Artikli sisukord
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Diclomelan retard 100 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Üks Diclomelan retard 100 mg toimeainet prolongeeritult vabastav tablett sisaldab 100 mg diklofenaknaatriumi.
INN. Diclofenacum
Teadaolevat toimet omavad abiained Üks tablett sisaldab 106 mg sahharoosi.
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1
3. RAVIMVORM
Toimeainet prolongeeritult vabastav tablett: 100 mg punakaspruunid ümmargused ja kaksikkumerad toimeainet prolongeeritult vabastavad õhukese polümeerikattega tabletid.
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Valu. Reumaatilised haigused.
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Kõrvaltoimete teket saab vähendada kasutades diklofenaki väikseimat efektiivset annust lühima aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrolliks (vt lõik 4.4). Annust tuleb individuaalselt kohandada vastavalt haiguse raskuse kliinilistele nähtudele. Ööpäevane ravimiannus jagatakse tavaliselt 2...3 manustamiskorrale (v.a. toimeainet prolongeeritult vabastav tablett).
Annustamine
Täiskasvanud Tavaline annus on 100...150 mg ööpäevas. Kergematel juhtudel ja pikemaajalise ravi korral piisab tavaliselt annusest 50...100 mg ööpäevas. Ööpäevane koguannus ei tohi ületada 150 mg. Düsmenorröa raviks ei ole toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid soovitatavad.
Neerukahjustusega patsiendid Spetsiifilist annustamist ei ole uuritud. Raske neerukahjustuse korral on diklofenak vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Maksakahjustusega patsiendid Spetsiifilist annustamist ei ole uuritud. Raske maksakahjustuse korral on diklofenak vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 4.4).
Eakad Manustamisel eakatele tuleb olla ettevaatlik võimalike kaasuvate haiguste ja madala kehakaalu tõttu. Alakaalulistele ja eakatele patsientidele on soovitatav manustada väikseim efektiivne annus (vt lõik 4.4).
Lapsed ja noorukid Diclomelan’i ohutus lastel ja noorukitel vanuses kuni 18 aastat ei ole kindlaks tehtud. Vt ka lõik 4.3.
Manustamisviis Tablette tuleb võtta suu kaudu enne sööki koos vedelikuga. Toimeainet prolongeeritult vabastavaid tablette ei tohi poolitada ega närida.
4.3 Vastunäidustused
− Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes. − Sarnaselt teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (MSPVA) on diklofenak vastunäidustatud atsetüülsalitsüülhappest või teistest mittesteroidsetest põletikuvastastest ainetest esile kutsutud või sagenenud astmahoogude või urtikaaria või ägeda riniidi korral. − Äge mao- või kaksteistsõrmiksoolehaavand või seedetrakti verejooks või perforatsioon. − Korduv seedetrakti haavand/verejooks (anamneesis kaks või enam tõendatud haavandumise või verejooksu juhtu). − Anamneesis varasema MSPVA-de kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon. − Hematoloogilised haigused (nt hemopoeesi häired, luuüdi kahjustused, porfüüria, hemorraagiline diatees). − Südame väljakujunenud paispuudulikkus (NYHA II…IV). − Südame isheemiatõbi. − Perifeersete arterite oklusiivne haigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus. − Ajuverejooks. − Äge raske verejooks. − Raske maksa- või neerupuudulikkus (vt lõik 4.4). − Raseduse viimane trimester (vt lõik 4.6). − Lapsed ja noorukid vanuses kuni 18 aastat.
4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Kõrvaltoimete teket saab vähendada, kasutades diklofenaki väikseimat efektiivset annust lühima aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrollimiseks (vt lõik 4.2 ja järgnevaid hoiatusi seedetrakti ja kardiovaskulaarsete riskide kohta).
Diklofenaki kasutamisel raseduse esimesel ja teisel trimestril tuleb olla eriti ettevaatlik, ravimi kasutamine imetamise ajal ei ole soovitatav (vt lõik 4.6).
