Hypothiazid – Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Hypothiazid, 25 mg tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 25 mg hüdroklorotiasiidi.

INN: hydrochlorothiazidum

Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoosmonohüdraat. Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Tablett.

Valge või peaaegu valge lame tablett, mille ühel küljel on tähis „H” ning poolitusjoon teisel küljel. Tableti poolituspind on valge.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Tursed südamepaispuudulikkuse, astsiidiga maksatsirroosi, nefrootilise sündroomi, premenstruaalsündroomi, kortikosteroid- ja östrogeenravi korral. Arteriaalne hüpertensioon.

Polüuuria nefrogeense diabeedi korral ja hüperkaltsiuuria vähendamiseks.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Annus tuleb määrata igale patsiendile individuaalselt ja ravi peab toimuma hoolika arstliku järelevalve all. Kaaliumi ja magneesiumi kaotuse tõttu ravi ajal (K <3,0 mmol/l) on vajalik kaaliumi ja magneesiumi asendamine. Eriline ettevaatus on vajalik, kui patsiendil on südamepuudulikkus, maksatalitluse häire või samaaegsel ravil südameglükosiididega. Vajaliku ravitoime saavutamiseks ja säilitamiseks peab kasutama väikseimat efektiivset annust.

Täiskasvanud Tursete ravis on algannuseks 25…100 mg üks kord ööpäevas või üle päeva (st igal teisel päeval). Mõningatel rasketel juhtudel on osutunud vajalikuks algannuseks kuni 200 mg ööpäevas. Premenstruaalsündroomiga kaasnevate tursete puhul on tavaline annus 25 mg ööpäevas sümptomite ilmnemise hetkest kuni menstruatsiooni alguseni. Hüpertensioonivastase ravimina on tavaline annus 25...100 mg ööpäevas ühekordse annusena. Vastavalt patsiendi reaktsioonile võib annust hiljem vähendada või vajadusel ka suurendada. Mõnedele patsientidele on piisavaks algannuseks 12,5 mg monoravina või kombinatsioonis teiste hüpertensioonivastaste ravimitega. Annust tuleb vähendada minimaalse toimiva annuseni, see ei tohi

ületada 100 mg ööpäevas. Kui hüdroklorotiasiidi kasutatakse koos teiste hüpertensioonivastaste ravimitega, võib osutuda vajalikuks kooskasutatavate ravimite annuste vähendamine, et vältida vererõhu järsku langust. Antihüpertensiivne toime avaldub 3…4 ööpäevaga, ehkki optimaalse ravitoime tekkimiseni võib kuluda kuni 3…4 nädalat. Hüpertensioonivastane toime säilib ravi lõpetamisel kuni 1 nädal. Diabetes insipidus’e puhul on polüuuria kontrolliks tavaline ööpäevane annus 50…150 mg (jagatud üksikannusteks).

Väikelapsed ja lapsed Annuse määramisel lähtutakse kehakaalust. Tavaline annus lastele on 1…2 mg/kg või 30…60 mg/m2 kehapinna kohta, manustatuna üks kord ööpäevas. Kuni 2-aastastele lastele sõltuvalt kehakaalust 12,5…37,5 mg, 2…12-aastastele lastele 37,5…100 mg ööpäevas.

Manustamisviis

Suukaudne.

Tablette manustatakse pärast sööki.

4.3 Vastunäidustused

• Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete või sulfoonamiidide suhtes.
• Neerutalitluse raske kahjustus (kreatiniini kliirens < 30 ml/min).
• Maksatalitluse raske kahjustus.
• Ikterus lastel.
• Elektrolüütide tasakaalu rasked häired.

− Anuuria.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Elektrolüütide tasakaalu häired Tiasiidid, sh hüdroklorotiasiid, võivad põhjustada vedelikumahu või elektrolüütide tasakaalu häireid (k.a hüpokaleemiat, hüponatreemiat ja hüpokloreemilist alkaloosi). Vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu häire kliinilised tunnused on suukuivus, janu, nõrkus, letargia, unisus, rahutus, lihasvalu või krambid, hüpotensioon, oliguuria, tahhükardia ja seedetrakti häired, nt iiveldus või oksendamine (vt lõik 4.8).

