Cloxacillin auxilia – Ravimi omaduste kokkuvõte

1. RAVIMI NIMETUS

Cloxacillin Auxilia, 1 g süste-/infusioonilahuse pulber

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks viaal sisaldab 1 g kloksatsilliini naatriumkloksatsilliinina.

INN: Cloxacillinum

Ravim sisaldab naatriumi: üks gramm ravimit sisaldab 48,3 mg naatriumi.

3. RAVIMVORM

Süste-/infusioonilahuse pulber Valge või valkjas kristalne pulber. Lahuse pH 5,0-7,0.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Penitsillinaasi tootvate stafülokokkide poolt põhjustatud infektsioonide ravi täiskasvanutel ja lastel vanuses 1 kuu kuni 18 aastat:

• naha ja pehmete kudede infektsioonid;
• endokardiit;
• sepsis;
• osteomüeliit.

Antimikroobsete ravimite määramisel ja kasutamisel tuleb järgida kohalikke kehtivaid juhendeid.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Annus sõltub infektsiooni raskusest, infektsiooni põhjustava mikroorganismi vastuvõtlikkusest, patsiendi seisundist, vanusest ja kehakaalust.

Täiskasvanud Intramuskulaarne manustamine: 0,5...1 g 4 korda/24 tunni jooksul. Lahust tuleb manustada sügava intramuskulaarse süstena. Raskete infektsioonide korral ei soovitata intramuskulaarset manustamist.

Intravenoosne manustamine: 1...2 g 3 kuni 4 korda/24 tunni jooksul. Lahust tuleb manustada pidevalt, vähemalt 3...4 minutit ühe grammi kohta, võimalusel suurde veeni. Intravenoosne vahelduv infusioon (lühiajaline infusioon): 2 g 4 kuni 6 korda/24 tunni jooksul. Lahust tuleb manustada ühtlase infusioonina 20...30 minuti jooksul.

Pidev intravenoosne infusioon: tavaline annus on 6 g/24 tunni jooksul. Tõsiste infektsioonide korral võib annust suurendada 12 g-ni 24 tunni jooksul.

Maksimaalne ööpäevane annus on 12 g.

Lapsed Intramuskulaarne manustamine: 50 mg/kg/24 tunni jooksul, jagatuna 4 annuseks. Intravenoosne manustamine: 100 mg/kg/24 tunni jooksul (või rohkem) jagatuna 4 kuni 6 annuseks. Maksimaalne ööpäevane annus: 8 g.

Püomüosiit Täiskasvanud: 2 g intravenooselt või intramuskulaarset iga 6 tunni järel 5…10 päeva jooksul (kliinilise paranemise korral võib selle asendada 500 mg suukaudselt iga 6 tunni järel).

Metitsilliinile tundliku Staphylococcus aureuse põhjustatud endokardiit Sünnipärane klapp – 12 g ööpäevas intravenoosselt jagatuna 4…6 annuseks 4…6 nädala jooksul.

Kunstlik klapp – 12 g ööpäevas intravenoosselt jagatuna 4…6 annuseks 6 nädala jooksul või kauem koos gentamütsiiniga annuses 3 mg/kg kehakaalu kohta ööpäevas, intravenoosselt või intramuskulaarselt, 1…2 annuses 2 nädala jooksul, ja rifampitsiiniga annuses 900...1200 mg ööpäevas jagatuna 2…3 annuseks, intravenoosselt või suukaudselt, 6 nädala jooksul või kauem. Märkus: gentamütsiini võib manustada üks kord ööpäevas, et vähendada neerutoksilisust.

Metitsilliinile tundliku Staphylococcus aureus’e põhjustatud osteomüeliit 2 g intravenoosselt või intramuskulaarselt iga 6 tunni järel 4…6 nädala jooksul või vähemalt 14 päeva jooksul ja seejärel suukaudselt 1 g iga 6 tunni järel kuni ravi lõpuni.

Annustamine neerupuudulikkusega patsientidel (vt lõik 4.4) Antibiootikumi tuleb kasutada ettevaatusega neerupuudulikkusega patsientidel. Neerukahjustusega patsientidel ei soovitata annust kohandada, kui hinnanguline glomerulaarfiltratsiooni kiirus (eGFR) on > 30 ml/min, ööpäevast annust tuleb vähendada 50% võrra patsientidele, kelle eGFR on < 30 ml/min.

