Kenalog – Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Kenalog 40 mg/ml süstesuspensioon

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

1 ml süstesuspensiooni (1 ampull) sisaldab 40 mg triamtsinoloonatsetoniidi.

INN. Triamcinolonum

Teadaolevat toimet omavad abiained

• bensüülalkohol (9,9 mg/ml)
• naatrium (0,1307…0,1425 mmol/ml).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstesuspensioon. Suspensioon on valge, praktiliselt nähtavate mehhaaniliste lisanditeta ja aglomeraatideta, kerge bensüülalkoholi lõhnaga.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Intramuskulaarne: põletikuvastast ja immunosupresseerivat ravi vajavate haiguste (reumaatilised jt autoimmuunsete protsessidega seotud haigused, nefrootiline sündroom, äge leukeemia, allergilised reaktsioonid, sh astma) sümptomaatiline ravi. Intra- ja periartikulaarne: reumatoidartriit, osteoartroos, pehmete kudede põletikulised haigused (bursiit, sünoviit, periartriit, epikondüliit jt). Intralesionaalne: armkude, lamelihhen, psoriaatilised naastud. Rõngasgranuloom. Krooniline lihtlihhen (neurodermatiit). Diskoidne erütematoosne luupus. Diabeediga seotud Necrobiosis lipoidica. Areaatalopeetsia, lokaliseerunud hüpertroofilised, infiltreerunud, põletikulised kahjustused.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Annustamine on individuaalne, sõltuvalt haigusest ja patsiendi reaktsioonist. Haiguse kontrollimiseks tuleb kasutada minimaalset toimivat annust; annuste vähendamisel tuleb seda teha järk-järguliselt. Annuste kohandamisel tuleb lähtuda liigese suurusest, haigusseisundist ja patsiendi ravivastusest. Ravitulemused ilmnevad 2…3 nädalaga. Vajalik võib olla ka 6-nädalane või isegi pikaajalisem ravi, enne kui saavutatakse lõplik paranemine.

Kenalog´i ei tohi manustada intravenoosselt.

KOHUSTUSLIK ON RANGELT ASEPTILISTE TEHNIKATE JÄRGIMINE. Enne kasutamist tuleb ampulli loksutada, et tagada ühtlane suspensioon. Enne süstlasse tõmbamist tuleb kontrollida suspensiooni klompide või granulatsiooni (aglomeerumise) suhtes. Aglomeratsioon toimub siis, kui

toimeaine eraldub lahusest ja ilmub ampullis valge sademe kujul. Aglomereerunud preparaat tuleb ära visata ja seda ei tohi kasutada. Pärast lahuse väljatõmbamist tuleb see viivitamata süstida, et vältida sette teket süstlas.

Intramuskulaarne manustamine Kenalog´i võib intramuskulaarselt manustada annustes 40…80 mg. Soovitatav algannus täiskasvanutele ja üle 12-aastastele lastele on 60 mg. Vajaduse korral võib ühekordselt manustatav annus olla ka 100…120 mg. Sageli võib Kenalog´i intramuskulaarne manustamine asendada suukaudset algravi hormooniga. Annus tuleb süstida sügavale tuharalihasesse. Üldiselt võib arvata, et ühekordse parenteraalse annuse manustamine annab haigusseisundi paranemise 4...7 päevaks või kuni 3...4 nädalaks. Heinapalaviku või õietolmust tingitud astma korral võib 40…60 mg annuse ühekordne manustamine anda sümptomite remissiooni terveks hooajaks. Selline manustamisviis võib tuua leevendust nt astma korral, kuid sellega võib seostada ka kroonilisele kortikosteroidide kasutamisele iseloomulikku palaviku-tüüpi kõrvaltoimete teket.

Intraartikulaarne manustamine Triamtsinolooni kasutatakse tänapäeval harva reumatoidartriidi korral süsteemseks ravimiseks. Reumatoid-, podagra-, psoriaatilise ja osteoartroosi puhuste valude ja põletiku leevendamiseks võib ravimit manustada intraartikulaarselt. Tavaline triamtsinoloonatsetoniidi annus intraartikulaarseks manustamiseks on 5…10 mg väiksemate liigeste jaoks ning 20…60 mg suuremate liigeste jaoks. Väiksemate liigeste puhul on edukalt kasutatud annuseid 6…10 mg süste kohta ning suuremate liigeste puhul 40 mg süste kohta. Kui ravimit süstitakse mitmetesse liigestesse, tohib maksimaalselt manustada 80 mg triamtsinoloonatsetoniidi. Bursiitide ja tendosünoviitide ravimiseks võib triamtsinolooni manustada paikselt. Preparaadi annus sõltub liigese või sünoviaalruumi suurusest ning põletiku raskusastmest.

