ATC Kood: J01MA14

Toimeaine: moksifloksatsiin

Tootja: Medochemie Limited

Artikli sisukord

Näidustus: Moksifloksatsiini suhtes tundlike bakterite poolt põhjustatud infektsioonide ravi 18-aastastel ja vanematel patsientidel: - äge bakteriaalne sinusiit (adekvaatselt diagnoositud). Floxelani võib kasutada ainult juhul, kui selle infektsiooni raviks tavaliselt kasutatavad antibakteriaalsed ravimid on sobimatud. - kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse, sh bronhiidi ägenemine. Floxelani võib kasutada ainult juhul, kui selle infektsiooni raviks tavaliselt kasutatavad antibakteriaalsed ravimid on sobimatud. - olmetekkene pneumoonia, välja arvatud rasked juhud. - sisemiste suguelundite kerge kuni keskmise raskusega põletik (st väikevaagna põletikud, sh salpingiit ja endometriit) ilma tuboovariaalse või vaagna abstsessita. Moksifloksatsiini kasutamine monoteraapiana sisemiste suguelundite kerge kuni keskmise raskusega põletike raviks ei ole soovitatav. Ravimit tuleb manustada kombinatsioonis teise sobiva antibakteriaalse ravimiga (nt tsefalosporiiniga), kuna Neisseria gonorrhoeae resistentsus moksifloksatsiinile on suurenenud. Monoteraapiat võib kasutada juhul, kui on võimalik välistada moksifloksatsiinile resistentne Neisseria gonorrhoea. Moksifloksatsiini võib kasutada ravikuuri lõpuleviimiseks esmase intravenoosse moksifloksatsiini ravi ajal paranemise ilminguid näidanud patsientidel järgmistel näidustustel: - olmetekkene pneumoonia; - naha ja nahaaluskoe tüsistunud infektsioonid. Moksifloksatsiini ei tohi kasutada naha ja nahaaluskoe infektsiooni ühegi tüübi või raske olmetekkese pneumoonia esmaseks raviks. Antibakteriaalsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

õhukese polümeerikattega tablett (400mg)

Pakendi infoleht: teave patsiendile

Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Floxelan ja milleks seda kasutatakse

Floxelan sisaldab toimeainena moksifloksatsiini, mis kuulub antibiootikumide rühma, mida nimetatakse fluorokinoloonideks. Moksifloksatsiin toimib infektsioone põhjustavate bakterite hävitajana.

Floxelani kasutatakse üle 18-aastastel patsientidel, ravimaks edaspidi loetletud moksifloksatsiini suhtes tundlike bakterite poolt põhjustatud infektsioone. Floxelani tuleb nende infektsioonide ravimisel kasutada ainult juhul, kui tavalisi antibiootikume ei saa kasutada või need ei toimi.

Põskkoopapõletik, pikaajalise hingamisteede põletiku või väljaspool haiglat saadud kopsupõletiku

(pneumoonia) järsk süvenemine (välja arvatud rasked juhud).

Väikevaagna kerge kuni keskmise raskusega põletikud (sisemiste suguelundite põletik), sealhulgas

munajuha- ning emakalimaskesta põletik. Ainuüksi moksifoksatsiini tablettidest selliste infektsioonide raviks ei piisa ning seetõttu peab arst teile väikevaagna põletike raviks määrama lisaks teise antibiootikumi (vt lõik 2). Kui järgmised bakteriaalsed infektsioonid on esmase ravi ajal moksifloksatsiini infusioonilahusega näidanud paranemise märke, võib arst teile välja kirjutada ravikuuri lõpuleviimiseks moksifloksatsiini tablette.

Haiglaväliselt omandatud kopsupõletik, naha ja pehmete kudede infektsioonid.

Floxelani tablette ei tohi kasutada naha ja pehmete kudede ühegi infektsiooni tüübi ega raske kopsupõletiku esmaseks raviks.

2. Mida on vaja teada enne Floxelani võtmist

Floxelani ei tohi kasutada

kui olete moksifloksatsiini või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.
kui te olete rase või toidate last rinnaga.
kui te olete alla 18-aastane.
kui teil on kaasasündinud või kunagi esinenud: südame rütmihäireid (seda näitab EKG – südame elektrilise aktiivsuse uuring), soolade tasakaaluhäireid veres (eriti madal kaaliumi- või magneesiumisisaldus veres), väga aeglast südamerütmi (nimetatakse bradükardiaks),

nõrka südametööd (südamepuudulikkus), teil on varem esinenud ebakorrapärast südamerütmi või kui te võtate mingeid teisi ravimeid, mis põhjustavad kõrvalekaldeid EKG-s (vt lõik „Muud ravimid ja Floxelan“). See on vajalik seetõttu, et moksifloksatsiin võib põhjustada muutusi EKG-s ehk QT-intervalli pikenemist (elektriliste signaalide ülejuhte häire).
kui teil on raske maksahaigus või suurenenud maksaensüümide (transaminaasid) aktiivsus rohkem kui 5 korda üle normi ülemise piiri.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne ravimi kasutamist Te ei tohi võtta fluorokinolooni/kinolooni sisaldavaid antibakteriaalseid ravimeid, sh Floxelani, kui teil on varem tekkinud fluorokinolooni/kinolooni võtmisel mis tahes tõsiseid kõrvaltoimeid. Sellisel juhul teavitage oma arsti esimesel võimalusel.

Enne Floxelani võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga

Kui teil on suhkurtõbi, kuna moksifloksatsiini kasutamisel võib teie veresuhkru sisaldus muutuda.
Kui teil on kunagi pärast moksifloksatsiini kasutamist tekkinud tõsine nahalööve või naha koorumine, villid ja/või suuhaavandid.
Moksifloksatsiin võib muuta teie südame EKG-d, eriti kui olete naine või eakas inimene. Kui te võtate samaaegselt mõnda ravimit, mis langetab teie vere kaaliumisisaldust, konsulteerige enne Floxelani kasutamist oma arstiga (vt ka lõigud „Floxelani ei tohi kasutada“ ja „Muud ravimid ja Floxelan“).
Kui teil on diagnoositud suure veresoone laienemine või väljavõlvumus (aordianeurüsm või suure veresoone perifeerne aneurüsm).
Kui teil on varem esinenud aordidissektsioon (aordiseina rebend).
Kui teil on diagnoositud vere tagasivool läbi südameklappide (südameklapi regurgitatsioon).
Kui teie perekonnas on esinenud aordianeurüsmi või -dissektsiooni või kaasasündinud südameklapihaiguseid, või teil on nendeks teiste riskitegurite või muude tingimuste olemasolul eelsoodumus [nt sidekoehaigused, nagu nt Marfani sündroom või Ehlersi-Danlosi sündroom, Turneri sündroom, Sjögreni sündroom (põletikuline autoimmuunhaigus), või veresoonte häired, nagu nt Takayasu arteriit, hiidrakuline arteriit, Behceti tõbi, kõrge vererõhk või diagnoositud ateroskleroos, reumatoidartriit (liigeste haigus) või endokardiit (südamepõletik)].
Kui te põete epilepsiat või teil esineb seisund, millega kaasnevad krambid, konsulteerige enne Floxelani võtmist oma arstiga.
Kui teil on või on kunagi olnud vaimse tervise häireid, konsulteerige enne Floxelani võtmist oma arstiga.
Kui teil on myasthenia gravis (ebatavaline lihasnõrkus, mis tekitab väsimust ja tõsistel juhtudel halvatust), võib moksifloksatsiini võtmine süvendada teie haiguse sümptomeid. Kui see on teie arvates juhtunud, võtke kohe ühendust oma arstiga.
Kui teil või mõnel teie pereliikmel on glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puudulikkus (harvaesinev pärilik haigus), rääkige oma arstiga, kes otsustab seejärel, kas Floxelan sobib teile.
Kui teil on sisemiste suguelundite põletik, millega kaasnevad komplikatsioonid (nt munajuhade ja munasarjade või vaagna abstsess), ning mis arsti hinnangul vajab veenisisest ravi, ei ole ravi moksifloksatsiini tablettidega teile sobiv.
Sisemiste suguelundite kerge kuni keskmise raskusega põletike raviks peab teie arst lisaks moksifloksatsiinile määrama veel teise antibiootikumi. Kui sümptomid pärast 3 ravipäeva ei parane, pidage nõu oma arstiga.

Floxelani võtmise ajal

Kui te tunnete oma kõhu-, rinna- või seljapiirkonnas äkilist, tugevat valu, mis võib olla aordi aneurüsmi ja dissektsiooni sümptom, pöörduge viivitamatult erakorralise meditsiini osakonda. Risk võib olla suurem, kui teid ravitakse süsteemsete kortikosteroididega.
Kui teil tekib kiiresti õhupuudus, eriti kui lamate pikali voodis, või märkate turset pahkluudel, jalgadel või kõhupiirkonnas, või teil tekib uuesti südamepekslemine (kiirete või ebaregulaarsete südamelöökide tunne), peate sellest viivitamatult teatama arstile.

