Bupivacaine Claris - Bupivacaine Claris ravimi omaduste kokkuvõte

Artikli sisukord


1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Bupivacaine Claris 2,5mg/ml süstelahus Bupivacaine Claris 5mg/ml süstelahus


2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

2,5mg/ml:
Süstelahuse 1 ml sisaldab 2,5 mg bupivakaiinvesinikkloriidmonohüdraati.
Iga 10 ml viaal sisaldab 25 mg bupivakaiinvesinikkloriidmonohüdraati.
Iga 20 ml viaal sisaldab 50 mg bupivakaiinvesinikkloriidmonohüdraati.

5mg/ml:
Süstelahuse 1 ml sisaldab 5 mg bupivakaiinvesinikkloriidmonohüdraati.
Iga 10 ml viaal sisaldab 50 mg bupivakaiinvesinikkloriidmonohüdraati.
Iga 20 ml viaal sisaldab 100 mg bupivakaiinvesinikkloriidmonohüdraati.

INN. Bupivacainum
Abiaine: 1 ml lahust sisaldab 3,15 mg naatriumi. 
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.


3. RAVIMVORM

Süstelahus.
Selge värvitu steriilne vedelik.
Lahuse pH on 4.....6,5 ning osmolaarsus 290 mOsmol/l.


4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Perifeerse ja tsentraalse närvi blokaad lokaalse anesteesia saavutamiseks, mis on vajalik pikaajalise anesteesia sissejuhatamiseks. Sünnituse valutustamine.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Annustamine varieerub sõltuvalt valutustamist vajava piirkonna suurusest, verevarustusest kudedes,  blokaadi vajavate närvisegmentide arvust, individuaalsest taluvusest ning kasutatavast blokaaditehnikast. Anesteesiaks tuleb kasutada väikseimat toimivat annust. Enamike näidustuste puhul, milles bupivakaiini kasutatakse on ühekordne annustamine piisav. 
Maksimaalse annuse määramisel tuleb arvestada patsiendi füüsilist seisundit ning tavapärast imendumist manustamiskohast. Tavapäraselt kasutatakse kuni 150 mg bupivakaiinvesinikkloriidmonohüdraadi annust. 2 tunniseks anesteesiaks võib manustada kuni 50 mg annuse. 4 tunnise perioodi korral ei tohiks ületada maksimaalannust 2 mg/kg.
Kui kasutatakse pikaajalisi blokaade, siis manustamisel nii pikaajalise infusioonina kui korduva süstitava raviannusena, tuleb arvestada toksilise plasma kontsentratsiooni või lokaalse närvikahjustuse ohuga.
Alljärgnevas tabelis toodud annustamissoovitused kehtivad keskmise täiskasvanu puhul. Toime algus minutites ning toime kestus tundides võib individuaalselt erineda. Noorte, eakate või nõrgestatud patsientide puhul tuleb annuseid vähendada.  
Soovitatavad annused täiskasvanutele
Konts. mg/ml  Maht ml  Annus mg  Toime algus min  Kestus tundides 
Kirurgiline anesteesia 
Lumbaalne epiduraalne manustamine1 
Operatsioon  5  15..30  75...150  15...30  2...3 
Keisrilõige  5  15...30  75...150  15...30  2...3 
Torakaalne epiduraalne manustamine1 
Operatsioon  2,5  5...15  12,5...37,5  10...15  1,5...2 
5  5...10  25...50  10...15  2...3 
Kaudaalne epiduraalblokaad1 
2,5  20...30  50...75  20...30  1...2 
5  20...30  100...150  15...30  2...3 
Suurte närvide blokaad2 (nt õlapõimik, reiepõimik, istmikunärv)  5  10..35  50...150  10...30  4...8 
Kohalik tuimestus (nt väiksemate närvide blokaad ja infiltratsioonanesteesia)  2,5  <60  <150  1...3  3...4 
5  <30  <150  1...10  3...8 
Ägeda valu vaigistamine 
Lumbaalne epiduraalne manustamine 
Vahelduvad süsted3 (nt postoperatiivne valu leevendamine)  2,5  6...15 (Miinimum intervall 30 minutit)  15...37.5 (Miinimum intervall 30 minutit)  2...5  1...2 
Püsiinfusioon4  2,5  5...7,5/h  12,5...18,8/h  - -
Torakaalne epiduraalne manustamine 
Püsiinfusioon  2,5  4...7,5/h  10...18,8/h  - -
Liigesesisene blokaad5 (nt pärast põlve artroskoopiat)  2,5  <40  <100  5...10  2...4 tundi pärast väljauhtmist 
Kohalik tuimestus (nt väiksemate närvide blokaad ja infiltratsioonanesteesia)  2,5  <60  <150  1...3  3...4 

