Dekenor – Ravimi omaduste kokkuvõte (süste-/infusioonilahus 25 mg/1 ml)

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Dekenor 50 mg/2 ml süste-/infusioonilahus

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks 2 ml ampull süste-/infusioonilahust sisaldab 50 mg deksketoprofeeni (deksketoprofeentrometamoolina).

INN. Dexketoprofenum

Teadaolevat toimet omavad abiained 2 ml süste-/infusioonilahust sisaldab 3,9 mg naatriumi. 2 ml süste-/infusioonilahust sisaldab 200 mg etanooli (96%).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahus

Süste-/infusioonilahus on selge, värvitu, praktiliselt osakestevaba lahus (pH: 7,0…8,0; osmolaarsus: 270…328 mOsmol/l).

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Mõõduka kuni tugeva valu (nt postoperatiivne valu, neerukoolik ja nimmevalu) sümptomaatiline ravi, kui suukaudne manustamine ei sobi.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud Soovitatav annus on 50 mg iga 8...12 tunni järel. Vajadusel võib annustamist korrata 6-tunniste vahedega. Kogu ööpäevane annus ei tohi ületada 150 mg.

Dekenor süste-/infusioonilahus on ette nähtud lühiajaliseks kasutamiseks ja ravi peab piirduma ägeda sümptomaatilise perioodiga (mitte rohkem kui kaks päeva). Patsiendid tuleb üle viia suukaudsele valuvaigistavale ravile niipea kui võimalik.

Kõrvaltoimeid saab vähendada, kasutades sümptomite kontrollimiseks vajalikku minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul (vt lõik 4.4).

Kui on näidustatud, võib Dekenori samades soovitatavates annustes kasutada täiskasvanutel mõõduka kuni raske postoperatiivse valu korral kombinatsioonis opioidsete analgeetikumidega (vt lõik 5.1).

Eakad Tavaliselt ei ole eakatel patsientidel annuse korrigeerimine vajalik. Siiski soovitatakse

neerufunktsiooni füsioloogilise halvenemise tõttu eakatel patsientidel kerge neerufunktsiooni häire korral väiksemat annust: ööpäevane koguannus 50 mg (vt lõik 4.4).

Maksakahjustus Kerge kuni mõõduka (Child-Pugh skoor 5...9) maksakahjustuse korral tuleb annust vähendada kuni ööpäevase koguannuseni 50 mg ning maksafunktsiooni tuleb tähelepanelikult jälgida (vt lõik 4.4). Dekenori ei tohi kasutada raske maksakahjustusega patsientidel (Child-Pugh skoor 10...15) (vt lõik 4.3).

Neerukahjustus Kerge neerufunktsiooni kahjustusega (kreatiniini kliirens 60...89 ml/min) patsientidel tuleb annust vähendada ööpäevase koguannuseni 50 mg (vt lõik 4.4). Dekenori ei tohi kasutada mõõduka kuni raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 59 ml/min) patsientidel (vt lõik 4.3).

Lapsed Dekenori ei ole lastel ja noorukitel uuritud. Seetõttu ei ole ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel tõestatud ning seda ravimit ei tohi lastel ja noorukitel kasutada.

Manustamisviis Dekenori võib manustada kas intramuskulaarselt või intravenoosselt.

• Intramuskulaarne kasutamine: Dekenori ühe ampulli (2 ml) sisaldus manustatakse aeglase süstina sügavale lihasesse.

• Intravenoosne kasutamine Intravenoosne infusioon: vastavalt lõigus 6.6 kirjeldatule valmistatud lahjendatud lahus tuleb manustada aeglase 10 kuni 30 min kestva intravenoosse infusioonina. Lahust tuleb alati kaitsta loomuliku päevavalguse eest. Intravenoosne boolus: vajadusel võib Dekenori ühe ampulli (2 ml) sisu manustada aeglase intravenoosse boolusena mitte vähem kui 15 sekundi jooksul.

Ravimi käsitsemise juhised Kui Dekenori manustatakse intramuskulaarselt või intravenoosse boolusena, tuleb lahus süstida kohe pärast selle eemaldamist ampullist (vt ka lõigud 6.2 ja 6.6).

Intravenoosse infusioonina manustamiseks tuleb lahus aseptiliselt lahjendada ja kaitsta seda loomuliku päevavalguse eest (vt ka lõigud 6.3 ja 6.6). Ravimpreparaadi lahjendamise juhised vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Dekenori ei tohi manustada järgmistel juhtudel:

• patsiendid, kellel on ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
• patsiendid, kellel sarnase toimega ained (nt atsetüülsalitsüülhape või teised MSPVA-d) põhjustavad astmahooge, bronhospasmi, ägedat riniiti või põhjustavad ninapolüüpide teket, urtikaariat või angioneurootilist turset;
• varem esinenud fotoallergiline või fototoksiline reaktsioon ravile ketoprofeeni või fibraatidega;
• patsiendid, kellel on varasemal ravil MSPVA-dega esinenud seedetrakti verejooks või perforatsioon;
• patsiendid, kellel on peptiline haavand/seedetrakti hemorraagia või anamneesis seedetrakti verejooks, haavandumine või perforatsioon;
• kroonilise düspepsiaga patsiendid;
• patsiendid, kellel esinevad muud aktiivsed verejooksud või veritsushäired;
• Crohni tõve või haavandilise koliidiga patsiendid;
• raske südamepuudulikkusega patsiendid;
• mõõduka kuni raske neerukahjustusega patsiendid (kreatiniini kliirens ≤ 59 ml/min);
• raske maksafunktsiooni häirega patsiendid (Child-Pugh skoor 10...15);
• hemorraagilise diateesi ja muude koagulatsioonihäiretega patsiendid;

• raskelt dehüdreeritud patsiendid (põhjustatud oksendamisest, kõhulahtisusest või ebapiisavast vedelikutarbimisest);
• raseduse kolmandal trimestril ja imetamise ajal (vt lõik 4.6).

Dekenor on vastunäidustatud neuraksiaalseks (intratekaalne või epiduraalne) manustamiseks oma etanoolisisalduse tõttu.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Manustada ettevaatlikult allergiliste seisundite anamneesiga patsientidele.

Tuleb vältida Dekenori samaaegset kasutamist koos teiste MSPVA-dega, kaasa arvatud tsüklooksügenaas-2 selektiivsete inhibiitoritega.

Kõrvaltoimete esinemist saab vähendada, kasutades väiksemat toimivat annust lühima sümptomite taandumiseks vajaliku perioodi vältel (vt lõik 4.2, ning allpool seedetrakti ja kardiovaskulaarsete riskide kohta).

Seedetrakti riskid MSPVA-dega ravi mis tahes ajal on teatatud gastrointestinaalsest verejooksust, haavandite tekkest või perforatsioonist (hoiatavate sümptomitega või ilma, ka juhul kui eelnevalt ei ole anamneesis tõsiseid gastrointestinaalseid juhte esinenud), mis võib olla fataalne. Kui Dekenori kasutamisel tekib gastrointestinaalne verejooks või haavand, tuleb ravi katkestada.

Gastrointestinaalse verejooksu, haavandi või perforatsiooni tekkerisk on suurem MSPVA annuse suurendamisel, eelneva haavandiga (eriti hemorraagiaga või perforatsiooniga tüsistunud) patsientidel (vt lõik 4.3) ja eakatel.

Patsientidel, kellel on olnud gastrointestinaalseid haigusi (haavandiline koliit, Crohni tõbi) tuleb MSPVA-sid kasutada ettevaatusega, kuna nende seisund võib halveneda (vt lõik 4.8).

Nagu kõigi MSPVA-de puhul, tuleb enne deksketoprofeentrometamooliga ravi alustamist välja selgitada, kas patsiendil on varem esinenud ösofagiiti, gastriiti ja/või peptilist haavandit ja veenduda, et need on täielikult paranenud. Gastrointestinaalsete sümptomitega või gastrointestinaalse haiguse anamneesiga patsiente tuleb jälgida seedehäirete, eriti gastrointestinaalse verejooksu sümptomite suhtes. Nendel patsientidel, samuti patsientidel, kes vajavad samaaegselt väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi ravimeid, mis võivad suurendada gastrointestinaalset riski (vt alltoodut ja lõik 4.5) tuleb kaaluda kombinatsioonravi kaitsvate ainetega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Patsiendid, kellel on esinenud gastrointestinaalset toksilisust, eriti eakad, peavad teavitama kõigist ebatavalistest kõhuvaevustest (eriti gastrointestinaalne verejooks), eriti ravi alguses.

Patsientidel, kes saavad samaaegselt ravimeid, mis suurendavad haavandi või veritsuse ohtu, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid, nagu varfariin, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombivastased ained, nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5), tuleb soovitada olla ettevaatlik.

Eakad Eakatel esineb MSPVA-de kõrvaltoimeid sagedamini, eriti gastrointestinaalset verejooksu ja perforatsiooni, mis võivad lõppeda surmaga (vt lõik 4.2). Nendel patsientidel tuleb ravi alustada väikseima võimaliku annusega.

Neerude riskid Neerufunktsiooni kahjustusega patsientide ravimisel tuleb olla ettevaatlik. Nendel patsientidel võib

MSPVA-de kasutamine põhjustada neerufunktsiooni halvenemist, vedelikupeetust ja turseid. Ettevaatlik tuleb olla ka patsientidel, kes saavad diureetilist ravi või nendel, kellel võib tekkida hüpovoleemia, sest nefrotoksilisuse risk on suurenenud.

Ravi ajal tuleb tagada piisav vedeliku tarbimine, et ennetada dehüdratsiooni ja võimalikku neerutoksilisuse suurenemist.

