Citalopram – Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Citalopram-Teva 10 mg, õhukese polümeerikattega tabletid Citalopram-Teva 20 mg, õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

10 mg Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg tsitalopraami (vesinikbromiidina).

20 mg Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg tsitalopraami (vesinikbromiidina).

INN. Citalopramum

Teadaolevat toimet omav abiaine: laktoosmonohüdraat. 10 mg Üks tablett sisaldab 13,334 mg laktoosmonohüdraati. 20 mg Üks tablett sisaldab 26,667 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

10 mg Ümmargused valged tabletid, läbimõõduga 6 mm. 20 mg Ovaalsed valged tabletid, mille ühel küljel on poolitusjoon, läbimõõduga 8 mm. Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Depressioonivastast toimet ei ole oodata varem kui vähemalt kaks nädalat pärast ravi algust. Ravi jätkatakse seni, kuni patsiendil ei ole sümptomeid esinenud 4…6 kuu jooksul. Ravi tsitalopraamiga tuleb lõpetada aeglaselt, annust soovitatakse vähendada järk-järgult 1…2-nädalaste intervallidega.

Täiskasvanud

Tsitalopraami manustatakse suukaudselt annusena 20 mg üks kord ööpäevas. Sõltuvalt konkreetse patsiendi ravivastusest võib annust suurendada maksimaalselt 40 mg-ni ööpäevas.

Lapsed Lastel ja kuni 18-aastastel noorukitel ei tohi tsitalopraami kasutada (vt lõik 4.4).

Eakad (> 65 eluaastat) Eakatel patsientidel vähendatakse annust poole võrra soovitatavast annusest, so 10…20 mg ööpäevas. Eakatel on maksimaalne soovitatav annus 20 mg ööpäevas.

Neerukahjustus Kerge kuni mõõduka neerukahjustusega patsientidel ei ole annuste kohandamine vajalik. Ettevaatlik tuleb olla ravimi manustamisel raske neerukahjustusega patsientidele (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min, vt lõik 5.2).

Maksakahjustus Esimese kahe ravinädala jooksul on kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidel soovitatavaks annuseks 10 mg ööpäevas. Sõltuvalt konkreetsel patsiendil saadud ravivastusest võib annust suurendada kuni maksimaalselt 20 mg-ni ööpäevas. Raske maksafunktsiooni kahjustusega patsientide ravimisel on soovitav rakendada ettevaatust ning annust erilise ettevaatusega suurendada (vt lõik 5.2).

Madala CYP2C19 aktiivsusega patsiendid ehk aeglased metaboliseerijad Teadaolevalt aeglase CYP2C19 metabolismiga patsientidel on esimese kahe ravinädala jooksul soovitatav algannus 10 mg ööpäevas. Sõltuvalt konkreetse patsiendi ravivastusest võib annust suurendada maksimaalselt 20 mg-ni ööpäevas (vt lõik 5.2).

Ravi lõpetamisel täheldatud ärajätunähud Äkilist ravi lõpetamist tuleb vältida. Tsitalopraami ravi tuleb lõpetada annust järk-järgult 1...2- nädalaste intervallidega vähendades, et ära hoida võimalike ärajätunähtude teket (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Kui annuse vähendamisest tingitud ärajätusümptomid muutuvad ravi lõpetamisel patsiendile talumatuks, võib kaaluda ravimi manustamise jätkamist eelnevalt väljakirjutatud annuses. Seejärel võib arst annuse vähendamist jätkata, kuid siis juba väiksemate astmete kaupa.

Manustamisviis Tsitalopraami manustatakse üks kord ööpäevas suukaudselt, kas hommikul või õhtul. Tablette võib võtta koos söögiga või ilma, kuid alati koos vedelikuga.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus tsitalopraami või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

MAO inhibiitorid (monoamiini oksüdaasi inhibiitorid). Mõnel juhul meenutasid ilmnenud sümptomid serotoniinisündroomi. Tsitalopraami ei tohi kasutada patsientidel, kes saavad ravi monoamiini oksüdaasi inhibiitoritega (MAO inhibiitorid), sh selegiliin annuses rohkem kui 10 mg ööpäevas. Tsitalopraami ei tohi manustada 14 päeva jooksul pärast ravi lõppu pöördumatu toimega MAO inhibiitoritega ning pöörduva toimega MAO inhibiitorite (RIMA) kasutamise järgselt sellise aja jooksul, mis on toodud vastava RIMA ravimi omaduste kokkuvõttes. MAO inhibiitoreid ei tohi manustada 7 päeva jooksul pärast ravi lõppu tsitalopraamiga (vt lõik 4.5).

Tsitalopraami kasutamine kombinatsioonis linesoliidiga on vastunäidustatud, välja arvatud juhul, kui on võimalus patsiendi hoolikaks jälgimiseks ja vererõhu monitooringuks (vt lõik 4.5).

Tsitalopraam on vastunäidustatud patsientidele, kellel on teadaolevalt pikenenud QT-intervall või kaasasündinud pika QT-intervalli sündroom.

Tsitalopraami kasutamine koos teiste teadaolevalt QT-intervalli pikendavate ravimitega on vastunäidustatud (vt lõik 4.5).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Eakate, neeru- ja maksafunktsioonihäirega patsientide ravi, vt lõik 4.2.

Lapsed Antidepressante ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes uuringutes esines antidepressantidega ravitud lastel ning noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsidaalset käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ja vaenulikkust (peamiselt vägivaldsust, vastanduvat käitumist ja viha). Kui kliiniline seisund siiski nõuab ravi alustamist, tuleb patsienti suitsidaalse käitumise sümptomite tekke osas hoolikalt jälgida. Lisaks ei ole küllaldaselt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule.