Märkused:
1) Sisaldab prooviannust.
2) Närvipõimiku blokaadi korral peab annust kohandama vastavalt süstekohale ja patsiendi seisundile.
Interskaleenilise ja õlapõimiku blokaadiga võivad sagedamini kaasneda tõsised kõrvaltoimed,
sõltumata sellest millist lokaalanesteetikumi kasutatakse (vt lõik 4.4).
3) Maksimaalne annus ≤500 mg/24 tunni jooksul.
4) Bupivakaiini lahust kasutatakse sageli epiduraalseks manustamiseks kombinatsioonis sobiva
opiaadiga valu vaigistamiseks. Koguannus ≤500 mg/24 tunni jooksul.
5) Kui patsient saab samaaegselt veel juurde bupivakaiini veel mõnel muul põhjusel, ei tohi ühekordne
koguannus ületada 150 mg.

Üldiselt on kirurgilise anesteesia (epiduraalne manustamine) puhul vajalik anesteetikumi suurem
kontsentratsioon ja annused. Väiksemate närvide blokaadiks on näidustatud väiksema
kontsentratsiooni kasutamine. Kasutatava lahuse hulk määrab anesteesia ulatuse.

Et vältida intravaskulaarset süstimist, soovitatakse enne põhiannuse manustamist ja selle ajal
aspireerimise teel kontrollida süstlanõela asukohta. Ravimit tuleb süstida aeglaselt (25...50 mg/min)
või suurenevates annustes, jälgides hoolikalt patsiendi elulisi funktsioone ja temaga sõnalises kontaktis
olles. Epiduraalanesteesia teostamisel on soovitatav eelnevalt teha proovisüst adrenaliini (epinefriini)
sisaldava 3...5 ml bupivakaiini lahusega. 

Ekslik süstimine veresoonde võib põhjustada lühiajalist südame löögisageduse kiirenemist ja eksliku
intratekaalse süste tunnuseks on spinaalse blokaadi kujunemine. Kui ilmnevad mürgistusnähud, tuleb
süstimine otsekohe katkestada. 

Lapsed vanuses 1...12 eluaastat
Konts. mg/ml  Maht ml  Annus mg  Toime algus min  Kestus tundides 
Ägeda valu vaigistamine (pre- ja postoperatiivne) 
Kaudaalne epiduraalne manustamine  2,5  0,6...0,8  1,5...2  20...30  2...6 
Lumbaalne epiduraalne manustamine  2,5  0,6...0,8  1,5...2  20...30  2...6 
Torakaalne epiduraalne manustamine  2,5  0,6...0,8  1,5...2  20...30  2...6 

Tabelis on arvestatud annustega, mis on antud kasutamiseks pediaatria ravijuhistes. Esineda võib individuaalseid erinevusi. Suure kehakaaluga lastel on tihti vaja annust vähendada võttes aluseks ideaalne kehakaal. Eriliste blokaaditehnikate kasutamisel ja patsiendi erivajaduste rahuldamiseks tuleb tutvuda vastavates käsiraamatutes toodud erinõudmistega. Lastel arvutatakse annus kehakaalu alusel kuni 2 mg/kg kohta.
Annuste saavutamiseks, mis ei ole selle ravimi tugevusega realiseeritavad, on saadaval ka selle ravimi teised tugevused.