Hüdroklorotiasiidi manustamisel võib tekkida hüpokaleemia, eriti kiire diureesi korral pärast pikaajalist ravi või raske tsirroosi korral. Hüpokaleemia võib soodustada digoksiini toksilisust südamele või seda edaspidi süvendada (nt suurenenud ventrikulaarne ärrituvus; vt lõik 4.8). Hüpokaleemiat saab vältida kaaliumi täiendava manustamisega või kaaliumirikka dieediga (puu- ja juurviljad), mis on eriti oluline ülemäärase kaaliumikao korral või samaaegsel ravil südameglükosiidide ja kortikosteroididega. Tiasiidid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga ja põhjustada vahelduvat ja kerget kaltsiumi kontsentratsiooni tõusu vereseerumis ilma nähtava kaltsiumiainevahetuse häireta. Ilmne hüperkaltseemia võib olla latentse hüperparatüreoosi tunnuseks. Enne kõrvalkilpnäärme talitluse uuringuid tuleb tiasiidide manustamine katkestada.

Tiasiidid võivad vähendada valkudega seotud joodi taset seerumis ilma kilpnäärme talitluse kahjustuse tunnusteta.

Tiasiidid võivad suurendada magneesiumi eritumist uriiniga; mis võib põhjustada hüpomagneseemiat.

Elektrolüütide sisaldust vereseerumis peab kohaste intervallidega regulaarselt kontrollima nagu kõikidel diureetilist ravi saavatel patsientidel. Pikaaegsel ravil olevaid patsiente tuleb vedeliku ja elektrolüütide tasakaaluhäirete sümptomaatika ilmnemise suhtes hoolikalt jälgida. Eriti oluline on see riskigrupi patsientide puhul: südame- ja maksahaigustega patsiendid, kui patsient rohkelt oksendab või kui tal on vedeliku ja elektrolüütide tasakaaluhäirete sümptomeid.

Neerukahjustus Tiasiiddiureetikumide manustamisel kahjustunud neerutalitlusega patsientidele võib tekkida asoteemia. Neerutalitluse kahjustusega patsientidel on soovitatav regulaarselt kontrollida seerumi kaaliumisisaldust ja kreatiniini kliirensit. Neerukahjustuse progresseerumisel tuleb ravi hoolega uuesti üle vaadata või kaaluda diureetilise ravi lõpetamist. Neerukahjustusega patsientidel võib ravim kumuleeruda. Neerupuudulikkusega seoses oliguuria tuvastamisel tuleb ravi tiasiididega katkestada.

Maksakahjustus Hüpokaleemia oht on kõige suurem maksatsirroosiga patsientidel, suurenenud diureesiga patsientidel, kaasuva ravina kortikosteroide või adenokortikotroopseid hormoone (ACTH) manustavatel patsientidel (vt lõik 4.5). Tiasiide peab kasutama ettevaatusega maksakahjustusega või progresseeruva maksahaigusega patsientidel, sest väiksemadki muutused vedeliku ja elektrolüütide tasakaalus võivad põhjustada maksakoomat.

Metabolism Ravi tiasiidiga võib mõnel patsiendil põhjustada hüperurikeemiat või podagrat. Kusihappe ainevahetuse häiretega patsiente tuleb hoolikalt jälgida. Ravi tiasiidiga võib kahjustada glükoositaluvust. Latentse või manifesteerunud diabeediga patsientide pikaajaliselt ravil hüdroklorotiasiidiga tuleb hoolikalt jälgida süsivesikute ainevahetust; vajalikuks võib osutuda diabeediravimite, k.a insuliini annuste kohandamine (vt lõik 4.5). Diureetilist ravi tiasiidiga võib seostada kolesterooli ja triglütseriidide sisalduse tõusuga veres.

