Tertensif - õhukese polümeerikattega tablett (2,5mg) - Ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Tertensif, 2,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid

KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 2,5 mg indapamiidi.

INN. Indapamidum

Teadaolevat toimet omav abiaine: 59,25 mg laktoosmonohüdraati.

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

Valge, ümmargune, kaksikkumer õhukese polümeerikattega tablett.

KLIINILISED ANDMED

Näidustused

Essentsiaalne hüpertensioon.

Annustamine ja manustamisviis

Annustamine

Üks tablett eelistatult hommikuti iga 24 tunni järel neelata alla tervelt veega ja mitte närida. Suuremates annustes indapamiidi antihüpertensiivne toime ei tugevne, kuid suureneb salureetiline efekt.

Eripopulatsioonid

Neerupuudulikkusega patsiendid (vt lõigud 4.3 ja 4.4):

Raske neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) on ravi vastunäidustatud. Tiasiidid ja sarnased diureetikumid on efektiivsed ainult normaalse neerufunktsiooni või minimaalse neerufunktsiooni kahjustuse korral.

Maksakahjustusega patsiendid (vt lõigud 4.3 ja 4.4):

Raske maksakahjustuse korral on ravi vastunäidustatud.

Eakad (vt lõik 4.4):

Eakatel tuleb plasma kreatiniini määrata vastavalt eale, kehakaalule ja soole. Eakaid patsiente tohib Tertensif’iga ravida normaalse neerufunktsiooni või minimaalse neerufunktsiooni kahjustuse korral.

Lapsed:

Tertensif´i ohutus ja efektiivsus lastel ja noorukitel ei ole tõestatud. Andmed puuduvad.

Manustamisviis

Suukaudne.

Vastunäidustused

Erihoiatused ja ettevaaatusabinõud kasutamisel

• Ülitundlikkus toimeaine, teiste sulfoonamiidide või lõigus 6.1 loetletud mistahes abiainete suhtes.
• Raske neerupuudulikkus.
• Maksa entsefalopaatia või raske maksakahjustus.
• Hüpokaleemia.

Erihoiatused

Maksakahjustuse puhul võivad tiasiiddiureetikumid põhjustada maksa entsefalopaatiat, eriti elektrolüütide tasakaaluhäirete korral. Sel juhul tuleb diureetikumi manustamine koheselt lõpetada.

Valgustundlikkus:

Seoses tiasiidide ja tiasiididele sarnaste diureetikumide kasutamisega on teatatud valgustundlikkuse reaktsioonist (vt lõik 4.8). Kui valgustundlikkuse reaktsioon ilmneb ravi ajal, on soovitatav ravi lõpetada. Kui diureetikumi manustamine on siiski vajalik, on soovitatav katta kehaosad päikese või kunstliku UVA-kiirguse eest.

Abiained:

Harvaesineva päriliku galaktoositalumatusega patsiendid, samuti laktaasipuudulikkuse või glükoosi- galaktoosi imendumishäiretega patsiendid ei tohiks seda ravimit võtta.

Ettevaatusabinõud

Vee ja elektrolüütide tasakaal:

•Plasma naatriumisisaldus:

plasma naatriumisisaldust tuleb määrata enne ravi alustamist ja seejärel regulaarsete intervallide järel. Igasugune diureetiline ravi võib põhjustada hüponatreemiat, mõnikord tõsiste tagajärgedega. Kuna algul võib naatriumisisalduse vähenemine olla asümptomaatiline, on vajalik regulaarne kontroll, mida veelgi sagedamini tuleb teha eakatel ja tsirrootilistel patsientidel (vt lõigud 4.8 ja 4.9 ).

•Plasma kaaliumisisaldus:

kaaliumi kadu koos hüponatreemiaga on tiasiidide ja teiste sarnaste diureetikumide kasutamisel suurimaks ohuks. Hüpokaleemia tekkeohtu (<3,4 mmol/l) peab vältima teatud riskigrupi patsientidel, nt vanurid, halva toitumisega ja/või polüteraapiat saavad patsiendid, tursete ja astsiidiga tsirrootilised patsiendid, koronaararterite haiguse ja südamepuudulikkusega patsiendid. Sellisel juhul suurendab hüpokaleemia südameglükosiidide kardiotoksilisuse ja südame rütmihäirete tekke ohtu.

