Näidustus: Depressioon. Depressiooni retsidiivide profülaktika. Generaliseerunud ärevushäire. Sotsiaalärevushäire. Paanikahäire, agorafoobiaga või ilma.

toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel (75mg)

Pakendi infoleht: teave patsiendile

Alventa 37,5 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid Alventa 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid Alventa 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet.

• Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
• Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
• Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased.
• Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Alventa ja milleks seda kasutatakse

Alventa sisaldab toimeainena venlafaksiini.

Alventa on serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorite (SNRI) gruppi kuuluv antidepressant. Sellesse rühma kuuluvaid ravimeid kasutatakse depressiooni ja muude seisundite, nagu ärevushäirete raviks. Arvatakse, et depressiooni ja/või ärevuse seisundis on inimesel serotoniini ja noradrenaliini tase ajus madalam. Antidepressantide toimemehhanism ei ole täielikult teada, kuid need võivad aidata tõsta ajus serotoniini ja noradrenaliini taset. Alventa on depressiooniga täiskasvanutele mõeldud ravim. Alventa on mõeldud ka järgmiste ärevushäiretega täiskasvanute raviks: generaliseerunud ärevushäire, sotsiaalärevushäire (sotsiaalsete olukordade kartmine või vältimine) ja paanikahäire (paanikahood). Depressiooni või ärevushäirete õige ravi aitab teil paraneda. Ravita jäämisel võib teie seisund püsida ning muutuda tõsisemaks ja raskemini ravitavaks.

2. Mida on vaja teada enne Alventa kasutamist

Alventa’t ei tohi võtta

• kui olete venlafaksiini või selle ravimi mis tahes koostisosa (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline.
• kui te kasutate või olete kasutanud viimase 14 päeva jooksul ravimeid, mida nimetatakse pöördumatu toimega monoamiinoksüdaasi (MAO) inhibiitoriteks ja mida kasutatakse depressiooni või Parkinsoni tõve raviks. Pöördumatu toimega monoamiinoksüdaasi inhibiitori kasutamine koos Alventa’ga võib põhjustada tõsiseid või isegi eluohtlikke kõrvaltoimeid. Lisaks sellele ei tohi monoamiinoksüdaasi inhibiitorit tarvitada 7 päeva jooksul pärast seda, kui olete lõpetanud preparaadi Alventa kasutamise (vt ka lõik „Muud ravimid ja Alventa“ ja selles lõigus olev info serotoniinisündroomi kohta).

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Alventa kasutamist pidage nõu oma arsti või apteekriga:

• kui te kasutate koos preparaadiga Alventa ravimeid, mis võivad suurendada serotoniinisündroomi tekkimise riski (vt lõik „Muud ravimid ja Alventa“);
• kui teil on probleeme silmadega, näiteks teatavat liiki glaukoom (silma siserõhu tõus);
• kui teil on esinenud kõrget vererõhku;
• kui teil on esinenud probleeme südamega;
• kui teile on öeldud, et teil on südame rütmihäired;
• kui teil on esinenud tõmblusi (krambihood);
• kui teil on esinenud vere naatriumitaseme langust (hüponatreemia);
• kui teil on kalduvus sagedaste või ebatavaliste verevalumite tekkele või verejooksudele (on esinenud veritsemishäireid) või kui olete rase (vt „Rasedus, imetamine ja viljakus“) või kui te kasutate muid ravimeid, mis võivad veritsemisohtu suurendada, nagu varfariin (kasutatakse verehüüvete vältimiseks);
• kui teie vere kolesteroolitase tõuseb;
• kui teil või kellelgi teie pereliikmetest on esinenud maniat või bipolaarset häiret (ülemäärane erutatus või eufooria);
• kui teil on esinenud agressiivset käitumist.

Esimese paari nädala jooksul võib Alventa põhjustada rahutust või võimetust rahulikult istuda või seista. Sellisel juhul rääkige sellest oma arstile.

Ärge jooge ravi ajal Alventa’ga alkoholi, sest see võib põhjustada äärmuslikku väsimust ja viia teadvuse kaotuseni. Samaaegne kasutamine alkoholi ja/või teatud ravimitega võib depressiooni ja muude haigusseisundite, nt ärevushäire sümptomeid süvendada.

Enesetapumõtted ning depressiooni või ärevushäire süvenemine Kui teil on depressioon ja/või ärevushäired, võivad teil mõnikord tekkida enesevigastamise- või enesetapumõtted. Need mõtted võivad tekkida sagedamini, kui te hakkate esimest korda antidepressante võtma, sest need ravimid nõuavad toimimiseks aega (tavaliselt ligikaudu kaks nädalat, kuid vahel kauem). Need mõtted võivad samuti tekkida siis, kui teie annust vähendatakse või ravi Alventa’ga katkestatakse.

Teil võivad sellised mõtted tõenäolisemalt tekkida:

• kui olete varem mõelnud enesetapule või enesevigastamisele.
• kui olete noor täiskasvanu. Informatsioon kliinilistest uuringutest on näidanud suurenenud suitsidaalse käitumise riski psühhiaatriliste häiretega noortel täiskasvanutel (alla 25-aastased), keda raviti antidepressandiga.

Kui teil tekib enesevigastamise- või suitsiidimõtteid ükskõik mis ajal, võtke ühendust oma arstiga või minge otsekohe lähimasse haiglasse.

Teil võib abi olla sõbrale või sugulasele rääkimisest, et olete depressioonis või kannatate ärevushäire all ning paluda neil seda infolehte lugeda. Te võite paluda neil öelda, kui nende arvates teie depressioon või ärevushäire halveneb või kui nad on mures muutuste pärast teie käitumises.

Seksuaalfunktsiooni häired Ravimid, nagu Alventa (selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid/serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid), võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häirete sümptomeid (vt lõik 4). Mõnikord on need sümptomid püsinud pärast ravi lõpetamist.

Suukuivus 10%-l venlafaksiiniga ravitavatest patsientidest esineb suukuivust. See võib suurendada hammaste lagunemise (kaariese tekkimise) riski. Seepärast peate oma hammaste hügieeni eest eriti hoolt kandma.

Diabeet

Alventa võib mõjutada teie vere glükoositaset. Seetõttu tuleb suhkurtõve ravimite annuseid vajadusel kohandada.

Lapsed ja noorukid Alventa’t ei tohi üldjuhul kasutada lastel ega alla 18 aasta vanustel noorukitel. Samuti peab teadma, et alla 18-aastastel patsientidel on seda tüüpi ravimeid kasutades suurem oht selliste kõrvaltoimete tekkeks, nagu enesetapukatsed, enesetapumõtted ja vaenulikkus (peamiselt vägivaldsus, vastanduv käitumine ja viha). Vaatamata sellele võib teie arst kirjutada seda ravimit alla 18-aastastele patsientidele, kui ta peab seda ravimit patsiendi huvides parimaks. Kui arst on määranud seda ravimit alla 18-aastasele patsiendile ja te tahate seda temaga arutada, pöörduge tagasi arsti poole. Kui alla 18 aasta vanustel patsientidel tekivad või süvenevad preparaadi Alventa kasutamise ajal eespool nimetatud sümptomid, rääkige sellest arstile. Selle ravimi kasutamise pikaajalist mõju kasvamisele, küpsemisele ja kognitiivsele ning käitumuslikule arengule selles vanusegrupis ei ole praeguseks ajaks tõestatud.

Muud ravimid ja Alventa Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid.

Teie arst otsustab, kas te võite kasutada Alventa’t koos teiste ravimitega.

Ärge alustage ega lõpetage teiste ravimite, sealhulgas ilma retseptita ostetud ravimite ega looduslike või taimsete ravimite kasutamist ilma eelnevalt arsti või apteekriga konsulteerimata.

• Alventa’t ei tohi võtta koos monoamiinoksüdaasi inhibiitoritega, mida kasutatakse depressiooni

või Parkinsoni tõve raviks. Öelge oma arstile, kui te olete neid ravimeid viimase 14 päeva jooksul võtnud (MAOI: vt lõik „Mida on vaja teada enne Alventa kasutamist“).

• Serotoniinisündroom: Ravi ajal venlafaksiiniga, eriti selle kasutamisel koos teiste ravimitega, võib tekkida potentsiaalselt eluohtlik seisund või maliigse neuroleptilise sündroomi (MNS) sarnased reaktsioonid (vt lõik „Võimalikud kõrvaltoimed“). Need ravimid on näiteks järgmised: triptaanid (kasutatakse migreeni raviks); teised depressiooniravimid, näiteks SNRI, SSRI, tritsüklilised või liitiumi sisaldavad ravimid; ravimid, mis sisaldavad amfetamiine (kasutatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäire, narkolepsia ja ülekaalulisuse raviks); antibiootikumi linesoliid sisaldavad ravimid (kasutatakse infektsioonide raviks); pöörduva toimega monoamiinoksüdaasi inhibiitorit moklobemiidi sisaldavad ravimid (kasutatakse depressiooni raviks); sibutramiini sisaldavad ravimid (kasutatakse kehakaalu alandamiseks); opioide sisaldavad ravimid (nt buprenorfiin, tramadool, fentanüül, tapentadool, petidiin või pentasotsiin), mida kasutatakse tugeva valu raviks; dekstrometorfaani sisaldavad ravimid (kasutatakse köha raviks); metadooni sisaldavad ravimid (kasutatakse opioididest tekkinud ravimisõltuvuse või tugeva valu raviks); metüleensinist sisaldavad ravimid (kasutatakse vere suurenenud methemoglobiini taseme raviks); liht-naistepuna (ehk Hypericum perforatum, looduslik või taimne ravim kerge depressiooni raviks) sisaldavad ravimid; trüptofaani sisaldavad ravimid (kasutatakse näiteks unehäirete ja depressiooni raviks); antipsühhootikumid (kasutatakse haiguse raviks, mille sümptomiteks on selliste asjade kuulmine, nägemine või tundmine, mida pole olemas, ekslik veendumus, ebatavaline kahtlustavus, ebaselge mõttekäik ja endasse sulgumine).

Serotoniinisündroomi nähtudeks ja sümptomiteks võivad olla mitu järgmiste seast: rahutus,

hallutsinatsioonid, koordinatsioonivõime kadumine, südametegevuse kiirenemine, kehatemperatuuri tõus, vererõhu kiired muutused, reflekside üliaktiivsus, kõhulahtisus, kooma, iiveldus, oksendamine.

Serotoniinisündroom võib oma kõige raskemal kujul sarnaneda maliigse neuroleptilise sündroomiga (MNS). MNS-i sümptomid võivad olla palavik, südame kiirenenud löögisagedus, higistamine, raskekujuline lihasjäikus, segasusseisund, lihasensüümide suurenenud aktiivsus (määratud veretestidega).