Intralesionaalne manustamine Tavaliselt on intralesionaalsete süstete korral triamtsinolooni manustatud annuses 5…10 mg, mis on ühtlaselt jagatud haigusest haaratud alaga vastavuses olevateks annusteks. Üldiselt tuleb suurematesse lesioonidesse ravimit manustada mitmeteks erinevatesse kohtadesse süstitavateks annusteks jagatult. Tavaliselt piisab 2…3 süstest iga 2…3 nädala järel. Intralesionaalne manustamine on sobilik suurte lesioonide, nt psoriaasi ja areaatse alopeetsia korral.

Ravimpreparaadi lahjendamise juhised enne manustamist vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Manustamine intravenoosse, intratekaalse, epiduraalse või silmasisese süstina. Süsteemsed infektsioonid, välja arvatud juhul, kui kasutatakse spetsiifilist infektsioonivastast ravi. Kortikosteroidide intramuskulaarne manustamine on vastunäidustatud idiopaatilise trombotsütopeenilise purpuri korral.

Triamtsinoloonatsetoniidi ei ole intramuskulaarse süstena soovitatav manustada alla 6-aastastele lastele.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Hoiatused: Kenalog’i ei tohi manustada epiduraalselt ega intratekaalselt. Epiduraalsel ja intratekaalsel manustamisel on teatatud tõsistest kõrvaltoimetest (vt lõik 4.3). Ei ole läbi viidud piisavaid uuringuid, mis tõestaksid Kenalog’i kasutamise ohutust ninaõõnesiseste, limaskestaaluste, tenoni-aluste, retrobulbaarsete ja silmasiseste (intravitreaalsete) süstide korral.

Intravitreaalse manustamise korral on teatatud endoftalmiidist, silmapõletikust, silmasisese rõhu tõusust, koorioretinopaatiast, sealhulgas kristallilisest makulopaatiast ja viiruslikust retiniitist (peamiselt tsütomegaloviiruse poolt põhjustatud) ning nägemishäiretest, sealhulgas nägemise kaotusest. Pärast kortikosteroidide suspensioonide süstimist ninaõõnde ja kahjustusesisest süsti pähe on teatatud mitmetest pimedaksjäämise juhtudest.

Triamtsinoloonatsetoniidi süsti saanud isikutel on teatatud tõsiste anafülaktiliste reaktsioonide ja anafülaktilise šoki, sealhulgas surma juhtudest, olenemata manustamisviisist.

Enne manustamist tuleb võtta asjakohased ettevaatusabinõud, eriti kui patsiendil on anamneesis mõne ravimi suhtes allergia.

Intraartikulaarne süstimine: Vältida tuleb kortikosteroidi liigesesisest süstimist varem põletikulistesse või ebastabiilsetesse liigestesse.

Patsiente tuleb spetsiaalselt hoiatada, et nad väldiksid nende liigeste liigset kasutamist, mille puhul on saavutatud sümptomaatilist kasu. Pika aja jooksul korduvate intraartikulaarsete süstide korral võib tekkida tõsine liigeste hävimine koos luu nekroosiga. Süstimisel kõõluste ümbrisesse tuleb olla ettevaatlik, et vältida süstimist kõõlusesse. Vältida tuleks korduvat süstimist põletikulistesse kõõlustesse, kuna on näidatud, et see põhjustab kõõluste rebenemist. Täieliku kõõluste ümbrise puudumise tõttu ei tohi Achilleuse kõõlusesse depookortikosteroide süstida. Ettevaatusabinõud: Intraartikulaarset süstimist ei tohi aktiivse infektsiooni korral liigestesse või nende lähedusse teha. Preparaati ei tohi kasutada nakkushaiguste, nagu gonokokiline või tuberkuloosne artriit, poolt põhjustatud liigesevalu leevendamiseks. Kõrvaltoimeid saab minimeerida, kasutades väikseimat efektiivset annust minimaalse perioodi jooksul ja võimaluse korral manustades ööpäevase annuse ühe hommikuse annusena erinevatel päevadel. Vajalik on patsiendi sagedane ülevaatus, et tiitrida annus vastavalt haiguse aktiivsusele (vt lõik 4.2). Neerupealiste koore atroofia tekib pikaajalise ravi ajal ja võib püsida aastaid pärast ravi lõpetamist. Kortikosteroidide võtmise katkestamine pärast pikaajalist ravi peab seetõttu olema alati järk-järguline, et vältida ägedat neerupealiste puudulikkust, ning seda tuleb nädalate või kuude jooksul vähendada vastavalt annusele ja ravi kestusele. Pikaajalise ravi ajal tuleb iga kaasuva haiguse, trauma või kirurgilise protseduuri korral annust ajutiselt suurendada. Kui kortikosteroidide kasutamine on pärast pikaajalist ravi lõpetatud, võib osutuda vajalikuks nende ajutine taasalustamine.