Kui teil esineb raviperioodil südamepekslemist (palpitatsioonid) või ebaregulaarset südamerütmi, peate sellest koheselt informeerima oma arsti. Arst võib teostada teil südamerütmi mõõtmiseks EKG.
Annuse suurendamisega võib suureneda südameprobleemide tekkimise risk. Seetõttu pidage kinni soovitatud annusest.
On väike võimalus, et te võite isegi esimese annuse puhul kogeda rasket, ootamatut allergilist reaktsiooni (anafülaktiline reaktsioon/šokk). Selle sümptomiteks on pigistustunne rinnus, valu rinnus, õhupuudus, pearingluse tunne, iiveldus või minestamise tunne või pearinglus püstitõusmisel. Kui need sümptomid ilmnevad, lõpetage Floxelani võtmine ja võtke kohe ühendust oma arstiga või pöörduge erakorralise meditsiini osakonda.
Moksifloksatsiin võib põhjustada kiire ja raske maksapõletiku tekkimist, mis võib kujuneda eluohtlikuks maksapuudulikkuseks (sh lõppeda surmaga, vt lõik 4). Kui te tunnete ennast äkki halvasti ja/või oksendate, millega kaasub silmavalgete kollasus, tume uriin, nahasügelus, kalduvus verejooksudele või maksahaigusest tingitud ajukahjustus (vähenenud maksafunktsiooni või kiire ja raske maksapõletiku sümptomid), võtke palune enne ravikuuri jätkamist oma arstiga ühendust.
Kinoloonantibiootikumid, sealhulgas moksifloksatsiin, võivad tekitada krampe. Kui tekivad krambid, lõpetage Floxelani võtmine ja võtke otsekohe ühendust oma arstiga.
Teil võivad harva tekkida närvikahjustuse (neuropaatia) sümptomid, nt valu, põletustunne, surin, tuimus ja/või nõrkus, eriti jalgades ja labajalgades või labakätes ja käsivartes. Potentsiaalselt pöördumatu kahjustuse vältimiseks lõpetage Floxelani võtmine ja teatage sellest otsekohe oma arstile.
Teil võivad esineda vaimse tervise häired juba esimesel korral, kui võtate kinoloonantibiootikume, sealhulgas moksifloksatsiini. Väga harvadel juhtudel võivad depressioon või vaimse tervise probleemid viia enesetapumõteteni ja enesevigastusliku käitumiseni, nagu enesetapukatse (vt lõik 4). Kui teil tekivad sellised reaktsioonid, lõpetage Floxelani võtmine ja teatage sellest otsekohe oma arstile.
Antibiootikumide, sh moksifloksatsiini võtmise ajal või pärast seda võib teil tekkida kõhulahtisus. Kui see muutub tõsiseks või püsivaks või kui te märkate väljaheites verd või lima, lõpetage kohe Floxelani võtmine ja pöörduge oma arsti poole. Selles olukorras ei tohi te võtta ravimeid, mis peatavad või aeglustavad sooletegevust.
Harva võivad tekkida liigeste valu ja turse ning kõõluste põletik või rebend. Kui te olete eakas (üle 60-aastane), teile on tehtud elundi siirdamine, teil on neeruprobleemid või kui te saate ravi kortikosteroididega, siis teie risk suureneb. Kõõluste põletik ja rebendid võivad tekkida ravi esimese 48 tunni jooksul ja isegi kuni mitu kuud pärast ravi lõpetamist Floxelaniga. Kõõluse (nt hüppeliiges, ranne, küünarliiges, õlg või põlv) valu või põletiku esimeste nähtude ilmnemisel lõpetage Floxelani võtmine, konsulteerige oma arstiga ja andke valulikule piirkonnale rahu. Vältige mis tahes mittevajalikke liigutusi, kuna see võib suurendada kõõluserebendi tekkeriski.
Kui te olete eakas ja teil on neeruprobleemid, hoolitsege selle eest, et te tarbiksite moksifloksatsiini võtmise ajal piisavalt vedelikku. Vedelikupuudus võib suurendada neerupuudulikkuse riski.
Kui teie nägemine halveneb või kui teie silmad tunduvad olevat muud moodi kahjustatud, pöörduge kohe silmaarsti poole (vt lõik “Autojuhtimine ja masinatega töötamine” ja lõik 4).
Fluorokinoloonide rühma kuuluvad antibiootikumid võivad põhjustada teie vere suhkrusisalduse tõusu üle normipiiri (hüperglükeemia) või teie vere suhkrusisalduse vähenemist alla normi piiri (hüpoglükeemia), mis võib rasketel juhtudel põhjustada teadvuse kaotust (hüpoglükeemiline kooma) (vt lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“). Kui teil on suhkurtõbi, tuleb teie vere suhkrusisaldust hoolikalt jälgida.
Kinoloonantibiootikumid võivad muuta teie naha päikesevalguse või UV-kiirguse suhtes tundlikumaks. Moksifloksatsiini võtmise ajal peate hoiduma pikaajalisest päikese käes viibimisest või tugevast päikesevalgusest ja mitte kasutama solaariumit või muid UV-lampidega seadmeid (vt lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“).
Moksifloksatsiini efektiivsust ei ole uuritud raskete põletuste, süvakudede põletike ja osteomüeliidiga (luuüdi põletik) kulgeva diabeetilise jalainfektsiooni korral.

Tõsised nahareaktsioonid

Seoses moksifloksatsiini kasutamisega on teatatud tõsistest nahareaktsioonidest, sh Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs, äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos ning eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioon (DRESS).

Stevensi-Johnsoni sündroom/toksiline epidermaalne nekrolüüs võivad algselt avalduda kehatüvel

punakate märklaualaadsete või ringjate laikudena, mille keskel on sageli vill. Samuti võivad tekkida haavandid suus, kurgus, ninas, suguelunditel ja silmades (punased ja paistes silmad). Sellistele tõsistele nahalöövetele eelneb sageli palaviku ja/või gripilaadsete sümptomite teke. Lööve võib progresseeruda laiaulatuslikuks naha koorumiseks ja põhjustada eluohtlikke tüsistusi või isegi surma.

Äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos avaldub ravi alustamisel punase ketendava

ulatusliku lööbena koos villide ja nahaaluste muhkudega, millega kaasneb palavik. Lööve paikneb üldjuhul peamiselt nahavoltides, kehatüvel ja ülajäsemetel.

Eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioon (DRESS) avaldub algselt gripilaadsete

sümptomitena ja lööbena näol, seejärel tekib ulatuslik lööve koos kõrge kehatemperatuuriga, maksaensüümide aktiivsuse suurenemisega vereanalüüsides ning teatud vere valgeliblede arvu suurenemisega (eosinofiilia) ja lümfisõlmede suurenemisega.

Kui teil tekib tõsine nahalööve või mõni nendest nahasümptomitest, lõpetage moksifloksatsiini kasutamine ja võtke viivitamatult ühendust oma arstiga või pöörduge tervishoiuasutusse.

Pikaajalised, puuet põhjustavad ja potentsiaalselt pöördumatud tõsised kõrvaltoimed Fluorokinolooni/kinolooni sisaldavaid antibakteriaalseid ravimeid, sh Floxelani, on seostatud väga harva esinevate, kuid tõsiste kõrvaltoimetega, millest mõned on pikaajalised (kuid või aastaid kestvad), puuet põhjustavad või potentsiaalselt pöördumatud. Nendeks on muuhulgas kõõluse-, lihase- ja liigesevalu üla- ja alajäsemetes; kõndimisraskused; ebanormaalsed aistingud, nagu nt torkimistunne, surin, kõditunne, tuimus või põletustunne (paresteesia); meeleelundite häired, sh nägemis-, maitsmis-, haistmis- ja kuulmishäired; depressioon; mäluhäired; suur väsimus ja rasked unehäired. Kui teil esineb pärast Floxelani võtmist mõni nendest kõrvaltoimetest, konsulteerige kohe oma arstiga enne ravi jätkamist. Arst otsustab koos teiega ravi jätkamise üle, kaaludes ka mõne muu ravimiklassi antibiootikumi kasutamist.

Lapsed ja noorukid Ärge andke seda ravimit lastele ja alla 18-aastastele noorukitele, kuna ravimi ohutus ja efektiivsus ei ole selles vanuserühmas tõestatud (vt lõik „Floxelani ei tohi kasutada“).

Muud ravimid ja Floxelan Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid. Floxelani kasutamise ajal pidage meeles järgnevat.

Kui te võtate moksifloksatsiini ja teisi ravimeid, mis mõjutavad südant, on suurenenud risk südamerütmi muutumiseks. Seetõttu ärge võtke moksifloksatsiini koos järgnevate ravimitega: antiarütmikumide klassi kuuluvad ravimid (nt kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid, amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid). antipsühhootilised ained (nt fenotiasiinid, pimosiid, sertindool, haloperidool, sultopriid). tritsüklilised antidepressandid. mõned mikroobivastased ained (nt sakvinaviir, sparfloksatsiin, veenisisene erütromütsiin, pentamidiin, malaariavastased ravimid, eriti halofantriin). mõned antihistamiinid (nt terfenadiin, astemisool, misolastiin). mõningad teised ravimid (nt tsisapriid, veenisisene vinkamiin, bepridiil ja difemaniil).
Te peate ütlema oma arstile, kui te võtate teisi ravimeid, mis võivad langetada vere kaaliumitaset (nt mõned diureetikumid, mõned lahtistid ja klistiirid (suurtes annustes) või kortikosteroidid (põletikuvastased ravimid), amfoteritsiin B) või põhjustada südame löögisageduse vähenemist, sest see võib suurendada tõsiste südame rütmihäirete tekkeriski moksifloksatsiini kasutamise ajal.
Kõik ravimid, mis sisaldavad magneesiumi või alumiiniumi (nagu nt seedehäirete raviks kasutatavad antatsiidid), rauda, tsinki või didanosiini sisaldavad ravimid või kõik ravimid, mis sisaldavad sukralfaati (seedetrakti häirete raviks) võivad vähendada moksifloksatsiini tablettide

toimet. Seetõttu võtke moksifloksatsiini tablette 6 tundi enne või pärast nende ravimite manustamist.

Suukaudse aktiivsöe manustamine samaaegselt Floxelaniga vähendab moksifloksatsiini toimet. Seetõttu on soovitatav neid ravimeid koos mitte kasutada.
Kui te võtate verd vedeldavaid ravimeid (suukaudsed antikoagulandid, nt varfariin), võib teie arst pidada vajalikuks jälgida teie vere hüübimisaega.

Floxelan koos toidu, joogi ja alkoholiga Floxelani võib võtta koos toiduga (sh piimatooted) või ilma.

Rasedus, imetamine ja viljakus Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Ärge võtke Floxelani, kui te olete rase või toidate rinnaga. Loomkatsed ei viita sellele, et teie viljakus võiks selle ravimi kasutamisel kahjustuda.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Moksifloksatsiin võib põhjusta pearinglust või uimasust, teil võib esineda äkki tekkiv, mööduv nägemiskaotus või te võite lühiajaliselt minestada. Kui teil ilmnevad need nähud, ärge juhtide autot ega käsitsege masinaid.

Floxelan sisaldab laktoosmonohüdraati Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne ravimi kasutamist konsulteerima oma arstiga.

3. Kuidas Floxelani võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Soovitatav annus täiskasvanutele on üks 400 mg õhukese polümeerikattega tablett üks kord ööpäevas.

Floxelani tabletid on suukaudseks manustamiseks. Neelake tablett tervelt alla (vältimaks mõrudat maitset) koos piisava koguse vedelikuga. Floxelani tablette võite võtta koos toiduga või ilma. Püüdke tablett võtta iga päev enam-vähem samal ajal. Eakatel, väikese kehakaaluga või neeruprobleemidega patsientidel ei ole annuse kohandamine vajalik.

Floxelani ravi kestus sõltub teie infektsiooni tüübist. Juhul, kui teie arst ei ole määranud teisiti, on teie ravi kestused järgmised.

Kroonilise bronhiidi sümptomite järsk halvenemine (kroonilise bronhiidi ägenemine): 5...10 päeva.
Kopsupõletik (pneumoonia), välja arvatud kopsupõletik, mis algab haiglas viibimise ajal: 10 päeva.
Ninakõrvalkoobaste äge põletik (äge bakteriaalne sinusiit): 7 päeva.
Väikevaagna kerge kuni keskmise raskusega põletik (sisemiste suguelundite põletik), sealhulgas munajuha- ja emakalimaskestapõletik: 14 päeva.

Kui Floxelani tablette kasutatakse moksifloksatsiini infusioonilahusega alustatud ravi lõpuleviimiseks, on soovituslikud ravi kestused järgmised.

Väljaspool haiglat saadud kopsupõletik (pneumoonia): 7...14 päeva. Enamik kopsupõletikuga patsientidest viidi 4 päeva jooksul üle suukaudsele ravile Floxelani õhukese polümeerikattega tablettidega.
Naha ja pehmete kudede infektsioonid: 7...21 päeva.

