Lazapix - Lazapix ravimi omaduste kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Lazapix 2,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid.  Lazapix 5 mg õhukese polümeerikattega tabletid. Lazapix 7,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid. Lazapix 10 mg õhukese polümeerikattega tabletid. Lazapix 15 mg õhukese polümeerikattega tabletid.  Lazapix 20 mg õhukese polümeerikattega tabletid.

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

2,5 mg
Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 2,5 mg olansapiini. 
Abiaine: iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 38 mg laktoosi ja 0,048 mg sojaletsitiini.
5 mg
Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 5 mg olansapiini. 
Abiaine: iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 76 mg laktoosi ja 0,096 mg sojaletsitiini.

7,5 mg
Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 7,5 mg olansapiini. 
Abiaine: iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 114 mg laktoosi ja 0,144 mg sojaletsitiini.

10 mg
Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 10 mg olansapiini. 
Abiaine: iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 152 mg laktoosi ja 0,192 mg sojaletsitiini.

15 mg
Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 15 mg olansapiini. 
Abiaine: iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 228 mg laktoosi ja 0,288 mg sojaletsitiini.

20 mg
Iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 20 mg olansapiini. 
Abiaine: iga õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 304 mg laktoosi ja 0,384 mg sojaletsitiini.

INN. Olanzapinum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

2,5 mg:
Õhukese polümeerikattega tablett.
Valged, ümmargused kaksikkumerad tabletid, diameetriga  6,1mm±0,1mm ja paksusega 2,6 mm±0,2
mm.

5 mg:
Õhukese polümeerikattega tablett.
Valged, ümmargused kaksikkumerad tabletid, diameetriga  8,1mm±0,1mm ja paksusega 2,6 mm±0,2
mm.

7,5 mg:Õhukese polümeerikattega tablett.
Valged, ümmargused kaksikkumerad tabletid, diameetriga  9,1mm±0,1mm ja paksusega 3,8 mm±0,2
mm.

10 mg:
Õhukese polümeerikattega tablett.
Valged, ümmargused kaksikkumerad tabletid, diameetriga  10,1mm±0,1mm ja paksusega 4,1 mm±0,2
mm.

15 mg:
Õhukese polümeerikattega tablett.
Helesinised, piklikud kaksikkumerad tabletid mõõtmetega 16,1mm±0,1mm x 7,7 mm±0,1mm ja
paksusega 3,9 mm±0,2 mm.

20 mg:
Õhukese polümeerikattega tablett.
Roosad, piklikud kaksikkumerad tabletid mõõtmetega 16,1mm±0,1mm x 7,7mm±0,1mm ja paksusega
4,9 mm±0,2 mm.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Täiskasvanud
Skisofreenia.
Olansapiin toimib säilitusravis nendel patsientidel, kellel esialgse olansapiinravi tulemusel kliiniline
seisund paranes.
Keskmise raskusega kuni raske mania episoodi ravi.
Olansapiin on näidustatud bipolaarse meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide profülaktikaks, kellel
mania episood allus olansapiinravile (vt lõik 5.1). 


4.2 Annustamine ja manustamisviis
Täiskasvanud
Skisofreenia:
Olansapiini soovituslik algannus on 10 mg/ööpäevas. 

Mania episood:
Algannuseks monoteraapia korral on 15 mg ööpäevase üksikannusena või 10 mg ööpäevas
kombineeritud ravi korral (vt lõik 5.1). 

Retsidiivide profülaktika bipolaarse meeleoluhäire korral: 
Soovitatav algannus on 10 mg/ööpäevas. 
Patsientidel, kes on saanud olansapiini mania episoodi raviks, jätkake retsidiivi profülaktikat sama
annusega. Uue mania, segatüüpi või depressiooni episoodi esinemisel tuleb olansapiinravi jätkata
(vajadusel annust kohandades), millele vastavalt kliinilistele näidustustele lisatakse
meeleolusümptomite ravi.

Nii skisofreenia, mania episoodi kui ka bipolaarse meeleoluhäire profülaktilise ravi jooksul võib
ööpäevast annust pärastpoole 5 … 20 mg piirides individuaalse kliinilise seisundi põhjal korrigeerida.
Annuse tõstmist suuremaks kui soovitatav algannus soovitatakse alles pärast vastavat kliinilise
seisundi hindamist ning see peaks toimuma vähemalt 24-tunniliste intervallidega. Olansapiini võib
manustada söögiaegadest olenemata, kuna toit ei mõjusta imendumist. Olansapiinravi lõpetamisel
tuleb arvestada annuse järk-järgulise vähendamise vajadusega. 

Lapsed ja noorukid
Olansapiini kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole soovitatav, kuna puuduvad andmed  ohutuse ja efektiivsuse kohta. Võrreldes täiskasvanud patsientidega on noorukieas patsientide seas  läbiviidud lühiajalistes uuringutes täheldatud kaalutõusu esinemissageduse suurenemist ning lipiidide  ja prolaktiini muutusi (vt lõigud 4.4, 4.8, 5.1 ja 5.2). 
Eakad
65-aastastele ja vanematele patsientidele ei ole väiksem algannus (5 mg/ööpäev) tingimata näidustatud, kuid seda tuleks kaaluda, kui kliinilised tegurid seda õigustavad (vt lõik 4.4). 
Neeru- ja/või maksakahjustus
Sellistel patsientidel tuleb kaaluda väiksemat algannust (5 mg). Mõõduka maksapuudulikkuse juhtudel  (tsirroos, Child-Pugh’i A ja B klass) peab algannus olema 5 mg ning seda tohib tõsta ainult erilise  ettevaatusega.
Sugu
Algannust ja annuste vahemikku ei ole tavaliselt vaja naistel muuta, võrreldes meestega. 
Suitsetajad
Algannust ja annuste vahemikku ei ole tavaliselt vaja mittesuitsetajatel muuta, võrreldes suitsetajatega. 
Kui esineb rohkem kui üks aeglasemat metabolismi põhjustav tegur (naissugu, kõrge iga, mittesuitsetamine), tuleks kaaluda algannuse alandamist. Annuse tõstmist peab nendel juhtudel eelnevalt tõsiselt kaaluma.
(Vt lõigud 4.5 ja 5.2)

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine, sojale või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes. Teadaolev kitsanurgaga glaukoomi oht. 

