Atenolol-ratiopharm - Atenolol-ratiopharm ravimi omaduste kokkuvõte

Artikli sisukord

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE


1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Atenolol-ratiopharm 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid  Atenolol-ratiopharm 50 mg  õhukese polümeerikattega tabletid Atenolol-ratiopharm 100 mg  õhukese polümeerikattega tabletid


2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Atenolol-ratiopharm 25 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Üks kaetud tablett sisaldab 25 mg atenolooli.
Atenolol-ratiopharm 50 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Üks kaetud tablett sisaldab 50 mg atenolooli.
Atenolol-ratiopharm 100 mg õhukese polümeerikattega tabletid
Üks kaetud tablett sisaldab 100 mg atenolooli.
INN. Atenololum
Abiained vt. punkt 6.1


3. RAVIMVORM

Õhukese polümeerikattega tablett
Valge, ümar, kaksikkumer, õhukese polümeerikattga tablett, poolitusjoonega ühel pool. Tabletti saab jagada võrdseteks annusteks.


4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused
Krooniline stabiilne stenokardia või ebastabiilne stenokardia.
Supraventrikulaarsed ja ventrikulaarsed rütmihäired.
Arteriaalne hüpertensioon.
Ägeda müokardiinfarkti järgsete tüsistuste profülaktika.


4.2 Annustamine ja manustamisviis
Annustamine tuleb määrata individuaalselt, vastavalt ravivastusele. Soovitatav annustamine: 
Krooniline stabiilne stenokardia või ebastabiilne stenokardia (kui tahhükardia või hüpertensioon samal ajal)
50–100 mg atenolooli ööpäevas (võrdub 1–2 Atenolol-ratiopharm 50 mg-iga või  ½–1 Atenololratiopharm 100 mg-iga).
Hüpertensioon Ravi peaks algama 50 mg atenolooliga ööpäevas (võrdne 1 Atenolol-ratiopharm 50 mg-ga või ½ Atenolol-ratiopharm 100 mg-ga). Kui vajalik, võib ööpäevast annust tõsta pärast ühenädalast ravi 100 mg-ni (võrdne 2  Atenolol-ratiopharm 50 mg-ga või 1 Atenolol-ratiopharm 100 mg-ga).
Supraventrikulaarne arütmia ja vatsakeste arütmia
50 mg atenolooli üks kuni kaks korda ööpäevas või 100 mg atenolooli üks kord ööpäevas  (võrdne 1–2 Atenolol-ratiopharm 50 mg-ga, või ½ Atenolol-ratiopharm 100 mg  üks kuni kaks korda ööpäevas, või võrde 2 Atenolol-ratiopharm 50 mg üks kord ööpäevas, või 1 Atenolol-ratiopharm 100 mg’i üks kord ööpäevas).
Ägeda müokardiinfarkti järgsete tüsistuste profülaktika
Annustamine on individuaalne. Tavaliselt  manustatakse 50...100 mg 1 kord ööpäevas, kontrollides pulsisagedust ja vererõhku. Pikaajalise ravi lõpetamisel tuleb annust vähendada järk-järgult 1...2 nädala jooksul, sest äkiline võõrutamine ravimist võib põhjustada südamepekslemist ja provotseerida stenokardiahoogu.
Atenolooli ravi tuleb lõpetada koheselt, kui südame löögisagedus alaneb ja/või vererõhk vajab ravi või kui ilmnevad muud tüsistused.
Neerufunktsioonihäiretega patsiendid 
Atenolool eritub neerude kaudu, seetõttu tuleb neerufunktsioonihäirega patsientidel atenolooli annust  kohandada vastavalt kliirensile: kreatiniini kliirensi korral 10...30 ml/min (kretiniinisisaldus seerumis 1,2...5 mg/dl) tuleb annust vähendada poole võrra. Kretiniini kliirensi korral vähem kui 10 ml/min (kreatiniinisisaldus seerumis >5mg/dl) tuleb annust vähendada ¼  tavalisest annusest.
Eakad
Eakatel patsientidel peab annus olla väiksem, eriti neerufunktsiooni häire korral.
Lapsed
Laste ravis kogemus puudub, seetõttu ei soovitata.
Õhukese polümeerikattega tabletid tuleb neelata tervena alla, koos piisava hulga vedelikuga, enne sööki. Tablette ei tohi katki närida.
Atenolooli ravi katkestamine või lõpetamine pärast pikka kasutust tuleb alati läbi viia järk-järgult, kuna ravi järsk katkestamine võib põhjustada südame isheemia tõve koos stenokardia ägenemisega, mis võib viia südamelihase infarktini, või hüpertensiooni ägenemisele. 

