Dicloberl retard – infoleht ja ravimi omaduste kokkuvõte

Näidustus: Valu. Reumaatilised haigused.

toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel (100mg)

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Dicloberl retard, 100 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
• Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Dicloberl retard ja milleks seda kasutatakse

Dicloberl retard on valuvaigistav ja põletikuvastane ravim (mittesteroidne põletikuvastane aine/antireumaatiline aine, MSPVA).

Dicloberl retard’i kasutatakse valu ja reumaatiliste haiguste korral.

Dicloberl retard on pikendatud toimeajaga ravim, millest toimeaine diklofenaknaatriumi vabaneb aeglaselt. Seetõttu on soovitatav Dicloberl retard’i mitte kasutada juhtudel, kui tervisehäire raviks on vajalik ravimi kiire toime.

Kui te ei tunne end paremini või tunnete end halvemini, peate võtma ühendust arstiga

2. Mida on vaja teada enne Dicloberl retard’i võtmist

Dicloberl retard’i ei tohi kasutada

• kui olete diklofenaki või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;
• kui teil on esinenud allergilisi reaktsioone teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (MSPVA-de) või atsetüülsalitsüülhappe suhtes, nt hingamisraskus (bronhospasm), astmahood, rindkerevalu, nina limaskesta tursed või nahareaktsioonid;
• kui teil esineb ebaselge põhjusega vereloomehäire;
• kui teil on mao või soolte haavand, veritsus või mulgustumine (veriokse, veritsust soolte tühjendamisel, värske veri väljaheites või must väljaheide);
• kui teil on mao- või kaksteistsõrmiksoole haavand (peptiline haavand) või verejooks või kui teil on neid varem esinenud rohkem kui kahel korral;
• kui teil on varem esinenud ravist MSPVA-dega tingitud mao või soolte verejooksu või mulgustumist;
• kui teil on esinenud ajuverejookse (tserebrovaskulaarset veritsust) või teisi aktiivseid sisemisi verejookse;
• kui teil on raske maksa- või neeruhaigus;
• kui teil on diagnoositud südamehaigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus, näiteks kui teil on esinenud südameatakk, insult, “mini-insult” (ehk transitoorne ajuisheemia, TIA) või südame või aju veresoonte ummistumine või kui teil on olnud veresoonte ummistuse eemaldamise lõikus või šunteerimine;
• kui teil on olnud vereringehäired (perifeersete arterite haigus);

• kui teil on raseduse viimane trimester; alla 18-aastaste laste või noorukite raviks toimeaine suure sisalduse tõttu.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Järgmistel juhtudel võib Dicloberl retardi kasutada ainult erilise ettevaatusega ja teatud kindlatel tingimustel (näiteks: suuremate intervallidega või vähendatud annuses ja arsti järelevalve all). Palun küsige nõu oma arstilt. See kehtib ka juhul kui alltoodud ükikasjad on kehtinud teie kohta mistahes ajahetkel minevikus. Enne Dicloberl retard’i võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Üldine Dicloberl retard’i kasutamist samaaegselt teiste MSPVA-ga sealhulgas nn COX-2 inhibiitoritega (tsüklooksügenaas-2 selektiivsed inhibiitorid) tuleb vältida, kuna puuduvad tõendid, mis näitaksid paremat toimet samas kui võimalike kõrvaltoimete esinemissagedus suureneb. Kõrvaltoimeid saab vähendada kasutades väikseimat toimivat annust lühima võimaliku aja jooksul, mis on sümptomite kontrolli all hoidmiseks vajalik (vt lõik 3 “Kuidas Dicloberl retard’i võtta”).

Mao või soolte verejooks, haavandumine ja mulgustumine Mao või soolte verejooksudest, haavandumistest või mulgustumistest, mis võivad lõppeda surmaga, on teatatud MSPVA-de kasutamisel mistahes ajahetkel ravi kestel koos hoiatavate sümptomite või eelnevate tõsiste mao- või soolenähtudega või ilma nendeta.

Risk mao või soolte verejooksu, haavandumise või mulgustumise tekkeks on suurem suuremate annustega, patsientidel, kellel on esinenud haavandeid, eelkõige juhul, kui nende tüsistusteks on verejooks või mulgustus ja eakatel. Need patsiendid peavad alustama ja jätkama ravi väikseima võimaliku annusega.

Selliste patsientide puhul kaalutakse kombinatsioonravi (nt misoprostooli või prootonpumba inhibiitoritega). Samuti kaalutakse kombinatsioonravi nende patsientide puhul, kes peavad samaaegselt kasutama väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi ravimeid, mis samuti võivad suurendada seedetrakti kõrvaltoimeid.

Kui teil on olnud seedetrakti kaebusi ja eriti kui te olete eakas, tuleb arstile teatada kõigist ebatavalistest kõhupiirkonna sümptomitest (eriti seedetrakti verejooksust) kohe ravi alguses.

Ettevaatus on soovitatav kui kasutate teisi ravimeid, mis suurendavad haavandite või verejooksu tekkeohtu, nagu näiteks süsteemseid kortikosteroide, antikoagulante nagu varfariin, selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (mida kasutatakse depressiooni ravis) või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitoreid nagu atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 2 „Muud ravimid ja Dicloberl retard”)

Kui teil tekivad ravi ajal mao või soolte veritsus või haavandid, lõpetage Dicloberl retard’i kasutamine. Ravimi kasutamine tuleb lõpetada ja pöörduda kohe arsti poole kui tekib tugev valu ülakõhus või veriroe või veriokse (vt lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“).

MSPVA-d tuleb kasutada ettevaatusega ja arstliku järelvalve all patsientidel, kellel on esinenud seedetrakti häireid nagu mao ja soolte haavandumine, veritsus või mulgustumine või teisi mao ja soolte haigusi (nagu haavandiline koliit ja Crohni tõbi) kuna need seisundid võivad ägeneda (vt lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“). Enne Dicloberl retard’i võtmist teatage oma arstile, kui teil on hiljuti olnud või on tulemas mao või seedetrakti operatsioon, sest Dicloberl retard võib mõnikord halvendada operatsioonihaava paranemist soolestikus. Toimed südamele ja veresoontele Ravimid nagu Dicloberl retard on seostatud infarkti ("müokardiinfarkt") või insuldi suurenenud riskiga.

Enne diklofenaki võtmist teavitage oma arsti:

• kui te suitsetate,
• kui teil on suhkurtõbi,

• kui teil on rinnaangiin (stenokardia), esinenud trombe, kõrgenenud vererõhk või tõusnud kolesterooli- või

triglütseriidide tase veres. Kõrvaltoimete esinemist saab vähendada kasutades väikseimat toimivat annust lühima aja vältel. Kui teil on probleeme südamega või teil on olnud insult, siis peate ravi arutama oma arsti või apteekriga.

Nahareaktsioonid Väga harva on ravi ajal MSPVA-ga täheldatud tõsiseid nahareaktsioone koos punetuse ja villidega. Mõned nendest reaktsioonidest võivad olla letaalsed (eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs/Lyelli sündroom) (vt lõik 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“). Tõenäoliselt on nende reaktsioonide tekkerisk patsientidel suurem ravi alguses, enamus neist ilmneb esimese ravikuu jooksul. Veenduge, et teie arst teab, kui teil on Dicloberl retardi või mõne muu valuvaigisti kasutamisel kunagi tekkinud tõsine nahalööve või ketendus, villid ja/või suuhaavandid. Kui teil tekivad esimesed nahalööbe nähud, limaskesta kahjustus (nt. suus, ninas) või muud allergilise reaktsiooni nähud, katkestage Dicloberl retard’i kasutamine ja pöörduge kohe arsti poole.

Toimed maksale Ettevaatus (konsultatsioon arsti või apteekriga) on vajalik enne ravi alustamist maksaprobleemidega patsientidel, kuna nende seisund võib diklofenaki kasutamisel halveneda. Ühe või enama maksaensüümi näitaja võib suurenda MSPVA-de, sealhulgas diklofenaki kasutamisel. Kui te peate diklofenakki kasutama pikema aja vältel või korduvalt, kontrollib teie arst korrapäraselt teie maksatalitlust. Kui tekivad maksakahjustuse kliinilised nähud, tuleb diklofenaki kasutamine kohe lõpetada. Hepatiit võib tekkida diklofenaki kasutamisel ilma eelnevate sümptomiteta. Patsiendid, kellel on maksa porfüüria (vereloome haigus) peavad diklofenakki kasutama ettevaatusega kuna see võib vallandada porfüüria hoo.