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Patsiendi kliinilise seisundi paranemine antipsühhootilise ravi jooksul võib saabuda mõne päeva kuni  mõne nädala jooksul. Selle aja kestel tuleb patsienti hoolikalt jälgida. 
Dementsusega seotud psühhoos ja/või käitumishäired
Olansapiini ei ole kinnitatud dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäirete raviks, mistõttu  teda ei soovitata kasutada sellel eripopulatsioonil seoses suremuse ja ajuveresoonkonna juhtude riski  tõusuga. Dementsusega seotud psühhoosi ja/või käitumishäiretega eakaid patsiente (keskmine vanus  78 aastat) hõlmanud platseebo-kontrollitud kliinilistes uuringutes (kestusega 6-12 nädalat) registreeriti  olansapiiniga ravitud patsientidel kahekordset suremuse tõusu võrreldes platseeboga (3,5 % versus  1,5 % vastavalt). Suurem suremus ei olnud seotud olansapiini annusega (keskmine ööpäevane annus  4,4 mg) ega ravi kestusega. Riskifaktorid, mis võivad soodustada selle populatsiooni suuremat  suremust seoses olansapiinraviga, on vanus > 65 aasta, düsfaagia, sedatsioon, alatoitumine ja dehüdratsioon, kopsuhaigused (nt pneumoonia kas koos aspiratsiooniga või ilma), või samaaegne  bensodiasepiinravi. Siiski vaatamata riskifaktoritele oli suremus olansapiinravi saanud patsientidel  suurem kui platseebo rühmas. 
Samades kliinilistes uuringutes täheldati ajuveresoonkonna kõrvaltoimeid (AVKT, nt ajuinfarkt,  transitoorne ajuisheemia), sh surmajuhtumeid. Olansapiiniga ravitud patsientidel esines kolm korda  rohkem AVKT-id kui platseebo patsientidel (vastavalt 1,3 % ja 0,4 %). Kõigil olansapiini või platseeboga ravitud patsientidel, kel tekkis AVKT, täheldati eelnevalt riskifaktorite olemasolu. Vanust  üle 75 eluaasta ja vaskulaarset/sega tüüpi dementsust määratleti olansapiinravi korral AVKT riskifaktoritena. Olansapiini efektiivsus ei leidnud tõestust nendes uuringutes. 
Parkinsoni tõbi
Olansapiini ei soovitata kasutada Parkinsoni tõbe põdevatel patsientidel dopamiini agonistide poolt  esile kutsutud psühhooside raviks. Kliinilistes uuringutes on Parkinsoni tõve sümptomaatika ja  hallutsinatsioonide süvenemist täheldatud väga sageli, suurema esinemissagedusega kui platseebo  korral (vt lõiku 4.8), kusjuures olansapiin ei osutunud psühhootilise sümptomaatika ravimisel platseebost efektiivsemaks. Neis uuringutes hoiti patsiente esialgu stabiilselt parkinsonismivastaste  ravimite (dopamiini agonistide) madalaimal toimival annusel ning jäeti terve uuringu kestel samale  parkinsonismivastasele ainele ja annusele. Olansapiini manustamist alustati annusega 2,5 mg/ööpäev  ning seda suurendati maksimaalselt kuni 15 mg/ööpäev, olenevalt uurija otsusest. 
Maliigne neuroleptikumisündroom (MNS)
MNS on antipsühhootilise raviga kaasnev seisund, mis võib olla eluohtlik. Seoses olansapiiniga on  harva täheldatud MNS-na registreeritud juhtumeid. MNS-i kliinilisteks ilminguteks on kõrge palavik,  lihasjäikus, vaimse seisundi muutus ja autonoomse närvisüsteemi ebastabiilsuse tunnused  (ebaregulaarne pulss või vererõhk, tahhükardia, higistamine ja südame rütmihäired). Veel võivad  esineda kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse tõus, müoglobinuuria (rabdomüolüüs) ja äge neerupuudulikkus.  Juhul kui patsiendil tekivad MNS-le viitavad sümptomid või tal tõuseb seletamatul põhjusel kõrge  palavik ilma muude MNS-i kliiniliste nähtudeta, tuleb kõik antipsühhootilised ravimid, kaasa arvatud  olansapiin, ära jätta.
Hüperglükeemia ja diabeet
Harva on teateid hüperglükeemiast ja/või eelneva diabeedi ägenemisest, millega on vahel kaasnenud  ketoatsidoos või kooma, kaasa arvatud mõned surmajuhtumid (vt lõik 4.8). Mõnedel juhtudel on  täheldatud eelnevat ülekaalulisust, mis võib olla seda soodustavaks teguriks. Soovitatav on kliiniline  jälgimine vastavalt antipsühhootikumide kasutamisjuhistele. Antipsühhootikumide, sealhulgas  Lazapix’ga ravi saavaid patsiente tuleb jälgida hüperglükeemia tunnuste ja sümptomite suhtes  (nagu polüdipsia, polüuuria, polüfaagia ja nõrkus) ning diabeedi või diabeedi riskifaktoritega patsiente  tuleb regulaarselt jälgida kontrolli halvenemise suhtes veresuhkru väärtuste üle. Regulaarselt tuleb  kontrollida kehakaalu. 
Lipiidide muutused
Platseeboga kontrollitud kliinilistes uuringutes täheldati olansapiiniga ravitud patsientidel soovimatuid  lipiidide muutusi (vt lõik 4.8). Lipiidide muutusi tuleks käsitleda kliiniliselt asjakohastena, eriti  düslipideemilistel ja lipiidide häirete riskifaktoritega patsientidel. Antipsühhootikumide, sealhulgas  Lazapix’ga ravi saavatel patsientidel tuleb regulaarselt kontrollida lipiidide sisaldust vastavalt  antipsühhootikumide kasutamisjuhistele. 
Antikoliinergiline toime Kaasuvad haigused: Samal ajal kui olansapiinil ilmnes in vitro antikoliinergiline toime, näitasid  kliinilised uuringud sellega seotud juhtude madalat esinemissagedust. Siiski kuna kliiniline kogemus  kaasuva patoloogiaga patsientidega on piiratud, tuleb olla ettevaatlik olansapiini väljakirjutamisel  suurenenud eesnäärme, paralüütilise iileuse ja muude sellesarnaste seisunditega patsientidele. 
Maksafunktsioon
Tavaliselt, eriti ravi varajases faasis, on esinenud maksa transaminaaside ALAT ja ASAT aktiivsuse  mööduvat, asümptomaatilist tõusu. Tähelepanelik tuleb olla patsientidega, kellel on ALAT ja/või  ASAT tõusnud, kellel esinevad maksakahjustuse sümptomid, kellel esinevad eelnevalt piiratud maksafunktsiooni reserviga seotud seisundid ning patsientidega, keda ravitakse potentsiaalselt hepatotoksiliste ravimitega. Juhul kui ALAT ja/või ASAT tõuseb ravi kestel, tuleb patsienti jälgida ja  kaaluda annuse vähendamist. Hepatiidi (ka hepatotsellulaarne, kolestaatiline või segatud  maksakahjustus) diagnoosimisel tuleb olansapiinravi lõpetada. 
Neutropeenia
Olansapiini kasutamisel tuleb olla ettevaatlik patsientide puhul, kellel esineb ükskõik mis põhjusel  leukopeenia ja/või neutropeenia, kes kasutavad teadaolevalt neutropeeniat põhjustavaid ravimeid,  kellel on anamneesis ravimindutseeritud luuüdi depressioon/toksilisus või kaasuvast haigusest,  kiiritusravist või kemoteraapiast põhjustatud luuüdi depressioon ning patsientide puhul, kellel esineb   hüpereosinofiilia või müeloproliferatiivne haigus. Olansapiini ja valproaatide samaaegsel kasutamisel  on sageli neutropeeniat registreeritud (vt lõik 4.8). 
Ravi katkestamine
Olansapiinravi järsul katkestamisel on väga harva (< 0,01 %) registreeritud ägedaid sümptomeid nagu  higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine. 
QT intervall
Kliinilistes uuringutes kliiniliselt olulised QTc – intervallide püsivad pikenemised (Fridericia QT  korrektsioon [QTcF] ≥ 500 millisekundit [msec] igal ajal peale algväärtust, patsientidel, kel algväärtuseks oli QTcF< 500 msec) esinesid aeg-ajalt (0,1 % kuni 1 %) olansapiini saanud  patsientidel, kuid olulist erinevust kaasuvate kardiaalsete nähtude esinemises võrreldes platseeboga ei  olnud. Sellegipoolest tuleb, nagu teiste antipsühhootikumidega, ka olansapiini määramisel koos QTc-  intervalli pikendavate ravimitega olla ettevaatlik, eriti vanurite puhul ning patsientidel, kellel esineb  kaasasündinud pikenenud QT sündroom, südame paispuudulikkus, südamelihase hüpertroofia,  hüpokaleemia ja hüpomagneseemia. 
Trombemboolia
Väga harva on registreeritud olansapiinravi ajalist kokkulangemist venoossete trombembooliatega  (< 0,01 %). Venoossete trombembooliate ja olansapiinravi kausaalset seost ei ole tõestatud. Siiski  kuna skisofreenia patsientidel esineb sageli venoossete trombembooliate omandatud riskifaktoreid,  tuleb kindlaks teha kõik võimalikud VTE riskifaktorid, nt patsiendi immobilisatsioon, ning rakendada  profülaktilisi meetmeid.
Üldine kesknärvisüsteemi toime
Olansapiini primaarsete kesknärvisüsteemi toimete tõttu tuleb olla eriti ettevaatlik, kui seda  kasutatakse kombinatsioonis teiste tsentraalselt toimivate ravimite ja alkoholiga. Kuna olansapiin  avaldab in vitro dopaminoblokeerivat toimet, siis võib ta blokeerida otseste ja kaudsete dopamiini  agonistide toime. 
Krambid
Olansapiini tuleb kasutada erilise ettevaatusega patsientidel, kellel on anamneesis krambid või kes on  tundlikud krambiläve alandavatele faktoritele. Olansapiiniga ravitud patsientidel on harva esinenud  krampe. Neist juhtudest enamikel on täheldatud krampe anamneesis või krambivalmidust.  
Tardiivne düskineesia
Üheaastase või lühema kestusega võrdlevates uuringutes selgus, et olansapiin oli statistiliselt tunduvalt  vähem seotud ravi vajavate düskineesia juhtude tekkega. Sellegipoolest suureneb olansapiini pikaajalisel kasutamisel tardiivse düskineesia oht ning seetõttu tuleb tardiivse düskineesia sümptomite  ilmnemisel kaaluda annuse vähendamist või ravi lõpetamist. Need sümptomid võivad pärast ravi lõppu  ajutiselt süveneda või alles tekkida.
Posturaalne hüpotensioon
Kliinilistes uuringutes täheldati vanuritel harva posturaalset hüpotensiooni. Nii nagu teiste  antipsühhootikumidega, soovitatakse ka olansapiini kasutamisel üle 65-aastastel patsientidel  perioodiliselt vererõhku mõõta. 
Kasutamine lastel ja alla 18-aastastel noorukitel
Olansapiin ei ole näidustatud kasutamiseks lastel ja noorukitel. 13...17 aastaste patsientide seas läbiviidud uuringutes täheldati mitmeid erinevaid kõrvaltoimeid, sealhulgas kaalutõus, muutused metaboolilistes parameetrites ning prolaktiini taseme tõus. Nende juhtudega seotud pikaajalisi tulemusi ei ole uuritud ning on siiani teadmata (vt lõigud 4.8 ja 5.1). 
Laktoos
Lazapix tabletid sisaldavad laktoosi. Seda ravimit ei tohiks manustada patsientidele, kellel on harvaesinev pärilik galaktoosi talumatus, laktaasipuudulikkus või glükoosi-galaktoosi malabsorptsioon.
Sojaletsitiini
Sojat sisaldavad dieetoidud põhjustavad teadaolevalt allergilisi reaktsioone, sh rasket anafülaksiat sojale allergilistel isikutel. Teadaolevalt maapähkli proteiinidele allergilised isikud on eriti kõrge riskiga tõsiste allergiliste reaktsioonide tekkeks soja-toodetele. 

