Diclopram – infoleht ja ravimi omaduste kokkuvõte

Näidustus: Reumatoidartriidi, osteoartroosi ja anküloseeriva spondüliidi sümptomaatiline ravi patsientidel, kellel on mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA) kasutamisega seotud mao- ja/või kaksteistsõrmikuhaavandite tekkerisk.

toimeainet modifitseeritult vabastav kõvakapsel (75mg +20mg)

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Diclopram, 75 mg/20 mg toimeainet modifitseeritult vabastavad kõvakapslid

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
• Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile

kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.

• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib

olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Diclopram ja milleks seda kasutatakse

Diclopram sisaldab kahte toimeainet ühes kapslis. Need toimeained on diklofenaknaatrium (75 mg) ja omeprasool (20 mg).

Diklofenak kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse mittesteroidseteks põletikuvastasteks aineteks (MSPVA-d), ja mida kasutatakse valu ja põletiku vähendamiseks liigesekaebuste korral.

Omeprasool kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse prootonpumba inhibiitoriteks, mis vähendavad teie maos toodetava happe kogust. Omeprasool vähendab peptiliste haavandite (mao- või kaksteistsõrmiksoole haavandite) tekkimise riski, mida põhjustavad mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVA-d).

Diclopram on teile välja kirjutatud, sest teil esinevad liigese haiguste, nagu osteoartriit, reumatoidartriit või anküloseeriv spondüliit, poolt põhjustatud sümptomid. Lisaks võib teil esineda MSPVA-de võtmisel peptiliste haavandite tekkerisk.

2. Mida on vaja teada enne Dicloprami võtmist

Dicloprami ei tohi võtta

• kui arvate, et võite olla või olete allergiline diklofenaknaatriumi, aspiriini, ibuprofeeni või mis tahes muu mittesteroidse põletikuvastase aine (MSPVA) suhtes või Dicloprami mis tahes muu koostisosa suhtes (need on loetletud pakendi infolehe lõpus.) Ülitundlikkusreaktsioonide hulka kuuluvad näo ja suu turse (angioödeem), hingamisprobleemid, rindkerevalu, vesine nohu, nahalööve või mis tahes muud tüüpi allergiline reaktsioon;
• kui olete allergiline teisi prootonpumba inhibiitoreid sisaldavate ravimite suhtes (nt pantoprasool, lansoprasool, rabeprasool, esomeprasool);
• kui teil on raske maksa-, neeru- või südamepuudulikkus;
• kui teil on raseduse viimane kolmandik;
• kui võtate nelfinaviiri sisaldavat ravimit (kasutatakse HIV nakkuse raviks);
• kui teil on praegu või on kunagi varem esinenud mao- või kaksteistsõrmiksoole (peptiline) haavand või sooleperforatsioon;
• kui teil on praegu või on kunagi varem esinenud seedetrakti verejooks (see võib hõlmata vere

esinemist okses, verejooksu roojamisel, värsket verd roojas või musta, tõrvataolist väljaheidet);

• kui teil on väljakujunenud südamehaigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus, st kui teil on esinenud südamelihaseinfarkt, insult, miniinsult (TIA) või südant või aju varustavate veresoonte ummistused või operatsioon ummistuste eemaldamiseks või šunteerimiseks;
• kui teil on või on olnud vereringehäireid (perifeeersete arterite haigus).

Teavitage kindlasti oma arsti enne teile diklofenaki andmist:

• kui te suitsetate,
• kui teil on suhkurtõbi,
• kui teil on stenokardia, verehüübed, kõrge vererõhk, tõusnud kolesterooli- või triglütseriidide tase.

Kui te arvate, et midagi neist kehtib teie kohta või kui te ei ole kindel, ärge võtke kapsleid. Rääkige kõigepealt oma arstiga ja järgige tema nõuandeid.

Enne Dicloprami võtmist teatage oma arstile, kui teil on hiljuti olnud või on tulemas mao või seedetrakti operatsioon, sest Diclopram võib mõnikord halvendada operatsioonihaava paranemist soolestikus.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Rääkige oma arstiga enne Dicloprami võtmist, kui te võtate ka muid MSPVA-sid, sest Dicloprami ei tohi kasutada samal ajal muude MSPVA-dega.

Diclopram võib maskeerida teiste haiguste sümptomeid või neid raskendada. Seetõttu rääkige kohe oma arstiga, kui enne Dicloprami võtmist või selle võtmise ajal esineb teil midagi alltoodust:

• teil on astma, heinapalavik või muud allergiad, polüübid ninas, hingamisraskused (KOK ehk krooniline obstruktiivne kopsuhaigus), pikaajalised hingamisteede infektsioonid;
• teil on Crohni tõbi või haavandiline koliit;
• teil on SLE (süsteemne erütematoosluupus), sidekoepõletik;
• teil on südame-, neeru- või maksaprobleemid (teie arst võib soovida teha mõned testid kapslite võtmise ajal);
• teil on kõrge vererõhk;
• teil on vere hüübimisprobleemid;
• teie kehakaal langeb teadmata põhjusel või teil on raskusi neelamisega;
• teil tekib kõhuvalu või seedehäired;
• te oksendate toitu või verd;
• teie väljaheide on must (roojas on verd);
• teil tekib raske või püsiv kõhulahtisus, sest omeprasooli kasutamist on seostatud veidi suurema riskiga nakkusliku kõhulahtisuse tekkeks.

Öelge oma arstile, kui teil on plaanitud suurem operatsioon. Kuna Diclopram sisaldab mittesteroidset põletikuvastast ainet (MSPVA), võib see muuta infektsiooni sümptomid (nagu palavik, valu) vähem märgatavateks.

Ravimid nagu Diclopram võivad olla seotud südameinfarkti (müokardiinfarkt) või insuldi veidi suurenenud riskiga. Igasugune risk on suurem suurte annuste ja pikaajalise ravi korral. Ärge ületage soovitatavat annust ega ravi kestust.

Kui teil on probleeme südamega, teil on olnud insult või te arvate, et teil on oht nende seisundite tekkeks (näiteks kui teil on kõrge vererõhk, suhkurtõbi, kõrge kolesteroolitase või olete suitsetaja), peate arutama oma ravivõimalusi arsti või apteekriga.

Kui võtate Dicloprami pikka aega (üle 1 aasta), kontrollib teie arst teid arvatavasti regulaarselt. Igal kohtumisel oma arstiga teavitage teda kõikidest uutest ja ebaharilikest sümptomitest ning asjaoludest.

Prootonpumba inhibiitorit sisaldava ravimi nagu Diclopram võtmine, eriti ühest aastast pikema perioodi jooksul, võib veidi suurendada puusa-, randmeluu või lülisamba murru riski. Rääkige oma

arstile, kui teil on osteoporoos või kui te võtate kortikosteroide (mis võivad suurendada osteoporoosi tekkeriski).

Omeprasooli võtmisel võib tekkida neerupõletik. Nähud ja sümptomid võivad hõlmata uriini hulga vähenemist või vere esinemist uriinis ja/või ülitundlikkusreaktsioone, nagu palavik, lööve ja liigeste jäikus. Sellistest nähtudest peate teavitama raviarsti.

Teatage oma arstile enne Dicloprami võtmist, kui teil on kunagi pärast Dicloprami või teiste valuvaigistite kasutamist tekkinud tõsine nahalööve, naha ketendamine, villid ja/või suuhaavandid.

Enne Dicloprami võtmist pidage nõu oma arstiga kui teil on kunagi tekkinud nahareaktsioonid pärast ravi Diclopramiga sarnase ravimiga, mis vähendab maohappesust.

Kui teil tekib nahalööve, eelkõige päikese eest katmata piirkondades, teatage võimalikult kiiresti oma arstile, sest võib juhtuda, et peate ravi Diclopramiga katkestama. Kindlasti mainige ka kõiki teisi kõrvaltoimeid, nt liigesevalu.

Enne Dicloprami võtmist rääkige oma arstile, kui teil planeeritakse spetsiifilist vereanalüüsi (kromograniin A).

Muud ravimid ja Diclopram Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid, sealhulgas ilma retseptita ostetud ravimeid. Diclopram võib mõjutada mõnede teiste ravimite toimet ja mõned teised ravimid võivad mõjutada Dicloprami toimet.

Ärge võtke Dicloprami, kui te võtate ravimit, mis sisaldab nelfinaviiri (kasutatakse HIV infektsiooni raviks).

Rääkige oma arstile või apteekrile, kui te võtate mõnda järgmistest ravimitest:

• teised valuvaigistid või põletikuvastased ravimid (MSPVA-d), sealhulgas aspiriin või muud ravimid, mida kasutatakse trombotsüütide agregatsiooni ennetamiseks;
• vererõhku langetavad ravimid (hüpertensioonivastased ravimid);
• diabeediravimid;
• teatud antibiootikumid, nagu tsiprofloksatsiin;
• tsüklosporiin või takroliimus (immunosupressandid, mida kasutatakse organismi immuunreaktsioonide allasurumiseks);
• kortikosteroidid;
• mifepristoon (raseduse varaseks katkestamiseks);
• südameravimid, nagu digoksiin;
• ravimid, mida kasutatakse südameprobleemide või kõrge vererõhu raviks, näiteks beetablokaatorid või AKE inhibiitorid;
• diureetikumid („vee väljaajamiseks kasutatavad tabletid”), sealhulgas kaaliumi säästvat tüüpi;
• liitium (ravim, mida kasutatakse meeleolu kõikumiste ja teatud tüüpi depressiooni raviks);
• selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d) (ravimid teatud tüüpi depressiooni raviks);
• metotreksaat (ravim, mida kasutatakse artriidi ja mõnede vähitüüpide raviks);
• zidovudiin (kasutatakse HIV nakkuse raviks);
• kolestipool või kolestüramiin (kolesteroolisisalduse langetamiseks kasutatavad ravimid);
• sulfiinpürasoon (kasutatakse podagra raviks);
• diasepaam (kasutatakse ärevuse raviks, lihaste lõdvestamiseks või epilepsia korral);
• fenütoiin (kasutatakse langetõve korral). Kui te võtate fenütoiini, peab teie arst jälgima teid Dicloprami võtmise alustamisel ja lõpetamisel;
• vere vedeldamiseks kasutatavad ravimid, näiteks varfariin või teised K-vitamiini blokaatorid. Teie arst peab teid võib olla jälgima Dicloprami võtmise alustamisel ja lõpetamisel;
• rifampitsiin (kasutatakse tuberkuloosi raviks);
• atasanaviir (kasutatakse HIV infektsiooni raviks);
• naistepuna (Hypericum perforatum) (kasutatakse kerge depressiooni raviks);

• tsilostasool (kasutatakse alajäseme lihaste mööduva valu või väsimuse raviks);
• sakvinaviir (kasutatakse HIV nakkuse raviks);
• klopidogreel (kasutatakse verehüüvete (trombide) vältimiseks);
• erlotiniib (kasutatakse vähi raviks);
• ketokonasool, itrakonasool, posakonasool või vorikonasool (seeninfektsioonide raviks kasutatavad ravimid);
• klaritromütsiin (ravim, mida kasutatakse bakteriaalsete nakkuste raviks).