Teavitage kohe oma arsti või pöörduge lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda, kui te kahtlustate endal serotoniinisündroomi.

Te peate teavitama oma arsti, kui te võtate ravimeid, mis võivad mõjutada teie südame rütmi. Sellised ravimid võivad olla:

• antiarütmikumid, nagu kinidiin, amiodaroon, sotalool või dofetiliid (kasutatakse südame rütmihäirete raviks);
• antipsühhootikumid, nagu tioridasiin (vt ka ülalpool serotoniinisündroomi kohta);
• antibiootikumid, nagu erütromütsiin või moksifloksatsiin (kasutatakse bakteriaalsete infektsioonide raviks);
• antihistamiinikumid (kasutatakse allergia raviks).

Ka järgmistel ravimitel võib tekkida Alventa’ga koostoime ning nende kasutamisel peab olema ettevaatlik. Eriti tähtis on öelda oma arstile või apteekrile, kui te kasutate ravimeid, mis sisaldavad:

• ketokonasooli (seenevastane aine);
• haloperidooli või risperidooni (psühhiaatriliste seisundite raviks);
• metoprolooli (beetablokaator kõrge vererõhu ja südameprobleemide raviks).

Alventa koos toidu, joogi ja alkoholiga Alventa’t tuleb võtta koos toiduga. (vt lõik 3 „Kuidas Alventa’t kasutada“).

Ärge jooge ravi ajal Alventa’ga alkoholi. Samaaegne kasutamine alkoholiga võib põhjustada äärmuslikku väsimust ja viia teadvuse kaotuseni ning võib süvendada depressiooni ja muude haigusseisundite, nt ärevushäire sümptomeid. Rasedus, imetamine ja viljakus Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga. Alventa’t võite kasutada ainult pärast selle võimaliku kasulikkuse ja sellega teie sündimata lapsele kaasnevate võimalike ohtude läbiarutamist arstiga.

Kui võtate Alventa’t raseduse lõpus, võib suureneda risk tugevaks vaginaalseks veritsuseks vahetult pärast sünnitamist, eriti kui teil on varasemalt olnud veritsushäireid. Teie arst või ämmaemand peavad nõu andmiseks teadma, et olete võtnud Alventa’t.

Teavitage kindlasti oma ämmaemandat ja/või arsti, et kasutate Alventa’t. Raseduse ajal võttes võivad sarnased ravimid (SSRI-d) suurendada imikutel riski tõsise seisundi tekkeks, mida nimetatakse vastsündinu püsivaks pulmonaalseks hüpertensiooniks, mis põhjustab lapse kiiremat hingamist ning naha muutumist sinakaks. Need sümptomid avalduvad tavaliselt esimese 24 tunni jooksul pärast lapse sündi. Kui see juhtub teie lapsega, kontakteeruge otsekohe oma ämmaemanda ja/või arstiga.

Kui te võtate seda ravimit raseduse ajal, võib teie lapsel pärast sündimist lisaks hingamisraskusele esineda toitumisprobleeme. Kui teie lapsel esinevad sündides sellised sümptomid ning te olete mures, võtke nõu saamiseks oma ämmaemanda ja/või arstiga ühendust.

Alventa imendub rinnapiima. See võib imikule toimet avaldada. Seega pidage nõu oma arstiga ja ta otsustab, kas peate katkestama imetamise või ravi selle preparaadiga.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine

Ärge juhtige autot ega kasutage tööriistu või masinaid, kuni te ei tea, millist mõju see ravim teile avaldab.

Alventa sisaldab sahharoosi Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te enne selle ravimi kasutamist konsulteerima oma arstiga.

3. Kuidas Alventa’t kasutada

Kasutage seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Tavaline soovitatav algannus depressiooni, generaliseerunud ärevushäire ja sotsiaalärevushäire raviks on 75 mg päevas. Arst võib teie annust järk-järgult suurendada, depressiooni raviks vajaduse korral isegi maksimaalse annuseni 375 mg päevas. Kui teil ravitakse paanikahäiret, alustab arst väiksemast annusest (37,5 mg) ja suurendab siis annust järk-järgult. Generaliseerunud ärevushäire, sotsiaalärevushäire ja paanikahäire puhul on maksimaalne annus 225 mg päevas.

Võtke Alventa’t iga päev ligikaudu samal ajal, kas hommikul või õhtul. Kapslid tuleb koos vedelikuga tervelt alla neelata ning neid ei tohi avada, purustada, katki närida ega lahustada. Alventa’t tuleb võtta koos toiduga.

Kui teil on maksa- või neeruprobleemid, rääkige sellest arstile, sest teil võib osutuda vajalikuks selle ravimi annust muuta.

Ärge lõpetage selle ravimi kasutamist ilma arstiga nõu pidamata (vt lõik „Kui te lõpetate Alventa kasutamise“).

Kui te võtate Alventa’t rohkem, kui ette nähtud Pöörduge kohe oma arsti või apteekri poole, kui olete võtnud seda ravimit rohkem, kui arsti poolt ette nähtud.

Üleannustamine võib olla eluohtlik, eriti samaaegsel kasutamisel alkoholi ja/või teatud ravimitega (vt „Muud ravimid ja Alventa“).

Võimaliku üleannustamise sümptomiteks võivad olla südame kiire löögisagedus, ärkveloleku taseme muutused (unisus kuni kooma), hägustunud nägemine, krambihood või tõmblused ja oksendamine.

Kui te unustate Alventa’t võtta Kui te olete annuse vahele jätnud, võtke ravim kohe, kui teile meenub. Kui on aga juba aeg võtta järgmine annus, ärge vahelejäänud annust võtke, vaid võtke üks annus nagu tavaliselt. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata. Ärge võtke Alventa’t ööpäevas suuremas annuses, kui arst on teile määranud.

Kui te lõpetate Alventa kasutamise Ärge katkestage ravi ega muutke selle annust ilma arstiga nõu pidamata, isegi kui te ennast paremini tunnete. Kui teie arst arvab, et te ei vaja enam Alventa’t, võib ta paluda teil vähendada annust aegamööda, enne kui ravi täielikult lõpetada. Selle ravimi kasutamise lõpetamisel on täheldatud kõrvaltoimeid, eriti kui lõpetada ravi järsult või vähendada annust liiga kiiresti. Mõnel patsiendil võivad tekkida sellised sümptomid, nagu enesetapumõtted, agressiivsus, väsimus, pearinglus, uimasus, peavalu, unetus, hirmuunenäod, suukuivus, söögiisu kadumine, iiveldus, kõhulahtisus, närvilisus, rahutus, segasus, kohin kõrvus, kipitustunne või harva elektrilöögitaoline tunne, nõrkus, higistamine, krambihood või gripilaadsed sümptomid, nägemisprobleemid ja kõrgenenud vererõhk (mis võib

põhjustada peavalu, pearinglust, kohinat kõrvades, higistamist jne).

Teie arst informeerib teid sellest, kuidas Alventa-ravi järk-järgult lõpetada. Selleks võib kuluda mitu nädalat või kuu. Mõnel patsiendil tuleb ravi katkestada järk-järgult kuu või pikema perioodi jooksul. Kui teil tekib mõni nimetatud sümptom või muid häirivaid sümptomeid, pidage nõu oma arstiga.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Järgmistel juhtudel katkestage Alventa kasutamine. Pöörduge kohe arsti poole või lähima haigla esmaabi osakonda:

Aeg-ajalt (võivad mõjutada kuni 1 inimest 100-st)

• Näo, suu, keele, kõri, käte või jalgade turse ja/või ümbritsevast nahapinnast kõrgem sügelev lööve (nõgestõbi), neelamis- või hingamisraskused.

Harv (võivad mõjutada kuni 1 inimest 1000-st)

• Pigistamistunne rinnus, vilisev hingamine, neelamis- või hingamisraskused.
• Raskekujuline nahalööve, kihelus või nahapõletik (nahapinnast kõrgemad punetavad või kahvatud laigud, mis sageli kihelevad).
• Serotoniinisündroomi nähud ja sümptomid, milleks võivad olla rahutus, hallutsinatsioonid, koordinatsiooni kadumine, südame kiire löögisagedus, kehatemperatuuri tõus, kiired vererõhu muutused, üliaktiivsed refleksid, kõhulahtisus, kooma, iiveldus, oksendamine. Serotoniinisündroom võib oma kõige raskemal kujul sarnaneda maliigse neuroleptilise sündroomiga (MNS). MNS-i sümptomid võivad olla palavik, südame kiirenenud löögisagedus, higistamine, raskekujuline lihasjäikus, segasusseisund, lihasensüümide suurenenud aktiivsus (määratav vereanalüüsis).
• Põletikunähud, nagu kõrge kehatemperatuur, külmavärinad, värinad, peavalud, higistamine, gripitaolised sümptomid. See võib olla põhjustatud verehäirest, mis suurendab infektsiooni riski.
• Raskekujuline nahalööve, mis võib põhjustada naha tugevat villidega kattumist ja koorumist.
• Seletamatu lihasvalu, -tundlikkus või -nõrkus. See võib olla rabdomüolüüsi sümptom.

Teadmata esinemissagedus (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

• „Stress-kardiomüopaatiaks“ nimetatud seisundi nähud ja sümptomid, mille hulka võivad kuuluda valu rinnus, hingeldus, pearinglus, minestamine, ebaregulaarne südamerütm.

Teised kõrvaltoimed (nende esinemissagedus on toodud välja allpool lõigus „Teised tekkida võivad kõrvaltoimed“), millest peate oma arstile rääkima, on:

• köha, vilistav hingamine ja hingeldus, millega võib kaasneda kõrge palavik;
• must (tõrvataoline) väljaheide või vere esinemine väljaheites;
• sügelus, kollane nahk või silmavalged või uriini tume värvus, mis võib viidata maksapõletikule (hepatiit);
• südameprobleemid, näiteks kiire või ebaregulaarne pulss, vererõhu tõus;
• silmaprobleemid, näiteks nägemise ähmastumine, pupillide laienemine;
• närviprobleemid, näiteks pearinglus, „sipelgate jooksmise” tunne, liikumishäired (lihaskrambid või -jäikus), krambihood või tõmblused;
• psühhiaatrilised probleemid, näiteks hüperaktiivsus ja ebaharilik erutus;
• ärajätunähud (vt lõik „Kuidas Alventa’t kasutada “– „Kui te lõpetate Alventa kasutamise“);

• veritsusaja pikenemine - kui te lõikate endale sisse või vigastate end, võib veritsemine kesta pikemalt kui tavaliselt.