Diklofenaki samaaegset kasutamist koos teiste MSPVA-dega, k.a selektiivsed tsüklooksügenaas-2 inhibiitorid, peab vältima täiendavate kõrvaltoimete riski tõttu ning puuduvad mis tahes tõendid sünergistliku toime kohta.
Toimed seedetraktile Potentsiaalselt letaalset seedetrakti verejooksu, haavandumist või perforatsiooni on teatatud kõikide MSPVA-de kasutamisega ravi mis tahes ajahetkel kas hoiatavate sümptomitega või ilma ning tõsiste seedetrakti sümptomite anamneesiga või ilma. Need kõrvaltoimed on tavaliselt raskemad eakamatel patsientidel. Ravi tuleb kohe katkestada, kui ravi ajal diklofenakiga ajal tekib seedetrakti verejooks või haavand. Sarnaselt kõigile MSPVA-dele (k.a diklofenak) on vajalik hoolikas meditsiiniline jälgimine ja eriline ettevaatlikkus, kui diklofenakki manustatakse seedetrakti häiretele viitavate sümptomitega
patsientidele või kelle anamneesis on viiteid mao- või soolehaavanditele, veritsusele või perforatsioonile (vt lõik 4.8). Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni risk on kõrgem MSPVA-de annuse suurendamisel, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on komplitseerunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3) ning eakatel. Nendel patsientidel tuleb ravi alustada väikseima efektiivse annusega. Eelkirjeldatud patsientidel, samuti neil, kes kasutavad väikses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi seedetrakti kahjustuste riski suurendavaid ravimeid, tuleb kaaluda kombinatsioonravi kaitsvate ravimitega (nt misoprostool või prootonpumba inhibiitorid; vt allpool ja lõik 4.5). Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama mistahes ebatavalisest seedetrakti sümptomist (eriti seedetrakti verejooksust), iseäranis ravi algul. Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja verejooksu riski suurendavaid ravimeid, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nt varfariin), selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitoreid, nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5). MSPVA-sid tuleb ettevaatusega kasutada seedetrakti haiguse anamneesiga (haavandiline koliit, Crohni tõbi) patsientidel, sest MSPVA-d võivad põhjustada nende haiguste ägenemist (vt lõik 4.8). MSPVA-d, sealhulgas diklofenak, võivad olla seotud gastrointestinaalse anastomoosi lekke riski suurenemisega. Diklofenaki kasutamisel pärast gastrointestinaalseid operatsioone on soovitatav põhjalik meditsiiniline järelevalve ja ettevaatus.
Eakad (> 65-aastased) Eakatel on MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete (eriti seedetrakti verejooks ja perforatsioon, mis võivad lõppeda surmaga) esinemissagedus kõrgem. Eakate puhul on vajalik eriline meditsiiniline tähelepanu. Nõrgestatud eakatel ja alakaalulistel patsientidel on soovitatav kasutada väikseimat efektiivset annust (vt lõik 4.2).
Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed Hoolikas jälgimine ja nõustamine on vajalikud patsientide puhul, kellel on anamneesis MSPVA-de kasutamisega seotud hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südame paispuudulikkus vedelikupeetuse ja tursetega. Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad, et diklofenaki kasutamine, eriti suurtes annustes (150 mg ööpäevas) ja pikemaajaliselt, võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt ja insult) riski vähese suurenemisega (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Oluliste kardiovaskulaarsete riskifaktoritega patsientidel (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, diabeet, suitsetamine) tuleb diklofenaki kasutamist hoolikalt kaaluda. Diklofenaki manustamise kardiovaskulaarsed riskid võivad suureneda annuse suurenemisega ja ravi kestuse pikenemisega, seetõttu tuleks kasutada lühimat võimalikku ravikuuri ja väikseimat efektiivset ööpäevast annust. Patsientidel tuleb perioodiliselt hinnata sümptomite leevendumist ja ravivastust. Nahareaktsioonid Diklofenaki manustamisel on väga harva teatatud tõsistest nahareaktsioonidest, millest mõned on lõppenud surmaga, k.a eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom ja toksiline epidermaalne nekrolüüs ning generaliseerunud bulloosne fikseeritud ravimlööve (vt lõik 4.8). Suurim risk selliste nahareaktsioonide tekkeks näib olevat ravi algusjärgus: enamikul juhtudest tekib reaktsioon ravi esimesel kuul. Diklofenaki manustamine tuleb katkestada kohe, kui ilmneb nahalööve, limaskesta kahjustused või mõni muu ülitundlikkuse sümptom.