Nagu kõik MSPVA-d, võib ravim tõsta plasmas uurea lämmastiku ja kreatiniini sisaldust. Nagu kõigi teiste prostaglandiini sünteesi inhibiitoritega, saab seda seostada renaalse süsteemi kõrvaltoimetega, mis võivad viia glomerulonefriidi, interstitsiaalse nefriidi, neerude papillaarse nekroosi, nefrootilise sündroomi ja ägeda neerupuudulikkuseni.

Eakatel patsientidel esineb suurema tõenäosusega neerufunktsiooni kahjustust (vt lõik 4.2).

Maksa riskid Maksafunktsiooni kahjustusega patsientide ravimisel tuleb olla ettevaatlik. Nagu teised MSPVA-d, võib ravim põhjustada mööduvat vähest teatud maksafunktsiooni näitajate tõusu ja samuti olulist S- GOT ja S-GPT aktiivsuse tõusu. Nende näitajate olulise tõusu puhul tuleb ravi katkestada.

Eakatel patsientidel esineb suurema tõenäosusega maksafunktsiooni häireid (vt lõik 4.2).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid Hüpertensiooni ja/või kerge kuni mõõduka südame paispuudulikkusega patsientidel on vajalik hoolikas jälgimine ja nõustamine. Eriline ettevaatus on vajalik südamehaiguse anamneesiga patsientidel, eriti nendel, kellel on varem esinenud südamepuudulikkuse episoode, kuna esineb suurem risk südamepuudulikkuse vallandamiseks, sest MSPVA-raviga seoses on teatatud vedelikupeetusest ja tursetest.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad, et mõnede MSPVA-de kasutamine (eriti suurtes annustes ja pikaajaliselt) võib olla seotud arteriaalsete tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega. Puuduvad piisavad andmed, et sellist riski deksketoprofeentrometamooli puhul välistada.

Ravimata hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve diagnoosiga, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsiente tohib seega deksketoprofeentrometamooliga ravida ainult pärast hoolikat kaalumist. Sarnane kaalutlus on vajalik kardiovaskulaarsete haiguste riskiteguritega (sh hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel enne pikaajalise ravi alustamist. Kõik mitteselektiivsed MSPVA-d võivad inhibeerida trombotsüütide agregatsiooni ja pikendada veritsusaega prostaglandiinide sünteesi inhibeerimise kaudu. Kontrollitud kliinilistes uuringutes on postoperatiivses perioodis hinnatud deksketoprofeentrometamooli ja profülaktilises annuses madalmolekulaarse hepariini samaaegset kasutamist ja mõju koagulatsiooniparameetritele ei täheldatud. Siiski hemostaasi mõjutavat ravi, näiteks varfariini või teisi kumariine või hepariine, saavaid patsiente tuleb deksketoprofeentrometamooli manustamisel tähelepanelikult jälgida (vt lõik 4.5).

Eakatel patsientidel esineb suurema tõenäosusega kardiovaskulaarse funktsiooni häireid (vt lõik 4.2).

Deksketoprofeeniga ravitud patsientidel on teatatud Kounise sündroomi juhtudest. Kounise sündroom on määratletud kui allergilise või ülitundlikkusreaktsiooni põhjustatud kardiovaskulaarsed sümptomid, mis on seotud pärgarterite ahenemisega ja võivad viia müokardiinfarkti tekkeni.

Nahareaktsioonid Seoses MSPVA-de kasutamisega on väga harvadel juhtudel teatatud tõsistest (mõnikord surmaga lõppenud) nahareaktsioonidest, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs. Tõenäoliselt on patsientidel suurim risk nende reaktsioonide tekkeks

ravi alguses, reaktsioon algab enamikul juhtudel esimese ravikuu jooksul. Nahalööbe, limaskesta kahjustuste või teiste ülitundlikkuse nähtude esmasel ilmnemisel tuleb Dekenori kasutamine katkestada.

Infektsiooni sümptomite varjamine Deksketoprofeen võib varjata infektsiooni sümptomeid, mistõttu võib hilineda asjakohane ravi ja seeläbi halveneda infektsiooni kulg. Seda on täheldatud bakteriaalse keskkonnatekkese kopsupõletiku ja tuulerõugete bakteriaalsete tüsistuste korral. Kui seda ravimit manustatakse infektsiooniga seotud valu leevendamiseks, on soovitatav jälgida infektsiooni kulgu. Sümptomite püsimisel või süvenemisel haiglaväliselt peab patsient pidama nõu arstiga.

Erandjuhul võivad tuulerõuged olla raskete naha ja pehmete kudede nakkuslike tüsistuste allikaks. Senini ei saa välistada MSPVA-de osa nende infektsioonide halvenemises. Seetõttu on tuulerõugete korral soovitatav Dekenori kasutamist vältida.

Muu teave Eriline ettevaatus on vajalik patsientidel, kellel esineb:

• kaasasündinud porfüriini metabolismi häire (nt äge vahelduv porfüüria);
• dehüdratsioon;
• kohe pärast ulatuslikku operatsiooni.

Kui arst peab vajalikuks pikaajalist ravi deksketoprofeeniga, tuleb regulaarselt kontrollida maksa- ja neerufunktsiooni näitajaid ning verepilti.