Paradoksaalne ärevus Mõnedel paanikahäirega patsientidel võivad ärevuse sümptomid antidepressantravi alustamisel tugevneda. See paradoksaalne reaktsioon taandub tavaliselt esimese kahe ravinädala jooksul. Võimaliku paradoksaalset ärevust põhjustava kõrvaltoime esinemise vähendamiseks on soovitav kasutada väikest algannust (vt lõik 4.2).

Hüponatreemia Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite kasutamisel on harva kirjeldatud hüponatreemiat, mis on arvatavasti tingitud antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroomist (SIADH) ja mis on ravi katkestamisel pöörduv. Riskigruppi näivad kuuluvat eeskätt eakad naispatsiendid.

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga, mis püsib kuni remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda. Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või –katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebokontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga. Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide, põhjalik järelvalve, seda eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete või suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole. Akatiisia/psühhomotoorne rahutus Nii selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite (SSRI) kui selektiivsete noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite (SNRI) kasutamist on seostatud akatiisia tekkega, mida iseloomustab suhteliselt ebameeldiv või häiriv rahutus ja liikumisvajadus, millega kaasneb sageli võimetus rahulikult seista või istuda. Kõige tõenäolisemalt tekib see paari esimese ravinädala jooksul. Kui patsiendil tekivad nimetatud sümptomid, võib annuse suurendamine osutuda kahjulikuks.

Mania Maniakaal-depressiivse psühhoosiga patsientidel võib toimuda nihe maniakaalse faasi suunas; mania sümptomite tekkimisel tuleb tsitalopraam ära jätta.

Krambihood Antidepressantide kasutamisega võivad kaasneda krambihood. Kui patsiendil tekivad krambihood, tuleb ravi tsitalopraamiga katkestada. Tsitalopraami kasutamist tuleb vältida ebastabiilse epilepsiaga

patsientidel. Raviga korrigeeritud epilepsiaga patsiente tuleb hoolikalt jälgida. Krambihoogude sagenemisel tuleb tsitalopraami kasutamine katkestada.

Diabeet Diabeediga patsientidel võib ravi SSRI-ga mõjutada glükeemilist kontrolli. Vajalikuks võib osutuda insuliini ja/või suukaudsete diabeediravimite annuste kohandamine.

Serotoniinisündroom SSRI-sid kasutavatel patsientidel on harva täheldatud serotoniinisündroomi. Nimetatud seisundi kujunemisele võib viidata kindlate sümptomite, nt agiteeritus, treemor, müokloonus ja hüpertermia, samaaegne esinemine. Sellisel juhul tuleb ravi tsitalopraamiga koheselt katkestada ning alustada sümptomaatilise raviga.

Serotoninergilised ravimid Tsitalopraami ei tohi kasutada koos teiste serotoninergilise toimega ravimitega, nagu triptaanid (sealhulgas sumatriptaan ja oksitriptaan), opioidid (sealhulgas tramadool) ja trüptofaan.

Verejooksud Seoses SSRI raviga on täheldatud veritsusaja pikenemist ja/või veritsushäireid, nagu ekhümoosi, günekoloogilisi ja seedetrakti verejookse ning teisi naha või limaskestade verejookse. SSRI-d/SNRI-d võivad tõsta sünnitusjärgse hemorraagia riski (vt lõigud 4.6 ja 4.8). SSRI-sid võtvate patsientide puhul on soovitav olla ettevaatlik ja seda eelkõige siis, kui patsiendid kasutavad samaaegselt teadaolevalt trombotsüütide funktsiooni mõjutavaid ravimeid või muid aineid, mis võivad suurendada verejooksu tekkeohtu ning kui patsiendil on varem esinenud veritsushäireid (vt lõik 4.5).

Elekter-krampravi SSRI-de ja elekter-krampravi samaaegset rakendamist puudutav kliiniline kogemus on piiratud ja seetõttu on nende samaaegsel kasutamisel vajalik ettevaatus.

Pöörduva toimega selektiivsed MAO-A inhibiitorid Üldjuhul ei soovitata tsitalopraami kombineerida MAO-A inhibiitoritega, kuna esineb risk serotoniinisündroomi tekkeks (vt lõik 4.5). Samaaegne ravi mitteselektiivsete pöördumatu toimega MAO inhibiitoritega, vt lõik 4.5.

Liht-naistepuna ürt (Hypericum perforatum) Kõrvaltoimeid võib sagedamini esineda tsitalopraami ja liht-naistepuna ürti (Hypericum perforatum) sisaldavate taimsete preparaatide samaaegsel kasutamisel. Seetõttu ei tohi tsitalopraami ja liht- naistepuna ürti sisaldavaid preparaate koos kasutada (vt lõik 4.5). SSRI ravi lõpetamisel esinevad ärajätunähud Ravi lõpetamisel esinevad sageli ärajätunähud ja seda eelkõige siis, kui ravi lõpetati järsult (vt lõik 4.8). Korduvhaigestumise ennetamise kliinilises uuringus tsitalopraamiga täheldati kõrvaltoimeid pärast aktiivravi lõpetamist 40% patsientidest, võrreldes 20%-ga tsitalopraamiga ravi jätkavatel patsientidel. Ärajätunähtude oht võib sõltuda erinevatest teguritest, sh ravi kestusest, annuse suurusest ning annuse vähendamise kiirusest. Kõige sagedamini täheldatud reaktsioonideks on pearinglus, sensoorsed häired (sh paresteesia), unehäired (sh unetus ja pingelised unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor, segasus, higistamine, peavalu, kõhulahtisus, palpitatsioonid, emotsionaalne ebastabiilsus, ärrituvus ja nägemishäired. Üldiselt on need sümptomid kerge kuni mõõduka raskusastmega, kuid mõnedel patsientidel võivad need osutuda rasketeks. Nimetatud sümptomid tekivad tavaliselt paari esimese päeva jooksul pärast ravi ärajätmist, kuid väga harva on neid täheldatud ka patsientidel, kes on oma annuse kogemata vahele jätnud. Üldiselt kaovad need sümptomid iseenesest ning taanduvad tavaliselt 2 nädala jooksul, kuigi mõnedel isikutel võivad need püsida ka kauem (2…3 kuud või rohkem). Seetõttu soovitatakse ravi lõpetamisel mõne nädala või kuu jooksul tsitalopraami annust vastavalt patsiendi seisundile järk-järgult vähendada (vt „Ravi lõpetamisel täheldatud ärajätunähud“, lõik 4.2).