Äge respiratoorne toksilisus Hüdroklorotiasiidi võtmise järgselt on väga harva teatatud ägeda respiratoorse toksilisuse, sealhulgas ägeda respiratoorse distressi sündroomi rasketest juhtudest. Kopsuturse tekib tavaliselt mõne minuti kuni mõne tunni jooksul pärast hüdroklorotiasiidi võtmist. Alguses on sümptomiteks düspnoe, palavik, kopsufunktsiooni halvenemine ja hüpotensioon. Kui kahtlustatakse ägeda respiratoorse distressi sündroomi diagnoosi, tuleb Hypothiazid ära jätta ja määrata asjakohane ravi. Hüdroklorotiasiidi ei tohi manustada patsientidele, kellel on pärast hüdroklorotiasiidi võtmist tekkinud ägeda respiratoorse distressi sündroom. Silma soonkesta efusioon, äge suletudnurga glaukoom ja/või äge müoopia Hüdroklorotiasiid on sulfoonamiidide rühma ravim. Sulfoonamiidid ja nende derivaadid võivad põhjustada idiosünkraatilist reaktsiooni, mille tagajärjel võib tekkida silma soonkesta efusioon koos nägemisvälja defektiga, äge suletudnurga glaukoom ja/või äge müoopia. Sümptomiteks on ägedalt algav nägemisteravuse langus või valu silmades, mis tavaliselt tekib tundide kuni nädalate jooksul pärast ravi alustamist. Ravimata äge suletudnurga glaukoom võib põhjustada püsivat nägemiskaotust. Esmalt tuleb võimalikult kiiresti lõpetada ravi hüdroklorotiasiidiga. Ravile allumatu silmasisese rõhu tõusu korral võib olla vajalik kaaluda kohest medikamentoosset või kirurgilist ravi. Ägeda suletudnurga glaukoomi tekke ohuteguriks võib olla varasem allergia sulfoonamiidi või penitsilliini suhtes (vt lõik 4.8).

Teised Tiasiiddiureetikumide kasutamisel on teatatud süsteemse erütematoosse luupuse ägenemisest või aktiveerumisest. Tiasiiddiureetikumide kasutamisel on teatatud fotosensibiliseerivatest reaktsioonidest. Kui ravi ajal hüdroklorotiasiidiga tekib fotosensibiliseeriv reaktsioon, siis on soovitatav ravi lõpetada. Soovitatav on kaitsta nahka kokkupuutest päikese või kunstliku UVA kiirgusega, kui uuesti ravi alustamine on vältimatu.

Ravi ajal ei ole soovitatav tarbida alkoholi (vt lõik 4.5). Alkohol, barbituraadid ja narkootikumid võivad võimendada tiasiiddiureetikumide ortostaatilist hüpotensiooni tekitavat toimet.

Mitte-melanoomne nahavähk Kahes Taani riiklikul vähiregistril põhinevas epidemioloogilises uuringus tuvastati suureneva kumulatiivse kokkupuute korral hüdroklorotiasiidiga mitte-melanoomse nahavähi (basaalrakk- kartsinoom ja lamerakk-kartsinoom) riski suurenemine, mille tekkemehhanism võib olla hüdroklorotiasiidi fotosensibiliseeriv toime. Hüdroklorotiasiidi võtvaid patsiente peab teavitama mitte-melanoomse nahavähi riskist ja soovitama neil regulaarselt kontrollida nahka uute kollete suhtes ja kõikidest kahtlastest nahamuutustest kohe teatada. Nahavähi riski minimeerimiseks peab patsiente juhendama võimalike ennetusmeetmete osas, nt piirama kokkupuudet päikesevalguse ja UV-kiirgusega ning kasutama kokkupuute korral piisavat kaitset. Kahtlaseid nahamuutusi peab kohe uurima, sh tegema biopsiamaterjali histoloogilise uuringu. Patsientide puhul, kellel on varem esinenud mitte-melanoomne nahavähk, peab hüdroklorotiasiidravi jätkamist hoolikalt kaaluma (vt ka lõik 4.8).

Galaktoositalumatus, laktaasipuudulikkus, glükoos-galaktoosi malabsorptsioon Ravim sisaldab laktoosi. Laktoositalumatusega patsientidel võib ravi tekitada seedehäireid, sest Hypothiazid 25 mg sisaldab 63 mg laktoosi. Patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik galaktoositalumatus, täielik laktaasipuudulikkus või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooni sündroom, ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Alkohol, barbituraadid, narkootikumid või antidepressandid Võib tekkida ortostaatiline hüpotensioon.