Kortikosteroide tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel esineb silma herpex simplex infektsioon, kuna esineb oht sarvkesta perforatsiooni tekkimiseks. Põletikulise vastuse ja immuunfunktsiooni pärssimine suurendab vastuvõtlikkust infektsioonidele ja nende raskusastet. Kliiniline pilt võib sageli olla ebatüüpiline ja tõsised infektsioonid, nagu sepsis ja tuberkuloos, võivad olla varjatud ja võivad enne äratundmist jõuda kaugelearenenud staadiumisse.

Kortikosteroidid võivad suurendada tõsiste või surmaga lõppevate infektsioonide riski inimestel, kes puutuvad kokku viirusinfektsioonidega, nagu tuulerõuged või leetrid.

Eriti murettekitavad on tuulerõuged ja leetrid, kuna need tavaliselt kerged haigused võivad immuunpuudulikkusega patsientidel lõppeda surmaga. Patsientide puhul, kes saavad parenteraalseid kortikosteroide muul eesmärgil kui asendusraviks, tuleb arvestada raskete tuulerõugete ohtu, välja arvatud juhul, kui neil on olnud tuulerõugeid. Fulminantse haiguse ilminguteks on kopsupõletik, hepatiit ja dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon; lööve ei pruugi olla silmapaistev tunnus. Passiivset immuniseerimist Varicella zoster’i immunoglobuliiniga (VZIG) vajavad mitteimmuunsed patsiendid, kes saavad süsteemseid kortikosteroide või on neid kasutanud viimase 3 kuu jooksul; Varicella zoster’i immunoglobuliini tuleks eelistatavalt manustada 3

päeva jooksul pärast kokkupuudet ja mitte hiljem kui 10 päeva pärast. Kinnitatud tuulerõuged nõuavad eriarstiabi ja kiiret ravi.

Patsiente tuleb hoiatada, et nad väldiksid kokkupuudet leetritega ja pöörduksid viivitamatult arsti poole, kui kokkupuude esineb. Vajalikuks võib osutuda profülaktika normaalse immunoglobuliiniga.

Kortikosteroidravi ajal väheneb antikehade reaktsioon ja see mõjutab seega patsiendi reaktsiooni vaktsiinidele. Elusvaktsiine ei tohi manustada.

Patsiente ja/või hooldajaid tuleb hoiatada, et süsteemsete steroidide kasutamisel võivad tekkida potentsiaalselt rasked psühhiaatrilised kõrvaltoimed (vt lõik 4.8). Sümptomid ilmnevad tavaliselt mõne päeva või nädala jooksul pärast ravi alustamist. Riskid võivad olla suuremad suurte annuste/süsteemse kokkupuute korral (vt ka lõik 4.5 farmakokineetilised koostoimed, mis võivad suurendada kõrvaltoimete riski), kuigi annusetasemed ei võimalda ennustada reaktsioonide algust, tüüpi, raskusastet ega kestust. Enamik reaktsioone taastub pärast annuse vähendamist või ärajätmist, kuigi võib osutuda vajalikuks spetsiifiline ravi. Patsiente/hooldajaid tuleb julgustada pöörduma arsti poole, kui tekivad murettekitavad psühholoogilised sümptomid, eriti kui kahtlustatakse depressiivset meeleolu või enesetapumõtteid. Patsiendid/hooldajad peaksid olema tähelepanelikud ka võimalike psühhiaatriliste häirete suhtes, mis võivad tekkida kas süsteemsete steroidide annuse vähendamise/ärajätmise ajal või vahetult pärast seda, kuigi sellistest reaktsioonidest on teatatud harva.

