Burana - Ravimi Omaduste Kokkuvõte

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI
NIMETUS

BURANA 400 mg õhukese polümeerikattega tabletid.


2.
KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Üks tablett sisaldab 400 mg ibuprofeeni.
INN. Ibuprofenum

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3.
RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett.

400 mg tablett: valge või peaaegu valge kapslikujulineõhukese polümeerikattega tablett, millel on
poolitusjoon mõlemal küljel.


4.
KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Nõrk kuni mõõdukas valu. Düsmenorröa. Palavik.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Tabletid tuleb neelata alla piisava koguse vedelikuga.
Ibuprofeeni ei tohi ilma arsti korralduseta kasutada valu korral kauem kui 6 päeva jooksul, teadmata
põhjusega palaviku korral kauem kui 3 päeva jooksul ega ületada soovituslikku annust.

Samuti peavad patsiendid arstiga konsulteerima, kui sümptomid halvenevad kasutamisel kauem kui 4
päeva jooksul.
Kõrvaltoimeid saab vähendada kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul
(vt lõik 4.4)

Täiskasvanud ja üle 12-aastased lapsed: ½-1 tablett 1...3 korda ööpäevas.
Primaarse düsmenorröa sümptomaatiline ravi: 400 mg (võib korrata 6...8-tunniste vaheaegadega).

Lapsed:
Laste maksimaalne ühekordne annus on 10mg/kg ja suurim ööpäevane annus 30 mg/kg.

Vanus
Kaal
Annus
4-8 aastat
20-25 kg
½ tabl max 3 x ööpäevas
8-12 aastat
25-40 kg
½ tabl max 4 x ööpäevas
Burana 400 mg tabletid ei sobi alla 20 kg kaaluvate laste raviks.

Neeru-ja maksapuudulikkus:
Kerge või mõõduka neerupuudulikkuse (seerumi kreatiniin 115-565 mikromol/l või kreatiniini kliirens 80-
10 ml/min) korral soovitatakse tableti manustamise vahemikku pikendada 8 tunniseks ja raske
puudulikkuse (seerumi kreatiniin üle 565 mikromol/l või kreatiniini kliirens alla 10 ml/min) korral annuste
manustamise vaheks 12 tundi kasutades normaalseid raviannuseid 400-800 mg. Ibuprofeeni ei elimineeru
märkimisväärselt hemodialüüsi käigus, seetõttu dialüüsipäevadel pole vajalikud täiendavad
ravimiannused.

Raske maksapuudulikkuse korral ibuprofeeni metabolism aeglustub ja soovitatakse kas annuste
manustamise vahemik kahekordistada või ühekordsete annuste poolitamist.

4.3 Vastunäidustused

·
Ülitundlikkus ibuprofeeni või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes
·
Astma ja allergia, mis on seotud patsiendi ülitundlikkusega atsetüülsalitsüülhappe või muu
mittesteroidse põletikuvastase aine suhtes
·
Raske südame-, maksa- või neerupuudulikkus
·
seedetrakti verejooks või perforatsioon anamneesis, mis on olnud seotud põletikuvastaste ravimite
kasutamisega
·
Äge mao/kaksteistsõrmikuhaavand või sellega seotud verejooksud või korduvad episoodid
(vähemalt 2 kindlaks tehtud eri episoodi) anamneesis
·
Muud seedetrakti verejooksu põhjustada võivad seisundid
·
Rasedus, alates 20. nädalast

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Ettevaatlik peab ibuprofeeni kasutamisel olema (patsient peab konsulteerima arsti või apteekriga) kui
patsiendil on kõrgvererõhutõbi ja/või südamepuudulikkus, sest teadaolevalt põhjustab põletikuvastaste
ravimite kasutamine vedeliku retentsiooni, vererõhu tõusu ja turseid.

Ibuprofeeni kasutamise ajal peab vältima teiste põletikuvastaste ravimite, sealhulgas selektiivsete COX-2
(tsüklooksügenaas-2) inhibiitorite ehk koksiibide kasutamist.

Kõrvaltoimeid saab vähendada kasutades minimaalset efektiivset annust võimalikult lühikese aja jooksul,
mis sümptomite kontrollimiseks vajalik (vt lõik 4.2 ja allpool ,,Seedetrakti riskid" ning
,,Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid").

