ATC Kood: M01AH01

Toimeaine: tselekoksiib

Tootja: Ideal Trade Links UAB

Artikli sisukord

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Enne ravimi kasutamist lugege hoolikalt infolehte, sest siin on teile vajalikku teavet. Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda. Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Ravim on välja kirjutatud üksnes teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla neile kahjulik, isegi kui haigusnähud on sarnased. Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Vt lõik 4.

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Aclexa ja milleks seda kasutatakse

Aclexa’t kasutatakse täiskasvanutel reumatoidartriidi, osteoartroosi ja anküloseeriva spondüliidi nähtude ja sümptomite leevendamiseks.

Aclexa kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse mittesteroidseteks põletikuvastasteks aineteks (MSPVA-d), ja täpsemalt alarühma, mida nimetatakse tsüklooksügenaas-2 (COX-2) inhibiitoriteks. Teie organism toodab prostaglandiine, mis võivad põhjustada valu ja põletikku. Selliste seisundite puhul nagu reumatoidartriit ja osteoartroos toodab teie organism neid rohkem. Aclexa pärsib prostaglandiinide tootmist ja vähendab sellega valu ning põletikku. Pärast esimese annuse võtmist peaks teie ravim toimima mõne tunni jooksul, aga te ei pruugi kogeda täielikku toimet mitme päeva jooksul.

2. Mida on vaja teada enne Aclexa võtmist

Teile on Aclexa’t määranud teie arst. Järgnev teave aitab teil saada parimaid tulemusi ravis Aclexa’ga. Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Aclexa’t ei tohi võtta Rääkige oma arstiga, kui mõni järgmistest väidetest kehtib teie kohta, sest nende seisunditega patsiendid ei tohi Aclexa't võtta.

kui olete tselekoksiibi või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;

kui teil on esinenud allergilisi reaktsioone „sulfoonamiidideks“ nimetatavate ravimite (nt mõned antibiootikumid, mida kasutatakse infektsioonide raviks) suhtes;
kui teil on praegu mao või soolestiku haavand või mao või soolestiku verejooks;
kui teil on pärast atsetüülsalitsüülhappe või mõne teise põletiku- ja valuvastase ravimi (MSPVA) võtmist esinenud astma, ninapolüübid, raske ninakinnisus või allergiline reaktsioon,

näiteks sügelev nahalööve, näo, huulte, keele või kõri turse, hingamisraskused või vilistav

hingamine;

kui te olete rase. Kui te võite ravi ajal rasestuda, peate oma arstiga arutama rasestumise vältimise meetodeid;
kui te imetate last;
kui teil on raske maksahaigus;
kui teil on raske neeruhaigus;
kui teil on põletikuline soolehaigus, nagu haavandiline koliit või Crohni tõbi;
kui teil on südamepuudulikkus, südame kindlakstehtud isheemiatõbi või tserebrovaskulaarne haigus, st teil on diagnoositud südameinfarkt, insult või transitoorne isheemiline atakk (aju verevarustuse ajutine vähenemine, tuntud ka nime all miniinsult), stenokardia või südame- või ajuveresoonte ummistus;
kui teil on või on olnud vereringehäired (perifeersete arterite haigus) või kui teile on tehtud jalaarterite operatsioon.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Aclexa võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga:

kui teil on varem olnud mao või soolte haavand või verejooks; (Ärge võtke Aclexa’t, kui teil on praegu mao või soolte haavand või verejooks);
kui te võtate atsetüülsalitsüülhapet (ka väikeses annuses südame kaitseks);
kui te saate tromboosivastast ravi;
kui te kasutate vere hüübivust vähendavaid ravimeid (nt varfariin/varfariini-taolised ravimid või uudsed suukaudsed hüübivusevastased ravimid, nt apiksabaan);
kui te kasutate ravimeid, mida nimetatakse kortikosteroidideks (nt prednisoon);
kui te kasutate Aclexa’t samal ajal koos teiste MSPVA-dega, mis ei ole atsetüülsalitsüülhape, nagu ibuprofeen või diklofenak. Nende ravimite kooskasutamist tuleb vältida;

kui te suitsetate, teil on suhkurtõbi, kõrgenenud vererõhk või suurenenud kolesteroolisisaldus;
kui teil on südame-, maksa- või neeruprobleemid, on võimalik, et teie arst peab teid regulaarselt jälgima;
kui teil on vedelikupeetus (nt tursed hüppeliigeste ja labajalgade piirkonnas);
kui teil on vedeliku kaotus, näiteks oksendamise, kõhulahtisuse või diureetikumide (kasutatakse organismist vedeliku väljaviimiseks) kasutamise tagajärjel;
kui teil on olnud tõsine allergiline reaktsioon või tõsine nahareaktsioon ükskõik millisele ravimile;
kui te tunnete end haigena infektsiooni tõttu või arvate, et teil on mingi nakkus, sest Aclexa võib varjata palavikku või muid nakkuse ja põletiku nähte;
kui te olete üle 65-aastane, on võimalik, et teie arst tahab teid regulaarselt jälgida;
alkoholi ja MSPVA-de kasutamine võib suurendada seedetraktihäirete tekkimise riski.

Nagu teiste MSPVA-de (nt ibuprofeen või diklofenak) puhul, võib ka see ravim põhjustada vererõhu tõusu ja seetõttu on võimalik, et teie arst peab teie vererõhku regulaarselt jälgima.

Tselekoksiibi kasutamisel on teatatud mõnedest rasketest maksareaktsioonidest, sealhulgas raskest maksapõletikust, maksakahjustusest, maksapuudulikkusest (mõnedel juhtudel lõppenud surmaga või nõudnud maksasiirdamist). Nende teatiste alusel, kus oli olemas reaktsiooni tekkeaeg, tekkisid kõige raskemad maksareaktsioonid ühe kuu jooksul pärast ravi algust.

Aclexa võib raskendada rasestumist. Peate teavitama oma arsti, kui kavatsete rasestuda või kui teil on olnud probleeme rasestumisega (vt lõik „Rasedus, imetamine ja viljakus“).

Muud ravimid ja Aclexa Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid:

dekstrometorfaan (kasutatakse köha raviks);

AKE inhibiitorid, angiotensiin II antagonistid, beetablokaatorid ja diureetikumid (kasutatakse kõrge vererõhu ja südamepuudulikkuse raviks);
flukonasool ja rifampitsiin (kasutatakse seen- ja bakteriaalsete infektsioonide raviks);
varfariin või teised varfariini-taolised ravimid („verd vedeldavad” ained, mis vähendavad vere hüübivust), kaasa arvatud uued ravimid, nagu apiksabaan;
liitium (kasutatakse teatud tüüpi depressiooni raviks);
muud ravimid depressiooni, unehäirete, kõrge vererõhu või ebaregulaarse südametöö raviks;
neuroleptikumid (kasutatakse teatud vaimsete häirete raviks);
metotreksaat (kasutatakse reumatoidartriidi, psoriaasi ja leukeemia raviks);
karbamasepiin (kasutatakse epilepsia/krampide ja mõnede valu või depressiooni vormide raviks);
barbituraadid (kasutatakse epilepsia/krampide ja teatud unehäirete raviks);
tsüklosporiin ja takroliimus (kasutatakse immuunsüsteemi pärssimiseks, näiteks organite siirdamise järel).

Aclexa’t võib võtta koos atsetüülsalitsüülhappe väikese annusega (75 mg ööpäevas või vähem). Enne mõlema ravimi samaaegset kasutamist pidage nõu oma arstiga.

Rasedus, imetamine ja viljakus Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Rasedus Aclexa’t ei tohi kasutada rasedad või naised, kes võivad ravi ajal rasestuda (st viljakas eas naised, kes ei kasuta tõhusaid rasestumisvastaseid vahendeid). Kui te rasestute ravi ajal Aclexa’ga, peate ravi katkestama ja võtma alternatiivse ravi saamiseks ühendust oma arstiga.

Imetamine Aclexa’t ei tohi imetamise ajal kasutada.

Viljakus MSPVA-d, sh Aclexa, võivad raskendada rasestumist. Te peate rääkima oma arstiga, kui te plaanite rasestuda või kui teil on probleeme rasestumisega.

Autojuhtimine ja masinatega töötamine Enne autojuhtimist või masinatega töötamist peate teadma, kuidas te reageerite ravile Aclexa’ga. Kui te pärast Aclexa võtmist tunnete pearinglust või uimasust, siis ärge juhtige autot ega käsitsege masinaid enne, kui tunnete ennast jälle normaalselt.

Aclexa sisaldab laktoosi ja naatriumi Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate enne ravimi kasutamist konsulteerima oma arstiga.

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes kapslis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

3. Kuidas Aclexa’t võtta

Võtke seda ravimit alati täpselt nii, nagu arst või apteeker on teile selgitanud. Kui te ei ole milleski kindel, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kui teil on tunne, et Aclexa toime on liiga tugev või liiga nõrk, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

mis hoiab teie valu kontrolli all. Te ei tohi võtta Aclexa’t kauem, kui on vajalik sümptomite kontrolli alla saamiseks.

Aclexa tuleb alla neelata tervena koos joogiveega. Kapsleid võib võtta ükskõik millal ööpäeva jooksul, koos toiduga või ilma. Püüdke siiski võtta Aclexa annuseid iga päev samal ajal.

Kui teie sümptomid ei leevene, võtke oma arstiga ühendust kahe nädala jooksul pärast ravi alustamist.

Soovitatav annus Osteoartroosi puhul on soovitatav annus 200 mg ööpäevas, mida teie arst võib vajaduse korral suurendada maksimaalselt 400 mg-ni. Tavaline annus on:

üks 200 mg kapsel üks kord ööpäevas või
üks 100 mg kapsel kaks korda ööpäevas.

Reumatoidartriidi puhul on soovitatav annus 200 mg ööpäevas, mida teie arst võib vajaduse korral suurendada maksimaalselt 400 mg-ni. Tavaline annus on:

üks 100 mg kapsel kaks korda ööpäevas.

Anküloseeriva spondüliidi puhul on soovitatav annus 200 mg ööpäevas, mida teie arst võib vajaduse korral suurendada maksimaalselt 400 mg-ni. Tavaline annus on:

üks 200 mg kapsel üks kord ööpäevas või
üks 100 mg kapsel kaks korda ööpäevas.

Neeru- või maksaprobleemid: veenduge, et teie arst teab teie maksa- või neeruprobleemidest, sest sellisel juhul võite vajada väiksemat annust.

Eakad patsiendid, eriti kehakaaluga alla 50 kg: kui te olete üle 65 aasta vana ja eriti juhul, kui te kaalute alla 50 kg, peab teie arst teid võib-olla hoolikamalt jälgima.

Kasutamine lastel: Aclexa on ette nähtud ainult täiskasvanutele ja lapsed seda kasutada ei tohi.

Maksimaalne ööpäevane annus Te ei tohi võtta rohkem kui 400 mg ööpäevas (2 kapslit Aclexa 200 mg).

Kui te võtate Aclexa’t rohkem, kui ette nähtud Te ei tohi võtta rohkem kapsleid kui arst on teile määranud. Kui olete võtnud liiga palju kapsleid, pöörduge oma arsti või apteekri poole või haiglasse ja võtke ravim endaga kaasa.

Kui te unustate Aclexa’t võtta Kui te unustate kapsli võtta, tehke seda niipea, kui see teile meenub. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

Kui te lõpetate Aclexa võtmise Järsk ravi lõpetamine võib põhjustada sümptomite süvenemist. Ärge lõpetage Aclexa võtmist enne, kui teie arst on teile seda öelnud. Teie arst võib teile öelda, et enne ravi täielikku lõpetamist peate annust järk-järgult vähendama.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes ei ole nimetatud, rääkige sellest oma arstile või apteekrile.

Allpool loetletud kõrvaltoimeid täheldati liigesehaigustega patsientidel, kes võtsid Aclexa’t. Tärniga (*) märgitud kõrvaltoimed on allpool ära toodud suurema esinemissagedusega kui täheldati patsientidel, kes võtsid Aclexa’t käärsoole polüüpide ärahoidmiseks. Nendes uuringutes võtsid patsiendid Aclexa’t suurtes annustes ja pika aja jooksul. Kui teil tekib mõni järgmistest kõrvaltoimetest, lõpetage Aclexa võtmine ja rääkige sellest kohe oma arstile. Kui teil esineb:

allergiline reaktsioon, nagu nahalööve, näo turse, vilistav hingamine või hingamisraskused;
südameprobleemid, näiteks valu rindkeres;
tugev kõhuvalu või mao- või sooleverejooksu nähud, näiteks musta värvi või veresegune väljaheide või veriokse;
nahareaktsioon, näiteks lööve, villide teke või naha koorumine;
maksapuudulikkus (selle sümptomid võivad olla iiveldus, kõhulahtisus, kollatõbi (teie nahk või silmavalged värvuvad kollaseks)).