Eriti ettevaatlik tuleb olla, kui kaalutakse ravi süsteemsete kortikosteroididega patsientidel, kellel on praegu või anamneesis olnud rasked afektiivsed häired neil endil või nende esimese astme sugulastel. Sellised häired on näiteks depressioon või maniakaal-depressiivne haigus ja varasem steroidpsühhoos. Erilised ettevaatusabinõud: Eriti ettevaatlik tuleb olla, kui kaalutakse ravi süsteemsete kortikosteroididega järgmiste seisunditega patsientidel ning vajalik on patsiendi sagedane jälgimine:

• Hiljutised soolestiku anastomoosid, divertikuliit, tromboflebiit, esinevad või varasemad rasked afektiivsed häired (eriti eelnev steroidpsühhoos), eksantematoosne haigus, krooniline nefriit või neerupuudulikkus, metastaatiline kartsinoom, osteoporoos (menopausis naised on eriti ohustatud); patsientidel, kellel on aktiivne peptiline haavand (või anamneesis peptiline haavand).
• Myasthenia gravis.
• Latentne või paranenud tuberkuloos; lokaalse või süsteemse viirusinfektsiooni, süsteemsete seeninfektsioonide või aktiivsete infektsioonide korral, mida antibiootikumid ei kontrolli.
• Ägedate psühhooside korral; ägeda glomerulonefriidi korral.
• Hüpertensioon; südamepuudulikkus; glaukoom (või glaukoomi esinemine perekonnas), varasem steroidmüopaatia või epilepsia. Maksapuudulikkus.

Turuletulekujärgsel kasutamisel on teatatud kliiniliselt olulistest ravimite koostoimetest triamtsinoloonatsetoniidi ja ritonaviiri saavatel patsientidel, mis on põhjustanud süsteemseid kortikosteroidide toimeid, sealhulgas Cushingi sündroomi ja neerupealiste pärssimist. Seetõttu ei ole triamtsinoloonatsetoniidi ja ritonaviiri koosmanustamine soovitatav, välja arvatud juhul, kui ravist saadav potentsiaalne kasu kaalub üles kortikosteroidide süsteemse toime riski (vt lõik 4.5).

Kortikosteroidide toime võib tugevneda hüpotüreoidismi või tsirroosiga patsientidel ja nõrgeneda hüpertüreoidismiga patsientidel.

Triamtsinoloonatsetoniid võib tõsta vere glükoosisisaldust, mis võib põhjustada glükosuuriat või suhkurtõbe. Diabeet võib süveneda, mistõttu on vaja suuremat insuliiniannust. Tekkida võib varjatud suhkurtõbi.

Kõik kortikosteroidid suurendavad kaltsiumi eritumist.

Võib esineda menstruatsiooni ebaregulaarsust ning postmenopausis naistel on täheldatud vaginaalset veritsust. Naissoost patsientidele tuleks sellest kõrvaltoime võimalusest teada anda, kuid vajadusel tuleb siiski läbi viia ka vastavad uuringud põhjuse selgitamiseks.

Nägemishäired Kortikosteroidide süsteemsel ja paiksel kasutamisel võib esineda nägemishäireid. Kui patsiendil tekib nägemise ähmastumine või muid nägemishäireid, tuleb kaalutleda patsiendi suunamist silmaarsti juurde, et uurida võimalikke põhjusi, mis võivad olla näiteks kae, glaukoom või harvikhaigused, näiteks tsentraalne seroosne korioretinopaatia, mida on täheldatud kortikosteroidide, sealhulgas triamtsinoloonatsetoniidi, süsteemsel ja paiksel kasutamisel.

Kasutamine lastel: Kenalog’i ei soovitata alla kuueaastastele lastele. Kortikosteroidid põhjustavad annusest sõltuvat kasvupeetust imiku-, lapse- ja noorukieas, mis võib olla pöördumatu, seetõttu tuleb pikaajalist kortikosteroidravi saavate laste kasvu ja arengut hoolikalt jälgida.

Kasutamine eakatel: Süsteemsete kortikosteroidide sagedased kõrvaltoimed võivad olla seotud tõsisemate tagajärgedega vanemas eas, eriti osteoporoosi, hüpertensiooni, hüpokaleemia, diabeedi, vastuvõtlikkusega infektsioonidele ja naha hõrenemisega. Eluohtlike reaktsioonide vältimiseks on vajalik hoolikas kliiniline järelevalve.

