Aloxi

ATC Kood: A04AA05
Toimeaine: palonosetron hydrochloride
Tootja: Helsinn Birex Pharmaceuticals Ltd.

Artikli sisukord

 

LISA I

RAVIMI OMADUSTE KOKKUVÕTE

1. RAVIMPREPARAADI NIMETUS

Aloxi 250 mikrogrammi süstelahus.

2. KVALITATIIVNE JA KVANTITATIIVNE KOOSTIS

Lahuse iga ml sisaldab 50 mikrogrammi palonosetrooni (vesinikkloriidina).

Lahuse iga 5 ml viaal sisaldab 250 mikrogrammi palonosetrooni (vesinikkloriidina).

Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. RAVIMVORM

Süstelahus.

Läbipaistev värvitu lahus.

4. KLIINILISED ANDMED

4.1 Näidustused

Aloxi on näidustatud:

• ägeda iivelduse ja oksendamise ennetamiseks täiskasvanutel tugevalt oksendamist põhjustava

vähivastase keemiaravi korral

• iivelduse ja oksendamise ennetamiseks täiskasvanutel mõõdukalt oksendamist põhjustava vähivastase

keemiaravi korral.

4.2 Annustamine ja manustamisviis

Aloxit võib kasutada ainult enne keemiaravi manustamist. Ravimit peab manustama tervishoiutöötaja

asjakohase meditsiinilise järelevalve all.

Annustamine

Täiskasvanud

250 mikrogrammi palonosetrooni manustatakse ühe intravenoosse boolusena ligikaudu 30 minutit enne

keemiaravi alustamist. Aloxit tuleb süstida 30 sekundi vältel.

Aloxi iivelduse- ja oksendamisevastast efektiivsust tugevalt oksendamist tekitava keemiaravi ajal võib

suurendada kortikosteroidi täiendav manustamine enne keemiaravi.

Eakas populatsioon

Eakatel patsientidel ei ole vaja annust korrigeerida.

Lapsed

Ohutus ja efektiivsus lastel pole tõestatud. Antud hetkel teadaolevad andmed on esitatud lõikudes 5.1 ja

5.2, aga soovitusi annustamise kohta pole võimalik anda.

Maksakahjustus

Maksafunktsiooni kahjustusega patsientidel ei ole vaja annust korrigeerida.

Neerukahjustus

Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel ei ole vaja annust korrigeerida.

Hemodialüüsi saavate lõppstaadiumis neeruhaigusega patsientide kohta andmed puuduvad.

Manustamisviis

Intravenoosne.

4.3 Vastunäidustused

Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel

Kuna palonosetroon võib jämesoole passaaži pikendada, tuleb patsiente, kellel on esinenud kõhukinnisust

või alaägeda soolesulguse nähte, pärast manustamist jälgida. Seoses palonosetrooni 750 mikrogrammi

manustamisega on teatatud kahest rooja topistumisest tingitud kõhukinnisuse juhtumist, mis vajasid

haiglaravi.

Palonosetroon ei kutsunud ühegi testitud annusetaseme puhul esile QTc intervalli kliiniliselt olulist

pikenemist. Tervete vabatahtlikega viidi läbi spetsiaalne põhjalik QT/QTc uuring kindlate andmete

saamiseks palonosetrooni toime kohta QT/QTc-le (vt lõik 5.1).

Kuid nagu teistegi 5-HT3 antagonistide puhul, tuleb olla ettevaatlik palonosetrooni samaaegsel

kasutamisel QT-intervalli pikendavate ravimitega ja patsientidel, kellel QT-intervall on pikenenud või

võib pikeneda.

Aloxit ei tohi kasutada iivelduse ja oksendamise ennetamiseks ega raviks keemiaravile järgnevatel

päevadel, välja arvatud seoses keemiaravi järgmise manustamisega.

Ravim sisaldab vähem kui 1 mmol naatriumi (23 mg) viaali kohta, s.t on sisuliselt naatriumivaba.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed

Palonosetrooni metaboliseerib põhiliselt isoensüüm CYP2D6, vähemal määral ka isoensüümid CYP3A4

ja CYP1A2. In vitro uuringutele tuginedes võib öelda, et palonosetroon ei inhibeeri ega indutseeri

tsütokroom P450 isoensüümi kliiniliselt olulistes kontsentratsioonides.