Väga sage: võib mõjutada rohkem kui 1 inimest 10-st

kõrge vererõhk, sh kõrge vererõhu edasine tõus*.

Sage: võib mõjutada kuni 1 inimest 10-st

südameinfarkt*;
vedeliku kogunemine organismi koos hüppeliigeste, jalgade ja/või käte tursega;
kuseteede infektsioonid;
hingeldus*, sinusiit (põskkoobaste põletik, põskkoobaste nakkus, põskkoobaste kinnisus või valu), ninakinnisus või nohu, kurguvalu, köha, külmetus, gripilaadsed sümptomid;
pearinglus, unehäired;
oksendamine*, kõhuvalu, kõhulahtisus, seedehäired, kõhupuhitus;
lööve, sügelus;
lihasjäikus;
neelamisraskused*;

peavalu;
iiveldus;
liigesevalu;
olemasolevate allergiate süvenemine;
juhuslik trauma.

Aeg-ajalt: võib mõjutada kuni 1 inimest 100-st

insult*;
südamepuudulikkus, palpitatsioonid (südamelöökide tunnetamine), kiire südametöö;
muutused maksafunktsiooni kajastavates vereproovides;
muutused neerufunktsiooni kajastavates vereproovides;
aneemia (punavereliblede muutused, mis võivad põhjustada kurnatust ja hingeldust);
ärevus, depressioon, väsimus, unisus, kihelustunne (torkimistunne);
suur kaaliumisisaldus vereanalüüside tulemustes (võib põhjustada iiveldust, kurnatust, lihasnõrkust või südamepekslemist);
nägemishäired või ähmane nägemine, kohin kõrvus, valu ja haavandid suus, kuulmisraskused*;
kõhukinnisus, röhatus, maopõletik (seedehäired, kõhuvalu või oksendamine), mao- või soolepõletiku süvenemine;

jalakrambid;
sügelev kublaline lööve (nõgeslööve);
silma põletik;
hingamisraskused;
naha värvuse muutused (verevalumid);
valu rindkeres (üldine valu, mis ei ole seotud südamega);
näo turse.

Harv: võib mõjutada kuni 1 inimest 1000-st

mao, söögitoru või soolestiku haavandid (veritsus) või soolestiku rebend (võib põhjustada kõhuvalu, palavikku, iiveldust, oksendamist, soolesulgust), tume või must väljaheide, kõhunäärmepõletik (võib põhjustada kõhuvalu), söögitorupõletik (ösofagiit);
madal naatriumi sisaldus veres (seisund, mida teatakse hüponatreemia nime all);
vere valgeliblede (mis aitavad organismi kaitsta nakkuste eest) ja vereliistakute arvu vähenemine (suurem tõenäosus veritsuste või verevalumite tekkeks);
liigutuste koordinatsioonihäired;
segasusseisund, maitsetundlikkuse muutused;
suurenenud valgustundlikkus;
juuste väljalangemine;
hallutsinatsioonid;
verejooks silmast;
äge reaktsioon, mis võib põhjustada kopsupõletikku;
ebaregulaarne südametegevus;
nahaõhetus;
verehüüve kopsuveresoontes. Sümptomiteks võivad olla äkki tekkinud hingeldus, tugev valu hingamisel või kollaps;
mao või soolestiku verejooks (võib põhjustada veresegust väljaheidet või oksendamist), peen- või jämesoolepõletik;

raske maksapõletik (hepatiit). Sümptomite hulka võivad kuuluda iiveldus, kõhulahtisus, kollatõbi (naha või silmavalgete kollasus), tume uriin, hele väljaheide, kalduvus veritsuste tekkeks, nahasügelus või külmavärinad;
äge neerupuudulikkus;
menstruaaltsükli häired;
näo, huulte, suu, keele või kõri turse või neelamisraskused.

Väga harv: võib mõjutada kuni 1 inimest 10000-st

tõsised allergilised reaktsioonid (sh surmaga lõppeda võiv anafülaktiline šokk);
tõsised nahareaktsioonid, nagu Stevensi-Johnsoni sündroom, eksfoliatiivne dermatiit ja epidermise toksiline nekrolüüs (võib põhjustada löövet, ville ja naha koorumist) ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (sümptomiteks on punane tursunud nahapiirkond, millel on palju väikseid mädaville);
hilised allergilised reaktsioonid koos võimalike sümptomitega, nagu nahalööve, näoturse, palavik, suurenenud lümfisõlmed ja normaalsest erinevad analüüside tulemused (nt maks, vererakud (eosinofiilia, normaalsest suurem valgevererakkude arv));
surmaga lõppevad ajuverejooksud;
meningiit (pea- ja seljaaju ümbritseva kesta põletik);
maksapuudulikkus, maksakahjustus ja tõsine maksapõletik (fulminantne hepatiit) (mõnikord surmaga lõppev või vajanud maksasiirdamist). Sümptomite hulka võivad kuuluda iiveldus, kõhulahtisus, kollatõbi (naha või silmavalgete kollasus), tume uriin, hele väljaheide, kalduvus veritsuste tekkeks, nahasügelus või külmavärinad;
maksaprobleemid (nt kolestaas ja kolestaatiline hepatiit, millega võivad kaasneda väljaheite värvuse muutus, iiveldus ning naha ja silmade kollasus);
neerupõletik ja teised neeruprobleemid (nt nefrootiline sündroom ja haigus, millega võivad kaasneda sellised sümptomid nagu veepeetus (turse), vahutav uriin, väsimus ja isutus);
epilepsia süvenemine (võimalik krampide sagedasem ja/või raskekujulisem esinemine);

arteri või veeni ummistus silmas, mis võib põhjustada osalise või täieliku nägemise kaotuse;
veresoonte põletik (võib põhjustada palavikku, valusid, lillakaid laike nahal);
valgete ja punaste vereliblede ning vereliistakute arvu vähenemine (võib põhjustada väsimust, kergesti tekkivaid sinikaid, sagedasi ninaverejookse ja suurenenud infektsioonide tekke riski);
lihasevalu ja nõrkus;
lõhnataju häired;
maitsetundlikkuse kadu.

Teadmata: esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel

vähenenud viljakus naistel, mis on tavaliselt pöörduv ravi katkestamisel.

Kliinilistes uuringutes, kus ei uuritud artriiti ega artriidilaadseid seisundeid ja kus Aclexa't võeti annuses 400 mg ööpäevas kuni 3 aasta jooksul, täheldati järgnevaid täiendavaid kõrvaltoimeid.

Sage: võib mõjutada kuni 1 inimest 10-st

südameprobleemid: stenokardia (valu rinnus);
kõhuprobleemid: ärritatud soole sündroom (võib hõlmata kõhuvalu, kõhulahtisust, seedehäireid; kõhupuhitust);
neerukivid (mis võivad põhjustada kõhu- või seljavalu, verd uriinis), urineerimisraskused;
kehakaalu tõus.

Aeg-ajalt: võib mõjutada kuni 1 inimest 100-st

süvaveenide tromboos (verehüüve tavaliselt jalas, mis võib põhjustada sääremarja valu, turset või punetust või hingamisprobleeme);
kõhuprobleemid: maoinfektsioon (mis võib põhjustada mao ja soolte ärritust ning haavandeid);
alajäseme murd;
vöötohatis, nahainfektsioon, ekseem (kuiv sügelev lööve), pneumoonia (kopsuinfektsioon (võimalik köha, palavik, hingamisraskused));
hõljumid silmas, mis põhjustavad nägemise hägustumist või nägemishäireid, peapööritus sisekõrvaprobleemide tõttu, igemete valulikkus, põletik või veritsus, suuhaavandid;
ülemäärane urineerimine öösel, verejooks päraku veenikomudest/hemorroididest, sage roojamine;

rasvladestused nahas või mujal, ganglionitsüstid (kahjutu turse käe või jala liigeste ning kõõluste kohal või ümber), kõnehäired, ebanormaalne või väga tugev verejooks tupest, rinnavalu;
suur naatriumisisaldus vereanalüüside tulemustes.

Kõrvaltoimetest teatamine

Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Aclexa’t säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja blistril pärast „EXP”. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Aclexa sisaldab:

Toimeaine on tselekoksiib. Üks kõvakapsel sisaldab 200 mg tselekoksiibi.
Teised kõvakapsli koostisosad (abiained) on: laktoosmonohüdraat, povidoon K30, naatriumkroskarmelloos, naatriumlaurüülsulfaat ja magneesiumstearaat (E470b) kapsli sisus ning želatiin, titaandioksiid (E171) ja kollane raudoksiid (E172) kapsli kestas.

Kuidas Aclexa välja näeb ja pakendi sisu Kõvakapslil on pruunikaskollane keha ja kaas, pikkus 18,9…19,7 mm. Kapslid sisaldavad valgeid või peaaegu valgeid graanuleid.

Kapslid on müügil karpides, mis sisaldavad 10, 20, 30, 40, 50 või 100 kapslit blisterpakendites.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja Teisese müügiloa hoidja: UAB Ideal Trade Links Kerupės g. 17, Zapyškis LT-53431 Kauno r. Leedu tel: +37065796198

Tootja: KRKA d. d. Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

TAD Pharma GmbH Heinz-Lohmann-Straße 5 27472 Cuxhaven Saksamaa

Ümberpakendaja: UAB Entafarma Klonėnų vs. 1 LT-19156 Širvintų r. sav. Jauniūnų sen. Leedu või

Cefea Sp. z o.o. S.K. ul. Działkowa 56 02-234 Warszaw Poola

Medezin Sp. z o.o. Ul. Księdza Kazimierza Janika 14 Konstantynów Łódzki, Łódzkie 95-050 Poola

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun teisese müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole: Apteegikaubanduse Hulgimüük OÜ Lelle tn 24, Kesklinna linnaosa

Tallinn, Harju maakond, 11318 Eesti

Infoleht on viimati uuendatud juunis 2023.

Pakendi infoleht: teave kasutajale

Infolehe sisukord

1. Mis ravim on Aclexa ja milleks seda kasutatakse

Aclexa’t kasutatakse täiskasvanutel reumatoidartriidi, osteoartroosi ja anküloseeriva spondüliidi nähtude ja sümptomite leevendamiseks. Eeldatavalt võib teie ravim toime ilmneda mõne tunni jooksul pärast esimese annuse võtmist, kuid te ei pruugi kogeda täielikku toimet mitme päeva jooksul.

2. Mida on vaja teada enne Aclexa võtmist

Teile on Aclexa’t määranud teie arst. Järgnev teave aitab teil saada parimaid tulemusi ravis Aclexa’ga. Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

Aclexa’t ei tohi võtta Rääkige oma arstiga, kui mõni järgmistest väidetest kehtib teie kohta, sest nende seisunditega patsiendid ei tohi Aclexa't võtta.

kui olete tselekoksiibi või selle ravimi mis tahes koostisosade (loetletud lõigus 6) suhtes allergiline;
kui teil on esinenud allergilisi reaktsioone „sulfoonamiidideks“ nimetatavate ravimite (nt mõned antibiootikumid, mida kasutatakse infektsioonide raviks) suhtes;
kui teil on praegu mao või soolestiku haavand või mao või soolestiku verejooks;
kui teil on pärast atsetüülsalitsüülhappe või mõne teise põletiku ja valuvastase ravimi (MSPVA) võtmist esinenud astma, ninapolüübid, raske ninakinnisus või allergiline reaktsioon, näiteks sügelev nahalööve, näo, huulte, keele või kõri turse, hingamisraskused või vilistav hingamine;
kui te olete rase. Kui te võite ravi ajal rasestuda, peate oma arstiga arutama rasestumise

vältimise meetodeid;

kui te imetate last;
kui teil on raske maksahaigus;
kui teil on raske neeruhaigus;
kui teil on põletikuline soolehaigus, nagu haavandiline koliit või Crohni tõbi;
kui teil on südamepuudulikkus, kindlakstehtud südame isheemiatõbi või tserebrovaskulaarne haigus, st teil on diagnoositud südameinfarkt, insult või transitoorne isheemiline atakk (aju verevarustuse ajutine vähenemine, tuntud ka nime all miniinsult), stenokardia või südame- või ajuveresoonte ummistus;
kui teil on või on olnud vereringehäired (perifeersete arterite haigus) või kui teile on tehtud jalaarterite operatsioon.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud Enne Aclexa võtmist pidage nõu oma arsti või apteekriga:

kui teil on varem olnud mao või soolte haavand või verejooks; (Ärge võtke Aclexa’t, kui teil on praegu mao või soolte haavand või verejooks).
kui te võtate atsetüülsalitsüülhapet (ka väikeses annuses südame kaitseks);
kui te saate tromboosivastast ravi;
kui te kasutate vere hüübivust vähendavaid ravimeid (nt varfariin/varfariini taolised ravimid või uudsed suukaudsed hüübivusevastased ravimid, nt apiksabaan);
kui te kasutate ravimeid, mida nimetatakse kortikosteroidideks (nt prednisoon);
kui te kasutate Aclexa’t samal ajal koos teiste MSPVA-dega, mis ei ole atsetüülsalitsüülhape, nagu ibuprofeen või diklofenak. Nende ravimite kooskasutamist tuleb vältida;
kui te suitsetate, teil on suhkurtõbi, kõrgenenud vererõhk või suurenenud kolesteroolisisaldus;
kui teil on südame-, maksa- või neeruprobleemid, on võimalik, et teie arst peab teid regulaarselt jälgima;
kui teil on vedelikupeetus (nt tursed hüppeliigeste ja labajalgade piirkonnas);
kui teil on vedeliku kaotus, näiteks oksendamise, kõhulahtisuse või diureetikumide (kasutatakse organismist vedeliku väljaviimiseks) kasutamise tagajärjel;
kui teil on olnud tõsine allergiline reaktsioon või tõsine nahareaktsioon ükskõik millisele ravimile;
kui te tunnete end haigena infektsiooni tõttu või arvate, et teil on mingi nakkus, sest Aclexa võib varjata palavikku või muid nakkuse ja põletiku nähte;
kui te olete üle 65-aastane, on võimalik, et teie arst tahab teid regulaarselt jälgida;
alkoholi ja MSPVA-de kasutamine võib suurendada seedetraktihäirete tekkimise riski.