Toimed maksale Maksatalitluse kahjustusega patsientidel on vajalik hoolikas meditsiiniline järelevalve, sest nende seisund võib halveneda. Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenaki manustamine põhjustada ühe või mitme maksatalitluse laboratoorse näitaja suurenemist. Pikemaajalisel ravil diklofenakiga on ettevaatusabinõuna soovitatav maksatalitluse laboratoorseid näitajaid regulaarselt kontrollida. Ravi diklofenakiga tuleb lõpetada, kui maksatalitluse laboratoorsete näitajate kõrvalekalded püsivad või süvenevad, kui arenevad maksahaigusele viitavad kliinilised nähud või sümptomid või tekivad muud ilmingud (nt eosinofiilia, lööve). Hepatiit võib tekkida ilma eelnevate sümptomiteta.
Hepaatilise porfüüriaga patsientide ravil diklofenakiga peab olema ettevaatlik, sest see ravim võib vallandada podagrahoo.
Toimed vereringele ja neerudele, elektrolüütide ja vedeliku tasakaal MSPVA-dega ravitavatel patsientidel on teatatud vedelikupeetusest ja tursetest, seetõttu on eriline ettevaatlikkus vajalik eakatel, südame- või neerutalitluse kahjustusega, varasema hüpertensiooniga, diureetikumide või teiste neerutalitlust oluliselt mõjutavate ravimitega samaaegset ravi saavatel patsientidel (vt ka „Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed“). Patsientidel, kellel mis tahes põhjusel on ekstratsellulaarse maht märkimisväärselt vähenenud (nt enne või pärast suuri kirurgilisi protseduure), on vajalik eriline ettevaatlikkus veritsuse või elektrolüütide/mahu tasakaaluhäirete tüsistuste riski tõttu. Diklofenaki kasutamisel sellistel juhtudel on ettevaatusabinõuna soovitatav neerutalitluse jälgimine. Ebasoovitavate neerutoimete risk suureneb, kui diklofenakiga koos manustatakse angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoreid (vt lõik 4.5).
Hematoloogilised toimed Pikemaajalise ravi korral diklofenakiga, nagu ka teiste MSPVA-ga, soovitatakse jälgida verepilti. Eriline ettevaatlikkus (jälgimine) on vajalik hüübimishäiretega ja trombotsütopeeniaga patsientidel (vt ka lõik 4.3). Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenak suurte annuste manustamisel inhibeerida trombotsüütide agregatsiooni.