Manustamisviis Kloksatsilliini võib manustada intramuskulaarse või intravenoosse süstena või intravenoosse infusioonina. Intramuskulaarsel süstimisel tuleb ravimit süstida suurtesse lihasgruppidesse. Üle 1 g annuseid tuleb süstida kahte erinevasse kohta. Intravenoosse süste (boolussüste) korral tuleb kloksatsilliini manustada 2…10 minutit. Kloksatsilliini tuleb infundeerida intravenoosselt 30…40 minuti jooksul.

Lahust võib manustada ainult siis, kui see on selge ja ei sisalda nähtavaid osakesi. Ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmise juhised vt lõik 6.6.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või teiste beetalaktaamantibiootikumide suhtes.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Enne kloksatsilliini manustamist tuleb patsienti hoolikalt küsitleda võimaliku ülitundlikkuse kohta penitsilliinide, tsefalosporiinide või teiste ravimite suhtes. Väga harva võib ravi ajal kloksatsilliiniga esineda raskeid ülitundlikkuse sümptomeid, mis väljenduvad anafülaktilise reaktsioonina. Selline reaktsioon on tõenäolisem pärast antibiootikumi parenteraalset manustamist. Ülitundlikkusreaktsiooni tekkimise tõenäosus on suurem patsientidel, kellel on kalduvus allergilistele reaktsioonidele mitmete ainete suhtes ja bronhiaalastmaga patsientidel. Sellistest reaktsioonidest on teatatud penitsilliini suhtes allergilistel isikutel.

Kui patsiendil tekib anafülaktiline šokk või angioödeem, tuleb esmalt manustada adrenaliini, seejärel antihistamiinikumi ja viimasena kortikosteroidi. Jälgida tuleb ka elutähtsaid näitajaid (hingamine, südame löögisagedus, vererõhk). Neeru- ja kuseteede häired esinevad tavaliselt patsientidel, kes saavad suuri annuseid ravimit ja/või kellel on neeruprobleemid. Need kõrvaltoimed taanduvad pärast ravi lõpetamist (vt lõik 4.8). Seetõttu tuleb kloksatsilliini pikaajalise kasutamise korral regulaarselt kontrollida neeru- ja maksafunktsiooni ning teha vereanalüüsi. Neerukahjustuse korral, mis on seotud maksakahjustusega, tuleb kloksatsilliini seerumitaset regulaarselt jälgida.

Kloksatsilliini pikaajaline kasutamine võib aeg-ajalt põhjustada resistentsete bakterite või pärmseente vohamist. Patsiente tuleb hoolikalt jälgida superinfektsiooni tunnuste suhtes.

Kui esineb raske, püsiv kõhulahtisus, tuleb kahtlustada pseudomembranoosse koliidi teket (enamasti põhjustab Clostridium difficile). Sellisel juhul tuleb kloksatsilliini kasutamine lõpetada ja alustada sobivat ravi. Peristaltikat pärssivad ravimid on vastunäidustatud.

Ravim Cloxacillin Auxilia sisaldab naatriumi Ravim sisaldab 48,3 mg naatriumi ühes grammis, mis on võrdne 2,4%-ga WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest toiduga saadavast kogusest täiskasvanutel, s.o 2 g. Ravimi maksimaalne ööpäevane annus sisaldab ligikaudu 29% WHO poolt soovitatud naatriumi maksimaalsest ööpäevasest toiduga saadavast kogusest täiskasvanutel. Seda peetakse suureks naatriumisisalduseks. Seda tuleb arvestada patsientidel, kellele on soovitatud madala naatriumisisaldusega dieeti. Lahusti naatriumisisaldust tuleb arvestada lahustatud ravimi kogu naatriumisisalduse arvutamisel (vt lõik 6.6). Üksikasjalik teave lahjendamiseks kasutatava lahuse naatriumisisalduse kohta on esitatud kasutatava lahusti ravimi omaduste kokkuvõttes.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Tsefalosporiinide suhtes allergilised patsiendid võivad olla ülitundlikud ka kloksatsilliini suhtes (nn risttundlikkus).

Probenetsiid suurendab kloksatsilliini seerumitaset ja pikendab selle poolväärtusaega.

