RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Mirena, 20 mikrogrammi/24 tunnis intrauteriinne ravivahend

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks intrauteriinne ravivahend sisaldab 52 mg levonorgestreeli. Keskmine in vivo vabanemiskiirus esimesel aastal on 20 mikrogrammi/24 tunnis.

INN. Levonorgestrelum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Intrauteriinne ravivahend.

Intrauteriinne ravivahend (e emakasisene süsteem, ESS) koosneb poolläbipaistva membraaniga kaetud valgest või valkjast ravimisüdamikust, mis asetseb T-kujulise süsteemi vertikaalsel osal. Valge T-kujulise süsteemi vertikaalse osa ühes otsas on silmus ja teises otsas kaks horisontaalset haara. Silmuse külge on kinnitatud pruunid eemaldusniidid. Mirena T-kujuline raam sisaldab baariumsulfaati ning on seega röntgenuuringus nähtav. ESS-i vertikaalne osa on asetatud inserteri (EVOINSERTER®) tipus olevasse paigaldustorusse.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Rasestumise vältimine. Idiopaatiline menorraagia. Östrogeenasendusravist tingitud endomeetriumi hüperplaasia vältimine.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Mirena paigaldatakse emakaõõnde ning selle toime kestab:

• 8 aastat, kui seda kasutatakse kontratseptsiooni näidustusel;
• 5 aastat, kui seda kasutatakse näidustustel idiopaatiline menorraagia või östrogeenasendusravist tingitud endomeetriumi hüperplaasia vältimine.

Täpsem teave, millal Mirena eemaldada või asendada on toodud lõigus „Eemaldamine/asendamine“.

Hormoonasendusravi saavatel naistel võib Mirenat kasutada kombineeritult suukaudse või transdermaalse progestageenita östrogeenpreparaadiga.

• Paigaldamine ja eemaldamine/asendamine

Paigaldamine On tungivalt soovitatav, et Mirena paigaldatakse ainult tervishoiutöötaja poolt, kellel on ESS-i paigaldamise kogemus ja/või kes on saanud vastava väljaõppe Mirena paigaldamiseks.

Enne paigaldamist tuleb patsiendile teha hoolikas läbivaatus, et tuvastada ESS-i paigaldamise mis tahes vastunäidustuste esinemine. Enne vahendi paigaldamist tuleb välistada rasedus ning arvestada

ovulatsiooni ja viljastumisvõimalusega. Mirena ei sobi postkoitaalseks kontratseptsiooniks (vt lõik 4.3 ja 4.4 alalõik „Meditsiiniline läbivaatus/konsultatsioon“).

Tabel 1. Millal paigaldada Mirena rasestumisvõimelisele naisele Mirena kasutamise - Mirena tuleb emakaõõnde paigaldada 7 päeva jooksul alates alustamine menstruatsiooni algusest. Sellisel juhul avaldub rasestumisvastane kaitse

Sünnitusjärgne Lisaks ülaltoodud juhistele (Mirena kasutamise alustamine). paigaldamine pärast emaka täielikku Sünnituse järgselt võib ESS-i paigaldada alles siis, kui emakas on involutsiooni taastanud oma algse suuruse, kuid seda ei tohiks teha varem, kui 6 nädalat Paigaldamine pärast Pärast esimese trimestri aborti võib Mirena paigaldada kohe. Sellisel juhul esimese trimestri aborti ei ole täiendavate rasestumisvastaste vahendite kasutamine vajalik. Mirena asendamine Mirena võib asendada uue ESS-iga menstruaaltsükli mis tahes päeval. Üleminek teiselt - Kui on piisav kindlus, et naine ei ole rase, võib Mirena paigaldada kohe. rasestumisvastaselt meetodilt (nt - Vajadus täiendava rasestumisvastase vahendi kasutamiseks: kui kombineeritud menstruatsiooni algusest on möödunud rohkem kui 7 päeva, peab naine hormonaalne järgmise 7 päeva jooksul hoiduma seksuaalvahekorrast või kasutama kontratseptiiv või täiendavat rasestumisvastast vahendit. implantaat)

Kohene sünnitusjärgne paigaldamine: Üldiselt soovitatakse teha sünnitusjärgseid paigaldamisi mitte varem kui 6 nädalat pärast sünnitust. Kohest sünnitusjärgset paigaldamist (kohe pärast platsenta eemaldamist) võib pakkuda ainult juhtudel, kui see on osa kohalikust heakskiidetud kliinilisest praktikast, pärast individuaalset kasu-riski hindamist, ning seda peavad tegema tervishoiutöötajad, kes on koolitatud ja kogenud koheses sünnitusjärgses paigaldamises. Kui see on asjakohane, tuleks naisi enne sünnitust nõustada kohese sünnitusjärgse paigaldamise võimalikkuse kohta ning teavitada, et sellega kaasneb suurem väljalanguse risk (vt lõik 4.4 „Väljalangus“), mis võib jääda märkamata. Nõustamise osana tuleb naisi teavitada enesekontrolli vajadusest pärast 6...8 nädalat ning alternatiivsetest rasestumisvastastest meetoditest, et tagada teadlik otsustamine.

MÄRKUS: Mirenaga kaasas olev inserter ei sobi koheseks sünnitusjärgseks paigaldamiseks. Inserteri kasutamine kohesel sünnitusjärgsel paigaldamisel suurendab vale paigutuse ja väljalanguse tõenäosust.

Koheseks sünnitusjärgseks paigaldamiseks tuleb eemaldada Mirena inserterist, paigaldades esmalt ESS ja seejärel vabastades selle, ning sisestada vastavalt tavapärasele praktikale. Vt paigaldusjuhiste jooniseid 2 ja 7, kuidas Mirenat inserterist tõmmata ja vabastada.

Oluline teave, mida tuleb arvestada paigaldamise ajal või pärast seda Kui Mirenat kasutatakse endomeetriumi kaitseks östrogeenasendusravi ajal, võib selle paigaldada menstruatsiooni või vereerituse viimastel päevadel või amenorraagiaga naisele igal ajal.

Juhul kui paigaldamine on raske ja/või patsiendil esineb paigaldamise ajal või selle järgselt tõsiseid valusid või veritsust, tuleb arvestada perforatsiooni võimalusega ja teha vajalikud toimingud, nt füüsiline läbivaatus ja ultraheliuuring.

