Olanzapine orion 7,5 mg
Artikli sisukord
PAKENDI INFOLEHT: INFORMATSIOON KASUTAJALE
Olanzapine Orion 2,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olanzapine Orion 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olanzapine Orion 7,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olanzapine Orion 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olanzapine Orion 15 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olanzapine Orion 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olansapiin
Enne ravimi võtmist lugege hoolikalt infolehte.
-
Hoidke infoleht alles, et seda vajadusel uuesti lugeda.
-
Kui teil on lisaküsimusi, pidage nõu arsti või apteekriga.
-
Ravim on välja kirjutatud isiklikult teile. Ärge andke seda kellelegi teisele. Ravim võib olla
neile kahjulik isegi kui haigussümptomid on sarnased.
-
Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet,
mida selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.
Infolehes antakse ülevaade:
1. Mis ravim on Olanzapine Orion ja milleks seda kasutatakse
2. Mida on vaja teada enne Olanzapine Orion"i võtmist
3. Kuidas Olanzapine Orion"i võtta
4. Võimalikud kõrvaltoimed
5. Kuidas Olanzapine Orion"i säilitada
6. Lisainfo
1.
MIS RAVIM ON OLANZAPINE ORION JA MILLEKS SEDA KASUTATAKSE
Olanzapine Orion kuulub ravimite rühma, mida nimetatakse antipsühootikumideks.
Olanzapine Orion"iga ravitakse haigust, mille sümptomiteks on tegelikkusele mittevastavate asjade
kuulmine, nägemine või tajumine, ekslikud tõekspidamised, ülemäärane kahtlustamine ning
enesessetõmbumine. Seda haigust põdevad inimesed võivad tunda ka masendust, ärevust või pinevust.
Olanzapine Orion"i võib kasutada ka ravimaks sellist seisundit, mille sümptomiteks on "ülev
meeleolu", ebatavaline energilisus, harilikust palju väikesem unevajadus, väga kiire kõne ja mõtete
sööst ning mõnikord tõsine ärrituvus. See on ka meeleolu stabiliseerija, mis aitab vältida selle
haigusega kaasnevate töövõimetust põhjustavate meeleolu äärmuslike tõusude ja languste
(depressioonide) kordumist.
2.
MIDA ON VAJA TEADA ENNE OLANZAPINE ORION"I VÕTMIST
Ärge kasutage Olanzapine Orion"i
-
kui olete allergiline (ülitundlik) olansapiini või Olanzapine Orion"i mõne koostisosa suhtes.
Allergilist reaktsiooni võib ära tunda nahalööbe, sügeluse, näo paistetuse, huulte paistetuse või
hingelduse järgi. Kui teil tekib mõni neist nähtudest, rääkige sellest oma raviarstile.
-
kui teil on diagnoositud probleeme silmadega, nagu nt kindlad glaukoomi vormid
(suurenenud rõhk silmas).
Eriline ettevaatus on vajalik ravimiga Olanzapine Orion
-
Seda tüüpi ravimid võivad põhjustada peamiselt näo või keele ebaharilikke liigutusi. Kui teil
esinevad sellised nähud pärast Olanzapine Orion"i manustamist, rääkige sellest raviarstile.
Väga harva põhjustavad seda tüüpi ravimid selliste sümptomite kombinatsiooni nagu palavik,
kiirenenud hingamine, higistamine, lihasjäikus ja unisus või uimasus. Kui see peaks juhtuma, võtke
kohe ühendust oma raviarstiga.
-
Olanzapine Orion kasutamine eakatel dementsusega patsientidel ei ole soovitav, kuna võivad
kaasuda tõsised kõrvalnähud.
Rääkige raviarstile võimalikult kiiresti, kui põete mõnda järgmistest haigustest:
· Suhkurtõbi
· Südamehaigus
· Maksa- või neeruhaigus
· Parkinsoni tõbi
· Langetõbi
· Eesnäärme probleemid
· Soolesulgus (paralüütiline iileus)
· Verehaigused
· Ajuinsult või "mini" ajuinsult (ajutised insuldi sümptomid)
Kui teil esineb dementsus, siis te ise või teie hooldaja peate rääkima arstile, et teil on olnud ajuinsult
või "mini" ajuinsult.
Tavapärast ettevaatust silmas pidades võib arst teil vererõhku jälgida, kui olete üle 65 aasta vana.
Olanzapine Orion ei ole mõeldud alla 18-aastastele patsientidele.
Kasutamine koos teiste ravimitega:
Olanzapine Orion"i kasutades võite teisi ravimeid kasutada ainult sel juhul, kui raviarst on seda
lubanud. Kui olete manustanud Olanzapine Orion"i koos antidepressantidega või ärevust vähendavate
ja und soodustavate ravimitega (trankvillisaatoritega), võite ennast unisena tunda.
Rääkige raviarstile, kui kasutate samaaegselt fluvoksamiini (antidepressant) või tsiprofloksatsiini
(antibiootikum), kuna arst võib vajalikuks pidada teil Olanzapine Orion"i annuse muutmist.
Palun öelge oma arstile, kui te kasutate või olete hiljuti kasutanud mingeid muid ravimeid, kaasa
arvatud ilma retseptita ostetud ravimeid. Eriti tähtis on rääkida arstile sellest, kui kasutate Parkinsoni
tõve vastaseid ravimeid.
Olanzapine Orion"i võtmine koos toidu ja joogiga
Kui olete manustanud Olanzapine Orion"i, siis ärge jooge mingeid alkohoolseid jooke, kuna
Olanzapine Orion ja alkohol koos võivad tekitada unisust.
Rasedus ja imetamine
Kui olete rase või esineb raseduse kahtlus, siis rääkige sellest võimalikult kiiresti raviarstile. Raseduse
korral ei tohi seda ravimit kasutada, välja arvatud juhul, kui arst on seda soovitanud. Rinnaga toitmise
perioodil ei tohi seda ravimit kasutada, kuna Olanzapine Orion"i väikesed kogused erituvad
rinnapiima.
Autojuhtimine ja masinatega töötamine
Olanzapine Orion"i kasutamise ajal võite end uimasena tunda. Kui see peaks esinema, siis ärge juhtige
autot ega käsitsege tööriistu ega masinaid. Rääkige sellest raviarstile.
Oluline teave mõningate Olanzapine Orion"i koostisainete kohta
Olanzapine Orion"i sisaldab laktoosi. Kui arst on teile öelnud, et te ei talu teatud suhkruid, peate te
enne ravimi võtmist konsulteerima arstiga.
3.
KUIDAS OLANZAPINE ORION"I VÕTTA
Võtke Olanzapine Orion"i alati täpselt nii nagu arst on teile rääkinud. Kui te ei ole milleski kindel,
pidage nõu oma arsti või apteekriga.
Arst seletab teile, mitu tabletti Olanzapine Orion"i võtta ning kui kaua peab ravi jätkuma. Olanzapine
Orion"i ööpäevane annus on 5 mg ja 20 mg vahel. Sümptomite taastumisel konsulteerige arstiga, kuid
ärge katkestage Olanzapine Orion"i kasutamist ilma arsti korralduseta.
Te peate Olanzapine Orion"i võtma üks kord ööpäevas, vastavalt raviarsti õpetusele. Püüdke tablett
manustada iga päev ühel ja samal ajal. See ei oma tähtsust, kas võtate tabletti koos toiduga või ilma.
Tablett tuleb tervelt alla neelata ning juua peale vett.
Kui te võtate Olanzapine Orion"i rohkem kui ette nähtud
Patsientidel, kes on võtnud Olanzapine Orion"i rohkem kui ette nähtud, on esinenud järgmisi
sümptomeid: kiired südamelöögid, ärevus/agressiivsus, kõnehäired, ebaharilikud liigutused (eriti näo
või keele) ja vähenenud teadlikkuse tase. Teised sümptomid võivad olla: tugev segaduses olek,
krambid (epilepsia), kooma, palavik, kiirem hingamine, higistamine, lihasjäikus ja uimasus või unisus,
hingamise sageduse aeglustumine, aspiratsioon, kõrge või madal vererõhk, südamerütmihäired. Võtke
koheselt ühendust oma raviarsti või haiglaga. Näidake arstile oma tablettide pakendit.
Kui te unustate Olanzapine Orion"i võtta
Võtke tablett niipea, kui see teile meenub. Ärge võtke kahekordet annust, kui annus jäi eelmisel korral
võtmata.