Annuse kohandamine Ravi alguses võivad tekkida unetus ja agiteeritus. Sellisel juhul võib abi olla annuse kohandamisest.

Psühhoos Depressiooni episoodidega psühhootilistel patsientidel võib ravi süvendada psühhoosi sümptomeid.

QT-intervalli pikenemine On leitud, et tsitalopraam põhjustab annusest sõltuvat QT-intervalli pikenemist. Turuletulekujärgsel perioodil on teatatud QT-intervalli pikenemise juhtudest ja ventrikulaarsest arütmiast, sh torsade de pointes, peamiselt naissoost, hüpokaleemiaga või olemasoleva QT-intervalli pikenemisega või mõne muu südamehaigusega patsientidel (vt lõigud 4.3, 4.5, 4.8, 4.9 ja 5.1). Väljendunud bradükardiaga patsientidel on soovitav ettevaatus; samuti patsientidel, kellel on hiljuti olnud äge müokardiinfarkt või kellel esineb dekompenseeritud südamepuudulikkus. Elektrolüütide häired, nt hüpokaleemia ja hüpomagneseemia suurendavad riski maliigsete arütmiate tekkeks ning need peavad olema korrigeeritud enne ravi alustamist tsitalopraamiga. Kui patsient saab ravi stabiilse südamehaiguse tõttu, tuleb enne ravi alustamist kaaluda EKG uuringu hindamist. Kui ravi ajal tsitalopraamiga esineb südame rütmihäire nähtusid, tuleb ravimi manustamine lõpetada ja teostada EKG uuring.

Seksuaalfunktsiooni häired Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI)/serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid (SNRI) võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häirete sümptomeid (vt lõik 4.8). Teatatud on pikaajalise seksuaalfunktsiooni häire juhtudest, mille korral sümptomid on vaatamata SSRI/SNRI kasutamise lõpetamisele püsinud.

Suletudnurga glaukoom SSRI-d, sh tsitalopraam, võivad toimida pupilli suurusele ja põhjustada müdriaasi. See müdriaasi põhjustav toime võib kitsendada silma nurka, mille tagajärjel tõuseb silmasisene rõhk ja kujuneb suletudnurga glaukoom, seda eeskätt eelsoodumusega patsientidel. Seetõttu tuleb tsitalopraami kasutada ettevaatusega patsientidel, kellel on suletudnurga glaukoom või glaukoom anamneesis.

Neerukahjustus Kuna andmed tsitalopraami kasutamise kohta raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) puuduvad, ei ole ravimi kasutamine neil soovitatav (vt lõik 4.2).

Maksakahjustus Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel on soovitatav annust vähendada (vt lõik 4.2) ning hoolikalt jälgida maksafunktsiooni näitajaid.

Abiained Laktoos Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada. Naatrium Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes õhukese polümeerikattega tabletis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed Farmakodünaamilisel tasandil on teatatud serotoniinisündroomi juhtudest tsitalopraami ning moklobemiidi ja buspirooni koosmanustamisel.

Vastunäidustatud kombinatsioonid

MAO inhibiitorid Tsitalopraami ja MAO inhibiitorite samaaegne kasutamine võib esile kutsuda raskeid kõrvaltoimeid, sh serotoniinisündroomi (vt lõik 4.3). Patsientidel, kes on saanud samaaegset ravi SSRI ja monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoriga, sh pöördumatu toimega MAO inhibiitori selegiliini ja pöörduva toimega MAO inhibiitorite linesoliidi ja moklobemiidiga ning patsientidel, kes äsja lõpetasid SSRI-ravi ning alustasid ravi MAO inhibiitoriga, on esinenud tõsiseid ning vahel ka surmaga lõppenud reaktsioone. Mõnedel juhtudel on kirjeldatud serotoniinisündroomile iseloomulikke sümptomeid. Toimeaine ja MAO inhibiitori koostoime sümptomite hulka kuuluvad: agiteeritus, treemor, hüpertermia, rigiidsus, müokloonus, autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsus koos võimaliku eluliste näitajate kiire kõikumisega, vaimse seisundi muutused, sh segasus, ärrituvus ja äärmuslik agiteeritus, mis võib progresseeruda deliiriumi ja koomani (vt lõik 4.3).

QT-intervalli pikenemine Tsitalopraami ja teiste QT-intervalli pikendavate ravimite vastastikuse farmakokineetika ja farmakodünaamika kohta ei ole uuringuid läbi viidud. Ei saa välistada, et need ravimid ja tsitalopraam tugevdavad üksteise toimet. Seetõttu on vastunäidustatud tsitalopraami manustamine koos ravimitega, mis pikendavad QT-intervalli, nt Ia ja III klassi antiarütmikumid, antipsühhootikumid (nt fenotiasiini derivaadid, pimosiid, haloperidool), tritsüklilised antidepressandid, teatud mikroobidevastased ained (nt sparfloksatsiin, moksifloksatsiin, i.v. erütromütsiin, pentamidiin, malaariavastased ravimid, eeskätt halofantriin), teatud antihistamiinikumid (astemisool, hüdroksüsiin, misolastiin).