Teised tekkida võivad kõrvaltoimed

Väga sage (võib mõjutada rohkem kui 1 inimest 10-st)

• Pearinglus, peavalu, unisus.
• Unetus.
• Iiveldus, suukuivus, kõhukinnisus.
• Higistamine (sealhulgas öine higistamine).

Sage (võib mõjutada kuni 1 inimest 10-st)

• Vähenenud söögiisu.
• Segasus, enesest võõrdumise (või eraldatuse) tunne; orgasmi puudumine; vähenenud sugutung; rahutus; närvilisus; häirivad unenäod.
• Värinad; rahutustunne või võimetus istuda või seista paigal; „sipelgate jooksmise” tunne; maitsetundlikkuse muutus; suurenenud lihastoonus.
• Nägemishäired, sealhulgas ähmane nägemine; pupillide laienemine; silmade võimetus kohaneda kaugele vaatamiselt lähedale vaatamisele.
• Helinad kõrvus (tinnitus).
• Südame kiirenenud löögisagedus; südamepekslemine.
• Vererõhu tõus; nahaõhetus.
• Õhupuudus; haigutamine.
• Oksendamine; kõhulahtisus.

• Kerge nahalööve; sügelus.
• Urineerimise sagenemine; võimetus väljutada uriini; raskused uriini väljutamisel.
• Menstruaaltsükli häired, näiteks suurenenud või ebaregulaarne veritsus; ebanormaalne ejakulatsioon/orgasm (mehed), erektsioonihäire (impotentsus).
• Nõrkus (asteenia); väsimus; külmavärinad.
• Kehakaalu suurenemine; kehakaalu vähenemine.
• Kolesterooli sisalduse tõus.

Aeg-ajalt (võib mõjutada kuni 1 inimest 100-st)

• Üliaktiivsus, mõttekäigu kiirus ja vähenenud unevajadus (mania).
• Hallutsinatsioonid; reaalsusest võõrdumise (või eraldatuse) tunne; orgasmihäired, tunnete või emotsioonide puudumine; ülierutuse tunne; hammaste kiristamine.
• Minestamine; lihaste tahtmatud liigutused, koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired.
• Pearinglustunne (eriti kiirel püstitõusmisel); vererõhu langus.
• Vere oksendamine, must tõrvataoline väljaheide või vere esinemine väljaheites, mis võib viidata sisemisele verejooksule.
• Ülitundlikkus päikesekiirguse suhtes; verevalumid; juuste väljalangemine.
• Võimetus kontrollida urineerimist.
• Jäikus, lihaste spasmid ja tahtmatud liigutused.
• Kerged muutused maksaensüümide aktiivsuses veres.

Harv (võib mõjutada kuni 1 inimest 1000-st)

• Krambihood või tõmblused.
• Köha, vilistav hingamine ja hingeldus, millega võib kaasneda kõrge palavik.
• Desorientatsioon ja segasus, millega sageli kaasnevad hallutsinatsioonid (deliirium).
• Liigne veetarbimine (tuntud kui antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom).
• Vere naatriumisisalduse langus.
• Tugev silmavalu ja vähenenud või hägustunud nägemine.
• Südame muutunud, kiire või ebaregulaarne löögisagedus, mis võib viia minestamiseni.
• Tugevad kõhu- või seljavalud (mis võivad viidata tõsisele soole-, maksa- või kõhunäärmehäirele).
• Sügelus, kollane nahk või silmad, uriini tume värvus või gripilaadsed sümptomid, mis võivad viidata maksapõletikule (hepatiit).

Väga harv (võib mõjutada kuni 1 inimest 10 000-st)

• Veritsusaja pikenemine, mis võib olla põhjustatud vereliistakute arvu vähenemisest veres, see võib viia verevalumite või veritsuste tekke suurenemiseni.
• Ebanormaalne rinnapiima teke.
• Ootamatu veritsus, nt veritsevad igemed; vere esinemine uriinis või vere oksendamine või äkki tekkinud verevalumid või katkenud veresooned (katkenud veenid).

Teadmata esinemissagedus (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

• Enesetapumõtted ja -käitumine; enesetapumõtete ja -käitumise juhtudest on teatatud venlafaksiini ravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist (vt lõik 2 „Mida on vaja teada enne Alventa kasutamist“).
• Tugev vaginaalne veritsus vahetult pärast sünnitust (sünnitusjärgne hemorraagia), vt rohkem teavet lõik 2 „Rasedus, imetamine ja viljakus“.
• Vaenulikkus.
• Peapööritus.

Alventa’l on mõnikord kõrvaltoimeid, millest te ei tarvitse olla teadlik, näiteks vererõhu tõus või ebanormaalne pulss; vähesed muutused verepildis või maksaensüümide, naatriumi või kolesterooli tasemes. Harvemini võib Alventa halvendada trombotsüütide funktsiooni teie veres, mis suurendab verevalumite või verejooksude tekkimise ohtu. Seepärast võib teie arst teha teil aeg-ajalt vereanalüüse, eriti kui olete Alventa’t kaua kasutanud.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Alventa’t säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud pakendil. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Alventa sisaldab

• Toimeaine on venlafaksiin. Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 37,5 mg, 75 mg või 150 mg venlafaksiini venlafaksiinvesinikkloriidina.
• Teised koostisosad kapsli sisus on suhkrusfäärid (sahharoos ja maisitärklis), hüdroksüpropüültselluloos (E463), povidoon K 30 (E1201), etüültselluloos, dibutüülsebakaat ja talk (E553b).
• Teised koostisosad kapsli kestas on želatiin, punane raudoksiid (E172), titaandioksiid (E171) ja kollane raudoksiid (E172) – ainult 75 mg ja 150 mg kapslites. Vt lõik 2 "Alventa sisaldab sahharoosi".

Kuidas Alventa välja näeb ja pakendi sisu 37,5 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid on pruunikasroosad ja valged (keha: pruunikasroosa, kaas: valge), milles on valged kuni peaaegu valged pelletid.

75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid on heleroosad, milles on valged kuni peaaegu valged pelletid. 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid on oranžikaspruunid, milles on valged kuni peaaegu valged pelletid.

Pakendi suurused: Blisterpakendis ja kartongkarbis on 7 (ainult 37,5 mg kapslid), 10, 14, 20, 28, 30, 50, 60, 98, 100 või 112 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit. Lastekindlas HDPE purgis on 50, 100 või 250 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole. KRKA, d.d., Novo mesto Eesti filiaal Pärnu mnt 141 11314 Tallinn Tel 6671658

Infoleht on viimati uuendatud juunis 2023.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Alventa 37,5 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid Alventa 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid Alventa 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Alventa 37,5 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 37,5 mg venlafaksiini venlafaksiinvesinikkloriidina.

Alventa 75 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 75 mg venlafaksiini venlafaksiinvesinikkloriidina.

Alventa 150 mg toimeainet prolongeeritult vabastavad kõvakapslid Üks toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 150 mg venlafaksiini venlafaksiinvesinikkloriidina. INN. Venlafaxinum

Teadaolevat toimet omav abiaine: sahharoos. Üks 37,5 mg prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 32,5 mg sahharoosi. Üks 75 mg prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 65 mg sahharoosi. Üks 150 mg prolongeeritult vabastav kõvakapsel sisaldab 130 mg sahharoosi.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Toimeainet prolongeeritult vabastav kõvakapsel.

Alventa 37,5 mg prolongeeritult vabastavad kõvakapslid Pruunikasroosad ja valged (keha: pruunikasroosa, kaas: valge) kapslid, milles on valged kuni peaaegu valged pelletid. Alventa 75 mg prolongeeritult vabastavad kõvakapslid Õrnroosad kapslid, milles on valged kuni peaaegu valged pelletid. Alventa 150 mg prolongeeritult vabastavad kõvakapslid Oranžikaspruunid kapslid, milles on valged kuni peaaegu valged pelletid.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Depressioon. Depressiooni retsidiivide profülaktika. Generaliseerunud ärevushäire. Sotsiaalärevushäire. Paanikahäire, agorafoobiaga või ilma.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Depressioon Soovitatav algannus venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi kasutamisel on 75 mg üks kord ööpäevas. Kui patsiendil ei teki algannusele 75 mg ööpäevas ravivastust, võib kasulikuks osutuda annuse suurendamine maksimaalse annuseni 375 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallidega. Kui see on sümptomite raskuse tõttu kliiniliselt põhjendatud, võib annust suurendada sagedamini, kuid mitte lühema kui 4-päevase intervalliga.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada alles pärast kliinilist hindamist (vt lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsient peab saama ravi piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata. Depressiooni kordumise ennetamiseks võib osutuda vajalikuks ka pikemaajaline ravi. Enamikul juhtudel tuleb kasutada soovitusliku annusena depressiooni kordumise profülaktikas sama annust kui ägeda depressiooni puhul.

Depressiooniravimite kasutamist tuleb jätkata vähemalt kuue kuu jooksul pärast paranemist.

Generaliseerunud ärevushäire Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovituslik algannus on 75 mg üks kord ööpäevas. Patsientidel, kellel algsele annusele 75 mg ööpäevas ravivastust ei teki, võib olla kasulik suurendada annust maksimaalse annuseni 225 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2- nädalaste või pikemate intervallidega. Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Sotsiaalärevushäire Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi soovituslik annus on 75 mg üks kord ööpäevas. Suuremate annuste täiendavat kasulikkust ei ole tõestatud.

Patsientidel, kellel algsele annusele 75 mg ööpäevas ravivastust ei teki, võib siiski kaaluda annuse individuaalset suurendamist maksimaalse annuseni 225 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallidega.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Paanikahäire Soovitatav on kasutada venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi annust 37,5 mg ööpäevas 7 päeva jooksul. Seejärel tuleb annust suurendada 75 mg-ni ööpäevas. Patsientidel, kellel annusele 75 mg ööpäevas ravivastust ei teki, võib olla kasulik suurendada annust maksimaalse annuseni 225 mg ööpäevas. Annust võib suurendada 2-nädalaste või pikemate intervallidega.

Annusega seotud kõrvaltoimete ohu tõttu võib annust suurendada ainult pärast kliinilist hindamist (vt lõik 4.4). Tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust.

Patsiente tuleb ravida piisavalt pika aja jooksul, tavaliselt mitu kuud või kauem. Ravi tuleb regulaarselt individuaalselt uuesti hinnata.

Eakad Venlafaksiini annuse spetsiaalset kohandamist ainuüksi patsiendi vanusest lähtudes ei peeta vajalikuks.

Kuid eakate ravimisel peab olema ettevaatlik (nt neerupuudulikkuse tekkimise võimaluse ning võimalike vanusest tingitud muutuste tõttu neurotransmitterite tundlikkuses ja afiinsuses). Alati tuleb kasutada väikseimat efektiivset annust ning annuse suurendamise vajaduse korral patsiente hoolikalt jälgida.