Keemiaravi ained

Palonosetroon ei inhibeerinud kliinilistes uuringutes viie testitud keemiaraviaine (tsisplatiin,

tsüklofosfamiid, tsütarabiin, doksorubitsiin ja mitomütsiin C) kasvajavastast aktiivsust.

Metoklopramiid

Kliinilises uuringus ei ilmnenud palonosetrooni ühekordse intravenoosse annuse ja suukaudse

metoklopramiidi kui CYP2D6 inhibiitori tasakaalukontsentratsiooni vahel olulist farmakokineetilist

koostoimet.

CYP2D6 indutseerijad ja inhibiitorid

Populatsiooni farmakokineetilises analüüsis näidati, et palonosetrooni kliirensit ei mõjutanud oluliselt

selle manustamine koos CYP2D6 indutseerijatega (deksametasoon ja rifampitsiin) ja inhibiitoritega (kaasa

arvatud amiodaroon, tselekoksiib, kloorpromasiin, tsimetidiin, doksorubitsiin, fluoksetiin, haloperidool,

paroksetiin, kinidiin, ranitidiin, ritonaviir, sertraliin ja terbinafiin).

Kortikosteroidid

Palonosetrooni on manustatud ohutult koos kortikosteroididega.

Muud ravimid

Palonosetrooni on manustatud ohutult koos valuvaigistite, oksendamis- ja iiveldamisvastaste ainete,

spasmolüütikumide ja antikolinergiliste ravimitega.

4.6 Fertiilsus, rasedus ja imetamine

Palonosetrooni kasutamise kohta raseduse ajal ei ole kliinilisi andmeid. Loomkatsed ei näita otsest või

kaudset kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele või postnataalsele arengule.

Platsentaarbarjääri läbitavuse kohta on saadud loomkatsetest piiratud andmeid (vt lõik 5.3).

Palonosetrooni kasutamise kohta rasedatel naistel kogemused puuduvad. Seetõttu ei tohi palonosetrooni

rasedatel kasutada, kui arst ei pea seda tingimata vajalikuks.

Kuna palonosetrooni eritumise kohta rinnapiima andmed puuduvad, tuleb rinnaga toitmine ravi ajaks

lõpetada.

Palonosetrooni toime kohta fertiilsusele andmed puuduvad.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele

Ravimi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.

Kuna palonosetroon võib põhjustada pearinglust, unisust või väsimust, tuleks patsiente autojuhtimise või

masinate käsitsemise suhtes hoiatada.

4.8 Kõrvaltoimed

Kliinilistes uuringutes annusega 250 mikrogrammi (kokku 633 patsienti) kõige sagedamini täheldatud

kõrvaltoimed, mis vähemalt võisid olla Aloxiga seotud, olid peavalu (9%) ja kõhukinnisus (5%).

Kliinilistes uuringutes täheldati järgmisi võimalikult või tõenäoliselt Aloxiga seotud kõrvaltoimeid. Need

liigitati sagedasteks (≥ 1/100 kuni < 1/10) või aeg-ajalt esinevateks (≥ 1/1000 kuni < 1/100). Müügijärgsel

perioodil teatati väga harvadest (< 1/10 000) kõrvaltoimetest.

Igas esinemissageduse grupis on kõrvaltoimed toodud tõsiduse vähenemise järjekorras.

Organsüsteemi klass Sagedased kõrvaltoimed (≥ 1/100 kuni < 1/10) Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed (> 1/1000 kuni < 1/100) Väga harvad kõrvaltoimedº (< 1/10 000)