Enamik naha ja pehmete kudede infektsioonidega patsientidest viidi 6 päeva jooksul üle suukaudsele ravile Floxelani õhukese polümeerikattega tablettidega.

On tähtis, et te teeksite ravikuuri lõpuni, isegi kui te tunnete end mõne päeva möödudes paremini. Kui te lõpetate Floxelani võtmise liiga vara, ei saa teie infektsioon täielikult välja ravitud ja see võib tekkida uuesti või teie seisund võib muutuda halvemaks. Teie infektsiooni põhjustav bakter võib muutuda moksifloksatsiini suhtes resistentseks.

Soovituslikku annust ja ravi kestust ei tohi ületada (vt lõik 2).

Kui te võtate Floxelani rohkem, kui ette nähtud Kui te võtate teile määratud ühest tabletist ööpäevas rohkem, pöörduge viivitamatult arsti poole. Võtke järelejäänud tabletid, pakend või see infoleht endaga kaasa, et arstile või apteekrile näidata, mida te võtnud olete.

Kui te unustate Floxelani võtta Kui te unustate tabletti võtta, võtke see samal päeval niipea, kui see teile meenub. Kui teil ei tule see meelde samal päeval, võtke tavaline annus (üks tablett) järgmisel päeval. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata. Kui te ei ole kindel, mida teha, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Kui te lõpetate Floxelani võtmise Kui te lõpetate ravimi võtmise liiga vara, ei pruugi teie infektsioon saada täielikult välja ravitud. Rääkige oma arstiga, kui te soovite lõpetada tablettide võtmist enne ravikuuri lõppu.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Allpool on loetletud kõige tõsisemad kõrvaltoimed, mida on täheldatud ravi ajal moksifloksatsiiniga. Kui teil tekib:

ebaharilikult kiire südamerütm (harv kõrvaltoime).
valu rinnus, mis võib olla märk võimalikust tõsisest allergilisest reaktsioonist, mida nimetatakse Kounise sündroomiks (selle kõrvaltoime esinemissagedus on „Teadmata“).
järsk enesetunde halvenemine või märkate silmavalgete kollakaks muutumist, uriini tumedaks värvumist, nahasügelust, kalduvust verejooksude tekkeks või mõtlemis- või ärkvelolekuhäireid [need võivad olla raske maksapõletiku sümptomid, mille tagajärjel võib tekkida eluohtlik maksapuudulikkus (väga harv kõrvaltoime, on esinenud surmajuhtumeid)].
tõsised nahalööbed, sh Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs. Need võivad avalduda kehatüvel, nt punakate märklaualaadsete või ringjate laikudena, mille keskel on tihti vill; naha koorumisena; haavanditena suus, kurgus, ninas, suguelunditel ja silmades ning neile võivad eelneda palavik ja gripilaadsed sümptomid (väga harv kõrvaltoime, võib olla eluohtlik).
ravi alustamisel punane ketendav ulatuslik lööve koos villide ja nahaaluste muhkudega, millega kaasneb palavik (äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos) (selle kõrvaltoime esinemissagedus on teadmata).
ulatuslik lööve, kõrge kehatemperatuur, maksaensüümide aktiivsuse suurenemine, kõrvalekalded vereanalüüsi näitudes (eosinofiilia), lümfisõlmede suurenemine ja muude elundite haaratus (eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsioon (DRESS), mida nimetatakse ka ravimi ülitundlikkuse sündroomiks) (selle kõrvaltoime esinemissagedus on teadmata).
sündroom, mille korral on häiritud vee eritus ja tekib madal naatriumisisaldus organismis (antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom) (väga harv kõrvaltoime).
vere suhkrusisalduse tugevast langusest põhjustatud teadvusekaotus (hüpoglükeemiline kooma) (väga harv kõrvaltoime).

veresoonte põletik (sümptomiteks võivad olla punased täpid nahal, tavaliselt jalasäärtel või liigesevalu nähud) (väga harv kõrvaltoime).
tõsine ja äkki tekkinud üldine allergiline reaktsioon, sh väga harva eluohtlik šokk (nt hingamisraskused, vererõhu langus, kiire pulss) (harv kõrvaltoime).
turse, sh hingamisteede turse (harv kõrvaltoime, võib olla eluohtlik).
krambid (harv kõrvaltoime).
närvisüsteemi häired, nt valu, põletustunne, surin, tuimus ja/või nõrkus jäsemetes (harv kõrvaltoime).
depressioon (väga harva kulmineerub enesevigastuslikuks käitumiseks, nagu enesetapumõtted või enesetapukatsed) (harv kõrvaltoime).
vaimuhaigus (võib kulmineeruda enesevigastuslikuks käitumiseks, nagu enesetapumõtted või enesetapukatsed) (väga harv kõrvaltoime).
raskekujuline kõhulahtisus, mis sisaldab verd ja/või lima (antibiootikumidega seonduv koliit, sh pseudomembranoosne koliit), mis väga harvadel juhtudel võib viia eluohtlike tüsistusteni (harv kõrvaltoime).
kõõluste valu ja turse (tendoniit) (harv kõrvaltoime) või kõõluserebend (väga harv kõrvaltoime).
lihaste nõrkus, hellus või valu, ja eriti kui sellega kaasneb halb enesetunne, kõrge palavik või tume uriin. Seda võib põhjustada lihaste ebanormaalne lagunemine, mis võib olla eluohtlik ja põhjustada neeruprobleeme (nn rabdomüolüüs) (selle kõrvaltoime esinemissagedus on teadmata).

Lõpetage selle ravimi võtmine ja rääkige sellest otsekohe oma arstile, kuna vajalikuks võib osutuda kohene meditsiiniline abi.

Kui teil lisaks tekib

mööduv nägemiskaotus (väga harv kõrvaltoime), võtke viivitamatult ühendust silmaarstiga.

Kui teil tekib moksifloksatsiini võtmise ajal eluohtlik ebaregulaarne südamerütm (Torsade de Pointes) või südametöö seiskus (väga harva esinevad kõrvaltoimed), siis rääkige oma raviarstile viivitamatult, et olete võtnud seda ravimit ja ärge jätkake raviga.

Väga harvadel juhtudel on täheldatud myasthenia gravis’e sümptomite süvenemist. Sellisel juhul võtke viivitamatult ühendust oma arstiga.

Kui te põete suhkurtõbe ja märkate veresuhkru tõusu või langust (harv või väga harv kõrvaltoime), informeerige sellest koheselt oma arsti.

Kui te olete eakas ja teil esineb neeruprobleeme ning teil tekib uriinierituse vähenemine, jalgade, pahkluude või labajalgade paistetus, väsimus, iiveldus, unisus, õhupuudus või segasusseisund (need võivad olla neerupuudulikkuse sümptomid, harv kõrvaltoime), võtke viivitamatult ühendust oma arstiga. Allpool on loetletud ravi ajal moksifloksatsiiniga täheldatud teised kõrvaltoimed nende esinemissageduste järgi. Sage (võib mõjutada kuni 1 inimest 10-st)

Iiveldus.
Kõhulahtisus.
Pearinglus.
Mao- ja kõhuvalu.
Oksendamine.
Peavalu.
Teatud maksaensüümide (transaminaasid) aktiivsuse suurenemine veres.
Resistentsete bakterite või seente poolt põhjustatud infektsioonid, nt suu ja tupe kandidiaas (soor).
Muutused südamerütmis (EKG) patsientidel, kellel on vere madal kaaliumisisaldus.

Aeg-ajalt (võib mõjutada kuni 1 inimest 100-st)

Nahalööve.
Maoärritus (seedehäired/kõrvetised).
Maitsetundlikkuse muutused (väga harvadel juhtudel maitsetundlikkuse kadumine).

Unehäired (enamasti unetus).
Spetsiaalsete maksaensüümide (gamma-glutamüültransferaas ja/või alkaalne fosfataas) taseme suurenemine veres.
Teatud vere valgeliblede (leukotsüüdid, neutrofiilid) madal arv.
Kõhukinnisus.
Sügelus.
Pearingluse tunne (pöörlemise või kukkumise tunne).
Unisus.
Kõhupuhitus.
Südamerütmi muutused (EKG).
Maksafunktsiooni kahjustus (sh teatud maksaensüümi (LDH) sisalduse tõus veres).
Söögiisu ja söödava toidukoguse vähenemine.
Madal vere valgeliblede arv.
Erinevad valud, nagu selja-, rinna-, vaagna- ja jäsemete valu.
Hüübimiseks vajalike teatud vererakkude arvu suurenemine.
Higistamine.
Teatud vere valgeliblede (eosinofiilid) arvu suurenemine.
Ärevus.
Halb enesetunne (enamasti nõrkus või väsimus).
Värisemine.
Liigesevalu.
Südamepekslemine.
Ebaregulaarne ja kiire südamerütm.
Hingamisraskused, sh astmaatilised seisundid.
Teatud seedeensüümi (amülaas) taseme suurenemine veres.
Rahutus/ärevus.
Torkimise tunne ja/või tuimus.
Nõgestõbi.
Veresoonte laienemine.
Segasus ja desorienteeritus.
Hüübimiseks vajalike teatud vererakkude arvu vähenemine.
Nägemishäired, sh topelt- ja ähmane nägemine.
Vere hüübivuse vähenemine.
Vere lipiidide (rasvad) sisalduse tõus.
Vere punaliblede madal arv.
Lihasevalu.
Allergiline reaktsioon.
Vere bilirubiinisisalduse suurenemine.
Maopõletik.
Dehüdratsioon.
Tõsised südame rütmihäired.
Kuiv nahk.
Stenokardia.

Harv (võib mõjutada kuni 1 inimest 1000-st)

Lihastõmblused.
Lihaskrambid.
Hallutsinatsioonid.
Kõrge vererõhk.
Tursed (käte, jalgade, pahkluude, huulte, suu, kõri).
Madal vererõhk.
Neerukahjustus (sh teatud neerude laboratoorsete näitajate - uurea ja kreatiniini - sisalduse suurenemine).
Maksapõletik.
Suupõletik.
Helin/müra kõrvus.
Ikterus (silmavalgete või naha kollasus).

Nahatundlikkuse kahjustus.
Ebatavalised unenäod.
Keskendumisvõime häirumine.
Neelamisraskused.
Lõhnatundlikkuse muutused (sh lõhnatundlikkuse kadu).
Tasakaaluhäired ja halb koordinatsioon (pearinglusest tingitud).
Osaline või täielik mälukaotus.
Kuulmiskahjustus, sh kurtus (tavaliselt pöörduv).
Vere kusihappesisalduse tõus.
Emotsionaalne ebastabiilsus.
Kõnehäired.
Minestamine.
Lihasnõrkus.