Eakad:
Eakatel patsientidel on NSAID-de kasutamisest tingitud kõrvaltoimete, eriti eluohtlike seedetrakti
verejooksu ja perforatsioonide, esinemissagedus kõrgem. Arvestada tuleb, et eakatel esineb sagedamini
neeru-, südame- ja maksafunktsiooni langust.

Kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed riskid
Hoolikalt peab jälgima neid patsiente, kellel on anamneesis NSAID-de kasutamisega seotud
hüpertensioon ja/või kerge kuni mõõdukas südamepuudulikkus vedeliku retentsiooni ja tursetega.

Kliiniliste uuringute andmed ja epidemioloogilised andmed lubavad oletada, et ibuprofeen, eriti suurtes
annustes kasutatuna (2400 mg päevas), võib olla seotud arteriaalse tromboosi juhtude (nt müokardiinfarkt
ja insult) vähese kõrgenenud riskiga. Siiani kogutud epidemioloogilised andmed ei ole näidanud väikestes
annustes (<1200 mg päevas) ibuprofeeni seost müokardiinfarkti kõrgenenud riskiga.

Mitteravitud hüpertensiooni, südame paispuudulikkuse, südame isheemiatõve, perifeersete arterite haiguse
ja/või tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel tohib ibuprofeeni kasutada alles pärast põhjalikku kasu-
riski suhte hindamist. Samuti tuleb kaaluda kasu-riski suhet enne pika-ajalise ravi alustamist patsientidel,
kellel on kardiovaskulaarsete haiguste riskifaktorid (sh hüpertensioon, hüperlipideemia, suhkurtõbi,
suitsetamine).

Seerumi kaaliumisisaldust tuleb määrata kui patsiendid kasutavad AKE-inhibiitoreid,
angiotensiinretseptorite antagoniste või kaaliumisäästvaid diureetikume. NSAID´d võivad nõrgendada
mõningate vererõhuravimite toimet (vt lõik 4.5).

Seedetrakti riskid
Potentsiaalselt eluohtlikku seedetrakti verejooksu, haavandeid või perforatsiooni, nii eelnevate hoiatavate
sümptomitega kui ka ilma, on esinenud kõikide NSAID-de kasutajate hulgas sõltumata ravi kestvusest või
varasemate tõsiste seedetrakti sümptomite esinemisest anamneesist.

Ibuprofeen nõrgendab trombotsüütide aktivatsiooni ja agregatsiooni, see toime on aga mööduv ning kestab
ühekordse annuse järgselt alla 24 tunni. Seda on põhjust meeles pidada ravides neid postoperatiivseid
haigeid, kellel on suurenenud verejooksu tekke risk, nagu antikoagulatsioonravi saavad patsiendid (vt lõik
4.5), hemofiiliapatsiendid või muud patsiendid, kellel on hüübimissüsteemi tööd nõrgendav haigus või
trombotsütopeenia, sest neil patsientidel suureneb seedetrakti verejooksu risk selle mehhanismi alusel
veelgi.

Seedetrakti verejooksu, haavandumise ja perforatsiooni risk kasvab NSAID-de annuse suurendamisega
ning on suurem haavandi ja perforatsiooni anamneesiga patsientidel (vt lõik 4.3) ning eakatel. Nendel
patsientidel peab ravi alustama väikseima võimaliku annusega. Nendele patsientidele ja samuti teistele,
kes kasutavad väikses annuses atsetüülsalitsüülhapet või teisi seedetrakti kahjustuste riski suurendavaid
ravimeid (vt allpool ja lõik 4.5) tuleb kaaluda kombinatsioonravi protektiivsete ainetega (sh misoprostool
või prootonpumba inhibiitorid).

Patsiendid, kellel on esinenud varem seedetrakti kõrvaltoimeid ja eakad patsiendid, peavad rääkima
kõikidest ebatavalistest kõhuprobleemidest (eriti seedetrakti verejooksud), eriti kui need ilmnevad kohe
ravi alguses. Ettevaatus on vajalik patsientide puhul, kes kasutavad samaaegselt seedetrakti haavandi ja
verejooksu riski suurendavaid ravimeid, nagu suukaudsed kortikosteroidid, antikoagulandid (nt varfariin),
selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid või trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid nagu
atsetüülsalitsüülhape (vt lõik 4.5).