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus bupivakaiinvesinikkloriidmonohüdraadi, amiidi tüüpi lokaalanesteetikumide või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Intravenoosne regionaalanesteesia (Bier’i blokaad) või paratsevikaalne blokaad.
Intratekaalse anesteesia korral tuleks arvesse võtta järgmisi üldisi vastunäidustusi: -ägedad kesknärvisüsteemi haigused nagu meningiit, kasvajad, poliomüeliit ja intrakraniaalne verejooks -lülisamba stenoos, lülisamba haigused (spondüliit, tuberkuloos, kasvajad) või hiljutised
traumad (murrud)
-septitseemia
-pernitsioosne aneemia, mis on seotud luuüdi subakuutse degeneratsiooniga
-naha püogeenne infektsioon süstekohal või selle ümbruses
-kardiogeenne või hüpovoleemiline šokk
-hüübimishäired või samaaegne antikoagulantravi.


4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel 
Üldised hoiatused ja riskid kasutamisel Bupivakaiini kasutamisel epiduraalanesteesias ja perifeerse närvisüsteemi anesteesias on esinenud südameseiskust, mille puhul elustamine oli raske ning pikaajaline enne kui patsient sellele reageeris. Mõningatel juhtudel on elustamine olnud võimatu, hoolimata olemasolevast õigest ettevalmistusest ja läbiviimisest. 
Nii nagu kõik anesteetikumid, võib bupivakaiin põhjustada ägedaid mürgistusnähte kesknärvisüsteemis ja südameveresoonkonnas, kui paikse kasutamise korral saavutatakse veres ravimi kontsentratsiooni tõus. Eriti iseloomulik on see ekslikul intravaskulaarsel manustamisel. Täheldatud on ka ventrikulaarset arütmiat, ventrikulaarset fibrillatsiooni, südameveresoonkonna kollapsit ja surma, mis on seotud bupivakaiini kõrge süsteemse kontsentratsiooniga.
Suure perifeerse närvi blokaadid võivad tähendada lokaalanesteetikumi suure annuse manustamist suure verevarustusega piirkonda, tihti suurte veresoonte lähedale, mis suurendab ohtu ravimi ekslikuks sattumiseks veresoonde ja/või jõudmiseks süsteemsesse vereringesse. See omakorda võib viia plasma kontsentratsiooni tõusuni.
Enne blokaadide läbiviimist, peab olema loodud veenitee juhul, kui elustamine on vajalik. Protseduuri läbiviivad arstid peavad olema saanud vastava koolituse ja olema kursis kõrvaltoimete, süsteemsete mürgistusnähtude ja teiste tüsistuste diagnoosimise ning ravi põhimõtetega (vt lõik 4.9).
Regionaal- ja lokaalanesteesia peab olema alati läbiviidud hästi varustatud seadmete ja ravimitega ruumis. Vastutav arst peab kasutama kõiki ettevaatusabinõusid, et vältida intravaskulaarset manustamist (vt lõik 4.2). 
Üleannustamine või eksitav intravenoosne süste suurendab toksiliste reaktsioonide tekkeriski.
Bupivakaiinvesinikkloriidi korduvannuste kasutamine võib põhjustada iga järgneva annusega kontsentratsiooni tõusu veres ravimi aeglase akumuleerumise tõttu. Taluvus varieerub sõltuvalt patsientide seisundist. Kurnatud, eakatele või haigetele patsientidele tuleks manustada väiksemaid annuseid vastavalt nende füüsilisele seisundile.
Riskipatsiendid ning kasutatava anesteesia tehnikast tulenevad riskid Patsientidel, keda ravitakse III klassi kuuluvate antiarütmikumidega (näiteks amiodaroon) on vajalik pidev üldseisundi ja EKG muutuste jälgimine, sest ravimite toime südamele võib tugevneda.
Vaid harvadel juhtudel on amiiditüüpi lokaalanesteetikume seostatud allergiliste reaktsioonide tekkega (kõige tõsisematel juhtudel anafülaktiline šokk).
Patsientidel, kes on allergilised ester-tüüpi lokaalanesteetikumide suhtes, ei ole täheldatud risttundlikkust amiiditüüpi ainete (bupivakaiin) suhtes.