Diabeedi raviks kasutatavad ained (suukaudsed ja insuliin) Ravi tiasiididega võib mõjutada glükoositaluvust. Vajalik võib olla diabeediravimite annuste kohandamine. Metformiini tuleb kasutada ettevaatusega laktatsidoosi ohu tõttu, mille võib põhjustada hüdroklorotiasiidiga seotud funktsionaalne neerupuudulikkus.

Teised vererõhku langetavad ravimid Toime võib tugevneda.

Ravimid, mille toimet mõjutavad seerumi kaaliumisisalduse häired Perioodiliselt on soovitatav jälgida seerumi kaaliumisisaldust ja teha elektrokardiogramm (EKG), kui hüdroklorotiasiidi manustatakse koos ravimitega, mille toimet mõjutab seerumi kaaliumisisaldus (nt südameglükosiidid ja antiarütmikumid) ja koos pöörduvate tippude (torsade de pointes) tahhükardiat esialekutsuvate ravimitega: − IA klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid); − III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid); − mõned antipsühhootilised ained (nt tioridasiin, kloorpromasiin, levomepromasiin, trifluoperasiin, tsüamemasiin, sulpiriid, sultopriid, amisulpiriid, tiapriid, pimosiid, haloperidool, droperidool); − teised (nt bepridiil, tsisapriid, difemaniil, erütromütsiin i.v., halofantriin, misolastiin, pentamidiin, terfenadiin, vinkamiin i.v.). Hüpokaleemia on pöörduvate tippude tahhükardia (ventrikulaarse tahhükardia liik) teket soodustav tegur. Kolestüramiin ja kolestipooli vaigud Ioonvahetusvalkude olemasolul on hüdroklorotiasiidi imendumine häiritud. Kolestüramiini või kolestipooli vaikude üksikannused seovad hüdroklorotiasiidi ja vähendavad selle imendumist seedetraktist vastavalt kuni 85% ja 43%.

Amfoteritsiin B (parenteraalne), kortikosteroidid, adenokortikotroopsed hormoonid (ACTH) või stimuleerivad e kontaktlahtistid Hüdroklorotiasiid võib intensiivistada elektrolüütide tasakaalu häiret, eriti hüpokaleemiat.

Adrenergilised ained (nt adrenaliin) Ravivastus adrenergilistele ainetele võib väheneda, kuid mitte piisavalt, et nende kasutamist välistada.

Mitte-depolariseeriva toimega müorelaksandid (nt tubokurariin) Ravivastus müorelaksantidele võib suureneda.

Liitium Diureetikumid vähendavad liitiumi renaalset kliirensit ja suurendavad liitiumi toksilisuse ohtu. Samaaegne kasutamine ei ole soovitatav.

Amantadiin Tiasiidid, sh hüdroklorotiasiid võivad suurendada amantadiini kõrvaltoimete riski.

Podagravastased ravimid (probenetsiid, sulfiinpürasoon ja allopurinool) Vajalik võib olla urikosuuriliste ravimite annuse kohandamine, sest hüdroklorotiasiid võib suurendada kusihappe hulka seerumis. Probenetsiidi või sulfiinpürasooni annuse suurendamine võib olla vajalik. Tiasiidide kaasuv manustamine võib suurendada ülitundlikkusreaktsioonide esinemissagedust allopurinooli kasutamisel.

Antikolinergilised ained Tiasiiddiureetikumide biosaadavuse suurenemine seedetrakti motoorika ja mao tühjenemise kiiruse vähenemise tõttu.

Tsütotoksilised ained (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat) Tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste ravimite eritumist neerude kaudu ja tugevdada nende müelosupressiivset toimet.

Salitsülaadid, mittesteroidsed põletikuvastased ained Hüdroklorotiasiid võib suurendada salitsülaatide suurte annuste korral nende toksilist toimet kesknärvisüsteemile. Mittesteroidsed põletikuvastased ained võivad vähendada hüdroklorotiasiidi antihüpertensiivset toimet.