Kui te lõpetate Olanzapine Orion"i võtmise
Ärge lõpetage tablettide kasutamist kohe, kui tunnete ennast paremini. Tähtis on, et jätkaksite
tablettide võtmist niikaua, kuni arst on soovitanud.
Kui te lõpetate Olanzapine Orion"i võtmise järsku, võivad ilmneda sellised sümptomid nagu
higistamine, võimatus magada, värinad, ärevus või iiveldus ja oksendamine. Teie arst võib teil
soovitada enne ravi lõpetamist annust järk-järgult vähendada.
Kui teil on lisaküsimusi selle ravimi kasutamise kohta, pidage nõu oma arsti või apteekriga.
4.
VÕIMALIKUD
KÕRVALTOIMED
Nii nagu kõik ravimid, võib ka Olanzapine Orion"i põhjustada kõrvaltoimeid, kuigi kõigil neid ei teki.
Väga sageli esinevad kõrvaltoimed (esinevad 1 kasutajal 10-st):
· Kaalutõus
· Unisus
· Prolaktiini taseme tõus veres
Sageli esinevad kõrvaltoimed (esinevad 1...10 kasutajal 100-st):
· Mõnede vererakkude hulga ja ringlevate rasvade sisalduse muutused
· Suhkrusisalduse tõus veres ja uriinis
· Näljatunne
· Pearinglus
· Rahutus
· Värisemine
· Lihasjäikus või -spasm (sealhulgas silma liigutused)
· Kõnehäired
· Ebaharilikud liigutused (eriti näo või keele)
· Kõhukinnisus
· Suukuivus
· Lööve
· Jõuetus
· Äärmine väsimus
· Vedelikupeetus, mis võib viia käte, pahkluude või jalgade paistetuseni
· Ravi alguses võivad mõned inimesed tunda pearinglust või minestada (millega kaasneb aeglane
pulsisagedus), eriti istuvast või lamavast asendist tõustes. Tavaliselt möödub see iseenesest, aga kui
seda ei juhtu, siis konsulteerige raviarstiga.
Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (esinevad 1...10 kasutajal 1000-st):
· Aeglane pulsisagedus
· Tundlikkus päikesekiirgusele
· Karvakadu
Harva esinevad kõrvaltoimed (esinevad 1...10 kasutajal 10 000-st)
· Rindade suurenemine meestel või naistel
Teised võimalikud kõrvaltoimed, olemasolevate andmete põhjal ei saa sagedust hinnata:
· Allergiline reaktsioon (nt suu ja kõri turse, sügelus, lööve)
· Suhkurtõve ägenemine või tekkimine, millega on vahel kaasnenud ketoatsidoos (ketoainete rohkus
veres ja uriinis) ja kooma.
· Normaalse kehatemperatuuri alanemine
· Krambid, tavaliselt on sellistel juhtudel patsiendil juba varem krambid (epilepsia) esinenud.
· Palaviku, kiire hingamise, higistamise, lihasjäikuse ja uimasuse või unisuse kombinatsioon.
· Silma lihaste spasmid, mis põhjustavad silmade ringlevaid liigutusi
· Ebaregulaarsed südamerütmid
· Seletamatu äkksurm
· Verehüübed, nagu nt jala süvaveenide ummistumine või verehüüve kopsus
· Pankreatiit, mis põhjustab tugevat kõhuvalu, palavikku ja iiveldust.
· Maksahaigus, mis ilmneb naha kollasusega ja valgete laikudega silmas
· Lihastehaigus, millele on iseloomulikud seletamatud valud
· Urineerimisraskused
· Kauakestev ja/või valulik erektsioon
Eakatel dementsusega patsientidel võivad esineda ajuinsult, kopsupõletik, uriinipidamatus,
kukkumine, äärmine väsimus, nägemismeelepetted, palavik, naha punetus ja kõndimisraskused. Selles
patsiendigrupis on esinenud üksikuid surmajuhtumeid.
Parkinsoni tõbe põdevatel haigetel võib Olanzapine Orion"i sümptomeid halvendada.
Mõnedel naistel, kes on pikemat aega seda tüüpi ravimeid kasutanud, on harva tekkinud piima
eritumine ning menstruatsioone on ära jäänud või on esinenud ebaregulaarseid menstruaaltsükleid. Kui
see peaks kauem püsima, siis rääkige sellest oma raviarstile. Väga harva võivad imikutel, kelle emad
on raseduse viimases staadiumis (3-ndal trimestril) kasutanud Olanzapine Orion"i, esineda värisemine,
unisus või uimasus.
Kui ükskõik milline kõrvaltoimetest muutub tõsiseks või kui te märkate mõnda kõrvaltoimet, mida
selles infolehes ei ole nimetatud, palun rääkige sellest oma arstile või apteekrile.
5.
KUIDAS OLANZAPINE ORION"I SÄILITADA
Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.
Ärge kasutage Olanzapine Orion"i pärast kõlblikkusaega, mis on märgitud karbil.
See ravimipreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
Ravimeid ei tohi ära visata kanalisatsiooni kaudu ega koos majapidamisprügiga. Küsige oma
apteekrilt, kuidas hävitatakse ravimeid, mida enam ei vajata. Need meetmed aitavad kaitsta
keskkonda.
6.
LISAINFO
Mida Olanzapine Orion"i sisaldab
- Toimeaine on olansapiin.
Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 2,5 mg, 5 mg, 7,5 mg, 10 mg, 15 mg, 20 mg olansapiini.
- Abiained:
- Tableti sisus on laktoosmonohüdraat, mikrokristalne tselluloos, krospovidoon,
hüdroksüpropüültselluloos, magneesiumstearaat.
- Tableti kattes on hüpromelloos, titaandioksiid (E171), makrogool 400.
5 mg, 7,5 mg ja 10 mg tablett sisaldab indigokarmiini (E132)
Kuidas Olanzapine Orion"i välja näeb ja pakendi sisu
Olanzapine Orion 2,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ovaalsed, kaksikkumerad,
mille ühele küljele on pressitud "OLZ " ja teisele küljele"2,5 "
Olanzapine Orion 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid on sinised, ovaalsed, kaksikkumerad, mille
ühele küljele on pressitud "OLZ " ja teisele küljele"5 "
Olanzapine Orion 7,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid on sinised, ovaalsed, kaksikkumerad,
mille ühele küljele on pressitud "OLZ " ja teisele küljele"7,5 "
Olanzapine Orion 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid on sinised, ovaalsed, kaksikkumerad,
mille ühele küljele on pressitud "OLZ " ja teisele küljele"10 "
Olanzapine Orion 15 mg õhukese polümeerikattega tabletid on valged, kaksikkumerad, ümmargused,
mille ühele küljele on pressitud "OLZ " ja teisele küljele"15 "
Olanzapine Orion 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ovaalsed, kaksikkumerad, mille
ühele küljele on pressitud "OLZ " ja teisele küljele"20 "
Pakendis on 14, 28, 30, 35, 56, 70, 98 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil
Müügiloa hoidja ja tootja
Orion Corporation
Orionitie 1
FI-02200 Espoo
Soome
See ravimipreparaat on saanud müügiloa Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides
järgmiste nimetustega:
Saksamaa, Tehhi Vabariik, Taani, Norra, Rootsi, Slovaki Vabariik: Olanzapin Orion
Soome, Poola: Anzorin
Läti, Leedu, Ungari: Olanzapine Orion
Lisaküsimuste tekkimisel selle ravimi kohta pöörduge palun müügiloa hoidja kohaliku esindaja poole.
Orion Pharma Eesti OÜ
Lastekodu 5-24
10115 Tallinn
Tel/fax:6616863
Infoleht on viimati kooskõlastatud novembris 2009.
RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE
1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS
Olanzapine Orion 2,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olanzapine Orion 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olanzapine Orion 7,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olanzapine Orion 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olanzapine Orion 15 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Olanzapine Orion 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid
2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS
Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 2,5 mg, 5 mg, 7,5 mg, 10 mg, 15 mg, 20 mg olansapiini.
INN. Olanzapinum
Abiained:
2,5 mg tablett sisaldab 84,17 mg laktoosmonohüdraati
5 mg tablett sisaldab 81,67 mg laktoosmonohüdraati
7,5 mg tablett sisaldab 122,5 mg laktoosmonohüdraati
10 mg tablett sisaldab 163,68 mg laktoosmonohüdraati
15 mg tablett sisaldab 245 mg laktoosmonohüdraati
20 mg tablett sisaldab 326,68 mg laktoosmonohüdraati
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.
