Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
MoxonidinHEXAL 0,2 mg; õhukese polümeerikattega tabletid MoxonidinHEXAL 0,3 mg; õhukese polümeerikattega tabletid MoxonidinHEXAL 0,4 mg; õhukese polümeerikattega tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 0,2; 0,3 või 0,4 mg moksonidiini Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett.
Tabletid on ümarad, ligikaudu 6 mm läbimõõduga. 0,2 mg tablett on helepunane; 0,3 mg tablett on punane ja 0,4 mg tablett on tumepunast värvi.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Arteriaalne hüpertensioon.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Täiskasvanud: Ravi peab algama moksonidiini väikseima annusega. See tähendab ööpäevast annust 0,2 mg moksonidiini hommikul. Kui terapeutiline toime on ebapiisav, võib annust suurendada kolme nädala pärast 0,4 mg-ni. Seda annust võib manustada ööpäevase üksikannusena (hommikul) või kahe osana (hommikul ja õhtul). Kui tulemus on järgneva kolme nädala jooksul ikka ebapiisav, võib annust suurendada maksimaalse 0,6 mg-ni ööpäevas, manustatuna kahes osas – hommikul ja õhtul. Moksonidiini üksikannust 0,4 mg ja ööpäevast annust 0,6 mg ei tohi ületada. Koos toiduga manustamine ei muuda moksonidiini farmakokineetikat. Moksonidiini võib võtta enne sööki, söögi ajal või pärast sööki. Tabletid tuleb võtta piisava hulga vedelikuga. Moksonidiini ei kasutata alla 16 aasta vanustel lastel ja noorukitel, kuna kliinilised andmed nende puhul on ebapiisavad.
Eakad: Kahjustumata neerufunktsiooni korral on annustamine sama, mis täiskasvanutel.
Neerufunktsiooni kahjustus: Mõõduka neerufunktsiooni häirega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus (GFR) > 30 ml/min kuni < 60 ml/min) ei tohi üksikannus ületada 0,2 mg ja ööpäevane annus 0,4 mg moksonidiini. Raske neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (glomerulaarfiltratsiooni kiirus (GFR) < 30 ml/min) on moksonidiin vastunäidustatud (vt lõik 4.3.).
Maksakahjustus: Maksakahjustusega patsientide kohta uuringud puuduvad. Kuna moksonidiinil ei esine ulatuslikku metabolismi maksas, ei ole oodata olulist mõju farmakokineetikale, ja kerge või keskmise raskusega maksakahjustusega patsientide puhul on annustamine samasugune nagu tervetel täiskasvanutel. Raske maksahaigusega patsientidele on moksonidiin vastunäidustatud (vt ka lõik 4.4.). Ravi ei tohi lõpetada järsku, vaid seda tuleb teha kahe nädala jooksul järk-järgult (vt ka lõik 4.4).
4.3 Vastunäidustused
- Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes;
- siinussõlme nõrkuse sündroom;
- bradükardia (alla 50 löögi minutis puhkeolekus);
- teise või kolmanda astme atrioventrikulaarne blokaad;
- südamepuudulikkus (vt lõik 4.4).
4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Turustamisjärgselt on teadatud moksonidiinravi saanud patsientidel erineva astme blokaadi juhtudest. Sellest tulenevalt ei saa moksonidiini mõju atrioventrikulaarne juhtivusele täielikult välistada. Seepärast on soovitatav olla ettevaatlik ravi määramisel patsientidele kellel on võimalik eelsoodumus AV blokaadle
Kui moksonidiini kasutatakse 1. astme AV blokaadiga patsientidel, tuleb bradükardia vältimiseks olla eriti ettevaatlik. Moksonidiini ei tohi kasutada kõrgema astme AV blokaadiga patsientidel (vt lõik 4.3).
Kui moksonidiini kasutatakse raske koronaartõvega või ebastabiilse stenokardiaga patsientidel, tuleb seda teha erilise ettevaatusega, sest selles patsientide rühmas on kasutamiskogemus piiratud.