4 kuni 12 nädalat pärast paigaldamist tuleb naine uuesti läbi vaadata, et kontrollida eemaldusniite ja veenduda ESS-i õiges asendis. Vaid füüsiline läbivaatus (sh eemaldusniitide kontroll) ei pruugi olla piisav, välistamaks osalist perforatsiooni ja kaaluda võib ultraheliuuringut (vt lõik 4.4).

Eemaldamine/asendamine

Kontratseptsioon Emakasisene süsteem tuleb eemaldada või asendada 8 aasta möödudes.

Kontratseptsioon pärast ESS-i eemaldamist

• Kui naine soovib sama meetodi kasutamist jätkata, saab uue vahendi paigaldada kohe pärast kasutatava vahendi eemaldamist.
• Kui naine ei soovi sama meetodiga jätkata, kuid ei soovi rasestuda, tuleb Mirena eemaldada fertiilses eas naistel regulaarse menstruaaltsükli olemasolul 7 päeva jooksul menstruatsiooni algusest. Kui vahend eemaldatakse mõnel muul ajal või kui naisel ei esine regulaarset menstruatsiooni ja ta on olnud eelneva nädala jooksul suguühtes, võib ta rasestuda. Pideva kontratseptiivse toime tagamiseks tuleb juba vähemalt 7 päeva enne ESS-i eemaldamist hakata kasutama barjäärimeetodit (nt kondoom). Pärast ESS-i eemaldamist tuleb kohe alustada uue rasestumisvastase meetodiga (järgides selle kasutamise juhiseid).

Idiopaatiline menorraagia Emakasisene süsteem tuleb eemaldada või asendada idiopaatilise menorraagia sümptomite taastekkimisel. Kui pärast 5-aastast kasutamisaega ei ole sümptome tekkinud, võib kaaluda ESS-i kasutamise jätkamist. Eemaldage või asendage ESS hiljemalt 8 aasta möödudes.

Östrogeenasendusravist tingitud endomeetriumi hüperplaasia vältimine Emakasisene süsteem tuleb eemaldada või asendada 5 aasta möödudes.

Mirena eemaldatakse, tõmmates tangidega õrnalt eemaldusniitidest. Liigse jõu või teravate instrumentide kasutamisel võib süsteem eemaldamise käigus puruneda. Pärast eemaldamist tuleb Mirenat kontrollida, veendumaks, et ESS on terve ja tervikuna eemaldatud. Raskendatud eemaldamiste puhul on üksikutel juhtudel teatatud hormoonsilindri libisemisest üle horisontaalsete haarade, peites need silindri sisemusse. Kui on veendutud ESS-i terviklikkuses, pole edasine sekkumine vajalik. Horisontaalsete haarade otstes olevad nupud hoiavad tavaliselt ära silindri täieliku eraldumise T-raamist. Kui eemaldusniite pole näha, tuleb süsteemi asukoht määrata ultraheliuuringu või mõne muu meetodi abil. Kui süsteem on emakaõõnes, võib selle eemaldada kitsaste tangidega. Selleks võib osutuda vajalikuks emakakaelakanali laiendamine või muu kirugiline sekkumine.

• Kasutamis- ja käsitsemisjuhend

Mirena asetseb steriilses pakendis, mida ei tohi avada enne paigaldamisprotseduuri. Pakendist välja võetud vahendit tuleb käsitseda aseptika nõuetest lähtuvalt. Juhul kui steriilne pakend on katki, tuleb intrauteriinne ravivahend ära visata.

Mirena väliskarbis sisaldub ka patsiendikaart, mis tuleb pärast paigaldamist täita ja anda patsiendile.

Lisainfo patsientide erirühmade kohta

Lapsed Puudub näidustus Mirena kasutamiseks enne menarhet.

Eakad Üle 65-aastastel naistel ei ole Mirena toimet uuritud.

Maksakahjustusega patsiendid Ägeda maksahaiguse või maksakasvajaga naistele on Mirena vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Neerukahjustusega patsiendid Neerukahjustusega naistel ei ole Mirena toimet uuritud.

4.3 Vastunäidustused

• Rasedus või raseduse kahtlus.
• Progestageen-tundlikud kasvajad, nt rinnanäärmevähk.
• Äge või krooniline väikevaagna organite põletik.
• Emakakaelapõletik.
• Alumise genitaaltrakti infektsioonid.
• Sünnitusjärgne endometriit.
• Abordijärgne endometriit viimase kolme kuu jooksul.
• Seisundid, mida seostatakse infektsioonidele vastuvõtlikkuse suurenemisega.
• Emakakaela düsplaasia.
• Emaka või emakakaela maliigsus.
• Ebaselge etioloogiaga veritsus emakast.
• Kaasasündinud või omandatud emaka anomaaliad, k.a emaka fibroomid, kui need moonutavad emakaõõne kuju.
• Äge maksahaigus või maksakasvaja.

• Ülitundlikkus levonorgestreeli või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Mirena kasutamine östrogeenasendusravi ajal Juhul, kui Mirenat kasutatakse östrogeenasendusravi ajal, peab jälgima lisks ka östrogeenide kohta käivat ohutusalast informatsioooni.

Alljärgnevate seisundite esinemisel või esmakordsel ilmnemisel võib Mirenat kasutada ettevaatusega pärast spetsialistiga konsulteerimist. Kaaluda võib ka juba paigaldatud Mirena eemaldamist:

• migreeni, fokaalse migreeni, millega kaasnevad asümmeetrilised nägemishäired, või teiste transitoorsele ajuisheemiale viitavate sümptomite esinemine;
• väga tugev peavalu;
• ikterus;
• vererõhu tõus;
• raske veresoonkonna haigus, nt insult või müokardiinfarkt;
• äge venoosne trombemboolia.

Kaasasündinud südamehaiguse või südameklapi rikkega naistel peab Mirenat kasutama ettevaatusega, sest neil esineb infektsioosse endokardiidi tekke oht.

Levonorgestreeli madal annus võib mõjutada glükoositaluvust, mistõttu tuleb Mirenat kasutavatel diabeetikutel jälgida vere glükoosisisaldust. Üldjuhul ei ole vaja Mirenat kasutavatel diabeetikutel raviskeemi muuta.

Ebaregulaarne veritsus võib maskeerida endomeetriumi polüübile ja vähile omaseid sümptomeid. Seetõttu tuleb sellistel juhtudel rakendada diagnostilisi meetmeid.

Mirena ei ole esimene valik atrofeerunud emakaga postmenopausis naistele.