Väga harv (võib mõjutada kuni 1 inimest 10 000-st)

Liigestepõletik.
Südame rütmihäired.
Nahatundlikkuse suurenemine.
Endast eraldumise tunne (ei tunne ennast iseendana).
Vere hüübivuse suurenemine.
Lihasjäikus.
Teatud tüüpi valgete vereliblede hulga märkimisväärne langus (agranulotsütoos).
Punaste ja valgete vereliblede ning trombotsüütide arvu langus (pantsütopeenia).

Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Naha suurenenud tundlikkus päikesevalguse või UV-kiirguse suhtes (vt ka lõik 2 „Hoiatused ja

ettevaatusabinõud“).

Teravalt piiritletud erütematoossed laigud, villidega või ilma, mis tekivad mõne tunni jooksul

pärast moksifloksatsiini manustamist ja paranevad põletikujärgse jääkhüperpigmentatsiooniga; see kordub üldjuhul naha või limaskestade samas kohas moksifloksatsiini järgmisel manustamisel.

Valu rinnus, mis võib olla märk võimalikust tõsisest allergilisest reaktsioonist, mida nimetatakse

Kounise sündroomiks.

Lisaks on väga harvadel juhtudel teatatud järgmistest kõrvaltoimetest pärast ravi teiste kinoloonantibiootikumidega, mis võivad tekkida ka ravi ajal moksifloksastiiniga.

Koljusisese rõhu tõus (sümptomite hulka kuuluvad peavalu, nägemishäired, sh hägune nägemine, nn pimealad, topeltnägemine, nägemiskaotus).
Vere naatriumisisalduse suurenemine.
Vere kaltsiumisisalduse suurenemine.
Teatud tüüpi punaste vereliblede arvu vähenemine (hemolüütiline aneemia).

Väga harva on kinolooni ja fluorokinolooni sisaldavate antibiootikumide manustamisega seostatud pikaajaliste (kuni kuid või aastaid kestvad) või püsivate kõrvaltoimete teket, nt kõõlusepõletikud; kõõluserebend; liigesevalu; valu jäsemetes; kõndimisraskused; ebanormaalsed aistingud, nt torkimistunne, surin, kõditunne, põletustunne, tuimus või valu (neuropaatia);väsimus; mälu- ja keskendumishäired, toimed vaimsele tervisele (need võivad olla unehäired, ärevus, paanikahood, depressioon ja suitsidaalsed mõtted), aga ka kuulmis-, nägemis-, maitsmis- ja haistmishäired, mõnedel juhtudel ei sõltu need olemasolevate riskifaktorite esinemisest.

Fluorokinoloone saavate patsientide puhul on teatatud aordiseina laienemise ja nõrgenemise või aordiseina rebendi juhtudest (aneurüsmid ja dissektsioonid), mis võivad lõhkeda ja lõppeda surmaga, ning läbi südameklappide vere tagasivoolu juhtudest. Vt ka lõik 2.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Floxelani säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil pärast pärast „EXP“. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Floxelan sisaldab

Toimeaine on moksifloksatsiin. Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 400 mg moksifloksatsiini (vesinikkloriidina).
Teised koostisosad on: tableti sisu - mikrokristalliline tselluloos (E 460), laktoosmonohüdraat 230, naatriumkroskarmelloos (E 468), magneesiumstearaat (E 470b); õhuke polümeerikate - hüpromelloos (E 464), makrogool (E 1521), titaandioksiid (E 171), punane raudoksiid (E 172).

Kuidas Floxelan välja näeb ja pakendi sisu Punased, ovaalse kujuga kaksikkumerad tabletid, millel on surutrükina „MC“ ja mille mõõdud on 17,6 x 8 mm. Tabletid on pakendatud alumiinium/alumiinium blistritesse. Pakendi suurused: 5, 7, 10, 50, 70, 80 ja 100 tabletti.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja Medochemie Ltd. Konstantinoupoleos 1-10 3011 Limassol Küpros Tootja Medochemie Ltd. Central Factory Konstantinoupoleos 1-10 3011 Limassol Küpros

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole: OÜ Pharmax Group Lelle 24 11318 Tallinn Tel: 56500840 See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Infoleht on viimati uuendatud augustis 2026.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Floxelan 400 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 400 mg moksifloksatsiini (vesinikkloriidina).

INN: Moxifloxacinum

Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoosmonohüdraat. Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 68 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett. Punane, ovaalse kujuga kaksikkumer tablett, millel on surutrükina „MC“ ja mille mõõdud on 17,6 x 8 mm.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Moksifloksatsiini suhtes tundlike bakterite poolt põhjustatud infektsioonide ravi 18-aastastel ja vanematel patsientidel (vt lõigud 4.4, 4.8 ja 5.1).

Äge bakteriaalne sinusiit (adekvaatselt diagnoositud). Floxelani võib kasutada ainult juhul, kui selle infektsiooni raviks tavaliselt kasutatavad antibakteriaalsed ravimid on sobimatud.
Kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse, sh bronhiidi ägenemine. Floxelani võib kasutada ainult juhul, kui selle infektsiooni raviks tavaliselt kasutatavad antibakteriaalsed ravimid on sobimatud.
Olmetekkene pneumoonia, välja arvatud rasked juhud.
Sisemiste suguelundite kerge kuni keskmise raskusega põletik (st väikevaagna põletikud, sh salpingiit ja endometriit) ilma tuboovariaalse või vaagna abstsessita. Moksifloksatsiini kasutamine monoteraapiana sisemiste suguelundite kerge kuni keskmise raskusega põletike raviks ei ole soovitatav. Ravimit tuleb manustada kombinatsioonis teise sobiva antibakteriaalse ravimiga (nt tsefalosporiiniga), kuna Neisseria gonorrhoeae resistentsus moksifloksatsiinile on suurenenud. Monoteraapiat võib kasutada juhul, kui on võimalik välistada moksifloksatsiinile resistentne Neisseria gonorrhoea (vt lõigud 4.4 ja 5.1).

Moksifloksatsiini võib kasutada ravikuuri lõpuleviimiseks esmase intravenoosse moksifloksatsiini ravi ajal paranemise ilminguid näidanud patsientidel järgmistel näidustustel:

olmetekkene pneumoonia;
naha ja nahaaluskoe tüsistunud infektsioonid.

Moksifloksatsiini ei tohi kasutada naha ja nahaaluskoe infektsiooni ühegi tüübi või raske olmetekkese pneumoonia esmaseks raviks.

Antibakteriaalsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud Soovitatav annus on üks 400 mg tablett üks kord ööpäevas.

Neeru-/maksakahjustus Kerge kuni raske neerufunktsiooni häirega patsientidel või kroonilistel dialüüsipatsientidel (st hemodialüüs) ja pideva ambulatoorse peritoneaaldialüüsi korral ei ole vaja annuseid kohandada (lisainfot vt lõik 5.2). Maksafunktsiooni häirega patsientide kohta ei ole piisavalt andmeid (vt lõik 4.3).

Teised patsientide rühmad Eakatel ja väikese kehakaaluga patsientidel ei ole vaja annuseid kohandada.

Lapsed Moksifloksatsiin on vastunäidustatud lastele ja noorukitele (alla 18-aastased). Moksifloksatsiini efektiivsus ja ohutus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud (vt lõik 4.3).

Manustamisviis Õhukese polümeerikattega tabletid tuleb alla neelata tervelt koos piisava koguse vedelikuga. Tablette võib manustada sõltumata söögikordadest.

Manustamise kestus Moksifloksatsiini tuleb kasutada järgmiselt.

Kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse, sh bronhiidi ägenemine: 5...10 päeva.
Olmetekkene pneumoonia: 10 päeva.
Äge bakteriaalne sinusiit: 7 päeva.
Sisemiste suguelundite kerge kuni keskmise raskusega põletik: 14 päeva.

Kliinilistes uuringutes on moksifloksatsiini uuritud kuni 14-päevase ravi jooksul.

Jätkuravi (intravenoossele ravile järgnev suukaudne ravi) Kliinilistes jätkuraviga uuringutes lülitus enamik patsiente intravenoosselt ravilt üle suukaudsele ravile 4 päeva (olmetekkene pneumoonia) või 6 päeva (naha ja nahaaluskoe tüsistunud infektsioonid) jooksul. Soovitatav intravenoosse ja suukaudse ravi kogukestus on olmetekkese pneumoonia puhul 7...14 päeva ning naha ja nahaaluskoe tüsistunud infektsioonide puhul 7...21 päeva. Soovitatud annust (400 mg üks kord ööpäevas) ja ravi kestust vastaval näidustusel ei tohi ületada.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. Rasedus ja imetamine (vt lõik 4.6). Alla 18-aastased patsiendid. Patsiendid, kellel on anamneesis esinenud kõõluste haigust/häiret, mis on seotud kinoloonraviga. Nii prekliinilistes kui ka kliinilistes uuringutes täheldati pärast moksifloksatsiini kasutamist muutusi EKG’s – QT-intervalli pikenemist. Seetõttu on moksifloksatsiin vastunäidustatud patsientidele, kellel esineb:

kaasasündinud või omandatud QT-intervalli pikenemine;
elektrolüütide tasakaaluhäired, eriti korrigeerimata hüpokaleemia;
kliiniliselt oluline bradükardia;
kliiniliselt oluline südamepuudulikkus, millega kaasneb vasaku vatsakese väljutusmahu vähenemine;
sümptomaatilised arütmiad anamneesis.

Moksifloksatsiini ei tohi kasutada samaaegselt teiste ravimitega, mis pikendavad QT-intervalli (vt ka lõik 4.5). Piiratud kliiniliste andmete tõttu on moksifloksatsiin vastunäidustatud ka maksafunktsiooni häirega patsientidele (Child Pugh’ klass C) ja juhul, kui transaminaaside aktiivsuse tõus on enam kui 5 korda normi ülemisest piirist.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Moksifloksatsiini kasutamist tuleb vältida patsientidel, kellel on varem esinenud kinolooni ja fluorokinolooni sisaldavate ravimite kasutamisel tõsiseid kõrvaltoimeid (vt lõik 4.8). Nendel patsientidel tohib alustada ravi moksifloksatsiiniga ainult alternatiivsete ravivõimaluste puudumisel ning pärast hoolikat kasu/riski hindamist (vt ka lõik 4.3).

Moksifloksatsiini ravist saadavat kasu peab võrdlema hoiatuste ja ettevaatusabinõude lõigus toodud informatsiooniga, seda eriti madala raskusega infektsioonide puhul.