Pimosiid Pimosiidi 2 mg üksikannuse manustamine isikutele, keda raviti ratseemilise tsitalopraamiga 40 mg ööpäevas 11 päeva vältel, põhjustas pimosiidi AUC ja C suurenemise, kuid seda mitte pidevalt uuringu jooksul. Pimosiidi ja tsitalopraami koosmanustamisel pikenes QTc intervall keskmiselt ligikaudu 10 msek. Kuna koostoimed ilmnesid juba pimosiidi väikeste annuste kasutamisel, siis on tsitalopraami ja pimosiidi koosmanustamine vastunäidustatud. Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid

Selegiliin (selektiivne MAO-B inhibiitor) Farmakokineetilise/farmakodünaamilise koostoime uuringus samaaegselt manustatud tsitalopraami (20 mg ööpäevas) ja selegiliiniga (10 mg ööpäevas) (selektiivne MAO-B inhibiitor) ei ilmnenud kliiniliselt olulisi koostoimeid. Samaaegne tsitalopraami ja selegiliini (rohkem kui 10 mg ööpäevas) kasutamine on vastunäidustatud (vt lõik 4.3). Serotoninergilised ravimid Liitium ja trüptofaan: tsitalopraami ja liitiumi koosmanustamise kliinilistes uuringutes ei ole farmakodünaamilisi koostoimeid täheldatud. Ent SSRI-de manustamisel koos liitiumi või trüptofaaniga võib viimaste toime tugevneda; seetõttu peab nende ravimite samaaegsel kasutamisel tsitalopraamiga olema ettevaatlik. Jätkata tuleb rutiinsete liitiumisisalduste kontrolliga nagu tavaliselt. Manustamine koos serotoninergiliste ravimitega, nt opioidid (sh tramadool) ja triptaanid (sh sumatriptaan ja oksitriptaan) ja trüptofaan, võib põhjustada 5-HT-ga seotud toimete tugevnemist. Kuni täiendava informatsiooni saamiseni ei ole tsitalopraami ja 5-HT agonistide, nt sumatriptaani ja teiste triptaanide samaaegne kasutamine soovitatav (vt lõik 4.4).

Naistepunaürt SSRI-de ja liht-naistepuna ürti (Hypericum perforatum) sisaldavate ravimtaime preparaatide kooskasutamisel võivad tekkida farmakodünaamilised koostoimeid, mille tulemusena suureneb kõrvaltoimete esinemissagedus (vt lõik 4.4). Farmakokineetilisi koostoimeid ei ole uuritud.

Hemorraagia Ettevaatlik tuleb olla patsientidega, kes saavad samaaegset ravi antikoagulantidega, trombotsüütide funktsiooni mõjutavate ravimitega, nt mittesteroidsete põletikuvastaste ainetega (MSPVA-d), atsetüülsalitsüülhappe, dipüridamooli ning tiklopidiini või teiste verejooksu tekkeohtu suurendada

võivate ravimitega (nt atüüpilised antipsühhootikumid, fenotiasiinid, tritsüklilised antidepressandid) (vt lõik 4.4).

Elekter-krampravi Elekter-krampravi ja tsitalopraami samaaegse kasutamise riskide või kasu kohta ei ole kliinilisi uuringuid läbi viidud (vt lõik 4.4).

Alkohol Tsitalopraami ja alkoholi samaaegsel kasutamisel ei ole farmakodünaamilisi ega farmakokineetilisi koostoimeid esinenud. Siiski ei soovitata tsitalopraami ja alkoholi koos tarvitada.

Hüpokaleemiat/hüpomagneseemiat põhjustavad ravimid Ettevaatlik tuleb olla hüpokaleemiat/hüpomagneseemiat põhjustavate ravimite samaaegse manustamisega, kuna need seisundid suurendavad riski maliigsete arütmiate tekkeks (vt lõik 4.4).

Krambiläve alandavad ravimid SSRI-d võivad alandada krambiläve. Ettevaatlik tuleb olla, kui samaaegselt kasutatakse teisi ravimeid, mis võivad krambiläve alandada (nt antidepressandid (tritsüklilised antidepressandid, SSRI-d), neuroleptikumid (butürofenoonid, fenotiasiinid ,tioksanteenid), meflokviin, bupropioon ja tramadool).

Neuroleptikumid Tsitalopraami senise kasutamise põhjal võib väita, et kliiniliselt olulisi koostoimeid neuroleptikumidega ei esine. Siiski, sarnaselt teiste SSRI-dega ei saa farmakodünaamiliste koostoimete võimalust välistada.

Farmakokineetilised koostoimed Tsitalopraami biotransformatsioon demetüültsitalopraamiks toimub tsütokroom P450 süsteemi isoensüümide CYP2C19 (ligikaudu 38%), CYP3A4 (ligikaudu 31%) ja CYP2D6 (ligikaudu 31%) vahendusel. Asjaolu, et tsitalopraam metaboliseerub rohkem kui ühe CYP isoensüümi vahendusel, tähendab, et ravimi biotransformatsiooni inhibeerimine on vähem tõenäoline, kuna ühe ensüümi inhibeerimise kompenseerivad teised ensüümid. Seega on kliinilises praktikas väga vähe tõenäoline, et tsitalopraami manustamisel koos teiste ravimitega võiks esineda farmakokineetilisi ravimite koostoimeid.

Toit Puuduvad teated, mille alusel toit võiks mõjutada tsitalopraami imendumist ja teisi farmakokineetilisi omadusi. Teiste ravimite toime tsitalopraami farmakokineetikale Ketokonasooli (tugev CYP3A4 inhibiitor) samaaegne manustamine ei muutnud tsitalopraami farmakokineetikat.

Farmakokineetilise koostoime uuringus ei ilmnenud liitiumil ja tsitalopraamil farmakokineetilisi koostoimeid (vt ka eespool). Siiski on kirjeldatud juhtumeid, kus SSRI ja liitiumi või trüptofaani kombineerimisel tugevnes serotoninergiline toime. Tsitalopraami samaaegsel kasutamisel nende toimeainetega tuleb olla ettevaatlik. Jätkata tuleb liitiumisisalduse tavapärast jälgimist.