Kui ibuprofeen ravi ajal tekib seedetrakti verejooks või haavand, tuleb ravi kohe katkestada.

NSAID´e tuleb ettevaatusega määrata patsientidele, kellel esineb mingi seedetrakti haigus nagu
haavandiline koliit või Crohni tõbi, sest NSAID´d võivad põhjustada nende haiguste ägenemist (vt lõik
4.8).

Nahareaktsioonid
NSAID-de kasutamisel on väga harva tekkinud tõsised nahakahjustused, milledest mõned võivad lõppeda
surmaga, sealhulgas eksfoliatiivne dermatiit, Stevensi-Johnsoni sündroom või toksiline epidermaalne
nekrolüüs (vt lõik 4.8). Suurim risk nahareaktsioonide tekkeks on varases ravijärgus, enamusel juhtudest
tekib reaktsioon ravi esimesel kuu jooksul. Ibuprofeeni manustamine tuleb katkestada kohe, kui ilmneb
nahalööve, limaskesta kahjustused või mõni muu ülitundlikkuse sümptom.

Ibuprofeeni kasutamine võib vähendada naise fertiilsust ja seda ei soovitata rasestuda üritavatele naistele.
Iburpofeenravi lõpetamist tuleks kaaluda naistel, kelle on raskusi rasestumisega või kellele tehakse
viljatusuuringuid.

Erandjuhtudena võivad tuulerõuged olla kaasnevaks põhjuseks tõsiste naha ja pehmete kudede
infektsioossete tüsistuste tekkel. Praeguste uurimisandmete juures ei saa välistada, et nende infektsioonide
halvenemist võib NSAID"de kasutamine kaasa aidata. Seega on tuulerõugete puhul soovitav Burana
kasutamist vältida.

NSAID-d võivad halvendada mõnede astmapatsientide haigusnähtusid (vt lõik 4.3).

Burana tabletid sisaldavad sahharoosi. Harva esinev pärilik fruktoositalumatus, glükoosi/galaktoosi
imendumishäire või sahharaasi-isomaltaasi puudus on takistused ravimi kasutamisele.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Alumiinium-või magneesiumhüdroksiidi sisaldavad antatsiidid ning naatriumbikarbonaat kiirendavad ja
tõhustavad ibuprofeeni imendumist. Sulkralfaat aeglustab vähesel määral ibuprofeeni imendumist kuid ei
mõjuta selle imendumise hulka.

Resiinid (kolestüramiin või kolestipool) võivad vähendada ibuprofeeni imendumist. Neid peaks
manustama eri aegadel.

Burana samaaegne kasutamine diureetikumidega, AKE-inhibiitoritega ning angiotensiin-II-retseptori
antagonistidega:
NSAID´d võivad nõrgendada diureetikumide ja muude vererõhuravimite vererõhku alandavat toimet.
AKE-inhibiitori/angiotensiin-II-retseptori antagonistide samaaegne manustamine tsüklooksügenaasi-
inhibiitoritega võib neerufunktsiooni nõrgendada patsientidel, kellel on juba varasemalt neerufunktsiooni
häireid (näiteks vedelikupuuduse all kannatavad ja eakad patsiendid). Selle tagajärjeks võib olla äge
neerupuudulikkus, mis on siiski üldiselt taastuv. Mittesteroidse põletikuvastase ravimi ja AKE-
inhibiitori/AT-II-retseptori antagonisti kombinatsiooni tuleks kasutada ettevaatlikult, eriti eakatel
patsientidel. Patsientide vedelikutasakaal peaks olema korras ja neerufunktsiooni kontrollimist tuleks
kaaluda enne kombinatsioonravi algust ning teatud perioodidel ka ravi vältel.

Põletikuvastased ravimid nõrgendavad furosemiidi toimet ka südamepuudulikkuse ravis. Kooskasutamisel
AKE-inhibiitorite, AT-II-antagonistide või kaaliumi säästvate diureetikumidega võib ilmneda
hüperkaleemia.

Ibuprofeeni ei peaks tarvitama koos teiste põletikuvastaste ravimitega seoses kõrvaltoimete tekkeriski
suurenemisega.

Atsetüülsalitsüülhape lõhub ibuprofeeni valgusidemed ja seeläbi kiireneb ibuprofeeni eliminatsioon.