Moksonidiin eritub peamiselt neerude kaudu, seetõttu tuleb seda neerukahjustusega patsientidele manustada ettevaatusega. Neerukahjustuse korral on soovitatav annuse hoolikas tiitrimine, eriti ravi alguses: alustada tuleb annusega 0,2 mg ööpäevas ja annust võib suurendada maksimaalselt 0,3 mg ööpäevas kui see on kliiniliselt näidustatud ja patsiendile hästi talutavMõõdukalt langenud neerufunktsiooniga patsientidel (GRF > 30 ml/min kuni < 60 ml/min, kreatiniini sisaldusega seerumis > 105 µmol/l kuni< 160 µmol/l) tuleb moksonidiini hüpotensiivset toimet hoolikalt jälgida, eriti ravi alguses. Nendel patsientidel on nõutav annuse ettevaatlik korrigeerimine.
Moksonidiini kasutamisel kombineerituna beeta-adrenoblokaatoritega tuleb ravi lõpetamise korral katkestada esimesena ravi beeta-adrenoblokaatoriga ja moksonidiiniga mõned päevad hiljem, vältimaks vererõhu tõusu tagasilöögina. Kuigi ei ole teada, et moksonidiin-ravi katkestamisel oleks esinenud tagasilööke vererõhule, ei ole moksonidiin-ravi järsk lõpetamine siiski soovitatav. Annust tuleks vähendada järkjärgult kahe nädala jooksul.
Eakatel patsiendidel on suurem risk vererõhku alandavate ravimite vaskulaarsele mõjule, seetõttu tuleb ravi alustada kõige madalamast annusest ja annust tuleb suurenda ettevaatlikult, kasu ja riski suhet arvestades.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Manustamisel koos teiste antihüpertensiivsete preparaatidega suureneb moksonidiini hüpotensiivne toime.
Moksonidiin võib potenseerida tritsükliliste antidepressantide toimet (vältige koosmääramist), trankvillisaatorite, alkoholi, sedatiivsete preparaatide ja uinutite toimet. Bensodiasepiinide sedatiivne
toime võib koos moksonidiiniga manustamisel suureneda. Moksonidiin vähendab veidi kognitiivseid funktsioone koos lorasepaamiga kasutamisel.
Moksonidiin elimineerub tubulaarsekretsiooni teel. Ei saa välistada koostoimeid teiste tubulaarsekretsiooni teel elimineeruvate ravimitega (nagu digitaalis, insuliin, sulfonüüluurea, nitraadi derivaadid, antireumaatilised preparaadid, hüpolipideemilised preparaadid, allopurinool, kolhitsiin, probenetsiid, haavandtõve ravimid, türeoidekstraktid). Tolasodiin võib vähendada moksonidiini toimet annusest sõltuvalt.
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus Moksonidiini kasutamisest rasedatel andmed puuduvad. Katsed loomadega on näidanud toksilist toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimestel ei ole teada. Moksonidiin ei kasutata rasedatel, kui see pole vältimatult vajalik.
Imetamine Moksonidiini ei määrata imetavatele emadele, kuna moksonidiin eritub rinnapiimaga.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ei ole läbi viidud uuringuid, hindamaks toimet reaktsioonikiirusele. Siiski on täheldatud unisust ja pearinglust. Keskendumisvõimet ja reaktsioonikiirust nõudvate tegevuste sooritamisel tuleb seda arvesse võtta.