Immuunsüsteemi häired Ülitundlikkus

Ainevahetus- ja

toitumishäired

Hüperkaleemia,

ainevahetushäired,

hüpokaltseemia,

hüpokaleemia, anoreksia,

hüperglükeemia, isu

vähenemine

Psühhiaatrilised häired Ärevus, eufooria

Närvisüsteemi häired Peavalu

Pearinglus

Unisus, unetus,

paresteesia, hüpersomnia,

perifeerne neuropaatia

Silma kahjustused Silmade ärritus,

amblüoopia

Kõrva ja labürindi

kahjustused

Sõidu ajal tekkiv iiveldus,

tinnitus

Südame häired Tahhükardia, bradükardia,

ekstrasüstolid,

südamelihase isheemia,

siinustahhükardia,

siinusarütmia,

supraventrikulaarsed

ekstrasüstolid

Vaskulaarsed häired Hüpotensioon,

hüpertensioon, veenide

värvuse muutumine,

veenilaienemine

Respiratoorsed, rindkere ja

mediastiinumi häired

Luksumine

Seedetrakti häired Kõhukinnisus

Diarröa

Düspepsia, kõhuvalu,

ülakõhuvalu, suukuivus,

kõhupuhitus

Maksa ja sapiteede häired Hüperbilirubineemia

Naha ja nahaaluskoe

kahjustused

Allergiline dermatiit,

pruritus

Lihas-skeleti ja sidekoe

kahjustused

Artralgia

Neerude ja kuseteede häired Kusepeetus, glükosuuria

Üldised häired ja

manustamiskoha reaktsioonid

Asteenia, palavik,

väsimus, kuumatunne,

gripitaoline haigus

Reaktsioon

süstekohal*

Uuringud Transaminaaside taseme

tõus, EKG-l QT-intervalli

pikenemine

º Müügijärgsete kogemuste põhjal.

* Hõlmab järgmisi: põletustunne, kõvenemine, ebamugavustunne ja valu.

4.9 Üleannustamine

Üleannustamisest ei ole teatatud.

Kliinilistes uuringutes on kasutatud kuni 6 mg annuseid. Suurima annusega rühmas täheldatud

kõrvaltoimete sagedus oli sama kui teiste annustega rühmades ning annusest sõltuvaid ilminguid ei

täheldatud. Aloxiga üleannustamise korral, mis on küll ebatõenäoline, tuleb kasutada sümptomaatilist ravi.

Dialüüsi ei ole uuritud, kuid suure jaotusruumala tõttu ei ole dialüüs Aloxiga üleannustamise korral

tõenäoliselt efektiivne ravi.

5. FARMAKOLOOGILISED OMADUSED

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: antiemeetikumid ja iiveldusvastased ained, serotoniini (5HT3) antagonistid.

ATC kood: A04AA05.

Palonosetroon on selektiivne kõrge afiinsusega 5HT3 retseptori antagonist.

Kahes randomiseeritud topeltpimedas uuringus osalenud kokku 1132 patsienti said mõõdukalt

oksendamist põhjustavat keemiaravi, mis sisaldas tsisplatiini ≤ 50 mg/m2, karboplatiini, tsüklofosfamiidi

≤ 1500 mg/m2 ja doksorubitsiini > 25 mg/m2; võrreldi palonosetrooni 250 mikrogrammi ja

750 mikrogrammi ondansetrooniga 32 mg (poolväärtusaeg 4 tundi) või dolasetrooniga 100 mg

(poolväärtusaeg 7,3 tundi), mida manustati intravenoosselt 1. päeval ilma deksametasoonita.

Randomiseeritud topeltpimedas uuringus osalenud kokku 667 patsienti said tugevalt oksendamist

põhjustavat keemiaravi, mis sisaldas tsisplatiini ≥ 60 mg/m2, tsüklofosfamiidi > 1500 mg/m2 ja

dakarbasiini; võrreldi palonosetrooni 250 mikrogrammi ja 750 mikrogrammi ondansetrooniga 32 mg,

mida manustati intravenoosselt 1. päeval. 67%-le patsientidest manustati profülaktiliselt enne keemiaravi

deksametasooni.

Nende kesksete uuringute eesmärk ei olnud uurida palonosetrooni efektiivsust hiljem algava iivelduse ja

oksenduse korral. Oksendamisvastast toimet jälgiti 0–24 tunni, 24–120 tunni ja 0–120 tunni jooksul.

Mõõdukalt oksendamist põhjustava keemiaravi uuringu ja tugevalt oksendamist põhjustava keemiaravi

uuringu tulemused on kokku võetud järgmistes tabelites.

Palonosetroon ei olnud mõõdukalt ega tugevalt oksendamist põhjustava ravi korral oksendamise ägedas

faasis võrreldavatest ainetest halvem.

