Bisoprolol accord – Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Bisoprolol Accord, 2,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid Bisoprolol Accord, 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid Bisoprolol Accord, 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

2,5 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 2,5 mg bisoproloolfumaraati. 5 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 5 mg bisoproloolfumaraati. 10 mg: Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg bisoproloolfumaraati.

INN. Bisoprololum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

2,5 mg: valge kuni kahvatuvalge ümmargune, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud märgistus “b” ühele ja “1” teisele poole poolitusjoont ning teisel küljel on poolitusjoon. Tableti läbimõõt on ligikaudu 5,6 mm.

5 mg: valge kuni kahvatuvalge ümmargune, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud märgistus “b” ühele ja “2” teisele poole poolitusjoont ning teisel küljel on poolitusjoon. Tableti läbimõõt on ligikaudu 7,2 mm.

10 mg: valge kuni kahvatuvalge ümmargune, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett, mille ühele küljele on pressitud märgistus “b” ühele ja “3” teisele poole poolitusjoont ning teisel küljel on poolitusjoon. Tableti läbimõõt on ligikaudu 8,8 mm.

Tableti saab jagada võrdseteks annusteks.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Arteriaalne hüpertensioon. Stabiilne stenokardia. Vasaku vatsakese süstoolse funktsiooni langusega stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi koos AKE inhibiitorite, diureetikumide ja valikuliselt südameglükosiididega (lisateave vt lõik 5.1).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Bisoproloolfumaraati tuleb manustada hommikul ja seda võib võtta koos toiduga. Tabletid tuleb alla neelata koos vedelikuga ja neid ei tohi närida.

Annustamine

Arteriaalse hüpertensiooni ja stabiilse stenokardia ravi

Täiskasvanud Annust tuleb kohandada individuaalselt. Soovitatav on alustada annusega 5 mg ööpäevas. Tavaline annus on 10 mg üks kord ööpäevas, maksimaalne soovitatav annus on 20 mg ööpäevas.

Neerukahjustusega patsiendid Raske neerufunktsiooni kahjustusega (kreatiniini kliirens < 20 ml/min) patsientidel ei tohi bisoprolooli annus ületada 10 mg ööpäevas. Selle annuse võib vajadusel jagada kaheks.

Raske maksakahjustusega patsiendid Annuse kohandamine ei ole vajalik, kuid soovitatav on hoolikas jälgimine.

Ravi lõpetamine Ravi ei tohi lõpetada järsku (vt lõik 4.4). Annust tuleb vähendada aeglaselt, vähendades igal nädalal annust poole võrra.

Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi

Täiskasvanud Kroonilise südamepuudulikkuse standardravi sisaldab AKE inhibiitorit (või angiotensiini retseptorite blokaatorit, kui AKE inhibiitorid ei ole talutavad), beetablokaatorit, diureetikume ja vajadusel südameglükosiide. Bisoprolooliga ravi alustamise ajal peavad patsiendid olema stabiilses seisundis (ilma ägeda puudulikkuseta).

On soovitatav, et raviarst omaks kroonilise südamepuudulikkuse ravi kogemust.

Tiitrimisperioodi ajal ja pärast seda võib tekkida südamepuudulikkuse ajutine süvenemine, hüpotensioon või bradükardia.

Tiitrimisfaas Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi bisoprolooliga peab algama tiitrimisfaasiga. Ravi bisoprolooliga peab alustama annust järk-järgult suurendades, vastavalt järgmisele skeemile:

• 1,25 mg üks kord ööpäevas 1 nädala jooksul; kui see on hästi talutav, suurendada annust
• 2,5 mg-ni üks kord ööpäevas ühe nädala jooksul; kui see on hästi talutav, suurendada annust
• 3,75 mg-ni üks kord ööpäevas ühe nädala jooksul; kui see on hästi talutav, suurendada annust
• 5 mg-ni üks kord ööpäevas järgmise 4 nädala jooksul; kui see on hästi talutav, suurendada annust
• 7,5 mg-ni üks kord ööpäevas järgmise 4 nädala jooksul; kui see on hästi talutav, suurendada annust
• 10 mg-ni üks kord ööpäevas, mida kasutatakse säilitusravina.