Eelnev astma, ülitundlikkus, immuunsüsteem Eelneva astma, sesoonse allergilise nohu, nina limaskesta turse (nt ninapolüübid), kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse või hingamisteede krooniliste infektsioonidega (eriti allergilisele nohule sarnanevate sümptomitega) patsientidel tekib sagedamini MSPVA-de manustamisel reaktsioone nagu astma ägenemine (nn analgeetikumide talumatus/analgeetikum-astma), Quincke’i ödeem või urtikaaria. Seepärast on nende patsientide puhul vajalikud erilised ettevaatusabinõud (valmisolek hädaolukorraks). Sama kehtib ka patsientidele, kes on allergilised teistele toimeainetele, nt on neil varem tekkinud nahareaktsioonid, sügelus või urtikaaria. Sarnaselt teistele MSPVA-dele võivad allergilised reaktsioonid, k.a anafülaktiline/anafülaktoidne reaktsioon, tekkida ka patsientidel, kes ei ole selle ravimiga varem kokku puutunud. Ülitundlikkusreaktsioonid võivad progresseeruda ka Kounise sündroomiks, mis on raske allergiline reaktsioon ja võib viia müokardiinfarkti tekkeni. Selle reaktsiooni sümptom võib muu hulgas olla rindkerevalu, mis tekib seoses allergilise reaktsiooniga diklofenakile. Patsiente peab teavitama, et nad lõpetaks võimaliku põhjustava ravimi kasutamise ja otsiksid kohe meditsiinilist abi, kui tekivad ülitundlikkusreaktsioonid nagu näo turse, hingamisteede turse (nt kurgu turse), hingamisraskused, astma, südame löögisageduse kiirenemine , nahareaktsioonid (erüteem, eksanteem, urtikaaria, sügelus) ja/või hüpotensioon. Eriline ettevaatlikkus on vajalik patsientide korral, kellel on süsteemne erütematoosluupus ja segatüüpi sidekoehaigus. Nende haigustega patsientidel on teatatud aseptilise meningiidi sümptomitest koos jäiga kaela, peavalu, iiveldamise, oksendamise, palaviku ja teadvuse halvenemisega MSPVA-ga ravi ajal (vt lõik 4.8).
Üldised Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenaki kasutamine peita infektsiooni (nt valu) tunnuseid ja sümptomeid. Patsiente peab nõustama, et nad pöörduksid kohe arsti poole, kui valu ja teised põletikunähud püsivad või süvenevad, nt üldseisundi halvenemine või palavik ravi ajal.
Valuvaigistitest põhjustatud peavalu Valuvaigistite kasutamisel pikema perioodi vältel ja suurtes annustes või ettenähtuga mittevastavuses võib tekkida peavalu, mida ei tohi ravida ravimi annuse suurendamisega. Vajadusel tuleb patsiente selle võimalikkusest teavitada.
Nefropaatia Valuvaigistite krooniline kasutamine, eriti kui kasutatakse mitmeid erinevate toimeainetega valuvaigisteid koos, võib tekitada püsiva neerukahjustuse, millega kaasneb neerupuudulikkuse risk. Vajadusel tuleb patsiente selle võimalikkusest teavitada.
Laboratoorsed uuringud Sõltuvalt ravi kestusest diklofenakiga võivad olla näidustatud järgmised uuringud: seerumi ionogramm, happe-aluse tasakaal, vedelikutasakaal, maksatalitlusega seotud ensüümide aktiivsus vereseerumis, neerutalitluse laboratoorsed näitajad, verepilt, koagulatsioon ja peitvere test. Kui samaaegselt manustatakse suukaudseid diabeediravimeid, tuleb jälgida vere glükoosisisaldust. Kui samaaegselt manustatakse kaaliumi säästvaid diureetikume, tuleb jälgida kaaliumisisaldust seerumis. Kui kaasuvalt manustatakse antikoagulante, tuleb jälgida koagulatsiooninäitajaid.
Teavet naiste viljakuse kohta vt lõik 4.6.
Diclomelan 50 mg gastroresistentsed tabletid sisaldavad laktoosi ja päikeseloojangukollast Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi imendumishäiretega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada. Värvaine päikeseloojangukollane võib tekitada allergilisi reaktsioone.