Teave abiainete kohta Ravim sisaldab 9,9 mg bensüülalkoholi ühes annuses. Bensüülalkohol võib põhjustada allergilisi reaktsioone. Bensüülalkoholi sisaldavate ravimite manustamist on seostatud vastsündinutel ja enneaegsetel väikelastel tõsise kõrvaltoime ja surmaga („õhupuudussündroom“). Väikseim bensüülalkoholi annus, mis võib põhjustada toksilisust, ei ole teada. Ei ole lubatud kasutada vastsündinutel (kuni 4 nädala vanustel). Kumuleerumise tõttu ei tohi bensüülalkoholi sisaldavaid ravimeid kasutada väikelastel (alla 3 aasta vanustel) üle ühe nädala. Bensüülalkoholi sisaldavaid ravimeid tuleb kasutada ettevaatusega raseduse ja imetamise ajal ning maksa- ja neerukahjustusega patsientidel. Suurtes kogustes manustatud bensüülalkohol võib koguneda patsiendi organismi ja põhjustada metaboolset atsidoosi.

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes annuses, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Amfoteritsiin B süstimine ja kaaliumisisaldust vähendavad ained: patsiente tuleb jälgida aditiivse hüpokaleemia suhtes.

Antikoliinesteraasid: antikoliinesteraasi toime võib olla antagoniseeritud.

Suukaudsed antikoagulandid: kortikosteroidid võivad tugevdada või vähendada antikoagulandi toimet. Seetõttu tuleb patsiente, kes saavad suukaudseid antikoagulante ja kortikosteroide, hoolikalt jälgida.

Diabeedivastased ravimid: kortikosteroidid võivad tõsta vere glükoosisisaldust; tuleb jälgida diabeedi kontrolli all hoidmist, eriti kui kortikosteroididega alustatakse, ravi lõpetatakse või annust muudetakse.

Antihüpertensiivsed ravimid, sealhulgas diureetikumid: kortikosteroidid pärsivad antihüpertensiivsete ja diureetikumide toimet. Tugevneb diureetikumide, sealhulgas atsetasoolamiidi hüpokaleemiline toime.

Tuberkuloosivastased ravimid: isoniasiidi kontsentratsioon seerumis võib väheneda.

Tsüklosporiin: jälgige tsüklosporiini suurenenud toksilisust nende kahe samaaegsel kasutamisel.

Digitaalise glükosiidid: koosmanustamine võib suurendada digitaalise toksilisuse võimalust.

Östrogeenid, sealhulgas suukaudsed kontratseptiivid: kortikosteroidide poolväärtusaeg ja kontsentratsioon võib pikeneda ning kliirens väheneda.

Maksaensüümide indutseerijad (nt barbituraadid, fenütoiin, karbamasepiin, rifampitsiin, primidoon, aminoglutetimiid): võib suureneda kortikosteroidide metaboolne kliirens. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida steroidide toime võimaliku nõrgenemise suhtes ja annust tuleb vastavalt kohandada.

Inimese kasvuhormoon (somatropiin): kasvu soodustav toime võib olla pärsitud.

CYP 3A4 inhibiitorid: triamtsinoloonatsetoniid on CYP3A4 substraat. Triamtsinolooni koosmanustamine tugevate CYP3A4 inhibiitoritega (nt ritonaviir, atasanaviir, klaritromütsiin, indinaviir, itrakonasool, nefasodoon, nelfinaviir, sakvinaviir, ketokonasool, telitromütsiin) ei ole soovitatav, kuna võivad tekkida kortikosteroidide süsteemsed kõrvaltoimed (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui koosmanustamisest saadav kasu kaalub üles süsteemsete kortikosteroidide kõrvaltoimete suurenenud riski, tuleb patsiente nende kõrvaltoimete suhtes jälgida.

Triamtsinoloonatsetoniidi ja proteaasi inhibiitorite (ritonaviir, lopinaviir) samaaegne manustamine võib tõsta triamtsinolooni süsteemset taset, seetõttu on soovitatav olla ettevaatlik. Mittedepolariseerivad lihasrelaksandid: on teatatud, et kortikosteroidide ja neuromuskulaarsete blokaatorite samaaegne kasutamine antagoniseerib neuromuskulaarset blokaadi.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d): kortikosteroidid võivad suurendada MSPVA- dega seotud seedetrakti verejooksude ja haavandite esinemissagedust ja/või raskust.