Meditsiiniline läbivaatus/konsultatsioon Enne Mirena paigaldamist tuleb patsienti informeerida ravimi toimest, riskidest (sh nende riskide nähtudest ja sümptomitest, nagu on kirjeldatud pakendi infolehes) ning võimalikest kõrvaltoimetest. Vajalik on teostada füüsiline läbivaatus, sh väikevaagna ja rinnanäärmete kontroll. Arsti hinnangu alusel võib vajadusel teostada ka Pap-testi. Raseduse ning sugulisel teel levivate haiguste esinemine tuleb välistada ning suguelundite infektsioonid eelnevalt välja ravida. Kindlaks tuleb määrata emaka asend ning emakaõõne suurus. Mirena õige asetamine emakapõhja on määrava tähtsusega, et tagada progestageeni ühtlane mõju endomeetriumile, hoida ära väljalangemist ning tagada maksimaalne efektiivsus. Seetõttu tuleb hoolikalt järgida paigaldamisjuhiseid. Kuna Mirena paigaldamise tehnika erineb teiste intrauteriinsete vahendite omast, tuleb erilist rõhku pöörata korrektse paigaldamistehnika omandamisele.

Mirenaga kaasasolevad paigaldamisjuhised ja inserter ei sobi kohese sünnitusjärgse paigaldamise puhul (vt lõik 4.2).

Mirena paigaldamisel ja eemaldamisel võib esineda valu ja veritsust. Protseduur võib põhjustada minestamist vasovagaalse reaktsiooni tagajärjel või krampe epileptilistel patsientidel.

Patsienti tuleb uuesti kontrollida 4…12 nädalat pärast Mirena paigaldamist. Vahendi õige asendi kindlakstegemiseks võib kaaluda vaginaalset ultraheliuuringut. Kui Mirenat ei ole võimalik emakaõõnest leida, tuleb arvestada väljalanguse või täieliku perforatsiooniga (vt allpool lõik "perforatsioon") ning võib teostada röntgenuuringu. Seejärel tuleb teha kordusuuring kord aastas või sagedamini, kui see on kliiniliselt näidustatud.

Mirena ei sobi postkoitaalseks kontratseptsiooniks.

Kuna ebaregulaarne veritsus ja määrimine on ravi esimestel kuudel tavaline, on soovitav enne Mirena paigaldamist välistada endomeetriumi patoloogia. Kui naine jätkab varem paigaldatud Mirena kasutamist lisanduva östrogeenasendusravi ajal, tuleb veritsemisnähtude ilmnemisel välistada endomeetriumi patoloogia. Kui veritsus ilmneb pikaajalise ravi taustal, tuleb rakendada vastavaid diagnostilisi meetmeid. Perforatsioon Emakasisene kontratseptiiv võib perforeerida emakakeha või emakakaela. Kõige sagedamini juhtub seda vahendi paigaldamise ajal, kuid perforatsioon võib ilmneda ka alles mõne aja möödudes. See võib vähendada Mirena efektiivsust. Mõnel neist juhtudest võib vahend paikneda emakaõõnest väljaspool. Perforatsiooni korral tuleb vahend (vajadusel operatsiooni teel) eemaldada.

ESV kasutajatel (N = 61 448 naist) läbi viidud suuremahulises prospektiivses võrdlevas mittesekkuvas kohortuuringus oli üheaastase jälgimisperioodi ajal perforatsiooni esinemissagedus kogu uuringus osalenud patsientide seas 1,3 juhtu (95% CI 1,1…1,6) 1000 ESV paigaldamise kohta. Mirena kasutamisel oli perforatsiooni esinemissagedus 1,4 juhtu (95% CI 1,1…1,8) 1000 paigaldamise kohta ja vaske sisaldava ESV korral 1,1 juhtu (95% CI 0,7…1,6) 1000 paigaldamise kohta.

Uuringu andmetel suurenes perforatsiooni risk kui vahend paigaldati imetamise ajal ja kuni 36 nädala jooksul pärast sünnitust (vt tabel 2). Mõlemad riskifaktorid ei sõltunud paigaldatava ESV tüübist.

Tabel 2. Perforatsiooni esinemissagedus 1000 paigaldamise kohta kõigi uuringus osalenute seas üheaastase jälgimisperioodi ajal, stratifitseeritud imetamise ja sünnitusjärgse aja suhtes (sünnitanud naised) Paigaldamine kuni 36 nädala 5,6 1,7 jooksul pärast sünnitust (95% CI 3,9…7,9; (95% CI 0,8…3,1; Paigaldamine enam kui 1,6 0,7 36 nädalat pärast sünnitust (95% CI 0,0…9,1; (95% CI 0,5…1,1;

Uuringu ühe alamrühma jälgimisperioodi pikendati 5 aastani (N = 39 009 Mirenat või vaske sisaldavat ESV kasutanud naist, neist 73% kohta on olemas 5-aastase jälgimisperioodi andmed). Selles rühmas oli perforatsiooni esinemissagedus 5-aastase perioodi jooksul 2,0 juhtu 1000 paigaldamise kohta (95% CI 1,6…2,5). Ka neil uuringu alamrühma kuulunud naistel, keda jälgiti 5 aastat, suurenes perforatsiooni risk, kui vahend oli paigaldatud imetamise ajal või kuni 36 nädala jooksul pärast sünnitust.

Perforatsiooni risk võib suureneda emaka retroversiooni korral.

Pärast paigaldamist toimuv järelkontroll tuleb teostada vastavalt lõigus „Arstlik läbivaatus/konsultatsioon“ toodud juhistele, sealhulgas kaaluda vaginaalset ultraheliuuringut, et teha kindlaks vahendi õige asend 4…12 nädalat pärast paigaldamist, mida võib perforatsiooni riskifaktoritega naiste puhul vastavalt kliinilisele näidustusele kohandada.

Eemaldusniitide kadumine Kui eemaldusniite ei ole günekoloogilise järelkontrolli ajal emakakaelas näha, tuleb välistada rasedus. Eemaldusniidid võivad olla tõmbunud üles emakasse või emakakaelakanalisse ning ilmuda uuesti nähtavale järgmise menstruatsiooni ajal. Kui rasedus on välistatud, leitakse eemaldusniidid sobivat instrumenti kasutades tavaliselt üles. Vastasel juhul tuleks arvestada vahendi võimaliku väljalanguse või perforatsiooniga. Mirena asukoha määramisel võib kasutada vaginaalset ultraheliuuringut, või vastava võimaluse puudumisel või uuringu ebaõnnestumisel ka röntgenuuringut.