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Koostoime uuringuid on läbiviidud ainult täiskasvanute seas. 
Teiste ravimite potentsiaal mõjutada olansapiini toimet
Kuna olansapiin metaboliseeritakse CYP1A2 poolt, siis ravimid, mis indutseerivad või inhibeerivad  spetsiifiliselt seda isoensüümi, võivad muuta olansapiini farmakokineetikat. 
CYP1A2 induktsioon
Suitsetamine ja karbamasepiin võivad indutseerida olansapiini metabolismi, mille tagajärjel võib  olansapiini kontsentratsioon väheneda. On täheldatud ainult vähest või mõõdukat olansapiini kliirensi  tõusu. Sellega ei kaasne tõenäoliselt olulisi kliinilisi tagajärgi, kuid soovitatakse patsiendi kliinilist  jälgimist ning vajadusel olansapiini annuse suurendamist (vt lõik 4.2).
CYP1A2 pärssimine
On tõestatud, et spetsiifiline CYP1A2 inhibiitor fluvoksamiin pärsib olulisel määral olansapiini  metabolismi. Olansapiini Cmax tõusis pärast fluvoksamiini manustamist naissoost mittesuitsetajatel  keskmiselt 54 % ja meessoost suitsetajatel 77 % võrra. Olansapiini AUC tõusis keskmiselt vastavalt  52 % ja 108 % võrra. Patsientidel, kes kasutavad fluvoksamiini või teisi CYP1A2 inhibiitoreid nagu  tsiprofloksatsiin, tuleb kaaluda olansapiini madalama algannuse kasutamist. Ravi alustamisel CYP1A2  inhibiitoriga tuleb kaaluda olansapiini annuse vähendamist. 
Biosaadavuse vähenemine
Aktiveeritud süsi vähendab suukaudse olansapiini biosaadavust 50 kuni 60 % võrra ning seda tuleks  manustada vähemalt 2 tundi enne või pärast olansapiini. 
Fluoksetiin (CYP2D6 inhibiitor), antatsiidide (alumiiniumi, magneesiumi) ja tsimetidiini  üksikannused ei mõjusta oluliselt olansapiini farmakokineetikat.
Olansapiini potentsiaal mõjutada teiste ravimite toimeid
Olansapiin võib toimida otseste ja kaudsete dopamiini agonistide antagonistina. 
Olansapiin ei pärsi in vitro peamisi CYP450 isoensüüme (nt 1A2, 2D6, 2C9, 2C19, 3A4). Seega ei ole  erilisi koostoimeid oodata, mida tõestasid ka in vivo uuringud, kus ei avastatud järgmiste toimeainete  metabolismi pärssimist: tritsüklilised antidepressandid (peamiselt CYP2D6 metabolismitee), varfariin (CYP2C9), teofülliin (CYP1A2) ja diasepaam (CYP3A4 ja 2C19).
Olansapiini koosmanustamisel liitiumi või biperideeniga ei ilmnenud mingeid koostoimeid. 
Valproaadi plasmataseme terapeutiline jälgimine ei näidanud, et pärast olansapiinravi alustamist samal  ajal vajaks valproaadi annus korrigeerimist. 
Üldine kesknärvisüsteemi toime
Tähelepanelik tuleb olla patsientidega, kes manustavad alkoholi või saavad ravimeid, mis põhjustavad  kesknärvisüsteemi depressiooni. 
Olansapiini samaaegne manustamine parkinsonismivastaste ravimitega Parkinsoni tõbe põdevatel ja  dementsusega patsientidel ei ole soovitatav (vt lõik 4.4). 
QTc intervall
Olansapiini kasutamisel koos ravimitega, mis põhjustavad QTc intervallide pikenemist, tuleb olla  ettevaatlik (vt lõik 4.4).