4.3 Vastunäidustused
-Ülitundlikkus atenolooli või teiste β-blokaatorite või ravimi teiste koostisainete suhtes -manifestne südamepuudulikkus -kardiogeenne šokk -2. või 3. astme AV-blokaad -siinussõlme nõrkusesündroom -sinuatriaalne blokaad -bradükardia (rahulolekupulss <50 lööki minutis enne ravi algust) -hüpotensioon (süstoolne <90 mmHg) -metaboolne atsidoos -bronhiaalne hüperreaktiivsus (nt bronhiaalastma) -perifeersete vereringehäirete hilisstaadiumid -samaaegne MAO-inhibiitorite manustamine (v.a. MAO-B-inhibiitorid)
Atenolol-ratiopharm ravi saavatele patsientidele on vastunäidustatud intravenoosne verapamiili- või diltiaseemi tüüpi kaltsiumantagonistide või teiste antiarütmikumide (disopüramiid) manustamine (erand: intensiivravi).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Hoolikas arstlik järelvalve on vajalik järgnevatel juhtudel: -I astme AV-blokaad, sest atenolool omab negatiivset toimet ülejuhteajale -feokromotsütoomiga patsiendid (neerupealise säsi kasvaja; vajalik samaaegne teraapia alfa
blokaatoritega) -neerufunktsiooni häiretega patsiendid (vt lõik 4.2). -tugevalt kõikuva veresuhkru väärtusega diabeetikud (võimalike raskete hüpoglükeemiliste
seisundite tõttu) -kestev range paastumine ja raske kehaline koormus (kuna on võimalus raskete hüpoglükeemiliste seisundite tekkeks) Hüpoglükeemia ohusignaalid (eriti tahhükardia ja värisemine) võivad olla maskeerunud.
Psoriaasi esinemisel või perekondlikul eelsoodumusel võib patsiendile beetablokaatoreid määrata vaid
pärast põhjalikku riski-kasu suhte hindamist. 

Prinzmetali stenokardia patsientidel ja sagedaste stenokardia episoodidega patsientidel võivad
sageneda stenokardia hood.

Beetablokaatorid võivad suurendada tundlikkust allergeenide suhtes ja allergiliste reaktsioonide
raskust. Seetõttu tuleb teadaoleva raske ülitundlikkusega või desensibiliseerivat ravi saavatel
patsientidel kasutada vaid selge näidustuse olemasolul (tuleb arvestada laialdase anafülaktilise
reaktsiooni tekkimise riskiga). Sellistel patsientidel ei pruugi aidata tavaline annus adrenaliini
(epinefriin), mida kasutatakse allergiliste reaktsioonide raviks.  

Kerged perifeersed vereringehäired võivad ägeneda beeta-blokaatorite toimel.
Beetablokaatorid võivad varjata türeotoksikoosi sümptomeid.
Beetablokaatorid langetavad südame löögisageust. Harvadel juhtudel, kui patsiendil ilmneb kliinilist
sümptomaatikat madala löögisageduse tõttu, tuleb annust vähendada.