Aordi aneurüsm ja dissektsioon ning südameklapi regurgitatsioon/puudulikkus Epidemioloogilised uuringud näitavad fluorokinoloonide manustamise järgset suurenenud aordi aneurüsmi ja dissektsiooni riski, eriti vanemate patsientide puhul, ning suurenenud aordi- ja mitraalklapi regurgitatsiooni riski. Fluorokinoloone saavate patsientide puhul on teatatud aordi aneurüsmi ja dissektsiooni juhtudest, millele on mõnikord järgnenud tüsistus aordi lõhkemise näol (sealhulgas surmaga lõppenud juhud) ning erinevate südameklappide regurgitatsiooni/puudulikkuse juhtudest (vt lõik 4.8). Seetõttu tohib fluorokinoloone kasutada alles pärast hoolikat kasu ja riski hindamist ning pärast teiste ravivõimaluste kaalumist patsientidel, kelle perekonnas esineb aneurüsme või kaasasündinud südameklapihaiguseid, või patsientidel, kellel on juba diagnoositud aordi aneurüsm ja/või dissektsioon või südameklapihaigus, või kellel on teiste riskitegurite või seisundite olemasolul eelsoodumus

nii aordi aneurüsmiks ja dissektsiooniks kui ka südameklapi regurgitatsiooniks/ puudulikkuseks (nt sidekoehäired, nagu Marfani sündroom või Ehlersi-Danlosi sündroom, Turneri sündroom, Behçeti tõbi, hüpertensioon, reumatoidartriit) või lisaks
aordi aneurüsmiks ja dissektsiooniks (nt vaskulaarsed häired, nagu Takayasu arteriit või hiidrakuline arteriit või diagnoositud ateroskleroos või Sjögreni sündroom) või lisaks
südameklapi regurgitatsiooniks/puudulikkuseks (nt infektsioosne endokardiit).

Aordi aneurüsmi ja dissektsiooni ning nende lõhkemise oht võib olla suurem ka patsientidel, keda ravitakse samal ajal süsteemsete kortikosteroididega. Patsientidele peab soovitama, et äkki tekkinud kõhu-, rindkere- või seljavalu korral tuleb kohe konsulteerida erakorralise meditsiini osakonna arstiga. Patsientidele tuleb soovitada ägeda hingelduse, südamepekslemise taastekkimise või kõhu või alajäsemete piirkonnas turse tekkimisel viivitamatult arsti poole pöörduda. Pikaajalised, puuet põhjustavad ja potentsiaalselt pöördumatud tõsised kõrvaltoimed Kinolooni ja fluorokinolooni saavatel patsientidel (nende vanusest ja olemasolevatest riskiteguritest olenemata) on väga harva teatatud pikaajalistest (kuid või aastaid kestvad), puuet põhjustavatest ja potentsiaalselt pöördumatutest tõsistest kõrvaltoimetest, mis kahjustavad erinevaid ja vahel mitmeid organsüsteeme (lihased, luustik, närvisüsteem, psüühika ja meeleelundid). Mis tahes tõsise kõrvaltoime esimeste nähtude või sümptomite ilmnemisel tuleb moksifloksatsiini manustamine kohe lõpetada, patsiendile tuleb soovitada konsulteerida ravimi määranud arstiga nõu saamiseks.

QTc-intervalli pikenemine ja võimalikud QTc-intervalli pikenemisega seotud kliinilised seisundid Moksifloksatsiin pikendab mõnedel patsientidel EKG-s QTc-intervalli. Kliinilistest uuringutest saadud EKG analüüside tulemustel oli moksifloksatsiinist põhjustatud QTc-intervalli pikenemine 6 msec ± 26 msec, 1,4% võrreldes algväärtusega. Kuna naistel on võrreldes meestega pikem QTc-intervalli algväärtus, võivad nad olla QTc-intervalli pikendavate ravimite suhtes tundlikumad. QT-intervallile mõjuvate ravimite suhtes võivad tundlikumad olla ka eakad patsiendid. Moksifloksatsiini saavatel patsientidel tuleb kaaliumisisaldust langetavaid ravimeid kasutada ettevaatusega (vt ka lõigud 4.3 ja 4.5).

Proarütmilise seisundiga (nt äge müokardi isheemia või QT-intervalli pikenemine) patsientidel (eriti naised ja eakad patsiendid) tuleb moksifloksatsiini kasutada ettevaatusega, sest see võib tõsta ventrikulaarse arütmia (sh torsade de pointes) ja südameseiskuse riski (vt ka lõik 4.3). QT-intervalli pikenemise ulatus võib ravimi kontsentratsiooni tõustes suureneda. Seetõttu ei tohi soovitatud annust ületada. Kui ravi ajal moksifloksatsiiniga tekivad arütmia sümptomid, tuleb ravi katkestada ja teha EKG.

Ülitundlikkus/allergilised reaktsioonid Pärast fluorokinoloonide, sh moksifloksatsiini esmakordset kasutamist on täheldatud ülitundlikkust ja allergilisi reaktsioone. Anafülaktilised reaktsioonid võivad süveneda eluohtlikuks šokiks isegi pärast esmast manustamist. Raskete ülitundlikkusreaktsioonide kliiniliste nähtude ilmnemisel tuleb moksifloksatsiini manustamine katkestada ja alustada vajaliku raviga (nt šoki raviga).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed Floxelaniga ravitud patsientidel on teatatud Kounise sündroomi juhtudest (vt lõik 4.8). Kounise sündroomi on määratletud kui allergilisest või ülitundlikkusreaktsioonist tingitud kardiovaskulaarseid sümptomeid, mis on seotud koronaararterite konstriktsiooniga ja võivad viia müokardiinfarktini.

Rasked maksahäired Moksifloksatsiiniga seoses on teatatud fulminantse hepatiidi juhtudest, mis võivad kujuneda maksapuudulikkuseks (sh surmajuhud) (vt lõik 4.8). Patsientidele tuleb öelda, et nad võtaksid enne ravi jätkamist arstiga ühendust juhul, kui tekivad fulminantse hepatiidi nähud ja sümptomid, nt kiiresti süvenev jõuetus koos kaasuva ikterusega, tume uriin, kalduvus veritsustele või hepaatiline entsefalopaatia. Kui on kahtlus maksafunktsiooni langusele, tuleb teha maksafunktsiooni analüüsid/uuringud.

Rasked naha kõrvaltoimed Seoses moksifloksatsiini kasutamisega on teatatud rasketest naha kõrvaltoimetest, sh toksilise epidermaalse nekrolüüsi (nn Lyell’i sündroom), Stevensi-Johnsoni sündroomi, ägeda generaliseerunud eksantematoosse pustuloosi ning eosinofiilia ja süsteemsete sümptomitega ravimireaktsiooni (Drug Reaction with Eosinophilia and Systemic Symptoms, DRESS) tekkimisest, mis võivad olla eluohtlikud või lõppeda surmaga (vt lõik 4.8). Ravimi määramisel tuleb patsiente nõustada raskete nahareaktsioonide nähtude ja sümptomite osas, samuti peab patsiente ravi ajal hoolikalt jälgima. Juhul kui patsiendil tekivad nendele reaktsioonidele viitavad nähud ja sümptomid, peab moksifloksatsiini kasutamise kohe lõpetama ning kaaluma alternatiivset ravi. Kui patsiendil on tekkinud moksifloksatsiini kasutamisel tõsine reaktsioon, nagu Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs, äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos või DRESS, ei tohi ravi moksifloksatsiiniga sellel patsiendil enam kunagi uuesti alustada. Krambihoogude eelsoodumusega patsiendid Kinoloonid võivad teadaolevalt vallandada krambihooge. Ettevaatusega peab kasutama KNS häiretega patsientidel või teiste riskifaktorite esinemisel, mis võivad luua eelsoodumuse krambihoogude tekkeks või krambiläve alanemiseks. Krambihoogude korral tuleb ravi moksifloksatsiiniga katkestada ja rakendada sobivaid meetmeid.

Perifeerne neuropaatia Kinoloone ja fluorokinoloone saanud patsientidel on teatatud sensoorse või sensomotoorse polüneuropaatia juhtudest, mis avaldusid paresteesia, hüpesteesia, düsesteesia või nõrkusena. Vältimaks pöördumatute seisundite teket, tuleb patsiente, kes saavad ravi moksifloksatsiiniga, juhendada, et kui neil tekivad neuropaatia sümptomid, nt valu, põletustunne, surin, tuimus või nõrkus, siis nad teavitaksid sellest oma arsti enne ravi jätkamist (vt lõik 4.8).

Psühhiaatrilised reaktsioonid Psühhiaatrilised reaktsioonid võivad esineda juba kinoloonide, sealhulgas moksifloksatsiini esimesel manustamisel. Väga harvadel juhtudel on depression või psühhootilised reaktsioonid arenenud enesetapumõteteks ja enesevigastuslikuks käitumiseks, nagu enesetapukatse (vt lõik 4.8). Juhul, kui

patsiendil ilmnevad sellised reaktsioonid, tuleb ravi moksifloksatsiiniga katkestada ja rakendada sobivaid meetmeid. Ettevaatus on soovitav moksifloksatsiini määramisel psühhootilistele või psühhiaatriliste häirete anamneesiga patsientidele.

Antibiootikumidega seotud kõhulahtisus, sh koliit Laia toimespektriga antibiootikumide, sh moksifloksatsiini kasutamisel on teatatud antibiootikumiga seotud kõhulahtisuse (antibiotic-associated diarrhoea, AAD) ja antibiootikumiga seotud koliidi (antibiotic-associated colitis, AAC), sh pseudomembranoosse koliidi ja Clostridium difficile'ga seotud kõhulahtisuse tekkimisest ning see võib raskusastmelt varieeruda kergest kõhulahtisusest kuni letaalse koliidini. Seetõttu on oluline arvestada seda diagnoosi patsientidel, kellel ravi käigus moksifloksatsiiniga või pärast seda tekib raske kõhulahtisus. Kui kahtlustatakse AAD-d või AAC-d või see on kindel, tuleb käimasolev antibakteriaalne ravi, sh ka ravi moksifloksatsiiniga lõpetada ning koheselt rakendada sobivaid ravimeetmeid. Lisaks tuleb rakendada piisavaid infektsioonikontrolli meetmeid, takistamaks infektsiooni levikut. Peristaltikat inhibeerivad ravimid on raske kõhulahtisuse tekkimise korral vastunäidustatud.

Myasthenia gravis'ega patsiendid Moksifloksatsiini tuleb ettevaatusega kasutada myasthenia gravis'ega patsientidel, kuna selle sümptomid võivad ägeneda.

Kõõlusepõletik ja kõõluserebend Kõõlusepõletik ja kõõluserebend (peamiselt Achilleuse kõõlus, kuid mitte ainult), mõnikord kahepoolne, võib tekkida juba 48 tunni jooksul pärast ravi alustamist kinoloonide ja fluorokinoloonidega, kuid teatatud on ka kuni mitu kuud pärast ravi lõpetamist esinenud juhtudest. Kõõlusepõletiku ja –rebendi tekkerisk on suurem eakatel, neerukahjustusega patsientidel, siirdatud elundiga patsientidel ja samaaegselt kortikosteroidravi saavatel patsientidel. Seetõttu tuleb vältida kortikosteroidide samaaegset kasutamist. Kõõlusepõletiku esimeste nähtude (nt valulik turse, põletik) ilmnemisel tuleb ravi moksifloksatsiiniga lõpetada ja kaaluda alternatiivset ravimeetodit. Kahjustatud jäset (jäsemeid) tuleb nõuetekohaselt ravida (nt hoida liikumatuna). Tendinopaatia nähtude ilmnemisel ei tohi kortikosteroide kasutada.