Harv veritsemine/amenorröa Ligikaudu 57% Mirena rasestumisvõimelistest kasutajatest kujuneb esimese kasutusaasta jooksul järk- järgult välja harv veritsemine ja 16% amenorröa. Kaheksanda kasutusaasta lõpus esines harva veritsemist 26% ja amenorröad 34% Mirena kasutajatest. Kui menstruatsioon ei alga 6 nädala möödumisel eelmisest menstruatsioonist, tuleb arvestada võimaliku rasedusega. Amenorröaga naistel ei ole vaja teha korduvaid rasedusteste, välja arvatud juhtudel, kui esineb ka teisi rasedusele viitavaid sümptomeid.

Kui Mirenat kasutatakse koos pideva östrogeenasendusraviga, kujuneb amenorröa enamikul naistel järk-järgult välja esimese aasta jooksul. Väikevaagnaelundite infektsioon Paigaldamise ajal kaitseb Mirenat mikroorganismidega kokkupuute eest paigaldustoru. Mirena paigaldussüsteem on välja töötatud nii, et infektsioonirisk oleks minimaalne. Vaske sisaldava emakasisese vahendi (ESV) kasutajatel on infektsioonioht suurim esimesel kuul pärast vahendi paigaldamist, hiljem oht väheneb. Mõnede uuringute kohaselt on väikevaagnainfektsioonide esinemissagedus Mirena kasutajate hulgas väiksem kui vaske sisaldavate ESV-de puhul. Teadaolevaks väikevaagnaelundite põletiku riskifaktoriks on mitme seksuaalpartneri olemasolu. Väikevaagnaelundite põletikul võivad olla tõsised tagajärjed, see võib kahjustada fertiilsust ja suurendada ektoopilise raseduse ohtu.

Sarnaselt teiste günekoloogiliste või kirurgiliste protseduuridega, võib ka ESV paigaldamise järgselt esineda raskeid infektsioone või sepsist (sh A-grupi streptokokkide poolt põhjustatud sepsis), kuigi see on väga haruldane.

Juhul kui naisel esineb korduv endometriit või väikevaagnaelundite põletik või kui äge infektsioon ei allu mõne päeva jooksul ravile, tuleb vahend eemaldada.

Väikseimadki viited infektsiooni olemasolule nõuavad kohest bakterioloogilist uuringut ja sellele järgnevat monitooringut.

Väljalangus Mirena kliinilistes uuringutes (kontratseptsiooni näidustusel) oli vahendi väljalanguse esinemissagedus madal (< 4% paigaldatud vahenditest) ja samas vahemikus, nagu on teatatud teiste ESV-de ja ESS-ide kohta. Mirena osalise või täieliku väljalanguse sümptomid võivad olla veritsemine või valu. Siiski võib vahend emakaõõnest välja tulla ka nii, et naine seda ei märka, mistõttu kontratseptiivne kaitse kaob. Kuna Mirena vähendab menstruaalvere hulka, võib menstruatsiooniaegse veritsuse suurenemine osutada vahendi väljalangusele.

Vahendi väljalanguse risk on suurenenud:

• naistel, kellel on varem esinenud vererohkeid menstruatsioone (sh naistel, kes kasutavad Mirenat vererohkete menstruatsioonide raviks);
• naistel, kellel on vahendi paigaldamise ajal normist suurem kehamassiindeks (KMI), väljalanguse risk suureneb koos KMI suurenemisega;
• naistel, kellel on paigaldatud vahend kohe pärast sünnitust (olemasoleva kirjanduse andmetel on väljalanguse määr 10...44%, vt lõik 4.8).

Naisi tuleb informeerida vahendi väljalanguse võimalikest sümptomitest. Samuti tuleb selgitada, kuidas kontrollida Mirena eemaldusniite ja soovitada pöörduda arsti poole, kui niite ei ole tunda. Mirena asukoha kindlakstegemiseni tuleb rasestumise vältimiseks kasutada barjäärimeetodit (nt kondoom).

Vahendi osaline väljalangus võib vähendada Mirena efektiivsust.

Osaliselt välja tulnud Mirena tuleb eemaldada. Uue vahendi võib paigaldada eemaldamise ajal, tingimusel, et on välistatud rasedus.

Rinnanäärmevähk 54 epidemioloogilise uuringu metaanalüüs näitas, et kombineeritud suukaudsete kontratseptiivide (KSK) (enamasti östrogeen-progestageen preparaatide) kasutajate seas on rinnanäärmevähi diagnoosimise suhteline risk vähesel määral tõusnud (RR = 1,24). Suurenenud risk väheneb järk- järgult 10 aasta jooksul pärast KSK-de kasutamise lõpetamist. Kuna rinnanäärmevähki esineb alla 40-aastastel naistel harva, on rinnanäärmevähi diagnoosimise tõus KSK-de praegustel ja hiljuti lõpetanud kasutajatel väike, võrreldes rinnanäärmevähi üldise riskiga. Ainult progestageeni sisaldavaid „pille“ kasutavatel naistel on rinnanäärmevähi diagnoosimise tõenäosus arvatavasti samas suurusjärgus KSK-de kasutajatega. Mitmetes vaatlusuuringutes on hinnatud rinnavähi riski levonorgestreeli sisaldava ESS-i kasutajatel, võrrelduna kas hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid mittekasutavate või levonorgestreeli ESS-i mittekasutavate isikutega. Mõned uuringud on näidanud riski vähest suurenemist levonorgestreeli ESS-i kasutajatel, teised uuringud ei ole seda kinnitanud. Üldiselt on olemasolevad tõendid vähem üheselt mõistetavad kui kombineeritud suukaudsete rasestumisvastaste vahendite puhul. Rinnanäärmevähi tekkerisk postmenopausis naistel Rinnanäärmevähi tekkerisk suureneb postmenopausis naistel, kes kasutavad süsteemset (nt suukaudset või transdermaalset) hormoonasendusravi (HAR). Risk on suurem kombineeritud östrogeen- progestageen HAR kasutajatel, kui ainult östrogeeni sisaldava HAR puhul. Lisateabe saamiseks tuleb lugeda ravis kasutatava östrogeeni ravimi omaduste kokkuvõtet.