Maksimaalne soovitatav annus on 10 mg üks kord ööpäevas. Tiitrimisfaasi jooksul on soovitatav hoolikalt jälgida elutähtsaid näitajaid (südame löögisagedus, vererõhk) ja südamepuudulikkuse süvenemise võimalikke sümptomeid. Sümptomid võivad tekkida juba esimesel päeval pärast ravi alustamist.

Ravi muutmine Kui maksimaalne soovitatav annus ei ole hästi talutav, võib kaaluda annuse järk-järgulist vähendamist.

Südamepuudulikkuse ajutise süvenemise, hüpotensiooni või bradükardia tekkimisel on soovitatav üle vaadata samaaegselt kasutatavate ravimite annused. Samuti võib vajalikuks osutuda bisoprolooli annuse ajutine vähendamine või ravi katkestamine.

Kui patsiendi seisund muutub uuesti stabiilseks, tuleb alati kaaluda bisoprolooli ravi uuesti alustamist ja/või selle annuse järk-järgulist suurendamist.

Kui kaalutakse ravi lõpetamist, on soovitatav annust vähendada järk-järgult, kuna ravi järsul katkestamisel võib tekkida patsiendi seisundi äge halvenemine. Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi bisoprolooliga on tavaliselt pikaajaline.

Eripopulatsioonid

Neeru- või maksakahjustus Puuduvad andmed bisoprolooli farmakokineetika kohta kroonilise südamepuudulikkuse ja maksa- või neerufunktsiooni häirega patsientidel. Seetõttu peab nende patsientide puhul olema annuse suurendamisel eriti ettevaatlik.

Eakad Annuse kohandamine ei ole tavaliselt vajalik.

Lapsed Vastava kogemuse puudumise tõttu ei saa soovitada bisoprolooli kasutamist lastel.

Manustamisviis Suukaudne.

4.3 Vastunäidustused

Bisoprolool on vastunäidustatud kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel juhul, kui esineb:

• äge südamepuudulikkus või südamepuudulikkuse dekompensatsiooni episoodid, mille korral on vajalik intravenoosne inotroopne ravi,
• kardiogeenne šokk,
• teise või kolmanda astme AV-blokaad,
• siinussõlme nõrkuse sündroom,
• sinuatriaalne blokaad,
• sümptomaatiline bradükardia,
• sümptomaatiline hüpotensioon,
• raske bronhiaalastma,
• perifeersete arterite oklusiivse haiguse või Raynaud’ sündroomi rasked vormid,
• ravimata feokromotsütoom (vt lõik 4.4),
• metaboolne atsidoos,
• ülitundlikkus bisoprolooli või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Erihoiatused

Kroonilise südamepuudulikkuse korral: Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ravi bisoprolooliga tuleb alustada spetsiaalse tiitrimisfaasiga (vt lõik 4.2).

Kõikide näidustuste korral: Eeskätt südame isheemiatõvega patsientidel ei tohi ravi bisoprolooliga lõpetada järsku, välja arvatud juhul, kui see on selgelt näidustatud, kuna selle tagajärjel võib tekkida südamehaiguse ajutine halvenemine (vt lõik 4.2).

Ettevaatusabinõud

Hüpertensiooni või stenokardia korral:

Bisoprolooli tuleb kasutada ettevaatusega hüpertensiooni või stenokardiaga patsientidel, kellel on

kaasuvana südamepuudulikkus. Kroonilise südamepuudulikkuse korral: Ravi alustamisel bisoprolooliga on vajalik regulaarne jälgimine. Annustamine ja manustamisviis, vt lõik 4.2.