Diclomelan retard 100 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid sisaldavad sahharoosi Harvaesineva päriliku fruktoositalumatuse, glükoos-galaktoosi malabsorptsiooni või sahharaas- isomaltaasi puudulikkusega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Diklofenakiga koosmanustatav aine: Võib tekkida järgnev reaktsioon: Atsetüülsalitsüülhape Vastastikune vähendav mõju kontsentratsioonidele
Alkohol Seedetrakti veritsuse risk võib suureneda Antikoagulandid ja trombotsüütide Soovitatav on ettevaatus, sest koosmanustamine agregatsiooni inhibiitorid võib suurendada veritsuse riski. Kuigi kliinilised Suukaudsed diabeedi raviks kasutatavad ained Võimalik on vere glükoosisisalduse kõikumine Südameglükosiidid (nt digoksiin) Digoksiini sisaldus veres võib suureneda Tsüklosporiin Tsüklosporiini nefrotoksilisuse suurenenud risk
Kolestüramiin, kolestipool Diklofenaki imendumine võib hilineda või
Diklofenakiga koosmanustatav aine: Võib tekkida järgnev reaktsioon: Kortikosteroidid Seedetrakti haavandi või veritsuse suurenenud risk Tugevad CYP2C9 inhibiitorid (nt Diklofenaki metabolismi pärssimise tõttu võib sulfiinpürasoon ja vorikonasool) diklofenaki kontsentratsioon vereplasmas
Diureetikumid või hüpertensioonivastased Sarnaselt teistele MSPVA-dele võib ained (nt beetablokaatorid, AKE inhibiitorid) antihüpertensiivse toime väheneda (soovitatav on Kaaliumi säästvad diureetikumid Antihüpertensiivne toime võib väheneda ja Liitium Liitiumi sisaldus veres võib suureneda (soovitatav Metotreksaat Diklofenak võib pärssida metotreksaadi tubulaarset Teised MSPVA-d Kõrvaltoimete suurenenud risk, eriti seedetrakti Fenütoiin Fenütoiini kontsentratsioon vereplasmas võib Kinoloonid Teatatud on krambihoogudest (kombinatsioon ei ole
Selektiivsed serotoniini tagasihaarde Seedetrakti verejooksu suurenenud risk (vt lõik inhibiitorid (SSRI-d) 4.4).
Takroliimus Hüperkaleemia ja nefrotoksilisuse risk võib Trimetoprim Hüperkaleemia suurenenud risk (soovitatav on
4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine
Rasedus Prostaglandiini sünteesi pärssimine võib ebasoodsalt mõjutada rasedust ja/või embrüofetaalset arengut. Andmed epidemioloogilistest uuringutest näitavad, et prostaglandiini sünteesi inhibiitori kasutamisel raseduse algusjärgus on raseduse katkemise ja/või südame väärarengu ja gastroskiisi risk suurem. Arvatakse, et risk suureneb koos annuse suurenemisega ja ravi kestuse pikenemisega. Kardiovaskulaarse väärarengu absoluutne risk suurenes tasemelt vähem kui 1% tasemeni ligikaudu 1,5%.
Loomkatsetes näidati, et prostaglandiini sünteesi inhibiitori manustamine suurendab implanteerumise eelset ja järgset tiinuse katkemist ja embrüofetaalset surma. Lisaks teatati loomadel, kes said prostaglandiini sünteesi inhibiitorit, mitmesuguste väärarengute, k.a kardiovaskulaarsete, esinemissageduse suurenemist organogeneesi perioodil.
Alates 20. rasedusnädalast võib diklofenaki kasutamine põhjustada loote neerutalitluse häirest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida varsti pärast ravi alustamist ning on tavaliselt pöörduv pärast ravimi ärajätmist. Lisaks on teatatud arterioosjuha ahenemisest pärast diklofenaki kasutamist raseduse teisel trimestril; enamik juhtudest taandus pärast ravi katkestamist. Seetõttu tohib raseduse esimesel ja teisel trimestril diklofenakki kasutada ainult vältimatu näidustuse korral. Diklofenakiga ravitaval rasestumist plaanival naisel või raseduse esimese või teise trimestri ajal peab diklofenaki annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike. Alates 20. rasedusnädalast tuleb pärast raseda mõnepäevast kokkupuudet diklofenakiga kaaluda sünnieelset monitoorimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise korral tuleb diklofenaki manustamine lõpetada.