3. RAVIMVORM
Õhukese polümeerikattega tablett
Olanzapine Orion 2,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ovaalsed, kaksikkumerad, mille
ühele küljele on pressitud "OLZ " ja teisele küljele"2,5 ".
Olanzapine Orion 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid on sinised, ovaalsed, kaksikkumerad, mille
ühele küljele on pressitud "OLZ " ja teisele küljele"5 ".
Olanzapine Orion 7,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid on sinised, ovaalsed, kaksikkumerad, mille
ühele küljele on pressitud "OLZ " ja teisele küljele"7,5 ".
Olanzapine Orion 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid on sinised, ovaalsed, kaksikkumerad, mille
ühele küljele on pressitud "OLZ " ja teisele küljele"10 ".
Olanzapine Orion 15 mg õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ümmargused, kaksikkumerad,
mille ühele küljele on pressitud "OLZ " ja teisele küljele"15 ".
Olanzapine Orion 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid on valged, ovaalsed, kaksikkumerad, mille
ühele küljele on pressitud "OLZ " ja teisele küljele"20 ".
4. KLIINILISED ANDMED
4.1 Näidustused
Skisofreenia.
Olansapiin on efektiivne säilitusravis nendel patsientidel, kellel esialgse olansapiinravi tulemusel kliiniline
seisund paranes.
Keskmise raskusega kuni raske mania episoodi ravi.
Olansapiin on näidustatud bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide profülaktikaks, kellel mania
episood allus olansapiinravile (vt lõik 5.1).
4.2 Annustamine ja manustamisviis
Täiskasvanud
Skisofreenia:
Olansapiini soovituslik algannus on 10 mg/ööpäevas.
Mania episood:
Algannuseks monoteraapia korral on 15 mg ööpäevase üksikannusena või 10 mg ööpäevas kombineeritud
ravi korral (vt lõik 5.1).
Retsidiivide profülaktika bipolaarse meeleoluhäire korral:
Soovitatav algannus on 10 mg/ööpäevas. Patsientidel, kes on saanud olansapiini mania episoodi raviks,
jätkake retsidiivi profülaktikat sama annusega. Uue mania, segatüüpi või depressiooni episoodi esinemisel
tuleb olansapiinravi jätkata (vajadusel annust kohandades), millele vastavalt kliinilistele näidustustele
lisatakse meeleolusümptomite ravi.
Nii skisofreenia, mania episoodi kui ka bipolaarse meeleoluhäire profülaktilise ravi jooksul võib
ööpäevast annust pärastpoole 5 ... 20 mg piirides individuaalse kliinilise seisundi põhjal korrigeerida.
Annuse tõstmist suuremaks kui soovitatav algannus soovitatakse alles pärast vastavat kliinilise seisundi
hindamist ning see peaks toimuma vähemalt 24-tunniliste intervallidega. Olansapiini võib manustada
söögiaegadest olenemata, kuna toit ei mõjusta imendumist. Olansapiinravi lõpetamisel tuleb arvestada
annuse järk-järgulise vähendamise vajadusega.
Lapsed ja noorukid
Olansapiini kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole soovitatav, kuna puuduvad andmed
ohutuse ja efektiivsuse kohta. Võrreldes täiskasvanud patsientidega on noorukieas patsientide seas
läbiviidud lühiajalistes uuringutes täheldatud kaalutõusu esinemissageduse suurenemist ning lipiidide ja
prolaktiini muutusi (vt lõigud 4.4, 4.8, 5.1 ja 5.2).
Eakad
65-aastastele ja vanematele patsientidele ei ole väiksem algannus (5 mg/ööpäev) tingimata näidustatud,
kuid seda tuleks kaaluda, kui kliinilised tegurid seda õigustavad (vt lõik 4.4).
Neeru- ja/või maksakahjustus
Sellistel patsientidel tuleb kaaluda väiksemat algannust (5 mg). Mõõduka maksapuudulikkuse juhtudel
(tsirroos, Child-Pugh"i A ja B klass) peab algannus olema 5 mg ning seda tohib tõsta ainult erilise
ettevaatusega.
Sugu
Algannust ja annuste vahemikku ei ole tavaliselt vaja naistel muuta, võrreldes meestega.
Suitsetajad
Algannust ja annuste vahemikku ei ole tavaliselt vaja mittesuitsetajatel muuta, võrreldes suitsetajatega.
Kui esineb rohkem kui üks aeglasemat metabolismi põhjustav tegur (naissugu, kõrge iga,
mittesuitsetamine), tuleks kaaluda algannuse alandamist. Annuse tõstmist peab nendel juhtudeleelnevalt
tõsiselt kaaluma.
(Vt lõigud 4.5 ja 5.2)
4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Teadaolev kitsanurgaga glaukoomi oht.
4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Patsiendi kliinilise seisundi paranemine antipsühhootilise ravi jooksul võib saabuda mõne päeva kuni
mõne nädala jooksul. Selle aja kestel tuleb patsienti hoolikalt jälgida.
Dementsusega seotud psühhoos ja/või käitumishäired
Olansapiini ei ole kinnitatud dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäirete raviks, mistõttu teda ei
soovitata kasutada sellel eripopulatsioonil seoses suremuse ja ajuveresoonkonna juhtude riski tõusuga.
Dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäiretega eakaid patsiente (keskmine vanus 78 aastat)
hõlmanud platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes (kestusega 6-12 nädalat) registreeriti olansapiiniga
ravitud patsientidel kahekordset suremuse tõusu võrreldes platseeboga (3,5 % versus 1,5 % vastavalt).
Suurem suremus ei olnud seotud olansapiini annusega (keskmine ööpäevane annus 4,4 mg) ega ravi
kestusega. Riskifaktorid, mis võivad soodustada selle populatsiooni suuremat suremust seoses
olansapiinraviga, on vanus > 65 aasta, düsfaagia, sedatsioon, alatoitumine ja dehüdratsioon,
kopsuhaigused (nt pneumoonia kas koos aspiratsiooniga või ilma), või samaaegne bensodiasepiinravi.
Siiski vaatamata riskifaktoritele oli suremus olansapiinravi saanud patsientidel suurem kui platseebo
rühmas.
Samades kliinilistes uuringutes täheldati ajuveresoonkonna kõrvaltoimeid (AVKT, nt ajuinfarkt,
transitoorne ajuisheemia), sh surmajuhtumeid. Olansapiiniga ravitud patsientidel esines kolm korda
rohkem AVKT-id kui platseebo patsientidel (vastavalt 1,3 % ja 0,4 %). Kõigil olansapiini või platseeboga
ravitud patsientidel, kel tekkis AVKT, täheldati eelnevalt riskifaktorite olemasolu. Vanust üle 75 eluaasta
ja vaskulaarset/sega tüüpi dementsust määratleti olansapiinravi korral AVKT riskifaktoritena. Olansapiini
efektiivsus ei leidnud tõestust nendes uuringutes.
Parkinsoni tõbi
Olansapiini ei soovitata kasutada Parkinsoni tõbe põdevatel patsientidel dopamiini agonistide poolt esile
kutsutud psühhooside raviks. Kliinilistes uuringutes on Parkinsoni tõve sümptomaatika ja
hallutsinatsioonide süvenemist täheldatud väga sageli, suurema esinemissagedusega kui platseebo korral
(vt lõiku 4.8), kusjuures olansapiin ei osutunud psühhootilise sümptomaatika ravimisel platseebost
efektiivsemaks. Neis uuringutes hoiti patsiente esialgu stabiilselt parkinsonismivastaste ravimite
(dopamiini agonistide) madalaimal toimival annusel ning jäeti terve uuringu kestel samale
parkinsonismivastasele ainele ja annusele. Olansapiini manustamist alustati annusega 2,5 mg/ööpäev ning
seda suurendati maksimaalselt kuni 15 mg/ööpäev, olenevalt uurija otsusest.