Lapsed Venlafaksiini ei soovitata kasutada lastel ja noorukitel.

Kontrollitud kliinilised uuringud depressiooniga lastel ja noorukitel ei näidanud venlafaksiini efektiivsust ega toeta venlafaksiini kasutamist neil patsientidel (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Venlafaksiini kasutamise efektiivsust ja ohutust lastel ja alla 18 aasta vanustel noorukitel muude näidustuste puhul ei ole kindlaks määratud.

Maksakahjustusega patsiendid Kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientidel tuleb üldiselt kaaluda venlafaksiini ööpäevase annuse vähendamist 50% võrra. Kliirensi individuaalse varieerumise tõttu neil patsientidel võib olla soovitav määrata neile annus individuaalselt. Raske maksakahjustusega patsientide kohta on vähe andmeid. Soovitatav on olla ettevaatlik ja kaaluda annuse vähendamist rohkem kui 50% võrra. Raske maksakahjustusega patsientide ravimisel tuleb ravi potentsiaalset kasulikkust kaaluda nende patsientide ravimisega kaasneva ohuga.

Neerukahjustusega patsiendid Kuigi patsientidel, kelle glomerulaarfiltratsiooni kiirus on 30 kuni 70 ml/min, ei ole vaja annust muuta, tuleb olla nende puhul ettevaatlik. Hemodialüüsi vajavatel ja raske neerukahjustusega (GFR <30 ml/min) patsientidel tuleb annust vähendada 50% võrra. Kliirensi individuaalse varieerumise tõttu neil patsientidel võib olla soovitav määrata neile annus individuaalselt.

Venlafaksiini kasutamise katkestamisel tekkivad ärajätunähud Tuleb vältida ravi järsku katkestamist. Ravi katkestamisel venlafaksiiniga on soovitatav seda teha ärajätunähtude tekkimise ohu vähendamiseks järk-järgult vähemalt ühe kuni kahe nädala jooksul (vt lõigud 4.4 ja 4.8). Annuse järkjärguliseks vähendamiseks vajalik ajavahemik ja annuse kogus võib siiski sõltuda raviannusest, ravi kestusest ning konkreetsest patsiendist. Mõnel patsiendil võib osutuda vajalikuks ravi katkestamine järk-järgult kuu või pikema perioodi jooksul. Kui pärast annuse vähendamist või ravi katkestamist tekkivad sümptomid on talumatud, võib kaaluda jätkamist varem määratud annusega. Arst võib seejärel jätkata annuse vähendamist, kuid aeglasemalt.

Manustamisviis

Suukaudne.

Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavaid kapsleid on soovitatav võtta koos toiduga, iga päev ligikaudu samal ajal. Kapslid tuleb koos vedelikuga tervelt alla neelata ning neid ei tohi poolitada, purustada, närida ega lahustada.

Toimeainet kiiresti vabastavaid venlafaksiini tablette kasutavad patsiendid võib viia üle venlafaksiini prolongeeritult vabastavate kapslite kasutamisele lähima samaväärse päevaannusega. Näiteks

toimeainet kiiresti vabastavate venlafaksiini tablettide kasutamiselt 37,5 mg kaks korda ööpäevas võib minna üle venlafaksiini prolongeeritult vabastavate kapslite kasutamisele 75 mg üks kord ööpäevas. Võimalik, et vajalik on annuse individuaalne kohandamine.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiaine suhtes.

Samaaegne ravi pöördumatu toimega monoamiinoksüdaasi inhibiitoritega (MAOI) on vastunäidustatud serotoniinisündroomi ohu tõttu, mille sümptomiteks on nt agiteeritus, treemor ja hüpertermia. Ravi venlafaksiiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga.

Ravi venlafaksiiniga tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga (vt lõigud 4.4 ja 4.5).

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Üleannustamine Patsientidele tuleb soovitada mitte tarvitada alkoholi, võttes arvesse alkoholi mõju kesknärvisüsteemile ja potentsiaali põhjustada psüühikahäirete kliinilist halvenemist, samuti võimalikke kahjulikke koostoimeid venlafaksiiniga, sh kesknärvisüsteemi pärssimine (lõik 4.5). Venlafaksiini üleannustamisest, sh surmaga lõppenud juhud, on teatatud valdavalt kasutamisel koos alkoholi ja/või teiste ravimitega (vt lõik 4.9). Üleannustamise riski vähendamiseks tuleb venlafaksiini retsept välja kirjutada väikseimas annuses, mis tagaks patsiendi heaolu (vt lõik 4.9).

Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine Depressioon on seotud suitsiidimõtete, enesevigastamise ja suitsiidi (suitsiidiga seotud juhtumite) suurenenud ohuga. Risk püsib kuni märgatava remissiooni saabumiseni. Kuna paranemist ei pruugi ilmneda esimese paari või enama ravinädala jooksul, tuleb patsiente hoolikalt jälgida kuni paranemise ilmnemiseni. Nagu näitab kliiniline kogemus, võib paranemise algstaadiumides suitsiidioht suureneda.

Suitsiididega seotud juhtude suurenenud risk võib olla seotud ka muude psüühikahäiretega, mille raviks venlafaksiini kasutatakse. Lisaks võivad need haigused esineda depressiooniga samaaegselt. Seetõttu tuleb muude psüühikahäiretega patsientide ravimisel rakendada samu ettevaatusabinõusid nagu depressiooniga patsientide ravimisel.

Patsientidel, kellel on esinenud suitsiidiga seotud juhte või kellel esinevad suitsiidimõtted enne ravi alustamist, on teadaolevalt suurem risk suitsiidimõteteks või -katseks ning neid tuleb ravi ajal hoolikalt jälgida. Antidepressante saavate psühhiaatriliste häiretega täiskasvanute hulgas läbiviidud platseebokontrollitud kliiniliste uuringute meta-analüüs näitas antidepressante saavate alla 25-aastaste patsientide suitsidaalse käitumise suurenenud riski võrreldes platseeboga.

Ravikuuriga peaks kaasnema patsientide, iseäranis kõrge riskiga patsientide põhjalik järelevalve, seda eriti ravi alguses ja annuse muutmise järel. Patsiente (ja nende hooldajaid) tuleb teavitada vajadusest jälgida tervislikku seisundit iga võimaliku kliinilise halvenemise (kaasa arvatud uute sümptomite teke), suitsiidimõtete/suitsidaalse käitumise ja ebatavaliste muutuste suhtes käitumises ning pöörduda sellistel juhtudel koheselt arsti poole.

Lapsed Alventa´t ei tohi kasutada laste ja alla 18-aastaste noorukite ravimisel. Kliinilistes uuringutes esines antidepressantidega ravitud lastel ja noorukitel platseebogrupiga võrreldes rohkem suitsidaalset käitumist (enesetapukatseid ja suitsiidimõtteid) ning vaenulikkust (valdavalt agressiooni, vastanduvat käitumist ja viha). Kui aga kliinilise seisundi tõttu on ravi siiski vajalik, peab suitsidaalse käitumise

sümptomite tekke suhtes patsienti hoolikalt jälgima. Lisaks ei ole piisavalt ohutusalast teavet ravimi kasutamise pikaajalise mõju kohta laste ja noorukite kasvamisele, küpsemisele ning kognitiivsele ja käitumuslikule arengule.

Serotoniinisündroom Nagu teiste serotoninergiliste ainete puhul, võib venlafaksiini kasutamise ajal kujuneda serotoniinisündroom, potentsiaalselt eluohtlik seisund, eriti ravimi kooskasutamisel teiste ainetega, mis võivad mõjutada serotoninergilist neurotransmitterite süsteemi (sealhulgas triptaanid, SSRI-d, SNRI-d, tritsüklilised antidepressandid, amfetamiinid, liitium, sibutramiin, liht-naistepuna (Hypericum perforatum), opioidid [nt buprenorfiin, fentanüül ja selle analoogid, tramadool, dekstrometorfaan, tapentadool, petidiin, metadoon ja pentasotsiin]), ainetega, mis kahjustavad serotoniini metabolismi (nagu MAO inhibiitorid, nt metüleensinine), serotoniini prekursoritega (näiteks trüptofaani asendajad) või antipsühhootikumide või teiste dopamiini antagonistidega (vt lõigud 4.3 ja 4.5).

Serotoniinisündroomi sümptomite hulka võivad kuuluda muutused vaimses seisundis (nt agiteeritus, hallutsinatsioonid, kooma), autonoomne ebastabiilsus (nt tahhükardia, labiilne vererõhk, hüpertermia), neuromuskulaarsed kõrvalekalded (nt hüperrefleksia, koordinatsioonihäired) ja/või seedetrakti sümptomid (nt iiveldus, oksendamine, diarröa). Serotoniinisündroom oma kõige raskemal kujul võib sarnaneda MNS-iga, mis hõlmab hüpertermiat, lihasrigiidsust, autonoomset ebastabiilsust eluliste näitajate kiire fluktueerumise ja vaimse seisundi muutustega.

Kui venlafaksiini kooskasutamine serotoniini ja/või dopamiini neurotransmissioonisüsteemi mõjutavate ainetega on kliiniliselt vajalik, on soovitatav patsiendi hoolikas jälgimine, eriti ravi alguses ja annuse suurendamise korral Venlafaksiini kasutamine samaaegselt serotoniini prekursoritega (näiteks trüptofaani sisaldavad toidulisandid) ei ole soovitatav.

Suletudnurga glaukoom Venlafaksiini kasutamisel võib tekkida müdriaas. Kõrgenenud silma siserõhuga või ägeda suletudnurga glaukoomi (kinnise nurga glaukoom) ohuga patsiente tuleb hoolikalt jälgida.

Vererõhk Venlafaksiiniga ravimisel on sageli esinenud annusega seotud vererõhu tõusu. Turuletulekujärgsel perioodil on mõnedel juhtudel esinenud kriitilisi vererõhu tõusu juhtumeid, mis on vajanud viivitamatut ravi. Enne ravi alustamist tuleks kõiki patsiente jälgida kõrge vererõhu osas ning olemasolev hüpertensioon tuleks kontrolli alla saada. Vererõhku tuleb kontrollida perioodiliselt, pärast ravi alustamist ning annuse suurendamist. Ettevaatlik tuleb olla ravimi kasutamisel patsientidel, kelle tervislikku seisundit võib vererõhu tõus kahjustada (s.o puuduliku südamefunktsiooniga patsiendid).

Südame löögisagedus Südame löögisagedus võib kiireneda, eriti suuremate annuste korral. Ettevaatlik tuleb olla ravimi kasutamisel patsientidel, kelle tervislikku seisundit võib südametegevuse kiirenemine kahjustada.