Neerukahjustusega patsiendid Neerufunktsiooni langusega eakad patsiendid peavad moksifloksatsiini kasutama ettevaatusega juhul, kui nad ei joo piisavalt vedelikku, sest dehüdratatsioon suurendab neerupuudulikkuse tekkeriski.

Nägemishäired Nägemiskahjustuste korral või kui on tunda toimet silmadele, tuleb otsekohe konsulteerida silmaarstiga (vt lõigud 4.7 ja 4.8). Düsglükeemia Sarnaselt teiste fluorokinoloonidega on ka moksifloksatsiini kasutamisel teatatud vere glükoosisisalduse kõrvalekalletest, sh nii hüpoglükeemiast kui ka hüperglükeemiast. Ravi ajal moksifloksatsiiniga esines düsglükeemiat enamasti eakatel suhkurtõvega patsientidel, kes said samaaegset ravi suukaudse hüpoglükeemilise ainega (nt sulfonüüluurea preparaat) või insuliiniga. Diabeediga patsientidel on soovitatav jälgida hoolikalt vere glükoosisisaldust (vt lõik 4.8).

Valgustundlikkusreaktsioonide ennetamine Kinoloonid on põhjustanud patsientidel valgustundlikkusreaktsioone. Uuringud on siiski näidanud, et moksifloksatsiiniga on valgustundlikkuse tekkeoht madalam. Sellest hoolimata tuleb patsientidele soovitada ravi ajal moksifloksatsiiniga vältida UV-kiirgust või pikaajalist ja/või tugevat päikesevalgust (vt lõik 4.8).

Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puudusega patsiendid Glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puuduse või vastava perekondliku anamneesiga patsientidel on kalduvus hemolüütiliste reaktsioonide tekkeks ravi ajal kinoloonidega. Seetõttu peab moksifloksatsiini neil patsientidel kasutama ettevaatusega.

Galaktoositalumatuse, laktaasipuudulikkuse või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

Sisemiste suguelundite põletikuga patsiendid Ravi moksifloksatsiiniga ei soovitata patsientidele, kellel esineb sisemiste suguelundite komplikatsioonidega põletik (nt koos tuboovariaalse või vaagna abstsessiga), ja kelle puhul peetakse vajalikuks intravenoosset ravi.

Sisemiste suguelundite põletikku võib põhjustada fluorokinoloonile resistentne Neisseria gonorrhoeae. Seetõttu tuleb vastavatel juhtudel empiiriliselt valitud moksifloksatsiini manustada koos teise sobiva antibiootikumiga (nt tsefalosporiin); seda juhul, kui haigustekitajana ei ole võimalik välistada moksifloksatsiinile resistentset Neisseria gonorrhoeae’d. Juhul kui pärast 3-päevast ravi kliinilist paranemist ei ilmne, tuleb raviskeem uuesti läbi arutada.

Naha ja nahaaluskoe tüsistunud infektsioonidega patsiendid Intravenoosselt manustatud moksifloksatsiini kliinilist efektiivsust ei ole uuritud raskete põletusinfektsioonide, fastsiidi ja osteomüeliidiga kulgeva diabeetilise jalainfektsiooni korral.

Moksifloksatsiini toime bioloogilistele testidele Moksifloksatsiini saavate patsientide analüüsides võib moksifloksatsiini ravi segada Mycobacterium spp. kultuuri analüüsi, kuna põhjustab valenegatiivseid tulemusi mükobakterite kasvu pärssimise tõttu.

MRSA infektsiooniga patsiendid Moksifloksatsiini ei soovitata kasutada metitsilliinresistentsete Staphylococcus aureus’e (MRSA) infektsioonide raviks. Juhul kui kahtlustatakse või on kinnitatud MRSA infektsioon, tuleb alustada sobivat antibakteriaalset ravi (vt lõik 5.1).

Lapsed Moksifloksatsiini kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel on vastunäidustatud (vt lõik 4.3), kuna noorloomadel on esinenud kõhrekahjustusi (vt lõik 5.3).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Koostoimed ravimitega Täiendavat toimet QT-intervalli pikenemisele moksifloksatsiini ja teiste QTc-intervalli pikendada võivate ravimite koosmanustamisel ei saa välistada. See võib suurendada ventrikulaarse arütmia, k.a torsade de pointes’i tekkeriski. Seetõttu on vastunäidustatud moksifloksatsiini koosmanustamine järgmiste ravimitega (vt ka lõik 4.3):

IA klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid);
III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid);
antipsühhootikumid (nt fenotiasiinid, pimosiid, sertindool, haloperidool, sultopriid);
tritsüklilised antidepressandid;
teatud antimikroobsed ained (sakvinaviir, sparfloksatsiin, i.v. erütromütsiin, pentamidiin, malaariavastased ained, eriti halofantriin);
teatud antihistamiinid (terfenadiin, astemisool, misolastiin);
teised (tsisapriid, i.v. vinkamiin, bepridiil, difemaniil).

Moksifloksatsiini tuleb kasutada ettevaatusega patsientidel, kes võtavad samaaegselt vere kaaliumisisaldust langetada võivaid ravimeid (nt lingu- ja tiasiiddiureetikumid, lahtistid ja klistiirid (suurtes annustes), kortikosteroidid, amfoteritsiin B) või ravimeid, mida seostatakse kliiniliselt olulise bradükardia tekkimisega.

Kahevalentseid või kolmevalentseid katioone sisaldavate ravimite (nt antatsiidid, mis sisaldavad magneesiumi või alumiiniumi, didanosiini tabletid, sukralfaat või ravimid, mis sisaldavad rauda või tsinki) ja moksifloksatsiini manustamisevaheline intervall peab olema ligikaudu 6 tundi.

Samaaegne aktiivsöe ja 400 mg moksifloksatsiini suukaudne manustamine takistas ravimi imendumist ja vähendas selle süsteemset biosaadavust rohkem kui 80%. Seetõttu ei ole nende ravimite samaaegne manustamine soovitatav (välja arvatud üleannustamise korral, vt ka lõik 4.9).

Pärast korduvat manustamist tervetele vabatahtlikele tõstis moksifloksatsiin digoksiini C -i ligikaudu 30% võrra, mõjutamata AUC-d või minimaalset kontsentratsiooni. Digoksiini kasutamisel ei ole erilised ettevaatusabinõud nõutavad. Vabatahtlikel diabeetikutel läbi viidud uuringutes vähenes moksifloksatsiini samaaegsel suukaudsel manustamisel glibenklamiidiga glibenklamiidi maksimaalne plasmakontsentratsioon ligikaudu 21%. Glibenklamiidi ja moksifloksatsiini kombinatsioon võib teoreetiliselt põhjustada kerget ja mööduvat hüperglükeemiat. Siiski ei põhjustanud glibenklamiidi farmakokineetilised muutused muutusi farmakodünaamilistes parameetrites (vere glükoosisisaldus, insuliin). Seega ei ole moksifloksatsiini ja glibenklamiidi koosmanustamisel kliiniliselt olulisi koostoimeid täheldatud.

Muutused protrombiini ajas (INR) Teatatud on suurest hulgast juhtudest, kus hüübimisvastaste suukaudsete ravimite toime suureneb patsientidel, kes saavad antibakteriaalseid aineid, eriti fluorokinoloone, makroliide, tetratsükliine, kotrimoksasooli ja mõningaid tsefalosporiine. Riskitegurid näivad olevat infektsioonid ja põletikud, patsiendi vanus ja üldseisund. Neil asjaoludel on raske hinnata, kas INR häiret põhjustab infektsioon või ravi. Ettevaatusabinõuna tuleb tihedamini määrata INR näitajaid. Vajadusel tuleb suukaudse hüübimisvastase ravimi annust vastavalt kohandada.

Kliinilised uuringud on näidanud, et koostoimeid ei esine moksifloksatsiini samaaegsel manustamisel koos ranitidiini, probenetsiidi, suukaudsete kontratseptiivide, kaltsiumipreparaatide, parenteraalselt manustatud morfiini, teofülliini, tsüklosporiini ega itrakonasooliga.

In vitro uuringud inimese tsütokroom P450 ensüümidega toetasid neid leide. Neid tulemusi arvestades on metaboolne koostoime tsütokroom P450 ensüümide kaudu ebatõenäoline.

Koostoimed toiduga Moksifloksatsiinil ei ole kliiniliselt olulisi koostoimeid toiduga, sh piimatoodetega.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Moksifloksatsiini kasutamise ohutust inimese rasedusele ei ole uuritud. Loomkatsed on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Võimalik risk inimesele on teadmata. Kuna noorloomadel esines uuringutes risk suure koormusega kõhredes fluorokinoloonidest põhjustatud kahjustuste tekkeks ning teatud fluorokinoloone saanud lastel on kirjeldatud pöörduvaid liigeskahjustusi, ei tohi moksifloksatsiini rasedatel naistel kasutada (vt lõik 4.3). Imetamine Imetavate naiste kohta andmed puuduvad. Prekliinilised andmed näitavad, et moksifloksatsiin eritub väheses koguses rinnapiima. Kuna inimeste kohta andmed puuduvad ning noorloomadel esines uuringutes risk suure koormusega kõhredes fluorokinoloonidest põhjustatud kahjustuste tekkeks, on imetamine ravi ajal moksifloksatsiiniga vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Fertiilsus Loomkatsed ei viita fertiilsuse kahjustumisele (vt lõik 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Moksifloksatsiini toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Sellegipoolest võivad fluorokinoloonid (k.a moksifloksatsiin) kahjustada patsiendi võimet juhtida autot või käsitseda masinaid toime tõttu kesknärvisüsteemile (nt pearinglus; akuutne, mööduv

nägemiskaotus; vt lõik 4.8) või ägeda ja lühiajalise teadvuskaotuse tõttu (minestus, vt lõik 4.8). Patsient peab enne autojuhtimist või masinate käsitsemist veenduma, et tema reaktsioonivõime ei ole häiritud.

4.8 Kõrvaltoimed

400 mg moksifloksatsiiniga (suukaudne ja jätkuravi) läbi viidud kliinilistes uuringutes esinenud ja turuletulekujärgselt teatatud kõrvaltoimed on allpool toodud esinemissageduse järgi.