Maliigne neuroleptikumisündroom (MNS)
MNS on antipsühhootilise raviga kaasnev seisund, mis võib olla eluohtlik. Seoses olansapiiniga on harva
täheldatud MNS-na registreeritud juhtumeid. MNS-i kliinilisteks ilminguteks on kõrge palavik,
lihasjäikus, vaimse seisundi muutus ja autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsuse tunnused (ebaregulaarne
pulss või vererõhk, tahhükardia, higistamine ja südame rütmihäired). Veel võivad esineda
kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus, müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus. Juhul kui
patsiendil tekivad MNS-le viitavad sümptomid või tal tõuseb seletamatul põhjusel kõrge palavik ilma
muude MNS-i kliiniliste nähtudeta, tuleb kõik antipsühhootilised ravimid, kaasa arvatud olansapiin, ära
jätta.
Hüperglükeemia ja diabeet
Harva on teateid hüperglükeemiast ja/või eelneva diabeedi ägenemisest, millega on vahel kaasnenud
ketoatsidoos või kooma, kaasa arvatud mõned surmajuhtumid (vt lõik 4.8). Mõnedel juhtudel on
täheldatud eelnevat ülekaalulisust, mis võib olla seda soodustavaks teguriks. Diabeetikutel ja suhkurtõve
riskifaktoritega patsientidel, kellel on näidustatud regulaarne glükoositaseme kontroll, soovitatakse
vastavat kliinilist uurimist. Antipsühhootikumide, sealhulgas Olanzapine Orion"iga ravi saavaid patsiente
tuleb jälgida hüperglükeemia tunnuste ja sümptomite suhtes (nagu polüdipsia, polüuuria, polüfaagia ja
nõrkus) ning diabeedi või diabeedi riskifaktoritega patsiente tuleb regulaarselt jälgida kontrolli
halvenemise suhtes veresuhkru väärtuste üle. Regulaarselt tuleb kontrollida kehakaalu.
Lipiidide muutused
Platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati olansapiiniga ravitud patsientidel soovimatuid
lipiidide muutusi (vt lõik 4.8). Lipiidide muutusi tuleks käsitleda kliiniliselt asjakohastena, eriti
düslipideemilistel ja lipiidide häirete riskifaktoritega patsientidel. Antipsühhootikumide, sealhulgas
Olanzapine Orion"iga ravi saavatel patsientidel tuleb regulaarselt kontrollida lipiidide sisaldust vastavalt
antipsühhootikumide kasutamisjuhistele.
Antikoliinergiline toime
Kaasuvad haigused: Samal ajal kui olansapiinil ilmnes in vitro antikoliinergiline toime, näitasid kliinilised
uuringud sellega seotud juhtude madalat esinemissagedust. Siiski kuna kliiniline kogemus kaasuva
patoloogiaga patsientidega on piiratud, tuleb olla ettevaatlik olansapiini väljakirjutamisel suurenenud
eesnäärme, paralüütilise iileuse ja muude sellesarnaste seisunditega patsientidele.
Maksafunktsioon
Tavaliselt, eriti ravi varajases faasis, on esinenud maksa transaminaaside ALAT ja ASAT aktiivsuse
mööduvat, asümptomaatilist tõusu. Tähelepanelik tuleb olla patsientidega, kellel on ALAT ja/või ASAT
tõusnud, kellel esinevad maksakahjustuse sümptomid, kellel esinevad eelnevalt piiratud maksafunktsiooni
reserviga seotud seisundid ning patsientidega, keda ravitakse potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimitega.
Juhul kui ALAT ja/või ASAT tõuseb ravi kestel, tuleb patsienti jälgida ja kaaluda annuse vähendamist.
Hepatiidi (ka hepatotsellulaarne, kolestaatiline või segatud maksakahjustus) diagnoosimisel tuleb
olansapiinravi lõpetada.
Neutropeenia
Olansapiini kasutamisel tuleb olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel esineb ükskõik mis põhjusel
leukopeenia ja/või neutropeenia, kes kasutavad teadaolevalt neutropeeniat põhjustavaid ravimeid, kellel
on anamneesis ravimindutseeritud luuüdi depressioon/toksilisus või kaasuvast haigusest, kiiritusravist või
kemoteraapiast põhjustatud luuüdi depressioon ning patsientide puhul, kellel esineb hüpereosinofiilia või
müeloproliferatiivne haigus. Olansapiini ja valproaatide samaaegsel kasutamisel on sageli neutropeeniat
registreeritud (vt lõik 4.8).
Ravi katkestamine
Olansapiinravi järsul katkestamisel on väga harva (< 0,01 %) registreeritud ägedaid sümptomeid nagu
higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.
QT intervall
Kliinilistes uuringutes kliiniliselt olulised QTc intervallide püsivad pikenemised (Fridericia QT
korrektsioon [QTcF] 500 millisekundit [msec] igal ajal peale algväärtust, patsientidel, kel algväärtuseks
oli QTcF< 500 msec) esinesid aeg-ajalt (0,1 % kuni 1 %) olansapiini saanud patsientidel, kuid olulist
erinevust kaasuvate kardiaalsete nähtude esinemises võrreldes platseeboga ei olnud. Sellegipoolest tuleb,
nagu teiste antipsühhootikumidega, ka olansapiini määramisel koos QTcintervalli pikendavate ravimitega
olla ettevaatlik, eriti vanurite puhul ning patsientidel, kellel esineb kaasasündinud pikenenud QT
sündroom, südame paispuudulikkus, südamelihase hüpertroofia, hüpokaleemia ja hüpomagneseemia.
Trombemboolia
Väga harva on registreeritud olansapiinravi ajalist kokkulangemist venoossete trombembooliatega (< 0,01
%). Venoossete trombembooliate ja olansapiinravi kausaalset seost ei ole tõestatud. Siiski kuna
skisofreenia patsientidel esineb sageli venoossete trombembooliate omandatud riskifaktoreid, tuleb
kindlaks teha kõik võimalikud VTE riskifaktorid, nt patsiendi immobilisatsioon, ning rakendada
profülaktilisi meetmeid.
Üldine kesknärvisüsteemi toime
Olansapiini primaarsete kesknärvisüsteemi toimete tõttu tuleb olla eriti ettevaatlik, kui seda kasutatakse
kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga. Kuna olansapiin avaldab in vitro
dopaminoblokeerivat toimet, siis võib ta blokeerida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide toime.
Krambid
Olansapiini tuleb kasutada erilise ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krambid või kes on
tundlikud krambiläve alandavatele faktoritele. Olansapiiniga ravitud patsientidel on harva esinenud
krampe. Neist juhtudest enamikel on täheldatud krampe anamneesis või krambivalmidust.
Tardiivne düskineesia
Üheaastase või lühema kestusega võrdlevates uuringutes selgus, et olansapiin oli statistiliselt tunduvalt
vähem seotud ravi vajavate düskineesia juhtude tekkega. Sellegipoolest suureneb olansapiini pikaajalisel
kasutamisel tardiivse düskineesia oht ning seetõttu tuleb tardiivse düskineesia sümptomite ilmnemisel
kaaluda annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Need sümptomid võivad pärast ravi lõppu ajutiselt
süveneda või alles tekkida.
Posturaalne hüpotensioon
Kliinilistes uuringutes täheldati vanuritel harva posturaalset hüpotensiooni. Nii nagu teiste
antipsühhootikumidega, soovitatakse ka olansapiini kasutamisel üle 65-aastastel patsientidel perioodiliselt
vererõhku mõõta.
Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Olansapiin ei ole näidustatud kasutamiseks lastel ja noorukitel. 13...17 aastaste patsientide seas läbiviidud
uuringutes täheldati mitmeid erinevaid kõrvaltoimeid, sealhulgas kaalutõus, muutused metaboolilistes
parameetrites ning prolaktiini taseme tõus. Nende juhtudega seotud pikaajalisi tulemusi ei ole uuritud ning
on siiani teadmata (vt lõigud 4.8 ja 5.1).
Laktoos
Olanzapine Orion õhukese polümeerikattega tabletid sisaldavad laktoosi. Seda ravimit ei tohiks manustada
patsientidele, kel on harvaesinev pärilik galaktoosi talumatus, laktaasipuudulikkus või glükoosi-galaktoosi
malabsorptsioon.
4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Koostoime uuringuid on läbiviidud ainult täiskasvanute seas.
Teiste ravimite potentsiaal mõjutada olansapiini toimet
Kuna olansapiin metaboliseeritakse CYP1A2 poolt, siis ravimid, mis indutseerivad või inhibeerivad
spetsiifiliselt seda isoensüümi, võivad muuta olansapiini farmakokineetikat.