Lokaalanesteetikumide kasutamisel epiduraalanesteesia saavutamiseks tuleb olla ettevaatlik halvenenud kardiovaskulaarse funktsiooniga patsientidel, kuna neil võib olla raskusi selle ravimi põhjustatud AV-juhte pikenemisesest tulenevate funktsionaalsete muutuste kompenseerimisega. Kuna bupivakaiin metaboliseeritakse maksas, tuleks seda ettevaatusega kasutada maksahaigust põdevatel patsientidel või neil kelle verevool maksas on vähenenud.
Tsentraalse närvi blokaadist tulenevatest füsioloogilistest toimetest on teatatud hüpotensiooni ilmnemise korral. Ükskõik mis põhjusel tekkiv hüpovoleemia võib põhjustada äkilise ja raske hüpotensiooni teket epiduraalanesteesia ajal. Seega kompenseerimata hüpovoleemiaga patsientidel tuleks epiduraalanesteesiat vältida või teostada ettevaatusega.
Epiduraalanesteesia, kasutades ükskõik millist lokaalanesteetikumi, võib põhjustada hüpotensiooni ja bradükardiat, mida tuleks vältida kasutades vastavaid abinõusid. Selleks tuleb tagada veremaht süstides kristalloid- või kolloidlahust. Hüpotensiooni tekkimisel tuleb seda ravida vasopressori nt efedriini 10...15 mg manustamisega intravenoosselt. Raske hüpotensioon võib tekkida hüpovoleemia tulemusena, mis omakorda võib olla tekkinud hemorraagia, dehüdratsiooni, veepeetuse, kõhukasvajate või hilise raseduse tõttu. Märkimisväärse hüpotensiooni teket tuleb südamehaigetel patsientidel vältida.
Ükskõik mis põhjusel tekkiv hüpovoleemia võib põhjustada äkilise ja raske hüpotensiooni teket epiduraalanesteesia ajal.
Epiduraalanesteesia võib põhjustada silelihaste halvatust ning pleura efusiooniga patsientidel hingamisraskusi. Septitseemia võib suurendada riski intraspinaalse abstsessi tekkeks postoperatiivsel perioodil.
Lokaalanesteetikumide väikesed annused süstituna pea või kaela piirkonda, sealhulgas retrobulbaarne süste, dentaalse- ja tähtganglioni blokaad võivad põhjustada süsteemset toksilisust ekslikult veresoonde süstimise tõttu.
Retrobulbaarne süste võib väga harva sattuda kraniaalsesse subarahnoidaalruumi, põhjustades raskeid reaktsioone nagu mööduvat nägemiskaotust, kardiovaskulaarset kollapsit, apnoed, krampe jne.  Lokaalanesteetikumide retro- ja peribulbaarse süstimisega kaasneb väike risk silmalihaste püsiva kahjustuse tekkeks. Peamisteks põhjusteks on trauma ja/või paikne toksiline toime lihastele ja/või närvidele. Selliste koereaktsioonide raskusaste on seotud trauma tugevuse, ravimite kontsentratsiooni ja lokaalanesteetikumi toime kestusega kudedele. Seega nagu kõikide lokaalanesteetikumide puhul, tuleb seda kasutada väikseimas toimivas kontsentratsioonis ja annuses. 
Eriline ettevaatus on vajalik lokaalanesteetikumi süstimisel põletikulisse piirkonda.
1 ml lahust sisaldab 3,15 mg (0,14 mml) naatriumi. Seda tuleb arvesse võtta kontrollitud naatriumisisaldusega dieedil olevate patsientide puhul.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed 
Bupivakaiini tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kes saavad samaaegselt teisi lokaalanesteetikume või ravimeid, mis on struktuurilt sarnased amiidi tüüpi lokaalanesteetikumidega (nt teatud antiarütmikumid, nagu lidokaiin ja meksiletiin), kuna nende ravimite süsteemsed toksilised toimed võivad olla aditiivsed. 
Kuigi spetsiifilisi uuringuid bupivakaiini ja III klassi antiarütmikumide (nt amiodarooni) koostoimete hindamiseks ei ole läbi viidud, peab siiski olema ettevaatlik (vt lõik 4.4).
Raske hüpotensiooni juhtudest on teatatud kui klonidiini on blokaadi läbiviimisel kombineeritud lokaalanesteetikumiga nagu bupivakaiin. Kombinatsioon ketamiiniga võib põhjustada neurotoksilisust.