Toimed neerudele Seoses MSPVA-de, sh diklofenaki raviga on teatatud vedelikupeetusest ja tursetest, mistõttu on eriline ettevaatus vajalik neerufunktsiooni kahjustusega, varem esinenud kõrgvererõhutõvega ning eakate patsientide puhul, samaaegsel diureetikumide või neerufunktsiooni märkimisväärselt mõjutava ravimi kasutamisel ja mistahes põhjusel tekkinud rakuvälise vedeliku mahu olulise languse korral (näiteks enne või pärast suurt operatsiooni). Nimetatud juhtudel tuleb jälgida neerufunktsiooni. Ravi katkestamisel taastub tavaliselt ravieelne seisund.

Muud märkused Dicloberl retard’i võib kasutada ainult pärast hoolikat kasu ja riski suhte hinnangut

• kui teil on teatud pärilikud vereloomehäired (nt äge vahelduv porfüüria);
• kui teil on teatud autoimmuunhaigused (süsteemne erütematoosne luupus ja segatüüpi sidekoehaigus).

Teie arst jälgib teid eriti hoolikalt:

• kui teil esineb allergiaid (nt teistest ravimitest tingitud nahareaktsioonid, astma, heinapalavik);

pikaajalised nina limaskestade tursed või pikaajalised häired, mis põhjustavad hingamisteede kitsenemist või hingamisteede kroonilised infektsioonid, sest sel juhul on suurem oht allergiliste reaktsioonide tekkeks.

Raskeid ja ägedaid allergilisi reaktsioone (nt anafülaktilist šokki) on täheldatud harva. Kui teil tekib allergiline reaktsioon pärast Dicloberl retard’i kasutamise alustamist, tuleb ravi lõpetada. Sõltuvalt ülitundlikkuse sümptomitest tuleb rakendada vastavat meditsiinilist ravi.

Diklofenak võib ajutiselt pärssida trombotsüütide agregatsiooni. Seega on vere hüübimishäiretega patsiendid suurema tähelepanu all.

Nagu teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (MSPVA-de) puhul võib ka diklofenak maskeerida nakkusenähte ja sümptomeid. Kui teil tekivad või süvenevad nakkusnähud (sh punetus, tursed, ülekuumenemisnähud, valu või palavik), pöörduge kohe oma arsti poole.

Kui te kasutate samaaegselt ravimeid mis takistavad vere hüübimist või alandavad veresuhkrut, tuleb ettevaatusabinõuna kontrollida verehüübivuse ja veresuhkru näitajaid. Dicloberl retard’i pikaajalisel kasutamisel on vaja regulaarselt kontrollida maksa- ja neerufunktsiooni ja verepildi näitajaid.

Enne kirurgilisi protseduure tuleb arsti ja hambaarsti käest küsida või neid informeerida kui kasutatakse Dicloberl retard’i.

Kui te kasutate valuvaigisteid pikka aega, võib tekkida peavalu, mida ei tohi ravida selle ravimi suuremate annustega. Pöörduge oma arsti poole, kui vaatamata Dicloberl retard’i võtmisele esineb teil sageli peavalu.

Valuvaigistite pideval kasutamisel eriti erinevate valuvaigistava toimega toimeainete kooskasutamisel, võib ravi kahjustada teie neere ja lõppeda neerupuudulikkusega (analgeetiline nefropaatia).

Lapsed ja noorukid Dicloberl retard ei sobi manustamiseks alla 18-aastastele noorukitele ja lastele (vt lõik 2 „Dicloberl retard’i ei tohi kasutada“).

Eakad Võimaliku kõrvaltoimete profiili tõttu on eakate patsientide puhul vajalik eriti hoolikas arstlik jälgimine. Eakate puhul on ettevaatus näidustatud kaasuvate haiguste tõttu. Seejuures on halvas üldseisundis või väikese kehakaaluga eakatel patsientidel soovitatav kasutada väikseimat toimivat annust. Eakatel patsientidel on antud tüüpi ravimite (MSPVA-de) kasutamisel suurem oht kõrvaltoimete tekkeks, eelkõige seedetrakti verejooksu, haavandite ja mulgustumise tekkeks. Neil seedetrakti kõrvaltoimetel võivad üldiselt olla eakatel tõsisemad tagajärjed ja lõppeda surmaga.

Muud ravimid ja Dicloberl retard Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid.

Teised MSPVA-d (sh atsetüülsalitsüülhape) ja kortikosteroidid Ravi Dicloberl retard’i ja teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete rühma kuuluvate põletikuvastaste ravimite, valuvaigistite või glükokortikoididega (põletikuvastane ravim või hormoonasendusravimina kasutatav ravim) suurendab seedetrakti haavandite või verejooksude riski. Parem on diklofenakki koos teiste MSPVA-ga mitte võtta.

Digoksiin, fenütoiin, liitium Dicloberl retard’i kasutamine samal ajal digoksiini (ravim südame väljutusmahu suurendamiseks), fenütoiini (ravim krampide raviks) või liitiumiga (ravim psühhiaatriliste häirete raviks) võib suurendada nende ravimite kontsentratsiooni veres. Vajalik on seerumi liitiumisisalduse kontroll. Soovitatav on kontrollida seerumi digoksiini- või fenütoiinisisaldust. Diureetikumid, beetablokaatorid, AKE-inhibiitorid ja angiotensiin II antagonistid Dicloberl retard võib nõrgendada vett väljutavate ja vererõhku langetavate ravimite (diureetikumid ja antihüpertensiivsed ravimid, nt beetablokaatorid, AKE inhibiitorid ja angiotensiin II antagonistid) toimet. Seetõttu tuleb perioodiliselt kontrollida vererõhku.

Dicloberl retard võib nõrgendada AKE-inhibiitorite ja angiotensiin II antagonistide (ravimid, mida kasutatakse nõrga südame ja kõrge vererõhu raviks) toimet. Samaaegsel kasutamisel on suurem risk, et teie neeruprobleem süveneb. Veenduge, et tarbite piisavalt vedelikku ja et pärast ravi alustamist ning aeg-ajalt pärast seda kontrollitakse teie neere.

Dicloberl retard’i ja kaaliumi säästvate diureetikumide samaaegne kasutamine võib põhjustada vere kaaliumisisalduse suurenemist. Seetõttu on soovitatav vere kaaliumisisalduse sage kontroll.

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d) Teatud antidepressandid (selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, SSRI-d) võivad suurendada seedetrakti verejooksude ja haavandite tekke riski. Metotreksaat Dicloberl retard’i võtmine 24 tundi enne või pärast metotreksaadi (kasutatakse mõnede põletikuliste haiguste ja mõnede vähkide raviks) manustamist võib põhjustada metotreksaadi kontsentratsiooni suurenemist veres ja tugevdada selle kõrvaltoimeid.

Tsüklosporiin MSPVA-d (nagu diklofenak) võivad tugevdada tsüklosporiini (aine, mida kasutatakse äratõukereaktsiooni vältimiseks ja ka reumatismi raviks) neerusid kahjustavat toimet. Teile võidakse määrata väiksem annus diklofenakki.

Antikoagulandid ja trombotsüütide agregatsiooni pärssivad ained Mittesteroidsed põletikuvastased ained võivad tugevdada trombotsüütide agregatsiooni pärssivate ainete ja antikoagulantide (nagu varfariin - kasutatakse trombide tekke ennetamiseks) toimet. Teie arst võib teid sagedamini kontrollida.

Probenetsiid Probenetsiidi (podagra ravim) sisaldavad ravimid võivad aeglustada diklofenaki eritumist. See võib tugevdada diklofenaki kõrvaltoimeid.

Diabeedivastased ravimid On olnud üksikuid teateid veresuhkrusisalduse taseme muutustest diklofenaki kasutamisel koos veresuhkrut vähendavate ravimitega (diabeedivastased ained), mille korral oli vajalik diabeedivastaste ravimite annuse muutmine. Sellel põhjusel on samaaegse kasutamise ajal ettevaatusabinõuna vajalik veresuhkrusisalduse kontrollimine.

Kinoliinirea antibakteriaalsed ained Kinoloonid (teatud tüüpi antibiootikumid) võivad koos MSPVA-de samaaegse kasutamisega põhjustada krampe.

Kolestipool ja kolestüramiin Need ained (kasutatakse vere kolesteroolisisalduse vähendamiseks) võivad põhjustada diklofenaki imendumise hilinemist või vähenemist. Seetõttu on soovitatav võtta Dicloberl retard’i vähemalt üks tund enne või 4…6 tundi pärast kolestipooli/kolestüramiini manustamist.