Antikoagulandid: kloksatsilliin võimendab antikoagulantide (nt varfariini) toimet, mis võib põhjustada verejooksu.

Metotreksaat: kloksatsilliin võib aeglustada metotreksaadi eliminatsiooni neerutuubulite kaudu, mille tagajärjel suureneb metotreksaadi toksilisus. Suukaudsed rasestumisvastased vahendid: kloksatsilliin võib vähendada östrogeene sisaldavate suukaudsete hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite efektiivsust. Seda antibiootikumi saavatel patsientidel on soovitatav kasutada täiendavaid mittehormonaalseid rasestumisvastaseid meetodeid.

Ampitsilliin ja fusidiinhape: kloksatsilliin näitab sünergismi ampitsilliini ja fusidiinhappega.

Erütromütsiinil, tetratsükliinidel, klooramfenikoolil ja kloksatsilliinil on antagonistlik toime.

Aminoglükosiidantibiootikumid ja kloksatsilliin on füüsikalis-keemiliselt sobimatud; nende antibiootikumide samaaegset kasutamist tuleb vältida.

Mõju laboratoorsetele uuringutele: kloksatsilliini kasutamine mõjutab 17-oksosteroidide ja oksogeensete steroidide määramise tulemusi uriinis ning võib põhjustada valepositiivseid tulemusi uriini glükoosisisalduse

määramisel reduktiivsete meetoditega.

4.6. Fertiilsus, rasedus ja imetamine Rasedus Kuna rasedatel naistel ei ole läbi viidud nõuetekohaselt mõõdetud ja häid kontrolliga uuringuid ning kuna loomadel läbi viidud reproduktsiooniuuringute tulemused ei kajasta alati täielikult ravimi mõju inimese lootele, tohib kloksatsilliini rasedatele naistele manustada ainult siis, kui see on selgelt vajalik.

Imetamine Kloksatsilliin eritub rinnapiima. Ettevaatusega tuleb kloksatsilliini manustada rinnaga toitvatele naistele, sest see võib põhjustada kõrvaltoimeid rinnaga toidetavatel imikutel (allergia, kõhulahtisus, pärmseentõbi).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kloksatsilliini mõju kohta auto juhtimise ja masinate käsitsemise võimele andmed puuduvad.

4.8 Kõrvaltoimed

Kloksatsilliin, nagu kõik penitsilliinid, on tavaliselt hästi talutav ja kõrvaltoimeid esineb suhteliselt harva.

Ravimi kasutamisega seotud kõrvaltoimete klassifitseerimiseks on kasutatud järgmisi kriteeriumeid: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1 000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete põhjal)

Vere ja lümfisüsteemi häired Väga harv: mööduv eosinofiilia, leukopeenia, neutropeenia, trombotsüütide düsfunktsioon, trombotsütopeenia, agranulotsütoos, luuüdi depressioon, hemolüütiline aneemia.

Immuunsüsteemi häired Väga harv: otsesed allergilised reaktsioonid (angioödeem, kõri spasm, bronhospasm, hüpotensioon, veresoonkonna kollaps, surm), hilised allergilised reaktsioonid, nagu palavik, halb enesetunne, müalgia, artralgia, kõhuvalu, nahalööve (võivad tekkida 48 tundi kuni 2...4 nädalat pärast ravi alustamist), seerumitõve sümptomid, allergiline vaskuliit. Ülitundlikkusreaktsioonid tekivad enamasti patsientidel, kes on allergilised mitme allergeeni suhtes, kellel on anamneesis astma, heinapalavik või urtikaaria ja kes saavad suuri annuseid ravimit, eriti parenteraalselt. Kui esineb mõni ülalnimetatud allergiline reaktsioon, tuleb ravimi manustamine viivitamatult lõpetada (vt lõik 4.4). Närvisüsteemi häired Väga harv: neurotoksilisuse sümptomid (ajutine hüperaktiivsus, rahutus, ärevus, somnolentsus, segasus ja/või pearinglus). Need sümptomid ilmnevad enamasti neeruprobleemidega patsientidel, kes võtavad ravimi suuri annuseid.

Seedetrakti häired Aeg-ajalt: kõhulahtisus. Väga harv: iiveldus, oksendamine, pseudomembranoosne enterokoliit, stomatiit, must karvane keel.