4.6 Rasedus ja imetamine
Andmed bupivakaiini kasutamise kohta rasedatel naistel on piiratud. Loomkatsete käigus on
täheldatud kutsikate elulemuse langust ning embrüotoksilisi toimeid (vt lõik 5.3). Võimalik risk
inimesele ei ole teada. Seetõttu ei tohi bupivakaiini manustada raseduse ajal välja arvatud juhul kui
võimalik saadav kasu ületab riskid.

Paratservikaalse blokaadi saavutamiseks sünnitusabis on bupivakaiini lahused vastunäidustatud, kuna
paratservikaalse blokaadi järgselt võib ilmneda loote bradükardia (vt lõik 4.3).
Bupivakaiin imendub terapeutiliste annuste korral rinnapiima sedavõrd väikestes kogustes, et see ei
kujuta endast ohtu lapsele.


4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Bupivakaiini toime autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele on ebaoluline. Kuid sellegipoolest tuleb meeles pidada, et pearinglus ning krambid võivad ilmneda.

4.8 Kõrvaltoimed
Rasked süsteemsed kõrvaltoimed esinevad harva, kuid võivad ilmneda seoses üleannustamisega või eksliku intravaskulaarse manustamisega.
Bupivakaiin põhjustab süsteemseid kõrvaltoimeid, mis on sarnased teiste lokaalanesteetikumide puhul täheldatule. Need on tavaliselt põhjustatud lokaalanesteetikumi suurenenud kontsentratsioonist veres, mis võivad olla tingitud kas üleannustamisest, kiirest imendumisest või kõige sagedamini ekslikust süstest veresoonde. Toksiliste reaktsioonide tekkeriski ning raskusastet võivad suurendada teadaolev atsidoos või hüpoksia. Need kõrvaltoimed avalduvad peamiselt kesknärvisüsteemis ja südame-veresoonkonnas. Kesknärvisüsteemiga seotud reakstioone iseloomustavad tavaliselt sümptomid nagu keele tuimus, teadvuse kaotuse tekkimise tunne, pearinglus, ähmane nägemine, lihastõmblused, millele järgnevad uimasus, krambid, teadvusetus ning tõenäoliselt ka õhupuudus.  
Kardiovaskulaarsed kõrvaltoimed on seotud südame ja müokardi juhtesüsteemi häiretega, mis võib põhjustada südame löögisageduse langust, südame blokaadi, hüpotensiooni, bradükardiat ning mõnikord ventrikulaarseid arütmiaid, sealhulgas ventrikulaarset tahhükardiat, ventrikulaarset fibrillatsiooni ja isegi südameseiskust. Tavaliselt tekivad nendele reakstioonidele eelnevalt või samaaegselt ka kesknärvisüsteemi kõrvaltoimed nagu näiteks krambid. Harvadel juhtudel on südameseiskus tekkinud ilma eelnevate kesknärvisüsteemi nähtudeta.
Sõltumata sellest, millist lokaalanesteetikumi kasutati, võib epiduraalanesteesia ise põhjustada tõsiseid kõrvaltoimeid. Nendeks on hüpotensioon ja bradükardia (sümpaatilise blokaadi tõttu) ja/või minestus.
Rasketel juhtudel võib tekkida südameseiskus.
Ekslik subarahnoidaalne süste võib põhjustada tugevat spinaalanesteesiat, millega kaasneb apnoe ja raske hüpotensioon.
Närvisüsteemi vigastus on harva esinev, kuid hästi äratuntav regionaal-, eriti aga epiduraal- ja spinaalanesteesia tagajärg. Sellel võib olla mitmeid põhjuseid, nt spinaalnärvi otsene kahjustus, eelnev spinaalarteri sündroom, ärritava aine või mittesteriilse lahuse süstimine. Selle tulemusena võib tekkida paresteesia või anesteesia lokaliseeritud piirkonnas, lihasnõrkus, kontrolli kadumine sfinkteri üle või alakeha halvatus. Vahel on need sümptomid püsivad.  Bupivakaiini korduva manustamise ja pikaajaliste infusioonide tagajärjel on täheldatud maksafunktsiooni häireid koos SGOT, SGPT, alkaalse fosfataasi ja bilirubiini taseme tõusuga, mis on pöörduvad. Kui maksafunktsiooni häiretele viitavad sümptomid ilmnevad ravi ajal bupivakaiiniga, tuleb ravimi kasutamine lõpetada.
Kõrvaltoimed on esitatud vastavalt MedDRA süsteemi organite klassifikatsioonile ja MedDRA esinemissageduse konventsioonile:
Väga sage (≥1/10)
Sage (≥1/100 kuni <1/10)
Aeg-ajalt (≥1 /1000 kuni < 1/100)
Harv (≥1/10000 kuni <1/1000)
Väga harv (<1/10000),
Teadmata (ei saa hinnata olemasolevate andmete alusel)