Patsiendid pikenenud QT-intervalliga (nii kongenitaalne kui ka iatrogeenne) on samuti riskigrupis. Hüpokaleemia ja ka bradükardia on sellisel juhul raskete rütmihäirete (eriti potentsiaalselt surmaga lõppeva torsade de pointes) soodustavateks faktoriteks.

Eelnimetatud juhtudel tuleb tavalisest sagedamini määrata plasma kaaliumisisaldust. Esimene kaaliumisisalduse määramine tuleb teha ravi esimesel nädalal. Hüpokaleemia korral tuleb see korrigeerida.

•Plasma kaltsiumisisaldus:

Tiasiidid ja teised sarnased diureetikumid võivad vähendada uriiniga erituva kaltsiumi hulka ja põhjustada kerget ja mööduvat hüperkaltseemiat. Raske hüperkaltseemia võib tekkida eelnevalt märkamata jäänud hüperparatüreoidismi esinemisel.

Ravi tuleb lõpetada enne paratüreoidnäärme funktsiooni uuringut.

Vere glükoosisisaldus:

Diabeetikutel tuleb määrata vere glükoosisisaldust, seda eriti hüpokaleemia esinemise korral.

Kusihappe sisaldus:

Hüperurikeemilistel patsientidel võivad ägeneda podagrahood.

Neerufunktsioon ja diureetikumid:

Tiasiidid jt sarnased diureetikumid toimivad täie efektiivsusega vaid normaalse neerufunktsiooni korral või kui neerufunktsioon on halvenenud minimaalselt (plasma kreatiniinisisaldus täiskasvanutel kõrgem kui 220 µmol/l). Vanuritel tuleb plasma kreatiniinisisaldust arvestada vanuse, kehakaalu ja soo järgi.

Hüpovoleemia, mis on sekundaarselt tekkinud ravi algul, diureetikumist tingitud vee ja naatriumi kaost, põhjustab glomerulaarfiltratsiooni vähenemist. See võib põhjustada vere uurea- ja plasma kreatiniinisisalduse suurenemist. Selline mööduv funktsionaalne neerupuudulikkus ei oma tagajärgi normaalse neerufunktsiooniga patsientidel, kuid võib halvendada olemasolevat neerupuudulikkust.

Sportlased:

Sportlastel tuleb arvestada, et see ravim sisaldab toimeainet, mis võib põhjustada dopingutesti positiivset tulemust.

Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Kombinatsioonid, mis ei ole soovitatavad:

Liitium: suureneb liitiumi kontsentratsioon seerumis koos mürgistuse nähtudega, madala soolasisaldusega dieedi korral väheneb liitiumi eritumine uriiniga. Kui diureetikumi manustamine on siiski vajalik, tuleb hoolikalt jälgida seerumi liitiumisisaldust ja kohandada vastavalt annust.

Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid:

Ravimid, mis võivad põhjustada torsade de pointes’ tüüpi rütmihäireid:

• Ia klassi antiarütmikumid (kinidiin, hüdrokinidiin, disopüramiid),
• III klassi antiarütmikumid (amiodaroon, sotalool, dofetiliid, ibutiliid),
• mõned antipsühhootikumid:

fenotiasiinid (kloorpromasiin, tsüamemasiin, levomepromasiin, tioridasiin, trifluoperasiin), bensamiidid (amisulpriid, sulpiriid, sultopriid, tiapriid),

butürofenoonid (droperidool, haloperidool),

teised: bepridiil, tsisapriid, difemaniil, intravenoosne erütromütsiin, halofantriin, misolastiin, pentamidiin, sparfloksatsiin, moksifloksatsiin, intravenoosne vinkamiin.

Võivad tekkida ventrikulaarsed arütmiad, eriti torsade de pointes’ arütmiad (hüpokaleemia on riskifaktor).

Enne nende ravimitega kombineerimist on vajalik vältida ja vajadusel korrigeerida hüpokaleemiat. Vajalik on kliiniline, plasma elektrolüütide ja EKG kontroll.

Kasutada tuleb ravimeid, mis ei indutseeri arütmiat (torsade de pointes) hüpokaleemiaga patsientidel.

Mittesteroidsed põletikuvastased ained (süsteemselt), sealhulgas selektiivsed COX-2 inhibiitorid, salitsülaatide suured annused (≥ 3 g/ööpäevas): indapamiidi võimaliku antihüpertensiivse toime langus. Äge neerupuudulikkus dehüdreeritud patsientidel (vähenenud glomerulaarfiltratsioon). Patsient tuleb rehüdreerida, ravi algul jälgida neerufunktsiooni.

Angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid: ravi alustamisel AKE inhibiitoriga olemasoleva naatriumikaoga patsientidel (eriti neeruarteri stenoosiga isikutel), on järsu hüpotensiooni ja/või ägeda neerupuudulikkuse oht.

Hüpertensiooni korral, kui eelnev ravi diureetikumiga on põhjustanud naatriumi kadu, tuleb:

- kas lõpetada diureetikumi manustamine 3 päeva enne ravi alustamist AKE inhibiitoriga ja vajadusel alustada uuesti ravi hüpokaleemilise toimega diureetikumiga;

- või manustada AKE inhibiitori väikesi algannuseid ja suurendada neid ainult järk-järgult.

Südame paispuudulikkuse korral peavad AKE inhibiitori algannused olema väga väikesed, võimalusel ravi alustada pärast samaaegselt kasutatava hüpokaleemilise toimega diureetikumi annuse vähendamist.

Kõigil juhtudel tuleb jälgida neerufunktsiooni (plasma kreatiniini sisaldust) AKE inhibiitorravi esimestel nädalatel.

Teised hüpokaleemilised ained: amfoteritsiin B (veenisiseselt), süsteemsed glüko- ja mineralokortikosteroidid, tetrakosaktiid, stimuleerivad kõhulahtistid: suureneb hüpokaleemia oht (aditiivne toime). Jälgida tuleb kaaliumi sisaldust seerumis, seda vajadusel korrigeerides. Erilist tähelepanu tuleb pöörata südameglükosiidravi saavatele patsientidele. Kasutada mitte-stimuleerivaid kõhulahtisteid.

Baklofeen: antihüpertensiivne toime tugevneb. Patsient tuleb hüdreerida ja ravi algul jälgida neerufunktsiooni.

Südameglükosiidid: hüpokaleemia suurendab digitaalise alkaloidide toksilisi toimeid. Tuleb jälgida kaaliumisisaldust seerumis ja EKG-d ning kohandada raviplaani.

Kombinatsioonid, mis vajavad erilist hoolikust:

Allopurinool: samaaegne kasutamine koos indapamiidiga võib suurendada ülitundlikkusreaktsioonide tekkeriski allopurinooli suhtes.

Kombinatsioonid, mis vajavad tähelepanu:

Kaaliumi säästvad diureetikumid (amiloriid, spironolaktoon, triamtereen): kuigi nende ravimite ratsionaalne koosmanustamine võib olla mõnedel patsientidel vajalik, võib siiski tekkida hüpokaleemia või hüperkaleemia (eriti neerupuudulikkuse või diabeediga patsientidel). Tuleb jälgida kaaliumisisaldust seerumis ja EKG-d ning vajadusel üle vaadata raviplaan.

Metformiin: suureneb risk metformiin-indutseeritud laktatsidoosi tekkeks, mille põhjuseks on võimalik funktsionaalne neerupuudulikkus, mis on seotud diureetikumidega, eriti lingudiureetikumidega. Metformiini ei tohi kasutada juhul, kui seerumi kreatiniinisisaldus on 15 mg/l (135 µmol/l) meestel ja 12 mg/l (110 µmol/l) naistel.

Joodi sisaldavad kontrastained: diureetikumide poolt põhjustatud dehüdratsiooni korral suureneb ägeda neerupuudulikkuse oht, eriti pärast joodi sisaldavate kontrastainete suurte annuste kasutamist. Enne joodi sisaldavate kontrastainete manustamist tuleb haige rehüdreerida.

Imipramiinitüüpi antidepressandid, neuroleptikumid: suureneb antihüpertensiivne toime ja posturaalse hüpotensiooni oht (aditiivne toime).

Kaltsiumi soolad: hüperkaltseemia oht, kuna uriiniga erituva kaltsiumi hulk on vähenenud.

Tsüklosporiin, takroliimus: plasma kreatiniinisisalduse suurenemise oht ilma tsüklosporiini sisalduse muutusteta. Oht on ka juhul, kui puudub vee/naatriumi kadu.

Kortikosteroidid, tetrakosaktiid (süsteemne): antihüpertensiivne toime väheneb (vee/naatriumi retentsioon kortikosteroidide tõttu).

Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Rasedus

Indapamiidi kasutamise kohta rasedatel andmed puuduvad või on piiratud (vähem kui 300 raseda andmed). Pikaajaline kokkupuude tiasiidiga raseduse kolmandal trimestril võib vähendada nii plasmamahtu rasedal kui ka uteroplatsentaarset verevarustust, mis võib omakorda põhjustada fetoplatsentaarset isheemiat ja kasvupeetust.

Loomkatsed ei näidanud otsest või kaudset kahjulikku toimet reproduktiivsusele (vt lõik 5.3). Ettevaatusabinõuna on parem vältida indapamiidi kasutamist raseduse ajal.

Imetamine

Piisavad andmed indapamiidi/metaboliitide eritumise kohta rinnapiima puuduvad. Indapamiid on lähedalt seotud tiasiiddiureetikumidega, mida on seostatud piima vähenemise või isegi piima erituse lakkamisega rinnaga toitmise ajal. Võib tekkida ülitundlikkus sulfoonamiidi derivaatide suhtes ja hüpokaleemia.

Riski vastsündinutele/imikutele ei saa välistada. Indapamiidi ei tohi imetamise ajal kasutada.

Fertiilsus

Reproduktsioonitoksilisuse uuringud ei näidanud toimet fertiilsusele emastel ja isastel rottidel (vt lõik 5.3). Toime inimeste fertiilsusele puudub.

Toime reaktsioonikiirusele

Indapamiid ei mõjuta tähelepanuvõimet, üksikjuhtudel ja eriti ravi algul või teise antihüpertensiivse ravimi lisamisel raviskeemi võivad seoses vererõhu langusega avalduda erinevad reaktsioonid, mille tulemusena võib autojuhtimise või masinate käsitlemise võime häiruda.

Kõrvaltoimed

Ohutusprofiili kokkuvõte

Kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimed on ülitundlikkusreaktsioonid, peamiselt nahareaktsioonid, mis võivad tekkida allergiliste ja astmaatiliste reaktsioonide ning makulopapuloossete löövete eelsoodumustega isikutel.

Kliiniliste uuringute käigus tekkis hüpokaleemia (plasma kaaliumisisaldus <3,4 mmol/l) 25% patsientidest ja 10% patsientidest oli 4…6 nädalat kestnud ravi järel kaaliumisisaldus alla 3,2 mmol/l. Pärast 12 nädalat kestnud ravi oli kaaliumisisalduse keskmine vähenemine 0,41 mmol/l.

Enamus kõrvaltoimetest (nii kliinilised kõrvaltoimed kui ka laboratoorsete analüüside näitajate muutused) sõltuvad annusest.

Kõrvaltoimete kokkuvõte tabelina

Ravi ajal indapamiidiga täheldati järgmisi kõrvaltoimeid, mis on reastatud vastavalt järgmistele esinemissagedustele:

Väga sage (≥1/10); sage (≥1/100 kuni <1/10); aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100); harv (≥1/10000 kuni <1/1000), väga harv (≥1/100000 kuni <1/10000), teadmata (sagedust ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel).

Võimalikest kõrvaltoimetest teavitamine

Ravimi võimalikest kõrvaltoimetest on oluline teavitada ka pärast ravimi müügiloa väljastamist. See võimaldab jätkuvalt hinnata ravimi kasu/riski suhet. Tervishoiutöötajatel palutakse teavitada kõigist võimalikest kõrvaltoimetest riikliku teavitamissüsteemi www.ravimiamet.ee kaudu.

Üleannustamine

Sümptomid

Indapamiidil ei ole leitud toksilist toimet kuni 40 mg-ni, s.o 27-kordne terapeutiline annus. Ägeda üleannustamise nähud on peamiselt seotud vee/elektrolüütide tasakaalu häirega (hüponatreemia, hüpokaleemia). Kliiniliselt võivad tekkida iiveldus, oksendamine, hüpotensioon, krambid, vertiigo, uimasus, segasus, polüuuria või oliguuria kuni anuuriani (hüpovoleemia tõttu).

Ravi

Esmaabimeetmete hulka kuuluvad ravimi kiire eliminatsioon maost (maoloputus) ja aktiivsöe manustamine, millele järgneb vee/elektrolüütide tasakaalu taastamine vastavas haiglas.

FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline rühm: Distaalsed diureetikumid, sulfoonamiidid

ATC-kood: C 03 BA 11

Toimemehhanism

Indapamiid on indooltüskliga sulfoonamiidi derivaat, farmakoloogiliselt toimelt sarnane tiasiiddiureetikumidele, mille toime seisneb naatriumi reabsorptsiooni inhibeerimises. See suurendab naatriumi ja kloriidide eritumist uriiniga; vähemal määral suureneb kaaliumi ja magneesiumi eritumine. Sellega suurendab ravim uriini kogust ja omab antihüpertensiivset toimet.

Farmakodünaamilised toimed

Indapamiidi antihüpertensiivne toime ilmneb annuste puhul, kus diureetilised omadused on nõrgad. Antihüpertensiivse toime püsimist on täheldatud ka funktsionaalselt anefrilistel hüpertensiivsetel patsientidel.

Nagu teisedki diureetikumid, hõlmab indapamiidi vaskulaarne toimemehhanism tõenäoliselt järgnevat:

1. -prostaglandiin PGE2 ja prostatsükliin PGI2 sünteesi stimuleerimine (vasodilaator ja trombotsüütide agregatsiooni inhibiitor).

• veresoonte silelihaskiudude kontraktiilsuse vähenemine, mis seondub muudatustega transmembraanses ioonidevahetuses (eelkõige kaltsium);

Vähendab vasaku vatsakese hüpertroofiat.

Tiasiididel ja teistel sarnastel diureetikumidel ei suurene alates teatud annusest terapeutiline toime, kuid tugevnevad kõrvaltoimed. Kui ravi on ebaefektiivne, ei tohi annust suurendada.

On demonstreeritud ka, et nii lühi-, keskmise ja pikaajalisel kasutamisel hüpertensiivsetel patsientidel indapamiid:

Farmakokineetilised omadused

• ei mõjuta lipiidide (triglütseriidid, LDL, HDLkolesterool) metabolismi;
• ei mõjuta süsivesikute metabolismi, seda isegi hüpertensiivsetel suhkurtõvehaigetel.

Imendumine

Indapamiidi biosaadavus on kõrge (93%).

Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 2,5 mg manustamisel 1...2 tunni pärast.

Jaotumine

Seondumine plasmavalkudega on suurem kui 75%.

Poolväärtusaeg on 14...24 tundi (keskmiselt 18 tundi).

Võrreldes ühekordse manustamisega, korduval manustamisel püsikontsentratsioon plasmas (platoo) suureneb. Püsikontsentratsiooni platoo püsib aja jooksul stabiilsena, mis viitab sellele, et korduval manustamisel ravim ei kumuleeru.

Eritumine

Neerukliirens moodustab 60...80% kogu kliirensist.

Kuna indapamiid eritub peamiselt metaboliitidena, siis esineb indapamiidi muutumatul kujul uriinis 5%.

Neerupuudulikkus: farmakokineetilised näitajad ei muutu.

Prekliinilised ohutusandmed

Indapamiidil ei ole uuringutes täheldatud mutageenseid ega kartsinogeenseid toimeid.

Indapamiidi 40- kuni 8000-kordse terapeutilise annuse manustamine loomkatsetes on näidanud ravimi salureetiliste toimete tugevnemist. Olulisemad mürgistuse sümptomid akuutse toksilisuse uuringutes indapamiidiga, mida manustati intravenoosselt või intraperitoneaalselt, olid seotud indapamiidi farmakoloogilise toimega, s.o. bradüpnoe ja perifeerne vasodilatatsioon.

Reproduktiivtoksilisuse uuringud on näidanud embrüotoksilisust ja teratogeensust. Fertiilsus ei halvenenud ei isas- ega emasrottidel.

FARMATSEUTILISED ANDMED

Abiainete loetelu

Tablett:

maisitärklis

laktoosmonohüdraat povidoon magneesiumstearaat talk

Kate:

valge mesilasvaha titaandioksiid (E171) glütserool naatriumlaurüülsulfaat hüpromelloos makrogool 6000 magneesiumstearaat

Sobimatus

Puudub.

Kõlblikkusaeg

5 aastat.

Säilituse eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

Pakendi iseloomustus ja sisu

30 tabletti termiliselt formeeritud blisterpakendis (PVC/alumiinium).

MÜÜGILOA HOIDJA

Les Laboratoires Servier 50, rue Carnot

92284 Suresnes cedex Prantsusmaa

MÜÜGILOA NUMBER

ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

Müügiloa esmase väljastamise kuupäev: 28.02.1997

Müügiloa viimase uuendamise kuupäev: 5.02.2013

TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

juuli 2018