Beetablokaatorite kasutamist ei tohi järsult lõpetada, kui patsiendil on südame isheemiatõbi. Annust
tuleb vähendada järk-järgult 7...14 päeva jooksul.
Beetablokaatorite kasutamine võib suurendada hingamisteede resistentsust astmaga patsientidel.
Kasutamine ei ole neil patsientidel soovitatav, kui selleks puudub mõjuv põhjus. Hingamisteede
suurenenud resistentsuse korral tuleb atenolool ära jätta ja alustada ravi bronhodilataatoriga (nt
salbutamool).

Kui patsiendil on plaaniline operatsioon ja beetablokaatorravi on otsustatud lõpetada, tuleb seda teha
24 tundi enne operatsiooni. Riski/kasu suhet tuleb hinnata iga patsiendi puhul individuaalselt. Kui ravi
katkestatakse, tuleb valida väiksema inotroopse toimega anesteetikum, et vähendada müokardi
depressiooni ohtu. Vagaalsete reaktsioonide vältimiseks võib patsiendile manustada intravenoosselt
atropiini.

Atenolol-ratiopharm’i kasutamine võib dopingu testis anda positiivse vastuse. Atenolol-ratiopharm’i
kasutamine dopinguna võib põhjustada tõsiseid terviseprobleeme.


4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Atenolol-ratiopharm’i samaaegsel kasutamisel alltoodud ravimitega on kirjeldatud järgmisi
koostoimeid:
-Antihüpertensiivsed ravimid, diureetikumid, vasodilataatorid, tritsüklilised antidepressandid,

barbituraadid, fenotiasiinid: atenolooli vererõhku langetava toime tugevnemine. Beetablokaatorit ega kaltsium-antagonisti ei tohi intravenoosselt manustada enne 48 tunni möödumist ühe või teise ravi lõpetamisest. 
-Antiarütmikumid: atenolooli kardiodepressiivse toime tugevnemine. -Verapamiili- ja diltiaseemitüüpi kaltsiumantagonistid ja teised antiarütmikumid (nt disopüramiid): hüpotensioon, bradükardia või teised südamerütmihäired (vajalik on patsiendi hoolikas järelvalve).
-Nifedipiinitüüpi kaltsiumantagonistid: tugevam vererõhu langus ja üksikjuhtudel võimalik südamepuudulikkuse kujunemine. -Südameglükosiidid, reserpiin, α-metüüldopa, guanfatsiin, klonidiin: bradükardia, atrioventrikulaarse ülejuhteaja pikenemine.
-Klonidiini ja atenolooli kombineeritud ravi korral klonidiini järsul ärajätmisel võib vererõhk kiiresti tõusta. Klonidiiniga ravi võib alles siis lõpetada, kui mõned päevad varem lõpetatakse atenolooli manustamine. Järgnevalt tuleb ravi klonidiiniga lõpetada järk-järgult (vt klonidiini erialast informatsiooni).
-Suukaudsed antidiabeetilised ravimid, insuliin: atenolool tugevdab nende ravimite veresuhkrut alandavat toimet. Hüpoglükeemia ohusümptomid, eriti tahhükardia ja treemor on maskeerunud või leebed. Seepärast on vajalik korrapärane veresuhkru kontroll.
-Norepinefriin, epinefriin: võimalik ülemäärane vererõhu tõus.
-Indometatsiin, ibuprofeen: atenolooli vererõhku alandav toime võib väheneda.
-Anesteetikumid: tugevam vererõhu langus, negatiivse inotroopse toime tugevnemine

(anestesioloogi informeerimine atenoloolravist: anesteetikum tuleb valida selline, mis on võimalikult väikese inotroopse toimega. Beetabokaatorite ja anesteetikumide koosmanustamine võib vähendada reflektoorset tahhükardiat ja suurendada hüpotensiooni riski. Tuleb vältida südamele pärssivalt mõjuvaid anesteetikume). 
-Perifeersed müorelaksandid (nt suksametoonhalogeniid, tubokurariin): müorelakseeriva toime tugevnemine ja pikenemine atenolooli toimel (anestesioloogi informeerimine atenoloolravist).