Lapsed Need kapslid ei sobi lastele.

Eakad patsiendid Kui te olete eakas, võib teie arst soovida teid hoolikalt jälgida ajal, mil te võtate Dicloprami.

Rasedus, imetamine ja viljakus Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arstiga. Nagu teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite puhul, võib Diclopram muuta rasestumise raskemaks. Teavitage oma arsti, kui plaanite rasedust või kui teil on probleeme rasestumisega.

Dicloprami ei tohi võtta raseduse viimase kolme kuu jooksul, sest see võib kahjustada loodet või põhjustada sünnitusprobleeme. Sündimata lapsel võivad tekkida neeru- ja südameprobleemid. See võib tekitada teil ja teie lapsel veritsust ja põhjustada ettenähtust hilisemat või pikemat sünnitustegevust. Esimese 6 raseduskuu jooksul ei tohi Dicloprami võtta, v.a juhul, kui see on teie arsti soovitusel tingimata vajalik. Kui vajate ravi selle aja jooksul või kui kavatsete rasestuda, tuleb kasutada väikseimat annust lühima võimaliku aja jooksul. Alates 20 rasedusnädalast võib Diclopram (kui seda võetakse kauem kui mõni päev) põhjustada sündimata lapsel neeruprobleeme, mis võivad põhjustada lootevedeliku vähesust (oligohüdramnion) või beebi südame veresoonte (artrioosjuha) ahenemist. Kui vajate ravi kauem kui mõni päev, võib arst soovitada täiendavat jälgimist.

Dicloprami tuleb imetamise ajal vältida, kuna väikesed ravimi kogused võivad erituda rinnapiima.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Need kapslid võivad mõnel inimesel põhjustada pearinglust või peapööritust, uimasust või unisust, väsimust või nägemisprobleeme. Kui see mõjutab teid, ÄRGE juhtige autot ega kasutage masinaid.

Ravim sisaldab propüleenglükooli ja naatriumi Ravim sisaldab 1,0 mg propüleenglükooli ühes kapslis. Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes kapslis, see tähendab põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

3. Kuidas Dicloprami võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Soovitatav annus on üks Dicloprami kapsel päevas. Kui teie sümptomid ei allu ravile üks kord päevas annustamisega, rääkige oma arstiga. Ärge kunagi võtke rohkem kui ühe Diclopram kapsli päevas, kuna see võib suurendada kõrvaltoimete riski.

Dicloprami kapsel tuleb alla neelata tervelt koos joogiveega (umbes pool klaasi). Ärge närige ega avage kapsleid. Kõige parem on kapsleid võtta koos söögiga või pärast sööki. Kapslite võtmist võib teil aidata meeles pidada see, kui võtate neid iga päev samal ajal, näiteks koos hommiku- või õhtusöögiga.

Rääkige oma arstile, kui teil on mingeid muresid seoses raviga.

Kui te võtate Dicloprami rohkem kui ette nähtud Kui te võtate rohkem kapsleid, kui ette nähtud, või kui laps võtab kogemata neid kapsleid, pöörduge kohe oma arsti poole või lähimasse erakorralise meditsiini osakonda ning võtke kaasa selle ravimi pakend.

Kui te unustate Dicloprami võtta Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Selle ravimi võtmine võimalikult lühikest aega vähendab kõrvaltoimeid.

Mõned kõrvaltoimed võivad olla tõsised. Lõpetage Dicloprami võtmine ja rääkige kohe oma arstile, kui märkate mõnda järgnevaist sümptomeist.

Diklofenaki põhjustatud sümptomid

• rindkerevalu, mis võib olla potentsiaalselt tõsise allergilise reaktsiooni, Kounise sündroomi, tunnus;
• vere leidumine väljaheites;
• verejooks maost või sooltest (nt must, „tõrvataoline“ väljaheide);
• vere või välimuselt kohviube meenutavate tumedate osakeste oksendamine;
• maovalu või muud ebanormaalsed maosümptomid;
• kerged spasmid ja kõhu valulikkus vahetult pärast ravi alustamist Diclopramiga ning sellele järgnev veritsus pärasoolest või verine kõhulahtisus tavaliselt 24 tunni jooksul pärast kõhuvalu algust (esinemissagedus on teadmata, seda ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel);
• seedehäired või kõrvetised;
• allergilised reaktsioonid, mille hulka võivad kuuluda äkiline hingeldus, hingamisraskused, näo, huulte, käte või sõrmede turse.
• tõsine allergiline nahareaktsioon, mille korral esinevad ulatuslikud punased ja/või tumedad laigud, naha turse, villid ja sügelus (generaliseerunud bulloosne fikseeritud ravimilööve).

Omeprasooli põhjustatud sümptomid

• äkki tekkiv vilisev hingamine, huulte, keele ja kurgu või keha turse, lööve, minestamine või neelamisraskused (raske allergiline reaktsioon);
• naha punetus koos valusate punetavate piirkondadega, villide või naha koorumisega. Lisaks võib esineda raskekujulist villide teket ja veritsust huultel, silmades, suus, ninas ja suguelunditel. Tegemist võib olla Stevensi-Johnsoni sündroomi või epidermise toksilise nekrolüüsiga;
• kollane nahk, tume uriin ja väsimus, mis võivad olla maksaprobleemide sümptomid.

Teie arst võib Dicloprami võtmise ajal teie seisundit perioodiliselt kontrollida.

Diklofenaki põhjustatud teiste kõrvaltoimete hulka kuuluvad:

Väga sage: esineb rohkem kui 1 kasutajal 10-st Sage: esineb 1 kuni 10 kasutajal 100-st Aeg-ajalt esineb 1 kuni 10 kasutajal 1000-st Harv: esineb 1 kuni 10 kasutajal 10 000-st Väga harv: esineb vähem kui 1 kasutajal 10 000-st Teadmata: sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel.

Sageli esinevad kõrvaltoimed:

• peavalu, pearinglus ja peapööritus;
• oksendamine, iiveldus, kõhupuhitus, kõhulahtisus, isutus;

• maovalu või muud ebanormaalsed maokaebused, seedehäired või kõrvetised;
• muutused maksa tööd näitavates vereanalüüsides;
• lööve.

Harva esinevad kõrvaltoimed:

• allergilised reaktsioonid, sealhulgas äkiline hingeldus, hingamisraskused, näo, huulte, keele, käte või sõrmede turse, nahalööve, sügelus, verevalumite teke, valusad punetavad piirkonnad, naha koorumine või villide teke; neelamisraskused;
• väsimus, unisus;
• vere esinemine väljaheites, verejooks maost või sooltest (nt must, „tõrvataoline väljaheide);
• vere või välimuselt kohviube meenutavate tumedate osakeste oksendamine;
• maohaavand või kaksteistsõrmiksoole haavand;
• maksaprobleemid, ikterus (naha või silmavalgete kollasus);
• lööbed ja täpid (urtikaaria);
• mao või soole perforatsioon (gastrointestinaalne perforatsioon).

Väga harva esinevad kõrvaltoimed:

• aneemia;
• depressioon, segasus, unetus, ärrituvus, meeleolu muutused, luupainajad;
• mäluprobleemid, torkimistunne;
• kaela jäikus, mis võib olla meningiidi tunnus;
• segasus, hallutsinatsioonid, halb enesetunne;
• maitsetundlikkuse muutused, värinad, krambid, ärevus;
• nägemise hägustumine, topeltnägemine;
• kuulmise halvenemine, tinnitus (helin kõrvades);
• Crohni tõve või haavandilise koliidi raskenemine;
• kõhukinnisus (sealhulgas soolesulgus);
• söögitoru häired;
• kõhunäärmepõletik;
• valgustundlikkus, nahalööbed, villid nahal ja valulikkus suus/silmades, ketendav nahk, ekseem ja ebatavaline verevalumite teke, juuste väljalangemine;
• neeruprobleemid, urineerimisprobleemid (nt tavapärase koguse või uriini värvuse muutus);
• valgete vererakkude arvu vähenemine (leukopeenia);
• kopsukoe põletik (pneumoniit).

Esinemissagedus teadmata

• Allergiline nahareaktsioon, mille korral võivad esineda ümmargused või ovaalse kujuga punetavad ja turses laigud nahal, tekkida villid ning sügelus (fikseeritud ravimilööve). Mõjutatud piirkondades võib tekkida naha tumenemine, mis võib püsida ka pärast paranemist. Fikseeritud ravimilööve tavaliselt kordub samades kohtades, kui ravimit uuesti võtta.

Teised toimed Diklofenak võib olla seotud südameinfarkti (müokardiinfarkt) või insuldi veidi suurenenud riskiga.

Muudeks kõrvaltoimeteks, millest on teatatud seoses mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega, on turse, mille põhjuseks on vedeliku kogunemine (seda nimetatakse ödeemiks), kõrge vererõhk, südamepekslemine, rindkere valu ja südamepuudulikkus.