Raseduse kolmanda trimestri ajal võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada: − lootel − kardiopulmonaalset toksilisust (arterioosjuha ahenemine/enneaegne sulgumine ja pulmonaalne hüpertensioon), − neerutalitluse kahjustust (vt eespool), mis võib progresseeruda neerupuudulikkuseks oligo-hüdroamnioosiga; − emal ja vastsündinul raseduse lõpus − veritsusaja võimalikku pikenemist, agregatsioonivastast toimet, mis võib esineda ka väga väikeste annuste korral; − emaka kokkutõmmete inhibeerimist, mille tulemuseks on sünnitegevuse hilinemine või pikenemine.
Seetõttu on diklofenak raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud.
Imetamine Sarnaselt teiste MSPVA-dega imendub diklofenak väikestes kogustes rinnapiima. Kõrvaltoimete vältimiseks vastsündinul on diklofenaki manustamine imetamise ajal vastunäidustatud.
Fertiilsus Prostaglandiinid mõjutavad ovulatsiooni, platsenta implantatsiooni ja vaskularisatsiooni. Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib diklofenaki kasutamine mõjutada fertiilsust ja ei ole soovitatav naistele, kes planeerivad rasedust. Naised, kellel on raskusi rasestumisega või kellele tehakse viljakusuuringuid, peaksid kaaluma diklofenaki kasutamise lõpetamist.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Diklofenakil on vähene mõju autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Nägemishäirete, pööritustunde, unisuse või teiste kesknärvisüsteemi häiretega patsiendid ei tohi autot juhtida ega masinaid käsitseda.
4.8 Kõrvaltoimed
a. Ohutusandmete kokkuvõte Kõige sagedamini on diklofenaki kasutamisel täheldatud seedetrakti kõrvaltoimeid. Tekkida võivad peptilised haavandid, perforatsioon või seedetrakti veritsus, mis mõnikord võivad lõppeda surmaga, eriti eakatel patsientidel. Kirjeldatud on ka iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, kõhupuhitust, kõhukinnisust, düspepsiat, kõhuvalu, veriroed, veriokset, haavandilist stomatiiti ja Crohni tõve ning haavandilise koliidi ägenemist (vt lõik 4.4). Harvem võib tekkida gastriit. Samuti on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest seoses raviga MSPVA-dega.
Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad järjepidevalt arteriaalsete trombootiliste tüsistuste suurenenud riskile (nt müokardiinfarkt või insult) diklofenaki manustamisel, eriti suurte annuste (150 mg ööpäevas) ja pikemaajalise ravi korral (vt lõigud 4.3 ja 4.4 ).
Patsientidele tuleb soovitada vajadusel lõpetada diklofenaki manustamine ja pöörduda kohe arstile, kui tekib mõni järgmistest potentsiaalselt tõsistest kõrvaltoimetest: − mao kaebused, kõrvetised, kõhuvalu; − vere oksendamine, tume väljaheide, veri uriinis; − nahareaktsioonid, nt lööve või sügelus; − hingamisraskused, õhupuudus, näo või pea teiste osade turse; − naha või silmavalgete kollasus; − väljendunud väsimus koos söögiisu kaotusega;
− püsiv kurguvalu, suu kahjustused, kurnatus või palavik; − ninaverejooks, naha veritsus; − näo, labajalgade või jalgade turse; − uriinihulga vähenemine koos väljendunud väsimusega; − tugev peavalu või kaela jäikus; − valu rinnus; − teadvuse hägustumine.
b. Kõrvaltoimete loetelu tabelina
Kõrvaltoimed klassifitseeritakse vastavalt esinemissagedusele järgmistesse kategooriatesse: väga sage: ≥ 1/10, sage: ≥ 1/100 kuni < 1/10, aeg-ajalt: ≥ 1/1000 kuni < 1/100, harv: ≥ 1/10 000 kuni < 1/1000, väga harv: < 1/10 000, teadmata: ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel. Järgnev kõrvaltoimete loetelu hõlmab diklofenaki kõigi ravimvormide ja nii lühi- kui ka pikemaajalisel manustamisel teatatud kõrvaltoimeid.