Tugevad CYP2C9 inhibiitorid Vorikonasool (kasutatakse seeninfektsioonide raviks) ja sulfiinpürasoon (podagraravim) võivad samaaegsel kasutamisel tõsta diklofenaki taset veres. See võib põhjustada diklofenaki kuhjumist kehas ning suurendada kõrvaltoimete esinemist. Tenofoviir: Samaaegne tenofoviiri (ravim mida kasutatakse B hepatiidi raviks ja HIV/AIDSi vältimiseks või raviks) kasutamine koos MSPVA-ga (nagu diklofenak) võib suurendada plasma uurealämmastiku- ja kreatiniinisisaldust (neeruanalüüside tulemused); seega tuleb jälgida neerutalitlust, et kontrollida võimalikku sünergilist toimet neerutalitlusele.

Deferasiroks: Samaaegne deferasiroksi (ravim, mida antakse patsientidele, kes saavad pikaajalisi vereülekandeid teatud tüüpi aneemia korral) kasutamine koos MSPVA-dega (nagu diklofenak) võib suurendada mao ja soolte kõrvaltoimete riski. Deferasiroksi kombineerimisel MSPVA-dega on vajalik, et arst teid tähelepanelikult jälgib.

Mifepristoon: Kasutatakse raseduse katkestamiseks.

Teoreetilise riski tõttu, et prostaglandiini süntetaasi inhibiitorid võivad mõjutada mifepristooni efektiivsust, ei tohi MSPVA-sid kasutada 8...12 päeva pärast mifepristooni manustamist. Pemetrekseed: Samaaegne kasutamine koos MSPVA-dega võib tugevdada pemetrekseedi toimet, seetõttu tuleb MSPVA-de suuremate koguste manustamisel olla ettevaatlik.

Dicloberl retard’i võtmine koos alkoholiga Dicloberl retard’i kasutamise ajal ei tohi tarbida alkoholi.

Rasedus, imetamine ja viljakus Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Rasedus Kui te rasestute ravi ajal Dicloberl retard’iga, öelge seda oma arstile. Võite kasutada Dicloberl retard’i raseduse esimesel ja teisel trimestril pärast oma arstiga nõu pidamist. Ärge võtke Dicloberl retard‘i raseduse viimase 3 kuu jooksul, kuna see võib kahjustada teie sündimata last või põhjustada probleeme sünnitusel. See võib põhjustada teie sündimata lapsel neeru- ja südameprobleeme. See võib soodustada teil ja teie lapsel veritsuste teket ning põhjustada oodatust hilisemat või pikemaajalist sünnitust. Ärge võtke Dicloberl retard‘i raseduse esimese 6 kuu jooksul, välja arvatud juhul, kui see on hädavajalik ja teie arst on seda soovitanud. Kui vajate sel perioodil või ajal, mil püüate rasestuda, ravi Dicloberl retard‘iga, tuleb kasutada väikseimat annust võimalikult lühikese aja jooksul. Alates 20. rasedusnädalast võib Dicloberl retard, kui seda võetakse kauem kui paar päeva, tekitada teie sündimata lapsel neeruprobleeme, põhjustades last ümbritseva lootevee madalat taset (oligohüdramnioni) või lapse südames oleva veresoone (arterioosjuha) ahenemist. Kui vajate ravi kauem kui paar päeva, võib arst soovitada täiendavat jälgimist.

Imetamine Nagu teised MSPVA-d, eritub ka diklofenak väikestes kogustes rinnapiima. Et vältida kõrvaltoimete tekkimist imikul, ei tohi seetõttu dikofenakki rinnaga toitmise ajal kasutada.

Viljakus Nagu kõik ravimid, mis inhibeerivad prostaglandiinide sünteesi, võib ka Dicloberl retard vähendada rasestumise tõenäosust. Te peate oma arsti teavitama, kui te soovite rasestuda või kui teil on probleeme rasestumisega.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Dicloberl retard’i suurte annuste kasutamisel võivad tekkida kesknärvisüsteemi poolsed kõrvaltoimed, nagu väsimus ja pearinglus, üksikutel juhtudel võib olla nõrgenenud reaktsioon ja vähenenud võime osaleda liikluses ning töötada masinatega. Eriti kehtib see kasutamisel koos alkoholiga. Te ei ole enam võimeline kiiresti ja adekvaatselt reageerima ootamatutele olukordadele. Sellisel juhul ärge juhtige autot! Ärge töötage masinatega! Ärge töötage ebakindlal pinnasel! Dicloberl retard sisaldab sahharoosi Kui teie arst on teile öelnud, et te ei talu mõningaid suhkruid, pidage enne ravimi võtmist nõu oma arstiga.

Dicloberl retard sisaldab naatriumi See ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühe kapsli kohta, st on praktiliselt „naatriumivaba“.

3. Kuidas Dicloberl retard’i võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst on selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Soovitatav annus Kui arst ei ole määranud teisiti, kehtivad järgmised annustamissoovitused. Diklofenaki soovitatavad annused sõltuvad tervisehäire raskusest. Täiskasvanutel on annused vahemikus 50…150 mg diklofenaknaatriumi ööpäevas. Täiskasvanud: 1 Dicloberl retard’i toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel päevas (kogus on ekvivalentne 100 mg toimeaine diklofenaknaatriumiga).

Manustamisviis Neelake Dicloberl retard’i kapsel tervena all koos piisava koguse veega. Kui teil on tundlik magu, võtke Dicloberl retard’i kapsel söögikorra ajal.

Kasutamise kestus Teie arst otsustab kasutamise kestuse üle. Dicloberl retard’i võtmine pikema aja jooksul võib olla vajalik reumaatiliste haiguste korral.

Kõrvaltoimete esinemist saab vähendada, kui kasutada sümptomite kontrollimiseks väikseimat toimivat annust võimalikult lühikese ajal jooksul (vt „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”). Kui teil on tunne, et Dicloberl retard’i toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Kui te võtate Dicloberl retard’i rohkem, kui ette nähtud Võtke Dicloberl retard’i arsti juhiste või pakendi infolehes toodud annustamisjuhiste kohaselt. Kui teil on tunne, et valuvaigistav toime ei ole piisav, ärge suurendage annust ise, vaid pidage nõu oma arstiga.

Diklofenaki üleannustamisel ei ole tüüpilist kliinilist pilti. Üleannustamine võib põhjustada kesknärvisüsteemi sümptomeid, nagu peavalu, pearinglus, uimasus ja teadvuse kadu (lastel võib tekkida ka krampe), kõhuvalu, iiveldus ja oksendamine. Lisaks võivad tekkida ka mao või soolte verejooks ning maksa ja neerude talitlushäired. Veel võib esineda vererõhu langust, raskendatud hingamist (hingamisdepressioon) ning naha ja suu või nina limaskesta tõmbumist siniseks/punaseks (tsüanoos). Spetsiifilist antidooti ei ole. Üleannustamise kahtluse korral võtke ühendust oma arstiga või pöörduge lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda ja võtke see infoleht endaga kaasa. Mürgistuse raskusastme alusel otsustatakse seal vajalike meetmete üle.

Kui unustate Dicloberl retard’i võtta Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata. Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki. Mõned kõrvaltoimed võivad olla rasked. Allpool nimetatud kõrvaltoimete tekkimisel teavitage sellest oma arsti, kes otsustab mida edasi teha.

Järgmiste kõrvaltoimete korral tuleb arvestada sellega, et need on enamasti annusest sõltuvad ja erinevad inimeste vahel.

Kõige sagedamini täheldatavad kõrvaltoimed on seedetrakti kõrvaltoimed. Tekkida võivad mao/kaksteistsõrmiksoole haavandid (peptilised haavandid), soole mulgustumine või seedetrakti verejooks, mis raskel juhul võib lõppeda surmaga, eriti eakatel (vt lõik 2 „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”). Manustamise järel on teatatud iiveldusest, oksendamisest, kõhulahtisusest, kõhugaasidest, kõhukinnisusest, seedehäiretest, kõhuvalust, tumedat värvi väljaheitest, verioksest, maolimaskesta põletikust (gastriidist), suu limaskesta haavandilisest põletikust (haavandiline stomatiit),

haavandilise koliidi ja Crohni tõve ägenemisest (vt lõik 2 „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”). Seedetrakti verejooksu oht sõltub suurel määral kasutatud annusevahemikust ja kasutamise kestusest. Kui märkate allpool nimetatud kõrvaltoimeid, siis lõpetage Dicloberl retard’i- kasutamine ja rääkige sellest otsekohe oma arstile:

• Kerged spasmid või valulikkus kõhus, mis algavad varsti pärast ravi alustamist Dicloberl retardi’ga ja millele järgneb veritsus pärasoolest või verine kõhulahtisus tavaliselt 24 tunni jooksul pärast kõhuvalu algust (esinemissagedus teadmata, ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).
• Tõsine allergiline nahareaktsioon, mis võib esineda suurte ulatuslike punaste ja/või tumedate laikude, nahaturse, villide ja sügelusena (generaliseerunud bulloosne fikseerunud ravimilööve).