Metüüldopa Hüdroklorotiasiidi ja metüüldopa koosmanustamisel on olnud hemolüütilise aneemia üksikjuhte. Tsüklosporiin Tsüklosporiini kaasuv manustamine võib suurendada hüperurikeemia ja podagra-tüüpi tüsistuste riski.

Digitaalise glükosiidid Tiasiidist põhjustatud hüpokaleemia võib suurendada digitaalise toksilisust.

Kaltsiumi soolad Tiasiiddiureetikumid võivad vähendada eritumise vähenemise tõttu kaltsiumi taset seerumis. Kui määratakse kaltsiumipreparaate, siis tuleb seerumi kaltsiumitaset jälgida ja kaltsiumi annust vastavalt kohandada.

Karbamasepiin Sümptomaatilise hüponatreemia risk, vajalik on elektrolüütide taseme jälgimine.

Suukaudsed antikoagulandid Tiasiidid võivad vähendada suukaudsete antikoagulantide toimet.

Beetablokaatorid, diasoksiid Tiasiiddiureetikumid, sh hüdroklorotiasiidi kasutamine koos beetablokaatorite või diasoksiidiga võib suurendada hüperglükeemia riski.

Joodiga kontrastaine Diureetikumi põhjustatud dehüdratsiooni korral suureneb ägeda neerupuudulikkuse risk, eriti joodiühendite kasutamisel suurtes annustes.

Ravim ja laboriuuringud Tiasiidid võivad ilma kilpnäärmetalitluse kahjustuse tunnusteta vähendada valkudega seotud joodi taset seerumis. Tiasiidide manustamine tuleb katkestada seniks, kuni on tehtud kõrvalkilpnäärme talitluse uuringud (vt lõik 4.4).

Laboriuuringu koostoimed Tiasiidid võivad oma toime tõttu kaltsiumi ainevahetusele häirida kõrvalkilpnäärmetalitluse uuringuid (vt lõik 4.4).

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Hüdroklorotiasiidi kasutamise kohta raseduse, eriti esimese trimestri, ajal ei ole piisavalt andmeid. Loomkatsetest saadud teave on piiratud.

Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri. Arvestades hüdroklorotiasiidi farmakoloogilist toimemehhanismi, võib selle kasutamine teise ja kolmanda trimestri ajal halvendada fetoplatsentaarset perfusiooni ning põhjustada lootel ja vastsündinul ikterust, elektrolüütide tasakaalu häireid ja trombotsütopeeniat. Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedustursete, rasedusaegse hüpertensiooni või preeklampsia korral vereplasma mahu vähenemise ning platsentaarsele hüpoperfusiooni riski tõttu. Hüdroklorotiasiidi ei tohi kasutada rasedatel naistel essentsiaalse hüpertensiooni raviks, välja arvatud juhul, kus teised ravimeetodid on välistatud.

Imetamine Hüdroklorotiasiid eritub rinnapiima väikestes kogustes. Tiasiidid põhjustavad suurtes annustes intensiivset diureesi ning võivad peatada rinnapiima tekke. Hüdroklorotiasiidi kasutamine imetamise ajal ei ole soovitatav. Kui hüdroklorotiasiidi kasutatakse imetamise perioodil, peavad annused olema nii väikesed kui võimalik.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Vererõhu langus ravi alguses võib mõjutada tegevusi, mis nõuavad suuremat tähelepanu, motoorset koordinatsiooni ja kiiret otsustamist (nt auto juhtimine, kõrgel töötamine jne). Ravi algfaasis tuleks lähtuvalt patsiendi individuaalsest ravivastusest autojuhtimisest ja masinate käsitsemisest hoiduda.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed on esitatud organsüsteemide kaupa ja esinemissageduse järjekorras: väga sage (1/10), sage (1/100 kuni 1/10), aeg-ajalt (1/1000 kuni 1/100), harv (1/10 000 kuni 1/1000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Hea-, pahaloomulised ja täpsustamata kasvajad (sh tsüstid ja polüübid) Teadmata: mitte-melanoomne nahavähk (basaalrakk-kartsinoom ja lamerakk-kartsinoom).