MedDRA organsüsteemi klass Infektsioonid ja Väga harv Infektsiooniga seotud põletiku ägenemine. See võib olla infestatsioonid seotud MSPVA-de toimemehhanismiga. Vere ja lümfisüsteemi Väga harv Trombotsütopeenia häired Leukopeenia Immuunsüsteemi häired Harv Ülitundlikkusreaktsioonid, anafülaktilised/anafülaktoidsed Psühhiaatrilised häired Väga harv Desorientatsioon
MedDRA organsüsteemi klass Närvisüsteemi häired Sage Peavalu Silma kahjustused Väga harv Nägemishäired (ähmane või kahekordne nägemine) Kõrva ja labürindi Sage Vertiigo kahjustused Väga harv Tinnitus, kuulmiskahjustus Südame häired Väga harv Palpitatsioonid Vaskulaarsed häired Väga harv Hüpertensioon Respiratoorsed, rindkere Harv Astma (k.a düspnoe) ja mediastiinumi häired Väga harv Pneumoniit Seedetrakti häired Sage Iiveldus, oksendamine, diarröa
Maksa ja sapiteede häired Sage Maksatalitluse häired (transaminaaside tõus seerumis)
MedDRA organsüsteemi klass Naha ja nahaaluskoe Sage Lööve kahjustused Harv Urtikaaria Neerude ja kuseteede Väga harv Äge neerupuudulikkus häired Hematuuria Üldised häired ja Harv Ödeem manustamiskoha reaktsioonid Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.
4.9 Üleannustamine
Sümptomid Diklofenaki üleannustamisel ei ole tüüpilist kliinilist pilti. Üleannustamine võib põhjustada sümptomeid nagu oksendamine, seedetrakti veritsus, kõhulahtisus, peapööritus, kõrvakohin ja krambihood. Olulise mürgistuse korral on võimalik äge neerupuudulikkus ja maksakahjustus, samuti respiratoorne depressioon ja tsüanoos.
Ravi Spetsiifiline antidoot puudub. Üleannustamise ravi hõlmab sümptomaatilist ravi ja elutähtsate funktsioonide kontrollimist. Komplikatsioonide, nagu hüpotensioon, neerupuudulikkus, krambihood, seedetrakti ärritus ja respiratoorne depressioon, korral tuleb kasutada toetavat ja sümptomaatilist ravi. Spetsiifilised meetmed, nt diureesi forsseerimine, dialüüs või hemoperfusioon ei ole ilmselt MSPVA- de eemaldamiseks kasutatavad nende valkudega suure seondumise ja ulatusliku metabolismi tõttu. Pärast potentsiaalselt toksilise liigse annuse manustamist võib kaaluda nii aktiivsöe manustamist kui ka mao dekontaminatsiooni (oksendamine, maoloputus).
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained; ATC-kood: M01AB05.
Toimemehhanism Diklofenak on mittesteroidne põletikuvastane ravim, millel on reuma- ja põletikuvastane, valuvaigistav ja palavikku alandav toime pärssides peamiselt prostaglandiinide sünteesi. Suurtes annustes on täheldatud trombotsüütide agregatsiooni ajutist pärssimist. Diklofenak vähendab inimestel põletikuliste protsesside poolt põhjustatud valu, turset ja palavikku. Lisaks pärsib diklofenak ADP ja kollageeni indutseeritud trombotsüütide agregatsiooni.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine Diklofenak imendub aeglasemalt söögi ajal või pärast sööki manustamisel kui enne sööki sisse võtmisel, kuid imendunud diklofenaki kogus jääb samaks. Diklofenak imendub kiiresti ja täielikult seedetrakti (ka rektaal-) limaskestalt, suukaudselt manustatud toimeaine kogusest pool metaboliseerub esmasel maksapassaažil. Maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saavutatakse sõltuvalt ravimvormist keskmiselt 1 tund (suposiidid), 2 tundi (tabletid) või 5 tundi (toimeainet prolongeeritult vabastavad tabletid) pärast manustamist. Farmakokineetika ei muutu korduva manustamise korral. Soovitatava annustamise intervallide järgimisel kuhjumist ei teki.