Nagu teiste MSPVA-de (nt ibuprofeen või diklofenak) puhul, võib ka see ravim põhjustada vererõhu tõusu ja seetõttu on võimalik, et teie arst peab teie vererõhku regulaarselt jälgima.

Seoses Aclexa raviga on teatatud tõsistest nahareaktsioonidest. Lõpetage Aclexa kasutamine ja pöörduge viivitamatult arsti poole, kui märkate ükskõik millist lõigus 4 „Võimalikud kõrvaltoimed“ kirjeldatud tõsiste nahareaktsioonide sümptomitest.

Aclexa võib raskendada rasestumist. Peate teavitama oma arsti, kui kavatsete rasestuda või kui teil on olnud probleeme rasestumisega (vt lõik „Rasedus, imetamine ja viljakus“).

Muud ravimid ja Aclexa Teatage oma arstile või apteekrile, kui te kasutate, olete hiljuti kasutanud või kavatsete kasutada mis tahes muid ravimeid:

dekstrometorfaan (kasutatakse köha raviks);
AKE inhibiitorid, angiotensiin II antagonistid, beetablokaatorid ja diureetikumid (kasutatakse kõrge vererõhu ja südamepuudulikkuse raviks);

flukonasool ja rifampitsiin (kasutatakse seen- ja bakteriaalsete infektsioonide raviks);
varfariin või teised varfariini taolised ravimid („verd vedeldavad” ained, mis vähendavad vere hüübivust), kaasa arvatud uued ravimid, nagu apiksabaan;
liitium (kasutatakse teatud tüüpi depressiooni raviks);
muud ravimid depressiooni, unehäirete, kõrge vererõhu või ebaregulaarse südametöö raviks;
neuroleptikumid (kasutatakse teatud vaimsete häirete raviks);
metotreksaat (kasutatakse reumatoidartriidi, psoriaasi ja leukeemia raviks);
karbamasepiin (kasutatakse epilepsia/krampide ja mõnede valu või depressiooni vormide raviks);
barbituraadid (kasutatakse epilepsia/krampide ja teatud unehäirete raviks);
tsüklosporiin ja takroliimus (kasutatakse immuunsüsteemi pärssimiseks, näiteks organite siirdamise järel).

Aclexa’t võib võtta koos atsetüülsalitsüülhappe väikese annusega (75 mg ööpäevas või vähem). Enne mõlema ravimi samaaegset kasutamist pidage nõu oma arstiga.

Rasedus, imetamine ja viljakus Kui te olete rase, imetate või arvate end olevat rase või kavatsete rasestuda, pidage enne selle ravimi kasutamist nõu oma arsti või apteekriga.

Viljakus MSPVA-d, sh Aclexa, võivad raskendada rasestumist. Te peate rääkima oma arstiga, kui te plaanite rasestuda või kui teil on probleeme rasestumisega.

Aclexa sisaldab laktoosi ja naatriumi Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate enne selle ravimi kasutamist konsulteerima oma arstiga. Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes kapslis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

3. Kuidas Aclexa’t võtta

Teie arst ütleb teile, kui suure annuse peate võtma. Et südameprobleemidega seotud kõrvaltoimete risk võib suureneda koos annuse ja kasutamise kestusega, on tähtis, et kasutaksite kõige väiksemat annust, mis hoiab teie valu kontrolli all. Te ei tohi võtta Aclexa’t kauem, kui on vajalik sümptomite kontrolli alla saamiseks.

Manustamisviis Aclexa tuleb alla neelata tervena koos joogiveega. Kapsleid võib võtta ükskõik millal ööpäeva

jooksul, koos toiduga või ilma. Püüdke siiski võtta Aclexa annuseid iga päev samal ajal.

Kui teie sümptomid ei leevene, võtke oma arstiga ühendust kahe nädala jooksul pärast ravi alustamist.

Soovitatav annus Osteoartroosi puhul on soovitatav annus 200 mg ööpäevas, mida teie arst võib vajaduse korral suurendada maksimaalselt 400 mg-ni. Tavaline annus on:

üks 200 mg kapsel üks kord ööpäevas või
üks 100 mg kapsel kaks korda ööpäevas.

Reumatoidartriidi puhul on soovitatav annus 200 mg ööpäevas, mida teie arst võib vajaduse korral suurendada maksimaalselt 400 mg-ni. Tavaline annus on:

üks 100 mg kapsel kaks korda ööpäevas.

Anküloseeriva spondüliidi puhul on soovitatav annus 200 mg ööpäevas, mida teie arst võib vajaduse korral suurendada maksimaalselt 400 mg-ni. Tavaline annus on:

üks 200 mg kapsel üks kord ööpäevas või
üks 100 mg kapsel kaks korda ööpäevas.

Neeru- või maksaprobleemid: veenduge, et teie arst teab teie maksa- või neeruprobleemidest, sest sellisel juhul võite vajada väiksemat annust. Eakad patsiendid, eriti kehakaaluga alla 50 kg: kui te olete üle 65 aasta vana ja eriti juhul, kui te kaalute alla 50 kg, peab teie arst teid võib-olla hoolikamalt jälgima.

Kasutamine lastel: Aclexa on ette nähtud ainult täiskasvanutele ja lapsed seda kasutada ei tohi.

Maksimaalne ööpäevane annus Te ei tohi võtta rohkem kui 400 mg ööpäevas (4 kapslit Aclexa 100 mg või 2 kapslit Aclexa 200 mg).

Kui te võtate Aclexa’t rohkem kui ette nähtud Te ei tohi võtta rohkem kapsleid kui arst on teile määranud. Kui olete võtnud liiga palju kapsleid, pöörduge oma arsti või apteekri poole või haiglasse ja võtke ravim endaga kaasa.

Kui te unustate Aclexa’t võtta Kui te unustate kapsli võtta, tehke seda niipea, kui see teile meenub. Ärge võtke kahekordset annust, kui annus jäi eelmisel korral võtmata.

Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.

4. Võimalikud kõrvaltoimed

Nagu kõik ravimid, võib ka see ravim põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.

Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida selles infolehes ei ole nimetatud, rääkige sellest oma arstile või apteekrile.

Kui teil tekib mõni järgmistest kõrvaltoimetest, lõpetage Aclexa võtmine ja rääkige sellest kohe oma arstile: Kui teil esineb:

allergiline reaktsioon, nagu nahalööve, näo turse, vilistav hingamine või hingamisraskused;
südameprobleemid, näiteks valu rindkeres;
tugev kõhuvalu või mao- või sooleverejooksu nähud, näiteks musta värvi või veresegune väljaheide või veriokse;
nahareaktsioon, näiteks lööve, villide teke või naha koorumine;
maksapuudulikkus (selle sümptomid võivad olla iiveldus, kõhulahtisus, kollatõbi (teie nahk või silmavalged värvuvad kollaseks)).

Väga sage: võib mõjutada rohkem kui 1 inimest 10-st

kõrge vererõhk, sh kõrge vererõhu edasine tõus*.

Sage: võib mõjutada kuni 1 inimest 10-st

südameinfarkt*;
vedeliku kogunemine organismi koos hüppeliigeste, jalgade ja/või käte tursega;
kuseteede infektsioonid;
hingeldus*, sinusiit (põskkoobaste põletik, põskkoobaste nakkus, põskkoobaste kinnisus või valu), ninakinnisus või nohu, kurguvalu, köha, külmetus, gripilaadsed sümptomid;
pearinglus, unehäired;
oksendamine*, kõhuvalu, kõhulahtisus, seedehäired, kõhupuhitus;
lööve, sügelus;
lihasjäikus;
neelamisraskused*;
peavalu;
iiveldus;
liigesevalu;
olemasolevate allergiate süvenemine;
juhuslik trauma.

Aeg-ajalt: võib mõjutada kuni 1 inimest 100-st

insult*;
südamepuudulikkus, palpitatsioonid (südamelöökide tunnetamine), kiire südametöö;
muutused maksafunktsiooni kajastavates vereproovides;
muutused neerufunktsiooni kajastavates vereproovides;
aneemia (punavereliblede muutused, mis võivad põhjustada kurnatust ja hingeldust);
ärevus, depressioon, väsimus, unisus, kihelustunne (torkimistunne);
suur kaaliumisisaldus vereanalüüside tulemustes (võib põhjustada iiveldust, kurnatust, lihasnõrkust või südamepekslemist);
nägemishäired või ähmane nägemine, kohin kõrvus, valu ja haavandid suus, kuulmisraskused*;
kõhukinnisus, röhitsus, maopõletik (seedehäired, kõhuvalu või oksendamine), mao- või soolepõletiku süvenemine;
jalakrambid;
sügelev kublaline lööve (nõgeslööve);
silma põletik;
hingamisraskused;
naha värvuse muutused (verevalumid);
valu rindkeres (üldine valu, mis ei ole seotud südamega);
näo turse.

Harv: võib mõjutada kuni 1 inimest 1000-st

mao, söögitoru või soolestiku haavandid (veritsus); või soolestiku rebend (võib põhjustada kõhuvalu, palavikku, iiveldust, oksendamist, soolesulgust), tume või must väljaheide, kõhunäärmepõletik (võib põhjustada kõhuvalu), söögitorupõletik (ösofagiit);
madal naatriumi sisaldus veres (seisund, mida teatakse hüponatreemia nime all);
vere valgeliblede (mis aitavad organismi kaitsta nakkuste eest) ja vereliistakute arvu vähenemine (suurem tõenäosus veritsuste või verevalumite tekkeks);
liigutuste koordinatsioonihäired;
segasusseisund, maitsetundlikkuse muutused;
suurenenud valgustundlikkus;
juuste väljalangemine;
hallutsinatsioonid;
verejooks silmast;
äge reaktsioon, mis võib põhjustada kopsupõletikku;
ebaregulaarne südametegevus;
nahaõhetus;
verehüüve kopsuveresoontes. Sümptomiteks võivad olla äkki tekkinud hingeldus, tugev valu hingamisel või kollaps;
mao- või soolestiku verejooks (võib põhjustada veresegust väljaheidet või oksendamist), peen- või jämesoolepõletik;
raske maksapõletik (hepatiit). Sümptomite hulka võivad kuuluda iiveldus, kõhulahtisus, kollatõbi (naha või silmavalgete kollasus), tume uriin, hele väljaheide, kalduvus veritsuste tekkeks, nahasügelus või külmavärinad;
äge neerupuudulikkus;
menstruaaltsükli häired;
näo, huulte, suu, keele või kõri turse või neelamisraskused.