Maksa ja sapiteede häired Väga harv: transaminaaside aktiivsuse suurenemine ja üksikjuhtudel võib esineda kolestaatiline ikterus ja hepatiit. Sümptomid taanduvad pärast ravimi kasutamise lõpetamist. Naha ja nahaalusekoe kahjustused Väga harv: lööve, pruuritus, urtikaaria, multiformne erüteem, Stevensi-Johnsoni sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs, bulloosne eksfoliatiivne dermatiit. Kohe tekkiv urtikaaria viitab allergilisele reaktsioonile kloksatsilliini suhtes ja sellisel juhul tuleb ravi katkestada. Naha lööve võib tekkida 48 tundi kuni 2...4 nädalat pärast ravi alustamist hilinenud allergilise reaktsioonina.

Neerude ja kuseteede häired Väga harv: anuuria, interstitsiaalne nefriit, neeru tubulaarsed häired. Nende häirete sümptomiteks on tavaliselt lööve, palavik, eosinofiilia, hematuuria, proteinuuria. Need kõrvaltoimed esinevad tavaliselt patsientidel, kes saavad ravimi suuri annuseid ja/või kellel on juba neeruprobleemid. Need kaovad pärast ravimi kasutamise lõpetamist.

Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid Harv: nahapunetus manustamiskohas või tromboflebiit; Väga harva: palavik, peavalu ja pearinglus – tavaliselt taanduvad pärast ravimi kasutamise lõpetamist.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamine võib põhjustada kõrvaltoimete süvenemist. Üleannustamise korral tuleb ravimi manustamine lõpetada, jälgida elutähtsaid näitajaid ja vajadusel alustada asjakohast sümptomaatilist ravi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antibakteriaased ained süsteemseks kasutamiseks, beetalaktamaasresistentsed penitsilliinid, ATC-kood: J01CF02

Toimemehhanism Kloksatsilliin on antibiootikum, mis kuulub poolsünteetiliste isoksasoolpenitsilliinide rühma. Kloksatsilliini bakteritsiidne toimemehhanism seisneb bakterite rakuseina biosünteesi pärssimises. Kloksatsilliin inhibeerib bakteri rakuseina glükopeptiidi pentapeptiidide vahelist sidet, blokeerides transpeptidaasi aktiivsust. Seejärel viib rakuhüdrolüüsi aktiveerimine bakteriraku lüüsini. Seda antibiootikumi iseloomustab resistentsus stafülokokkide penitsillinaaside suhtes. Sellel on sünergism koos fusidiinhappe ja ampitsilliiniga.

Antibakteriaalne toimespekter Kloksatsilliini in vitro antibakteriaalse toime spekter hõlmab järgmist: Grampositiivsed bakterid Staphylococcus spp. - kloksatsilliin on kõige tõhusam stafülokokkide vastu, ka bensüülpenitsilliiniresistentsete tüvede vastu. Selle toime Staphylococcus aureus'e vastu on neli kuni kaheksa korda suurem kui metitsilliinil. Lisaks sellele on see aktiivne  -hemolüütiliste streptokokkide, Streptococcus pneumoniae ja

anaeroobsete kookide vastu. Gramnegatiivsed bakterid Kloksatsilliini aktiivsus gramnegatiivsete kokkide suhtes on palju väiksem kui stafülokokkide suhtes. Neisseria liigid (nt Neisseria gonorrhoeae, Neisseria meningitidis) on tundlikud. Kuigi kloksatsilliin on in vitro aktiivne erinevate grampositiivsete ja gramnegatiivsete bakteritüvede vastu, kasutatakse seda kliinikus kõige sagedamini stafülokokkide põhjustatud infektsioonide puhul.

Resistentsus Kloksatsilliin ei ole aktiivne metitsilliiniresistentsete tüvede suhtes. Kloksatsilliin on ebatõhus gramnegatiivsete bakterite ja Enterococcus’e põhjustatud infektsioonide puhul. Kloksatsilliiniresistentsed stafülokokid on resistentsed ka teiste penitsilliinide ja tsefalosporiinide suhtes (täielik ristresistentsus). Enamik stafülokokkide tüvesid (mõnes keskkonnas kuni 90%) toodab penitsillinaasi; kui aga kloksatsilliinitundlik tüvi on ka penitsilliinitundlik, tuleb kasutada bensüülpenitsilliini, mis on tundlike stafülokokkide suhtes aktiivsem kui kloksatsilliin.