Tsimetidiin Tsimetidiin, mis on tuntud ensüümide inhibiitor, põhjustas tsitalopraami keskmise tasakaaluseisundi taseme kerget tõusu. Tsitalopraami ja tsimetidiini kombinatsiooni manustamisel on seetõttu soovitatav ettevaatus. Võimalik, et annust tuleb kohandada.

CYP2C19 inhibiitorid Estsitalopraami (tsitalopraami aktiivne enantiomeer) manustamine koos 30 mg omeprasooliga (CYP2C19 inhibiitor) üks kord ööpäevas suurendas mõõdukalt (ligikaudu 50%) estsitalopraami plasmakontsentratsiooni.

Seega peab olema ettevaatlik kasutamisel koos CYP2C19 inhibiitoritega (nt omeprasool, esomeprasool, flukonasool, fluvoksamiin, lansoprasool, tiklopidiin) või tsimetidiiniga. Vajalikuks võib osutuda tsitalopraami annuse vähendamine, mis peab lähtuma samaaegse ravi korral täheldatud kõrvaltoimetest.

Metoprolool Ettevaatus on soovitatav tsitalopraami manustamisel koos kitsa terapeutilise vahemikuga ravimitega, mille metabolism toimub peamiselt sama ensüümi vahendusel, nt flekainiid, propafenoon ja metoprolool (kui seda kasutatakse südamepuudulikkuse puhul) või mõningate KNS toimivate ravimitega, mille metabolism toimub peamiselt CYP2D6 vahendusel, nt antidepressandid, nagu desipramiin, klomipramiin ja nortriptüliin, või antipsühhootikumid, nagu risperidoon, tioridasiin ja haloperidool. Võimalik, et annust tuleb kohandada. Ravimi samaaegsel manustamisel koos metoprolooliga suurenes kaks korda metoprolooli sisaldus plasmas, kuid metoprolooli toime vererõhule ja südamerütmile ei tugevnenud statistiliselt olulisel määral. Estsitalopraam metaboliseerub peamiselt ensüümi CYP2C19 kaudu. Metabolismis võivad väiksemal määral osaleda ka CYP3A4 ja CYP2D6. Tundub, et CYP2D6 katalüüsib osaliselt peamise metaboliidi, demetüleeritud estsitalopraami (S-DCT) metaboliseerumist.

Tsitalopraami toime teistele ravimitele Estsitalopraam (tsitalopraami aktiivne enantiomeer) on ensüüm CYP2D6 inhibiitor. Ettevaatus on soovitatav tsitalopraami manustamisel koos ravimitega, mille metabolism toimub peamiselt selle ensüümi abil ning millel on kitsas terapeutiline vahemik, nt flekainiid, propafenoon ja metoprolool (kasutamisel südamepuudulikkuse korral), samuti koos mõningate KNS toimivate ravimitega, mis metaboliseeruvad peamiselt CYP2D6 vahendusel, nt antidepressandid, nagu desipramiin, klomipramiin ja nortriptüliin, või antipsühhootikumid, nagu risperidoon, tioridasiin ja haloperidool. Võimalik, et annuseid on tarvis kohandada.

Tsitalopraami ja metoprolooli (CYP2D6 substraat) samaaegse manustamise farmakokineetilise/ farmakodünaamilise koostoime uuring näitas metoprolooli plasmakontsentratsiooni kahekordset suurenemist, samas puudus tervetel vabatahtlikel metoprolooli vererõhule ja südame löögisagedusele avaldatava toime statistiliselt oluline tugevnemine.

Tsitalopraam ja demetüültsitalopraam on tähtsusetud CYP2C9, CYP2E1 ja CYP3A4 inhibiitorid ning nõrgad CYP1A2, CYP2C19 ja CYP2D6 inhibiitorid, võrreldes teiste SSRI-dega, millel on märkimisväärne inhibeeriv toime.

Levomepromasiin, digoksiin, karbamasepiin Seega ei täheldatud muutusi või täheldati väga minimaalseid kliiniliselt ebaolulisi muutusi, kui tsitalopraami manustati koos CYP1A2 (klosapiin ja teofülliin), CYP2C9 (varfariin), CYP2C19 (imipramiin ja mefenütoiin), CYP2D6 (sparteiin, imipramiin, amitriptüliin, risperidoon) ja CYP3A4 (varfariin, karbamasepiin (ja selle metaboliit karbamasepiinepoksiid) ja triasolaam) substraatidega. Farmakokineetilisi koostoimeid ei täheldatud tsitalopraami ja levomepromasiini ega digoksiini vahel, mis tähendab, et tsitalopraam ei indutseeri ega inhibeeri P-glükoproteiini.

Desipramiin, imipramiin Farmakokineetilises uuringus ei ole täheldatud mõju tsitalopraami ega imipramiini kontsentratsioonile, kuid tõusis imipramiini peamise metaboliidi, desipramiini, sisaldus. Desipramiini ja tsitalopraami kooskasutamisel on täheldatud desipramiini plasmakontsentratsiooni tõusu. Vajalikuks võib osutuda desipramiini annuse vähendamine.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Avaldatud andmed rasedate naiste kohta (rohkem kui 2500 eksponeeritud rasedust) viitavad sellele, et puudub väärarenguid tekitav loote/vastsündinu toksilisus. Tsitalopraami ei tohi siiski raseduse ajal