CYP1A2 induktsioon
Suitsetamine ja karbamasepiin võivad indutseerida olansapiini metabolismi, mille tagajärjel võib
olansapiini kontsentratsioon väheneda. On täheldatud ainult vähest või mõõdukat olansapiini kliirensi
tõusu. Sellega ei kaasne tõenäoliselt olulisi kliinilisi tagajärgi, kuid soovitatakse patsiendi kliinilist
jälgimist ning vajadusel olansapiini annuse suurendamist (vt lõik 4.2).
CYP1A2 pärssimine
On tõestatud, et spetsiifiline CYP1A2 inhibiitor fluvoksamiin pärsib olulisel määral olansapiini
metabolismi. Olansapiini Cmax tõusis pärast fluvoksamiini manustamist naissoost mittesuitsetajatel
keskmiselt 54 % ja meessoost suitsetajatel 77 % võrra. Olansapiini AUC tõusis keskmiselt vastavalt 52 %
ja 108 % võrra. Patsientidel, kes kasutavad fluvoksamiini või teisi CYP1A2 inhibiitoreid nagu
tsiprofloksatsiin, tuleb kaaluda olansapiini madalama algannuse kasutamist. Ravi alustamisel CYP1A2
inhibiitoriga tuleb kaaluda olansapiini annuse vähendamist.
Biosaadavuse vähenemine
Aktiveeritud süsi vähendab suukaudse olansapiini biosaadavust 50 kuni 60 % võrra ning seda tuleks
manustada vähemalt 2 tundi enne või pärast olansapiini.
Fluoksetiin (CYP2D6 inhibiitor), antatsiidide (alumiiniumi, magneesiumi) ja tsimetidiini üksikannused ei
mõjusta oluliselt olansapiini farmakokineetikat.
Olansapiini potentsiaal mõjutada teiste ravimite toimeid
Olansapiin võib toimida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide antagonistina.
Olansapiin ei pärsi in vitro peamisi CYP450 isoensüüme (nt 1A2, 2D6, 2C9, 2C19, 3A4). Seega ei ole
erilisi koostoimeid oodata, mida tõestasid ka in vivo uuringud, kus ei avastatud järgmiste toimeainete
metabolismi pärssimist: tritsüklilised antidepressandid (peamiselt CYP2D6 metabolismitee), varfariin
(CYP2C9), teofülliin (CYP1A2) ja diasepaam (CYP3A4 ja 2C19).
Olansapiini koosmanustamisel liitiumi või biperideeniga ei ilmnenud mingeid koostoimeid. Valproaadi
plasmataseme terapeutiline jälgimine ei näidanud, et pärast olansapiinravi alustamist samal ajal vajaks
valproaadi annus korrigeerimist.
Üldine kesknärvisüsteemi toime
Tähelepanelik tuleb olla patsientidega, kes manustavad alkoholi või saavad ravimeid, mis põhjustavad
kesknärvisüsteemi depressiooni.
Olansapiini samaaegne manustamine parkinsonismivastaste ravimitega Parkinsoni tõbe põdevatel ja
dementsusega patsientidel ei ole soovitatav (vt lõik 4.4).
QTc intervall
Olansapiini kasutamisel koos ravimitega, mis põhjustavad QTc intervallide pikenemist, tuleb olla
ettevaatlik (vt lõik 4.4).
4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedatega ei ole adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid läbi viidud. Naised peaksid teavitama oma
arsti, kui nad rasestuvad või kavatsevad rasestuda olansapiini kasutamise ajal. Piiratud uuringute tõttu
inimestel peaks olansapiini raseduse ajal kasutama ainult juhul, kui oodatav kasu emale kaalub üles
võimaliku ohu lootele.
Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud olansapiini raseduse 3-nda trimestri ajal, on spontaansete teadete
alusel väga harva registreeritud treemorit, hüpertooniat, letargiat ja unetust.
Ühes tervete, imetavate naistega läbiviidud uuringus tuvastati, et olansapiin eritub rinnapiima. Aine
keskmine püsikontsentratsioon imikul (mg/kg) oli 1,8 % ema olansapiini annusest (mg/kg). Patsientidel
tuleb soovitada olansapiinravi ajal last mitte rinnaga toita.
4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Kuna olansapiin võib põhjustada unisust ja pearinglust, tuleb patsiente hoiatada masinate käsitsemise,
kaasa arvatud autojuhtimise eest.
4.8 Kõrvaltoimed
Täiskasvanud
Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (täheldatud 1/100 patsientidest) registreeritud kõrvaltoimed
olansapiini kasutamisel olid unisus, kehakaalu tõus, eosinofiilia, prolaktiini, kolesterooli, glükoosi ja
triglütseriidide tasemete suurenemine (vt lõik 4.4), glükosuuria, söögiisu suurenemine, pearinglus,
akatiisia, parkinsonism (vt lõik 4.4), düskineesia, ortostaatiline hüpotensioon, antikoliinergilised toimed,
maksatransaminaaside aktiivsuse mööduv, asümptomaatiline tõus, lööve, asteenia, väsimus ja tursed.
Järgnev tabel loetleb spontaansete teadete põhjal ja kliinilistes uuringutes registreeritud kõrvaltoimed ja
laboratoorsed leiud. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise
järjekorras. Esinemissagedused on loetletud järgmiselt: Väga sage(1/10), sage (1/100 kuni <1/10), aeg-
ajalt ( 1/1000 kuni 1/100), harv ( 0,01 % ja < 0,1 %), väga harv (<1/10 000) ja teadmata (ei saa
hinnata olemasolevate andmete alusel).
Väga sage
Sage
Aeg-ajalt
Teadmata
Vere ja lümfisüsteemi häired
Eosinofiilia
Leukopeenia
Trombotsütopeenia
Neutropeenia
Immuunsüsteemi häired
Allergiline reaktsioon
Ainevahetus- ja toitumishäired
Kaalutõus1
Kolesteroolitaseme
Suhkurtõve ägenemine
tõus 2,3
või tekkimine, millega
Glükoosisisalduse tõus4
on mõnikord
Triglütseriidide
kaasnenud ketoatsidoos
sisalduse tõus 2,5
või kooma, sh mõned
Glükosuuria
letaalse lõppega juhud
Söögiisu suurenemine
(vt lõik 4.4)
Hüpotermia
Närvisüsteemi häired
Unisus
Pearinglus
Enamikel juhtudel
Akatiisia6
esinesid anamneesis
Parkinsonism6
krambid või krampide
Düskineesia6
riskifaktorid.
Maliigne
neuroleptikumisündroom
(vt lõik 4.4)
Düstoonia (sh
okulogüratsioon)
Tardiivdüskineesia
Ravi katkestamise
sümptomid7
Südame häired
Bradükardia
Ventrikulaarne
QTc intervalli
tahhükardia/fibrillatsioo
pikenemine (vt lõik
n,
4.4)
äkksurm (vt.lõik 4.4)
Vaskulaarsed häired
Ortostaatiline
Trombemboolia (sh
hüpotensioon
kopsuarteri emboolia ja
süvaveenide tromboos)
Seedetrakti häired
Kerged, mööduvad
Pankreatiit
antikoliinergilised
toimed, sh.
kõhukinnisus ja
suukuivus
Maksa ja sapiteede häired
Maksatransaminaaside
Hepatiit (sh
(ALAT, ASAT)
hepatotsellulaarne,
aktiivsuse mööduv,
kolestaatiline või
asümptomaatiline tõus,
segatüüpi
eriti ravi alguses (vt
maksakahjustus).
lõik 4.4).
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Lööve
Valgustundlikkus
Alopeetsia
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Rabdomüolüüs
Neerude ja kuseteede häired
Uriinijoa nõrkus
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Priapism
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid
Asteenia
Väsimus
Tursed
Uuringud
Prolaktiini sisalduse
Kreatiinfosfokinaasi
Suurenenud
suurenemine plasmas 8
aktiivsuse tõus
Alkaliinfosfataas
Suurenenud bilirubiini
hulk
1 Kliiniliselt olulist kehakaalu tõusu täheldati kõigis esialgse kehamassi indeksi (KMI) kategooriates.
Kaalutõus 7 % esialgsest kehakaalust oli väga sage ja 15 % esialgsest kaalust oli sage. Väga sagedasti
esines patsientide kaalutõusu 25% nende esialgsest kaalust pikaajalise avaldumisega.