Resistentsuse mehhanismid Kloksatsilliini neli peamist resistentsuse mehhanismi on:

• β-laktamaasi ensüümide tootmine on gramnegatiivsete bakterite kõige levinum ja olulisem resistentsuse

mehhanism;

• penitsillini siduvate valkude muutumine, mis vähendab antibiootikumi afiinsust sihtmärgi suhtes
• välismembraani valkude vähenenud ekspressioon;
• väljavoolupumbad, osana kas omandatud või sisemise resistentsuse fenotüübist.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Kloksatsilliin on happelises keskkonnas stabiilne ja seetõttu võib seda manustada ka suukaudsel kujul. Pärast 500 mg kloksatsilliini intramuskulaarset manustamist saavutatakse ligikaudu 30 minuti pärast maksimaalne seerumikontsentratsioon 15 µg/ml. Pärast 2 g kloksatsilliini intravenoosset infusiooni 20 minuti jooksul on maksimaalne kontsentratsioon 280 µg/ml ja 30 minuti jooksul on maksimaalne kontsentratsioon 100 µg/ml. Pärast 2 tundi on kontsentratsioon 0,6 µg/ml.

Jaotumine Umbes 95% kloksatsilliinist seondub vere valkudega. Kloksatsilliin tungib hästi nahka ja pehmetesse kudedesse, luukoesse ja sünoviaalvedelikku, pleura vedelikku, südamekudedesse. See läbib platsenta ja eritub rinnapiima. Kloksatsilliin tungib tserebrospinaalvedelikku ainult põletikuliste seisundite korral.

Eritumine Poolväärtusaeg on 30...45 minutit. Neerupuudulikkusega patsientidel pikeneb see 1...2 tunnini. Kloksatsilliin eritub peamiselt neerude kaudu (ligikaudu 40...60%), glomerulaarfiltratsiooni ja tubulaarse eritumise teel ning vähesel määral sapiga (ligikaudu 10%).

Kloksatsilliini eemaldatakse minimaalselt, kuni 5%, hemodialüüsi ja peritoneaaldialüüsi teel.

Tsüstilise fibroosiga patsientidel eritub kloksatsilliin kolm korda kiiremini kui tervetel patsientidel. Selles patsiendirühmas kasutatakse suuremaid annuseid, millega kaasneb seerumi taseme jälgimine.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Puuduvad andmed pikaajaliste loomkatsete kohta kloksatsilliini mutageensuse, kantserogeensuse ja teratogeensuse kohta.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Puudub.

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg

36 kuud

Pärast esmast avamist/manustamiskõlblikuks muutmist tuleb ravim kohe ära kasutada. Ajavahemik lahustamise alguse ning manustamise lõppemise vahel ei tohi olla pikem kui üks tund.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30 °C. Säilitamistingimused pärast ravimpreparaadi manustamiskõlblikuks muutmist vt lõik 6.3.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

20 ml värvitu, läbipaistev III tüüpi klaasviaal bromobutüül- või klorobutüülkummist korgiga ja alumiiniumkattega.

Üks viaal pappkarbis.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Enne manustamist tuleb kontrollida ravimi välimust. Lahust võib manustada ainult siis, kui see on selge ja ei sisalda nähtavaid osakesi.

Lahuste valmistamine

Intramuskulaarne süstimine Lahustada 1 g pulbrit 4 ml süstevees või 0,9% naatriumkloriidi lahuses.

Intravenoosne süstimine Lahustada 1 g pulbrit 10 ml süstevees või 0,9% naatriumkloriidi lahuses.

Lahused tuleb valmistada klaasist konteinerites.

Intravenoosne infusioon Lahustage 1 g viaali sisu 8 ml süstevees ja täiendage seejärel 0,9% naatriumkloriidi lahusega või 5% glükoosilahusega 50 ml-ni. Ei ole soovitatav ületada 40 mg/ml.

Lahused tuleb valmistada PVC- või polüolefiinkonteinerites.

Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Auxilia Pharma OÜ Tartu mnt 44 10115 Tallinn Eesti

8. MÜÜGILOA NUMBER

1138424

9. ESIMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 31.01.2024

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Veebruar 2026