rottidega näitasid mööduvat toimet neurokäitumisele, samuti vähenes oluliselt kehakaal ja toidu tarbimine; esines maksa ensüümide induktsiooni ja hepatotsellulaarset vakuolatsiooni annuse juures 45 mg/kg ööpäevas. Noortel rottidel täheldatud duloksetiini üldine toksilisuse profiil oli sarnane täiskasvanud rottide omaga. Ööpäevased annused 20 mg/kg ei mõjutanud kõrvaltoimete taset.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Pelleti sisu Suhkrusfäärid (sahharoos, maisitärklis)

Pelleti kate Hüpromelloos 2910/5mPa s Krospovidoon, tüüp A Sahharoos Hüpromelloosatsetaatsuksinaat Trietüültsistraat (E 1505) Talk Makrogool 8000 Titaandioksiid (E 171). Kapsli kest Titaandioksiid (E 171) Želatiin Naatriumlaurüülsulfaat Erütrosiin (E 127) Punane raudoksiid (E 172) Must raudoksiid (E 172)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

Läbipaistvad PVC/PE/PVDC-alumiinium blistrid: 24 kuud. PA/Al/PVC-alumiinium blistrid: 24 kuud.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 °C, originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PA/Al/PVC-alumiinium blistrid ja läbipaistvad PVC/PE/PVDC-alumiinium blistrid.

Pakendi suurused: 7, 28, 30, 56, 84, 98, 100, 140, 196 ja 500 gastroresistentse kõvakapsliga blistrid.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Medochemie Ltd. Konstantinoupoleos 1-10 3011 Limassol Küpros

8. MÜÜGILOA NUMBER

905916

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 06.04.2016 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 02.09.2020

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

September 2024

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

ONELAR 30 mg gastroresistentsed kõvakapslid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks kapsel sisaldab 30 mg duloksetiini (vesinikkloriidina).

INN. Duloxetinum

Teadaolevat toimet omavad abiained: üks kapsel sisaldab 76,5 mg sahharoosi ja 0,0009 mg karmoisiini.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Gastroresistentne kõvakapsel.

Želatiinist kõvakapsel suurusega „3“ ja pikkusega ligikaudu 15,9 mm, valge kapslikeha ja sinise kaanega, sisaldab valkjaid pelleteid.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon. Diabeetiline perifeerne neuropaatiline valu. Generaliseerunud ärevushäire.

Duloksetiin on näidustatud täiskasvanutele. Lisainformatsiooni saamiseks vt lõik 5.1.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Depressioon Algannus ja soovitatav säilitusannus on 60 mg üks kord ööpäevas, koos toiduga või ilma. Kliinilistes uuringutes on hinnatud annuseid, mis on suuremad kui 60 mg üks kord ööpäevas kuni maksimaalse annuseni120 mg ööpäevas ohutuse seisukohast. Kliinilisi tõendeid, mis viitaksid annuse suurendamise kasulikkusele patsientidel, kes ei saavuta ravivastust esialgsele soovitatavale annusele, siiski ei ole.