Südamehaigus ja arütmia tekkeoht Hiljutise müokardiinfarktiga või ebastabiilse südamehaigusega patsientidel ei ole venlafaksiini kasutamist hinnatud. Seepärast tuleb olla ravimi kasutamisel neil patsientidel ettevaatlik.

Turuletulekujärgsel perioodil on venlafaksiini kasutamisel esinenud QTc-intervalli pikenemise, torsade de pointes’i, ventrikulaarse tahhükardia ja fataalsete südame rütmihäirete juhtumeid ning seda eriti üleannustamisel või nendel patsientidel, kellel esinevad muud QTc-intervalli pikenemise/torsade de pointes’i riskifaktorid. Enne venlafaksiini määramist tõsise südame rütmihäire või pikenenud QTc- intervalliga patsientidele tuleks kaaluda ohtude ja kasulikkuse vahekorda.

Krambid Ravi ajal venlafaksiiniga võib esineda krampe. Nagu kõikide antidepressantide puhul, tuleb olla ravi

alustamisel venlafaksiiniga ettevaatlik patsientide puhul, kellel on esinenud krampe ning neid patsiente tuleb hoolikalt jälgida. Krambihoogude tekkimisel tuleb ravi katkestada.

Hüponatreemia Venlafaksiini kasutamisel võib tekkida hüponatreemia ja/või antidiureetilise hormooni liignõristuse sündroom (Syndrome of Inappropriate Antidiuretic Hormone, SIADH). Seda on esinenud kõige sagedamini hüpovoleemiaga või dehüdreerunud patsientidel. Eakatel, diureetikume kasutavatel või muudel vähenenud veremahuga patsientidel võib selle nähu tekkimise oht olla suurem.

Ebanormaalne veritsemine Serotoniini tagasihaaret inhibeerivad ravimid võivad põhjustada trombotsüütide funktsiooni halvenemist. SSRI-de ja SNRI-de kasutamisega seotud veritsuste juhtumid on hõlmanud ekhümoosi, hematoome, epistaksist ja petehhiat kuni seedetrakti ja eluohtlike verejooksudeni. Venlafaksiini kasutavatel patsientidel võib suureneda verejooksude oht. Nagu teistegi serotoniini tagasihaarde inhibiitorite puhul, tuleb venlafaksiini kasutamisel veritsemiskalduvusega, sealhulgas antikoagulante ja trombotsüütide inhibiitoreid kasutavatel patsientidel olla ettevaatlik. SSRI-d/SNRI-d võivad tõsta sünnitusjärgse hemorraagia riski (vt lõigud 4.6 ja 4.8).

Seerumi kolesteroolitase Kliiniliselt olulisi seerumi kolesteroolitaseme tõuse täheldati vähemalt 3 kuud kestnud platseebokontrolliga kliinilistes uuringutes 5,3%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 0,0%-l platseeboga ravitud patsientidest. Pikaajalise ravi ajal tuleb kaaluda seerumi kolesteroolitaseme mõõtmist. Samaaegne kasutamine kehakaalu alandavate ainetega Venlafaksiiniga ravimise ohutust ja efektiivsust selle kasutamisel koos kehakaalu alandavate ainetega, sealhulgas fentermiiniga, ei ole kindlaks määratud. Venlafaksiini samaaegne kasutamine koos kehakaalu alandavate ainetega ei ole soovitatav. Venlafaksiin ei ole näidustatud kehakaalu alandamiseks ainsa ravimina või koos teiste ravimitega.

Mania/hüpomania Väikesel osal meeleoluhäiretega patsientidest, kes on kasutanud antidepressante, sealhulgas venlafaksiini, võib esineda maniat/hüpomaniat. Nagu teistegi antidepressantide puhul, peab venlafaksiini kasutamisel olema ettevaatlik patsientide puhul, kellel endal või perekonnas on esinenud bipolaarset häiret.

Agressiivsus Vähestel patsientidel, kes on kasutanud antidepressante, sealhulgas venlafaksiini, võib esineda agressiivsust. Seda on esinenud ravi algul, annuse muutmisel või ravi katkestamisel.

Nagu kõikide antidepressantide puhul, tuleb venlafaksiini kasutamisel olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel on esinenud agressiivsust.

Ravi katkestamine On hästi teada, et antidepressantide puhul tekkivad ärajätunähud ning mõnikord võivad need nähud olla pikaajalised ja rasked. Patsientidel on täheldatud suitsiidi/suitsiidimõtteid ja agressiivsust venlafaksiini annustamisskeemi muutmisel, sealhulgas ravi katkestamisel. Seetõttu tuleb patsiente annuse vähendamise või ravi katkestamise korral hoolikalt jälgida (vt eespool lõik 4.4 – Suitsiid/suitsiidimõtted või kliiniline halvenemine ning agressiivsus). Ravi katkestamisel esineb sageli ärajätunähte, eriti järsul katkestamisel (vt lõik 4.8). Kliinilistes uuringutes esines ravi katkestamisel (annuste vähendamisel ja pärast vähendamist) kõrvaltoimeid ligikaudu 31%-l venlafaksiiniga ravitud patsientidest ja 17%-l platseeboga ravitud patsientidest.

Ärajätunähtude tekkeriski mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas raviperioodi pikkus, kasutatud annus ning annuse vähendamise kiirus. Ärajätunähtudest võivad esineda kõige sagedamini pearinglus, tundehäired (sh paresteesiad), unehäired (sh unetus ja elavad pingelised unenäod),

agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor ja peavalu, nägemishäired ja kõrgenenud vererõhk. Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad; mõnel patsiendil võivad need siiski olla ka raskekujulised. Tavaliselt tekivad ärajätunähud mõne päeva jooksul pärast ravi lõpetamist, ent väga harvadel juhtudel on selliste sümptomite ilmnemist täheldatud ka manustamiskorra vahelejätmise järgselt. Üldiselt kaovad need sümptomid spontaanselt kahe nädala jooksul, ent mõnede patsientide puhul võivad sümptomid kesta ka pikemalt (2...3 kuud või enam). Seetõttu on soovitatav katkestada ravi venlafaksiiniga järk-järgult mitme nädala või kuu jooksul, vastavalt patsiendi vajadustele (vt lõik 4.2). Mõnel patsiendil võib ravi katkestamine kesta kuu või kauem.

Akatiisia/psühhomotoorne rahutus Venlafaksiini kasutamisega on seostatud akatiisia teket, millele on iseloomulik subjektiivselt ebameeldiv või kurnav rahutus ning liikumisvajadus, mistõttu patsiendid ei ole suutelised pikemat aega istuma või paigal seisma. Kõige tõenäolisemalt tekib see seisund esimeste ravinädalate jooksul. Nendel patsientidel, kellel sellised sümptomid tekivad, võib annuse suurendamine olla kahjulik.

Seksuaalfunktsiooni häired Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d)/serotoniini-noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid (SNRI-d) võivad põhjustada seksuaalfunktsiooni häirete sümptomeid (vt lõik 4.8). Teatatud on pikaajalise seksuaalfunktsiooni häire juhtudest, mille korral sümptomid on vaatamata SSRI/SNRI kasutamise lõpetamisele püsinud.

Suukuivus 10%-l venlafaksiiniga ravitavatest patsientidest esineb suukuivust. See võib suurendada kaariese tekkimise riski ja patsientidele tuleb tuletada meelde hammaste hügieeni tähtsust. Diabeet Suhkruhaigusega patsientidel võib ravi SSRI või venlafaksiiniga mõjutada glükeemilist taset. Vajadusel tuleb kohandada insuliini ja/või suukaudsete antidiabeetiliste ravimite annuseid.

Koostoimed laboratoorsete testidega Venlafaksiini kasutavatel patsientidel on teatatud valepositiivsetest uriini immuunanalüüsi sõeltestidest fentsüklidiini ja amfetamiini suhtes. Selle põhjuseks on sõeltestide vähene spetsiifilisus. Valepositiivseid testitulemusi võib oodata mitme päeva jooksul pärast ravi lõpetamist venlafaksiiniga. Kinnitavad testid, nagu gaaskromatograafia/massispektromeetria, eristavad venlafaksiini fentsüklidiinist ja amfetamiinist.

Alventa sisaldab sahharoosi. Päriliku fruktoositalumatuse, glükoos-galaktoosi malabsorbtsiooni või sahharoos-isomaltaas puudulikkusega patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Monoamiinoksüdaasi inhibiitorid (MAOI)

Pöördumatu toimega mitteselektiivsed monoamiinoksüdaasi inhibiitorid (MAOI) Venlafaksiini ei tohi kasutada koos pöördumatu toimega mitteselektiivsete monoamiinoksüdaasi inhibiitoritega. Ravi venlafaksiiniga ei tohi alustada vähemalt 14 päeva jooksul pärast ravi lõpetamist pöördumatu toimega mitteselektiivsete monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga. Ravi venlafaksiiniga tuleb lõpetada vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöördumatu toimega mitteselektiivsete monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Pöörduva toimega selektiivne MAO-A inhibiitor (moklobemiid) Serotoniini sündroomi tekkimise ohu tõttu ei ole venlafaksiini kasutamine koos pöörduva toimega selektiivse MAOI-ga, näiteks moklobemiidiga, soovitatav. Pärast ravi pöörduva monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga võib enne venlafaksiini kasutamise alustamist olla lühem katkestusperiood kui 14 päeva. On soovitatav, et ravi venlafaksiiniga lõpetatakse vähemalt 7 päeva enne ravi alustamist pöörduva toimega MAOI-ga (vt lõik 4.4).

Pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI (linesoliid) Antibiootikum linesoliid on nõrk pöörduva toimega mitteselektiivne MAOI ja seda ei tohi manustada venlafaksiiniga ravitavatele patsientidele (vt lõik 4.4).

Patsientidel, kes on hiljuti lõpetanud ravi monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga ja alustanud ravi venlafaksiiniga või hiljuti lõpetanud ravi venlafaksiiniga enne ravi alustamist monoamiinoksüdaasi inhibiitoriga, on esinenud raskeid kõrvaltoimeid. Nende kõrvaltoimete hulgas on olnud treemor, müokloonus, diaforees, iiveldus, oksendamine, nahaõhetus, pearinglus ja hüpertermia koos maliigset neuroleptilist sündroomi meenutavate nähtudega, krambihood ja surm.