Väga harvadel juhtudel on täheldatud raskeid ägedaid ülitundlikkusreaktsioone (nt anafülaktiline šokk). Ravi tuleb katkestada kohe, kui Dekenori manustamise järgselt ilmnevad esimesed raske ülitundlikkusreaktsiooni sümptomid. Sõltuvalt sümptomitest tuleb spetsialisti juhtimisel kasutusele võtta vajalikud meetmed.

Patsientidel, kellel on astma koos kroonilise nohu, kroonilise sinusiidi ja/või ninapolüüpidega, on võrreldes teiste isikutega suurem risk atsetüülsalitsüülhappest ja/või MSPVA-dest põhjustatud allergiateks. Selle ravimi manustamine võib põhjustada astmahooge või bronhospasmi, eriti nendel, kellel esineb allergia atsetüülsalitsüülhappe või MSPVA-de suhtes (vt lõik 4.3).

Dekenori tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel esinevad hematopoeesi häired, süsteemne erütematoosne luupus või segatüüpi sidekoehaigus. Üksikjuhtudel on MSPVA-de kasutamisega ajalises seoses kirjeldatud pehmete kudede infektsioonide ägenemist. Seepärast soovitatakse patsiendil kohe konsulteerida arstiga, kui ravi ajal tekivad või süvenevad bakteriaalse infektsiooni nähud.

Etanool Ravim sisaldab 12 mahuprotsenti etanooli (alkohol), st kuni 200 mg ühes annuses, mis vastab 5 ml õllele või 2,08 ml veinile ühes annuses.

Kahjulik alkoholismiprobleemiga isikutele.

Seda tuleb arvesse võtta rasedate ja imetavate naiste, laste ja kõrge riskigrupiga isikute puhul, nagu patsiendid, kellel on maksahaigus või epilepsia.

Naatrium Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) ühes annuses, see tähendab põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

Lapsed Ohutus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Järgmised koostoimed kehtivad mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d) puhul üldiselt.

Mittesoovitatavad kombinatsioonid

• Teised MSPVA-d (kaasa arvatud tsüklooksügenaas-2 selektiivsed inhibiitorid) ja salitsülaatide suured annused (≥ 3 g ööpäevas): mitmete MSPVA-de koosmanustamine võib suurendada gastrointestinaalsete haavandite ja verejooksu riski sünergilise toime tõttu.
• Antikoagulandid: MSPVA-d võivad suurendada antikoagulantide (nt varfariin) toimet (vt lõik 4.4) deksketoprofeeni suure plasmavalkudega seondumise ja trombotsüütide funktsiooni inhibeerimise ning gastroduodenaalse limaskesta kahjustamise tõttu. Kui kombinatsiooni ei saa vältida, tuleb kasutada hoolikat kliinilist jälgimist ja laboratoorsete väärtuste monitooringut.
• Hepariinid: suurenenud verejooksu risk (trombotsüütide funktsiooni inhibeerimise ja gastroduodenaalse limaskesta kahjustamise tõttu). Kui kombinatsiooni ei saa vältida, tuleb kasutada hoolikat kliinilist jälgimist ja laboratoorsete väärtuste monitooringut.
• Kortikosteroidid: suureneb risk gastrointestinaalsete haavandite või verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).
• Liitium (kirjeldatud mitme MSPVA-ga): MSPVA-d tõstavad vere liitiumitaset, mis võib jõuda toksiliste väärtusteni (vähenenud liitiumi ekskretsioon neerude kaudu). Seetõttu vajab see parameeter jälgimist deksketoprofeeniga ravi alustamisel, reguleerimisel ja lõpetamisel.
• Metotreksaat suurtes annustes (15 mg nädalas või rohkem): suurenenud metotreksaadi hematoloogiline toksilisus tema renaalse kliirensi vähenemise tõttu üldjuhul põletikuvastaste ainete toimel.
• Hüdantoiinid ja sulfoonamiidid: nende ainete toksilised toimed võivad tugevneda.

Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid

• Diureetikumid, AKE inhibiitorid, antibakteriaalsed aminoglükosiidid ja angiotensiin II retseptori antagonistid: deksketoprofeen võib vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnedel langenud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud patsiendid või eakad häiritud neerufunktsiooniga patsiendid), võib samaaegne tsüklooksügenaasi inhibeerivate ainete ja AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide või antibakteriaalsete aminoglükosiidide manustamine põhjustada edasist neerufunktsiooni halvenemist, mis on tavaliselt pöörduv. Deksketoprofeeni ja diureetikumi kombineeritud ordineerimise puhul on oluline tagada, et patsient oleks adekvaatselt hüdreeritud ning ravi alguses tuleb jälgida neerufunktsiooni (vt lõik 4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel).
• Metotreksaat väikestes annustes (alla 15 mg nädalas): suurenenud metotreksaadi hematoloogiline toksilisus tema renaalse kliirensi vähenemise tõttu üldjuhul põletikuvastaste ainete toimel. Iganädalane verepildi jälgimine kombinatsiooni kasutamise esimestel nädalatel. Tõhustatud jälgimine isegi kerge neerufunktsiooni häire olemasolul, samuti eakatel patsientidel.
• Pentoksüfülliin: suurenenud verejooksu risk. Tõhustatud kliiniline jälgimine ja sage veritsusaja kontroll.
• Zidovudiin: retikulotsüütide vahendusel toimuv erütrotsüütide rea toksilisuse suurenenud risk koos raske aneemiaga nädal aega pärast MSPVA alustamist. Kontrollida täisverepilti ja retikulotsüütide arvu üks või kaks nädalat pärast ravi alustamist MSPVA-ga.
• Sulfonüüluuread: MSPVA-d võivad suurendada sulfonüüluureate hüpoglükeemilist toimet nende kõrvaldamisega plasmavalkudega seondumiskohtadest.