Omeprasooli põhjustatud teiste kõrvaltoimete hulka kuuluvad:

Väga sage: esineb rohkem kui 1 kasutajal 10-st Sage: esineb 1 kuni 10 kasutajal 100-st Aeg-ajalt: esineb 1 kuni 10 kasutajal 1000-st Harv: esineb 1 kuni 10 kasutajal 10 000-st Väga harv: esineb vähem kui 1 kasutajal 10 000-st Teadmata: sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel.

Sageli esinevad kõrvaltoimed:

• peavalu;
• mõju maole või soolestikule: kõhulahtisus, kõhuvalu, kõhukinnisus, kõhupuhitus;
• iiveldus või oksendamine;
• healoomulised maopolüübid.

Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed:

• jalgade ja hüppeliigeste turse;
• unehäired (insomnia);
• pearinglus, surin või torkimistunne, unisus;
• peapööritus (vertigo);
• nahalööve, kupladega lööve (nõgestõbi) ja nahasügelus;
• üldine halb enesetunne ja energiapuudus;
• kõrvalekalded maksa seisundit näitavates vereanalüüsides;
• puusa-, randmeluu või lülisamba murd.

Harva esinevad kõrvaltoimed:

• vereprobleemid, näiteks vere valgeliblede või trombotsüütide arvu vähenemine. See võib põhjustada nõrkust, verevalumeid või soodustada infektsioonide teket;
• allergilised reaktsioonid, vahel väga rasked, sealhulgas huulte, keele ja kõri turse, palavik ja vilistav hingamine;
• madal naatriumisisaldus veres. See võib põhjustada nõrkust, iiveldust, oksendamist ja krampe;
• erutus, segasusseisund või depressioon;
• maitsetundlikkuse muutused;
• nägemishäired, näiteks nägemise hägustumine;
• äkiline hingamistakistus või hingeldus (bronhospasm);
• suukuivus;
• suu limaskesta põletik;
• infektsioon, mida nimetatakse sooriks, mis võib mõjutada ka soolestikku ja mida põhjustab seen;
• maksaprobleemid, sealhulgas ikterus, mis võib põhjustada naha kollasust, tumedat uriini ja väsimust;
• juuste väljalangemine (alopeetsia);
• nahalööve kokkupuutel päikesekiirgusega;
• valu liigestes (artralgia) või lihastes (müalgia);
• rasked neeruprobleemid (interstitsiaalne nefriit);
• suurenenud higistamine.

Väga harva esinevad kõrvaltoimed:

• muutused verevalemis, sealhulgas agranulotsütoos (vere valgeliblede puudus);
• agressiivsus;
• olematute asjade nägemine, tundmine või kuulmine (hallutsinatsioonid);
• rasked maksaprobleemid, mis põhjustavad maksapuudulikkust ja ajupõletikku;
• ägeda algusega raskekujuline nahalööve või villide teke või naha koorumine. See võib olla seotud kõrge palaviku ja liigesevaludega (multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom, epidermise toksiline nekrolüüs);
• lihasnõrkus;
• rinnanäärmete suurenemine meestel.

Teadmata:

• soolte põletik (põhjustab kõhulahtisust);
• lööve, millega võib kaasneda liigesevalu;
• kui te saate Dicloprami kauem kui kolm kuud, on võimalik, et teie vere magneesiumisisaldus väheneb. Vähenenud magneesiumisisaldus võib avalduda väsimuse, lihaste tahtmatute kokkutõmmete, segasuse, krampide, pearingluse või südame löögisageduse kiirenemisena. Kui teil tekib mõni neist sümptomitest, palun rääkige sellest kohe oma arstile. Vähenenud

magneesiumisisaldus võib põhjustada ka vere kaaliumi- või kaltsiumisisalduse vähenemist. Arst võib teha regulaarselt vereanalüüse, et jälgida magneesiumisisaldust teie veres.

Teised toimed Omeprasool võib väga harvadel juhtudel mõjutada valgevererakke, mis viib immuunpuudulikkuse tekkimisele. Kui teil on infektsioon selliste sümptomitega nagu palavik koos väga raske üldseisundiga või palavik koos kohaliku infektsiooni nähtudega, nagu valu kaelas, kurgus või suus või urineerimisraskused, peate konsulteerima arstiga niipea kui võimalik, et vereanalüüsiga saaks välistada valgevererakkude puuduse (agranulotsütoos). Te peate kindlasti sel juhul teavitama oma arsti ravimist, mida te kasutate.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Dicloprami säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja blisterpakendil. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

HDPE pudel/blister: hoida temperatuuril kuni 30 °C.

HDPE pudel Kõlblikkusaeg pärast esmakordset avamist: 1 kuu. Hoida originaalpakendis. Hoida pudel tihedalt suletuna, niiskuse eest kaitstult.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Diclopram sisaldab

• Toimeained on diklofenaknaatrium ja omeprasool.

Üks toimeainet modifitseeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 75 mg diklofenaknaatriumi ja 20 mg omeprasooli.

• Teised koostisosad on:

Kapsli sisu: mikrokristalliline tselluloos, povidoon K 25, kolloidne veevaba ränidioksiid, metakrüülhappe- etüülakrüülhappe kopolümeer (1:1), tüüp A, neutraliseeritud (6 mol%) naatriumhüdroksiidiga, propüleenglükool, ammooniummetakrülaadi kopolümeer tüüp A, ammooniummetakrülaadi kopolümeer tüüp B, mannitool, raske magneesiumkarbonaat, hüdroksüpropüültselluloos (75…150 mPas / 5% sol.), naatriumlaurüülsulfaat, hüpromelloos (6mPas), metakrüülhappe- etüülakrüülhappe kopolümeeri (1:1) dispersioon 30% (kuivaine), polüsorbaat 80, trietüültsitraat, talk. Kapsli kest: titaandioksiid (E171), punane raudoksiid E 172, kollane raudoksiid E 172, želatiin. Kuidas Diclopram välja näeb ja pakendi sisu Diclopram 75 mg / 20 mg toimeainet modifitseeritult vabastavad kõvakapslid on piklikud želatiinist kõvakapslid roosa läbipaistmatu kapslikaane ja kollase läbipaistmatu kapslikehaga, täidetud valgete kuni kergelt kollakate pelletitega.

Pakendi suurused

HDPE pudelid: 30 toimeainet modifitseeritult vabastavat kõvakapslit. Blister: 10, 20, 30, 50, 60, 100 toimeainet modifitseeritult vabastavat kõvakapslit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja Bausch Health Ireland Limited 3013 Lake Drive Citywest Business Campus Dublin 24, D24PPT3 Iirimaa

Tootjad Haupt Pharma Amareg GmbH Donaustauf Straße 378 93055 Regensburg Saksamaa

Swiss Caps GmbH Grassingerstrasse 9 83043 Bad Aibling Saksamaa

Infoleht on viimati uuendatud augustis 2025.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Diclopram, 75 mg/20 mg toimeainet modifitseeritult vabastavad kõvakapslid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks toimeainet modifitseeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 75 mg diklofenaknaatriumi (25 mg gastroresistentsete pelletitena ja 50 mg toimeainet prolongeeritult vabastavate pelletitena) ja 20 mg omeprasooli (gastroresistentsed pelletid).

INN. Diclofenacum, omeprazolum.

Teadaolevat toimet omavad abiained Ravim sisaldab 1,0 mg propüleenglükooli ühes kapslis ja 5,7 mg naatriumi ühes kapslis.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Toimeainet modifitseeritult vabastav kõvakapsel.

Želatiinist kõvakapslid, suurus 1, piklikud, roosa läbipaistmatu kapslikaane ja kollase läbipaistmatu kapslikehaga, täidetud valgete kuni kergelt kollakate pelletitega.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Reumatoidartriidi, osteoartroosi ja anküloseeriva spondüliidi sümptomaatiline ravi patsientidel, kellel on mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA) kasutamisega seotud mao- ja/või kaksteistsõrmikuhaavandite tekkerisk.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Täiskasvanud Annus on üks kapsel ööpäevas (diklofenak 75 mg / omeprasool 20 mg).

Kui sümptomid ei allu ravile annustades üks kord ööpäevas, tuleb muuta ravirežiimi, minnes üle ühele või enamale alternatiivsele ravimile. Patsiendid ei tohi võtta üle ühe Dicloprami, sest see võib viia omeprasooli ülemäärase ekspositsioonini.

Kõrvaltoimeid saab minimeerida lühima raviajaga, mis on vajalik sümptomite kontrolli alla saamiseks (vt lõik 4.4).

Ravi tuleb jätkata, et saavutada individuaalsed ravieesmärgid, ravi tuleb regulaarsete intervallide järel üle vaadata ja katkestada, kui kasulikkust ei täheldata.

Manustamisviis Diclopram tuleb alla neelata tervelt koos rohke vedelikuga.

Diclopram tuleb sisse võtta eelistatavalt koos toiduga.

Patsientide erirühmad Neerukahjustusega patsiendid Teadaolevalt eritatakse diklofenak suures ulatuses neerude kaudu, mistõttu toksiliste reaktsioonide risk Diclopram kapslitega võib olla suurem neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel. Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel tuleb Dicloprami kasutada ettevaatlikult ja neerufunktsiooni tuleb hoolikalt jälgida.

Diclopram on vastunäidustatud raske neerukahjustusega patsientidel (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Maksakahjustusega patsiendid Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb Dicloprami kasutada ettevaatlikult ja maksatalitluse näitajaid tuleb hoolikalt jälgida.

Diclopram on vastunäidustatud raske maksakahjustusega patsientidel (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Eakad (> 65-aastased) Eakatel patsientidel esineb suurem risk kõrvaltoimete tõsiste tagajärgede tekkimiseks. Kui MSPVA- sid peetakse vajalikuks, tuleb kasutada kõige väiksemat efektiivset annust lühima võimaliku aja jooksul. Ravi ajal MSPVA-dega tuleb patsienti regulaarselt jälgida seedetrakti verejooksu suhtes (vt lõigud 4.4 ja 5.2).