Puudub bisoprolooli ravi kasutamise kogemus südamepuudulikkusega patsientidel, kellel esinevad järgmised haigused ja seisundid:

• insuliinsõltuv (I tüüpi) diabeet;
• raske neerufunktsiooni häire;
• raske maksafunktsiooni häire;
• restriktiivne kardiomüopaatia;
• kaasasündinud südamehaigus;
• hemodünaamiliselt oluline orgaaniline südameklapi haigus;
• müokardiinfarkt viimase 3 kuu jooksul

Kehtib kõikide näidustuste korral: Bisoprolooli peab ettevaatlikult kasutama järgmistel juhtudel:

• bronhospasm (bronhiaalastma, hingamisteede obstruktiivsed haigused);
• diabeet, millega kaasneb vere glükoosiväärtuste ulatuslik kõikumine; ravim võib varjata hüpoglükeemia sümptomeid (nt tahhükardia, südamepekslemine või higistamine);
• range paastumine;
• käimasolev desensibiliseeriv ravi. Sarnaselt teiste beetablokaatoritega võib bisoprolool suurendada tundlikkust allergeenide suhtes ja anafülaktiliste reaktsioonide raskust. Epinefriin ei avalda alati oodatud ravitoimet;
• esimese astme AV-blokaad;
• Prinzmetali stenokardia; on täheldatud pärgarteri vasospasmi juhtumeid. Vaatamata suurele beeta1-selektiivsusele ei saa stenokardihooge täielikult välistada, kui bisoprolooli manustatakse Prinzmetali stenokardiaga patsientidele;
• perifeersete arterite oklusiivne haigus. Sümptomid võivad süveneda, eriti ravi alustamisel;
• üldanesteesia. Patsientidel, kellele tehakse üldanesteesia, vähendab beetablokaad südame rütmihäirete ja müokardi isheemia esinemissagedust anesteesia induktsiooni ja intubeerimise ajal ning operatsioonijärgsel perioodil. Praegu soovitatakse beetablokaadi säilitamist operatsiooni ajal jätkata. Anestesioloog peab olema beetablokaadist teadlik, sest esineb võimalus koostoimete tekkeks teiste ravimitega, mille tagajärjel võivad tekkida bradüarütmiad, reflektoorse tahhükardia nõrgenemine ja verekaotuse kompenseerimise reflektoorse võime vähenemine. Kui enne operatsiooni peetakse vajalikuks loobuda beetablokaatorravist, tuleb seda teha järk-järgult ning ravi peab olema lõppenud ligikaudu 48 tundi enne anesteesiat.

Bisoprolooli kombineerimine verapamiili või diltiaseemi tüüpi kaltsiumi antagonistidega, I klassi antiarütmikumide ja tsentraalselt toimivate antihüpertensiivsete ravimitega ei ole üldjuhul soovitatav, täpsema teabe saamiseks vt lõik 4.5.

Kuigi kardioselektiivsetel (beeta1) beetablokaatoritel võib olla kopsufunktsioonile vähem mõju kui mitteselektiivsetel beetablokaatoritel, tuleb neid, nagu kõiki teisi beetablokaatoreid, obstruktiivsete hingamisteede haigustega patsientidel vältida, välja arvatud juhul, kui nende kasutamiseks on kaalukaid kliinilisi põhjusi. Selliste põhjuste olemasolul võib bisoprolooli kasutada ettevaatusega. Obstruktiivsete hingamisteede haigustega patsientidel tuleb ravi bisoprolooliga alustada võimalikult väikeste annustega ja patsiente tuleb hoolikalt jälgida uute sümptomite (nt düspnoe, füüsilise koormuse talumatus, köha) suhtes. Bronhiaalastma või teiste krooniliste obstruktiivsete kopsuhaiguste korral, mis võivad põhjustada sümptomeid, tuleb kasutada samaaegselt bronhodilataatoreid. Aeg-ajalt võib astmaga patsientidel suureneda hingamisteede resistentsus, seetõttu võib beeta2-stimulantide annust suurendada.