Väga sage  Vaskulaarsed häired  Hüpotensioon 
Seedetrakti häired  Iiveldus 
Sage  Närvisüsteemi häired  Paresteesia, pearinglus 
Südame häired  Bradükardia 
Vaskulaarsed häired  Hüpertensioon 
Seedetrakti häired  Oksendamine 
Neerude ja kuseteede häired  Uriinipeetus 
Aeg-ajalt  Närvisüsteemi häired  Kesknärvisüsteemi toksilisuse sümptomid (krambid, suuümbruse tundlikkuse häired, keele tuimus,  helitundlikkus, ähmane nägemine, teadvusetus, treemor, pearinglus, tinnitus, düsartria). 
Harv  Immuunsüsteemi häired  Allergilised reaktsioonid, anafülaktilised reaktsioonid/šokk 
Närvisüsteemi häired  Neuropaatia, perifeerse närvi kahjustus, arahnoidiit 
Silma kahjustused  Diploopia 
Südame häired  Südame seiskus, arütmia 
Respiratoorsed häired  Hingamise pärssumine 


4.9 Üleannustamine
Ekslikul lokaalanesteetikumide veresoonde süstimisel võivad tekkida kiired (sekundite või mõne minuti jooksul algavad) süsteemsed toksilised kõrvaltoimed. Üleannustamise puhul avaldub süsteemne toksilisus hiljem (15...60 minutit peale süstet) kuna lokaalanesteetikumi kontsentratsioon tõuseb veres aeglasemalt.
Äge süsteemne toksilisus Süsteemsed kõrvaltoimed avalduvad peamiselt kesknärvisüsteemis ja südame-veresoonkonnas. Need reaktsioonid on põhjustatud lokaalanesteetikumi suurenenud kontsentratsioonist veres, mis võivad olla tingitud kas (ekslikust) süstest veresoonde, üleannustamisest või kiirest imendumisest veresoontega hästi varustatud piirkonnas (vt lõik 4.4). Kesknärvisüsteemi nähud on sarnased kõikidele amiiditüüpi lokaalanesteetikumidele, samal ajal kui toime südamele sõltub rohkem kasutatava ravimi hulgast kui ka omadustest. Kesknärvisüsteemi mürgistusnähud avalduvad üldiselt enne kardiovaskulaarseid toimeid välja arvatud juhul, kui patsient on saanud üldanesteetikumi või on tugevate rahustite nagu bensodiasepiini või barbituraadi mõju all.
Kesknärvisüsteemi mürgistus on järk-järgult tugevnevate nähtudega astmeline reaktsioon. Esimesed nähud on tavaliselt suuümbruse piirkonna tundehäired, keele tuimus, teadvuse kaotuse tekkimise tunne, helitundlikkus, tinnitus ja nägemishäired. Kõnehäired, lihaste tõmblus või värin on tõsisemad häired ja eelnevad üldistele krampidele. Neid sümptomeid ei tohiks ekslikult pidada neurootiliseks käitumiseks. Sellisele seisundile võivad järgneda teadvuse kadu ja generaliseerunud tooniliskloonilised (grand mal) krambid, mis võivad kesta mõnest sekundist mitme minutini. Lihasaktiivsuse suurenemise tõttu järgneb krampidele kiiresti hüpoksia ja süsihappegaasi liig veres (hüperkarbia) koos hingamise pärssumise ja hingamisteede häiretega. Rasketel juhtudel võib tekkida õhupuudus.