Lapsed (≤ 18-aastased) Dicloprami ei soovitata lastel kasutada ohutus- ja efektiivsusandmete puudumise tõttu.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeainete, asendatud bensimidasoolide või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Varasemad ülitundlikkusreaktsioonid (nt astma, urtikaaria, angioödeem või riniit) vastusena ibuprofeenile, aspiriinile või teistele MSPVA-dele.

Raske maksa-, neeru- ja südamepuudulikkus (vt lõik 4.4). Raseduse viimase trimestri ajal (vt lõik 4.6).

Äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat haavandumise või verejooksu episoodi).

Anamneesis varasema MSPVA-raviga seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon.

Nagu teisi prootonpumba inhibiitoreid (PPI-d), ei tohi ka omeprasooli kasutada koos nelfinaviiriga (vt lõik 4.5).

Kindlakstehtud südame paispuudulikkus (NYHA II...IV), südame isheemiatõbi, perifeersete arterite haigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Diklofenak (MSPVA)

Kõigil patsientidel Kõrvaltoimeid saab vähendada, kui kasutada väikseimat efektiivset annust lühima aja kestel, mis on vajalik sümptomite kontrolli alla saamiseks (vt lõik 4.2 ning allpool toodud seedetrakti ja

kardiovaskulaarseid riske).

Sarnaselt teiste MSPVA-dega võib ka diklofenakiga harva esineda allergilisi reaktsioone, sealhulgas anafülaktilisi/anafülaktoidseid reaktsioone, mis võivad tekkida ka eelneva kokkupuuteta ravimiga. Ülitundlikkusreaktsioonid võivad progresseeruda ka Kounise sündroomiks, mis on raske allergiline reaktsioon, mis võib viia müokardiinfarkti tekkeni. Selle reaktsiooni sümptom võib muuhulgas olla rindkerevalu, mis tekib seoses allergilise reaktsiooniga diklofenakile.

Diclopram võib oma farmakodünaamiliste omaduste tõttu maskeerida infektsiooni nähte ja sümptomeid.

Dicloprami samaaegset kasutamist koos MSPVA-dega, sealhulgas tsüklooksügenaas-2 selektiivsete inhibiitoritega, tuleb vältida sünergistlikku kasu näitavate tõendite puudumise ja võimalike aditiivsete kõrvaltoimete tekkeriski tõttu (vt lõik 4.5).

Eakad Meditsiinilistel põhjustel on vajalik ettevaatus. Eakatel patsientidel esineb MSPVA-de kõrvaltoimete, eriti gastrointestinaalse verejooksu ja perforatsiooni, suurenenud sagedus, mis võib olla fataalne (vt lõik 4.2). Nõrkadel eakatel patsientidel või väikese kehakaaluga patsientidel soovitatakse kasutada väikseimat efektiivset annust.

Hingamisteede häired Astma, hooajalise allergilise riniidi, nina limaskesta turse (st ninapolüübid), kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse või hingamisteede krooniliste infektsioonidega (eriti juhul, kui need on seotud allergiliste riniiditaoliste sümptomitega) patsientidel esinevad reaktsioonid MSPVA-dele, nagu astma ägenemised (niinimetatud analgeetikumide talumatus / analgeetikumi astma), Quincke ödeem või urtikaaria, sagedamini kui teistel patsientidel. Seetõttu on selliste patsientide puhul vajalik eriline ettevaatus (valmisolek meditsiinilisteks hädaolukordadeks). Sama kehtib ka nende patsientide kohta, kes on teadaolevalt allergilised teiste ainete suhtes ja kellel on varem esinenud nahareaktsioone, sügelust või urtikaariat.

Kardiovaskulaarne, neeru- ja maksakahjustus Oluliste kardiovaskulaarsete riskiteguritega (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsiente tohib diklofenakiga ravida ainult pärast hoolikat kaalumist.

Kuna diklofenaki kardiovaskulaarsed riskid võivad suureneda koos annuse ja kokkupuute kestusega, tuleb kasutada lühimat võimalikku kestust ja väikseimat efektiivset ööpäevast annust. Patsiendi vajadust sümptomaatilise ravi järele ja ravivastust tuleb perioodiliselt hinnata. Hoolikas meditsiiniline jälgimine on vajalik, kui määrata diklofenakki maksafunktsiooni kahjustusega patsientidele, sest nende seisund võib raskeneda.

Nagu muude MSPVA-de puhul, saab diklofenakki seostada maksaensüümide aktiivsuse tõusuga. Pikaajalisel ravil diklofenakiga on ettevaatusabinõuna näidustatud maksafunktsiooni regulaarne jälgimine. Kui maksafunktsiooni testide kõrvalekalded püsivad või süvenevad, kui tekivad maksahaigusega kokkusobivad kliinilised nähud või sümptomid või kui tekivad muud manifestatsioonid (nt eosinofiilia, lööve), tuleb ravi diklofenakiga katkestada. Hepatiit võib tekkida ilma prodromaalsümptomiteta. Maksaporfüüriaga patsientidel tuleb olla ettevaatlik, sest see võib vallandada ataki.

Ravi korral MSPVA-dega, sealhulgas diklofenakiga, on teatatud vedelikupeetusest ja tursetest; eriliselt ettevaatlik tuleb olla südame- või neerufunktsiooni kahjustusega, hüpertensiooni anamneesiga, eakatel, patsientidel, kes saavad samaaegset ravi diureetikumide või ravimitega, mis võivad oluliselt mõjutada neerutalitlust, ja patsientidel, kellel esineb oluline ekstratsellulaarse vedeliku mahu vähenemine mis tahes põhjusel, nt enne või pärast suurt operatsiooni (vt lõik 4.3). Sellistel juhtudel diklofenaki kasutamisel on ettevaatusabinõuna soovitatav neerufunktsiooni jälgimine . Ravi katkestamisele järgneb tavaliselt ravieelse seisundi taastumine.

MSPVA manustamine võib põhjustada annusest sõltuvat prostaglandiinide tekke vähenemist ja soodustada neerupuudulikkust. Sellise reaktsiooni suurim risk on patsientidel, kellel esineb neerutalitluse kahjustus, südamekahjustus, maksatalitluse häire, kes võtavad diureetikume ja eakatel patsientidel. Nendel patsientidel tuleb jälgida neerutalitlust (vt lõik 4.3).

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed Hüpertensiooni ja/või kerge kuni mõõduka südame paispuudulikkuse anamneesiga patsiente peab jälgima ja nõustama, sest seoses MSPVA-raviga on kirjeldatud vedelikupeetust ja turseid.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed näitavad, et diklofenaki kasutamine, eeskätt suurtes annustes (150 mg ööpäevas) ja pikka aega, võib olla seotud arteriaalsete trombootiliste sündmuste (nt müokardiinfarkt või insult) riski vähese suurenemisega.

Kontrollimatu hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame kindlakstehtud isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsiente tohib diklofenakiga ravida ainult pärast hoolikat kaalumist. Sarnaselt tuleb kaaluda enne pikaajalise ravi alustamist kardiovaskulaarsete riskiteguritega (sh hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsientidel.

Seedetrakti toimed Seedetrakti verejooksust, haavandist või perforatsioonist, mis võivad olla fataalsed, on teatatud kõigi MSPVA-de kasutamisel mis tahes ajahetkel ravi jooksul, koos hoiatavate sümptomite või varem esinenud tõsiste seedetrakti häiretega või ilma nendeta.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise või perforatsiooni risk on suurem suuremate MSPVA-de annuste korral, haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui see on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3), ja eakatel. Need patsiendid peavad alustama ravi väikseima olemasoleva annusega.

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid, eriti eakad, peavad teatama kõigist ebatavalisest abdominaalsetest sümptomitest (eriti seedetrakti verejooksust), iseäranis kui need ilmnevad ravi algul.

Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes saavad samal ajal ravimeid, mis võivad suurendada haavandumise või verejooksu riski, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid, nagu varfariin, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või antitrombotsütaarsed ravimid, nagu aspiriin (vt lõik 4.5). Kui Dicloprami saavatel patsientidel tekib gastrointestinaalne verejooks või haavandumine, tuleb ravi katkestada.

MSPVA-sid tuleb manustada ettevaatusega patsientidele, kellel on anamneesis seedetrakti haigusi (haavandiline koliit, Crohni tõbi), sest need seisundid võivad ägeneda (vt lõik 4.8).

MSPVA-d, sealhulgas diklofenak, võivad olla seotud gastrointestinaalse anastomoosi lekke riski suurenemisega. Diklofenaki kasutamisel pärast gastrointestinaalseid operatsioone on soovitatav põhjalik meditsiiniline järelevalve ja ettevaatus.

Süsteemne erütematoosluupus (SEL) ja segatüüpi sidekoehaigus Süsteemse erütematoosluupusega (SEL) ja segatüüpi sidekoehaigusega patsientidel võib esineda aseptilise meningiidi suurenenud tekkerisk (vt lõik 4.8).

Tõsised nahareaktsioonid Väga harva on seoses MSPVA-de kasutamisega teatatud tõsistest, mõnel juhul fataalsetest nahareaktsioonidest, sealhulgas eksfoliatiivsest dermatiidist, Stevensi-Johnsoni sündroomist, epidermise toksilisest nekrolüüsist ja generaliseerunud bulloossest fikseeritud ravimilööbest (vt lõik 4.8). Patsientide risk nimetatud reaktsioonide tekkeks on suurim ravi alguses: enamikul juhtudest tekib

reaktsioon esimese ravikuu jooksul. Esimeste nahalööbe, limaskesta kahjustuste või muude ülitundlikkuse nähtude ilmnemisel tuleb Dicloprami manustamine katkestada.

Naiste viljakus Dicloprami kasutamine võib kahjustada naiste viljakust ega ole soovitatav rasestuda soovivatel naistel.

Naistel, kellel esinevad raskused rasestumisel või keda uuritakse viljatuse tõttu, tuleb mõelda Dicloprami kasutamise lõpetamisele.

Hematoloogilised toimed Nagu teised MSPVA-d, võib ka Diclopram pöörduvalt inhibeerida trombotsüütide agregatsiooni.