Kombinatsioonid, millega tuleb arvestada

• Beetablokaatorid: ravi MSPVA-dega võib langetada nende antihüpertensiivset toimet inhibeerides prostaglandiini sünteesi.
• Tsüklosporiin ja takroliimus: MSPVA-d võivad suurendada nefrotoksilisust neeru prostaglandiinide poolt vahendatud toime kaudu. Kombinatsioonravi puhul tuleb mõõta neerufunktsiooni.
• Trombolüütikumid: suurenenud verejooksu risk.
• Trombivastased ained ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d): suurenenud gastrointestinaalse verejooksu risk (vt lõik 4.4).

• Probenetsiid: deksketoprofeeni plasmakontsentratsioonid võivad olla suurenenud; selle koostoime põhjuseks võib olla inhibeeriv mehhanism renaalse tubulaarse sekretsiooni kohas ja glükuronokonjugatsioon ning see nõuab deksketoprofeeni annuse reguleerimist.
• Südameglükosiidid: MSPVA-d võivad suurendada glükosiidide kontsentratsiooni plasmas.
• Mifepristoon: esineb teoreetiline risk, et prostaglandiini süntetaasi inhibiitorid võivad mõjutada mifepristooni efektiivsust. Piiratud andmed näitavad, et MSPVA manustamine samal päeval prostaglandiiniga ei mõjuta mifepristooni ega prostaglandiini toimet emakakaela küpsemisele ega emaka kontraktiilsusele ja ei vähenda meditsiinilise abordi tõhusust.
• Kinoloonantibiootikumid: katseloomade andmed viitavad sellele, et kinoloonide suured annused kombinatsioonis MSPVA-dega võivad suurendada krampide tekkimise riski.
• Tenofoviir: samaaegne kasutamine koos MSPVA-ga võib suurendada plasma uurealämmastiku ja kreatiniini sisaldust; tuleb jälgida neerutalitlust, et kontrollida võimalikku sünergilist toimet neerutalitlusele.
• Deferasiroks: samaaegne kasutamine koos MSPVA-dega võib suurendada seedetrakti toksilisuse riski. Deferasiroksi kooskasutamisel nende ravimitega on vajalik hoolikas kliiniline jälgimine.
• Pemetrekseed: samaaegne kasutamine koos MSPVA-dega võib vähendada pemetrekseedi eritumist, seetõttu tuleb MSPVA-de suuremate annuste manustamisel olla ettevaatlik. Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens 45…79 ml/min) tuleb pemetrekseedi ja MSPVA-de annuste samaaegset manustamist vältida kaks päeva enne ja kaks päeva pärast pemetrekseedi manustamist.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Dekenor on vastunäidustatud raseduse kolmandal trimestril ja imetamise ajal (vt lõik 4.3).

Rasedus Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib rasedust ja/või embrüo/loote arengut ebasoodsalt mõjutada. Epidemioloogilistest uuringutest saadud teave prostaglandiini sünteesi inhibiitori kasutamisest raseduse alguses viitab võimalikule suurenenud raseduse katkemisohule, kardiaalse väärarengu ja gastroskiisi tekkele. Kardiovaskulaarse väärarengu kujunemise absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt kuni ligikaudu 1,5%-ni. Risk suureneb tõenäoliselt sõltuvalt annuse suurusest ja ravi kestusest. Loomadel on prostaglandiini sünteesi inhibiitori manustamine põhjustanud suurenenud pre- ja postimplantatsiooni kaotust ning embrüo-loote letaalsust. Lisaks on loomkatsetes, kus on kasutatud prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid organogeneesi perioodis, näidatud erinevate väärarengute (sh kardiovaskulaarsed) suurenenud esinemissagedust. Siiski ei ole loomkatsed näidanud deksketoprofeentrometamooli reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3). Alates 20. rasedusnädalast võib deksketoprofeeni kasutamine põhjustada loote neerufunktsiooni häiretest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel tavaliselt pöörduv. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast ravimi kasutamist raseduse teisel trimestril, mis oli enamasti pöörduv ravi lõpetamisel. Seetõttu ei tohi raseduse esimesel ja teisel trimestril deksketoprofeentrometamooli kasutada, kui see ei ole selgelt vajalik. Kui deksketoprofeentrometamooli kasutab naine, kes proovib rasestuda või raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab kasutatav annus olema minimaalne ja kasutamise kestus nii lühike kui võimalik. Pärast mitmepäevast kokkupuudet deksketoprofeeniga alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni suhtes. Oligohüdramnioni ilmnemisel tuleb deksketoprofeeni kasutamine lõpetada. Raseduse kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada lootel:

• kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha enneaegne ahenemine/sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon);
• neerukahjustust, mis võib areneda neerupuudulikkuseks koos oligohüdramnioniga (vt eespool);

raseduse lõpus emal ja vastsündinul:

• võimalikku veritsusaja pikenemist, agregatsioonivastast toimet, mis võib tekkida juba väga väikeste annuste juures;

• emaka kontraktsioonide inhibeerimist, mille tulemusena sünnitegevus hilineb või kestus pikeneb.

Imetamine Ei ole teada, kas deksketoprofeen eritub inimese rinnapiima. Dekenor on imetamise ajal vastunäidustatud (vt lõik 4.3).

Fertiilsus Nagu teiste MSPVA-de puhul, võib ka deksketoprofeentrometamooli kasutamine põhjustada naistel fertiilsushäireid ja seda ei soovitata rasestuda soovivatel naistel kasutada. Naistel, kellel on raskusi rasestumisega või keda uuritakse viljatuse tõttu, tuleb mõelda deksketoprofeentrometamooli kasutamise lõpetamisele.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Dekenor süste-/infusioonilahus võib põhjustada kõrvaltoimeid, nagu pearinglus, nägemishäired või uimasus. Sellisel juhul võib häiruda võime adekvaatselt reageerida, osaleda aktiivses liiklussituatsioonis ja käsitseda masinaid.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed, mis võivad tekkida ravi ajal deksketoprofeentrometamooliga on klassifitseeritud allolevatesse rühmadesse esinemissageduste järgi.

• Väga sage (≥ 1/10).
• Sage (≥ 1/100 kuni < 1/10).
• Aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100).
• Harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000).
• Väga harv (< 1/10 000).
• Teadmata (esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Allpool olevas tabelis on organsüsteemi klasside ja esinemissageduse alusel klassifitseeritud kõrvaltoimed, mis olid kliinilistes uuringutes vähemalt võimalikus põhjuslikus seoses deksketoprofeentrometamooliga ja samuti turuletulekujärgselt teatatud kõrvaltoimed.

Organsüsteemi Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata klass Vere ja Aneemia Neutropeenia, lümfisüsteemi trombotsütopeenia häired Immuunsüsteemi Kõriturse Anafülaktiline häired reaktsioon, sh Ainevahetus- ja Hüperglükeemia, toitumishäired hüpoglükeemia, Psühhiaatrilised Unetus häired Närvisüsteemi Peavalu, Paresteesia, sünkoop häired pearinglus, Silma Nägemise kahjustused ähmastumine Kõrva ja Tinnitus labürindi kahjustused

Südame häired Ekstrasüstolid, Kounise Vaskulaarsed Hüpotensioon, Hüpertensioon, häired nahaõhetus pindmine tromboflebiit Respiratoorsed, Bradüpnoe Bronhospasm, rindkere ja düspnoe mediastiinumi häired Seedetrakti Iiveldus, Kõhuvalu, Peptiline haavand, Pankreatiit häired oksendamine düspepsia, peptilise haavandi Maksa ja Hepatotsellulaarne sapiteede häired kahjustus

Naha ja Dermatiit, Urtikaaria, akne Stevensi-Johnsoni Paikne nahaaluskoe sügelus, sündroom, ravimlööve kahjustused lööve, toksiline

Lihaste, luustiku Lihasjäikus, ja sidekoe liigesjäikus, kahjustused lihaskrambid, seljavalu

Neerude ja Äge Nefriit või kuseteede häired neerupuudulikkus, nefrootiline Reproduktiivse Menstruaalhäired, süsteemi ja eesnäärmehäired rinnanäärme häired Üldised häired ja Süstekoha Püreksia, Külmavärinad, manustamiskoha valu, kurnatus, perifeersed tursed reaktsioonid süstekoha valu, Uuringud Muutused

Kõige sagedamini täheldatavad kõrvaltoimed on gastrointestinaalsed kõrvaltoimed. Tekkida võivad peptiline haavand, perforatsioon või gastrointestinaalne verejooks, mis on vahel fataalne, eriti eakatel (vt lõik 4.4). Kasutamise järgselt on teatatud järgmistest kõrvaltoimetest: iiveldus, oksendamine,

diarröa, kõhupuhitus, kõhukinnisus, düspepsia, kõhuvalu, meleena, hematemees, haavandiline stomatiit, koliidi ja Crohni tõve ägenemine (vt lõik 4.4).

Gastriidi esinemist on täheldatud harvem.

MSPVA-de kasutamisega seoses on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.