2 Tühja kõhu lipiidide (üldkolesterool, LDL kolesterool ja triglütseriidid) väärtuste keskmised
suurenemised olid suuremad neil patsientidel, kel ei olnud esialgselt lipiidide regulatsiooni häiret
3 Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 5,17 mmol/l), mis tõusis
kõrgele ( 6,2 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme ( 5,17...< 6,2 mmol/l)
muutumine kõrgeks ( 6,2 mmol/l) oli väga sage.
4 Täheldati esialgsete normaalsete tühja kõhu glükoositasemete (< 5,56 mmol/l) puhul, mis tõusid kõrgeks
( 7 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu glükoositaseme ( 5,56...< 7 mmol/l) muutumine kõrgeks (
7 mmol/l) oli väga sage.
5 Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 1,69 mmol/l), mis tõusis
kõrgele ( 2,26 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme ( 1,69 mmol/l...< 2,26
mmol/l) muutumine kõrgeks ( 2,26 mmol/l) oli väga sage.
6 Parkinsonismi ja düstoonia esinemissagedus olansapiiniga ravitud patsientidel oli numeroloogiliselt
kõrgem, kuid ei erinenud kliinilistes uuringutes oluliselt sagedusest platseebo rühmas. Olansapiini
patsientidel esines parkinsonismi, akatiisiat ja düstooniat väiksema sagedusega kui neil, kes said
haloperidooli tiitritud annuseid. Kuna puudub üksikasjalik informatsioon eelnevalt esinenud
individuaalsete akuutsete ja tardiivsete ekstrapüramidaalse päritoluga liikumishäirete kohta, siis
käesolevalt ei saa järeldada, et olansapiin põhjustaks vähem tardiivdüskineesiat ja/või teisi tardiivseid
ekstrapüramidaalsündroome.
7 Olansapiinravi järsul lõpetamisel on väga harva täheldatud selliseid ägedaid sümptomeid nagu
higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine.
8 Harva kaasnesid kliinilised nähud (nt günekomastia, galaktorröa ja rinnanäärmete suurenemine).
Enamikul patsientidest normaliseerusid tasemed ilma ravi katkestamata.
Pikaajaline avaldumine (vähemalt 48 nädalat)
Patsientide proportsioon, kel esines kliiniliselt olulisi muutusi kaalutõusus, glükoositasemetes, üld-
/LDL/HDL kolesterooli või triglütseriidide tasemetes, tõusis aja jooskul. Täiskasvanud patsientidel, kes
läbisid 9...12-kuulise ravi, aeglustus keskmise veresuhkru taseme tõus pärast umbes 4...6 kuu möödumist.
Lisainformatsioon eripopulatsioonide kohta
Eakate dementsete patsientidega läbiviidud kliinilistes uuringutes kaasnesid olansapiinraviga suurem
suremus, ajuveresoonkonna häirete esinemissagedus ja kognitiivse funktsiooni märgatavam langus kui
platseebo korral (vt lõik 4.4). Selles patsiendirühmas täheldati seoses olansapiiniga väga sagedaste
kõrvaltoimetena ebakindlat kõnnakut ja kukkumisi. Sagedaste kõrvaltoimetena registreeriti pneumooniat,
hüpertermiat, letargiat, erüteemi, nägemishallutsinatsioone ja uriinipidamatust.
Ravimite (dopamiini agonistide) poolt esile kutsutud psühhoosiga Parkinsoni tõbe põdevate patsientide
kliinilises uuringus täheldati väga sageli Parkinsoni tõve sümptomaatika süvenemist ja hallutsinatsioone,
sagedamini kui platseebo korral.
Ühes uuringus, milles jälgiti bipolaarse maaniaga patsiente, põhjustas valproaadi ja olansapiini
kombineeritud ravi neutropeenia 4,1 %-list esinemissagedust. Seda soodustavaks faktoriks võis olla kõrge
valproaadi sisaldus plasmas. Olansapiini manustamine koos liitiumi või valproaadiga põhjustas, treemori,
suukuivuse, söögiisu suurenemise ja kaalutõusu suuremat esinemissagedust ( 10 %). Samuti registreeriti
sageli kõnehäiret. Olansapiinravi kombineerimisel liitiumi või divalproeksiga täheldati akuutse ravi ajal
(kuni 6 nädalat) 17,4 %-l patsientidest vähemalt 7 %-list kaalutõusu, võrreldes ravi algusega. Seoses
pikaajalise (kuni 12 kuud) profülaktilise olansapiinraviga bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel
retsidiivide vältimiseks täheldati 39,9 %-l patsientidest vähemalt 7 %-list kaalutõusu, võrreldes esialgsega.
Lapsed ja noorukid
Olansapiin ei ole näidustatud laste ja alla 18-aastaste noorte patsientide raviks. Kuigi ei ole läbi viidud
noorukite ja täiskasvanute võrdlevaid kliinilisi uuringuid, võrreldi noorukite seas läbiviidud uuringute
tulemusi täiskasvanute seas läbiviidud uuringute tulemustega.
Järgnev tabel loetleb kõrvaltoimed, mida on noorte patsientide (vanuses13...17 aastat) seas täheldatud
suurema sagedusega kui täiskasvanute seas või kõrvaltoimed, mis on registreeritud ainult noorukitega
läbiviidud lühiajalistest uuringutest. Kliiniliselt oluline kaalutõus ( 7%) esineb sagedamini noorukite
populatsioonis võrreldes vastavate avaldumistega täiskasvanute seas. Kaalutõusu ulatus ning kliiniliselt
olulise kaalutõusuga noorukieas patsientide suhe oli suurem pikaajalise avaldumise puhul (vähemalt 24
nädalat) kui lühiajalise avaldumise puhul.
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.
Esinemissagedused on loetletud järgmiselt: Väga sage( 10%), sage ( 1% ja< 10%)
Ainevahetus- ja toitumishäired
Väga sage: Kaalutõus9, triglütseriidide sisalduse tõus 10, suurenenud söögiisu.
Sage: Kolesteroolitaseme tõus 11
Närvisüsteemi häired
Väga sage: Sedatsioon (sh: liigunisus, letargia, unisus).
Seedetrakti häired
Sage: Suukuivus
Maksa- ja sapiteede häired
Väga sage: Maksatransaminaaside tõus (ALAT/ASAT; vt lõik 4.4).
Uuringud
Väga sage: Vähenenud üldbilirubiini tase, suurenenud GGT, prolaktiini sisalduse suurenemine plasmas 12.
9 Kaalutõus 7% esialgsest kehakaalust (kg) esines väga sagedasti ja 15% esialgsest kaalutõusust oli
sagedasti esinev. Pikaajalise avaldumise puhul (vähemalt 24 nädalat) tõusis ligikaudu poolte noorukieas
patsientide kehakaal 15% ja peaaegu kolmandiku kaal tõusis 25% nende esialgsest kehakaalust.
Noorukieas patsientide seas oli keskmine kaalutõus esialgsest kehakaalust kõige suurem ülekaaluliste või
rasvunud patsientide seas.
10 Vaadeldi esialgselt normaalset taset tühja kõhu seisundis (< 1,016 mmol/l), mis tõusis kõrgele ( 1,467
mmol/l) ja esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme ( 1,016 mmol/l -< 1,467 mmol/l)
muutumist kõrgeks ( 1,467 mmol/l).
11 Muutuseid esialgselt normaalse üldkolesterooli tasemetes tühja kõhu seisundis (< 4,39 mmol/l), mis
tõusid kõrgele ( 5,17 mmol/l) täheldati sagedasti. Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme
( 4,39...< 5,17 mmol/l) muutumine kõrgeks ( 5,17 mmol/l) oli väga sage.
12 Prolaktiini sisalduse suurenemist plasmas registreeriti 47,4 %-l noorukieas patsientidel.
4.9 Üleannustamine
Sümptomid
Üleannustamise väga sagedasteks (esinemissagedus > 10 %) sümptomiteks on tahhükardia,
agitatsioon/agressiivsus, düsartria, mitmesugused ekstrapüramidaalsümptomid ja teadvusehäired, mis
võivad ulatuda sedatsioonist kuni koomani.
Muude meditsiiniliselt tähtsate tagajärgede hulka kuuluvad deliirium, krambid, kooma, võimalik maliigne
neuroleptikumisündroom, hingamistegevuse pärssimine, (võõrkehade, vedelike) aspiratsioon, vererõhu
tõus või langus, südamearütmiad (< 2 % üleannustamise juhtudest) ja südame- ning hingamistegevuse
seiskumine. Letaalset lõpet on registreeritud kõigest 450 mg-lise akuutse üleannuse korral, kuid samuti on
registreeritud ellujäämist koguni pärast 1500 mg-list akuutset üleannust.