Väga harv: võib mõjutada kuni 1 inimest 10000-st

tõsised allergilised reaktsioonid (sh surmaga lõppeda võiv anafülaktiline šokk);
tõsised nahareaktsioonid, nagu Stevensi-Johnsoni sündroom, eksfoliatiivne dermatiit ja epidermise toksiline nekrolüüs (võib põhjustada löövet, ville ja naha koorumist) ja äge generaliseerunud eksantematoosne pustuloos (sümptomiteks on punane tursunud nahapiirkond, millel on palju väikseid mädaville);
hilised allergilised reaktsioonid koos võimalike sümptomitega, nagu nahalööve, näoturse, palavik, suurenenud lümfisõlmed ja normaalsest erinevad analüüside tulemused (nt maks, vererakud (eosinofiilia, normaalsest suurem valgevererakkude arv));
surmaga lõppevad ajuverejooksud;
meningiit (pea- ja seljaaju ümbritseva kesta põletik);
maksapuudulikkus, maksakahjustus ja tõsine maksapõletik (fulminantne hepatiit) (mõnikord surmaga lõppev või vajanud maksasiirdamist). Sümptomite hulka võivad kuuluda iiveldus, kõhulahtisus, kollatõbi (naha või silmavalgete kollasus), tume uriin, hele väljaheide, kalduvus veritsuste tekkeks, nahasügelus või külmavärinad;
maksaprobleemid (nt kolestaas ja kolestaatiline hepatiit, millega võivad kaasneda väljaheite värvuse muutus, iiveldus ning naha ja silmade kollasus);
neerupõletik ja teised neeruprobleemid (nt nefrootiline sündroom ja haigus, millega võivad kaasneda sellised sümptomid, nagu veepeetus (turse), vahutav uriin, väsimus ja isutus.);
epilepsia süvenemine (võimalik krampide sagedasem ja/või raskekujulisem esinemine);
arteri või veeni ummistus silmas, mis võib põhjustada osalise või täieliku nägemise kaotuse;
veresoonte põletik (võib põhjustada palavikku, valusid, lillakaid laike nahal);
valgete ja punaste vereliblede ning vereliistakute arvu vähenemine (võib põhjustada väsimust, kergesti tekkivaid sinikaid, sagedasi ninaverejookse ja suurenenud infektsioonide tekke riski);
lihasvalu ja nõrkus;
lõhnataju häired;
maitsetundlikkuse kadu.

Teadmata: esinemissagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel

vähenenud viljakus naistel, mis on tavaliselt pöörduv ravi katkestamisel;
teised tõsised nahareaktsioonid nagu fikseeritud ravimilööve (eristuv naha allergiline reaktsioon, mis tavaliselt kordub samas kohas ravimi uuesti manustamisel ja võib välja näha nahal nt ümmargused või ovaalsed punetavad ja turses laigud, villid (nõgestõbi), sügelus) ja üldine bulloosne fikseeritud ravimilööve (võib põhjustada ulatuslikke nahareaktsioone).

Sage: võib mõjutada kuni 1 inimest 10-st

südameprobleemid: stenokardia (valu rinnus);
kõhuprobleemid: ärritatud soole sündroom (võib hõlmata kõhuvalu, kõhulahtisust, seedehäireid; kõhupuhitust);
neerukivid (mis võivad põhjustada kõhu- või seljavalu, verd uriinis), urineerimisraskused;
kehakaalu tõus.

Aeg-ajalt: võib mõjutada kuni 1 inimest 100-st

süvaveenide tromboos (verehüüve tavaliselt jalas, mis võib põhjustada sääremarja valu, turset või punetust või hingamisprobleeme);
kõhuprobleemid: maoinfektsioon (mis võib põhjustada mao ja soolte ärritust ning haavandeid);
alajäseme murd;
vöötohatis, nahainfektsioon, ekseem (kuiv sügelev lööve), pneumoonia (kopsuinfektsioon (võimalik köha, palavik, hingamisraskused));
hõljumid silmas, mis põhjustavad nägemise hägustumist või nägemishäireid, peapööritus sisekõrvaprobleemide tõttu, igemete valulikkus, põletik või veritsus, suuhaavandid;
ülemäärane urineerimine öösel, verejooks päraku veenikomudest/hemorroididest, sage roojamine;
rasvladestused nahas või mujal, ganglionitsüstid (kahjutu turse käe või jala liigeste ning kõõluste kohal või ümber), kõnehäired, ebanormaalne või väga tugev verejooks tupest, rinnavalu;
suur naatriumisisaldus vereanalüüside tulemustes.

Kõrvaltoimetest teatamine Kui teil tekib ükskõik milline kõrvaltoime, pidage nõu oma arsti või apteekriga. Kõrvaltoime võib olla ka selline, mida selles infolehes ei ole nimetatud. Kõrvaltoimetest võite ka ise teatada www.ravimiamet.ee kaudu. Teatades aitate saada rohkem infot ravimi ohutusest.

5. Kuidas Aclexa’t säilitada

Hoidke seda ravimit laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

Ärge kasutage seda ravimit pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil ja blistril pärast „EXP”. Kõlblikkusaeg viitab selle kuu viimasele päevale.

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Ärge visake ravimeid kanalisatsiooni ega olmejäätmete hulka. Küsige oma apteekrilt, kuidas hävitada ravimeid, mida te enam ei kasuta. Need meetmed aitavad kaitsta keskkonda.

6. Pakendi sisu ja muu teave

Mida Aclexa sisaldab:

Toimeaine on tselekoksiib. Üks 100 mg kõvakapsel sisaldab 100 mg tselekoksiibi. Üks 200 mg kõvakapsel sisaldab 200 mg tselekoksiibi.

Teised 100 mg kõvakapsli koostisosad (abiained) on laktoosmonohüdraat, povidoon K30, naatriumkroskarmelloos, naatriumlaurüülsulfaat ja magneesiumstearaat (E470b) kapsli sisus ning želatiin ja titaandioksiid (E171) kapsli kestas.
Teised 200 mg kõvakapsli koostisosad (abiained) on: laktoosmonohüdraat, povidoon K30, naatriumkroskarmelloos, naatriumlaurüülsulfaat ja magneesiumstearaat (E470b) kapsli sisus ning želatiin, titaandioksiid (E171) ja kollane raudoksiid (E172) kapsli kestas.

Kuidas Aclexa välja näeb ja pakendi sisu 100 mg kõvakapslil on valge keha ja kaas, pikkus 15,4…16,2 mm. Kapslid sisaldavad valgeid või peaaegu valgeid graanuleid. 200 mg kõvakapslil on pruunikaskollane keha ja kaas, pikkus 18,9…19,7 mm. Kapslid sisaldavad valgeid või peaaegu valgeid graanuleid.

100 mg ja 200 mg kapslid on müügil karpides, mis sisaldavad 10, 20, 30, 40, 50, 60, 90 ja 100 kapslit blisterpakendites.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

Müügiloa hoidja ja tootja Müügiloa hoidja Krka, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia Tootjad KRKA, d.d., Novo mesto Šmarješka cesta 6 8501 Novo mesto Sloveenia

TAD Pharma GmbH Heinz-Lohmann-Straße 5 27472 Cuxhaven Saksamaa

Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole. KRKA, d.d., Novo mesto Eesti filiaal A. H. Tammsaare tee 47 11316 Tallinn Tel. +372 6671658

Infoleht on viimati uuendatud aprillis 2026.

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Aclexa, 200 mg kõvakapslid

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks 200 mg kõvakapsel sisaldab 200 mg tselekoksiibi.

INN. Celecoxibum

Teadaolevat toimet omav abiaine Üks kõvakapsel sisaldab 47 mg laktoosi (laktoosmonohüdraadina).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Kõvakapsel (kapsel).

Kapslil on pruunikaskollane keha ja kaas, pikkus 18,9…19,7 mm, kapslid sisaldavad valgeid või peaaegu valgeid graanuleid.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Osteoartroosi, reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi sümptomaatiline ravi täiskasvanutel.

Selektiivse tsüklooksügenaas-2 (COX-2) inhibiitori määramisel tuleb hinnata patsiendi kõiki riskifaktoreid (vt lõigud 4.3 ja 4.4).

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Annustamine Kuna kardiovaskulaarsed riskid võivad suureneda koos tselekoksiibi suurema annuse ja ravi kestuse pikenemisega, tuleb ravimit võtta võimalikult lühikest aega ja kasutada väikseimat efektiivset ööpäevast annust. Patsiendi sümptomaatilise ravi vajadust ja ravivastust tuleb perioodiliselt uuesti hinnata, eriti osteoartroosiga patsientidel (vt lõigud 4.3, 4.4, 4.8 ja 5.1). Osteoartroos Tavaline soovitatav ööpäevane annus on 200 mg võetuna üks kord ööpäevas või jagatuna kaheks üksikannuseks. Mõnel patsiendil, kellel selle annusega sümptomid piisavalt ei leevene, võib vajadusel annust suurendada 200 mg-ni kaks korda ööpäevas. Kui ravist saadav kasu kahe nädala jooksul ei suurene, tuleb kaaluda teisi ravivõimalusi.

Reumatoidartriit Soovitatav ööpäevane algannus on 200 mg jagatuna kaheks üksikannuseks. Annust võib vajaduse korral hiljem suurendada 200 mg-ni kaks korda ööpäevas. Kui ravist saadav kasu kahe nädala jooksul ei suurene, tuleb kaaluda teisi ravivõimalusi.

Anküloseeriv spondüliit Soovitatav ööpäevane annus on 200 mg üks kord ööpäevas või jagatuna kaheks üksikannuseks. Mõnel patsiendil, kellel selle annusega sümptomid piisavalt ei leevene, võib annust suurendada 400 mg-ni üks kord ööpäevas või jagada kaheks üksikannuseks. Kui ravist saadav kasu kahe nädala jooksul ei suurene, tuleb kaaluda teisi ravivõimalusi.

Maksimaalne soovitatav ööpäevane annus kõigil näidustusel on 400 mg.

Erirühmad

Eakad Nagu nooremate täiskasvanute puhul, tuleb algul kasutada 200 mg ööpäevas. Annust võib vajaduse korral hiljem suurendada 200 mg-ni kaks korda ööpäevas. Eriline ettevaatus on vajalik eakatel patsientidel kehakaaluga alla 50 kg (vt lõigud 4.4 ja 5.2). Maksakahjustus Mõõduka maksakahjustusega patsientidel (seerumi albumiinisisaldus 25…35 g/l) tuleb ravi alustada poole väiksema annusega soovitatavast. Kogemus sellistel patsientidel piirdub maksatsirroosi põdevate patsientidega (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).

Neerukahjustus Tselekoksiibi kasutamiskogemus kerge või mõõduka neerukahjustusega patsientidel on piiratud, mistõttu tuleb selliseid patsiente ravida ettevaatlikult (vt lõigud 4.3, 4.4 ja 5.2).

Lapsed Tselekoksiibi kasutamine lastel ei ole näidustatud. CYP2C9 aeglased metaboliseerijad Patsientidele, kes on teadaolevad või kahtlustatavad aeglased CYP2C9 metaboliseerijad genotüpiseerimise või varasema anamneesi/kogemuse alusel teiste CYP2C9 substraatidega, tuleb tselekoksiibi manustada ettevaatlikult, sest annusest sõltuvate kõrvaltoimete risk on suurenenud. Kaaluda annuse vähendamist pooleni soovitatavast minimaalsest annusest (vt lõik 5.2).

Manustamisviis Suukaudne Kapslid tuleb koos veega tervelt alla neelata. Aclexa’t võib võtta koos toiduga või ilma.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või lõigus 6.1 loetletud mis tahes abiainete suhtes.

Teadaolev ülitundlikkus sulfoonamiidide suhtes.

Aktiivne peptiline haavand või seedetrakti verejooks.

Patsiendid, kellel on atsetüülsalitsüülhappe (aspiriin) või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ainete (MSPVA-d), sealhulgas COX-2 inhibiitorite võtmise järel esinenud astma, äge riniit, ninapolüübid, angioneurootiline turse, urtikaaria või muud allergilised reaktsioonid. Rasedad ja fertiilses eas naised, välja arvatud juhul, kui kasutatakse efektiivset rasestumisvastast meetodit (vt lõik 4.6). Uuringud kahel loomaliigil on näidanud, et tselekoksiib põhjustab väärarenguid (vt lõigud 4.6 ja 5.3). Võimalik risk inimese rasedusele ei ole teada, kuid seda ei saa välistada.

Imetamine (vt lõigud 4.6 ja 5.3).

Maksafunktsiooni raske häire (seerumi albumiinisisaldus < 25 g/l või Child-Pugh’ skoor ≥ 10).

Patsiendid, kelle kreatiniini kliirens on hinnanguliselt < 30 ml/min.

Põletikuline soolehaigus.

Südame paispuudulikkus (NYHA II…IV funktsionaalne klass).

Südame kindlakstehtud isheemiatõbi, perifeersete arterite haigus ja/või tserebrovaskulaarne haigus.

4.4 Erihoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Seedetrakti toimed Tselekoksiibiga ravitud patsientidel on esinenud seedetrakti üla- ja alaosa tüsistusi (perforatsioonid, haavandid või verejooksud), millest mõned on lõppenud surmaga. Tselekoksiibi kasutamisel tuleb olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel on suurim risk MSPVA-dega seotud seedetrakti tüsistuste tekkeks: eakad, patsiendid, kes kasutavad samal ajal mõnda teist MSPVA-d või trombotsüütide agregatsiooni pärssivaid ravimeid (nt atsetüülsalitsüülhape) või glükokortikosteroide, alkoholi tarbivad patsiendid või patsiendid, kellel esineb anamneesis varasem seedetrakti haigus, näiteks haavand ja seedetrakti verejooks. Esineb suurem seedetrakti kõrvaltoimete (seedetrakti haavand või muud seedetrakti tüsistused) risk, kui tselekoksiibi võetakse samal ajal koos atsetüülsalitsüülhappega (isegi väikestes annustes).