4.8 Kõrvaltoimed
Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed moksonidiini võtmisel on suukuivus, pearinglus, vaimne kurnatus (asteenia) ja unisus. Sageli väheneb nende sümptomite esinemine pärast esimesi ravinädalaid. Kõrvaltoimed organsüsteemi klasside kaupa (täheldatud platseebokontrollitud kliinilistes uuringutes 886 moksonidiinile eksponeeritud patsiendiga alltoodud sagedustega): Väga sage: ≥1/10 Sage: ≥1/100 kuni <1/10 Aeg-ajalt: ≥1/1,000 kuni <1/100 Harva≥1/10,000 kuni <1/1,000 Väga harva <1/10,000 Teadmata (ei saa hinnata olemasoleva info põhjal) *Platseeboga võrreldes ei olnud esinemissagedus suurem.
Südame häired Aeg-ajalt: bradükardia
Kõrva ja labürindi kahjustused Aeg-ajalt: tinnitus
Närvisüsteemi häired Sage: peavalu*, pearinglus, vertiigo, somnolentsus Aeg-ajalt: sünkoop* Vaskulaarsed häired Aeg-ajalt: hüpotensioon* ( sh ortostaatiline hüpotensioon)
Seedetrakti häired Väga sage: suu kuivus Sageli: kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine, düspepsia*
Naha ja nahaaluskoe kahjustused Sage: lööve, kihelus Aeg-ajalt: angioödeem,
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Sage: asteenia Aeg-ajalt: ödeem Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused Sage: seljavalu Aeg-ajalt: kaelavalu
Psühhiaatrilised häired Sage: unetus Aeg-ajalt: närvilisus
Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest www.ravimiamet.ee kaudu.
4.9 Üleannustamine
Üleannustamise sümptomid Väheste teatatud üleannustamise juhtumite hulgas manustati 19,6 mg korraga ilma fataalse lõppeta. Teatatud nähtude ja sümptomite hulgas on peavalu, sedatsioon, somnolentsus, hüpotensioon, pearinglus, asteenia, bradükardia, suukuivus, oksendamine, väsimus ja valu ülakõhus. Raske üleannustamise korral on soovitatav hoolikas jälgimine, eriti teadvushäirete ja hingamise pärssumise suhtes. Lisaks võivad väheste suure annusega tehtud loomkatsete andmete põhjal esineda mööduv hüpertensioon, tahhükardia ja hüperglükeemia.
Üleannustamise ravi Spetsiifilist antidooti ei ole. Hüpotensiooni korral võib kaaluda vereringe toetust nagu vedelike ja dopamiini manustamine. Bradükardiat võib ravida atropiiniga. Alfaretseptorite antagonistid võivad vähendada või kaotada moksonidiini üleannustamisel tekkiva paradoksaalse hüpertensiooni.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: Antihüpertensiivsed ravimid, tsentraalselt toimivad antiadrenergilised ained, ATC-kood: C02AC05.
Arvukate loomkatsetega on tõestatud, et moksonidiinil on tugev hüpotensiivne toime. Olemasolevad eksperimentaalsed andmed osutavad, et moksonidiini toimimiskoht paikneb kesknärvisüsteemis (KNS). Ajutüves seondub moksonidiin valikuliselt I -imidasoliini retseptoritega. Neid imidasoliinitundlikke retseptoreid on valdavalt leitud aju külgvatsakeste rostraalses osas, piirkonnas mis mängib tähtsat osa sümpaatilise närvisüsteemi tsentraalses juhtimises. Nende I -imidasoliini retseptorite mõjustamise tulemusena väheneb sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsus. See on tõestatud kardiaalsete, vistseraalsete ja renaalsete sümpaatiliste närvide osas. Moksonidiin erineb teistest tsentraalselt toimivatest hüpotensiivsetest ainetest selle poolest, et omab ainult nõrka afiinsust tsentraalsete alfa-2-adrenoretseptorite suhtes, võrrelduna afiinsusega I1- imidasoliinretseptoritele suhtes. Alfa-2-adrenergilised retseptorid on vahelüliks, mis põhjustavad sedatsiooni ja suukuivust – kõige sagedamini esinevaid tsentraalselt toimivate antihüpertensiivsete preparaatide kõrvaltoimeid. Keskmine süstoolne ja diastoolne vererõhk alanevad mõlemad nii rahuolekus kui füüsilise koormuse korral. Moksonidiini mõju suremusele ja kardiovaskulaarsele haigestumusele ei ole käesoleval hetkel teada.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine Moksonidiin imendub suukaudsel manustamisel hästi. Inimese seedetraktist imendub ligikaudu 90% manustatud annusest. Manustamine koos toiduga ei muuda moksonidiini farmakokineetikat. Puudub esmase maksapassaaži efekt ja biosaadavus on 88%.