Üleannustamise ravi.
Olansapiinile puudub spetsiifiline antidoot. Oksendamise esilekutsumine ei ole soovitatav. Üleannuse
raviks võivad olla näidustatud standardsed protseduurid (nt maoloputus, aktiveeritud söe manustamine).
On kindlaks tehtud, et aktiveeritud söe samaaegne manustamine vähendab olansapiini suukaudset
biosaadavust 50 kuni 60 % võrra.
Tuleb alustada sümptomaatilist ravi ja elutähtsate funktsioonide jälgimist vastavalt kliinilisele pildile,
millega peab kaasnema hüpotensiooni ja tsirkulatoorse kollapsi ravi ning hingamisfunktsiooni toetamine.
Mitte kasutada adrenaliini, dopamiini ega muid beeta-agonistliku toimega sümpatomimeetikume, kuna
beeta-stimulatsioon võib halvendada hüpotensiooni. Võimalike arütmiate avastamiseks on vaja rakendada
kardiovaskulaarset monitooringut. Tähelepanelik meditsiiniline järelevalve ja jälgimine peab jätkuma seni,
kuni patsient paraneb.
5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: antipsühhootilised ained: diasepiinid, oksasepiinid ja tiasepiinid,
ATC-kood: N05AH03.
Olansapiin on antipsühhootiline, maaniavastane ja meeleolu stabiliseeriv aine, millel on lai
farmakoloogiline profiil paljude retseptorsüsteemide ulatuses.
Prekliinilistes uuringutes on olansapiinil ilmnenud hulk afiinsusi (Ki; < 100 nM) serotoniini 5
HT2A/2C-, 5 HT3-, 5 HT6-, dopamiini D1-, D2-, D3-, D4-, D5-, koliinergiliste muskariini m1-m5-, 1-
adrenergiliste ja histamiini H1-retseptorite suhtes. Loomade käitumise uuringud olansapiiniga on näidanud
5HT, dopamiini ja koliinergilist antagonismi kooskõlas retseptoritega seondumise profiiliga. Olansapiini
korral esines suurem in vitro afiinsus serotoniini 5HT2 kui dopamiini D2-retseptorite suhtes ja suurem
5HT2- kui D2-aktiivsus in vivo. Elektrofüsioloogilised uuringud näitasid, et olansapiin vähendab
selektiivselt mesolimbiliste (A10) dopamiinergiliste neuronite aktivatsiooni, omades samal ajal vaid ka
nõrka toimet motoorse funktsiooniga seotud striataalsetele (A9) juhteteedele. Psühhoosivastast aktiivsust
näitavas testis vähendas olansapiin tingitud vältimisreaktsiooni katalepsiat tekitavatest annustest
väiksemates annustes, mis osutab motoorsetele kõrvaltoimetele. Erinevalt mõnest teisest
antipsühhootilisest ainest tõstab olansapiin tundlikkust "anksiolüütilisele" testile.
Ühekordse suukaudse annuse (10 mg) positronemissioontomograafia (PET) uuring tervetel vabatahtlikel
näitas, et olansapiin hõivas rohkem 5 HT2A- kui dopamiini D2-retseptoreid. Lisaks eelnevale nähtus
skisofreeniapatsientide üksikfootoni kompuuter-emissioontomograafilisest uuringust, et olansapiinravile
alluvatel patsientidel esines madalam juttkeha D2 retseptorite hõivatus kui mõnele muule
antipsühhootilisele ravimile ja risperidoonile alluvatel patsientidel, kuid olles võrreldav klosapiinile
reageerivate patsientidega.
Kahest platseebokontrollitud uuringust kahes ja kolmest võrdluspreparaadiga kontrollitud uuringust kahes,
milles vaadeldi kokku rohkem kui 2900 positiivset ja negatiivset sümptomaatikat omavat
skisofreeniahaiget, oli olansapiin seotud statistiliselt tunduvalt paremate tulemustega nii negatiivsete kui
positiivsete sümptomite osas.
Viidi läbi rahvusvaheline, topeltpime võrdlev uuring, milles vaadeldi 1481 patsienti skisofreenia,
skisoafektiivsete ning nendega seotud häiretega, kellel kaasnesid mitmesuguse raskusastmega
depressiooni sümptomid (keskmine punktisumma enne ravi oli 16,6 Montgomery-Asbergi
depressiooniskaala järgi). Selle uuringu prospektiivne sekundaarne analüüs, mis hindas meeleolu
punktisumma muutust ravi algusest kuni lõpuni, näitas olansapiini (-6,0) statistiliselt olulist paremust
(p=0,001) haloperidooliga (-3,1) võrreldes.
Bipolaarse häire mania või segatüüpi episoodidega patsientidel näitas olansapiin mania sümptomaatika
vähendamises 3 nädala jooksul paremat efektiivsust kui platseebo ja seminaatriumvalproaat (divalproeks).
Samuti ilmnesid olansapiinil haloperidooliga võrreldavad efektiivsuse näitajad nendel patsientidel, kellel
saabus maania ja depressiooni sümptomaatiline remissioon 6 ja 12 nädala jooksul. Kaasneva ravi uuringus
patsientidega, keda oli ravitud vähemalt 2 nädala vältel liitiumi või valproaadiga, oli 10 mg olansapiini
lisamise (kombinatsioonis liitiumi või valproaadiga) tulemuseks 6 nädala pärast maania sümptomaatika
suurem vähenemine kui liitiumi või valproaadi monoteraapia korral.
12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus mania episoodidega patsientidel, kes olid saavutanud
remissiooni olansapiini abil ning randomiseeriti seejärel olansapiinile või platseebole, ilmnes olansapiinil
statistiliselt oluline paremus platseeboga võrreldes bipolaarse retsidiivi vältimise esmase tulemusnäitajana.
Olansapiin ilmutas ka statistiliselt olulist eelist platseeboga võrreldes nii mania kui depressiooni
retsidiveerumise vältimises.
Ühes teises 12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus maania episoodidega patsientidel, kes olid
saavutanud remissiooni olansapiini ja liitiumi kombinatsiooniga ning randomiseeriti seejärel kas ainult
olansapiinile või liitiumile, ei jäänud olansapiin statistiliselt alla liitiumile bipolaarse retsidiivi vältimise
esmase tulemusnäitajana (olansapiin 30,0 %, liitium 38,3 %; p = 0,055).
18-kuulises kaasneva ravi uuringus maania või segatüüpi episoodidega patsientidel, kes olid stabiliseeritud
olansapiini ja meeleolu stabiliseerijaga (liitiumi või valproaadiga), ei näidanud pikaajaline olansapiini
kombinatsioon liitiumi või valproaadiga statistiliselt olulist paremust liitiumi või valproaadi
monoteraapiaga võrreldes bipolaarse retsidiivi edasilükkamises, mida määrati vastavalt sündroomi
(diagnostilistele) kriteeriumidele.
Pediaatriline populatsioon
Kogemus noorukitega (vanuses 13...17 aastat) on piiratud skisofreenia (6 nädalat) ja bipolaarse mania I
häire (3 nädalat) lühiajaliste efektiivsuse uuringute tulemuste põhjal, mis kaasas vähem kui 200 noorukit.
Olansapiini kasutati muutuva annusena, alustades 2,5 mg-st ulatudes kuni 20 mg-ni päevas.
Olansapiinravi ajal, tõusis noorukite kaal oluliselt rohkem, võrreldes täiskasvanutega. Muudatuste ulatus
tühja kõhu puhuse üldkolesterooli, LDL kolesterooli, triglütseriidide ja prolaktiini tasemetes (vt lõigud 4.4
ja 4.8) olid noorukitel suuremad, võrreldes täiskasvanutega. Puuduvad andmed tõhususe säilitamise osas
ning andmed pikaajalise ohutuse kohta on piiratud (vt lõigud 4.4 ja 4.8).
5.2 Farmakokineetilised omadused
Olansapiin imendub pärast suukaudset manustamist hästi, saavutades maksimaalsed
plasmakontsentratsioonid 5...8 tunni jooksul. Toit imendumist ei mõjuta. Absoluutset suukaudset
biosaadavust intravenoosse manustamise suhtes ei ole määratud.