Omeprasool Ükskõik milliste hoiatavate sümptomite (näiteks seletamatu märkimisväärne kehakaalu langus, korduv oksendamine, neelamishäire, veriokse või veriroe) ilmnemisel ja maohaavandi kahtlusel või olemasolul tuleb välistada pahaloomuline protsess, sest ravi võib sümptomeid leevendada ja diagnoosi edasi lükata.

Atasanaviiri manustamine koos prootonpumba inhibiitoritega ei ole soovitatav (vt lõik 4.5). Kui atasanaviiri kombinatsiooni prootonpumba inhibiitoriga peetakse vältimatuks, on soovitatav patsiendi tähelepanelik kliiniline jälgimine (nt viiruskoormus) ja samal ajal atasanaviiri annuse suurendamine 400 milligrammini koos 100 mg ritonaviiriga; omeprasooli annust 20 mg ei tohi ületada.

Nagu teiste hapet blokeerivate ravimite puhul, võib ka omeprasool vähendada B vitamiini (tsüanokobalamiin) imendumist hüpo- või aklorhüüdria tõttu. Seda tuleb pikaajalisel ravil arvestada patsientidel, kellel on varud organismis vähenenud või kui on risk B vitamiini vähenenud imendumiseks. Omeprasool on CYP2C19 inhibiitor. Omeprasooliga ravi alustamisel või lõpetamisel tuleb arvestada võimalikke koostoimeid CYP2C19 vahendusel metaboliseeruvate ravimitega. Klopidogreeli ja omeprasooli vahel on täheldatud koostoimet (vt lõik 4.5). Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada. Ettevaatusabinõuna tuleb vältida omeprasooli ja klopidogreeli samaaegset kasutamist. Raskest hüpomagneseemiast on teatatud patsientidel, keda raviti prootonpumba inhibiitoritega (PPI-d), nagu omeprasool, vähemalt kolme kuu jooksul ja enamikul juhtudest aasta jooksul. Esineda võivad hüpomagneseemia tõsised ilmingud, nagu väsimus, tetaania, deliirium, krambid, pearinglus ja vatsakeste arütmia, kuid nähud võivad alata hiilivalt ning jääda tähelepanuta. Enamikul mõjutatud patsientidel paranes hüpomagneseemia pärast magneesiumi asendamist ja ravi lõpetamist PPI-dega. Eeldatavat pikaajalist ravi vajavatel patsientidel või neil, kes võtavad PPI-sid koos digoksiini või hüpomagneseemiat põhjustada võivate ravimitega (näiteks diureetikumid), peavad tervishoiutöötajad kaaluma magneesiumisisalduse mõõtmist veres enne ravi alustamist PPI-dega ja korrapäraselt ravi ajal. Prootonpumba inhibiitorite kasutamisel, eriti suurtes annustes ja pikka aega (> 1 aasta), võib mõõdukalt suureneda puusa-, randmeluude ja lülisamba murdude risk, peamiselt eakatel või muude teadaolevate riskitegurite olemasolul. Vaatlusuuringud näitavad, et prootonpumba inhibiitorid võivad suurendada üldist luumurdude riski 10…40% võrra. Oma osa selles võib olla muudel riskiteguritel. Osteoporoosi riskiga patsientide ravi peab toimuma kehtivate kliiniliste ravijuhiste kohaselt ning nad peavad tarvitama piisavalt D-vitamiini ja kaltsiumi.

Neerukahjustus Omeprasooli kasutavatel patsientidel on täheldatud ägedat tubulointerstitsiaalset nefriiti (TIN) ja see võib tekkida igal ajal omeprasooliga ravi ajal (vt lõik 4.8). Äge tubulointerstitsiaalne nefriit võib areneda neerupuudulikkuseks. TIN-i kahtluse korral tuleb omeprasooli kasutamine katkestada ja kohe alustada sobivat ravi.

Naha subakuutne erütematoosne luupus

Prootonpumba inhibiitoreid seostatakse väga harva naha subakuutse erütematoosse luupuse juhtudega. Kahjustuste ilmnemisel, eelkõige päikese eest katmata nahapiirkondadel, ja kui kaasneb artralgia, peab patsient pöörduma viivitamata tervishoiutöötaja poole, kes peab kaaluma Dicloprami kasutamise katkestamist. Naha subakuutse erütematoosse luupuse teke pärast varasemat ravi prootonpumba inhibiitoriga võib suurendada naha erütematoosse luupuse tekke riski teiste prootonpumba inhibiitorite kasutamisel.

Ravi prootonpumba inhibiitoritega võib vähesel määral suurendada riski seedetrakti infektsioonide tekkeks, nagu Salmonella ja Campylobacter (vt lõik 5.1).

Nagu iga pikaajalise ravi korral, peab patsiente regulaarselt jälgima, eriti kui ravi kestab üle 1 aasta.

Mõju laboratoorsetele analüüsidele Suurenenud kromograniin A (CgA) sisaldus võib segada neuroendokriinsete kasvajate uurimist. Selle mõju vältimiseks tuleb ravi omeprasooliga lõpetada vähemalt 5 päeva enne CgA mõõtmisi (vt lõik 5.1). Kui CgA ja gastriini sisaldus ei ole pärast esmast mõõtmist referentsvahemikku langenud, tuleb mõõtmist korrata 14 päeva pärast ravi lõpetamist prootonpumba inhibiitoriga.

Ravim sisaldab propüleenglükooli ja naatriumi. Ravim sisaldab 1,0 mg propüleenglükooli kapslis. Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi kapslis, see tähendab põhimõtteliselt “naatriumivaba”.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Diklofenak (MSPVA) Muud analgeetikumid, sh tsüklooksügenaas-2 selektiivsed inhibiitorid: vältige kahe või enama MSPVA (sealhulgas aspiriin) samaaegset kasutamist, sest see võib suurendada kõrvaltoimete riski (vt lõik 4.4).

Diureetikumid ja antihüpertensiivsed ravimid: võib esineda diureetilise ja antihüpertensiivse toime vähenemine.

Sellist kombinatsiooni tuleb manustada ettevaatlikult ja tuleb jälgida patsientide, eriti eakate, vererõhku. Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud ja nende neerutalitlust tuleb jälgida pärast kaasuva ravi alustamist ja seejärel perioodiliselt. Seda eriti patsientidel, kes saavad diureetikume ja AKE inhibiitoreid, nefrotoksilisuse suurenenud riski tõttu. Diureetikumid võivad suurendada MSPVA-de nefrotoksilisust. Samaaegne ravi kaaliumi säästvate diureetikumidega võib olla seotud seerumi suurenenud kaaliumisisaldusega, mistõttu tuleb jälgida seerumi kaaliumisisaldust.

Digoksiin: võib esineda digoksiini plasmakontsentratsiooni suurenemine, seetõttu on soovitatav seerumi digoksiinisisalduse jälgimine.

Südameglükosiidid: MSPVA-d võivad süvendada südamepuudulikkust, vähendada GFR-i (Glomerular Filtration Rate, glomerulaarfiltratsiooni kiirus) ja suurendada glükosiidide sisaldust plasmas.

Liitium: võib esineda liitiumi eritumise vähenemine ja soovitatakse jälgida seerumi liitiumisisaldust.

Metotreksaat: tuleb olla ettevaatlik, kui MSPVA-sid ja metotreksaati manustatakse 24 tunni jooksul.

Diklofenak võib inhibeerida metotreksaadi tubulaarset renaalset kliirensit, suurendades seeläbi metotreksaadisisaldust, mis põhjustab toksilisust.

Tsüklosporiin: esineb suurenenud nefrotoksilisuse risk, mistõttu diklofenakki tuleb manustada

väiksemates annustes kui need, mida oleks manustatud tsüklosporiini mittesaavatele patsientidele.

Mifepristoon: MSPVA-sid ei tohi kasutada 8...12 päeva pärast mifepristooni manustamist, sest MSPVA-d võivad mifepristooni toimet nõrgendada.

Kortikosteroidid: suurenenud risk seedetrakti haavandi või verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).

Antikoagulandid ja antitrombotsütaarsed ravimid: tuleb olla ettevaatlik, sest samaaegne manustamine võib suurendada verejooksu riski (vt lõik 4.4). Kuigi kliinilised uuringud ei tundu viitavat sellele, et diklofenak mõjutaks antikoagulantide toimet, on teateid suurenenud verejooksu tekkeriski kohta patsientidel, kes said samal ajal diklofenakki ja antikoagulante. Seetõttu on soovitatav selliseid patsiente tähelepanelikult jälgida.

Kinoloonantibiootikumid: loomkatsete andmed viitavad sellele, et MSPVA-d võivad suurendada kinoloonantibiootikumidega seotud krampide tekkeriski. MSPVA-sid ja kinoloone võtvatel patsientidel võib esineda suurenenud krampide tekkerisk.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d): suurenenud oht seedetrakti verejooksu tekkeks (vt lõik 4.4).

Takroliimus: MSPVA-de manustamisel koos takroliimusega on võimalik suurem nefrotoksilisuse risk.

Zidovudiin: MSPVA-de manustamisel koos zidovudiiniga on suurenenud hematoloogilise toksilisuse risk. On tõendeid hemartroosi ja hematoomi riski suurenemisest HIV(+) hemofiiliahaigetel, keda ravitakse samal ajal zidovudiini ja ibuprofeeniga.

Fenütoiin: fenütoiini plasmakontsentratsiooni jälgimine on soovitatav eeldatava fenütoiinisisalduse suurenemise tõttu.

Kolestipool ja kolestüramiin: need ained võivad põhjustada imendumise viivitust või vähenemist ja seetõttu soovitatakse diklofenakki manustada vähemalt üks tund enne või 4…6 tundi pärast kolestipooli/kolestüramiini manustamist.