Jaotumine Ainult umbes 7% moksonidiinist seondub plasmavalkudega (Vdss = 1,8 ± 0,4 l/kg). Plasmakontsentratsiooni maksimum saabub 30...180 minutit pärast moksonidiini õhukese polümeerikattega tableti manustamist.
Biotransformatsioon Moksonidiinist metaboliseerub 10...20%, peamiselt 4,5-dehüdromoksonidiiniks ja aminometanamidiini derivaadiks imidasoliiniringi avanemise teel. 4,5-dehüdromoksonidiini hüpotensiivne toime moodustab ainult 1/10 ja aminometanamidiini derivaadi toime vähem kui 1/100 moksonidiini omast. Eritumine Moksonidiin ja selle metaboliidid elimineeruvad pea aegu täielikult neerude kaudu. Üle 90% annusest eritub neerudega esimese 24 tunni jooksul, kuna 1% eritub roojaga. Esialgse moksonidiini kumulatiivne eritumine moodustab ligikaudu 50...70%. Keskmine poolväärtusaeg plasmaeliminatsioonil on 2,2...2,3 tundi ja renaalne poolväärtusaeg 2,6...2,8 tundi.
Mõõdukalt langenud neerufunktsiooniga patsientidel (GFR 30...60 ml/min) on AUC on suurenenud 85% ja kliirens vähenenud 52%. Nendel patsientidel tuleb annust kohandada nii, et maksimaalne ööpäevane annus ei ületaks 0,4 mg ja maksimaalne üksikannus 0,2 mg.
Raske neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel (GFR < 30 ml) on kliirens vähenenud 68% ja eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud 7 tunnini. Nendel patsientidel on monoksidiin vastunäidustatud (vt lõik 4.3).
Farmakokineetika lastel Farmakokineetika uuringuid lastel ei ole teostatud.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, korduv toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeensuse, reproduktsiooni- ja arengutoksilisuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Reproduktsioonitoksilisuse uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet fertiilsusele (suukaudsed annused kuni 6,4 mg/kg kehakaalu kohta rottidel) ega teratogeenset toimet (suukaudsed annused kuni 27 mg/kg kehakaalu kohta rottidel ja kuni 4,9 mg/kg kehakaalu kohta küülikutel). Ei ole täheldatud kõrvalekaldeid peri- ja postnataalses arengus rottidel suukaudsete annuste puhul kuni 9 mg/kg kehakaalu kohta.
Vt ka lõik 4.6.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu: laktoosmonohüdraat krospovidoon povidoon K25 magneesiumstearaat
Tableti kate: hüpromelloos titaandioksiid (E171) makrogool 400 punane raudoksiid (E172)
6.2 Sobimatus
Ei kohaldata.
6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat.
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30 ºC.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
PVC/PVDC/Al blisterpakendid, mis sisaldavad 10, 20, 28, 30, 50, 98, 100, 400 (haiglapakendid 20 x 20, 10 x 40) õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimipreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Erinõuded puuduvad.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
HEXAL AG
Industriestr. 25 83607 Holzkirchen Saksamaa
8. MÜÜGILOA NUMBRID
MoxonidinHEXAL 0,2 mg: 437804 MoxonidinHEXAL 0,3 mg: 438104 MoxonidinHEXAL 0,4 mg: 438004
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 26.03.2004 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.02.2014
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Ravimiametis kinnitatud veebruaris 2014