Pikaajalistes kliinilistes uuringutes ei ole näidatud olulist seedetrakti ohutuse erinevust selektiivsete COX-2 inhibiitorite + atsetüülsalitsüülhappe ja MSPVA-de + atsetüülsalitsüülhappe vahel (vt lõik 5.1). Samaaegne MSPVA-de kasutamine Tselekoksiibi samaaegset kasutamist teiste MSPVA-dega, mis ei ole atsetüülsalitsüülhape, tuleb vältida.

Kardiovaskulaarsed toimed Pikaajalises platseebokontrolliga uuringus sporaadiliste adenomatoossete polüüpidega patsientidel, keda raviti tselekoksiibi annustega 200 mg kaks korda ööpäevas ja 400 mg kaks korda ööpäevas, esines võrreldes platseeboga suurem tõsiste kardiovaskulaarsete sündmuste, peamiselt müokardiinfarktide arv (vt lõik 5.1). Kuna kardiovaskulaarsed riskid võivad suureneda koos tselekoksiibi annuse ja ravi pikema kestusega, tuleb ravimit võtta võimalikult lühikest aega ja kasutada väikseimat efektiivset ööpäevast annust. MSPVA-de, sealhulgas COX-2 selektiivsete inhibiitorite pikaajalist kasutamist on seostatud kardiovaskulaarsete ja trombootiliste kõrvaltoimete suurenenud riskiga. Ühekordse annusega seotud riski ulatus ei ole kindlaks määratud, samuti ei ole seostatud täpset ravi kestust riski suurenemisega. Patsiendi sümptomaatilise ravi vajadust ja ravivastust tuleb perioodiliselt uuesti hinnata, eriti osteoartroosiga patsientidel (vt lõigud 4.2, 4.3, 4.8 ja 5.1). Oluliste kardiovaskulaarsete sündmuste riskiteguritega (nt hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi, suitsetamine) patsiente tohib tselekoksiibiga ravida ainult pärast hoolikat kaalumist (vt lõik 5.1).

Selektiivsed COX-2 inhibiitorid ei asenda atsetüülsalitsüülhapet kardiovaskulaarsete trombembooliliste haiguste profülaktikas, sest neil puuduvad toimed trombotsüütide agregatsioonile. Seetõttu ei tohi antitrombootilist ravi katkestada (vt lõik 5.1).

Vedelikupeetus ja tursed Nii nagu teiste prostaglandiinide sünteesi pärssivate ravimite korral, on ka tselekoksiibi kasutavatel patsientidel täheldatud vedelikupeetust ja turseid. Seetõttu tuleb südamepuudulikkuse, südame vasaku vatsakese funktsioonihäire või hüpertensiooni korral ja mis tahes muu geneesiga tursetega patsientidel tselekoksiibi kasutamisel olla ettevaatlik, sest prostaglandiinide pärssimine võib endaga kaasa tuua neerufunktsiooni halvenemise ja vedelikupeetuse. Ettevaatlik tuleb olla ka samaaegset diureetilist ravi saavate või mõnel muul põhjusel hüpovoleemiast ohustatud patsientidega. Hüpertensioon Nagu kõigi MSPVA-de puhul, võib tselekoksiib põhjustada uue hüpertensiooni tekkimise või olemasoleva hüpertensiooni süvenemise, mis võib soodustada kardiovaskulaarsete sündmuste esinemissageduse suurenemist. Seetõttu tuleb ravi alustamisel ja ravikuuri ajal tselekoksiibiga hoolikalt jälgida vererõhku.

Toimed maksale ja neerudele Neeru- või maksafunktsiooni kahjustus ja eriti südamefunktsiooni häire on tõenäolisemalt eakatel patsientidel ning seetõttu tuleb neid ravi ajal hoolikalt jälgida.

MSPVA-d, sealhulgas tselekoksiib, võivad põhjustada neerutoksilisust. Tselekoksiibiga läbi viidud kliinilistes uuringutes on leitud samasuguseid toimeid neerudele kui võrdlus-MSPVA-de puhul. Neerutoksilisuse risk on suurim patsientidel, kellel esineb neerufunktsiooni häire, südamepuudulikkus, maksafunktsiooni häire, kes võtavad diureetikume, angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitoreid, angiotensiin II retseptori antagoniste ja eakatel patsientidel (vt lõik 4.5). Selliseid patsiente tuleb ravi ajal tselekoksiibiga hoolikalt jälgida. Tselekoksiibi puhul on teatatud mõnest raske maksareaktsiooni juhust, sealhulgas fulminantsest hepatiidist (mõned juhud on surmaga lõppenud), maksanekroosist ja maksapuudulikkusest (mõned juhud on surmaga lõppenud või nõudnud maksasiirdamist). Juhtude hulgas, mille puhul oli teatises olemas reaktsiooni algusaeg, tekkis enamik raskeid maksa kõrvaltoimeid ühe kuu jooksul pärast ravi alustamist tselekoksiibiga (vt lõik 4.8).

Kui ravi ajal tekib patsientidel ükskõik millise eelkirjeldatud organsüsteemi funktsiooni halvenemine, tuleb kasutusele võtta sobivad meetmed ja kaaluda tselekoksiibravi katkestamist. CYP2D6 inhibeerimine Tselekoksiib inhibeerib CYP2D6 ensüümi. Ehkki see ei ole nimetatud ensüümi tugev inhibiitor, võib olla vajalik teiste CYP2D6 poolt metaboliseeritavate ja individuaalselt määratava annusega ravimite annuse vähendamine (vt lõik 4.5).

CYP2C9 aeglased metaboliseerijad Patsiente, kes teadaolevalt on CYP2C9 aeglased metaboliseerijad, tuleb ravida ettevaatlikult (vt lõik 5.2).

Nahareaktsioonid ja süsteemsed ülitundlikkusreaktsioonid Väga harva on seoses tselekoksiibi kasutamisega kirjeldatud tõsiseid, mõnel juhul surmaga lõppenud nahareaktsioone, sealhulgas eksfoliatiivset dermatiiti, Stevensi-Johnsoni sündroomi ja toksilist epidermise nekrolüüsi (vt lõik 4.8). Näib, et nende reaktsioonide suurim risk esineb patsientidel ravikuuri alguses: enamikul juhtudest tekib reaktsioon esimese ravikuu jooksul. Tselekoksiibi saavatel patsientidel on teatatud tõsistest ülitundlikkusreaktsioonidest (sealhulgas anafülaksia, angioödeem ja ravimist põhjustatud nahalööve koos eosinofiilia ning süsteemsete sümptomitega (drug rash with eosinophilia and systemic symptoms syndrome, DRESS) või ülitundlikkuse sündroom) (vt lõik 4.8). Patsientidel, kellel on anamneesis allergia sulfoonamiidi suhtes või muu ravimiallergia, võib esineda suurem risk tõsiste nahareaktsioonide või ülitundlikkusreaktsioonide tekkeks (vt lõik 4.3). Esimeste nahalööbe, limaskesta kahjustuste või muude ülitundlikkusnähtude ilmnemisel tuleb tselekoksiibi manustamine katkestada. Üldine

Tselekoksiib võib maskeerida palavikku ja muid põletikunähte.

Kasutamine koos suukaudsete antikoagulantidega Patsientidel, kes saavad samaaegset ravi varfariiniga, on teatatud tõsistest verejooksudest, millest mõned on lõppenud surmaga. Samaaegsel ravil on teatatud protrombiini aja (INR) pikenemisest. Seetõttu tuleb varfariini/kumariini tüüpi suukaudseid antikoagulante võtvatel patsientidel seda tähelepanelikult jälgida, eriti kui alustatakse ravi tselekoksiibiga või kui tselekoksiibi annust muudetakse (vt lõik 4.5). MSPVA-de samaaegne kasutamine antikoagulantidega võib suurendada verejooksu riski. Ettevaatlik tuleb olla, kui tselekoksiibi kombineeritakse varfariini või teiste suukaudsete antikoagulantidega, sh uudsed antikoagulandid (näiteks apiksabaan, dabigatraan ja rivaroksabaan). Abiained Aclexa sisaldab laktoosi ja naatriumi. Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega, täieliku laktaasipuudulikkusega või glükoos-galaktoosi malabsorptsiooniga patsiendid ei tohi seda ravimit kasutada. Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol (23 mg) naatriumi ühes kapslis, see tähendab põhimõtteliselt „naatriumivaba“.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Farmakodünaamilised koostoimed

Antikoagulandid Varfariini või muid antikoagulante saavatel patsientidel tuleb antikoagulantset aktiivsust jälgida eriti esimestel päevadel pärast ravi alustamist tselekoksiibiga või tselekoksiibi annuse muutmist, sest neil patsientidel on suurem risk verejooksude tekkeks. Seetõttu tuleb suukaudseid antikoagulante saavatel patsientidel hoolikalt jälgida protrombiini aega (INR), eriti esimestel päevadel pärast ravi alustamist tselekoksiibiga või tselekoksiibi annuse muutmist (vt lõik 4.4). Protrombiiniaja pikenemisega seoses on täheldatud verejookse (mõnel juhul surmaga lõppenud), eelkõige eakatel samal ajal tselekoksiibi ja varfariini kasutanud patsientidel. Hüpertensioonivastased ravimid MSPVA-d võivad vähendada hüpertensioonivastaste ravimite, sealhulgas AKE inhibiitorite, angiotensiin II antagonistide, diureetikumite ja beetablokaatorite toimet. Nagu MSPVA-dega, võib mõnedel kahjustatud neerufunktsiooniga patsientidel (nt dehüdreeritud patsiendid, diureetikume saavad patsiendid või eakad patsiendid) AKE inhibiitorite, angiotensiin II retseptori antagonistide ja/või diureetikumide kombineerimisel MSPVA-dega, sealhulgas tselekoksiibiga, suureneda ägeda neerupuudulikkuse risk, mis on tavaliselt pöörduv (vt lõik 4.4). Seetõttu tuleb sellist kombinatsiooni manustada ettevaatlikult, eriti eakatele patsientidele. Patsiendid peavad olema piisavalt hüdreeritud ja tuleb kaaluda neerufunktsiooni jälgimist pärast samaaegse ravi alustamist ning perioodiliselt hiljem. 28-päevases kliinilises uuringus lisinopriiliga kontrollitud I ja II staadiumi hüpertensiooniga patsientidel ei põhjustanud tselekoksiibi 200 mg annuse manustamine kaks korda ööpäevas võrreldes platseeboga mingit kliiniliselt olulist keskmise ööpäevase süstoolse või diastoolse vererõhu tõusu määratuna 24-tunnise ambulatoorse vererõhu jälgimise abil. Patsientide hulgas, keda raviti tselekoksiibi annusega 200 mg kaks korda ööpäevas, peeti 48% mittealluvaks ravile lisinopriiliga viimasel kliinilisel visiidil (määratletud kui mansetiga mõõdetud diastoolne vererõhk > 90 mmHg või mansetiga mõõdetud diastoolse vererõhu tõus > 10% võrreldes esialgsega) võrreldes 27%-ga platseebot saanud patsientidest; see erinevus oli statistiliselt oluline. Tsüklosporiin ja takroliimus MSPVA-de ja tsüklosporiini või takroliimuse samaaegsel manustamisel võib vastavalt tsüklosporiini või takroliimuse nefrotoksiline toime tugevneda. Kui tselekoksiibi kasutatakse samal ajal koos mõnega eelpool nimetatud ravimeist, tuleb hoolikalt jälgida patsiendi neerufunktsiooni.

Atsetüülsalitsüülhape Tselekoksiibi võib kasutada samal ajal koos atsetüülsalitsüülhappe väikeste annustega, kuid see ei asenda atsetüülsalitsüülhapet kardiovaskulaarses profülaktikas. Nagu teiste MSPVA-de puhul, täheldati esitatud uuringutes samaaegse tselekoksiibi ja väikeses annuses atsetüülsalitsüülhappe manustamisel seedetrakti haavandite või teiste seedetraktiga seotud tüsistuste riski suurenemist võrreldes ainult tselekoksiibi kasutanud patsientidega (vt lõik 5.1).

Farmakokineetilised koostoimed Tselekoksiibi mõju teistele ravimitele

CYP2D6 inhibeerimine Tselekoksiib on ensüüm CYP2D6 inhibiitor. Plasmakontsentratsioon võib suureneda ravimitel, mis on selle ensüümi substraadid, kui neid kasutada samal ajal koos tselekoksiibiga. CYP2D6 poolt metaboliseeritavad ravimid on näiteks antidepressandid (tritsüklilised antidepressandid ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid), neuroleptikumid, antiarütmikumid jt. Vajalikuks võib osutuda CYP2D6 substraatide individuaalselt tiitritud annuste vähendamine ravi alustamisel tselekoksiibiga või annuste suurendamine tselekoksiibi kasutamise lõpetamisel.