4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
Atenolooli võib raseduse ajal kasutada ainult pärast kasu/riski suhte hoolikat kaalumist. Atenolool läbib platsentaarbarjääri ja jõuab umbes sama kontsentratsiooniga kui ema veres läbi nabaväädi looteni. Puuduvad uuringud atenolooli kasutamisest esimesel trimestril; võimalikke lootekahjustusi ei saa välistada. Loomkatsed ei näita mingeid tõendeid, et atenolool omab teratogeenset toimet, kuigi embrüotoksilisi toimeid on täheldatud (vt 5.3).
Atenolooli on kasutatud hoolika meditsiinilise järelvalve all antihüpertensiivne ravina raseduse kolmandal trimestril kerge kuni mõõduka hüpertensiooni raviks, kus atenolooli seostati loote emakasisese kasvupeetusega.
Atenoloolravi sünnitusele lähedasel ajal on seotud bradükardia riskiga, hüpoglükeemia ja hingamise depressiooni (vastsündinu asfüksia) tekkeriskiga vastsündinul. Seetõttu tuleb atenoloolravi lõpetada 24...48 tundi enne sünnitust.
Imetamine
Atenolool kumuleerub rinnapiimas, kus selle kontsentratsioon on mitu korda kõrgem kui ema seerumis. Vastsündinutel, kelle ema raviti atenolooliga raseduse ajal või imetamise ajal, võib olla hüpoglükeemia ja bradükardia tekkerisk. Atenolooli tuleb raseduse ja imetamise ajal kasutada ettevaatusega.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Kõrvaltoimetena võivad tekkida pearinglus ja väsimus, mistõttu reaktsioonikiirus võib muutuda sellisel määral, et autojuhtimise ja masinate töötamise võime võib langeda. See kehtib eriti ravi alguses, kui annust suurendatakse või ravi muudetakse ning koos alkoholiga manustamisel.

4.8 Kõrvaltoimed
Atenolooli kliinilistes uuringutes täheldatud kõrvaltoimed tulenevad peamiselt atenolooli farmakoloogilisest toimest. 
Kõrvaltoimed on kategoriseeritud järgmiselt: väga sage (≥ 1/10), sage (≥ 1/100 kuni < 1/10), aeg-ajalt  (≥ 1/1000 kuni < 1/100), harv (≥ 1/10,000 kuni < 1/1000), väga harv (< 1/10,000), sh esinemissagedus teadmata (ei saa hinnata olemasolevat andmete alusel).
On teatatud järgmistest kõrvaltoimetest:
Südame häired
Sage: bradükardia ja külmatunne jäsemetes. 
Harv: südamepuudulikkuse ägenemine, atrioventrikulaarsed ülejuhtehäired, hüpotensioon või
minestamine.
Väga harv: stenokardiaga patsientidel südameatakid. Harva on tähendatud perifeerse vereringe
puudulikkuse või Raynaud 'sündroomi halvenemist.

Närvisüsteemi häired
Kesknärvisüsteemi häired võivad tekkida eriti ravi alguses.  Sage: pearinglus või higistamine  Aeg-ajalt: Suurenenud unenägude intensiivsus või unehäired Harv: hallutsinatsioonid, psühhoosid, segasus, peapööritus, paresteesia, peavalu, alanenud meeleolu või luupainajad.
Seedetrakti häired
Sage: iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus ja kõhulahtisus. Harv: suukuivus.
Maksa ja sapiteede häired
Aeg-ajalt: transaminaaside aktiivsuse tõus, maksakahjustus, sh intrahepaatiline kolestaas.
Vere ja lümfisüsteemi häired Harv: purpur ja trombotsütopeenia.
Nahk ja nahaaluskoe kahjustused
Harv: allergilised nahareaktsioonid (punetus, sügelus, nahalööve) ja juuste väljalangemine. Beetablokaatorid (nt atenolool) võivad psoriaasi sümptomeid halvendada või tekkida psoriasiform exanthemas.
Reproduktiivse süsteemi ja rinnanäärme häired
Harv: libiido- ja potentsihäireid.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harv: õhupuudus, võib tekkida patsientidel, kes kalduvad bronhospastilistele reaktsioonidele (eriti obstruktiivsed hingamisteede haigused) võimaliku hingamisteede toonuse tõusu tagajärjel.
Silma kahjustused 
Harv: võib esineda nägemishäireid, konjunktiviiti või pisaravedeliku vähenemist (seda tuleb arvestada kontaktläätsede kandmisel).
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused
Lihasnõrkuse või lihaskrampide teke on ebatõenäoline.
Endokriinsüsteemi häired
Väga harv: latentne diabeet või olemasolev diabeet halveneb. 
Pika ja range paastumise või tugeva füüsilise koormuse korral võib atenolool ravi põhjustada
hüpoglükeemilisi seisundeid.
Hüpoglükeemia ohusignaalid (eriti tahhükardia ja värisemine) võivad olla maskeerunud.