Kõigi kõrvaltoimete esinemissagedus, v.a iiveldus ja kõhulahtisus, oli alla 3%.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed esitatud tõsiduse vähenemise järjekorras. Esinemissagedused on määratletud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg- ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10 000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata klass (MedDRA) Infektsioonid ja Resistentsete infestatsioonid bakterite või seente poolt põhjustatud super- infektsioonid, nt suu ja tupe kandidiaas Vere ja Aneemia Protrombiini- lümfisüsteemi Leukopeenia(d) sisalduse häired Immuunsüsteemi Allergiline Anafülaksia, sh häired reaktsioon (vt lõik väga harva esinev Ainevahetus- ja Hüperlipideemia Hüperglükeemia Hüpoglükeemia toitumishäired Hüperurikeemia Hüpoglükeemiline Endokriin- Antidiureetilise süsteemi häired hormooni Psühhiaatrilised Ärevusreaktsioonid Emotsionaalne Depersonalisat- häired* Psühhomotoorne labiilsus sioon

Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata klass (MedDRA) Närvisüsteemi Peavalu Paresteesia/ Hüpesteesia Hüperesteesia häired* Pearinglus düsesteesia Lõhnatundlikkuse Silma Nägemishäired, sh Mööduv kahjustused* diploopia ja nägemiskaotus Kõrva ja Tinnitus labürindi Kuulmiskahjustus, kahjustused* Südame häired** QT-intervalli QT-intervalli Ventrikulaarsed Määratlemata Kounise pikenemine pikenemine (vt lõik tahhüarütmiad arütmiad sündroom hüpokaleemiaga 4.4) Sünkoop (st äge ja Torsade de patsientidel (vt Palpitatsioonid lühiajaline Pointes (vt lõik lõigud 4.3 ja Tahhükardia teadvuse kaotus) 4.4) 4.4) Kodade Südameseiskus Vaskulaarsed Vasodilatatsioon Hüpertensioon Vaskuliit häired** Hüpotensioon Respiratoorsed Düspnoe (sh rindkere ja astmaatilised mediastiinumi häired Seedetrakti Iiveldus Vähenenud Düsfaagia häired Oksendamine söögiisu ja Stomatiit Valu söömine Antibiootikumidest seedetraktis ja Kõhukinnisus tingitud koliit (sh maos Düspepsia pseudomembra- Kõhulahtisus Soolegaasid noosne koliit, väga

Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata klass (MedDRA) Maksa ja Trans- Maksafunktsiooni Ikterus Fulminantne sapiteede häired aminaaside häire (sh LDH Hepatiit (peamiselt hepatiit, mis võib aktiivsuse tõus Naha ja Sügelus Bulloossed Äge nahaaluskoe Lööve nahareaktsioonid, generaliseerunud kahjustused Lihaste, luustiku Artralgia Tendiniit (vt lõik Kõõluserebend Rabdomüolüüs ja sidekoe Müalgia 4.4) (vt lõik 4.4) kahjustused* Neerude ja Dehüdratsioon Neerukahjustus (sh kuseteede häired vere Üldised häired ja Halb enesetunne Tursed manustamiskoha (eeskätt jõuetus või reaktsioonid* * Kinoloonide ja fluorokinoloonide kasutamisega seoses, mõnel juhul olemasolevatest riskiteguritest (vt lõik 4.4) olenemata, on väga harvadel juhtudel teatatud pikaajalistest (kuni kuid või aastaid kestvad), puuet põhjustavatest ja potentsiaalselt pöördumatutest tõsistest kõrvaltoimetest, mis kahjustavad erinevaid ja vahel mitmeid organsüsteeme ning meeleelundeid (sh sellised kõrvaltoimed, nagu kõõlusepõletik, kõõluserebend, artralgia, valu jäsemetes, kõnnakuhäired, paresteesia ja neuralgiaga seotud neuropaatiad, väsimus, psühhiaatrilised sümptomid

(sh unehäired, ärevus, paanikahood, depressioon ja suitsidaalsed mõtted), mälu- ja keskendumishäired ning kuulmis-, nägemis-, maitsmis- ja haistmishäired). ** Fluorokinoloone saavate patsientide puhul on teatatud aordi aneurüsmi ja dissektsiooni juhtudest, millele on mõnikord järgnenud tüsistus aordi lõhkemise näol (sealhulgas surmaga lõppenud juhud) ning erinevate südameklappide regurgitatsiooni/puudulikkuse juhtudest (vt lõik 4.4).

Väga harvadel juhtudel on teiste fluorokinoloonide kasutamisel tekkinud järgmised kõrvaltoimed, mis võivad samuti ilmneda ravi ajal moksifloksatsiiniga: hüpernatreemia, hüperkaltseemia, hemolüütiline aneemia.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Puuduvad spetsiifilised vastuabinõud pärast juhuslikku üleannustamist. Üleannustamise korral peab rakendama sümptomaatilist ravi. Võimaliku QT-intervalli pikenemise tõttu tuleb läbi viia EKG- monitooring. Samaaegne aktiivsöe manustamine koos 400 mg suukaudselt manustatava moksifloksatsiini annusega vähendab ravimi süsteemset biosaadavust enam kui 80%. Aktiivsöe manustamine suukaudse üledoosi manustamise alguses võib aidata vältida moksifloksatsiini liigset süsteemset imendumist.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaalsed ained süsteemseks kasutamiseks; kinoloonid; fluorokinoloonid, ATC-kood: J01MA14

Toimemehhanism In vitro on moksifloksatsiinil tõestatud toime paljudele grampositiivsetele ja gramnegatiivsetele patogeenidele.

Moksifloksatsiini bakteritsiidne toime tuleneb bakteriaalse DNA replikatsiooniks, transkriptsiooniks ja taastootmiseks vajalike II tüüpi topoisomeraaside (DNA güraas ja topoisomeraas IV) inhibeerimisest. Tuleb välja, et C8-metoksürühm aitab kaasa toime tugevnemisele ja grampositiivsete bakterite resistentsete mutatsioonide vähemale selektsioonile võrreldes C8-H-rühmaga. Suure hulga bitsükloamiinasendaja olemasolu C-7 asendis hoiab ära ravimi aktiivse väljapumpamise (efflux), mis on seotud teatud grampositiivsete bakterite NorA või pmrA geenidega.

Farmakodünaamilised uuringud on tõestanud, et moksifloksatsiin omab kontsentratsioonist sõltuvat bakteritsiidset annust. Minimaalne bakteritsiidne kontsentratsioon (MBK) leiti olevat sarnane minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooniga (MIK).

Toime inimese soole mikrofloorale Pärast moksifloksatsiini suukaudset manustamist täheldati järgnevaid muutusi vabatahtlike soole mikroflooras: väheneb Escherichia coli, Bacillus spp., Enterococcus spp. ja Klebsiella spp. hulk ning anaeroobide Bacteroides vulgatus, Bifidobacterium spp., Eubacterium spp. ja Peptostreptococcus spp. hulk. Bacteroides fragilis’e hulk suureneb. Muutused normaliseeruvad 2 nädala jooksul.

Resistentsuse mehhanismid Need resistentsuse mehhanismid, mis inaktiveerivad penitsilliine, tsefalosporiine, aminoglükosiide, makroliide ja tetratsükliine, ei mõjuta moksifloksatsiini antibakteriaalset aktiivsust. Teised resistentsuse mehhanismid, nagu permeaabluse barjäärid (tavaline Pseudomonas aeruginosa jaoks) ja väljapumpamise mehhanismid, võivad samuti mõjutada tundlikkust moksifloksatsiinile.

In vitro areneb resistentsus moksifloksatsiini suhtes aeglaselt mitmeastmelise mutatsiooni teel, mis on vahendatud sihtkoha mõlema II tüüpi topoisomeraasi (DNA güraasi ja topoisomeraas IV) mutatsioonide kaudu. Moksifloksatsiin allub halvasti grampositiivsete bakterite aktiivse väljapumpamise (efflux) mehhanismidele. Teiste fluorokinoloonidega esineb ristuvat resistentsust. Kuid kuna moksifloksatsiin inhibeerib nii topoisomeraas II kui IV võrdse tugevusega, võivad mõned grampositiivsed bakterid olla teiste kinoloonide suhtes resistentsed, kuid moksifloksatsiinile tundlikud.

Piirväärtused EUCAST kliinilised MIK ja disk-difusiooni piirväärtused moksifloksatsiini jaoks Organism Tundlik Resistentne Staphylococcus aureus ≤ 0,25 mg/l > 0,25 mg/l Koagulaasnegatiivne staphylococci ≤ 0,25 mg/l > 0,25 mg/l S. pneumoniae ≤ 0,5 mg/l > 0,5 mg/l A-, B-, C-, G-rühma Streptococcus ≤ 0,5 mg/l > 0,5 mg/l H. influenzae ≤ 0,125 mg/l > 0,125 mg/l M. catarrhalis ≤ 0,25 mg/l > 0,25 mg/l

Enterobacteriaceae ≤ 0,25 mg/l > 0,25 mg/l Corynebacterium spp ≤ 0,5 mg/l > 0,5 mg/l Liigist sõltumatud piirväärtused* ≤ 0,25 mg/l > 0,25 mg/l * Liigist sõltumatud piirväärtused on määratud peamiselt farmakokineetiliste/farmakodünaamiliste andmete alusel ning on spetsiifiliste liikide jaotumise MIK’ist sõltumatud. Need on kasutamiseks ainult sellistel liikidel, millel ei ole antud liigispetsiifilist piirväärtust ning ei ole kasutamiseks liikidel, kus interpreteeritavad kriteeriumid on küsitavad. A Norfloksatsiini disk-difusiooni testi saab kasutada fluorokinolooni resistentsuse skriinimiseks. Norfloksatsiiniline tundlikuks kategoriseeritud isolaadid võib lugeda tundlikeks ka tsiprofloksatsiinile, levofloksatsiinile, moksifloksatsiinile ja ofloksatsiinile. Mittetundlikeks liigitatud isolaate tuleb testida tundlikkuse suhtes üksikainetele. Mikrobioloogiline tundlikkus Omandatud resistentsuse levimus võib teatud tüvede puhul piirkonniti ja ajaliselt erineda. Järgida tuleb kohalikku teavet resistentsuse kohta, eriti raskeid infektsioone ravides. Vajadusel tuleb küsida spetsialisti arvamust, kui resistentsuse kohalik levimus on selline, et ravimi kasutamine vähemalt teatud tüüpi infektsioonide puhul on küsitav.