Samuti võivad kortikosteroidid vähendada seerumi salitsülaadi taset ja seega vähendada nende efektiivsust. Vastupidiselt võib kortikosteroidide kasutamise katkestamine salitsülaadi suurte annustega ravi ajal põhjustada salitsülaadi toksilisust.

Hüpotrombineemia korral tuleb ettevaatusega kasutada atsetüülsalitsüülhappe ja kortikosteroidide kombinatsiooni.

Kilpnäärme ravimid: adrenokortikoidide metaboolne kliirens väheneb kilpnäärme alatalitlusega patsientidel ja suureneb kilpnäärme ületalitluse patsientidel. Patsiendi kilpnäärme seisundi muutused võivad vajada adrenokortikoidide annuse kohandamist.

Vaktsiinid: kortikosteroide kasutavate patsientide vaktsineerimisel võivad esineda neuroloogilised tüsistused ja antikehade vastuse puudumine (vt lõik 4.4).

Samaaegne ravi CYP3A inhibiitoritega, sealhulgas kobitsistaadi sisaldavate ravimitega, suurendab eeldatavasti süsteemsete kõrvaltoimete riski. Nende ravimite kombinatsiooni tuleb vältida, välja arvatud juhul, kui ravi kasulikkus ületab süsteemsete kortikosteroidide kõrvaltoimete suurenenud riski. Sel juhul tuleb patsiente jälgida süsteemsete kortikosteroidide kõrvaltoimete suhtes.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Triamtsinoloon läbib platsentat.

Kortikosteroidide manustamine tiinetele loomadele võib põhjustada kõrvalekaldeid loote arengus, sealhulgas suulaelõhe, emakasisest kasvupeetust ning avaldada mõju aju kasvule ja arengule (vt lõik 5.3). Puuduvad tõendid selle kohta, et kortikosteroidid suurendaksid kaasasündinud kõrvalekallete, nagu suulaelõhe/huulelõhe, esinemissagedust inimesel. Pikaajaliselt või korduvalt raseduse ajal manustatuna võivad kortikosteroidid siiski suurendada emakasisese kasvupeetuse riski.

Hüpoadrenalism võib vastsündinul tekkida pärast sünnieelset kokkupuudet kortikosteroididega, kuid tavaliselt taandub spontaanselt pärast sündi ja on harva kliiniliselt oluline. Nagu kõiki ravimeid, tuleks ka kortikosteroide määrata ainult siis, kui kasu emale ja lapsele kaalub üles riskid.

Imetamine Kortikosteroidid võivad erituda rinnapiima, kuigi andmed triamtsinolooni kohta puuduvad. Pikaajaliselt süsteemseid kortikosteroide suurtes annustes kasutavate emade imikutel võib esineda neerupealiste supressioon.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kenalog ei oma märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

• Väga sage ( 1/10)
• Sage ( 1/100 kuni < 1/10)
• Aeg-ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100)
• Harv ( 1/10 000 kuni < 1/1000)
• Väga harv (< 1/10 000)
• Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete põhjal)

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Kõrvaltoimete esinemissagedus üksikute organsüsteemide kaupa:

Infektsioonid ja Infektsioon Steriilne abstsess infestatsioonid süstekohal, Vere- ja Granulotsütoos, lümfisüsteemi lümfopeenia, häired monotsütopeenia Immuunsüsteemi Anafülaktoidne häired reaktsioon, Endokriinsüsteem Cushingi i häired sündroom,

Ainevahetus- ja Naatriumi peetus, Porfüüria toitumishäired vedelikupeetus, Psühhiaatrilised Psühhiaatrilised Hallutsinatsioonid häired sümptomid, Närvisüsteemi Peavalu Krambid, häired epilepsia, Silma kahjustused Pimedus, Tsentraalne Kõrva ja labürindi Vertiigo kahjustused

Südame häired Kongestiivne Vaskulaarsed Hüpertensioon, häired emboolia, Seedetrakti häired Kuiv suu Peptilise haavandi Luksumine Naha ja Verevalumid, Urtikaaria, lööve, nahaaluskoe teleangiektaasia naha kahjustused hüperpigmentatsi Lihas-skeleti ja Artralgia Osteoporoos, sidekoe osteonekroos, kahjustused patoloogiline Neerude ja Glükosuuria kuseteede häired

Reproduktiivsüste Menstruaaltsükli emi ja rindade häired, amenorröa häired ja Üldised häired ja Süstekoha Sünoviit, valu, manustamiskoha reaktsioon süstekoha ärritus, reaktsioonid ebamugavustunne Uuringud Vere Vigastused, Lülisamba Kõõluste rebend mürgistus ja kompressioonmur protseduurilised d tüsistused Raskete kõrvaltoimete ilmnemisel tuleb ravi katkestada.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Kortikosteroidide ägedaid üleannustamisi või ägedale üleannustamisele järgnenud surmajuhtumeid on esinenud harva. Üleannustamise korral võivad avalduda kõik ravimi kõrvaltoimed, eriti Cushingi sündroom, ent tavaliselt ei kujune need välja varem kui mitu nädalat väldanud ülemääraste annuste manustamist.