Olansapiin metaboliseerub maksas konjugatiivseid ja oksüdatiivseid teid pidi. Peamine tsirkuleeriv
metaboliit on 10 N-glükuroniid, mis ei läbi hematoentsefaalbarjääri. Tsütokroomid P450-CYP1A2 ja
P450-CYP2D6 aitavad kaasa N-desmetüül- ja 2-hüdroksümetüülmetaboliitide moodustumisele, kusjuures
mõlemad metaboliidid ilmutasid loomkatsetes olansapiinist tunduvalt nõrgemat farmakoloogilist
aktiivsust in vivo. Domineeriv farmakoloogiline toime on pärit esialgselt olansapiinilt. Pärast suukaudset
manustamist varieerus keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg tervetel inimestel vastavalt vanusele
ja soole.
Tervetel vanuritel (65-aastased ja vanemad) oli võrreldes nooremate inimestega keskmine eliminatsiooni
poolväärtusaeg pikenenud (51,8 versus 33,8 tundi) ja kliirens oli aeglustunud (17,5 versus 18,2 l/t).
Vanuritel võivad farmakokineetilised parameetrid varieeruda samades piirides nagu noorematel inimestel.
44 skisofreeniahaigel (üle 65 aasta vanal) ei olnud 5...20 mg-sed annused seotud ühegi märkimisväärse
kõrvaltoimega.
Naistel oli meespatsientidega võrreldes keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg mõnevõrra pikenenud
(36,7 versus 32,3 tundi) ja kliirens vähenenud (18,9 versus 27,3 l/t). Ometi ilmnes, et olansapiin (5...20
mg) omab nii nais- (n=467) kui meespatsientidel (n=869) võrreldavat ohutusprofiili.
Neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 10 ml/min) ei ilmnenud tervete inimestega võrreldes
mingit olulist erinevust keskmises eliminatsiooni poolväärtusajas (37,7 versus 32,4 tundi) ega kliirensis
(21,2 versus 25,0 l/t). Massi tasakaalu uuringust nähtus, et ligikaudu 57 % radioaktiivselt märgistatud
olansapiinist esines uriinis, peamiselt metaboliitidena.
Kerge maksafunktsiooni häirega suitsetajatel oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg (39,3 t.)
pikenenud ja kliirens (18,0 l/t) vähenenud analoogselt tervete mittesuitsetajatega (vastavalt 48,8 h ja 14,1
l/t).
Mittesuitsetajatel, võrreldes suitsetajatega (meestel ja naistel), oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg
pikenenud (38,6 versus 30,4 tundi) ja kliirens vähenenud (18,6 versus 27,7 l/t).
Olansapiini plasmakliirens on vanuritel madalam kui noortel, naistel madalam kui meestel ja
mittesuitsetajatel madalam kui suitsetajatel. Sellegipoolest on vanuse, soo või suitsetamise mõju
olansapiini kliirensile ja poolväärtusajale väike, võrreldes üldise indiviididevahelise varieeruvusega.
Uuringust, milles hinnati olansapiini farmakokineetikat eurooplastel, jaapanlastel ja hiinlastel, ei ilmnenud
mingit farmakokineetiliste parameetrite erinevust nimetatud populatsioonide vahel.
Olansapiini plasmavalkude seonduvus oli umbes 93 % kontsentratsioonide vahemikus ~ 7...1000 ng/ml.
Olansapiin seondub peamiselt albumiini ja happeline 1- glükoproteiiniga.
Pediaatriline populatsioon
Noorukid (vanuses 13...17 aastat): Olansapiini farmakokineetika noorukite ja täiskasvanute vahel on
sarnane. Noorukitel oli kliinilistes uuringutes olansapiini keskmine ekspositsioon ligikaudu 27 % kõrgem.
Demograafilised erinevused noorukite ja täiskasvanute vahel on keskmine kehakaal ning noorukite seas
esineb vähem suitsetajaid. Need faktorid põhjustavad tõenäoselt noorukitel täheldatud kõrgemat toimeaine
ekspositsiooni.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Akuutne (üksikannuse) toksilisus.
Peroraalse toksilisuse nähud närilistel olid iseloomulikud tugevatele neuroleptikumidele ja nende hulka
kuulusid hüpoaktiivsus, kooma, treemor, kloonilised krambid, süljevoolus ja pärsitud kaalutõus. Keskmine
surmav annus oli ligikaudu 210 mg/kg (hiirtel) ja 175 mg/kg (rottidel). Koerad talusid ühekordseid
suukaudseid annuseid kuni 100 mg/kehakaalu kg, ilma et oleks esinenud surmajuhtumeid. Kliinilisteks
nähtudeks olid sedatsioon, ataksia, treemor, südame löögisageduse tõus, raskenenud hingamine, pupillide
kitsenemine ja isutus. Ahvidel kutsusid ühekordsed suukaudsed annused kuni 100 mg/kehakaalu kg esile
üleväsimust ning suuremad annused teadvuse häireid.
Korduvannuse toksilisus.
Uuringutes, mis kestsid kuni 3 kuud hiirtel ja kuni 1 aasta rottidel ja koertel, ilmnesid valdavate nähtudena
KNS pärssimine, antikolinergilised toimed ja perifeersed hematoloogilised toimed. KNS pärssimisele
arenes välja tolerantsus. Suurtes annustes vähenesid kasvu parameetrid. Kõrgenenud prolaktiini
sisaldusega seotud mööduvateks nähtudeks rottidel olid munasarjade ja emaka massi vähenemine ning
vaginaalepiteeli ja piimanäärmete morfoloogilised muutused.
Hematoloogiline toksilisus.
Toimeid hematoloogilistele parameetritele avastati kõigil liikidel, ja nende hulka kuulusid annusest sõltuv
tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine hiirtel ja mittespetsiifiline tsirkuleerivate leukotsüütide arvu
vähenemine rottidel, kuid mingeid tõendeid luuüdi tsütotoksilisuse kohta ei avastatud. Vähestel koertel,
keda raviti annustega 8 või 10 mg/kehakaalu kg/ööpäevas (tsirkuleeriva olansapiini koguhulk [AUC] on
12 kuni 15 korda suurem kui inimesel, kes on saanud 12 mg annuse), arenesid neutropeenia,
trombotsütopeenia või aneemia, mis olid mööduvad. Tsütopeenilistel koertel ei avastatud kõrvaltoimeid
luuüdi eel- ega proliferatsioonirakkudele.
Reproduktsioonitoksilisus.
Olansapiin ei ole avaldanud teratogeenset toimet. Sedatsioon pärssis isaste rottide paaritumisaktiivsust.
Indlustsüklitele mõjusid annused 1,1 mg/kehakaalu kg (3-kordne inimese maksimaalne annus) ning
reproduktsiooni parameetreid mõjustasid rottidel annused 3 mg/kehakaalu kg (9-kordne inimese
maksimaalne annus). Olansapiini saanud rottide järglaskonnas on täheldatud loote arengu peetust ning
järglaste aktiivsusetaseme ajutist langust.
Mutageensus.
Olansapiin ei avaldanud mutageenset ega klastogeenset toimet terves reas standardsetes testides, mille
hulka kuulusid bakteriaalsed mutatsioonitestid ning in vitro ja in vivo imetajate testid.
Kantserogeensus.
Lähtudes uuringutulemustest hiirte ja rottidega järeldati, et olansapiin ei ole kantserogeenne.
6. FARMATSEUTILISED ANDMED
6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat
Mikrokristalne tselluloos
Krospovidoon
Hüdroksüpropüültselluloos
Magneesiumstearaat
Tableti kate:
Titaandioksiid (E171)
Makrogool 400
Hüpromelloos
5 mg, 7,5 mg ja 10 mg: indigokarmiin (E132)
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat
6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimipreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Alu/Alu blistrid
Pakendid: 14, 28, 30, 35, 56, 70, 98 õhukese polümeerikattega tabletti
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.
6.6 Erinõuded hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.
7. MÜÜGILOA HOIDJA
Orion Corporation
Orionitie 1
FI-02200 Espoo
Soome
8. MÜÜGILOA NUMBRID
2,5 mg: 653409
5 mg: 653609
7,5 mg: 653509
10 mg: 653109
15 mg: 653309
20 mg: 653209
9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV
02.11.2009
10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV
Ravimiametis kinnitatud novembris 2009.