Vere ja lümfisüsteemi häired Teadmata: vere düskraasia (nt leukopeenia, trombotsütopeenia, hemolüütiline aneemia, aplastiline aneemia, agranulotsütoos jne).

Ainevahetus- ja toitumishäired Teadmata: söögiisu vähenemine, hüpokaleemia, hüponatreemia, hüpomagneseemia, hüpokloreemiline alkaloos, hüperkaltseemia, hüperglükeemia diabeetikutel, hüperurikeemia, latentse diabeedi manifesteerumine.

Närvisüsteemi häired Teadmata: minestamine (tekib suurte annuste korral ülemäärase diureesi tõttu), peavalu, pööritustunne, segasus.

Silma kahjustused Teadmata: silma soonkesta efusioon, sekundaarne äge suletudnurga glaukoom ja/või äge müoopia.

Südame häired Teadmata: bradükardia.

Vaskulaarsed häired Teadmata: posturaalne hüpotensioon.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired Väga harv: ägeda respiratoorse distressi sündroom (vt lõik 4.4). Teadmata: interstitsiaalne pneumoonia (eeldatavalt allergiline reaktsioon hüdroklorotiasiidile), kopsuturse (eeldatavalt allergiline reaktsioon hüdroklorotiasiidile).

Seedetrakti häired Sage: valu ülakõhus. Teadmata: iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, kõhulahtisus, pankreatiit.

Maksa ja sapiteede häired Teadmata: ikterus, koletsüstiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Teadmata: fotosensibilisatsiooni reaktsioon, lööve.

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused Teadmata: lihasnõrkus (vähenenud kaaliumisisaldus ja /või ekstrarenaalne kaaliumikadu, nt oksendamine või krooniline kõhulahtisus, võivad põhjustada hüpokaleemia, mis võib avalduda lisaks teistele sümptomitele lihasnõrkuse ja kurnatusena). Neerude ja kuseteede häired Teadmata: glükosuuria.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Teadmata: janu (tekib suurte annuste korral ülemäärase diureesi tõttu), kurnatus (vähenenud kaaliumisisaldus ja /või ekstrarenaalne kaaliumikadu, nt oksendamine või krooniline kõhulahtisus, võivad põhjustada hüpokaleemia, mis võib avalduda lisaks teistele sümptomitele lihasnõrkuse ja kurnatusena).

Valitud kõrvaltoimete kirjeldus Mitte-melanoomne nahavähk: Epidemioloogiliste uuringute andmete põhjal on täheldatud kumulatiivset annusest sõltuvat seost hüdroklorotiasiidi kasutamise ja mitte-melanoomse nahavähi tekke vahel (vt ka lõik 4.4 ja 5.1).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Kõige väljendunumad kõrvaltoimed hüdroklorotiasiidi mürgistuse korral on akuutne vedeliku ja elektrolüütide kadu, mis väljendub järgmiste nähtude ja sümptomitena. Kardiovaskulaarsed nähud: tahhükardia, hüpotensioon, šokk. Neuromuskulaarsed nähud: nõrkus, segasusseisund, uimasus, säärelihaste krambid, paresteesiad, kurnatus, teadvushäired. Seedetrakti häired: iiveldus, oksendamine, janu. Neerude ja kuseteede häired: polüuuria, oliguuria või anuuria (hemokontsentratsiooni tõttu). Laboratoorsed leiud: hüpokaleemia, hüponatreemia, hüpokloreemia, alkaloos, suurenenud uurea paastuseerumis (eriti neerupuudulikkusega patsientidel).