Tugevad CYP2C9 inhibiitorid: diklofenaki määramisel koos tugevate CYP2C9 inhibiitoritega (nagu sulfiinpürasoon ja vorikonasool) soovitatakse olla ettevaatlik, sest see võib põhjustada diklofenaki plasmakontsentratsiooni ja ekspositsiooni olulist suurenemist diklofenaki ainevahetuse pärssimise tõttu. Diabeedivastased ravimid: kliinilistes uuringutes on näidatud, et diklofenakki võib anda koos suukaudsete diabeedivastaste ravimitega, ilma et see mõjutaks nende kliinilist toimet. Siiski on olnud üksikuid teateid nii hüpoglükeemilistest kui ka hüperglükeemilistest toimetest, mis nõudsid diabeedivastaste ravimite annuse muutmist ravi ajal diklofenakiga. Seetõttu on kaasuva ravi ajal ettevaatusabinõuna soovitatav vere glükoosisisalduse jälgimine.

Omeprasool

Omeprasooli toimed teiste toimeainete farmakokineetikale

Toimeained, mille imendumine sõltub pH-st Maohappesuse vähenemine ravi ajal omeprasooliga võib suurendada või vähendada mao pH-st sõltuva imendumisega toimeainete imendumist.

Nelfinaviir, atasanaviir Nelfinaviiri ja atasanaviiri sisaldus plasmas väheneb manustamisel koos omeprasooliga.

Omeprasooli ja nelfinaviiri samaaegne manustamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3). Omeprasooli (40 mg üks kord ööpäevas) samaaegne manustamine vähendas keskmist nelfinaviiri ekspositsiooni

ligikaudu 40% ja keskmise farmakoloogiliselt aktiivse metaboliidi M8 ekspositsioon vähenes ligikaudu 75...90%. Koostoimed võivad hõlmata ka CYP2C19 inhibeerimist.

Omeprasooli manustamine koos atasanaviiriga ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). Omeprasooli (40 mg üks kord ööpäevas) ja atasanaviiri 300 mg / ritonaviiri 100 mg koosmanustamine tervetele vabatahtlikele põhjustas atasanaviiri ekspositsiooni vähenemise 75%. Atasanaviiri annuse suurendamine 400 mg-ni ei kompenseerinud omeprasooli mõju atasanaviiri ekspositsioonile. Omeprasooli (20 mg üks kord ööpäevas) ja atasanaviiri 400 mg / ritonaviiri 100 mg koosmanustamine tervetele vabatahtlikele põhjustas atasanaviiri ekspositsiooni vähenemise ligikaudu 30% võrra, võrreldes atasanaviiri 300 mg / ritonaviiri 100 mg annustamisega üks kord ööpäevas.

Digoksiin Samaaegne ravi omeprasooli (20 mg ööpäevas) ja digoksiiniga suurendas digoksiini biosaadavust tervetel isikutel 10% võrra. Digoksiini toksilisusest on teatatud harva. Siiski peab olema ettevaatlik, kui eakatele patsientidele manustatakse omeprasooli suures annuses. Sel juhul tuleb digoksiini plasmakontsentratsiooni sagedamini jälgida.

Klopidogreel Kliinilises ristuuringus manustati klopidogreeli (300 mg küllastusannus, millele järgnes 75 mg ööpäevas) üksi ja koos omeprasooliga (80 mg samal ajal klopidogreeliga) viie päeva jooksul. Kui klopidogreeli ja omeprasooli manustati koos, vähenes ekspositsioon klopidogreeli aktiivsele metaboliidile 46% (1. päeval) ja 42% (5. päeval). Kui klopidogreeli ja omeprasooli manustati koos, vähenes keskmine trombotsüütide agregatsiooni inhibeerimine 47% võrra (24 tunni järel) ja 30% võrra (5. päeval). Teises uuringus näidati, et klopidogreeli ja omeprasooli manustamine erinevatel aegadel ei hoidnud ära nende koostoimet, mille põhjuseks on tõenäoliselt omeprasooli inhibeeriv toime CYP2C19-le. Vaatlus- ja kliinilistest uuringutest on saadud vasturääkivaid andmeid sellise farmakokineetilise/farmakodünaamilise koostoime kliinilise tähtsuse kohta olulistele kardiovaskulaarsetele sündmustele. Ettevaatusabinõuna ei ole soovitatav omeprasooli koos klopidogreeliga kasutada (vt lõik 4.4).

Teised toimeained Posakonasooli, erlotiniibi, ketokonasooli ja itrakonasooli imendumine väheneb oluliselt ning seega võib kliiniline efektiivsus väheneda. Omeprasooli kooskasutamist posakonasooli ja erlotiniibiga tuleb vältida.

CYP2C19 poolt metaboliseeritavad toimeained Omeprasool on mõõdukas CYP2C19 inhibiitor, mis on peamine omeprasooli metaboliseeriv ensüüm. Seega võib samuti CYP2C19 poolt metaboliseeritavate samal ajal manustatavate toimeainete metabolism olla aeglustunud ja nende süsteemne ekspositsioon suurenenud. Sellised ravimid on näiteks R-varfariin ja teised K-vitamiini antagonistid, tsilostasool, diasepaam ja fenütoiin. Tsilostasool 40 mg omeprasooli manustamine ristuuringus tervetele isikutele suurendas tsilostasooli C -i ja AUC- d vastavalt 18% ja 26% võrra ning ühel selle aktiivsel metaboliidil vastavalt 29% ja 69%. Fenütoiin Fenütoiini plasmakontsentratsiooni jälgimine on soovitatav kahe esimese nädala jooksul pärast ravi alustamist omeprasooliga ning kui fenütoiini annust kohandatakse, tuleb omeprasoolravi lõpetamisel jälgida fenütoiinisisaldust ja annust kohandada.

Teadmata mehhanism

Sakvinaviir Omeprasooli koosmanustamine sakvinaviiri/ritonaviiriga põhjustas sakvinaviiri plasmakontsentratsiooni suurenemise ligikaudu 70% võrra, mida HIV infektsiooniga patsiendid talusid hästi.

Takroliimus On teatatud, et omeprasooli samaaegne manustamine suurendab takroliimuse seerumisisaldust. Takroliimuse kontsentratsioone ja neerutalitlust (kreatiniini kliirens) tuleb tähelepanelikumalt jälgida ning vajaduse korral takroliimuse annust kohandada.

Metotreksaat Mõnedel patsientidel on teatatud metotreksaadisisalduse suurenemisest, kui metotreksaati manustati koos prootonpumba inhibiitoritega. Metotreksaadi suurte annuste manustamisel võib osutuda vajalikuks kaaluda omeprasooli manustamise ajutist katkestamist.

Teiste toimeainete toimed omeprasooli farmakokineetikale

CYP2C19 ja/või CYP3A4 inhibiitorid Et omeprasooli metaboliseerivad CYP2C19 ja CYP3A4, võivad toimeained, mis teadaolevalt inhibeerivad CYP2C19 või CYP3A4 (nt klaritromütsiin ja vorikonasool), omeprasooli metabolismi kiirust vähendades põhjustada omeprasoolisisalduse suurenemist seerumis. Samaaegne ravi vorikonasooliga põhjustas omeprasooli ekspositsiooni suurenemise rohkem kui kaks korda. Et omeprasooli suured annused on hästi talutavad, ei ole omeprasooli annuse kohandamine tavaliselt vajalik. Siiski tuleb annuse kohandamist kaaluda raske maksakahjustusega patsientidel ja juhul, kui on näidustatud pikaajaline ravi.

CYP2C19 ja/või CYP3A4 indutseerijad Toimeained, mis teadaolevalt indutseerivad CYP2C19 või CYP3A4 või mõlemat (nagu rifampitsiin ja naistepuna), võivad omeprasooli metabolismi kiirust suurendades põhjustada omeprasoolisisalduse vähenemist seerumis.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Diklofenak

Rasedus Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib ohustada rasedust ja/või embrüo/loote arengut. Epidemioloogiliste uuringute andmed viitavad, et prostaglandiini sünteesi inhibiitorite kasutamine raseduse varases perioodis suurendab raseduse katkemise ja südame väärarendite ning gastroskiisi ohtu. Kardiovaskulaarsete väärarendite absoluutne risk suurenes vähem kui 1%-lt kuni 1,5%-ni. Arvatakse, et risk suureneb annuse suurenedes ja ravi pikenedes. Loomadel on prostaglandiini sünteesi inhibiitori manustamine põhjustanud tiinuse katkemise suurenenud riski implantatsiooni eel ja selle järel, samuti loote/embrüo hukkumist. Lisaks on teatatud erinevate väärarendite, sealhulgas kardiovaskulaarsete väärarendite, esinemissageduse suurenemisest loomadel, kellele prostaglandiini sünteesi inhibiitoreid manustati organogeneesi perioodil.

Alates 20. rasedusnädalast võib diklofenak põhjustada loote neerufunktsiooni häiretest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel tavaliselt pöörduv. Raseduse esimesel ja teisel trimestril ei tohi diklofenakki manustada, v.a juhul, kui see on selgelt vajalik. Kui diklofenakki kasutab rasestuda sooviv naine või seda kasutatakse raseduse esimesel ja teisel trimestril, peab annus olema võimalikult väike ja ravi kestus võimalikult lühike. Pärast mitmepäevast ekspositsiooni diklofenakiga alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel tuleb diklofenaki kasutamine lõpetada.

Raseduse kolmandal trimestril võivad kõik prostaglandiini sünteesi inhibiitorid põhjustada lootel:

• kardiopulmonaalne toksilisus (arterioosjuha enneaegse sulgumise ja pulmonaalse hüpertensiooniga);
• neerufunktsiooni häire (vt eespool);

Raseduse lõpus emal ja vastsündinul:

• veritsusaja võimalik pikenemine, antiagregeeriv toime, mis võib esineda isegi väga väikeste annuste

korral;

• emaka kontraktsioonide pärssimine, mis põhjustab sünnituse hilinemist või pikenemist.

Seega on diklofenaki kasutamine raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Imetamine Seni olemasolevates piiratud uuringute kohaselt imenduvad MSPVA-d rinnapiima väga väikestes kogustes. Võimalusel tuleb MSPVA-de kasutamist imetamise ajal vältida.