Teatage kohe oma arstile, kui te märkate järgmist kõrvaltoimet:

• Rindkerevalu, mis võib olla potentsiaalselt tõsise allergilise reaktsiooni, Kounise sündroomi, tunnus.

MSPVA-raviga seoses on teatatud vee kogunemisest kehas (tursed), kõrgest vererõhust ja südamepuudulikkusest. Ravimid nagu Dicloberl retard võivad olla seotud arteriaalsete trombembooliliste tüsistuse suurema riskiga, näiteks südamerabanduse (müokardiinfarkt) või insuldiga (vt lõik 2 „Dicloberl retard’i ei tohi kasutada ” ja „Hoiatused ja ettevaatusabinõud”).

Sage (võivad esineda kuni 1 inimesel 10-st):

• seedetrakti kaebused, nagu iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus, üksikjuhtudel samuti ka kerged seedetrakti verejooksud, mis võivad põhjustada punaste vereliblede kadu (aneemiat);
• ülitundlikkusreaktsioonid, nagu nahalööve ja sügelus;
• kesknärvisüsteemi häired, nagu peavalu, pearinglus, uimasus, rahutus, ärritatavus (agiteeritus) või väsimus;
• seedehäired (düspepsia), kõhupuhitus, kõhukrambid (kõhuvalu), isutus, samuti seedetrakti haavandid (võimalik, et koos verejooksu ja mulgustumisega);
• maksaensüümide aktiivsuse suurenemine veres;
• vertiigo

Aeg-ajalt (võivad esineda kuni 1 inimesel 100-st):

• nõgestõbi (urtikaaria);

Järgmistel juhtudel tuleb ravimi kasutamine kohe lõpetada ja pöörduda arsti poole:

• veriokse (hematemees), veri väljaheites (meleena) või verine kõhulahtisus;
• maksakahjustus, eriti pikaajalise ravi korral, maksapõletik (hepatiit) koos või ilma naha kollasuseta (mis
• juuste väljalangemine
• tursete teke (vee kogunemine kehas), eriti patsientidel, kellel on kõrge vererõhk või neerufunktsiooni

Harv (võivad esineda kuni 1 inimesel 1000-st):

• ülitundlikkus-, anafülaktilised ja anafülaktoidsed reaktsioonid (need võivad ilmneda hingamisteede ahenemise, õhupuuduse (respiratoorse distressi), kiire südamerütmi, vererõhu languse (hüpotensiooni) ja šokina);
• maolimaskesta põletik (gastriit), seedetrakti verejooks (hemorraagia);
• maksafunktsiooni häired
• astma koos hingamisraskusega (düspnoe).

Väga harv (võivad esineda kuni 1 kasutajal 10 000-st):

• infektsiooniga seotud põletike ägenemine (nt nekrotiseeriva fastsiidi tekkimine), mis langeb kokku teatud põletikuvastaste ravimite (mittesteroidsed põletikuvastased ained, mille hulka kuulub ka Dicloberl retard) kasutamisega. Kui infektsiooninähud ja -sümptomid (nt punetus, turse, ülekuumenemine, valu, palavik) tekivad või muutuvad Dicloberl retard’i kasutamise ajal tõsisemaks, tuleb kohe pöörduda arsti poole, kes otsustab, kas infektsioonivastane või antibiootikumravi on näidustatud;

• diklofenaki kasutamise ajal täheldatud ajukelmepõletiku (aseptilise meningiidi) sümptomid, nagu peavalu, iiveldus, oksendamine, palavik, kaela jäikus või teadvuse hägustumine. Suurem risk on inimestel, kellel juba esineb mingi autoimmuunne häire (süsteemne erütematoosluupus, segatüüpi sidekoe haigus);
• häired vereloomes (aneemia, leukopeenia (vähenenud valgete vererakkude hulk veres), trombotsütopeenia (vähenenud trombotsüütide arv veres), pantsütopeenia (vähenenud punaste ja valgete vererakkude arv ja trombotsüütide arv veres), agranulotsütoos (äge seisund, mis on seotud tõsise, eluohtliku neutrofiilide vähenemisega veres), hemolüütiline ja aplastiline aneemia (vere punaliblede arvu vähesus suuremast vere punaliblede lõhustumisest). Esimesed nähud võivad olla palavik, kurguvalu, pindmised haavandid suus, gripilaadsed kaebused, tõsine väsimus, nina- ja nahaverejooksud. Sellisel juhul tuleb kohe lõpetada ravimi võtmine ja pöörduda arsti poole. Mis tahes valu- või palavikuvastaste ravimitega ei tohi ennast ise ravida. Pikaajalise ravi korral tuleb regulaarselt kontrollida verenäitajaid;
• angioneurootiline turse, sealhulgas näo turse (näo, keele või hääleaparaadi turse). Kui teil tekib üks nendest sümptomitest, mis võib juhtuda ka esimesel kasutamiskorral, tuleb diklofenaki võtmine lõpetada ja on vajalik kohene arstiabi;
• veresoonte allergiline põletik (vaskuliit) ja kopsude allergiline põletik (pneumoniit);
• psühhootilised reaktsioonid, depressioon, ärevustunne, unetus (insomnia), hirmuunenäod;
• tundlikkuse häired, maitsetundlikkuse häired, mäluhäired, desorientatsioon, krambid, värisemine, insult (tserebrovaskulaarne juhtum);
• nägemishäired (hägune nägemine ja topeltnägemine);
• kohin kõrvus, kuulmishäired;
• südamepekslemine (palpitatsioonid), valu rinnus, südamelihase nõrkus (südamepuudulikkus), südamelihase infarkt (müokardi infarkt);
• kõrge vererõhk (hüpertensioon);
• suulimaskesta põletik (sealhulgas haavandiline) (stomatiit), keelepõletik, söögitoru kahjustused, kõhukinnisus, samuti kaebused alakõhus, nagu jämesoole põletik, sealhulgas jämesoole veritsev põletik, Crohni tõve / haavandilise koliidi (teatud jämesoole põletikud (koliit), millega kaasnevad haavandid) ägenemine, kõhunäärme põletik (pankreatiit), soolte ahenemine. Kui tekib tugev valu ülakõhus, veriokse, musta värvusega väljaheide või veri väljaheites, peate kohe ravi Dicloberl retard’iga lõpetama ja teavitama sellest oma arsti;
• maksanekroos, maksapuudulikkus. Pikaajalise ravi korral tuleb maksafunktsiooni näitajaid regulaarselt kontrollida;
• tõsised nahareaktsioonid, nagu nahalööve koos punetusega (eksanteem, ekseem, erüteem, multiformne erüteem) ja nahalööve koos villidega (nt Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs / Lyelli sündroom) või koorumisega (eksfoliatiivne dermatiit); valgustundlikkus, paikne verejooks nahas (purpur);
• neerukoe kahjustus (interstitsiaalne nefriit, papillaarne nekroos) millega võib kaasneda äge neerufunktsiooni häire (neerupuudulikkus), valgu esinemine uriinis (proteinuuria) ja/või veri uriinis (hematuuria); nefrootiline sündroom (tursed ja valgu väljendunud eritumine uriiniga). Veenduge, et teie neerufunktsiooni kontrollitakse regulaarselt. Uriinikoguse vähenemine, vee kogunemine kehasse (tursed) ja ka üldine halb enesetunne võivad olla märgid neeruhaigusest kuni neerupuudulikkuseni. Kui nimetatud sümptomid tekivad või muutuvad tõsisemaks, peate Dicloberl retard’i kasutamise katkestama ja võtma kohe ühendust oma arstiga.

Teadmata: esinemissagedust ei saa olemasolevate andmete põhjal hinnata

• allergiline nahareaktsioon, mis võib esineda ümmarguste või ovaalsete nahapunetuse ja turses laikude, villide ja sügelusena (fikseerunud ravimilööve). Kahjustatud piirkondades võib nahk tumeneda, mis võib püsida ka pärast paranemist. Fikseerunud ravimlööve tekib tavaliselt uuesti samas kohas (samades kohtades), kui ravimit võetakse uuesti.
• isheemiline koliit

Järgige juhendeid, mis on toodud kõrvaltoimete juures!