Tselekoksiibi samaaegne manustamine annuses 200 mg kaks korda ööpäevas suurendas dekstrometorfaani ja metoprolooli (CYP2D6 substraadid) plasmakontsentratsioone vastavalt 2,6 ja 1,5 korda. Need suurenemised on tingitud CYP2D6 substraatide metabolismi inhibeerimisest tselekoksiibi poolt. CYP2C19 inhibeerimine In vitro uuringutes on leitud, et tselekoksiib võib mõnevõrra inhibeerida ka CYP2C19 poolt katalüüsitavat metabolismi. Antud in vitro leiu kliiniline tähendus ei ole selge. CYP2C19 poolt metaboliseeritavad ravimid on näiteks diasepaam, tsitalopraam ja imipramiin.

Suukaudsed kontratseptiivid Koostoimete uuringus ei leitud tselekoksiibil kliiniliselt olulist mõju suukaudsete kontratseptiivide (1 mg noretisterooni / 35 mikrogrammi etünüülöstradiooli) farmakokineetikale.

Glibenklamiid/tolbutamiid Ei ole leitud, et tselekoksiibil oleks kliiniliselt oluline mõju tolbutamiidi (CYP2C9 substraat) või glibenklamiidi farmakokineetikale. Metotreksaat Reumatoidartriidiga patsientide puhul ei ole tselekoksiibil leitud statistiliselt olulist mõju metotreksaadi (reumatoloogilistes annustes) farmakokineetikale (plasma- ega renaalsele kliirensile). Siiski tuleb metotreksaadi ja tselekoksiibi samaaegsel kasutamisel arvestada metotreksaadiga seotud toksilisusega ja patsienti hoolikalt jälgida.

Liitium Tervetel vabatahtlikel põhjustas tselekoksiibi (annuses 200 mg kaks korda ööpäevas) ja liitiumi (annuses 450 mg kaks korda ööpäevas) samaaegne manustamine liitiumi C 16%-list ja AUC 18%- list suurenemist. Seetõttu tuleb liitiumravi saavaid patsiente kaasuva tselekoksiibravi alustamisel või lõpetamisel hoolikalt jälgida. Teiste ravimite mõju tselekoksiibile CYP2C9 aeglased metaboliseerijad Isikutel, kes on CYP2C9 aeglased metaboliseerijad ja kellel esineb suurenenud süsteemne ekspositsioon tselekoksiibile, võib samaaegne ravi CYP2C9 inhibiitoritega, nagu flukonasool, põhjustada tselekoksiibi ekspositsiooni edasist suurenemist. Selliseid kombinatsioone tuleb vältida teadaolevatel CYP2C9 aeglastel metaboliseerijatel (vt lõigud 4.2 ja 5.2).

CYP2C9 inhibiitorid ja indutseerijad Et tselekoksiibi metaboliseeritakse peamiselt ensüüm CYP2C9 poolt, siis tuleb seda flukonasooli saavatel patsientidel kasutada poole väiksemas annuses. Samaaegsel tselekoksiibi 200 mg üksikannuse ja tugeva CYP2C9 inhibiitori flukonasooli 200 mg annuse üks kord ööpäevas manustamisel suurenes tselekoksiibi C 60% ja AUC 130% võrra. CYP2C9 indutseerivate ravimite (nagu rifampitsiin, max karbamasepiin ja barbituraadid) samaaegsel kasutamisel võib tselekoksiibi plasmakontsentratsioon väheneda. Ketokonasool ja antatsiidid Ei ole leitud, et ketokonasool või antatsiidid mõjutaks tselekoksiibi farmakokineetikat. Lapsed Koostoimete uuringud on läbi viidud ainult täiskasvanutel.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus Loomkatsed (rottidel ja küülikutel) on näidanud kahjulikku toimet reproduktiivsusele, sealhulgas väärarenguid (vt lõigud 4.3 ja 5.3). Prostaglandiinide sünteesi inhibeerimine võib rasedusele negatiivselt mõjuda. Epidemioloogiliste uuringute andmed viitavad iseeneslike abortide suurenenud riskile, kui prostaglandiinide sünteesi inhibiitoreid kasutatakse raseduse varases staadiumis. Võimalik risk inimese rasedusele ei ole teada, kuid seda ei saa välistada. Tselekoksiib, nagu ka teised prostaglandiinide sünteesi inhibeerivad ravimid, võib põhjustada emaka inertsust ja loote arterioosjuha enneaegset sulgumist raseduse kolmandas trimestris. Raseduse teisel või kolmandal trimestril võivad MSPVA-d, sealhulgas tselekoksiib, põhjustada loote neerufunktsiooni häireid, mis võivad põhjustada amniootilise vedeliku koguse vähenemise või rasketel juhtudel oligohüdramnioosi. Sellised toimed võivad ilmneda vahetult pärast ravi alustamist ja on tavaliselt pöörduvad.

Tselekoksiib on vastunäidustatud raseduse ajal ja naistel, kes võivad rasestuda (vt lõigud 4.3 ja 4.4). Kui naine rasestub ravi ajal tselekoksiibiga, tuleb tselekoksiibi kasutamine lõpetada. Imetamine Lakteerivatel rottidel eritub tselekoksiib piima samas kontsentratsioonis kui vereplasmas. Tselekoksiibi manustamine piiratud arvule imetavatele naistele on näidanud tselekoksiibi eritumist rinnapiima väga väikeses koguses. Tselekoksiibi kasutavad naised ei tohi last imetada.

Fertiilsus Toimemehhanismi alusel võib MSPVA-de, sh tselekoksiibi kasutamine aeglustada või takistada munasarja folliikulite purunemist, mida mõnel naisel on seostatud pöörduva viljatusega.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Patsiendid, kes tselekoksiibi kasutamise ajal kannatavad pearingluse, vertiigo (peapööritus) või unisuse all, peavad hoiduma autojuhtimisest või masinatega töötamisest.

4.8 Kõrvaltoimed

Tabelis 1 on toodud kõrvaltoimed organsüsteemi klassi ja esinemissageduse alusel, peegeldades andmeid, mis pärinevad järgmistest allikatest:

12 platseeboga ja/või aktiivselt kontrollitud kliinilist uuringut kestusega kuni 12 nädalat, mille käigus tselekoksiibi ööpäevaste annustega 100 mg kuni 800 mg teatati kõrvaltoimetest, millest on osteoartroosi ja reumatoidartriidiga patsientidel teatatud suurema esinemissagedusega kui 0,01% ja suurema esinemissagedusega kui platseebo puhul. Lisauuringutes, milles kasutati mitteselektiivseid MSPVA-sid võrdlusravimitena, raviti ligikaudu 7400 artriidiga patsienti tselekoksiibiga annustes kuni 800 mg ööpäevas, sealhulgas ligikaudu 2300 patsiendi ravi kestis

1 aasta või kauem. Lisauuringutes tselekoksiibiga täheldatud kõrvaltoimed olid kokkusobivad tabelis 1 toodud osteoartroosi ja reumatoidartriidiga patsientide kõrvaltoimetega.

Pikaajalises polüüpide ennetamise uuringus kestusega kuni 3 aastat teatati ööpäevas 400 mg tselekoksiibiga ravitud patsientide puhul kõrvaltoimetest suurema esinemissagedusega kui platseebot saanud patsientide puhul (Adenoma Prevention with Celecoxib (APC) ja Prevention of Colorectal Sporadic Adenomatous Polyps (PreSAP)) uuringud; vt lõik 5.1, kardiovaskulaarne ohutus – pikaajalised uuringud sporaadiliste adenomatoossete polüüpidega patsientidel).
Turuletulekujärgsest jälgimisest pärinevad kõrvaltoimed, millest teatati spontaanselt perioodi jooksul, mille ajal raviti tselekoksiibiga hinnanguliselt > 70 miljoni patsiendi (erinevad annused, ravi kestused ja näidustused). Kuigi need kõrvaltoimed on tuvastatud turuletulekujärgselt, arvestati sageduse hindamisel uuringuandmetega. Esinemissagedused põhinevad kumulatiivse meta-analüüsi ühisuuringule, milles osales 38 102 patsienti.

Järgnevas tabelis on kokku võetud tselekoksiibi kõrvaltoimed jagatuna rühmadesse MedDRA esinemissageduse konventsiooni kohaselt:

väga sage (≥ 1/10)
sage (≥ 1/100 kuni < 1/10)
aeg-ajalt (≥ 1/1 000 kuni < 1/100)
harv (≥ 1/10 000 kuni < 1/1000)
väga harv (< 1/10 000)
teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Tabel 1. Tselekoksiibi kõrvaltoimed kliinilistes uuringutes ja turuletulekujärgselt (MedDRA eelisterminid)1,2 Väga Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata sage Infektsioonid ja Sinusiit, infestatsioonid ülemiste Vere ja Aneemia Leukopeenia, Pantsütopeenia4 lümfisüsteemi trombotsütopeenia häired Immuun- Ülitundlikkus Anafülaktiline süsteemi häired šokk4, Ainevahetus- ja Hüperkaleemia toitumishäired Psühhiaatrilise Unetus Ärevus, Segasusseisund, d häired depressioon, hallutsinatsioonid4

Väga Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata sage Närvisüsteemi Pearinglus, Ajuinfarkt1, Ataksia, Koljusisene häired hüpertoonia, paresteesia, düsgeuusia verejooks (sh Silma Ähmane Silmasisene Võrkkesta arteri kahjustused nägemine, verejooks4 sulgumine4, Kõrva- ja Tinnitus, labürindi hüpakuusia1 kahjustused Südame häired Müokardi- Südame- Arütmia4 Vaskulaarsed Hüperten- Kopsuemboolia4, Vaskuliit4 häired sioon1 (sh nahaõhetus4 hüperten- siooni süvene- mine) Respiratoorsed, Riniit, köha, Bronhospasm4 Pneumoonia4 rindkere ja düspnoe1 mediastiinumi häired Seedetrakti Iiveldus4, Kõhukinnisus, Seedetrakti häired kõhuvalu, gastriit, verejooks4,

Väga Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata sage Maksa ja Maksa- Hepatiit4 Maksapuudulik- sapiteede funktsiooni kus4 (mõnikord häired kõrvalekalded, fataalne või Naha ja Lööve, Urtikaaria, Angioödeem4, Eksfoliatiivne nahaaluskoe pruuritus (sh ekhümoos4 alopeetsia, dermatiit4, kahjustused generaliseeru- valgustundlikkus multiformne Lihaste, Artralgia4 Lihasspasmid Müosiit4 luustiku ja (jalakrambid) sidekoe kahjustused Neerude ja Vere Äge neerupuu- Tubulointerstit- kuseteede kreatiniinitaseme dulikkus4, siaalne nefriit4, häired tõus, hüponatreemia4 nefrootiline

Väga Sage Aeg-ajalt Harv Väga harv Teadmata sage Reproduktiivse Menstruatsiooni Viljatus süsteemi ja häired4 naistel rinnanäärme häired Üldised häired Gripilaadne Näoturse, valu ja manustamis- haigus, rinnus4 koha perifeerne reaktsioonid turse/vedeliku- Vigastus, Vigastus mürgistus ja (juhuslik protseduuri (trauma) tüsistused 1 Ravimite kõrvaltoimed, mis tekkisid polüüpide ennetamise uuringutes, esinesid kahes kuni 3 aastat kestnud kliinilises uuringus isikutel, keda raviti tselekoksiibiga annuses 400 mg ööpäevas (uuringud APC ja PreSAP). Polüüpide ennetamise ülaltoodud uuringutes täheldatud kõrvaltoimed on ainult sellised, mida on eelnevalt leitud ka turuletulekujärgse seire käigus või mis esinesid sagedamini kui artriidi uuringutes. 2 Lisaks täheldati polüüpide ennetamise uuringutes (esinesid kuni 3 aastat kestnud kahes kliinilises uuringus (uuringud APC ja PreSAP) isikutel, keda raviti tselekoksiibiga annuses 400 mg ööpäevas) järgnevaid eelnevalt teadmata kõrvaltoimeid: Sage: stenokardia, ärritatud soole sündroom, nefrolitiaas, vere kreatiniinisisalduse suurenemine, healoomuline eesnäärme hüperplaasia, kehakaalu tõus. Aeg-ajalt: helicobacter’i infektsioon, vöötohatis, erüsiipel, bronhopneumoonia, labürintiit, igemeinfektsioon, lipoom, klaaskeha hõljumid, konjunktiivi verejooks, süvaveenide tromboos, düsfoonia, hemorroidide verejooks, sage roojamine, suuhaavandid, allergiline dermatiit, ganglion, noktuuria, tupe verejooks, rindade tundlikkus, alajäseme murd, vere naatriumisisalduse suurenemine. 3 Rasestuda soovivad naised on kõigist uuringutest välja jäetud, seega sellele kõrvaltoimele uuringu andmebaasist tõestust ei leitud. 4 Esinemissagedused põhinevad kumulatiivse meta-analüüsi ühisuuringul, milles osales 38 102 patsienti. Lõplikes APC ja PreSAP uuringutest saadud andmete (koondatud) alusel esines 400 mg tselekoksiibi ööpäevas saanud patsientidel kuni 3 aasta jooksul (mõlema uuringu ühendatud andmed; vt individuaalsete uuringute tulemusi lõigust 5.1) müokardiinfarkti 7,6 sündmuse võrra 1000 patsiendi kohta (aeg-ajalt) platseeborühmast sagedamini. Insulti (selle tüüpe ei eristatud) platseeborühmast sagedamini ei esinenud. Võimalikest kõrvaltoimetest teatamine Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teatada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse kõigist võimalikest kõrvaltoimetest teatada www.ravimiamet.ee kaudu.