Emakaväline rasedus Varem esinenud emakavälise raseduse, eelneva munajuhade kirurgia või väikevaagnainfektsiooniga naistel on ektoopilise raseduse oht suurem. Ektoopilisele rasedusele võib viidata valu alakõhus, eriti

kui menstruatsioon jääb ära, või kui amenorröaga patsiendil algab veritsus. Kuna võrreldes kontratseptsiooni mitte–kasutavate naistega on Mirenaga rasestumise tõenäosus oluliselt vähenenud, on ka ektoopilise raseduse absoluutne risk Mirena kasutajatel madal. Suuremahulise prospektiivse võrdleva mitte-sekkuva kohortuuringu andmetel (jälgimisperioodiga üks aasta) oli Mirena kasutamisel emakavälise raseduse esinemissagedus 0,02%. Kliinilistes uuringutes oli Mirena kasutamisel ektoopilise raseduse absoluutne esinemissagedus ligikaudu 0,1% aastas. Naistel, kes ei kasuta mingeid rasestumisvastaseid vahendeid on see 0,3…0,5% aastas. Kui naine Mirena kasutamise ajal siiski rasestub, tõuseb ka ektoopilise raseduse suhteline tõenäosus.

Suurenenud folliikulid Kuna Mirena kontratseptiivne toime on põhiliselt paikne, esineb rasestumisvõimelistel naistel tavaliselt ovulatoorne tsükkel koos folliikuli lõhkemisega. Mõnikord võib folliikuli atreesia peetuda ja folliikuli kasv jätkuda. Suurenenud folliikuleid ei ole võimalik kliiniliselt munasarjatsüstidest eristada. Ligikaudu 7% Mirena kasutajatest on teatatud kõrvaltoimena esinevatest munasarjatsüstidest. Enamik neist folliikulitest on asümptomaatilised, kuigi vahel võib nendega kaasneda väikevaagnavalu või düspareuunia.

Enamikul juhtudel kaovad munasarjatsüstid spontaanselt 2...3 kuu järel. Vastasel juhul tuleb rakendada ultraheli-uuringut ja teisi diagnostilisi ja ravimeetodeid. Harvadel juhtudel võib olla vajalik kirurgiline sekkumine.

Psühhiaatrilised häired Hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite teadaolevad kõrvaltoimed on meeleolulangus ja depressioon (vt lõik 4.8). Depressioon võib olla raske ning see on suitsiidikäitumise ja suitsiidi teadaolev riskitegur. Meeleolumuutuste ja depressiooni sümptomite tekkimisel, sealhulgas kohe pärast ravi alustamist, tuleb naistel soovitada pöörduda oma tervishoiutöötaja poole.

Ettevaatusabinõud eemaldamisel Liigse jõu või teravate instrumentide kasutamisel võib süsteem eemaldamise käigus puruneda (vt lõik 4.2). Pärast eemaldamist tuleb Mirenat kontrollida, veendumaks, et ESS on terve ja tervikuna eemaldatud.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Märkus: võimalike koostoimete kindlakstegemiseks tuleb lugeda samaaegselt kasutatavate ravimite omaduste kokkuvõtteid. Koostoimed võivad tekkida ravimitega, mis indutseerivad või inhibeerivad mikrosomaalseid ensüüme, mille tulemusel võib suureneda või väheneda suguhormoonide kliirens.

Levonorgestreeli kliirensit suurendavad ained, nt Fenütoiin, barbituraadid, primidoon, karbamasepiin, rifampitsiin, võimalik, et ka okskarbasepiin, topiramaat, felbamaat, griseofulviin ning tooted, mis sisaldavad ravimtaime harilik naistepuna. Nende ravimite mõju Mirena kontratseptiivsele efektiivsusele ei ole teada, kuid paiksest toimemehhanismist lähtuvalt ei ole see arvatavasti kuigi oluline.

Ained, millel on erinevad toimed levonorgestreeli kliirensile Suguhormoonidega koosmanustamisel võivad mitmed HIV/HCV-proteaasi inhibiitorid ja mitte- nukleosiidsed pöördtranskriptaasi inhibiitorid suurendada või vähendada progestiini plasmakontsentratsiooni.

Levonorgestreeli kliirensit vähendavad ained (ensüümide inhibiitorid), nt CYP3A4 tugevad ja mõõdukad inhibiitorid, nagu asooli tüüpi seenevastased ained (nt flukonasool, itrakonasool, ketokonasool, vorikonasool), verapamiil, makroliidid (nt klaritromütsiin, erütromütsiin), diltiaseem ja greibimahl võivad suurendada progestiini plasmakontsentratsiooni.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Raseduse või selle kahtluse korral on Mirena kasutamine vastunäidustatud (vt lõik 4.3). Kui naine rasestub Mirena kasutamise ajal, tuleb vahend esimesel võimalusel eemaldada, sest iga emakasisese kontratseptiivi jätmine in situ võib suurendada iseenesliku abordi ja enneaegse sünnituse ohtu. Ka Mirena eemaldamine või emaka sondeerimine võib põhjustada spontaanset aborti. Ektoopiline rasedus tuleb välistada. Kui naine soovib rasedust säilitada ja vahendi eemaldamine ei ole võimalik, tuleb naist teavitada riskidest ja enneaegse sünnituse võimalikest tagajärgedest imikule. Sellise raseduse kulgu tuleb hoolikalt jälgida. Naisele tuleb öelda, et ta peab teavitama kõigist sümptomitest, mis viitavad raseduse komplikatsioonidele, nagu nt spastilised valud alakõhus koos palavikuga.

Kuna levonorgestreel vabaneb emakaõõnde, ei saa naissoost loodetel välistada suurenenud riski virilisatsiooninähtude tekkeks. Kui levonorgestreeli sisaldav ESS jäi raseduse ajaks emakasse ja loode oli seetõttu lokaalses kokkupuutes levonorgestreeliga, esines naissoost loodetel üksikjuhtudel väliste suguelundite maskulinisatsiooni.

Imetamine Kuigi levonorgestreeli on leitud rinnapiimast, on Mirena kasutamisel levonorgestreeli ööpäevane annus ja plasmakontsentratsioon madalaim, kui teistel hormonaalsetel kontratseptiividel. Rinnaga toitmise ajal kandub väikelapsele üle ligikaudu 0,1% levonorgestreeli annusest. Siiski on ebatõenäoline, et emakaõõnde paigaldatud Mirenast vabanev levonorgestreeli annus võiks väikelapsele ohtlik olla. Mirena kasutamine 6 nädalat pärast sünnitust ei näi omavat kahjulikku mõju lapse arengule ega kasvule. Ainult progestageen-meetod ei näi vähendavat rinnapiima hulka ega kvaliteeti. Imetamise ajal on Mirenat kasutavatel naistel harva esinenud vereeritust emakast.