Psoriaasi või psoriaasi anamneesiga patsientidel tohib beetablokaatoreid (nt bisoprolool) kasutada ainult pärast riski ja kasu suhte hoolikat hindamist. Feokromotsütoomiga patsientidele ei tohi bisoprolooli manustada enne, kui on manustatud alfaretseptorite blokaatoreid.

Ravi bisoprolooliga võib varjata türeotoksikoosi sümptomeid.

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi annuses, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kombinatsioonid, mille kasutamine ei ole soovitatav

Kroonilise südamepuudulikkuse korral:

• I klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, disopüramiid; lidokaiin, fenütoiin; flekainiid, propafenoon): toime atrioventrikulaarsele ülejuhteajale võib tugevneda ja negatiivne inotroopne toime suureneda.

Kõikide näidustuste korral:

• Verapamiili tüüpi kaltsiumikanali blokaatorid ja vähemal määral diltiaseemi tüüpi kaltsiumikanali blokaatorid: negatiivne toime kontraktiilsusele ja atrioventrikulaarsele juhtivusele. Verapamiili intravenoosne manustamine beetablokaator-ravi saavale patsiendile võib viia väljendunud hüpotensiooni ja atrioventrikulaarse blokaadi tekkeni.
• Tsentraalse toimega antihüpertensiivsed ravimid, nagu klonidiin ja teised (nt metüüldopa, moksonodiin, rilmenidiin): tsentraalse toimega antihüpertensiivsete ravimite samaaegsel kasutamisel võib südamepuudulikkus süveneda tsentraalse sümpaatilise toonuse languse tõttu (südame löögisageduse ja minutimahu vähenemine, vasodilatatsioon). Ravi järsk lõpetamine, eriti kui see eelneb beetablokaatorravi lõpetamisele, võib suurendada tagasilöögifenomenina hüpertensiooni tekkeriski.

Kombinatsioonid, mille kasutamisel peab olema ettevaatlik

Hüpertensiooni või stenokardia korral:

• I klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, disopüramiid; lidokaiin, fenütoiin; flekainiid, propafenoon): toime atrioventrikulaarsele ülejuhteajale võib tugevneda ja negatiivne inotroopne toime suureneda.

Kõikide näidustuste korral:

• Dihüdropüridiini tüüpi kaltsiumikanali blokaatorid, näiteks felodipiin ja amlodipiin: samaaegsel kasutamisel võib suureneda hüpotensiooni tekkerisk, samuti ei saa välistada vatsakeste pumbafunktsiooni edasise halvenemise riski südamepuudulikkusega patsientidel.
• III klassi antiarütmikumid (nt amiodaroon): tugevneda võib toime atrioventrikulaarsele ülejuhteajale.
• Lokaalselt manustatavad beetablokaatorid (nt silmatilgad glaukoomi raviks) võivad tugevdada bisoprolooli süsteemset toimet.
• Parasümpatomimeetilised ravimid: samaaegsel kasutamisel võib pikeneda atrioventrikulaarne ülejuhteaeg ja suureneda bradükardia tekkerisk.
• Insuliin ja suukaudsed diabeediravimid: vere glükoositaset langetava toime tugevnemine. Beeta- adrenoretseptorite blokaad võib varjata hüpoglükeemia sümptomeid.
• Anesteetikumid: reflektoorse tahhükardia vähenemine ja hüpotensiooni tekkeriski suurenemine (lisateave üldanesteesia kohta vt ka lõik 4.4).
• Südameglükosiidid: südame löögisageduse aeglustumine, atrioventrikulaarse ülejuhteaja pikenemine.
• Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA-d): MSPVA-d võivad vähendada bisoprolooli hüpotensiivset toimet.
• Beeta-sümpatomimeetikumid (nt isoprenaliin, dobutamiin): kasutamisel koos bisoprolooliga võib väheneda mõlema ravimi toime.