4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedatega ei ole adekvaatseid ja hästi kontrollitud uuringuid läbi viidud. Naised peaksid teavitama oma arsti, kui nad rasestuvad või kavatsevad rasestuda olansapiini kasutamise ajal. Piiratud uuringute tõttu inimestel peaks olansapiini raseduse ajal kasutama ainult juhul, kui oodatav kasu emale kaalub üles võimaliku ohu lootele.
Vastsündinutel, kelle emad on kasutanud olansapiini raseduse 3-nda trimestri ajal, on spontaansete  teadete alusel väga harva registreeritud treemorit, hüpertooniat, letargiat ja unetust. 
Ühes tervete, imetavate naistega läbiviidud uuringus tuvastati, et olansapiin eritub rinnapiima.  Aine keskmine püsikontsentratsioon imikul (mg/kg) oli 1,8 % ema olansapiini annusest (mg/kg).  Patsientidel tuleb soovitada olansapiinravi ajal last mitte rinnaga toita. 

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.  Kuna olansapiin võib põhjustada unisust ja  pearinglust, tuleb patsiente hoiatada masinate käsitsemise,  kaasa arvatud autojuhtimise eest. 

4.8 Kõrvaltoimed
Täiskasvanud
Kliinilistes uuringutes kõige sagedamini (täheldatud ≥ 1% patsientidest) registreeritud kõrvaltoimed  olansapiini kasutamisel olid unisus, kehakaalu tõus, eosinofiilia, prolaktiini, kolesterooli, glükoosi ja  triglütseriidide tasemete suurenemine (vt lõik 4.4), glükosuuria, söögiisu suurenemine, pearinglus,  akatiisia, parkinsonism (vt lõik 4.4), düskineesia, ortostaatiline hüpotensioon, antikoliinergilised  toimed, maksatransaminaaside aktiivsuse mööduv, asümptomaatiline tõus, lööve, asteenia, väsimus ja  tursed.
Järgnev tabel loetleb spontaansete teadete põhjal ja kliinilistes uuringutes registreeritud kõrvaltoimed  ja laboratoorsed leiud. Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise  järjekorras. Esinemissagedused on loetletud järgmiselt: Väga sage(≥ 1/10), sage (≥1/100 kuni <1/10),  aeg-ajalt (≥1/1000 kuni <1/100), harv (≥1/10000 kuni <1/1000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel). 
Organsüsteemi klass  Väga sage  Sage  Aeg-ajalt  Teadmata 
Eosinofiilia  Leukopeenia Neutropeenia  Trombotsütopeenia  
Immuunsüsteem i häired  Allergiline reaktsioon 

Kaalutõus1  Suhkurtõve ägenemine või tekkimine, millega  on mõnikord kaasnenud ketoatsidoos või kooma, sh mõned  letaalse lõppega juhud  (vt lõik 4.4) Hüpotermia 
Unisus  Pearinglus Akatiisia 6 Parkinsonism 6 Düskineesia 6  Enamikel juhtudel  esinesid anamneesis  krambid või krampide  riskifaktorid. Maliigne neuroleptikumisünd-  room (vt lõik 4.4)   Düstoonia (sh okulogüratsioon)  Tardiivdüskineesia  Ravi katkestamise  sümptomid 7 
Bradükardia  Ventrikulaarne 
QTc intervalli  tahhükardia/fibril-  
pikenemine (vt  latsioon, äkksurm (vt 
lõik 4.4)  lõik 4.4) 
Ortostaatiline  Trombemboolia (sh 
hüpotensioon  kopsuarteri emboolia ja süvaveenide tromboos) 
Kerged, mööduvad  antikoliinergilis ed toimed, sh.  kõhukinnisus ja  suukuivus.   Pankreatiit 
Maksatransamin aaside (ALAT, ASAT) aktiivsuse mööduv,  asümptomaatilin e tõus, eriti ravi alguses (vt lõik 4.4).  Hepatiit (sh hepatotsellulaarne, kolestaatiline või  segatüüpi maksakahjustus). 

Lööve  Valgustundlikkus Alopeetsia 
Rabdomüolüüs 
Uriinijoa nõrkus 
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired  Priapism 
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid  Asteenia Väsimus  Tursed 
Prolaktiini sisalduse suurenemine plasmas8  Kreatiinfosfokin aasi aktiivsuse tõus Suurenenud bilirubiini  hulk  Suurenenud alkaliinfosfataas 