Serotoniinisündroom Nagu teistegi serotoninergiliste ainete puhul, võib ravi ajal venlafaksiiniga tekkida serotoniinisündroom, potentsiaalselt eluohtlik seisund, eriti ravimi samaaegsel kasutamisel teiste ravimitega, mis võivad mõjutada serotoninergilist neurotransmitterite süsteemi (sealhulgas triptaanid, SSRI-d, SNRI-d, tritsüklilised antidepressandid, amfetamiinid, liitium, sibutramiin, liht-naistepuna [Hypericum perforatum], opioidid [nt buprenorfiin, fentanüül ja selle analoogid, tramadool, dekstrometorfaan, tapentadool, petidiin, metadoon ja pentasotsiin]), ravimitega, mis kahjustavad serotoniini metabolismi (nagu MAO-inhibiitorid, nt metüleensinine), serotoniini prekursorite (näiteks trüptofaani asendajad) või antipsühhootikumide või teiste dopamiini antagonistidega (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

Kui samaaegne ravi venlafaksiini ja selektiivse serotoniini või serotoniini-norepinefriini tagasihaarde inhibiitori või serotoniini retseptori agonistiga (triptaan) on kliiniliselt vajalik, on soovitatav patsienti hoolikalt jälgida, eriti ravi algul ja annuse suurendamisel. Venlafaksiini kasutamine samaaegselt serotoniini prekursoritega (näiteks trüptofaani sisaldavate toidulisanditega) ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). Kesknärvisüsteemile toimet avaldavad ained Venlafaksiini kasutamisega koos teiste kesknärvisüsteemile toimet avaldavate ainetega kaasnevat riski ei ole süstemaatiliselt hinnatud. Seepärast on soovitatav olla ettevaatlik venlafaksiini kasutamisel koos teiste kesknärvisüsteemile toimet avaldavate ainetega.

Etanool Võttes arvesse alkoholi mõju kesknärvisüsteemile ja potentsiaali põhjustada psüühikahäirete kliinilist halvenemist, samuti võimalikke kahjulikke koostoimeid venlafaksiiniga, sh kesknärvisüsteemi pärssimine, tuleb patsientidele soovitada mitte tarvitada alkoholi.

QT-intervalli pikendavad ravimid QTc-intervalli pikenemise ja/või ventrikulaarse südame rütmihäire (nt torsade de pointes) risk suureneb kasutamisel koos ravimitega, mis pikendavad QTc-intervalli. Nende ravimite kooskasutamist tuleb vältida (vt lõik 4.4).

Vastavad rühmad hõlmavad:

• Ia ja III klassi antiarütmikumid (nt kinidiin, amiodaroon, sotalool, dofetiliid)
• mõned antipsühhootikumid (nt tioridasiin)
• mõned makroliidid (nt erütromütsiin)
• mõned antihistamiinikumid
• mõned kinoloonantibiootikumid (nt moksifloksatsiin).

Ülalmainitud nimekiri ei ole lõplik ning hoiduda tuleb teiste üksikute ravimite kasutamisest, mis teadaolevalt oluliselt pikendavad QT-intervalli.

Teiste ravimite mõju venlafaksiinile

Ketokonasool (CYP3A4 inhibiitor) Farmakokineetilises uuringus ketokonasooli kasutamisega CYP2D6 kiirete ja aeglaste

metaboliseerijate puhul suurenes pärast ketokonasooli manustamist venlafaksiini (CYP2D6 aeglaste ja kiirete metaboliseerijate puhul vastavalt 70% ja 21%) ja O-desmetüülvenlafaksiini (CYP2D6 aeglaste ja kiirete metaboliseerijate puhul vastavalt 33% ja 23%) kõveraalune pindala (AUC). CYP3A4 inhibiitorite (nt atasanaviiir, klaritromütsiin, indinaviir, itrakonasool, vorikonasool, posakonasool, ketokonasool, nelfinaviir, ritonaviir, sakvinaviir, telitromütsiin) ja venlafaksiini samaaegsel kasutamisel võivad venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini tasemed tõusta. Seepärast peab olema CYP3A4 inhibiitori ja venlafaksiini samaaegsel kasutamisel ettevaatlik.

Venlafaksiini toime teistele ravimitele

Ravimid, mis metaboliseeruvad tsütokroom P450 isoensüümide kaudu In vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin on suhteliselt nõrk CYP2D6 inhibiitor. In vivo venlafaksiin ei pärssinud isoensüüme CYP3A4 (alprasolaam and karbamasepiim), CYP1A2 (kofeiin) ja CYP2C9 (tolbutamiid) või CYP2C19 (diasepaam).

Liitium Venlafaksiini samaaegsel kasutamisel liitiumiga võib tekkida serotoniinisündroom (vt „Serotoniinisündroom“).

Diasepaam Venlafaksiin ei mõjuta diasepaami ega selle aktiivse metaboliidi desmetüüldiasepaami farmakokineetikat ja farmakodünaamikat. Diasepaam ei näi mõjutavat venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat. Ei ole teada, kas ravimil on farmakokineetilisi ja/või farmakodünaamilisi koostoimeid teiste bensodiasepiinidega. Imipramiin Venlafaksiin ei mõjutanud imipramiini ega 2-OH-imipramiini farmakokineetikat. Venlafaksiini manustamisel 75 mg kuni 150 mg ööpäevas suurenes 2-OH-desipramiini kõveraalune pindala annusest sõltuvalt 2,5-kuni 4,5-kordselt. Imipramiin ei mõjutanud venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada. Venlafaksiini ja imipramiini samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik.

Haloperidool Farmakokineetilises uuringus haloperidooliga leiti, et haloperidooli suukaudne üldkliirens vähenes 42% võrra, kõveraalune pindala suurenes 70% võrra, C suurenes 88% võrra, kuid poolväärtusaeg ei muutunud. Seda tuleb arvesse võtta patsientide puhul, kes kasutavad haloperidooli ja venlafaksiini samaaegselt. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada. Risperidoon Venlafaksiin suurendas risperidooni kõveraalust pindala 50% võrra, kuid ei muutnud oluliselt kogu aktiivse rühma (risperidoon ja 9-hüdroksürisperidoon) farmakokineetilist profiili. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.

Metoprolool Venlafaksiini ja metoprolooli samaaegsel manustamisel tervetele vabatahtlikele nende ravimite farmakokineetilise koostoime uuringus suurenesid metoprolooli kontsentratsioonid vereplasmas ligikaudu 30...40% võrra, muutmata selle aktiivse metaboliidi α-hüdroksümetoprolooli tasemeid plasmas. Selle tulemuse kliiniline asjakohasus hüpertensiooniga patsientidele ei ole teada. Metoprolool ei mõjutanud venlafaksiini ega selle aktiivse metaboliidi O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetilist profiili. Venlafaksiini ja metoprolooli koosmanustamisel peab olema ettevaatlik.

Indinaviir Farmakokineetiline uuring indinaviiriga näitas indinaviiri kõveraaluse pindala vähenemist 28% võrra ja C vähenemist 36% võrra. Indinaviir ei mõjutanud venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini max farmakokineetikat. Selle koostoime kliiniline tähtsus ei ole teada.

Suukaudsed kontratseptiivid Turuletulekujärgse kogemuse käigus on teatatud soovimatutest rasestumistest patsientidel, kes võtsid suukaudseid kontratseptiive ravi ajal venlafaksiiniga. Puuduvad kindlad tõendid, et need rasestumised olid põhjustatud koostoimest venlafaksiiniga. Koostoimete uuringuid hormonaalsete kontratseptiividega ei ole läbi viidud.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Venlafaksiini kasutamise kohta rasedatel ei ole piisavalt andmeid.

Loomkatsed on näidanud reproduktsioonitoksilisust (vt lõik 5.3). Potentsiaalne risk inimesele on siiski teadmata. Seetõttu võib venlafaksiini raseduse ajal tarvitada vaid sel juhul, kui ravi eeldatav kasulikkus kaalub üles sellega seotud võimalikud ohud.

Vaatlusandmed näitavad sünnitusjärgse hemorraagia kõrgenenud riski (vähem kui 2-kordne) pärast kokkupuudet SSRI-de/SNRI-dega kuu aja jooksul enne sünnitust (vt lõigud 4.4 ja 4.8).

Nagu teistegi serotoniini tagasihaarde inhibiitorite puhul (SSRI/SNRI), võivad vastsündinutel tekkida ärajätunähud, kui venlafaksiini kasutatakse kuni nende sünnini või selle kasutamine lõpetatakse veidi enne sündi. Mõnel vastsündinul, kes puutusid venlafaksiiniga kokku raseduse kolmanda trimestri hilisemas osas, tekkisid tüsistused, mille tõttu nad vajasid sondi kaudu toitmist, hingamisfunktsiooni toetust või pikaajalist haiglaravi. Sellised tüsistused võivad tekkida kohe pärast sünnitust. Epidemioloogilised andmed on näidanud, et SSRI-de kasutamine raseduse ajal, eriti raseduse hilises staadiumis, võib suurendada püsiva pulmonaalse hüpertensiooni riski vastsündinutel (persistent pulmonary hypertension in the newborn, PPHN). Kuigi uuringutes ei ole ilmnenud seost PPHN ja SNRI ravi vahel, ei saa välistada potentsiaalset riski venlafaksiiniga, võttes arvesse sarnast toimemehhanismi (serotoniini tagasihaarde inhibeerimine).

SSRI/SNRI kasutamisel emal raseduse lõppjärgus võib vastsündinutel täheldada järgmisi sümptomeid: ärrituvus, treemor, hüpotoonia, pikaajalised nutuhood ja raskused imemise või uinumisega. Need sümptomid võivad tuleneda kas serotoninergilisest toimest või ravimiga kokkupuutest. Enamikul juhtudel tekivad need tüsistused kohe või 24 tunni jooksul pärast sündi.

Imetamine Venlafaksiin ja tema aktiivne metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin erituvad rinnapiima. Turuletulekujärgselt on esinenud venlafaksiini kasutavate emade rinnapiima saavatel lastel ärrituvust, liigset nuttu ja muutunud unerežiimi. Samuti on kirjeldatud imetamise lõpetamisel tekkivat venlafaksiini manustamise katkestamisest tingitud sümptomite kujunemist. Ohtu imikule ei saa välistada. Seetõttu tuleb langetada otsus, kas jätkata/lõpetada rinnapiimaga toitmine või jätkata/lõpetada ravi venlafaksiiniga. Otsustamisel võetakse arvesse nii rinnaga toitmise kasulikkust lapsele kui ka venlafaksiini ravist saadavat kasu emale.

Fertiilsus Uuringus, milles manustati O-desmetüülvenlafaksiini nii isastele kui ka emastele rottidele, täheldati viljakuse vähenemist. Selle leiu asjakohasus inimesele ei ole teada (vt lõik 5.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Kõik psühhoaktiivsed ravimid võivad kahjustada otsustusvõimet, mõtlemist ja motoorseid oskusi. Seepärast tuleb kõiki venlafaksiini kasutavaid patsiente hoiatada nende võime suhtes juhtida sõidukit või kasutada ohtlikke masinaid.