• Sümpatomimeetikumid, mis aktiveerivad nii beeta- kui alfa-adrenoretseptoreid (nt noradrenaliin, adrenaliin): bisoprolooliga koosmanustamine võib esile tuua nende ainete alfa-adrenoretseptorite poolt vahendatud vasokonstriktiivse toime, mis viib vererõhu tõusuni ja vahelduva lonkamise süvenemiseni. Arvatakse, et sellised koostoimed tekivad suurema tõenäosusega mitteselektiivsete beetablokaatorite kasutamisel.
• Kasutamine koos antihüpertensiivsete ravimite ning samuti teiste ravimitega, millel on vererõhku langetav toime (nt tritsüklilised antidepressandid, barbituraadid, fenotiasiinid), võib viia hüpotensiooni tekkeriski suurenemiseni.

Kombinatsioonid, mille kasutamist tuleb kaaluda

• Meflokviin: bradükardia riski suurenemine.
• Monoamiini oksüdaasi inhibiitorid (välja arvatud MAO-B inhibiitorid): beetablokaatorite hüpotensiivse toime tugevnemine, kuid ka hüpertensiivse kriisi tekkerisk.
• Rifampitsiin: bisoprolooli poolestusaja kerge vähenemine hepaatiliste ravimeid metaboliseerivate ensüümide induktsiooni tõttu. Tavaliselt ei ole annuse kohandamine vajalik.
• Ergotamiini derivaadid: perifeersete tsirkulatoorsete häirete süvenemine.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Bisoprolooli farmakoloogilised toimed võivad olla kahjulikud rasedusele ja/või lootele/vastsündinule. Üldiselt vähendavad beeta-adrenoretseptorite blokaatorid platsenta perfusiooni, millega on seostatud loote kasvupeetust, emakasisest surma, raseduse katkemist või enneaegset sünnitust. Lootel ja vastsündinul võib ravim avaldada soovimatuid kõrvaltoimeid (nt hüpoglükeemia ja bradükardia). Kui ravi beeta-adrenoretseptorite blokaatoritega on vajalik, on eelistatavad beeta1-selektiivsed adrenoretseptorite blokaatorid. Bisoprolooli tohib raseduse ajal kasutada ainult tungiva vajaduse korral. Kui ravi bisoprolooliga peetakse vajalikuks, tuleb jälgida uteroplatsentaarset verevoolu ja loote kasvu. Kui ilmneb kahjulik toime rasedusele või lootele, tuleb kaaluda alternatiivset ravi. Tähelepanelikult tuleb jälgida ka vastsündinud imikut. Hüpoglükeemia nähud ja bradükardia ilmnevad üldjuhul esimese 3 päeva jooksul.

Imetamine Ei ole teada, kas see ravim eritub rinnapiima. Seetõttu ei ole bisoprolooli manustamise ajal rinnaga toitmine soovitatav.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Südame isheemiatõvega patsientide uuringus ei mõjutanud bisoprolool autojuhtimise võimet. Ent kuna ravimile reageerimine on individuaalselt erinev, võib ravim mõjutada autojuhtimise või masinatega töötamise võimet. Sellega tuleb arvestada eeskätt ravi alguses ja ravi muutmisel, samuti koostoimes alkoholiga.

4.8 Kõrvaltoimed

Esinemissagedused on defineeritud järgmiselt: Väga sage ( 1/10) Sage ( 1/100 kuni < 1/10) Aeg-ajalt ( 1/1000 kuni < 1/100) Harv ( 1/10 000 kuni < 1/1000) Väga harv (< 1/10 000) Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Psühhiaatrilised häired: Aeg-ajalt: unehäired, depressioon. Harv: õudusunenäod, hallutsinatsioonid.

Närvisüsteemi häired: Sage: pearinglus*, peavalu*. Harv: minestus.

Silma kahjustused: Harv: vähenenud pisaraeritus (seda tuleb arvestada kontaktläätsi kandvate patsientide puhul). Väga harv: konjunktiviit.

Kõrva ja labürindi kahjustused: Harv: kuulmishäired.