Atenoloolravi võib põhjustada rasvade ainevahetuse häireid. Üldkolesterool jääb enamasti normaalseks, kuid  on täheldatud HDL-kolesterooli vähenemist ja triglütseriidide tõusu plasmas. Hüpertüreoosiga patsientidel võib atenoloolravi ajal türeotoksikoosi kliinilised sümptomid (tahhükardia, treemor) maskeeruda.
Lisainformatsioon
Väsimus on tavaline kõrvaltoime. Väga harvadel juhtudel allergilised reaktsioonid, mis ei allu
tavalisele adrenaliinile, vaid selle annust tuleb tõsta. 
Väga harva, on nähtud ANA tiitri tõusu, kuid selle kliiniline tähtsus ei ole teada.

Olulised märkused
Raske neerufunktsiooni häiretega patsientidel on ravi ajal teiste β-blokaatoritega üksikjuhtudel täheldatud neerufunktsiooni halvenemist, mistõttu tuleb atenolooli kasutamise ajal jälgida neerufunktsiooni. Kuna ravi ajal teiste β-blokaatoritega võib tekkida raske maksakahjustus, tuleb ravi ajal atenolooliga kontrollida regulaarselt maksafunktsiooni näitajaid. Kuna ravi ajal teiste β-blokaatoritega võib avalduda trombotsütopeeniline või mittetrombotsütopeeniline purpur, tuleb ravi ajal atenolooliga jälgida vastavaid sümptome.

4.9 Üleannustamine
Sümptomid
Üleannustamise kliinilist pilti iseloomustavad kardiovaskulaarsed ja kesknärvisüsteemi sümptomid
ning see sõltub intoksikatsiooni määrast.
Üledoseerimine võib viia raske hüpotensiooni, bradükardia,isegi südameseiskuse,
südamepuudulikkuse ja kardiogeense šokini. Lisaks võivad tekkida hingamisraskused, bronhospasm,
oksendamine, teadvushäired, võib esineda ka generaliseerunud krambihoogusid.

Terapeutilised abinõud üleannustamise korral
Üleannustamise või südame löögisageduse ja/või vererõhu eluohtliku languse korral tuleb ravi
atenolooliga koheselt lõpetada.
Intensiivravi tingimustes tuleb jälgida elulisi parameetreid ja neid vajadusel korrigeerida.
Vastumürgina võib kasutada:
Atropiin: 0,5...2,0 mg intravenoosselt boolussüstina.
Glükagoon: algul 1...10 mg intravenoosselt, järgnevalt 2...2,5 mg/tunnis pidevinfusioonina.
Sümpatomimeetikume tuleb manustada sõltuvalt kehakaalust ja toimest: dopamiin, dobutamiin,
isoprenaliin, ortsiprenaliin ja epinefriin. Dobutamiini, tänu oma positiivsele inotroopsele toimele, võib
kasutada nii hüpotensiooni kui südamepuudulikkuse korral (intravenoosne  infusioon 2,5-10
µg/kg/min)
Ravile mittealluva bradükardia korral tuleb ajutiselt paigaldada südamestimulaator.
Bronhospasmi korral võib manustada β2-sümpatomimeetikume aerosoolina (ebapiisava toime korral
ka intravenoosselt) või aminofülliini intravenoosselt.
Generaliseerunud krambihoogude korral on soovitatav süstida aeglaselt intravenoosselt diasepaami.
Atenolool on dialüüsitav.