4.8 Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte Kõrvaltoimed, millest kliinilistes uuringutes teatati väga sageli (>1/10) olid iiveldus, suukuivus, peavalu ja higistamine (kaasa arvatud öised higistamised).

Kõrvaltoimete tabel Allpool on loetletud esinenud kõrvaltoimed organsüsteemide ning esinemissageduse kategooria järgi ja igas kategoorias meditsiinilise tõsiduse vähenemise järjekorras. Esinemissagedus on määratletud järgmiselt: väga sage (≥1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10 000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Organsüsteem Väga sage Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata Vere ja Agranulo- Trombo- lümfisüsteemi tsütoos*, tsütopeenia* häired aplastiline Immuun- Anafülaktiline süsteemi häired reaktsioon* Endokriin- Antidiureetilise Vere süsteemi häired hormooni prolaktiini Ainevahetus- ja Söögiisu langus Hüponatreemia* toitumishäired Psühhiaatrilised Unetus Segasusseisund*, Mania, Deliirium* Suitsidaalsed häired depersonalisat- hüpomania, mõtted ja Närvisüsteemi Peavalu*c, Akatiisia*, Sünkoop, Maliigne Hilisdüs- häired pearinglus, treemor, müokloonus, neuroleptiline kineesia* sedatsioon paresteesia, koordinatsiooni- sündroom*, Silma Nägemishäired, Suletudnurga kahjustused akommodatsiooni glaukoom* Kõrva ja Tinnitus* Vertiigo labürindi kahjustused Südame häired Tahhükardia, Torsade de Stressist Vaskulaarsed Hüpertensioon, Ortostaatiline häired kuumahood hüpotensioon,

Respiratoorsed, Düspnoe*, Interstitsiaalne rindkere ja haigutamine kopsuhaigus*, mediastiinumi pulmonaalne häired eosinofiilia* Seedetrakti Iiveldus, Kõhulahtisus*, Seedetrakti Pankreatiit* häired suukuivus, oksendamine verejooks* kõhu- kinnisus Maksa ja Kõrvalekalded Hepatiit* sapiteede häired maksafunktsiooni Naha ja Hüper- Lööve, pruritus* Urtikaaria*, Stevensi- nahaaluskoe hidroos*, sh alopeetsia*, Johnsoni kahjustused öine ekhümoos, sündroom*, higistamine* angioödeem*, epidermise Lihaste, luustiku Hüpertoonia Rabdomüolüüs* ja sidekoe kahjustused Neerude ja Katkendlik Kusepidamatus kuseteede urineerimine, häired kusepeetus, Reproduktiivse Menorraagia*, Sünnitusjärgne süsteemi ja metrorraagia*, hemorraagiad rinnanäärme erektsioonihäire, häired ejakulatsiooni- Üldised häired Väsimus, Limas- ja manustamis- asteenia, kestade koha külmavärinad* veritsus* reaktsioonid Uuringud Kehakaalu tõus, Veritsusaja *Turuletulekujärgselt teatatud kõrvaltoimed a Venlafaksiini ravi ajal või peatselt pärast ravi lõpetamist on teatatud suitsiidimõtete ja suitsidaalse käitumise juhtudest (vt lõik 4.4). b Vt lõik 4.4. c Kliiniliste uuringute koondandmete kohaselt esines peavalu venlafaksiini ja platseebo kasutajatel sarnaselt. d Sellest kõrvaltoimest on teatatud SSRI/SNRI rühma ravimite puhul (vt lõigud 4.4 ja 4.6). Ravi lõpetamine Ravi lõpetamisel venlafaksiiniga (eriti järsul katkestamisel) tekivad sageli ärajätusümptomid. Kõige sagedamini esinenud nähud on pearinglus, sensoorsed häired (sealhulgas paresteesia), unehäired (sealhulgas unetus ja intensiivsed unenäod), agiteeritus või ärevus, iiveldus ja/või oksendamine, treemor, vertiigo, peavalu ja gripisündroom, nägemishäired ja kõrgenenud vererõhk. Need sümptomid on üldjuhul kerged või mõõdukad ja mööduvad iseenesest; mõnel patsiendil võivad need olla ka raskekujulised ja/või püsida pikemat aega. Seepärast on soovitatav katkestada ravi venlafaksiiniga, kui seda enam ei vajata, järk-järgult, annuse järkjärgulise vähendamise teel. Mõnel patsiendil on siiski täheldatud annuse vähendamise või ravi katkestamise korral rasket agressiivsust ja suitsiidimõtteid (vt lõigud 4.2 ja 4.4). Lapsed Lastel ja noorukitel (6- kuni 17-aastased) oli venlafaksiini kõrvaltoimete profiil (platseebokontrollitud

kliinilistes uuringutes) üldiselt samasugune kui täiskasvanutel. Nagu täiskasvanutelgi, täheldati söögiisu vähenemist, kehakaalu langust, vererõhu tõusu ja seerumi kolesteroolitaseme tõusu (vt lõik 4.4).

Laste kliinilistes uuringutes täheldati kõrvaltoimena enesetapumõtteid. Sagenesid ka vaenulikkuse ning, eriti depressiooni korral, ka enesevigastuste juhud.

Lastel täheldati eelkõige järgmisi kõrvaltoimeid: kõhuvalu, agiteeritus, düspepsia, ekhümoos, epistaksis ja müalgia.

Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Sümptomid Turuletulekujärgselt teatati venlafaksiini üleannustamisest, sh surmaga lõppenud juhud, valdavalt kasutamisel kombinatsioonis alkoholi ja/või teiste ravimitega. Kõige sagedamini teatatud üleannustamisnähud on tahhükardia, muutused teadvuse tasemes (somnolentsusest koomani), müdriaas, krambid ja oksendamine. Muude nähtude hulka kuuluvad muutused elektrokardiogrammis (EKG-s) (nt QT-intervalli pikenemine, Hisi kimbu sääre blokaad, QRS-kompleksi pikenemine [vt lõik 5.1]), ventrikulaarne tahhükardia, bradükardia, hüpotensioon, hüpoglükeemia, vertiigo ja surmad. Ligikaudu 3 grammi venlafaksiini sissevõtmine võib täiskasvanul esile kutsuda rasked mürgistussümptomid. Avaldatud retrospektiivsetes uuringutes märgitakse, et venlafaksiini üleannustamise surmaga lõppemise oht võib olla suurem kui SSRI-tüüpi antidepressantide puhul, kuid väiksem kui tritsükliliste antidepressantide puhul. Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et venlafaksiiniga ravitavatel patsientidel on enesetapu ohutegureid rohkem kui SSRI-ga ravitavatel patsientidel. Ei ole selge, mil määral surmaga lõppemise ohu täheldatud suurenemine võib olla põhjustatud venlafaksiini toksilisusest üleannustamise korral ning mitte niivõrd venlafaksiiniga ravitavate patsientide teatavatest iseärasustest.

Soovituslik ravi Raske mürgistus võib vajada kompleksset erakorralist ravi ja jälgimist. Seetõttu on venlafaksiiniga seotud üleannustamise kahtluse korral soovitatav viivitamata ühendust võtta riikliku mürgistusteabekeskusega.

Soovitatav on rakendada üldisi toetava ja sümptomaatilise ravi meetmeid; tuleb jälgida südame rütmi ja elutähtsaid parameetreid. Aspireerimisohu korral ei ole oksendamise esilekutsumine soovitatav. Vahetult pärast ravimi manustamist või sümptomitega patsientidel võib teha maoloputust, võib manustada ka aktiveeritud sütt, mis piirab toimeaine imendumist. Teadaolevalt ei anna diureesi forsseerimine, dialüüs, hemoperfusioon ega verevahetus soodsat efekti. Venlafaksiini spetsiaalseid antidoote ei ole teada.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: psühhoanaleptikumid, teised antidepressandid, ATC-kood: N06AX16.

Toimemehhanism Venlafaksiini antidepressiivse toime mehhanism inimestel arvatakse olevat seotud neurotransmitterite

aktiivsuse suurendamisega kesknärvisüsteemis. Prekliinilised uuringud on näidanud, et venlafaksiin ja tema peamine metaboliit O-desmetüülvenlafaksiin (ODV) on tugevad serotoniini ja noradrenaliini tagasihaarde inhibiitorid. Venlafaksiin inhibeerib nõrgalt ka dopamiini tagasihaaret. Venlafaksiin ja selle aktiivne metaboliit vähendavad beeta-adrenergilist reaktsiooni pärast nii ühekordse annuse manustamist kui ka korduvat manustamist. Venlafaksiin ja ODV on oma toimelt neurotransmitterite tagasihaardele ja retseptoritega seondumisele väga sarnased.

Venlafaksiinil puudub in vitro praktiliselt igasugune afiinsus roti aju koliinergiliste, H - histamiinergiliste või α -adrenergiliste retseptorite suhtes. Nende retseptorite farmakoloogilist aktiivsust võib aga seostada erinevate kõrvaltoimetega, mis esinevad teiste antidepressantide puhul, nt antikolinergilised, sedatiivsed ja kardiovaskulaarsed kõrvaltoimed. Venlafaksiinil ei ole monoamiinoksüdaasi (MAO) inhibeerivat toimet. In vitro uuringud näitasid, et venlafaksiinil praktiliselt puudub afiinsus opiaatide või bensodiasepiini suhtes tundlike retseptorite suhtes.

Kliiniline efektiivsus ja ohutus

Depressioon Venlafaksiini toimeainet kiiresti vabastavate ravimvormide efektiivsust depressiooni ravis tõestati viie randomiseeritud topeltpimeda lühiajalise 4...6-nädalase platseebokontrollitud uuringuga, milles kasutati annuseid kuni 375 mg ööpäevas. Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate ravimvormide efektiivsus depressiivsete episoodide raviks määrati kindlaks kahes lühiajalises platseebokontrollitud uuringus kestusega 8 kuni 12 nädalat, milles kasutati annuseid 75...225 mg ööpäevas. Ühes pikemaajalises uuringus randomiseeriti täiskasvanud ambulatoorsed patsiendid, kellel oli tekkinud ravivastus 8-nädalases avatud uuringus venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate ravimvormidega (75, 150 või 225 mg), sama venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate ravimvormide annusega jätkavasse või platseebo rühma kuni 26 nädalaks, mille jooksul jälgiti retsidiivide teket.