Atsidoos, hüperkaleemia, hüpokaltseemia ja hapnikupuudus süvendavad lokaalanesteetikumide toksilist toimet.
Patsiendi taastumine sõltub lokaalanesteetikumi ümberjaotumisest kesknärvisüsteemis ning sellele järgnevast metabolismist ja eritumisest. Patsiendi seisundi paranemine võib olla kiire ka suurte annuste süstimise järel.
Südame-veresoonkonna kõrvaltoimed võivad väljenduda rasketel juhtudel ja tavaliselt tekivad pärast kesknärvisüsteemi mürgistuse nähtude ilmnemist. Patsientidel, kes on uinuti tugeva mõju all või saavad üldanesteetikumi, võivad puududa eelnevad kesknärvisüsteemi nähud. Lokaalanesteetikumide plasmakontsentratsiooni suur tõus võib põhjustada vererõhu langust, südame löögisageduse langust, südame rütmihäireid ja isegi südameseiskust, kuid harvadel juhtudel on südameseiskus tekkinud ka ilma eelnevate kesknärvisüsteemi nähtudeta.
Lastel võib lokaalanesteetikumide kõrvaltoimete esimesi nähte olla raske märgata kui blokaad on
teostatud üldanesteesia ajal.

Ägeda toksilisuse ravi
Ägeda toksilisuse tunnuste ilmnemisel tuleb anesteetikumi süstimine viivitamatult lõpetada.

Süsteemsete mürgistusnähtude raviks tuleb manustada krambivastaseid ravimeid ning tagada adekvaatne hapnikuga varustamine, vajadusel kasutada vastavaid abistavaid meetmeid (respiratsioon). Krampide tekkimisel tuleb neid koheselt ravida süstides intravenoosselt 100...20 mg tiopentaali või 5...10 mg diasepaami.
Pikaajalised krambid võivad ohtlikud olla hingamisele ja hapnikuga varustatusele. Sellisel juhul on võimalik hingamist kergendada ning hapnikuga varustamine kontrolli alla saada manustades lihaste lõõgastit (nt suktsinüülkoliin 1 mg/kg kohta). Sellistes olukordades võib kaaluda ka endotrahheaalset intubeerimist. 
Kui krambid saadakse kontrolli alla ning on tagatud adekvaatne kopsude ventilatsioon, siis ei ole muu ravi vajalik. Juhul kui hüpotensioon on püsiv, tuleks intravenoosselt manustada vasopressorit (eelistatult inotroopset), nt efedriini 15...30 mg. 
Vereringe seiskumise korral tuleb alustada viivitamatult kardiopulmonaalset elustamist. Elutähtis on tagada organismi optimaalne hapnikuga varustatus, ventilatsioon ja vereringe ning alustada atsidoosi ravi.
Südame-veresoonkonna talitlushäire (hüpotensioon, bradükardia) ilmnemisel peab kaaluma sobivat ravi intravenoossete lahustega, veresooni ahendavate ja/või inotroopsete ravimitega. Lastele manustatavad annused peavad olema vastavuses nende vanuse ja kehakaaluga.
Südameseiskuse puhul võib elustamise protseduur kujuneda pikaks.