5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: beetablokaatorid; ATC-kood. C07AB03
Atenolool on β-retseptorite blokaator β1-selektiivsusega („kardioselektiivsus“), ilma seesmise sümpatomimeetilise aktiivsuseta (ISA) ja ilma membraane stabiliseeriva toimeta. Selektiivsus väheneb annuse suurenemisel.
Atenolool vähendab sõltuvalt sümpaatikuse toonusest südame löögisagedust ja kontraktsioonijõudu, AV-erutusjuhtesüsteemi kiirust ja plasma-reniini aktiivsust. Atenolool võib tõsta silelihaste toonust β2retseptorite blokeerimise läbi.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Pärast suukaudset manustamist imendub seedetraktis atenoloolist umbes 50%. Kuna atenolool ei allu esmasele metabolismile maksas, ulatub süsteemne biosaadavus samuti 50%-ni. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saavutatakse 2...4 tunni pärast. Plasmaproteiinidega seostub umbes 3%, relatiivne jaotusruumala on 0,7 l/kg. Madala lipiidlahustuvuse tõttu läbib väga väike kogus atenolooli hematoentsefaalbarjääri. Atenolool metaboliseerub väga vähesel määral. Kliinilise tähtsusega aktiivseid metaboliite ei teki. Umbes 90% süsteemselt omastatud atenoloolist elimineerub 48 tunni jooksul muutumatult neerude kaudu. Atenolooli eliminatsiooni poolväärtusaeg on normaalse neerufunktsiooni korral 6...10 tundi.Terminaalse neerupuudulikkuse korral võib eliminatsiooni poolväärtusaeg pikeneda kuni 140 tunnini.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Äge toksilisus
Vt lõik 4.9
Krooniline toksilisus
Rottidel ja koertel, kes said erinevates annustes atenolooli pikemal perioodil (3...12 kuud) ei
täheldatud olulisi biokeemilisi, morfoloogilisi ja hematoloogilisi muutusi. Suurte annuste juures
täheldati südame ja põrna massi suurenemist.

Mutageenne ja kantserogeenne potentsiaal
Põjalikku mutageensustesti ei ole atenolooliga tehtud. In-vitro ja in-vivo testid on olnud negatiivsed.
Pikaajalised uuringud hiirtel ja rottidel näitavad, et atenoloolil ei ole kantserogeenset potentsiaali.

Reproduktiivne toksilisus
Atenolooli embrüotoksilist potentsiaali uuriti kahel loomaliigil (rottidel ja küülikutel). Embrüo resorptsioon ilmnes annustes, mis olid  alla toksilise taseme emal. Väärarenguid ei täheldatud. Kahjulikku mõju viljakusele ei täheldatud.


6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu
Mikrokristalne tselluloos, raske magneesiumkarbonaat, maisitärklis, naatriumlaurüülsulfaat, magneesiumstearaat, želatiin, hüpromelloos, glütserool 85%, titaandioksiid (värvaine E171).

6.2 Sobimatus 
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
5 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
25mg
Hoida temperatuuril kuni 25 °C. Hoida originaalpakendis, niiskuse eest kaitstult.
50mg, 100mg
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.


6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
PVC-alumiinium  blister mis sisaldab 30, 50 või 100 tabletti.


7. MÜÜGILOA HOIDJA

ratiopharm GmbH Graf-Arco-Str. 3 89079 Ulm Saksamaa


8. MÜÜGILOA NUMBRID

Atenolol-ratiopharm 25mg: 063194 Atenolol-ratiopharm 50mg: 063294 Atenolol-ratiopharm 100mg: 063394


9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

28.10.1999/21.04.2010


10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Ravimiametis kinnitatud mais 2011.