Kuigi kontrollitud kliinilistes uuringutes ei ole tõendatud palonosetrooni võrreldavat efektiivsust mitmes

tsüklis, osalesid kolmes 3. faasi uuringus osalenud 875 patsienti ka neile järgnenud avatud

ohutuseuuringus ja neid raviti palonosetrooniga 750 mikrogrammi veel kuni 9 keemiaravi tsükli jooksul.

Kõigi tsüklite jooksul säilitati üldine ohutus.

Tabel 1: Mõõdukalt oksendamist põhjustava keemiaravi uuringus ravile reageerinud patsientide a

osakaal ravigrupi ja faasi kaupa, võrreldes ondansetrooni kasutamisega

Aloxi 250 mikrogrammi (n= 189)

Ondansetroon 32 milligrammi (n= 185) Delta % % %

Täielik reageerimine (ilma oksendamiseta ja päästva ravimita) 97,5% usaldusvahemikb

0 – 24 tundi 81,0 68,6 12,4 [1,8%, 22,8%]

24 – 120 tundi 74,1 55,1 19,0 [7,5%, 30,3%]

0 – 120 tundi 69,3 50,3 19,0 [7,4%, 30,7%]

Täielik kontroll (täielik reageerimine ja vaid kerge iiveldus) p-väärtusc

0 – 24 tundi 76,2 65,4 10,8 mitteoluline

24 – 120 tundi 66,7 50,3 16,4 0,001

0 – 120 tundi 63,0 44,9 18,1 0,001

Ilma iivelduseta (Likerti skaala) p-väärtusc

0 – 24 tundi 60,3 56,8 3,5 mitteoluline

24 – 120 tundi 51,9 39,5 12,4 mitteoluline

0 – 120 tundi 45,0 36,2 8,8 mitteoluline

a Kohort, keda kavatseti ravida

b Uuringu eesmärk oli näidata mittehalvemust. Aloxi mittehalvemust võrreldava aine suhtes näitab alampiir üle –

15%.

c Hii-ruut-test. Olulisuse tase α=0,05.

Tabel 2: Mõõdukalt oksendamist põhjustava keemiaravi uuringus ravile reageerinud patsientide

a osakaal ravigrupi ja faasi kaupa, võrreldes dolasetrooni kasutamisega

Aloxi 250 mikrogrammi (n= 185)

Dolasetroon 100 milligrammi (n= 191)

Delta % % %

Täielik reageerimine (ilma oksendamiseta ja päästva ravimita) 97,5% usaldusvahemikb

0 – 24 tundi 63,0 52,9 10,1 [-1,7%, 21,9%]

24 – 120 tundi 54,0 38,7 15,3 [3,4%, 27,1%]

0 – 120 tundi 46,0 34,0 12,0 [0,3%, 23,7%]

Täielik kontroll (täielik reageerimine ja vaid kerge iiveldus) p-väärtusc

0 – 24 tundi 57,1 47,6 9,5 mitteoluline

24 – 120 tundi 48,1 36,1 12,0 0,018

0 – 120 tundi 41,8 30,9 10,9 0,027

Ilma iivelduseta (Likerti skaala) p-väärtusc

0 – 24 tundi 48,7 41,4 7,3 mitteoluline

24 – 120 tundi 41,8 26,2 15,6 0,001

0 – 120 tundi 33,9 22,5 11,4 0,014

a Kohort, keda kavatseti ravida

b Uuringu eesmärk oli näidata mittehalvemust. Aloxi mittehalvemust võrreldava aine suhtes näitab alampiir üle –

15%.

c Hii-ruut-test. Olulisuse tase α=0,05.

Tabel 3: Tugevalt oksendamist põhjustava keemiaravi uuringus ravile reageerinud patsientide a

osakaal ravigrupi ja faasi kaupa, võrreldes ondansetrooni kasutamisega

Aloxi 250 mikrogrammi (n= 223)

Ondansetroon 32 milligrammi (n= 221)

Delta % % %

Täielik reageerimine (ilma oksendamiseta ja päästva ravimita) 97,5% usaldusvahemikb

0 – 24 tundi 59,2 57,0 2,2 [-8,8%, 13,1%]

24 – 120 tundi 45,3 38,9 6,4 [-4,6%, 17,3%]

0 – 120 tundi 40,8 33,0 7,8 [-2,9%, 18,5%]