Ravi Spetsiaalne antidoot puudub. Ravimi eliminatsioon: oksendamise esilekutsumine, maoloputus. Imendumise vähendamise meetmed: aktiivsöe manustamine. Hüpotensioon, šokk: kaotatud vedelik ja elektrolüüdid (kaalium, naatrium) asendamine. Monitooring: vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu (eriti kaaliumi sisalduse) ja neerutalitluse jälgimine kuni seisukorra normaliseerumiseni.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: tiasiiddiureetikum; ATC-kood: C03AA03

Tiasiidid suurendavad diureesi, pärssides naatriumi ja kloriidi tagasiimendumist distaalsetes neerutorukestes, suurendades sellega Na+ ja Cl ja vee eritumist. Samuti suureneb teiste elektrolüütide, eriti kaaliumi ja magneesiumi eritumine. Maksimaalsete raviannuste kasutamisel on kõik tiasiidid oma diureetiliste/natriureetiliste omaduste poolest võrdsed. Samuti vähendavad tiasiidid karboanhüdraasi aktiivsust, millega suureneb bikarbonaatide eritumine, kuid see toime on üldiselt nõrk ega mõjuta uriini pH-d. Hüdroklorotiasiidil on ka antihüpertensiivsed omadused.

Mitte-melanoomne nahavähk Epidemioloogiliste uuringute andmete põhjal on täheldatud kumulatiivset annusest sõltuvat seost hüdroklorotiasiidi kasutamise ja mitte-melanoomse nahavähi tekke vahel. Üks uuring hõlmas populatsiooni, milles oli 71 533 basaalrakk-kartsinoomi juhtu ja 8 629 lamerakk-kartsinoomi juhtu, mis olid sobitatud vastavalt 1 430 833 ja 172 462 kontrollisikuga. Hüdroklorotiasiidi suure kasutatud koguannuse (kumulatiivne annus ≥ 50 000 mg) kohandatud šansside suhe basaalrakk-kartsinoomi tekkeks oli 1,29 (95% usaldusvahemik: 1,23...1,35) ja lamerakk-kartsinoomi tekkeks oli 3,98 (95% usaldusvahemik: 3,68...4,31). Nii basaalrakk-kartsinoomi kui ka lamerakk-kartsinoomi tekke korral täheldati selget seost ravimi kumulatiivse kasutatud annusega. Teises uuringus täheldati võimalikku seost huulevähi ja hüdroklorotiasiidiga kokkupuute vahel: 633 huulevähi juhtu sobitati üldpopulatsiooni 63 067 kontrollisikuga. Uuringus tuvastati kumulatiivsest annusest sõltuv seos hüdroklorotiasiidi kasutamise ja huulevähi vahel kohandatud šansside suhtega 2,1 (95% usaldusvahemik: 1,7...2,6), suuremate kumulatiivsete annuste kasutamisel (~ 25 000 mg) šansside suhtega 3,9 (3,0...4,9) ja suurimate kumulatiivsete annustega (~ 100 000 mg) šansside suhtega 7,7 (5,7...10,5) (vt ka lõik 4.4).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Hüdroklorotiasiid imendub seedetraktist 60%…80%, kuid üsna kiiresti. Hüdroklorotiasiidist tekitatud natriurees ja diurees tekib 2 tunni jooksul ja kulmineerub ligikaudu 4 tunnil. Selline toime püsib umbes 6…12 tundi.

Suukaudse manustamise järgselt tekib maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas 1,5...2,5 tunniga. Maksimaalse diureetilise toime ajal (ligikaudu 4 tundi) on hüdroklorotiasiidi kontsentratsioon seerumis2 μg/ml. Valkudega seondub 40%. Peamine eliminatsioonitee on renaalne ekskretsioon (filtratsioon ja sekretsioon) muutumatul kujul. Eritumise poolväärtusaeg normaalse neerutalitluse korral on 6,4 tundi, neerutalitluse kerge häire korral 11,5 tundi ja kreatiniini kliirensi korral alla 30 ml/min on see 20,7 tundi. Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri ja eritub rinnapiima.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Mõnedes katsemudelites täheldati ebaselgeid tõendeid genotoksilise või kantserogeense toime kohta.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Magneesiumstearaat Želatiin Talk Maisitärklis Laktoosmonohüdraat

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 C. Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

20 tabletti termovormitud PVC/Al blistris.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Sanofi Winthrop Industrie 82, avenue Raspail 94250 Gentilly Prantsusmaa

8. MÜÜGILOA NUMBER

288399

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 17.12.1999 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 31.05.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Jaanuar 2024

Täpne teave selle ravimpreparaadi kohta on kättesaadav Ravimiameti kodulehel: http://www.ravimiamet.ee/