Fertiilsus Pärast Mirena eemaldamist naiste normaalne fertiilsus taastub.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Uuringuid Mirena toimest autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele ei ole läbi viidud.

4.8 Kõrvaltoimed

Pärast Mirena paigaldamist muutub enamikel naistel veritsuste iseloom. Pärast Mirena postmenstruaalset paigaldamist esineb esimese 90 päeva jooksul pikenenud veritsusi 22% ja ebaregulaarset veritsust 67% kasutajatest. Esimese kasutusaasta lõpuks vähenevad need näitajad vastavalt 3% ja 19%-ni. Samal ajal esineb amenorröad esimese 90 päeva jooksul 0% ja harvu veritsusi 11% naistest. Esimese kasutusaasta lõpuks suurenevad need näitajad vastavalt 16% ja 57%-ni. Kaheksanda kasutusaasta lõpus esines pikenenud veritsusi 3%, ebaregulaarset veritsust 10%, amenorröad 34% ja harvu veritsusi 26% Mirena kasutajatest. Kui Mirenat kasutatakse kombinatsioonis pideva östrogeenasendusraviga, lakkavad enamikel naistel veritsused järk-järgult esimese kasutusaasta jooksul.

Alleolevas tabelis 3 on toodud Mirenaga esinenud kõrvaltoimete esinemissagedused. Esinemissagedused on toodud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000) ja teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). Kõrvaltoimed on esitatud MedDRA organsüsteemi klasside kaupa (MedDRA SOCs). Kõrvaltoimete esinemissagedused põhinevad kliiniliste uuringute andmetel, näidustustel kontratseptsioon ja idiopaatiline menorraagia/vererohke menstruatsioon, mis hõlmasid 5091 naist ja 12 101 naiseaastat.

Kõrvaltoimete esinemissagedused kasutamisel näidustusel „östrogeenasendusravist tingitud endomeetriumi hüperplaasia vältimine“ olid kliinilistes uuringutes (hõlmasid 514 naist ja 1218,9 naiseaastat) sarnased, v.a juhul, kui allmärkusena on viidatud teisiti.

Tabel 3. Kõrvaltoimed Organsüsteemi klass Väga sage Sage Aeg-ajalt Teadmata

Immuunsüsteemi Ülitundlikkus, häired sh lööve, Psühhiaatrilised häired Depressiivne Närvisüsteemi häired Peavalu Migreen Vaskulaarsed häired Pearinglus Seedetrakti häired Kõhuvalu/ Iiveldus Naha ja nahaaluskoe Akne, Alopeetsia, kahjustused hirsutism kloasmid/ naha Lihaste, luustiku ja Seljavalu** sidekoe kahjustused Reproduktiivse Veritsuste Ülemiste Emaka süsteemi ja muutused, sh suguelundite perforatsioon# rinnanäärme häired suurenenud ja infektsioon, Uuringud Kehakaalu tõus Vererõhu tõus Kindla reaktsiooni, selle sünonüümide ja seotud seisundite kirjeldamiseks on kasutatud kõige sobivamat MedDRA terminit. * Endomeetriumi hüperplaasia uuringutes: sage. ** Endomeetriumi hüperplaasia uuringutes: väga sage. ***„Väga sage” (≥ 1/10), kui paigaldamine toimub kohe pärast sünnitust. Olemasoleva kirjanduse andmetel jääb see vahemikku 10...44%. # Esinemissagedus põhineb ESV kasutajatel läbi viidud suuremahulise prospektiivse võrdleva mittesekkuva kohortuuringu andmetel, mis näitas, et sõltumatuteks perforatsiooni riskifaktoriteks on paigaldamine imetamise perioodil ja kuni 36 nädala jooksul pärast sünnitust (vt lõik 4.4). Mirenaga läbi viidud kliinilises uurigus mis ei hõlmanud imetavaid naisi oli perforatsiooni esinemissagedus „harv“. Uuringus, mis hõlmas 362 naist, kes kasutasid Mirenat kauem kui 5 aastat, oli kõrvaltoimete profiil 6…8. aastal sarnane. Infektsioonid ja infestatsioonid ESV paigaldamise järgselt on esinenud sepsist (sh A-grupi streptokokkide poolt põhjustatud sepsis), vt lõik 4.4.

Rasedus, sünnitusjärgsed ja perinataalsed seisundid Juhul kui naine Mirena kasutamise ajal rasestub, tõuseb ektoopilise raseduse suhteline risk.

Reproduktiivse süsteemi häired Vahekorra ajal võib partner tunda eemaldusniite.

Rinnanäärme häired Rinnanäärmevähi tekkerisk on teadmata, kui Mirenat kasutatakse näidustusel „östrogeenasendusravist tingitud endomeetriumi hüperplaasia vältimine“. On teatatud rinnanäärmevähi juhtudest (esinemissagedus teadmata, vt lõik 4.4).

Mirena paigaldamis- või eemaldamisprotseduuriga seoses on teatatud järgmiste kõrvaltoimete esinemisest: protseduuril esinev valu/veritsus, paigaldamisega seotud vasovagaalne reaktsioon koos peapöörituse või minestamisega. Epileptilistel patsientidel võib protseduur esile kutsuda krambihoo.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Ei ole asjakohane.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: plastist emakasisene vahend levonorgestreeliga, ATC-kood: G02BA03

Levonorgestreel on antiöstrogeense toimega progestageen, mis leiab günekoloogias kasutamist mitmel moel: progestageenkomponendina suukaudsetes rasestumisvastastes vahendites ja hormoonasendusravi preparaatides või üksikpreparaadina ainult progestageeni sisaldavate rasestumisvastaste tablettide ja nahaaluste implantaatide näol. Lisaks võib levonorgestreeli emakasisese vahendiga manustada emakaõõnde. Selline meetod võimaldab kasutada väga väikest ööpäevast annust, kuna hormoon vabaneb lokaalselt sihtorganisse. Mirena progestageenne toime on põhiliselt paikne, hõlmates emakaõõnt. Levonorgestreeli kõrge kontsentratsioon endomeetriumis inhibeerib östrogeeni- ja progesterooniretseptorite sünteesi, muutes endomeetriumi tsirkuleeriva östradiooli suhtes mittetundlikuks ning omades seega tugevat antiproliferatiivset toimet. Mirena kasutamisel tekib morfoloogiliselt nähtav endomeetriumi muutus ja nõrk võõrkehast põhjustatud paikne reaktsioon. Emakakaelakanali lima tiheneb, takistades sperma läbitungimist. Emaka ja munajuhade keskkond inhibeerib spermatosoidide aktiivsust, hoides ära viljastumise. Mõnedel naistel on ka ovulatsioon pärsitud.