Südame häired: Väga sage: bradükardia (kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel). Sage: olemasoleva südamepuudulikkuse süvenemine (kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel). Aeg-ajalt: AV-ülejuhtehäired, olemasoleva südamepuudulikkuse süvenemine. (hüpertensiooni või stenokardiaga patsientidel); bradükardia (hüpertensiooni või stenokardiaga patsientidel).

Vaskulaarsed häired: Sage: jäsemete külmatunne või tuimus, hüpotensioon, eriti südamepuudulikkusega patsientidel. Aeg-ajalt: ortostaatiline hüpotensioon.

Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired: Aeg-ajalt: bronhospasm bronhiaalastma või eelneva obstruktiivse kopsuhaigusega patsientidel. Harv: allergiline riniit.

Seedetrakti häired: Sage: seedetrakti vaevused, nagu iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus.

Maksa ja sapiteede häired: Harv: hepatiit.

Naha ja nahaaluskoe kahjustused: Harv: ülitundlikkusreaktsioonid (kihelus, nahaõhetus, lööve ja angioödeem). Väga harv: beetablokaatorid võivad põhjustada psoriaasi vallandumist või halvenemist või esile kutsuda psoriaasi-taolise lööbe, alopeetsia.

Lihaste, luustiku ja sidekoe kahjustused: Aeg-ajalt: lihasnõrkus ja -krambid.

Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired: Harv: erektsioonihäired. Üldised häired: Sage: asteenia (kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel), väsimus*. Aeg-ajalt: asteenia (hüpertensiooni või stenokardiaga patsientidel).

Uuringud: Harv: triglütseriidide taseme tõus, maksaensüümide (ALAT, ASAT) aktiivsuse suurenemine.

Ainult hüpertensiooni või stenokardia korral: *Need sümptomid võivad eriti ilmneda ravi alguses. Need on üldiselt kerged ja kaovad 1…2 nädala jooksul.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Üleannustamisel (nt 15 mg ööpäevane annus 7,5 mg asemel) on kirjeldatud kolmanda astme AV- blokaadi, bradükardiat ja pearinglust. Üldiselt on beetablokaatori üleannustamise korral kõige sagedasemad oodatavad nähud bradükardia, hüpotensioon, bronhospasm, äge südamepuudulikkus ja hüpoglükeemia. Tänaseni on kirjeldatud väheseid bisoprolooli üleannustamise (maksimaalselt 2000 mg) juhtusid hüpertensiooni ja/või südame isheemiatõvega patsientidel, kellel tekkis bradükardia ja/või hüpotensioon; kõik patsiendid paranesid. Tundlikkus bisoprolooli ühekordse suure annuse suhtes on indiviiditi väga erinev ja südamepuudulikkusega patsiendid on arvatavasti väga tundlikud. Seetõttu on kohustuslik alustada nende patsientide ravi annust järk-järgult suurendades, vastavalt lõigus 4.2 toodud skeemile.

Ravi Üleannustamise korral tuleb ravi bisoprolooliga lõpetada ning rakendada toetavat ja sümptomaatilist ravi. Piiratud andmed viitavad, et bisoprolool on halvasti dialüüsitav. Oodatava farmakoloogilise toime ja teiste beetablokaatorite puhul antud soovituste põhjal tuleb kliinilise vajaduse korral kaaluda järgmisi üldisi meetmeid.

Bradükardia: Manustada intravenoosselt atropiini. Kui ravivastus ei ole piisav, võib ettevaatlikult manustada isoprenaliini või mõnda teist positiivse kronotroopse toimega ravimit. Teatud olukordades võib vajalikuks osutuda südamestimulaatori transvenoosne paigaldamine.

Hüpotensioon: Manustada intravenoosselt vedelikke ja vasopressoreid. Kasu võib olla glükagooni intravenoossest manustamisest.

AV-blokaad (teise või kolmanda astme blokaad): Patsiente tuleb hoolikalt jälgida ning manustada infusiooni teel isoprenaliini või paigaldada transvenoosselt südamestimulaator.