Täielik kontroll (täielik reageerimine ja vaid kerge iiveldus) p-väärtusc

0 – 24 tundi 56,5 51,6 4,9 mitteoluline

24 – 120 tundi 40,8 35,3 5,5 mitteoluline

0 – 120 tundi 37,7 29,0 8,7 mitteoluline

Ilma iivelduseta (Likerti skaala) p-väärtusc

0 – 24 tundi 53,8 49,3 4,5 mitteoluline

24 – 120 tundi 35,4 32,1 3,3 mitteoluline

0 – 120 tundi 33,6 32,1 1,5 mitteoluline

a Kohort, keda kavatseti ravida

b Uuringu eesmärk oli näidata mittehalvemust. Aloxi mittehalvemust võrreldava aine suhtes näitab alampiir üle –

15%.

c Hii-ruut-test. Olulisuse tase α=0,05.

Palonosetrooni toime vererõhule, südame löögisagedusele ja EKG parameetritele, kaasa arvatud QTc, olid

keemiaravi põhjustatud iivelduse ja oksendamise kliinilistes uuringutes võrreldavad ondansetrooni ja

dolasetrooni toimega. Mittekliinilistes uuringutes on palonosetroonil võime blokeerida ventrikulaarse deja

repolarisatsiooni puhul ioonikanaleid ja pikendada aktsioonipotentsiaali kestust.

Palonosetrooni toimet QTc-intervallile hinnati topeltpimedas randomiseeritud paralleelrühmadega,

platseebo ja positiivse kontrolliga (moksifloksatsiin) uuringus täiskasvanud meeste ja naistega. Eesmärk

oli hinnata ühekordsetes i.v. annustes 0,25, 0,75 või 2,25 mg manustatud palonosetrooni toimet EKG-le

221 tervel uuringus osalejal. Uuring ei näidanud toimet QT/QTc-intervalli ega muu EKG-intervalli

kestusele annustel kuni 2,25 mg. Kliiniliselt olulisi muutusi südame löögisagedusele, atrioventrikulaarsele

(AV) ülejuhtele ja südame repolarisatsioonile ei esinenud.

Lapsed

Keemiaravist põhjustatud iivelduse ja oksendamise ennetamine:

Palonosetrooni ohutust ja efektiivsust intravenoossel kasutamisel üksikannustes 3 μg/kg ja 10 μg/kg uuriti

kliinilises uuringus, milles osales 72 patsienti järgmistest vanuserühmadest: > 28 päeva kuni 23 kuud

(12 patsienti), 2 kuni 11 aastat (31 patsienti) ja 12 kuni 17 aastat (29 patsienti), kellele manustati tugevalt

või mõõdukalt oksendust esile kutsuvat keemiaravi. Ohutusprobleeme kummagi annusetaseme puhul ei

tõstatatud. Esmane efektiivsusnäitaja oli täieliku ravivastusega (CR, määratletud oksendamisjuhtude

puudumisena ja päästva ravimi mittekasutamisena) patsientide arv esimese 24 tunni jooksul alates

keemiaravi manustamise alustamisest. Efektiivsus palonosetrooni 10 μg/kg manustamise järel võrreldes

palonosetrooniga 3 μg/kg oli vastavalt 54,1% ja 37,1%. Farmakokineetilised andmed on esitatud

lõigus 5.2.

Operatsioonijärgse iivelduse ja oksendamise ennetamine:

Palonosetrooni ohutust ja efektiivsust intravenoossel kasutamisel üksikannustes 1 μg/kg ja 3 μg/kg uuriti

kliinilises uuringus, milles osales 150 patsienti järgmistest vanuserühmadest: > 28 päeva kuni 23 kuud

(7 patsienti), 2 kuni 11 aastat (96 patsienti) ja 12 kuni 16 aastat (47 patsienti), kellele tehti plaaniline

operatsioon. Ohutusprobleeme kummaski ravirühmas ei tõstatatud. Oksendamiseta patsientide osakaal 0–

72 tunni vältel pärast operatsiooni oli pärast 1 μg/kg või 3 μg/kg palonosetrooni manustamist sarnane

(88% vs 84%).

Teavet kasutamise kohta lastel vt lõik 4.2.