1 Kliiniliselt olulist kehakaalu tõusu täheldati kõigis esialgse kehamassi indeksi (KMI) kategooriates.  
Pärast lühiajalist ravi (keskmine kestvus 47 päeva) oli kehakaalutõus ≥ 7 % esialgsest kehakaalust  väga sage (22,2 %), ≥ 15 % esialgsest kaalust oli sage (4,2 %) ja ≥ 25 % oli aeg-ajalt (0,8 %). Väga sageli esines patsientide kehakaalutõusu ≥ 7 %, ≥ 15 % ja ≥ 25 % nende esialgsest kaalust pikaajalise  ekspositsiooni (vähemalt 48 nädalat) tulemusel (vastavalt 64,4 %, 31,7 % ja 12,3 %). 
2 Tühja kõhu lipiidide (üldkolesterool, LDL kolesterool ja triglütseriidid) väärtuste keskmised  suurenemised olid suuremad neil patsientidel, kel ei olnud esialgselt lipiidide regulatsiooni häiret  tuvastatud.
3 Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 5,17 mmol/l), mis tõusis  kõrgele (≥ 6,2 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli taseme (≥ 5,17...< 6,2 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 6,2 mmol/l) oli väga sage. 
4 Täheldati esialgsete normaalsete tühja kõhu glükoositasemete (< 5,56 mmol/l) puhul, mis tõusid  kõrgeks (≥ 7 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu glükoositaseme (≥ 5,56...< 7 mmol/l) muutumine  kõrgeks (≥ 7 mmol/l) oli väga sage. 
5 Täheldati neil, kel esines esialgselt normaalne tase tühja kõhu seisundis (< 1,69 mmol/l), mis tõusis  kõrgele (≥ 2,26 mmol/l). Esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme (≥ 1,69 mmol/l...< 2,26 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 2,26 mmol/l) oli väga sage. 
6 Parkinsonismi ja düstoonia esinemissagedus olansapiiniga ravitud patsientidel oli numeroloogiliselt  kõrgem, kuid ei erinenud kliinilistes uuringutes oluliselt sagedusest platseebo rühmas. Olansapiini  patsientidel esines parkinsonismi, akatiisiat ja düstooniat väiksema sagedusega kui neil, kes said  haloperidooli tiitritud annuseid. Kuna puudub üksikasjalik informatsioon eelnevalt esinenud  individuaalsete akuutsete ja tardiivsete ekstrapüramidaalse päritoluga liikumishäirete kohta, siis  käesolevalt ei saa järeldada, et olansapiin põhjustaks vähem tardiivdüskineesiat ja/või teisi tardiivseid  ekstrapüramidaalsündroome. 
7 Olansapiinravi järsul lõpetamisel on väga harva täheldatud selliseid ägedaid sümptomeid nagu  higistamine, unetus, treemor, ärevus, iiveldus või oksendamine. 
8 Harva kaasnesid kliinilised nähud (nt günekomastia, galaktorröa ja rinnanäärmete suurenemine).  Enamikul patsientidest normaliseerusid tasemed ilma ravi katkestamata. 
Pikaajaline avaldumine (vähemalt 48 nädalat)
Patsientide proportsioon, kel esines kliiniliselt olulisi muutusi kaalutõusus, glükoositasemetes, üld-  /LDL/HDL kolesterooli või triglütseriidide tasemetes, tõusis aja jooskul. Täiskasvanud patsientidel,  kes läbisid 9...12-kuulise ravi, aeglustus keskmise veresuhkru taseme tõus pärast umbes 6 kuu möödumist. 
Lisainformatsioon eripopulatsioonide kohta
Eakate dementsete patsientidega läbiviidud kliinilistes uuringutes kaasnesid olansapiinraviga suurem suremus, ajuveresoonkonna häirete esinemissagedus ja kognitiivse funktsiooni märgatavam langus kui  platseebo korral (vt lõik 4.4). Selles patsiendirühmas täheldati seoses olansapiiniga väga sagedaste  kõrvaltoimetena ebakindlat kõnnakut ja kukkumisi. Sagedaste kõrvaltoimetena registreeriti  pneumooniat, hüpertermiat, letargiat, erüteemi, nägemishallutsinatsioone ja uriinipidamatust.  
Ravimite (dopamiini agonistide) poolt esile kutsutud psühhoosiga Parkinsoni tõbe põdevate  patsientide kliinilises uuringus täheldati väga sageli Parkinsoni tõve sümptomaatika süvenemist ja  hallutsinatsioone, sagedamini kui platseebo korral. 
Ühes uuringus, milles jälgiti bipolaarse maaniaga patsiente, põhjustas valproaadi ja olansapiini  kombineeritud ravi neutropeenia 4,1 %-list esinemissagedust. Seda soodustavaks faktoriks võis olla  kõrge valproaadi sisaldus plasmas. Olansapiini manustamine koos liitiumi või valproaadiga põhjustas,  treemori, suukuivuse, söögiisu suurenemise ja kaalutõusu suuremat esinemissagedust (≥ 10 %). 
Samuti registreeriti sageli kõnehäiret. Olansapiinravi kombineerimisel liitiumi või divalproeksiga  täheldati akuutse ravi ajal (kuni 6 nädalat) 17,4 %-l patsientidest vähemalt 7 %-list kaalutõusu,  võrreldes ravi algusega. Seoses pikaajalise (kuni 12 kuud) profülaktilise olansapiinraviga bipolaarse  meeleoluhäirega patsientidel retsidiivide vältimiseks täheldati 39,9 %-l patsientidest vähemalt 7 %-list  kaalutõusu, võrreldes esialgsega.  
Lapsed ja noorukid
Olansapiin ei ole näidustatud laste ja alla 18-aastaste noorte patsientide raviks. Kuigi ei ole läbi viidud  noorukite ja täiskasvanute võrdlevaid kliinilisi uuringuid, võrreldi noorukite seas läbiviidud uuringute  tulemusi täiskasvanute seas läbiviidud uuringute tulemustega.  
Järgnev tabel loetleb kõrvaltoimed, mida on noorte patsientide (vanuses13...17 aastat) seas täheldatud  suurema sagedusega kui täiskasvanute seas või kõrvaltoimed, mis on registreeritud ainult noorukitega  läbiviidud lühiajalistest uuringutest. Kliiniliselt oluline kaalutõus (≥ 7%) esineb sagedamini noorukite  populatsioonis võrreldes vastavate avaldumistega täiskasvanute seas. Kaalutõusu ulatus ning kliiniliselt olulise kaalutõusuga noorukieas patsientide suhe oli suurem pikaajalise avaldumise puhul  (vähemalt 24 nädalat) kui lühiajalise avaldumise puhul. 
Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras. 
Ainevahetus- ja toitumishäired Väga sage: Kaalutõus9, triglütseriidide sisalduse tõus 10, suurenenud söögiisu.  Sage: Kolesteroolitaseme tõus 11 
Närvisüsteemi häired Väga sage: Sedatsioon (sh: liigunisus, letargia, unisus).  
Seedetrakti häired Sage: Suukuivus  
Maksa- ja sapiteede häired Väga sage: Maksatransaminaaside tõus (ALAT/ASAT; vt lõik 4.4).  
Uuringud Väga sage: Vähenenud üldbilirubiini tase, suurenenud GGT, prolaktiini sisalduse suurenemine plasmas 12 . 

9 Pärast lühiajalist ravi (keskmine kestvus 22 päeva), oli kehakaalutõus ≥ 7 % esialgsest kehakaalust 
(kg) väga sage (40,6 %), ≥ 15 % esialgsest kehakaalust oli sage (7,1 %) ja ≥ 25 % oli aeg-ajalt (2,5 %).
Pikaajalise ekspositsiooni juures (vähemalt 24 nädalat) võtsid 89,4 % kaalus juurde ≥ 7 %, 55,3 %
võtsid kaalus juurde ≥ 15 % ja 29,1 % võtsid kaalus juurde ≥ 25 % oma esialgsest kehakaalust.  