Nagu ka teiste MSPVA-de puhul, võivad esineda järgmised kõrvaltoimed: aseptiline meningiit, mis võib esineda peamiselt süsteemse erütematoosse luupusega või segatüüpi sidekoehaigusega patsientidel, ja hematoloogilised reaktsioonid (purpura, aplastiline ja hemolüütiline aneemia, harva agranulotsütoos ja medullaarne hüpoplaasia).

Väga harva on täheldatud bulloosset reaktsiooni, sh Stevensi-Johnsoni sündroomi ja toksilist epidermaalset nekrolüüsi.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et mõned MSPVA-d (eriti suurtes annustes ja pikaajaliselt kasutatuna) võivad olla seotud arteriaalsete trombootiliste juhtude (nt müokardiinfarkt või insult) vähese kõrgenenud riskiga (vt lõik 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Üleannustamise sümptomaatika ei ole teada. Sarnased ravimid on põhjustanud gastrointestinaalseid (oksendamine, anoreksia, kõhuvalu) ja neuroloogilisi (somnolentsus, vertigo, desorientatsioon, peavalu) häireid.

Ravi Kogemata või liigsel manustamisel alustada kohe sümptomaatilist ravi vastavalt patsiendi kliinilisele seisundile. Deksketoprofeentrometamooli saab eemaldada dialüüsiga.

5. FARMAKOLOOGLISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: põletiku- ja reumavastased ained, propioonhappe derivaadid, ATC-kood: M01AE17.

Deksketoprofeentrometamool on S-(+)-2-(3-bensoüülfenüül) propioonhappe trometamiinsool, valuvastane, põletikuvastane ja antipüreetiline ravim, mis kuulub mittesteroidsete põletikuvastaste ainete rühma.

Toimemehhanism Mittesteroidsete põletikuvastaste ainete toimemehhanism on seotud prostaglandiini sünteesi vähenemisega tsüklooksügenaasi tee inhibeerimise tõttu.

Spetsiifiliselt inhibeeritakse arahhidoonhappe transformeerumist tsüklilisteks endoperoksiidideks PGG2 ja PGH2, mis produtseerivad prostaglandiine PGE1, PGE2, PGF2α ja PGD2 ning samuti prostatsükliini PGI2 ja tromboksaane (TxA2 ja TxB2). Lisaks võib prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine mõjutada teisi põletiku mediaatoreid, nagu kiniinid, põhjustades kaudset toimet, mis lisandub otsesele toimele.

Farmakodünaamilised toimed On näidatud, et deksketoprofeen on katseloomadel ja inimestel COX-1 ja COX-2 inhibiitor.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus Mitmel valumudelil läbi viidud kliinilised uuringud näitasid deksketoprofeentrometamooli efektiivset analgeetilist aktiivsust.

Intramuskulaarse ja intravenoosse deksketoprofeentrometamooli analgeetilist efektiivsust mõõduka kuni tugeva valu ravis uuriti mitmes kirurgilises valumudelis (ortopeediline ja günekoloogiline/abdominaalne kirurgia) ning ka muskuloskeletaalse valu (selja alaosa ägeda valu mudel) ja neerukoolikute korral.

Läbiviidud uuringutes oli analgeetilise toime algus kiire ja maksimaalne analgeetiline toime esines esimese 45 minuti jooksul. Pärast 50 mg deksketoprofeeni manustamist on analgeetilise toime kestus tavaliselt 8 tundi.

Postoperatiivse valu ravi kliinilised uuringud on näidanud, et deksketoprofeentrometamooli süste- /infusioonilahus, kasutades kombinatsioonis opioididega, vähendas oluliselt opioidide tarbimist. Postoperatiivse valu uuringutes, kus patsiendid said morfiini patsiendi poolt juhitava analgeesiaseadme abil, vajasid deksketoprofeeniga ravitud patsiendid oluliselt vähem morfiini (30...45 % vähem), kui patsiendid platseeborühmas.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Pärast deksketoprofeentrometamooli intramuskulaarset manustamist inimestele saavutatakse maksimaalsed kontsentratsioonid 20 minuti pärast (ulatus 10 kuni 45 minutit). 25 mg ja 50 mg ühekordse annuse puhul on näidatud, et kõveraalune pindala on annusega proportsionaalne nii pärast intramuskulaarset kui ka intravenoosset manustamist.

Jaotumine Nagu teistel tugevalt (99%) plasmavalkudega seostuvatel ravimitel, on tema jaotusruumala keskmine väärtus alla 0,25 l/kg. Jaotumise poolväärtusaeg oli ligikaudu 0,35 tundi ja eliminatsiooni poolväärtusaeg ulatus 1 tunnist 2,7 tunnini. Mitme annusega farmakokineetika uuringutes leiti, et pärast viimast intramuskulaarset või intravenoosset manustamist ja pärast ühekordse annuse saamist C ja AUC väärtused ei erinenud, mis viitab sellele, et ravimi akumuleerumist ei toimu. Biotransformatsioon ja eritumine Deksketoprofeeni peamine eliminatsioonitee on glükuroniidne konjugatsioon, millele järgneb renaalne ekskretsioon. Pärast deksketoprofeentrometamooli manustamist on uriinist leitav ainult S-(+) enantiomeer, mis näitab, et inimestel konversiooni R-(-) enantiomeeriks ei toimu.