Teises pikemaajalises uuringus määrati kindlaks venlafaksiini efektiivsus korduvate depressiivsete episoodide ennetamisel 12 kuu jooksul platseebokontrolliga topeltpimedas kliinilises uuringus korduvate depressiivsete episoodidega ambulatoorsetel täiskasvanud patsientidel, kellel oli tekkinud viimase depressiooniepisoodi puhul ravivastus venlafaksiini suhtes (100...200 mg ööpäevas või kaks korda ööpäevas).

Generaliseerunud ärevushäire Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsust generaliseerunud ärevushäire ravis määrati kindlaks kahes 8-nädalases platseebokontrollitud püsiva annusega (75...225 mg ööpäevas) uuringus, ühes 6-kuulises platseebokontrollitud püsiva annusega (75...225 mg ööpäevas) uuringus ja ühes 6-kuulises platseebokontrollitud paindliku annusega (37,5, 75 ja 150 mg ööpäevas) uuringus täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega.

Kuigi tõestati ka annuse 37,5 mg ööpäevas paremust platseeboga võrreldes, ei olnud selle annuse efektiivsus sama järjekindel kui suurematel annustel.

Sotsiaalärevushäire Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsust sotsiaalärevushäire ravis määrati kindlaks neljas topeltpimedas paralleelrühmaga 12-nädalases mitmekeskuselises platseebokontrollitud paindlike annustega uuringus ja ühes topeltpimedas paralleelrühmaga 6-kuulises platseebokontrollitud püsiva/paindliku annusega uuringus täiskasvanud ambulatoorsete patsientidega. Patsientidele manustati annuseid vahemikus 75...225 mg ööpäevas. Puudusid tõendid selle kohta, et rühmas annusega 150...225 mg ööpäevas oleks olnud ravimi

efektiivsus 6-kuulise uuringu jooksul suurem kui annust 75 mg ööpäevas kasutanud rühmas.

Paanikahäire Venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastavate kapslite efektiivsust paanikahäire raviks määrati kindlaks kahes topeltpimedas 12-nädalases mitmekeskuselises platseebokontrollitud uuringus paanikahäirega täiskasvanud patsientidega koos agorafoobiaga või ilma. Algannusena kasutati paanikahäire uuringutes 7 päeva vältel annust 37,5 mg ööpäevas. Seejärel said patsiendid ühes uuringus püsivaid annuseid 75 või 150 mg ööpäevas ja teises uuringus 75 või 225 mg ööpäevas.

Efektiivsust määrati kindlaks ka ühes pikaajalises topeltpimedas platseebokontrollitud paralleelrühmaga uuringus ravimi pikaajalise ohutuse ja efektiivsuse ja haiguse tagasituleku ennetamise kohta täiskasvanud ambulatoorsetel patsientidel, kellel oli tekkinud avatud uuringus ravivastus. Patsiendid jätkasid sama venlafaksiini toimeainet prolongeeritult vabastava ravimvormi annuse kasutamist, mida nad olid kasutanud avatud faasi lõpul (75, 150 või 225 mg).

Südame elektrofüsioloogia Tervete uuringus osalejatega tehtud põhjalikus QTc eriuuringus ei pikendanud venlafaksiin supraterapeutilises annuses 450 mg ööpäevas (225 mg kaks korda ööpäevas) QT-intervalli kliiniliselt olulisel määral. Siiski on turuletulekujärgselt teatatud QTc pikenemise/torsade de pointes’i ja ventrikulaarse südame rütmihäire juhtudest, seda eriti üleannustamise korral või nendel patsientidel, kellel esinevad muud QTc pikenemise/torsade de pointes’i riskifaktorid (vt lõigud 4.4, 4.8 ja 4.9).

5.2 Farmakokineetilised omadused

Venlafaksiin metaboliseerub ulatuslikult, eelkõige aktiivseks metaboliidiks O- desmetüülvenlafaksiiniks. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini keskmised poolväärtusajad vereplasmas ± standardhälve on vastavalt 5±2 ja 11±2 tundi. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini stabiilsed kontsentratsioonid saavutatakse 3 päeva jooksul alates suukaudse mitme annusega ravi alustamisest. Venlafaksiini ja O- desmetüülvenlafaksiini kineetika on annusevahemikus 75 mg kuni 450 mg ööpäevas lineaarne.

Imendumine Ühekordsel manustamisel imendub vähemalt 92% suukaudsest toimeainet kiiresti vabastava venlafaksiini annusest. Presüsteemse metabolismi tõttu on venlafaksiini absoluutne biosaadavus 40...45%. Pärast toimeainet kiiresti vabastava venlafaksiini manustamist saavutatakse maksimaalsed plasmakontsentratsioonid venlafaksiinil 2 ja ODV-l 3 tunni jooksul. Toimeainet prolongeeritult vabastavate venlafaksiini kapslite manustamisel on venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini plasmakontsentratsioonid maksimaalsed vastavalt 5,5 ja 9 tundi pärast manustamist. Kui venlafaksiini võrdseid päevaannuseid manustatakse kas toimeainet kiiresti vabastava tableti või toimeainet prolongeeritult vabastava kapsli kujul, saavutatakse toimeainet prolongeeritult vabastava kapsli puhul aeglasem, kuid sama ulatusega imendumine kui toimeainet kiiresti vabastava tableti puhul. Toit ei mõjuta venlafaksiini ega O-desmetüülvenlafaksiini biosaadavust.

Jaotumine Venlafaksiin ja O-desmetüülvenlafaksiin seonduvad terapeutilistes annustes inimese plasmavalkudega minimaalselt (vastavalt 27% ja 30%). Venlafaksiini jaotusmaht stabiilses olekus pärast intravenoosset manustamist on 4,4±1,6 l/kg.

Biotransformatsioon Venlafaksiin allub ulatuslikule esmase passaaži metabolismile maksas. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin biotransformeerub peamiselt CYP2D6 osalusel ning metaboolseks produktiks on peamiselt metaboliit ODV. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin metaboliseerub ka vähemtähtsaks ja vähemaktiivseks metaboliidiks N-desmetüülvenlafaksiiniks – seda reaktsiooni katalüüsib CYP3A3/4. In vitro ja in vivo uuringud näitavad, et venlafaksiin on nõrk CYP2D6 inhibiitor. Venlafaksiin ei pärssinud isoensüüme CYP1A2, CYP2C9 ega CYP3A4.

Eritumine Venlafaksiin ja tema metaboliidid erituvad peamiselt neerude kaudu. Ligikaudu 87% venlafaksiini annusest eritub uriiniga 48 tunni jooksul nii muutumatul kujul venlafaksiinina (5%), mittekonjugeeritud ODV-na (29%), konjugeeritud ODV-na (26%) ning teiste vähemoluliste inaktiivsete metaboliitidena (27%). Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini keskmised tasakaalukontsentratsiooni plasmakliirensid ± standardhälve on vastavalt 1,3±0,6 l/h/kg ja 0,4±0,2 l/h/kg.

Patsientide erirühmad

Vanus ja sugu Patsiendi vanus ja sugu ei mõjuta oluliselt venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini farmakokineetikat.

CYP2D6 kiired/aeglased metaboliseerijad Venlafaksiini plasmakontsentratsioonid on CYP2D6 aeglaste metaboliseerijate puhul kõrgemad kui kiirete metaboliseerijate puhul. Kuna venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiiniga üldine kokkupuude (kõveraalune pindala) on nii aeglaste kui ka kiirete metaboliseerijate puhul ühesugune, ei ole nende kahe rühma puhul vaja kasutada venlafaksiini erinevaid annustamisskeeme.

Maksakahjustus Child-Pugh raskusastmega A (kerge maksakahjustus) ja Child-Pugh raskusastmega B (mõõdukas maksakahjustus) patsientidel pikenesid venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini poolväärtusajad võrreldes tervete isikutega. Venlafaksiini ja O-desmetüülvenlafaksiini suukaudne kliirens vähenes. Täheldati suuri individuaalseid erinevusi. Raske maksakahjustusega patsientide kohta on vähe andmeid (vt lõik 4.2). Neerukahjustus Dialüüsiga patsientidel pikenes venlafaksiini eliminatsiooni poolväärtusaeg ligikaudu 180% võrra ja kliirens vähenes ligikaudu 57% võrra võrreldes tervete isikutega, kuid O-desmetüülvenlafaksiini eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenes ligikaudu 142% võrra ja kliirens vähenes ligikaudu 56% võrra. Raske neerukahjustusega patsientidel ja hemodialüüsi saavatel patsientidel on annuse kohandamine vajalik (vt lõik 4.2).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Venlafaksiini uuringud hiirtel ja rottidel ei näidanud kartsinogeense toime olemasolu. Venlafaksiin ei olnud väga erinevates in vitro ja in vivo uuringutes mutageenne.

Loomadega läbiviidud reproduktsioonitoksilisuse uuringutes esines rottidel poegade kehakaalu langust, surnult sündide osakaalu suurenemist ning järglaskonna surevuse suurenemist 5 esimesel laktatsioonipäeval. Nende surmajuhtumite põhjus ei ole teada. Neid toimeid täheldati annusega 30 mg/kg ööpäevas, mis on 4 korda suurem inimese ööpäevasest annusest 375 mg venlafaksiini (mg/kg alusel). Nende leidude suhtes toimeta annus oli inimese annusest 1,3 korda suurem. Võimalik oht inimesele ei ole teada.

Uuringus, milles manustati O-desmetüülvenlafaksiini nii isastele kui ka emastele rottidele, täheldati viljakuse vähenemist. Need annused ületasid ligikaudu 1...2-kordselt inimestele manustatavat venlafaksiini annust 375 mg ööpäevas. Selle leiu asjakohasus inimesele ei ole teada.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Kapsli sisu:

suhkrusfäärid (sahharoos ja maisitärklis) hüdroksüpropüültselluloos (E463) povidoon K-30 (E1201) etüültselluloos dibutüülsebakaat talk (E553B)

Kapsli kest: želatiin punane raudoksiid (E172) titaandioksiid (E171) kollane raudoksiid (E172) - ainult 75 mg ja 150 mg kapslite koostises

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Blister (alumiinium/PVC/PVDC-foolium): 7 (ainult 37,5 mg kapslid), 10, 14, 20, 28, 30, 50, 60, 98, 100 või 112 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit karbis. HDPE lastekindel purk: 50, 100 või 250 toimeainet prolongeeritult vabastavat kõvakapslit karbis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks

Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

8. MÜÜGILOA NUMBRID

Alventa 37,5 mg: 543407 Alventa 75 mg: 543507 Alventa 150 mg: 543307

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/ MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Alventa 37,5 mg

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 20.04.2007 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 30.03.2012 Alventa 75 mg Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 20.04.2007 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 30.03.2012 Alventa 150 mg Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 20.04.2007 Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 30.03.2012

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Mai 2025