Fertiilsus Vt lõik 4.4.

Omeprasool

Rasedus Kolme prospektiivse epidemioloogilise uuringu tulemused (enam kui 1000 eksponeeritud lõpptulemusega) ei näidanud omeprasooli soovimatuid toimeid rasedusele ega loote/vastsündinu tervisele. Omeprasooli võib raseduse ajal kasutada.

Imetamine Omeprasool eritub rinnapiima, kuid raviannuste kasutamisel ei mõjuta see tõenäoliselt last.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kõrvaltoimed, nagu pearinglus, unisus, väsimus ja nägemishäired, vertigo, uimasus või muud kesknärvisüsteemi häired on võimalikud pärast MSPVA-de võtmist. Pärast omeprasooli võtmist võivad esineda pearinglus ja nägemishäired (vt lõik 4.8). Kõrvaltoimete esinemisel ei tohi patsiendid juhtida autot ega töötada masinatega.

4.8 Kõrvaltoimed

Diklofenak Tõsiste kõrvaltoimete esinemisel tuleb ravi Diclopramiga katkestada. Kõige sagedamini täheldatud kõrvaltoimed on seotud seedetraktiga. Allolevas tabelis on kokku võetud kõrvaltoimed diklofenaki kliinilistest uuringutest ja epidemioloogilistest andmetest. Kõrvaltoimete esinemissageduse klassifitseerimiseks on kasutatud alljärgnevaid termineid: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000); teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). MedDRA Kõrvaltoimed Sagedus Organsüsteemi klass

Vere ja lümfisüsteemi häired Leukopeenia, neutropeenia, trombotsütopeenia, Väga harv Immuunsüsteemi häired Mittespetsiifilised allergilised reaktsioonid, Harv

Psühhiaatrilised häired Depressioon, desorientatsioon, unetus, ärrituvus, Väga harv Närvisüsteemi häired Peavalu, pearinglus. Sage Silma kahjustused Nägemishäired (hägune nägemine), kahelinägemine, Väga harv Kõrva ja labürindi Vertigo. Sage kahjustused Kuulmise halvenemine, tinnitus. Väga harv Südame häired Turse. Harv Vaskulaarsed häired Arteriaalsete trombootiliste sündmuste (nt müokardi Väga harv Respiratoorsed, rindkere ja Astma (sh düspnoe). Harv mediastiinumi häired Pneumoniit. Väga harv Seedetrakti häired Iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, düspepsia, Sage Maksa ja sapiteede häired Transaminaaside aktiivsuse tõus. Sage Naha ja nahaaluskoe Lööve. Sage kahjustused Urtikaaria. Harv Neerude ja kuseteede häired Nefrotoksilisus erinevates vormides, sh interstitsiaalne Väga harv

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed näitavad, et diklofenaki kasutamisega, eriti suurtes annustes (150 mg ööpäevas) ja pikka aega, on seotud arteriaalsete trombootiliste sündmuste (nt müokardiinfarkt või insult) suurenenud risk (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Omeprasool Kõige sagedamad kõrvaltoimed (1…10%-l patsientidest) on peavalu, kõhuvalu, kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõhupuhitus ja iiveldus/oksendamine.

Järgnevaid kõrvaltoimeid on täheldatud või on nende esinemist kahtlustatud omeprasooli kliiniliste uuringute programmis ja ravimi turuletulekujärgsel perioodil. Ükski kõrvaltoimetest ei olnud annusest sõltuv. Allpool toodud kõrvaltoimed on esitatud esinemissageduse ja organsüsteemi klassi alusel. Kõrvaltoimete sagedus on määratletud järgmiste kategooriate alusel: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg-ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000) väga harv (< 1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

MedDRA Kõrvaltoimed Sagedus Organsüsteemi klass

Vere ja lümfisüsteemi häired Leukopeenia, trombotsütopeenia. Harv Immuunsüsteemi häired Ülitundlikkusreaktsioonid, nt palavik, angioödeem ja Harv Ainevahetus- ja Hüponatreemia. Harv toitumishäired Hüpomagneseemia, raske hüpomagneseemia võib Teadmata Psühhiaatrilised häired Unetus. Aeg-ajalt Närvisüsteemi häired Peavalu. Sage Silma kahjustused Hägustunud nägemine. Harv Kõrva ja labürindi Vertigo. Aeg-ajalt kahjustused Respiratoorsed, rindkere ja Bronhospasm. Harv mediastiinumi häired Seedetrakti häired Kõhuvalu, kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõhupuhitus, Sage Maksa ja sapiteede häired Maksaensüümide aktiivsuse tõus. Aeg-ajalt Naha ja nahaaluskoe Dermatiit, sügelus, lööve, urtikaaria. Aeg-ajalt kahjustused Alopeetsia, valgustundlikkus. Harv Lihaste, luustiku ja sidekoe Puusa-, randmeluu või lülisamba murd. Aeg-ajalt kahjustused Artralgia, müalgia. Harv Neerude ja kuseteede häired Tubulointerstitsiaalne nefriit (võimaliku Harv Reproduktiivse süsteemi ja Günekomastia. Väga harv rinnanäärme häired Üldised häired ja Halb enesetunne, perifeerne turse. Aeg-ajalt manustamiskoha reaktsioonid Suurenenud higistamine. Harv

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Diklofenak

Sümptomid Sümptomite hulka kuuluvad peavalu, iiveldus, oksendamine, ülakõhu valu, gastrointestinaalne verejooks, harva kõhulahtisus, desorienteeritus, erutus, kooma, unisus, pearinglus, tinnitus, minestamine ja mõnikord krambid. Olulise mürgistuse korral on võimalikud äge neerupuudulikkus ja maksakahjustus.

Ravi MSPVA-dest tingitud ägeda mürgistuse ravi koosneb toetavatest ja sümptomaatilistest meetmetest. Ühe tunni jooksul pärast potentsiaalselt toksilise koguse allaneelamist tuleb kaaluda aktiivsöe kasutamist. Alternatiivselt tuleb täiskasvanutel ühe tunni jooksul pärast potentsiaalselt toksilise koguse allaneelamist kaaluda maoloputust. Tuleb tagada hea uriinieritus. Hoolikalt tuleb jälgida maksa- ja neerutalitlust. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida vähemalt neli tundi pärast potentsiaalselt toksiliste koguste allaneelamist. Sagedasi või kauakestvaid krampe tuleb ravida intravenoosse diasepaamiga. Muud meetmed võivad olla näidustatud vastavalt patsiendi kliinilisele seisundile. Spetsiifilised ravimeetodid, nagu forsseeritud diurees, dialüüs või hemoperfusioon ei aita tõenäoliselt MSPVA-sid eemaldada nende ulatusliku plasmavalkudega seondumise ja ulatusliku metabolismi tõttu.

Toetavaid meetmeid ja sümptomaatilist ravi tuleb kasutada tüsistuste korral, nagu hüpotensioon, neerupuudulikkus, krambid, gastrointestinaalsed häired ja hingamise pärssumine.

Omeprasool Teave omeprasooli üleannustamise mõju kohta inimesel on piiratud. Kirjanduses on kirjeldatud annuseid kuni 560 mg ja on üksikjuhtudel teatatud suukaudsetest üksikannustest kuni 2400 mg omeprasooli (120 korda suurem tavapärasest soovitatavast kliinilisest annusest). Sümptomitena on kirjeldatud iiveldust, oksendamist, pearinglust, kõhuvalu, kõhulahtisust ja peavalu. Üksikjuhtudel on esinenud ka apaatiat, depressiooni ja segasusseisundit. Kirjeldatud sümptomid on olnud mööduvad ja tõsistest tagajärgedest ei ole teatatud. Eliminatsiooni kiirus oli suurenenud annustega muutumatu (esimest järku kineetika). Ravi on vajadusel sümptomaatiline.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: äädikhappe derivaadid ja sarnased ained ATC-kood: M01AB55 (diklofenak, kombinatsioonid)

Diklofenak Dikofenak on väljendunud analgeetiliste/põletikuvastaste omadustega mittesteroidne ravim. See on prostaglandiini süntetaasi (tsüklooksügenaasi) inhibiitor.

Omeprasool

Toimemehhanism Omeprasool on kahe enantiomeeri ratseemiline segu, mis vähendab maohappe sekretsiooni täpselt sihitud toimemehhanismi kaudu. See on parietaalraku happepumba spetsiifiline inhibiitor. See toimib kiiresti ja manustamisel üks kord ööpäevas hoiab maohappe sekretsiooni pöörduva inhibeerimise kaudu kontrolli all.

Omeprasool on nõrk alus, mis kontsentreeritakse ja konverteeritakse aktiivsesse vormi parietaalraku intratsellulaarsete kanalikeste happelises keskkonnas, kus ravim inhibeerib ensüümi H+K+-ATPaasi ehk happepumpa. Toime maohappe tekkimise viimasele etapile on annusest sõltuv ja pakub äärmiselt efektiivset nii basaalse happesekretsiooni kui ka stimuleeritud happesekretsiooni inhibeerimist sõltumata stiimulist.

Farmakodünaamilised toimed Kõik täheldatud farmakodünaamilised toimed on seletatavad omeprasooli toimega happesekretsioonile.

Toime maohappe sekretsioonile Omeprasooli suukaudne annustamine üks kord ööpäevas võimaldab kiiresti ja tõhusalt inhibeerida päevast ning öist maohappe sekretsiooni; maksimaalne toime saavutatakse nelja ravipäeva jooksul. 20 mg omeprasooli toimel saavutatakse kaksteistsõrmiksoole haavandiga patsientidel mao happesuse vähenemine keskmiselt 80% ulatuses 24 tunniks, kusjuures keskmine maksimaalse happesekretsiooni vähenemine pärast pentagastriini stimulatsiooni on 24 tundi pärast annustamist ligikaudu 70%.

Suukaudsel 20 mg omeprasooli manustamisel püsib kaksteistsõrmiksoole haavandiga patsientidel maosisene pH ≥ 3 keskmiselt 17 tundi 24-tunnisest perioodist.