CYP-450-isoensüümide 2C8-ja 2C9-induktorid, nagu fenütoiin, fenobarbitaal ja rifampitsiin võivad
teoreetiliselt kiirendada ibuprofeeni eliminatsiooni (ja ilmselt mõjuda ibuprofeeni toimet vähendavalt).
Nende ensüümide inhibiitorid, nagu näiteks flukonatsool, võivad omakorda aeglustada ibuprofeeni
eliminatsiooni (ja seeläbi potentsiaalselt muuta vastuvõtlikumaks ibuprofeeni kõrvaltoimetele).

Ka klofibraat võib aeglustada ibuprofeeni metabolismi, ent selle koostoime kliiniline tähendus pole teada.

Kortikosteroidid: suurenenud risk seedetrakti verejooksu või haavandi tekkeks (vt lõik 4.4). Patsiendi
seisundit peab hoolikalt jälgima kui neid ravimeid kasutatakse samaaegselt.

Antikoagulandid: põletikuvastased ravimid võivad suurendada antikoagulantide (näiteks varfariin) toimet
(vt lõik 4.4).

Trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid ja selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid ((SSRI-d):
suurenenud seedetrakti verejooksu risk (vt. lõik 4.4).

Märkimisväärsed kõrvaltoimed ibuprofeeni ja suukaudsete diabeediravimite või epilepsiaravimite vahel ei
ole tõenäolised.

Neerupuudulikkusega digitaliseeritud haigetel peab jälgima seerumi digoksiini sisaldust ja vajadusel
muuta digoksiini annust kui raviskeemi lisatakse või skeemist eemaldatakse ibuprofeen.

Ibuprofeen aeglustab liitiumi eliminatsiooni. Plasma liitiumi kontsentratsiooni peab jälgima ja vajadusel
muutma liitiumi annust kui patsiendi raviskeemi lisatakse või skeemist eemaldatakse ibuprofeen.

Ibuprofeen võib aeglustada metotreksaadi, tsüklosporiini ja aminoglükosiidantibiootikumide
eliminatsiooni (otseselt sõltuvad glomerulaarfiltratsioonist) ja lisada nende toksilisust. Koostoime on siiski
ebatõenäoline madala-annuselise (reuma raviks kasutatava) metotreksaatravi korral. Ibuprofeen võib
sarnaselt teistele põletikuvastastele ravimitele põhjustada neerutoksilisust kui seda kasutatakse
samaaegselt takrolimuusi või sirolimuusiga. Kooskasutamisel peab olema ettevaatlik ja võimalusel peaks
ravimi annused tiitrima plasmakontsentratsioonide järgi.

4.6 Rasedus ja imetamine

Prostaglandiini sünteesi inhibiitoritel võib olla kahjulikku toimet rasedusele ja/või loote arengule.
Epidemioloogilised uuringud on täheldanud, et prostaglandiini sünteesi inhibiitorite tarvitamine raseduse
alguses lisab raseduse katkemise, loote südame väärarengute ning gastroskiisi riski. Südame-ja veresoonte
väärarengute absoluutne risk tõusis alla 1%-st umbes 1,5%-ni. Risk arvatakse kasvavat ravimi annuse
suurenemise ja ravimi tarvitamise pikenemisega seoses. Loomkatsetes on näidatud, et prostaglandiini
sünteesi inhibiitorite kasutamine viib munarakkude lisandunud hävimisele (enne ja peale implantatsiooni)
ja loote surma lisandumisele. Lisaks sellele on loomkatsete põhjal teada, et prostaglandiini sünteesi
inhibiitorite andmine organogeneeesi ajal lisab mitmete (muuhulgas südame-ja vereringeelundite)
väärarengute teket. Ibuprofeeni ei peaks kasutama raseduse I ja II trimestri ajal kui see pole äärmiselt
vajalik. Kui rasestuda prooviv või I/II trimestris olev rase naine kasutab ibuprofeeni, tuleks kasutada
võimalikult väikest ravimiannust võimalikult lühiajaliselt.