Kõrvaltoimetest teatamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Dicloberl retard’i säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud blistril ja pakendil pärast märget “EXP”. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Säilitamistingimused Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Dicloberl retard sisaldab

• Toimeaine on diklofenaknaatrium. Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel sisaldab 100 mg diklofenaknaatriumi.

• Teised koostisosad on Kapsli sisu: sahharoos, maisitärklis, šellak, talk, Eudragit RL PO (ammooniummetakrülaadi kopolümeer [tüüp A]), naatriumhüdroksiid (pH kohandamiseks). Kapsli kest: želatiin, kollane raudoksiid (E172).

Kuidas Dicloberl retard välja näeb ja pakendi sisu Kollased kõvad želatiinkapslid blisterpakendis, mis on valmistatud valkjasmatist PP-COC-PP kilest pehmel alumiiniumalusel

Originaalpakendis on 20, 50 või 100 toimeainet prolongeeritult vabastavat kapslit.

Müügiloa hoidja ja tootja BERLIN-CHEMIE AG Glienicker Weg 125 12489 Berliin Saksamaa

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole. OÜ Berlin-Chemie Menarini Eesti Paldiski mnt 29 10612 Tallinn Eesti Tel: +372 667 5001

Infoleht on viimati uuendatud märtsis 2026.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Dicloberl retard, 100 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel sisaldab 100 mg diklofenaknaatriumi. INN. Diclofenacum natricum

Teadaolevat toimet omav abiaine Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kapsel sisaldab 67,5 mg sahharoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Toimeainet prolongeeritult vabastavad kapslid. Kollased kõvad želatiinkapslid.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Valu. Reumaatilised haigused. Märkus. Kuna toimeaine vabanemine Dicloberl retard’i kapslist on prolongeeritud ei sobi ravim kiiret toime algust nõudvate haigusseisundite korral.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Diklofenakki manustatakse sõltuvalt haiguse raskusastmest.

Soovitatav annustamisvahemik täiskasvanutele on 50 mg kuni 150 mg diklofenaknaatriumi päevas.

Täiskasvanutele antakse üks toimeainet prolongeeritult vabastav Dicloberl retard’i kapsel päevas (vastab 100 mg diklofenaknaatriumile).

Patsientide erirühmad

Eakad Annuse kohandamine ei ole vajalik. Võimalike kõrvaltoimete profiili tõttu tuleb eakaid eriti hoolikalt jälgida (vt lõik 4.4).

Neerukahjustus Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel ei ole vaja annust vähendada (raske neerupuudulikkusega patsientide kohta vt lõik 4.3).

Maksakahjustus (vt lõik 5.2) Kerge kuni mõõduka maksakahjustusega patsientidel ei ole vaja annust vähendada (raske maksakahjustusega patsientide kohta vt lõik 4.3).

Lapsed Kasutamise kohta lastel ja noorukitel vt. ka lõik 4.3.

Manustamisviis Dicloberl retard’i kapsel tuleb neelata tervelt koos küllaldase koguse vedelikuga. Need patsiendid, kelle magu on tundlik, peavad Dicloberl retard’i kapsleid manustama söögikordade ajal.

Kasutamise kestuse üle otsustab raviarst.

Reumaatiliste haiguste korral võib olla vajalik Dicloberl retard’i pikaajaline manustamine.

Kõrvaltoimete vähendamiseks soovitatakse kasutada minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrolli all hoidmiseks (vt lõik 4.4).

4.3 Vastunäidustused

• ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes;
• anamneesis bronhospasm, astma, riniit või urtikaaria pärast atsetüülsalitsüülhappe või teiste

mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite manustamist;

• ebaselged vereloomehäired;
• mao- või sooletrakti aktiivne haavand, veritsus või perforatsioon
• patsiendil on äge või anamneesis korduv seedetrakti haavand/verejooks (kaks või enam kindlat

haavandumise või verejooksu juhtu);

• anamneesis on varasema MSPVA-de kasutamisega seotud seedetrakti verejooks või perforatsioon;
• tserebrovaskulaarne või muu aktiivne verejooks;
• raske maksa- või neerupuudulikkus (vt lõik 4.4);
• väljakujunenud südame paispuudulikkus (NYHA II-IV), südame isheemiatõbi, perifeersete arterite haigus

ja/või tserebrovaskulaarne haigus;

• raseduse viimane kolmandik (vt lõik 4.6)
• kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel liiga suure toimeaine sisalduse tõttu.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Üldine informatsioon Kõrvaltoimete vähendamiseks soovitatakse kasutada minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul, mis on vajalik sümptomite kontrolli all hoidmiseks (vt lõik 4.2 ja allpool gastrointestinaalsete ja kardiovaskulaarsete riskide kohta).

Dicloberl retard’i kasutamist samal ajal koos teiste MSPVA-de, sealhulgas tsüklooksügenaas-2 selektiivsete inhibiitoritega tuleb vältida, kuna puuduvad tõendid, mis näitaksid sünergistlikku kasu, samuti võimalike lisanduvate kõrvaltoimete tõttu.

Eakad Eakate ravimisel tuleb olla eriti ettevaatlik võimalike kaasuvate haiguste tõttu ja on soovitatav kasutada minimaalselt toimivat annust eriti nõrgestatud eakatel või väikse kehakaaluga eakatel patsientidel. Vanuritel on MSPVA-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete (eriti seedetrakti verejooks, haavandumine ja perforatsioon) esinemissagedus suurem (vt lõik 4.2). Seedetrakti kõrvaltoimed võivad eakatel üldiselt olla tõsisemate tagajärgedega ja lõppeda surmaga.

Seedetrakti verejooks, haavand ja perforatsioon Potentsiaalselt surmaga lõppevatest seedetrakti verejooksu, haavandumise või perforatsiooni juhtudest on teatatud kõikide MSPVA-de kasutamisel ravi mistahes ajahetkel koos eelnevate hoiatavate sümptomitega või ilma ning koos anamneesis eelnevalt esinenud tõsiste seedetrakti sümptomitega või ilma.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni risk on suurem MSPVA suurte annuste kasutamisel haavandi anamneesiga patsientidel, eriti kui haavand on tüsistunud verejooksu või perforatsiooniga (vt lõik 4.3), samuti vanuritel. Nende patsientide ravi peab alustama ja jätkama väikseima võimaliku annusega.

Sellistel patsientidel, samuti neil, kes kasutavad samal ajal väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi seedetrakti kahjustuste riski suurendavaid ravimeid (vt allpool ja lõik 4.5), tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ainetega (sh misoprostool või prootonpumba inhibiitorid).

Seedetrakti toksilisuse anamneesiga patsiendid (eriti eakad) peavad teatama kõikidest ebatavalistest seedetrakti sümptomitest (eeskätt seedetrakti verejooksust), kui need ilmnevad ravi algul.

Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samal ajal seedetrakti haavandi ja verejooksu tekke riski suurendavaid ravimeid, nagu süsteemsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nt varfariin), selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid, nagu näiteks atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Kui ravi ajal Dicloberl retard’iga tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi kohe katkestada. Patsienti tuleb juhendada tugeva ülakõhuvalu tekkimisel või vere esinemisel väljaheites või oksendamisel ravimi kasutamine lõpetada ja pöörduda kohe arsti poole.

MSPVA-d tuleb ettevaatusega ja järelvalve all manustada patsientidele, kellel esineb sümptomeid mis viitavad seedetrakti häiretele, anamneesis mao või sooletrakti haavandumine, verejooks või perforatsioon või anamneesis seedetrakti haigus (haavandiline koliit, Crohni tõbi) , sest MSPVA -d võivad põhjustada nende haiguste ägenemist (vt lõik 4.8).

MSPVA-d, sealhulgas diklofenak, võivad olla seotud gastrointestinaalse anastomoosi lekke riski suurenemisega. Diklofenaki kasutamisel pärast gastrointestinaalseid operatsioone on soovitatav põhjalik meditsiiniline järelevalve ja ettevaatus.

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed toimed

Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kellel on anamneesis hüpertensioon, sest MSPVA-de kasutamisega seoses on täheldatud vedelikupeetust ja turseid. Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et diklofenaki kasutamine, eriti suurtes annustes (150 mg päevas) ja kaua aega, võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt ja insult) suurenenud riskiga.

Kardiovaskulaarsete haiguste märkimisväärsete riskifaktoritega (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, diabeet, suitsetamine) patsiente tuleb ravida diklofenakiga üksnes pärast hoolikalt kaalutlust. Kuna diklofenakist põhjustatud kardiovaskulaarne risk võib suureneda koos annuse ja toime kestusega, tuleb diklofenakki kasutada võimalikult lühikest aega ja väikseimas efektiivses päevaannuses. Perioodiliselt tuleb uuesti hinnata patsientide valu sümptomaatilise leevendamise vajadust ja ravivastust.