Südamepuudulikkuse äge süvenemine: Manustada intravenoosselt diureetikume, inotroopse toimega ravimeid, vasodilataatoreid.

Bronhospasm: Manustada bronhodilataatoreid, näiteks isoprenaliini, beeta2-sümpatomimeetikume ja/või aminofülliini.

Hüpoglükeemia: Manustada intravenoosselt glükoosi.

Piiratud andmed viitavad, et bisoprolool on halvasti dialüüsitav.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: selektiivsed beetablokaatorid, ATC-kood: C07AB07

Toimemehhanism Bisoprolool on väga selektiivne beeta1-adrenoretseptorite blokaator, millel puudub sisemine sümpatomimeetiline aktiivsus ja oluline membraane stabiliseeriv toime. Ravimil on madal afiinsus bronhide ja veresoonte silelihaste ning metaboolse regulatsiooniga seotud beeta2-retseptorite suhtes. Seetõttu ei tohiks bisoprolool üldjuhul mõjutada hingamisteede resistentsust ning beeta2-vahendatud metaboolseid toimeid. Ravimi beeta1-selektiivsus laieneb väljapoole terapeutilist annusevahemikku.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Uuringusse CIBIS II kaasati kokku 2647 patsienti. 83% (n = 2202) olid NYHA III klass ja 17% (n =

445) NYHA IV klass. Neil oli stabiilne sümptomaatiline süstoolne südamepuudulikkus

(väljutusfraktsioon ≤35% ehhokardiograafia põhjal). Üldsuremus vähenes 17,3%-lt 11,8%-ni (suhteline vähenemine 34%). Täheldati äkksurmade vähenemist (3,6% vs 6,3%, suhteline vähenemine 44%) ja hospitaliseerimist vajanud südamepuudulikkuse episoodide väiksemat arvu (12% vs 17,6%, suhteline vähenemine 36%). Lõpuks demonstreeriti ka funktsionaalse seisundi olulist paranemist NYHA klassifikatsiooni alusel. Bisoprolooliga ravi alustamise ja annuse tiitrimise ajal täheldati hospitaliseerimisi bradükardia (0,53%), hüpotensiooni (0,23%) ja ägeda dekompensatsiooni (4,97%) tõttu, kuid mitte sagedamini kui platseebogrupis (0%, 0,3% ja 6,74%). Surmaga lõppenud ja töövõimetust põhjustavate insuldijuhtude arv kogu uuringuperioodi kestel oli bisoprolooli grupis 20 ja platseebogrupis 15.

Uuringus CIBIS III osales 1010 patsienti vanuses ≥65 aastat, kellel oli kerge kuni mõõdukas krooniline südamepuudulikkus (NYHA II või III klass) ja vasaku vatsakese väljutusfraktsioon ≤ 35% ning kes ei olnud eelnevalt saanud ravi AKE inhibiitorite, beetablokaatorite või angiotensiini retseptorite blokaatoritega. Patsiendid said kombineeritud ravi bisoprolooli ja enalapriiliga 6 kuni 24 kuu vältel pärast esialgset 6-kuulist ravi ainult bisoprolooli või enalapriiliga.

Esialgse 6-kuulise bisoprolooli ravi jooksul täheldati kroonilise südamepuudulikkuse süvenemise suurema esinemissageduse tendentsi. Protokollijärgses analüüsis ei leidnud tõestust esmase bisoprolooli ja enalapriili ravi samaväärsus, kuigi kahe kroonilise südamepuudulikkuse ravi alustamise strateegia puhul oli sarnane esmase kombineeritud tulemusnäitaja (surm ja hospitaliseerimine uuringu lõpus) esinemissagedus (32,4% esmase bisoprolooli ravi grupis ja 33,1% esmase enalapriili ravi grupis, protokollijärgne populatsioon). Uuring näitab, et bisoprolooli võib kasutada ka eakatel kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel, kelle haigus on kerge või keskmise raskusega.