Prostaglandiinisünteesi inhibiitori kasutamine raseduse III trimestri ajal muudab loote vastuvõtlikuks:
-
südame-ja hingamiselundkonnale suunatud toksilisusele (enneaegne arterioosse juha sulgumine ja
kopsuarteri rõhu tõus)
-
neerufunktsiooni häirele, mis võib viia neerupuudulikkuseni ja lootevedeliku hulga vähenemiseni

Prostaglandiinisünteesi inhibiitori kasutamine raseduse lõppjärgus muudab ema ja vastsündinu
vastuvõtlikuks:
-
trombotsüütide agregatsiooni takistusele ja võimalikule verejooksu aja pikenemisele, mida võivad
põhjustada ka väiksed ravimi annused
-
emaka kokkutõmmete nõrgenemisele, mis võib viia sünnituse hilinemisele või venimisele

Seetõttu on ibuprofeen vastunäidustatud alates raseduse 20ndast nädalast.

Ibuprofeen eritub vaid vähesel määral rinnapiima ja seda võib vajadusel lühiajaliselt imetamise ajal
kasutada.
Kestva ravi vajadusel on soovitatav rinnaga toitmine lõpetada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ibuprofeen ei oma üldjuhul toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele.

4.8 Kõrvaltoimed

Ibuprofeeni kasutamisel esinevad peamiselt seedetrakti ja kesknärvisüsteemi kõrvaltoimed. Sagedamini
esinevad kõrvaltoimed on seletatavad ibuprofeeni farmakoloogise toimena tsüklo-oksügenaasi
ensüümidele trombotsüütides, neerudes ja seedetrakti limaskestas.

Ülitundlikkusreaktsioonid, anafülaksia ja astma halvenemine on võimalikud, ent harva esinevad
kõrvaltoimed (vt. lõik 4.3).
Kõrvaltoimete esinemissagedused on määratletud järgnevalt:
väga sage (1/10), sage (1/100 kuni <1/10), aeg-ajalt (1/1000 kuni <1/100), harv (1/10 000 kuni
<1/1000), väga harv (<1/10 000), teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Sage
Üldine:
Väsimus, peavalu
(> 1/100)
Seedetrakt:
Düspepsia, kõhulahtisus, kõhukinnisus, iiveldus,
oksendamine, valud alakõhus.
Nahk:
Ekseem.
Aeg-ajalt
Seedetrakt:
Verejooksud, haavandid, haavandiline stomatiit.
(1/100-
Nahk:
Urtikaaria, sügelemine, purpur, angioödeem.
1/1000)
Hingamisteed:
Riniit, astma.
Psühhiaatrilised:
Unetus, mõõdukas ärevus.
Silmad:
Nägemishäired.
Kõrvad:
Kuulmisnähud.
Harv:
Üldine:
Ödeem, anafülaktilised reaktsioonid.
(<1/1000)
Vereringe:
Südamepuudulikkus, hüpertensioon, vedelikupeetus.
Veri:
Leukopeenia, trombotsütopeenia.
Seedetrakt:
Gastriit, hematemees, koliit, meleena, perforatsioonid,
flatulents, haavandilise koliidi ja Crohni tõve ägenemine.
Nahk:
Villilised reaktsioonid, sh Stevens-Johnsoni sündroom,
toksiline epidermise nekrolüüs, multiformne erüteem.
Maks:
Maksanähud.

Neuroloogilised.:
Aseptiline meningiit.
Psühhiaatrilised:
Depressioon, segasusseisund.
Urogenitaalsed:
Neerukahjustused.
Silmad:
Toksiline amblüoopia.

Esineda võib peptilisi haavandeid, perforatsiooni või vahel surmaga lõppevaid seedetrakti verejookse,
seda eriti eakate patsientide puhul (vt lõik 4.4).
Teadaoleva allergia või astmaga patsientidel on suurem ülitundlikkusreaktsioonide risk.
Tuulerõugete puhul võib erandkorras esineda raskeid naha ja pehmekoe nakkuslikke tüsistusi.
Ibuprofeen võib põhjustada veritsusaja pikenemist pöörduva trombotsüütide agregatsiooni pidurdumise
tõttu. Enamikel juhtudel, kui on täheldatud aseptilist meningiiti, on patsiendil olnud samaaegne
autoimmuunne haigus.
Seoses NSAIDi raviga on täheldatud ka ödeemi, hüpertensiooni ja südame puudulikkuse esinemist.
Kliiniliste uuringute ja epidemioloogiliste andmete alusel võib oletada, et ibuprofeeni, seda eriti suurte
annuste juures (2400mg päevas) ja pikaaegsel kasutamisel, võib seostada arteriaalsete trombootiliste
nähtude (nt. müokardia infarkt või insult, vt lõik 4.4) riski vähese tõusuga.