Jaotumine Diklofenak seondub valkudega ligikaudu 99,7% ulatuses, peamiselt albumiinidega. Diklofenak siseneb sünoviaalvedelikku, kus saavutab maksimaalse kontsentratsiooni 2...4 tundi pärast maksimaalset kontsentratsiooni vereplasmas. Eliminatsiooni poolväärtusaeg sünoviaalvedelikus on 3...6 tundi. Kaks tundi pärast maksimaalse kontsentratsiooni saavutamist vereplasmas on toimeaine kontsentratsioon sünoviaalvedelikus sellest suurem ja püsib kõrgemana kuni 12 tundi.
Biotransformatsioon Diklofenaki biotransformatsioon toimub osaliselt intaktsete molekulide glükuroniseerimise teel, kuid peamiselt ühe- ja mitmekordse hüdroksüülimisega ja metoksüleerimisega, mille tulemuseks on mitmed fenoolsed metaboliidid; enamik neist muudetakse glükuroniidi konjugaatideks. Kaks fenoolset metaboliiti on bioloogiliselt aktiivsed, kuid diklofenakist oluliselt vähemal määral.
Eritumine Diklofenaki kogu süsteemne plasmakliirens on 263 ±56 ml/min (keskmine ± SD). Terminaalne poolväärtusaeg on 1…2 tundi. Neljal metaboliidil, millest kaks on aktiivsed, on poolväärtusaeg plasmas samuti lühike, vahemikus 1…3 tundi. Praktiliselt inaktiivsel metaboliidi, 3’-hüdroksü-4’-metoksü-diklofenaki poolväärtusaeg on oluliselt pikem. Ligikaudu 60% manustatud annusest eritub uriiniga intaktsete molekulide glükuroniidi konjugaatidena ja metaboliitidena, millest enamik muudetakse samuti glükuroniidi konjugaatideks. Vähem kui 1% eritub muutumatul kujul. Ülejäänud kogus eritub metaboliitidena sapiga.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud muid kahjulikke toimeid inimesele lisaks käesoleva ravimi omaduste kokkuvõtte teistes osades kirjeldatule. Diklofenaki krooniline toksilisus avaldus mittekliinilistes uuringutes peamiselt seedetrakti kahjustuste ja haavanditena. Kaheaastases toksilisuse uuringus täheldati diklofenakki saanud rottidel annusest sõltuvat südame trombootiliste oklusiivsete haigusjuhtude sagenemist.
Reproduktiivse toksilisuse loomkatsetes põhjustas diklofenak ovulatsiooni pärssimist küülikutel ja implantatsiooni ja varase embrüonaalse arengu häireid rottidel. Diklofenak pikendas gestatsiooniaega ja poegimise kestust. Diklofenaki embrüotoksilist potentsiaali uuriti kolmel loomaliigil (rottidel, hiirtel ja küülikutel). Loote surm ja kasvupeetus tekkisid emasloomale toksilises annusevahemikus. Olemasolevate andmete põhjal peetakse diklofenakki mitteteratogeenseks. Annused, mis ei olnud emasloomale toksilised, ei mõjutanud järglaste sünnijärgset arengut.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Sahharoos, tsetüülalkohol, veevaba kolloidne räni, magneesiumstearaat, povidoon, süsinikdioksiid (kuiv jää, dry ice), hüpromelloos, polüsorbaat 80, talk, punane raudoksiid E 172, titaandioksiid, makrogool 6000.
6.2 Sobimatus
Ei kohaldata.
6.3 Kõlblikkusaeg
5 aastat.
6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25 C. Hoida valguse eest kaitstult originaalpakendis.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
PVC/Al blister 30, 700 või 1000 tabletti pakendis.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks
Erinõuded puuduvad. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
G.L.Pharma GmbH Schlossplatz 1 A-8502 Lannach Austria
8. MÜÜGILOA NUMBRID
321300
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV
Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 03.02.2006 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 01.02.2011
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
oktoober 2025