Nahareaktsioonid

Diklofenaki kasutamisel on väga harva tekkinud tõsised nahareaktsioonid (vt lõik 4.8), millest mõned võivad lõppeda surmaga, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs (Lyelli sündroom) ja generaliseerunud bulloosne fikseerunud ravimilööve. Suurim risk nahareaktsioonide tekkeks on varases ravijärgus: enamikul juhtudest tekib reaktsioon ravi esimesel kuul. Dicloberl retard’i manustamine tuleb katkestada kohe, kui ilmnevad nahalööve, limaskesta kahjustused või mõni muu ülitundlikkuse sümptom. Patsienti peab juhendama sel juhul pöörduma kohe arsti poole ja edaspidi Dicloberl retard´i mitte kasutama.

Toimed maksale

Maksatalitluse häirega patsientidele tuleb diklofenakki manustada ettevaatusega, kuna nende seisund võib diklofenakravi korral halveneda. Nagu teisted MSPVA-d võib ka diklofenak suurendada ühe või mitme maksaensüümi taset. Kui diklofenakki on vaja võtta pikaajaliselt või korduvalt, on soovitatav kontrollida regulaarselt maksafunktsiooni näitajaid. Diklofenaki kasutamine tuleb koheselt lõpetada kui ilmnevad maksatalitluse häire kliinilised tunnused. Diklofenaki kasutamisel võib tekkida hepatiit ilma eelnevate sümptomiteta. Maksaporfüüriaga patsientidel tuleb olla diklofenaki kasutamisel ettevaatlik, kuna see võib vallandada porfüüria hoo.

Toimed neerudele Seoses MSPVA-de, sh diklofenaki raviga on teatatud vedelikupeetusest ja tursetest, mistõttu on eriline ettevaatus vajalik neerufunktsiooni häirega ning eakate patsientide puhul, samaaegsel diureetikumide kasutamisel või neerufunktsiooni märkimisväärselt mõjutava ravimi kasutamisel ja ükskõik millisel põhjusel tekkinud rakuvälise vedeliku mahu olulise languse korral (näiteks enne või pärast suurt operatsiooni) (vt lõik 4.3). Nimetatud juhtudel tuleb jälgida neerufunktsiooni. Ravi katkestamisel taastub tõenäoliselt ravieelne seisund.

Muud märkused

Dicloberl retard’i tohib järgmiste seisundite korral kasutada ainult pärast kasu ja riski suhte hoolikat kaalumist:

• kaasasündinud porfüriini ainevahetuse häire (nt äge intermiteeruv porfüüria);
• patsientidel, kellel on autoimmuunhaigus nagu süsteemne erütematoosne luupus (SEL) ja sidekoehaiguste segavormid, kuna nendel patsientidel võib olla eelsoodumus teatud kõrvaltoimete nagu aseptilise meningiidi tekkeks (vt lõik 4.8).

Eriti hoolikas meditsiiniline jälgimine (valmisolek esmaabi andmiseks) on vajalik järgmistel juhtudel:

• patsiendid kellel esineb astma, heinapalavik, ninapolüübid või kroonilised obstruktiivsed haigused või kroonilised hingamisteede infektsioonid (seotud allerigiliste riniidi-laadsete sümptomitega) sest neil on suurem oht allergiliste reaktsioonide tekkeks – need võivad ilmneda astmahoogudena (nn analgestiline astma) Quincke ödeemi või urtikaariana;
• patsiendid, kellel on ülitundlikkus teiste ainete suhtes, nt: nahareaktsioonid, pruuritus, urtikaaria, sest neil on suurem risk ülitundlikkusreaktsioonide tekkeks ka diklofenaki kasutamisel.

Harva on esinenud raskeid ägedaid ülitundlikkusreaktsioone (nt anafülaktiline šokk). Esimeste ülitundlikkusreaktsiooni sümptomite ilmnemisel pärast Dicloberl retard’i võtmist tuleb ravi lõpetada. Sõltuvalt ülitundlikkuse sümptomitest tuleb rakendada vastavat meditsiinilist ravi. Ülitundlikkusreaktsioonid võivad progresseeruda ka Kounise sündroomiks, mis on raske allergiline reaktsioon, mis võib viia müokardiinfarkti tekkeni. Selle reaktsiooni sümptom võib muu hulgas olla rindkerevalu, mis tekib seoses allergilise reaktsiooniga diklofenakile.

Diklofenak võib ajutiselt inhibeerida trombotsüütide agregatsiooni. Seetõttu tuleb koagulatsioonihäiretega patsiente hoolikalt jälgida.

Nagu teised MSPVA-d võib ka diklofenak oma farmakodünaamilise toime tõttu varjata infektsiooni sümptomeid. Väga harva on mittesteroidsete põletikuvastaste ainete süsteemse kasutamise ajal kirjeldatud infektsioossete põletike ägenemist (nt nekrotiseeruva fastsiidi teke). See võib olla seotud mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite toimemehhanismiga.

Kui tekivad infektsiooni sümptomid või kui need süvenevad ravi ajal Dicloberl retard’iga , tuleb pöörduda viivitamatult arsti poole. Vajalikud on vastavad uuringud, et teha kindlaks vajadus infektsioonivastase või antibiootikumravi järele.

Diklofenaki pikaajalise manustamise korral on vajalik korrapärane maksa- ja neerufunktsiooni ning vererakkude arvu kontrollimine.

Analgeetikumide pikaajalisel kasutamisel võib tekkida peavalu, mida ei tohi ravida preparaadi annuse suurendamise teel.

Analgeetikumide kasutamine, eriti mitmete valuvaigistavate ainete kombineeritud harjumuspärane kasutamine võib põhjustada pöördumatut neerukahjustust, millega kaasneb risk neerupuudulikkuse tekkeks (analgeetikumidest põhjustatud nefropaatia).

Alkoholi ja MSPVA-de samaaegsel tarvitamisel võib ravimi toimeainega seotud kõrvaltoimete, eriti seedetrakti või kesknärvisüsteemiga seotud kõrvaltoimete esinemine sageneda.

Naiste viljakust puudutavat teavet vt lõik 4.6.

Ravim sisaldab sahharoosi. Seetõttu ei tohi seda ravimit kasutada patsiendid, kellel on harvaesinev pärilik fruktoositalumatus, glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon või sukraasi-isomaltaasi puudulikkus.

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi kapslis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Teised MSPVA-d, sealhulgas salitsülaadid Mitme MSPVA koosmanustamine võib suurendada seedetrakti haavandite ja verejooksu riski sünergilise toime tõttu. Seetõttu ei soovitata diklofenakki koos teiste MSPVA-ga kasutada (vt lõik 4.4).

Digoksiin, fenütoiin, liitium Dicloberl retard’i ja digoksiini, fenütoiini või liitiumi samaaegne kasutamine võib tõsta nende ravimite kontsentratsiooni seerumis. Vajalik on liitiumi seerumitaseme kontroll. Digoksiini ja fenütoiini seerumitaseme kontroll on soovitatav. Diureetikumid, beeta-blokaatorid, AKE inhibiitorid ja angiotensiin II antagonistid MSPVA-d võivad vähendada diureetikumide ja vererõhku langetavate ravimite (näiteks beetablokaatorid, angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid, angiotensiin II antagonistid) toimet. Seetõttu tuleb vererõhku perioodiliselt jälgida. Mõnedel neerufunktsiooni häirega patsientidel (nt dehüdreeritud või neerufunktsiooni häirega eakad patsiendid) võib AKE inhibiitorite või angiotensiin II antagonistide kasutamine samal ajal koos ensüüm tsüklooksügenaasi inhibeeriva ainega põhjustada neerufunktsiooni edasist halvenemist, sealhulgas ägedat neerupuudulikkust, mis on enamasti pöörduv. Seetõttu tuleb sellist kombinatsiooni manustada ettevaatlikult, eriti eakatele patsientidele. Sellise kombinatsioonravi kasutamisel peavad olema patsiendid adekvaatselt hüdreeritud ja kaaluda tuleb neerufunktsiooni jälgimist pärast kaasneva ravi alustamist ja edaspidi perioodiliselt.

Dicloberl retard’i ja kaaliumit säästvate diureetikumide samaaegne kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat. Seega on soovitatav samaaegse ravi korral sageli kontrollida kaaliumi sisaldust.

Kortikosteroidid Seedetrakti verejooksu või haavandi suurenenud risk (vt lõik 4.4).

Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSTI-d) Seedetrakti verejooksu või haavandi suurenenud risk (vt lõik 4.4).