4.9 Üleannustamine

Ibuprofeeni üleannustamisest põhjustatud raskeid mürgitusjuhte on olnud väga harva. Enamikul juhtudest
ilmnevad kõrvaltoimed 4 tunni möödudes üleannuse võtmisest. Ibuprofeeni hulga ja kahjulike toimete
raskusastme vahel ei ole selget korrelatsiooni. Osal patsientidest on tekkinud tõsised kõrvalnähud 3-4
grammi annustamisel, teised on talunud 20-40 grammiseid annuseid ilma kõrvalnähtudeta.

Üleannustamise sümptomiteks võivad olla kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, seedetrakti verejooks,
veriokse, unisus, segavus, ärrituvus, pearinglus, peavalu, teadvuse hägunemine, kooma, krambid,
diploopia, nüstagm, tinnitus, lihasvärinad, higistamine, külmavärinad, hüpotermia, naha kahvatus, lööve,
sügelus, limaskestade turse, muud tursed, hingamisraskus, hüperventilatsioon, vererõhu tõus või langus,
tahhü-või bradükardia, sokk, metaboolne atsidoos, äge pöörduv neerupuudulikkus, tubulaarne nekroos ja
elektrolüütide häired.

Lastele piisab kodusest jälgimisest, kui annus on olnud alla 100 mg/kg. 100-400 mg/kg annustamise
järgselt soovitatakse aktiivsöe manustamist et takistada ibuprofeeni imandumist ja vähemalt 4-tunnist
jälgimist haiglas. Kui annus on üle 400 mg/kg, on aktiivsöe manustamine ja pikaajalisem haiglaravi
vältimatud. Täiskasvanutele soovitatakse teostada maoloputus kui üleannuse võtmisest on möödunud alla
2 tunni. Soolteloputusega on võimalik kiirendada ibuprofeeni eliminatsiooni. Muus osas on ravi toetav.
Ibuprofeen ei ole dialüüsitav. Täiskasvanutele soovitatakse neerufunktsiooni jälgimist kui annus on olnud
üle 6 g. H2-retseptorit- või prootonpumba-inhibiitori profülaktilist ravi võib kaaluda seedetrakti
komplikatsioonide ära hoidmiseks.


5.
FARMAKOLOOGILISED OMADUSED.

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Proprioonhappe,derivaadid, ATC-kood. M01AE01.

Ibuprofeen on propioonhappe derivaatide gruppi kuuluv mittesteroidne põletikuvastane ravim. Ibuprofeeni
farmakoloogiline toime põhineb suures osas tsüklo-oksügenaasiensüümide ja prostaglandiini sünteesi
takistamisel. Prostaglandiinisünteesi takistab S-enantiomeer. R-ibuprofeen konverteerub organismis 60-
70% S-ibuprofeeniks ja teistpidi konverteerumist ei toimu. Konversiooni vahemetaboliidid on samuti
farmakoloogiliselt aktiivsed. Ibuprofeeni leukotsüüdi-inhibeerimise kaudu vahendatud põletikuvastased
toimed ei ole seotud stereoisomeeridega. Ibuprofeeni palavikku alandav toime saabub aeglasemalt kui
põletikuvastane toime, mis omakorda korreleerub ibuprofeeni imendumise kiirusega. Ibuprofeeni toimed
mao limaskesta kaitsemehhanismidele, neeruvereringele ja trombotsüütide funktsioonile on seletatavad
prostaglandiinisünteesi takistamisega.