5.2 Farmakokineetilised omadused

Imendumine

Intravenoosse manustamise järgsele plasma kontsentratsioonide algsele langusele järgneb aeglane

elimineerumine kehast keskmise eliminatsiooni poolväärtusajaga ligikaudu 40 tundi. Keskmine

maksimaalne plasma kontsentratsioon (Cmax) ja kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC0-∞) on

tervetel isikutel ja vähihaigetel üldiselt annusega proportsionaalsed annuse vahemikus 0,3–90 μg/kg.

Pärast palonosetrooni 0,25 mg intravenoosset manustamist üks kord päevas üle päeva 3 annusena 11

munandivähiga patsiendile suurenes plasmakontsentratsioon keskmiselt (± standardhälve) 1. päevast 5.

päevani 42 ± 34%. Pärast palonosetrooni 0,25 mg intravenoosset manustamist üks kord päevas 3 päeva

jooksul 12 tervele uuringus osalejale suurenes palonosetrooni plasmakontsentratsioon 1. päevast 3.

päevani 110 ± 45%.

Farmakokineetilise modelleerimise tulemusena oli palonosetrooni 0,25 mg intravenoossel manustamisel

üks kord päevas 3 järjestikusel päeval üldine ekspositsioon (AUC0–∞) samasugune kui ühekordse

intravenoosse annuse 0,75 mg puhul, kuigi ühekordse annuse 0,75 mg Cmax oli suurem.

Jaotumine

Soovituslikus annuses palonosetroon jaotub kehas laialdaselt jaotusruumalaga ligikaudu 6,9 – 7,9 l/kg.

Ligikaudu 62% palonosetroonist seondub plasma proteiinidega.

Biotransformatsioon

Palonosetroonil on kaks elimineerumisteed – ligikaudu 40% elimineerub neerude kaudu ja ligikaudu 50%

metaboliseerub kaheks primaarseks metaboliidiks, millel on vähem kui 1% palonosetrooni 5HT3 retseptori

antagonisti toimest. In vitro metabolismiuuringud on näidanud, et palonosetrooni metabolismis osalevad

CYP2D6 ja vähemal määral isoensüümid CYP3A4 ja CYP1A2. CYP2D6 substraatide halbade ja

ulatuslike metaboliseerijate kliinilise farmakokineetika parameetrid ei ole aga oluliselt erinevad.

Palonosetroon ei inhibeeri ega indutseeri tsütokroom P450 isoensüüme kliiniliselt olulistes

kontsentratsioonides.

Elimineerimine

Pärast ühekordset intravenoosset annust 10 mikrogrammi/kg [14C]-palonosetrooni väljus ligikaudu 80%

annusest 144 tunni jooksul uriiniga, kusjuures palonosetroon kui toimeaine muutumatul kujul moodustas

ligikaudu 40% manustatud annusest. Pärast ühekordse intravenoosse booluse manustamist tervetele

isikutele oli palonosetrooni kliirens kogu kehas 173 ± 73 ml/min ja neerukliirens 53 ± 29 ml/min. Madala

kogu keha kliirensi ja suure jaotusruumala tõttu oli eliminatsiooni poolväärtusaeg plasmas ligikaudu

40 tundi. Kümnel protsendil patsientidest on eliminatsiooni keskmine poolväärtusaeg üle 100 tunni.

Farmakokineetika eripopulatsioonides

Eakad

Vanus palonosetrooni farmakokineetikat ei mõjuta. Eakatel patsientidel ei ole vaja annust korrigeerida.

Sugu

Sugu palonosetrooni farmakokineetikat ei mõjuta. Soost tulenevalt ei ole vaja annust korrigeerida.

Lapsed

Keemiaravist põhjustatud iivelduse ja oksendamisega laste kõikides vanuserühmades (> 28 päeva kuni

23 kuud (11 patsienti), 2 kuni 11 aastat (30 patsienti) ja 12 kuni 17 aastat (29 patsienti) oli palonosetrooni

ekspositsioon annuste 3 μg/kg ja 10 μg/kg puhul üldjuhul annusega proportsionaalne. Nii kliirens kui ka

jaotusmaht näivad vanusega suurenevat suures osas kehakaalu eeldatava suurenemise tõttu

vanuserühmade vahel. Keskmised lõplikud eliminatsiooni poolväärtusajad olid 21–37 tundi ega muutunud

annusest või vanusest sõltuvalt. Sugu kliirensit, jaotusmahtu ega poolväärtusaega ei mõjutanud. Teavet

kasutamise kohta lastel vt lõik 4.2.