kasutada, välja arvatud juhul, kui see on selgelt hädavajalik ning ainult pärast hoolikat kasu/riski vahekorra kaalumist. Kui ema jätkab tsitalopraami kasutamist ka raseduse hilisemas staadiumis, eriti kolmandal trimestril, tuleb vastsündinuid jälgida. Raseduse ajal tuleb vältida ravimi kasutamise äkilist lõpetamist. Kui ema kasutas raseduse hilisemas staadiumis SSRI-d/SNRI-d, võivad vastsündinutel ilmneda järgnevad sümptomid: respiratoorne distress, tsüanoos, apnoe, krambihood, ebastabiilne kehatemperatuur, toitmisraskused, oksendamine, hüpoglükeemia, hüpertoonia, hüpotoonia, hüperrefleksia, treemor, närvilisus, ärrituvus, letargia, pidev nutmine, somnolentsus ja uinumisraskused. Tegemist võib olla nii serotoninergiliste toimete kui ärajätunähtudega. Enamikel juhtudel algasid komplikatsioonid vahetult või varsti (vähem kui 24 tunni jooksul) pärast sünnitust. Epidemioloogilised andmed viitavad sellele, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilises staadiumis, võib suurendada riski vastsündinu püsiva pulmonaalse hüpertensiooni (persistent pulmonary hypertension in the newborn, PPHN) tekkeks. Täheldatud risk oli ligikaudu 5 juhtu 1000 raseduse kohta. Üldpopulatsioonis esineb 1 kuni 2 PPHN juhtu 1000 raseduse kohta. Vaatlusandmed näitavad sünnitusjärgse hemorraagia kõrgenenud riski (vähem kui 2-kordne) pärast kokkupuudet SSRI-de/SNRI-dega kuu aja jooksul enne sünnitust (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Imetamine Tsitalopraam eritub rinnapiima. On arvestatud, et rinnapiimatoidul lapseni jõudev annus moodustab ligikaudu 5% ema ööpäevasest annusest (mg/kg baasil). Imikutel ei ole või on täheldatud vaid minimaalseid toimeid. Ent olemasolevad andmed ei ole piisavad, et hinnata ohtu lapsele. Kui ravi tsitalopraamiga peetakse vajalikuks, tuleb kaaluda rinnaga toitmise lõpetamist.

Fertiilsus Meeste fertiilsus Andmed loomkatsetest on näidanud, et tsitalopraam võib mõjutada sperma kvaliteeti (vt lõik 5.3). Teated juhtudest inimestel mõnede SSRI-dega on näidanud, et mõju sperma kvaliteedile on pöörduv. Mõju inimese fertiilsusele ei ole siiani täheldatud.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Tsitalopraam mõjutab kergelt või mõõdukalt autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet. Psühhoaktiivsed ravimid võivad vähendada otsustusvõimet ja reaktsioonikiirust ohtlikes olukordades. Patsiente tuleb nendest toimetest informeerida ja hoiatada, et nende võime autot juhtida või masinatega töötada võib olla häiritud.

4.8 Kõrvaltoimed

Tsitalopraami kõrvaltoimed on üldiselt kerged ja mööduvad. Kõige rohkem väljenduvad need ravi esimestel nädalatel ning depressiivse seisundi taandumisel need tavaliselt nõrgenevad. Kõrvaltoimed on esitatud vastavalt MedDRA eelisterminitele.

Järgmiste kõrvaltoimete puhul avastati sõltuvus annusest: suurenenud higistamine, suukuivus, unetus, somnolentsus, kõhulahtisus, iiveldus ja väsimus.

Tabelis on toodud SSRI-de ja/või tsitalopraamiga seotud kõrvaltoimed, mida täheldati ≥ 1% platseebokontrolliga topeltpimeuuringutes osalenud patsientidest või turuletulekujärgsel perioodil. Esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10); sage (≥ 1/100 kuni < 1/10); aeg- ajalt (≥ 1/1000 kuni < 1/100); harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000); väga harv (< 1/10 000, sealhulgas üksikjuhud), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteemi klass Esinemissagedus Kõrvaltoime Infektsioonid ja Sage Nohu infestatsioonid Vere ja lümfisüsteemi Teadmata Trombotsütopeenia häired Immuunsüsteemi häired Teadmata Ülitundlikkus, anafülaktiline reaktsioon

Endokriinsüsteemi häired Teadmata ADH ebapiisav sekretsioon, hüperprolaktineemia Ainevahetus- ja Sage Söögiisu vähenemine, kehakaalu vähenemine toitumishäired Aeg-ajalt Söögiisu suurenemine, kehakaalu suurenemine, Psühhiaatrilised häired Sage Agiteeritus, libiido langus, ärevus, närvilisus, Närvisüsteemi häired Väga sage Unisus, unetus, peavalu Silma kahjustused Aeg-ajalt Müdriaas Kõrva ja labürindi Sage Tinnitus kahjustused Südame häired Väga sage Palpitatsioonid Vaskulaarsed häired Harv Hemorraagia Respiratoorsed, rindkere Sage Haigutamine ja mediastiinumi häired Aeg-ajalt Köhimine Seedetrakti häired Väga sage Suukuivus, iiveldus Maksa ja sapiteede Harv Hepatiit häired Teadmata Kõrvalekalded maksafunktsiooni analüüsides Naha ja nahaaluskoe Väga sage Suurenenud higistamine kahjustused Sage Sügelus Lihaste, luustiku ja Sage Lihasevalu, liigesevalu sidekoe kahjustused Neerude ja kuseteede Sage Urineerimishäired häired Reproduktiivse süsteemi Sage Impotentsus, ejakulatsioonihäire, ejakulatsiooni ja rinnanäärme häired puudumine

Üldised häired ja Väga sage Asteenia manustamiskoha Sage Väsimus reaktsioonid Aeg-ajalt Ödeem, halb enesetunne Patsientide arv: tsitalopraam/platseebo = 1346/545. 1 Suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise juhtudest on teatatud tsitalopraami ravi ajal või peagi pärast ravi katkestamist (vt lõik 4.4).