4.9 Üleannustamine

Kliiniline kogemus üleannustamisega puudub. Tervetele vabatahtlikele on 9 ööpäeva vältel manustatud tselekoksiibi üksikannuseid kuni 1200 mg ja korduva annusena kuni 1200 mg kaks korda ööpäevas, ilma et oleks täheldatud kliiniliselt olulisi kõrvaltoimeid. Ravi Tselekoksiibi üleannustamise kahtlusel tuleb rakendada vastavaid toetavaid ravivõtteid, näiteks maoloputust, kliinilist jälgimist ja vajaduse korral sümptomaatilist ravi. Suure seonduvuse tõttu valkudega ei ole dialüüs ravimi eemaldamisel verest tõenäoliselt efektiivne.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, koksiibid; ATC kood: M01AH01.

Toimemehhanism Kliinilises annusevahemikus (200…400 mg ööpäevas) on tselekoksiib suukaudne selektiivne tsüklooksügenaas-2 (COX-2) inhibiitor. Nimetatud annusevahemikus ei ole tervetel vabatahtlikel täheldatud statistiliselt olulist tsüklooksügenaas-1 (COX-1) inhibeerimist (hinnatuna tromboksaan B (TxB ) moodustumise ex vivo inhibeerimise alusel). Farmakodünaamilised toimed Tsüklooksügenaas vastutab prostaglandiinide tootmise eest. On teada kaks isovormi, COX-1 ja COX- 2. COX-2 on ensüümi isovorm, mida uuringute kohaselt indutseerivad põletikulised stiimulid ja mida peetakse eelkõige vastutavaks valu, põletiku ning palaviku prostanoidsete mediaatorite sünteesi eest. COX-2 on samuti seotud ovulatsiooni, viljastatud munaraku implantatsiooni ja arterioosjuha sulgumise, neerufunktsiooni regulatsiooni ja mitmete kesknärvisüsteemi funktsioonidega (palaviku esilekutsumine, valutundlikkus ja kognitiivsed funktsioon). Sel võib olla ka oma osa haavandite paranemises. COX-2 on tuvastatud inimesel maohaavandeid ümbritsevas koes, kuid selle seotus haavandite paranemisega ei ole tõestatud. Mõnede COX-1 inhibeerivate MSPVA-de ja selektiivsete COX-2 inhibiitorite vahelisel erineval antitrombotsütaarsel aktiivsusel võib olla kliiniline tähtsus trombembooliliste reaktsioonide tekkeriskiga patsientidel. COX-2 selektiivsed inhibiitorid vähendavad süsteemsete (ja seetõttu võibolla endoteliaalsete) prostatsükliinide moodustumist trombotsüütide tromboksaani mõjutamata. Tselekoksiib on diarüülasendatatud pürasool, mis on keemiliselt sarnane teiste mittearüülamiinsete sulfoonamiididega (nt tiasiidid, furosemiid), kuid erineb arüülamiinsulfoonamiididest (näiteks sulfametoksisool ja teised sulfoonamiidantibiootikumid). Tselekoksiibi suurte annuste manustamisel on täheldatud annusest sõltuvat toimet TxB moodustumisele. Samas ei esinenud tselekoksiibil korduva annusega 600 mg kaks korda ööpäevas (ületab 3 korda maksimaalse soovitatava ööpäevase annuse) läbi viidud väikesemahulistes uuringutes platseeboga võrreldes mitte mingit toimet trombotsüütide agregatsioonile ja veritsusajale. Kliiniline efektiivsus ja ohutus Mitmed sooritatud kliinilised uuringud on kinnitanud tselekoksiibi efektiivsust ja ohutust osteoartroosi, reumatoidartriidi ja anküloseeriva spondüliidi korral. Kuni 12-nädalase kestusega platseebo ja aktiivse ravimiga kontrollitud uuringutes ligikaudu 4200 patsiendil hinnati tselekoksiibi põletiku ja valu ravis põlve- ning puusaliigese osteoartroosi korral. Samuti hinnati seda kuni 24nädalase kestusega platseebo ja aktiivse ravimiga kontrollitud uuringutes ligikaudu 2100 patsiendil põletiku ja valu ravis reumatoidartriidi korral. Tselekoksiib annuses 200…400 mg ööpäevas leevendas valu 24 tunni jooksul pärast annustamist. Kuni 12-nädalase kestusega platseebo ja aktiivse ravimiga kontrollitud uuringutes 896 patsiendil hinnati tselekoksiibi anküloseeriva spondüliidi sümptomaatilises ravis. Nendes uuringutes näitas tselekoksiib annuses 100 mg kaks korda ööpäevas, 200 mg üks kord ööpäevas, 200 mg kaks korda ööpäevas ja 400 mg üks kord ööpäevas olulist valu, haiguse üldise aktiivsuse ning funktsiooni paranemist anküloseeriva spondüliidi korral. Ligikaudu 4500 patsiendil, kes esialgu ei põdenud haavandtõbe, on tselekoksiibi annustega 50…400 mg kaks korda ööpäevas läbi viidud viis randomiseeritud topeltpimedat kontrollitud uuringut, mis hõlmasid plaanilist seedetrakti ülaosa endoskoopiat. 12-nädalastes endoskoopilistes uuringutes seostati tselekoksiibi (annuses 100…800 mg ööpäevas) oluliselt väiksema gastroduodenaalsete haavandite riskiga võrreldes naprokseeni (annuses 1000 mg ööpäevas) ja ibuprofeeniga (annuses 2400 mg ööpäevas). Andmed võrdluses diklofenakiga (150 mg ööpäevas) olid vastuolulised. Kahes 12- nädalases uuringus ei olnud endoskoopiliste gastroduodenaalsete haavanditega patsientide protsent oluliselt erinev platseebo ja tselekoksiibi annuste manustamisel 200 mg kaks korda ööpäevas ja 400 mg kaks korda ööpäevas.

Prospektiivses pikaajalise ohutuse uuringus (kestusega 6…15 kuud, uuring CLASS) said 5800 osteoartroosiga ja 2200 reumatoidartriidiga patsienti tselekoksiibi annuses 400 mg kaks korda ööpäevas (vastavalt 4 korda ja 2 korda suurem annus, kui on soovitatav osteoartroosi ja reumatoidartriidi raviks), ibuprofeeni annuses 800 mg kolm korda ööpäevas või diklofenakki annuses 75 mg kaks korda ööpäevas (mõlemad terapeutilistes annustes). 22% uuringusse kaasatud patsientidest kasutas samal ajal väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet (≤ 325 mg ööpäevas) peamiselt kardiovaskulaarseks profülaktikaks. Uuringu esmase tulemusnäitaja osas, milleks olid tüsistunud haavandid (määratletud kui seedetrakti verejooks, perforatsioon või obstruktsioon), ei erinenud tselekoksiib oluliselt ibuprofeenist ega diklofenakist. Ka kombineeritud MSPVA-de rühma jaoks ei esinenud statistiliselt olulist erinevust tüsistunud haavandite osas (suhteline risk 0,77; 95% CI 0,46…1,46, kogu uuringu kestuse alusel). Kombineeritud tulemusnäitaja osas, milleks olid tüsistunud ja sümptomaatilised haavandid, oli esinemissagedus tselekoksiibi rühmas märgatavalt väiksem võrreldes MSPVA-de rühmaga, suhteline risk 0,66; 95% CI 0,45…0,97, kuid sellist erinevust ei täheldatud tselekoksiibi ja diklofenaki vahel. Patsientidel, kes kasutasid samal ajal koos tselekoksiibiga väikeses annuses atsetüülsalitsüülhapet, esines tüsistunud haavandeid 4 korda sagedamini kui ainult tselekoksiibi saanud patsientidel. Kliiniliselt olulist hemoglobiinisisalduse vähenemist (> 2 g/dl), mis leidis kinnitust korduval määramisel, täheldati tselekoksiibi saavatel patsientidel oluliselt harvemini kui MSPVA-de rühmas, suhteline risk 0,29; 95% CI 0,17…0,48. Selle sündmuse oluliselt väiksem esinemissagedus tselekoksiibiga püsis sõltumata atsetüülsalitsüülhappe kasutamisest või mittekasutamisest. Prospektiivses randomiseeritud 24-nädalases ohutusuuringus ≥ 60 aasta vanustel või gastroduodenaalsete haavandite anamneesiga patsientidel (atsetüülsalitsüülhappe kasutajad arvati uuringust välja) oli nende protsent, kellel esines kindlakstehtud või eeldatava gastrointestinaalse põhjusega hemoglobiini (≥ 2 g/dl) või hematokriti vähenemine (≥ 10%), väiksem patsientide hulgas, keda raviti tselekoksiibiga 200 mg kaks korda ööpäevas (N = 2238), võrreldes patsientidega, keda raviti diklofenak SR-iga annuses 75 mg kaks korda ööpäevas pluss omeprasooliga 20 mg üks kord ööpäevas (N = 2246) (0,2% vs. 1,1% kindlakstehtud gastrointestinaalse põhjuse puhul, p = 0,004; 0,4% vs. 2,4% eeldatava gastrointestinaalse põhjuse puhul, p = 0,0001). Seedetrakti kliiniliselt väljendunud tüsistuste, näiteks perforatsiooni, obstruktsiooni või verejooksu esinemissagedus oli väga väike ja ravirühmade vahel erinevusi ei esinenud. Kardiovaskulaarne ohutus - pikaajalised uuringud sporaadiliste adenomatoossete polüüpidega patsientidel Tselekoksiibiga viidi läbi kaks uuringut, milles osalesid sporaadiliste adenomatoossete polüüpidega patsiendid: APC uuring (Adenoma Prevention with Celecoxib, adenoomi vältimine tselekoksiibiga) ja PreSAP uuring (Prevention of Spontaneous Adenomatous Polyps, spontaansete adenomatoossete polüüpide vältimine). APC uuringus oli kombineeritud tulemusnäitajaks kardiovaskulaarne surm, müokardiinfarkt või insult (koondatud) tselekoksiibiga 3-aastase ravimise jooksul võrreldes platseeboga. PreSAP uuring ei näidanud sama kombineeritud tulemusnäitaja osas statistiliselt suurenenud riski. APC uuringus olid kardiovaskulaarse surma, müokardiinfarkti või insuldi kombineeritud tulemusnäitaja (koondatud) suhtelised riskid 3,4 (95%, CI 1,4…8,5) tselekoksiibi annusega 400 mg kaks korda ööpäevas ja 2,8 (95% CI 1,1…7,2) tselekoksiibi annusega 200 mg kaks korda ööpäevas. Selle kombineeritud tulemusnäitaja kumulatiivne esinemissagedus 3 aasta jooksul oli vastavalt 3,0% (20/671 osalejast) ja 2,5% (17/685 osalejast) võrreldes 0,9%-ga (6/679 osalejast) platseebo puhul. Mõlemas tselekoksiibi annuse rühmas oli võrreldes platseeborühmaga suurenemise põhjuseks peamiselt müokardiinfarkti suurenenud esinemissagedus. PreSAP uuringus oli sama kombineeritud tulemusnäitaja (koondatud) suhteline risk 1,2 (95% CI 0,6…2,4) tselekoksiibi annusega 400 mg üks kord ööpäevas võrreldes platseeboga. Selle kombineeritud tulemusnäitaja kumulatiivne esinemissagedus 3 aasta jooksul oli vastavalt 2,3% (21/933 osalejast) ja 1,9% (12/628 osalejast). Müokardiinfarkti (koondatud) esinemissagedus oli 1,0% (9/933 osalejast) tselekoksiibi annusega 400 mg üks kord ööpäevas ja 0,6% (4/628 osalejast) platseeboga.