5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: lokaalanesteetikumid, amiidid, ATC-kood: N01BB01
Bupivakaiin on pika toimeajaga amiidi tüüpi lokaalanesteetikum. See avaldab rohkem toimet tundenärvidele kui motoorsetele närvidele ning on seetõttu sobilik anesteesia saavutamiseks ilma motoorse blokaadita.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Bupivakaiini poolväärtusaeg täiskasvanutel on 3,5 tundi. Maksimaalne kontsentratsioon veres varieerub sõltuvalt manustamiskohast ning on kõrgeim roietevahelise närvi blokaadi järgselt.  Üldannus (rohkem kui kontsentratsioon) on oluline määraja maksimaalse plasmataseme saavutamisel. Bupivakaiin metaboliseeritakse maksas ning vaid 6% eritub uriiniga muutumatul kujul.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Konventsionaalsed mitte-kliinilised ohutus-farmakoloogia, ägeda ja kroonilise toksilisuse uuringud ei
ole viidanud muudele ohtudele kui neile, mis on antud dokumendis juba kirjeldatud. 

Bupivakaiini mutageenset ja kartsinogeenset toimet ei ole uuritud. Bupivakaiin läbib platsenta. 

Reproduktsioonitoksilisuse uuringutes, milles manustati loomadele inimesele mõeldud soovituslikust
päevastest annusest 5...9 korda suuremaid annuseid, täheldati rottidel järglaste elulemuse vähenemist
ning küülikutel embrüoletaalsust.  
Bupivakaiini manustamine ahvidele sündimise ajal, avaldas mõju nende sünnijärgsele käitumisele. 



6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Naatriumkloriid 
Naatriumhüdroksiid 0,4% (pH kohandamiseks)
Vesinikkloriidhape 0,85% (pH kohandamiseks)
Süstevesi


6.2 Sobimatus
Kui bupivakaiinile lisatakse leeliselisi lahuseid, võib tekkida sadestumine. Ei tohi lahjendada ega manustada koos naatriumkarbonaadi lahustega. Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega, välja arvatud nendega, mis on loetletud lõigus 6.6.

6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.
Pärast esmast avamist: kasutada koheselt, kasutamata jäänud lahus hävitada.
Pärast lahjendamist: temperatuuril 25°C püsib keemiliselt ja füüsikaliselt stabiilne 36 tunni jooksul.

Mikrobioloogilisest seisukohast lähtudes tuleb kasutada koheselt.


6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30°C. Mitte hoida külmkapis. Mitte lasta külmuda.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
10 ml:  I tüüpi klaasist viaal bromobutüülkummist korgiga.  20 ml:  I tüüpi klaasist viaal bromobutüülkummist korgiga.
Pakendi suurused: 5x10 ml süstelahus 1x20 ml süstelahus Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks  
Ühekordseks kasutamiseks. 
Enne lahuse kasutamist kontrollida lahust visuaalselt. Kasutada võib vaid osakestevaba lahust. 
Kasutamata jäänud lahus tuleb hävitada.

Bupivakaiini võib segada 0,9%-lise naatriumkloriidi lahusega, Ringeri lahusega ja
sufentanüültsitraadiga 50 μg/ml.


7. MÜÜGILOA HOIDJA

Claris Lifesciences (UK) Ltd Crewe Hall, Golden Gate Lodge, Crewe, Cheshire, CW1 6UL Ühendkuningriik


8. MÜÜGILOA NUMBRID

2,5 mg/ml: 659109 5 mg/ml: 659209


9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE KUUPÄEV

22.12.2009


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud detsembris 2009.