2. QT intervalli pikenemine

Turuletulekujärgsel perioodil on teatatud QT-intervalli pikenemise ja ventrikulaarse arütmia, sh torsade de pointes’i juhtudest, eelkõige naissoost, hüpokaleemilistel või olemasoleva QT- intervalli pikenemise või muude südamehaigustega patsientidel (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5, 4.9 ja 5.1). 3. Sellest kõrvaltoimest on teatatud SSRI/SNRI rühma ravimite puhul (vt lõigud 4.4 ja 4.6). Luumurrud Epidemioloogilised uuringud, mis viidi läbi peamiselt 50-aastastel ja vanematel patsientidel, näitasid luumurru riski suurenemist SSRI-de või tritsükliliste antidepressantidega ravi saavatel patsientidel. Riski aluseks olev toimemehhanism on teadmata.

SSRI ravi ärajätmisel täheldatud ärajätunähud Ravi lõpetamisel tsitalopraamiga (eelkõige järsku) võivad tekkida sageli ärajätunähud. Kõige sagedamini teatatud reaktsioonid on pearinglus, sensoorsed häired (sh paresteesia), unehäired (sh unetus ja pingelised unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor, segasus, higistamine, peavalu, kõhulahtisus, palpitatsioonid, emotsionaalne ebastabiilsus, ärrituvus ja nägemishäired. Need sümptomid on üldjuhul kerged kuni mõõdukad ja taanduvad iseeneslikult, kuid mõnel patsiendil võivad need olla ka rasked ja/või kauapüsivad. Seetõttu, kui ravi tsitalopraamiga ei ole enam vajalik, soovitatakse see lõpetada annust järk-järgult vähendades (vt lõigud 4.2 ja 4.4).

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Toksilisus Tsitalopraami üleannustamise kohta on kliinilisi andmeid vähe ja paljudel juhtudel on tegemist teiste ravimite/alkoholi samaaegse üleannustamisega. Kirjeldatud on küll surmaga lõppenud tsitalopraami üleannustamise juhtusid, kuid enamasti on olnud tegemist teiste ravimite samaaegse üleannustamisega.

Sümptomid Tsitalopraami üleannustamise korral kirjeldatud sümptomid on järgmised: krambid, tahhükardia, somnolentsus, QT-intervalli pikenemine, kooma, oksendamine, treemor, hüpotensioon, südameseiskus, iiveldus, serotoniinisündroom, agiteeritus, bradükardia, pearinglus, Hisi kimbu sääre blokaad, QRS-kompleksi laienemine, hüpertensioon, müdriaas, torsade de pointes, stuupor, higistamine, tsüanoos, hüperventilatsioon ning kodade ja vatsakeste arütmia. Ravi Spetsiifilist antidooti tsitalopraamile ei ole. Ravi on sümptomaatiline ja toetav. Kaaluda tuleb aktiivsöe ja osmootse toimega lahtisti (nt naatriumsulfaat) manustamist ning mao tühjendamist. Kui teadvus on häiritud, tuleb patsient intubeerida. Tuleb jälgida EKG-d ja elutähtsaid näitajaid. EKG monitooring on soovitav juhul, kui üleannustamisega patsiendil on südame paispuudulikkus/ bradüarütmia; patsientidel, kes kasutavad samaaegselt ravimeid, mis pikendavad QT-intervalli või patsientidel, kelle ainevahetus on muutunud, nt maksakahjustuse korral.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: antidepressandid, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid; ATC- kood: N06AB04.

Toimemehhanism ja farmakodünaamilised toimed Tsitalopraami 5-HT tagasihaaret inhibeeriva toime suhtes ei kujune pikaajalise ravi kestel välja tolerantsust. Antidepressiivne toime on tõenäoliselt seotud spetsiifilise serotoniini tagasihaaret inhibeeriva toimega aju neuronites. Tsitalopraam praktiliselt ei mõjuta noradrenaliini, dopamiini ja gamma-aminovõihappe neuronaalset tagasihaaret. Tsitalopraami afiinsus kolinergiliste, histaminergiliste ja mitmete adrenergiliste, serotoninergiliste ning dopaminergiliste retseptorite suhtes on minimaalne või puudub hoopis. Tsitalopraam on kahetsükliline isobensofuraani derivaat, mis ei ole keemiliselt sarnane tritsükliliste ega tetratsükliliste antidepressantidega või teiste saadaolevate antidepressantidega. Tsitalopraami peamised metaboliidid on samuti selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, kuigi vähem aktiivsed. Ei ole täheldatud, et metaboliidid osaleksid tsitalopraami üldise antidepressiivse toime kujunemises.

Topeltpimedas platseebokontrolliga EKG uuringus tervetel isikutel oli QTc (Fridericia korrektsiooni) muutus ravieelsega võrreldes 7,5 millisek (90% UI 5,9…9,1) 20 mg ööpäevas annuse puhul ja 16,7 millisek (90% UI 15,0…18,4) 60 mg ööpäevas annuse puhul (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.5, 4.8 ja 4.9).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Toimeaine üldine iseloomustus

Imendumine Suukaudsel manustamisel imendub tsitalopraam kiiresti: maksimaalne kontsentratsioon vereplasmas saavutatakse keskmiselt 4 (1…7) tunni jooksul. Imendumine ei sõltu toidu tarvitamisest. Suukaudsel manustamisel on biosaadavus ligikaudu 80%.