Metotreksaat Diklofenak võib pärssida metotreksaadi renaalset tubulaarset kliirensit, suurendades seeläbi metotreksaadisisaldust veres. Dicloberl retard’i manustamisel 24 tunni jooksul enne või pärast metotreksaadi manustamist tuleb olla ettevaatlik, kuna see võib põhjustada metotreksaadi sisalduse suurenemist veres ja süvendada selle toksilist toimet.

Tsüklosporiin

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (nt diklofenaknaatrium) võivad toime tõttu renaalsetele prostaglandiinidele suurendada tsüklosporiini nefrotoksilisust. Seega peavad kasutatud annused olema madalamad kui neil kes tsüklosporiini ei saa.

Antikoagulandid ja trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid Samaaegsel kasutamisel tuleb olla ettevaatlik, sest trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorite või antikoagulantide (nt varfariin) toime võib tugevneda (vt lõik 4.4) ja suureneda võib veritsusrisk. Kuigi kliinilised uuringud ei näi osutavat, et diklofenakil on mõju antikoagulantide toimele, on samaaegselt diklofenakki ja antikoagulante saavatel patsientidel teatatud verejooksuriski suurenemisest. Seega on neid patsiente soovitatav hoolikalt jälgida.

Probenetsiid Probenetsiidi sisaldavad ravimpreparaadid võivad aeglustada diklofenaki eritumist.

Diabeediravimid Kliinilised uuringud on näidanud, et dikolofenakki võib kasutada koos suukaudsete diabeediravimitega (näiteks sulfonüüluurea derivaatidega), ilma et see mõjutaks nende toimet. Siiski on üksikjuhtudel teatatud nii hüpoglükeemilisest kui ka hüperglükeemilisest toimest, mis on nõudnud diabeediravimi annuse muutmist ravi ajal diklofenakiga. Seetõttu on samaaegse ravi korral ettevaatusabinõuna soovitatav jälgida vere glükoosisisaldust.

Kinoloonide rühma antibakteriaalsed ained Kinoloonide ja MSPVA-de samaaegsel kasutamisel on üksikjuhtudel teatatud krampidest.

Kolestipool ja kolestüramiin Kolestipool ja kolestüramiin võivad aeglustada või vähendada diklofenaki imendumist. Seetõttu on soovitatav manustada diklofenakki vähemalt 1 tund enne või 4…6 tundi pärast nende ravimite manustamist.

Tugevatoimelised CYP2C9 inhibiitorid Diklofenaki samaaegsel kasutamisel koos tugevatoimeliste CYP2C9 inhibiitoritega (näiteks sulfiinpürasoon ja vorikonasool) tuleb olla ettevaatlik, sest see võib diklofenaki metabolismi pärssimise tõttu põhjustada diklofenaki plasmakontsentratsiooni ja ekspositsiooni olulise suurenemise. Tenofoviir: Samaaegne kasutamine koos MSPVA-ga võib suurendada plasma uurealämmastiku- ja kreatiniinisisaldust; neerutalitlust tuleb jälgida, et kontrollida võimalikku sünergilist toimet neerutalitlusele.

Deferasiroks: Samaaegne kasutamine koos MSPVA-dega võib suurendada seedetrakti toksilisuse riski. Deferasiroksi kombineerimisel nende ravimitega on vajalik tähelepanelik kliiniline jälgimine.

Mifepristoon: Teoreetilise riski tõttu, et prostaglandiini süntetaasi inhibiitorid võivad mõjutada mifepristooni efektiivsust, ei tohi MSPVA-sid kasutada 8...12 päeva pärast mifepristooni manustamist. Piiratud andmed näitavad, et MSPVA manustamine samal päeval prostaglandiiniga ei mõjuta mifepristooni ega prostaglandiini toimet emakakaela küpsemisele ega emaka kontraktiilsusele ja ei mõjuta meditsiinilise raseduse katkestamise tõhusust.

Pemetrekseed: Samaaegne kasutamine koos MSPVA-dega võib vähendada pemetrekseedi eritumist, seetõttu tuleb MSPVA- de suuremate koguste manustamisel olla ettevaatlik. Kerge kuni mõõduka neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens 45...79 ml/min) tuleb vältida MSPVA-de annuste manustamist kaks päeva enne ja kaks päeva pärast pemetrekseedi manustamist.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Prostaglandiini sünteesi inhibeerimine võib ebasoodsalt mõjutada rasedust ja/või loote arengut. Epidemioloogilised uuringud viitavad raseduse katkemise suurenenud ohule ja südame malformatsioonide ning gastroskiisi tekkevõimalusele, kui prostaglandiini inhibiitorit kasutatakse raseduse varases staadiumis. Südame malformatsioonide absoluutne risk suurenes < 1%-lt kuni ligikaudu 1,5%-ni. On tõenäoline, et oht suureneb sõltuvalt annusest ja kasutuse kestusest.

Loomkatsetes on näidatud prostaglandiini inhibiitori kasutamisel pre- ja postimplantatsiooni häireid ning loote suremuse suurenemist. Samuti on suurenenud erinevate sh kardiovaskulaarsete malformatsioonide esinemissagedus, kui prostaglandiini inhibiitorit on kasutatud organogeneesi perioodil. Alates 20. rasedusnädalast võib diklofenaki kasutamine põhjustada loote neerufunktsiooni häiretest tingitud oligohüdramnioni. See võib tekkida kohe pärast ravi alustamist ja on ravi lõpetamisel tavaliselt pöörduv. Lisaks on teatatud pärast kasutamist raseduse teisel kolmandikul arterioosjuha ahenemisest, mis on enamasti ravi lõpetamisel mööduv. Seetõttu ei tohi raseduse esimesel ja teisel trimestril diklofenakki kasutada, väljaarvatud juhul, kui ravi on hädavajalik. Kui diklofenakki kasutavad rasestuda soovivad naised või kui seda kasutatakse raseduse esimesel või teisel kolmandikul, tuleb kasutada minimaalset annust nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Pärast mitmepäevast kokkupuudet diklofenakiga alates 20. rasedusnädalast tuleb kaaluda raseda sünnituseelset jälgimist oligohüdramnioni ja arterioosjuha ahenemise suhtes. Oligohüdramnioni või arterioosjuha ahenemise ilmnemisel tuleb diklofenaki kasutamine lõpetada.

Raseduse kolmanda trimestri ajal võivad prostaglandiini inhibiitorid põhjustada lootele:

• kardiopulmonaalset toksilisust (enneaegset arterioosjuha ahenemist/sulgumist ja pulmonaalset hüpertensiooni)
• neerufunktsiooni häireid, mis võivad kujuneda neerupuudulikkuseks koos oligohüdroamnioniga (vt ülal).

Emale ja lootele:

• suurenenud verekaotust, antitrombootiline toime, mis võib esineda ka väikeste annuste korral;
• takistab emaka kontraktsioone, mistõttu on sünnitegevus aeglasem.

Seetõttu on diklofenak raseduse kolmandal trimestril vastunäidustatud (vt lõigud 4.3 ja 5.3).

Imetamine Nagu teisedki MSPVA-d eritub diklofenak väikestes kogustes rinnapiima. Seega ei tohi kasutada diklofenakki rinnaga toitmise ajal, et vältida kõrvaltoimete teket imikul.

Fertiilsus Diklofenaki kasutamine võib põhjustada naiste viljakushäireid ja seda ei soovitata naistele, kes soovivad rasestuda. Naised, kellel on rasestumisega raskusi või kellele tehakse viljatuseuuringuid, peaksid kaaluma diklofenaki kasutamise lõpetamist.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Et Dicloberl retard’i suurte annuste kasutamise ajal võivad tekkida kesknärvisüsteemi kõrvaltoimed, nagu väsimus ja pearinglus, võib üksikjuhtudel olla häiritud reaktsioonikiirus ning autojuhtimise ja masinatega töötamise võime. Pearinglust ja väsimust esineb sagedamini, kui samaaegselt ravimiga tarvitatakse alkoholi. Patsiendid, kellel esineb selliseid kõrvaltoimeid, peaksid auto juhtimisest või masinatega töötamisest hoiduma.

4.8 Kõrvaltoimed

Kõrvaltoimete hindamisel võetakse aluseks järgmised esinemissagedused.