Neerukahjustus

Kerge kuni mõõdukas neerukahjustus palonosetrooni farmakokineetilisi parameetreid oluliselt ei mõjuta.

Raske neerukahjustus vähendab neerukliirensit, kuid kogu keha kliirens on neil patsientidel tervete

isikutega sarnane. Neerupuudulikkusega patsientidel ei ole vaja annust korrigeerida. Hemodialüüsi saavate

patsientide kohta farmakokineetilised andmed puuduvad.

Maksakahjustus

Maksakahjustus ei mõjuta oluliselt palonosetrooni kogu keha kliirensit võrreldes tervete isikutega. Kuigi

raske maksakahjustusega patsientidel on palonosetrooni eliminatsiooni poolväärtusaeg pikem ja süsteemi

keskmine kokkupuude suurem, ei ole seetõttu vaja annust vähendada.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed

Prekliinilistes uuringutes täheldati toimeid vaid maksimaalsetest soovitatud kliinilistest annustest

tunduvalt suuremate annuste manustamisel.

Mittekliinilised uuringud näitavad, et palonosetroon võib ainult väga suurtes kontsentratsioonides

blokeerida vatsakeste de- ja repolarisatsioonis osalevaid ioonikanaleid ja pikendada aktsioonipotentsiaali

kestust.

Loomkatsed ei näita otsest või kaudset kahjulikku toimet rasedusele, embrüo/loote arengule, sünnitusele

või postnataalsele arengule. Platsentaarbarjääri läbimise kohta on saadud loomkatsetest piiratud andmeid

(vt lõik 4.6).

Palonosetroon ei ole mutageenne. Palonosetrooni manustamine suurtes annustes (iga annus ületas

vähemalt 30-kordselt inimeste terapeutilise annuse) iga päev kahe aasta jooksul suurendas

maksakasvajate, endokriinsete neoplasmade (kilpnäärmes, ajuripatsis, pankreases, neerupealiste säsis) ja

nahakasvajate sagedust rottidel, kuid mitte hiirtel. Selle aluseks olevatest mehhanismidest ei saada täiesti

aru, ent kuna kasutati suuri annuseid ja kuna Aloxi on inimestel ette nähtud ühekordseks manustamiseks,

ei loeta neid leide kliiniliselt asjakohasteks.

6. FARMATSEUTILISED ANDMED

6.1 Abiainete loetelu

mannitool

dinaatriumedetaat

naatriumtsitraat

sidrunhappe monohüdraat

naatriumhüdroksiid (pH korrigeerimiseks)

vesinikkloriidhape (pH korrigeerimiseks)

süstevesi

6.2 Sobimatus

Seda ravimpreparaati ei tohi segada teiste ravimitega.

6.3 Kõlblikkusaeg

5 aastat.

Pärast viaali avamist kasutage ravimit kohe ja visake kasutamata jäänud lahus ära.

6.4 Säilitamise eritingimused

See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu

I tüüpi klaasist viaal silikoonitud klorobutüülkummist korgiga ja alumiiniumkaanega.

Saadaval 1 viaaliga pakendites, mis sisaldavad 5 ml lahust.

6.6 Erihoiatused ravimi hävitamiseks ja käsitlemiseks

Ainult ühekordseks kasutamiseks, kasutamata jäänud lahus tuleb kõrvaldada.

Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.

7. MÜÜGILOA HOIDJA

Helsinn Birex Pharmaceuticals Ltd.

Damastown

Mulhuddart

Dublin 15

Iirimaa

8. MÜÜGILOA NUMBER (NUMBRID)

EU/1/04/306/001

9. ESMASE MÜÜGILOA VÄLJASTAMISE / MÜÜGILOA UUENDAMISE KUUPÄEV

22. märts 2005 / 23. märts 2010

10. TEKSTI LÄBIVAATAMISE KUUPÄEV

Täpne informatsioon selle ravimi kohta on kättesaadav Euroopa Ravimiameti (EMA) kodulehel