Jaotumine Näiv jaotusruumala on 12…17 l/kg. Tsitalopraami ja tema metaboliitide seonduvus plasmavalkudega on alla 80%. Biotransformatsioon Tsitalopraam metaboliseeritakse demetüültsitalopraamiks, didemetüültsitalopraamiks, tsitalopraam-N- oksiidiks ja deamiinitud propioonhappe derivaadiks. Propioonhappe derivaat ei ole farmakoloogiliselt aktiivne. Demetüültsitalopraam, didemetüültsitalopraam ja tsitalopraam-N-oksiid on selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, kuid nõrgema toimega kui lähteaine. Tsitalopraam metaboliseerub peamiselt CYP2C19 ensüümide vahendusel (ligikaudu 60%) ja vähemal määral CYP3A4 (ligikaudu 30%) ja CYP2D6 (ligikaudu 10%) vahendusel. Tsitalopraam ja demetüültsitalopraam on CYP1A2, CYP2C19 ja CYP2D6 nõrgad inhibiitorid. Fakt, et tsitalopraami metabolismis osaleb rohkem kui üks CYP ensüüm, tähendab, et ravimi biotransformatsiooni inhibeerimine on vähem tõenäoline, kuna ühe ensüümi inhibeerimise võib kompenseerida teine ensüüm.

Eritumine Plasma poolväärtusaeg on ligikaudu 1,5 ööpäeva. Süsteemsel manustamisel on plasmakliirens ligikaudu 0,3…0,4 l/min ning suukaudsel manustamisel ligikaudu 0,4 l/min. Tsitalopraam elimineeritakse peamiselt maksa (85%), kuid osaliselt ka neerude (15%) kaudu. Manustatud tsitalopraamist viiakse 12…23% organismist välja muutumatul kujul neerude kaudu. Maksakliirens on ligikaudu 0,3 l/min ning neerukliirens 0,05…0,08 l/min. Püsikontsentratsioon saavutatakse 1…2 nädala järel. On näidatud, et püsikontsentratsiooni ning manustatud annuse vahel on lineaarne seos. Kui ravimit manustatakse annuses 40 mg ööpäevas, on

saavutatav keskmine plasmakontsentratsioon ligikaudu 300 nmol/l. Ei ole selget seost tsitalopraami plasmakontsentratsiooni ning ravivastuse või kõrvaltoimete ilmnemise vahel.

Patsiendispetsiifilised näitajad

Eakad (65-aastased ja vanemad) On näidatud, et aeglustunud metabolismi tõttu on eakatel patsientidel ravimi poolväärtusaeg pikem ja erinevate kliirensite väärtused väiksemad.

Maksakahjustus Vähenenud maksafunktsiooniga patsientidel eritub tsitalopraam aeglasemalt. Tsitalopraami plasma poolväärtusaeg on neil ligikaudu 2 korda pikem ning püsikontsentratsioon ligikaudu 2 korda kõrgem kui normaalse maksafunktsiooniga patsientidel.

Neerukahjustus Kerge kuni mõõduka neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel on tsitalopraami puhul täheldatud pikemat poolväärtusaega ja plasmakontsentratsiooni vähest suurenemist. Tsitalopraami eliminatsioon toimub aeglasemalt, kuid see ei mõjuta oluliselt ravimi farmakokineetikat. Puuduvad andmed ravimi kasutamise kohta raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens < 30 ml/min) patsientidel.

Polümorfism CYP2C19 aeglastel metaboliseerijatel on täheldatud estsitalopraami kaks korda suuremaid plasmakontsentratsioone võrreldes kiirete metaboliseerijatega. Olulisi muutusi ekspositsioonis ei täheldatud aeglastel metaboliseerijatel CYP2D6 suhtes (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, genotoksilisuse ning kartsinogeensuse konventsionaalsed prekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Korduvtoksilisuse uuringutes rottidel täheldati mitmete organite fosfolipidoosi. See toime on ravi lõpetamisel pöörduv. Fosfolipiidide kogunemist on pikaajalistes loomkatsetes täheldatud seoses paljude katioon-amfifiilsete ravimitega. Selle toime kliiniline tähtsus ei ole teada.

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes rottidel täheldati järglastel skeletianomaaliaid, kuid väärarendite esinemissagedus ei suurenenud. See toime võib olla seotud ravimi farmakoloogilise toimega või olla emasloomale toksilise toime kaudne efekt. Peri- ja postnataalsed uuringud näitasid järglaste elulemuse vähenemist imetamisperioodil. Potentsiaalne oht inimestele ei ole teada. Andmed loomkatsetest on näidanud, et tsitalopraam kutsub esile fertiilsusindeksi ja rasedusindeksi vähenemist, implantatsiooni arvu vähenemist ja ebanormaalset spermat ekspositsiooni juures, mis ületab tugevalt ekspositsiooni inimesele.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu Kopovidoon Kroskarmelloosnaatrium (E466) Glütserool (E422) Laktoosmonohüdraat Magneesiumstearaat (E470b) Maisitärklis Mikrokristalliline tselluloos (E460i)

Tableti kate Hüpromelloos (E464) Mikrokristalliline tselluloos (E460i) Makrogoolstearaat 40 (E431) Titaandioksiid (E171)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

HDPE purk Kõlblikkusaeg pärast tabletipurgi esmast avamist on 100 päeva.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25 °C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVDC/alumiinium-blisterpakendid

10 mg Pakendi suurused: 10, 14, 20, 28, 30, 50, 56, 98 või 100 õhukese polümeerikattega tabletti. 50 x 1 õhukese polümeerikattega tabletti perforeeritud üheannuselistes blistrites. 20 mg Pakendi suurused: 10, 14, 20, 28, 30, 50, 56, 60, 98, 100 või 120 õhukese polümeerikattega tabletti. 50 x 1 õhukese polümeerikattega tabletti perforeeritud üheannuselistes blistrites.

HDPE purgid lapsekindla polüpropüleenist keeratava korgiga, milles on kuivatusaine.

10 mg , 20 mg Pakendi suurused: 100 või 250 õhukese polümeerikattega tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Teva Pharma B.V. Swensweg 5 2031 GA Haarlem Holland

8. MÜÜGILOA NUMBRID

Citalopram-Teva 10 mg: 513006 Citalopram-Teva 20 mg: 512806

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 30.03.2006 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 04.05.2012

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Detsember 2025