Happesekretsiooni ja mao happelisuse vähenemise tulemusena vähendab/normaliseerib omeprasool gastroösofageaalse reflukshaigusega patsientidel annusest sõltuvalt söögitoru kokkupuudet happega.

Happesekretsiooni pärssimine on seotud omeprasooli plasmakontsentratsiooni ja aja kõveraaluse pindalaga (AUC), kuid mitte tegeliku plasmakontsentratsiooniga konkreetsel ajahetkel.

Ravi ajal omeprasooliga ei ole tahhüfülaksiat kirjeldatud.

Muud happe inhibeerimisega seotud toimed Pikaajalise ravi korral on mõnevõrra sagedamini kirjeldatud mao glandulaarseid tsüste. Need muutused on happesekretsiooni märkimisväärse inhibeerimise füsioloogiline tagajärg, tsüstid on healoomulised ja näivad olevat pöörduvad. Mao happesuse vähendamine prootonpumba inhibiitorite või muude vahenditega põhjustab seedetraktis normaalselt elunevate bakterite hulga suurenemist maos. Ravi mao happesust vähendavate ravimitega võib vähesel määral suurendada riski seedetrakti infektsioonide tekkeks, nagu Salmonella ja Campylobacter.

Seerumi gastriinisisaldus suureneb vastusena happe sekretsiooni vähenemisele seda pärssivate ravimite kasutamise ajal. CgA sisaldus suureneb samuti mao happesuse vähenemise tõttu. Suurenenud CgA sisaldus võib segada neuroendokriinsete kasvajate uurimist. Saadaolevad avaldatud tõendid soovitavad ravi prootonpumba inhibiitoritega lõpetada 5 päeva kuni 2 nädalat enne CgA mõõtmisi. See võimaldab PPI-ravi järel suurenenud CgA sisaldusel langeda referentsvahemikku.

Pikaajalise ravi ajal omeprasooliga on mõnedel patsientidel (nii lastel kui ka täiskasvanutel) täheldatud ECL-rakkude arvu suurenemist, mis on tõenäoliselt seotud seerumi gastriinisisalduse suurenemisega. Neid leide ei peeta kliiniliselt oluliseks.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Diklofenak Diklofenaknaatrium imendub soolest kiiresti ja metaboliseerub esmasel maksapassaažil. Terapeutline plasmakontsentratsioon tekib ligikaudu 1/2 tundi pärast diklofenaki manustamist. Aktiivne toimeaine on 99,7% ulatuses valkudega seotud ja terminaalse eliminatsioonifaasi plasma poolväärtusaeg on 1…2 tundi. Ligikaudu 60% manustatud annusest eritub uriiniga metaboliitidena ja vähem kui 1% muutumatult. Ülejäänud annus eritub sapi kaudu metaboliseeritud vormis.

Pärast kiiret maopassaaži tagab diklofenaki gastroresistentsete pelletite komponent toimeaine kiire saadavuse vereringes. Toimeainet prolongeeritult vabastavad pelletid põhjustavad toimeaine viivitunud vabanemist, mis tähendab, et üks annus ööpäevas on tavaliselt piisav.

Omeprasool Imendumine Omeprasool ja omeprasoolmagneesium on happetundlikud ning seetõttu manustatakse neid suu kaudu gastroresistentsete graanulitena kapslites või tablettides. Omeprasooli imendumine on kiire, maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse ligikaudu 1…2 tundi pärast annustamist. Omeprasooli imendumine toimub peensooles ja kestab tavaliselt 3…6 tundi. Koosmanustamine toiduga ei mõjuta biosaadavust. Omeprasooli ühekordse suukaudse annuse süsteemne saadavus (biosaadavus) on ligikaudu 40%. Pärast korduvat üks kord ööpäevas manustamist suureneb biosaadavus ligikaudu 60%-ni.

Jaotumine Tervetel inimestel on omeprasooli jaotusruumala ligikaudu 0,3 l/kg kehamassi kohta. Omeprasool seondub 97% ulatuses plasmavalkudega.

Biotransformatsioon Omeprasool metaboliseerub täielikult tsütokroom P450 süsteemi (CYP) vahendusel. Suurem osa selle metabolismist sõltub polümorfselt ekspresseeritud CYP2C19-st, mis vastutab plasmas leiduva peamise metaboliidi hüdroksüomeprasooli tekkimise eest. Ülejäänud osa sõltub teisest spetsiifilisest isovormist CYP3A4-st, mis vastutab omeprasoolsulfooni tekkimise eest. Et omeprasoolil on suur afiinsus CYP2C19 suhtes, võib esineda konkureerivat inhibeerimist ja metaboolseid ravimite koostoimeid teiste CYP2C19 substraatidega. Kuid tulenevalt väikesest afiinsusest CYP3A4 suhtes ei ole omeprasoolil potentsiaali teiste CYP3A4 substraatide metabolismi inhibeerimiseks. Peale selle puudub omeprasoolil inhibeeriv toime peamistele CYP ensüümidele.

Ligikaudu 3%-l europiidse ja 15…20%-l aasia rassi esindajatest puudub funktsionaalne CYP2C19 ensüüm ning neid nimetatakse aeglasteks metaboliseerijateks. Nendel isikutel katalüüsib omeprasooli metabolismi tõenäoliselt peamiselt CYP3A4. Pärast korduvat 20 mg omeprasooli manustamist üks kord ööpäevas oli aeglastel metaboliseerijatel keskmine AUC 5...10 korda suurem kui neil, kellel oli olemas talitlev CYP2C19 ensüüm (kiired metaboliseerijad). Ka keskmised maksimaalsed plasmakontsentratsioonid olid 3…5 korda suuremad. Nendel leidudel ei ole omeprasooli annustamise seisukohalt tähtsust. Eritumine Omeprasooli eritumise poolväärtusaeg plasmas on tavaliselt alla ühe tunni nii pärast ühekordset kui ka korduvat suukaudset annustamist üks kord ööpäevas. Omeprasool eritatakse plasmast annustamiste vahel täielikult ja üks kord ööpäevas annustamise korral ei ole akumuleerumistendentsi täheldatud. Ligikaudu 80% omeprasooli suukaudsest annusest eritatakse metaboliitidena uriiniga, ülejäänud roojaga, peamiselt sapisekretsiooni vahendusel.

Omeprasooli AUC suureneb korduva manustamise korral. Suurenemine sõltub annusest ning pärast korduvat manustamist muutub annuse ja AUC suhe mittelineaarseks. Selle ajast ja annusest sõltuvuse põhjuseks on esmase passaaži metabolismi ning süsteemse kliirensi vähenemine, mida tõenäoliselt põhjustab CYP2C19 ensüümi inhibeerimine omeprasooli ja/või selle metaboliitide (nt sulfooni) poolt.

Ühelgi metaboliidil ei ole leitud mingit toimet maohappe sekretsioonile.

Patsientide erirühmad

Maksafunktsiooni kahjustus Omeprasooli metabolism maksakahjustusega patsientidel on häiritud, põhjustades AUC suurenemise. Üks kord ööpäevas manustamisel ei ole omeprasoolil ilmnenud kalduvust akumuleeruda.

Neerufunktsiooni kahjustus Omeprasooli farmakokineetika, sealhulgas süsteemne biosaadavus ja eritumiskiirus ei muutu vähenenud neerutalitlusega patsientidel.

Eakad Omeprasooli metabolismi kiirus on eakatel patsientidel (vanuses 75…79 aastat) veidi aeglustunud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Diklofenak Puuduvad olulised prekliinilised andmed, mida ei ole juba kirjeldatud teistes ravimi omaduste kokkuvõtte osades.

Omeprasool Omeprasooliga ravitud rottide kogu elutsükli kestnud uuringutes on täheldatud mao enterokromatiinsete (ECL) rakkude hüperplaasiat ja kartsinoide. Need muutused on happe pärssimisest põhjustatud püsiva hüpergastrineemia tulemus. Sarnaseid leide on täheldatud pärast ravi H -retseptori antagonistide ja teiste prootonpumba inhibiitoritega ning pärast osalist fundektoomiat. Seega ei ole neid muutusi põhjustanud ühegi üksiku toimeaine otsene toime.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Kapsli sisu: Mikrokristalliline tselluloos Povidoon K25 Kolloidne veevaba ränidioksiid Metakrüülhappe-etüülakrüülhappe kopolümeer (1:1), tüüp A, neutraliseeritud (6 mol%) naatriumhüdroksiidiga Propüleenglükool Ammooniummetakrülaadi kopolümeer, tüüp A Ammooniummetakrülaadi kopolümeer, tüüp B Mannitool Raske magneesiumkarbonaat Hüdroksüpropüültselluloos (75…150 mPas/5% sol.) Naatriumlaurüülsulfaat Hüpromelloos (6mPas) Metakrüülhappe-etüülakrüülhappe kopolümeeri (1:1) 30% dispersioon (kuivaine) Polüsorbaat 80 Trietüültsitraat Talk Kapsli kest: Titaandioksiid (E171) Punane raudoksiid E172 Kollane raudoksiid E172 Želatiin

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

HDPE pudel: 4 aastat. Blister: 4 aastat.

Kõlblikkusaeg pärast esmakordset avamist: HDPE pudel: 1 kuu

6.4 Säilitamise eritingimused

Blister: Hoida temperatuuril kuni 30°C.

HDPE pudel: Hoida temperatuuril kuni 30°C. Hoida pudel tihedalt suletuna, niiskuse eest kaitstult.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Valge HDPE pudel polüpropüleenist keeratava turvakorgiga (sisaldab kuivatusainet). Originaalpakendis on 30 toimeainet modifitseeritult vabastavat kõvakapslit.

oPA-alumiinium-PVC / alumiiniumblister Pakendis on 10, 20, 30, 50, 60, 100 toimeainet modifitseeritult vabastavat kõvakapslit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Bausch Health Ireland Limited 3013 Lake Drive Citywest Business Campus Dublin 24, D24PPT3 Iirimaa

8. MÜÜGILOA NUMBER

862214

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 06.01.2015 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 30.12.2019

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

August 2025