Tavalised tundlikud liigid Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid Gardnerella vaginalis Staphylococcus aureus* (metsitsilliin-tundlik) Streptococcus agalactiae (rühm B) Streptococcus milleri rühm* (S. anginosus, S. constellatus ja S. intermedius) Streptococcus pneumoniae* Streptococcus pyogenes* (rühm A) Streptococcus viridans rühm (S. viridans, S. mutans, S. mitis, S. sanguinis, S. salivarius, S. thermophilus) Aeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid Acinetobacter baumanii Haemophilus influenzae*

Haemophilus parainfluenzae* Legionella pneumophila Moraxella (Branhamella) catarrhalis* Anaeroobsed mikroorganismid Fusobacterium spp. Prevotella spp. Muud mikroorganismid Chlamydophila (Chlamydia) pneumoniae* Chlamydia trachomatis* Coxiella burnetii Mycoplasma genitalium Mycoplasma hominis Mycoplasma pneumoniae* Liigid, mille puhul omandatud resistentsus võib kujuneda probleemiks Aeroobsed grampositiivsed mikroorganismid Enterococcus faecalis* Enterococcus faecium* Staphylococcus aureus (metsitsilliin-tundlik)+ Aeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid Enterobacter cloacae* Escherichia coli* Klebsiella pneumoniae*# Klebsiella oxytoca Neisseria gonorrhoeae*+ Proteus mirabilis* Anaeroobsed mikroorganismid Bacteroides fragilis* Peptostreptococcus spp.* Loomupäraselt resistentsed mikroorganismid Aeroobsed gramnegatiivsed mikroorganismid Pseudomonas aeruginosa * Efektiivsust tundlike tüvede suhtes on kliinilistes uuringutes registreeritud kliinilistel näidustustel rahuldavalt demonstreeritud. # ESBL-tootvad tüved on tavaliselt fluorokinoloonide suhtes resistentsed. + Resistentsuse määr > 50% ühes või enamas riigis.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine ja biosaadavus Suukaudse manustamise järgselt imendub moksifloksatsiin kiiresti ja peaaegu täielikult. Absoluutne biosaadavus on ligikaudu 91%.

Farmakokineetika on lineaarne üksikannuste vahemikus 50...800 mg ja kuni 600 mg annuse manustamisel üks kord ööpäevas 10 päeva jooksul. Pärast 400 mg suukaudse annuse manustamist saavutati maksimaalne kontsentratsioon 3,1 mg/l 0,5...4 tunni jooksul. Maksimaalne ja minimaalne plasmakontsentratsioon tasakaaluseisundis (400 mg üks kord ööpäevas) olid vastavalt 3,2 ja 0,6 mg/l. Tasakaaluseisundis on kontsentratsioon manustamisintervalli jooksul ligikaudu 30% kõrgem kui pärast esimese annuse manustamist.

Jaotumine Moksifloksatsiin jaotub kiiresti ekstravaskulaarsesse ruumi; pärast 400 mg annust täheldatakse AUC väärtust 35 m·gh/l. Jaotusruumala (Vss) tasakaaluseisundis on ligikaudu 2 l/kg. In vitro ja ex vivo katsed näitasid, et seondumine plasmavalkudega on sõltumata ravimi kontsentratsioonist ligikaudu 40...42%. Moksifloksatsiin seondub peamiselt seerumi albumiiniga. Järgmisi maksimaalseid kontsentratsioone (geomeetriline keskmine) täheldati pärast 400 mg moksifloksatsiini annuse ühekordset suukaudset manustamist.

Kude Kontsentratsioon Koe : plasma suhe Plasma 3,1 mg/l - Sülg 3,6 mg/l 0,75...1,3 Villivedelik 1,61 mg/l 1,71 Bronhide limaskest 5,4 mg/kg 1,7...2,1 Alveolaarsed makrofaagid 56,7 mg/kg 18,6...70,0 Epiteliaalne vedelik 20,7 mg/l 5...7 Maksillaarsiinus 7,5 mg/kg 2,0 Etmoidaalsiinus 8,2 mg/kg 2,1 Ninapolüübid 9,1 mg/kg 2,6 Interstitsiaalne vedelik 1,02 mg/l 0,8...1,42,3 Naiste genitaaltrakt* 10,24 mg/kg 1,724 * 400 mg ühekordne intravenoosne manustamine. 1 10 tundi pärast manustamist. 2 Mitteseotud kontsentratsioon. 3 3...36 tundi pärast annustamist. 4 Infusiooni lõpus. Biotransformatsioon Moksifloksatsiin läbib II faasi biotransformatsiooni ja eritub neerude kaudu ning sapiga/roojaga kas muutumatul kujul või sulfoühendina (M1) ning glükuroniidina (M2). M1 ja M2 on peamised metaboliidid inimestel, mõlemad mikrobioloogiliselt inaktiivsed.

I faasi kliinilistes uuringutes ja in vitro uuringutes ei täheldatud metaboolseid farmakokineetilisi koostoimeid teiste biotransformatsiooni I faasi (tsütokroom P450 ensüümide) kaudu metaboliseeruvate ravimitega. Ei ole tõendeid oksüdatiivsest metabolismist.

Eritumine Moksifloksatsiini eliminatsiooni keskmine lõplik poolväärtusaeg on ligikaudu 12 tundi. Keskmine kogukliirens pärast 400 mg annuse manustamist on 179...246 ml/min. Renaalne kliirens on 24...53 ml/min, mis viitab ravimi osalisele tubulaarsele reabsorptsioonile neerudest. Pärast 400 mg annuse manustamist eritus ligikaudu 96% manustatud ravimist uriiniga (ligikaudu 19% muutumatul kujul, ligikaudu 2,5% M1-na ja ligikaudu 14% M2-na) ja roojaga (ligikaudu 25% muutumatul kujul, ligikaudu 36% M1-na ja ei avastatud M2). Moksifloksatsiini manustamine koos ranitidiini või probenetsiidiga ei muutnud ravimi renaalset kliirensit.

Eakad ja madala kehakaaluga patsiendid Kõrgemaid plasmakontsentratsioone täheldati tervetel madala kehakaaluga (nt naised) ja eakatel vabatahtlikel.

Neerukahjustus Moksifloksatsiini farmakokineetilised omadused ei ole neerukahjustusega patsientidel (kaasa arvatud kreatiniini kliirens > 20 ml/min/1,73 m2) märkimisväärselt erinevad. Neerufunktsiooni nõrgenedes tõuseb metaboliit M2 (glükuroniid) kontsentratsioon kuni 2,5-kordseks (kreatiniini kliirensiga < 30 ml/min/1,73 m2).

Maksakahjustus Maksapuudulikkusega patsientidel (Child-Pugh’ A, B) seni läbiviidud farmakokineetiliste uuringute põhjal ei ole võimalik kindlaks määrata, kas on erinevusi võrreldes tervete vabatahtlikega. Maksakahjustus on seotud kõrgema M1 tasemega vereplasmas, samas on lähteravimi tase võrreldav kasutamisega tervetel vabatahtlikel. Moksifloksatsiini kasutamise kogemus maksakahjustusega patsientidel on ebapiisav.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Rottidel ja ahvidel on täheldatud toimeid vereloomele (erütrotsüütide ja trombotsüütide arvu vähene langus). Sarnaselt teiste kinoloonidega on täheldatud maksatoksilisust (maksaensüümide aktiivsuse tõus ja vakuoolide degeneratsioon) rottidel, ahvidel ja koertel. Ahvidel ilmnes KNS toksilisus (krambid). Need toimed tekkisid ainult pärast moksifloksatsiini suurte annuste manustamist või pikaajalisel ravil.

Moksifloksatsiin oli sarnaselt teiste kinoloonidega genotoksiline in vitro testides bakterite või imetajarakkudega. Kuna neid toimeid võib seletada koostoimega güraasiga bakteritel ja kõrgematel kontsentratsioonidel koostoimega topoisomeraas II-ga imetajarakkudes, võib oletada, et genotoksilisusel on lävikontsentratsioon. In vivo testides ei leitud tõendeid genotoksilise toime kohta, hoolimata sellest, et kasutati väga suuri moksifloksatsiini annuseid. Seega on tõestatud terapeutilise annuse ohutus inimesel. Moksifloksatsiin ei olnud kantserogeenne rottidel läbi viidud initsiatsioon- promotsioonuuringus.

Paljud kinoloonid on fotoreaktiivsed ja võivad põhjustada fototoksilisi, fotomutageenseid ja fotokartsinogeenseid toimeid. Moksifloksatsiinil seevastu ei ole fototoksilisi ja fotogenotoksilisi omadusi ulatuslike in vitro ja in vivo uuringute põhjal. Samadel tingimustel teised kinoloonid põhjustasid neid toimeid.

Suurtes kontsentratsioonides võib moksifloksatsiin inhibeerida südames kaaliumi ainevahetus ning põhjustada seeläbi QT-intervalli pikenemist. Toksikoloogilised uuringud koertel näitasid, et suukaudsed annused ≥ 90 mg/kg annavad plasmakontsentratsioone ≥ 16 mg/ml ja põhjustavad QT- intervalli pikenemise, kuid mitte arütmiate teket. Alles pärast väga suurte kumulatiivsete intravenoossete annuste manustamist, mis olid rohkem kui 50 korda suuremad inimesel kasutatavast annusest (> 300 mg/kg), kus saadi plasmakontsentratsiooniks ≥ 200 mg/ml (enam kui 40 korda suurem terapeutilisest tasemest), täheldati pöörduvaid mittefataalseid ventrikulaarseid arütmiaid.

Kinoloonid põhjustavad noorloomadel teadaolevalt kõhrekahjustusi suuremates diartrodiaalsetes liigestes. Madalaim moksifloksatsiini suukaudne annus, mis põhjustab liigesetoksilisust noortel koertel on 4 korda suurem maksimaalsest soovitatud terapeutilisest annusest, mis on 400 mg (arvestades kehakaaluks 50 kg) mg/kg põhjal; plasmakontsentratsioon on 2...3 korda suurem kui see oleks maksimaalse terapeutilise annuse juures.

Toksilisuse testides rottidel ja ahvidel (korduv manustamine kuni 6 kuud) ei ilmnenud okulotoksilist riski. Suured suukaudsed annused koertel (≥ 60 mg/kg), mis viisid plasmakontsentratsioonini ≥ 20 mg/l, põhjustasid muutusi elektroretinogrammis ja üksikutel juhtudel reetina atroofiat. Rottidel, küülikutel ja ahvidel läbi viidud reproduktsiooniuuringud näitavad, et moksifloksatsiin läbib platsentaarbarjääri. Rottide (p.o. ja i.v.) ja ahvidega (p.o.) läbi viidud uuringud ei andnud tõendeid teratogeensusest ega fertiilsuse vähenemisest pärast moksifloksatsiini manustamist. Küülikute loodetel täheldati lülisamba ja roiete väärarengute esinemissageduse vähest tõusu, kuid seda alles emale toksilise annuse juures (20 mg/kg i.v.). On täheldatud abortide esinemissageduse tõusu ahvidel ja küülikutel inimese terapeutilise plasmakontsentratsiooni juures. Enam kui 63 korda maksimaalsest soovitatud annusest suuremad annused (mg/kg põhjal), võrreldes inimese terapeutilise annusega, põhjustasid rottidel loote kehakaalu vähenemist, prenataalse suremuse tõusu, tiinuse kestuse vähest pikenemist ning spontaanse aktiivsuse tõusu mõnedel isastel ja emastel järglastel.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu Mikrokristalliline tselluloos (E 460) Laktoosmonohüdraat 230

Naatriumkroskarmelloos (E 468) Magneesiumstearaat (E 470b)

Õhuke polümeerikate Hüpromelloos (E 464) Makrogool (E 1521) Titaandioksiid (E 171) Punane raudoksiid (E 172)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

36 kuud.

6.4 Säilitamise eritingimused