Spetsiifilist antidooti ei ole. Üleannustamise ravi on sümptomaatiline. Hemodialüüs ei sobi triamtsinolooni elimineerimiseks.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: kortikosteroidid süsteemseks kasutamiseks, glükokortikosteroidid, ATC-kood: H02AB08.

Toimemehhanism Triamtsinoloonatsetoniid on triamtsinolooni derivaat, mis on ette nähtud laialdaseks paikseks kasutamiseks. Kuigi triamtsinoloon ise on põletiku loommudelitega läbiviidud uuringus ligikaudu 1…2 korda tugevam kui prednisoon, on triamtsinoloonatsetoniid prednisoonist 8 korda tugevam. Inimestel on triamtsinolooni põhitoimed seotud tema glükokortikoidse toime ja põletikulise vastuse pärssimisega. Glükokortikoidne toime viib glükoneogeneesi suurenemisele ja glükoosi kasutamise vähenemisele kudedes. Suureneb valkude katabolism ning väheneb nende süntees toidust saadavatest proteiinidest, kuigi üldine toime lämmastikubilansile sõltub teistest faktoritest sh dieedist, annuse suurusest ja ravikestusest. Negatiivne lämmastikubilanss võib kujuneda ööpäevaste annuste 12…24 mg kasutamisel. Rasvkude metaboliseerub ning selle deponeerimine turjale, näole ja kõhule suureneb. Mineralokortikoidne toime on triamtsinoloonil peaaegu olematu. Kortikosteroidravi ajal suureneb erütrotsüütide ja neutrofiilsete leukotsüütide arv, samas väheneb eosinofiilsete ja basofiilsete leukotsüütide ning lümfotsüütide arv; samuti väheneb lümfoidkoe mass organismis. Kortikosteroidid ennetavad või pärsivad põletiku algsete nähtude teket (sh punetust, valulikkust, lokaalset kuumust, turset) ning ka põletiku hilisemaid tagajärgi, sh fibroblastide proliferatsiooni ning kollageeni deponeerumist.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Triamtsinoloonatsetoniidi annuse 120 mg intramuskulaarse manustamise järgselt kujuneb 8…10 tunni jooksul maksimaalne plasmakontsentratsioon: 44…54 μg/100 ml, 72 tunni möödudes on väärtused langenud 8,9 µg-ni/100 ml. 3 päeva pärast triamtsinoloonatsetoniidi intraartikulaarset manustamist oli toimeainest imendunud 58…67%. Kontsentratsioonikõvera aluste pindalade (AUC) võrdlemine intraartikulaarsel ja intravenoossel manustamisel viitab sellele, et mõlema manustamisviisi korral on imendumine täielik.

Biotransformatsioon Sarnaselt prednisoonile metaboliseerub triamtsinoloon peamiselt maksas. Alla 15% ravimist eritub muutumatul kujul uriiniga. Pärast perkutaanset imendumist käituvad paikselt manustatud kortikosteroidid samamoodi nagu süsteemsed kortikosteroidid, st metaboliseeruvad peamiselt maksas. Identifitseeritud on 3 triamtsinoloonatsetoniidi metaboliiti. Kõigi kolme manustamisviisi korral kulgeb metabolism sarnaselt. Triamtsinolooni metaboliitideks on 6-beeta-hüdroksütriamtsinoloonatsetoniid, 21-karboksü-6-beeta- hüdroksütriamtsinoloonatsetoniid ja 21-karboksütriamtsinoloonatsetoniid.

Jaotumine Kliinilistes farmakokineetilistes uuringutes ei ole kindlaks tehtud, kas paiksed kortikosteroidid imenduvad süsteemselt sellises koguses, et anda märgatavaid kontsentratsioone rinnapiimas. Süsteemselt manustatud kortikosteroidid erituvad rinnapiima kogustes, mis imikul tõenäoliselt kõrvaltoimeid ei põhjusta.