Mirena kontratseptiivset tõhusust on uuritud 5 suures kliinilises uuringus 3330-l Mirenat kasutanud naisel. 362 naist hõlmanud kliinilises uuringus uuriti Mirena rasestumisvastast efektiivsust kasutamisel kauem kui 5 aastat, neist 221 naist olid uuringus 8. kasutusaasta lõpuni. Mirena kasutamise 6…8. aastal oli Pearli indeks 0,28 [95% CI (0,03; 1,00)]. Mirena rasestumisvastase efektiivsuse näitajad on toodud tabelis 4.

Tabel 4. Kumulatiivne kontratseptsiooni ebaõnnestumise määr (%) ja Pearli indeks Aasta Kumulatiivne kontratseptsiooni Pearli indeks Kontratseptiivse efektiivsuse näitajad 1…5. aastal (N = 3330 Kontratseptsiooni uuringute koondandmed, kasutamisel kuni 5 aastat)

1. aasta 0,20 (0,09; 0,46) 0,21 (0,08; 0,45)

1. kuni 5. aasta 0,71 (0,37; 1,33)

Kontratseptiivse efektiivsuse näitajad 6…8. aastal

6. aasta 0,29 (0,04; 2,05) 0,34 (0,01; 1,88)

7. aasta 0,40 (0,01; 2,25)

8. aasta 0,00 (0,00; 1,90)

6…8. aasta 0,68 (0,17; 2,71) 0,28 (0,03; 1,00) *Kaplan-Meieri meetod.

Kontratseptsiooni ebaõnnestumise määr sisaldas ka rasedusi, mis olid tingitud Mirena avastamata väljalangemisest ja perforatsioonist. Sarnast kontratseptiivset efektiivsust täheldati suures turuletulekujärgses uuringus, mis hõlmas enam kui 17 000 Mirenat kasutanud naist. Kuna Mirena kasutamine ei nõua naistelt igapäevast sissevõtmise järgimist, siis on rasestumise määrad “tüüpilise kasutamise” korral sarnased kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldatuga (“täiuslik kasutamine”).

Mirena ei muuda naise fertiilsust. Ligikaudu 80% naistest, kes soovisid last, rasestusid 12 kuu jooksul pärast Mirena eemaldamist.

Menstruatsiooni muutused on levonorgestreeli paikse toime tulemus, mis ei kajastu munasarjade funktsioonis. Erinevate veritsusskeemidega naistel ei esine folliikuli arengus, ovulatsioonis ega östradiooli ja progesterooni tootmises selgeid erinevusi. Endomeetriumi proliferatsiooni pärssimine võib esimestel kuudel kutsuda esile määrivat vereeritust. Endomeetriumi tugeva supressiooni tõttu väheneb Mirena kasutamise ajal menstruaalveritsuste kestus ja erituva vere hulk. Sageli kujuneb kasutajatel välja oligo- või amenorröa. Östradiooli tase ning normaalne munasarjafunktsioon säilivad ka amenorröa ajal.

Mirenat saab edukalt kasutada idiopaatilise menorraagia ravis. Menorraagilistel naistel vähenes 3 kuu lõpuks menstruaalvere hulk 62…94% ja kuuenda kuu lõpuks 71…95%. Mirena näitas samaväärset efektiivsust menstruaalvere vähendamises kuni kahe aasta jooksul võrrelduna endomeetriumi ablatsiooni või resektsiooniga. Submukoossetest müoomidest põhjustatud menorraagia puhul võib tulemus olla nõrgem. Vähenev menstruaalvere hulk tõstab ka hemoglobiini kontsentratsiooni veres. Mirena leevendab ka düsmenorröa poolt tekitatud vaevusi. Mirena efektiivsus pideva östrogeenravi ajal endomeetriumi hüperplaasia ärahoidmisel on võrdselt hea, olenemata sellest, kas östrogeeni manustatakse suukaudselt või transdermaalselt. Ainult östrogeenravi puhul on hüperplaasia esinemissagedus 20%. Kliinilistes uuringutes, millest võttis osa kokku 634 peri- ja postmenopausis Mirenat kasutavat naist, ei esinenud ühelgi naisel ühe kuni viieaastase jälgimisperioodi ajal endomeetriumi hüperplaasiat.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Mirena toimeaine on levonorgestreel, mis vabaneb emakaõõnde. Tabelis 5 on esitatud hinnangulised in vivo vabanemiskiirused erinevatel ajahetkedel.

Tabel 5. Mirena hinnangulised in vivo vabanemiskiirused Aeg Hinnanguline in vivo vabanemiskiirus 24 päeva pärast paigaldamist 21 60 päeva pärast paigaldamist 21 1 aasta pärast paigaldamist 19

3 aastat pärast paigaldamist 14 5 aastat pärast paigaldamist 11 8 aastat pärast paigaldamist 7 Keskmine esimese aasta kohta 20 Keskmine 3 aasta kohta 18 Keskmine 5 aasta kohta 15 Keskmine 8 aasta kohta 13

Imendumine Seerumi kontsentratsiooni mõõtmised näitavad, et pärast paigaldamist vabaneb levonorgestreel kohe emakaõõnde. Vabanenud levonorgestreelist on enam kui 90% süsteemselt saadaval. Pärast Mirena paigaldamist on levonorgestreeli võimalik seerumis/plasmas määrata 1 tunni pärast. Maksimaalne kontsentratsioon (ligikaudu 180 ng/l (CV 38,3%)) saavutatakse 2 nädala jooksul pärast vahendi paigaldamist. Vastavalt vabanemiskiiruse vähenemisele langeb levonorgestreeli kontsentratsioon (geomeetriline keskmine) seerumis/plasmas pidevalt, vt tabel 6. Tabel 6. Levonorgestreeli kontsentratsioonid plasmas Aeg 24 päeva pärast paigaldamist 175 (37,6) 2 kuud pärast paigaldamist 169 (37,1) 1 aasta pärast paigaldamist 159 (37,4) 3 aastat pärast paigaldamist 139 (37,8) 5 aastat pärast paigaldamist 123 (38,2) 8 aastat pärast paigaldamist 100 (39,9) Ravimi kõrge paikne kontsentratsioon emakaõõnes tagab suure kontsentratsioonide erinevuse endomeetriumis ja müomeetriumis (kontsentratsioon endomeetriumis on 100 korda suurem kui müomeetriumis). Levonorgestreeli kontsentratsioon seerumis on väike (kontsentratsioon seerumis on 1000 korda väiksem kui endomeetriumis).