10 Vaadeldi esialgselt normaalset taset tühja kõhu seisundis (< 1,016 mmol/l), mis tõusis kõrgele 
(≥ 1,467 mmol/l) ja esialgse piiripealse tühja kõhu triglütseriidide taseme (≥ 1,016 mmol/l - 
< 1,467 mmol/l) muutumist kõrgeks (≥ 1,467 mmol/l). 

11 Muutuseid esialgselt normaalse üldkolesterooli tasemetes tühja kõhu seisundis (< 4,39 mmol/l),
mis
tõusid kõrgele (≥ 5,17 mmol/l) täheldati sagedasti. Esialgse piiripealse tühja kõhu üldkolesterooli 
taseme (≥ 4,39 - < 5,17 mmol/l) muutumine kõrgeks (≥ 5,17 mmol/l) oli väga sage. 

12 Prolaktiini sisalduse suurenemist plasmas registreeriti 47,4 %-l noorukieas patsientidel. 


4.9 Üleannustamine
Sümptomid
Üleannustamise väga sagedasteks (esinemissagedus > 10 %) sümptomiteks on tahhükardia,  agitatsioon/agressiivsus, düsartria, mitmesugused ekstrapüramidaalsümptomid ja teadvusehäired, mis  võivad ulatuda sedatsioonist kuni koomani. 
Muude meditsiiniliselt tähtsate tagajärgede hulka kuuluvad deliirium, krambid, kooma, võimalik  maliigne neuroleptikumisündroom, hingamistegevuse pärssimine, (võõrkehade, vedelike) aspiratsioon,  vererõhu tõus või langus, südamearütmiad (< 2 % üleannustamise juhtudest) ja südame- ning hingamistegevuse seiskumine. Letaalset lõpet on registreeritud kõigest 450 mg-lise akuutse üleannuse  korral, kuid samuti on registreeritud ellujäämist koguni pärast umbes 2 g suukaudse olansapiini  akuutset üleannust.
Üleannustamise ravi.
Olansapiinile puudub spetsiifiline antidoot. Oksendamise esilekutsumine ei ole soovitatav. Üleannuse  raviks võivad olla näidustatud standardsed protseduurid (nt maoloputus, aktiveeritud söe  manustamine). On kindlaks tehtud, et aktiveeritud söe samaaegne manustamine vähendab olansapiini  suukaudset biosaadavust 50 kuni 60 % võrra. 
Tuleb alustada sümptomaatilist ravi ja elutähtsate funktsioonide jälgimist vastavalt kliinilisele pildile,  millega peab kaasnema hüpotensiooni ja tsirkulatoorse kollapsi ravi ning hingamisfunktsiooni  toetamine. Mitte kasutada adrenaliini, dopamiini ega muid beeta-agonistliku toimega  sümpatomimeetikume, kuna beeta-stimulatsioon võib halvendada hüpotensiooni. Võimalike arütmiate  avastamiseks on vaja rakendada kardiovaskulaarset monitooringut. Tähelepanelik meditsiiniline  järelevalve ja jälgimine peab jätkuma seni, kuni patsient paraneb. 

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: antipsühhootilised ained: diasepiinid, oksasepiinid ja tiasepiinid.  ATC-kood: N05AH03.
Olansapiin on antipsühhootiline, maniavastane ja meeleolu stabiliseeriv aine, millel on lai farmakoloogiline profiil paljude retseptorsüsteemide ulatuses. 
Prekliinilistes uuringutes on olansapiinil ilmnenud hulk afiinsusi (Ki; < 100 nM) – serotoniini 5  HT2A/2C-, 5 HT3-, 5 HT6-, dopamiini D1-, D2-, D3-, D4-, D5-, koliinergiliste muskariini m1-m5-,  α1-adrenergiliste ja histamiini H1-retseptorite suhtes. Loomade käitumise uuringud olansapiiniga on  näidanud 5HT, dopamiini ja koliinergilist antagonismi kooskõlas retseptoritega seondumise profiiliga.  Olansapiini korral esines suurem in vitro afiinsus serotoniini 5HT2 kui dopamiini D2-retseptorite  suhtes ja suurem 5HT2- kui D2-aktiivsus in vivo. Elektrofüsioloogilised uuringud näitasid, et olansapiin vähendab selektiivselt mesolimbiliste (A10) dopamiinergiliste neuronite aktivatsiooni,  omades samal ajal vaid ka nõrka toimet motoorse funktsiooniga seotud striataalsetele (A9)  juhteteedele. Psühhoosivastast aktiivsust näitavas testis vähendas olansapiin tingitud  vältimisreaktsiooni katalepsiat tekitavatest annustest väiksemates annustes, mis osutab motoorsetele  kõrvaltoimetele. Erinevalt mõnest teisest antipsühhootilisest ainest tõstab olansapiin tundlikkust  “anksiolüütilisele” testile.
Ühekordse suukaudse annuse (10 mg) positronemissioontomograafia (PET) uuring tervetel  vabatahtlikel näitas, et olansapiin hõivas rohkem 5 HT2A- kui dopamiini D2-retseptoreid. Lisaks  eelnevale nähtus skisofreeniapatsientide üksikfootoni kompuuter-emissioontomograafilisest uuringust, et olansapiinravile alluvatel patsientidel esines madalam juttkeha D2 retseptorite hõivatus kui mõnele muule antipsühhootilisele ravimile ja risperidoonile alluvatel patsientidel, kuid olles võrreldav  klosapiinile reageerivate patsientidega.  Kahest platseebokontrollitud uuringust kahes ja kolmest võrdluspreparaadiga kontrollitud uuringust  kahes, milles vaadeldi kokku rohkem kui 2900 positiivset ja negatiivset sümptomaatikat omavat  skisofreeniahaiget, oli olansapiin seotud statistiliselt tunduvalt paremate tulemustega nii negatiivsete  kui positiivsete sümptomite osas. 
Viidi läbi rahvusvaheline, topeltpime võrdlev uuring, milles vaadeldi 1481 patsienti skisofreenia,  skisoafektiivsete ning nendega seotud häiretega, kellel kaasnesid mitmesuguse raskusastmega  depressiooni sümptomid (keskmine punktisumma enne ravi oli 16,6 Montgomery-Asbergi 
depressiooniskaala järgi). Selle uuringu prospektiivne sekundaarne analüüs, mis hindas meeleolu punktisumma muutust ravi algusest kuni lõpuni, näitas olansapiini (-6,0) statistiliselt olulist paremust  (p=0,001) haloperidooliga (-3,1) võrreldes. 
Bipolaarse häire mania või segatüüpi episoodidega patsientidel näitas olansapiin mania  sümptomaatika vähendamises 3 nädala jooksul paremat efektiivsust kui platseebo ja  seminaatriumvalproaat (divalproeks). Samuti ilmnesid olansapiinil haloperidooliga võrreldavad  efektiivsuse näitajad nendel patsientidel, kellel saabus maania ja depressiooni sümptomaatiline  remissioon 6 ja 12 nädala jooksul. Kaasneva ravi uuringus patsientidega, keda oli ravitud vähemalt 2  nädala vältel liitiumi või valproaadiga, oli 10 mg olansapiini lisamise (kombinatsioonis liitiumi või  valproaadiga) tulemuseks 6 nädala pärast maania sümptomaatika suurem vähenemine kui liitiumi või  valproaadi monoteraapia korral.
12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus maania episoodidega patsientidel, kes olid saavutanud  remissiooni olansapiini abil ning randomiseeriti seejärel olansapiinile või platseebole, ilmnes  olansapiinil statistiliselt oluline paremus platseeboga võrreldes bipolaarse retsidiivi vältimise esmase  tulemusnäitajana. Olansapiin ilmutas ka statistiliselt olulist eelist platseeboga võrreldes nii maania kui  depressiooni retsidiveerumise vältimises. 
Ühes teises 12-kuulises retsidiivide vältimise uuringus maania episoodidega patsientidel, kes olid  saavutanud remissiooni olansapiini ja liitiumi kombinatsiooniga ning randomiseeriti seejärel kas ainult  olansapiinile või liitiumile, ei jäänud olansapiin statistiliselt alla liitiumile bipolaarse retsidiivi  vältimise esmase tulemusnäitajana (olansapiin 30,0 %, liitium 38,3 %; p = 0,055). 
18-kuulises kaasneva ravi uuringus maania või segatüüpi episoodidega patsientidel, kes olid  stabiliseeritud olansapiini ja meeleolu stabiliseerijaga (liitiumi või valproaadiga), ei näidanud  pikaajaline olansapiini kombinatsioon liitiumi või valproaadiga statistiliselt olulist paremust liitiumi või valproaadi monoteraapiaga võrreldes bipolaarse retsidiivi edasilükkamises, mida määrati vastavalt  sündroomi (diagnostilistele) kriteeriumidele. 
Pediaatriline populatsioon
Kogemus noorukitega (vanuses 13...17 aastat) on piiratud skisofreenia (6 nädalat) ja bipolaarse mania I häire (3 nädalat) lühiajaliste efektiivsuse uuringute tulemuste põhjal, mis kaasas vähem kui 200 noorukit. Olansapiini kasutati muutuva annusena, alustades 2,5 mg-st ulatudes kuni 20 mg-ni päevas. Olansapiinravi ajal, tõusis noorukite kaal oluliselt rohkem, võrreldes täiskasvanutega. Muudatuste ulatus tühja kõhu puhuse üldkolesterooli, LDL kolesterooli, triglütseriidide ja prolaktiini tasemetes (vt lõigud 4.4 ja 4.8) olid noorukitel suuremad, võrreldes täiskasvanutega. Puuduvad andmed tõhususe säilitamise osas ning andmed pikaajalise ohutuse kohta on piiratud (vt lõigud 4.4 ja 4.8). 