Eritumine Pärast 40 mg radioaktiivselt märgistatud triamtsinoloonatsetoniidi intramuskulaarset manustamist eritus uriiniga 12,5% radioaktiivsest annusest. 32 mg triamtsinolooni suukaudsel manustamisel oli triamtsinolooni eritumine uriiniga ühel patsiendil sedastatav 4 päeva ning teisel 5 päeva pärast

manustamist. Ühekordse 80 mg triamtsinoloonatsetoniidi annuse intramuskulaarsel manustamisel olid ravimi kogused kahel patsiendil uriinis määratavad veel 7 päeva pärast manustamist ning ühel patsiendil 11 päeva pärast manustamist. Paiksed kortikosteroidid ning nende inaktiivsed metaboliidid erituvad pärast süsteemset imendumist väikeses koguses ka sapiga. Peroraalselt manustatud triamtsinolooni plasma poolväärtusaeg on 2…5 tundi (või ka rohkem).

Lineaarsus/mittelineaarsus Uuringutulemustest nähtub, et ravimi farmakokineetika on annusest sõltuv. Grupis, kus manustati ravimit annuses 5 mg/kg, oli keskmine poolväärtusaeg 85 minutit, samas kui grupis, kus manustati ravimit annuses 10 mg/kg, oli see 88 minutit. Organismi totaalne kliirens oli 5 mg/kg annuste grupis 61,6 l/h ja 10 mg/kg annuste grupis 48,2 l/h – tegemist oli statistiliselt olulise erinevusega. Triamtsinolooni ja selle fosfaatestri farmakokineetikat uuriti pärast ravimi intravenoosset manustamist annustes 5 mg/kg ja 10 mg/kg. Ühele grupile manustati 80 mg triamtsinoloonatsetoniidi.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Ägeda toksilisuse uuringud katseloomadel on näidanud, et triamtsinoloon on madala toksilisusega aine. Hiirtel olid LD väärtused 5 g/kg pärast peroraalset ja 105 mg/kg pärast intraperitoneaalset manustamist. Pärast subkutaanset manustamist olid rottidel ja hiirtel LD väärtused vastavalt 13,1 mg/kg ja 132 mg/kg, seega on rotid selle ravimi suhtes tundlikumad kui hiired. Kirjanduses puuduvad andmed ravimi korduva manustamise toksilisuse kohta. Reproduktiivsusuuringud on näidanud, et triamtsinoloon on katseloomadel embrüotoksiline ja teratogeenne. Triamtsinolooni manustamine tiinetele rottidele, küülikutele ja hamstritele on olnud seotud nende järglaskonnas suulaelõhede, vesipea ning skeleti väärarendite tekkimisega. Ravim on põhjustanud ka kesknärvisüsteemi anomaaliaid, kraniofatsiaalseid väärarendeid, loote kasvu retardatsiooni ning loote või vastsündinu surma kolmel erineval mitteinimahvide hulka kuuluval primaatide liigil. Mutageensusuuringuid triamtsinolooniga ei ole läbi viidud, ent on andmeid, et preparaat pärssis hiire tümotsüütide katses DNA sünteesi. Triamtsinolooni poolt indutseeritud kartsinogeense toime suhtes ei ole pikaajalistes hiirtel ja rottidel teostatud uuringutes viiteid esinenud.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkarmelloos Naatriumkloriid Bensüülalkohol Polüsorbaat 80 Süstevesi

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Mitte hoida külmkapis või lasta külmuda. Säilitada püstises asendis.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Ampull: 5 ampulli karbis, millest igaüks sisaldab 1 ml süstesuspensiooni.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Intralesionaalseks süstimiseks võib kortikosteroide lahustada steriilses süstevees või 0,9% naatriumkloriidi süstelahuses. Kasutamata jäänud lahustatud süstesuspensioon tuleb seitsme päeva pärast ära visata. Vahetult enne intralesionaalset manustamist võib kortikosteroide segada lokaalanesteetikumidega. Segu tuleb sellisel juhul otsekohe ära kasutada ning kasutamata jäänud osa ära visata. Sobivateks anesteetikumideks on 1% lidokaiinvesinikkloriidi või 2% prokaiinvesinikkloriidi lahus.

Erinõuded hävitamiseks puuduvad. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

8. MÜÜGILOA NUMBER

094794

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 26.04.2000 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 28.02.2011

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

november 2025