Eakad Tervetel eakatel (65-aastased ja vanemad) oli ekspositsioon oluliselt suurem kui noortel vabatahtlikel pärast ühekordseid ja korduvaid suukaudseid annuseid (kuni 55%), samas kui puudus statistiliselt oluline erinevus maksimaalsetes kontsentratsioonides ja maksimaalse kontsentratsiooni saavutamise ajas. Keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg oli pikenenud pärast ühekordseid ja korduvaid annuseid (kuni 48%) ja näiv kogukliirens oli vähenenud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse ja immunofarmakoloogia mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele. Hiirtel ja ahvidel läbi viidud kroonilise toksilisuse uuringud

andsid kõrvaltoimeid mittepõhjustanud annuse taseme (No Observed Adverse Effect Level, NOAEL) kaks korda suuremas annuses, kui inimestele soovitatav maksimaalne annus. Peamised kõrvaltoimed ahvidel suurte annuste kasutamisel olid veri väljaheites, kehakaalu juurdekasvu vähenemine ja kõige suuremate annuste korral erosiivsed gastrointestinaalsed kahjustused. Need toimed ilmnesid, kui ravimi ekspositsioon oli 14…18 korda suurem, kui inimestele soovitatav maksimaalne annus. Loomkatsed kartsinogeense potentsiaali kohta puuduvad.

Nagu on teada kogu MSPVA farmakoloogilise klassi puhul, võib deksketoprofeentrometamool põhjustada muutusi embrüo-loote elulemuses loommudelites, nii kaudselt gastrointestinaalse toksilisuse kaudu rasedatele kui ka otseselt loote arengule.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Naatriumkloriid Etanool (96%) Naatriumhüdroksiid (pH reguleerimiseks) Süstevesi

6.2 Sobimatus

Dekenor süste-/infusioonilahust ei tohi segada väikeses ruumalas (nt süstlas) dopamiini, prometasiini, pentasotsiini, petidiini või hüdroksüsiini lahustega, kuna see põhjustab lahuse pretsipitatsiooni.

Vastavalt lõigule 6.6 valmistatud lahjendatud infusioonilahuseid ei tohi segada prometasiini või pentasotsiiniga.

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

Pärast lahjendamist vastavalt lõigus 6.6 toodud juhistele, on korrektselt loomuliku päevavalguse eest kaitstud lahjendatud lahuse kasutusaegne keemilis-füüsikaline stabiilsus tõestatud 24 tunni jooksul temperatuuril 25 °C. Kui preparaadi lahjendamise meetodid ei välista mikrobioloogilise saastatuse ohtu, tuleb ravim kohe ära kasutada. Kui ravimit ei kasutata kohe, vastutab selle säilitamisaja ja –tingimuste eest kasutaja.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida originaalpakendis, valguse eest kaitstult. See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel temperatuuri eritingimusi.

Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi lahjendamist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Ampull (valge punkti ja sinise rõngaga I tüüpi merevaigukollane klaas): 1, 5 või 10 ampulli karbis, igas ampullis 2 ml süste-/infusioonilahust.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Dekenor süste-/infusioonilahus on sobiv segamiseks väikeses ruumalas (nt süstlas) hepariini, lidokaiini, morfiini ja teofülliini lahustega.

Intravenoosse infusioonina manustamiseks tuleb ühe Dekenori ampulli (2 ml) sisu lahjendada 30 kuni 100 ml tavalise füsioloogilise lahuse, glükoosi lahuse või Ringeri laktaadilahusega. Lahus tuleb lahjendada aseptiliselt ja kaitsta seda loomuliku päevavalguse eest (vt ka lõik 6.3). Lahjendatud lahus on selge.

Dekenor süste-/infusioonilahus, mis on lahjendatud 100 ml tavalise füsioloogilis või glükoosilahusega, on kokkusobiv järgmiste ravimitega: dopamiin, hepariin, hüdroksüsiin, lidokaiin, morfiin, petidiin ja teofülliin.

Toimeaine sorptsiooni pole leitud, kui Dekenor süste-/infusioonilahuse lahjendatud lahuseid on hoitud plastkottides või manustamisseadmetes, mis on valmistatud etüülvinüülatsetaadist (EVA), tselluloospropionaadist (CP), väikese tihedusega polüetüleenist (LDPE) ja polüvinüülkloriidist (PVC).

Dekenor süste-/infusioonilahus on ette nähtud ainult ühekordseks kasutamiseks ja kasutamata lahus tuleb minema visata. Enne kasutamist tuleb lahust visuaalselt kontrollida ja veenduda, et see on selge ning värvitu: osakeste ilmnemisel lahuses ei tohi seda kasutada.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

8. MÜÜGILOA NUMBER

959118

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 13.02.2018 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 20.03.2024

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

September 2025