5.2 Farmakokineetilised omadused
Olansapiin imendub pärast suukaudset manustamist hästi, saavutades maksimaalsed plasmakontsentratsioonid 5...8 tunni jooksul. Toit imendumist ei mõjuta. Absoluutset suukaudset  biosaadavust intravenoosse manustamise suhtes ei ole määratud.  
Olansapiin metaboliseerub maksas konjugatiivseid ja oksüdatiivseid teid pidi. Peamine tsirkuleeriv  metaboliit on 10 N-glükuroniid, mis ei läbi hematoentsefaalbarjääri. Tsütokroomid P450-CYP1A2 ja  P450-CYP2D6 aitavad kaasa N-desmetüül- ja 2-hüdroksümetüülmetaboliitide moodustumisele, kusjuures mõlemad metaboliidid ilmutasid loomkatsetes olansapiinist tunduvalt nõrgemat  farmakoloogilist aktiivsust in vivo. Domineeriv farmakoloogiline toime on pärit esialgselt  olansapiinilt. Pärast suukaudset manustamist varieerus keskmine lõplik eliminatsiooni poolväärtusaeg  tervetel inimestel vastavalt vanusele ja soole. 
Tervetel vanuritel (65-aastased ja vanemad) oli võrreldes nooremate inimestega keskmine  eliminatsiooni poolväärtusaeg pikenenud (51,8 versus 33,8 tundi) ja kliirens oli aeglustunud (17,5  versus 18,2 l/t). Vanuritel võivad farmakokineetilised parameetrid varieeruda samades piirides nagu 
noorematel inimestel. 44 skisofreeniahaigel (üle 65 aasta vanal) ei olnud 5...20 mg-sed annused seotud  ühegi märkimisväärse kõrvaltoimega. 
Naistel oli meespatsientidega võrreldes keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg mõnevõrra pikenenud  (36,7 versus 32,3 tundi) ja kliirens vähenenud (18,9 versus 27,3 l/t). Ometi ilmnes, et olansapiin  (5...20 mg) omab nii nais- (n=467) kui meespatsientidel (n=869) võrreldavat ohutusprofiili.
Neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens < 10 ml/min) ei ilmnenud tervete inimestega  võrreldes mingit olulist erinevust keskmises eliminatsiooni poolväärtusajas (37,7 versus 32,4 tundi) ega kliirensis (21,2 versus 25,0 l/t). Massi tasakaalu uuringust nähtus, et ligikaudu 57 % radioaktiivselt  märgistatud olansapiinist esines uriinis, peamiselt metaboliitidena.
Kerge maksafunktsiooni häirega suitsetajatel oli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg (39,3 t.)  pikenenud ja kliirens (18,0 l/t) vähenenud analoogselt tervete mittesuitsetajatega (vastavalt 48,8 h ja  14,1 l/t). 
Mittesuitsetajatel, võrreldes suitsetajatega (meestel ja naistel), oli keskmine eliminatsiooni  poolväärtusaeg pikenenud (38,6 versus 30,4 tundi) ja kliirens vähenenud (18,6 versus 27,7 l/t). 
Olansapiini plasmakliirens on vanuritel madalam kui noortel, naistel madalam kui meestel ja mittesuitsetajatel madalam kui suitsetajatel. Sellegipoolest on vanuse, soo või suitsetamise mõju  olansapiini kliirensile ja poolväärtusajale väike, võrreldes üldise indiviididevahelise varieeruvusega. 
Uuringust, milles hinnati olansapiini farmakokineetikat eurooplastel, jaapanlastel ja hiinlastel, ei  ilmnenud mingit farmakokineetiliste parameetrite erinevust nimetatud populatsioonide vahel. 
Olansapiini plasmavalkude seonduvus oli umbes 93 % kontsentratsioonide vahemikus ~  7...1000 ng/ml. Olansapiin seondub peamiselt albumiini ja happeline α1- glükoproteiiniga. 
Pediaatriline populatsioon
Noorukid (vanuses 13...17 aastat): Olansapiini farmakokineetika noorukite ja täiskasvanute vahel on  sarnane. Noorukitel oli kliinilistes uuringutes olansapiini keskmine ekspositsioon ligikaudu 27 %  kõrgem. Demograafilised erinevused noorukite ja täiskasvanute vahel on keskmine kehakaal ning  noorukite seas esineb vähem suitsetajaid. Need faktorid põhjustavad tõenäoselt noorukitel täheldatud  kõrgemat toimeaine ekspositsiooni. 