5.2 Farmakokineetilised andmed

Ravim imendub peaaegu täielikult suukaudselt manustatuna. Bioloogiline saadavus on üle 80%. Koos
toiduga manustatuna aeglustub ibuprofeeni imendumine, ent bioloogiline saadavus ei vähene. Tervetel
inimestel saavutatakse maksimaalne plasmakontsentratsioon 200 mg tablettidega umbes 1,5 tunniga ja see
on ligikaudu 20 mikrog/ml. Terapeutiliseks plasmakontsentratsiooniks on 10 mg/ml. Ibuprofeen seondub
tugevasti plasmavalkudega (>99%), peamiselt albumiiniga ja tema jaotuvusruumala on 0,1-0,2 l/kg.
Ibuprofeen kulgeb terapeutilistel tasemetel sünoviaalvedelikku ja liikvorisse, kus maksimaalne
kontsentratsioon saavutatakse aeglasemalt kui plasmas. Ibuprofeeni farmakokineetika on lineaarne kuni
ühekordsete 600 mg annusteni. Sellest suuremate annuste korral seostumine plasmavalkudega küllastub,
vaba ibuprofeeni hulk plasmas kasvab ning selle eliminatsioon kiireneb. Eliminatsiooni poolitumise aeg
plasmas on 2-3 tundi ja sünoviaalvedelikus ning liikvoris 4-6 tundi. Ibuprofeen metaboliseerub maksas
katalüüsituna CYP-isoensüümide 2C8 ja 2C9 poolt. Nende ensüümide aktiivsuse individuaalne erinevus
võib peegelduda ibuprofeeni metabolismis. Peamised metaboliidid on (2-hüdroksü)-ja karboksü-
ibuprofeen. Moodustub ka vähesel hulgal (1-hüdroksü)-ja (3-hüdroksü)-ibuprofeeni. 4-10% ibuprofeenist
glükuronikonjugeeritakse. Metaboliidid ei ole farmakoloogiliselt aktiivsed ja need ning väike hulk
muutumatutu ibuprofeeni eritub uriini. Suukaudsest annusest eritub uriini 80-90%. Vaid väike kogus
eritub sapivedelikku. Ibuprofeeni totaalne kliirens on 0,75 ± 0,20 ml/min/kg, millest renaalne kliirens on
umbes 1%. Ibuprofeeni farmakokineetika üle 3-kuu vanustel lastel ei erine täiskasvanutest. Vananemise
mõjud ibuprofeeni farmakokineetikale on samuti vähesed. Ibuprofeen ei kumuleeru märkimisväärselt
neerupuudulikkuse korral. Ibuprofeen ei dialüseeru. Maksapuudulikkuse korral ibuprofeeni metabolism
aeglustub.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Ibuprofeeni äge toksilisus on katseloomadel avaldunud seedetraktile mõjuvate kõrvalmõjudena:
oksendamisena, haavanditena ja verejooksudena. Neerukahjustuse kujunemine on samuti
tõenäoline ja see on ilmnenud albumiinuuriana. Koertel tekkisid kõrvaltoimed 125 mg/kg annuse
manustamisel suukaudselt, aga ei ilmnenud annuste 20-50 mg/kg kasutamisel. Suukaudsed LD50 arvud
erinevad liigiti 3000-4000 mg/kg (rott, merisiga, hamster) ühekordsete annuste järgselt ja 636-1260
mg/kg/ööpäevas (hiir, rott) 7-14-päevase manustamise järgselt. Pikaajalisel manustamisel on toksilisus
avaldunud samade leidudena kliiniliselt olulistel annustel. Ibuprofeeni manustamine katseloomadele
tiinuse ajal on viinud kardiovaskulaarsete kõrvatoimete (arterioosse juha enneagne sulgumine) tekkeni.
Ibuprofeenil ei ole kantserogeenseid või mutageenseid toimeid.


6.
FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

Tabletti sisu:
Kroskarmelloosnaatrium
eelzelatiniseeritud tärklis
dekstraat
veevaba kolloidne ränidioksiid
mikrokristalne tselluloos
magneesiumsteraat

Pölümeerikile:
sahharoos
Hüpromelloos
polüsorbaat 80
titaandioksiid (E171)
glütserool (85%)
magneesiumstearaat

6.2 Sobimatus

Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat.

6.4 S äilitamise eritingimused

Hoida temperatuuril kuni 25°C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

400 mg tabletid, 10 tk (käsimüügiravim).

6.6 Erinõuded
hävitamiseks

Puuduvad


7.
MÜÜGILOA HOIDJA

Orion Corporation
Orion Pharma
Orionintie 1, FIN-02200 Espoo
Soome


8.
MÜÜGILOA NUMBER

023793


9.
ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE/MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

26.02.1999/02.11.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud novembris 2009