Kolmandast pikaajalisest uuringust ADAPT (Alzheimer's Disease Anti-inflammatory Prevention Trial, Alzheimeri tõve põletikuvastase ennetamise uuring) pärinevad andmed ei näidanud tselekoksiibi annusega 200 mg kaks korda ööpäevas oluliselt suurenenud kardiovaskulaarset riski võrreldes platseeboga. Sama kombineeritud tulemusnäitaja (kardiovaskulaarne surm, müokardiinfarkt, insult) suhteline risk oli 1,14 (95% CI 0,61…2,12) tselekoksiibi annusega 200 mg kaks korda ööpäevas võrreldes platseeboga. Müokardiinfarkti esinemissagedus oli 1,1% (8/717 patsiendist) tselekoksiibi annusega 200 mg kaks korda ööpäevas ja 1,2% (13/1070 patsiendist) platseeboga. Tselekoksiibi integreeritud ohutuse prospektiivne randomiseeritud hindamine võrreldes ibuprofeeni või naprokseeniga (Prospective Randomised Evaluation of Celecoxib Integrated Safety vs. Ibuprofen Or Naproxen, PRECISION)

Uuring PRECISION oli topeltpime kardiovaskulaarse ohutuse uuring osteoartroosi või reumatoidartriidiga patsientide seas, kellel oli kaasuv kardiovaskulaarne haigus või kõrge risk selle tekkeks ja milles võrreldi tselekoksiibi (200…400 mg ööpäevas) naprokseeni (750…1000 mg ööpäevas) ja ibuprofeeniga (1800…2400 mg ööpäevas). Esmane tulemusnäitaja oli antiagregantide uuringute koostöörühma (Antiplatelet Trialists Collaboration, APTC) sõltumatult määratud liittulemusnäitaja, mis hõlmas kardiovaskulaarset surma (sh hemorraagilistest põhjustest tingitud surm), mittefataalset müokardiinfarkti või mittefataalset insulti. Uuring oli plaanitud hindama mittehalvemust 80% statistilise võimsusega. Kõigile patsientidele määrati mao kaitseks avatult esomeprasooli (20…40 mg). Väikses annuses atsetüülsalitsüülhapet võtvatel patsientidel lubati jätkata uuringueelse raviga, kusjuures peaaegu pooled patsiendid said atsetüülsalitsüülhapet. Sekundaarsed ja tertsiaarsed tulemusnäitajad hõlmasid kardiovaskulaarset, seedetrakti- ja neerukahjustust. Keskmine väljastatud annus oli tselekoksiibi puhul 209 ± 37, ibuprofeeni puhul 2045 ± 246 ja naprokseeni puhul 852 ± 103 mg ööpäevas. Esmase tulemusnäitaja osas vastas tselekoksiib võrreldes nii naprokseeni kui ibuprofeeniga kõigile neljale eelnevalt kindlaksmääratud mittehalvemuse nõudele, vt tabel 2. Teised sõltumatult hinnatud sekundaarsed ja tertsiaarsed tulemusnäitajad hõlmasid kardiovaskulaarset, seedetrakti- ja neerukahjustust. Lisaks viidi läbi neljakuuline alamuuring, milles vaadeldi nende kolme ravimi toimet vererõhule, mida mõõdeti ambulatoorsel jälgimisel. Tabel 2. APTC hinnatud kombineeritud tulemusnäitaja esmane analüüs

Ravikavatsusanalüüs (Intend-To-Treat, ITT, 30 kuu jooksul) Tselekoksiib 100…200 mg Ibuprofeen 600…800 mg Naprokseen 375…500 mg kaks korda ööpäevas kolm korda ööpäevas kaks korda ööpäevas

N 8072 8040 7969 Uuringus osalejad, 188 (2,3%) 218 (2,7%) 201 (2,5%) kellel esines kõrvaltoimeid Võrdlus paariti Tselekoksiib vs. naprokseen Tselekoksiib vs. naprokseen Ibuprofeen vs. naprokseen

Riskitiheduste suhe 0,93 (0,76; 1,13) 0,86 (0,70; 1,04) 1,08 (0,89; 1,31) (95% CI) Modifitseeritud ravikavatsusanalüüs (Modified Intent-To-Treat, ITT, ravi jätkus 43 kuuni) Tselekoksiib 100…200 mg Ibuprofeen 600…800 mg Naprokseen 375…500 mg kaks korda ööpäevas kolm korda ööpäevas kaks korda ööpäevas

N 8030 7990 7933 Uuringus osalejad, 134 (1,7%) 155 (1,9%) 144 (1,8%) kellel esines kõrvaltoimeid Võrdlus paariti Tselekoksiib vs. naprokseen Tselekoksiib vs. ibuprofeen Ibuprofeen vs. naprokseen

Riskitiheduste suhe 0,90 (0,72; 1,14) 0,81 (0,64; 1,02) 1,12 (0,889; 1,40) (95% CI)

Tulemused olid üldiselt sekundaarsete ja tertsiaarsete tulemusnäitajate osas tselekoksiibi ja võrdlusravimite rühmades numbriliselt sarnased ja ühtegi ootamatut ohutusjuhtumit ei olnud.

PRECISION uuringu kokkuvõte näitab, et kardiovaskulaarsete kõrvaltoimete osas ei ole tselekoksiib väikseimas heakskiidetud annuses 100 mg kaks korda ööpäevas halvem ibuprofeenist annusevahemikus 600…800 mg kolm korda ööpäevas ega naprokseenist annusevahemikus 375…500 mg kaks korda ööpäevas. MSPVA-de klassi (sh koksiibid) kardiovaskulaarsed riskid on annussõltuvad, mistõttu ei saa tselekoksiibi annuse 200 mg ööpäevas kardiovaskulaarse liittulemusnäitaja tulemusi ekstrapoleerida tselekoksiibi suuremat annust sisaldavatele manustamisskeemidele.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine Tselekoksiib imendub hästi ja saavutab maksimaalse plasmakontsentratsiooni ligikaudu 2…3 tunni pärast. Manustamine koos toiduga (suure rasvasisaldusega toit) pikendab tselekoksiibi imendumisaega ligikaudu 1 tunni võrra, mille tagajärjel pikeneb T ligikaudu 4 tunnini ja biosaadavus suureneb ligikaudu 20%. Tervetel täiskasvanud vabatahtlikel oli tselekoksiibi üldine süsteemne ekspositsioon (AUC) sarnane, kui tselekoksiibi manustati kas terve kapslina või kapsli sisu segatuna õunamahlaga. Kapsli sisu manustamisel õunamahlaga segatuna ei täheldatud olulisi muutusi C -i, T -i ega T osas. Jaotumine Seonduvus plasmavalkudega on terapeutiliste plasmakontsentratsioonide korral ligikaudu 97% ja ravim ei seondu eelistatult erütrotsüütidega. Biotransformatsioon Tselekoksiibi metabolism vahendatakse peamiselt tsütokroom P450 2C9 kaudu. Inimese plasmas on tuvastatud kolm metaboliiti, mis ei ole aktiivsed COX-1 või COX-2 inhibiitoriid, so primaarne alkohol, vastav karboksüülhape ja selle glükuroniidkonjugaat.

Tsütokroom P450 2C9 aktiivsus on vähenenud geneetiliste polümorfismidega (mis viivad ensüümi aktiivsuse vähenemisele) isikutel, näiteks need, kes on homosügootsed CYP2C9*3 polümorfismi suhtes. Farmakokineetilises uuringus tselekoksiibi annusega 200 mg, mida manustati üks kord ööpäevas tervetele vabatahtlikele, kelle genotüüp oli kas CYP2C9*1/*1, CYP2C9*1/*3 või CYP2C9*3/*3, oli 7. päeval tselekoksiibi C ja AUC vastavalt 4 korda ja 7 korda suurem CYP2C9*3/*3 isikutel võrreldes teiste genotüüpidega. Kolmes eraldi üksikannuse uuringus, milles osales kokku 5 isikut genotüübiga CYP2C9*3/*3, suurenes üksikannuse AUC ligikaudu 3 korda võrreldes normaalsete metaboliseerijatega. Hinnanguliselt on homosügootse *3/*3 genotüübi esinemissagedus erinevates etnilistes rühmades 0,3…1,0%. Patsientidele, kes on teadaolevad või kahtlustatavad aeglased CYP2C9 metaboliseerijad varasema anamneesi/kogemuse alusel teiste CYP2C9 substraatidega, tuleb tselekoksiibi manustada ettevaatusega (vt lõik 4.2). Eakate afroameerika ja kaukaasia rassi kuuluvate patsientide vahel ei ole tselekoksiibi farmakokineetiliste parameetrite osas leitud kliiniliselt olulisi erinevusi. Eakatel naistel (> 65-aastased) on tselekoksiibi plasmakontsentratsiooon ligikaudu 100% võrra suurenenud.

Eritumine Tselekoksiib eritub peamiselt metaboliseerumise teel. Alla 1% annusest eritub muutumatul kujul uriiniga. Tselekoksiibi ekspositsioon võib indiviiditi erineda ligikaudu 10 korda. Tselekoksiibi farmakokineetika on terapeutilises annusevahemikus annusest ja ajast sõltumatu. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on 8…12 tundi. Tasakaaluseisundi plasmakontsentratsioonid saavutatakse 5 ravipäeva jooksul.

Neerukahjustus Tselekoksiibi kasutamise kohta neerukahjustuse korral on vähe kogemusi. Ehkki tselekoksiibi farmakokineetikat neerukahjustusega patsientidel ei ole uuritud, ei ole see tõenäoliselt neil patsientidel oluliselt muutunud. Seega soovitatakse neerukahjustusega patsiente ravides olla ettevaatlik. Raske neerukahjustus on vastunäidustuseks. Maksakahjustus Võrreldes normaalse maksafunktsiooniga isikutega oli kerge maksakahjustusega patsientidel tselekoksiibi C suurenenud keskmiselt 53% ja AUC keskmiselt 26%. Vastavad väärtused mõõduka max maksakahjustusega patsientidel olid vastavalt 41% ja 146%. Tselekoksiibi metaboliseerimisvõime kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel korreleerus kõige paremini nende seerumi albumiinisisaldusega. Mõõduka maksakahjustuse korral (seerumi albumiinisisaldus 25…35 g/l) tuleb ravi alustada soovitatavast poole väiksema annusega. Raske maksakahjustusega patsiente (seerumi albumiinisisaldus < 25 g/l) ei ole uuritud ja tselekoksiib on selles patsientide rühmas vastunäidustatud.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Korduvtoksilisuse, mutageensuse või kartsinogeensuse mittekliinilised uuringud ei ole näidanud kahjulikku toimet inimesele peale nende, mis on käsitletud ravimi omaduste kokkuvõtte lõikudes 4.4, 4.6 ja 5.1.

Tselekoksiibi suukaudne annus ≥ 150 mg/kg ööpäevas (ligikaudu kahekordne ekspositsioon inimesel, AUC(0–24) mõõtmisel 200 mg kaks korda ööpäevas) põhjustas vatsakeste vaheseina defektide (mis esinevad harva) ja loote arenguhäirete (nt roiete või rinnakuluude kokkukasvamine ja rinnakuluude väärarengud) esinemissageduse suurenemist, kui tselekoksiibi manustati küülikutele organogeneesi perioodil. Kui rottidele manustati organogeneesi perioodil tselekoksiibi suukaudses annuses ≥ 30 mg/kg ööpäevas (ligikaudu kuuekordne ekspositsioon inimesel põhineb AUC mõõtmisel 200 mg kaks korda ööpäevas), täheldati annusest sõltuvat diafragmaalsongade esinemissageduse suurenemist. Nimetatud toimed on oodatavad prostaglandiinide sünteesi inhibeerimise järel. Rottidel põhjustas tselekoksiibi manustamine varases embrüonaalse arengu perioodis loodete preimplantatsioonilist ja postimplantatsioonilist hukkumist ning vähendas embrüo/loote elulemust. Tselekoksiib eritus roti piima. Peri- ja postnataalses uuringus rottidel täheldati toksilisust järglastel. Kaheaastases toksilisuse uuringus täheldati isastel rottidel suurte annuste kasutamisel mitteadrenaalse tromboosi sagenemist.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Kapsli sisu: laktoosmonohüdraat povidoon K30 naatriumkroskarmelloos naatriumlaurüülsulfaat magneesiumstearaat (E470b) Kapsli kest: želatiin

titaandioksiid (E171) kollane raudoksiid (E172)

6.2 Sobimatus

Ei kohaldata.

6.3 Kõlblikkusaeg

3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

Blisterpakend (PVC/alumiinium): 10, 20, 30, 40, 50 või 100 kõvakapslit karbis.

Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimpreparaadi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Erinõuded hävitamiseks puuduvad. Kasutamata ravimpreparaat või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele nõuetele.

7. TEISESE MÜÜGILOA HOIDJA

UAB Ideal Trade Links Kerupės g. 17, Zapyškis LT-53431 Kauno r. Leedu

8. TEISESE MÜÜGILOA NUMBER

1047921

9. TEISESE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

30.11.2021

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

november 2021