Hüpertensioon või stenokardia: Bisoprolooli kasutatakse hüpertensiooni ja stenokardia raviks. Sarnaselt teiste beeta1-blokaatoritega ei ole toimemehhanism hüpertensiooni korral selge, kuid on teada, et bisoprolool vähendab märkimisväärselt plasma reniini aktiivsust.

Stenokardiavastane mehhanism: Inhibeerides südame beeta-retseptoreid, inhibeerib bisoprolool sümpaatilise aktivatsiooni pool tekitatud vastust. Selle tulemusena aeglustub südame löögisagedus ja väheneb löögimaht, mis omakorda vähendab müokardi hapnikutarbimist.

Südame koronaarhaigusega ilma kaasuva südamepuudulikkuseta patsientidel vähendab bisoprolool südame löögisagedust ja insuldiohtu ja seega väheneb ka südame minutimaht ja hapnikutarbimine. Pikaajalise manustamise korral väheneb algselt suurenenud perifeerne resistentsus.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Pärast suukaudset manustamist bisoprolool imendub ja selle biosaadavus on ligikaudu 90%.

Jaotumine Jaotusruumala on 3,5 l/kg. Bisoprolooli seonduvus plasmavalkudega on ligikaudu 30%.

Biotransformatsioon ja eritumine Bisoprolool eritub organismist kahel viisil. 50% metaboliseerub maksas inaktiivseteks metaboliitideks, mis seejärel erituvad neerude kaudu. Ülejäänud 50% eritub neerude kaudu muutumatul kujul. Kogukliirens on ligikaudu 15 l/h. Poolväärtusaeg plasmas on 10...12 tundi, mis tagab 24 tundi kestva toime pärast ravimi manustamist üks kord ööpäevas.

Lineaarsus Bisoprolooli kineetika on lineaarne ja ei sõltu vanusest.

Patsientide erigrupid

Kuna ravim eritub ühesugusel määral neerude ja maksa kaudu, ei ole maksafunktsiooni häire või neerupuudulikkusega patsientidel vaja annust kohandada. Stabiilse kroonilise südamepuudulikkuse ja maksa- või neerufunktsiooni häirega patsientidel ei ole ravimi farmakokineetikat uuritud. Kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel (NYHA III klass) on bisoprolooli plasmakontsentratsioon suurem ja poolväärtusaeg pikem kui tervetel vabatahtlikel. 10 mg ööpäevase annuse kasutamisel on maksimaalne plasmakontsentratsioon tasakaaluseisundis 64±21 ng/ml ja poolväärtusaeg 17±5 tundi.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Farmakoloogilise ohutuse, korduvtoksilisuse, genotoksilisuse või kartsinogeensuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele.

Sarnaselt teiste beetablokaatoritega põhjustas bisoprolool suurtes annustes toksilisi toimeid emasloomal (vähenenud toidu tarbimine ja kehakaalu langus) ning embrüol/lootel (resorptsiooni suurenenud sagedus, järglaste väiksem sünnikaal, füüsilise arengu peetus), kuid ei olnud teratogeenne.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tableti sisu: Mikrokristalliline tselluloos Naatriumtärklisglükolaat (Tüüp A) Povidoon K-30 Kolloidne veevaba ränidioksiid Magneesiumstearaat (E470b)

Tableti kate: Hüpromelloos E-15 (E464) Makrogool 400 (E553) Titaandioksiid (E171) Talk

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

ALU-ALU blister: 3 aastat. PVC/PVDC-Alu blíster: 2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 30ºC.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

PVC/PVDC-Alu blister või ALU-ALU blister pakendid, mis sisaldavad 20, 28, 30, 50, 56, 60, 90 ja 100 tabletti. Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Accord Healthcare B.V. Winthontlaan 200 3526 KV Utrecht Holland

8. MÜÜGILOA NUMBRID

2,5 mg: 892015 5 mg: 891815 10 mg: 891915

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 11.11.2015 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 05.01.2022

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

August 2025