Väga sage: Sage:

≥ 1/10 ≥ 1/100 kuni < 1/10 Aeg-ajalt: Harv: ≥ 1/1000 kuni < 1/100 ≥ 1/10 000 kuni < 1/1000 Väga harv: Teadmata (esinemissagedust ei saa < 1/10 000 olemasolevate andmete põhjal hinnata)

Tuleb arvesse võtta, et alltoodud kõrvaltoimed on valdavalt annusest sõltuvad ja võivad indiviiditi varieeruda. Järgmistest kõrvaltoimetest on teatatud nii lühiajalise kui pikaajalise kasutamise järgselt. Kõige sagedamini on manustamise järgselt täheldatud seedetrakti kõrvaltoimeid nagu iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhupuhitus, düspepsia, kõhuvalu (vt ka lõik 4.4). Tekkida võivad veriroe, veriokse, peptilised haavandid, perforatsioon või seedetrakti verejooks, mis mõnikord võivad lõppeda surmaga, eriti vanemas eas patsientidel (vt lõik 4.4). Seedetrakti verejooksu oht on eelkõige seotud kasutatud annuse vahemiku ja kasutamise kestusega. Manustamise järgselt on teatatud ka kõhukinnisusest, gastriidist, haavandilisest stomatiidist, haavandilise koliidi ägenemisest ja Crohni tõvest (vt lõik 4.4).

MSPVA-de kasutamisega seoses on teatatud tursetest, hüpertensioonist ja südamepuudulikkusest.

Kliinilised uuringud ja epidemioloogilised andmed viitavad järjepidevalt arteri trombootiliste kahjustuste (nt müokardiinfarkt või insult) suurenenud tekkeriskile, mida seostatakse diklofenaki kasutamisega, eriti kõrge annuse (150 mg ööpäevas) ja pikaajalise ravi korral (vt lõigud 4.3 ja 4.4)

Infektsioonid ja infestasioonid

Väga harv: Infektsioossete põletike ägenemine: Vere ja lümfisüsteemi häired

Väga harv: vereloomehäired (aneemia, leukopeenia, Immuunsüsteemi häired

Sage: ülitundlikkusreaktsioonid, nagu nahalööve ja Aeg-ajalt: nõgeslööve Harv: ülitundlikkusreaktsioonid, anafülaktilised ja Väga harv: angioneurootiline ödeem (sh näo turse) Psühhiaatrilised häired

Väga harv: psühhootilised reaktsioonid, depressioon, ärevus, Närvisüsteemi häired

Sage: kesknärvisüsteemi häired, nagu peavalu, Väga harv: tundlikkushäired, maitsetundlikkuse häired,

Silma kahjustused Väga harv: nägemishäired (nägemise hägustumine ja

Kõrva ja labürindi kahjustused Sage: vertiigo

Väga harv: kohin kõrvades ja kuulmise kahjustus

Südame häired Väga harv: palpitatsioonid, valud rinnus, Teadmata: Kounise sündroom

Vaskulaarsed häired Väga harv: hüpertensioon

Respiratoorsed, kopsude ja mediastiinumi häired:

Harv: astma (sh düspnoe)

Seedetrakti häired Sage: seedetraktivaevused nagu iiveldus, oksendamine Aeg-ajalt: veriokse, veriroe või hemorraagiline kõhulahtisus Harv: gastriit, seedetrakti verejooks Väga harv: stomatiit (sh haavandiline stomatiit), glossiit, Teadmata: isheemiline koliit Maksa ja sapiteede häired

Sage: transaminaaside aktiivsuse suurenemine seerumis Aeg-ajalt: maksakahjustus, eriti pikaajalise ravi puhul – Harv: maksa häired

Väga harv: maksanekroos, maksapuudulikkus

Naha ja nahaaluskoe kahjustused Aeg-ajalt: juuste väljalangemine Väga harv: eksanteem, ekseem, erüteem, multiformne Teadmata: fikseerunud ravimilööve,

Neerude ja kuseteede häired Väga harv: neerukoe kahjustus (interstitsiaalne nefriit, Aeg-ajalt: tursete teke, eriti arteriaalse hüpertensiooni või

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamise sümptomid Diklofenaki üleannustamisel puudub tüüpiline kliiniline pilt. Üleannustamise sümptomitena võivad tekkida kesknärvisüsteemi häired nagu peavalu, pearinglus, uimasus ja teadvuse kadu (lastel ka müokloonilised krambid). Lisaks võivad esineda kõhuvalu, iiveldus ning oksendamine. Samuti võivad esineda seedetrakti verejooksud ning maksa- ja neerufunktsiooni häired. Veel võib tekkida hüpotensioon, hingamise pärssumine ja tsüanoos.

Üleannustamise ravi Spetsiifiline antidoot puudub. MSPVA-de, sealhulgas diklofenaki üleannustamise ravi on toetav ja sümptomaatiline. Toetav ja sümptomaatiline ravi on näidustatud selliste tüsistuste korral nagu hüpotensioon, neerupuudulikkus, krambid, seedetrakti häired ja hingamise pärssumine.

Forsseeritud diurees, dialüüs või hemoperfusioon tõenäoliselt ei aita MSPVA-d, sealhulgas ka diklofenakki, nende ulatusliku valkudega seondumise ja metaboliseerumise tõttu organismist eemaldada. Potentsiaalselt toksilise üleannustamise korral võib kaaluda aktiivsöe manustamist ja potentsiaalselt eluohtliku üleannustamise korral on näidustatud oksendamise esilekutsumine või maoloputus.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, äädikhappe derivaadid ja sarnased ained ATC-kood: M01AB05

Diklofenak on mittesteroidne põletikuvastane ravim. Loomkatsete tavapärastes põletikumudelites on tõestatud, et see toimib prostaglandiini sünteesi pärssimise kaudu. Inimestel vähendab diklofenak põletikust tingitud valu, turset ja palavikku. Diklofenak inhibeerib ka ADP ja kollageeni indutseeritud trombotsüütide agregatsiooni.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Tavaliste gastroresistentsete ravimvormide suukaudsel manustamisel imendub diklofenak täielikult maost distaalsemal. Sõltuvalt maopassaaži kiirusest saabub maksimaalne kontsentratsioon vereseerumis 1…16 tunni jooksul, keskmiselt 2…3 tunniga. Intramuskulaarse manustamise järel saavutatakse maksimaalne kontsentratsioon vereseerumis 10...20 minutiga ja rektaalse manustamise korral ligikaudu 30 minutit pärast manustamist. Suukaudselt manustatud diklofenak allub märkimisväärsele esmase passaaži metabolismile ja muutumatul kujul jõuab posthepaatilisse vereringesse ainult 35…70% imendunud toimeainest. Ligikaudu 30% toimeainest eritub roojaga metaboliitide kujul. Pärast metaboliseerimist maksas (hüdroksüülimine ja konjugeerimine) elimineerub neerude kaudu inaktiivsete metaboliitide kujul umbes 70% ravimist. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 2 tundi ja see ei sõltu oluliselt maksa- ja neerufunktsioonist. Plasmavalkudega seondub umbes 99%.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse ja kartsinogeensuse konventsionaalsed prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele, mis erineks käeasolevas ravimiomaduste kokkuvõttes kirjeldatust. Loomkatsetes avaldus diklofenaki krooniline toksilisus peamiselt seedetrakti kahjustuste ja haavanditena. Kaheaastases toksilisuse uuringus täheldati rottidel diklofenaki manustamisel annusest sõltuvat südame trombootiliste vaskulaarsete oklusioonide esinemissageduse suurenemist.

Reproduktiivse toksilisuse uuringutes katseloomadel pärssis diklofenak küülikutel ovulatsiooni, rottidel implantatsiooni ja embrüo varast arengut. Diklofenak pikendas gestatsiooniaega ja sünnituse kestust. Diklofenaki embrüotoksilist potentsiaali on uuritud kolmel loomaliigil (rott, hiir, küülik). Loote hukkumine ja kasvupeetus ilmnesid emasloomale toksilises annusevahemikus. Olemasolevate andmete põhjal peetakse diklofenakki mitteteratogeenseks. Annused, mis ei olnud emasloomale toksilised, ei avaldanud ka toimet järglaste sünnijärgsele arengule.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Kapsli sisu: Sahharoos Maisitärklis Šellak Talk Eudragit RL PO (ammoniummetakrülaadi kopolümeer [tüüp A]) Naatriumhüdroksiid (pH kohandamiseks)

Kapsli kest: Želatiin Kollane raudoksiid (E172)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Karp läbipaistmatu valget värvi PP-COC-PP kilest blisterpakendiga, mis on suletud pehme alumiiniumfooliumiga (lapsekindel pakend).

Toimeainet prolongeeritult vabastavad kapslid 20 tk, 50 tk või 100 tk pakendis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erinõuded hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Berlin-Chemie AG Glienicker Weg 125 12489 Berliin Saksamaa

8. MÜÜGILOA NUMBER

258499

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 14.06.1999 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 27.06.2014

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Märts 2026