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Akuutne (üksikannuse) toksilisus.
Peroraalse toksilisuse nähud närilistel olid iseloomulikud tugevatele neuroleptikumidele ja nende  hulka kuulusid hüpoaktiivsus, kooma, treemor, kloonilised krambid, süljevoolus ja pärsitud kaalutõus.  Keskmine surmav annus oli ligikaudu 210 mg/kg (hiirtel) ja 175 mg/kg (rottidel). Koerad talusid  ühekordseid suukaudseid annuseid kuni 100 mg/kehakaalu kg, ilma et oleks esinenud surmajuhtumeid.  Kliinilisteks nähtudeks olid sedatsioon, ataksia, treemor, südame löögisageduse tõus, raskenenud  hingamine, pupillide kitsenemine ja isutus. Ahvidel kutsusid ühekordsed suukaudsed annused kuni  100 mg/kehakaalu kg esile üleväsimust ning suuremad annused – teadvuse häireid. 
Korduvannuse toksilisus.
Uuringutes, mis kestsid kuni 3 kuud hiirtel ja kuni 1 aasta rottidel ja koertel, ilmnesid valdavate  nähtudena KNS pärssimine, antikolinergilised toimed ja perifeersed hematoloogilised toimed. KNS  pärssimisele arenes välja tolerantsus. Suurtes annustes vähenesid kasvu parameetrid. Kõrgenenud  prolaktiini sisaldusega seotud mööduvateks nähtudeks rottidel olid munasarjade ja emaka massi  vähenemine ning vaginaalepiteeli ja piimanäärmete morfoloogilised muutused. 
Hematoloogiline toksilisus
Toimeid hematoloogilistele parameetritele avastati kõigil liikidel, ja nende hulka kuulusid annusest  sõltuv tsirkuleerivate leukotsüütide arvu vähenemine hiirtel ja mittespetsiifiline tsirkuleerivate 
leukotsüütide arvu vähenemine rottidel, kuid mingeid tõendeid luuüdi tsütotoksilisuse kohta ei  avastatud. Vähestel koertel, keda raviti annustega 8 või 10 mg/kehakaalu kg/ööpäevas (tsirkuleeriva  olansapiini koguhulk [AUC] on 12 kuni 15 korda suurem kui inimesel, kes on saanud 12 mg annuse),  arenesid neutropeenia, trombotsütopeenia või aneemia, mis olid mööduvad. Tsütopeenilistel koertel ei  avastatud kõrvaltoimeid luuüdi eel- ega proliferatsioonirakkudele.
Reproduktsioonitoksilisus.
Olansapiin ei ole avaldanud teratogeenset toimet. Sedatsioon pärssis isaste rottide paaritumisaktiivsust.  Indlustsüklitele mõjusid annused 1,1 mg/kehakaalu kg (3-kordne inimese maksimaalne annus) ning  reproduktsiooni parameetreid mõjustasid rottidel annused 3 mg/kehakaalu kg (9-kordne inimese  maksimaalne annus). Olansapiini saanud rottide järglaskonnas on täheldatud loote arengu peetust ning  järglaste aktiivsusetaseme ajutist langust. 
Mutageensus.
Olansapiin ei avaldanud mutageenset ega klastogeenset toimet terves reas standardsetes testides, mille  hulka kuulusid bakteriaalsed mutatsioonitestid ning in vitro ja in vivo imetajate testid. 
Kantserogeensus.
Lähtudes uuringutulemustest hiirte ja rottidega järeldati, et olansapiin ei ole kantserogeenne. 

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
2,5 mg:
Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat  Mikrokristalne tselluloos Krospovidoon (tüüp A) Hüdroksüpropüültselluloos Talk
Magneesiumstearaat
Tableti kate:
Sojaletsitiin (E322) Polüvinüülalkohol Talk Titaandioksiid E171 Ksantaankummi (E415)
5 mg:
Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat  Mikrokristalne tselluloos Krospovidoon (tüüp A) HüdroksüpropüültselluloosTalk
Magneesiumstearaat
Tableti kate:
Sojaletsitiin (E322) Polüvinüülalkohol Talk Titaandioksiid E171 Ksantaankummi (E415) 7,5 mg:
Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat  Mikrokristalne tselluloos Krospovidoon (tüüp A) Hüdroksüpropüültselluloos Talk
Magneesiumstearaat
Tableti kate:
Sojaletsitiin (E322) Polüvinüülalkohol Talk Titaandioksiid E171 Ksantaankummi (E415)
10 mg:
Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat  Mikrokristalne tselluloos Krospovidoon (tüüp A) HüdroksüpropüültselluloosTalk
Magneesiumstearaat
Tableti kate:
Sojaletsitiin (E322) Polüvinüülalkohol Talk Titaandioksiid E171 Ksantaankummi (E415)
15 mg:
Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat  Mikrokristalne tselluloos Krospovidoon (tüüp A) HüdroksüpropüültselluloosTalk Magneesiumstearaat
Tableti kate:
Sojaletsitiin (E322)
Polüvinüülalkohol
Talk
Titaandioksiid E171
Ksantaankummi (E415)
Indigokarmiin (E132)
Kollane raudoksiid (E172)
Must raudoksiid (E172)

20 mg:

Tableti sisu:
Laktoosmonohüdraat  Mikrokristalne tselluloos Krospovidoon (type A) Hüdroksüpropüültselluloos
Talk Magneesiumstearaat
Tableti kate:
Sojaletsitiin (E322)
Polüvinüülalkohol
Talk
Titaandioksiid E171
Ksantaankummi (E415)
Punane raudoksiid (E172)
Kollane raudoksiid (E172)
Must raudoksiid (E172)


6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav. 

6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.  

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
2,5 mg:
PA/ALL/PVC-alumiinium blistrid. Pakendis 28, 35, 56 või 70 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil. 

5 mg:
PA/ALL/PVC-alumiinium blistrid.Pakendis  28, 35, 56 või 70 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

7,5 mg:
PA/ALL/PVC-alumiinium blistrid. Pakendis 28, 35, 56 või 70 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

10 mg:
PA/ALL/PVC-alumiinium blistrid. Pakendis 7, 28, 35, 56 või 70 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

15 mg:
PA/ALL/PVC-alumiinium blistrid. Pakendis 28, 35, 56 või 70 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

20 mg:
PA/ALL/PVC-alumiinium blistrid. Pakendis 28, 35, 56 või 70 õhukese polümeerikattega tabletti.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.


6.6 Erinõuded hävitamiseks
Erinõuded puuduvad.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Portfarma ehf Köllunarklettsvegur 2, 104 Reykjavik,  Island

8. MÜÜGILOA NUMBRID

2,5 mg: 677310 5 mg: 677710 7,5 mg: 677210 10 mg: 677410 15 mg: 677510 20 mg: 677610

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

03.03.2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud märtsis 2010.