Postmenopausaalsetel naistel, kes kasutavad Mirenat koos mittesuukaudse östrogeenraviga, langeb levonorgestreeli keskmine kontsentratsioon seerumis 12. kuu 257 pikogrammi/ml-lt (25…75. protsentiil: 186 pikogrammi/ml kuni 326 pikogrammi/ml) 60. kuuks 149 pikogrammi/ml-ni (122 pikogrammi/ml kuni 180 pikogrammi/ml). Kui Mirenat kasutatakse koos suukaudse östrogeenraviga, siis suureneb seerumi levonorgestreeli kontsentratsioon 12. kuuks ligikaudu 478 pikogrammi/ml-ni (25…75. protsentiil: 341 pikogrammi/ml kuni 655 pikogrammi/ml), kuna suukaudne östrogeenravi suurendab SHBG taset.

Jaotumine Levonorgestreel seondub mitte-spetsiifiliselt seerumi albumiiniga ja spetsiifiliselt suguhormoone siduva globuliiniga (SHBG). Vähem kui 2% levonorgestreelist esineb vereringes vaba steroidina. Levonorgestreel seondub suure afiinsusega SHBG-ga. Vastavalt sellele põhjustab SHBG sisalduse muutumine seerumis kas levonorgestreeli kogusisalduse suurenemist (SHBG suurema sisalduse korral) või vähenemist (SHBG väiksema sisalduse korral) seerumis. Esimese kahe kuu jooksul pärast Mirena paigaldamist vähenes SHBG sisaldus ligikaudu 20%, jäädes seejärel stabiilsele tasemele ja suurenedes vaid veidi 8. kasutusaasta lõpuks. Levonorgestreeli keskmine jaotusruumala on ligikaudu 106 l.

On täheldatud kehakaalu ja seerumi SHBG kontsentratsiooni mõju levonorgestreeli süsteemsele kontsentratsioonile, st madal kehakaal ja/või kõrge SHBG tase suurendavad levonorgestreeli kontsentratsiooni. Reproduktiivses eas madala kehakaaluga (37…55 kg) naistel on levonorgestreeli keskmine kontsentratsioon seerumis ligikaudu 1,5 korda kõrgem.

Biotransformatsioon Levonorgestreel metaboliseerub ulatuslikult. Kõige tähtsamad metaboolsed mehhanismid on Δ4-3-okso-rühma redutseerimine ja positsioonide 2α, 1β ning 16β hüdroksüülimine, millele järgneb konjugatsioon. Põhiline levonorgestreeli oksüdatiivses metabolismis osalev ensüüm on CYP3A4. Olemasolevad in vitro andmed viitavad, et CYP-i poolt vahendatud biotransformatsiooni reaktsioonid võivad olla levonorgestreeli puhul väheolulised, võrrelduna redutseerimise ja konjugatsiooniga.

Eritumine Levonorgestreeli plasma kogukliirens on ligikaudu 1,0 ml/min/kg. Muutumatu levonorgestreel eritub ainult jälgedena. Metaboliidid erituvad rooja ja uriiniga suhtes 1:1. Eritumise (peamiselt metaboliitide) poolväärtusaeg on ligikaudu 1 päev.

Lineaarsus/mittelineaarsus Levonorgestreeli farmakokineetika sõltub SHBG kontsentratsioonist, mida omakorda mõjutavad östrogeenid ja androgeenid. SHBG sisalduse langus toob kaasa levonorgestreeli üldkontsentratsiooni vähenemise seerumis, osutades levonorgestreeli mittelineaarsele farmakokineetikale ajas. Kuna Mirena toimib peamiselt lokaalselt, ei mõjuta see tõenäoliselt Mirena efektiivsust.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, farmakokineetika, toksilisuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse prekliinilised uuringud ei ole näidanud levonorgestreeli kahjulikku toimet inimesele. Levonorgestreel on hästi tuntud progestageen. Süsteemse manustamise järgsed ohutuse andmed on hästi dokumenteeritud. 9 kuni 12 kuud kestnud emakasisene levonorgestreeli manustamine ahvidele kinnitas lokaalset farmakoloogilist aktiivsust koos hea lokaalse taluvusega ning süsteemse toksilisuse puudumist. Küülikutel ei täheldatud pärast levonorgestreeli emakasisest manustamist embrüotoksilisust. Mirena (elastomeer, polüetüleen ning elastomeeri ja levonorgestreeli kombinatsioon) komponentide geneetilise toksikoloogia standardsete ohutusuuringute käigus nii in vitro kui in vivo hiirte, rottide, merisigade ja küülikute peal ei täheldatud biosobimatust.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Polüdimetüülsiloksaanelastomeer Kolloidne veevaba ränidioksiid Polüetüleen Baariumsulfaat Raudoksiid

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Mirena on eemaldatava kattega kuumvormitud blisterpakendis. Pakendis on üks vahend.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Mirena väljastatakse steriilses pakendis, mida ei tohi avada enne paigaldamisprotseduuri. Pakendita vahendit tuleb käsitleda aseptika nõuetest lähtuvalt. Kui steriilne pakend on katki, tuleb süsteem ära visata. Täpsed paigaldusjuhendid leiate pakendist. Täiendava informatsiooni saamiseks vaadake ka lõik 4.2.

Kuivõrd paigaldustehnika erineb teiste emakasiseste vahendite puhul kasutatavatest, tuleb erilist tähelepanu pöörata õige paigaldustehnika õppimisele.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

MÄRKUS: Mirenaga kaasas olev inserter ei sobi koheseks sünnitusjärgseks paigaldamiseks. Inserteri kasutamine kohesel sünnitusjärgsel paigaldamisel suurendab vale paigutuse ja väljalanguse tõenäosust. Koheseks sünnitusjärgseks paigaldamiseks tuleb eemaldada Mirena inserterist, paigaldades esmalt ESS ja seejärel vabastades selle, ning sisestada vastavalt tavapärasele praktikale. Vt paigaldusjuhiste jooniseid 2 ja 7, kuidas Mirenat inserterist tõmmata ja vabastada.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Bayer AG Kaiser-Wilhelm-Allee 1 51373 Leverkusen Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER

127696

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 08.06.2001 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 30.06.2011

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Juuni 2026